Merevägi oluline silmas pidada, et kui asetada miinid ühte ritta, siis on neid vastaspoolel ka kergem avastada ja neutraliseerida. Pärast teist maailmasõda intervjueeriti Jaapani mereväe kaptenit, kellelt küsiti USA lennukite B29 Jaapani ranniku vetesse veesatud meremiinide efektiivsuse kohta. Tema sõnul täitsid miinid oma eesmärki, tekitades Jaapani merejõududele arvestatavat kahju. Samas tõi ta välja, et lennukid veeskasid miinid alati ühte ritta, mis lihtsustas hiljem nende avastamist. Seetõttu on oluline mõista, et miiniväljades paiknevad miinid tuleks veesata korrapäratult.
Miinitõrje ehk mis saab siis, kui pauk ei käi
Järgnevalt võtame olukorra, kus soovitakse olemasolevast miiniväljast vabaneda või luua miinivälja nii-öelda ohutut koridori. Selleks, et tagada
laevadele turvaline meretee piirkonnas, kus varitseb miinioht, tuleks seda ala kontrollida. Kõige efektiivsemalt suudab seda tööd teha miinitõrjeks kohaldatud või ehitatud laev: miinitraaler või -jahtija, mis ei ole sugugi valmistatud magnetilistest materjalidest. Peale selle saavad need laevad miine veesata ja pardale võtta. Tänapäeval on loodud ka hulk mitmesuguseid allveeroboteid, mis suudavad kaardistada merepõhja, mille hilisema analüüsimise käigus on võimalik veealuseid lõhkekehasid tuvastada. Nende abil saab küll veealuse lõhkekeha tuvastada, kuid neil puudub üldjuhul võime seda iseseisvalt neutraliseerida. Miinitõrjeoperatsiooni planeerimine on mõnevõrra keerukam kui miinivälja asukoha ja paigutuse planeerimine. Seda seetõttu, et miiniväljad on üldjuhul pandud varjatult, ilma et nende asukoht või olemasolu miinitõrjeoperatsiooni osalejatele teada oleks. Olukord, kus miinitõrjeoperatsiooni korraldajatele on teada miinide päritolu, võib anda aimu sellest, millist tüüpi lõhkekehasid võidakse otsida. See aga ei garanteeri, et miinide tööpõhimõte on teada või muutmata. Eelöeldu põhjal saab väita, et miinitõrjeoperatsioonid on äärmiselt keerulised ja ohtlikud – need nõuavad suuri ettevaatusabinõusid ning suurt tähelepanelikkust. Väiksemgi eksimus võib lõppeda katastroofiga. Miinitõrjeoperatsioonid ei lõpe tavaliselt siis, kui lõppeb sõda, vaid need jätkuvad seni, kuni piirkond on lõhkekehadest puhtaks tehtud.
Meremiinide otsimine ja kahjutuks tegemine on kestnud Läänemeres pärast teist maailmasõda ligi 70 aastat. Eesti koos Läti ja Leeduga korraldab iga aasta rahvusvahelist õppust Open Spirit, mille eesmärk on otsida ja kahjutuks teha ajaloolisi lõhkekehasid Balti riikide vetes. Tänapäeva demineerimismeetodid ning tehnika on muutnud miinide otsimise ning kahjutuks tegemise palju ohutumaks kui see oli teise maailmasõja ajal ning sellele vahetult järgnenud perioodil. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et nende miinide otsimine on nüüd ohutum (kuid mitte riskivaba), kuna ajalooliste lõhkekehade seisund on aastatega kehvemaks muutunud. Alles olevad miinid ei kujuta tavaliselt ohtu merel seilavatele laevadele, küll aga kalatraalidele või veealuste toru ja juhtmestike paigaldajatele.
Jutu kokkuvõtteks
Meremiinid jäävad oluliseks osaks meresõjas. Odavate ja energiasäästlike mikroprotsessorite kättesaadavus on andnud miinidele tehnoloogilise eelise. Miinid, mis on loodud aastakümneid tagasi, on andnud tänapäeva meresõja kontekstis efektiivseid tulemusi. Kuigi miine saab kasutada nii ründaval kui ka kaitsval eesmärgil, ei saa miinisõja juures jätta mainimata ka miinitõrje tegevust ning selle tähtsust rahu- ja sõjaaja kontekstis. Tänu oma töökindlusele ja hinnale on miinid olnud (ja tõenäoliselt ka jäävad) usaldusväärseks vahendiks sõja pidamisel. Samas tuleb kord juba veesatud miinidega tegeleda ka aastakümneid hiljem.
SÕDUR oktoober 2020 51