Alates selle aasta juuli lõpust juhib kolonel Martin Herem kaitseväe peastaapi.
13
raha radaritele, siis avastame, et ka soomlastel on radareid vaja ja vähemalt nendega läks meil üks ühishange täkkesse. Osaliselt on ühes rütmis arenemist takistanud ka riikide erinev rahastamisskeem. Eestil on olnud üsna stabiilne selge number, nii et võime oma hankeid pikalt ette planeerida. Soomlaste süsteem on sarnane, aga nendega sünkrooni minna on keeruline, sest arengutasemed on erinevad ja neil on nii-öelda ladu moona täis. Leedulastel ja lätlastel on olnud raha kriitilistele asjadele. Kui Leedu otsustas hankida iseliikuvad haubitsad PzH 2000, siis meil oli raha CV90 soetamiseks kinni ja et PzH2000 või mingite analoogide ost tuleb kõne alla pärast neid. Loomulikult oleks hea, kui me ostaksime siis iseliikuvad haubitsad Saksamaalt, saaksime vähemalt hoolduse või väljaõppe Leeduga kokku panna. Aga praktikas on neid mõjutajaid palju rohkem kui soovid ja raha. Norra kohustas neiud ajateenistusse. Kas Eesti kaitsevägi oleks samasuguseks sammuks valmis?
Selleks ei ole me valmis. Kui see oleks kohustuslik, tähendaks see meile kaks korda rohkem ajateenijaid, neid poleks kuhugi majutada ja neile ei jätkuks õpetajaid. Sõjaline vajadus selle järele puudub, sest meil on piisavalt reservväelasi, et täita ära kõik relvasüsteemid, mida me suudame hankida. Norras on see filosoofia laiem. Nemad muudavad oma ühiskonda. Nad ei saada naisi üksnes kohustuslikult kaitseväkke, vaid määravad naissoost isikuid kvootide alusel ka teistesse riigiametitesse. Norra ühiskond on selleks ehk valmis, aga meile käiks see üle jõu. Lisaks – see 59% meie meestest, kes pole eri põhjustel riigikaitseks välja õpetatud, pole riigikaitseliselt vähem tähtis. Sõja ajal neid püssi alla ei kutsuta, aga riik peab edasi toimima. Ning kui siis püssimehed on kõik läinud, peab ühiskond ka okupatsiooni all jätkuma. Kui kõik eestlased oleksid ennast 1944. aastal Emajõe ääres sodiks jooksnud, poleks meid praegu siin riiki taastamas.
ideaalset lahendust ei saavuta, oleme õnnetud. Me toodame üle, sest selleks, et saada rahuldavast märgatavalt paremat tulemust, kulub korraga väga palju lisaressurssi. On väga keeruline saada selgeks oma tõhususe määr suures masinavärgis. Praegu me kulutame liiga palju energiat. Me mõõdame oma tulemusi mingi ideaalmõõdupuuga ega pea kõlblikeks asju, mis tegelikult töötavad rahuldavalt. See tekitab stressi. Kui eesmärgiks on seatud vaid ideaalne tulemus, ei jõua sa sinna mitte kunagi. Nii ei teki sul iial saavutuskogemust ja sa ütled, et ma nagunii ei saavuta midagi, olen mõttetu mees ja jooksen lati alt läbi. Oluline on oma pingutuse proportsiooni mõõtmine ja oma rolli mõistmine. See võib meile endilegi ootamatult vabastada mingeid ressursse ja vahendeid, mida oleme seni kulutanud ebaotstarbekalt liiga ilusate asjade tegemiseks.
SÕDUR NR 4 (91) 2016
Kaitseväe peastaabi ülemalt oodatakse tugevat ja selget impulssi, et kõik riigikaitse masinavärgi lülid ja rattad saaks liikuda jõuliselt ning ühtses rütmis. Mida aga ootab peastaabi ülem meilt, kes seda suurt süsteemi igapäevaselt tegelikult käigus hoiavad?
Ma väga ei arva, et mul oleks vaja anda mingit tõuget. Enne kui tõugata, tuleb vaadata, kuidas rattad käivad. Kas on vaja sättida mingeid asju paremasse takti või lihtsalt pisut õlitada. Tegelikult masin ju töötab. Ütleme, et juba homme on meile tulemas järjekordne liitlaste kindral. Ta tahab saada ülevaadet meie teatud võimalustest ja olen kindel, et talle pannakse ette kolm plaani. Ning ta lahkub Eestist rahulolevana, öeldes, et see plaanivariant mulle sobib ja need kaks ei sobi. Meil on teatud rutiinid kaitseväe arenguga saavutatud ja see toimib. Mina ootan pigem seda, et iga inimene mõtleks enda jaoks välja, mis on tema ülesande täitmisel see rahuldav tase, et tema tegevus oleks tõhus. Saanud ülesande, me tihtipeale ihkame seda täita ideaalselt. Me nõuame selle jaoks hästi palju ressurssi, sealhulgas aega. Ja kui me siis kõikide meist mittesõltuvate tegurite koosmõjul