Eesti Skaut 2014 sügis

SÜGIS 2014

Persoon - SIIM MARIPUU SKAUTIDE PROGRAMM UUENEB SKAUTIDE MAAILMAKONVERENTS ERNA MATK

Öko-ämblikud Karolin Lillemäe Ökoskaudid 5.–7. septembrini toimus Ökoskautide püsilaagrialal Voosel Ämblik II koolitus. Koolitama olid meid tulnud Liina Land, Siim Pruulmann ja Toomas Matisen. Kolm päeva möödus kiiresti ja oli täis sõlmi, ohutustehnikat ja -reegleid ning ronimist kõrgustes.

Kuigi praeguseks peaks kõigil sõlmed hästi selged olema, siis nii mõnigi vajas lisa mõtlemisaega ka kõige lihtsamate sõlmede tegemisel. Kui köied jooksevad harjumuspärasest teistpidi ning lisada kõrgusfaktor, siis ka kõige lihtsam seasõrg võib tunduda täieliku müstikana.

Teisel koolituse päeval pühendusime ennekõike praktikale. Üks grupp seadis eesmärgiks kõrgustesse kiige ülespanemise ning teine grupp elemendi, mida tuli aasadesse astudes läbida.

Elementide ülesseadmine võttis kõvasti rohkem aega, kui oleks oodanud.

Kõrg-kiige ülesanne osutus keerulisemaks, kui arvatud. Joonistatud plaani peal tundus kõik lihtne ja loogiline, ehitamise käigus selgusid turvariskid, millele ei osanud tähelepanu pöörata ning lõpp-kokkuvõttes pärast kogu seda vaeva saime väärtuslikeima õppetunni – idee suurepärane, aga parima turvalisuse saavutamiseks oleksime pidanud asja teistmoodi lahendama.

Mul on väga hea meel, et olen taibanud, et päris tugevalt pealuu sisse on jäänud koolitajate rõhutamine – ohutus, ohutus, ohutus; tali on pinge all – nägu ei tohi nii lähedal olla; mis sest, et sa korraks redeli peale lähed, kiiver peab alati peas olema jne, jne, jne.

Suurimad tänud korraldajatele ning öko-ämblikud juba ootavad, et saaks praktikat teha.

I rida (vasakult): Magnus Vooder, Markus Erik Lüllmann, Gregor Pihlak, Miron Šois, Jaagup Markus Niitvägi, Peeter Aleksander Paju.

II rida (vasakult): Toomas Matisen, Siim Pruulmann, Liina Land, Kristjan Kruus.

Pildilt puudu Deivis Treier ja Karolin Lillemäe.

Head skaudid ja teised lugejad!

SISUKORD

Milline rõõm on taaskord tervitada teid kõiki sügishooaja algamise puhul. Loodan, et kõigil on selja taga meeldejääv ning seiklusterohke suvi.

Sellest sügisest hakkame skaudi vanuseastme programmiga tasapisi uuele üle minema. Aasta jooksul on osad üksused juba pilootprojektis osalenud ning hakkame vaikselt sinnapoole liikuma, et see kõigi üksusteni jõuaks. Nõupäevadel oleme teemat korduvalt käsitlenud ning loodan, et enamik on ka sellega kursis. Kindlasti on plaanis ka läbi viia paar koolitust, et info jõuaks ka nendeni, kes veel täpsemalt ei tea, mida tähendab uuendatud programm.

Juhatuse ja büroo sügis möödub aastatoetustaotluse ning muid tekste kirjutades, et tagada meie rahastus ka järgmiseks aastaks. Juhatuse liikmena on mul olnud suurepärane võimalus terve aasta jooksul näha, kui palju panustatakse kogu aeg, et lisarahastust leida. Olenemata sellest, et alati vastused positiivsed ei ole, on Kristi maailmatasemel projektikirjutaja ning juhatuse liikmed väsimatud panustamaks, et need tehtud saaks. Selle aastaga on mul tekkinud hoopis teistsugune austus juhatuse ja tehtava töö vastu ning soovin meile kõigile vastupidamist ja indu! Paslik hetk on ka lähemalt tutvustada meie juhatuse esimehe kt rolli täitvat nskm Siim Maripuud, kelle kohta saate täpsemalt lugeda persooniloo rubriigist.

Olulistest inimestest skautluses rääkides, siis sellest ajakirja numbrist on ajakirja toimetus enda ridadesse värsket verd saanud: Jakob Rosin (Metsalised) ja Kadi Neemre (büroost) on enda koha leidnud meie vahvas seltskonnast. Kuidas meie esimene ühine koosolek läks, saate lugeda uudistelehekülgedelt.

Juhiksin tähelepanu, et pikki aastaid on meie toimetuse mitteametlik liige olnud ka RSMi juht nskm Monika Iskül, kes alati aitab nii artiklitega kui ka piltidega. Nii mõnigi kord on ette tulnud viimase hetke paanika, kus ajakiri vaja trükki saata, aga ikka mõni pilt või artikkel puudu. Ja siis tuleb Monika appi – vahepeal on kolmandik ajakirja pilte tema tehtud olnud. Suur aitäh, sulle Monza! Ja eraldi tooks ka välja Andres Lillemägi, kes on alati hetke võtnud, et meie ajakirja jaoks lugu kirjutada (või mõnel oma skaudil lasknud seda teha).

4-5

Soovin kõigile mõnusat (skautlikku) ja tegusat sügist!

Uudised

6-8

SIIM MARIPUU

9

Justkui naljakas, ...

10

Skautide programm uueneb

11

Vabatahtliku töökogemuse kaudu nooreks ettevõtjaks

13

Söögiriistad

14-15

Skautide Maailmakonverents

16-17

Teistmoodi ERNA

18-19

Metsamärklane, ole valmis!

20-21

ÜKS suvelaager

22

Roheline päev

23

Ma armastan aidata!

24

RSMi kiirkoolitus

25

Juhatus külas VHMil

26

Tagametsa jahiloss 100

27

BECCi meeleolukas suvepidu!

28-30

Jüripäev

31

ESÜ koolituskeskuse rajamine

32

Skaudimuuseum Turkus

33

Tauno - kes ja kust?

34

ÄRA AJA OMA SOKKE SÕBRA OMADEGA SEGI

35

Nupu- ja

Ajakiri Eesti Skaut

Eesti Skautide Ühingu väljaanne Toimetuse kontakt: Postkast 260, Tallinn 10503 või ajakiri@skaut.ee Toimetuse koosseis: Karolin Lillemäe, Kadi Neemre, Laura Õigus, Jakob Rosin, Mikk Leedjärv

Ajakirja Eesti Skaut väljaandmist toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid toimetada ja lühendada.

Fotosid ja käsikirju ei tagastata.

Ajakirja „Eesti Skaut” toimetus tänab kõiki kaastöö tegijaid.

Ootame uusi kaastöid.

Nskm Karolin Lillemäe peatoimetaja

Järgmine number ilmub kevadel.

Balti jamboree Esmakordselt on otsaga Eestisse jõudnud balti rahvaste traditsiooniline suurlaager Baltic Jamboree/Balti jamboree (BJ). Laager toimub 14.–19.07.2015 Tagametsas. Kuna ESÜ pikema plaani järgi oleks järgmisel suvel pidanud toimuma olümpiamängud, on BJ-l ühendatud kaks sündmust ning kokku on saadud Baltic Olympic Jamboree teemaga Ancient Games e muistses mängud. Selle raames õpivad osalejad balti rahvaste ajaloo ja tranditsioonide kohta, end saavad proovile panna nii tulevased olümpiasportlased, tulised võitlejahinged kui ka rahulikumad isendid. NB! Oodatud on osalejad alates skaudieast (hea oleks 12-eluaastast, kuid lubatakse ka ühe salga liikmeid, kui nende seas on ka 11-aastaseid).

2010. aastal Leedus laagris osalenud vanemgaid Lisette Vahar on oma kogemusega igati rahul ja soovitab teistelegi: "Igav ei hakanud hetkekski, sain hulgaliselt tutvusi lähiriikidest, mõnedega pean kontakti siiani ja tean, et mind on mitmes riigis külalislahked võõrustajad alati ootamas. Toredate inimestega on pideva paduvihmaga telgis elamine puhas lust." Nii et oma kalendris tasub varakult punaseks teha 14.–19. juuli, et üheskoos gaididega laagriplatsil tore nädal veeta. Täpsem info detailse programmi, osavõtutasu ja kõige muuga saabub lähikuudel, millest varsti jälle Eesti Skaudist lugeda saab. Loodud on ka FB lehekülg, kuhu operatiivselt info üles läheb.

Skaudid 2010. a Leedus toimunud Balti Jamboreest

Briti kuninganna sünnipäev 18. mail toimus Briti suursaadiku residentsis Tallinnas pidulik vastuvõtt, millega tähistati Briti kuninganna 88. sünnipäeva.

Paljude kutsutute hulgas olid ka ESÜ peaskaut, juhatuse liikmed ja töötajad. Üks erilisemaid hetki skautide jaoks vastuvõtul oli see, kui Chris Holtby märkis oma kõnes skaute, tunnustades ESÜt hea töö eest Eesti noorsootöö maastikul, tänas Eesti skaute, kes ta peavanemaks valisid ning lubas oma ametiaja jooksul kõik endast sõltuva teha, et skautide peavanema rolli auga täita. Aitäh Chrisile meeldiva ning sooja vastuvõtu eest ning töö eest, mida ta skautide heaks on ära teinud!

Vigade parandus Eelmises numbris ilmus lugu Heino Jõest ja tema hundust Heino Noorest. Heino Noor helistas toimetusele ja palus ära parandada loos ilmunud ebatäpsused.

Tema ise ei olnud politseiprefekt, vaid -komissar. Korrektsuse huvides on oluline ka tähelepanu juhtida, et viltuse mütsiga pilt temast oli tehtud vangilaagris. Toimetus vabandab ilmunud ebatäpsuste eest!

Eesti lipp 130

4. juunil tähistas Eesti Lipp oma 130. juubelit ning sellega seoses osales hommikusel lipuheiskamise tseremoonial Ökoskautide salk Väikepistrik. Õhtul kogunes üle 50 skaudi ja lapsevanema Eesti Jahimeeste Seltsi aeda, et üheskoos lipupäeva tähistada. Tervitussõnad lausus ESÜ patroon, Briti suursaadik Eestis Chris Holtby ja peaskaut skm Kristjan Pomm. Öko-hundud andsid üritusel ka hundulubaduse, palju õnne neile!!

Eilne oli eriline ka selle poolest, et Ökoskautide üksuse juhil Deivis Treieril täitus 20 aastat skauditõotuse andmisest ning sellele päevale kohaselt anti talle üle nooremskautmasteri edutus.

Aitäh Marek Kõbule ja Ökoskautidele eesotsas Deivis Treieriga lipupäeva sündmuste korraldamise ja eduka läbiviimise eest!

Toimetamised Eesti Noorteühenduste Liidus

Laura Õigus ESÜ kontaktisik ENLi juures ENL hoolitseb selle eest, et noorteühendustel oleks Eestis hea tegutseda, et noorte häält võetaks kuulda ning et noortel oleks võimalik olla aktiivne. Skautidena oleme ENLi juures juba algusest Edukad matkalised saati olnud tublisti olemas ja rääkinud kaasa. Aktiivseks liikmeks Eesti Skautide Ühing avaldab kiitust olemise juurde kuuluvad ka liikmekohtumised. Juunis kohtusidki skaudiüksuste Saturn ja Siilid tublidele veidi laiemas koosseisus ENLi ja ESÜ esindajad. Muuhulgas arutleti skautidele Eesti Matkaliidu jalgsiselle üle, kuidas noorteühingutes tehtavat vabatahtlikku tööd mägimatka võistlusel ülieduka paremini väärtustada, kuidas noorteühingud osaluskogude osalemise eest!

Skaudiüksuse tekkele kaasa saaks aidata, rääkisime mõlema organisatsiooni Saturn võistkond Skaudid tulid projektidest, kus koostööd teha saab ning rääkisime läbi noorteklassis 2014. aasta Eesti mõlema osapoole algava tegevusaasta prioriteedid. meistriks. Võistkonna koosseisu kuulusid ENLi esindajad tuletasid meelde, et 28. novembril toimuvad Andrei Gromov, Aleksandr Puström, üle Eesti osaluskohvikud, mille eesmärk on viia noored kokku Jekaterina Võsõpkova. II koha napsas otsustajatega, et ühiselt mõelda, kuhu tulevikus liikuma samuti Saturni meeskond, seda kosseisus peame.

Georgi Lugovski, Polina Afanasjeva ja Maksim Vassiljev. Siilide võistkond, kes Kohtumine Soome skautide kontoriga saavutas võistlusel III koha, meeskonda Kadi Neemre kuulusid Artjom Tooman, Anna Borisov ESÜ büroo ja Ilja Shorohhov. Palju õnne kõikidele Ühel ilusal, kuid veel pisut jahedal kevadnädalal otsustasid võitjatele ning indu edaspidiseks tublide Soome skautide organisatsiooni töötajad, keda on üle tulemuste saavutamisel! terve Soome kokku ligikaudu 80 töötajat, tulla Tallinna Lisainfo: http://www.matkaliit.ee/2014lähedal asuvasse looduskaunisse Laulasmaale pidama meistrid-selgunud oma iga-aastast seminari ja töötajate koosolekut. Soome skaudiorganisatsiooni liikmeskond on muidugi ka palju suurem kui Eestis. Ühtekokku on Soomes skaute ligi 60 000.

Kuna eestlased ja soomlased on alati hästi läbi saanud ning skaudiorganisatsioonid teevad ka omavahel koostööd, osaledes erinevatel üksteise üritustel, kutsuti ka seekord ESÜ ja EGLi esindajad ühisele õhtusöögile. ESÜ poolt olid esindatud juhatuse poole pealt Siim Maripuu ja kontorist Kadi Neemre. Üheskoos veetsime Laulasmaal lõbusa õhtu maitsva õhtusöögi ja meeldiva seltskonnaga. Lähemalt sai tutvustatud üksteise organisatsioone, meie lähemaid ja kaugemaid tulevikuplaane, vahetatud kingitusi ning tehtud koostööplaane.

Kuna Soome ja Eesti on üksteisele nii lähedal ning ka senine Ajakirja toimetus täienes koostöö on väga edukalt sujunud, arutasime võimalust teha Ülimalt hea meel on teatada, et alates 1. juulist nö koostööprojekt, kus ESÜ töötajad võiksid minna Soome on ajakirja Eesti Skaut toimetuses juures kaks nö töövarjuks ehk uurida ja õppida Soome kontorilt seda, liiget – Jakob Rosin (Metsalised) ja Kadi Neemre kuidas nende asjad toimivad. Miks mitte teha ka vahetust ja (büroost). Esimesel ühisel koosolekul oli meil kutsuda soomlased meie Tallinna hubasesse kontorisse. ees üks tõsine ühine proovilepanek – nimelt Selleks, et plaanid ei jääks vaid sõnakõlksuks õhku rippuma, degusteerisime Laura (Õigus) eestvedamisel tulevad soomlased Tallinnasse Läänemeremaade kohtumisele. grillimaitseainelisi ussikesi. Toimetuse juhina Kokku on lepitud ka soomlaste osalemine tuleva aasta suvel on mul väga hea meel, et kogu toimetus sai toimuval Balti jamboreel ning loomulikult on soomlased pisut vastikust tekitava ülesandega hakkama, taaskord oodatud Jüripäeva laagrisse. uued liikmed saidki nii initsieeritud meie Loodame, et meie koostöö saab olema pikaajaline ja väga seltsi. viljakas – meil on ometi üksteiselt nii palju õppida!

Olen veendunud, et paljud on meie üritustel kohanud ühte ülevoolavalt rõõmsameelset ja toimekat skaudijuhti – juba kaugelt on alati ära tunda hr Siim Maripuu. Siim on skautluses väga palju ja erinevaid rolle täitnud (mida on võimatu üles lugeda) olles nii suurlaagri MAM tegevusvälja juht kui ka Tartu Maleva üks asutajaliikmetest. Hetkel on ta ESÜ peastaabis välissuhete juht ja tegevjuhi kohusetäitja ehk tema ongi see mees tänu kellele asjad ESÜs ikka liiguvad.

Ise olle seejuures äärmiselt tagasihoidlik oma panuse ja rolli tähtsuse suhtes. Siimul on skaudiasjad südamel hommikul ärkamisest hiliste öötundideni välja.

Lisaks skaudielule lõpetas Siim sellel aastal magistriõpingud juuras ning töötab juristina advokaadibüroos Tamme Otsmann Ruus Vabamets.

Temaga on võimalik 100% luurele minna ja kõike lustlikku teha ning samas täpselt sama väärt kaaslane on ta maailmaasjade suhtes vestluses ning ametlik, asjalik ja korrektne esindaja tõsistel teemadel.

Siim tähistas selle aasta augustis ka oma 25. sünnipäeva, mis on ka täpselt ilus ajastus, et teda persooniloo raames kajastada. Uurisime erinevatelt Siimu sõpradelt, kuidas nemad teda näevad. Enamikele vastajatele andsime ette kolm suunavat küsimust, mille esimese iseloomustaja juures ka välja toome.

Esimene asi, mis Siimule mõeldes meenub (mõni seik, mõni tema ütlus, iseloomujoon vms) Siim seostub minu jaoks positiivse energiaga ja seda tal jagub ning oskab ka teistele jaksu ja jõudu sellega juurde anda.

Räägi veidike Siimust. Kes ta sulle on, kuidas ning kui kaua teda tunned? Üks omadussõna, mis Siimuga seoses meenub?

Siimu tunnen ajast, kui ta liitus skautlusega ja küllap oli see mõni suurem üritus, kus teda esmalt nägin, igatahes seondus see teadmisega, et Tartus on üks vahva skaudijuht nüüd juures ja Tartu skautluses liiguvad tema eestvedamisel või toel asjalood ülesmäge. Meenub ka meediakoolitus, kus Siim käis ja palju, palju skaudiüritusi, ning muidugi 2010. aasta Metsamärgi kursus, mille raames ka lähemalt tuttavaks saime ja mul on väga hea meel, et Siim on Eesti skautlust täna juhtimas. Väärt ja väega mees.

Ehk on sul pajatada mõni vahva jutt, seiklus või olukord, milles osales ka Siim?

Siimuga koos saab nalja ja nii tulevad kohe meelde igasugu naljalood ja ka lõkkeõhtutel tehtud naljad. Siimu puhul meeldib ka asjalikkus ja konstruktiivsus ning nii oleme omamoodi tava juurtunud, et kohtume mõned korrad või siis vähemalt korra kuus ka kahekesi, et rääkida ESÜst ja mõelda, mida saaksime veel paremini teha. Kuna töötame lähestikku, siis oleme osanud asjad nii seada, et meie kohtumised on ühiste lõunasöökide vormis ja kohe kindlasti olen alati neilt kohtumistelt rõõmsa meele ja heade mõtetega tagasi (põhi) tööle läinud.

Kristjan Pomm, ESÜ peaskaut

Siim Maripuu

lõputust energiast pakatav skaudijuht

"Tunnen Siimu alates tema skautlusesse tantsitud, õpitud, väideldud, raamat kirjutatud, jõudmisest ehk umbes 2006. aastal matkatud, mäetippe vallutatud ja reisitud alates Tartus toimunud Talimängudest, mille aastast 2005. peakorraldaja juhtusin olema. Siim oli tol Minu esimene mulje Siimust oli, et see tüüp on hallil ajal usin gümnasist ning elu esimeses vist meesmodell. Me olime just alustanud Treffneris skaudilaagris sai kohe oma asjalikkust kümnendat klassi ja kõik olid uued ja keegi ei näidata. Ega ma tegelikult täpselt ei mäletagi, julgenud veel eriti võõrastega suhelda. Siimu see mida ta seal laagris konkreetsemalt tegi, aga ei häirinud. Hüppas ringi, tuhises mööda koridore tundub, et ta jõudis igale poole. Samuti said (siis kandis ta veel mingeid jalanõusid, hiljem sai ta kindlasti temaga tuttavaks kõik teised laagris Treffneri koolimaja peal tuntuks kui "see tüüp, kes olnud. kogu aeg villaste sokkidega käib"). Treffneris on Siim koos Oti ja tema lastega Tagametsas Siimule meeldib hommikuti kaua magada, kohustuslikud tantsukatsed kõigile kümnendikele. atraktsiooni testimas. aga kui ta lõpuks ärkab, siis on teda kõik kohad Mina sain kohe sisse, aga kusagil poole aasta pealt täis. Siim sööb kahe eest ja räägib kolme jagu võttis meie legendaarne tantsuõpetaja Uve Siimu (või oli see vastupidi?). Aga kui on tarvis mõni ka trenni. Siiamaani on Siim tema edulugu, kuidas asi ära teha, siis saab see ka tehtud. Tänu laiale silmaringile ja täitsa ilma rütmitundeta tegelasest tantsija sai. Tema sõnul julgele pealehakkamisele ei jää ükski mure lahenduseta.

"Mis ta kargab niisama seal koolimaja peal ringi, kui energiat Seiklusradu Tagametsas, Erna matkal ja mujal oleme koos nii palju on, tulgu siis tantsutrenni!" Ja tantsija tast ka sai. teinud juba nii palju, et mõistame tihti teineteist juba poolelt Esimene tantsupidu, millest tantsupaarina koos osa võtsime sõnalt. Ühel korral nt oli meil metsas kaasas kogu meie köietöö Tantsutaldade rühmas oli Ilmapuu lävel. Pärast seda veel nii varustus, kuid kenasti sai hakkama pooli asju vidinateks ja mõnestki – kõigist suurematest ja väiksematest. Tantsimist ülejäänuid jornideks nimetades. Sellest ajast on pärit ka Tartu jätkasime samas rühmas ka siis, kui kool läbi sai. Muuhulgas skaudimaja laos olev köiehoidmise jorn. Eraldi märkimist vedasin ma teda mõned aastad ka hobitantsu rühma "päriselt väärib kindlasti meie koos välja töötatud seikluselementide tantsima". Kui Siim sõjaväkke läks, said ka tantsud otsa. Siimu CE sertifitseerimise tehnika. Kes on näinud, see teab:) kui tantsupartnerit võin ma soojalt soovitada. Ta oskab hästi Norra mägedes matkal olles selgus, et olime soetanud juhtida ja talle jäävad sammud meelde :D endale mõlemad väga sarnased matkariided. Nii käisime Kuidas Siim skautlusesse tuli. Lühidalt siis ringi kaksikvendadena, ühel sinise ja teisel – ta pesi terve nädalavahetuse koos punase triibuga püksid, et kaaslased nunnadega Katoliku koolis nõusid. vahet teha oskaks.

Pikemalt – korraldasime Ilvese lipkonnaga Tartus Talimänge.

Ott Pruulmann, TSGM Kutsusin oma ägeda "Treffneri gängi" ka appi tegevusi läbi viima ja muidu Skautlus mängib väga suurt ja aitama. Esimesel õhtul oli vaja olulist rolli Siimu elus, selleta kedagi appi kokatädidele ja Siim jääks vististi laiutama suur ütles, et võib ju kah. Ja siis oligi auk. nii, et alles pühapäeval sai sellest Siim on väga ametist vabaks. Tema isiklik kohusetundlik: igale poole saavutus selle laagri jooksul on tarvis jõuda, osa võtta, oli, et laagri viimasel päeval toimetada, korraldada. usaldas köögimeeskond Kui mõni üritus jääbki tema pädevust vahele, siis see teeb meeleolu kehvaks. Õnneks Siim on olemuselt rõõmsameelne ja nagunii on järgmine juba piisavaks, et lubasid nõudepesumasina ise sisse skautlik tegevus juba uksetaga!

Siim skaudiüritusel on üdini omas elemendis. Kõik on teada, lülitada. Aga ilmselt see mida ja kuidas teha. Paistab selgelt kõigile, et see muudab ta teda ära ei kohutanud, vaid andis skaudimaitse särasilmseks ja väga rahulolevaks. kätte, sest siiamaani on Ma arvan, et skautlus on saanud need kolm veretilka. ta meil ju tegus!

Saskia Kiisel, Siimu tüdruksõber Siimuga kahe peale on meil ka kaks Esimene asi, mis seoses Siimuga meenub on kindlasti tema skaudisalka – üks tohutu energia, millega ta ka teisi enda ümber nakatab. koosneb skautidest Kes Siim mulle on.... Keeruline küsimus. Hea sõber. Kaaslane skaudiasjades ja eriti Tartu maleva tegemistes. Koos on (Valged Tiigrid, Siim Briti suursaadiku vastuvõtul 2014

kes olid ametlikult minu lapsed. Noh tegelikult on nad nüüd juba vanemskaudid ja rändurid) ja teine hundudest (Rohelised Rebased – varem Jumbud, kes olid ametlikult Siimu lapsed).

Praegu on asjad kujunenud niimoodi, et ma adopteerisin Rebased. Nad on aga veidi solvunud Siimu peale, et ta Tallinnasse ära kolis ja enam nendega koondusi ei tee.

Siim oli üks Tartu Maleva loojatest ja käigushoidjatest.

Selle pärast me ei taha teda siit täiesti minema lasta ESÜ asjadesse, et muidu meil oleks kohe majanduskriis käes. Siim on just piisavalt kitsi majandusjuht, kes ei karda suuremaid investeeringuid (siis kui mul tuleb näiteks tahtmine maailmajamboreelt kaasa osta kaks hiigeltelki).

Nii mõnigi teab Siimu Ämbliku instruktorina. Ronib kõrgel puude latvades ainult jupikese nööriga, mis hoiab teda puu küljes kinni. Aga te vist ei tea, et

alles mõni aasta tagasi Siim kartis tohutult kõrgust!

Esimene kord, kui läksime Ämbliku kursusele (või oli see Kaugmatkaja?) Karula veskisse ei julgenud Siim veski otsast allagi vaadata, veel vähem sealt laskuda. Ta harjutas end iseend ja oma varustust usaldama tõustes ja laskudes seal veskil paari meetri kaupa samal ajal, kui teised üle torni piirde ronisid ja alla hüppasid. Võib-olla tal oli veidi kõhe tunne Itaalia Marmolada otsas või Norras mägiliustikel, kuid välja ta seda ei näidanud.

Norras mägimatkal jäi Siim haigeks ja enda sõnul kannatas esimest korda elus peavalu käes (eks tal oli muud ka viga). Ja kui muidu Siim isegi arsti juures eriti ei käi, veel vähem mingi alternatiivmeditsiiniga sehkendaks, siis nüüd lubas ta matkaseltskonnas olnud Reflektsionisti oma varvaste kallale. Valukarjatuste saatel, kui tema varbaid muditi erinevate oradega saigi ta terveks samal ajal, kui teised õuduse ja kaastundega pealt vaatasid.

NB! Siimu isa on Skaudisõbra märgi laureaat. Ta on meie tegemisi korduvalt ja ulatuslikult abistanud.

Liina Land, TSGM

Esimesed mälestused Siimust on mõtted: "See poiss oskab tõesti hästi tantsida" ja "See Siim ei karda vist üldse end lolliks teha". Tantsukommentaarid siis ilmselt laagrite diskodelt või Tänuõhtutelt ja teise mõtte näiteks tuleb meelde laager, kus Siim oli siga. Ei no ega ta tegelikult ei olnud, mängis ikka ainult – seakostüüm seljas ja lõkkeõhtut loomi täis saalis juhtimas. Mäletan, et seal naersin palju. Ja ilmselt seetõttu ongi alati tore Siimu näha – naermine on garanteeritud!

Monika Iskül, Lipkond Okaskannel I have known Siim for a few years now, we have been through ice-cream adventures in Europe as well as waterfall adventures in Argentina. But most of all through discussions about how the adventures of Scouting can be developed by international cooperation and how we can learn from one another as individuals and as national organizations. The international reputation of ESA is in good hands!

Petr 'Permi' Vaněk I met Siim in 2011 at the WSYF in Brazil. He was the only Estonian there and the "loners" tended to stick together (I was the only Romanian representative too). I think it wasn't just because we had nobody to speak in our mother tongue to, but it was also the interest we had in the topics discussed at the forum and our wish to get as involved as possible in the event. Siim hit me as a very "up to date in all topics" kind of guy, lobbying for this and that resolution proposal or candidates to the Youth Advisers... it must have been the lawyer spirit in him.

And he wasn't just active during the working hours, he was the soul of the after-hours too, living up to the Brazilian surrounding around him. Three years later, I find Siim the same old. Only now he's more involved in the "big game" at world level, but still keeping up with the after-hours and putting the WSYF participants to shame. A lawyer that knows how to party. Or a true scout, that is.

Sinziana Rasca

Justkui naljakas, aga kindlasti õpetlik, vähemalt minu jaoks.

Juulis tegime üleskutse kirjutada ajakirja skautluses juhtunud mõni lõbus või hoopiski õpetlik lugu või saata mõni naljakas pilt. Üleskutsele vastas Rakvere Skautide juht Andres Lillemägi. Järgmisi lugusid ootame 1. märtsiks assistent@skaut.ee.

Andres Lillemägi Rakvere Skaudid Paneksin alljärgnevalt kirja paar naljakalt ja õpetlikku lugu, mis minuga või minu skautidega on juhtunud skautluses.

Esimene kõige õpetlikum, samas õnnelik juhtum toimus minu ja minu skaudiga 2008. aasta suvel Leedus. Osalesime sealsete skautide jamboreel ja väliskülalistele oli ette nähtud ekskursioon Vilniuse linnas. Ühe kiriku juures oleval turuplatsil tegime ekskursantidega väikese peatuse, uudistasime müügikioskeid, pildistasime vaatamisväärsusi ja mingil hetkel hakkasime edasi marssima. Kõndinud oma 3 km, avastasin äkki, et seltskonnast on kadunud üks minu skautidest. Andsin hädasignaali, teatasin teistele, mis oli juhtunud ja lippasin tuldud teed pidi tagasi. Jõudnud tagasi platsile, avastasin oma skaudi kivil istumas ja rahulikult šokolaadibatooni söömas. Minu küsimusele, et kuhu sa kadusid, teatas tema, et teie kadusite, tema veel uuris kioskite sisu. Edasistele küsimustele, et mis mõtted tekkisid jne vastas skaut: „Kuule, ise sa pidevalt patrad, et kui ära eksid, siis tule selle koha peale, kus kaotasid sõbrad. Igatahes selge on see, et ole rahu ise ja küll sind üles leitakse. No ja näed, tulid ju mulle järgi!“ Tuleb lisada, et meie skaudid olid selleks ajaks läbinud ka „Otsi Otti“ koolituse ja tundub, et midagi oli ka sealt meelde jäänud. Ja loomulikult – kordamine on tarkuse ema.

Teine, pisut naljakas, aga kindlasti osalejatele õpetlik lugu, juhtus minu ja minu skautidega seoses ERNA matkaga.

Olime oma pundiga määratud ühte kontrollpunkti Sigatüüka rabasaarel. Kaardilt saime teada, et autoga me sellesse kontrollpunkti ei jõua ja jätsime auto Simisalu RMK majakese juurde. Haarasime kaasa telgid, söögid ja kontrollpunkti läbiviimiseks vajalikud tarvikud ning asusime teele, teadmata, mis meid ees ootab. Ees aga ootas nii mõndagi, mis tekitas meile nalja, samas ka pisut ehmatust, aga tulevikuks andis see meile kindlasti mõtlemisainet. Läbinud päris pika tee oma kompsudega, tundus et oleme teelt eksinud. Teerada, mis pidi olema laudadest, oli äkitselt kadunud ehk täielikult vee all. Varsti aga olime ise ka nabast saati vee sees ja asi tundus naljast päris kaugel, sest hämardus ja kella järgi hakkas lähenema aeg, kus meeskonnad meie kontrollpunkti peaksid jõudma. Otsustasime, et jätame kompsud ühte kuivemasse kohta ja osade kompsudega asusin mina teele, seda saart otsima. Pärast pisikest suplust ja rünnakut läbi nõgesetihniku, jõudsin saarekesele, asetasin kompsud maha, silmitsesin natuke ümbrust ja märgistasin kohakese

pealambiga, et valguse järgi tagasi saarele jõuda. Seejärel suundusin ootajate juurde tagasi. Oma tarkusest aga olin pealambi valguse suunanud taevasse. Tõesti ei tea, mis skauditarkus nüüd see oli, aga tegu oli tehtud ja pealambist meil enam kasu ei olnud, sest me liikusime mööda maad, mitte õhku. Lõpp hea kõik hea, õnneks töötas telefon ja tänu Laurile ja mõnele skaudile, kes meid päästma tõttasid, jõudsime õnnelikult saarele ja täpselt pool tundi enne esimese meeskonna kohalejõudmist. Mitmed meeskonnad imestasid, kuidas meie sinna saarele jõudsime ja üks meeskond arvas, et ju meid helikopteriga toodi, sest vaevalt me ise selle teekonna läbisime.

Kolmas juhtum oli seotud samuti ERNA matkaga. Sel ajal, kui see pisut naljakas juhtum toimus, viidi matk läbi koos retkega ja minu mäletamist mööda oli tegemist aastaga 2007.

Matkale olime kaasa võtnud mitu saia ja purgi maasikamoosi, rääkimata mitmest kanistrist veest. Istusime punktis ja ootasime meeskondi, kui äkki läks selja taga rabistamiseks.

Esimene mõte oli, et tegemist on karuga, istusime rahulikult edasi ja ootasime, mis edasi juhtub. Juhtuski, võsast ragistasid välja kolm laigulist, maskeeritud retkelist. Esimene ehmatus üle elatud ja selgeks tehtud, et tegemist ei ole matkaliste meeskonnaga, vaid retkelistega, mille tõestuseks olid meestel suured seljakotid ja relvad, hakkasime meestega muljeid vahetama. Meestel oli janu, andsime neile vett; õnneks oli vett nii palju, et ka nende veepudelid said täidetud. Mehed sättisid minekule ja siis andis Andzelika meestele moosisaia, küll maitses moosisai meestele hästi. Kindlasti on peale nädalat purgikonservi söömist magus saiake hea. Sättisidki mehed minekule, kui üks meestest pöördus: „Tädi, kas saaks veel ühe saia, küll on hea moosisai!“ Neljandaks meenub üks Roheline päev Tagametsas. Minu ja minu skautide jaoks oli see esimene skautlik üritus, laager.

See oli esimene kord Tagametsas, see oli esimene kord koos skautidega telkida ja paljude jaoks, kaasa arvatud minu jaoks, olid paljud skauditarkused või skauditeadmised veel omandamata. Esimene päev koos esmaste töökogemustega oli õnnelikult õhtule saadud, telgid olid püstitatud. Ma küll otsisin tükk aega kohta oma telgi jaoks, kuhu pidi ööbima minema terve perekond Lillemägi skaudid. Telk oli suur, justkui väike kaarhall ja lõpuks leidsin oma telgile maandumispaiga täpselt teede ristumiskohas. Väga hea koht, sile ja ilma kühmudeta. Muidugi ei meeldinud see paljudele,

sest kes ikka tahaks ringiga minna, kui saaks otse minna; eriti kõvahäälselt protestis Markus, kes ei saanud absoluutselt aru, milline mühakas sätib oma telgi täpselt kõnniteele. Järgmisel hommikul, kui olin ärganud, mõtlesin, et peaks väikse äratuse ka oma skautidele korraldama. Mõtlesin, mida võiks teha, kuid midagi tarka ei osanud ma välja mõelda. Sellepärast läksin skautide telgi juurde ja langetasin lihtsalt telgi. Küll oli naljakas, kuidas unised, vingus näod järgemööda telgist välja

pugesid. Minu naeratus näost oli aga varsti pühitud, kui üks vana skaut minu poole pöördus järgmise märkusega: „Telk on skaudi kodu ja ei ole skautlik teguviis lammutada kodu, kodu tuleb hoida“. Ma tahtsin pärast seda maa-alla vajuda. Ma tahtsin, et seda tegu ei oleks olnud, nii häbi oli mul. Sellest ajast peale, olen oma skautidele õpetanud: „Telk on skaudi kodu ja telki tuleb hoida!“

Skautide programm uueneb Ott Pruulmann ESÜ programmi uuendaja End ESÜ tegemistega kursis hoidvad juhid ja skaudid kindlasti teavad, et juba mõnda aega on töös olnud ESÜ noorteprogrammi värskendamine. See protsess ei ole edenenud küll nii kiiresti kui me soovinud oleme, kuid tasapisi ta siiski liigub. Käesoleva artikli kirjutamise hetkeks on meil paigas üleüldine süsteem, kuidas programm üles ehitatud on, ning teeme ettevalmistusi skaudi vanusegrupi materjalide väljaandmiseks. Tasapisi oleme hakanud mõtlema ka vanemskautide ja rändurite programmi suunas.

Võrreldes senise programmiga on uues mõned põhimõttelised muutused, mis skautlemist noortele põnevamaks ning skaudijuhi elu lihtsamaks teevad. Kevadtalvel algatatud pilootprojektis osalenud teavad kinnitada, et nii on :). Järgnevalt annakski neist väikese ülevaate.

Kui senises programmis oli vanemskautidele ja ränduritele mõeldud I järgu nõuded (või koondjärk hilisematele liitujatele), siis ühe uuendusena eraldame skaudi, vanemskaudi ja rändurite programmid iseseisvateks alamprogrammideks. Sellega saame kõigile kolmele vanusegrupile pakkuda eakohasemaid eesmärke ning haaravamaid materjale. Iga vanusegrupi programmis on omad tasemed (järgud), ehk et järgmises vanusegrupis alustatakse uue vanusegrupi tasemete kogumist.

Kokkuvõttes on kogu programmi peale kokku selliselt rohkem järke - ühe järgu sooritamise ja sellega kaasneva skautliku tunnustuse saamine on seeläbi kergem. Iga saadud tunnustus aga aitab luua tahet püüelda järgmisele tasemele. Ühtlasi soovime sellega luua ka täiendavad võlu ja salapära järgmise vanusegrupi tegemiste osas - uues vanusegrupis tehakse asju teisiti ning on uusi ja põnevaid tegemisi, mida oodata.

Arvatavasti kõige suurem “nihe” on aga seotud järgunõuetega. Senises programmis on meil mustvalgel kirjas konkreetsed nõuded, mida soovime, et järgu täitja sooritaks.

Skaudijuhil on küll vabadus vastavalt iga noore võimetele

neid nõudeid leevendada, kuid konkreetse tegevuse annavad nad siiski ette. Iga nõue meie programmis on aga seotud mõne eesmärgiga, mille suunas me soovime, et programmi läbija areneks.

Uues programmis aga anname noortele ette needsamad eesmärgid ning lubame noortel endil valida tegevused, millega eesmärkide täitmise suunas liikuda või nende täitmist tõestada. Selliseid tegevusi nimetame uues programmis seiklusteks ja põhimõtteliselt saab seiklus olla mis iganes matk, laagri jaoks ettevalmistatav valgusetendus, kodukoha vaatamisväärsuse külastamine, lahe mäng koos kaaslastega, põneva filmi vaatamine, “seebikarbiauto” ralli teiste salkadega, traadist võtmehoidja meisterdamine ja palju, palju muud. Teiste riikide skautide ning meie endi pilootprojekti kogemus näitab, et noored saavad arengueesmärkidest hästi aru ning leiavad vahvamaid ideid nende täitmiseks, kui ports skaudijuhte eales välja mõelda oskaks. Ühtlasi on enda soovitud, välja mõeldud ja planeeritud tegevusi ka hulga lahedam ellu viia.

Igale tegevusele peab järgnema tagasivaade ning hinnangu andmine. Seda nii tegevuse enda aspektist (mis hästi, mis halvasti jms) kui ka seatud eesmärkide täitmise osas iga osaleja seisukohast. Ühe suurema seiklusega on võimalik täita korraga ka mitu erinevat eesmärki ning osalejad võivad täita sama seiklusega erinevaid eesmärke. Võimalik on ka, et ei täideta planeerimise käigus silmas peetud eesmärke, vaid mõni teine. Kõige olulisem on, et ka noored ise teadvustaksid oma edasiminekut programmi eesmärkide täitmisel.

Läbi programmi soovime aga edasi anda ka mitmeid oskusi ja teadmisi, mille juures omaloomingule kohta ei ole. Näiteks

esmaabi, köietöö, matkatarkused, skaudiehitised jm.

Kõik seesugused oskused ja teadmised oleme kogunud valdkondade kaupa skaudioskusteks.

Kõige paremini kannavad skaudioskused võrdlust välja varasemate erialadega. Igal skaudioskusel on konkreetselt kirjeldatud nõuetega tasemed, mida järgemööda täitma saab asuda. Ühtlasi on need tasemed samad üle kõigi vanusegruppide (v.a hundud). Suures plaanis siis peab iga noor järgmisele järgule pääsemiseks lisaks seiklustele ka mõned skaudioskuste tasemed omandama. Hetkel küll on neid kirjeldatud suhteliselt vähe, kuid soovime neid aja jooksul juurde teha, et iga noor leiaks endale huvi pakkuvaid skaudioskusi ning kui mõni teema kohe üldse ei huvita, siis saaks ka ilma selleta läbi. Uute skaudioskuste nõuete kirja panemiseks on kõigi skaudijuhtide abi teretulnud (ott@skaut.ee).

Samuti võib alati ka juba olemasolevate nõuete osas parandusettepanekuid teha, et neid aja- ja asjakohastena hoida.

Abimaterjalide osas meil veel väga hästi ei ole. Tasapisi koguneb neid ESÜ uueneva kodulehe keskkonnas (nt seikluste andmebaas) ning hetkel on töös ka skautide jaotusmaterjalide koostamine.

Viimaseid on võimalik loodetavasti käega katsuda juba mõne kuu pärast. Uueks aastaks planeerima ka kõikides piirkondades uue programmi tutvustusi/ koolitusi, et viimane kui küsimus vastuse saaks ning noortega uut süsteemi kasutama saaks hakata.

Vabatahtliku töökogemuse kaudu nooreks ettevõtjaks Mariana Mutso Ronilane OÜ asutaja ja juhatuse liige

Tihti leiavad vanemad end mõtlemast, mis võiks olla parim nende laste jaoks.

Kas pakkuda neile üht või teist huvitegevust või milliste tegevuste vahel laste aega jaotada. Eesmärgiks on pakkuda oma lastele parimat, püüda kasvatada nad õnnelikeks ning edukateks.

Aga kuidas?

Eluperiood lapsepõlvest täiskasvanuikka on nagu Ameerika mäed, ainult võimalusega poolel teel suunda vahetada. Sõit on kiire ja otsustamiseks ei ole aega.

Kasvasin üles peres, kus üks vanematest oli sotsiaal- ja teine noorsootöötaja. Kodupaigaks väike alevik, kus ei olnud palju võimalusi meelelahutuseks. Oli kaks valikut – kas igavleda või midagi ise korraldada. Mina valisin viimase ning otsustasin lisaks traditsioonilisele huvitegevusele kaasa lüüa ka kooli õpilasesinduses, skautluses ja ühes Eesti esimeses valla noortevolikogus.

Noortevolikogu eesmärgiks oli anda noorte panus kohaliku elu parendamisse. Noored said kaasa rääkida vallavolikogus, hoolitseda kodukandi puhtuse ja väljanägemise eest. Korraldasime erinevaid kohalikele noortele suunatud üritusi, regulaarseid noorteõhtuid, heategevusüritusi abivajajatele, osalesime korduvalt Euroopa Noored programmi kaudu noorsoovahetustes jne. Eriti uhke olen selle üle, et väärtustasime noorte eestvedamist – korraldasime iga-aastast valla Aktiivse Noore valimist.

<< Algus leheküljel 11 Noortevolikogu tegi tihedalt koostööd samade huvide eest seisva skautide organisatsiooniga. 18 aastat tagasi, kui skautlus Läänemaale jõudis, sai Lääne Skautide Malevast suurim malev terves riigis. Skautluse populaarsus oli suur, üheks põhjuseks olid kindlasti väiksed võimalused muudeks huvitegevusteks, teisalt oli skautlus uus ja hästi organiseeritud liikumine, mille tegevus oli põnev ja praktiline. Kogu tegevus toimus turvalises keskkonnas, kus keegi päriselt ei ebaõnnestunud, pigem õpiti oma vigadest. Juhid olid positiivseteks eeskujudeks ning aitasid maailma lahti seletada. Umbes seitsmeliikmelise salgaga koos tegutsedes saime üksteisele tagasisidet anda ning olime piire ületades valmis üksteist püüdma või natuke tõukama. Skautlus sai elustiiliks ning selle põhimõtete järgi elamine pani meid kõiki hoolima. Hoolima loodusest, üksteisest ning ümbritsevast keskkonnast. Olen kindel, et mõnele liikmele võis skautlus olla ainuke koht, kus keegi neist päriselt hoolis ja neisse uskus. Tunnen, et just tänu sellele kõigele oli võimalik mul ennast paremini tundma õppida ning väga mitmekesiseid oskusi arendada.

Julgen väita, et mõlemal organisatsioonil oli üüratult suur mõju meie väiksele vallale ja ka maakonnale. Lapsed ja noored olid positiivsetes tegevuses ning panustasid vabatahtlikult kogukonna heaolusse. Need organisatsioonid tõid elu sellesse piirkonda ning mõjutasid noorte valikuid hiljem hariduse ja karjääri teel.

Eelmisel aastal avanes mul võimalus osaleda väärtuspõhise juhtimise (ingl k Value Based Leadership) koolitusel, mida korraldasid Soome ja Rootsi skaudid ning mis oli rahastatud Rootsi kuninga poolt. Kuningas, kes on ise juba üle 50 aasta skaut olnud, leidis, et noortel liidritel on tänapäeval väga tähtis roll homse kujundamisel ning palju saab ära teha heade liidrite ning nende vahelise koostööga. Antud koolitusele kaasati ka naaberriikide noori juhte nii skautlusest kui ka väljaspoolt. Koolitus keskendus mitmekesisusele juhtimises, kuidas juhtida gruppe ja iseennast ning samas teenida kasumit, heade põhimõtete ja väärtustega vastuollu minemata. Arvan, antud koolitus on väga vajalik noortele liidritele enda tundma õppimiseks, keerulistes olukordades hakkama saamiseks ning headele põhimõtetele kindlaks jäämiseks.

Läbi skautluse avastasin huvi köietöö tehnikate ja mägimatkamise vastu, mille treeningud viisid mind kaljuronimiseni. Tundsin end kohe äärmiselt haaratult ning tunnen seda siiani. Vaimustusin ala mitmekesisusest ning elamusest, mida läbi iga liigutuse kogeda saab. Ronimistrenn on nagu motivatsioonikoolitus, kus hea juhendamise läbi on võimalik end iga sammuga ületada. Kaljuronimisest sai minu pikaajaline hobi, millest on kasvanud minu suur projekt.

Alustasin ettevõtlusega, kuna Eestis on ronimine veel lapsekingades ning ronijatel on kasinad harrastamistingimused.

Samuti soovisin jagada teistega oma kogemust, mida ronimine annab ning sellega ka sotsiaalset mõju avaldada. Aktiivne kogemus noorteorganisatsioonides andis mulle hea põhja,

kontaktid ja julguse vastu võtta uusi väljakutseid. Nii tundus ka ronimismaastikul tegutsemine minu jaoks igati loogiline, sest ei ole mõtet oodata, et keegi teine minu eest midagi ära teeks.

Täna töötame Eesti Ronimisliidu loomise kallal ning teeme ettevalmistusi, et sügisel avada Tallinnas esimene iseseisev ronimiskeskus.

Mitmetel erinevatel põhjustel on töökeskkond pidevas, kiires muutumises. Ettevõtted, eriti väiksed ja noored, peavad ellujäämiseks olema äärmiselt paindlikud. Töötajaid valides ei soovita enam näha ainult diplomit, vaid töökogemust ja oskusi, mida äsja kooli lõpetanud noorel on raske ette näidata.

Olles lisaks ettevõtjale ka töötaja, mõistan hästi probleemi.

Sooviksin omalt poolt olukorda parandada, pakkuda esmast töökogemust, kuid siiski on suureks määrajaks kaalukausil investeering, mis ühe kogenematu töötaja väljaõppeks kulub ning ei ole kindel, kas midagi ka tagasi toob. Sellistes olukordades on hea, kui noorel on ette näidata noorteühendusest saadud kogemuste pagas. Minu jaoks algab kõik suhtumisest – aususest, pühendumisest, austusest, paindlikkusest, traditsioonide ja kultuuri aktsepteerimisest.

Hindan reaalsuse taju ehk teadmist, kuidas asjad tegelikult töötavad. Hindan arusaamist, et kannatlikkus ei tähenda lihtsalt ootamist, vaid võimet töötada kõvasti selle nimel, millesse usutakse. Töötamine ei ole aja kasutamine, vaid produktiivne olemine. Töötamine ei ole probleemide peitmine, vaid nende lahendamine. Usun, et ettevõtjana ei otsi ma mitte ainult oskusi ja kogemust töötajatest, vaid isiksuse omadusi ja tõestust, et inimene on võimeline õppima. Kui inimene on valmis panustama, end siduma ning sobib meeskonda, siis palju oskusi saab õpetada.

Usun, et teadmised on põhimõtteliselt kasutud ilma nende realiseerimiseta. Kunagi ei olda 100% valmis, kuid mida rohkem ennast tunda, seda rohkem tekib julgust uusi väljakutseid vastu võtta. Inimestel, kes on vabatahtliku tööga kokku puutunud, on minu arvates silmad avatud ja nad ei jää oma ümbritseva keskkonna suhtes külmaks. Nad on valmis reageerima tegude, mitte virinaga. Vabatahtlik töö noorteorganisatsioonis ei peaks lõppema, kui noor läheb tööle. Vabatahtlik töö peaks olema rohkem hinnatud ning tunnustatud tööandjate ja avalike liidrite poolt, sest see teenib ühiskonna huve.

Iga noor saab oma otsustest kokku panna endale meelepärase elutee. Ei ole kerge kiires elutempos õigeid valikuid teha, eriti kui ei ole teada, mis on tee teises otsas. Mida rohkem teeotsi proovida, seda selgemaks saab kaart ning siis on kergem otsustada, kuhu täpsemalt minna. Minu näide on vaid üks paljudest, siiski leian, et minu vanemad võivad rahul olla, kui nad on mõelnud, mis võiks mulle parim olla – ma olen õnnelik ja rahul, kes teab ehk kunagi ka edukas?

Söögiriistad Kristi Loide

Toidu valmistamine ja seltskonnas söömine ei ole skaudile võõras. Õige pea ühistel matkadel või laagris olles õpitakse toitu valmistama suuremale seltskonnale ning skaute ei takista, kui köögil pole katust, seinu, elektrit, voolavat vett või isegi pliiti. Sageli matkal olles piisabki sellest, kui on kaasas oma joogitops, kõik-ühes nuga-kahvel-lusikas ja toidukauss. Istumisaluseks sobib mõni känd või langenud puu ja „söögilaud“ ongi kaetud! Skautidel on toiduvalmistamiseks ja söögikorra alustamiseks või lõpetamiseks omad väljakujunenud traditsioonid, näiteks mõni teemakohane laul või vahva hüüd, mis on püsinud aastakümneid üks ja sama või muutunud märkamatult tasapisi ajas. Nii on ka meie tänapäeva söögiriistadega. Kuigi söömine on sama vana tegevus kui inimkond ise, ei ole söögiriistad alati samasugused olnud.

Kas sina tead, milline on inimesele kõige vanem ja kõige uuem söögiriist? Kui pakkusid kõige vanemaks nuga ja uuemaks kahvlit, siis pakkusid õigesti. Lõikeriistu tundsid juba koopainimesed, kuid vaevalt, et nad õhtusöögi ajal lõkke kõrval istudes noa kätte võtsid ja endale grillitud lihakäntsakast paraja suurusega suutükke välja lõikama hakkasid. Pigem saab siis söögiriista klassikalises mõttes pidada lusikat vanemaks söögiriistaks, sest toitu tuli ju inimestel millegagi kuhjata ja suu juurde viia. Esimestel lusikatel ja nugadel kohe kindlasti puudusid käepidemed. Lusikaks sobis hästi mõni ese, mis ise juba looduses sobiva kujuga oli – näiteks merekarp. Hiljem lisati söögiriistadele käepidemed, mis tehti kas mõne looma luust või puidust. Kahvel on kõige noorem jäädes „kõigest“ nii umbes tuhande aasta vanuseks. Populaarseks sai kahvel siiski alles 16. sajandil, kui itaalia päritolu Caterina de’ Medicist sai

prantsuse kuninganna, kes kahvli kasutamist oma õukonnas propageeris, sest kahvli abil sai toitu hoida ka leemest puhtana.

Sel ajal kardeti erinevaid nakkushaigusi, mis saastunud veega levida võisid, sest arstiabi ei olnud veel nii tõhus kui praegu ning Prantsusmaa kuninganna soovis ennast ja oma õukonda hoida tervena.

Söögitaldrikud võeti kasutusele nugade ja kahvlite „tuleku“ vahepealsel ajal. Algselt serveeriti toitu näiteks mõnele suurele ja tugevale taimelehele, mille pealt kõik pereliikmed korraga sõid. Individuaalsete taldrikute tulekul olid taas sobilikud suuremad merekarbid või keerati taimelehest omale tuutu. Ega ei tasu ära unustada, et savi hakkas inimene väga varakult kasutama ning levinud olid mitmesugused topsid ja kausid ning anumad, mis sageli ka kaunistati erinevate kujunditega. Näiteks Eesti aladel on levinud väljast poolt triibulise mustriga savist esemed, mis on just oma mustri tõttu on nimeks saanud kamm-keraamika. Väga populaarne oli kasutada taldrikuna suurt leivaviilu, mis spetsiaalselt küpsetati ja kuivatati kõvaks, et sellele saaks serveerida kogu õhtusöögi. Toidukorra lõppedes, kui leib oli kastmest ja muust toidust läbi imbunud, jagati see leib kas vaestele või loomadele.

Praegu võib leida poodidest mitmeid erinevaid serviise ja söögiriistade komplekte, kaunistusega või ilma. Kui praegu on tavaline, et majapidamises on enam-vähem ühesugused toidunõud ja noad-kahvlid, siis keskajal see nii ei olnud.

Harva oli kodudes kaks ühesugust kahvlit. Pikka aega käitusid inimesed skautlikult ning võõrsile minnes võtsid oma söögiriistad ise kõikjale kaasa.

11.-15. august toimus Sloveenias Ljubljanas skautide maailmakonverents, millele eelnes noortefoorum. Selgituseks - maailmakonverents on juhtorgan, üldkogu kõikidele maailma skautidele. Selle ülesanne on kaaluda ülemaailmse skautluse poliitikat ja norme, sõnastada üldine suund ning võtta kasutusele meetmed, et eesmärkide poole liikuda. Noortefoorum on nö hariduslik tööriist, mis valmistab noori (vanuses 18-26) ette konverentsiks. Mina võtsin osa mõlemast.

Pärast pikka ja väsitavat (aga samas toredat!) Metsamärgi koolitust sõitsin Tallinnasse, pakkisin asjad ümber, magasin natuke ja juba pidin lennuki peale hüppama ning Sloveenia poole teele asuma. Pärast pikka ootamist lennujaamades võeti mind auto peale ja sõidutati Roglasse 1500 m kõrgusele suusakuurorti, kus toimus 200 osalejaga noortefoorum. Sisse astudes oli tugevalt tunda skautluse hõngu, hotelli eesruum oli kaunistatud skautliku sümboolika ja plakatitega ning kuskilt oli kuulda kitarri. Reisimisest väsinuna läksin oma bungalow'sse, kus avastasin, et toanaabriks on Sharjahist tuttav ekvadorlane. Pärast esimesi tervitusi kukkusin aga magama. Hommik algas mõnusalt, söögisaalis oli rootsi laud, mis oli kaetud hõrgutistega. Minu rõõmuks olid kõik järgnevad toidukorrad samasugused. Tutvusin juba seal uute inimestega ning kohtusin vanade tuttavatega. Skaudimaailm on täiesti erinev tavapärasest, seal võib kartmata ükskõik kellega rääkima minna; see on samuti väike maailm, sest on üpris suur võimalus, et kunagi sõbrunetud inimestega kohtub veelkord. Nii avastasin sealt mitu inimest, kellega varem kohtunud olin. Pärast sööki algas programm. Ma olin päeva võrra hilinenud ja nii avamistseremooniad maha maganud, nii et algne harjumine võttis aega. Päeva alustas saadik ÜRO-st, kes kõneles skautluse kui ülemaailmse maailmaparandava organisatsiooni võimalikust koostööst ÜROga. Pärast seda algasid töötoad, mis valmistasid osalejaid ette konverentsiks ning ka kuidas aktiivsemalt panustada nii oma skaudiorganisatsiooni kui ka ühiskonda. Õhtul oli disko. Ja nii need päevad möödusid.

Iga päev koosnes kõnedest, töötubadest, erinevate asjade organiseerimisest ning mitmesuguste kultuuride esindajatega suhtlemisest. Võeti ka ette WOSMi põhikiri, mis töödeldi läbi ning millele hakkasime täiendusi ja parandusi tegema.

Huvitavad olid ka rahvusvahelised kohvipausid, kus igal erineval pausil üks regioon esindas oma kultuuri ja delikatesse. Viimane päev oli kõige põnevam, seal hääletati resolutsioone ja täiendusi, mis läheks ka konverentsile hääletuse alla. Hääletuse ajal ilmnes draamat ja nalja, käsitleti tundlikke teemasid. Üks kõige meeldejäävam teema oli Palestiina skautidele hääleõiguse andmine. Moslemiriikide esindajad pidasid tund aega pisarates emotsionaalseid kõnesid kuni tuli WOSMi esindaja ning ütles, et Palestiina pole ise esitanud soovi hääleõiguse järele ning juba ammu on otsustatud, et Palestiina saab konverentsil õiguse hääletada siis, kui teda maailma riigina tunnustatakse. Sellegipoolest hääletati asja poolt ning asi läks edasi konverentsile. Õhtul oli pikkkkk lõputseremoonia, kus kõige rohkem aega võttis enda alla kingituste andmine korraldajatele. See oli mõne osaleja jaoks viimane päev, kurva meelega jäeti pooltega hüvasti, kes edasi konverentsile ei tulnud.

Ülejäänud pool läks Portorosse, kus toimus vaheüritus. See oli Vahemere ääres olev mõnus väike linn, kus me lõõgastusime pärast närvesöövat üritust ning valmistusime ette järgmiseks. Ma käisin korduvalt meres ujumas ning see oli fantastiline! Kahjuks vaid selleni, kuni ma meduusilt kõrvetada sain. Lisaks uurisime linna, tegime orienteerumismängu ning lõbutsesime lõpukontserdil. Närvid said piisavalt puhkust konverentsi jaoks.

Hommikul sõitsime bussidega Ljubljanasse. Sealt ma leidsin hotelliruumist eest Siim Maripuu. Ta teatas kohe, et tunni pärast on B3 ja V4 kohtumine ehk siis Baltimaade ja Tšehhi, Ungari, Poola ja Slovakkia. Nende riikidega tegime konverentsi jooksul tihedalt koostööd. Õhtul avati avalik skaudipiltide näitus ühes pargis ning selle kõrval tehti vaimne tseremoonia. Ja nii tiksus kell öösse.

Järgmine päev oli sissejuhatav. Kohal oli üle 1200 delegaadi 162 riigist. Selgitati, mis konverentsi jooksul toimuma hakkab, kuidas hääletamisprotseduurid käivad ja muud. Anti üle ka tunnustused riikidele, kes viimase kolme aasta jooksul tähistasid skautluse sajandat sünnipäeva oma riigis, sealhulgas Eestile. Õhtul oli avamistseremoonia, kus kõnet pidasid nii Sloveenia peaskaut kui ka president. Meelt lahutas riigi kuulsaim improteater, kes mängis lava peal skaute. Humoorikas oli ka õhtujuht, kes kõik järjest kolmes keeles läbi rääkis. Teise ametliku päeva nael oli 12 liikme maailmakomiteesse valimine. Edaspidi toimusid arutelud viimase kolme aasta jooksul toimunust ning ilmnenud probleemidest.

Päeva lõpetas rahvustoitude proovimine. Kolmas päev algas põnevalt, toimus hääletamine ülejärgmise World Scout Moot'i jaoks, mis on ülemaailme laager rändurite jaoks. Valik oli Iirimaa ning Ungari vahel. Mõlemad tegid kõvasti kampaaniat, programm oli suurepärane ja mõlema esindajad olid väga lahedad inimesed. Napilt võitis Iirimaa. Päeva jooksul arutati töötubades skautluse visiooni, strateegiat ja kolmeaastast plaani. Võeti eesmärgiks: 2023. aastaks on skautlus maailma juhtiv hariduslik noorteliikumine, andes 100 miljonile noorele võimaluse olla aktiivsed kodanikud, kes loovad positiivseid muudatusi oma ühiskonnas põhinedes jagatud skautlikel väärtustel. Neljanda päeva kõrghetked olid hääletus, kus toimub järgmine maailmakonverents (valikus Malaisia ja Aserbaižaani vahel võitis viimane) ning juhtkomitee esimehe avaldumine - selleks on João Armando G. Õhtul pidi Siim lahkuma, jättes mu üksi järgmise päeva hääletamisvalangule.

Hääletati kõike võimalikku: põhikirja muudatusi, resolutsioone, visiooni, kolmaastaku plaani ja paljut muud. Ajaliselt oli kavas sellele antud kaks tundi, kuid see venis seitsme tunnini. Skautluse maailmaorganisatsioon muutus liberaalsemaks, noortesõbralikumaks ning avatumaks. Õhtu lõppes lõputseremooniaga ja hüvastijättudega.

Pikema kokkuvõtte konverentsist leiate Eesti Skautide Ühingu Facebooki lehelt. Üritus oli vapustav, see oli lõbus ning andis mitmekülgseid kogemusi. Kui oled silmatorkav skaudijuht, siis ehk saad ka sinagi kunagi maailmakonverentsile minna.

Teistmoodi

ERNA

Ivo Müürsepp võistkond ESS Erna matkast kuulsin esmakordselt vist 2007. aastal ning kohe tekkis ka plaan sellel üritusel osaleda. Kuid teatavast on elu see, mis juhtub seni, kuni meie plaane teeme ning sellel ja ka järgneval aastal sattusin hoopis ERNA retkele. Siis läksid aastad jälle omasoodu, kuni käesoleva aasta augusti alguses potsatas postkastki kiri, milles teatati, et äralangenud võitleja asemele on kiires korras asendust vaja. Olin nõus ja nõnda võis seiklus peagi alata.

Kuna on läbitud nii kilometraažilt kui kestuselt tüki pikemaid võistluseid, siis ei tundunud eesolev matk eriti raske olevat ja kohale sai tuldud minimaalse varustusega mõnusa jalutuskäigu ootuses.

Mõnus jalutuskäik lõppes paari kilomeetri pärast vööni läbimärjana võssakasvanud raiesmikul ragistades. Edaspidi otsustasime kriipsjoonega kaardile märgitud teid ilma tungiva vajaduseta mitte kasutada.

Kuna Erna matka korraldavad skaudid, mitte kaitseväelased, siis torkas võistlus positiivselt silma seninähtutest teistsugust laadi ülesannetega.

Vaakumkahuri ehitamise või loodimise ja täisnurkade mõõtmise ülesanded eeldasid jõu- ja osavuse asemel just laialdast teadmistepagasit ja loogilise mõtlemise oskust. Viimases pakkusid kindlasti kõva konkurentsi TTÜ materjaliteadlaste võistkond või professor Mart Noorma oma Tartu „kosmonautide“ kambaga. Õnneks oli meie füüsiline vorm tublisti parem ja enne kolmandat punkti jäid nupukamad tegelased juba kaugele seljataha.

Kuni sellesama kolmanda punktini tundus matk siiski suurelt jaolt ainult teetolmu ülesse keerutamisena. Nähes aga seda, kus asub kaardil järgmine punkt, oli selge, et nüüd saab kompass ja sammupaaride lugemine abiks olema. Minna tuli otse läbi raba ja võsa, mille käigus suutsime ka viimastest meist eespool olnud võistkondadest mööda minna. Kui hakkas juba tunduma, et varsti on kannatused läbi ja jõuame neljandasse punkti, läks maapind äkitselt eriti märjaks. Teepeal seisis risti ees lai, sügav ja triiki vett täis kraav. Aitäh kopraonu! Õnneks on elukogemus näidanud, et alati on kuskil ülepääs ning üsna ruttu õnnestuski leida üle kraavi langenud puu, mille abil pääsesime kõik ilma sunniviisilise supluseta üle.

Päris kõigil siiski nii hästi ei läinud, sadakond meetrit eemal nägime üht teist seltskonda kraavi ujudes ületamas.

fotod Rommi Saar

8.–10. augustini toimus Järva- ja Harjumaal 15.

ERNA matk. Erna matkale oli registreerunud 28 võistkonda, kokku 130 osalejaga. Tümleri raja võitis võistkond Sustabainalistid ja Hauka raja võistkond M-klubi.

ERNA matka toetavad: Kaitseministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Nissan, Kaitseliidu Tallinna ja Järva malevad, Matkasport, graveerimiskoda Digra, reklaamifirma Valge Kass, trükiagentuur Grupp, teadussaade Rakett69, Eesti Punane Rist, Neviprint ja Logotikke.

ST EE

ÜH IN G

XV

I S 2014 KA ID E UT

Neljandas punktis juhatati meid mahajäetud keldrisse, kus ootas meid ees... kelner. Süda aimas halba, kujutasin ette juba, kuidas kandikul on vingerdavad vaglad või käntsakad inimliha. Peale pikka sissejuhatust tõusiski kandikult kaas... ja selgus, et tegemist oli ainult keedetud veiseneerudega. See roog läks alla nii kiiresti, et neljas mees võistkonnast jäi üldse ilma.

Järgnev punkt asus kaardi järgi suuremat sorti tiigi kaldal, seega oli karta, et saab märjaks. Kohale jõudes selgus, et tiigi teisele kaldale on ennast sisse seadnud seltskond rannarõivastes kenasid daame. Kartus märjakssaamise ees kadus kohe ja sumpasime täisvormis läbi tiigi nende juurde. Läbi rõnga vette täpsust hüppamine oli antud kobarpunkti kõige kõhedusttekitavam ülesanne, loodetavasti ei pea järgmisel korral läbi põleva rõnga hüppama.

Kokkuvõtlikult peab kiitma üritust huvitavate ülesannete ja väge meeldiva ning sõbraliku seltskonna eest. Varastel hommikutundidel finiši poole kulgedes olid muide üsna sõbralikud ka Paunküla veehoidla ääres pidutsenud sellid, kes meid korduvalt endaga liituma kutsusid. Kõike öeldut, kui ka ütlemata jäänut, arvesse võttes oli tegemist igati toreda ja vahva seiklusega. Suured tänud korraldajatele ja kaasretkelistele.

Viimane mõte on igatahes selline, et järgmisel aastal võiks juba pikemat Hauka rada proovida.

Kõik tulemused, viited piltidele jne: https://www.facebook.com/groups/ernamatk/

Tõhkude lõkkenali (vasakult) Jüri Ehandi, Karolin Lillemäe, Kristjan Pomm, Siimon Haamer ja Valdik Kask.

Veeda Kala Ökoskaudid Kutse

Fotod: Siimon Haamer

On 19. veebruar, kolmapäev. Ilm on Tartus parajasti päikesepaisteline ja, vastupidiselt külmakuu nimetusele, üpris kevadine. Kell 12.26 ilmub mu postkasti kiri: „Head skaudid! Käesoleval aastal toimub peale mõneaastast pausi taas Metsamärgi ehk Gilwelli kursus.

Mis on Metsamärk? Kursus on mõeldud täiskasvanud skaudijuhtidele, et kinnistada teadmisi skautlusest, vaadata sügavamale meie liikumise toimimispõhimõtetesse, saada uusi teadmisi, kuidas olla juhiks ja mis on juhtimine skautluses, Vürtsi lisab kursusele rida praktilisi ülesandeid ning osalejate jaoks on varuks mitmeid üllatusi.

Metsamärk annab teadmisi, Metsamärk innustab, Metsamärk liidab nii skautluse kui kaaskursuslastega. Metsamärk on elamus. /…/ “ Rüüpan kohvi ja loen edasi.

Uurin aega, kohta ja tingimusi osalemiseks - tundub, et olen igati sobiv kandidaat. Kuid edasi uurides läheb asi põnevaks - selgub, et kes pole käinud, ei tea, ja kes on, ei räägi. Mis toimub? Kuhu ma lähen? Kaalunud mõnda aega üht ja teist pidi, saanud teistelt juhtidelt julgustust ja leidnud endas soovi teha midagi seikluslikku, panna ennast proovile, saada kogenumaks skaudiks ning väärtuslikumaks skaudijuhiks, otsustasin täita taotluse ja võtta väljakutse vastu.

Mööduvad kuud . . .

… ja postkasti hakkavad ilmuma kirjad infoga Metsamärgist. Saan teada, kes veel on otsustanud selleaastasele kursusele tulla ning kes neist on minu tulevased salgakaaslased. Mõnda tean, mõnda mitte. Tasapisi hakkavad samas salgas olijad omavahel suhtlema, et ennast võimalikult hästi laagriks ette valmistada. Jagatakse ära, millise osa varustusest võtab igaüks enda jaoks ning millise oma salga jaoks. Tuleb hoolikalt läbi mõelda, mida võib nädal aega metsas elades vaja minna. Õnneks on korraldajad saatnud nimekirja põhivarustusest, mida kindlasti vaja läheb. Samas on ju hea, kui kaasa saab ka mõndagi, mille kaasavõtmine ei ole raske, kuid mis muudavad laagrielu kindlasti lahedamaks. Mõtted rändavad mööda pilte kõikvõimalikest olukordadest, millega võime laagris silmitsi sattuda, ning peas trummeldavad küsimused: „Kas on midagi veel?”, „Ega midagi pole unustatud?”. Nii jõuabki kätte aeg sõita ülemaailmselt tuntud ja tunnustatud, ent ometi tänaseni salapära täis Gilwelli kursusele.

Käo salk (vasakult) Margaret Matisen, Kristjan Kruus, Kadri Agu ja Sander Lillemäe.

In action

Olengi Tagametsas. Kohtuvad 12 skaudijuhti kuuest erinevast üksusest. Rõõm on näha vanu tuttavaid ning tutvuda nendega, keda varem ehk vaid põgusalt mõnes laagris näinud.

Nagu ikka algab laager rivistusega. Tutvustatakse laagri korraldajaid ning nimetatakse lõplikud salgakoosseisud kokku kolmes salgas. Alguse saab nädal täis ehitamist, avastamist, seiklusi, koostööoskuste ja leidlikkuse proovilepanekuid, uute teadmiste kogumist ja vanade kinnistamist, enesearengut ning mõttekaaslaste leidmist. Maitset lisavad hea huumor, üllatused ja muidugi ka suurepärane toit. Kursusel olles satume justkui ajakapslisse juba laagri teisel päeval tekib raskusi Tagametsas veedetud päevade kokkulugemisel. Aga sellest ei juhtu midagi, sest käokell töötab (enam-vähem) täpselt ning juhatab meid kursuse lõpuni.

Algul salkades tasapisi ilmnema hakanud meeskonna tunnetus kujuneb sujuvalt kogu kursuse koostööks. Nii on laagri lõpuks tõenäoliselt iga kursuslane läbi eheda kogemuse veendunud, et igaühe võrdsest panusest tärganud koostöö kannab kord uhkusttäis magusat vilja.

Põdra salk (vasakult) Siim Pruulmann, Gedy Siimenson, Sergei Solodilov ja Veeda Kala.

Tsivilisatsioonis tagasi

On 3. august, palavavõitu päikesepaisteline pühapäevaõhtu.

Ja Metsamärgi I osa ongi läbi… Keeran koduukse lukust lahti ja komberdan pakkidega uksest sisse. Silme ees virvendavad seiklused, naljad, seigad ja inimesed laagrist. Panen ukse enda tagant kinni ja lähen akna juurde. Ehapäike paistab silma ja aknalaud on kaseseemneid täis. Vaatan välja ‒ siin liigub kõik endistviisi, nagu midagi poleks olnud. „Kord põdrasalgas olin…” kõlab kõrvus ja suu laulab vilunult kaasa. Tõden, et Metsamärk oli tõesti väärt elamus. See sai isegi suuremaks ja innustavamaks elamuseks, kui oskasin oodata, üheks kõige ägedamatest laagritest mu elus. Usun, et ma pole ainus. Peagi haarab kogu keha kuhjunud väsimus ning suigun magusasse unne. Küll on hea, et varsti on tulemas veel teinegi osa... midagi ägedat võiks teha kolmanda osana… ja sõbrad ja seiklused jäävad ju elu lõpuni… selleks olen nüüd küll igatahes alati valmis!

Hundi salk (vasakult) Kristjan Järv, Marianne Jürgenson, Marek Kõbu ja Tuuli Land.

Rävälä Skautide Maleva

ÜKSkord algas aega, mil ÜKS malev leidis, et oleks aeg ÜKS korralik laager korraldada, kus kõik Rävälä Skautide Maleva skaudid, aga ka muud soovijad saaksid ÜHESkoos ÜHEL suvisel ajal ÜHISELT aega veeta. ÜHTSUS peitub ÜHISES tegutsemises ja ÜKSteisega koos askeldamises.

Monika Iskül Kõik sai tegelikult alguse ühel novembrikuu Lipkond Okaskannel päeval kui üks noorteorganisatsioon, millesse igaüks selle jutu lugejana kuulub, või mille tegemistega ühte või teistmoodi seotud on, oma aastakoosolekut pidas, teades, et uuest aastast (2014) on mul üks vastutus juures ja hakkasime mõtlema ühte plaani Rävälä Skautide Maleva (RSM) esimeseks ühiseks sündmuseks. See pidi olema midagi, mis liidaks ja lähendaks Põhja-Eesti skaudiüksusi. Samas teadsin, et meil kõigil on üks ühine mure – juhte, kes saaks korraldamisel aidata, tihtipeale ei ole.

Seetõttu panin kohe kirja mõtte, et laagris võiks iga üksus korraldada 2–3 tunnise osa, nii oleks kõigil teha üks natukene ja mitte kellelgi teha liiga palju.

Leidsin ühe mõtte veel, et üks korraldamist lihtsustav asjaolu on anda sündmuse läbiviijatele ette üks korralik visioon ja üks versioon, kuidas võiks olla korraldatud laagri meeskond (ja eelnevalt mainitud üks osa programmist). Jutu alguses mainitud koosoleku lõpuks oli mul ühes märkmikus kirjas kõik eelnevalt nimetatud, pluss lisaks üks väga pikk nimekiri inimestest ning valdkonnad, millega nemad saaksid ühel või teisel moel sündmuse toimimisele kaasa aidata. Seejärel küsisin oma lipkonna, Okaskannel, uuelt-vanalt liikmelt, kas tema sooviks olla selle tähtsa, RSMi esimese laagri korraldaja.

Jonne Viinamägi, kes oli ükskord alustanud skautluses hunduna Keilas ja nüüd tagasi meie juurde jõudnud 2013. a suurlaagri “Maailma algab minust!” läbi, oli nõus väljakutse vastu võtma. Edasisi plaane jäin vaatama-kuulama, küsides kord kuus Jonnelt ülevaadet ettevalmistustöödest. Üks üüratult oluline inimene sai leitud väga kiiresti – programmijuht Valdik “Waltz” Kask.

Kuigi minu eesmärk oli, et laagri staabis oleks võimalikult palju erinevate lipkondade liikmeid, ei õnnestunud juhte, kel oleks piisavalt vaba aega, väga kergelt leida. Nii saadi meeskonda lisaks veel üks üksuse Okaskannel liige – Marek Kõbu – tehniline juht. Pärast pikki otsinguid tuli õnneks ka teiste lipkondade esindajaid: - Üks ilus ja tubli tüdruk, kellega meil kõigil oli võimalus koos ka juba suurlaagris tegutseda, oli Kõrvemaa lipkonnas skautlusesse tagasi jõudnud Kristiina “Kiku” Ots; - Kuigi lipkonna Saturn juhil, Jelena Gukil, oli juba üks lisaülesanne – RSM infojuht – olemas, oli ta nõus võtma veel ühe kohustuse ja pani kokku laagri eelarve ja kontakteerus

ÜKS

suvelaager

ühel või teisel viisil (lisaks Kikule) erinevate sponsoritega, et laagrile toetust saada. Kuu aega enne laagrit jäi minu õlule ainult eelarve täitmine ja kulude kirjapanek.

- Kuna lipkond Okaskannel on “endiste skautide tagasitulemise” lainel, sai toitlustjuhi ametisse ühtmoodi juhuse, teistmoodi saatuse tahtel USA saatkonna kokk Tarmo Randes.

- Kõrvemaa lipkonna Tallinna esindaja Harri Kramm võttis enda peale turvajuhi rolli; - Laagri ajal selgus, et laager ei oleks pooltki nii tore olnud, kui poleks olnud Tondisalu lipkonnast programmijuhi abiliseks olnud Toivo Värbut ja Rapla vabaskautidest Janek Laovälit.

10. juulil 2014 algaski ametlikult Metsanurme külas taasloodud Rävälä Skautide Maleva suurlaager ÜKS. Kohale tuli kokku 90 inimest, esindatud olid kõik Rävälä Skautide Maleva üksused peale ühe. Meie, korraldajate jaoks, oli see suurepärane ja väga oodatud tulemus.

Valdav osa laagrilistest saabus laagrisse rongijaamast jalgsi matkates ja tegevuspunkte läbides. Seejärel algas kohapeal telkide püstitamine ja laagriehitiste ehitamine. Osa ehitisi oli loomulikult juba tehnilise ja turvajuhi poolt eellaagris valmis tehtud. Esimene lõkkeõhtu toimus juba samal õhtul ja selle tegevus oli suunatud omavahel tutvuste loomisele ja sõprusmängudele.

Laagri esimese äratuse tegi toitlustusjuht. Selle kulbipotiklõbina peale sai üles viimne kui magaja ja pärast ülimaitsvat hommikusööki hakkasid kõik mängima naljakat munamängu, kus pidi muna veeretama, lusikal hoidma, veest kätte saama jne. Pealelõunat toimus sündmuse kõige oodatum (vähemalt staabi jaoks) osa – veepark. Kohale olid tulnud päästjad koos pika voolikuga ja programmijuhi eestvedamisel oli igaüks neist valmis meile ühe vesise ülesande andma. Ilm oli päikseline ja seetõttu oli veega mängimine ja Waltzi alguse/lõpuvile ootamine

tõesti lõbus. Teise laagripäeva lõpetas taaskord üks mõnus lõkkeõhtu.

Laupäev oli plaanis üks lõputu spordipäev. Algas see tegevuspunktidega metsas, kus sai köiel kõndida, roomata ja ükski võistkond ei pääsenud sellest, et ühe liikme külg oli finišis mullane. Pärastlõunal võttis ohjad enda kätte programmijuhi abi ja sporti sai teha nii palju, et isegi staap pidi jalgpallivõistluse võitjatega maha ühe kiire ja põneva mängu. Lõkkeõhtu saabus pärast õhtusööki, mille katkestas üks (õppe)evakuatsioon, kus laager sai infotahvlil ühte näidatud kogunemiskohta evakueeruda ja kontrollida, et igaüks ikka olemas on. Lõkkeõhtul sai iga osaleja tantsida, karjuda ja palju naerda. Kui hundud magama olid jäänud, ootas vanemaid üks põnev öömäng, kus tuli pimedas metsas kuulata ja kiirelt reageerida ehk leida üks muusikainstrument, mis võistkondadele antud paberil kirja oli pandud. Mängul osales ka staap, kes polnud ilmselgelt päeval piisavalt sporti teinud ja tuli metsast välja viimasena.

Pühapäeva hommikul oli jäänud veel üks viimane äratus.

Selle tegid staabiliikmed oma sõiduvahenditega ja köök oma töövahenditega. Kuigi laagrimärke sai ka eelmistel päevadel teha, läks põhirõhk viimasel hommikul just sellele, et igaüks kujundas endale puukettale märgi, kus ühel pool number 1 ja teiselpool igaühe oma soovitud kirjutis või kujutis. Laagri lõpetamisel sai vist suurema või väiksema auhinna igaüks.

Mina, Rävälä Skautide Maleva juhina, jäin suvelaagriga väga rahule ja niipalju kui üks või teine juba tagasisidet on jaganud, meeldis ka teistele laager väga. Kõik sujus ja paanikat ei olnud isegi evakueerumisel. Suured tänud suurepärastele korraldajatele!

Ja nüüd, nagu sa ilmselt ootasid, ÜKS ÜLESANNE: Otsi mitu korda on selles tekstis kasutatud sõna ÜKS (või selle erinevaid vorme). Kirjuta vastus Eesti Skaut toimetusele – karolin@skaut.ee. Iga vastanu saab auhinna!

Roheline päev Jelena Guk ja Saturni meeskond 15. juunil tähistas Eesti Skautide Ühing oma 19. sünnipäeva. Rohelise päeva toimumiskohaks oli seekord valitud Paljassaare poolsaar. Nagu Rohelisel päeval kombeks on, tegime ka sellel korral keskkonnale heateo.

Seekord panustasid hoiuala territooriumi prügikoristusesse 40 skauti. Osalejad olid jagatud 3 grupiks ja iga grupp koristas kaardil märgitud tsooni. Kuna hoiuala territoorium on päris suur, said kõik piisavalt jalutada ja siinset loodust nautida.

Mõnel õnnelikul õnnestus korjata ka metsmaasikaid ning kohtuda nastikutega.

Tutvusime ka kohalike vaatamisväärsustega – tsaariaegse kitsarööpmelise raudteega ja Peeter Suure nimelise merekindluse patarei varemetega. Rohelise päeva tegevuste hulka mahtus ka lindude vaatlemistornide külastus.

Paari tunni jooksul oli poolsaar koristatud ja talgute osalejad kogunesid lõunasöögiks. Pärast maitsvat kõhutäit toimus orienteerumismäng. Osalejad jagunesid võistkondadeks ja said omale poolsaare kaardi, kuhu olid märgitud punktid, kus võistkond sai teenida mänguraha. Meeskonnatöö, tähelepanelikkus ja kiirus olid edu võtmeks. Võistkonnad pidid näiteks pildistama 3 erinevat linnuliiki, täpsuse peale kadast tulistama ning ainult pead kasutades tõstma paaris palli maast. Osalejate sõnul oli hoiuala territoorium väga huvitav koht orienteerumiseks.

Pärast mängu lõppu toimus oksjon, kus võistkonnad said teenitud raha eest kasulikke asju osta. Huvi üleskruttimiseks ei näidanud me ostjatele ostetavat kaupa, vaid kirjeldasime seda suuliselt. Seega sai iga võistkond osta just seda, mis talle vaja oli. Näiteks need, kellele meeldib olla maa ja taeva vahel, soetasid endale võrkkiige. Need, kes tahtsid oma elu värvilisemaks teha, said õhupalle.

Nagu sünnipäeval kombeks on, laulsime pärast oksjonit laule, sõime torti ja jagasime kingitusi. Seekord kõik said kõik osalejad omale õlakoti, millel oli SKAUT logo peal.

Täname kõiki lipkondi, kes osalesid Rohelisel päeval: Tormilind, Okaskannel, Siil ja kõiki, kes abistas korraldamisega. Päev oli pikk, kuid me tegime palju head. Erilised tänusõnad lähevad veel Keskkonnaameti esindajale Tõnu Laasile.

Ja lõpuks veel kord PALJU ÕNNE meile kõigile! Indu edasisteks tegemisteks!

Elu ilus, elu valus, lõbus skaut on elu alus!

Swedbank “Ma armastan aidata” Kadi Neemre ESÜ büroo

Mittetulundusühingud ning nende tegevused sõltuvad teatavasti valdavalt erinevatest toetustest ja projektidest. Nii otsib ka ESÜ pidevalt võimalusi uute ideede ja tegevuste elluviimiseks ning käesolevate tegevuste toetamiseks. Ühtlasi on üheks meie eesmärgiks kaasata võimalikult palju liikmeid meie tegemistesse ja üritustesse; ka neid liikmeid, kellel erinevatel põhjustel – olgu need siis majanduslikud või sotsiaalsed, ei ole võimalik ise maksta oma osalustasu. Kõik liikmed on aga võrdselt olulised ning nii püüame leida võimalusi toetamaks seda, et ka majanduslikult vähekindlustatud perede lapsed saaksid tunda rõõmu laagris osalemisest, et ka nende mälestustesse sööbiksid pildid Jüripäeva valgusetendusest või uhkus ÕKV kojutoodud karikast.

Nii siis otsustasime esitada projektitaotluse Swedbanki heategevuskeskkonda “Ma armastan aidata”.

Meie suureks heameeleks pääsesimegi aastaks programmi.

"Ma armastan aidata" on Swedbanki ja Heateo Sihtasutuse poolt ellu kutsutud keskkond, mis aitab turvaliselt ja teenustasuta vahendada annetusi ühiskonnas muutusi loovatele heategevuslikele algatustele.

Swedbanki annetuskeskkond on Baltikumis ainulaadne keskkond, mis ühendab endas näiteid Eesti elu edendavatest algatustest ning võimalust mugavalt projekte enda poolt toetada. Keskkonnas on esindatud 25 tugevat ühiskondlikku algatust kuuest erinevast valdkonnast: tervis, lapsed ja pered, toimetulek, nõustamine, noored ja ettevõtlikkus ning looduskeskkond. Nii püsiannetuse kui ka ühekordse annetuse tegemine annetuskeskkonnas on lihtne ja mis peamine, teenustasuta.

Ma armastan aidata leht ühendab neid, kes usuvad, et igal inimesel on ühiskonnas täita oluline roll - toetada neid, kes vajavad abi. Liitunud teavad, et abivajaja tänu on siiras ja soe, sõltumata annetuse suurusest. Oluline on anda oma panus ühiskondlike murede lahendamiseks ning olla (püsi)annetajana teistele eeskujuks.

Annetamine on lihtne – vali endale südamelähedane projekt, määra toetussumma ning vormista annetus. Internetipangas on annetuste tegemine teenustasuta. Osad projektid vajavad ka vabatahtlike abi – vaata, kus Sina saaksid oma teadmiste ja oskustega abiks olla.

Positiivsed muutused algavad väikestest heategudest. Mida rohkem meid, seda suurem on heategu.

Anna Sinagi oma panus ja toeta Eesti Skautide Ühingut, aidatas aasta jooksul 100 last laagritesse!

Toome üheskoos nende 100 lapse ellu päikeselisi hetki ja imelisi mälestusi, mida rõõmuga meenutatakse ka aastate pärast.

Annetuskeskonna leiab: www.swedbank.ee/armastanaidata

Rävala Skautide Maleva skaudijuhi/ koonduse läbiviija kiirkoolitus Monika Iskül RSMi juht Seoses toreda uudisega, et lipkonnas Okaskannel on uusi skaudijuhte, kes sooviks noortega koondusi tegema hakata, otsustas RSM teha kiire koolituse veel enne sisehooaja algust. Nii toimuski 7. septembril Tallinnas, Pühavaimu lipkonna ruumides, 5-tunnine koolitus. Teemade valik oli sama, mis kevadel tehtud koolitusel, sest eelneva uuringu põhjal olid uue juhi jaoks kõige olulisemad just salgasüsteemi olemus ja ülesehitus, oma aja planeerimise oskus ja hea programmi planeerimise oskus. Lisaks räägiti koolitusel, kuidas jagada põnevalt ja produktiivselt sündmuste infot ning missuguseis juhtimisstiile on olemas. Iga osaleja tegi ka testi, et teada saada missugune juht ta on. Koolitusel olid lektoriteks RSMi juht Monika Iskül ja lipkond Okasannel vanem Valdik Kask.

Juhatus külas VHMil VHM ühel ilusamal maikuu päeval Sakus Tegijal pidavat kuuldavasti ikka juhtuma. No ja juhtub ka, Vana-Harju skautide maleval eriti. Näiteks juhtus meil see, et esmakordselt Saku rühma kümmekonna aastase ajaloo jooksul tuleb ESÜ tähtis delegatsioon nende asukohta avastama ja eluolu uurima. Õigupoolest ei teagi, kas on halba ilma heata – aimame, et külaskäik kannab hiljutise Jüripäeva sündmuste märke.

Samas tekitas külaskäik skautides ikkagi kõvasti ärevust. Ka hoiatusaega ei antud pikalt, vaid paar päeva ehk teatatigi oma külaskäigust ette.

On kena kevad ja külaliste saabumisajaks määratud pühapäevane kell kolm tuleb väga kiirelt kätte. Pühapäeva pärastlõunal koguneminegi on meie jaoks kui mitte enneolematu, siis haruldane kindlasti. Koguneme ju tavaliselt ikka millegi põhjalikumaks tegemiseks ja siis ikka reede õhtul ja ei lähe ära enne laupäeva või pühapäeva õhtut. Aga see selleks, seekord on teisiti. Pealegi skaut on alati millekski valmis.

Nii saame õnneks meiegi vähesele etteteatamisajale ja haruldasele kogunemisajale vaatamata selleks ajaks oma skaudimaja õuele kokku väikese seltskonna. Saabume natuke varem, teeme ettevalmistustöid, kuid läheme nendega vaatamata ootusärevusele nii ülemeelikuks, et suures lustimises saabuvad külalised ikkagi natuke ootamatult – me pole lõketki veel põlema saanud. On tõeliselt suvine ilm ja lõkke tegemisel pole seda tõmbejõudu, mis sügise sombus oleks.

Aga uskumatu saab tõeks, meid on leitud. Hallist autost astuvad välja peaskaut ja tema eelkäija. Sündmuspaiga

tutvustuse võtab enda peale Henni ja teeb seda nii põhjalikult, et õnneks saame ülevaatuse ajal tehtud oma veel tegemata toimetused. Ülevaatuse ühe osana proovime oma tavalisi mänge, laseme veepudeli rakette ja õhupüssi, teeme pulgakooki. Meie suureks rõõmuks löövad külalised nendes tegemistes edukalt kaasa.

Pulgakoogi tegemise ringis istume lõkke ümber. See on sümboolne, rituaalne. Lõke on meile kui rahupiip indiaanlasele. Erinevad tuled on liitnud meiega väga paljusid, sulatanud südameid ja soojendanud hingi. Erinevad tuled on jaganud meie kõige erilisemaid hetki, jaganud meie rõõme ja muresid, jaganud meie maailma osakeste kaupa kogu selle variatsioonides.

Kindlasti teeme seda ka nüüd parimate lootustega.

Kõige pidulikumal istumise hetkel ütleb peaskaut hulga ilusaid sõnu ja annab üle Jüripäeva vanemskautide võistluse auhinna – telgi.

Selle järel võtab sõna meie Henni ja veidi vähemate, aga vähemalt sama ilusate sõnadega annab VHM-i poolt üle väikese meene. Meelde jääb sõpruse kestmise rõhutamine.

Auhinnatud võistkonna rõõmu on raske kirjeldada. Mõne nädala eest osaks saanud pettumuski unub. Veidi aja pärast saabub ka hilinenud võistkonna liige, telk pannakse püsti ja otsemaid algab selles pimedani kestev plaanimiskoosolek: kus, kellega ja kuidas tehakse telgi esimene reis.

Aitäh!

ehk suuremast suuremad talgutööd Tagametsas Nskm Monika „Monza“ Iskül Lipkond Okaskannel Sel aastal on Tagametsa talgudel (23.–25.05) tore nimevahetus – Jahiloss 100. Loodetavasti jõudis kõigini see info, et Järvamaal, Türi vallas, Tagametsa püsilaagripaigas on jahiloss, mis saab tänavu 100-aastaseks.

Meie, skaudid, oleme seda lossi oma kätega sellisena hoidnud ning see näeb täitsa jahilossi moodi välja. Jahilossis saab ka ööbida ning mõnusaid muusikaõhtuid korraldada.

Meie lipkonna tüdrukud võtsidki laupäeva hommikul pärast hommikusööki käsile jahilossi akende ja seinte puhastamise, et 100-aastane maja ikka viks ja viisakas välja näeks. Seinad käisid lapiga üle meie lipkonna Okaskannel hundud. Ühel meie hundul oli eelmisel õhtul magama minnes hirm, et teise lipkonna hundupoiss tuleb ja varastab ta öösel ära, sest ta olevat talle meeldima hakanud. Loomulikult seda ei juhtunud, sest kõik pestavad seinad said väikeste tüdrukute poolt üle pestud. Suured tüdrukud alustasid I korruse veranda akende pesuga ja nagu Rebekka (Vainov) kommenteeris: „Aknad oli niiiiiii palju! Tundus, et muud talgutel ei teinudki" – sellega läkski terve hommikupoolik kuni hilise lõunani. Kuna ilmad olid tõesti kuumad, sel nädalavahetusel oli temperatuur 27–30 kraadi ringis, ja tuult väga ei olnud, siis sai mitmeid kordi 15–minutilisi pause võetud ja vette hüpatud. Vesi oli aga suhteliselt külm, seega sai sealt ka päris kiiresti välja ronitud... et siis jälle sisse hüpata. Meie kõigi jaoks oli see selle suve esimene ujumine. Nii tore, et see juhtus just Tagametsas!

Poisid võtsid nädalavahetuse kokku nii, et neile ei meeldinud see, et hommikust õhtuni pidi tegema rasket füüsislist tööd (puude/palkide tassimine, pesula lammutamine, puude lõhkumine) ja õhtul pidi lisaks veel mõttetööd tegema. Nemad oleksid parema meelega puhanud ja nautinud kellegi teise etteastet. Lisaks rääkisid kõik osalenud järgmisel koondusel läbisegi, kuidas sääski oli palju ja kokad olid armunud, sest toidud said enamasti liiga soolased. Samas oli kõigil hästi hea meel, et talgulisi nii palju kokku oli tulnud – pea 60 skauti ja skaudisõpra!

Laupäeval tutvustasime oma kahele lipkonna liikmele Tagametsa seiklusraja asupaika ja ronimispuud. Proovisime loomulikult ka ise järele, kuidas ronimine ja tasakaalu hoidmine õnnestub. Selle katsetamisega sai palju nalja, nii oli see pärast lõunat mõnus puhkus enne talgutöödele naasmist.

Taavi (Tammekivi) mäletab veel, et oleksime laupäeval jahtunud sauna saanud, kui ta poleks pärastlõunal sauna vaatama läinud. Sauna minnes leidis ta, et tuld ei olegi enam all ja pani kahe hööguva söega uuesti sauna küdema. Laupäeva õhtul käisime ja nautisime kõik kordamööda sauna. Saun oli tõesti hea ja loomulikult eriti lahe oli saunasillalt tulikuumana vette hüpata.

Meie lipkonnast osales Jahiloss 100 talgutel kokku 11 inimest – 8 skauti ja kolm suurepärast skaudisõpra. Eriline tänu meie poolt Mareku isale Reinule, Monika abikaasale Artile ja sõbrale Tõnisele!!

Briti-Eesti Kaubanduskoda pidas Tagametsa jahilossis maha meeleoluka suvepeo!

Nele Pärje BECC 17. augustil kogunesid Briti-Eesti Kaubanduskoja (BECC) liikmed ja Briti kogukonna liikmed Tagametsa, et nautida põnevat perepäeva ning lõõgastuda kauni looduse keskel enne sügisese ärihooaja algust.

Briti-Eesti Kaubanduskoda on liikmepõhine mittetulundusühing, mis on loodud eesmärgiga edendada UK ja Eesti vahelisi (äri)suhteid, pakkuda platvormi ideede vahetamiseks, esindada oma liikmeid, jagada vajalikku infot ning vahetada kontakte. BECC korraldab aastaringselt arvukaid erineva eesmärgi ja formaadiga üritusi – sealhulgas nii vaba õhkkonnaga sotsiaalseid üritusi, harivaid seminare ja konverentse kui ka Briti kultuurikalendri tippsündmusi Burns Supper ja Guy Fawkes. BECC lööb aktiivselt kaasa ka heategevuses.

Igal aastal kogub koda läbi britipäraste heategevusürituste raha, mille abil toetada Eestis tegutsevaid heategevusorganisatsioone ja -projekte, samuti finantseerib BECC igal aastal 1–2 eeskujulikku TTÜ tudengit, motiveerimaks noori edasi õppima magistri või doktorantuuri tasemel. Hetkeseisuga kuuluvad BECCi liikmeskonda 104 erineva tegutsemisvaldkonnaga ettevõtet ja organisatsiooni.

BECCi ja skaute seovad mitmed lähedased sidemed. Nimelt on BECC oma heategevusprogrammi raames Eesti skaute toetanud kahel aastal – näiteks eelmisel aastal pani BECC õla alla suurlaagri korraldamisele.

Samuti kuulub Eesti Skautite Ühing teist aastat ka BECCi liikmeskonda.

Briti suusaadik Chris Holtby, kes on BECCi aktiivne liige, on valitud skautide patrooniks Eestis.

BECCi suvepidu Tagametsas möödus vahvalt ja igati skaudilikult.

Külalised pandi proovile mitmel skauditarkust ja -osavust nõudval väljakutsel – tehti tuld, meisterdati vibukesi, õpiti sõlmi ning turniti kõrgel puuladvas! Pärast mõnusa suvegrilli nautimist põgenesime vihma käest õdusasse kaminatuppa ning laulsime skaut Kristjan Teeääre kitarrimängu saatel hääled lahti armastatud inglise poplauludega. Väikestele ja ka suurtele pakkus nalja pulgakommimaskoti külastus, samuti viidi läbi skauditeemaline viktoriin.

Kõikide külaliste vahel loositi välja ka suur hunnik auhindu!

BECCi tiim ja külalised jäid üritusega väga rahule ning kiidavad kõrgelt skautide sooja vastuvõttu ning suurepärast seltskonda!

Jüripäeva laager toimus sellel aastal Valgas Läti piiri ääres 25.–27. aprillil. Laagri korraldajateks olid Tartumaa skaudid ning teemaks oli „Terav mõistus“. Selle laagriga tähistatakse skautliku välihooaja algust ehk skaudid kolivad oma asjadega loodusesse.

Laagris oli umbes 400 skauti erinevatest Eesti piirkondadest, Lätist ja Soomest ning üks vabatahtlik ka Solveeniast. Sloveeniast oli pärit meie armas Nena Grohar, kes oli koos ränduritega ühes grupis.

Meie reis sai alguse Rakvere bussijaama tagant, kuhu kogunesid kokku skaudid kahest üksusest: Vaeküla Siilikesed ja Rakvere Skaudid.17.30 oli väljasõit Rakverest Valga poole, sõit kestis umbes 3 tundi. Meie ei olnud ainukesed selles bussis, meiega tulid koos ka Narva skaudid ja Oru Udu skaudid. Bussis oli mugav ja hea olla, tore oli sõpradega rääkida ja ennustada, mida huvitavat me laagris tegema hakkame. Kui me kohale jõudsime, siis hilinesime natukene ja meie juht Andres kartis vist kõige enam, et äkki ei saa enam süüa. Õnneks teatas laagri juht Ott, et Andrese hirm ei pea paika ja meid oodatakse sööma. Sõime kiiresti ära ja seejärel jooksime oma tõrvikutega laagri avamisele, kus toimus valgusshow. Meie esinesime ka teistele ühe etendusega, kus Püha Artur pidi jagu saama teisest draakonist. Mulle meeldis väga meie etendus, aga ma arvan, et teised laagrilised ei saanud meie etendusest aru.

Peale avamist pidime ootama, kuni saame enda kotid kõik magamispaika ehk klassi number 205 viia. Õhtul ei tahtnud eriti keegi magama minna, kõik olid nii särtsu täis veel. Lõpuks jäime siiski magama ning hommikul pakkisime matkaks vajalikud asjad kottidesse.

Hommikul sööklas leti äärde saades võttis toiduvalik lausa silme eest kirjuks. Andres hõikas kõvahäälselt: „Tere tulemast restorani“!

Mari-Liisi matk

Mina olin pundis koos Carmeni ja poistega. Alguses ei leidnud me esimest punkti kohe üles ja kuulsime, et ka teised skaudid olid selle punkti otsimisega hädas. Lõpuks ikka leidsime punkti üles ning selles punktis testiti meie teadmisi sõlmedest. Üks punkt anti juba kohalejõudmise eest. Kõikides punktides ei olnudki vaja käia, kuna hundudel, skautidel, vanemskautidel ja ränduritel olid kõikidel erinevad punktid ja rajad. Mulle meeldis 15. punkt, kus pidi kahvliga saama kausi veest puhtaks 3 minutiga.

Sattusin kloppimisega nii hoogu, et olin ka ise pärast kausi veest tühjenemist läbimärg.

Järgmises punktis pidi sõnu seletama, aga rääkida ei tohtinud.

Veel oli ämblikuvõrgu nimeline punkt, kus ei tohtinud vastu nööre minna. Nii palju, kui vastu nööre läksid, nii palju kaotasid ka punkte.

Pooled punktid olid mehitamata punktid, kus pidi ise mõtlema, mida teha. Mõnes kohas oli nii, et pidi ära lahendama salakirja.

Kahjuks pooltes punktides me ei jõudnud üldse käia. Kusjuures üks punkt oli ka veel selline, et pidi meelde jätma, mis oli teki alla peidetud. Asju oli kokku 20 ning meie arvasime ära kõigest 18. Oli ka selline punkt, kus pidi etteantud kohas pilti tegema; ülesanne andis 20 punkti. Meie seda kohta üles ei leidnud, kuigi jalutasime kaugele. Carmen väsis pisut ära, kuid olles esimest korda laagris, oli ta väga tubli.

JÜRIPÄEV Mari-Liis Mihkelson Vaeküla Siilikesed ja Merilin Kriisa Vaeküla Siilikesed

2014 * Mari-Liis, Merilin ja Heimo kõik kirjutasid oma artiklid eraldiseisvalt, antud artiklisse on on nende kolme kirjutiste põhjal tehtud kokku üks artikkel, et vältida kordusi ning et toredad artiklid kõik ära mahuks (–toim).

Oli üks punkt, kus oli järjekord väga pikk, ooteaeg oli lausa pool tundi; meie sinna ei läinud, aga nägime, et seal pidi sõitma rulluiskude ja rulaga.

Vahepeal käisime rajal ka söömas, sealne toit oli väga hea – eriti salatid, mida oli mitu erinevat; söö kui palju tahad! Pärast kuulsin, et Enelin ja tema punt olid pool maad meie ränduritega matkanud ja isegi selle punkti läbinud, mis neile polnud mõeldud. Otsustasime matka jooksul ka Lätis ära käia.

Arturi, Kauri ja Eigoga sai rajal kõige rohkem nalja. Artur on üks igavene vigurvänt. Kaur tegi sellist nalja meile, et ütles, et lähme koolimajja tagasi; me teistega ütlesime siis Kaurile, et eks sa mine, kui oskad tagasi minna :D Rajal oli nii palav, tegime vahepeal mitu pausi, näksisime kotti pandut ja kaasa võetut. Tagasi minnes jäi mul poole tee peal hing kinni, ma ei saanud hingata enam ja silme eest hakkas mustaks minema. Kaur tõi kiiresti vett ja mul läks paremaks. Korraks peatusime veel väikeseks puhkepausiks.

Merilini matk

Mina olin rajal koos ränduritega. Kuna sain kevadel vanemaks, siis olin Andrese, Heimo, Kuldari ja Nenaga ühes salgas. Rajal oli tuli meil ette ka probleeme, kuna kaardil märgistatud koht, kuhu minema pidi, oli tegelikult punkt eemal. Skaut aga ei virise. Rajal sai ka palju nalja. Ülesandeid oli mitmeid; pidime 28 riiki teadma, pidime keerutama 10 korda.

Väga naljakas oli, kui Kuldar läks keerutama ja tegi kümne asemel kolmkümmend keerutust ja ei saanud keerutavalt asjanduselt maha; õnneks pärast kaks kohtunikku aitasid ta maha. Kui selle ära tegime, siis läksime edasi; otsustasime ära käia Lätis. Tegime Läti piiri peal ka palju pilte..

Kuigi kõht ei tundunud tühi, otsustasime, et käime ära söömas, aga see oli viga, sest ilm oli ilus ja proovi sa siis veel täis kõhuga mingeid takistusi läbida. Ühe punkti jätsime

kohe vahele, sest Heimo ütles, et tema küll täis kõhuga kuskil nööridel turnima ei hakka. Kõndisime edasi ja valisime punkti, kus tuli vahemaa rullidega läbida. Punktis oli rulluisutamine, rulagasõitmine ja tõukerattaga sõitmine. Andres pani endale rulluisud jalga, mis selgus, et olid paar numbrit väiksemad.

Ei tea, kuidas ta selle pika ringi ära sõitis, aga finišisse ta jõudis. Kui kõik ära tegime, siis läksime matkarada pidi edasi ja peatusime punktis, kus pidime viis asja ära seletama ilma sõnu kasutamata. See tuli meil hästi välja. Järgmises punktis pidime kahvliga kloppima vee kausist välja. Me ei jõudnud veel kahvleid kätte võttagi, kui Andres keeras kahvliga kausi ümber. Maksimumpunktid olid käes. Järgmisena tegime ühe punkti lisaks – peatusime Statoilis, et jäätist süüa. Edasi jõudsime esmaabipunkti ja pidime teadma, mida teha, kui inimesel on käeluumurd. Selles punktis sai palju nalja. Andres harutas kannatanu saapa paelad lahti, siis tõusis inimene üles ja oligi esmaabi antud. Järgnevalt otsisime punkti, kus tuli jõge ületada. Ma läksin mööda Andrese jälgi ja astusin pori sisse nii, et minu valged tossud ei olnud enam valged, vaid mustad.

Punkt, kuhu me jõudsime, oli kõige märjem punkt üldse.

Pidime paadiga teisele kaldale saama. Andres oli esimene, kes sõitis üle jõe. Üks jama oli aga see, et paadil oli auk sees ja vesi tuli sisse; mina olin järgmine ja sain põlvini märjaks, siis tulid teised. Heimol kukkus jalanõu vette, selle saime kätte, aga üks sokk jäigi sinna vette. Kui olime kõik kaldale jõudnud, läksime edasi, aga meil tekkis segadus – kaardil oli märgistatud koht, aga tegelikkuses inimesi selles punktis ei olnud. Lõpuks leidsime me ikkagi punkti üles, võrreldes kaardiga oli tegelikkuses asukohtade erinevus umbes 100 m.

Tegime ikka päris mitu ringi, et see punkt üles leida. Punktis pidime telgi üles panema. Telgi kott oli jube katki ja Andres esitas mitu protesti, aga kohtunik neid eriti vist ei arvestanud.

Pärast seda punkti otsustasime matka lõpetada ja siirduda koolimajja tagasi.

Tagasi koolimajas

Koolimajja tagasi jõudes oli meil vaba aeg. Kes tahtis, see puhkas, kes tahtis, läks korvpalli mängima või midagi muud tegema.

Koolimajas sai pesemas käia ja sai lõpuks ka puhata ja süüa. Kes tahtsid, said diskole minna, kus noored tantsisid nii hoogsalt, et seda oli kohe hea vaadata või improteatrit (Improkraatia esitluses) vaadata. Andres ütles, et kell 22.30 siirdume tõotust andma Eesti-Läti piirile. Tõotuse andjate hulgas olin mina, Anabell, Margus ja Kati. Piiril mängisime mängu Läti-Eesti, mille mina välja mõtlesin. Andsime skauditõotuse ja Andres andis mulle rätiku, kuhu tegi sisse sõbrasõlme; seda sõlme ei tohtinud enne lahti teha, kui seda sõpra taaskord kohtad. Sõbrasõlme võib lahti teha vaid see inimene, kes sõbrasõlme ka tegi. Minu ja teiste esimeseks ülesandeks oli rätikusõrmuse tegemine. Lõpus laulsime skautide hümni esimest salmi. Seejärel läksime koolimajja tagasi ja vajusime unne.

Viimane päev

Hommikul ärkasime vara üles. Pakkisime asjad ära, tegime klassi enam-vähem korda ja läksime sööma. Sõime kõhud täis ja valmistusime paraadiks. Kõndisime linnavalitsuse ja kiriku juurde. Meie ees marssis orkester, seega oli hea muusikataktis kaasa marssida. Kiriku juures said parimad tunnustused; meie hulgas tunnustati Kuldarit, Igorit ja mind. Tseremoonia lõppedes kõndisime koolimajja tagasi. Saime toidukotid ja tõime oma kotid kõik alla ära, et oodata bussi ja alustada sõitu tagasi koju Lääne-Virumaale.

Mari-Liisi kommentaar: „See oli üks põnevamaid laagreid, mis jääb mulle alatiseks meelde. See oli tõeliselt fantastiline laager.”

Merilini kommentaar: „Mulle väga meeldis Jüripäeva laager, väljas oli väga ilus ilm, päike paistis ning sain anda ka skauditõotuse. Palju sai naerda, süüa sai hästi. Ainult see oli kehv, et kaardil polnud märgistatud õiged kohad looduses.

Muidu oli väga tore, sai Lätis käia ja palju põnevaid asju teha.

Uusi teadmisi kindlasti ka. Väga tore nädalavahetus oli koos teiste skautidega. Aitäh korraldajatele!”

Fotod: Monika Iskül, RSM.

Heimo Ehasalu kommentaar: „Nüüd ma tean, et skautide Jüripäeva laager on üks parimaid kohti, kus nädalavahetusel olla; see oli nii tore, huvitav ja vinge. Selliseid toredaid üritusi võiks aastas olla rohkem kui üks, sest kui aus olla, siis sellist meeldivat seltskonda, kes nendel kolmel päeval kokku olid tulnud, on võimatu unustada. Kõige suurema tänu peaks ütlema meie naabritele Soomest ning Lätist, sest eriti tore oli vaadata kui aktiivselt nad kõigega tegelesid ja väga tore oli nendega koos ühel ja samal üritusel olla. Soome skaudid olid natuke tagasihoidlikumad, kuid matkarajal andisid nad meile suurepärase etenduse. Läti skaudid vahetasid meiega ikka paar sõna ka, kuid seda oli vähe. Meie skaudijuht Andres küll proovis laulda neile nende ühte rahvalaulu, aga erilist vaimustust sellest välja ei koorunud. Loodame, et järgnevatel aastatel on sellisel üritusel meid palju rohkem ja üritus saab olema veelgi huvitavam, sest mina plaanin sellega edasi tegeleda ning anda ka skauditõotuse. Eesti Skautide Ühing on üks parimaid organisatsioone ning sellist toredat üritust ei saa lihtsalt unustada.

Matkaraja kaardil olevad punktid küll osaliselt looduses ei kattunud, kuid see ei langetanud meie motivatsiooni, meie grupp "Old & Grey" oli igati positiivse suhtumisega nagu loodetavasti ka kõik teised grupid. Kõige meeldejäävam oli esmaabipunkt, kus grupp "Old & Grey" korraldas suurepärase komöödia, samuti oli paadiga üle jõe minek fa-fa-fantastiline.

Nii mõnelgi skaudil kukkus sokk vette – kellel see uppus, kellel päästeti, kellel part selle noka vahele võttis ja lendu tõusis.

Suured tänud korraldajatele sellise võimsa nädalavahetuse eest! See oli tõesti fa-fa-fantastiline. Kohtumiseni ka järgmisel aastal!”

ESÜ koolituskeskuse rajamine Kadi Neemre ESÜ büroo

ESÜ koolitusjuhil, Marit Voogil, mõlkus juba pikemat aega mõttes idee ESÜ päris oma koolituskeskusest. ESÜ on siiani valdavalt korraldanud koolitusi, mis on suunatud oma liikmetele, kuid miks mitte pakkuda kvaliteetseid, skautlike elementidega rikastatud ja skautlikel põhimõtetel toimuvaid koolitusi osalejatele väljastpoolt skautlust? ESÜ-l on pikaajaline kogemus töös erinevate sihtgruppidega, sh erivajadustega lastega ning liikmed omavad teadmisi ja oskuseid ka sellistes valdkondades nagu seikluskasvatus, pedagoogilised meetodid, skautlik meetod jne. Ühesõnaga kogemusi ja teadmisi on aastate jooksul kogunenud hulgaliselt ning nende jagamine laiema sihtgrupiga oleks põnev ja kasulik mõlemale osapoolele. Koolituskeskuse loomine ja skautlike elementidega koolituste pakkumine laiemale avalikkusele tõstab ühtlasi teadlikkust skautlusest, tuues seega kasu organisatsioonile mitmest aspektist, näiteks liikmete ja uute juhtide arvu suurendamise näol.

Kui idee oli idanema hakanud, tuli hakata mõtlema ka selle elluviimisele. Meie suureks rõõmuks oli Kodanikuühiskonna Sihtkapitalil (KÜSK) just avanemas mittetulundusühingute ja vabaühenduste arenguhüppe taotlusvoor, millesse meie projekt suurepäraselt sobis. Peale projekti esitamist oli pisut pingsat ootamist ning ühel ilusal talvisel päeval saabusidki head uudised – ESÜ koolituskeskuse projekt on saanud rahastust ning võime täie hooga alustada organisatsiooni arenguhüppe elluviimisega, saades nii suuremat kõlapinda skautlikule liikumisele ja kaasates huvitunud inimesi organisatsiooni tegevusse. Läbi heade praktikate ja meetodite jagamise laiema

avalikkusega, pakuksime ühtlasi arenguhüpet ka ühiskonnale ning teavitaksime lapsevanemaid, laste ja noortega tegelevaid spetsialiste võimalusest osaleda skautide tegemistes.

Projekti kestvuseks ehk koolituskeskuse n-ö ülesehitamist alustasime 1. aprillil 2014. aastal ning projekti lõpukuupäevaks ehk selleks päevaks, mil koolituskeskus peab loodud olema, on 31. märts 2015.

Koolituskeskuse sihtgrupina näeme ESÜ skaudijuhte, noorsootöötajaid, noortega töötavaid vabatahtlikke, lapsevanemaid ning noori täiskasvanuid.

ESÜ koolituskeskuse visiooniks on olla selge, läbipaistev, innovatsiooniline, paindlik ning pidevas arengus oleva koolitussüsteemiga koolituskeskus, mis on jätkusuutlik ja tegutseb isemajandamise põhimõttel.

Kõige esimesteks sammudeks, mis on koolituskeskuse eduka toimimise aluseks, on koostada põhjalik äriplaan, saada Haridus- ja Teadusministeeriumi koolitusluba ning koolitada välja 15 ESÜ koolitajat, kes hakkaksid koolituskeskuse tuumikgrupiks. Vastavalt koolituste teemale kaasame kindlasti ka spetsialiste ja eksperte väljastpoolt organisatsiooni.

Koolitusturul valitseb küll tihe konkurents, kuid ESÜ koolituskeskuse eripära, millega soovime silma paista, seisneb selle skautlikus elemendis.

Koolituskeskuse loomist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital

Külastuskäik Soome skaudimuuseumisse Turkus Karolin Lillemäe Ökoskaudid

Loo autor poseerimas vahva tikitud lõkketekiga

Üks huvitavamaid väljapanekuid oli matkakeppide kollektsioon

Nagu skautidele tihitpeale kombeks on, siis välismaal ringi käies külastatakse ikka skautlusega seotud kohti. Soomes väikesel reisil olles käisime vaimustusega erinevates skaudipoodides, kus laia valikut varustust nähes läksid kõigil silmad suureks ning pidime kokku leppima ajalimiidi, millal üksteist poest välja veame. Sellistest poodidest sai osta kõike alates jalanõudest lõpetades skaudivormi ja programmi materjalidega.

Kõige vahvam kogemus oli Turkus, kus tahtsime skaudimuuseumisse minna, kuid see oli suletud. Õnneks sattus nende büroost meie vastu väga lahke ...., kes meid erandkorras sisse lubas. Läntinen Pitkäkatu 13 aadressilt leiab skaudimuuseumi koos bürooga, skautide päralt on terve II korrus. Astusime ka nende büroost läbi, neil oli just lõppenud laager ning kogu büroo oli varustusest pungil.

Soome skaudimuuseum on avatud olnud juba üle 50 aasta ja sisaldab u 100 aasta vanust Soome skautide ajalugu. Sealt võis leida mannekeene erinevate vormidega, matkakeppe, kaelarätte, märke – ühesõnaga kõike skautlikku.

Vahva äratundmine oli toimunud laagrite meenete riiuli juures. Me Aunega olime mõlemad nt 2004 Taruse laagris käinud.

Muuseumi juures on ka pood, kust saab osta raamatuid, märke, postkaarte ja palju muud.

Jätsime muuseumi külalisteraamatusse tervituse ka Eesti skautide poolt ning kindlasti soovitan kõigil, kes Turku kanti satuvad, ka skaudimuuseumist läbi käia.

Lisainfo: http://partiomuseo.fi

Muuseumis asuvad lipud olid pandud klaaside alla kappi.

Jaanus Kütt ja Karolin Lillemäe

Kõik üksuste kaelarätid on tähestikujärjekorras ära sorteeritud ning kiletatud.

Vahvad muuseumikülastajad Aune Suve-Kütt, Karolin Lillemäe, Valdik Kask ja meie lahke vastuvõtja

Tauno, kes ja kust?

Tauno Lõkkepuit ESÜ distsiplinaarjuht

Märkus: Tauno on väljamõeldud tegelane, nagu ka kõik faktid tema kohta. Seega tuleb Taunot kohates olla väga ettevaatlik.

Tere. Minu nimi on Tauno Lõkkepuit. Olen ESÜ kontori kauaaegseim liige, nimelt distsiplinaarjuht. Olen seda tööd teinud juba palju aastaid, kuid nii, et mitte keegi aru ei saaks. Sellise tööviisi juures on ainult pisike probleem, nimelt ei saa siis kedagi isiklikult kiita, tunnustada või mõnel harval juhul noomida. Ühel päeval, kui Karolin, Eesti Skaudi peatoimetaja, koju läks, sammusin julgelt tema kõrvale, koputasin õlale ja palusin, et minule ka ajakirjas pisike nurgake antaks. No selline pisipisikene, kuhu natukene pliiatsiga kirjutada saaks. Karolin lubas kõheldes asja üle mõelda. Et mõtlemine kiiremini läheks, meenutasin talle hiljutist suurlaagrit ja seda, kuidas ta oma telgi just sinna paigutas, kuhu mina oma telki just parajasti püstitama tõttasin. Marssisin siis ärevalt koju kirja ootama. Mõni päev hiljem saingi rõõmusõnumeid toova meili, kus Karolin teatas, et juhul kui ma eelmainitud telgisündmust kunagi enam ei maini, võin ma natukene ühes numbris ju kirjutada.

Kindlasti on teil tekkinud küsimus, et mida see distsiplinaarjuht siis teeb.

Nagu nimestki selgub on minu ülesandeks tagada see, et kõik, kes midagi hästi teevad saaksid väärilise kiituse. Nii ma käingi siis mööda erinevaid skaudiüritusi ja muudkui jälgin kullipilgul kõigi tegevust, pärast raporteerin selle siis juhatusele ilusasti ette. Vahel saab muidugi ka keegi mõne jamaga hakkama ja siis tuleb nendega üks veidi tõsisem jutuajamine maha pidada. No näiteks, ükskord… Nojah, mis neist siin ikka meenutada. Igapäevane töö on vahel kohutavalt raske. Katsu sa samal ajal Pärnus ja Tartus üritustel toimetavaid inimesi jälgida ja lisaks vaadata, et keegi vahepeal Tallinna kontoris mingit käkki kokku ei keeraks. Võtab ikka võhmale küll. Pärast kuudepikkust ootamist jõudiski lõpuks kätte see aeg, kui ma võisin oma tutvustuse ajakirja saata. Nüüd te teate, et ma jälgin seda, kuidas kontoris elu kulgeb, kuidas laagrites kõik tegevused lähevad ja millega te kõik hakkama saate. Kui midagi juhtub, kirjutan kõik üles ja panen siia.

Seniks aga järgmise korrani ja olge valvsad, distsiplinaarjuht on siin samas.

Ära aja oma sokke sõbra omadega sassi!

Laura Õigus ES toimetus Juss ja Pets on on 8-aastased sõbrad. Nad lähevad nädala lõpus koos Kriimsilma laagrisse. Juss pakkis oma koti koos emaga juba kolmapäeval kokku. Juss pani asju kotti, ema natukene aitas paigutada ning jälgis, et midagi maha ei jääks. Juss pani koos oma emaga sokid ühte väiksemasse kilekotti, pluusid teise kotti, püksid kolmandasse. Nad panid kaasa ka eraldi tühja kilekoti mustade riiete jaoks.

Pets aga mõtles, et aega on. Ning 15 minutit enne kodust väljumist pani oma asjad kiiresti ise kotti.

Laagrisse jõudes panid Pets ja Juss oma magamiskotid kõrvuti. Kiirelt-kiirelt oli neil vaja panna teised püksid ja õhemad sokid jalga. Juss võttis kiiresti oma suurest kotist pükste kilekoti, vahetas püksid ära. Siis võttis sokkide kilekotist õhemad sokid. Ning mustad sokid pani eraldi tühja kilekotti.

Pets aga tõmbas kõik asjad kotist välja. Vajaminevad sokid leidis ta, aga toapüksid olid kiiruga pakkides maha ununenud.

Järgmine päev mindi matkamängule. Juss võttis oma pluuside kilekotist sooja pluusi, pani toapluusi tagasi samasse kilekotti. Samamoodi ka muude riietega.

Petsi riided ei olnud enam ammu kotis. Kampsuni leidis Pets magamismati alt, müts oli laua all toidunõude sees. Kiiruga ei pannud ka Pets tähele, et oli jalga pannud ühe enda ja ühe võõra soki.

Koju tagasi jõudes olid ühel poisil kõik riided olemas. Teine poiss oli oma kolm sokki, ühed püksid ja isegi oma jope ära kaotanud. Mis Sa arvad, kes ei kaotanud oma riideid ära? Kuidas pakid oma laagrikoti Sina?

Nuputamisülesandeid – pane oma pää proovile!

1. Ühe staadioniringi läbimiseks kulub Sassil 3 minutit ja Reinul 4 minutit. Poisid alustasid jooksu samal ajal samalt stardijoonelt. Leia vähim aeg, mis kulub poistel, et ületada jälle samaaegselt seda stardijoont.

2. Mari elab koos ema, isa ja vennaga. Neil on kodus üks koer, kaks kassi, kaks papagoid ja akvaariumis neli kuldkala.

Mitu jalga on neil kõigil kokku?

3. Peres on vähem kui 10 last ja nende seas on nii poisse kui ka tüdrukuid. Igal tüdrukul on õdesid ja vendi ühepalju.

Igal poisil on vendi poole vähem kui õdesid. Mitu poissi ja mitu tüdrukut on selles peres?

4. Jaanus avas raamatu ja märkas, et avatud kohas on lehekülgede numbrite summa 21. Leia nende lehekülgede numbrite korrutis.

5. Peenral õitses 5 erinevat tulpi. Punane tulp oli valgest paremal pool, aga kollasest tulbist vasakul pool. Punane ja valge tulp ei olnud kõrvuti. Oranž tulp ei olnud kõrvuti valge, lilla ega punase tulbiga. Kirjuta tulpide värvid vasakult paremale.

6. Hiiglase pintsakul on 585 taskut. Igas taskus elab 3 hiirt ja igal hiirel on 5 poega. Mitu hiirepoega elab hiiglase taskus?

Kiivi “jäätis“ Kui suvel saab söödud palju tavalist jäätist, siis talve tulekul kipub külm tihti naha vahele ja jäätis ei pruugigi enam nii ahvatlev tunduda, küll aga tahaks vahel ikka midagi magusat. Täna teeme kiivist ja šokolaadist „jäätist“, mis on ühtlasi nii mahlaselt magus kui vitamiinirikas amps, aga kannab siinkohal „jäätise“ nime pigem vaid oma väljanägemise pärast.

Vaja läheb kiivisid, šokolaadi ja jäätisepulki (nende puudumusel võid kasutada ka hambatikke, kuigi need ei pruugi nii hästi kiivi sisse pidama jääda).

Pese ja koori kiivid, lõika umbes sentimeetri paksusteks seibideks ja torka jäätisepulga otsa. Sulata šokolaad fondüünõus või kuumaveevannil (tükelda šokolaad klaas- või metallkaussi; aja vesi kastrulis keema ja tõsta kastrul pliidilt; aseta kauss veevannile nii, et vesi ega aur ei pääseks kaussi; lase šokolaadil aeglaselt sulada, aeg-ajalt segades). Kasta pulga otsas kiivid ükshaaval šokolaadi sisse nii, et need saaksid üleni kaetud. Seejärel pane need tasasele alusele ja tõsta mõneks ajaks külmkappi, et šokolaad jäätiseglasuuri moodi kõvaks läheks. Ja siis amps suhu … mmm kui head!

P.S. Kiivi “jäätise“ tegemisega saavad hakkama ka hundud ja tatsajad, kui neid aidata šokolaadi sulatamisel ja kiivide koorimisel.

Vastused: 1. 12 minutit, sest see on väikseim arv, mis jagub nii 3-ga kui ka 4-ga. 2. 24. 3. 3 poissi ja 4 tüdrukut.

4. 110 (leheküljed olid 10 ja 11, sest 10 + 11 = 21; 10 * 11 = 110). 5. Valge, lilla, punane, kollane, oranž. 6.

Vastus: 8775 (3 x 5 = 15 – igas taskus; 585 x 15 = 8775 – kokku).

Tartu maleva laager taaskord Pangodi järve ääres Skm Siimon Haamer Mustade Pantrite salga juht See oli juba üle 20 aasta tagasi, kui viimati Tartu skautidega Pangodi järve ääres laagerdasin. 1990ndate alguses oli see kindel osa minu igast suvest. Olin siis kohal ja aitasin kaasa kõiges, kus vähegi vaja oli… kindlasti ka köögitoimkonnas, ning olin kohal ka nüüd, kuid seekord kestis minu köögitoimkond terve laagri.

10.–13. juulini 2014 veetis umbes 40 skauti Tartu kandist, sekka mõned külalised Ökoskautide ridades ka Põhja-Eestist, ilusad ja üpris tuulised päevad Pangodi ääres RMK hallataval Palumäe laagriplatsil. Laagri juhiks oli meie maleva pealik nskm Liina Land.

Läbivaks teemaks oli “ämblik”. Ilmselt on juba skautide seas teada, mida see märksõna tähendab. Ja tõesti, seda see tähendaski, et pidime hakkama kuduma võrku, mis oleks nii tugev, et me ise kui ämblikud seal ronida saaksime. Esmalt tuli muidugi sõlmed selgeks õppida. Nskm Ott Pruulmanni karuonulikult rahulikul juhatusel oli õppeprotsess päris tõhus ning kohe oli võimalik oma sõlmeoskusi ka praktiliselt proovile panna. Nii saigi ehitatud väike seiklusrada, mille läbimine nõudis parajal määral ämbliku osavust.

Kuna hundudele oleks tugevalt pingutatud köisradade ehitamine natuke üle jõu käinud, siis neile oli samal ajal päevaplaanis ratsutamine, lõkkekeepide õmblemine, ilusate ja õudsate nägude maalimine ning enda disainitud laagri märgi tegemine.

Kogu laager oli mõnusalt rahulik ja seetõttu oli skautidel võimalik ka neid meelepäraseid tegevusi teha, milleks parasjagu tahtmine oli. Üks väike seltskond ehitas kohe laagri esimesel päeval endale metsa onni, millele nad praktilist kasutust küll eriti ei leidnud, kuid silmist võis näha, et tegemisrõõm ja sinna juurde kuuluv vandeseltslaslik salapäratsemine, olid kõige olulisemad. Kuna parajasti olid jalgpalli maailmameistrivõistlused Brasiilias lõpusirgele jõudmas, siis tuli seda omal moel ka laagris tähistada. Igal võimalusel toodi pall telgist ning Messid, Ronaldod, Neymarid jt asusid tõsiseid lahinguid pidama, mis väärisid isegi tuliseid vaidlusi ja nii mõnelegi pallimustrilise põse kinkisid. Ühel õhtul püüdsid kõige suuremad jalgpallifännid MMi kolmanda koha mängu vaadata, kuid kahjuks või õnneks ei olnud tänapäev sinna Pangodi kaldale oma täies 3G kiiruses veel jõudnud ja seetõttu tardus pall tihtipeale poolelt löögilt. See rikkus aga kogu emotsiooni ning uni tundus siiski palju realistlikum ja põnevam.

Samuti pälvis omajagu tähelepanu võrkpall – tegemist ju ikkagi palliga. Kuigi mängijaid oli vahest nõnda palju, et teoreetiliselt võttes oleks pidanud olema pallil raske tühja kohta leida, õnnestus siiski mitu 100-punktilist kohtumist ära pidada.

Loomulikult märgati ka ujumas käia, kuid ühel õhtul jooksid muidu hulljulged noored hirmuga veest kaldale, sest õhtuhämaruses toimus vähkide invasioon rannavette. Algul oli küll ehmatav, kuid tegelikult päris tore, sest nii saime neid veeelukaid natuke lähemalt tundma õppida. Üks sai ka korraks veest välja võetud, kuid siis kohe tagasi turvalisse keskkonda lastud.

Igasse skaudilaagrisse kuuluvad ka lõkkeõhtud, mis said rohkete mängude saatel igal õhtul peetud. Ja igasse skaudilaagrisse kuulub ka midagi magusat. Laagrijuht Liina pani igal päeval suure kausi tainast kerkima, millest sai igaüks oma toki otsa meelepärase saia vormida ja seda taeva pimenedes mõnusalt lõkke kohal küpsetada.

Kondenspiim, šokolaadivõi ja moos, mida sai ohtralt lisatud, kinnistasid need hetked ilmselt nii mõnegi hundu ja skaudi laagrimälestuste ritta, mis ka hallipäisena meenuvad.

Seekord sai laagrilipp jällegi langetatud – mastist, mis ämbliku teemale kohaselt ainult köitest koosnes –, kuid me tõstame selle kindlasti jälle, sest Tartu skaudielu kihab ja uued mälestused vajavad kogumist ning uued elamused kogemist.

Teooriat praktikas rakendamas.

Vasakult: Laura Pau, Elisabeth Kaldvee ja Margaret Matisen.

Tokisaiad. Igaõhtune idüll.

Õnnelikena oma onnis. Vasakult: Pärtel Kobar, Eerik Haamer ja Olaf Seisler.