Eesti Skaut 2010 talv

EESTI SKAUT

LÄBI SKAUTLUSE PAREMAKS!

ÜLDKOGU Üldkogu

Uus infojuht Külli Siimon

Üldkogu juhatajad ja protokollijad

tööhoos

Peaskaut Kristjan, peaskaut Jüri ja

peaskaut Siimon

rt

Skaudikontse

Kohal olid ka skaudijuh id Narvast

Mikk ja Heikki Lääne malevast

Üldkogu

Fotod: ESÜ arhiiv

Põhjala skaudid stiili näitamas

2

kogul

Hääletamine üld

Eesti skautlus 100, seiklusi täis rada!

SISUKORD

Lk 11

Intervjuu Urmas Vainoga

Lk 24

Balti jamboree

Lk 12

Nõupäevad

Lk 25

Soome suurlaager Kilke

Lk 3

Lk 13

Skaudijuhile. Kuidas innustada

Lk 26

Silmaring. Jõulukuusk

peatoimetaja veerg

lapsi ja noori olema tubli ja

Lk 27

Välis-Eesti. Et olla valmis!

Lk 4

Üksuste lühiuudised

abivalmis?

Lk 28

Lipud kõnelevad. Läti lipp

Lk 5

Maailmajamboree „Simply

Lk 14-18 Metsamärk 2010

Lk 29

Kriimsilm

Scouting” 2011.

Lk 19

Juhtide koolitus

Lk 30

Meisterdamine. Liiliasõlm

Tulevased üritused

Lk 20

Meediakoolitus

Lk 31

Nupunurk. Koomiks

Lk 6-8

Persoon. Sirje Pool

Lk 21

JOTI

Lk 32

Tartu MRG

Lk 9

Eesti skautlus 100 meeskond

Lk 22

ÕKV ja Rakvere suvelaager

Lk 10

Enesehindamine

Lk 23

TSGMi ja Kõrvemaa suvelaager

Peaskaudi veerg,

Eesti Skautide Ühingu ajakiri –talvekuu 2010

MÄRKA PÄKAPIKKU!

Nskm JÜRI EHANDI Peaskaut

Head suured ja väikesed skaudid ja skaudisõbrad, oleme jõuluooteajas ja peagi on käes jõulud. Kord aastas, koos jõuludega, mõtleme tihti teiste peale ja murrame ehk ka pead, mida neile kinkida või kuidas neid meeles pidada. Liiga tihti unustame aga ära, et tegelikult ei olegi vaja kinki. Tegelikult piisab lihtsalt ühest heast sõnast ja teiste märkamisest. Ütleme tihti, et skautlus on avatud kõigile. On see meil ju põhikirjaski. Ja loeme end skautidena sallivateks ning teistega arvestavateks. Soovime, et läbi skautluse kasvaksid noortest vastutustundlikud ja

PEATOIMETAJA VEERG

KAROLIN LILLEMÄE Eesti Skaut peatoimetaja Ja juba ongi käes selle aasta viimase numbri aeg. Seekord seadsime endale väga kindla eesmärgi, et n-ö jõulunumber ikka selle aasta sees lugejateni jõuaks. Vähemalt täitus see plaan mingilgi määral. Hea meel on ka tähelepanu juhtida, et pressisime selleks numbriks 4 lisalehte välja, nii palju toredaid teemasid ja üritusi on olnud, et ei olnud lihtsalt südant midagi välja jätta. See kord oli ka selles mõttes rekord, et nii palju pole veel planeeritud artikleid ära jäänud ja viimasel hetkel nii rohkelt uusi tulnud. Lõpp hea, kõik hea.

täisväärtuslikud kodanikud, kes pööravad tähelepanu ning näevad meid ümbritsevat keskkonda ja inimesi.

Mõni aeg tagasi olin ühel üritusel, kus tundsin, et skautluse vormi peeti tähtsamaks kui skautluse sisu. Näis, et väärtustati väliselt skaut olemist, mitte aga sisuliselt skaut olemast ja südames skautluse kandmist. Vahel on selline tunne, et oleme unustanud skautluse põhitõed. Ehk hoiame skautluse väärtustest niivõrd kinni, et oleme ise suletuks muutunud ega lase teistel inimestel skautlusest osa saada?

Võib-olla oleme unustanud, millist eeskuju näitame lastele ja meid ümbritsevatele inimestele?

Tõstes skauditervituseks kolm sõrme, hoiame samal ajal väikest sõrme pöidla all. See tuletab meelde, et meie huvid on allutatud ühiskonna huvidele ja et kõigepealt peaksime mõtlema ligimesele ja seejärel endale. Ka kuues skaudi seadus ütleb, et skaut austab iseennast ja teisi. Väär on mõelda vaid endale ning unustada ligimene.

Hea sõber, palun võta korraks aeg maha ja mõtle endamisi – millal ütlesid süda-

mest „aitäh“ enda kõrval olevale inimesele? Oma sõbrale? Või inimesele, kes aitab ja teeb ära pool tööst, kes toetab ja hoolib?

Millal märkasid inimest, kelle olemasolu on saanud nii loomulikuks, et ei pane teda tähelegi, rääkimata tema tänamisest?

Me kõik oleme koos üks suur skaudipere. Hoidkem siis üksteist. Ärgem unustagem ka neid, kes küll ei kanna skaudi nimetust, aga kes toetavad meid igapäevaselt skautlikul teel. Olgu tegemist siis koolikaaslase, ema-isa, hea sõbra või kellegi kolmandaga meie kõrval. Räägi temaga ja ütle talle: „Aitäh!“. Iga kord ei peagi midagi kinkima, piisab ka näiteks lihtsalt kallistusest. Ja seda ei pea tegema ainult ühel korral aastas – jõuluajal, meelespidamine võiks olla igapäevane harjumus.

Oleme homme paremad, kui olime seda täna ja eile.

Aitäh teile mulle antud usalduse eest!

Muudame koos maailma paremaks!

Selle aastaga sai ka täis minu esimene aasta Eesti Skaudi peatoimetajana. Tagasi vaadates möödus see aasta nii kiiresti, et pole arugi saanud. Kui ma aasta tagasi toimetuse koosolekule läksin, ei kujutanud ma ettegi, et väljun sealt peatoimetajana.

Ei saa muidugi mainimata jätta, et ma olen selle üle äärmiselt õnnelik ja loodetavasti on neid aastaid veel palju. Muidugi on mul veel palju õppida peatoimetajaks olemisest ja üks päev tahaksin ma jõuda ka tasemele, kus ma mingi eriti hea peatoimetaja veeru kirjutan. See on üks asi, mille osas ma ikka veel võhik olen ja ükski juhend ei ole mind ka aidanud. See on esimene kord, kus ma 2 kuud peatoimetaja veergu tehes ei vaevle ja unetuid öid ei veeda, võib-olla on asi just maha sadanud lumes või nii toredas inspiratsiooniallikas nagu seda on skautlus.

Omamoodi vahva efekt minu peatoimetaja olemises on üritustel skaute kohata, kes mind nähes võpatavad, sest jällegi meenus, et artikkel on lubatud tähtajaks

saatmata. Viimased kaks numbrit on olnud lausa teemade üleküllus ja aina rohkem inimesi minu poole pöördunud, et kuule, meil juhtus selline ja selline asi, et mis sa arvad, kui kirjutada sellest lugu. Ja ilmselgelt – alati arvan hästi. Isegi siis, kui vahel tuleb neid lugusid inimestelt lausa välja pommida.

Ja muidugi ei saa ma ka lõpetamata jätta erinevate soovide ja tänudega. Kõigepealt sooviksin tänada ajakirja toimkonda – Hele-Maid, Sirjet, Laurat, Kristit ja Gädvit – toetuse, abi ja kannatlikkuse eest, ilma selleta ei oleks see ajakiri nii hea, nagu see on. Ja suurimad tänud ka teile, meie kaasautoritele ning suurepärastele lugejatele.

Ja muidugi soovin ma jõudu ja jaksu meie uuele peaskaudile – Jürile –, kelle esmast pöördumist te ka ülevalt poolt lugeda saite.

Ilusaid pühi ja head skautlemist uuel aastal.

Teie peatoimetaja Karolin

Ajakiri Eesti Skaut Eesti Skautide Ühingu väljaanne Toimetuse kontakt:

Südame käega Nskm JÜRI EHANDI Peaskaut

MTÜ Eesti Skautide Ühing Lembitu 7-40, Tallinn 10114 646 6530 või 5344 5171 info@skaut.ee www.skaut.ee

Postkast 260, Tallinn 10503 ajakiri@skaut.ee

Esikaane foto: Rain Saar Toimetuse koosseis: Karolin Lillemäe, Gädvi Tammann, Hele-Mai Madisson, Sirje Pool, Kristi Loide, Laura Õigus

Ajakiri on trükitud keskkonnasõbraliku trükisena trükikojas Ecoprint.

Järgmine number ilmub kevadel.

Ajakirja Eesti Skaut väljaandmist toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu ja Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Norra, Island ja Liechtenstein Avatud Eesti Fondi vahendusel.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid toimetada ja lühendada. Fotosid ja käsikirju ei tagastata. Ajakirja „Eesti Skaut” toimetus tänab kõiki kaastöö tegijaid. Ootame uusi kaastöid.

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

3

14.11.2010 toimus järjekordne isadepäeva matk. Sündmuskohaks oli Vääna külakoda, osavõtjateks lipkondade Okaskannel ja Tormilind pered. Matka alguses tutvustasid hundud oma vanemaid ja õdesi-vendi, kokku oli 10 perekonda. Punkte oli rajal kokku 9, Vääna külakojas oli 4 punkti ja matkarajal õues 5. Ülesanne ei olnud üksteisele ära teha, vaid lihtsalt koos oma perega aega veeta ja värskes õhus matkata.

Külakojas oli võimalus käejälge teha, ESÜ struktuuripuud ja matkakotti kokku panna ning mängu „Missugune skautlik element mina olen” mängida. Õues olid punktid järgmised: oma isale/sõbrale loodusest leitud materjalist näo tegemine, KIMi mäng, morse, sõbrapaela tegemine ja teksti meeldejätmine. Mina ise olin KIMi punktis, mis oli ühtlasi ka ainuke mehitatud punkt. Ma olin matkal esimest korda. Üksinda oli

PÄRNU SÜGISMATK punktis küll veidike igav, aga see-eest lõbustasid mind punktis käijad. Võistkonnad olid väga super-toredad. Matka alguses oli väga ilus ilm, kuid lõpus hakkas vihma sadama. Õnneks ei heidutanud see meie vapraid võistlejaid. Mulle endale meeldisid väga käejäljed, sest need tulid omamoodi ilusad ja lahedad. Lisaks sai Vääna külakojas arvutada enda ökoloogilist jalajälge vastates üheksale küsimusele. See küll polnud matkapunkt, vaid seda sai lahendada omal soovil, kuid ka seda tegid mitmed osalejad. Minu ökoloogiline jalajälg tuli ootuspärane.

Iga kord kogen ma üritustel midagi uut, nii ka seekord. Loodan kõiki järgmisel aastal uuesti näha ja seekord siis juba ka meie oma lipkonna liikmete rohkemat osavõttu!

GERLY DONALD Okaskannel

25. septembril toimus juba 20. korda PSGMi sügismatk, millest võttis osa 11 võistkonda kokku 54 võistlejaga. Matk algas traditsiooniliselt Pärnu linnast ja lõpp-punktiks oli Sindi Gümnaasium, mis oli ka ööbimispaigaks. Võistkonnad valisid raja ja matkamarsruudi vastavalt soovile.

Foto autor: Leho Jõeorg

ISADEPÄEVA MATK

Kuristiku lipkonna gaidid võitsid keskmisel rajal 1.-2. koha.

30.-31. oktoober toimuma pidanud orienteerumismatka asemel pidasime oma lemmikkohas metsasistumise koos Saku skautidega.

Kurbusega peame teatama, et matkale ei tulnud mitte ühtegi võistkonda. Matkal oli arvatavasti kas liiga pikk kilometraaž ja vähe aega või vastutegevus ja kardeti, et pole piisavalt huvitav. Kuna see oli peaaegu nagu eel-Erna kilometraaži ja aja poolest.

Kuid ega me siis nina norgu lasknud. Võtsime kätte ja tegime endale ise ühe mõnusa istumise metsas. Kuna Sakust olid noored, kes kuupäevad kinni panid ja ei saanud tegevust, siis kutsusime ka nemad metsa. Saku omad tulid rongiga Rapla

raudteejaama ja sealt umbes 5,6 km jala Janeki juhatamisel laagriplatsile. Lõpuks siis olimegi Rapla külje all metsas. Aega veetsime metsaalust natukene koristades ja lõket tehes, tehisjärve ääres käies, pannkooki küpsetades, telki püstitades ja muude paremate asjadega maiustades. Kõige mõnusam oli siiski meenutada vanu aegu skautluses. Suured tänud Saku skautidele, kes olid nõus meiega metsas aega veetma ja meid aitama. Seega, need, kes tahtsid, said ikkagi metsas olla. Ja kõik jäid rahule RAIN SAAR JA JANEK LAOVÄLI, Rapla Vabaskaudid

Foto: Valter Sulin

RAPLA VABASKAUTIDE MATK

Kuristiku lipkonna gaidid võitsid keskmisel rajal 1.-2. koha.

JOTA HARJU MÄEL 17. oktoobril toimus Ökoskautide eestvedamisel JOTA Harju mäel. Kohal oli paarkümmend skauti ja ühendust sai võetud Inglismaa, Saksamaa ja mitme teise riigiga.

Kindlasti plaanime JOTAt järgmine aasta ka Harju mäel korraldada, kuhu on oodatud kõik üksused ja huvilised.

16.–17. oktoobril toimus ülemaailme raadiojamboree (JOTA). JOTA on igaaastane WOSM-i üritus, kus üle 500 000 skaudi ja gaidi üle maailma loovad üksteisega kontakte, kasutades raadioamatöörseadmeid.

JOTA toimus veel Tallinnas Nõmme noortemajas ja Maardus ning Jõgevamaal.

KAROLIN LILLEMÄE Ökoskaudid

4

Foto: Enn Liivrand

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

Maailmajamboree ”Simply scouting” 2011

MONIKA OJALA Maailmajamboree koordinaator

Rootsi Maailmajamboree koduleht kirjutab nii ilusasti: „Mida tähendab Simply scouting? See on lihtne! See on vastus igale küsimusele: Missuguse kogemuse saan maailmajamboreelt?

Kuidas saan sõpradeks teiste riikide skautidega? Kuidas saame õppida globaalse arengu kohta? Kuidas see kõik võimalik on? Vastus: Simply Scouting!”

Minu õnnitlused kõikidele nendele, kes said ESÜ toetuse, et Maailmajamboreele minna ja ka nendele tublidele, kes otsustasid juba praegu, et on nõus ka ilma toetuseta täisraha eest sellest erakordsest sündmusest osa võtma!

Eesti Skautide Ühingu peastaap otsustas toetada järgmisi osalejaid:

Kerli Kore, Hanna Kadri Metsavaht, Karmel Naudre, Henri Parkja ja Mirjam Jervson. Täiskasvanud osalejate kandidaatidest (ehk IST) toetab ESÜ Sander Lillemäed ja Kertu Koret. Jürikuu numbrist ilmub väike tutvustus kõikidest toetusega minejatest.

Tuletan meelde ka teistele, kes veel mõtlevad, kas osaleda või mitte. Ma ei saa teile öelda, mis teid ees ootab, sest esiteks ei ole mina ise ka kunagi maailmajamboreel käinud ja teiseks on iga laager omamoodi erinev, kuid ma olen täiesti kindel, et sellist kogemust ja elamust, nagu maailmajamboreel võimalik saada on, ei leia te elus võib-olla mitte kunagi! Nagu ütleb ka laagri kodulehekülg: väikesed telgid, lõkked, muusika, loodus, sõbrad, toit, tantsimine, kultuur, tehnoloogia, metsad, seiklused, laulmised, keskkond, orienteerumine, kohtumised, avastused, skaudi kaelarätid, meditatsioon, rokibändid ja veel palju toredaid sõnu, mis kõik iseloomustavad järgmise suve tähtsaimat laagrit.

Uudiseid, pilte ja artikleid jamboree ettevalmistuste kohta näeb kodulehel ja Facebookis maailmajamboree lehel iga päev. Paljud Eesti skautidest on selle lehega juba liitunud, kes veel ei ole – tehke seda kindlasti! Huvitav on jälgida, kuidas valmistatakse ette laagrit, kuhu on oodata 30 000 inimest üle terve maailma. Olen juba mitmeid kordi vaadanud laagriala kaarti ja ette kujutanud, kui palju võtaks aega ühest laagri nurgast teise kõndimiseks.

Mäletan, kuidas minu sõbranna – Katrin Ratas – rääkis pärast 2007. aasta Inglismaa maailmajamboreed, et nende (IST = täiskasvanute) all-laagrist peaväljakule kõndimiseks kulus 45 minutit! Kujutate ette! 45 minutit!

Sel korral asub laagripaik Lõuna–Rootsis kohas nimega Rinkaby.

Ootan juba kannatamatult aega, millal saavad ostetud transpordipiletid Rootsi ja tekib tunne, et nüüd kohe-kohe ongi käes. See aeg, mil näen midagi sellist, millest ei ole unistadagi osanud – 30 000 skauti erinevatest maailma paikadest ühes laagris!

Tulevased üritused KRISTI LOIDE ES toimetuse liige

03.–06. jaanuar WOSMi Noortekonverents Brasiilias Noortefoorum (World Scout Youth Forum – WSYF) on Skautide maailmaorganisatsiooni (WOSMi) konverentsile eelnev üritus, mis on mõeldud 18–26-aastastele noortele, et omavahel arutada WOSMi puudutavaid küsimusi, edasisi tegevusi ja arengusuundi.

10.–14. jaanuar WOSMi Maailmakonverents Brasiilias WOSMi konverents on maailma skautluse kõrgeim otsustuskogu, kus

võetakse vastu kõiki liikmesriike puudutavad otsused.

29.–30. jaanuar skaudijuhtide kursus – salgatöö Alates 16. aastastele skaudijuhtidele mõeldud koolitus.

22. veebruar Bi-Pi sünnipäeval tähistame kaelarätipäeva Kanna kaelarätti koolis, tööl või kodus! Nii lihtne see ongi.

24. veebruar tähistame Vabariigi aastapäeva Eesti vabariigi 93. aastapäeva tähistamiseks kanna kaelarätti!

Märtsis kevadised nõupäevad Kas oled kunagi mõelnud sellele, miks nõupäevad Sulle ja Su üksusele kasulikud on? Nõupäevad ongi just see koht, kus saad oma mõtteid ja arEesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

vamusi ja ka kogemusi skaudiasjades avaldada.

Märtsis vanemskaudilt-vanemskaudile tegevus Oled vanemskaut ja soovid koos teiste vanemskautidega teha midagi põnevat? Loe ESÜ kodulehte ja saa teada, kuidas kandideerida.

15.–17. aprill Jüripäeva tähistamine Raplas Eduard Bornhöhe jutustuse „Tasuja“ ainetel skautide kaitsepühaku Püha Jüri päeva tähistamine. Matkamäng, tublimate edutamised, pidulik paraad. Tubane hooaeg saab läbi, skautleme nüüd rohkem õues!

Jälgi ESÜ kodulehte www.skaut.ee, seal on kõige värskem ja täpsem info!

5

Lood kogus kokku ja toimetas HELE-MAI MADISSON, ES toimetuse liige Sirje Pool on eriline inimene. Samas ruumis olles ei pruugi teda tagasihoidliku oleku tõttu kohe märgatagi. Alles siis, kui ta tasasel häälel rääkima hakkab, saad aru, et tema kohalolekut oled tajunud kogu aeg, seda rahu ja headust.

Veidi üle kümne aasta skautluses oldud aja jooksul on Sirje jõudnud tegeleda vaata et kõigega. Oli aastaid, kui ta hoidis ainsa juhina elus Tormilinnu lipkonda, toimetades seal hundupesaga ning juhina tegutseb ta seal tänaseni. Suurlaagris Rännumaa oli ta administreerimistöögrupis mitte küll selle juht, kuid see-eest kõike muud ning tegi kõike, mida teha tuli ja sealjuures hästi, säilitades loomulikult oma rahuliku ja sõbraliku oleku. Peastaabis alustas Sirje hundutööala juhina, millele lisandus skautluse juubeliaasta tegevuste raames koordinaatoriks olemine 2007, ning järgmiseks sai temast infojuht, mille ametiaeg täitus 2010 novembris. Samaaegselt on ta leidnud tegemise rõõmu osaledes koolitustel lektorina, erinevate ettevõtmiste korraldusmeeskondades, Metsamärgi kursusel tõhuna, puhuda elu sisse Tallinna rändurite klubile ning kuuluda tutvustus- ja avalike suhete töögruppi ning ajakirja Eesti Skaut toimetusse. 2010. aasta algusest peab Sirje ka ERNA matka staabis infojuhi ametit.

Räägib vaikselt, aga teeb ja jõuab palju.

Sirje ja Kristi Rändurite klubis

Sirje on sõbralik ja tore, temaga võiks kogu aeg koos olla.

Ta aitab alati ja jääb alati rahulikuks. Näiteks mäletan ma, kui viimases suurlaagris oli väike laps kaduma läinud. Sirje otsustas minna teda otsima ja kuna mul sel hetkel tegevus t ei olnud, läksin temaga kaasa. Last me küll üles ei leidnud, kuid meil oli huvitav jutuajamine.

Rääkisime skautlusega seotud asjadest. Otsimise ajal ei läinud Sirje üldse paanikasse ja oli täiesti rahulik. Lõpuks leiti laps siiski üles ja kõik oli hästi!

Sirjega seondub justkui midagi muinasjutulikku. Head haldjad tulevad muinasjuttudes ei-tea-kust ja alati õigel ajal, nii oli ka skautluse ja Sirjega. Ühel kenal päeval, aastaid tagasi, oli ta olemas ja tegutses tubli hundujuhina Tormilinnu lipkonnas, seejärel oli teda näha igasugu skaudiüritustel, koosolekutel ja ikka oma vaiksel, tagasihoidlikul ja

heasoovlikul ning vastutustundlikul moel toimetamas. Nii sai temast suurlaagrite õnnestumise juures oluline tegelane, peastaabi liige, skautlus 100 ürituste juht Eestis aastal 2007 ja erinevaid väljakutseid lisandus veelgi. Sirjega on hea koostööd teha ja hea ka niisama koos olla, sest meelerahu ja sõbralikkus, mis temast kumab soojendab teisigi.

KRISTJAN POMM Peaskaut 1997-2006, TAST juht

JÜRGEN PIKK, 12 a skaut Tormilinnu lipkonnast

SIRJEGA ON OLNUD TOREDAID AEGU KA PÄRIS KITSASTES OLUDES. SEDA SÕNA OTSESES MÕTTES Nimelt oli hundude perematk. Matk ise oli juba möödas ning kätte oli jõudnud õhtu. Mina, Sirje ja Valdik olime võtnud kamba peale ühe telgi magamiseks.

Mingil heal põhjusel sinna me magama ei läinud. Kas oli mingi vajalik jupp puudu või mingi loovam põhjus. Kes seda enam mäletab.

Igatahes. Läksime siis magama kolmekesi Valdiku autosse . Ta lasi tagumised istmed alla ja siis magasime niiviisi pagasnikus ja tagumis te istmete kohal.

Selleks hetkeks, kui Sirje autosse tuli, oli vaba ruumi nii kõva 15sentimeetrine riba. Aga see ei heidutanud meid. Mahtusime ilusti ära. Käed eriti ei mahtunud kuskile ja siis sai lahendusena üksteist masseeritud. Vahepe al ärkasime keset ööd naerdes üles, kuna keegi meist pööras külge ja unustas teistele öelda, et me korraga pööraks. Kogu see öö möödus mõnusas meeleol us.

Selle illustratiivse jutu najal saab iseloomustada ka Sirjet – naeratusega, ka raskemates olukordades tähtede poole!

LAURA ÕIGUS Metsalised

6

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

tumine SirjeMinu esimene koh gutel 2009. aastal. ga oli suurlaagri tal skaudijuht MoniPõhjuseks oli, et mu mu Sirje autosse, ka Ojala parseldas jäi. Alguses olime kuna ta ise haigeks ei rääkinud eriti, natuke häbelikud ja t ladusamaks ja kuid hiljem läks jut ma alles suhtelikuna sel hetkel olin teadnud ma, milselt algaja skaut, ei u Sirje vastupanlest rääkida. Aga tän svajadusele, said damatule suhtlemi rad ja see suhe meist väga head sõb kestab siiamaani.

REBEKKA VAINOV Okaskandle lipkond

SIRJE JÄÄGITU TOETUS JA POSITIIVNE INNUSTUS

ütlema.

Kui Väikesaare üritus lõppema hakkas, tuli Sirje head aega et oodata, sellelt mida tea ei Ütlesin veel, et Metsamärgil kohtume ja et alati nagu selt positiiv Sirje kas ma ikka saan hakkama. Seepeale ütles hakkama”. „Karolin, ära selle pärast nüüd küll muretse, sa saad ilusti pabina mult pühkis lisas, See, kuidas ta seda ütles ja veel suure kalli täitsa ära. d, et selSirjega erinevates töögruppides koos töötades olen kogenu suudab ta ja süstida list rahu ja positiivsust suudab ta alati kõigisse skonna infomee gri suurlaa leida selle hetke, et teisi hästi välja tuua. Nt ine. suhtum ne positiiv minu tagasisidesse kirjutas ta, et positiivne oli raamat, gri suurlaa teha vaja Ja seda jõudis ta märgata, kui tal endal oli jne jne. infokiri 1, 2, 3, 4, suhelda andmekaitseinspektsiooniga jne on seal, on Sirje osalen, Selles suhtes, et ükskõik, mis meeskonnas hakata, küsima vajagi pole seal olnud või teab, kuidas seda teha, et a. pöördud kust abi või nõu küsida, võib kohe Sirje poole

SIRJE VAIKNE HÄÄL

sadama.

Sirje loengu ajal Metsamärgil hakkas järsku pladinal vihma See teni. kuulaja usinate tselt Ilmselgelt ei kostunud Sirje hääl absoluu kõva öeldu kellelgi lasi ja teda ei seganud, ta rääkis rahulikult edasi häälega edasi karjuda.

SIRJE JA KOHUSETUNNE

artikleid Järjekordne ajakirja number oli lõpufaasis ja Sirjelt ei olnud d oleks. vastanu e kirjadel ka veel laekunud. Ei saa just öelda, et ta praktiSirje rajal. ülekäigu Täiesti juhuslikult kohtusime Viru juures saadab ja küll teab ta et liselt võpatas, kui mind nägi ja lisas kiiresti, kohe ära. el Viimasel ajakirja koosoleku kohta saatis Sirje kirja, et ta tervislik vastust, seda võtsin siis Ma põhjustel tõenäoliselt koosolekule ei jõua. ju siis et kui haige, siis haige. Kui varakult teatatakse, et ollakse haige, kuidas!?

Või tulla. kohale saa ollakse tõsiselt haige ja kohe kuidagi ei sõnuSirje puhul see ei kehti!!! Koosoleku päeval saatis Sirje kenasti ära et vastu, talle in Helistas mi, et ta ikka tuleb (kas keegi üllatus?). t eerimis koordin artiklite ikka tule ja lubasin talle kenasti hästi palju midagi ta kui olla, peale Sirje järgmiseks korraks jätta. Nii kindel võib või mitte. lubab, siis ta selle ka ära teeb, haige on või mitte, aega on KAROLIN LILLEMÄE ES peatoimetaja

Sirje on kindlas ti üks toredam aid ja sõbralikumaid inimesi, keda te an. Temaga on väga hea rä äkida – nii skau tlusest kui muidu, maast ja ilmast. Väga tih ti juhtub meil Sirjega nii, et kui oleme om a koosoleku ära pidanud ja laagrid laage rd at ud on, siis peale head aega ütlemist jääme autode kõrvale seism a ja räägime ve el tund või poolteist.

Tean, et Sirje su htub oma tege mistesse väga tõsiselt.

Ja väga põhjali ku lt Näiteks mõne laagri ko rraldamise aja l unustab ta süüa ja magad a. Ta on hästi-te gemise nii südamesse võtn ud, et kõik muu jääb tahaplaanile, ka ta ise. Ta on väga su ure südamega.

JÜRI EHANDI Peaskaut

SIRJE – LIIGA HEA INIMENE. Mul paluti meenutada mõnda vahvat juhtumit Sirjest. Õhinaga asusin kohe meenutama... ja mida ei tule, on lugu.

Oot-oot, mina... suur lugude rääkija ja nüüd ei tule.

Kohe tuleb.

Mõtlen ürituste peale, kus oleme koos olnud... ja ikka ei tule. Hakkasin siis mõtlema, et miks mul ei meenu mõnda naljakat seika... kas siis Sirtsuga meil ei olegi midagi naljakat juhtunud?! Muidugi on! Oleme koos südamest naernud kordi ja kordi... aga mitte tema üle. Temaga lihtsalt ei juhtu midagi sellist. Ta on nagu hea haldjas ja haldjatega teatavasti ei juhtugi äpardusi.

Kui Sirts on kusagil üritusel, siis on teada, et asjad laabuvad. Ta ei kaota kunagi närvi ja oma vaiksel moel (kuid mitte aeglasel) toimetab ta igal pool, jõudes kõikjale. Ja kui näiteks tema on köögis toimetamas, siis tead, et see köök jääb alati puhtamaks, kui see enne oli. Nagu imeväel kaovad mustad nõud, mida ma vaikselt poetan kraanikaussi, lootes, et keegi need peseb. Ja loomulikult ei ütle Sirje kunagi, et oi, kelle asjad siin vedelevad ja koristatagu need ära.

Ja siis hakkabki mul häbi, et teise headust ära kasutan ja pakun ennast ikka appi ka.

Sirje ei kaota pead. Kujutage ette situatsiooni, et te peaksite olema suurlaagri staabis admin-meeskonnas ning esimesel päeval on vaatamata hoolsale ettevalmistustööle kõik ikka lahtine. Ligi 1000 laagrilist on otsustanud, et nad „ründavad” korraga meie infoletti ja soovivad registreerida. Arvutid ja andmebaasid jooksevad kokku ning käepaelu on puudu. Sirje aga sõlmib rahu nii Bill Gatesi kui rahutute saabujatega ning oma lahkel moel ajab asjad joonde.

Sirje on hea inimene ja see kiirgab temast välja ilma, et ta midagi tegema peaks. On olnud situatsioone, kus ta on koolitajaks ning räägib näiteks käelisest tegevusest skautluses, aga pärast kirjutavad osalejad tagasiside lehtedel kommentaariks: kohe näha, et hea inimene. See lihtsalt õhkub temast.

Sirje on olnud mulle temaga kokkupuute ajal üheks parimaks näiteks „emahundist” hundupoegade juhtimisel, kui heast sõbrast ja kui headuse kehastusest, kuidas kõigesse positiivselt suhtuda ning sealjuures veel naeratada.

HEIKKI MUTSO Lääne Skautide Malev

Minul on Sirtsuga selline side, et pean ennast väikestviisi kaassüüdlaseks, et ta skautluses on. Nimelt, kui korraldasin aastaid tagasi ühe „Tere tulemast skautlusesse” kursuse, panin lehte kuulutuse. Koolitusele tuli küll ainult 4 inimest, aga tema on jäänud meiega ja oma 10-aastase „karjääri” jooksul jõudnud teha nii palju.

Nimelt haldjaks olemise kõrvalt on tema suuremate ettevõtmistega koordineerinud skautlus 100 üritusi, olnud kohaliku maleva ja ESÜ peastaabis, mütanud ERNAl jne.

Loodan, et peastaabist lahkudes jääb Sirje ikka skautluse ridadesse.

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

MARKUS A. KÕIV

7

NOORED TORMILINNUD OSKAVAD SIRJEST RÄÄKIDA AINULT HÄID SÕNU On vähe inimesi, keda kuulatakse ka siis, kui inimene räägib rahulikult ja vaikselt... Tänu temale on meie üksus püsinud 2008. aastani, siis kui mina nn juhtimise üle võtsin. Eks ta ole, nagu me kõik skautluses, ei oska kunagi

öelda EI, kui keegi abi palub. Seega on tema olnud abis paljudel üritustel ja projektides (soovitasin tal isiklikult puhkuse mõttes tagasi tõmbuda...).

Tema peale võid alati kindel olla, kui kokku lepid midagi, siis see kokkulepe ka püsib! Koos on käidud paljudel meie lipkonna matkadel ja alati on Sirje põneva mängu lastele välja mõelnud.

Need matkad on lastele alati meeldi-

nud. Arvan, et Sirje on lastele olnud eeskujuks, kuidas peab olema hea!

Temast lausa lendub, õhkub headust, enamikele inimestele pole sellist aurat jumala poolt usaldatud.

Loodan, et pärast puhkust liitub Sirje jälle meiega ja aitab noortel saada veel paremaks!

URMO KESKÜLA Lipkond Tormilind

is hunaastal vahetus ta amet peastaab ris, kui toimus ESÜ üldkogu. Tol emb nov a aast .

2007 abiks s ile avak Sirjega sain tutt koostöö. Olin mandaatkomisjon s ka meil omavahel tihedam alga õttu seet ning kõik ks as juhi kuid dutööala juhist info teadnud veel päris täpselt, kuu aega ESÜs tööl olnud, ei alles olin a kun ning , et mas etan jaga Mäl erinevaid materjale ta seletas mulle kõike. olekusaali nurgas diivanitel ning koos ga Sirje e sim n Istu . pidi da, uvad süsteemid ESÜs toim kui vahepeal oli tarvis hääleta -olla isegi liiga hea klapp, sest Võib e. koh is tekk p ning klap et hea vah ja i i minu ja saal meil oli väga lõbus kut tõstma. Nii ta siis jooksisk d saali jooksma ja hääletuslipi Sirjele ütlema, et ta peab nüü salt tehtud. dust, tasakesi naerdes saime kõik ladu talv ja mõlemad tundsime puu ka Sirjest (ja jooksmisest). Oli lugu e tein üks ida rääk liigu e hea i enes Võib-olla siin ong lõpuks uniseks ning on vaja le veninud talv muudab keha pika , küll ju e Teat ela . ei teha me ni a ma. Kun et tahaks õues tren e virtuaalselt koos trenni tege isime Sirjega kokku, et hakkam sime mõlemad sisse sead , tamiseks lisamotivatsiooni. Lepp teha ni tren l ei klappinud, et füüsiliselt koos mei ka kud fi graa selt ajali ale ka võistühes linnaosas ning eteisele kaasa elada. Tegime end kirja panime, et saaksime tein ed mis tege oma bki nud väkum u spordiblogid*, kuh need korrad, kui treening on kest a eest. Arvesse lähevad ainult korr ning tree iga kte pun kumbki e e lusmomendi, et saam alustame 18. märts, et siis olem asti kaks nädalat tulevikku, et ken ka e sim sead a ilm. Nii päev ine Kuu hemalt 45 minutit. asemel oli väljas üpris nadi lörts jõudis kätte ja kena kevadkuu ts mär 18. . teha ära sel ajal d mis asja jõudnud kiiremad durite Klubi kohtumine, mine päev oli kohe Tallinna Rän järg kuid a, jääd a lem märtsil vede 18. e kangesti tahtsin koju ju kokku lepitud, et alustam ikka koju vedelema jääda. Oli ud saan ei e, usel pan Sirje i toimis väga suurest siis vähemalt viik. ese puntki endale napsata, olgu lnud. Igal juhul ja kuidas ma lasen tal kohe esim oli ta täpselt samamoodi mõe ning selgus, et eelmisel päeval isse klub urite ränd in läks Järgmine päev i abivalmis ja heatahtlik on! kasu ning aitäh Sirjele, et ta alat oli sellisest spordivõistlusest KRISTI LOIDE *internetipäevik Büroo assistent

8

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

Eesti skautlus 100 meeskond

Eelmisest numbrist saite lugeda Eesti skautlus 100 (edaspidi ES100) koordinaatori, Monika, üldist tutvustust.

Praeguseks on vahva meeskond juba komplekteeritud ja ka 3 koosolekut peetud.

Eesti skautlus 100 ürituste ja info jaoks on loodud ka oma koduleht www.skaut.ee/es100 ja ka üldmeiliaadress skautlus100@skaut.ee, kust saate infot üritustest, inimestest ning teada anda enda soovist mõnele üritusele kaasa aidata.

Eesti skautlus 100, seiklusi täis rada.

ES100 meeskond

Ojala Nimi: Monika ”Monza” 26 s: nu Va Lipkond: Okaskannel . aastast Kaua skautluses: 1993 liaasta be juu 0: 10 Ülesanne ES r ato ina ord ko

Nimi: Karolin ”Karo” Lillemäe Vanus: 22 Lipkond: Ökoskaudid Kaua skautluses: 2003 . aastast Ülesanne ES100: infoju ht

z” Agu Nimi: Kadri ”Kat Vanus: 23 aa ko Lip nd: Kõrvem aastast .

00 20 Kaua skautluses: mijuht m ra prog Ülesanne ES100: Nimi: Lauri ”Länn” Läänemets Vanus: 27 Lipkond: Ökoskaudid Kaua skautluses: 2000. aastast Ülesanne ES100: Ekstreemmeelelahutaja (tema oma sõnadega öeldes: minu ülesanne on

Nimi: Tarmo Lepp Vanus: 42 Lipkond: Moroni Kaua skautluses: 2007. aastast Ülesanne ES100: majandusjuht

nagu kokk-kondiiter-keevitajal, ekstreemne meelelahutus skautliku balli ja üleelamiskursusega).

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

9

(Enese)hindamine skautluses –

MILLEKS? Nagu paljud teist kuulnud on toimub sel aastal ESÜs projekt „Organisatsiooni tugevdamine läbi enesehindamise”, mille eesmärgiks on Eesti Skautide Ühingu tugevdamine. See peaks toimuma oma tegevuste analüüsi kaudu. Ja seda, kuidas oma tegevust analüüsida ja veel paremaks ja efektiivsemaks muuta, üritamegi selle projekti raames, mis saab teoks tänu Vabaühenduste Fondi toele, välja töötada.

Talimängudel 2010 suutsin oma meeskonda haarata Monika Ojala, kes on tegelikkuses olnud paljuski projektijuhile tagantutsitajaks ja kaasamõtlejaks, ja Marko Pilli, kes on tegelenud eelkõige andmetöötlusega. Pärast meeskonna moodustumist hakkasime tõsisemalt enesehindamise teemaga tegelema ja siis hakkas ka meile endile selginema, mida peaksime tegema ja kuhu jõudma.

Foto: ESÜ arhiiv

ENESEHINDAMISE EESMÄRK Kogu selle (enese)hindamise mõte EI OLE kindlasti panna kellelegi hindeid või järjestada mingitesse edetabelitesse. Peamine mõte ja tulemus sellel projektil peaks olema, et meie, st ESÜ töö muutuks veel paremaks ja efektiivsemaks igal tasandil alates üksustest ja seal toimuvast kuni juhtimise ja ürituste korraldamiseni. Sellest lähtuvalt on küsimustikud koostatud selliselt, et täitja peaks analüüsima oma tegevust ja üritama välja tuua oma tegevuse plusse ja miinuseid. Analüüsides

Projektijuht Reemo ja meeskonnaliige Monika

10

oma tegevust saab juba edasi minna ka parema edasise tegevuse suunas.

Paljudel juhtudel ei analüüsi me, kes me tegeleme igapäevaselt noortetööga või korraldame mõnd üritus vms, piisavalt oma tegevust, sest arvame, et see on lisa ajakulu ja seega mõttetu. Ilma analüüsita toimub selline inertsist edasiliikumine, millega aga ei kaasne olulisel määral arengut. Kui aga tegevusega kaasneb ka tehtu analüüs, siis saame oma edasisi tegevusi paremini planeerida.

ENESEHINDAMINE – JÄLLE ÜKS LISATÖÖ JA AJAKULU? Kindlasti tunneme kõik oma tegevustest veelgi rohkem rõõmu, kui näeme asjades arengut. Samas ei tohiks see enesehindamine olla jälle üks lisakohustus, mis võtab meilt lisaaega. Seetõttu oleme üritanud kõigis erinevates hindamispunktides lähtuda ka sellest, et hindamine ei võtaks hinnatavalt liigselt aega, kuid siiski paneks teda mõtlema ja analüüsima oma tegevusi ja ka kindlasti annaks mõtteid oma järgnevate tegevuste planeerimisel.

Meie töögrupp on töötanud või töötamas välja järgmisi hindamisjuhendeid: ürituse hindamisjuhend, mis hõlmab nii korraldajaid kui osalejaid; lipkonna hindamisjuhend; maleva hindamisjuhend; peastaabi hindamisjuhend ja büroo hindamisjuhend.

MILLINE SEE VÄLJATÖÖTATUD JUHEND ON? Ürituse hindamisjuhend/küsimusik ongi välja töötatud selline, et lisaks sellele, et selle alusel saab korraldaja end hiljem hinnata, saab korraldaja selle ka enne üritust ette võtta ja näpuga järge vedades oleks see nii öelda retseptiks korraldamisel. Selles on ära toodud, millele peaks korraldusmeeskond tähelepanu pöörama, millises soovituslikus järjestuses peaks korraldus toimuma jne. Üksuste hindamisjuhendite väljatöötamisel sai põhitähelepanu pööratud lipkonna küsimustikule, kuna see on ESÜ struktuuris just see allüksus, Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

kus käib otsene töö noortega. Lisaks oli meie jaoks väga oluline, et küsimustik paneks mõtlema ja ärgitaks aina rohkem kasutama ja kinnistama salgatöö tähtsust meie igapäevatöös lastega-noortega. Meie meelest on oluline, et noored ei lahkuks väga kergelt skautlusest ja seetõttu on ka hindamise üheks punktiks see, kui palju on suudetud noori kaasata juhtimisse ja mida üldse on tehtud, et 16aastased ja vanemad ära ei läheks.

Mida tehakse, et noored ei kaugeneks meie organisatsioonist ja kuidas suudaksime neid rakendada/kaasata meie organisatsiooni laienemisse ja arenemisesse?

Lisaks oleme üritanud leida oma töös mõtet ja kohta kohalikule malevale. Praegu teatatavasti eriti palju efektiivselt töötavaid malevaid ei ole ja seetõttu on suhteliselt raske ka välja töötada kriteeriume, kuidas maleva tööd hinnata. Millised aspektid on olulised maleva töös ning kuidas oleks kõige kasulikum malevat kui struktuuriüksust rakendada? Me tegeleme veel sellega ja suurt abi selles osas saime ka nõupäevade arutelul osalenutelt.

Peastaabi hindamisel on rõhk jällegi sellel, et peastaabi liikmed hindaksid oma panust peastaabi töösse ja seda, kas nad on suutnud olla väärikad partnerid kogu ülejäänud meeskonnale.

Ning büroo, kellega me igaüks igapäevatöös kokku puutume, põhilisteks küsimusteks on kuidas ja millistest lähtekohtadest peaksime nende tööd hindama ja kuidas saaksid nemad oma tööd analüüsida ja millist tagasisidet nad selleks vajaksid. Samuti, mida võtta aluseks, et töö oleks veel parem ja tõhusam.

Selle kõigega loodame valmis saada selle (2010) aasta lõpuks. Selleks ajaks on kõik nimetatud hindamisjuhendid valmis ja järgmisel aastal saame kõik need kasutusele võtta. Ikka selleks, et meie ühine organisatsioon – Eesti Skautide Ühing – veel paremaks muuta!

REEMO VOLTRI Projektijuht

SKAUTLUS teiste noorteorganisatsioonide seas Meediakoolituse raames veetis skautidega päeva Eesti tuntud ajakirjanik ja saatejuht Urmas Vaino. Ta on aktiivselt osalenud Noorteühendus ELO töös ja olnud ka Euroopa Noorte Programmi Nõukogu liige. Urmas jagas meiega nõu noorteorganisatsioonide ja skautluse teemal.

Mida on noorteorganisatsioonid Sulle eluks kaasa andnud?

Seda ei ole võimalik öelda. See on sama keeruline, kui vastata, et mis Sul on emalt või mis isalt. Raske on näiteks hinnata, et mida andis Sulle see, kui käisid esimest korda vanematega teatris. Need on aga selgelt samas mõõdus asjad. Ilmselt oleks palju teisiti kui kokkupuude noorteühendustega puuduks.

Milline on noorteorganisatsioonide roll ühiskonnas? On see roll tähtis?

Noorteühendustel on kindlasti oma tugev roll. Muretsema paneb aga see, et nende tähtsus ühiskonnas väheneb, on tunda, et organisatsioonid muutuvad ühiskonna jaoks vähem oluliseks. Kui 1990. aastate keskel oli noorteorganisatsiooni roll rakendada aktiivseid noori, kes tõid kaasa ülejäänud noored, siis täna on paljuski samamoodi, sest noorteorganisatsioonidega on seotud aktiivsed noored. Probleem on aga just nende vähemaktiivsetega. Nad leiavad endale ise rakenduse ja see on paljuski seotud internetiajastu ja -keskkonnaga, sest nad suudavad ise endale tekitada huvipakkuva tegevuse. Laias plaanis sotsiaalne ühiskondlik sidusus väheneb. Lõpptulemus on see, et liigume pöörases tempos erinevatesse suundadesse. Üksmeele ja tunnete tekkimine jääbki väga keerulisele pinnasele, nagu näiteks rahvus, rass. See on probleem ja mure on südames.

Kuidas noorteorganisatsioon nooreni üldse jõuda võiks?

Infrastruktuuris küsimus ei ole, need teed on lahti, võimalusi on rohkem kui varem.

Internet on avatud kõigele ja kõigile. Seda ei peaks võtma kui konkurenti, vaid kui võimalust. Suur küsimus on see, mis meelitab just minu organisatsiooni ja kuidas see eemalseisvale inimesele selgeks teha.

Kas noorteorganisatsioonil on üldse tänapäeva aktiivsele noorele midagi pakkuda või tuleks vormi täielikult muuta?

Ei tohi muuta, sest kui skautlus on sada aastat vana, siis on see väärtus. Muudatustes tuleb olla väga ettevaatlik, et ei kaotaks seda, mis Sa tegelikult oled.

Pakkuma peab midagi, mis vastab iga noore spetsiifilisele huvile. Probleem tekib sellest, et kas suudame ise neid huve realiseerida. Ei ole vaja ühistunnet otsida lõkke äärest, vaid peame hoidma seda, mis meid teeb eriliseks ja seejärel leidma ühisosa. Nt saame mängeldes internetist üles otsida teised, kes koguvad marke, mille peal on vedur. Kõik võivad piltlikult teha oma organisatsiooni, aga vaja on ka mõista, mis on need ideoloogilised väärtused, mida pakkudes suudetaksese kõige muuga konkureerida.

Kas skautluse kuvand köidab tänapäeva noort?

Sada aastat skautluses on kõva sõna. Arvan, et on olemas mingid trumbid nagu näiteks vapp, kaelarätik, märk. See kõik on teatav ideoloogia. Ühest küljest peab ajaga kaasas käima ja ühtteist mugandama, aga samas skautluses on, mida mugandada.

Lõdvema ideoloogiaga organisatsioonidel on palju raskem põhjendada, miks nende juurde tulema peaks.

Skautluses on tugev looduse külg. Tuleb vaadata, mille poolest erinetakse. Jõudu, tarkust ja arukust organisatsioonidele asjadest arusaamiseks, sest noorteühendusi on vaja, kuigi ühiskond sellest alati aru ei pruugi saada.

Millised on lapsevanemate ootused noorteorganisatsioonile? Mille juurde suunaksid oma lapsi?

Meil on peres rääkimis- ja teineteisemõistmispõhine kasvatussüsteem. Organisatsiooni kuulumine ei ole laste poolt jutuks tulnud, olen loetud kordadel sellest ise juttu teinud. Kui aga kool on piisavalt aktiivne, tekivad head sõprussuhted, mis täidavad nende arenguvajadused, ei vajata ilmtingimata organisatsiooni kuulumist.

Võib ka öelda, et organisatsioonid ei ole oma sõnumitega linnatüdrukuteni jõudnud. Puudu on see miski unikaalne, mida neile pakkuda nende suhteliselt laias huvide maailmas.

2011 on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta. Kuidas haarata ka lapsevanemaid organisatsioonide tegevusse? Ühest küljest muutub vabatahtlikkus järjest populaarsemaks, võib öelda, et selle vajadus ja roll on tunnetatud. Teine külg on aga see, et ennekõike püütakse realiseerida enda vajadused ja need ei lange väga sageli kokku noortega. Usun, et lahendus on nendes noortes, kes on organisatsioonidest välja kasvanud. Nende noorte hoidmine ja

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

kontakti loomine on võtmeküsimus. Palju keerulisem on juurde saada vabatahtlikke nende seast, kes pole noorteühendustest varem kuulnud, kui kunagi nt hundudena skautluses olnute hulgast. Väljastpoolt vabatahtlike kaasamine on väga aja- ja ressursimahukas, võib-olla ei peaks sellesse nii palju panustama, vaid pigem hoidma oma järelkasvu enda juures. Maailm pakub nii palju võimalusi ja selle hulgas silma paista, see on nii keeruline, iga uus vabatahtlik on nagu lotovõit.

Kas oskad välja tuua, mis võiks olla skautluse juures see unikaalsus, mis meid teistest eristab ja inimestes huvi võib tekitada?

Looduses ja üheskoos tegemine ja seikluse lõhn on skautlusel tugevalt küljes ja kui sellel on juures veel õppimise vorm, hakkamasaamine, sisemiselt tugevamaks muutumine, siis seal on midagi juba peidus. Tänapäeva inimene pelgabki ju väljajäämist, üksijäämist, skautlus on võimalus olla kellegagi koos ja üheskoos asju teha.

Küsimus on jälle, et kuidas seda väljapoole selgitada. Samas on ka kummalisi asju, nagu vasaku käe tervitus ja kui seda lahti ei selgita, mõjub kummalisena.

Kuidas veedate oma perega vaba aega?

Me püüame olla koos. Meil on omad marsruudid, mida mööda käime. Viimastel aastatel oleme mõistnud, et kui on puhkus, siis on puhkus. Eelmisel suvepuhkusel sai telefon tühjaks ja jäigi tühjaks kuu aega, ei lasknud tööasjadel segada. Meile meeldib ka koos filme vaadata ning sellest rääkida, just vanemate tütardega arvamusi vahetada. Samuti naudime üheskoos söögitegemist. Looduses tunnen puudust teatud kohtades käimise järgi ja just kevadel tekib nagu kihk minna vaatama, kuidas metsa all on veel lumine ja aas juba sulab.

Urmas Vainot intervjueeris skaudijuht KERTU TREUBLADT

11

NÕUPÄEVAD –

meeldivalt kasulikud KRISTIINA NIILER Skaudijuht Lääne Skautide Malev Olen kogenud, et aruteludel, kus inimesed saavad välja öelda oma mõtteid ning arvamusi, siis esmapilgul minu jaoks justkui iseenesest mõistetavad asjad polegi alati nii iseenesest mõistetavad, sest neid võidakse näha väga erinevalt. Kas see on halb? Kindlasti mitte. See kogemus rikastab mõttemaailma ja paneb oma seisukohti paremini läbi mõtlema. Nõupäevad ongi just see koht, kus skaudid saavad oma mõtteid ja arvamusi avaldada ilma et seal kohe otsused vastu võetaks. Sealt on siis veel paar kuud aega, et oma arvamusi Üldkogul otsustamiseks kujundada ning oma

üksustes läbi rääkida. Eesti Skautide Ühing ei ole ju kauge „miski”, vaid tegelikult olemegi need „sina” ja „mina” ehk „meie”, mistõttu on iga liikme mõtted ning kaasarääkimise võimalus väga olulised.

Mis mulle veel nõupäevadel meeldib.

Igal aastal olen tuttavaks saanud mõne enda jaoks uue skaudijuhi või skaudiga.

Hea on teada, kes ja kus skautleb. Nii on vajadusel alati lihtsam inimese poole pöörduda, kui on olnud võimalus temaga isiklikult kohtuda. Vahel tulevad nii ka juhuslikest mõttevahetustest vahvad uued ideed tegevuste osas või tekib võimalus ka väga praktilisi kogemusi vahetada, kas näiteks mõne vahva mängu või ka salgasüsteemi parema toimimise näpunäidete näol.

Siinkohal ei saa ma mainimata jätta, et

nõupäevade üheks „kaubamärgiks”, lisaks heale õhkkonnale ja asjalikkusele, on minu jaoks saanud ka lõbus ning kaasahaarav stiilipidu. Sellel aastal me näiteks lõpetasime laupäeva õhtu stiilipeoga „Hawaii rannapidu – Aloha!”. Kohal olid palmid, päike ja hulatantsu õpetajad, võistlusmoment oli näiteks kookospähkli avamises, rõngakeerutamises ja limbos.

Kas oled kunagi mõelnud, miks Sulle meeldivad Nõupäevad ja miks need Sulle ja Su üksusele kasulikud on? Kuidas saaksid need olla veelgi kasulikumad? Või mis on see põhjus, miks Sa pole veel nõupäevadel osalenud? Loodetavasti kohtume järgmistel nõupäevadel.

Nõupäevade läbiviimist toetas Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Norra, Island ja Liechtenstein Avatud Eesti Fondi vahendusel.

LOOMAD 3 Tõlkinud: KAROLIN LILLEMÄE Esitatud loomad elutsevad Suurbritannias, teiste riikide skaudid peavad oma nimekirja ise koostama.

Skaudina peaksid võimalikult paljude loomade harjumisi/kombeid õppima: punahirved, küülikud, jänesed, rotid, mägrad, rebased, hiired, nirgid, saarmad, kabehirved, nahkhiired, mutid, siilid, uruhiired, oravad ja mingid/tuhkrud, hermeliinid.

Iga looma on huvitav luurata, nirki on sama raske jälitada kui näiteks lõvi. Isegi tagasihoidlik siil võib loomade hulgas kangelane olla. Järgnevalt esitan siili ja rästiku vahelise võitluse kirjelduse Mr Millaise raamatust ”Suurbritannia ja Iirimaa imetajad” (Imetajad on loomad, kes sünnivad elusalt (Mammas), mitte nagu kanad, kes peavad munast koruma – linnud ei ole imetajad). „Kõik teavad, et siil on roomajate, eriti rästiku, vaenlane, aga võib-olla ei teata, kuidas siil nii tugevast vaenlasest võitu saab. Minu hoidja käis suvel ringi metsas, mis oli rästikutest üleküllastunud, kui ta märkas hiigelsuurt rästikut päikse käes peesitamas. Tal oli juba plaanis uss tappa, kui ta märkas siili ettevaatlikult ja hääletult sambla peal rästikule lähenemas.

Seejärel avanes talle kummaline vaatepilt.

12

Kohe, kui siil oma saagi ulatusse jõudis, hammustas ta rästiku saba ja keris ennast välgu kiirusel kerra. Valust äratatud rästik sööstis hetkega siili poole. Siil ei teinud teist nägugi. Maruvihane rästik sirutas ennast pikemaks, sisises ja väänles hirmutaval viisil. Viie minuti pärast oli ta verega kaetud, suu oli üks suur haav (siili okastest) ja lamas väsinuna maas.

Veel paar sööstet ja siis viimane kramplik agoonia ja rästik heitis hinge. Kui siil märkas, et saak oli surnud, lasi ta lahti ja keeras ennast kerast lahti. Siil hakkas just oma saaki alla kugistama, kui ta märkas mu hoidjat, kes oli kähmluse käigus lähenenud, mispeale ta taas kerra tõmbus, kuni hoidja oli kaugele metsa ära läinud.”

Me oleme kohanenud arvama, et loomad juhinduvad kõigis tegevustes kaasasündinud instinktist. Näiteks arvame, et noor saarmas ujub kohe, kui ta vette pannakse või et kitsetall jookseb inimese eest ära kaasasündinud hirmu tõttu.

Härra W. Long osutab oma raamatus ”Metskool” (”The School of the Woods”), et loomad võlgnevad suurema osa oma kavalusest emadele, kes neid noorest peast õpetavad. Nii on ta näinud, kuidas emassaarmas kannab kahte oma poega selja peal vette, ujub veidi ringi ja siis sukeldub, jättes noored vette rabelema. Seejärel tuli ta nende lähedal veepinnale ja aitas neil Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

kaldale ujuda. Sel viisil õpetas ta pojad lõpuks ujuma.

Bi-Pi nägi ükskord Ida-Aafrikas lõviema, kes koos oma nelja kutsikaga reas istus ja tema lähenemist vaatas. Ta oli täpselt sellise näoga, nagu õpetaks ta oma kutsikatele, kuidas inimese lähenedes käituda. Ilmselt ütles ta oma kutsikatele, et nüüd, pojakesed, ma tahan, et te kõik vaataksite, kuidas valge mees välja näeb.

Siis, ühekaupa, hüpake üles ja saba püsti jookse minema. Kohe, kui oled pika rohu sisse jõudnud, hiili ja rooma kuni sa oled temast allatuult jõudnud, siis järgne talle, alati teda pärituult hoides, nii et sina tunned tema asukohta lõhna järgi, aga tema sinu lõhna ei tunne.

W. Long kirjutab veel: „Vaata näiteks varese pesa. Ühel päeval näed sa emalindu pesa ääres seismas ja tiibu sirutamas. Pojad tõusevad seejärel püsti ja imiteerivad tiivasirutust. See on esimene õppetund.

Järgmisel päeval ehk näed, kuidas vana lind end kikivarvule ajab ja jõuliselt tiibu üles-alla liigutades end paigal hoiab. Jällegi, linnupojad teevad järgi ja varsti õpivad nad, et tiivad on nende alalhoiu jõud.

Järgmisel päeval võid näha mõlemaid vanemaid pesa ümber tiibade abil pikki hüppeid tegemas. Pojad liituvad mänguga ja ohhoo, ongi õppinud lendama, ilma et nad oleks teadnud, et neid õpetatakse.”

KUIDAS INNUSTADA LAPSI JA NOORI OLEMA TUBLI JA ABIVALMIS? TSGMi näide Et skaut tubli ja abivalmis on, teab ju igaüks, kuid vahest on hea sellele ka tähelepanu pöörata. Tartumaa Skautide ja Gaidide Maleva suvelaagris jagasin ma igale juhile peotäie kleepse erinevate naerunägudega.

Nende ülesanne oli märgata abilisi ja eriti tublisid laagrilisi. Kleepsu sai särgi peale kleepida näiteks see, kes aitas köögitoimkonnas eriti usinalt või jooksis teise lapse sokke otsima, kui viimane esmaabipunktis istus. Igal hommikul rivistusel vaatasime üle, kes eelmisel päeval kõige tublim oli olnud ja selle eest sai veel ühe suure tubliduse kleepsu. Heateod peavad ju tasutud

saama! Laagri lõpus ei olnud enam küsimust, kes kõige tublim laagriline oli olnud, sest ühel tublil skaudil oli särk kleepse peaaegu et servast servani täis. Otsustasime teda premeerida ja laagri lõpetamisel sai ta eriauhinna lihtsalt tubli olemise eest. Niimoodi premeerisime positiivseid tegusid. Minu arvates on selle idee oluline osa see, et see ei keskendu halvale (halva käitumise korral ei olnud mingit „koledat” märgistust), vaid heale ja lapsed innustusid sellest.

LIINA LAND Skaudijuht Tartumaa Skautide ja Gaidide Malev

TSGM KÄOPESA VÄIKELASTEKODUS 15. oktoobril käisid Valgete Tiigrite skauditüdrukud järjekordselt külas Käopesa väikelastekodu lastel, et koos küpsetada, mängida ja toredalt aega veeta. Seekord käis lastekodus ka skaudifilmi tiim, et jäädvustada meie Käopesa laste külastamise kolmanda hooaja algust.

Just nimelt, tegemist ei ole ühekordse käiguga, vaid „Tuult tiibadesse” on juba kolm aastat kestnud projekt, mille käigus üks skaudirühm, mis koosneb üheksast tüdrukust ning kahest skaudijuhist külastab regulaarselt Tartu väikelastekodu Käopesa. Tähed särama projektitoetus võimaldas eelmisel aastal külastustel jätkuda finantseerides kookide ja jookide toormaterjalide oste. Lastekodu õppeköögis ise küpsetamine on oluline osa külastustest.

Isetegemise rõõm ja uute asjade õppimine

koos skauditüdrukutega on see, miks neid sinna alati tagasi oodatakse.

Sama projekti raames, mis kestis 1 aasta, kaasfinantseeris Tähed särama 29. mail 2010 toimunud väljasõitu Krati seiklusparki, kus osalesid rühm lastekodu lapsi koos skautidega. Lastekodust ühines väljasõiduga ka kerge füüsilise või vaimse puudega lapsi.

Seikluspargis jaguneti võistkondadesse ning iga tiim läbis seiklusraja väga edukalt. Nii mõnigi ületas end ronides kas kõrgemate puude vahele või suutes hoida tasakaalu kõikuva köie peal. Kui seiklemine ja sääsed end ammendama hakkasid, läks osa grupist võssa vorstiküpsetamiseks keppe voolima ja ülejäänud aitasid lauda katta. Vorstide ja tokisaiade küpsetamine on skautidele teada-tuntud tegevus, kuid lastekodu lastele täiesti uus.

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

ÖKOSKAUTIDE NÄIDE Mõtlesime, kuidas suvelaagris lapsi innustada veelgi tublim olema ja leidsime järgmise lahenduse: iga salk valmistas endale redeli, kus igal pulgal oli ühe lapse nimi.

Iga skaut sõlmis ise redelisõlme oma pulga kinnitamiseks. Oma nime said lapsed ise graveerida ja kujundada nagu soovisid.

Iga hästi sooritatud tegevuse eest ja muu eeskujuliku skautliku käitumise eest sai laagriline ühe sälgu oma redelile. Laagri keskel ja lõpus tegime kokkuvõtte ning premeerisime kõige tublimat igast salgast.

Süsteem toimis päris hästi. Oluline on, et skaudijuhid siis hästi hoolega järge peaks ja üles märgiks, kes sälgu kirja sai.

KAROLIN LILLEMÄE Skaudijuht Ökoskaudid

Sel väljasõidul avaneski nii mõneski lapses uusi oskusi ja nad hakkasid lõpuks ka meid tuntavalt usaldama – pärast juba poolteist aastat kestnud tutvust. Meeneks koosveedetud ajast sai iga laps endale moodsa käeehte. Tagasi Tartusse jõudes oli tagasiside kasvatajatelt selline: „Teie erilisus on selles, et te tegelete ja pühendute lastele regulaarselt – te ei tule lihtsalt üks kord ja siis on kõik.” „Lastele teiega meeldib ja nad õpivad uusi asju – neil on tore ja nad arenevad.”

Ettevõtmine on oluline ka selle poolest, et algusest peale – ideest teostuseni – on kaasatud ka salga 13-14-aastased skaudid, kes saavad kogemusi ja innustust ka tulevikus heade eesmärkide nimel pingutamiseks. Skaudid said koos juhiga taotlust ja eelarvet koostades hea ülevaate ka projekti kirjutamise tehnilisest poolest. Selline tegevus ühtib suurepäraselt ka skautliku kasvatuspõhimõttega – õpime läbi tegevuse.

Tartumaa Skautide ja Gaidide Maleva juht Siim Maripuu: „Koostöö Käopesa väikelastekoduga on heaks näiteks skautluse ühiskondlikust tegevusest. Lisaks oma liikmeskonnale pakutavale on meile väga oluline ka väljapoole tegevust pakkuda.”

Meil on koos olnud tõepoolest väga äge aasta täis kokkamist ja seiklusi – selle eest täname Tähed särama projektikonkurssi!

Järgmine aasta tahame lastekodu külastusi jätkata, kuid siis võiks põhiline vastutaja olla juba üks noortest skautidest endist.

LIINA LAND Skaudijuht TSGM

13

Metsamärk Skm KRISTJAN POMM Metsamärgi kursuse juht

Metsamärgi (MM) kursus on otsekui skaudijuhi meistrikursus, mis aitab lahti mõtestada skautluse eesmärgid ja olemuse ning läbi praktiliste ülesannete, loengute ja elamuste kinnistada skaudijuhiks olemiseks vajalikke teadmisi ning oskusi.

METSAMÄRGI AJALOOST Sarnaselt skautlusele ulatuvad ka Metsamärgi kursuse juured Inglismaale ja Baden-Powellini (Bi-Pi), kelles skautluse esimese aastakümne jooksul küpses soov korraldada skaudijuhtidele laiapõhjaline skaudijuhi baaskoolitus. Esimene Metsamärgi (Wood Badge) kursus ehk Gilwelli kursus toimus 8.-19. septembrini 1919. aastal Inglismaal Gilwell pargis Bi-Pi eest-

vedamisel. Kursusel osales 18 skaudijuhti ja kursuse juhiks (Camp Chief) oli Francis Gidney. Bi-Pi oli kursuse ideeliseks juhiks ja pidas ka paar sissejuhatavat loengut kursusel osalejaile. Teisteks esimese kursuse läbiviijateks olid mitmed teenekad Suurbritannia skaudijuhid, kellest osa oli olnud seotud juba ka Brownsea saare laagriga 1907. aastal.

Tänapäevaks on Metsamärgi kursusest saanud omamoodi skaudijuhtide ülikool, mille korraldamisõigus on Skautide Maailmaorganisatsiooni liikmesorganisatsioonidel ning mis toimub üle maailma sarnastel põhimõtetel. Kursus koosneb kolmest osast. Nädalapikkune õppelaager, nädalavahetuse koolitus ja iseseisev töö. Kursusel käsitletavad teemad on läbi aegade muutunud ja valitakse lähtuvalt organisatsiooni ja osalejate vajadustest, samas on Metsamärgil omad traditsioonid, mis ulatuvad 1919. aastal Gilwell pargis toimunud kursuseni.

EESTI METSAMÄRKIDEST Esimese Eesti skaudijuhina võttis Metsamärgi kursusest Gilwell pargis osa Hugo

2010 Metsamärgi osalejad koos koolitajatega

14

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

Paalmann (Eesti skautide tõotusmärgi, hoolsusmärgi ja eeskujuliku skaudi märgi kavandite autor ja Eesti Skautide Maleva I suurlaagri, 1926. a, juht). Eesti Skautide Malev sai Metsamärgi kursuse korraldamisõiguse 1930. aastate lõpus, kuid 1940. aastasse skm Herbert Michelsoni juhtimisel kavandatud I Metsamärgi kursus jäi seoses Eesti Vabariigi okupeerimisega ära.

Esimene Eesti Metsamärk toimus 1947. aastal Saksamaal põgenikelaagris skm Michelsoni juhtimisel. Sellele järgnesid kursused 1948 ja 1949. Neist kursustest võtsid osa ka Läti ja Leedu skaudijuhid.

Peale pikemat pausi ja eestlastest skaudijuhtide osalemist mitmete riikide Gilwelli kursustel toimus 1973. aastal Eesti Metsamärk Kanadas skm Peeter Kallaste juhtimisel. Sellele kursusele järgnes veel kolm kursust 1976, 1985 ja 1996. Esimest kahte juhtis skm Jaan Lepp ja viimast Kanada skaudijuht Terry McGowan. MMi kursusejuhiõigused on ka skm Ants Evardil, kes oli Kanadas 1996. aastal toimunud kursuse abijuhiks.

Esimene Metsmärgi kursus Eestis toimus 1993. aastal skm Peeter Kallaste ja

skm Jaan Leppa juhtimisel ning skm Egbert Runge kaasabil, tänu kellele sai Eesti Skautide Malev Kanadas õiguse korraldada Kanada Skaudiorganisatsiooni egiidi all Metsamärgi kursust Eestis. Eesti Skautide Ühingut ja kuuluvust maailmaorganisatsiooni meil siis veel ei olnud.

Teine Eestis toimunud kursus sai teoks 1996. aastal taas Jaani ja Peetri juhtimisel, kaasates, selleks ajaks juba loodud, ESÜ skaudijuhte. 1996. aasta kursus sai taas teoks Scouts Canada toetusel ja kursuse kaelarätid, kondid ja kaelarätivõrud andis Skautide Maailmaorganisatsioon. Väikese kõrvalpõikena seda, et vahetult enne seda MMi olime Norras Oslos toimunud Skautide Maailmaorganisatsiooni maailmakonverentsil kätte saanud ametliku liikmetunnistuse, et ESÜ on tunnustatud osa maailma skautlusest.

Kolmas Metsamärk, kui kursuse juhtimine oli täiel määral ESÜ skaudijuhtide vastutada, toimus 1999. (nädalalõpukursus) ja 2000. (laager) aastal. Kursuse juhiks oli nskm Maimu Nõmmik. Sellele järgnes Metsamärk 2002. aastal ja kursuse juhiks oli taaskord nskm Maimu Nõmmik. 2004. aastal toimus Metsamärgi nädalalõpukoolitus, aga laager jäi osalejate vähesuse tõttu ära. Koolituse juhiks oli nskm Siimon Haamer. Seejärel toimus Metsamärgi kursus 2006. aastal, mille juhiks oli skm Siimon Haamer.

2010. aastal toimunud Metsamärgi kursus on XIII eestikeelne Gilwelli kursus ja 6.

Eestis toimunud Metsamärgi kursus, mille juhiks oli skm Kristjan Pomm.

METSAMÄRGI SÜMBOLITEST Gilwelli „kondid” Esimese kursuse planeerimisel soovis Bi-Pi igale kursuse sooritajale anda sellekohase märgi, milleks ta kasutas Lõuna-Aafrika Zulu pealik Dinizulule kuulunud kaelakeed, mille Bi-Pi sai endale 1888. aastal.

Ligi 3 meetri pikkusest akaatsia puust helmestest koosnevast keest võttis Bi-Pi iga kursuslase jaoks kaks helmest, mille kinnitas samuti Aafrikast, Mafekingist pärit peenele naharibale. Sellist puust märki oleme Eestis harjunud kutsuma ka Gilwelli

Gilwelli kaelarätt, võru ja „kondid”

?

Ronkade salk. Alt: Liina, Signe, Sergei, Martin ja Kristjan kontideks seetõttu, et oma kujult meenutavad nad väikest luud. Mõnes riigis on tavaks kasutada ka kolme (kursuse juhtkonna liige) ja nelja (kursuse juht) „konti”.

Bi-Pi ise kandis kuute Metsamärgi konti.

Tänapäeval kannab sellist tunnust Gilwell Pargi skaudikeskuse juht. Õiguse kanda Gilwelli konte saab kursuse lõpetanu.

Gilwelli kaelarätt Kursuse kaelaräti kujundus seondub hr William DuBois Maclareniga. Nimelt annetas see šotlasest ärimees ja skaudijuht ligi 10 000 £, et osta skautidele Londoni lähistel Gilwell park ja teha korda seal olev hoone, kuhu rajati skautide õppekeskus.

Gilwell park skautide õppekeskusena avati 26. juulil 1919. aastal. MM kaelarätt võeti kasutusele 1921. aastal, peale hr Maclareni surma. Kõige esimesed kaelarätid olid kogu ulatuses Maclareni tartanist, aga peatselt tuli kasutusele praeguse kujundusega kaelarätt, mis algselt oli halli värvi punakas-roosa sisepoolega, tänasel päeval roosakas-beež, mille taganurgas on kujutatud Maclareni perekonna tartan. Algselt oli Gilwelli kaelarätt ka kõigi Gilwell pargi juhtkonna liikmete tunnuseks. Alates

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

1924. aastast saavad seda kanda vaid kursuse lõpetanud. Õiguse kanda Gilwelli kaelarätti saab kursuse lõpetanu.

Kaelarätivõru Kaelarätivõru on kasutusel aastast 1921 ja selle kujundas Gilwelli koolituskeskuse juhtkonna liige Bill Shankley. Paksemast naharibast moodustatud kahekordne türklasepea-sõlm on vajadusel lahtiharutatav ja nahariba saab kasutada näiteks lõkkevibu valmistamiseks.

Kaelarätivõru on õigus kanda Metsamärgi I osa lõpetanul. „Kirves puuhalus” Gilwell pargi koolituskeskuse esimene juht Francis Gidney valis 1920. aastate alguses kirve puuhalus keskuse sümboliks, soovides, et see kujutaks keskust kui skaudioskustele ja mitte vaid administratiivsetele juhioskuste õpetamisele pühendunud õppekeskust. Üheks skauditarkuseks on ju, et turvalisuse huvides ei jäeta kirvest lahtiselt maha, vaid lüüakse näiteks puuhalgu. Kirves puuhalus on lisaks Gilwell Pargi sümbolina saanud ka Metsamärkide üheks tunnuseks.

15

Gaidid ja teiste noorteorganisatsioonide liikmed, kes on saanud õiguse osaleda Metsamärgi kursusel ei oma õigust kanda Metsamärki kaelarätti ja „konte”, neile antakse kuldne märk „kirves puuhalus”.

Metsamärgi laulud Metsamärgi kursuste lahutamatuks osaks on lõbusad lõkkeõhtud ja ühised laulmised. Kaks laulu on kasutusel kursustel üle maailma. Nendeks on MMi hümniks kutsutud William Henri Ralph Readeri (1903– 1982) muusikalist We Live Forewer pärinev laul In my Dreams I´m Going Back to Gilwell (e k Unelmais mul meenub jälle Gilwell, tõlkinud skm Gunnar Mitt) ja Back to Gilwell (e k Kord käo salgas olin….), mille leiab John Thurmani ja Rex Hazelwoodi ”The Second Gilwell Campfire Handbook” väljaandest.

Suur tänu kõigile Metsamärk 2010 osalejaile, kaaskorraldajatele ning headele abilistele! Tänusõnad ka skm Jaan Lepale käesoleva artikli valmimisel osutatud lahke kaasabi eest!

Metsamärgi lõke Metsamärgi kursuse lõkkeõhtutel ja Gilwelli kokkutulekutel istutakse ümber Metsamärgi lõkke. Eesti Metsamärkidele omase lõkketüübi tõi kasutusse skm Peeter Kallaste 1973. aasta MMil Kanadas ning sellest ajast on see olnud meie Metsamärkide üheks oluliseks traditsiooniks.

Tegemist on kaevlõkkega (riitlõke), mille peale on lisatud väike püramiid. Lõke süüdatakse ülevalt ja tasapisi kandub tuli lõkke alumiste kihtideni. Metsamärgi lõket kasutatakse Metsamärgi kursustel ja kokkutulekutel ning ka suurlaagrites.

Metsamärgi juurde kuuluvad ka meeleolukad lõkkeõhtud muusika saatel.

Põdra salga maskott LP (Lisa Põder

Põdra salk. Vasakult alt: Siim, Rasmus ja Sander, üleval: Monika ja Karolin

16

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

METSAMÄRK ON ELAMUS!

KRISTIINA NIILER Skaudijuht Lääne Skautide Malev Minu ja veel seitsmeteistkümne skaudijuhi ning kahe gaidijuhi Metsamärgi kursusel osalemise kogemus on käesolevast aastast kui suvel veetsime nädalase õppelaagri ja sügisel nädalavahetuse koolituse Tagametsas. Kursus ise pole meie jaoks veel päris lõppenud. Hetkel oleme kõik ametis iseseisva töö ehk kursuse kolmanda osa teostamisega. Metsamärgist kirjutades tahaks ühelt poolt edasi anda seda tunnet ja erilisust, mida sellel skaudijuhtide ülikoolina tuntud kursusel kogesin. Kahjuks pole see siiski võimalik. Siiski loodan, et sütitavalt mõjub see, kui on märgata kõigil kursuslastel sära silmis ja energiat tegudes ning hääles ning veel eriti siis kui jututeemaks on Metsamärk.

Püüan jagada oma Metsamärgi kogemusest märksõnade kaudu, mis mulle sellega seostuvad.

Veidi müstiliseks teevad kursuse ka kindlasti Metsamärgi „saladused”, mida teavad vaid kursusel osalenud ja nende osas on vaikiv kokkulepe, et neist ei räägita väljaspool kursuslasi. Samas mäletan, et see väike salatsemine tekitas minus omajagu uudishimu.

Traditsioonid Matsamärgi ehk Gilwelli kursus on otsekui skaudijuhi meistrikursus, mis aitab lahti mõtestada skautluse eesmärgid ja olemuse ning läbi praktiliste ülesannete, loengute ja elamuste kinnistada skaudijuhiks olemiseks vajalikke teadmisi ning oskusi. Esimene kursus toimus Baden-Powelli eestvedamisel juba 1919. aastal Inglismaal Gilwelli pargis. Kursus koosneb kolmest osast: nädalane õppelaager metsas, nädalalõpu laager, iseseisev töö. Sarnastel põhimõtetel toimub kursus üle maailma. Üks olulisemaid Metsamärgi traditsioone on osalejate jagamine salkadesse, et kursuslased saaks kogeda ja tunnetada skautliku õpetusmetoodika ühe olulisima osa – salgasüsteemi – erilisust, et saadud kogemust edaspidi oma skautlikus tegevuses rakendada. Kursuse lõpetanu on võimalik ära tunda naharibast kaelaräti-

võru, Gilwelli punakas-roosa kaelarätiku ja Gilwelli „kontide” järgi. Nii on kirjutanud skm Kristjan Pomm Metsamärgi infomaterjalis, kirjeldamaks Metsamärgi olemust ja tausta.

Salk Metsamärgi kursuse ja ka skautluse üks olulisemaid märksõnu. Kursusel osalejatest moodustati seekord neli salka: käod, põdrad, rongad ja hundid. Elasime terve nädala oma salga ehitatud laagriplatsil, tegime ühiselt süüa ja täitsime erinevaid praktilisi ülesandeid. Täitsime koos mitmeid eesmärke ja ülesandeid, igaüks oma panust andes ning end proovile pannes.

Nagu ütles skaudijuht Monika Ojala: „Arvasin, et tean päris palju inimesi ja oskan aimata, kuidas käituda erinevat tüüpi inimestega, kuid Metsamärgil selgus, et tõelised inimeste iseloomud ei ole varem täielikult välja tulnudki. Avastasin, et nii mõneski inimeses on palju enamat, kui siiani olin arvanud!”

Areng Kogeda grupi arengu erinevaid faase oli väga rikastav. Lisaks sellele me ka analüüsisime ühiselt kogu toimuvat protsessi, et

Motivatsioon Kindlasti on neid, kes küsivad endalt vahel, miks ma olen skaut, mis on skautlus ja miks ma „seda” teen. Enamasti tekivad need küsimused just siis, kui ähmastub siht, energiat jääb justkui vajaka või senises tegevuses on ammendumise märke.

Sellisel puhul võiks ühe retseptina välja kirjutada – „Metsamärgile”, sest sealt saab kindlasti uusi motiive tegevuseks, energiat, ideid ja toredaid mõttekaaslasi, et leida skautluses uusi väljakutseid ning väljundeid.

Erilisus Minu jaoks oli juba õppelaagri algus meeldejääv kui selgus, et meil on kursusel täpselt 20 osalejat neljas salgas – nagu oli esimeses skaudilaagris 1907. aastal Brownsea saarel. Päris huvitav kokkusattumus. Siiski, kõige erilisem oli minu jaoks see tunne ja kogemus, mis tekkis kursusel osaledes – tugev salgavaim – võiks olla ehk sobiv sõna selle kirjeldamiseks. Kursust meenutades ütles gaidijuht Raine Lahtvee, et tegu on ainulaadse kursusega, mis ühendab, annab energiat, et juhina edasi tegutseda, ja see on miski, mida peab ise kogema.

Kägude salk: all: Lauri, üleval: Silver, Raine, Tarmo ja Kristiina Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

17

sellest kogemusest maksimaalselt õppida ja osata gruppide erinevaid arenguid ka edaspidi ära tunda. Ise pean seda väga väärtuslikuks kogemuseks. Lisaks ka isiklik areng erinevate teemade ja teadmiste osas, mis skaudijuhi tööle kaasa aitavad.

Meeskond „Kõige suurem kasu Metsamärgist on kindlasti see, et tänu nädalasele inimeste tundmaõppimisele suutsin osalejate seast valida need inimesed, kes saavad hästi hakkama Eesti skautlus 100 juubeliaasta korraldamisega. Nii ongi ES100 meeskonnas 5 liikmest 4 sellesuviselt Metsamärgilt!” jagab skaudijuht Monika Ojala kursust meenutades. Ja kui kursuse alguses said meist koostööd tehes salgad, siis kursuse lõpuks olime minu meelest juba pigem meeskond.

Huntide salk. All: Urmo, Andres ja Raimo, üleval: Reeli ja Kristina

Äratus Metsamärk äratab leidlikkuse ja loovuse. Oli palju ootamatuid ja uusi olukordi, millega kursuse jooksul silmitsi seisime.

Kuidas teha teemakohased kostüümid lõkkeõhtuteks, mille vajalikkusest kodus asju pakkides ei olnud aimugi? Kuidas kirjutada üks korralik räpilugu? Mis juhtub kui külla tuleb A-rühm? Kuidas töötab nummimeeter? Mis peab tegema kui väike Tarmo on metsa ära eksinud või kui üks tragi hundu Siimon on paanikas? Kuidas peab välja nägema üks riietuskabiin? See on vaid väike loetelu neist küsimustest.

Rõõm

Käokell

Suur rõõm tegemisest ja olemisest on peegeldus kogu kursuse vältel inimeste silmis.

Mu senised parimad ja lõbusaimad lõkkeõhtud olid just Metsamärgi suvises õppelaagris. Need situatsioonidest, salkadest ja

Tõhud. Kristjan, Siimon, Tarmo, Valdik, Jüri, Sirje ja Markus inimestest ajendatud lõkkenaljad ajavad ka hetkel tagasi mõeldes veel suu naerule.

Nalja peab saama. Metsamärgil sai väga palju nalja.

Koosmeel

Õhtumõnu

18

Fotod: Martin Avameri Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

Nüüd on läbitud kursuse kaks osa ja kõik osalejad on teostamas oma kursuse viimast iseseisva töö osa, et võiksime kõik saada järgmise aasta jüripäeval kursuse lõputunnistusena Gilwelli kaelaräti ja „kondid”. Kursuse jooksul tekkis nii osalejate kui kursuse korraldajate vahel mõnus koosmeel, milles usun, et on ka suur roll ja jõud kogu meie organisatsiooni edasise käekäigu osas. Metsamärk oli niivõrd praktiline, kus kogetut saame igaüks rakendada nii oma skaudiüksuses, ESÜs ja kindlasti ka väljaspoole skautlust jäävas tegevuses.

Suur-suur tänu kursuse korraldajatele!

ANNIKA TRÄSS ESÜ koolitusmeeskond Eesti ja Soome skaudijuhid osalesid septembri lõpus koos koolitusel. Koolitus koosnes kahest nädalavahetusest, millest esimene toimus Eestis (Tagametsas) ning teine Soomes (Kiljava skaudi koolituskeskus Helsingi lähedal). Osalejatest olid umbes kümme Eesti skaudijuhid, kümme Eesti gaidijuhid ning kümme Soome partiolaiset. Kursust vedasid soomlased Panu Kärävä juhtimise all, eestlastest olid abiks Valdik Kask ning Annika Träss.

Koolitus pani proovile osalejate kohanemisvõime, kõik keeleoskused ning külmataluvuse. Gaidid, skaudid, soomlased pandi kõik segamini gruppidesse, kellega tuli ülesandeid ning katsumusi läbida.

Tänu aga suhteliselt pikale koosviibimisele (kuus päeva kahes riigis), oli gruppide sõbrunemine kindlasti tulemuslik. Tänaseks on igal osalenud Eesti gaidi- ning skaudijuhil oma isiklik Soome partiolainen-sõber!

Esimesel nädalavahetusel kohtusime Tagametsas. Paljud soomlased polnud varem üldse Eestit külastanud, seega on Tagametsa ning Tallinna sadam neile nüüd Eesti sünonüüm. Pärast esimesi loenguid muidugi eestlased nurisesid, mis teemad need sellised veel on!? Nad räägivad meile ealistest iseärasustest, laagri turvalisusest ning juhi rollist grupis? Kelleks nad meid peavad!?

Pidime tõdema, et kui Soomes alustab partiolainen esimest korda tõsisemat juhitööd, on ta juba 18-aastane. Eestis seevastu on 16-aastasel noorel teinekord juba

Läbi skaudimängude saab väga lähedaseks.

Skaudijuht Andres Lillemägi Rakverest Soomet tervitamas

Skaudijuhtide koolitus Eesti ja Soome skaudijuhtidele üleriigilise ürituste korraldamise kogemus.

Miks nii? Eks ikka ajalugu, rahva arv ning kõik muu ehk siis kui Eestis on iga tuhandes inimene rahvastikust skaut/gaid, siis Soomes on partiolainen iga sajas inimene kõigist soomlastest. Nende traditsioone pole katkestatud, kõik on saanud aegamisi areneda ning kasvada. Antud juhul olid eestlased soomlaste osalejatest mitu korda kogenumad (ja ärksamad!).

Kuigi me seal kahtlesime ja vingusime nende teemade üle, tahtsid kõik ikkagi ka Soome kursusel osaleda! Seega purjetasime kogu kambaga 1. oktoobril Soome. Osalejad teadsid, et enne laagripaika jõudmist tuleb öö veeta Soome metsas telkides!

Brr... Aga kõik olid õhinas. See oli naljakas!

Hommikul metsamajakesse jõudes olid nad läbikülmunud, aga nii rõõmsad! Kõik sõid ja seletasid oma seiklustest. Heiko vist laiutas ja Laura tundis mingi hetk, et ka tema hingeõhk on külm!

Loengud toimusid vaheldumisi väljas ja sees, saime teada, et Jalasõlm on tegelikult norjalainen jalkaleikki ehk Norra jalamäng, Baden-Powell soovitab pool tundi varem üles ärgata (muidu oled Lazy Boy... ehk laisk poiss) ning Paks Pagar on soomlastel hoopis üks väikene lind, kes joob karastusjooke... Ja siis me sõime! Oo, Panu kokandusoskused on ikka hindamatud (pasta – mm)! Soomlased laulavad enne sööki ka söögilaulu. Eestlaste nurinat polnud enam üldse kuulda, rääkisime detailsemalt oma üksustest ning õppisime lähemalt Soome meetodeid ning süsteeme. Õhtul käisime Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

muidugi saunas ning hüppasime paljalt järve!

Soomlaste Eesti suhete koordinaator Maku (Markus Sunela) on eestlastest väga vaimustuses ning tahaks rohkem sarnaseid keelekümbluse seiklusi koos meiega korraldada või meie üritustel koos lastega osaleda, seega juhid, kui teil midagi toimub, kutsuge soomlasi ka!

Kartuli laul soome keeles!

Peruna on pyöreä, peruna on soikea, peruna on ruoka ihan oi-ke-a.

Perunan kun suuhun vie, siitä alkaa pitkä tie, vatsassaa on paras paikka lie.

Hei, hei, Peruna!

Tegutseti skautlikult salkades

19

TÄHELEPANU, ole järgmisel MEEDIAKOOLITUSEL kohal!

MARIT VOOG Skaudijuht Põhjala Skautide Malev

13.–14. novembril kogunesid skaudijuhid Kloogaranda juba kolmandat korda toimuvale meediakoolitusele, kus kõik said ennast meediaga suhtlemisel proovile panna.

Kõik, mis seostub minule meediaga, on olnud midagi võltsi, ajakirjanikud ju nii ehk naa kirjutavad, mida tahavad ja intervjueerija on vaenlane. Mõtleminegi on treenitud reageerima nii, et alati kui on näha kaamerameest koos mikrofoni kandva ajakirjanikuga, siis tuleb ära joosta. Kes ikka ennast kõrvalseisjana pärast teleekraanilt näha tahab? Ülesaamaks oma eelarvamusest ja igatsusest näha üle pika aja jälle toredaid skaudijuhte, otsustasin loovutada ühe oma nädalavahetustest ja minna meediakoolitusele.

Koolitajad olid enamasti väljastpoolt skautlust, inimesed, kes igapäevaselt meediaga tegelevad. Nende õpetussõnad ja igasugused nipid olid ikka väga kasulikud.

Kuidas kirjutada pressiteadet ja mis põhiline, saime ka nõu, millal teade ära saata nii, et seda ka ajakirjanik lugeda viitsiks.

Ehk siis ajakirjanik õpetas meile kõik head trikid selgeks, kuidas tema ametikaaslasi kõige paremini meelitada saaksime.

Kui ma koolitusele unise peaga kohale jõudsin, siis hüppas ligi noor ajakirjanik, kes igasugu sisuliste küsimustega pommitama hakkas ja millele oli üllatavalt keeruline vastata. Hiljem analüüsisime oma esinemisi, saime õppida nii enda kui ka teiste vigadest ja õnnestumistest. Kõik see oli vajalik, et oma oskusi lihvida ja järgmisel päeval paremini esineda.

Koolitus päädis Urmas Vaino umbes 7-minutilise intervjuuga, mis tehti iga osalejaga eraldi. Südame all väreles, sest eelmisel päeval tehtud intervjuus ei osanud kohe mõhkugi kosta ja kui ta nüüd hakkab küsima neid kõige keerulisemaid küsimusi, siis ...

Koolitus ei olnud vaid professionaalide teadmiste ammutamine, vaid pidime ka enda sisse vaatama. Kui ajakirjanik küsib, miks sa skautlusega tegeled või kes on skaut või kuidas skaudid erinevad teistest noorteorganisatsioonidest jne, siis olime kõik ühe või teise küsimusega kimpus.

Milline on see õige vastus?

Nii ennast kui teisi läbi ekraani vaadates ja seda kõike analüüsides said nii mõnedki küsimused vastused, samas tõstatusid ka paljud uued teemad. Miks ei ole skaudiüksused YouTube’is ennast presenteerimas? Millepärast me ei oska seletada, miks me oleme skaudid? Miks me ei tee meediakoolitusi juba rohujuuretasandil?

Mis mulje me jätame oma vormidega teistele inimestele? Jne. Muidugi tekib mõte, kui palju koolitusel osalejatest ikka televisiooni skautlusest rääkima satuvad? Ühised arutelud ja intervjuude analüüsid aitasid leida ka vastuseid, kuidas oma liikmete lastevane-

Signe, Jüri ja Hardo põnevat loengut kuulamas

20

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

matega, kohaliku omavalitsuse või kooliga suhelda. Arvan, et meediaga suhtlemine võiks olla ka üks meie programmi osa, mida me lastele pakume. Miks mitte harjutada noori juba hundust alates kaamera ees esinema? Oleme ju siiski noorteorganisatsioon ja meid võiks reklaamida ka nooremad. Mida selgem on liikmele skaudiks olemise väärtus, seda eesmärgipärasem on ka tegevus.

Seega kaamerad pihku ja koondusele filmi tegema!

OSALEJATE ARVAMUSI KOOLITUSEST Kertu Läänemaalt: Ma sain siit palju rohkem, kui ma arvasin, et ma siit saan.

Mulle meeldib meedia palju rohkem kui varem, sest kui sa seda maailma tunned, siis see on väga mänguline ja lõbus. Ma vaatan nüüd meedias toimuvat teise pilguga, jälgin teisi asju ja ootan hetke, kus saaksin oma saadud teadmisi rakendada.

Kaija Läänemaalt: Koolitus oli väga asjalik. Alguses veidi kartsin, et meedia ja intervjuud... kuid siis alles tundsin, et õhkkond on nii vaba ja ma sain siit väga palju. Koolitus lõi selgema pildi meedia maailmast.

Hardo Saaremaalt: Koolitus andis mulle võimaluse näha iseennast telekast. Ma arvan, et ma saan siit saadud teadmistega aidata kellelgi teisel ette valmistada intervjuud või teleesinemist. Ja nüüd tean, kuidas koostada pressiteadet.

Reelika Pärnust: Läbi harjutavate intervjuude ma sain palju seda osa, kuidas iseennast kõrvalt näha. Mis oli väga õpetlik ja kasulik osa, mida ma tahtsingi saada. Pressiteate koostamisel on igasugused nipid, täpitähtede nipp ja hea oli teada saada, millal mingit artiklit toimetajatele saata.

Kindlasti proovin ja harjutan lastega intervjuude vastamist. Viin oma teadmised koju kaasa ja võtan selle kindlasti üheks koonduste teemaks.

Mart Tallinnast: See on minu 3. kogemus, kus olen pidanud olema kaamera taga. Ja sellel meediakoolitusel teisel päeval tehtud intervjuud olid siiani kõige tugevamad.

Kasutegur oli sellel korral kindlasti see, et intervjuude tegemist harjutati rohkem.

Hea kogemus on sellest, kuidas ajakirjanik võib proovida panna intervjueeritavat vastama temale sobivaid vastuseid. Ja õpitut saan kasutadagi, et mitte langeda nende ahvatluste ohvriks.

Isetehtud laagri lipp

TSGMi ja KÕRVEMAA ÜHISLAAGER KAMBJAS ehk Neli Päeva Kuuse all

Laager algas eellaagriga, kus olid kohal Kõrvemaa ja TSGMi vanemad hundujuhid. Laagriplatsiks olid väike metsatukk, kus asus köök ja see koht, kus ka keiser jala käis ning kõrvaloleval niidul olid meie telgid. Ilm meie vastu just kõige heldem ei olnud – saime vihma, äikest ja päikest!

Riiete kuivatamiseks püstitasime ka sissija rootsi telgi.

Laagrisse saabus meie väikeste laagriliste kamp ratastega Tartust. Kui kõik olid kohal, jaotati lapsed meeskondadeks ja kõik hakkasid laagrit üles ehitama. Kes tegi köögis laudu, kes aitas mõtte ja teoga (suuremalt jaolt teoga) meie väljakäiku ehitada. Laager sai endale ka väga toreda värava, millel rippus üleval pisike kuusk.

Päev lõppes loomulikult avalõkkega, kus kõik laulsid ja mängiti tutvumismänge.

lius Kuperjanovi elust. Kirikutornis anti hundulubadust, mille võtsid vastu Siim Maripuu, Liina Land ja Kristjan Luhamets, Kambja kiriku õpetaja.

III päev Kolmandal päeval toimus matk, mida kõik õhinaga ootasid. Matkagrupid jaotati viieks lugemisega ning mindigi rajale. Rajameistriks oli Reemo Voltri TSGMi Mesilastest.

Tegevuspunktideks olid püssilaskmine, telgi püstitamine ja muud põnevad, vajalikud ja harivad skaudi- ja gaidioskused.

Söögipunktis pidid lapsed ise süüa tegema sellest, mille nad olid kaasa saanud matka algpunktist. Enne diskot tatsati Kambja kooli ühtelaulma, kus kõigile jäi südamesse hea ja üllameelne ühesolemise tunne.

Disko ajaks saabus meile külla peaskaut Siimon Haamer. Noortekeskuses toimus J. Kuperjanovi teemaline viktoriin, kus oli ka veidi ühtealulmise ja hädaabi sugemeid.

Viktoriini võitsid TSGMi tublid tüdrukud, kes said auhinnaks arbuusi, mida nad pidid teistega jagama.

Fotod: Martin Avameri

Selleaastane TSGMi ja Kõrvemaa ühislaager „Neli Päeva Kuuse all” toimus 19.–22. augustini Kambjas, Julius Kuperjanovi kunagises elukohas. Laagrikoha läheduses asus ka Kuperjanovi sünnipaik.

II päev Laagri teisel päeval heisati lipp. Peale hommikusööki ehitati veel veidi laagrit ning mindi ujuma. Peale ja enne seda sai endale seepi viltida ja laagrimärki oma ettekujutuse järgi õmmelda. Vilditud, asjad korda aetud, hakkasime Kambja kiriku poole sammuma. Seal kuulsime kokkuvõtet Ju-

Polegi nii kerge sõlmi

siduda

IV päev Neljanda päeva hommikul tehti silmad lahti teades, et peab lahkuma, paljudel veel eelmine õhtu kõrvus kumisemas.

Hommik algas nagu ikka rivistusega, kus autasustati matka võitjaid. Pakiti ja asuti ratastega jälle Tartu poole teele.

Kui võtta laager nüüd kokku nii minu kui ka teiste arvamusega, siis oli see hästi korraldatud ja väga lõbus! Lapsed õppisid teineteist tundma ja seda, kuidas natuke ekstreemsemates olukordades hakkama saada (paduvihm).

Väike vihje noortele skaudi- ja gaidijuhtidele: erinevad laagrimärgid näitavad inimeste loovust ja ühtekuuluvust.

Triin Veli PSGM

Lipu heiskamisel

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

21

ÕKV ettevalmistamine algas suvel 2010, täpsemalt augustikuus. Eks ole see ju skautidele suur väljakutse viia koju A. Õunapuu karikas, liilia, mis välja tahutud õunapuust. Augustikuus kohtusid Rakvere Skaudid ja Kõrvemaa skaudid Rakveres, et plaani pidada. Sai otsustatud, et 4 salka liiguvad koos ja nendega kõnnivad juhid kaasa. Rakvere linna kaardile sai maha pandud punktid, millest suurem osa ilma konkreetse inimeseta, mehitamata. Sai otsustatud, et punktides on skautidel vaja teada oskusi, mida nõuavad skautide III ja II järk. Teada tuli Eesti lipu kohta kõike, esmaabi ninaverejooksu puhul ja lõikehaava puhul, osata orienteeruda kaardi abil ja leida üles Rakvere terviseradadel Palermo metsas 4 punkti, tunda ära 12 erinevat lõhna, osata mõõta looduses erinevaid taimi, asju ja jõge.

Saabus sügis ja sellega peaaegu varsti ka ÕKV Rakveres. 05.11 saabusid ööbimiskohta kõigepealt suurem osa Rakvere skaute ja seejärel Ökoskaudid. Varsti, enne lõkkeõhtu algust, saabusid kõik ülejäänud, kes pidid saabuma lõkkeõhtule ja ööbima Rakvere Eragümnaasiumis. Kõrvemaa skaudijuht Aune pani kõigile vaatamiseks välja ÕKV karika. Uudistasime kõik

ROBINSONAAD 2010 ORU UDU, SATURNI JA RAKVERE SKAUTIDE ÜHISLAAGER KONSU JÄRVE ÄÄRES Konsu järv (ka Konsa järv, Kontsu järv, Kontso järv, Suur Kongojärv või Suur Konsu järv) on järv Ida-Virumaal Illuka vallas Kuremäelt 3 km kirde pool, Kurtna järvestiku suurim järv. Konsu järv jaguneb kolmeks osaks Ees-, Kesk- ja Peenjärveks.

Ees- ja Keskjärve eraldab järve keskele ulatuv poolsaar. Peenjärv on kõige lõunapoolsem osa, mida ühendab Keskjärvega soostunud väin. Järv on 136 ha suur ja asub 41 m kõrgusel merepinnast. Suurim sügavus on 10,2 m, mis asub Keskjärves (http:// et.wikipedia.org/wiki/Konsu_j%C3%A4rv).

2010. aasta Jüripäeval Viljandis tegi Oru Udu juht Katrin ettepaneku teha ühislaager Konsu järve ääres. Kuna Rakvere Skaudid otsivad veel siiani oma laagrit ja ei ole leidnud, siis otsustati kutsele vastata.

22

Foto: Helen Altmets

ÕKV RAKVERES 05.-06.11.2010

Rakvere Skaudid ÕKV punktis seda käsitöö supersaavutust. Lõkkeõhtule järgnes pisike mõteterada teisel korrusel, mille valmistasid ette Agathe Pärna ja Erik Osko Rakvere Skautidest. 06.11 hommikusöögiks mitmehelbepuder, vorstivõileib ja tee ning teele. Kes läheb viimaseid punkte sättima, kes närvitseb niisama. Kell 10.00 kõlab start ja 4 salka ühele poole ja 4 salka teisele poole asuvad karikale jahti pidama.

Esimestel salkadel saab ülesandeks heisata meie riigilipud nagu kord ja kohus mastidesse, teised salgad kõnnivad, veel reipalt, raudteejaama poole. Üritus läks jällegi kui-

dagi pikale ja punktides olevatel inimestel puges ka külmapoiss kontide vahele. Kuigi algselt pidid ka teiste salkade skaudid lipud kesklinnas mastidesse heiskama, siis kahjuks pidid nemad tegema seda Rakvere Eragümnaasiumi õuel. Üldine arvamus, et tore päev see Õunapuu karikavõistlus Rakveres. Karika viis koju tagasi Kõrvemaa ja paljud teised salgad olid rahul söögi ja viibimisega värskes õhus ja uute teadmistega.

ANDREAS RAUKAS

Laagripaika suundusime 15 skaudiga, kelle seas üks rändur, mõned skaudid ja hulgaliselt hundusid. Suur tänu ka Hannese emale, kes otsustas uurida, kuidas toimib üks skaudilaager. Laagripaik oli väga kena, männimetsas Konsu järve kaldal. Meie õnn, et vesi lähedal, sest kõik peaks mäletama, milline see möödunud suvi oli. Meil vedas veel teistpidi ka, sest esimesel päeval ja õhtul saime äikest ja vihma, mis laager see ikka on, kui veidi ekstreemsust ei koge. Meie pidasime vihmale hästi vastu, aga põuaga oli küll vahepeal häda käes.

Laagri organiseerijateks olid Oru Udude ränduriealised skaudid, keda koordineeris legendaarne Pjotr Džjuba. Tegevust oli nii hundudele kui vanematele, oli meisterdamist, metsatarkusi, seiklust ja skauditarkuste jagamist. Esimestel päevadel pidid lapsed valmistama endale onni mudelid, tööriistad kurjade ja lõrisevate kiskjate vastu: vibu ja noa. Teisel päeval toimus võitlus kiskjaga, skaudid pidid võitlema kiskja vastu omaenda puust noaga, mille nad eelmisel õhtul valmistasid. Onu Pjotr oli nööri otsa sidunud kaltsunutsaku ja kui skaut oma noakesega kiskjale lähenes

tõmbas järsult seda enda poole, no proovi siis sellele loomale pihta saada. Pead kiire ja osav olema. Nii mõnigi skaut arvas, et see on lapsemäng, aga võta näpust, ainult mõningatele ütles onu Pjotr, et oled jahimees, aga seda ka juhul, kui nutsakule pihta said. Järgmisel päeval oli ronimine nööridel – see oli see, mis meie poistele väga meeldis, aga jällegi said paljud tunda, et ka see ettevõtmine nõuab tähelepanu ja osavust ja kahjuks või õnneks olid siin meie tüdrukud eriti tublid. Katrin rääkis meile taimedest ja tegi väga head süüa.

Väga meeldis see, et kuna meie väiksed eriti vene keelt ei oska, siis poisid proovisid rääkida eesti keeles ja olid selles väga tublid. Laager oli tõesti väga tore ja loodame, et järgmine aasta saame jälle koos Oru Uduga midagi korraldada. Väike mõte oli, et kui sel aastal toimus Robinsonaad, siis järgmine aasta võiks olla Robinsonreede.

Igaüks võib ise välja mõelda enda jaoks, miks selline pealkiri.

Kohtume Konsul!

ANDRES LILLEMÄGI Skaudijuht Rakvere Skaudid

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

14. JOTI RAKVERES

ANDRES LILLEMÄGI skaudijuht Rakvere Skaudid

15. oktoobril, reedel kell 19.00 kogunesid Rakvere Skautide skaudid ja mõned hundud järjekordsesse JOTI laagrisse. Tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem populaarsust kogub JOTI/JOTA üritus. Kui eelmistel aastatel oleme pidanud laagrit 20 skaudiga, siis sel aastal oli rekordiline 34 osalist.

Reede õhtul sättisime oma pesitsuskoha üles Rakvere Eragümnaasiumi saalis, rääkisime läbi reeglid ja mängisime BINGOT (kuna kõik skaudid ei tunne üksteist, siis tutvumine läbi BINGO tegi paljud tuttavamaks). Pärast õhtusööki said kõik võimaluse sisse logida JOTI internetikeskkonda ja teha esimesi samme ühenduste võtmiseks skaudimaailmaga. Sel aastal oli ka üks ülesanne kõigile JOTIl osalejatele – küsida JID-koode. Igale rühmale oli antud registreerimisega kood, mis tuli vahetada teiste osalejate koodide vastu. Kui kood saadud, tuli see sisestada vastavasse keskkonda.

Koodide kättesaamine lisas JOTIle ka pisut hasarti. Tore oli vaadata ja jälgida skautide õhinat koodide jahtimisel. Päris palju huvitavaid kontakte tekkis – Madagaskar, Tai, Serbia, Venemaa, Soome, Poola, Portugal, Venezuela, Argentiina, Costa Rica, Puerto Rico, Jaapan, Malta, Inglismaa, Kanada, Ameerika Ühendriigid, Island. Üks põnevamaid hetki oli kui Andres avastas Malta skautide ja Inglismaa skautide Skype’i. Kohe said need aadressid pandud Rakvere Skautide Skype’i ja ei läinud tundigi, kui Malta skaudid võtsid ühendust ja ette rutates võib öelda, et saime nendega ühendust mitu korda, laupäeval ja pühapäeval. Malta skautidega vesteldes kasutasime videoprojektorit ja kuvasime pildi seinale, sama tegid nemad ka omal maal. Nii oli nende ruum meile ja meie ruum neile näha ja kõik skaudid said teineteist tervitada. Hilisõhtul tegime veel ühe ühenduse Malta skautidega ja seekord otsustasime laulda ühiselt Ging Gang Gooliet, see tekitas mõlemal pool suurt elevust, tundus nagu oleksime kõik koos ühes ruumis. See oli väga vahva elamus.

Hundu Annabella otsustas proovida, kas Malta skaudid oskavad Waka Wakat laulda

ja peab tunnistama, et seda laulu laulsid meie skaudid võimsalt, Malta skaudid oskasid vahele hüüda vaid Waka Waka.

Laupäeval külastasid meie laagrit ka Improteatri näitlejad Rednar Annusega eesotsas. Näitlejad viisid läbi õpitoa improviseerimise teemadel. Skaudid said selgeks mitmeid mänge ja õppisid ka etüüde tegema. Vahvat elevust tõi skautide sekka kaks laulu. Esimese laulu esitamiseks küsiti noortelt, et millise sõnaga peaks laul algama. Hundu Tristan teatas puhtast südamest, et tema küll ei tea. Näitlejad esitasidki sellepeale laulu „Ma ei tea”. Teine laul oli laul, mida esitati võõramaa keeles ja loomulikult oli selleks hiinakeelne laul.

Pühapäeval õnnestus meil teha mahalangenud lumest JOTI LUMEMEES. Meil on õnnestunud lumemeest teha nüüd juba kahel korral ja see lumemees on justkui meie ürituse sümbol.

Kell 12.00 panime pillid kokku, tegime lahkumispildi ja otsustasime järgmine aasta jälle kokku tulla. Peamine, et lund tuleks.

Mida põnevat annab JOTI/JOTA? Kui ma neli aastat tagasi JOTAga ühinesin, ei osanud arvatagi, kui põnevaks see üritus võib minu jaoks muutuda ja seda on näha ka minu skautide puhul. Paljud skaudid on leidnud laiast maailmast tänu JOTI/JOTAle sõpru. Kaks aastat me proovisime JOTAga, aga sai selgeks, et kergem ja ka pisut põnevam on kasutada internetti. Tuleb soetada veebikaamera, laadida alla Skype ja videokõne võib alata. Nii et järgmised kaks

JOTI traditsiooniline jõulumees aastat on Rakvere Skaudid osalenud puhtalt JOTIl. Mina olen leidnud tänu JOTIle ja muudele interneti võimalustele uue hobi, erinevate maade skautide märkide kogumise, tutvumise erinevate maade skautidega.

Tänu JOTIle on mul tekkinud palju tuttavaid, kellega ürituse ajal vahetame ürituse kaarte ja ka märke. Päris heaks abimeheks on uute tutvuste sobitamisel Facebook ja Scoutface. Ühed eksootilisemad märgid kogus on Bangladeshi skautide omad, kusjuures nendega suhtlema hakates ei teadnud ma sellest riigist eriti midagi. Hiljem tekkis huvi rohkem teada saada ja selleks on sealne skaut mind palju abistanud.

Päris põnev on saada ümbrikku Malaisiast, Costa Ricalt, Hong Kongist, Serbiast, Keeniast, Vietnamist ja mujalt maailmast sees skaudimärgid ja informatsioon nende maade skautidest.

Rakvere Skaudid juba traditsiooniks saanud JOTI jõulmehega.

Fotode autor Andres Lillemägi Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

23

BALTI JAMBOREE – Merevaigutee Balti Jamboree toimus sellel korral Leedus, kuhu oli kohale tulnud skaute nii Eestist, Norrast, Lätist, Leedust, Austriast, Valgevenest kui ka Ameerikast. Eestist olid sinna kohale tulnud Narva skaudid, paar gaidi ja skaudid Tartust ja Rakverest.

Bussisõit laagrisse algas õhtul hilja ning järgmise päeva varahommikul olime juba Leedus. Olime esimesed saabujad ning seega tundus asustamata laagriplats väga kummalise ja võimatult väiksena. Pärast mõningast võsa mahavõtmist hakkasid saabuma ka teised skaudid, koos hakati telke püstitama.

Kui kogu laagrirahvas kohale oli jõudnud, toimus esimene lõunasöök, mis oli väga omamoodi. Söögid olid selles laagris üldised vaatamisväärsused :D. Pärast lõunasööki toimus lippude heiskamine, eestlasi seal vist hästi ei tuntud, sest Eesti lipp taheti masti tõmmata tagurpidi. Siiski, vähese abiga, saadi lipp ka õiget pidi vardasse. Lauldi Leedu, Läti ja Eesti hümne, sellest sai alguse tõeline laagrimeeleolu.

Esimesel päeval, kui poldud veel täielikult sisse elatud ja sõprussuhete loomist alustatud, tundus laager pisut igav ning mõte 9st päevast veel tundus kohutav.

Kuid juba teise päeva õhtuks olime endale uued sõbrad soetanud, kelleks olid laagri kuumimad Norra poisid (A).

Oma uute sõpradega olid meie laagripäevad sisustatud, näiteks käisime me kanuudega sõitmas, matkal jne. Märkimisväärselt huvitavad olid ka meie valvekorrad suure laagrivärava juures, kus meil oli küllaga tööd paludes norrakatelt jäätist ning püüdes neid metsast välja tulles.

Pinget pakkusid ka ujumaskäimised, kus

Laagri kokk, “Best Chef”, sai laagrilistelt kingituse

Läti ISTd oma ehitisi imetlemas

hüpati võidu peakaid ning peeti veesõdu.

Kõige tipuks toimus selles põnevas laagris ka iga maa kultuuri esitlemiseks laat, kus kõik rahvad said pakkuda oma maa rahvustoite, näidata rahvustantse ning uurida ka teiste maade traditsioone. Ühel viimastest õhtutest puhkes aga torm ning kõiki oldi juba ette hoiatatud, et kui kuulete kolme vile järjest, siis jooksete telgist välja paksude riiete ning oma esmaste asjadega. Ning just nii juhtuski.

Kella kahe ajal öösel kõlasidki kolm vile ning kogu laager rivistati paari minutiga väiksele metsateele. Kolonn hakkas jooksma, kõik hirmus, et välk lööb mõnda kõrTavapärane hügieeniprotseduur – söögitegemine gesse puusse sisse ning see kukub kolonni peale, vihma kallas kui oavarrest ning oli väga pime, äikest lõi nii, et taevas läks valgeks iga 10 sekundi tagant. Jõudnud sanatooriumisse varjule, pidime seal ootama umbes 45 minutit ning siis võisid kõik oma telkidesse naasta. Selleks laagriks oli adrenaliinilaks käes.

Päevad jamboreel möödusid nii kiiresti, et ootamatult jõudis kätte eelviimane laagripäev mil norrakad, kes meile ootamatult nii kalliks olid saanud, pidid lahJüri tuli külla! Hele-Mai tuli ka! kuma. Norrakaid nende bussi saates olime kõik õnnetud ning kallistasime veel viimast korda kõik läbi. Kui buss aga paigalt võttis, hakkasid meil kõigil pisarad silmist voolama, me olime üllatunud, kuidas ühed inimesed saavad kõigest nädalaga nii hinge minna.

Meie arvates oli see elu parim laager ning andis palju uut hoogu ja jaksu tegelemaks skautlusega edasi. See oli väärt kogemus kogu eluks ning võime julgesti öelda, et nüüd on meil palju skautidest sõpru üle terve maailma.

HANNA KADRI ja LAURA LIIS METSVAHT Valged Tiigrid salk, Ilvese lpk, TSGM Fotod: Martina Kancyte <http://www.facebook.com/mkancyte>

24

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – jõulukuu 2010

KILKE 9 päeva 11 000 skaudi ja gaidiga Soome metsade vahel

MARIT VOOG Skaudijuht Põhjala Skautide Malev

„Kas sa oled varem Soomes käinud?” küsib Soome partiolainen. „Jah! Ma olin Taruses ka” vastan mina. „No siis sa tead, mida tähendab vihm” lisab ta.

Järgmises Soome suurlaagris võiks vestlus lõppeda sellega, et siis sa ju tead, mida tähendab tolm.

Umbes kahetunnine reis Helsingist viis meid justkui kuhugi kõrbe või väga saastatud linna. Elasime tolmupilve sees, männimetsa pinnas oli niivõrd kuiv, et iga õhtu nägu pestes või nina nuusates oli mustust kui palju, tolm hakkas lõpuks ka hingamisele, jällegi mõnes järjekorras seistes üks ja teine köhisid ja aevastasid.

11 000 laagrilise seas olime meie 9 Eesti gaidi. Tänu EGLile, Rae valla toetusele ja oma armsatele sõpradele saime laagri osavõtutasu ja transpordi kokkuvõttes üsna soodsalt. Vastasel juhul oleks minek olnud suhteliselt keeruline, sest taolised laagrid on väga kallid. Üldine meeleolu ja õhkkond olid väga meeldivad, südantsoojendav ja hea oli olla.

Samas tegi meele pahuraks sealne söök.

Toidu eripärad tekitasid tervisevaegusi ja neljandal päeval toitus nii mõnigi meist vaid näkileibadest. Viisakate vihjete tu-

lemusel lõpupoole olukord veidi paranes, saime isegi toorsalatit ja vähem vürtsiseid eineid. Isegi suppi pakuti korra. Ettenägelikult olid mul mõned kiirpudru pakid kaasas, mis päästsid meid mõnel hommikul tühjast kõhust. Tõdesime kõik, et meie suurlaagis Tarmo Oidekivi kokkupandud menüü on ikka imeline, vaheldusrikas ja toitev. Soomlastel ei pakuta magustoite ja salatit või värsket antakse üldse jaopärast.

Puuviljad olid Kilkes vaid meie suur unistus.

Laagri avatseremoonia oli võrratu. Meil olid olemas kõik neli elementi – õhk, vesi, tuli ja maa, neid kasutati ka tegevusväljade liigitamisel. Istusime järve kaldal, vees sõitsid suured indiaani paadid, millega toodi vee peale paigaldatud lõkketuli, kõrgel puude vahel hüplesid uskumatult osavad inimesed, meie ümber mängiti trumme ja saime ise rütmi kaasa plaksutada.

Mis põhiline, ei ühtegi kohmakalt kõlavat kõnet, ainukesed sõnad, mis kostusid, olid laulu sees. Õhtu oli põhjamaiselt karge ja salapärane.

Minu jaoks oli Kilke kogemus omaette.

Alati olen käinud välislaagrites kas noortega, kes on juba üle 15 aasta vanad või siis olen kuulunud esindusüksusesse, kus tehakse kõik ette-taha ära ja veidi isegi lisaks. Nüüd aga olime kolm juhti ja kuue veidi nooremate liikmetega, kui laagrisse lubatud oli (meile tehti vanuse osas erand), omaette. Väga karastav kogemus. Oled küll rahvusvahelises laagris, kuid inglise keelde tõlkimine jäi kohati siiski vajaka. Mitmed mängud ja lõkkeõhtu osad olid ainult soome keeles, õnneks tönkasime veidi ka naaberkeelt, kuid kiiret teksti on siiski raske Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

mõista. Nii me siis võitlesime enda õiguste ja laste huvide eest ning laagri lõpupoole oli juba palju kergem, saime sõprusüksuse ja meile määratud tõlk otsis meid ise üles, et uurida, kuidas meil läheb ja kas me ikka kõigest aru saame.

Laagri tegevused olid huvitavad ja kasulikud ühteaegu. Sai žongleerimist harjutada, 9 meetri pealt alla batuudile hüpata, vees päästmist õppida, kanuutada, ilma tuule järgi ennustada, õppisime aafriklaste eluolu tundma, tuld viiel erineval viisil süütama jne. Juhtidele oli mõeldud eraldi kohvik, kus toimusid igal õhtul elava muusika saatel koosolemised. Elevust tekitas silent disco, mis metsapeo mõttes on igati hea valik.

Tore oli näha, et soomlastele on skautlikud hüüud väga olulised. Silm kohe puhkas ja kõrv lausa huugas. Isegi auasi on, et oma grupi hüüd ilusti ja kõvasti kostuks.

Hüüud on väga gruppide nägu ja repertuaar mitmekesine. Suurtel lõkkeõhtutel on tänu võiduhüüdmistele melu kui palju.

Võtkem eeskuju!

Eks kõike kogetut ei saagi sõnadesse panna, kuid laagrist tagasi tulles tundsin, et oleme oma grupiga veelgi lähedasemad kui enne ja meeleolu on ülev. Noored olid indu täis ja skautlik liikumine sai teise tähenduse.

Võtke see vaev, et lapsed välismaale laagrisse viia. Kui ka hind kohutab, siis midagi ei ole võimatut. Vaja läheb vaid suurt tahtmist ja tibake asjaajamist.

Lähme laagrisse!

25

Lood ja legendid JÕULUPUUST

KRISTI LOIDE ES toimetuse liige

Käes on taas jõulukuu ning kodudesse tuuakse jõulupuud. Mind on alati huvitanud, millest traditsioonid alguse on saanud ning mida teatud sümbolid tähendavad. Kas kuusepuu jõulude ajal toas on lihtsalt kena komme või on seal taga ka mingi peidetud lugu, mida enam inimesed ei mäletagi?

Jõulupuu kohta leiab mitu põnevat legendi. Üks neist, veidike küll segaseks jääv, kuid ometi huvitav lugu ulatub aega 3500 aastat tagasi praegu Türgi aladel elanud hetiitide juurde. Hetiidid olid esimene indoeuroopa rahvas.

Nagu sel ajal ikka, harisid nad põldu, kummardasid erinevaid taevajumalaid ning õnneks olid nad oma arengus ka nii kaugel, et kasutasid kiilkirja, millega nad savitahvlitele oma lugu kirja panid. Need savitahvlid on säilinud ning nende uurimise käigus leiti üks põnev lugu, mis sarnaneb meil praegu kasutuses oleva jõulupuuga.

Nimelt tol ajal liikusid ringi paljud erinevad jumalad. Inimesed märkasid, et talvel on päikest üha vähem ning nad kartsid, et päike lähebki nende juurest minema. Koos päikese kadumisega kaob ka elu Maalt ning hetiidid palusid, et jumalad ei vihastaks nende peale ning päikese tagasi saadaks. Tulutult otsiti päikest, kuid seda ei leitud. Lõpuks lendas üks mesilane Telepinuse juurde (kes oli maaviljeluse ja -kasvu jumal) ning torkas teda, et Telepinus üles ärkaks. Kahjuks vihastas Telepinus selle peale veel rohkem, mispeale läks ilm veel külmemaks, nii et isegi jõgedes vool peatus. Õnneks oskas udujumalanna ühe loitsu abil Te-

26

lepinuse meele rahulikumaks muuta ning ta pöördus inimeste juurde tagasi.

Tagasi tulles tõi ta oma rahvale kaasa ka kingitusi. Need andis ta üle kuusepuu külge seotud lambanahkses kotikeses, milles oli otra, pähkleid, rasva ja veini. Kotikeses endas olid ka õpetussõnad Telepinuselt, mida ta soovis inimestele edasi anda. Võimalik, et ka seepärast on meil alateadlikult tekkinud komme jätta kingitused jõulude ajal kuuse alla ning just aasta lõpp on see, kus inimesed otsivad teineteisega lepitust ning soovivad rahu sõlmida.

Kas on ka just siin see põhjus, miks küünlaid jõulupuul süütame, et päikese kohalolu igatseme? On ju jõulud ja talvine pööripäev teineteisest vaid mõne päeva kaugusel. Üks teine lugu, mis on ka nüüdseks juba peaaegu legendiks saanud, juhtus meile nii ajas kui ruumiliselt lähemal. Nimelt räägitakse, et 1441. aastal olla Tallinnas Raekoja platsil olnud (esimene maailmas) ehitud kuusepuu, mille ümber Mustpeade vennaskonna

Kauneid pühi ja imelisi jõulupuid teile!

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

liikmed tantsid ning suure piduhoo käigus ka kuuse lõpuks, kas tahtlikult või tahtmatult, põlema panid. Seda Balthasar Russowi kirjapandud lugu on väga kerge seostada jõulupuuga, kuid siiski 100% kindlalt seda uskuda ei saa. Võimalik, et need kesktalvised pidustused toimusid hoopis Vastlapäeval ja polegi selge, kas kuusepuu toodi Raekoja platsi või kasvas ta seal juba enne. Aga tore ikkagi, et kui internetist otsida, siis mainitakse meid esimestena jõulupuu ümber tantsimas.

Kirik alguses kuusepuust jõulupuuna väga lugu ei pidanud, sest pidas seda paganlikuks kombeks. Teada oli ju, et ka viikingitel oli komme oma kesktalviste pidustuste ajal rohelisi oksi tuppa tuua. Kõikjale ei olnud veel levinud jutud Saksamaal tegutsenud heategijast kristlikust mungast Bonifaciusest, kes Saksamaal kristluse usku õpetades võttis abiks kuuseoksa, mille abil ta Jumala kolmainsust seletas. Kohalikud järeldasid kuuseoksaga Bonifaciust palvetamas nähes, et puu on kristluses jumala puu ning jõulupühade ajal hakati tuppa tooma noori kuuski. Veel hiljem, kui kuuski hakati ehtima õuntega ning latva pandi täheke, nägi kirik neis paradiisi ja Petlemma tähe sümbolit ning ehitud kuusepuu jõuludel oligi traditsiooniks saanud.

Kuna talvel roheliste puude valik ei olegi teab mis suur, ei tasugi imestada, et tolleaegsed inimesed kuusepuus imelist väge nägid ning seda eriliselt austasid. Siiski ei olda jõulupuu valiku puhul nii ranged, et peaks ehtima ainult kuusepuud. Ka mändi ja jugapuud tuuakse talvel tuppa ning ehitakse. Igal juhul on see üks kena jõulukomme ning soovin, et kui te kõik kodus küünaldega ehitud jõulupuud vaatate, leiate aega mõtiskleda selle üle, mida võis Telepinus oma õpetussõnadega inimestele öelda ning erilist rahutunnet endas leida.

Jõulupuu Tallinna Raekoja platsil (2007).

Autori foto

ET OLLA VALMIS Skm JAAN LEPP ESÜ auliige

Skautide hüüdlauseks on „Ole valmis!”

Oleme selle omastanud, kuid siiski vähestel meil on olnud võimalus seda hädaolukorras kasutada. Soovin jagada oma kolme kiirpäästet. Usun, et see on erakorraline olla abiks nii mitmel korral.

See oli Kotkajärvel ühtede talgute päeval, kui arutasime köögi juures juhtidega talgutööde küsimusi. Märkasin, et köögist väljus pr V, kes lävepakule maha istus ning silmselgelt märkasin, et tal oli raskusi ning tekkinud paanika. Eraldusin ja läksin ta juurde, kus ilmnes, et tal oli hingamistakistus.

Paar tugevat labakäelist lööki seljale taotud vabastas kurgust hingamistorru kinni jäänud lihatüki ning taastas hingamise.

Teine juhus oli Jamaikal, kus rannal päevitades märkasin tütarlast vees, kes oli uppumas. Sööstsin merre ja kui ulatasin talle käe, rahunes tütarlaps. Umbes 20 sekundit hiljem saabus teine päästja ning paar minutit hiljem ranna vetelpäästja.

Kolmas juhus oli, kui peale suhteliselt sügavale (60 m) sukeldumist

sukeldusime kolme instruktoriga madalas vees, et kasutada paagis olevat õhku. Pinnale tõustes märkasime kolmekesi pea samaaegselt kahte sukeldujat umbes 250 m kaugusel, selgelt oli näha, et nad olid paanikas ja ohus. Ilma kokkuleppeta vabastasime ennast nii paagist kui tinavööst ning sööstsime uppujate juurde. Niipea, kui saime nende paagist kinni ja nad vee peale tõsta, rahunesid nad.

Võtsime kaasa nende varustuse ning tõime nad kaldale. Rannal selgus, et nende sukeldusõpe jäi meie mõistes puudulikuks. Alles siis läksime oma varustusele järele, mis oli umbes 6 m sügavuses.

Kõigile neile kolmele juhtumile oli omane, et need päästetegevused jäid lähedalseisvatele isikutele märkamatuks. Näiteks Kotkajärve sündmusel olid juhid umbes 10 m kaugusel, kuid keegi ei märganud toimunut. Sama ka vetelpäästmiste juures. Minu tegevus aga oli automaatne – tegutsesin kohe.

Miks mina neid märkasin? Mul on olnud mitmeid huvialasid, üheks nendest oli sukeldumine, tegutsesin

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

üle 10 aasta sukeldumisinstruktorina, omandasin II klassi õpetaja õigused nii sukeldumises kui ka vetelpäästmises. I klassi rahvusvahelise tunnustuse kõrgeimat astet anti igale riigile neli. Õpetades ja samaselt ise õppides olin siis „tänapäevaline”.

Sukeldumiste juures on vastutava instruktori üheks mureks kaassukeldaja ettenägematus olukorras tekkinud paanika kui ka uppumise ehk muude vigastuste oht. Osa õpetamisest on olla teadlik ja suuteline eristama ähvardavaid olukordi, märgata algavat paanikat ja osata abi anda.

Ameerika Ühendriikides filmiti idarannikul ujujaid ning hiljem filmi läbivaatamisel otsiti lõikeid uppumistest.

Huvitav oli see, et enamik uppujaid uppus vaikselt ilma appikarjeta ega rabelemisteta. Lähedalt mööda ujujad ei märganud uppujat ja tema raskusi.

Et olla valmis, nõuab mitte üksnes olla tahteline, vaid enamalt veel – olla suutlik märkama, mis sünnib Sinu ümbruses ja olla oskuslik andma abi, kui vaja – teisisõnu – peame olema alaliselt tänapäevased.

Foto ESÜ arhiivist

27

LAURA ÕIGUST Metsalised ja KAROLIN LILLEMÄE Ökoskaudid ÜLDINFO Läti Vabariik on üks kolmest Balti riigist ja asub Põhja-Euroopas Läänemere idarannikul. Riik asetseb Eestist lõunas, Leedust põhjas, idas on maapiir Venemaaga ja kagus Valgevenega. Läänes piirab riiki Läänemeri ja loodes Riia laht. Sealse pinnavormi moodustavad madalikud, kus kasvavad suured metsad. Need annavad toorainet ehitus- ja paberitööstusele. Loodus on liigirohke. Läti on ka tööstuskaupade, tekstiilitoodete ja tööpinkide tootja. Turistid saabuvad Lätti kogu Euroopast. Läti taasiseseisvus Nõukogude Liidust 1991. aastal.

LÄTI LIPP Lipp on kasutusel rahvuslipuna alates 18. novembrist 1918 ja riigilipuna alates 15. juunist 1921 ning uuesti alates 27. veebruarist 1990. Lipu triipude laius on suhtes 2:1:2.

Läti kastanpruun-valge-kastanpruun lipp on üks maailma vanimaid lippe (lippu mainis esmakordselt Ditleb von Alnpeke Liivimaa vanemas riimkroonikas 1279. aastal). Läti lipu algusaegadeks peetakse lahingut Eesti ja Läti hõimude vahel, Läti linna Cēsise (Võnnu) lähedal 13. sajandil.

Legendi kohaselt sai lipp alguse valgest voodilinast, mida kasutati raskelt haavatud latgalite väepealiku transportimiseks sõjaväljakult eemale. Keskel lamavast väepealikust kahel pool verega kokku läinud lina heisati lipuna ning legendi kohaselt viis see lipp neid võiduni.

1860. aastatel avastas üks Läti õpilane kirjaliku viite lipule 13. sajandi kroonikatest, kus ülistati sakslaste võite Läti hõimude üle nende katses ristida paganlikud lätlased. Pool sajandit hiljem, mais 1917, kasutas kunstnik Ansis Cīrulis seda ajaloolist kirjeldust, et kujundada Läti lipp sellisena, nagu me teda täna teame. 15. juunil 1921 võeti Ansis Cīrulise tehtud lipu kavand parlamendi otsusega Läti riigilipuks.

RIIKLIKUD PÜHAD 1. jaanuar – uusaasta märts-aprill – lihavõttepühad 1. mai – Läti Vabariigi konstitutsioonilise assamblee kokkukutsumine, tööpüha 4. mai – taasiseseisvumispäev mai teine pühapäev – emadepäev pühapäev mais või juunis – nelipühad 23.–24. juuni – Līgo ja Jāņi (jaanipäev)

28

LÄTI LIPP 18. november – Läti Vabariigi väljakuulutamine 24.–26. detsember – jõulud Lisaks riiklikele pühadele on Lätis 12 mälestuspäeva ja 9 pidulikku päeva.

VAPP Läti vapp võeti ametlikult vastu 16. juunil 1921 ja selle kujundas läti kunstnik Rihards Zariņš.

Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati Lätis Läti NSV vappi. 1990 võeti taas kasutusele 1918. aasta vapp.

Läti vapi kasutamine on rangelt reglementeeritud. Lisaks suurele ja väikesele vapile on Lätil ka n-ö lisanditega väike vapp, millel väikest vappi ümbritsevad kaks tammeoksa. Läti suurt vappi kasutavad Läti president, parlament, peaminister, valitsus, ministrid, ülemkohus ja peaprokurör, samuti Läti diplomaatilised ja konsulaaresindused.

Lisanditega väikest vappi kasutavad parlamendi fraktsioonid, valitsus ja need institutsioonid, mis on valitsuse ministrite otsese või kaudse juhtimise all. Väikest vappi kasutavad ülejäänud valitsusasutused, kohalikud omavalitsused ja haridusasutused ametlikes dokumentides.

Läti vapi kilbi vasakul alumisel väljal on Kuramaa vapp, paremal alumisel Liivimaa (st Vidzeme) vapp ning ülemine väli tõusva päikese kujutisega tähistab Latgalet, millel Läti vapi loomise ajal oma vappi polnud.

Tõusvat päikest kasutasid Esimeses maailmasõjas Venemaa sõjaväes sõdinud Läti kütid. Päikesel on 17 kiirt, mis sümboliseerivad 17 tollast Läti maakonda.

Kuramaa vapil on punane lõvi hõbedasel väljal ja Liivimaa vapil hõbedane greif punasel väljal. Lõvi esines Kurzeme ja Zemgale sümbolina juba 1569. aastal. Greif esines Liivimaa sümbolina veelgi varem (1566), kui tänapäeva Vidzeme ja Latgale läksid Leedu võimu alla.

Kolm viieharulist tähte märgivad kolme ajaloolist Läti osa Vidzemet, Kurzemet ja Latgalet. Sama tähendusega on need tähed ka Riias asuval vabadussambal.

HÜMN Läti hümn „Hoia, jumal, Lätit” kuulutati Läti rahvushümniks 1920. aastal, aga see Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

mängis olulist rolli ka Läti iseseisvuse püüdeil 1918. Kārlis Baumanis kirjutas selle hümni (sõnad ja muusika) 19. sajandi teisel poolel, kui rahvuslik ärkamine toimus, see on esimene laul, kus kasutataks sõna ‘Läti’. Esimest korda esitati laulu 1873. aastal Läti esimesel laulupeol Riias. Sõna ‘Läti’ kasutamine oli julge samm Tsaari režiimi ajal ajal ning Moskva keelas selle ära, seetõttu kasutati esmaesitusel sõna ‘Läti’ asemel ‘Balti’. Esmakordselt lauldi seda laulu hümnina Läti iseseisvuse väljakuulutamisel 18. novembril 1918.

FAKTE LÄTIST Pealinn: Riia Pindala: 64 589 km2 Rahvaarv: 2,2 miljonit Riigikeel: Läti Parlament: Saeima (100 liiget, ühekojaline) Riigikord: parlamentaarne vabariik President: Valdis Zatlers Peaminister: Valdis Dombrovskis Euroopa Liidus alates 2004, rahaühik: latt Usk: suurim usk kristlus (usuteenistusel käivad regulaarselt vaid 7% rahvast) Rahvastik: lätlasi 59%, venelasi 29%, (eestlasi nt on 0,1%) Enam kui kolmandik elanikkonnast elab pealinnas Riias.

1201. aastal asutatud Riia on Baltikumi suurim linn. Seal on 730 000 elanikku.

Riia vabadussammas on üks kõrgemaid omataolisi monumente Euroopas küündides 43 meetrini.

Tuntumad lätlased on kunstnik-ekspressionist Mark Rothko ja kaasaegne helilooja Peteris Vasks.

Läti köögile iseloomulikud road on sealihapirukad (speķa pīrādziņi) ja värskendav külm hapukooresupp.

Lätile ei kuulu saari ega asumaid.

Läti rahvuseepos on Andrejs Pumpursi kirjutatud kunsteepos ”Lāčplēsis”.

Läti rahvuslind on linavästrik ja rahvuslill harilik härjasilm, rahvusputukas on lepatriinu, rahvuspuu on tamm ja pärn (mehe ja naise kujund Läti folklooris).

Läti võitis 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse.

Lätis on jäähoki-, jalgpalli- ja korvpalliliigad.

Allikad: Läti Instituut: www.li.lv ja Wikipedia

Palju rõõmu

Kriimsilma laagrist!

tammetõrudest loomi. Selle laua tagant tulid väga imelised loomad. Üks huvitavam kui teine. Matka tagasiteel pakkus rõõmu veel lumevabal teel kelguga jooksmine. Samamoodi, kes on proovinud luud jalgevahel joosta?

Väga vahva oli. See oli matk täis ääretult positiivseid elamusi.

Seekordne hundude Kriimsilma laager leidis aset 22.–24. oktoobril Kõrvemaal, Tartu lähistel. Kohale olid tulnud hundud ja hundujuhid üle Eesti.

OH RONG, SÕIDA JUBA KIIREMINI LAAGRISSE! Kuna see oli meie üksuse kõige esimene Kriimsilma laager, sai seda juba kaua oodatud. Mõtted keerlesid Kriimsilma ümber juba ammu enne laagrit.

Kellele oli see esimene laager, ootas juba, et esmamuljet laagrist saada.

Kellel esmamulje juba käes oli, ootas, et tuttavaid näha. Pärast pikka, kuid ääretult meeleolukat rongireisi olimegi juba laagris. Oh seda rõõmu! Rõõm oli seda suurem, kui saime teada, et me klaveriga ühes klassis ööbime. See tegi selle laagri meie jaoks vägagi musikaalseks.

Üks matka meeleolukatest kohtadest olid tunnelid, mida läbida tuli. Seal said taasavastatud kaja tekitamise, tunnelis trampimise ning tunnelis laulmise võlud. Tunnelite vahel olid mitmed huvitavad tegevuspunktid.

KIM, ravimtaimed, Mowgli raamatu

”SEE ON SIUKE LÕKKEÕHTU. AINULT TOAS JA ILMA LÕKKETA” Matkale järgnev õhtu oli rahulikum.

Koolimaja oli täis erinevaid meisterdamisnurgakesi, mida kõike ära ei jõudnud proovidagi. Viltisime, tegime paberist korvi ja loomulikult ka unenäopüüdja. Tol õhtul oli koolimaja peal nii palju unenäopüüdjaid, et usun, et kõik Tartumaa halvad unenäod said kinni püütud ning kõik nägid ainult häid unenägusid. Pärast seda oli laagri kavas lõkkeõhtu. See tähendas ka klassikalist arutelu hundude poolt, et kuidas saab lõket teha toas ning siis teadjamad hundud seletavad, et „See on siuke lõkkeõhtu. Ainult toas ja vist ilma lõkketa”. Lõkkeõhtul kogesime Fotod: Andreas Raukas, Signe Träss

LAURA ÕIGUS Metsalised

kohta küsimused ning siis jõudsime me kummikommideni. See oli lihtsalt niivõrd andekas ja tegelikult lihtne idee. Usun, et ma polnud ainus plaaniga seda kodus kindlasti järele proovida. Hästi tore oli teha ka ise

Valmimas on vägevad

andekaid etteasteid laagri erinevatest etappidest. Nt sõit sinna, öörahu, matka laul, mäng, ...

Lõkkeõhtu lõppes mõteterajaga, kus igaüks sai lugeda ja mõelda, mis on hea, ilus ja õige.

Sellest Kriimsilma laagist sai ääretult palju positiivseid emotsioone ja lihtsalt rõõmu koguks talveks.

tammetõru-loomad.

2 TUNNELIT KUMMIKOMMIDENI Traditsiooniliselt oli laagri kavas ka matk. Matk oli täpselt paraja pikkusega ning jõudis otsapidi Tartusse välja.

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

29

LIILIASÕLM Jõulupühade ajal on ikka kombeks olnud kallitele inimestele kingitusi teha. Kingituste pakkimise viise on erinevaid, tihtipeale pannakse see paberisse ning seotakse paelaga kinni. Samas aga võib ka pakendit kaunistada lihtsalt mõne ilusa sõlmega. Seekord õpetamegi tegema ühte dekoratiivsõlme, mille saab väga edukalt kujundada skaudiliiliaks ning miks mitte skaudisõbra kingitust sellega ehtida.

Sõlme inglisekeelne nimetus on True Lover’s Knot. Sõlme tegemist õpetab Laura Õigus, piltide autor nskm Sirje Pool.

2. Seejärel võta nööri pikem ots, pane see läbi esimese aasa ning tee teine samasugne sõlme algus/aas ka nööri sellesse otsa.

1. Alusta sõlmega nagu hakkaksid kinni siduma kingitust või tegema meremehesõlme jättes sõlme alla nöörist umbes 10 cm diameetriga aasa.

3. Nüüd pista näpud külje pealt läbi sõlmede võttes kinni aasade ristumiskohast, parema käega parempoolsest nöörist ja vasakuga vasakpoolsest ning tõmba keskmised nöörid läbi külgmiste aasade välja.

4. Pinguta sõlm ning vormi tekkinud kujundist skaudiliilia.

30

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010

1

2

3 4

5

8

9

6

Vasakult paremale 1.

10 11 12

13

14

15 16 17

4.

6.

7.

9.

14.

16.

17.

18.

19.

20.

Kuidas kutsuti maskeerunud noormehi, kes käisid jõulude ajal perest perre ja soovisid õnne?

Missuguses Euroopa riigis tuleb jõuluvana asemel külla jõulueit?

Kuidas kutsutakse looma, kes on USA-s jõuluvana abiliseks?

Kuidas on taani keeles päkapikk?

Mis jõuluroog on black pudding?

Kuidas kutsutakse kuuma vürtsitatud jõulujooki?

Kes on laulu „Tiliseb, tiliseb aisakell” autor?

Kuidas on inglise keeles päkapikk?

Mis puu tuuakse jõuludeks tuppa Jaapanis?

Kes on laulu „Piparkoogipoisid” autor?

Kuidas kutsutakse jõuluvana Rootsis?

Ülevalt alla 18

19

20

2.

3.

5.

8.

10.

11.

12.

13.

15.

Kuidas kutsutakse jõuluvana Venemaal?

Kuidas kutsutakse jõuluvana Saksamaal?

Kes on kirjutanud laulu „Valged jõulud”?

Kuidas kutsutakse jõuluvana Inglismaal?

Mida püütakse sokutada naabri ukse taha 21. detsembril?

Millise maa jõululaul on ”We Wish You a Merry Christmas”?

Kuidas kutsutakse kristlikus kalendris 28. detsembrit?

Kuidas kutsutakse jõuluvana Hispaanias?

Kuidas on soome keeles päkapikk?

K IN G I S A D U

Koostanud: TIIA SALM

7

LÕUNA-EESTIS, NIMELT TARTUS, ASUB ÜKS TORE SKAUTLUSE HUVILISTE GRUPP: MESILASED. ME KOOSNEME VANEMSKAUTIDEST JA MEIE LIPKOND KOOSNEB PRAEGU 3 SALGAST, KOKKU 28 LIIKMEST. MEIE SUUREPÄRASEKS JUHIKS ON REEMO VOLTRI, KES MEID KÕIKI AASTAL 2009 KOKKU KORJAS JA MEIST TUBLID MESILASED TEGI.

M

esilaste tegelikuks esimeseks avaürituseks oli matk, mis viis 2008. aasta kevadel Meenikunno rappa.

Sellel matkal oli meid umbes 30.

Meil oli kaks laagripaika, üks ühel pool sood, teine teisel pool. Nüüdseks on osad meist saavutanud skaudi staatuse. Kõigi Tartu Mesilaste kodu oli alguses Mart Reiniku Gümnaasiumis. Nüüd on mõni skaut liikunud küll teise kooli, aga usin töö käib meil edasi.

S

uuremateks matkadeks ja laagriteks on meil olnud suurlaager Tähemets, Monika Ojala eestvedamisel korraldatud Sõprade laager 2009, Meenikunno raba matk 2008, Talimängud 2009, kaks Jüripäeva laagrit ja meie enda korraldatud Sõprade laager 2010. Esimese Jüripäeva laagri ajal tegime tutvust Monikaga, kellega tekkisid meil väga toredad ja soojad suhted ning kes on ka innustanud meid skautlusega tegelema ja meid motiveerinud. Kohe peale temaga tutvumist tuligi tema korraldatud Sõprade laager ja siis aasta hiljem meie endi korraldatud laager, kus osales juba üle 40 skaudi. 2009. aastal saavutasime Jüripäeva laagris kohe I ja III koha. 2010. aastal olid Jüripäeva matkal abiks juba meie enda liikmed: Kaur ja Henri, kes osalevad ka järgmise aasta Jamboreel Rootsis.

M

esilased löövad julgesti kampa igas laagris ja igal üritusel. Me ole väga sõbralikud ning üksteisest hoolivad, ega me muidu poleks skautideks hakanud. Skautlus ei ole meie jaoks ainult sõpradega koosolemine, vaid ka enda proovilepanemine. Katsumus loodusega ja selles hakkama saamisega. Me hakkasime skautideks, sest see tundus olevat huvitav kogemus läbi elu, mis on igatpidi kasulik ja me ei pidanud pettuma. Sõbrad, seiklus – see on skautlus! See lause on täielikult meid motiveerinud, sest sõpradega koos seigelda on parim võimalus oma vaba aja sisustamiseks. Kui Sa soovid meiega koos seigelda, siis mesilased on alati valmis võtma ette pikki retki ja osalema laagrites.

M E S I L A S E D. LIISA SYLVIA KARU

Fotokollaaž Mesilaste endi tehtud, hästi tehtud!

32

Eesti Skautide Ühingu ajakiri – talvekuu 2010