Riik ja usulised ühendused - Priit Rohtmets

PRIIT ROHTMETS

RIIK JA USULISED ÜHENDUSED

RIIK JA USULISED ÜHENDUSED

PRIIT ROHTMETS

RIIK JA USULISED ÜHENDUSED

Toimetajad: Ilmo Au ja Ringo Ringvee Keeletoimetaja: Airi Kapanen Kujundaja: Kalle Toompere Fotod: Rahvusarhiiv, EELK Konsistooriumi arhiiv, EELK Kõpu koguduse arhiiv, Aivar Sarapiku erakogu, Indrek Ilometsa postkaardikogu I osa tiitellehe pilt: Vabadussõja ausamba avamine Kuressaares 1928. aasta juulis. Kõnet peab riigivanem Jaan Tõnisson, samba pühitsevad Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander (Paulus) ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop Jakob Kukk.

II osa tiitellehe pilt: Paavst Johannes Paulus II visiidi puhul 1993. aasta septembris toimunud missa Tallinna Raekoja platsil Trükitud trükikojas Printon ISBN 978-9949-9836-9-8 Autoriõigus teosele: Siseministeerium Autoriõigus tekstile: Priit Rohtmets Autoriõigus kujundusele: Kalle Toompere

Tänusõnad abi eest: Toomas Abiline, Toivo Pilli, Riina Sildvee, Janis Tobreluts, Anu Põldsam, Ilme Mäesalu, Aivar Sarapik, Mart Orav, Indrek Ilomets, Kadri Tael, Merle Kinks, Taavi Pae, Ursula Haava, Atko Remmel

SISUKORD

RIIK JA USULISED ÜHENDUSED AASTATEL 1918–1940

• 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadus.... 1 • Usuorganisatsioonide registreerimine ja sulgemine..................................................... 1 • Kirikuõpetajate ametist tagandamine ja raskused välisriikide vaimulike ametisse kinnitamisel.................................................. 1 • Konkordaadi sõlmimise katsed katoliku kirikuga........................................................ 1 • Loomade rituaalse tapmise üle peetud arutelu.......................................................... 1

Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja religioonipoliitika ajalooline kontekst ja põhijooned ...... 1 Riigi ja usuliste ühenduste suhted aastatel 1919–1925. Usuorganisatsioonide üleminek Eesti omariikluse aegsele korraldusele...................... 1 • Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse tegevus ja usuelu korraldamine 1918.–1919. aastal........ 1 • Diskussioon kiriku ja riigi suhete üle Asutavas Kogus ja Riigikogus aastatel 1919–1925......... 1 • Põhiseaduse üle toimunud arutelu................. 1 • Maaseadus.................................................... 1 • Seisuste kaotamise seadus. . ............................ 1 • Pühade ja puhkepäevade seadus................... 1 • Usuõpetuse küsimus avalike alg- ja keskkoolide seaduse aruteludes...................... 1 • 1923. aasta rahvahääletus ja usuõpetuse õpetamine üldhariduskoolides....................... 1 • Kiriku ja riigi segakomisjoni moodustamine ja selle töö. . ....................................................... 1 • Kiriku ja riigi lahutamise seaduse menetlemine Riigikogus 1922. aastal............. 1 • Abieluseadus................................................. 1 • Perekonnaseisu seadus ja matmispaikade seadus........................................................... 1 • Usuühenduste ja nende liitude seaduse arutelu Riigikogus 1925. aastal.................................. 1

Kokkuvõte perioodist........................................ 1 RIIK JA USULISED ÜHENDUSED TAASISESEISVUNUD EESTIS Tagasivaade nõukogude religioonipoliitikale, repressioonidele ja piirangutele.Ülevaade kirikute arvustikust, hoonetest, vaimulikkonnast, liikmeskonnast................................................ 1 Usuelu taasiseseisbunid Eestis........................... 1 • Eesti taasiseseisvumine ja religiooni taastulek............................................................1 • Vaimulike roll Eesti taasiseseisvumisel. . .......... 1 • Usuasjade voliniku aparaadist usuasjade talituseni siseministeeriumis: riigi ja usuorganisatsioonide suhete kujunemine üleminekuperioodil 1980. aastate lõpust 1990. aastate alguseni................................... 1 Eesti Vabariigi religioonipoliitika ja religioon Eesti ühiskonnas.............................................. 1 • 1992. aasta põhiseadus................................. 1 • Avapalvus Riigikogus.................................... 1 • Usuasjade talitusest usuasjade osakonnani.

Ususeadusandluse väljatöötamise raskused 1990. aastate alguses. . ................................... 1 • 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus.. ...... 1 • Usuorganisatsioonide registreerimine ja kirikutüli õigeusu kirikus............................... 1 • Siseministeeriumi usuasjade osakonna töö ja arutelud uue kirikute ja koguduste seaduse üle 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses. . ......... 1 • Eesti Kirikute Nõukogu tegevus riigi partnerina.........................................................1 • Eesti Vabariigi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskomisjon...................................... 1 • Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe kiriku õiguslikust staatusest Eestis..1 • Eesti looduslike pühapaikade uurimine ja kaitsmine...................................................... 1 • Riiklik programm “Pühakodade säilitamine ja areng”.. ......................................................... 1

1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadus.

Hinnangud seaduse vastuvõtmise järel • Usuühingute ja nende liitude registreerimine.............................................. 1 Usuasjade korraldamine Siseministeeriumis aastatel 1918–1934.......................................... 1 • Usuasjade osakond ja teised usuasjadega tegelevad ministeeriumi osakonnad. . ............. 1 • Seadused, järelevalve ja suhted usuliste ühendustega Eesti omariikluse algusaastate üleminekuperioodil....................................... 1 Usuelu areng aastatel 1925–1934..................... 1 • Maaseaduse täiendamine ja koguduste maade küsimuse lahendamine................................. 1 • Raskused perekonnaseisu ja matmispaikade seaduse elluviimisel....................................... 1 Usuliste ühenduste ja riigi suhted aastatel 1934–1940....................................................... 1 • Teekond 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduseni. Vaikiv ajastu ja selle mõju usuelule........................................................ 1 • Riik religioonipoliitika teostaja ja järelevalveorganina aastatel 1935–1940........ 1

5

6

RIIK JA USULISED ÜHENDUSED AASTATEL 1918–1940

7

Eesti Vabariigi religioonipoliitika ajalooline kontekst ja põhijooned 1918–1940

Eesti Vabariigi sünniga kehtestati Eestis usuvabadus. Usu- ja südametunnistuse vabaduse kaitset mainiti juba Eesti Vabariigi sünniaktis, 23. veebruaril 1918. aastal Pärnu Endla teatri rõdult ette loetud iseseisvusmanifestis. Selles järjestati seitse juhtmõtet, millest esimeses sõnastati kõigi Eesti Vabariigi kodanike võrdne kaitse riigi seaduste ja kohtute ees, sõltumata nende usust, rahvusest ja poliitilisest ilmavaatest. Kolmandas punktis aga deklareeriti, et Eesti riigi piires kehtivad kõik kodanikuvabadused: sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude ja streigivabadus, nagu ka isiku ja kodukolde puutumatus. Inimeste õiguste ja vabaduse idee toetus piibellikule maailmapildile, et kõik inimesed on loodud võrdsetena ja neile on antud võõrandamatu õigus elule ja vabadus end võrdselt ühiskonnas teostada.1 Seda põhimõtet korrati Eesti Vabariigi valitsemise põhialuste sõnastamise käigus veel mitu korda. 1919. aasta aprillis kogunes avaistungile Eesti Vabariigi seadusandliku võimu esindajana Eesti Asutav Kogu, mille peaülesanne oli töötada noorele riigile välja oma põhiseadus. Esmalt võttis Asutav Kogu 4. juunil 1919. aastal vastu Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra, millega määrati kindlaks riigivalitsemise põhialused, mis pidid kehtima kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni. Valitsemise ajutises korras märgiti, et kõik Eesti kodanikud on seaduse ees võrdsed (ühetaolised) ning seisuslikke eesõigusi ja tiitleid Eesti Vabariigis ei ole. Kodanike õiguste ja kohustuste alaosas tagati Eesti kodanike õigused südametunnistuse, usutunnistuse, sõna-, keele-, trüki-, koosolekute ja teiste vabaduste kohta.2 1

Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mälestusi. Koostanud Tõnu Tannberg ja Ago Pajur.

Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, 238.

2

Riigi Teataja, nr 44, 9.7.1919, 346. Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord (4. juunil 1919. a).

8

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

9

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

Ajutises valitsemiskorras kajastunud põhimõtted leidsid tee ka Eesti Vabariigi esimesse põhiseadusesse, mille Asutav Kogu võttis vastu 15. juunil 1920. aastal ja mis hakkas kehtima sama aasta 21. Detsembril.3 Selles sõnastati usu ja südametunnistust puudutavad seisukohad järgmiselt: § 11. Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus. Keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi. Usuliste talituste täitmine on takistamatu, kui see ei käi avaliku korra ja kõlbluse vastu. Usutunnistus ega ilmavaade ei või vabanduseks olla kuriteo kordasaatmisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Riigiusku Eestis ei ole.4 Eesti esimeses põhiseaduses kajastuvad usuvabaduse põhimõtted, mis on jäänud püsima praeguseni. Religiooniküsimus pole Eesti riikluse ajaloos kunagi hiljem sedavõrd suurt tähelepanu pälvinud kui omariikluse esimestel aastatel. See oli tuliste vaidluste ja vastasseisude aeg, mil usk ja usuorganisatsioonid pälvisid kord suuremat, kord tagasihoidlikumat kriitikat, aga kokkuvõttes oli religioon toona ühiskonna normaalne ja lahutamatu osa. Vaatamata poliitilist elu iseloomustanud tõmbetuultele ja maailmavaatelistele diskussioonidele säilis religioonipoliitika põhialustes Eesti riikluse kahekümne esimese aasta jooksul stabiilsus ja tasakaal.

Eesti riikluse algaastatest pärit üldpõhimõtted olid koguni sedavõrd hästi ja universaalselt sõnastatud ning jõudsid kahe aastakümne jooksul piisavalt tugevad juured alla ajada, et neile ehitati Eesti taasiseseisvumise käigus üles praeguseni kindlalt paigas püsiv usuelu korraldus. Niisiis on Eesti Vabariigi religioonipoliitika alusprintsiipides olnud saja aasta jooksul selgesti tajutav järjepidevus ning ehkki usuvabaduse põhimõtete ellurakendamises on eri aastakümnetel ka märkimisväärseid erinevusi ja 1930. aastate lõpus riigi suure sekkumise tõttu ka aluspõhimõtetest kõrvalekaldeid, on Eesti Vabariik jäänud praeguseni truuks põhimõtetele, mis määrati kindlaks juba riigi loomise käigus. Kontrast, mille tõi kaasa iseseisvuse pealesurutud katkestus ehk pool sajandit väldanud nõukogude okupatsioon, toob usuvabaduse põhimõtetes ja nende teostamises valitseva järjepidevuse veelgi paremini esile.

Järjepidevus kajastub juba Eesti omariikluse algusaastate riiklikes alusdokumentides, mis kõik kõnelevad ühte keelt – Eestis valitsegu usuvabadus.

3

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Neljas, täiendatud väljaanne. Tartu: Juura, 2017, 18.

4

Riigi Teataja, nr 113/114, 9.8.1920, 243. Eesti Vabariigi Põhiseadus: Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920. a vastu võetud.

10

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

Need tekstid on 1918. aastast pärit iseseisvusmanifest, riigi 1919. aastal vastu võetud ajutine valitsemiskord ja Eesti Vabariigi esimene põhiseadus, mis jõustus 1920. aasta lõpus. Neis tüvitekstides ehitatakse raam ja nähakse ette põhimõtted, millest sealtpeale juhindusid oma tegevuses ühtmoodi nii usuorganisatsioonid kui ka Eesti riigivõim.

Kuna varem Vene keisririigi koosseisu kuulunud Eesti alal oli valitsenud sootuks teistsugune usuelu korraldus, keskenduski riigivõim Eesti omariikluse algusaastatel peaasjalikult usuorganisatsioonide lahtirakendamisele senisest Vene riigis valitsenud korrast. See tähendas ühelt poolt riigi distantseerimist usuliste ühenduste juhtimisest ja tugevast järelevalvest ning teiselt poolt usuühenduste vabastamist avalikest ülesannetest. Eesti seadusandliku ja täitevvõimu juhtimisel 1919. aastal alanud üleminekuaeg kulmineerus 1925. aasta novembris vastu võetud usuühingute ja nende liitude seadusega.

1934. aastal kehtestati riigivanema dekreediga usuühingute ja nende liitude seaduse asemel uus kirikute ja usuühingute seadus, mis püsis riigi ja usuorganisatsioonide tegevuse raamseadusena kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. aastal. 1930. aastatel muudeti usuorganisatsioone puudutavates seadustes nii mõndagi, näiteks otsustati aastatel 1934–1935 anda kogudustele kompensatsiooni neilt äravõetud maa eest. 1938. aastast hakkas Eesti Vabariigis kehtima uus põhiseadus, milles kajastusid ühes mõne pisikese

11

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

erinevusega üldjoontes samad põhimõtted mis 1920. aasta põhiseaduses. Tõsi, riigipöörde järel suurenes oluliselt riigipoolne järelevalve ja seadusest tulenevalt piirati mõne usuühenduse tegevust ning mõni kogudus suleti.

Kiriku lahtirakendamine Eesti omariikluse algusaastatel senisest Vene riigis valitsenud korrast polnud sugugi valutu.

Ehkki kirikud ja riik said põhiseaduses kehtestatud usuvabaduse ja riigiusu puudumise põhimõtetest üldjoontes ühtmoodi aru, oli märksa raskem leida üksmeelt, milline võiks ja peaks Eesti ühiskonnas olema usuorganisatsioonide roll ja koht – mõistete sisustamise ja tõl- Martin Lutheri mälestusmärk Keilas, mis püstitati 1862. aastal Kumna mõisa gendamisega oli üksjagu peamurdmist. omaniku Georg von Meyendorffi maadele.

See oli ühtaegu poliitiline ja maailma- Meyendorff oli aastatel1845–1879) Venemaa luteri kiriku üldkonsistooriumi vaateline küsimus, mille rajajoonte president. mahamärkimisel mängisid olulist rolli kaks Eesti parlamendi koosseisu – 1919. aasta aprillis kogunenud 120-liikmeline Asutav Kogu ja 1920. aasta lõpus valitud esimene 100-liikmeline Riigikogu koosseis. Viimase volitused lõppesid 1923. aasta mais seoses ennetähtaegsete valimistega, mille kutsus esile parlamendis tekkinud vastuseis usuõpetusele ja mis päädis sel teemal 1923. aasta veebruaris toimunud Eesti esimese rahvahääletusega.5 Vaatamata Eesti usuelus kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõttele, avaldas kirikute suurus, ühiskondlik positsioon ja minevik tolle aja religioonipoliitika kujundamisele suurt mõju. Eesti usumaastikul domineerisid Eesti omariikluse esimestel aastakümnetel kaks suurt kirikut – Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Eesti usuelu riigipoolne korraldamine ja siinse usumaastiku kujundamine lähtus 1920.–1930. aastatel peaasjalikult just nende kahe organisatsiooni vajadustest ja soovist nende senist positsiooni suuremal või vähemal määral muuta. Luteri kiriku liikmena määras end 1922. aasta rahvaloenduse kohaselt umbes 78% Eesti elanikke, õigeusu kirikusse kuulus umbes 5

Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, 2010, 451.

12

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

Vene tsaar Nikolai II väljumas Tallinna Aleksander Nevksi kirikust. Õigeusu kirik oli Vene riigis riigikirik.

19% rahvastikust. Ülejäänud usuorganisatsioonide liikmeskond küündis umbes paari protsendini elanikest ja neid, kes end omariikluse ajal usuliselt ei määranud või pidasid end ateistideks, oli vähem kui 1%.6 Enne 1917. aasta veebruarirevolutsiooni oli õigeusu kirik riigikirik ja luteri kirik riiklikult sallitud või tunnustatud kirik. Kahe organisatsiooni puhul erines nende ülalpidamine – õigeusu kirik ja selle vaimulikud said raha riigieelarvest, liikmetelt ja natuke tulu tõi ka maa. Luteri kiriku vaimulikud elatasid end aga peaasjalikult just koguduse maast ning sellele lisaks koguduse liikmetest maaomanike tasutud ja naturaalkoormistena laekunud regulatiivmaksust. Kogudusi ja kirikuhooneid aitasid ülal pidada ka kohalikud mõisnikest patroonid. Õigeusu kirik, mis rajas Eestisse oma ulatusliku kogudustevõrgustiku 1840ndatel ja 1880ndatel aset leidnud kirikuvahetusliikumise tulemusena, töötas Peeter I aegse kirikukorralduse alusel, mille kohaselt kuulus kiriku kõrgeim võim keisri ametisse nimetatud Pühimale Valitsevale Sinodile, mida juhtis riigivõimu esindajana ilmikust sinodi ülemprokurör. Patriarh kui kiriku ülemkarjane Vene Õigeusu Kirikul kuni revolutsioonilise 1917. aastani puudus. Kirik koosnes piiskopkondadest ja 6

1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihk II Üleriikline kokkuvõte Tabelid. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1924, 138–139; Rahvastiku koostis ja korteriolud 1.III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk II. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1935, 118–121.

13

abipiiskopkondadest. Eesti ala kuulus Riia piiskopkonna koosseisu.7 Venemaa Evangeelne Luterlik Kirik oli haldusküsimustes allutatud siseministrile, kohtuasjus valitsevale senatile ja kõrgematesse ametitesse nimetamistes keisrile. Kirikut juhtis Peterburis asuv kirikuvalitsus ehk peakonsistoorium, mille eesotsas olid ilmikust president ja vaimulikust abipresident. Niisiis juhtis nii õigeusu kui ka luteri kirikut ilmik. Venemaa luteri kirik oli jaotatud territoriaalseteks konsistoriaalringkondadeks, mida juhtis Peterburis asuvale peakonsistooriumile alluv kohalik konsistoorium. Eesti alal allusid Kesk- ja Lõuna-Eesti kogudused Tallinna juudi sünagoog Maakri tänaval Riias asuvale Liivimaa konsistooriumile ja Põhja- ja Lääne-Eesti kogused Eestimaa konsistooriumile Tallinnas.

Kirikuvalitsustesse kuulus võrdsel arvul ilmikuid ja vaimulikke ja siinsete konsistooriumite vaimulikud abipresidendid kandsid ülemsuperintendendi nimetust. Sisult oli ka luteri kirik riigikirik, aga seda mitte õigeusu riigikiriku staatuse mõttes.8 Peaaegu kogu Eesti ala elanikkond kuulus enne Eesti omariiklust ühte või teise kirikusse ja inimese elu tähtsamate perekondlike sündmuste tõttu olid kõik Eesti inimesed üht- või teistpidi mõne usuühendusega seotud.

Eesti usuline maastik oli alates 19. sajandist muutunud senisega võrreldes oluliselt kirevamaks. Lisaks õigeusu koguduste rajamisele suurenes sajandi keskpaiku islami ja juudi kogukond. Juudi kogudused tekkisid Tallinnasse ja Tartusse ning väiksemad kogukonnad oli ka teistes Eesti linnades. Islami kogukond, mis koosnes valdavalt tatarlastest, koondus peamiselt Tallinnasse ja Narva9. 19. sajandil suurenes Eesti alal taas ka 7

Toomas Schvak „Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni” – Mitut usku Eesti IV. Toimetaja Liina Eek. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015, 46.

Andres Andresen. Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele. Tartu Ülikooli doktoritöid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, 167–170.

8

Toomas Abiline, Ringo Ringvee. „Estonia” – Muslim Tatar Minorities in the Baltic Sea Region.

Edited by Ingvar Svanberg, David Westerlund. Leiden, Boston: Brill, 2015, 106–108; Elhonen Saks. Eestlased ja juudid. Tallinn: 2008, 55–58.

9

14

EESTI VABARIIGI RELIGIOONIPOLIITIKA AJALOOLINE KONTEKST JA PÕHIJOONED 1918–1940

katoliiklaste arv, kelle tegevus oli pärast 16. sajandi reformatsiooni olnud pikka aega keelatud. Katoliiklus jäi enne Eesti omariiklust ja omariikluse algusaastatelgi peaasjalikult Eestis elavate vähemusrahvuste usuks, koondades valdavalt poolakaid, kes õppisid siin ülikoolis või töötasid tehastes ja raudteel. 1845. aastal pühitseti Tallinnas sisse uus Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik, 20. sajandi alguses ehitati kirikud ka Tartusse, Narva ja Valka.10 1870. aastatest alates hakkasid levima vabakogudused – esialgu priilased ja baptistid, kellele lisandusid järgnevatel kümnenditel seitsmenda päeva adventistid, evangeeliumi kristlased ja nelipühilased. Neist osa tegutses ametlikult, teised oli registreeritud Venemaal tegutsevate katusorganisatsioonide osakondadena, kolmandad töötasid aga registreerimata ja võimude tähelepanu pälvides neid mõnigi kord trahviti või pisteti lühemaks ajaks vangi.11 Valitseva luteri ja õigeusu kiriku suhtumine uutesse usuliikumistesse oli nii 19. sajandi lõpus kui ka 20. sajandi alguses võrdlemisi negatiivne. Sellele vaatamata vabakoguduste liikmeskond alates 19. sajandi lõpust järjekindlalt kasvas ja see suundumus jätkus ka Eesti omariikluse esimesel iseseisvusajal.12 Õigeusu ja luteri kirikus süvenes seoses eesti rahvusest vaimulikkonna arvukuse kasvuga 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses soov koguduste korraldust ja kirikuid reformida, ent see põrkus nii riigivõimu kui ka valitseva aadli ja kirikute juhtide vastuseisule. 1905. aasta revolutsioon ja 1914. aastal alanud maailmasõda suutsid seniseid jõujooni küll kõigutada ja reformisoove valjemalt kõlama panna, ent ei toonud endaga siiski kaasa murrangut.13 Usuellu tõi leevendust 1905. aasta revolutsiooni käigus keisri antud ususallivusmanifest, millega laiendati vabakoguduste õigust tegutseda ja anti õigeusklikele vabadus soovi korral kirikust lahkuda. Kirikuid aga reformida ei õnnestunud. Kauaoodatud muutus saabus 1917. aasta veebruarirevolutsiooni käigus, kui ühes senise riigikorraga varises kokku nii seisusliku Toomas Abiline. „Rooma-katoliiklus” – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele.

Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 271–272.

10

Toivo Pilli. „Vabakirikud” – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 288–293.

11

Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Kirjastus Ilmamaa, 2010, 54, 322.

12

Riho Saard. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine 1870–1917. Helsingi: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2000, 265–284; Schvak, Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni, 43–44.

13

15

kiriku kui ka riigikiriku kord. Demokraatlik Vene Ajutine Valitsus tühistas usulised piirangud ja soovis kehtestada usuvabaduse, seades eesmärgiks anda kirikutele vabadus, et nad saaksid oma struktuuri ja töökorralduse määrata ise. Just revolutsiooni käigus omaks võetud põhimõtted kandusid edasi ka 1918. aastal alanud Eesti omariikluse aega, kui endisele korrale vastandades lähtus riigivõim põhimõttest, et kirikud on vabad ise end juhtima ja riik omalt poolt ei eelista ühte usuorganisatsiooni teisele, vaid tunnistab usuühenduste võrdsust. Usuorganisatsioonidele sooviti anda võrdlemisi suur autonoomia. Suurima kirikuna oli luteri kirik soovinud ise samuti riigivõimu survest vabaneda, sest toona levinud arusaama kohaselt polnud side riigivõimuga endaga midagi head kaasa toonud. Seda põhimõtet deklareeris 1917. aastal ka eesti luterlike koguduste esimene kirikukongress, kus pandi alus Eesti iseisesvale luterlikule kirikule.14 Küll aga kerkis Eesti omariikluse esimestel aastatel korduvalt küsimus, kui palju peaks riik arvestama organisatsiooni mineviku, liikmete arvu ja seniste ühiskondlike ülesannetega. Sellest lähtudes küsiti ka, milline peab olema usuorganisatsioonide roll Eesti ühiskonnas.

Järgmistes peatükkides võetakse lähema vaatluse alla, millised poliitilised meeleolud religioonipoliitikat mõjutasid ja milline oli usuorganisatsioonide roll selle poliitika kujundamisel.

Vt lähemalt Priit Rohtmets, Erik Salumäe. „Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest” – Akadeemia 6/2011, 1135–1178.

14

16

Riigi ja usuliste ühenduste suhted aastatel 1918–1925. Usuorganisatsioonide üleminek Eesti omariikluse aegsele korraldusele

1918. aasta novembris, mil Eestis lõppes EESTI VABARIIGI Saksa okupatsioon, asus Eesti Ajutine ValitAJUTISE VALITSUSE sus korraldama noore riigi usuelu. Riigi TEGEVUS JA USUELU ja usuühenduste suhete kohta võttis Eesti KORRALDAMINE Vabariigi täitevvõim omaks juba pärast 1918.–1919. AASTAL 1917. aasta veebruarirevolutsiooni kõlanud põhimõtte, et riigiusku Eestis ei ole. Riik andis kirikutele enesekorralduse õiguse ehk voli oma tegevus ise ümber korraldada. Kuna riigi ja usuühenduste vahekorda kavatseti reguleerida eraldi seadusega, ent selle väljatöötamine nõudis aega, ei jäänud esialgu muud üle, kui üle võtta senised seadused, sest kirikute tegevust pidi uute seaduste kehtestamiseni ju kuidagi korraldama. See küsimus puudutas eeskätt luteri ja õigeusu kirikut, mis töötasid Eesti omariikluse algusaastatel edasi tsaariaegsete seaduste alusel. Üleöö ei saanud lõpetada ka kirikute avalike ülesannete täitmist, eeskätt perekonnaseisuasjade korraldamist, mis jäid kuni 1920. aastate keskpaigani kirikute pärusmaaks. Sel põhjusel jätkas riik õigeusu ja luteri kirikuvalitsuste rahalist toetamist.

Et riik oli tunnistanud kirikute enesekorralduse õigust, võtsid nii luteri kui ka õigeusu kirikud Eesti omariikluse esimestel aastatel vastu uued põhikirjad ja asusid nende alusel tegutsema. Ehkki riik juhindus kahe kirikuga suheldes senistest Vene riigi seadustest, tunnustas riigivõim samal ajal ka kirikute uusi põhikirju, nende alusel valitud kiriku juhtivorganeid ja kirikujuhte. Seega tunnistas riik fakti, mis kujundas ka Eesti usuühendusi puudutava õigusruumi, et Eesti iseseisvuse sündimisega oli ühtlasi tekkinud kaks iseseisva juhtimisstruktuuriga kirikut – siinne luteri ja õigeusu kirik.

17

RIIGI JA USULISTE ÜHENDUSTE SUHTED AASTATEL 1918–1925. USUORGANISATSIOONIDE ÜLEMINEK EESTI OMARIIKLUSE AEGSELE KORRALDUSELE

See seisukoht ei kujunenud muidugi üleöö ja nii polnud ka kahe kiriku juhtidel 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses veel selgust, milliseks nende organisatsiooni positsioon iseseisvas Eesti riigis kujuneb. Luteri kirik oli küll juba 1917. aastal oma iseseisvust deklareerinud ja õigeusu kirik oli astunud samme oma rahvuspiiskopkonna moodustamiseks, kuid need algatused olid jäänud enamlaste võimutsemise ja Saksa okupatsiooni tõttu lõpule viimata. Eesti riik polnud 1918. aasta lõpus jõudnud nende reformide suhtes samuti veel oma seisukohta avaldada ja hakkas seda alles kujundama.

Seetõttu otsisid mõlema kiriku esindajad riigivõimuga kontakti ja soovisid riigi kaasata kiriku reformimisse, kuulates samal ajal maad valitsuse kavade üle. Valitsusel kirikute reformimise kavasid aga ei olnud. Õigeusu kogudusi juhtis 1917. aasta lõpus ametisse astunud eestlasest piiskop Platon (Kulbusch), kes pöördus 1918. aasta novembris Eesti Ajutise Valitsuse poole ja palus võimalust osaleda mõnel valitsuse istungil, et õigeusu kiriku tuleviku üle läbi rääkida. Platon ütles oma palve selgituseks, et õigeusu kirik koondas rahvakirikuna viiendiku Eesti rahvast.15 Seetõttu oli kiriku korraldamine nii riigi kui ka kiriku asi.

Samamoodi avaldas luteri kiriku superintendent Wilhlem Kentmann 1918. aasta lõpus soovi jätkata 1917. aastal toimunud esimese kirikukongressi tööd ja avaldas sel teemal 1919. aasta jaanuaris ajakirjanduses mitmeosalise artikliseeria.16 Nii nagu Platon, soovis ka Kentmann kirikukorralduse uuendamisse kaasata ka riigi esindajad. 1919. aasta veebruaris tegi Kentmann ettepaneku vastu võtta „Ajutine Ev. Lutheruse usu koguduste omavalitsuse ja kiriku-kommisjoni korraldus”, lootes niiviisi siseministeeriumi abiga kehtestada ajutise kirikuvalitsemise korra.17 Piiskop Platonile vastas Ajutise Valitsuse välisminister Jaan Poska, et valitsuse istungid on kinnised ja nende küsimuste lahendamiseks toimuvad ametiasutuste juures avalikud nõupidamised, kuhu on palutud ka kirikuesindajad.18 Luteri kiriku ettepanekuid Ajutine Valitsus aga ei kinnitanud. Kõige ilmekamalt avaldub Eesti võimude suhtumine kirikute reformimisse Wilhelm Kentmanni esitatud koguduste ja kirikukomisjoni korralduse eelnõu nurgale käsitsi kirjutatud kommentaaris, et kui Ajutine RA, ERA, 1655, 3, 240, 6. Eesti piiskop Eesti Ajutisele Valitsusele, 14.11.1918.

15

Kodumaa kiriku tulevik. – Ristirahva Pühapäevaleht, nr 1, 2.1.1919, 1–2; nr 2, 9.1.1919, 1.

16

RA, ERA, 14, 1, 57, 12, 10–12. Ajutine Ev. Lutheruse usu koguduste omavalitsuse ja kirikukommisjoni korraldus; Wilhelm Kentmanni kaaskiri 17.2.1919.

17

RA, ERA, 1655, 3, 240, 4. Eesti Ajutise Valitsuse peaministri eest Jaan Poska Eesti Piiskopile Platonile, 18.11.1918.

18

18

RIIGI JA USULISTE ÜHENDUSTE SUHTED AASTATEL 1918–1925. USUORGANISATSIOONIDE ÜLEMINEK EESTI OMARIIKLUSE AEGSELE KORRALDUSELE

Wilhelm Kentmann

Piiskop Platon (Kulbusch)

Valitsus peaks selles küsimuses üldse midagi tegema, siis kindlustagu see põhimõtet, et kiriku uuendamine jäägu nende esindajate hooleks, keda kogudused endale valivad.19 Seetõttu andiski Eesti Ajutine Valitsus 1919. aasta kevadel mitu luteri ja õigeusu kiriku tegevust puudutavat määrust, et senist koguduse korraldust demokraatlikumaks muuta ja anda vaba voli uue korra kohaselt toimivatele kogudustele kirikukorraldus oma parema äranägemise järgi ümber töötada. Sellega viidi kirikute ootused vastavusse riigi ja usuühenduste suhete üldpõhimõtetega. Need määrused, mille valitsus vastu võttis, olid koostatud kirikutes ja nende esinduskogudes varem heakskiidu pälvinud.

Ettepanekud kiriku ladvikust polnud aga ainus põhjus, miks Ajutine Valitsus asja nii otsustas. Signaale muutuste vajalikkusest tuli ka kogudustest.

1919. aasta kevadel antud määrustega muutis Vabariigi Valitsus luteri kiriku tsaariajast pärit seni kehtinud seadust kahes punktis: esiteks võttis valitsus 1919. aasta märtsis endised Vene riigi ja kiriku juhtiv- ja järelevalveorganite ülesanded Eesti riigi kanda ja lõi selleks siseministeeriumi juurde spetsiaalse usuasjade kolleegiumi, ülesandega menetleda kaebusi, mis

RA, ERA, 14, 1, 57, 12, 12. Ajutine Ev. Lutheruse usu koguduste omavalitsuse ja kirikukommisjoni korraldus.

19

19

RIIGI JA USULISTE ÜHENDUSTE SUHTED AASTATEL 1918–1925. USUORGANISATSIOONIDE ÜLEMINEK EESTI OMARIIKLUSE AEGSELE KORRALDUSELE

neile konsistooriumist või kogudustest laekusid.20 Teiseks kehtestas Ajutine Valitsus koguduste demokraatliku valitsemise, sest just kogudused pidid ju kiriku reformimisel mängima juhtrolli. Selleks pani Ajutine Valitsus oma määrusega maksma kiriku põhikirja koguduse valitsemist puudutava osa, mis oli 1917. aastal toimunud eesti luteri koguduste esimesel kirikukongressil läbi arutatud ja esimese lugemise läbinud. See võimaldas esimest korda Eesti ajaloos valida koguduse juhtorganid demokraatlikult, vara ja seisust arvestamata.21 Oluline oli Eesti ala liita üheks terviklikuks haldusüksuseks, sest seni olid Lõuna- ja Kesk-Eesti luterlikud kogudused kuulunud ametlikult Riias asuva Liivimaa konsistooriumi alluvusse.22 Viljandi- ja Pärnumaal olid praostid juba 1917. aastal soovinud, et Eesti ala kuuluks tervenisti Eestimaa konsistooriumi alluvusse, aga toona ei õnnestunud sel teemal pääseda Petrogradis asuva üldkonsistooriumi jutule ja asi jäi katki.23

Õigeusu kiriku tegevuse aluseks võeti kogudusi ja piiskopkonda puudutavad sätted, mis olid vastu võetud revolutsioonilisel 1917. aastal Moskvas peetud suurel üle-venemaalisel kirikukogul. Juba 1918. aastal olid need eesti keelde tõlgitud ja piiskop Platoni õnnistusel Tartus trükitud. Olulise täiendusena lisas Vabariigi Valitsus, et ei pea kehtivaks kirikukogul vastu võetud üle-venemaalisi määrusi ega neid seaduseid, mis annavad õigusi Vene Õigeusu Kiriku ülemvalitsusele. Sellega rakendas riik Eesti Vabariik siinsed kogudused administratiivselt Vene Õigeusu Kiriku struktuurist lahti. Kõik rahalised ja kinnisvaratoimingud, nagu maade müümine, laenu võtmine või vara pantimine, võisid toimuda vaid Eesti Ajutise Valitsuse loal24. Valitsuse tegevus järgnes 1918. aasta märtsis peetud siinse õigeusu kiriku täiskogule, kus oli võetud suund kiriku täielikule iseseisvumisele Vene Õigeusu Kirikust. Kogu Eestit oli 1919. aasta jaanuaris jahmatanud piiskop Platoni tapmine enamlaste poolt ühes mitme teise õigeusu ja luteri vaimulikuga Tartu krediidikassa keldris.25

Riigi Teataja, nr 12, 27.2.1919, 89. Ajutise Valitsuse vastuvõetud määrus Ev.-Lutheri usu konsistooriumite asjus (18. veebr 1919. a).

20

Riigi Teataja, nr 28/29, 30.4.1919, 226–228. Ew.-Lutheri usu koguduste omavalitsuse ajutine korraldus (15. apr 1919. a).

21

Riigi Teataja, nr 12, 27.2.1919, 89. Ajutise Valitsuse vastuvõetud määrus Ev.-Lutheri usu konsistooriumite asjus (18. veebr 1919. a)

22

RA, EAA, f 1207, n 1, s 256, l 59. Woldemar Schultz Mihkel Jürmannile, 1.9.1917.

23

Riigi Teataja, nr 28/29, 30.4.1919, 228. Greeka-katoliku (Vene õigeusu) kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutine korraldus (19. aprillil 1919. a.).

24

Olaf Sild. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1938, 221.

25

20

RIIGI JA USULISTE ÜHENDUSTE SUHTED AASTATEL 1918–1925. USUORGANISATSIOONIDE ÜLEMINEK EESTI OMARIIKLUSE AEGSELE KORRALDUSELE

Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist andis Vene Õigeusu Kirik siinsetele õigeusklikele võrdlemisi piiratud enesekorraldusõiguse, millega loodi Eesti alale üks piiskopkond, kusjuures siinse kirikupea pidi kinnitama Moskva patriarh. Et Eesti õigeusklikud soovisid vabaneda halvustavast vene usu mainest ja Nõukogude Venemaal valitses oht, et sealne võim kasutab kirikut oma tööriistana, polnud siinsete õigeusklike juhid Vene Õigeusu Kiriku antud piiratud enesekorraldusõigusega rahul. Sestap pöörduti 1923. aastal koos Soome õigeusklikega Konstantinoopoli patriarhaadi poole. Patriarh Meletios IV (1871–1935) andis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule senisest avarama autonoomia ja nii asutigi tegutsema Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilise kaitse all. Eesti õigeusu metropoolial oli Konstantinoopoli patriarhaadi otsuse kohaselt kolm piiskopkonda ning neid juhtis Tallinna ja Kogu Eesti metropoliit.26 Väiksemate kirikute ja koguduste tegevuse organiseerimine oli võrreldes luteri ja õigeusu kirikuga mõnevõrra lihtsam. 1919. aasta märtsis andis Ajutine Valitsus seaduse seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korrast, millega pidid kõik organisatsioonid oma põhikirjad kinnitama kuue kuu jooksul. Seda võimalust kasutasid peaaegu kõik seni tegutsenud kogukonnad.27 Registreerimise tähtaeg pikendati 1919. aasta lõpuni.28 Luteri ja õigeusu kirikuga seoses seisis 1919. aasta sügisel päevakorras ka usuteaduskonna ja vaimulikkonna järelkasvu küsimus. Usuteaduskonna jätkamise küsimus oli üks viimaseid, mis ülikooli avamise eel lahenduse leidis. 1919. aasta suvel olid Asutava Kogu liikmed Jaan Lattik (1878–1967), Jaan Raamot (1873–1927), Nikolai Kann (1873–1948) ja mitu haridustegelast saatnud peaministrile pöördumise, milles toetati usuteaduskonna jätkamist ülikooli koosseisus. Luteri kirik võttis aastatel 1917–1919 toimunud kirikukongressidel vastu usuteaduskonna jätkamist toetavad avaldused ja väljendas oma ühemõttelist toetust teaduskonna säilitamisele.29 1919. aasta suvel ja sügisel kohtus haridusminister Johannes Kartau (1883–1964) sel teemal Peeter Põllu (1878–1930), Johan Kõpu (1874–1970), Asutava Kogu liikme Jaan Lattiku ja veel mitme teise vaimulikuga. Esialgu Toomas Schvak. „Õigeusk”. – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 248.

26

Riigi Teataja, nr 18, 27.3.1919, 137–140. Ajutise Valitsuse poolt vastuvõetud seadus seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra kohta (21. märtsil 1919. a).

27

Riigi Teataja, nr 70, 2.10.1919, 560. Määrus seltside ühingute (ühisuste) ja nende liitude registreerimise tähtaja pikendamise kohta (23. sept 1919. a).

28

EELKKA, Eesti Ev. Luteri usu koguduste asemikkude I kongress 1917, 26p; Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919, 34p.

29

21

RIIGI JA USULISTE ÜHENDUSTE SUHTED AASTATEL 1918–1925. USUORGANISATSIOONIDE ÜLEMINEK EESTI OMARIIKLUSE AEGSELE KORRALDUSELE

Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud grupi üliõpilastega 1935. aastal. Esireas vasakult: võrdleva usuteaduse professor Eduard Tennmann, Uue Testamendi professor Otto Seesemann, praktilise usuteaduse professor ja ülikooli rektor Johan Kõpp, ajaloolise usuteaduse professor Olaf Sild, Vana Testamendi ja semiidi keelte professor Alexander von Bulmerincq, apostlik-õigeusu dogmaatika professor Vassili Martinson.

nõustus minister usuteaduse õppe avama filosoofiateaduskonna juures, ent arutelude tulemusena tegi ta ettepaneku võtta küsimus ülikoolis uuesti päevakorda. 1919. aasta oktoobri alguses andis oma heakskiidu fakulteedi jätkamiseks ülikooli nõukogu.30 Ehkki usuteaduskonna profiil Eesti omariikluse aegses ülikoolis muutus, koolitas teaduskond kahe maailmasõja vahel endistviisi ka vaimulikke. Üliõpilasi immatrikuleeriti teaduskonda usutunnistusest sõltumata, vastu hakati võtma ka naisi ja teaduskonna lõpetajate väljund ei piirdunud sugugi ainult vaimulikuametiga. Nii õppekui ka teadustöös hakati senisega võrreldes suuremat rõhku panema Eesti kiriku- ja religiooniloo uurimisele.31

Peeter Põld, Tartu Ülikool 1918–1929. Ülevaade Eesti ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel. (Tartu, 1929), 27–28.

30

Siegfried Aaslava. „Usuteaduskond”. – Tartu Ülikool sõnas ja pildis 1919–1932. Tartu: E.V. Tartu Ülikool, 1932, 34–36.

31

22

Vasakpoolsed erakonnad pooldasid kiriku ja riigi ranget lahutamist ning tõid parlamendis peetud sõnavõttudes sageli eeskujuks Prantsusmaal ja mitmes Šveitsi omavalitsuses ellu viidud reforme, millega oli usuorganisatsioonide osalemist avalikus elus ja õigust anda usuharidust tugevasti piiratud. Prantsusmaal olid kirikud 1905. aasta kiriku ja riigi lahutamise seadusega jäetud ilma ka valdavast osast kinnisvarast. Viidatud reformid olid kõigil värskelt meeles ja seetõttu neist juhindutigi. Tõsi, ega palju eeskujusid võtta polnudki, sest toona oli kõige sagedasem kirikutüüp veel riigikirik. Igal juhul seadsid sotsiaaldemokraadid ja kommunistid Eesti omariikluse algusaastatel eesmärgiks kirik ja riik täielikult lahutada ning suurema osa usuorganisatsioonide vara riigistada. Pärast 1920. algusaastate reformide elluviimist muutus tööerakondlaste suhtumine religiooni heatahtlikumaks, muus osas jäi sotsialistlik liikumine aga religiooni suhtes kas kriitilisele või neutraalsele seisukohale.

Tsentrisse või sellest paremale poole jäid agraarerakonnad, eesotsas Konstantin Pätsi (1874–1956) juhitud Eesti Maarahva Liiduga (hilisema nimetusega Põllumeestekogud) ja Jaan Tõnissoni (1868–1941) juhitud Rahvaerakonnaga, mis koondas rahvuslikult mõtlevaid haritlasi, DISKUSSIOONI KIRIKU JA RIIGI SUHETE ÜLE ASUTAVAS KOGUS JA RIIGIKOGUS AASTATEL 1919–1925

Asutava Kogu Rahvaerakonna rühm.

Esireas paremalt: Karl Einbund, Jüri Jaakson, Jaan Tõnisson, Ado Birk.

23

linnakodanlust ja ka osa maarahvast. Nad nägid kirikuid ühiskonna loomuliku osana. Samasse gruppi kuulus ka 1919. aastal usuliste ühenduste huvide eest seismiseks loodud Kristlik Rahvaerakond, mis koondas eri usuühenduste vaimulikke, kooliõpetajaid ja kristliku maailmavaatega poliitikuid. Jõupositsioon erakonnas oli luteri kiriku vaimulikkonna käes, ka valdav osa erakonna parlamendisaadikutest olid luteri kirikuõpetajad.32 Ehkki esimest korda oli kristliku rühma asutamise idee kõlanud juba 1917. aastal ja selles suunas oli asutud ka tegutsema, ajendas Kristliku Rahvaerakonna sündi lisaks vasakpoolse mõtte üha valjemale esitamisele 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses aset leidnud distantseerumine Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, sest Tõnissoni arvati olevat kaugenenud usule ja kirikutele väärika ühiskondliku positsiooni taotlemisest.

Jaan Lattik välisministrina

Nii Asutavas Kogus kui ka Riigikogu esimeses koosseisus domineerisid tsentrist vasakule jäävad erakonnad – liberaalide radikaalset vasaktiiba esindanud Tööerakond ja mitmesse eri parteisse koondunud sotsialistid ja kommunistid. Tööerakonna ja sotsiaaldemokraatide ülekaal oli esimeses Riigikogus küll väiksem, aga kommunistide abiga suudeti religiooniküsimustes oma poliitika siiski kehtestada.33 Ursula Haava. Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõputöö. Tartu. 2007, 21–23.

32

Eesti Ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni, 70.

33

24

Kristliku Rahvaerakonna saadikuna Asutavasse Kogusse ja kõikidesse Riigikogu koosseisudesse kuulunud, haridus- ja välisministriametit pidanud Viljandi maakoguduse õpetaja Jaan Lattik kirjutas oma mälestustes, et sotsialistid olid omariikluse algusaastatel küll viimase moe järgi häälestatud, aga kristlaste erakond oli tema sõnul päris uudsus ise. Samal ajal polnud kristlus ega kristlased vabariigi algusaastatel tema sõnul aga moes ning see peegeldus ka nende toetajate ja saadikukohtade arvus. Samas liikus erakonna toetus rööbiti kiriku seniste privileegide ja ülesannete likvideerimisega tõusvas joones.34

1920. aasta kevadel ja suvel oli Asutavas Kogus päevakorras Eesti Vabariigi esimese PÕHISEADUSE põhiseadus. Ehkki küll põgusalt, avaldusid ÜLE ka siin üksteisele vastanduvad seisukohad, TOIMUNUD kuidas kiriku ja riigi suhteid noores riigis ARUTELU reguleerida ning mida üldse religioonist arvata. Samal ajal arutati esimest korda ka perekonnaseisu seadust ja ehkki seadus võeti 1920. aastal Asutavas Kogus vastu, ei muutnud see muud, kui seadustas juba varem mõnes suuremas omavalitsuses kehtinud korra, et inimesed, kes kirikutesse ei kuulu, saavad oma perekonnaseisuasjad korda ajada omavalitsuses. Selleks oli võimaluse andnud juba Vene Ajutine Valitsus 1917. aasta juulist pärit määrusega.35 Põhiseaduse üle toimunud diskussioonis ei tõstatunud usu mõiste üksnes usuorganisatsioonide ja riigi suhete kontekstis, vaid kerkis päevakorrale juba seoses põhiseaduse esimeste lausetega, kus kõneks oli usk oma rahva eksistentsi ja tulevikku.

Põhiseaduse kokku pannud komisjoni esindajana võttis sel teemal sõna Eesti Tööerakonna liige Ado Anderkopp (1894–1941), kes mainis ka põhiseaduskomisjonis toimunud vaidlusi, mis puudutasid riigi ja usuühenduste vahekorra üldpõhimõtteid. Põhiseaduse üle peetud diskussioon keskendus peamiselt luteri ja õigeusu kirikule, sest nende liikmeskond moodustas üle 95% Eesti elanikest. Andekropi sõnul tuli otsustada, kas toetada riigikiriku puudumise tõttu usuühenduste kohtlemist eraõiguslike organisatsioonidena või säilitada kirikute avalikud ülesanded ja käsitada neid kui Jaan Lattik. Viljandi kirikumõis kõneleb. Orto, Vadstena, 1948, 172–174.

34

Usuvabade kodanikkude registreerimine. Tallinna Teataja, nr 50, 3.3.1920, 6.

35

25

avalik-õiguslikke organisatsioone. Otsus tehti esimese variandi kasuks.36 Ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus oli usuühendustega suheldes juhindunud samast põhimõttest. Asutavas Koguski oli see seisukoht kõlanud juba 1919. aasta mais vabariigi valitsemise ajutise korra arutelude ajal.

Sel teemal sõnavõtuga esinenud Asutava Kogu Kristliku Rahvaerakonna saadikurühma liige Jaan Lattik ütles, et tervitab kiriku ja riigi lahutamist. Ühtlasi tegi Lattik ettepaneku, et ajutisse korda lisataks punkt, millega kohustati välja töötama kiriku ja riigi suhteid reguleeriv seadus, aga tema ettepanekut ei arvestatud. Samas leidis see põhimõte üldjoontes siiski heakskiitmist, sest ajutise korra §-s 10 mainiti, et Asutava Kogu ülesanne on kindlaks määrata tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide uuenduste alused.37 Kiriku ja riigi suhteid reguleeriva raamseaduse eelnõu väljatöötamiseni jõuti 1922. aastal.

Põhiseaduse usuvabaduse paragrahvi üle Riigikogus pikki arutelusid ei peetud, aga üksikuid muudatusettepanekuid siiski tehti. Jaan Lattik märkis tabavalt, et kui muus osas juhinduti põhiseaduse puhul sagedasti 1919. augustis vastu võetud Saksa põhiseadusest ehk nn Weimari konstitutsioonist, siis suhtumises religiooni peegeldus Eesti põhiseaduse eelnõus Saksa omast märksa vaenulikum positsioon.

Põhiseaduse üle toimunud arutelu käigus esitas Jaan Lattik küsimuse, kas usulised motiivid võivad olla riigikaitseteenistusest vabastamise põhjus. See teema oli kerkinud juba seoses põhiseaduse §-ga 6, milles sätestati, et usu, soo, seisuse ja rahvuse alusel ei saa kedagi ebavõrdselt kohelda.

Vene riigis oli usulistel põhjustel olnud võimalik valida asendusteenistus ja töötada sõjaväes näiteks sanitarina või metsatöödel. Sellise positiivse erandi vastu võttis § 11 arutelu ajal sõna tööerakondlasest Lui Olesk (1876– 1932), öeldes, et see poleks põhiseaduse mõttega kooskõlas, sest annaks usuühendustele eelispositsiooni. Ta rõhutas põhiseaduse võrdsusprintsiipi, mis pidi kehtima ühtmoodi riigi kõigi kodanike suhtes, sõltumata nende kuulumisest või mittekuulumisest usuühenduste liikmeskonda.38 Põhiseadus garanteeris usuühendustele usuliste talituste vabaduse, kui see ei käinud avaliku korra ja kõlbluse vastu. Samuti märgiti põhiseaduses, et ei usutunnistus ega ilmavaade saa olla vabanduseks kuriteo Asutava Kogu IV istungjärk. Protokollid Nr. 120–154. Asutava Kogu protokoll nr 133 (14), vrg 536.

36

Asutava Kogu I istungjärk. Protokollid Nr.Nr. 1–27. Asutava Kogu protokoll nr 15, Tallinn: Kirjastus Täht, 1919, vrg 567–568.

37

Asutava Kogu IV istungjärk. Protokollid Nr.Nr. 120–154. Asutava Kogu protokoll nr 136 (17).

Tallinn: Kirjastus Täht, 1920, vrg 723–725.

38

26

sooritamisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Selle põhimõttega seoses mainiti Riigikohtu ettepanekutes usulistel põhjustel toime pandud kehalise väärkohtlemise teemat ja nõuti, et riigil peab olema õigus võtta vastutusele neid, kes usulistel motiividel inimeste kehaosade vigastamisega tegelevad.39 Viimaks sätestas põhiseadus selge sõnaga, et riigiusku Eestis ei ole.40

Maareformiga asuti riigistama luteri ja õigeusu kiriku maaomandit. Maaseaduse eelnõu kohaselt, mida 1919. aasta augustis MAASEADUS Asutavas Kogus arutama hakati, riigistati teiste mõisate seas ka kirikumõisad. Sel teemal toimunud vaidlused olid Eesti omariikluse algusaastate religiooniteemalise kähmluse avalöök. Võti toonase diskussiooni mõistmiseks on kõigi parlamendierakondade soov senisest seisuslikust ühiskonnakorraldusest vabaneda, ent erimeelsused peitusid selles, missugused õigused ja varad selle protsessi käigus kirikule alles jätta ja millised võtab riik kirikult üle.

Kirikute maa riigistamise vastu väitsid nii põllumehed, rahvaerakondlased kui ka kristliku rahvaerakonna esindajad, et kirikumõisate omanikud on kogudused, mitte üksikud vaimulikud, ja maid tarvitatakse koguduse hüvanguks. Pidasid ju kogudused ülal ka koole, tegelesid hoolekandega ja maksid oma kirikuõpetajatele palka. Nii nagu vaimulikud, kasutasid maad ka teiste ametite esindajad – arstid, kooliõpetajad ja vallakirjutajad. Samuti väitsid kirikumaade riigistamise vastased, et maa, mida riik kirikumõisatest saaks, pole üldse suur ja nii võiks vara kogudustele alles jätta. Parempoolsed erakonnad, eesotsas Eesti Rahvaerakonnaga, olid maareformi elluviimisel üldse ettevaatlikumad ja alalhoidlikumad, soovides jätta näiteks mõisasüdamed tükeldamata, lootes nii alal hoida elujõulised majapidamised, millest oleks ka riigile kasu tõusnud.41 Terve hulk luteri kogudusi avaldas maade äravõtmise vastu meelt ja nende protestikirjades mainitud seisukohad jõudsid Asutava Kogu RA, ERA, 15, 2, 1020, 79–82. Riigikohtu märkused põhiseaduse kommisjoni poolt esimesel lugemisel kokku seatud E.V põhiseaduse eelnõu kohta.

39

Riigi Teataja, nr 113/114, 9.8.1920, 243. Eesti Vabariigi Põhiseadus: Asutava kogu poolt 15. juunil 1920. a vastu võetud.

40

Eli Pilve. „Millele nad lootsid? Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitika ning selle kujunemine 1919. aasta maaseaduse eel”. – Akadeemia, 3, 2017, 414–417.

41

27

Järva-Madise kirik ja pastoraat

saadikute vahendusel ka parlamendi diskussioonidesse. Mitmes sõnavõtus heideti ette, et maade äravõtmise eest ei maksta kogudustele kompensatsiooni. Selle otsuse leevendamiseks võttis Asutav Kogu seaduse teise lugemise käigus vastu parandusettepaneku, mille kohaselt kavatseti võõrandatava maa eest tasu maksmine otsustada eriseadusega. Ka võõrandatava inventari eest lubati tasu.42 Maade kompenseerimisega alustati Eesti omariikluse teisel kümnendil.

Maaseaduse arutelude ajal 1919. aasta septembris kogunes luteri kiriku teine kirikukongress, mis jätkas 1917. aasta kevadel toimunud esimese kirikukongressi tööd. Lõplikult kehtestati vaba rahvakiriku kord, mille kohaselt kirik oli riigi eestkostest vaba ja arenes rahvakirikuna ehk kirikuna, kes arvestas rahva usuliste vajadustega ning käis oma töös ja tegemistes Eesti ühiskonnaga ühte jalga. Kongress võttis vastu kiriku põhikirja ning valis ametisse uue kirikuvalitsuse ja kirikujuhi.43 Vabariigi Valitsus kinnitas nii 1919. aastal valitud kirikujuhi kui ka konsistooriumi koosseisu, tunnustades sel moel kiriku üleminekut uuele korrale. Ehkki kehtivat Vene evangeelse luterliku kiriku seadust eirates valitud kirikuvalitsuse kinnitamine leidis valitsusringkondades ka kahtlejaid, Asutava Kogu II istungjärk. Protokollid Nr. 28–97. Asutava Kogu protokoll nr 57 (30). Tallinn: Kirjastus Täht, 1920, vrg 1338–1339.

42

EELKKA, Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919, 43p.

43

28

otsustas kiriku ja riigi suhete kindlaks määramisel innukalt kaasa rääkinud ja aastatel 1920–1921 siseministrina töötanud tööerakondlasest Lui Olesk (1876–1932) kirikuvalitsuse uue põhikirja alusel ametissevalimise siiski heaks kiita.44 Asutava Kogu saadikuna nõudis Olesk nii seisuste kaotamise seaduse kui ka maaseaduse menetlemise ajal kirikute senise positsiooni radikaalset muutmist. Et ta soov oli kirik võimalikult kiiresti riigist lahutada, oli tema valmisolek seda lahutatust tunnistada ja võimaldada kirikul oma põhikirja alusel tegutsema asuda, tema muu tegevusega igati kooskõlas.45 Kiriku ja riigi suhteid jäi aga endistviisi reguleerima 1832. aasta Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku seadus, mida riik oli 1919. aasta kevadel kahe määrusega muutnud. Ehkki riik kinnitas kirikujuhid ja aktsepteeris kiriku uut põhikirja, polnud põhikiri siiski siseministeeriumis kinnitatud, kuna seda ei võimaldanud teha kehtiv Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus.46 Samade põhimõtete alusel tegutses ka siinne õigeusu kirik.

Riigi suhtumise võtab hästi kokku 1922. aastast pärit siseminister Karl Einbundi (1888–1942) Riigikogus peetud sõnavõtt, milles ta ütles, et riik tunnistab kirikute ja usuorganisatsioonide autonoomiat ja enesekorraldusõigust. Ehkki riigi esindajana oli Einbundil nii mõndagi, mida ta oleks kehtiva seaduse kohaselt järelevalve tegijana pidanud lahendama, pidas Eesti täitevvõim poliitilisest küljest otstarbekaks, et kirikute autonoomiat tunnustatakse võimalikult suures ulatuses ja kirikute asjadesse segatakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.47 Teise kirikukongressi päevakorras oli samal ajal Asutavas Kogus kirgi kütnud kirikumaade küsimus ja sellega seoses loeti kongressil ette Halliste, Vastseliina, Muhu ja Harju-Jaani kogudusest saabunud protestid maade võõrandamise kohta. Selle peale sõna võtnud Kristliku Rahvaerakonna ridadesse kuuluv Asutava Kogu liige Jaan Lattik viitas parlamendis kõlanud seisukohtade kõrval kriitiliselt ka kiriku minevikule, öeldes, et kiriku viga oli seisnenud rahvale toetumise asemel liigses koostöös riigiga48 – seisukoht, mida vaba rahvakiriku asutamise ajal jagas eestlastest luteri vaimulikkonna enamik.

Jakob Aunver, Eesti rahvakiriku ristitee, Stockholm: EELK Komitee, 1953, 18.

44

Lui Olesk tekitas 1905. aastal Tartu eesti seltskonnas sensatsiooni, kui otsustas oma abielu mitte laulatada, vaid kodanlikult registreerida. Sellele vaatamata oli ta juba alates noorest põlvest väga lähedastes sõbrasuhetes vaimuliku ja hilisema Tartu Ülikooli rektori Johan Kõpuga, kes vastutas Eesti omariikluse algusaastatel luteri kiriku Tartu Ülikooli usuteaduskonna reorganiseerimise eest.

45

Johan Kõpp. Vaimu valgusel. Tartu: Ilmamaa, 2000, 46–52.

46

I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid Nr 143–184, vrg 661–662.

47

EELKKA, Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919, 42p.

48

29

Riigi esindajana esines kongressil tervitusega Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ridadesse kuulunud siseminister Aleksander Hellat (1881–1943), kes oma sõnavõtus toonitas ühelt poolt, et kirik on Eesti rahvale palju head toonud, ent teiselt poolt arvustas ta, samamoodi nagu Lattik, kiriku senist ühendust riigivõimuga. Sellega seoses kritiseeris ta ka kiriku vaimulikkonda ja õpetust ühiskondlike normide kujundajana.

Hellat lõpetas oma sõnavõtu sooviga, et kirikul oleks tuld, millega vanad patud põletada, ja oli kindel, et sellest tulest läbi käinuna kasvab kogudus tulevikus lopsakalt.49 Toetudes kirikukongressi otsusele nõuda kirikumaade kogudustele allesjätmist, tegi Jaan Lattik Asutavas Kogus seaduse teise lugemise käigus ettepaneku jätta igale kogudusele alles 150 tiinu maad. See oli viimane selle sisuga ettepanek, mis põrkus nagu varasemadki parlamendi enamuse vastuseisule. Seadus võeti vastu 10. oktoobril 63 poolthäälega.50 Seadusega jäeti kogudustele alles vaid nende õuemaa, võõrandamata jäid ka surnuaiad ning maa kirikute ja kloostrite hoonete all.

Kuna maa võõrandamise ulatus kippus maareservi kasutuselevõtmise vajaduse tõttu Eesti eri paigus varieeruma ja Vabariigi Valitsus andis määrusega maa eeliskorras kogudustele kasutada, oli kohti, kus riigistati vaid osa kirikumaid, samal ajal kui Eesti teises otsas võeti koguduselt kogu maa.51

Maaseadusega kiriku varanduse ja seisuslikkuse üle toimunud arutelud ei piirdunud.

SEISUSTE Asutav Kogu jätkas juba varem võetud KAOTAMISE kurssi 1920. aasta märtsis päevakorda võeSEADUS tud seisuste kaotamise seadusega, millega kavatseti Eestis kaotada kõik seisused ja seadused ning määrused, mis sisaldasid seisuslikke privileege. Siia alla loeti ka vaimuliku seisus. Nii nagu maaseaduse üle peetud aruteludes, tekkis ka seisuste kaotamise seaduse aruteludes küsimus, kas koguduste vara kuulub seisusliku varanduse hulka või mitte.

Esialgse eelnõu kohaselt kavatseti kirikutelt võõrandada kõik Vene riigi Ibid., 26p–27p.

49

Asutava Kogu II istungjärk. Protokollid Nr.Nr. 28–97. Asutava Kogu protokoll nr 71 (44), vrg 2056; protokoll nr 72 (45), vrg 2069.

50

Tanel Koor. Luteri kirik ja maareform – eeldustest teostuseni. Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö. Tartu: 2016, 25.

51

30

kulul ehitatud kirikud, kogudustele kuuluvad kirikukoolid ja vaimuliku seisuse kasutuses olevad hooned. See oleks tabanud eriti valusalt õigeusu kirikut kui senist riigikirikut.

Seaduseelnõu aruandja, tööerakondlasest Lui Olesk ütles seepeale kommentaariks, et õigeusu kiriku puhul oli vaimuliku seisus olnud korrastatud seisus, mille varandus kuulus tavaliselt kiriku keskasutusele. Kuna teadupärast oli õigeusu kirik olnud riigikiriku staatuses, oli tema sõnul seetõttu igati loomulik, et Eesti riik võttis kiriku keskvalitsusele kuuluvad varad Lui Olesk nüüd üle. Oleski väitel tuli riik selles olukorras kirikutele aga vastu ega ei läinud nii kaugele kui Prantsusmaal 1905. aastal ja otsustas kogudustele nende hooned alles jätta.52 Kokkuvõttes võetigi 1920. aasta juunis lõpphääletuse läbinud seaduses vastu tagasihoidlikum nõue, et kõik vaimulike seisuslikud varad antakse üle kas kogudustele või kirikuvalitsustele ehk teisisõnu, neid riigile ei võõrandatud.

Ent seisuste kaotamise seadusel oli kirikutele siiski suur mõju. Esiteks seati vaimulikele keeld nõuda maaomandi suuruse alusel sunduslikku maksu ehk tavaliselt viljas kogutud regulatiivmaksu. Regulatiivmaksu kohta sõna võttes toonitas Lui Olesk, et kirik ja riik on teineteisest lahutatud ja seetõttu ei saa riik seada kiriku kasuks inimestele mingeid rahalisi ega muud laadi kohustusi. Ta nimetas regulatiivmaksu vaimuliku seisuse sunduslikuks orjuseks.53 Kirik sai edaspidi kehtestada liikmetele rahas makstava liikmemaksu ja seda ise koguda. Riiklikult sundusliku maksu küsimine polnud lubatud.

Riik ei aidanud kirikul seadustada liikmemaksu sissenõudmist ega aidanud kirikul ka vabatahtlikke liikmemakse koguda. See tähendas kahe Eesti suurema kiriku jaoks olulist majanduslikku tagasilööki, sest edasised aastad näitasid, et liikmemakse tasus liikmeskonna vähemus ja esialgu ei olnud

Asutava Kogu III istungjärk. Protokollid Nr 98–119. Tallinn: Kirjastus Täht, 1920, vrg 855–856.

52

Asutava Kogu III istungjärk. Protokollid Nr. Nr. 98–119, vrg 838–839.

53

31

Viljandi Pauluse koguduse kihelkonnakooli hoone

kirikul mõjutusvahendeid neid sisse nõuda.54 Väiksemad usuühendused olid end juba tsaariajal ülal pidanud vabatahtlike annetustega ja jätkasid seda ka Eesti omariikluse ajal.

Teiseks võõrandati seisuste kaotamise seadusega luteri ja õigeusu kogudustelt kõik kihelkonna- ja abikoolid. See teenis kahte eesmärki: esiteks anti kõik koolihooned üle omavalitsustele ja teiseks kärbiti sellega kirikute kontrolli hariduselu üle. Hariduse üle tegi järelevalvet Eesti Vabariigi haridusministeerium. Samal ajal tegeldi parlamendis avalike algkoolide seadusega, mille eesmärk oli usuõpetus koolidest välja juurida. Koolide äravõtmise üle peeti Asutavas Kogus pikki vaidlusi ja argumendid, mida neis kasutati, sarnanesid suuresti maaseaduse üle peetud debattide ajal kõlanud seisukohtadega. Seisuste kaotamise seadusega sooviti ära kaotada vaimulike seisuslikud privileegid. Kuigi koolid kuulusid kogudustele, mitte vaimulikele, pidasid koolide võõrandamise toetajad sellele vaatamata ka koole seisuslikeks asutusteks. Koolide kogudustele jätmist toetanud põllumeeste esindaja Konstantin Päts märkis sel teemal sõna võttes, et õppeasutuste ainus kokkupuude vaimulikuseisusega puudutas vaimulike osalemist õpetajatena õppetöös. See, et seisuste kaotamisega polnud Priit Rohtmets, Riho Altnurme. „Luterlus”. – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele.

Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 234–235; Schvak, Õigeusk, 252.

54

32

Kuri kirik ja koolimaja Hiiumaal

koolide äravõtmisel mingit seost, kõlas ka teiste paremerakondade parlamendisaadikute sõnavõttudes. Kokkuvõttes jäi aga siingi peale otsus vara riigistada.55 Kirikumaade ja koolide äravõtmise taga peitus kord varjatum, kord avalikum kriitika kiriku kohta, mis avaldus kõige otsekohesemal moel usuõpetuse üle peetud debati käigus. Üht-teist kostus aga ka seisuste kaotamise seaduse aruteludes. Näiteks selgus sotsiaaldemokraatide ühe juhtfiguuri Mihkel Martna (1860–1934) Asutavas Kogus peetud sõnavõtust, et sotsiaaldemokraadid paigutasid kirikumaade riigistamise avaramasse usuelu ümberkorralduste konteksti. Martna tegi sel teemal terve hulga ettepanekuid. Näiteks ei pidanud ta sugugi halvaks mõtteks, et mõnest Tallinna kirikust oleks saanud söögisaal, sest sakraalhooneid (ta viitas konkreetselt õigeusu kirikutele) oli tema sõnul pealinnas liiga palju.56 Vaatamata koolide riigistamisele, jäi osa koolihooneid arvukate kogudustest laekunud protestide tõttu siiski koguduste omandusse. See juhtus tavaliselt siis, kui senised omanikud suutsid tõendada, et hoone oli ühtlasi vaimuliku elupind või täitis lisaks koolile ka mõnd muud koguduse-elu funktsiooni. Omaette küsimus oli õigeusu kihelkonnakoolide juurde Asutava Kogu III istungjärk. Protokollid Nr 98–119, vrg 841, 846–847.

55

Ibid., vrg. 852–853.

56

33

kuuluv maa, mis ei kuulunud maaseadusega riigistatavate maade hulka, ent seisuste kaotamise seadusega riigistati. Kokkuvõttes võõrandas riik kirikutelt enamiku koole ja maad.

Linnades jätkasid senistes koguduste koolides tavaliselt munitsipaalkoolid, mille tegevuse tarvis kogudus hoone omanikuna koolile ruume rentis. Nii oli see näiteks Narvas ja Tartus asuvate luterlikele kogudustele kuuluvate koolidega.57 Tallinna Nevski ja Nikolai õigeusu koguduste koolimajasid tarvitas samuti Tallinna linn, ent need kui endise riigikiriku seisuslik vara kuulusid seisuste kaotamise seaduse kohaselt võõrandamisele. Selle üle tõstis häält Tallinna linn, mis suure haldusüksusena pidas ebanormaalseks, et seaduse kohaselt võõrandati koolimajad maavalitsustele, ja pöördus selles küsimuses isegi siseministeeriumi poole, tehes ettepaneku lisada seisuste kaotamise seaduse § 6 punkti 2 juurde viide, et senised kogudustele kuuluvad koolid võib üle anda nii maakonnavalitsusele kui ka linnavalitsusele.58

Esimene samm pühadekalendri kindlaksmääramisel oli haridusministeeriumi PÜHADE JA korraldus pühade ajal vabastada õpilased PUHKEPÄEVADE kohustuslikust õppetööst juhul, kui SEADUS nende usutraditsiooni kohaselt on püha.

1919. aasta detsembris ministeeriumi antud juhised arvestasid nelja Eestis tegutsevat kogukonda: luterlastele oli koolides ette nähtud õigus pühitseda 12 püha, õigeusklikele 13, katoliiklastele 10 ja juutidele 11 püha.59 1920. aastal kevadel jõustus Eestis kogu riigis kehtiv uus pühade ja puhkepäevade määrus, millega pühade pidamine ühtlustati. Ka sel puhul võeti eeskuju Prantsusmaa religioonipoliitikast, kus riik oli kiriku avalikkusest privaatsfääri tõrjunud, ent jätnud riigipühad suures osas muutmata.

Inimeste elurütmi ei söandanud seadusandja märkimisväärselt muuta, sest kuulus ju enamik Eesti elanikke siiski kirikutesse. Arutelusid selle üle aga peeti. 1920. aasta aprillis kehtestatud määrusega pühade ja puhkepäevade Tartu Peetri koguduse album: koguduse 65 aasta ja kiriku 50 aasta juubelipäevaks. Koostanud Jaan Treumann ja Gustav Rutopõld. Tartu: Tartu Peetri kogudus, 1934; Narva Peetri koguduse 50. aastapäevaks: 1886–1936. Koostanud Gustav Kiviste. Narva: Narva Peetri kogudus, 1936.

57

Tallinna sõnumid. Linnavalitsus paneb ette seisuste kaotamise seadust täiendada. Tallinna Teataja, nr 52, 5.3.1921, 5.

58

Usupühade pühitsemise asjus koolides. Sakala, nr 141, 23.12.1919, 6.

59

34

Vabariigi aastapäeva tähistamine Kõpus Viljandimaal

kohta oli Eestis 13 riigipüha, millest valdava osa moodustasid kristliku taustaga pühad: uusaasta, kolmekuningapäev, Eesti Vabariigi iseseisvuspäev, palvepäev, suur neljapäev, suur reede, ülestõusmispühad (3 päeva), esimese mai püha, ristipäev ehk taevaminemispüha, nelipüha (3 päeva), jaanipäev, mardipäev, jõulupühad (3 päeva).60 1922. aastal oli pühade ja puhkepäevade kord aga taas parlamendi päevakorras, sest lisaks mardipäeva väljaarvamisele pühade nimekirjast ja esimese maailmasõja lõpupäeval, 11. novembril tähistatava rahvusvahelise rahupüha lisamisele pühadekalendrisse oli eelnõu autorite soov kõrvaldada riikliku pühade nimekirjast palvepäev ja suur neljapäev. Seaduseelnõud menetlenud töökaitse komisjoni aruandja, Eesti Rahvaerakonna liige Oskar Liigand (1874–1940) mainis enne seaduse esimest lugemist muudatusettepanekute põhjendusena, et palvepäev oli vaid luteri kiriku püha ja riik ei saanud ühe usuühenduse püha teistele kohustuslikuks teha, liiatigi ei tähistatud seda tema sõnul igal pool Eestis sugugi suure entusiasmiga. Suure neljapäeva kohta ütles Liigand, et seda ei tähistata ühiselt ja sellele järgneb veel mitu püha ehk suur reede ja kolm päeva kestvad ülestõusmispühad.61 Riigi Teataja, nr 67/68, 8.5.1920, 534. Määrus pühade ja puhkepäevade kohta (27. aprill 1920. a).

60

I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid Nr 143–184. Tallinn: Täht, 1922, vrg 832–834.

61

35

Palvepäeva kalendrist kustutamise vastu sõna võtnud Jaan Tõnissoni sõnul oli seda üritanud pühade hulgast välja arvata juba õigeusu riigikirikuga Vene tsaaririik ja pidas seda imelikuks, et Eesti Vabariik nüüd Vene riigi aegse käitumismustri üle võtab. Tema sõnul tähistati palvepäeva kogu Eestis ja see oli kujunenud üheks tõsisemaks pühaks, mil inimestel oli tavaks tööst puhata. Liiatigi kuulus tema sõnul umbes 80% Eesti elanikke luteri kiriku liikmeskonda. Tõnisson väitis, et palvepäeva pühitsejaid oli luteri kiriku liikmetest isegi rohkem. Kõneks oli ka ülestõusmispühade ümbernimetamine, kus tööerakondlane Johann Kana (1882–1934) tegi ettepaneku nimetada need munadepühiks, tema erakonnakaaslane Aleksander Veiler (1887–1950) aga arvas, et need võiksid kevadpühade nime kanda. Veileri sõnul olla ristiusk need vanad pühad lihtsalt hõivanud ja „modern paganad” tahtsid neid nüüd jälle tagasi võtta. Seaduse lõppredaktsiooni jõudis kompromissvariandina viide nii kevadpühadele kui ka ülestõusmispühadele.62 Suurt neljapäeva tähistati Lattiku sõnul Lõuna-Eestis usinasti, tööd sel päeval ei tehtud, ent ta möönis, et neli järjestikust pühadepäeva on võib-olla tõesti liiga palju. Lattik ütles koguni, et kaalumisele võiks võtta pikkade pühade kolmanda pühadepäeva kaotamise, sest teenistusi neil päevadel ei peetud ja tema hinnangul kolmas pühadepäev tavaliselt hoopis väsitas inimest, viidates pühade ajal toimunud prassimisele. Seetõttu võinuks seadusandja toetada seisukohta, et inimesed neil päevadel hoopis töötaksid. Aleksander Veiler tööerakonnast ütles, oli kolmas püha selline, kus osa inimesi jõudis omal jalal koju minna, teine osa tuli aga hobusega koju viia. Kokkuvõttes kärbitigi ülestõusmispühade tähistamist ja seda tehti suure neljapäeva arvelt. Vaatamata aruteludele jäi ka kolme suure kristliku püha (ülestõusmispühad, nelipühad, jõulupühad) pikkuseks endistviisi kolm päeva.63 Pühadekalendri uus revideerimine võeti ette 1930. aastatel.

Ibid., vrg. 840–842.

62

Riigi Teataja, nr 155/156, 16.12.1922, 756. Pühade ja puhkepäevade seadus (7. detsember 1922).

63

36

USUÕPETUSE KÜSIMUS AVALIKE ALG- JA KESKKOOLIDE SEADUSE ARUTELUDES

Koolikorralduse reformimise käigus kerkis 1920. aasta kevadel Riigikogus küsimus usuõpetuse edasisest saatusest. Selles küsimuses paisus vastasseis nii suureks, et erimeelsuste tõttu läks 1923. aastal parlament laiali ja Eestis korraldati esimene rahvahääletus, millel otsustati usulise hariduse õpe-

tamise üle üldhariduskoolides.

Usuõpetuse saatus oli olnud päevakorras juba alates 1917. aasta veebruarirevolutsioonist. 1917. aasta aprillis toimunud esimesel rahvahariduse kongressil kõlas esimest korda seisukoht, et Eesti üldhariduskoolid tuleb reformida Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kujul demokraatlikeks, mis tähendas kooli vabastamist kiriku järelevalve alt. See puudutas ka usuõpetuse õpetamist: õppeaine pidi muutuma vabatahtlikuks, selle metoodika tuli muuta tänapäevasemaks ja usuõpetus ei saanud olla kiriku käepikenduseks. Juunikuus toimunud teisel kongressil võeti usuõpetuse õpetamise kohta Eesti üldhariduskoolis vastu resolutsioon, kus nõuti, et usuõpetus peab olema vabatahtlik nii õpilastele kui ka õpetajatele, usuõpetus peab olema interkonfessionaalne, ja selleks, et usuõpetus peab õpilasi eluks ette valmistama, tuleb seda pedagoogiliselt revideerida. Viimasega seoses käidi välja seisukoht, et hinnete panemine ja eksamite sooritamine selles aines ei peaks olema vajalik.64 Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus võttis esimene usuõpetust puudutava otsuse vastu vaid mõni nädal pärast Saksa okupatsiooni lõppu ja võimu ülevõtmist 1918. aasta novembris. 2. detsembril andis valitsus ajutise määruse, millega nähti ette, et usuõpetus koolides tunnistatakse vabatahtlikuks õppeaineks.65 Sama tulemuseni jõuti uuesti viis aastat hiljem – selleks ajaks olid selja taha jäänud arvukad sel teemal peetud avalikud koosolekud ja terav vastandumine, mis kulmineerus usuõpetuse üle toimunud rahvahääletusega 1923. aastal.

Ajutise Valitsuse 1918. aasta detsembris langetatud otsusele järgnes haridusministeeriumi selgitus, kus täpsustati, et kuna usuõpetus pole enam sunduslik õppeaine ei koolidele ega vanematele, pole koolidel

Pille Valk. Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos. Tallinn, Logos, 1997, 18–19. Lembit Andresen. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III. Koolireformid ja venestamine (1803–1918).

Tallinn: Avita 2002, 365–366.

64

Ferdinand Jürgenson. “Usuõpetuse seisukorrast ja korralduskäigust alg- ja keskkoolides Eesti aja algusest käesoleva ajani”. – Usuteadusline Ajakiri, 1, 1926, 24–25.

65

37

Kristliku Rahvaerakonna üleskutse valmistel osalemiseks, et kristlikud põhimõtted jääksid ühiskonna vundamendina püsima

kohustust selle õpetamiseks ka õpetajat palgata.66 Uue korra järgi hakkasid tundide eest tasuma lapsevanemad. Ministeerium täpsustas, et õpetajat ei tohi usuõpetust õpetama sundida ega valimist usuõpetusest sõltuvaks muuta. Lapsevanemate tasu eest tuli vajaduse korral palgata eraldi õpetaja. Ka piirati usuõpetuse tundide arvu – üle kahe tunni nädalas ei tohtinud enam usuõpetust üldhariduskoolis õpetada. Ühtlasi öeldi ministeeriumi eeskirjas, et usuõpetus ei tohi muutuda pähetuupimiseks. Siin peitub ilmselt vihje tolleaegsele õpetustavale. 1919. aasta alguses lisandus Lembit Andresen. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu IV. Iseseisvusaeg 1918–1940.

Tallinn: Avita 2007, 10.

66

38

keeld vaimulikel kooli usuõpetuse üle järelevalvet teha ja samal ajal tekkis mitmel pool Eestis küsimus, kas köstrid ja vaimulikud võivad üldse kooliõpetajatena jätkata. Ministeerium vastas sel teemal nendeni jõudnud arupärimistele, et õpetajakutse ja vastava hariduse korral võivad köstrid ja vaimulikud õpetajana küll töötada, kuid kui ametisse valimisel osales mõni kooliõpetaja, tuli eelistada teda.67 Mõistagi asusid ka kõik usuühendused sel teemal aktiivselt sõna võtma, sest see puudutas suuremal või vähemal määral ju kõiki siinseid uskkondi. Suurima kiriku esinduskogu, 1919. aasta septembris kogunenud luteri kiriku teine kirikukongress tunnistas usuõpetuse reformi vajalikuks ja valis selleks ametisse oma kirikliku komisjoni. Põhimõtted, millest komisjon oma töös pidi juhinduma, ühtisid põhimõtteliselt 1917. aastal rahvahariduse kongressil väljaöelduga ja Ajutise Valitsuse kehtestatud määrusega: usuõpetus peaks koolidele olema sunduslik, aga õpilastele vabatahtlik ja seda peaks õpetatama vähemalt kaks tundi nädalas.68 Valitsuse esimeste määruste ja uue suuna kättenäitamise järel võttis küsimuse käsitlemise üle Asutav Kogu. Seal valitsenud meeleolude tõttu asuti usuõpetuse õpetamist koolides senisest julgemalt piirama. 1920. aasta mais võttis Asutav Kogu vastu avalike algkoolide seaduse, milles sätestati, et algkool on emakeelne, usuõpetuseta ja tasuta.69 Kui enne võis kool usuõpetuse tundide eest tasumise enda peale võtta, siis nüüd polnud see algkoolis enam võimalik. Ministeerium selgitas, et ei keela koolis usuõpetuse tunde, kuid see peab sündima eraviisi ja oma raha eest pärast koolitunde. Õpetust võis siiski jagada koolis. Tundide arv ei tohtinud ületada kahte tundi nädalas. Ka täpsustati, et palvuste pidamine polnud koolides lubatud.70 Nii nagu teiste usuühenduste ja riigi suhteid puudutavate seaduste puhul peegeldas ka usuõpetuse üle peetud diskussioon Asutavas Kogus valitsevat maailmavaatelist lõhet. Just usuõpetuse juures jõudis luteri ja õigeusu kiriku seisuslikule minevikule toetuv kirikukriitika religioonikriitikani. Siin avaldus ka sotsiaaldemokraatide ja tööerakondlaste ning teiselt poolt põllumeeste, rahvaerakondlaste ja kristliku rahvaerakonna esindajate seas valitsevate seisukohtade kõige suurem erinevus – esimesel grupi puhul tähendas kriitika kirikute seisusliku mineviku vastu ka kriitikat religiooni Valk, Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos, 21.

67

EELKKA, Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919, 45p.

68

Riigi Teataja, nr 75/76, 22.5.1920, 593. Avalikkude algkoolide seadus (7. mai 1920).

69

Jürgenson, Usuõpetuse seisukorrast ja korralduskäigust alg- ja keskkoolides Eesti aja algusest käesoleva ajani, 26.

70

39

vastu, teisel juhul aga võrdusmärki organisatsiooni ja usu vahele aga ei tõmmatud. Teise grupi saadikud soovisid kiriku seisuslikku minevikku samamoodi seljataha jätta – olid ju uued iseseisvad kirikud just selle pärast asutatudki –, ent nende arvates ei kuulunud religioon põhimõtteliselt minevikku. Viimaks kõlas ka seisukoht, et kogu usuvastane kriitika käis senise usuõpetuse kohta, aga moodsale pedagoogikale rajanev usuõpetus oli märksa vähem kiriklikku laadi.71 Koolides usutalituste keeld, mis 1920. aasta jõulude eel maksma pandi, tõi enesega kaasa ka kurioosse olukorra, sest haridusminister Jüri Annussoni otsusega keelati koolides jõulupuu pidamine, mida peeti samuti usuliseks kombetalituseks.72 1921. aastal tõstatus usuõpetuse teema seoses Konstantin Pätsi moodustatava valitsusega, kuhu ta soovis kaasata nii usuõpetuse vastu sõna võtnud Tööerakonna kui ka usuõpetust pooldanud Kristlikku Rahvaerakonna. Näis, et sel põhjusel võib valitsuse moodustamine isegi katki jääda.

Usuõpetuse üle peetud vaidlusest vaat ehk isegi põhimõttelisemaks kujunes küsimus, kas kristlaste esindaja Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1941) sobib haridusministriks või mitte. Valitsus sündiski lõpuks ilma Rahamäeta, kes loobus ministriks hakkamast.73 1922. aastal pidi ministeerium õpetuse eraviisilist tasustamist ja palvuste pidamise keeldu pehmendama. Tundide eest maksmise asjus pöörduti selgituse saamiseks kohtuvõimu poole, kust tulnud otsuse järel loeti usuõpetuse õpetamise eest vanematelt tasu küsimine ebaseaduslikuks.

See pidi jääma kooli ülesandeks. Palvuste pidamise suhtes toetus ministeerium aga 1920. aasta põhiseadusele, mille järgi ei tohtinud usuliste talituste täitmist takistada. Muidugi ei tohtinud kedagi ka palvusest osa võtma sundida. Enne 1923. aasta rahvahääletust kogutud andmete alusel oli gümnaasiumides usuõpetuse õppijaid ja õppida soovijaid 73,3% kõigist õpilastest, algkoolides 64,6% õpilastest.74 Peale algkoolide seaduse võttis Riigikogu 1922. aasta lõpus vastu avalikkude keskkoolide seaduse, kus esines samuti fraas „ilma usuõpetuseta”.75 Pille Valk. „Kirik ja ristiusu kriitika kooli usuõpetuse üle toimunud vaidlustes 1920. aastate alguse Eestis. – Kleio. Ajaloo ajakiri, 2 (20) 1997, 33–36.

71

Haridusministeeriumi jõulukink koolidele. Kaja, nr 264, 17.12.1920, 2.

72

Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999. Koostanud Jaan Toomla. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1999, 151.

73

Jürgenson, Usuõpetuse seisukorrast ja korralduskäigust alg- ja keskkoolides Eesti aja algusest käesoleva ajani, 28.

74

Riigi Teataja, nr 155/156, 16.12.1922, 749. Avalikkude keskkoolide seadus (7.12.1922. a).

75

40

See seadus pidi kehtima hakkama 1. augustil 1923. aastal, aga enne viidi ühiskondliku surve tõttu läbi noore riigi ajaloo esimene rahvahääletus.

Gümnaasiumides ei jõudnud usuõpetuse andmise piirangud kehtima hakata, nii et tegelik muutus puudutas üksnes algkoolide seadust. Vaidlused Riigikogus avalike keskkoolide seaduse üle peeti võrreldes algkoolide seaduse üle toimunud aruteludega veelgi teravamas toonis.76

Tee rahvahääletuseni algas 1922. aasta suvel, juba enne avalike keskkoolide seaduse vastuvõtmist, kui Kristliku Rahvaerakonna rühm esines Riigikogu juhatuse ees arupärimisega referendumi tingimuste kohta ja hakkas suve lõpus tegelema allkirjade kogumisega rahvahääletuse algatamiseks. Hääletusele sooviti panna avalike algkoolide seadus ja selle teises paragrahvis esitatud nõue, et algkool on usuõpetuseta. See sooviti asendada koolidele kohustusliku, ent õpilastele ja õpetajatele vabatahtliku usuõpetuse õpetamisega.

Tõenäoliselt sooviti algkooliseadust rahvahääletusele pannes mõjutada ka avalike keskkoolide seaduse menetlemist Riigikogus, ent seda ei suutnud Kristlik Rahvaerakond teha, nii et kui seadus Riigikogu täiskogu ette jõudis, lükati Kristliku Rahvaerakonna ettepanekud lisada vabatahtlike õppeainete nimekirja ka usuõpetus, napi häälteenamusega tagasi.77 Rahvahääletuse eel asusid usuõpetuse toetajad avalike algkoolide muutmise toetuseks allkirju koguma. Nõutava 25 000 allkirja asemel suutis Kristlik Rahvaerakond seadusemuudatuse algatamiseks koguda 88 879 inimese toetusallkirja. Riigikogu pidi otsustama, kas ettepanekuga nõustuda ja avalike algkoolide seadust muuta, või hääletada ettepanek maha. Eitavale otsusele järgnenuks rahvahääletuse korraldamine. 19. detsembril 1922. aastal otsustaski Riigikogu rahvaalgatuse korras esitatud usuõpetuse algkoolidesse tagasi toova seaduseelnõu häältega 29 poolt ja 39 vastu tagasi lükata.78 1923. aasta veebruaris toimunud rahvahääletusele eelnes mitme kuu pikkune kampaania. Eriti innukalt võttis asja ette Kristlik Rahvaerakond, kelle saadikud korraldasid usuõpetuse toetuseks suure üleriigilise turnee.

1923. AASTA RAHVAHÄÄLETUS JA USUÕPETUSE ÕPETAMINE ÜLDHARIDUSKOOLIDES

Valk. Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos, 24–26.

76

Jaak Valge. „Tee esimese rahvahääletuseni”. – Tuna 4/2016, 65.

77

Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 34–35.

78

41

42

Hääletusel osales 461 005 inimest, usuõpetuse poolt anti 328 369 häält ja vastu 130 476 häält. 2160 sedelit oli rikutud ja kehtetud. Seega toetas ligi 72% osalejaid usuõpetuse viimist tagasi koolide õppekavasse. Rahvahääletuse tulemusena otsustati, et usuõpetus tuleb koolidesse tagasi viia.

Seadustest tuli kustutada fraasid, et kool on ilma usuõpetuseta ja asendada see põhimõttega, et usuõpetus on nii õpetajatele kui ka õpilastele vabatahtlik. Keskkoolide seadusse lisati, et õpilastele ja õpetajatele on õppeaine küll vabatahtlik, aga koolidele on usuõpetus sunduslik aine.

Ekslik oleks arvata, et kirikud ja usulised ühendused olid rahvahääletusel ühtsed ja sama asja eest väljas – see polnud sugugi nii. Hiiumaal, Saaremaal, Lääne-Eestis ja Pärnumaal oli palju neid, kes hääletasid usuõpetuse koolidesse viimise vastu ja mõnes vallas ületas vastaste arv usuõpetuse toetajate oma. Selle põhjused ei peitunud aga mitte kriitilises suhtumises usuõpetuse vajalikkusesse, vaid hoopis kartuses, et usuõpetus on luterlikku laadi, seotud luteri kirikuga ja seetõttu pidasid vabakoguduste ja õigeusu kiriku liikmed rahvahääletust luteri kiriku kavaks viia kooliõpilasteni oma usutõed.79 1923. aasta juunis täpsustas Vabariigi Valitsus, et usuõpetus on koolidele kohustuslik, kui seda soovib algkoolis õppida vähemalt 15 last, kusjuures eri vanuserühmi ja klasse võis ühendada. Gümnaasiumiosas piirmäärasid täpsustati samuti ja osavõtjate arv pidi olema vähemalt 12 ning mitme klassi õpilasi võis ühendada.80 1923. aasta oktoobris kinnitas haridusminister algkoolide usuõpetuse kava, mille koostamise eest vastutas teoloogiharidusega Tartu ülikooli pedagoogikaprofessor Peeter Põld. Õppekava oli koostatud põhimõttel, et usuõpetuse aluseks on ristiusk ja õppekava on üldine kõigile, kes seda õppida soovivad. Õppekava oli interkonfessionaalne. Konfessionaalseid eriõppekavu esialgu ei koostatud, aga kui klassis olid ühe konfessiooni esindajad ülekaalus, lubati nende konfessiooni eripärasid siiski süvendatult tutvustada. Ühtlasi määras haridusministeerium kindlaks, et usuõpetus peab olema õpilase koolipäeva esimene või viimane tund ja rühma suurus peab olema vähemalt kümme õpilast. Usuõpetust õpetati lapsevanemate otsuse alusel ja seetõttu saadeti kohe pärast rahvahääletust laiali küsimustelehed, et vanemad saaksid oma otsusest teada anda. Vanemate seisukohti Veiko Vihuri. „Kiriklikud olud ja konfessioonidevahelisd suhted Karja kihelkonnas viimase 150 aasta jooksul”. – Kleio. Ajaloo ajakiri, 2 (20) 1997, 23; Riho Saard. „Usu ja kiriku lugu”. – Hiiumaa. Loodus, aeg, inimene. Kärdla: Hiiumaa Teabekapital, 2015, 1059.

79

Ferdinand Jürgenson. „Usuõpetuse seisukorrast ja korralduskäigust alg- ja keskkoolides Eesti aja algusest käesoleva ajani”. II osa. – Usuteadusline Ajakiri, 2, 1927, 90.

80

43

tuli arvestada ka usuõpetaja isiku suhtes. Kui klassis oli kirikliku kuuluvuse järgi ühtlane koosseis, pidi ka õpetaja olema selle konfessiooni liige. Samas oli oma usu kasuks kihutustöö tegemine õpetajatele rangelt keelatud. Samuti ei tohtinud halvustavalt käsitleda teisi konfessioone ja religioone. Õppekava selgituse juures rõhutati, et õppeaine eesmärk on äratada ja kasvatada üksteisest arusaamist. Usuõpetuse eesmärk polnud mitte ainult teadmisi edasi anda, vaid usulis-kõlbeliste tunnete selgitamine ja süvendamine.81 Gümnaasiumide õppekava koostas 1924. aasta sügiseks haridusministeeriumi ettepanekult praktilise usuteaduse professor ja Eduard Tennmanni koostatud usuõpetuse õpik. toonane Tartu Ülikooli prorektor Johan Piltide autoriks on kunstnik Eduard Wiiralt.

Kõpp. See kinnitati ja jõudis koolidesse 1925. aastal.82 Et usuõpetuse õpetamine oleks kvaliteetne, alustas haridusministeerium juba 1923. aasta suvel usuõpetuse kursuste korraldamisega. Esimene koolitus peeti Narvas ja alates 1924. aastast muutus täiendusõpe plaanipärasteks ning selle organiseerimisega hakkas tegelema Tartu Ülikool.

Koolipalve suhtes võttis ministeerium pärast rahvahääletust seisukoha, et kuna usuõpetuse õppijaid on üle 86% õpilastest, tuleb neis koolides, kus õpetatakse usuõpetust, sisse seada ka hommikupalve. Selleks määrati kindlaks kord, et isetegevust pidurdada. Hommikupalve pidi koosnema laulust, lühikesest palvest ja vaheldusena võis usuõpetaja esineda ka mõne noorte hingeelule vastava mõttega. Palve ei tohtinud kesta üle kümne minuti.

Palvest osavõtmine oli kohustuslik neile, kes õppisid usuõpetust. Samuti rõhutati, et õpilaste suhtes, kes usuõpetust ei õpi, ei tohi rakendada mingit sundi ei usuõpetuse tundidest osavõtmiseks ega hommikupalvel osalemiseks. 1926. aasta jaanuaris paluti koolidel endid varustada piiblitega, nii et igas alg- ja keskkoolis oleks vähemalt 10–15 piiblit.83 Valk, Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos, 75–77.

81

Priit Rohtmets. Rektor Johan Kõpp. Tallinn: Aasta Raamat OÜ, 2007, 39.

82

Valk, Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos, 95–96.

83

44

Ehkki usuõpetuse kooliprogrammidesse viimine sujus kõigi asjaosaliste hinnangul väga sujuvalt, kostus usuõpetuse referendumi järel usuõpetuse õpetamise kohta ka üksikuid kriitilisi sõnavõtte. Probleeme valmistas nii usuõpetuse sisu kui ka fakt, et usuõpetust vabatahtliku ainena üldhariduskoolides üldse õpetati. Nii näiteks arvustas 1926. aasta alguses Riigikogus Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei saadikurühm haridusministeeriumi käitumist, väites, et ministeerium ei tee piisavalt usuõpetuse vabatahtlikkuse põhimõtte kaitsmiseks. Toona oli haridusminister luteri kiriku pastor Jaan Lattik, kes ütles, et ministeeriumisse pole laekunud ühtegi kaebust ja avaldas imestust, et usuõpetuse õpetamise koolidesse viimine oli sujunud sedavõrd ladusalt ja rahumeelselt.84 1925. aastal pöördus Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander (Paulus) (1872–1953) Vabariigi Valitsuse poole ja väljendas muret, et usuõpetus oli kujunenud usulise enamuse ehk luterluse konfessionaalsete usutõdede edasiandmiseks. Sellele oli eelnenud tüli ajakirjanduse veergudel, mille oli põhjustanud Päevalehes ilmunud artikkel, kus viidati luteri kiriku seadusandliku võimu – kirikupäeva istungil kõlanud pilkavale kommentaarile õigeusklike kohta. Metropoliit Aleksander pöördus sel teemal ka isiklikult piiskop Kuke poole, kes vastas, et tema polnud õigeusklikele hinnangut andnud, süüdistades ajakirjandust vassimises.85 Sellele vaatamata pöördus metropoliit Aleksander seejärel Vabariigi Valitsuse poole, mille haridusminister oli taas Kristlikku Rahvaerakonda kuuluv luteri vaimulik, Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor ja hilisem luteri kiriku piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Minister lükkas 1925. aasta detsembris metropoliidile saadetud kirjas etteheited tagasi ja sellega see tüli ka piirdus.86 Metropoliit Aleksandri selgituste kohaselt tundsid eestlastest õigeusklikud end haavatuna, sest nad tajusid et riik kohtleb luterlasi ja õigeusklikke ebavõrdselt, eelistades luterlasi.87 1929. aastal haridusministeeriumi juurde kokku kutsutud usuõpetuse korraldamise komisjoni kuulusid nii luteri kui ka õigeusu kiriku esindajad. Õigeusu kiriku seisukoht oli 1929. aastal toimunud kiriku täiskogul usuõpetuse suhtes endistviisi kriitiline ja see kirik tegi sinodile ülesandeks Ibid., 39.

84

Priit Rohtmets. „Luterliku kiriku oikumeenilised suhted”. – Eesti oikumeenia lugu.

Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 33.

85

Ferdinand Jürgenson. „Usuõpetuse praegusest seisukorrast meie koolides”. – Usuteaduslik Ajakiri, 3, 1927, 126.

86

Eesti õigeusu kiriku soovid. Kaja, nr 276, 12.11.1925, 4.

87

45

teha ettepanekuid nii tundide korralduse kui ka sisu kohta.88 Komisjoni ülesanne oli retsenseerida usuõpetuse õpikuid, milles olid peale konfessioonide vahelisele osale ka konfessionaalsed eriosad.

Kuigi põhiseadusega olid kiriku ja riigi suhted kindlaks määratud ja Riigikogu oli KIRIKU JA RIIGI vastu võtnud terve hulga seadusi, millega SEGAKOMISJONI kirikud vabastati avalikest ülesannetest ja MOODUSTAMINE varadest, ei lahendanud see lõplikult endise JA SELLE TÖÖ Vene riigi seaduste alusel tegutsevate luteri ja õigeusu kirikute olukorda. Kuigi riik oli andnud kirikute tegevuse korraldamiseks küll üksikud määrused ja kirikud olid kehtestanud oma põhikirjad, mille kohaselt oli neil enesekorraldusõigus, olid mõlemad kirikud sellele vaatamata siiski seotud ka Vene riigi aegsete seadustega. See tekitas segase olukorra ja sundis kirikujuhte mitu korda pöörduma selgituste saamiseks kas siseministeeriumi või Vabariigi Valitsuse poole. Just segaduste lahendamiseks tegid luteri kiriku konsistoorium 16. märtsil ja õigeusu kiriku ülempiiskop Aleksander 18. märtsil 1921. aastal ettepaneku kutsuda kokku riigi ja kiriku ühiskomisjon, kes määraks kiriku ja riigi suhted lõpuks kindlaks ja annaks seadusandjale arutamiseks seda puudutava seaduse eelnõu.89 Mõlema kiriku esindajad kinnitasid esimesel riigi ja usuühenduste ühiskoosolekul 30. märtsil 1921. aastal, et on nõus töötama ühe raamseaduse vastuvõtmise nimel. Koosolekul esitatud seisukohast, et vajaduse korral tuleb kutsuda komisjoni tööst osa võtma ka teiste usuorganisatsioonide esindajad, järeldub, et seadus kavandati kõigi usuorganisatsioonide jaoks.90 Senine usuline maastik oli üleminekuajal kujunenud kahetasandiliseks, kus ühel astmel olid luteri ja õigeusu kirikud, teisel astmel aga kõik teised usuorganisatsioonid, keda riik oli võrdsustanud tavaliste seltsidega ja kes olid end alates 1919. aastast seltsidena ka registreerinud. Nüüd nägid nii riik kui ka usuorganisatsioonid vajadust reguleerida usuorganisatsioonide õiguslik vorm ja tegevus eriseadusega, mis oleks toonud usuühendused taas ühe seaduse alla.

RA, EAA, 1655, 3, 19, 23. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku (Liidu) Täiskogu koosolekute protokollid 19–21. juunil 1929. a.

88

RA, ERA, 14, 1, 722, 2–4. Eesti Evangeeliumi Lutheruse usu Konsistoorium Tallinnas, 16.3.1921; Ap. Õigeusu koguduse Ülempiiskop Aleksander Härra Riigivanemale, 18.3.1921.

89

Riigi ja kiriku vahekorra lahendamine. Tallinna Teataja, nr 96, 29.4.1921, 1.

90

46

Pastor Theodor Tallmeister

Preester Anton Laar

Siseministri korraldusel kogunenud esimesel komisjoni tööd ettevalmistaval koosolekul osales õigeusu kiriku esindajana Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku eestseisja preester Anton Laar ja luteri kiriku esindajana Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister. Kohtumisel paluti valitsusjuhil komisjon ametlikult moodustada, otsustati kutsuda selle istungitest osa võtma ka teiste ministeeriumide esindajad ja pandi ette, et kahest suuremast kirikust mõlemast tuleks kutsuda sõnaõigusega veel kaks esindajat. Samuti peeti vajalikuks kutsuda vajaduse korral komisjoni istungitele ka teiste usuühenduste esindajaid. Vabariigi Valitsus kinnitas segakomisjoni 27. aprillil 1921. aastal ja see alustas tööd.91 Lõpuks lisandus luteri ja õigeusu kirikust siiski ainult üks lisaliige, kes võttis komisjoni töös osa sõnaõigusega.92 Oma seisukohti käisid komisjonis esindamas ka juudi kogukonna, katoliku kiriku, evangeeliumi kristlaste,

RA, ERA, 31, 3, 15373, 3–4. Protokoll nr 1. Siseministri käsul 30. märtsil 1921. a asutatud Segakomisjoni riigi ja kiriku vahekorra lahendamise asjus koosolek 14. aprillil 1921. a; Vabariigi Valitsuse otsus 27. aprillist 1921. a.

91

RA, ERA, 14, 1, 722, 7–8. Friedrich Akel Usuasjade Osakonnale Siseministeeriumi juures, 8.4.1921, EAÕKi sinodi liige Preester Johannes Teiss Siseministeeriumi Administratiivaasjade Peavalitsuse Usuasjade Osakonnale, 2.4.1921.

92

47

vennastekoguduse, baptistide, seitsmenda päeva adventistide ja metodistide esindaja. 11. veebruaril 1922. aastal otsustas komisjon seaduseelnõu parlamenti saata.93 Kirikute komisjonile aruteluks esitatud ettepanekud peegeldasid soovi mitu usuühendustele Asutavas Kogus ja Riigikogus langetatud kahjulikku otsust ümber vaadata. Nii näiteks avaldasid kirikud 1921. aasta suvel soovi võtta kirikumaade asjus vastu lisaseadus, millega oleks kogudustele ja kloostritele jätnud alles 50 hektarit maad ühes hoonetega. Kogudustele oleks seadusega jäetud õigus vahetada kaugemal olevad maad riigimaade vastu ning võõrandatud maade ja inventari eest pidanuks riik maksma õiglast tasu, mille kohta soovitati vastu võtta eriseadus ja teha seda esmajärjekorras. Pärast maaseaduse vastuvõtmist oli jäänud püsima ebaselge olukord. Kirikutel puudus kindlus, kui kauaks kogudused maad kasutada saavad, sest ehkki neil oli maakasutamise eelisõigus, võis põllutööministeerium oma äranägemise järgi maid riigistada ja kogudustelt võõrandada.94 Seda oli mitmel pool Eestis ka juba tehtud. Tõenäoliselt just maade riigistamise tõttu oli baptistide, metodistide ja evangeeliumi kristlaste komisjonile esitatud ühiste ettepanekute seas nõue, et nende vara tuleb pidada eraomandiks ja seetõttu on nende valitsemine usuorganisatsioonide õigus, millesse riigil pole õigust sekkuda.95 Õigeusu kirik oli 1921. aasta kevadel toimunud täiskogul nõudnud ka õigust sõlmida kodanlike perekonnaseisuametitega võrdsetel alustel perekonnaseisutoiminguid. Seda soovisid oma ühisettepanekus ka baptistid, metodistid ja evangeeliumi kristlased. Samuti nõudsid nii nemad kui kahe suure kiriku esindajad vaimulike vabastamist sõjaväeteenistusest.

Sellele oli 1920. aasta põhiseadus mäletatavasti lõpu teinud. Kõik usulised ühendused soovisid vabadust usuharidust edendada ja kooli usuõpetuse jätkumist. Eraldi nõudis õigeusu kirik, et jätkataks Tartu Ülikoolis vaimulike koolitamisega. Ka mainis õigeusu kirik lisaks maade küsimusele ka muret koolide võõrandamise pärast.

Küsimusi valmistas ka riigi rahalise toetuse jätkumine kirikutele. Seni oli riik perekonnaseisuasjade haldamise tõttu luteri ja õigeusu kirikute juhtkondi neile palgamaksmisel toetanud. Samas oli teada, et kirikuid Ibid., 62. Akt. Vabariigi Valitsuse otsuse põhjal 27. aprillist 1921. a riigi ja kirikute vahekorra arutamiseks asutatud komisjon.

93

Meie kirikumaade ja koolimajade küsimus. Uus Elu, nr 9, 1921, 68–69.

94

RA, ERA, 14, 1, 722, 31. Eestimaa Piiskoplik Methodiste Koguduste Ühenduse, Baptisti Koguduste Ühenduse ja Jeesuse Kristuse Evangeliumi Koguduse seaduse eelnõu, kiriku ja riigi lahutamise puhul.

95

48

hakatakse avalikest ülesannetest vabastama. 1921. aasta juunis toimunud iga-aastasel kirikupäeval võttis luteri kirikupäev pärast tormilisi sõnavõtte vastu otsuse lisada kiriku ülalpidamise seadusesse deklaratiivsena mõeldud säte, et riik osaleks kiriku ülalpidamises ka tulevikus. See otsus sündis vaatamata õpetaja Theodor Tallmeistri sõnavõtule, et riigi ja kiriku segakomisjonis valitsenud meeleolu oli selliste nõudmiste esitamiseks väga ebasoodus. Tallmeistri sõnul jäid sellised deklaratsioonid komisjonis lihtsalt vastuseta. Tal oli õigus.96 Komisjoni töö tulemusena sündinud seaduseelnõusse jäädvustati küll usuühenduste eriarvamus matmispaikade kohta, aga muid võimalusi eelnõu ei kajastanud.97 1921. aasta sügisel jõuti ühele poole seaduseelnõu esimese lugemisega, mille pealkiri, lähtudes komisjoni kokkukutsumise eesmärgist, oli riigi ja kiriku lahutamise seadus. Peale eespool mainitud teemade tekitas riigi ja kirikute esindajate vahel põhimõttelisi erimeelsusi surnuaedade staatus, millele pühendati mitu koosolekut. Surnuaedade kohta polnud Riigikogu veel uut seadust andnud ja ehkki sel teemal oli ettevalmistused toimunud, oli komisjonis langetatud otsus siiski suunda andev. Vene riigis kehtinud korra kohaselt haldasid surnuaedu kogudused. Kirikute esindajad nõudsid, et senised kirikute hallata olnud surnuaiad jääksid koguduste omandisse ja nende inimeste tarvis, kes kogudusse ei kuulu, on kohalikud omavalitsused kohustatud asutama uusi surnuaedu. Küsimus jäi esialgu lahtiseks, sest üksmeelt ei olnud.

Ka kirikuesindajad ei jõudnud ühisele arvamusele, et kas seni, kui avalikud surnuaiad asutatakse, lubatakse kirikusse mittekuuluvaid inimesi koguduste kalmistutele matta või mitte. Kui õigeusu kiriku esindaja pidas sellist lahendust ajutiselt võimalikuks, polnud luteri kiriku esindaja koguduse surnuaeda matmisega ilma jumalasõnata nõus.98 1922. aasta veebruaris kolmanda lugemise läbinud seaduseelnõus surnuaedade küsimuses üksmeelele ei jõutudki ja nii jäädvustati komisjoni liikmete enamushäältega Riigikogusse saadetud eelnõus ka kirikute eriarvamus. Kirikute esindajad pidasid õigeks, et koguduste surnuaiad jäävad nende kasutada ja omavalitsustel on õigus asutada juurde uusi avalikke surnuaedu ja see peab sündima aasta aja jooksul. Seni võis surnud inimese,

EELKKA, Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku II kirikupäeva protokoll Tallinnas, 14. 15. ja 16. juunil 1921, 6p.

96

Seadus kirikute ja usuühingute kohta. Päevaleht, nr 236, 27.9.1922, 2.

97

Riigi ja kiriku vahekorra. Uus Elu, nr 10, 1921, 73–74.

98

49

kes kirikusse ei kuulunud, matta kiriku hallatavale kalmistule.99 Komisjoni enamik asus toetama põhimõtet, et surnuaiad peavad olema avatud kõigile inimestele sõltumata nende usutunnistusest ja kirikusse kuulumisest või mittekuulumisest (§d 16–18). Seega mõisteti koguduste surnuaedu kogukondlike matmispaikadena, mis muutusid nüüd avalikeks kalmistuteks ja sellega seoses sätestati seaduseelnõus selge sõnaga, et kirikutel ja usuühendustel oli keelatud takistada matta neid, kes nende kirikusse ei kuulunud.100

10. oktoobril 1922. aastal jõudis seaduseelnõu Riigikokku esimesele lugemisele. Seda menetlenud parlamendi üldkomisjonis oli sellele antud uus nimi – seadus kirikute ja usuühingute kohta.101 24. oktoobril 1922. aastal teise lugemise lõppedes tegi sama ettepaneku ka komisjoni aruandja, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindaja Anton Palvadre. Sellega seaduseelnõu menetlemine Riigikogus selleks korraks ka lõppes ja uuesti võeti seadus päevakorda mõned aastad hiljem.

Eelnõu kohta Riigikogu täiskogu istungil esitatud kriitika puudutas nelja teemat: 1) seaduses esitatud terminoloogiat ehk teisisõnu küsimusele, kas oleks vaja selgitada termineid „kirik” ja „ususelts” või „usuühing” põhjalikumalt, kui seda on seaduses tehtud ja kas „ühing” on üldse õige mõiste, või peaks eelistama terminit „selts” või hoopis mõistet „usuühendus” nagu Jaan Tõnisson seaduse teise lugemise käigus ette pani; 2) kirikute ja usuühingute (ususeltside) keskjuhatuste ja vaimulike suhtes esitatud Eesti kodakondsuse nõuet, mille vastu protestis siinse rootslaste kogukonna esindaja, Kristliku Rahvaerakonna rühma liige Hans Pöhl; 3) kirikute ja usuühingute (ususeltside) registreerimist ja selles suhtes tekkinud diskussiooni, milles aruandja väitis, et kirikud ja usuühingud nõuavad oma traditsioonide ja iseloomu tõttu suuremat hoolt ja seetõttu tegelegu ka nende registreerimisega siseministeerium, mitte rahukogu; 4) lahkarvamusi koguduste ja keskvalitsuse suhete, sh kinnisvara puudutavate küsimuste KIRIKU JA RIIGI LAHUTAMISE SEADUSE MENETLEMINE RIIGIKOGUS 1922. AASTAL

RA, ERA, 14, 1, 722, 69. Kiriku esitajate ettepanek surnuaedade asjus.

99

Ibid., 74. Riigi ja kiriku lahutamise seadus.

100

Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu üldkomisjoni ühise seletuskirja kohaselt oli seaduseelnõu pealkiri endistviisi riigi ja kiriku lahutamise seadus. I Riigikogu protokollide lisad. I–IX istungjärk. Tallinn: Täht, 1923, vrg 1287–1294.

101

50

kohta.102 Mäletatavasti oli Ajutine Valitsus andnud luteri kiriku kogudustele õiguse oma varaga talitada, nüüd aga oli selleks vaja keskvalitsuse luba.

See pälvis tõsist kriitikat nii Riigikogu täiskogu vasakult kui ka paremalt poolt. Kristliku Rahvaerakonna esindaja Oskar Amber oli oma väljaütlemistes eriti vali ja lausus otsesõnu, et kärpides koguduste õigusi, tahetakse seadusega jälle luua „paawsti ja pappide võimu riigis”.103

Samal ajal kiriku ja riigi suhteid reguleeriva raamseadusega jätkas parlament tööd mitme teise seaduse kallal, millega anti ABIELUSEADUS kiriku senised avalikud ülesanded üle riigile. Üks oluline valdkond olid perekonnaseisuasjad. Abieluseadus oli esimene samm perekonnaasjade vabastamisel kiriku järelevalve alt. See oligi vastuvõetud seaduse üks peamisi tulemusi – seni kirikute sõlmitud abielu muutus nüüd riigi tsiviilõiguslikuks toiminguks.

Varem kehtinud seadused oli olnud kooskõlas usuühenduste usuliste ja kõlbeliste tõekspidamistega, edaspidi reguleeris seadus ühtmoodi aga nii nende elu, kes kuulusid kirikusse, kui ka nende oma, kes ei kuulunud ühtegi usuühendusse, või soovisid, et abielu olekski ainult ilmalik asi. Neil oli nüüd võimalik abielusid sõlmida kohalike omavalitsuste juures ja vähemalt suuremate omavalitsuse juurde selline võimalus tõepoolest ka loodi.104 Usuorganisatsioonide kõlbelised normid ei mänginud lahutuste puhul enam rolli. Samal ajal jäi kehtima ka õigus end kiriklikult laulatada, ent see kehtis ainult perekonnaseisuseaduse vastuvõtmiseni 1925. aastal. Ka

Kodune laulatus, mille viib läbi luteri kiriku õpetaja Edgar Hark

I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid Nr. Nr. 143–184, vrg 645–667; vrg 851–859.

102

I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid Nr. Nr. 143–184, vrg 654.

103

Perekonnaseisu seadus. Kaja, nr 225, 29.9.1922, 3.

104

51

olemasolevad perekonnaregistrid jäid seni endistviisi kirikute hallata, kuid et omavalitsuste juures oli samuti võimalus abielu sõlmida, peeti nendegi juures omaette perekonnaseisuregistrit. Seaduse esimeses paragrahvis sätestati, et see seadus kehtib kõigile Eesti elanikele sõltumata nende usust.

Abielulahutuste üle otsustas kohus.105

Kui abieluseadus reguleeris vaid abielu ja lahutuse läbiviimist, puudutas 1925. aasta PEREKONNASEISU oktoobris Riigikogus esimesele lugemisele SEADUS JA jõudnud perekonnaseisuseadus ka kõiki teisi MATMISPAIKADE perekondlikke toiminguid. Eelnõu oli arutSEADUS lusel samal ajal matmispaikade seadusega ning usuühingute ja nende liitude seadusega.

1925. aastal vastu võetud seaduste vaim oli seesama, mis seisuste kaotamise seaduse ja maaseaduse puhul, otsiti parlamendis erinevalt varasemast nüüd siiski suuremat tasakaalu. Nii näiteks säilis perekonnaseisu seaduses isegi järjepidevus, kui vaimulikele jäeti õigus tegutseda perekonnaseisuametnikena. Tõsi, see tekitas 1920. aastate teisel poolel usuorganisatsioonide ja riigi suhetes palju paksu verd, sest vaimulikele perekonnaseisuametnike ülesannete andmine valmistas neile rohkesti tööd, jättes nad samal ajal omavalitsuse ja siseministeeriumi järelevalve alla, ja seetõttu koormati neid kõiksugu lisaülesannetega, mille eest neile palka ei makstud. Vaimulikest perekonnaseisuametnikele oli vastumeelt, et nad pidid registreerima ka nende inimeste perekondlikud toimingud, kes usuorganisatsioonidesse ei kuulunud.

Perekonnaseisuseaduse puhul jätkati juba abieluseadusega võetud kurssi anda perekondlike toimingute ülesanded kohalikele omavalitsustele. Ehkki selle põhimõtte suhtes valitses peaaegu kõigi parlamendi erakondade seas üksmeel, erinesid seisukohad usuorganisatsioonide elluviidavate perekonnaseisutoimingute tunnustamise ja olemasoleva perekonnameetrika saatuse üle.

1925. aastal Riigikogus arutlusele tulnud eelnõu kohaselt pidas iga Eesti Vabariigi kodaniku kohta „perekonnakirju” omavalitsus, kus inimene alaliselt elas (§ 1). Sellesse perekonnaregistrisse kanti kõik isiku perekonnaseisu muudatused sünnist surmani (§ 2). Perekonnaseisuametnikeks loeti 105

Riigi Teataja, nr 138, 11.11.1922, 669–672. Abielu seadus.

52

Matus Palamuse kihelkonnas. Sarga ääres on õpetaja August Westrén-Doll

valdades ja alevites kohalikud alevi- või vallasekretärid, linnades linnasekretär või mõni linnavalitsuse selleks määratud liige ning suuremates linnades ka selleks eraldi tööle võetud perekonnaseisuametnik. Peale nende võisid perekonnaseisuametnikena tegutseda ka selliste kirikute ja usuühingute vaimulikud, kes olid seda tööd ka juba enne perekonnaseisu seaduse vastuvõtmist teinud. Teiste usuorganisatsioonide vaimulikel oli samuti õigus perekonnaseisuametniku volitusi taotleda, ent neil tuli selleks taotleda luba Vabariigi Valitsuselt. Perekonnaseisuametnike-vaimulike registreerimisega tegeles usuühingute või nende liitude keskvalitsuste ettepanekul siseministeerium. Perekonnaseisuametnikud pidid olema Eesti kodanikud, neil pidi olema vähemalt 6klassiline haridus ja riigikeele oskus.106 Usuühenduste vaimulikele perekonnaseisutoimingute elluviimisel piiranguid ei seatud ja nad võisid toimetada kõiki perekonnaseisuasju – selles mõttes olid vaimulikud nagu kõik teised perekonnaseisuametnikud.107 Seadus hakkas kehtima 1. juulil 1926. aastal. Üleminekuga vanalt korralt uuele pidid seni perekonnaseisuregistreid hallanud usuühingud kolme kuu jooksul seaduse jõustumisest registrid siseministeeriumile üle andma. See kohustus jagas usuühingud ametikandjate alusel kahte leeri, sest üleandmiskohustus oli ainult neil usuühingutel, mille ametikandjad perekonnaseisu seaduse alusel perekonnaseisuametnikeks ei hakanud.108 Riigi Teataja, nr 1919/192, 11.12.1925,1089–1090. Perekonnaseisu seadus.

106

Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 57–58.

107

Riigi Teataja, nr 1919/192, 11.12.1925, 1093–1094. Perekonnaseisu seadus.

108

53

Rahvuslik-Vabameelse partei juhatus ja riigikogu saadikurühm. Tagareas paremalt teine õpetaja Theodor Tallmeister. Esireas keskel erakonna juht aseadmiral Johan Pitka.

Vaatamata seaduses sätestatud tähtajale, järgnes seaduse jõustumisele tegelikult mitme aasta pikkune üleminekuperiood.

Sama suured ümberkorraldused järgnesid matmispaikade seaduse vastuvõtmisele 29. oktoobril 1926. aastal, millega muudeti sajanditepikkust korda, mille kohaselt oli valdav osa kalmistutest kuulunud kogudustele.

Nüüd said neist avalikud matmispaigad.

Varem olid kogudused surnuaedade omanike ja haldajatena matnud kalmistutele oma koguduse liikmeid. Kalmistuid oli mitut liiki: esmalt koguduste kalmistud, siis ühe piirkonna ehk kihelkonna kalmistud, linnades linnakalmistud ja viimaks erakalmistud, mis tavaliselt kuulusid jõukamatele perekondadele.

1920. aastate keskel elluviidud reformi tulemusena tekkis täiesti uus olukord, sest avalikesse matmispaikadesse võis, erinevalt varasemast, matta mistahes uskkonna liikmeid, ent neidki, kes ei olnud kuulunud ühegi usukogukonna liikmeskonda (§ 2). Usulistele ühendustele anti õigus asutada siseministri loal uusi kalmistuid ja need loeti erakalmistuteks, kuhu matmiseks said usulised ühendused kehtestada oma reeglid (§-d 3 ja 5). Avalike kalmistute haldamine jäi siiski ka edaspidi koguduste kätte, ehkki nüüd oli neil õigus sellest omavalituse kasuks ka loobuda.

Mõnel üksikul korral, näiteks Kihnus, seda ka tehti.109 Siseminister võis RA, ERA, 14, 1, 1379, 103. Protokoll Kihnu kiriku nõukogu koosoleku üle 9/I. 1929. aastal.

109

54

kokkuleppel tööhoolekandeministriga anda määrusi matmispaikade asutamistingimuste, ülalpidamise, tervishoiunõuete, järelevalve ja kasutamise ning maksude kohta (§ 9).110 1926. aasta augustis andis siseminister matmispaikade määruse, millega nähti ette matmispaikade asutamistingimused ning juhised kalmistutasude maksmise, järelevalve tegemise ja surnuaedade kasutamise kohta.

Määruses fikseeriti küll, et avalikele matmispaikadele võib takistamata matta kõigi usuliste ühingute liikmeid ning samuti neid, kes usulistesse ühingutesse ei kuulunud, kuid viimaste suhtes lisati, et nad tuleks võimalusel matta selleks eraldi määratud kohtadele (§ 14). Peale selle anti usulistele ühendustele õigus keelduda nende hallatavatele matmispaikadele matmast teise usulisse ühingusse kuulunud inimest, kui lähedal oli olemas oma usulise ühenduse kalmistu (§ 15). Kokkuvõttes oli see usulistele ühendustele vastutulek, sest nad said õiguse matta eraldi paikadesse need, kes nende liikmeskonda ei kuulunud, ja nõuda, et teiste usuliste ühingute liikmed maetaks mujale.111

1925. aasta novembris võttis Riigikogu USUÜHENDUSTE vastu kiriku ja riigi suhteid reguleeriva usuJA NENDE LIITUDE ühingute ja nende liitude seaduse.

SEADUSE ARUTELU 1924. aasta detsembris, pärast kommunisRIIGIKOGUS tide mässu, mille järel oli senine Friedrich 1925. AASTAL Akeli juhitud Kristliku Rahvaerakonna vähemusvalitsus tagasi astunud, nimetas järgmine riigivanem Jüri Jaakson Riigikogu ees uue valitsuse sammudest kõneldes vajadust seada kiriku ja riigi suhted õiguslikule alusele.112 Valitsuse soov tegutseda andis otsustava tõuke, et 1922. aastal üldkomisjoni tagasi saadetud usuühinguid puudutav eelnõu oli juba 1925. aasta kevadel Riigikogu päevakorras. Ajapuudusel lükkus selle arutelu aga siiski oktoobrsse, mil parlament suvepuhkuse järel taas tööd alustas.

20. oktoobril 1925. aastal alanud seaduseelnõu teise lugemise käigus tehti sellesse mitu olulist muudatust. Redaktsioonilise parandusena Riigi Teataja, nr 171/172, 6.11.1925, 1010. Matmispaikade seadus.

110

Riigi Teataja, nr 67, 7.9.1926, 850–851. Siseministri määrus 31. aug 1926. a matmispaikade asutamistingimuste ja tarvitamise, maksude, järelvalve ja korraldamise ning tervishoidlikkude nõuete, samuti sulutud matmispaikade edaspidise kasutamise kohta.

111

Erik Salumäe. Riigi ja kiriku õiguslikud vahekorrad Eestis 1917–1925. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna diplomitöö. Tartu: 1994, 66.

112

55

asendati seaduse nimes sõnad „usutunnistuslikkude ühingute” sõnaga „usuühingute”, seega sai selle uueks nimeks „Usuühingute ja nende liitude seadus”. Sellise nimega võeti seadus ka vastu. Tallmeister tegi ettepaneku eemaldada seaduseelnõu §-st 15 viide, mille järgi pidanuks usuühingute liitu kuuluvate usuühingute õpetuslik alus ja sunduslikud usutalitused olema ühesugused. 15. peatükk määras kindlaks, mis andmed peavad olema usuühingute ja nende liitude põhikirjades. Tallmeistri sõnul polnud riigi seisukohast vähimatki põhjust teha takistusi selliste usuühingute liitumiseks, mille usutalituste või õpetuse aluste puhul on detailides erinevusi. Hääletuse tulemusena võeti § 15 vastu Tallmeistri parandusega.113 Omajagu palju vaieldi seaduse § 24 üle, milles kirjeldati usuühingute ja nende liitude registreerimist. Seadus tegi vahet usuühingutel ja nende registreerimisel ning juba tegutsevatel usuühingutel ja nende liitudel, mille registreerimine toimus mõnevõrra teisel kujul ja teiste tähtaegade jooksul.

28. oktoobril 1925. aastal alanud eelnõu kolmandal lugemisel püüdis Tallmeister veel viimast korda muuta usuühingute ja nende liitude registreerimise põhimõtteid, et anda eelis usuühingutele, mis võivad koonduda liitu. Tallmeistri ettepanekut aga ei toetatud. Niisiis registreeriti olemasolevad usuühingud küll liitude, täpsemalt liidu keskvalitsuste kaudu, kuid usuühingule jäeti õigus 2/3 peakoosoleku häälteenamusega liidust lahkuda. Seaduse lõppredaktsioon võeti vastu 29. oktoobril 1925. aastal ja seadus jõustus 1. jaanuarist 1926.114

1925. a novembris vastu võetud usuühingute ja nende liitude sea1925. AASTA USUÜHINGUTE dus tõi riigi ja usuorganisatsiooJA NENDE LIITUDE SEADUS. nide suhetesse selguse. Seadusega HINNANGUD PÄRAST fikseeriti, et usuühingud ja nende SEADUSE VASTUVÕTMIST liidud on eraõiguslikud organisatsioonid. Registreerimiskorra, tegevusvabaduse ja järelevalve alusel oli usuühingute tegevus korraldatud laias laastus samamoodi kui tavalistel ühingutel ja seltsidel.

Seaduse vaim oli kooskõlas 1920. aasta põhiseaduse toonase tõlgendusega ja peegeldas Eesti omariikluse algusaastatel valitsenud seisukohti, II Riigikogu. IX istungjärk, protokollid nr 253–302. Tallinn: Riigi Trükikoda, 1925, vrg 365–366.

113

Ibid., vrg 367, vrg 650.

114

56

kuidas riigi ja usuühingute suhted peaksid olema korraldatud. Seaduse tuum kajastub kõige ilmekamalt esimese paragrahvi esimeses kahes lõigus: „Eesti wabariigi kodanikkudel on õigus koonduda usuühingutesse ja nende liitudesse. Riik ei toeta ega anna eesõigust ühelegi usuühingule ega nende liidule”. Sellega anti ühelt pool kõigile inimestele vabadus usuühingutesse kuuluda ja vabadus usuorganisatsioonidel tegutseda ning samamoodi ka õigus neisse organisatsioonidesse mitte kuuluda. Olulise erinevusena oli see vabadus sõnastatud positiivselt, mitte negatiivselt kohustuse puudumisena, nagu oli tehtud 1920. aasta põhiseaduses. Samas sätestati, et usuorganisatsioonide ükskõik milline toetamine on nende liikmete ülesanne ja riik ei eelista ühtegi usuühingut teisele, olgu ta vana või noor, rikas või vaene, suur või väike. Viienda paragrahvi kohaselt oli usuühingutel ja nende liitudel õigus koguda maksu ja küsida usuliste talituste eest tasu.

Riik maksukogumisse ei sekkunud ega võimaldanud usuorganisatsioonidele abi nende liikmetelt tasud sundkorras sisse nõuda. Küll aga tegi riik järelevalvet usuorganisatsioonide vara üle, sest kinnisvara üle kuue kuu rendile andmiseks, võõrandamiseks ning kinnisvara ja kultuurilise vara pantimiseks oli vaja Vabariigi Valitsuse luba (§ 26).

Seaduse kohaselt jagunesid usuorganisatsioonid usuühinguteks ehk kogudusteks ning nende liitudeks ehk ühe ja sama usutunnistuse pooldajaid koondavaks ühenduseks. Sõnu „kirik” ehk usuühingute liit ja „kogudus” ehk usuühing põhimõistetena seaduses ei kohta, ehkki selgitavatena on nad sulgudesse siiski lisatud. Kõigile usuühingutele kehtisid ühesugused reeglid. Ainus erinevus oli seni tegutsevate ja uute organisatsioonide registreerimise kord ja tähtajad. Olemasolevad usuühingud ja nende liidud pidid endid uuesti registreerima kuue kuu jooksul seaduse jõustumisest, seltside ja ühingute seaduse alusel tegutsenud usuühingud ja nende liidud pidid kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest esitama siseministeeriumisse mõnes rahukogus registreeritud põhikirja (§-d 22–23).

Usuühingud ja nende liidud registreeris siseministeerium (§ 13). Seni tegutsenud usuühingute liitu kuuluvate üksikute usuühingute registreerimine korraldati keskselt ehk teisisõnu tegi seda liit, aga kui liidu juhatus ei esitanud mingil põhjusel mõne sellesse kuuluva usuühingu taotlust, oli ka usuühingul endal liitu jäädes õigus pöörduda siseministeeriumi poole registreerimistaotlusega (§ 24). Omaette oli seaduses viidatud ka seni üksikkoguduste ehk usuühingutena tegutsenud koguduste registreerimisviisile. Sellesse kategooriasse kuulusid seaduses näitena toodud katoliku, vanausuliste, juudiusu kogudused. Nende puhul esitas koguduse ehk

57

usuühingu juhatus või eestseisus ise oma põhikirja (§ 24). Usuühingute vara jäi seadusega nende omaks ja seda riik ei võõrandanud. Kui usuühing lõpetas tegevuse, läks tema vara liidule. Olulise täiendusena oli igal usuühingul õigus liidust välja astuda ja 2/3 peakoosoleku häälteenamusega võis lahkuda koos varaga (§ 25). Muus osas usuühingu ja usuühingute liidu omavahelisi suhteid ei reguleeritud – need jäeti usuühingute liidu enese otsustada, sest riik ei pidanud oluliseks eraorganisatsioonidele ette kirjutada suhteid organisatsiooni sees.

Kui usuühingul oli vähem kui viissada liiget, läks nende vara riigi järelevalve alla ja usuühingul ei olnud õigust seda riigi loata võõrandada, pantida, vahetada või rendile anda. Samas polnud siseministeeriumil voli sellega omatahtsi midagi peale hakata. Ministeerium sai määrata kindlaks üksnes vara kasutusviisi ja selle võis ta usuühingule ette dikteerida. Usuühingute liidu likvideerimise korral päris nende vara riik, kuid siia lisati tingimus, et varast saadud tulu läheb hariduse ja heategevuse jaoks ning selle müümisel võetakse arvesse usuühingu likvideerimiskoosoleku otsust vara kasutamise kohta (§ 28).

Usuühenduse ametikandja ja juhatuse liikmete kohta kehtis nõue, et nad peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Kodakondsusnõude suhtes võis erandeid teha siseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus (§ 9). Samamoodi sätestati seaduses, et usuühingute ja nende liitude juhatused peavad asuma Eesti Vabariigi piires. Kõigile neile, kes allusid väljaspool Eestit asuvale organisatsioonile, pidi tegevusloa andma Vabariigi Valitsus (§ 10).115 Ajakirjas Õigus seaduse kohta pikema analüüsi kirjutanud Alfred Brandt pidas tõenäoliseks, et juristidele kujuneb kirikuõigus pärast seaduse vastuvõtmist „ainult ajaloolise uurimise esemeks”. Usuorganisatsioonid muutusid nüüd täiesti eraõiguslikeks organisatsioonideks. Seadusega kadusid tema sõnul „viimsed riismed keskaja teooriast kahest mõõgast”.116 Brandti sõnul oli hea, et riik deklareeris usuasjus neutraalsust. See ei andnud ka religioonikriitikutele võimalust usuasjus ohje endi kätte haarata. Toetuse mitteandmist deklareeris riik selle seadusega samuti, ent teiselt poolt andis usuorganisatsioonidele suure vabaduse rakendada enesekorraldusõigust. Ainsad piirangud, mis seadusega pandi, puudutasid vaimulikkonna ja usuühingute juhatuse liikmete kodakondsust ja usuühingute keskorganisatsioonide asumist Eesti Vabariigi piirides, aga ka nende suhtes võis riigivõim teha erandeid.

Riigi Teataja, nr 183/184, 27.11.1925, 1050–1053. Usuühingute ja nende liitude seadus.

115

Alfred Brandt. Kiriku ja riigi vahekorrast Eestis. – Juriidiline ajakiri Õigus 2/1928, 33–39; Zetterberg, Eesti ajalugu, 2010, 452.

116

58

Seaduse vastuvõtmise järel kujunes kõige keerukamaks usuühingu ja liidu vahekord. Andis ju seadus usuühingule õiguse nõutud poolthäälte korral usuühingute liidust ühes varaga lahkuda. Teiselt poolt ei määranud seadusandja kuidagi, millised on usuühingute liidu õigused tema koosseisu kuuluvaid usuühinguid ohjata. Usuühingute liitude sisereeglid võisid seda puudujääki küll kompenseerida, aga tõsiasi oli see, et seaduse vastuvõtmisele järgnes pikk ebakindluse aeg, mil probleemide küüsis vaevlevad usuühingud ei saanud oma muredest jagu, sest liidul ei olnud hoobasid erapooletult, aga usuühinguid kohustavalt tülisid lahendada. Toonast luteri kiriku heitlikku seisu kirjeldanud kirikuloolane Veiko Vihuri on tabavalt märkinud, et kirikujuhtidel ei jäänud tekkinud olukorras muud üle, kui loota pastorite ja koguduste mõistlikkusele.117 Nii oli see ka teise suure kiriku – õigeusu kiriku – puhul.

Luteri kiriku keskorganite esindajate sõnavõttudes peegeldus pärast seaduse vastuvõtmist aga pettumus, ent neis säilis siiski veendumus, et varem kehtinud kirikukorralduse alusel on ka uue seaduse jõustumise järel siiski võimalik edasi tegutseda. Kirikuvalitsuse 1925. aasta aruandes öeldakse karmilt, et seaduse menetlemine polnud „sündinud rahwaesituse kainel ja asjalikult kaalumisel” ning Riigikogu oli tunginud „kiriku sisemisse ellu ja tema õpetustesse”. Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja pikaaegne kirikuvalitsuse liige Artur Sommer (Soomre) (1890–1944) nimetas tagantjärele veel 1936. aastal seda kirikut lammutavaks seaduseks.118 Kiriklik-konfessionaalse voolu üks juhte, samuti kirikuvalitsusse kuulunud ja seaduse vastuvõtmise ajal haridusministrina töötanud Hugo Bernhard Rahamägi pidas 1926. aastal trükitud luteri kiriku lähiajaloo ülevaates usuühingute ja nende liitude seadust aga hoopis mõõdukaks ja kiriku suhtes heasoovlikuks. Ainsa rahutust tekitava punktina mainis ta kogudusele antud õigust üldkirikust lahkuda, mistõttu valitses pärast seaduse vastuvõtmist aeg, mil oli kahtlus, et kirik laguneb koost.119

Veiko Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939.

Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 11. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, 47.

117

Hugo Bernhard Rahamägi. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Piiskop. 50. a sünnipäevaks. Tallinn: Eesti Kirik, 1936, 42.

118

Hugo Bernhard Rahamägi. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. Acta et Commetationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis), B, Humaniora, X1. Tartu: 1926, 44.

119

59

60

61

62

63

64

1925. aasta aruandes mainib siseministeeriumi usuasjade ametkond, et seaduse USUÜHINGUTE JA avaldamise järel Riigi Teatajas 1925. aasta NENDE LIITUDE novembri lõpus hakkas siseministeeriumi REGISTREERIMINE usuasjade laudkond tegema ettevalmistusi usuühingute ja nende liitude registreerimiseks ja sel teemal tekkis usuorganisatsioonidega kirjavahetus. Siseministeeriumi arvestuses peeti registreid koos tavaliste seltside registriga. Ministeerium tegeles nii ühingute, seltside ja nende liitude kui ka usuühingute ja nende liitude registreerimisega. See töö hõlmas uute liitude registreerimist ja registreeritud põhikirjade muudatuste kinnitamist ning ühingute tegevuse lõpetamise elluviimist. Ühingute põhikirjad ja nende muudatused registreeriti ministri otsusega.120 Organisatsiooni õigeaegse registreerimise nimel töötasid nii luteri kui ka õigeusu kirik, nagu ka liitudesse koondunud väiksemad usuorganisatsioonid, välja usuühingu nn tüüppõhikirja. Selle koostamise käik oli eri organisatsioonides võrdlemisi sarnane: esmalt moodustati põhikirja väljatöötamise komisjon, kes pani kokku tüüppõhikirja kavandi, milleks küsiti kõigi usuühingute soove ja ettepanekuid. Seejärel kogunes organisatsiooni seadusandlik kogu, kes püüdis kokku leppida põhikirja sõnastuse. Samal ajal töötati välja ka usuühingute liidu ehk keskorganite põhikiri. Kogu protsessi kujundas teadmine, et usuühingutel on võimalus ka iseseisvalt tegutseda ja sel põhjusel tuli usuorganisatsioonide keskorganitel koguduste seisukohtadega arvestada.

Organisatsioonides, mis olid traditsiooniliselt olnud tsentraliseeritud juhtimisega, nagu õigeusu või luteri kirikud, oli uue seaduse alusel muudatustes tunduvalt raskem kokku leppida kui kristlikel vabakogudustel.

Viimased toetusid õpetuslikel põhjustel just autonoomsete koguduste liidu mudelile. Kuna nende meelest oli see usuorganisatsiooni ideaalne mudel, kõige õigem peegeldus algkristluses valitsenud korrast, olid nad seadusega väga rahul.

Seadus likvideeris senised suurtele organisatsioonidele antud privileegid. Seetõttu oli näiteks baptistide kui suurima vabakoguduse põhikirja väljatöötamise protsess võrdlemisi valutu, ent luteri ja õigeusu kirikus olid õpetuslikud ja kirikupoliitilised lõhed sedavõrd sügavad, et nende esmane lappimine võttis mitu head aastat ja vastuolud jäid püsima pärast sedagi.

RA, ERA, 14, 1, 1193, 13. Siseministeerium. Administratiivosakond. Ministeeriumi tegevusaruanne 1. jaanuarist 1926. a kuni 1. aprillini 1927. a.

120

65

1924. aasta luteri kiriku kirikupäeva protsessioon Tartus. Esireas kõnnivad Harald Põld, piiskop Jakob Kukk ja kirikuvalitsuse liige Hugo Bernhard Rahamägi. Kirikupäeval leidis aset lõhe, mille tulemusena lahkusid kiriku konservatiivse tiiva vaimulikud eesotsas Harald Põlluga kirikupäevalt. 1925. aastal hakkasid nii liberaalse kui ka konservatiivse tiiva esindajad võitlema üksikkoguduse autonoomia eest ja see mõjutas ka usuühingute ja nende liitude seaduse arutelu.

Kokkvõttes ei toonud usuühingute ja nende liitude seadus senisesse õiguslikult ebamäärasesse olukorda sugugi mitte selgust ja õiguskindlust, vaid põhjustas toonases usuelus domineerinud organisatsioonides veel suurema peataoleku. See pärssis ka põhikirjade registreerimise kiirust, muutes selle protsessi väga emotsionaalseks. Nii siinset luteri kui ka õigeusu kirikut, mille liikmeskond kokku oli enam kui 95% elanikest, ähvardas neil aastatel koostlagunemine.

Kokkuvõttes suutis sisevastuolude käes vaevlev luteri kirik saata 1926. aasta juunis ministeeriumisse registreerimiseks vaid 107 koguduse põhikirjad. 30. juunil 1926. aastal saatis konsistoorium ministeeriumisse ka „Eesti evangeeliumi luteri usu koguduste liidu Eesti Evangeeliumi Lutheri usu kirik” põhikirja, mis registreeriti 3. juulil 1926. aastal.121 Oluline oli põhikirjade registreerimise käigus avaldatud ministeeriumi seisukoht, et usuühingute ja nende liitude põhikirjade vahel esinevate erinevuste ulatuse hindamine polnud nende ülesanne.122 RA, ERA, f 14, n 11, s 482, l 31–32. Otsus, 3.7.1926.

121

Kiriku (liidu) ja koguduste (usuühingute) põhikirjade regist¬reerimisest. Eesti Kirik, nr 33, 19.8.1926, 261.

122

66

Tartu juudi sünagoog.

Kirik püüdis sellese küsimusse järgmistel aastatel selgust tuua. Esimeseks reaktsiooniks oli järsk eitus ja soov panna kogudused oma pilli järgi tantsima. Selleks paluti ministeeriumilt esmalt selgitusi ja langetati nende põhjal 1926. aasta oktoobris otsus kaevata 17 normaalpõhikirjast erineva usuühingu põhikirja registreerimine Riigikohtusse. Kiriku keskvalitsus taotles kohtult siseministeeriumi registreerimisotsuste tühistamist 17 koguduse puhul.

Uus seadus tõi Eesti usumaastikul kaasa mitu muutust ja olemasolevatele organisatsioonidele lisandus terve hulk uusi usuühendusi. Juudi kogudused registreeriti üksikkogudustena ja näiteks Tartus muutis juudi kogudus ka nime, registreerides end 1926. aasta novembris hoopis Tartu juudi rahva ühinguna.123 Eesti juudi kogukond oli küll võrdlemisi väike, aga sisemiselt kirju. Erinevused avaldusid poliitilistes vaadetes, ehk juutide toonastes rahvuslikes püüetes, juudi koolides kasutatavas õppekeeles ja ka religiooni praktiseerimises. Kultuurautonoomia tõi juudi kogukonna küll ühe katuse alla, kuid tegelikult tegutsesid eri linnades asuvad kogukonnad võrdlemisi iseseisvalt. Ka algasid kultuurautonoomia kehtestamisega kogukonnasisesed vaidlused koolides kasutatava õppekeele üle, mis peegeldas samuti juutide

RA, ERA, 14, 11, 1028, 28. Resolutsioon, 21.12.1926.

123

67

Rakvere katoliku kirik 1930. aastatel.

enesemõistmises ja rahvusküsimuses valitsevaid erinevaid hoiakuid.124 1930. aastate keskpaigas käis umbes pool juudi lastest juudi koolides, 18% käis saksa, 17% eesti ja 10% vene koolides. 1920. aastatel oli see osatähtsus olnud mõnevõrra erinev, sest umbes 45% oli käinud vene koolides.125 Katoliiklaste arv oli pärast Eesti omariikluse väljakuulutamist märkimisväärselt vähenenud. Kui enne Eesti riigi sündi elas Eestis umbes 6000 katoliiklast, siis 1922. aastal oli Eestis pisut rohkem kui 2500 katoliiklast. Kogudused töötasid Tallinnas, Tartus, Valgas ja Narvas. Siinne katoliku kogukond koosnes pea asjalikult poolakatest ja leedulastest. Esimestel Eesti omariikluse aastatel kuulusid siinsed katoliku kogudused 1918. aasta septembris aastasadade pikkuse vaikelu järel taastatud Riia piiskopkonna koosseisu. 1923. aastal sai Riia piiskopkonnast aga peapiiskopkond ja Eestisse asutati apostellik administratuur, millega rakendati siinsed kogudused Riia peapiiskopkonnast 1924. aastal lahti. 1921. aasta sügisel saatis paavst Benedictus XV Eestisse apostelliku visitaatori, 1922. aastal Myra titulaarpiiskopiks pühitsetud Antonino Zecchini (1864–1935), kellest sai Vt lähemalt Anu Põldsam. „Juudi keeletülist Eestis” – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100.

Kirik. Teoloogia. Mälestused. Koostajad Priit Rohtmets, Atko Remmel. Tallinn, Tartu, EELK Usuteaduse Instituut, Tartu Ülikool, 2017, 221–237.

124

Anton Weiss-Wendt. On the Margins: Essays on the History of Jews in Estonia. Budapest-New York, Central European University Press, 2017, 71–72.

125

68

1924. aastal Eesti apostellik administraator ehk siinsete katoliiklaste juht.

Zecchini oli ühtlasi nuntsius Läti Vabariigis ja resideerus Riias.126 Usuühingute ja nende liitude seaduse Riigikogusse jõudmise eel oli Zecchini verbaalnoodiga esitanud Eesti välisministeeriumile katoliku kiriku seisukohad kavandatava seaduse suhtes, juhtides tähelepanu mitmele katoliku kiriku jaoks raskele kohale. Näiteks puudutas ta § 9, mille kohaselt võisid vaimulikuna töötada vaid Eesti kodanikud ja § 10, mille kohaselt pidi usuühingu ja usuühingute liidu juhatus asuma Eesti Vabariigis. Mõlemad teemad kerkisid esile pärast usuühingute ja nende liitude seaduse vastuvõtmist, sest riigikogu otsustas jääda seaduseelnõus esitatud seisukohtade juurde, aga andis täitevvõimu esindajatele teha neis küsimustes erandeid. Samuti tegi Zecchinile muret koguduse vara ja selle haldamise sidumine koguduse liikmete arvuga, sest katoliku kogudused olid väikesed.

Välisministeeriumi esindaja saatis ettepanekud Riigikogusse, kus hakati seadust 1925. aastal menetlema.127 Hoolimata seaduses sätestatud juhatuse asukoha ja kodakondsuse nõudele, andis erandite tegemise õigus katoliku kirikule kindluse, et ta saab oma tegevust Eestis jätkata.

1. mail 1926. aastal pöördus Zecchini siseministeeriumi poole ja palus, et siseminister annaks loa teiste riikide kodanikest preestritel Eestis teenimist jätkata ja tunnistada teda kui katoliiklaste eestseisjat Eestis.128 Et usuühingute registreerimise tähtaeg lähenes ja Zecchini pöördumine jõudis ministeeriumisse kaks kuud enne tähtaega, pikendas siseminister katoliku koguduste registreerimistähtaega kolme kuu võrra, selgitades Zecchinile, et katoliku koguduste registreerimise ja välisriikide vaimulike töötamise kohta peab Vabariigi Valitsus tegema eriotsuse. Siseministeerium sidus Zecchini palve katoliiklaste eestseisjana jätkata usuühingute ja nende liitude seaduse §ga 10, mille kohaselt pidid usuühingute ja nende liitude juhatused asuma Eesti Vabariigis ja erandeid nende organisatsioonide suhtes, kelle keskorganid asusid väljaspool Eesti Vabariigi piire, võis teha Eesti riigivõim. Konkordaadi või mõne muud laadi erilepingu alusel tegutsemist seadus ette ei näinud. Vabariigi Valitsus kinnitas Zecchini Eesti katoliiklaste juhiks 20. oktoobril 1926. aastal.

Zecchini soovis registreerida ka katoliku kiriku põhikirja ja saatis selleks septembris põhikirja kavandi, aga siseministeerium lükkas selle vormilistel põhjustel tagasi, toetudes vastuses usuühingute ja nende liitude Abiline, Rooma–katoliiklus, 272–273.

126

RA, ERA, 957, 12, 525, 2–3. Verbalnote, 4.9.1924.

127

RA, ERA, 14, 1, 1319, 20, Antoninus Zecchini siseministrile, 1.5.1926.

128

69

§le 24, milles oli sätestatud katoliku, vanausuliste ja juudi koguduste registreerimine üksikkogudustena. See oli õiguslik kontekst, milles Eesti riigi silmis tegutseti. Sellest konksust väljapääsemiseks tuli ministeeriumi selgituste kohaselt katoliku kogudused esmalt iseseisvana registreerida ja alles seejärel oli neil õigus koonduda usuühingute liitu.129 1930. aastate alguses asus Eesti katoliiklasi juhtima Saksamaalt Tallinnasse preestriks tulnud Eduard Profittlich (1890–1942), kellest sai 1931. aastal Zecchini asemel Eesti apostellik administraator. Profittlichi ametisse asumise järel liideti üksikkogudustena registreeritud katoliku kogudused usuühingute liiduna üheks organisatsiooniks, nimetusega Usuühingute liit Katoliku Kirik Eestis. Vabariigi Valitsus lubas kohtu- ja siseministeeriumil 11. mail 1932. aastal kiriku registreerida, toetudes taas usuühingute ja nende liitude seaduse §-le 10.130 Kohtu- ja siseminister kinnitas kiriku põhikirja 13. mail 1932. aastal.131 Vabariigi Valitsuse luba vajasid Eestis tegutsemiseks ka mitu muud usuühingut või nende liitu, mis kuulusid teistes riikides asuvate organisatsioonide koosseisu ja mille keskus või kõrged ametikandjad asusid mõnes teises riigis ja olid tavaliselt mõne muu riigi kodanikud. Näiteks andis valitsus 1927. aasta veebruaris erandi Usuühingute liidule Eesti Piiskoplik Metodisti Kirik. Samamoodi andis Vabariigi Valitsus loa Eestis tegutseda 1917. aastal Narvas sündinud Seitsmenda Päeva Adventisti Usuühingute Eesti Liidule, mis kuulus Balti Uniooni ja see omakorda Euroopa divisjoni.

Organisatsiooni keskus asus Ameerika Ühendriikides.

Ehkki Eestis elavad moslemid olid juba enne Eesti omariiklust olnud usuliselt aktiivsed, asutati esimene Eesti islami kogudus alles 1920. aastate lõpus. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 170 moslemit (neist üle 160 olid tatarlased). Kuna Narva moslemikogukond oli suurem kui Tallinna oma, sündis esimene kogudus just Narvas. 1928. aasta mais registreeriti siseministeeriumis Narva Muhamedi Kogudus, mis jäi peaaegu kogu Eesti esimese iseseisvusaja kestel ainsaks islami koguduseks Eestis.

1940. aasta märtsis ehk vahetult enne nõukogude okupatsiooni registreeriti Tallinna Muhamedi usuühing. Narvas oli kogukonnal piisavalt jõukust, et osta kogudusele maja, mida kasutati mošeena ja kus tegutses ka RA, ERA, 14, 11, 1021, 5. Siseministeeriumi peasekretär Evald Madisson Apostlikule saadikule ja Eesti katoliku kiriku vaimulikule juhatajale, peapiiskop Antoninius Zecchini’ile, 28.10.1926.

129

RA, ERA, 14, 11, 1012, 4. Vabariigi Valitsuse otsus 11. mail 1932. a.

130

Riigi Teataja lisa, nr 45, 10.6.1932, 1271. Registreeritud seltsid ja ühingud.

131

70

Narva tatarlased.

Moslemite kalmistu Tallinnas.

kultuuriselts. Narva kogudus koondas ka Tartumaal elavad moslemeid. Tallinnas käidi koos üürikorterites. Nii Narvas kui ka Tallinnas oli moslemitel ka oma kalmistu, mõnel pool mujal Eestis aga väiksem kalmistuosa.132 1925. aasta mais kogunesid esimest korda koosolekuks taara usu liikumise rajajad, keda ühendas veendumus, et rahva suurim eesmärk peab olema kultuuriline ja vaimne iseseisvus. Selleks oli vaja luua oma usk, sest kultuuriline iseseisvus ilma rahvusliku usuta oli mõeldamatu. Taaralaste retoorika hulka kuulus sagedasti esitatud viide Eesti rahva 700. aastasele orjapõlvele, milles kristlusel oli mängida oma osa. Teine süüdistus puudutas Eestis valitsevat kosmpoliitsuse püüet, mille tõttu ei väärtustanud Eesti ühiskond piisavalt oma rahvuslikku identiteeti ega olnud eestlaseks olemise üle uhke.133 Organisatsiooni registreerimise soovini jõudsid taaralased 1930. aastal ehk viis aastat pärast esimest kogunemist. Et nad olid võrdlemisi usinad oma tegevust avalikkusele tutvustama, anti registreerimiskavatsusest teada ka ajakirjanduses. Seda suurem oli pettumus, kui

Raine Linnas. “Islam Eestis” – Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toimetaja Lea Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 40, 52–53.

132

Vt lähemalt Triin Vakker. “Rahvusliku religiooni konstrueerimise katsed 1920.–1930. aastate Eestis – taara usk” – Mäetagused, 50/2012, 175–198.

133

71

Taaralaste ajakiri Hiis.

Sümboolne taarausu märk tõlet (sõnadest tõde-elu-tee).

Medaljoni esiküljel oli kullast leegi kujutis, tagaküljel asuvasse õõnsusse pandi kodukoha või inimese jaoks püha paiga mulda.

põhikirja esimesel katsel ei registreeritud.134 Kolmandal katsel taaralaste usuühing Hiis 1931. aasta veebruaris lõpuks registreeriti.

1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadus lõi soodsad tingimused üksikkoguduste tekkeks. Kuigi suurtele usuorganisatsioonidele valmistas raskusi koondada usuühingud ühe katuse alla, oli seaduse tulemuseks Eesti usumaastiku mitmekesistumine ja uute iseseisvalt tegutsevate üksikkoguduste teke.

Uus usutunnistus tahab tegevust alata. Postimees, nr 111, 26.4.1930, 5.

134

72

Usuasjade korraldamine siseministeeriumis aastatel 1918–1934

Eesti Vabariigis võeti religiooniküsimustes üle varem Vene riigis kehtinud kord, mille kohaselt korraldas riigi ja usuorganisatsioonide suhteid ning riigi religioonipoliitika teostamist ja järelevalvet selle üle siseministeerium.

Pärast Eesti Vabariigi sündi 1918. aasta veebruaris täitis Eesti Ajutise Valitsuse koosseisus siseministri ülesandeid esialgu peaminister Konstantin Päts. Samamoodi jätkati ka Ajutise Valitsuse teises koosseisus, mis moodustati 1918. aasta novembris – kohe, kui Saksa okupatsioon oli lõppenud. Sama kuu lõpus, mil algas Vabadussõda, astus aga ametisse Ajutise Valitsuse kolmas koosseis ja sellesse kuulus siseministrina August Peet, kelle eestvedamisel seati 1918. aasta lõpus paika ministeeriumi esialgne struktuur. Selle koosseisu kuulusid administratiiv-, omavalitsuse-, tehnika-, tervishoiu, politsei- ja statistikaosakond ning iseseisvana ka usuasjade osakond. Peagi nimetati need ümber peavalitsusteks ja ministri kantseleiks.135 See ei jäänud sugugi viimaseks ümberkorralUSUASJADE OSAKOND JA TEISED USUASJADEGA TEGELEVAD MINISTEERIUMI OSAKONNAD

duseks, sest järgmistel aastatel vaadati ministeeriumi töökorraldus veel mitmel korral üle.

Usuasjad paigutati 1919. aastal kõigepealt eraldi osakonnana administratiivasjade peavalitsuse alluvusse. 1923. aasta veebruaris muudeti osakond omakorda laudkonnaks ja see kuulus endistviisi administratiivasjade peavalitsuse alluvusse. Sedamoodi jätkus töö kuni 1926. aastani, mil laudkond oma tegevuse lõpetas. 1926. aastal viidi ministeeriumis ellu suur struktuurireform, mille käigus liideti ministri kantselei, administratiivasjade Siseministeerium 90. Eesti Vabariigi Siseministeerium ja ministrid läbi 90 aasta. Tallinn: Olion, 2008, 5–7.

135

73

peavalitsus ja omavalitsusasjade peavalitsus ning nende alusel moodustati administratiivosakond. Ka usuasjad kuulusid edaspidi administratiivosakonna töö hulka ja seetõttu iseseisvat usuasjade osakonda või laudkonda ajal kahe maailmasõja vahel enam ei loodud.136 1929. aastal alanud majanduskriisi ajal tegi Vabariigi Valitsus riigivalitsemises mitu kärbet ja ümberkorraldust. Selle üks tulemus oli siseministeeriumi ja kohtuministeeriumi töötamine ühendministeeriumina alates 1929. aasta juulist. Kui 1934. aastal ministeeriumid taas lahutati, koosnes siseministeerium administratiivosakonnast ning omaette politsei- ja piirivalvevalitsusest.

Autoritaarse võimu ajal, mis kehtestati pärast 1934. aasta kaitseseisukorra seaduse rakendamist, suurenes riigivõimu osa kõigi elualade juhtimises ning sel oli otsene mõju ka religioonipoliitikale ja selle teostamisele.

Kasvanud töökoormuse tõttu jagati administratiivosakond 1934. aasta novembris üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Usuasjad jäid edaspidi ministeeriumi üldosakonna hoolde. Peale religiooniküsimuste tegeles üldosakond kodakondsusasjadega, kultuuromavalitsuse riigipoolse korraldamise ja keeleseaduse täitmise üle järelevalve tegemisega, aga ka nimede eestistamisega, mis 1934. aasta järel hoogustus, nii et aastatel 1934–1938 eestistas oma nime ligikaudu 160 000 inimest. Ka kõik perekonnaseisuasjad, nagu ka ühiskondlike organisatsioonide registreerimised ja järelevalve nende töö üle, kuulusid üldosakonna haldusalasse.137 Usuasjade osakond moodustati 1918. aasta novembris küll samal ajal ülejäänud ministeeriumi osakondadega, ent inimesed võeti sinna tööle alles 1919. aasta kevadel. 28. maist 1919. aastal töötas osakonna ametnikuna Richard Karuks, kes esialgu hoolitses kogu asjaajamise eest, täites ühtlasi endise luteri kiriku peakonsistooriumi ülesanded üle võtnud usuasjade kolleegiumi sekretäri kohuseid ning tegeledes muu hulgas ka koguduste organiseeritud korjanduste, näitemüükide ja loteriilubade väljastamisega.

Karuks oli enne Eesti omariiklust töötanud Eestimaa kubermanguvalitsuses asjaajajana. Temast sai osakonna kõige pikaajalisem töötaja, kes tegeles eri ametites religiooniküsimustega kuni iseseisva laudkonna likvideerimiseni 1926. aastal ja hiljemgi.138 RA, ERA, 14, 1, 1193,1c. Siseministeeriumi tegevusaruanne 1. jaanuarist 1926. a kuni 1. aprillini 1927. a.

136

Eesti Vabariigi Siseministeerium 1918–1940. – Siseministeerium. Aastaraamat 1997. Koostaja Tiit Rammo. Tallinn: Siseministeerium, 1998, 3–5.

137

RA, ERA, 14, 2, 1418, Richard Karuksi teenistuskiri.

138

74

Toompeal loss 1920. aastate alguses.

Siseministeerium tegutses Eesti esimesel iseseisvusajal Toompea lossis.

1919. aasta septembris sai usuasjade osakond esimese juhtaja Adolf Andersoni, kes töötas sellel ametikohal kuni 1. maini 1920. aastal.139 Osakond jätkas tööd juhatajata, ent peale Karuksit asus kantseleiametnikuna tööle Aleksei Lensomit, kes tegi järgmistel aastatel ministeeriumis kiiret karjääri ja tõusis 1923. aastal administratiivasjade peavalitsuse üldosakonna juhataja kohusetäitjaks. Aasta hiljem sai temast üldosakonna juhataja, aga ministeeriumi juba samal aastal aset leidnud ümberkorralduste käigus tema koht koondati ja ta lahkus ministeeriumist.140 1920. aasta oktoobris oli lühikest aega usuasjade osakonnajuhataja Wilhelm Tiedemann, ent ta nimetati veel samal kuul Tartu Ülikooli sekretäriks ja nii jäi osakond jälle juhatajata. Sama aasta detsembris asus osakonda juhtima Eugen Antson. Alates 1921. aastast oli usuasjade osakonna juhataja ühtlasi ka ministeeriumi kassapidaja, kelle ülesanne oli pidada igal nädalal revideeritavat, sissetulekuid ja väljaminekuid kajastavat kassaraamatut.141 1921. aasta oktoobris vahetas Antsoni välja Richard Karuks.

Esialgu juhataja kohusetäitjana töötanud Karuks kinnitati osakonnajuhatajaks 25. novembril 1922. aastal. Pärast 1923. aasta veebruaris toimunud RA, ERA, 14, 1, 557, 33. Richard Karuks Administratiivasjade peavalitsuse sekretärile, 28.5.1920.

139

RA, ERA, 14, 2, 1444. Aleksei Lensomiti teenistuskiri.

140

RA, ERA, 14, 1, 734, 21. Ministeeriumi 1922. aasta tegevuse ülevaade.

141

75

ümberkorraldusi jätkas ta usuasjade laudkonna juhatajana ja tegi seda tööd kuni 1926. aastani, mil laudkond omaette üksusena ministeeriumi koosseisust likvideeriti. Alates 1926. aastast, kui usuküsimustega hakkas tegelema administratiivosakond, jätkas Karuks tööd perekonnaseisuaktide arhivaarina ja hiljem üldosakonna ametnikuna, puutudes selles ametis kokku ka usuorganisatsioonidega. Karuks lahkus ministeeriumist 1936. aastal, siirdudes haiguse tõttu pensionile.142 Administratiiv- ja üldosakonnas tegeles religiooniküsimuste lahendamisega ka Eduard Kübarsepp, kes nii nagu Karuks oli töötanud ametnikuna juba enne Eesti omariikluse sündi. Alates 1918. aastast oli ta ametis Eesti Vabariigi siseministri abina ja hiljem töötas siseministeeriumi üldosakonna direktorina.143 Aastatel 1919–1920 kuulus ta Eesti Rahvaerakonna ridades ka Eesti Asutava Kogu koosseisu.144 Usuasjadega puutus ta kokku juba ministri abina, võttes riigi esindajana osa ja esinedes tervitusega õigeusu kiriku 1920. aastal toimunud täiskogul.145

Siseministeeriumi usuasjade osakonna ülesanded Eesti omariikSEADUSED, JÄRELEVALVE JA luse algusaastatel määrasid seaSUHTED USUÜHENDUSTEGA dusandja ja täitevvõimu võetud EESTI OMARIIKLUSE ALGUSsammud usuelu ümberkorraldaAASTATE ÜLEMINEKUAJAL misel ja ministeeriumile Vene riigi seaduse alusel pandud kohustus teha usuorganisatsioonide tegevuse üle järelevalvet. Üleminekuaeg vanalt korralt uuele tähendas osakonnale suurt töökoormust, sest see tõi kaasa palju peataolekut ja paberimajandust – pärast uute seaduste ja määruste kehtestamist laekus osakonda kümneid järelepärimisi, kuidas uues olukorras ühte või teist küsimust lahendada. Kaebused ja vaidlused, mida oli üleminekuajale iseloomulikult palju, jõudsid lõpuks osakonna ametnikeni, et nad sassis suhteid kogukondade sees ja vahel lepitada püüaksid.

RA, ERA, 14, 2, 1418, Richard Karuksi teenistuskiri.

142

Homseid sünnipäevi. Eduard Kübarsepp 60-aastane. Postimees, nr 93, 7.4.1937, 7.

143

Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999. Koostanud Jaan Toomla. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1999, 28.

144

Apostliku õigeusu koguduste esitajate kongress. Tallinna Teataja, nr 200, 7.9.1920, 3.

145

76

Hea näide üleminekuajale omasest reformiderohkusest ja lühikese aja jooksul aina muutuvatest reeglitest oli segadus luterlikes kogudustes kehtivate ja maaomandi alusel kasseeritavate regulatiivmaksude ümber. Kui 1919. aastal tuli ministeeriumil omavalitsustest ja kogudustest laekunud järelepärimistele vastates ja vaidlusi lahendades kinnitada, et regulatiivmaksu nõudmine on seadusega kooskõlas ja miski ei keela vaimulikel sel teel maksu koguda, siis 1920. aasta juunist, pärast seisuste kaotamise seaduse vastuvõtmist, pidi usuasjade osakond hakkama tegelema risti vastupidise selgitustööga, sest seadusega regulatiivmaksude nõudmine lõpetati.146 1919. aasta kohta kirjutatud aruandes jagas ministeeriumi usuasjade osakond oma töö uskkondade alusel kolmeks: töö luteri kirikuga, õigeusu kirikuga ja teiste uskkondadega. Vaatamata kristlike vabakoguduste halvustavale nimetamisele sektantideks ei leia siseministeeriumi usuasjade osakonna tegevusest nende ega teiste religioonide või väiksemate usuliikumiste suhtes ei negatiivse varjundiga hinnanguid ega ebavõrdset kohtlemist. Hoopis vastupidi – näiteks moodustas ühe osa siseministeeriumi 1919. aasta tegevusest kristlike vabakoguduste jutlustajate vabastamine sõjaväeteenistusest.147 Mobilisatsioonist vabastamine ei tähendanud aga sugugi seda, et kirikuõpetajad poleks sõjast osa võtnud, kuid tavaliselt teenisid nad sõjaväeõpetajatena. Oma vaimulikud olid Vabadussõjas ka luteri ja õigeusu kirikul.148 Siseministeeriumi aruande kohaselt vabastati 1919. aastal sõjaväeteenistusest vabakoguduste jutlustajaid kaheksa avalduse põhjal ning luteri kiriku õpetajaid ja köstreid üheksa avalduse põhjal.149 Ministeerium jälgis võrdlemisi täpselt, kas vaimulik on registreeritud või mitte. Näiteks teatas siseministeerium Saaremaa maakonnavalitsusest laekunud metodisti jutlustaja Johannes Karelsoni palvekirja peale väeteenistusest vabastamise kohta sõjaministeeriumile, et usuasjade osakonna teada pole Karelson ametisse kinnitatud ja üleüldse ametisse valitud, mistõttu ei saa teda väeteenistusest vabastada. Ka näiteks rändjutlustajaid Eesti rahvaväkke mobiliseerimisest ei vabastatud.150 Suhtumine vaimulike teenimisse kaitseväes muutus RA, ERA, 14, 1, 57, 147. Pärnu maakonnavalitsus siseministeeriumile, 24.1.1919.

146

vt näiteks RA, ERA, 14, 1, 57, 155. Eduard Lilienthali palve Eesti Vabariigi Siseministeeriumi usuasjade osakonnale, 1.2.1919.

147

Tõnis Nõmmik. Vaimulikud kaitsejõududes. Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2005, 75–84.

148

RA, ERA, 14, 1, 557, 31–32. Usuasjade osakonna juhataja eest Richard Karuks Administratiiv asjade Peavalitsuse Sekretärile, 28.5.1920.

149

RA, ERA, 14, 1, 57, 140. Siseministri eest Eduard Kübarsepp Sõjaministeeriumile, 22.1.1919.

150

77

Siseministeeriumi usuasjade osakonna kirjavahetus seoses vabakoguduste jutlustajate väeteenistusest vabastamisega

taas kohe pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta alguses. Sama aasta juunis vastu võetud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse kohaselt vaimulikke ega usuteaduse üliõpilasi ajateenistuskohustusest ei vabastatud. Põhiseaduse mõtte järgi ei saanud vaimulikele selles küsimuses teha erandeid.

Eesti omariikluse esimesel aastal moodustaski siseministeeriumi töö olulise osa usuorganisatsioonide vaimulike, üksikute koguduste põhikirjade, jutlustajate või muude ametimeeste registreerimised ja kinnitamised.

See puudutas ühtmoodi nii kristlikke kui ka mittekristlikke usuühendusi.

Riik juhindus ka mittekristlike organisatsioonide puhul senistest seadustest ja kui usuorganisatsioonid neist ei lähtunud, siis ministeerium vaimulikke ametisse ei kinnitanud. Näiteks keelduti seetõttu 1920. aastal Taavet Gorfinkelit Narva juudi koguduse rabiks nimetamast ja talle Eestisse sissesõiduluba väljastamast.151 Üldiselt ministeerium vaimulikke aga kinnitamata ei jätnud, vaid üksikutel juhtidel oli vastus eitav.

1919. aasta märtsis andis Ajutine Valitsus seltside, liitude ja ühingute registreerimise seaduse, mille alusel hakkasid ususeltse registreerima ka RA, ERA, 14, 1, 557, 36. Administratiivasjade peavalitsuse juhataja Narva Juudi koguduse juhatusele, 1.10.1920.

151

78

ringkonnakohtud, toonase nimetusega rahukogud. Selle seaduse alusel registreeriti nii väikesed kristlikud organisatsioonid kui ka juutide ja moslemite kogukonna- organisatsioonid, kelle abil organiseeriti ka nende usulist töö. Näiteks tegutses 1919. aastal Tallinnas juudi kogukonnaorganisatsioon Tallinna Juudi Kogukond, mis kuulus põhikirja järgi Eestimaa Juutide Nõukogu Liitu, ning mille põhikiri jõudis seoses Tallinna juudi koguduse tegevuse jätkamisega ka siseministeeriumi usuasjade osakonda.

Nimelt võttis kogukonnaorganisatsioon põhikirja § 10 kohaselt ülesandeks palgata kogukonna usuliste vajaduste tarvis rabi ja teised usuelu organiseerimise eest vastutavad ametimehed.152 1919. aasta detsembris registreeriti samamoodi ka Rakvere juudi kogukonna organisatsioon.153 1920. aasta kevadel jõudis siseministrini ülevaade sionistide tegevusest ja püüdlustest, mille saatis Eestimaa Sionistide Organisatsioon.154 1921. aastal moodustasid Tallinna, Valga ja Võru juudi kogudused Juudi koguduste liidu Eestis, mille Tallinna-Haapsalu rahukogu 2. juunil 1921. aastal registreeris. Liidul oli oma kongress kui seadusandlik organ ja rahvusline nõukogu kui täidesaatva võimu esindaja.155 Tartu juudi kogudus registreeris end 10. oktoobril 1919. aastal aga iseseisvana.156 1919. aasta augustis registreeris Tallinna-Haapsalu rahukogu suuremat osa Eesti moslemeid koondava „Eesti Vabariigi Mohameedlaste-Tatarlaste Heategeva Komitee” põhikirja. Komitee põhikirja teine paragrahv määras selle organisatsiooni eesmärgina palvemajade ja koolide ehitamise, et anda moslemitele nii ainelist, hariduslist ja usulist tuge.157 Esialgu kogudust ei asutatud. Moslemite-tatarlaste komitee põhikirja registreeris TallinnaHaapsalu Rahukogu 1919. aasta suvel ühes Evangeelse karskusseltsiga „Sinine Rist”, Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisuse, Evangeeliumi Vennaste Kogudusega Eestis ja Eesti Evangeeliumi Piibli Seltsiga.158

RA, ERA, 14, 1, 557, 20. Tallinna Juutide Kogukonna põhjuskiri (dateerimata).

152

RA, ERA, 14, 11, 1018. Rakvere-Paide rahukogu protokoll, 10.12.1919.

153

RA, ERA, 14, 1, 557, 13a. Eestimaa Sionistide Organisatsioon Eesti Vabariigi Siseministrile, 23.3.1920.

154

RA, ERA, 14, 11, 1010. Juudi koguduste liit Eestis. Põhjuskiri.

155

Riigi Teataja, nr 93/94, 22.11.1919, 735. Kuulutus.

156

RA, ERA, 14, 9, 725, 3. Eesti Vabariigi Mohameedlaste-Tatarlaste Heategeva Komitee põhikiri, 9.8.1919.

157

Riigi Teataja, nr 101, 6.12.1919, 806. Kuulutus.

158

79

Noorte, valdavalt kristliku taustaga usuliikumiste puhul kogusid ministeeriumi ametnikud suhete sisseseadmisel esmalt kohalike võimuesindajate abil koguduse kohta infot ja tegutsesid alles seejärel.159 Vaatamata usuasjade osakonna ja usuorganisatsioonide kontaktidele, registreeriti kõik väiksemad usukogukonnad alates 1919. aasta kevadsuvest seltside või ühingutena.

Luteri kirikuga puutus siseministeeriumi usuasjade osakond kokku seoses kogudustega, kes pöördusid alates 1918. aasta detsembrist otse ministeeriumi poole, et registreerida uued koguduste põhikirjad. Need olid siiski vaid üksikjuhtumid. Samal ajal toimus aga kogu luteri kiriku ja ka õigeusu kiriku tegevust reguleerivate seaduste kohaldamine Eesti Vabariigi õigussüsteemiga. Nagu ministeeriumi 1919. aasta aruandes mainiti, algas usuasjade osakonnas 1918. aasta lõpus töö luteri kiriku koguduste ajutise korralduse väljatöötamiseks. Koguduse põhikirja kavand oli tegelikult juba varem koostatud, sest 1919. aasta aprillis määruseks saanud koguduste omavalitsuskord toetus kiriku põhikirja koguduse tegevust puudutavatele paragrahvidele, mis olid läbi arutatud 1917. aastal luteri koguduste esimesel kirikukongressil. Niisiis oli kirik need juba heaks kiitnud. Samamoodi juhtis ministeerium ka õigeusu kiriku uue ajutise korra väljatöötamist ja ellurakendamist, võttes aluseks kogudusi ja piiskopkonda puudutavad otsused, mis võeti vastu 1917.–1918. aastal üle-venemaalisel kirikukogul. Peale koguduste korda ja elu puutuvate küsimuste, tegeles usuasjade osakond usuorganisatsioonide kinnisvaraküsimustega, väljastades kinnisvaratehinguteks lube.160 Luteri kirikuga seoses ei lõppenud ministeeriumi ülesanded pärast uue korra kehtestamist, vaid otse vastupidi – see tõi osakonnale hoopis tööd juurde. Lisaks omavalitsuskorra kehtestamisele andis Eesti Ajutine Valitsus 1919. aasta veebruaris määruse, millega läksid Petrogradis asuva luteri kiriku endise peakonsistooriumi ülesanded siseministeeriumile ja neid asus täitma ministeeriumi juurde loodud spetsiaalne usuasjade kolleegium. Sinna kuulusid nii ministeeriumide esindajad kui ka luteri kiriku esindaja. See oli kehtiva Venemaa luteri kiriku seaduse kohaselt kõrgeim kirikuvalitsuslik instants ja otsustas talle laekunud kaebuste alusel kirikus tekkinud vaidlusküsimusi. Selle moodustamise vajadus oli päevakorrale kerkinud vaidluse tõttu Tallinna Kaarli koguduse õpetaja RA, ERA, 14,1,560, 8. Usuasjade osakonna juhataja Pärnus S. Kuke uul. N 40 asuvale seitsmenda päeva adventisti koguduse nõukogule, 10.4.1920.

159

RA, ERA, 14, 1, 557, 31–32. Usuasjade osakonna juhataja eest Richard Karuks Administratiiv asjade Peavalitsuse Sekretärile, 28.5.1920.

160

80

Siseministeeriumi usuasjade osakonna kirjavahetus seoses luteri kiriku keskvalitsuse rahalise toetamisega

Friedrich Stockholmi valimise asjus, millele kohalik Eestimaa konsistoorium ei suutnud lõppu teha.161 Ministeerium tegeles ka surnuaedade laiendamise ja uute kalmistute asutamislubade väljastamisega, nagu ka luteri kui ka õigeusu kiriku keskorganitele palgamaksmisega ja palkade üle läbirääkimisega. Esimesed laenud andis Ajutine Valitsus kirikutele 1919. aasta alguses, et nad saaksid perekonnaseisuasjade korraldajana jätkata. Raha kirikutele eraldati igal kuul.162 1919. aasta kevadel palus õigeusu kirik riigilt veel lisaks igakuisele kompensatsioonile laenu, et praostkondi ja kogudusi abistada ning asutada trükikoda ja küünlatehas, sest kiriku keskvalitsusel oli ainuõigus kogudusi küünalde ja pisitrükistega varustada. Seda laenu riik kirikule aga ei andnud, viidates raskele sõjaajale, mil eelarve niikuinii pitsitas. Siseminister viitas ka, et riik toetab kirikut niikuinii igal kuul, et katta hädavajalik

RA, ERA, 14, 1, 57, 149. Siseminister August Peet Eesti Ajutisele Valitsusele, 9.1.1919.

161

RA, ERA, 14, 1, 57, 70. Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus siseministrile, 10.02.1919; 88, Ajutise Valitsuse poolt märtsil 1919. a. vastuvõetud krediidi määramine, dateerimata.

162

81

personali- ja kontorikulud.163 Küll aga vabastas Ajutine Valitsus 1919. aasta jaanuaris kogudused veini aktsiisimaksust. Vaimuliku ametitunnistuse alusel väljastasid poed veini vaimulikele aktsiisivabalt.164 Peale registreerimiste ning kinnisvara rentimist, omandamist, müümist puudutavate lubade väljastamiste, surnuaedade asutamist puudutavate lubade andmise, abielulahutusasjade menetlemise ja praostide ning kirikuvalitsuste liikmete ametisse-kinnitamiste andis märkimisväärse panuse osakonna töökoormusse selgitustöö pärast uute seaduste jõustumist ja uue korraga seoses usuorganisatsioonidelt laekunud protestidega tegelemine. Kõige enam tööd tõid maaseaduse ja seisuste kaotamise seaduse menetlemise ja vastuvõtmise järel ministeeriumisse laekunud protestikirjad luteri ja õigeusu kogudustelt, kus püüti vaidlustada nii maade kui ka koolimajade riigistamist.

1920. aastate alguses tuli usuasjade kolleegiumil kõige rohkem aega pühendada abielulahutustele ja uuestiabiellumise lubade väljastamisele, mille arv kasvas aasta-aastalt. Kui mõni oma abielu lahutada soovija polnud saanud kirikult, kes neid asju toona otsustas, rahuldavat lahendust, oli tal õigus pöörduda usuasjade kolleegiumi poole.

Abielulahutusasjade apellatsioonikaebusi arutas ministeerium 1. maini 1923. aastal, mil need läksid abieluseaduse kohaselt üle kohtutele. Usuasjade kolleegium käis tavapäraselt koos kord nädalas.

Osakonna töökoormuses näisid 1920. aastate alguses peegelduvat Eesti usulise maastiku jõujooned – aastast aastasse tuli tegeleda umbes 35–40 luteri kirikut, 10–15 õigeusu kirikut, umbes 5 kristlikke vabakogudusi puudutava küsimusega ja vähem kui 10 muu usuorganisatsiooni tegevust puudutava küsimusega.165 Viimastega oli kokkupuude tõesti võrdlemisi põgus, sest järelevalvet nende üle ministeerium ei teinud.

Probleemidega tegeldi tavaliselt siis, kui ministeeriumisse laekus kaebus.

Küll aga jälgiti alates Eesti omariikluse algusest tähelepanelikult välismaalastest vaimulikkonnale sissesõidulubade ja töölubade väljastamist.

See oli üksikutel juhtudel seotud kartusega, et vaimulik pole Eesti riigile lojaalne. Ka tuli Eesti omariikluse algusaastatel teha riigiesindajatel ettekirjutusi eesti keele kasutamise kohta ministeeriumiga suhtlemisel. Nii näiteks saatis 1918. aasta detsembris siseminister August Peet luteri kirikuvalitsusele nõudliku kirja, kus keelas kirikuvalitsusel edaspidi kirjade RA, ERA, 14, 1, 57, 219. Eesti rahaministrile, 14.3.1919; 225a. Siseminister Eestimaa Piiskopkonna Nõukogule, 9.4.1919.

163

RA, ERA, 14, 1, 57, 136. Siseministri eest Eestimaa Ev. Lutheri Konsistooriumile, 31.1.1919.

164

RA, ERA, 14, 1, 949, 14. Siseministeeriumi 1924. aasta tegevuse aruanne.

165

82

saatmise saksa keeles.166 1919. aasta veebruaris nõudis ministeerium, et ka kõik võõrkeelsed kirikuraamatute ärakirjad, mida koguduste vaimulikud kui perekonnaseisuametnikud inimeste järelepärimiste peale tegid, tuleb varustada eestikeelsete tõlgetega. Õigeusu kirikuga seoses tegi ministeeriumile peavalu Vene emigrantide mõju kohalikus õigeusu kogukonnas. Rahvuste vahelised hõõrumised olid kahe maailmasõja vahelisel ajal nii luteri kui ka õigeusu kirikus võrdlemisi sagedased. Mõlemas kirikus toimus 1919. aastal otsustav pööre, millega eestlastest vaimulikud ja kiriku liikmed haarasid kirikus juhtohjad. See jättis saksa ja vene vähemuse senisest jõupositsioonist ilma, sest võim kirikus läks kogukonna enamuse kätte. Mõistagi oli vene ja saksa vähemusel seda raske taluda, sest varem oli harjutud kirikus asju teisiti ajama. Seetõttu ei välistanud saksa kogudused ja vaimulikud luteri kirikus esialgu koguni omaette kiriku asutamist.167 Õigeusu kirikus püüdlesid eestlased suurema iseseisvuse poole ja soovisid juurutada eestlastele omast õigeusu vaimulaadi, vene kogukond püüdis aga säilitada Vene Õigeusu Kirikuga senist tugevat sidet ja alal hoida Vene impeeriumi aegset vaimulaadi. Seda deklareerisid Vene kogudused ka 1919. aasta märtsis toimunud õigeusu koguduste täiskogul, kus otsustati siinne õigeusu kirik kuulutada iseseisvaks.168 1919. aasta märtsis langetatud iseseisvusotsuse eel pöördusid õigeusklikud Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poole, et see aitaks välisesinduste abil leida Venemaal viibiva Aleksander Kaelase, kelle kandidatuur kavatseti üles seada kirikujuhi kohale.169 Ta valiti küll ametisse, aga ta jäigi leidmata ja nii asus kirikut juhtima esialgu abipiiskopiks valitud Aleksander Paulus. Ajutiselt Valitsuselt paluti abi ka välisesinduste vahendusel teiste kirikutega konsultatsioonide avamiseks, et saaks kirikujuhi ametisse seada.170 Kõik need katsed ebaõnnestusid.

Sisuliselt oli siinne kirik asunud siiski omapäi tegutsema, aga et Eesti õigeusu kirik polnud oma iseseisvusele saanud teiste õigeusu kirikute heakskiitu, otsiti siiski uuesti ühendust Vene Õigeusu Kirikuga, kellelt 1920. aastal saadi edasitegutsemiseks autonoomia ja sama aasta RA, ERA, 14, 1, 57, 54. August Peet Eestimaa Evangeeliumi-Lutheruse usu Konsistooriumile, 9.11.1918; 165. Siseminister Eestimaa Ev.-Lutheri usu Konsistooriumile

166

Rohtmets, Altnurme, Luterlus, 230.

167

Eesti Gr. Õigeusu koguduste kongress. Vaba Maa, nr 68, 22.3.1919, 1.

168

RA, EAA, 1655, 3, 240, 16. Eesti Piiskopkonna Nõukogu Eesti Ajutisele Valitsusele, Tallinnas, (täpne päev on raskesti välja loetav) veebruaril 1919. a.

169

RA, EAA, 1655, 3, 240, 13. Eesti Piiskopkonna Nõukogu Eesti Ajutisele Valitsusele, 7.2.1919

170

83

detsembris pühitseti kirikujuhiks Aleksander Paulus, kellest sai ülempiiskop Aleksander.171 Nõukogude Venemaal oli kirik 1920. aastate alguses pideva rünnaku all ja tuhandeid vaimulikud langesid repressioonide ohvriks, kirikutelt võeti nende vara ja kirikuhooneid lõhuti. Võim ei säästnud ka kirikupead.

Patriarh Tihhoni kohtlemise üle protestis teiste seas ka Eesti õigeusklike kirikuvalitsus ja kirikupea.172 Vene kiriku olukord mõjutas patriarhi sidepidamist siinsete õigeusklikega, nii et 1920. aastate alguses see mõneks ajaks päris katkes.

Samal ajal hakkasid bolševike eest põgenenud Vene emigrandid kiriklikult koonduma ja moodustasid Euroopas mitu kiriklikku struktuuri. Neist kõige suurem oli 1921. aastal Serbias moodustatud Vene Õigeusu Kirik väljaspool Venemaad, asutamispaiga järgi tuntud ka kui Karloveci sinod.173 Ka siinse õigeusu kiriku vene kogukond oli tihedalt seotud Eestis elavate Vene valgetega, kelle eesmärk oli endise Vene impeeriumi taastamine. Nad ei istunud käed rüpes, vaid käisid aktiivselt koos ja koondusid mitmesse organisatsiooni, millest osa olid avalikud, osa põrandaalused. Enamiku monarhistide ringkonnast moodustasid endised ohvitserid, keda oli siin 1920. aastate alguses üle tuhande. Eestis elas ka terve hulk Venemaalt pagenud õigeusu vaimulikke, kes polnud küll otse Eesti Vabariigi vastased, aga nii nagu oli teistegi monarhistide eesmärk, kuulus ka nende kaugemate plaanide hulka pärast monarhia taastamist taasliita siinsed alad Venemaa koosseisu. 1926. aastal tegutses Vene kogudusi koondavas Narva piiskopkonnas 17 pagulasvaimulikku, kes täitsid õigeusu sinodi ja siseministeeriumi loaga ajutiselt koguduste juures vaimulikuameti kohuseid.174 1920. aastal otsustas Eesti õigeusu kiriku täiskogu, et vene kogudused võivad rahvuslikul alusel ja oma autonoomse juhtimisstruktuuriga koonduda.175 Kiriklikest struktuuridest moodustati esmalt vene koguduste vikaarpiiskopkond ja vaimulik nõukogu, kuid nende eluiga jäi lühiseks. Ülempiiskop Aleksandri teadmisel tegutses vaimulik nõukogu kuni 1922. aastani, kuid suleti siis juunis kiriku täiskogu otsusega, mille peale Schvak, Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni, 48–49.

171

Kuidas patriarh Tihoni protsess tehti? Vaba Maa, nr 109, 16.5.1923, 3.

172

Daniela Kalkandjieva. The Russian Orthodox Church, 1917–1948. From decline to ressurection.

London, New York, Routledge, 2015, 38–42.

173

RA, ERA, 14, 1, 1321, 44–47. Eesti Ap.-Õigeusu Kiriku Sinod Sisemnisteeriumile, 5.3.1926.

174

Eesti apostliku-usu kiriku kongress. Vaba Maa, nr 202, 8.9.1920, 2.

175

84

marssisid vene saadikud täiskogult minema.176 Et vaimulik nõukogu astus sellest korraldusest üle ja tegutses edasi, nõudis ka siseminister, et vaimulik nõukogu kui seadusvastane organisatsioon suletaks ja oktoobri alguses ta peataski nõukogu tegevuse.

Vene koguduste keskorgani laialisaatmise tõttu tekkinud pinged jõudsid 1922. aastal ka Riigikogu saali, kus 1922. aasta oktoobris riigikogu päevakorras olnud kirikute ja usuühingute seaduse arutelu ajal väitis Vene Rahvuslise Liidu saadik Aleksei Sorokin (1888–1933), et vaimuliku nõukogu liikmed olla arreteeritud, nende ruumides olevat korraldatud läbiotsimine jne. Karl Einbund vastas talle, et läbiotsimisi ei toimunud, vaid sealsest kantseleist anti materjal ilma läbiotsimiseta võimuesindajatele, Einbund toonitas riigiesindajate seisukohta, et kehtivate seaduste, nii Eesti Vabariigi antud määruste kui ka senise kirikuseaduse põhjal polnud võimalik rahvuslikke nõukogusid või muid sedasorti organeid luua.177 Luteri kiriku struktuuride loomine oli mõnevõrra ladusam ja need olid püsivamad. Ka luterlased läksid rahvusliku eraldamise teed, nii et 1921. aastal moodustati kaks rahvuspraostkonda, mis erinevalt 14 territoriaalsest praostkonnast olid üleriiklikud ja koondasid saksa ja rootsi vähemuse rahvuskogudusi.178 Rootsi kogudused olid valdavalt koondunud Lääne-Eestisse, saksa kogudused asusid tavaliselt linnades. Nii nagu kirikuvalitsuse liikmed, kinnitas ka praostid ja uued praostkonnad siseministeerium.

Toetudes 1922. aastal langetatud otsustele palus Eesti õigeusu kiriku juht metropoliit Aleksander ühes oma Soome ametivennaga 1923. aastal Konstantinoopoli patriarhilt, et mõlemad kirikud võetaks oikumeenilise patriarhi kanoonilise eestkoste alla. Sidemed Vene Õigeusu Kirikuga olid pikemat aega olnud häiritud ja kirikud soovisid iseseisvates riikides iseseisvalt tegutseda. Juunikuus reisisid kahe kiriku esindajad Istanbuli, et neis asjus läbi rääkida ja juulis andiski Konstantinoopoli patriarh Meletios IV tomose, millega anti Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule autonoomse kiriku staatus Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi kanoonilises jurisdiktsioonis. Kõiki piiskoppe võis ametisse seada kohapeal, sellest Konstantinoopoli patriarhi teavitades. Niisiis lahutaski autonoomiat autokefaaliast vaid teavitamis- ja eestpalvekohustus.

RA, EAA, 1655, 3, 13, 7. Eesti Ap.- Õigeusu Kiriku täiskogu protokoll nr 2, 14.–16. juuni. 1922. a.

176

I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid Nr 143–184, vrg 659–661.

177

Mikko Ketola, The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939, Publications of the Finnish Society of Church History, 183. Helsingi: Finnish Society of Church History, 2000, 68–69.

178

85

1923. aastal aset leidnud kiriku jurisdiktsioonivahetus, mille Vabariigi Valitsus teatavaks võttis, tõi endaga kaasa kiriku struktuurimuudatused.

Andmeid selle kohta, et Eesti riigivõim oleks püüdnud siinset õigeusu kirikut Vene Õigeusu Kiriku rüpest Konstantinoopoli jurisdiktsiooni suunata, ei ole. Pigem vaatab 1920. aastate riigi ja kiriku suhetest vastu kirikule antud tegutsemisvabadus, nii et isegi vaatamata üleminekuajale, mis tähendas kiriku jaoks suuremat sõltuvust riigist ja õigusruumis oleva ebaselguse tõttu valitsenud segadust, piirdus omavaheline suhtlus peamiselt kiriku täiskogudel riigivanemale tervitustelegrammide saatmise ja kiriku juhtimist ning tegevust puudutava ametkondliku kirjavahetusega.

Suuna iseseisvusele võttis kirik ikka tänu temas eneses valitsevate meeleoludele. Riik sekkus kiriku siseküsimustesse ainult üksikutel kordadel ja sedagi riigi julgeolekut puudutavatel kaalutlustel. Erand on Tartu rahulepinguga Eestiga liidetud aladel usuelu korraldamine. Eriti just Setumaal püüdis siseminister usuelu riiklikult mõjutada, sest usuelu oli vahend, et Setumaad Eesti riigiga integreerida. See tõi kaasa rohkesti konflikte, mille kulminatsiooniks oli kümnendi keskel alanud nn kloostrisõda.179 Ka jälgis siseminister 1923. aastal aset leidnud jurisdiktsioonivahetuse järel, et kiriku uus ülesehitus toimuks Konstantinoopoli patriarhaadi antud tomose kohaselt ja ütles selle kohta oma sõna. Probleemiks kujunes kiriku otsus jagada kirik taas rahvuslikul alusel. Ehkki tomose kohaselt pidi õigeusu metropoolia Eesti Vabariigis koosnema kolmest territoriaalsest piiskopkonnast, läks õigeusu kirik juba 1920. aastate alguses proovitud teed, otsustades kiriku tükeldada rahvuslikul alusel. 1924. aasta õigeusu kiriku täiskogu päevakorras oli omaette punktina vene piiskopkonna asutamine ja selle nõukogu kinnitamine. Piiskopitool ja piiskopkonna keskus asusid Narvas. Piiskopkonna etteotsa valis õigeusklike täiskogu Vene emigrandist endise Pihkva piiskopi Eusebiuse (Grozdov), mehe, kes oli 1920. aastal ametisse seadnud ülempiiskop Aleksandri, ent oli samas varem silma paistnud Eesti Vabariigi suhtes mitte just kõige sõbralikumate seisukohtadega. Nüüd aga ruttasid kõik kinnitama, et piiskopi vaated on muutunud.180 Seetõttu andis täiskogu piiskopile õiguse riigipoolse heakskiidu korral ajutiselt kohe tööle asuda, kuid alaliseks ametitäitmiseks

Kalle Lõuna. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, 80–81.

179

RA, ERA, 14, 1, 935, 13. 1924 a. 9.–11. septembri täiskogu protokoll No 4.

180

86

nõuti temalt Eesti kodakondsust ja Moskva patriarhilt loa saamist Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku alluvusse ületulemise kohta.181 1924. aasta septembri alguses teatas siseministeerium, et minister Theodor Rõuk on andnud õigeusu kiriku asjus resolutsiooni, mille kohaselt ei näe kehtivad seadused ette rahvuslike piiskopkondade asutamist ja kuna seda ei näe ette ka Konstantinoopoli patriarhaadi antud tomos, ei saa minister seda lugeda seaduspäraseks.182 Ministrit näis häirivat ajalehes ilmunud teade, et vene piiskopkond oli juba moodustatud, nii et ajalehes oli märgitud isegi selle aadress.

Kiriku juhtkond esitas seepeale siseministrile märgukirja ja kinnitas, et esiteks on tegemist kirikusisese struktuurimuutusega, mis kiriku läbikäimist riigiesindajatega kuidagi ei mõjuta; teiseks polnud kirik nõus riigipoolse seaduse tõlgendusega, väites vastu, et kiriku ja riigi vahekorda reguleeris 1919. aastal Ajutise Valitsuse antud määrus, mis puudutas aga ainult piiskopkonna, praostkonna ja koguduse korraldust ega maininud ka näiteks kiriku juhtorganite olemasolu. Kõik muu, kaasa arvatud kiriku täiskogu ja juhtorganid, olid hiljem kiriku ümberkorralduste käigus kiriku struktuurile lisandunud ja need oli riik ka omalt poolt teatavaks võtnud. Tomos andis küll kolme piiskopkonna nimetuse, aga andis vajaduse korral tõepoolest õiguse piiskopkondade arvu täiskogu otsusel vajaduse korral suurendada.

Metropoliit Aleksander kirjeldas vene koguduste olukorda kui pool-anarhilist ja tõdes, et täiskogu otsus lõi selguse edasiminekuks. Seetõttu palus kirikupea kuni kiriku ja riigi suhteid reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni õiguspäraseks tunnistada.183 Ministeeriumis ei oldud aga kiriku juhtkonna selgitustega nõus, sest ei omaaegsed Vene Õigeusu Kiriku õigusaktid, 1917. aasta kirikukogu otsused ega tomos näinud ette rahvuslike piiskopkondade loomist, vaid üksnes territoriaalsete piiskopkondade asutamise ja tegevuse. Samamoodi polnud nad nõus selgitusega, et tegemist on pelgalt kiriku siseküsimusega, sest piiskopkond polnud ainult usuelu korraldamiseks mõeldud kogukond, vaid administratiivüksus, millel olid ka avalikud ülesanded. Minister tõdes lõpuks seda, mida oli märkinud sinodki, et kui kehtivat korda muudetaks seadusandlikul teel, võiks riik seda tunnustada.184 See oli vihje kiriku ja riigi Riho Saard. „Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku algusaastad”. – Akadeemia, 7/2008, 1572–1573.

181

RA, ERA, 14, 1 935, 27. Administratiivasjade peavalitsuse juhataja Eesti apostliku-õigeusu kiriku Sinodile, 26.9.1924.

182

RA, ERA, 14, 1, 935, 28–29. Eesti Ap.-õigeusu kiriku sinodi märgukiri, 10.10.1924.

183

RA, ERA, 14, 1, 935, 30. Siseminister Rõuk Eesti apostliku õigeusu kiriku Sinodile, 14.10.1924.

184

87

suhteid puudutavale raamseadusele, mis polnud aga sel ajal veel Riigikogus arutuselgi.

1924. aasta detsembris, pärast valitsuse vahetust otsustas uus siseminister Karl Einbund asja lõpetada ja esitas Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku 1924. aasta septembris vastu võetud uue põhikirja Vabariigi Valitsusele, soovitusega see lihtsalt teatavaks võtta. Valitsusele saadetud 24. detsembri 1924. aasta kirjas märkis ta lakooniliselt, et kiriku ja riigi vahelisi suhteid reguleerisid Vene Õigeusu Kiriku kirikukogul aastatel 1917–1918 vastu võetud seadused.185 Teatavaksvõtt tähendas seda, et ta pidas Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku metropoliit Metropoliit Aleksander (Paulus). kiriku põhikirja, nii nagu varasemaidki kiriku põhikirju, kirikusisesteks dokumentideks ega pidanud vajalikuks kiriku siseasjadesse sekkuda. Samamoodi suhtus Einbund ka luteri kiriku põhikirja ja tegevusse. Enne 1926. aastat, mil jõustus uus usuühingute ja nende liitude seadus, polnud kumbki põhikiri siseministeeriumis kinnitatud. Metropoliit Aleksander märkis Einbundile 1924. aasta detsembri lõpus saadetud selgituses, et lähiajal kavatsetakse lisaks kahele rahvuspiiskopkonnale moodustada ka Petseri ja Saaremaa piiskopkond.186 Kiriku struktuuris oli peale Tallinna siiski koht vaid Narva ja Irboska piiskopkonnal ja 1926. aastal asutatud Petseri piiskopkonnal, mille piiskopiks sai Petseri kloostri arhimandriit Joann (Bulin). Narva piiskopkonna asutamise aegu meelitasid sealsed vaimulikud Petseri piirkonna kogudusi Vene piiskopkonda üle tulema – nii oleks piiskopkonna mõju kirikus kasvanud. Kõik viis vene kogudust liitusidki Narva piiskopkonnaga.187 Riigi ja kiriku vahekorra rahunemise järel 1924. aasta lõpus tõstatus õigeusu piiskopi Eusebiuse ametisse pühitsemise küsimus. Einbund nõudis piiskopilt Eesti kodakondsusesse astumist, kinnitust, et ta allub RA, ERA, 14, 1, 935, 65. Siseminister Einbund Vabariigi Valitsusele, 24.12.1924.

185

RA, ERA, 14, 1, 935, 66. Metropoliit Aleksander kõrgesti austatud siseministrile, 30.12.1924.

186

Kalle Lõuna. „Usuküsimus Petserimaal 1920.–1930. aastatel ja kloostrisõda” – Ajalooline Ajakiri 3/4 (106/107) 1999, 58.

187

88

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopi Jakob Kukke ametisse seadmise vastuvõtt 1921. aasta juunis. Vasakult: välisminister Ants Piip, Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Söderblom, riigivanem Konstantin Päts, piiskop Jakob Kukk, Soome luteri kiriku piiskop Jaakko Gummerus, Läti luteri kiriku – Maldonis esindaja Voldemars

metropoliidile ja sinodile ning lojaalsust Eestile.188 Andnud 16. novembril 1925. aastal siseminister Einbundile truudusvande, teatas ministeerium, et Eusebius on kõik riigi nõudmised täitnud ja võib ametisse asuda.189 Siseministeerium jälgis, kas vaimulikud on riigile lojaalsed ja peavad seadustest kinni ja pidas oluliseks vahele astuda, kui kehtivast korrast üle astuti.

Samasugune vahekordade teravnemine leidis aset ka luteri kirikus, kus 1919. aastal ametisse valitud piiskop Jakob Kukk oli piiskopi-kirikuta, sest senine superintendendi ja rüütelkonna Toompeal asuv Toomkirik kuulus saksa kogudusele, kes polnud nõus seda piiskopile loovutama. Ainsaks järelandmiseks, mille toomkogudus 1921. aastal tegi, oli piiskopile nõusoleku andmine pidada kirikus teenistusi. Kirikuvalitsus pöördus selguse saamiseks siseministeeriumi juures tegutseva usuasjade kolleegiumi poole, aga et sealt ei tulnud kohe vastust, pöörduti 1924. aasta oktoobris ka Vabariigi Valitsuse poole. Kirikuvalitsuse argumendid olid vahepeal täienenud.

Nüüd rõhutati, et toomkogudus oli asutatud alles 1900. aastal ja pärast RA, ERA, 14, 1, 935, 72. Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus Eesti apostlikuõigeusu kirikule, 4.11.1925.

188

RA, ERA, 14, 1, 935, 79b. Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus Politsei peavalitsusele, 26.11.1925.

189

89

rüütelkonna kui hoone omaniku eksistentsi lõpetamist 1920. aastal oli kogudus seadusvastaselt koguduse vara endale haaranud.

Samal ajal arutas Riigikogu kohalikele vähemusrahvustele kultuurautonoomia andmist ja 1925. aasta veebruaris võttis Riigikogu vastu vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse. Sellega loodi vähemusrahvuste kultuuromavalitsused, kelle ülesanne oli korraldada oma rahvusgrupi avalike ja eraõppeasutuste valitsemist ja järelevalvet nende üle. Vabariigi Valitsus kinnitas 4. novembril 1925. aastal saksa kultuuromavalitsuse ja 6. juunil 1926. aastal juudi omavalitsuse. Juudi omavalitsus registreeriti Tallinna juudi koguduse vahendusel.190 Kultuuromavalitsuste tegevuse riigipoolne korraldaja oli siseministeerium. Üks päev pärast kultuuromavalitsuse seaduse vastuvõtmist otsustas Karl Einbund võtta Toomkiriku ja ühes sellega koguduse kinnisvara ministeeriumi valitsemisele. Minister viitas kiriku ajaloolisele staatusele ja seisuste kaotamise seadusele. Ühtlasi esines Einbund ettepanekuga anda kirikuhoone ja koguduse vara kiriku keskvalitsusele kasutamiseks ja võtta kasutusele piiskopikirikuna, kusjuures saksa kogudusele jäeti alles õigus pidada kirikus oma usulisi talitusi.191 1920. aastatele omasel moel järgnes selle teema elav kajastamine ajakirjanduses, kus eestikeelne ajakirjandus asus siseministri ja kiriku juhtkonna tegevust toetama, saksakeelne ajakirjandus mõistis aga hukka. Küsimus nihkus rahvuslikule pinnale ja tulemusi ei toonud ka koguduse ja piiskopi katse olukorda rahumeelselt lahendada.192 12. veebruaril 1925. aastal Riigikogus baltisaksa erakonna arupärimisele vastanud siseminister rõhutas, et küsimus oli juriidiline, mitte rahvuspoliitiline. Olgugi, et mitu head aastat hiljem, tuli rüütelkonna vara riigistada.193 See ei suutnud aga olukorda rahustada. Proteste laekus ka mitmest välisriigist. Kuna kirikute saatus oli Balti riikides olnud varemgi probleemsena päevakorral, pälvis see teema teravdatud tähelepanu ka sel korral.

Eestis võttis Toomkiriku ülevõtmise vastu teravalt sõna Saksa saadik Eestis, kutsudes üles ka Rootsi, Soome, Suurbritannia ja mõne teise riigi diplomaate olukorra suhtes oma riigi välisministeeriume vajalikke samme astuma, et saksa vähemuse olukord paraneks. Küsivas toonis kirju saabus Kaido Laurits. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad.

Ad fonts 16. Tallinn: Rahvusarhiiv, 2008, 55, 67.

190

Toomkirik piiskopi kirikuks. Kaja, nr 36, 7.2. 1925, 3.

191

Ketola, The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church 1918–1939, 150–156.

192

Tallinna Toomkirik ja Balti sakslased. Päevaleht, nr 43, 14.2.1925, 3.

193

90

M DA

ka mitmelt poolt Euroopa kirikutest. Seetõttu pole imekspandav, et pinged avaldusid ka vaimulikkonnas ja kirikuvalitsuse reaktsioon nende teravatele väljaütlemistele oli väga järsk.

Toomkogudus kaebas kiriku riigistamise Riigikohtusse. Esimene kaebus 1925. aasta kevadel jäeti vormitehnilistel põhjustel rahuldamata.194 Uus kaebus võeti aga 1926. aasta kevadel menetlusse, kusjuures Riigikohus nõudis eri osapooltelt lisainformatsiooni, kellele hoone varem ikkagi kuulus. Et 1926. aasta novembris tõdes ka Riigikohus, et kirik läks 1710. aastal rüütelkonna valdusesse, andis kohus riigile õiguse kirik oma kätte võtta.195 Pärast seda kui 1922. aastal oli riigikogu menetlusest välja hääletatud perekonnaseisuseadus ning usuorganisatsioonide ja riigi suhteid reguleeriv raamseadus, hakkas siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus alates 1923. aastast uuesti tegelema nende eelnõude täiendamise ja muutmisega.196 Mõlemad seadused olid 1925. aastal taas Riigikogu päevakorras ja võeti aasta lõpus vastu.

MAASEADUSE TÄIENAMINE JA KOGUDUSTE MAADE KÜSIMUSE LAHENDAMINE

Koguduse nõukogul pole kaebamise õigust. Postimees, nr 155, 12.6.1925, 3.

194

Ketola, The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church 1918–1939, 176.

195

RA, ERA, 14, 1, 835, 11. Siseministeeriumi 1923. aasta tegevusaruanne.

196

91

Usuelu areng aastatel 1925–1934

1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusega lahutati usuühendused ja riik. Esimesed sammud selle poole oli astutud juba Eesti omariikluse algusaastatel. Riigi ja usuühenduste lahutamisega soovis riik tagada usuorganisatsioonidele täieliku tegevusvabaduse, samas end nende tegevusest distantseerides. See käis käsikäes usuühenduste vabastamisega avalikest ülesannetest – need anti üle riigile. Järelevalvet tegi riik usuühenduste üle väga vähe, küll aga pöördusid usuorganisatsioonid sagedasti riigi poole, et saada abi organisatsioonisiseste lahkarvamuste lahendamisel.

Siseministeeriumi ülesannete hulka kuulunud usuühingute ja nende liitude registreerimisega tuldi toime 1927. aastaks. Seejärel põhikirjade kinnitamiste arv vähenes, ehkki aastast-aastasse tuli üksikuid organisatsioone siiski registreerida. Lisaks kuulus ministeeriumi ülesannete hulka usuühingute likvideerimine, kuid seda tuli neil aastatel ette haruharva.

Ministeeriumi administratiivosakond tegeles ka vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse eelarve ja korralduslike küsimustega.197 Ülejäänud töö hulka kuulusid paar konkreetset ülesannet, mis seaduse kohaselt jäid siseministeeriumile. Näiteks kinnitas ministeerium ametisse välismaalasest vaimulikke ja valmistas ette usuorganisatsioonide varalistele toimingutele lubade andmist. Alates 1926. aastast kuulus perekonnaseisu seaduse alusel siseministeeriumi administratiivosakonna tööülesannete hulka ka perekonnaseisu registrite korraldamine.198 RA, ERA, 14, 1, 1356, 31. Siseministeerium. Administratiivosakond. Ministeeriumi ja allasutuste tegevusaruanded 1. aprillist 1927. a. kuni 1. aprillini 1928.

197

RA, ERA, 14, 1, 1193, 3. Siseministeerium. Administratiivosakond. Ministeeriumi tegevusaruanne 1. jaanuarist 1926 a kuni 1. aprillini 1927. A.

198

92

Perekonnaseisu seaduse vastuvõtmise järel oli ministeeriumi ülesanne saata perekonnaseisuametnikele uued aktiraamatud, kuhu kanda kõik perekonnaseisutoimingud. Esimese aasta jooksul varustati nendega teiste seas 243 perekonnaseisuametnik-vaimulikku, kellest 120 olid luteri kiriku ja 121 õigeusu kiriku vaimulikud. Neile lisaks töötas perekonnaseisu-ametnikuna üks baptistist ja üks juudi kogukonna vaimulik. Perekonnaseisu seaduse jõustumisest 1. juulil 1926. aastal kuni 1. aprillini 1927. aastal toimetasid vaimulikud umbes neljandiku (5897) kõigist aasta jooksul tehtud perekonnaseisutoimingutest (23 258).199 Vaimulikest perekonnaseisuametnike arv püsis üldjoontes sama suur, aastate kaupa pisut suurenedes ja vähenedes: 1927. aastal vabastati ametist 25 vaimulikku, registreeriti aga 29. 1929. aasta alguses oli ametis 119 luteri ja 111 õigeusu vaimulikku ning üks baptistide ja üks juutide perekonnaseisuametnik.200 Samamoodi kõikus ka vaimulike töökoormus. Võrreldes 1926. aastaga vaimulike osakaal perekonnaseisutoimingute tegemisel aasta-aastalt kasvas. Nad tegid vähemalt poole omavalitsuste juures registreeritud perekonnaseisuaktidest ja üle kolmandiku perekonnaseisuaktide koguarvust.201 Kõige suuremat avalikku tähelepanu pälvisid 1920. aastate lõpus õigeusu ja luteri kiriku sisevastuolud ja endistviisi tegid muret ka kahe kiriku üleminekuraskused, mis põhjustasid pingeid kirikusse koondunud eri rahvuste vahel, aga ka kirikute vara puudutavad küsimused. Oli paratamatu, et kiriku ja riigi lahususe elluviimisel ja võrdsuspõhimõttel üles ehitatud usumaastikul tundsid end kõige kehvemini need, kes kõige rohkem kaotasid. Märkimisväärne on ainult see, et kaotajate liikmeskond moodustas umbes 95% Eesti elanikest. Kristlikud vabakogudused ja mittekristlikud usuorganisatsioonid said aga võrreldes varasema ajaga täieliku vabaduse oma tegevust korraldada nii, nagu nad paremaks pidasid. Riigiga suhtlesid nad 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses väga harva.

1928. aasta oktoobris tõusis Nevski kirik tähelepanu keskpunkti hoopis teisel põhjusel: nimelt plaanisid neli riigikogu liiget algatada parlamendis seaduseelnõu, millega sooviti katedraal hoopis lammutada. Märkimisväärsel kombel oli ettepanek pärit nelja fraktsiooni esindajalt. Need olid Mihkel Juhkam (1884–1942) Eesti Tööerakonnast, August Laur (1885–1942) Ibid., 11–12.

199

RA, ERA, 14, 1, 1417, 9. Siseministeerium. Administratiivosakonna kaust. Ministeeriumi tegevusaruanne 1. aprillist 1928 kuni 1. aprillini 1929.

200

RA, ERA, 14, 2, 71, 140. Ministeeriumi 1933. aasta aruanne.

201

93

KUSED PERENASEISU JA MISPAIKADE USE ELLUVIIMISEL

Tallinna Aleksander Nevski katedraal

Asunikkude koondisest, Oskar Liigand (1874–1940) Rahvaerakonnast ja Ado Johanson (1874–1932) Põllumeestekogudest. Kiriku lammutamise ettepaneku põhjenduskirjas mainiti 19. sajandi lõpus aset leidnud Vene impeeriumi tsentraliseerimispoliitikat ehk venestamist ja selle ühe eesmärgina Tallinna muutmist Vene linnaks. Vene riigi poliitika tähisena pidi linna siluetil, nii merelt kui ka maalt, olema näha õigeusu kirik. Nii kujunes kirikuhoonest Tallinnas venestamise kõige silmapaistvam sümbol ja see andis ettepaneku autorite sõnul tõuke nõuda ka hoone lammutamist. Nii eelnõu autorid kui ka Eesti ajakirjandus eitasid ettepanekut kiites rahvuspoliitilisi motiive, seeasemel kõneldi kirikuhoonest kui vägivalla ja orjastamise sümbolist. Lammutamist lihtsustas tõsiasi, et eelnõu algatajate veendumuse kohaselt kuulus kirik riigile. Kogudusele kavatseti vastu anda mereväe kirikuna kasutusel olnud Püha Siimeoni kirik, mis kuulus samuti riigile.202 Esmakordselt oli Nevski katedraali lammutamine olnud päevakorras juba 1920. aastate alguses, kui seda sooviti maha võtta koos Tallinna südalinnas asuva Peeter I kujuga.203 Ettepanek kiriku lammutada pälvis erakordselt suurt vastuseisu. Ärevaid sõnumeid tuli nii kiriku juhtkonnalt, mitmesugustelt seltsidelt ja Toompää pääkirik lammutamisele? Sakala, nr 125, 13.10.1928, 1.

202

Margus Lääne. “Aleksander Nevksi katedraali lugu” – Tuna 2/2009, 148–149.

203

94

ühingutelt kui ka väljaspool Eestit asuvast vene kogukonnast. Ülempreester Nikolai Päts saatis 24. oktoobril kõikidele kogudustele salajase kirja, milles kutsus koguduste nõukogusid esitama Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule märgukirju, et nii lammutamis-ettepanekule vastu astuda.204 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku delegatsioon külastas oktoobri lõpus riigivanemat Jaan Tõnissoni, kes kutsus koosolekust osa võtnud metropoliiti ja piiskoppe rahvast rahustama ja ütles, et küsimust pole valitsus veel arutanud, lisades, et küllap leiab Riigikogu mooduse, kuidas asi rahumeelselt lahendada.205 Nevski kiriku lammutamine pälvis ka luteri kiriku vaimulike tähelepanu, sest sellega võeti kindlus, et riik ei või segamatult kirikuid lammutada. Nii vaimulikkonnas kui ka ühiskonnas laiemalt valitses kiriku lammutamise kohta seisukoha kujundamisel valik, kas seada esiplaanile rahvuspoliitilised seisukohad või kiriklikud ja usulised motiivid. Näiteks luterlaste hulgas oli ka kiriku lammutamise poolehoidjaid, sest esiplaanile astetati rahvuslikud huvid. Suhtumise kujundamist mõjutas samal ajal tõstatunud Tallinna Vabaduse väljaku ümberkujundamise küsimus ja sellega seoses ettepanek lammutada Jaani kirik. Ajakirjandus tituleeris selle kui mitte kogu riigi, siis kindlasti Tallinna linna üheks näotumaks kirikuks.206 Seetõttu ruttasid mitu juhtivad luteri kiriku vaimulikku kaitsma nii Jaani kiriku kui ka Nevski kiriku säilitamist. Mitmekordne haridusminister, kirikuvalitsuse liige ja hilisem luteri kiriku piiskop Hugo Bernhard Rahamägi toonitas, et kirikuhoonete lõhkumine on moraalselt väär. Kui ajalooline pühakoda on kuhugi ehitatud, ei peaks teda maha kiskuma. Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja kirikuvalitsuse liige Arthur Sommer lisas, et Toompea loss ja Pikk Hermann olid samuti kaugel eestipärasest ja loss oli teadupärast olnud varem kuberneri residents ning küsis retooriliselt, kas needki tuleks maha lammutada. Samuti toonitas Sommer, et kiriku lammutamine oleks läinud väga kalliks ega oleks üles näidanud patriotismi, vaid šovinismi. Õigeusklikud käsitasid seda küsimust sekkumisena kiriku siseasjadesse ja riigi antud autonoomia piiramisena.207 25. oktoobril kutsus metropoliit Aleksander detsembri lõpuks kokku erakorralise täiskogu koosoleku, et võtta kiriku lammutamise küsimuses seisukoht. 10. detsembril RA, EAA, 1655, 1964, 1, 237, Ülempreester Nikolai Päts Priipalu koguduse nõukogule ja kirikuametile, 24.10.1928.

204

Katedraali lammutamine lööb laineid. Sakala, nr 128, 20.10.1928, 7.

205

Kulukad unistused. Päevaleht, nr 276, 10.10.1928, 2.

206

Andrei Sõtšov. „Õigeusu kiriku oikumeenilised suhted” – Eesti oikumeenia lugu. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 68–69.

207

95

1928. aastal andis metropoliit aga uue ringkirjaga teada, et erakorralise täiskogu kokkukutsumise vajadus on kadunud, sest kiriku lammutamise küsimus pole enam teravalt päevakorras. Selleks ajaks olid Riigikogu ette pandud plaanid tõepoolest liiva jooksnud ja küsimus polnud parlamendi liikmeskonnas toetust leidnud.208 Nevski kiriku lammutamise kava mõjutas tolle aja poliitilist elu.

Riigikogu kolmas koosseis lõpetas töö 1929. aasta kevadel. 1928. aasta oktoobris, kui Nevski lammutamise küsimus oli kõige tulisemalt päevakorras, ei pöördunud ülempreester Nikolai Päts koguduste poole mitte üksnes ettepanekuga saata märgukirju, vaid tutvustas neile ka ideed moodustada eelseisvateks Riigikogu valimisteks uus erakond, mis võiks kanda näiteks Õiguse erakonna nime, et sel moel parlamendis kaitsta õigeusklike huve.

Ilmselt kannustas õigeusklikke luterlastest koosneva Kristliku Rahvaerakonna esindatus Riigikogus. Õigeusu kirik valis lõpuks teise tee. Jõudu oma nimekirjaga välja minna oleks neil niikuinii nappinud. Küll aga otsustas metropoliit Aleksander kandideerida Riigikokku Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonna nimekirjas ja osutus ka valituks.

Saanud Riigikogusse, algasid jutud, et Aleksander lahkub peatselt parlamendist. 1929. aasta juunis, mil algasid parlamendi volitused, kerkis see küsimus ka kiriku täiskogul, kus Aleksander teatas, et tal pole kavas parlamendist lahkuda. Täiskogul näis valitsevat arusaam, et Aleksandri kuulumine parlamenti on õigustatud. Kõige ägedamates sõnavõttudes nõuti, et ta Riigikogus jätkaks, ja üks sel teemal sõna võtnud täiskogu saadik ähvardas Aleksandri tagasiastumise korral koguni usku vahetada.

Kiriku täiskogu täiendas Nevski katedraali lammutamise üle peetud arutelusid silmas pidades kiriku põhikirja ja märkis, et siinne apostlik õigeusu kirik on Vene Õigeusu Kiriku õiguslik järeltulija Eestis. Tegelikult polnud ju probleeme ainult vaimuliku valitsuse nimele kinnistatud varaga, vaid õigeusu varaga üldse. Vaatamata rohkem kui kümne aasta pikkusele Eesti omariikluse ajale valitses kiriku vara suhtes suur ebaselgus: täiskogu tunnistas, et paljud hooned on kinnistamata. Kinnisvara omandisuhted olid kindlaks määramata, sest paljudel kogudustel puudusid selleks vajalikud dokumendid. Kohtu abil saanuks omandi küll tuvastada, kuid see oli aeganõudev ja kulukas. Seetõttu palus täiskogu, et sinod pöörduks valitsuse poole palvega tunnistada koguduste käes olev vara koguduse

RA, EAA, 1964, 1, 237. Ringkiri koguduste nõukogule ja kirikuametile, 25.10.1928; Ringkiri E.Ap. õigeusu koguduste nõukogudele ja kirikuametitele, 10.12.1928.

208

96

Ristikäik Petseri kloostris

omandiks ja annaks õiguse vara koguduste nimele kinnitada.209 Nii nagu mitmel täiskogul varem, käsitleti 1929. aasta täiskogul kalendriküsimust.

Uue kalendri kasutuselevõtt oli juba 1920. aastate alguses põhjustanud õigeusu kogukonnas palju peavalu. Eriti valusalt reageeriti sellele vene kogudustes, aga ka religioosselt väga aktiivsel Petserimaal, mida Eesti riik üritas 1920. aastate algusest eestipärasemaks muuta. Petserimaa kirikuelu korraldamine oli teine teema, millega õigeusu kirik 1920. aastate lõpus Eesti avalikkuses silma paistis. Sealne olukord pingestus eeskätt Petseris asuva kloostri tõttu.

Pärast 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduse jõustumist kerkis küsimus, kuidas klooster edasi tegutseb. Seaduse järgi sai registreerida usuühinguid ja nende liite, aga mitte kloostreid. Sellega seoses oli vaja selgeks rääkida teinegi küsimus: kellele klooster allub? On ta autonoomne või allub ta sinodile? Kirikuvalitsus arvas, et klooster on tema otse alluvuses, kloostrijuhid aga pidasid kloostrit autonoomseks struktuuriks.

Riigivõim ja poliitiline politsei soovisid kloostri valitsemise üle anda eestimeelsetele ringkondadele, et seeläbi tõrjuda kloostrist Vene pagulased ja monarhistlikud meeleolud ning hakata pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Ka eestlastest õigeusu vaimulike suust oli juba 1920. aastate Apostliku Õigeusu Kiriku täiskogu istungjärk. Päevaleht, nr 165, 22.6.1929, 4.

209

97

alguses kostnud ettepanekuid minna üle piirkonnas üle eesti keelele, nõuda vaimulikelt korralikku käitumist ja riietust ning kehtestada uus kalender. 1930. aasta septembris määrati kloostri majandusasjade juhatajaks Peeter Päts, kes oli Petserimaa integreerimise teemaga tegelenud juba Eesti omariikluse algusaastatest. Kloostrirahule see kaasa ei aidanud, sest uuest ametimehest sai kloostri tegelik juht, kes muutis seal nii mõndagi.

Kloostrit hakati tasapisi eestistama.210 Luteri kirikus valmistas kiriku õpetuslike küsimuste ja saksa koguduste eraldumispüüete kõrval kõige tulisemaid diskussioone Toomkiriku küsimus, mis polnud pärast siseministri 1925. aastal tehtud otsust võtta kirik riigi kätte, lahendust leidnud. Riigi sekkumise ja Riigikohtu otsuse järel 1926. aasta novembris, mille tulemusena saksa kogudus loodetud õigust ei saanud, püüdis kogudus päästa, mis päästa annab. Kiriku juhtkond polnud aga nõus nende ettepanekutega kaasa minema. Nii ei leppinud konsistoorium sellega, et kirik kuulub saksa kogudusele ja see antakse piiskopile kasutada, ega ka lõpuks sellega, et saksa koguduse kõrval võiks samal ajal tegutseda ka Eesti kogudus. Põhjus oli lihtne – see oleks andnud aluse väita, et koguduse peremees on ikkagi saksa kogudus. Asja tuum oli kirikuvalitsuse soov muuta kirik katedraaliks, mis ühtlasi tähendas senise koguduse kui kiriku peremehe väljavahetamist uuega. Selleks moodustati sinna 1927. aasta kevadel uus eesti kogudus, kes pidas aprillis esimese eestikeelse jumalateenistuse.211 Enne seda oli riik nõudnud kiriku üleandmist ja kui võtmeid üle ei antud, vaid deklareeriti, et kogudus kasutab kirikut edasi, andis sõjaministrina siseministri kohuseid täitnud kindralmajor Jaan Soots (1880–1942) korralduse Toomkiriku uksed avada. 1927. aasta veebruaris võttiski riigivõim lukksepa abil kiriku üle, koostas seal asuva vara kohta aruande ja deklareeris, et kirik on lõpuks riigi kontrolli all.212 Hoone ukse ette pandi lühiajaliselt seisma politseinik. Mõni päev hiljem Vabariigi Valitsus kukkus ja lahkus märtsi alguses ametist.

Ehkki Toomkiriku küsimus polnud valitsuse lahkumise põhjus, heideti kindralmajor Sootsile Riigikogus ja avalikkuses ette liiga jõulist käitumist. Järgmises, samuti Põllumeestekogude juhitud valitsuses, Soots enam ei jätkanud.213 Enne lahkumist jõudis Soots panna kirikuvalitsusele Lõuna, Usuküsimus Petserimaal 1920.–1930. aastatel ja kloostrisõda, 60, 63–66.

210

Täna esimene eestikeelne jumalateenistus Toomkirikus. Päevaleht, nr 92, 3.4.1927, 5.

211

Toomkirik üle võetud. Postimees, nr 50, 20.2.1927, 2.

212

Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999, 154–155.

213

98

ette allkirjastada kokkulepe, millega kirik antaks nende kasutusse. Selle lepingu sõlmis 1927. aasta märtsis juba järgmine siseminister ja sellega läks kirik ühes muu kinnisvaraga 99 aastaks tasuta konsistooriumi kasutusse.214 Seega jäi vara riigi järelevalve alla, kuid juhtohje ei saanud oma kätte mitte saksa kogudus, vaid kirikuvalitsus, kes omakorda tegi saksa kogudusele pakkumise, kas ta soovib aprilli alguses eestikeelse teenistusega samal päeval organiseerida kirikus saksakeelse jumalateenistuse. Nii oli jõudude vahekord muutunud ja seepeale otsustas saksa kogudus hoonest lahkuda ning kuni 1939. aastani pidas saksakeelne toomkogudus oma teenistusi Tallinna Niguliste kirikus. Toomkirikus toimunud esimene eestikeelne teenistus sai suure avaliku tähelepanu osaliseks ja sinna olid tulnud nii ministrid kui ka riigivanem.

Saksa kogudus otsis veel tuge ka 1927. aasta kirikupäevalt, aga sealgi aruteludest kaugemale ei jõutud ja ehkki diskussioonide käigus avaldusid taas rahvuslikud pinged, oli selge, et kirikuvalitsus selles küsimuses kompromisse teha ei kavatsenud.215 Kohe pärast Toomkiriku hoone ülevõtmist kavandati seda veidi remontida: teha värvimistöid, sisse seada elekter ja uuendada keskkütet. See aga põhjustas 1927. aasta sügisel esimese suurema skandaali, sest remondi käigus olid maha võetud kiriku seintel asuvad baltisaksa aadlisuguvõsade uhked vapid.

Piiskop Kukk oli seisukohal, et need pole pühad esemed ja seetõttu pole nende koht pühakojas.216 Kui kirik soovis niiviisi vabaneda seisuslikest minevikuvarjudest, siis Eesti riigi seisukohast oli tegemist kultuuriväärtustega, mis olid 1926. aastal võetud muinsuskaitse alla. Avalikkuse tähelepanu ja ministeeriumi sekkumine ning kiriku inspekteerimine päädisid nõudmisega teha renoveerimiseks konkreetne kava ja ähvardustega kasutada politsei jõudu, Tallinna Toomkirik kui jätkatakse kultuuriväärtuste ohtu EELKKA, Tallinna Toomkirik. Alustatud 21.1.1921, lõpetatud 19.12.1938, Leping, 22.3.1927.

214

Kaheksas kirikupäev Tallinnas. Eesti Kirik, nr 26, 30.6.1927, 204.

215

Mis sünnib Toomkirikus? Kaja, nr 233, 7.10.1927, 5.

216

99

Tallinna Toomkiriku vapid

seadmist. Asi oli seda delikaatsem, et korralduse andnud haridusminister oli Jaan Lattik, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja endine luteri kirikuvalitsuse liige. Kukk ütles Lattikule, et too asutagu muuseum ja viigu vapid sinna, kui talle need nii väga meeldisid. Lattik ei jäänud võlgu ja põrutas vastu, et esimese asjana paigutab ta muuseumisse kirikuvalitsuse.217 Kirikuvalitsus pidas selles olukorras paremaks pöörduda Riigikohtusse, kust aga õigust ei saadud, sest kohus otsustas 1928. aasta kevadel, et vapid on kiriku päriosa, mille tõestuseks olid mõned vapid seal asunud juba mitusada aastat. Erinevad kutsealaühingud, kes vappide kirikusse alles jätmist kaitsesid, ütlesid küll end aru saavat, et see võib esile kutsuda halbu tundeid, aga samas oli tegemist siiski Eesti ajaloo osaga ja kirik tervikuna oli ajaloomälestis. Nii oli kirikuvalitsus sunnitud alla vanduma, ehkki 1928. aasta kirikupäeval kõlas mitmes sõnavõtus soov neid korraldusi ignoreerida ja vapid maha võtta.218 1928. aasta sügisel toimunud riigi muinsusnõukogu koosolekul tõdeti, et kiriku kordaseadmine oli toimunud maitsekalt ja korrektselt. Ka oli arvestatud ekspertide arvamusega.

Kirikuvalitsus oli 1928. aasta septembris olnud nõus vapid tagasi panema, kuid soovis jätta altariruumi vappidest puhtaks. Lõpuks arvestati aga Kelle kulul remonteeritakse Toomkirikut. Vaba maa, nr 237, 9.10.1927, 5.

217

Vappide sõda kirikupäeval. Päevaleht, nr 165, 21.6.1928, 5.

218

100

kunstiliselt ja sisuliselt tasakaalukat ettepanekut paigutada altariruumi Rootsi vapid, kuna seal asusid rootslaste hauad.219 Kokkuvõttes juhtis Toomkiriku üle lahvatanud tüli rahvustevahelise läbisaamise kirikus selle madalseisu ja sellisena püsis vahekord kuni 1930. aastate keskpaigani, kui suhted pärast luteri kiriku uue piiskopi Hugo Bernhard Rahamäe ametisse asumist paranema hakkasid.

1925. aasta mais võttis Riigikogu vastu maaseaduse täiendamise ja muutmise seaduse, millega muu hulgas leevendati koguduste olukorda, kellelt oli 1919. aastast pärit maaseadusega maa võetud. Teadupärast oli maaseadusse sisse kirjutatud maade kompenseerimine, mis tuli lahendada eraldi seadusega. Nii maaseadus kui ka Vabariigi Valitsuse 1920. aastate alguses antud määrused olid kogudustele seniste maade kasutamist võimaldanud.

Esialgu oli see seotud ka aruandekohustusega, aga sellest oli tegelikult loobutud. 1922. aasta oktoobris Vabariigi Valitsuse antud määrusega kaotasid kogudused küll täielikult õiguse oma senistele maadele, kuid samas oli põllutööministeeriumil voli koguduste tarbeks maad siiski eraldada.220 MAASEADUSE TÄIENDAMINE JA KOGUDUSTE MAADE KÜSIMUSE LAHENDAMINE

1925. aasta märtsis Riigikogus toimunud arutelude tulemusena võttis parlament sama aasta mais vastu maaseaduse täiendamise ja muutmise seaduse, mis oli esimene maareformi tulemusi muutnud seadus 1920. aastate II pooles toimunud muudatuste pikas reas. Selle § 3 määras kindlaks, et maaseadusega võõrandatud varast antakse endistele omanikele osa vara tagasi. Nende hulka kuulusid ka väljaspool linnade ja alevite piire asuvad koguduste maad, mida kasutasid koguduste töötegijad. Neile võis mõõta ühes elu- ja majapidamishoonetega maa, mille suurus ei tohtinud ületada 75 hektarit, kusjuures ühe koguduse ametimehe maa ei tohtinud olla suurem kui 50 hektarit. Metsa võis kogu maast olla kuni 25 hektarit, et koguduse hooneid korras hoida ja hooneid kütta. Tagasi ei antud koolimaju ega koguduste maadel asuvaid iseseisvaid majapidamisi, mille pidajad polnud koguduste vaimulikud või köstrid. Tagasi anti ka kõik armuadramaad, Vapid jälle päevakorral. Postimees, nr 248, 12.9.1928, 1; Muinasvararikkus Eestis. Postimees, nr 296, 20.19.1928, 1.

219

Riigi Teataja, nr 125, 12.10.1922. Määrus maareformi teostamise määruste §-d 39, 40 ja 65 muutmise ja täiendamise kohta.

220

101

mis olid mõeldud sihipäraselt koguduste vaimulike ja köstrite leskede ja vaeslaste ülalpidamiseks.221 Õigeusu kirikule oli 1925. aasta seaduses vastukarva, et tagasi antava maa puhul määrati kindlaks selle paiknemine mitte kaugemal kui kahe kilomeetri kaugusel koguduse vaimuliku elukohast. Õigeusu maad olid asusid aga kogudustest sageli päris kaugel ja nii tundsid õigeusklikud, et nendega pole seaduses piisavalt arvestatud.222 See ei jäänud maade tagastamisel aga viimaseks sõnaks, sest 1926. aastal, mil ametisse asus uus Riigikogu, oli maadeküsimus taas päevakorras.

1926. aasta novembris võeti vastu uus seadus, kus tagasiantava maa suurust ikkagi vähendati. Maaseduse täiendamise ja muutmise seaduse muutmise seadusega määrati, et väljaspool linnu ja aleveid asuvatele kogudustele anti tagasi kirikuteenijate elu ja majapidamishoonetega maa, mille suurus ei tohtinud ületada 50 hektarit. Kui varem oli ühele koguduse ametikandjale mõeldud 50 hektarit, siis nüüd ütles seadusandja, et koguduse ühele teenistujale (vaimulikule või köstrile) eraldatud maa suurus ei tohi ületada 25 hektarit. Sedakorda määrati seaduses aga kindlaks ka linnade ja alevites asuva maa tagastamine, millest oli aasta varem hoidutud. Linnades ja alevites tagastatava maa ülempiiriks seati hektar ühe koguduse vaimuliku ametipidaja kohta.223 1926. aastal saavutatud tulemus oli kompromiss, sest juunis sotsiaaldemokraatide esitatud ettepaneku kohaselt vähendati ühele kogudusele antava maa suurust 25 hektarini.224 Kui maade osalise tagastamise küsimusega jõuti 1920. aastatel ühele poole, siis äravõetud maade kompenseerimine, mida maaseadus ette nägi, lükkus 1930. aastatesse, mil see 1935. aastal lahendati eriseadusega.

RASKUSED PEREKONNASEISU JA MATMISPAIKADE SEADUSE ELLUVIIMISEL

Tõsiasi, et usulised perekonnatoimingud lahutati riiklikust registreerimisest, põhjustas nii mõneski usuühenduses vastumeelt.

Probleem oli seda suurem, et uue korra kohaselt eelnes tsiviilkorras registreerimine kiriklikule talitusele. Seetõttu soovis Kristlik

Riigi Teataja, nr 95/96, 5.6.1925, 458. Maaseaduse täiendamise ja muutmise seadus.

221

Õigeusu kogudused paluvad oma made korraldamist. Kaja, nr 250, 28.10.1926, 1.

222

Riigi Teataja, nr 99, 24.12.1926, 1029. Maaseaduse täiendamise ja muutmise seaduse muutmise seadus.

223

Sotsialistidel südamel kiriku maad. Postimees, nr 166, 24.6.1926, 1.

224

102

Rahvaerakond juba vahetult pärast seaduse vastuvõtmist seda muuta nii, et vaimulik poleks pidanud laulatama kirikusse mittekuuluvaid inimesi ning et ilmalik registreerimine ja usuline perekonnaseisutoiming oleksid võrdsustatud. Kumbagi neist ettepanekutest läbi viia ei õnnestunud.225 Luteri kiriku vaimulikkonnas oli trots neile sobimatu uue korra tõttu sedavõrd suur, et kui seadus oli jõustunud, teatas terve hulk vaimulikke, et nad ei soovi perekonnaseisuametnikena töötada. Kiriku häälekandjas instrueeriti neid, kuidas neist kohustustest seaduse kohaselt korrektselt loobuda. Ministeerium saatis pärast seaduse jõustumist perekonnaseisuametnikele-vaimulikele uued perekonnaseisu aktiraamatud, et vaimulikud saaksid perekonnaseisutoimingud nagu kord ja kohus sisse kanda. Juba 1926. aastal oli neid, kes saatsid need ministeeriumisse tagasi ega soovinud perekonnaseisuametniku tööd teha.226 Samamoodi oli probleem seadusega loodud võimaluses abielu tsiviilkorras lahutada, kui inimene oli samal ajal mõne sellise kiriku liige, mis seda õpetuslikel põhjustel õigeks ei pidanud või soovis selleks seada eritingimused. Seetõttu avaldas Püha Tool 1930. aastatel Eesti Vabariigiga konkordaadi sõlmimise käigus soovi, et katoliku laulatus oleks tsiviilkorras sõlmitud abieluga võrdsustatud. Eesti riik ei pidanud sellist võrdsustamist võimalikuks.227 Kõige suurema tüli põhjustas seaduse vastuvõtmise ja jõustumise järel aga perekonnaregistrite – meetrikaraamatute ja personaalraamatute üleandmine riigile. Seda võitlust riigiga pidas suurima registrite omanikuna kõige valjuhäälsemalt luteri kirik. Perekonnaseisu seaduse § 65 kohaselt olid kogudused kohustatud perekonnaseisuregistrid seaduse kehtima hakkamisest kolme kuu jooksul üle andma. See ei kehtinud aga nende vaimulike kohta, kes perekonnaseisuametnikena tegevust jätkasid. Kui esialgu oli siseministeerium nõudnud perekonnameetrika üleandmist nõutud tähtajaks, siis tähtaja lähenedes ja kogudustest laekunud arvukatele protestidele vastu tulles leppis siseminister Heincrich Laretei (1892–1973) seisukohaga, et perekonnameetrika jääb usuühendustele. Sellest andis siseministeerium kogudustele 1926. aasta septembris ja oktoobris ka ametlikult teada.

Siseministril oli perekonnaseisu seaduse § 63 kohaselt õigus anda seaduse rakendamise asjus määrusi. See küsimus jõudis koguni Riigikohtuni, kus Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 78.

225

Perekonnaseisu ametnikud-vaimulikud. Eesti Kirik, nr 27, 8.7.1926, 212.

226

Anneli Olep. Konkordaadi sõlmimine Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel 1930ndatel aastatel. Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö. Tartu: 2015, 31.

227

103

Tallinna Kopli kalmistu

seda õigust kinnitati. Ka konsistoorium oli kogudustele teatanud, et ärgu nad oma raamatuid riigile üle andku. Nimelt oli personaalraamatute näol tegemist ka koguduste liikmete nimekirjadega ja kogudused, mis perekonnaseisuasju ei registreerinud, viisid ju usulisi perekondlikke talitusi ikka läbi ning soovisid selleks kasutada oma registreid – see oli vaimuliku töö juures vajalik materjal. Küsimus jõudis 1926. aasta oktoobris ka riigikogu saali, kus sel teemal esines terve hulk saadikuid arupärimisega, miks arhiive pole üle antud. Siseministri kohusetäitja sõjaminister Jaan Soots mainis, et personaalmeetrikas on andmeid, mis on salajased ja puudutasid inimeste eraelu, eluviise ja muud taolist, ning seetõttu oligi siseminister nende üleandmisest esialgu taganenud.228 See ei jäänud viimaseks korraks, kui see küsimus riigikogus tõstatus. 1927. aasta novembris esines tööerakondlane Mihkel Juhkam (1884–1942) erakorralise teadaandega, milles süüdistas luteri kiriku konsistooriumi ja vaimulikke siseministeeriumi korralduste eiramises, viidates taas koguduse meetrika üleandmisest keeldumisele. Riigikogu võttis küll vastu otsuse, et valitsus järgiks edaspidi seadusi ja nõuaks registrid riigile, aga sellega asi ka piirdus.229 Vahetult enne Riigikogus esitatud arupärimist oli ka siseministeeriumi seisukoht III Riigikogu. Protokollid nr. 11–34. Tallinn: Riigi Trükikoda, 1926, vrg 506–507.

228

Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 79–80.

229

104

selles küsimuses muutunud ja kogudustelt oli taas hakatud nõudma kogudusemeetrika ärakirju ja personaalraamatute üleandmist.230 Luteri kiriku konsistoorium arutas 23. novembril 1927. aastal samuti üleandmise küsimust ja asus seisukohale, et meetrikat üle ei anta, toetudes mh ka siseministri varasematele korraldustele.231 1928. aastaks oli luteri kiriku vaimulikkond põhjalikult välja vihastatud ja suutis esmakordselt Eesti omariikluse ajaloos riiki oma seisukohtade kaitsmisel survestada. Probleeme oli võrdlemisi palju: kiriku vaimulikkond polnud rahul, et kantseleitarvete ostmiseks raha küll anti ja maakogudused said sellega tavaliselt ka läbi, aga perekonnaseisutoiminguid pidid vaimulikud tegema palgata, samal ajal, kui omavalitsuste juures töötavad ametnikud said selle eest töötasu. Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Hugo Bernhard Rahamägi tõi näite Tartust, kus erineva ilmavaatega ja kirikuga üldse mitte seotud inimesed käisid oma perekonnaasju registreerimas vaimuliku juures. Seetõttu väitsid vaimulikud, et neil oli tunduvalt enam tööd kui omavalitsuste juures töötavatel perekonnaseisuametnikel. Inimesed olid harjunud perekonnaseisu asju registreerima vaimulike juures ja see tava oli isegi juhul, kui inimene polnud kirikuga seotud, visa kaduma. Vaimulikkond pidas solvavaks, et nende üle tegid järelevalvet omavalitsuste juures tegutsevad perekonnaseisuametnikud, ja nii ministeerium kui ka omavalitsused olid seadnud neile kohustusi, mida neil tuli täita. See tegi neist nende endi hinnangul teise järgu ametnikud.

Vaimulikele oli vastukarva ka see, et laulatuse puhul pidi ilmalik registreerimistoiming tehtama enne kiriklikku laulatust. Viimaks peeti haavavaks ka vaimulike jaoks välja mõeldud eraldi ametinimetust.232 Niisiis peegeldus vaimulike sõnavõttudes omajagu palju pettumust, et tööd pidid pastorid tegema endisel moel ja neil oli suur koormus, ent ei tasu ega nende ameti õiglast tunnustamist polnud seadusandja silmas pidanud. 1932. aasta täiskogul tegi õigeusu kirik samuti mitu ettepanekut, kuidas tuleks seadust muuta. Ka õigeusklikud nõudsid, et perekonnaseisuametniku-vaimuliku ametinimetusest tuleb kustutada viide vaimulikule, samuti nõuti kärpeid registrite andmeridadel.233 Kirikute esindajad kurtsid, et registrites oli EELKKA, Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku IX Erakorralise Kirikupäeva protokoll Tartus, 19. jaanuaril 1928, 3.

230

EELKKA, Arhiivi kaust 1919–1938, piiskop Jakob Kukk siseministrile, 24.11.1927.

231

EELKKA, Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku IX Erakorralise Kirikupäeva protokoll Tartus, 19. jaanuaril 1928, 4–20.

232

RA, EAA, 1655, 3, 1133, 49. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku (Liidu) Täiskogu koosolekute protokollid 15.–17. juunil 1932. a.

233

105

nõutud andmeid, mida oli raske hankida, näiteks nõuti vaimulikelt, et nad peavad tuvastama, kas inimene on terve.

1928. aasta jaanuaris kogunes perekonnaseisu seaduse pärast luteri kiriku erakorraline kirikupäev, kus võeti kogu eespool mainitud kriitika kokku, koostati kirikupäeva avaldus ja valiti erikomisjon, mis pidi küsimusega edasi tegelema. Ehkki kirikupäeva parlamendiliikmetest liikmed toonitasid vajalikkust asi rahumeelselt lahendada ja kirikupäevale saadetud tervituses kutsus koostööle ka riigivanem Jaan Tõnisson, oli meeleolu sedavõrd ärev, et kirikupäeval mainiti juba varem vaimulike konverentsil langetatud otsust, milles oli arvestatud õpetajate soovi perekonnaseisuametniku amet maha panna. Selle küsimuse arutamist jätkasid kirikuvalitsus ja kirikupäeval valitud komisjon 1928. aasta märtsis. Selgus, et 110 vaimulikust, kes olid perekonnaseisuametnikena registreeritud, oli umbes 2/3 konsistooriumile esitanud oma lahkumispalve.234 Tagasiastumine oli esimene surveavaldus, et asjad muutuksid ja riik ei kohtleks vaimulikke palgata riigiametnikena.

1928. aasta aprillis edastasid luteri kiriku kirikuvalitsus ja erakorralisel kirikupäeval valitud komisjon riigivanemale ja siseministrile terve hulga ettepanekuid, mida tuleks perekonnaseisuseaduse juures muuta. Üheteistkümnest punktist enamik puudutas perekonnasündmuste registreerimise korraldust, nii näiteks pandi ette ühe originaalregistri pidamist ja pikkade protokollide kirjutamise asemel lihtsalt registreerimiskirjete raamatu pidamist. Seni olid ministeeriumi antud registriraamatud olnud nii omavalitsuste kui ka koguduste juures, ent sellele lisaks pidid vaimulikud saatma omavalitsustesse ärakirju. Nõuti, et kirikus abielu kuulutamine oleks seaduslik toiming, laulatus oleks võrdsustatud registreerimisega ja eraldi registreerimist toimetama ei pea, perekonnatoimingute tegelikud kulud kannab riik ja vaimulikud ei alluks perekonnaseisuametnikena ministeeriumile otse, vaid usuühingute keskvalitsuste kaudu.235 Ehkki avalikkuses mainiti, et selle tulemusena seati kiriku ja riigi vahel taas jalule rahu, polnud see kaugeltki veel vastasseisu lõpp. Vastupidi, tüli sai peagi hoopis hoogu juurde.236 Kirikupäeval kõlasid eriti teravad süüdistused siseministeeriumi ja selle administratiivosakonna suunas. See kriitika kasvas veelgi, kui 1928. aasta kevadel keeldus ministeerium vaimulikke perekonnaseisuametnike Kirikuõpetajad loobuvad perekonnaseisu registreerimisest. Kaja, nr 58, 9.3.1928, 5.

234

Perekonnaseisu registreerimise asjas. Eesti Kirik, nr 17, 26.4.1928, 133.

235

Rahu jaluleseadmine kiriku ja riigi vahel. Päevaleht, nr 114, 28.4.1928, 6.

236

106

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku konsistoorium 1920. aastate lõpus.

Esimeses reas vasakult: Alfons Hintzer, Jaan Masing, piiskop Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi.

Teises reas vasakult: Oskar Villa, Artur Sommer (Soomre), advokaat Herman Sumberg.

kohustest vabastamast. Ministeeriumi administratiivosakond leidis, et seaduse mõttes olid nii omavalitsuste juures asuvad ametnikud kui ka perekonnaseisuametnikud-vaimulikud ühtmoodi perekonnaseisuametnikud.

Seetõttu väitis ministeerium, et põhimõtteliselt pidid kõik vaimulikud, kes olid enne seaduse jõustumist perekonnaseisuametnikena tegutsenud, oma tegevust jätkama ka uue seaduse alusel ja neid ei ole võimalik ametist vabastada. Sellega pandi vaimulikele sundus perekonnaseisuametnikena tegutseda. Ministeeriumi seisukoht oli omajagu irooniline, sest seaduse menetlemise ajal oli Riigikogu kuluaarides kõlanud seisukoht, et vaimulikkonnalt perekonnaseisuasjade toimetamise kohustuse äravõtmine ja tasu mittemaksmine pidi tagama, et nad sellest ametist loobuvad. Niiviisi sooviti kärpida kiriku mõju. Just sel põhjusel olevatki seaduses omavalitsuste juures tegutsevad perekonnaseisuametnikud eristatud vaimulikuametit pidavatest perekonnaseisuametnikest.237 Ministeeriumi selgituste peale kaebasid kolm luteri vaimulikku ministeeriumi otsuse Riigikohtusse. See toimus suure avalikkuse tähelepanu all.238 Kohus võttis asja menetlusse ja andis 8. juunil 1928. aastal langetatud EELKKA, Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku IX Erakorralise Kirikupäeva protokoll Tartus, 19. jaanuaril 1928, 5.

237

Õpetajad ja perekonnaseisu ametniku kohustused. Postimees, nr 115, 29.4.1928, 5.

238

107

1934. AASTA KIRIKU USUÜHINGUTE SEA

otsusega õiguse vaimulikele ja nõudis, et ministeerium peab vaimulikud nende soovi korral ametist vabastama. Riigikohus asus seisukohale, et kohustus registreid pidada oli vaid omavalitsustel ja ametnikkond pidi olema samuti vaid omavalitsuste juures. Kuna vaimulikkond võis, aga ei pidanud perekonnaseisuametniku kohuseid täitma, oli neil seetõttu õigus sellest ametist ka loobuda.239 Kokkupõrked aga ei lõppenud. Uus kanakitkumine tekkis 1928. aasta suvel, sedakorda omavalitsuste juures tegutsevate perekonnaseisuametnike ja vaimulike vahel. Keeni valla perekonnaseisuametnik oli pöördunud Palamuse koguduse õpetaja August Keremi poole ja palunud temalt koguduste juures asuvast personaalraamatust andmeid. Kerem oli keeldunud ega väljastanud andmeid ka ministeeriumi nõudmise peale. Kerem väitis, et koguduste personaalmeetrikat pole riik üles võtnud, vaid see on koguduse omand ja mõeldud kasutamiseks vaid koguduse töös. Et ministeeriumi nõudmine jäi jõusse, pöördus Kerem Riigikohtusse. Kerem väitis, et personaalmeetrika pidamist pole reguleerinud perekonnaseisuseadus, vaid see on toimunud kiriku enda korra kohaselt. Ta toonitas, et kuna ministeeriumile pole neid raamatuid üle antud, ei saa need kuuluda riigile.

Riigikohus otsustas asja mitte arutama hakata, sest Kerem oli apellatsiooni esitamisega hiljaks jäänud.240 1928. aasta septembris saatis siseminister ringkirja kõigile kogudustele, et pärida infot personaalraamatute kohta, mis olid kogudustes hoiul. Seepeale vastati talle avalikult ajalehes Eesti Kirik, et need pole kogudustes mitte hoiul, vaid kuuluvad kirikule ja on kogudustes kasutusel.241 Teravnenud vahekorra tõttu hakkas riik vaimulike töökoormust kergendama. Siseminister edastas 1928. aasta septembris valitsusele otsustamiseks perekonnaseisuametnikele määratud uued juhtnöörid.

Andmehulka oli vähendatud ja mitut lahtrit, mis seni oli tulnud täita sõnaga, tuli edaspidi täita numbritega, et personaalraamatu täitmist kiirendada.242 Samuti pöördus siseministeerium kirikute poole ja küsis, kui palju nad perekonnaseisuasjade registreerimise eest tasu soovivad. Luteri kirik teatas, et hindavad kuluks 30 000 krooni aastas, avaldades ühtlasi Kergendus perekonnaseisu ametnikkudele. Postimees, nr 263, 27.9.1928, 7; Kirikuõpetajad perekonnaseisu registreerimisest vabad. Päevaleht, nr 163, 19.6.1928, 5.

239

Perekonnaseisu ametnik ja personaal-raamat. Postimees, nr 269, 3.10.1928, 2.

240

Siseministeeriumi ringkiri perekonnaseisuametnik-vaimulikkudele. Eesti Kirik, nr 39, 26.9.1928, 314.

241

Uued juhtnöörid perekonnaseisu ametnikkudele. Kaja, nr 242, 14.10.1928, 1.

242

108

soovi seda raha kasutada perekonnaseisuametnikena töötavate vaimulike toetamiseks nende pensionile siirdumise järel.243 Selle tulemusena võttis Riigikogu 1929. aastal vastu perekonnaseisu ametnike-vaimulike ja nende perekondade pensionikapitali seaduse, millega perekonnaseisuametnikena töötavad vaimulikud hakkasid riigilt pensioni saama. Riik jagas pensioniteks mõeldud summad usuühenduste keskorganisatsioonidele, kes pensioni välja maksid. Pensioni keelati maksta neile vaimulikele, kes polnud perekonnaseisuametnikena töötanud.244 1930. aastal andis Vabariigi Valitsus veel ühe määruse, et täpsustada pensionimaksmise tingimusi. Vaimulik pidi olema töötanud vaimulikuametis vähemalt 25 aastat ja olema vähemalt 60-aastane. Erandeid võis teha haiguse puhul. Pension laienes ka leskedele (pool pensioni), lastele (kuuendik pensioni), vähemalt kolme lapsega lesele (täispension) ja vaeslastele (neljandik pensioni).245 Selle tulemusena tehti luteri ja õigeusu kirikute juurde pensionikassad, mis hakkasid tegelema perekonnaseisuametnike pensionide haldamise ja väljamaksmisega.

1928. aasta lõpus otsustas Riigikohus viimaks koguduse meetrika omandiasjus tunnistada koguduste kohustust need riigile üle anda.246 Tegelikult olid kogudused tasapisi juba alates 1926. aastast meetrika ärakirju siseministeeriumi saatnud, kusjuures õigeusu kiriku vaimulikud olid siin luteri kiriku ametivendadest usinamad. Valdavalt saabusid siseministeeriumisse nende koguduste perekonnaseisumaterjalid, kus vaimulik perekonnaseisuametnikuna ei jätkanud. Siseministeeriumi 1926–1927. aasta aruandest selgub, et 1. juulist 1926. aastal kuni 1. aprillini 1927. aastal anti siseministeeriumile üle 36 õigeusu koguduse, 26 luteri koguduse, 3 katoliku, 7 juudi ja 12 vanausuliste usuühingu meetrika.247 1929. aasta märtsis ajalehele Postimees antud usutluses mainis piiskop Jakob Kukk, et Riigikohtu otsus oli toonud selguse, kes on koguduse personaalmeetrika omanik ja et see kuulus riigile, hakkas kirik neid üle andma.

Samal ajal andis Riigikohtu otsus vaimulikele võimaluse perekonnaseisuametniku kohustest ka loobuda. Kuke sõnul teenis enamik vaimulikke siiski Perekonnaseisu registreerimise tasu asjas. Eesti Kirik, nr 41, 11.10.1928, 330.

243

Riigi Teataja, nr 30, 9.4.1929, 279. Perekonnaseisu ametnikkude-vaimulikkude ja nende perekondade pensionikapitali seadus.

244

Riigi Teataja, nr 11, 7.2.1930, 121–122. Määrus pensionide ja toetuste kohta perekonnaseisuametnikkudele- vaimulikkudele ja nende perekondadele.

245

Kellele kuuluvad personaalraamatud? Postimees, nr 19, 20.1.1929, 5.

246

RA, ERA, 14, 1, 1193, 13. Siseministeerium. Administratiivosakond. Ministeeriumi tegevusaruanne 1. jaanuarist 1926. a kuni 1. aprillini 1927. a.

247

109

Rapla luteri koguduse õpetaja Joosep Liivi allkirjastatud laulatuse tunnistus 1929. aastast

perekonnaseisuametnikena, nimetades vaid kolme eestlasest vaimulikku ja kiriku saksa kogudusi koondavat saksa praostkonda, mille vaimulikud polnud registreerimisi oma peale võtnud.248 1929. aastal toimunud õigeusu kiriku täiskogul kinnitas metropoliit Aleksander, et ka enamik õigeusu kiriku vaimulikke oli ametis perekonnaseisuametnikuna.249

Meie usuelu. Enam tähelepanu noorte usuelule. Jutuajamine piiskop J. Kukega. Postimees, nr 77, 19.3.1929, 5.

248

RA, EAA, 1655, 3, 19, 18. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku (Liidu) Täiskogu koosolekute protokollid 19–21. juunil 1929. a.

249

110

1929. aastal suurem vastasseis ministeeriumi ja kirikute vahel uuele seadusele üleminekul ka lõppes.250 Kuid probleemid omavalitsusametnike ja vaimulikest perekonnaseisuametnike vahel ei vaibunud. Juba 1928. aastal olid omavalitsuste juures töötavad perekonnaseisuametnikud kõnelenud, et kirikutele eraldatakse perekonnaseisutoiminguteks liiga palju raha.

1929. aasta septembris Pärnus neljandale linnasekretäride, statistikute ja perekonnaseisuametnike nõupidamisele kogunenud ametnikke pahandasid aga kõrged tasud vaimulike töö eest, mida perekonnatoimingute registreerimise ja tunnistuste väljastamise eest küsiti. Perekonnaseisuametnike nõupidamisel võeti vastu otsus soovitada riigi- ja omavalitsustele tarvitada ainult perekonnaseisuametist välja antud tunnistusi. Näib, et seegi oli protest vaimuliku töö kõrgete tasude vastu. Koosolekul väideti, et vaimulikud võtvat iga dokumendi väljastamise eest ühe krooni, mis eriti vaesemale rahvale käis üle jõu. Seetõttu avaldati soovi, et vaesemad inimesed tasust vabastataks.251 Ilma sekeldusteta ei möödunud uue perekonnaseisuseaduse rakendamine ka vabakogudustele. Probleemiks oli nende usuorganisatsioonide meetrika ja toimingute tunnustamine, mille kohta Eesti riik teadis, et neid oli varem pidanud Vene riik. Alates 1906. aastast polnud see aga nii, vaid baptistid olid oma meetrikat tegelikult ise pidanud. Siseministri esimene reaktsioon 1926. aasta oktoobris oli kuulutada need tühisteks.

See puudutas toiminguid, mis jäid aastatesse 1906–1926 ja mida riik polnud registreerinud. Minister vastas sel teemal baptistidelt laekunud järelepärimisele, et nende jutlustajate sõlmitud abielud ei kehti ja tuleb sõlmida uuesti. See tähendas ühtlasi seda, et ka kõik lapsed loeti väljaspool abielu sündinuteks.252 Nimelt oli Vene riigis kõigil registreeritud ja ametlikult tegutsevatel vabakogudustel seisuste seaduse ja võõraste uskude vaimulikkude asjade seaduse järgi kohustus registreerida abielud peale oma meetrika ka politseivalitsuse juures. Samamoodi registreeriti ka laste sünnid. 1906. aastal oli senist korda leevendatud, kogudused olid saanud iseseisva õiguse registreerida perekonnaseisu muudatusi ja pidasid ka oma meetrikat. 1917. aastast alates riikliku meetrikat enam ei peetud, kõik usuorganisatsioonid tunnistati võrdseks ja kitsendused kadusid – alles jäi vaid koguduse meetrika. Samade põhimõtete alusel olid tegutsenud ka alles pärast Eesti omariikluse sündi registreeritud kristlikud vabakogudused.

Meetrikaraamatud antakse üle. Postimees, nr 68, 10.3.1929.

250

Ilmalikkude „pastorite” päevamured. Sakala, nr 113, 19.9.1929, 1.

251

Abielud ainult iseenda teades. Päevaleht, nr 308, 12.11.1926, 1.

252

111

Et selgust saada, pöördusid baptistid 1926. aasta novembris Riigikohtu poole. Kohus tühistas ministeeriumi seletuskirja kui seadusega vastuolus oleva.253 Probleem oli selleski, et ministeerium polnud õieti mingit otsust teinud, vaid oli saatnud laiali seletuskirja, milles oli aga ignoreerinud 1917. aastal langetatud otsust usulised kitsendused kaotada.254 Seepeale pöördusid 20. novembril 1926. aastal ühisettepanekuga riigivanema poole baptistide, evangeeliumi kristlaste, adventistide, metodistide ja priikoguduste esindajad ja nõudsid, et kõik kuni 1. juulini 1926. aastal sõlmitud abielud tunnistataks seaduslikuks ja kui see pole võimalik, siis lahendataks küsimus eriseadusega.255 Siseministeerium hakkas seepeale kõikidelt vabakogudustelt andmeid koguma, kui palju on neid, kelle andmed polnud kantud politseivalitsuste juures asunud meetrikaraamatutesse, kes nad on ja milline on inimeste arv omavalitsuste kaupa.256 Sedamööda hakati andmeid koguma ja meetrikat ühtlustama. Ajakirjanduses märgiti, et omavalitsuste registritesse tuleb ümber kirjutada umbes 20 000 toimingut. Nii leidis vabakoguduste talituste tunnustamine lahenduse.

50 aastat apostlite radadel. Jooni baptisti koguduste eluarengust Eestis. Toimetanud Richard Kaups. Tallinn: E.B.K. Liidu Kirjastus, 1934, 22.

253

Baptistide abielud on seaduslikud. Postimees, nr 341, 15.12.1926, 7.

254

Eesi Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Arhiiv, 6.5.6. Baptistid.

Kirjavahetus. Baptistide ja teiste usklikkude abielude tühistamine, 1926–1933, Avaldus Riigivanemale palvega Vabariigi Valitsusele ettekanda, 20.11.1926

255

Ibid., Siseministeeriumi peasekretär Evald Madisson Eesti Baptisti Usuühingute liidu esitajale, 1.12.1926.

256

112

Usuliste ühenduste ja riigi suhted aastatel 1934–1940

Alates 1929. aastast alanud ülemaailmse majanduskriisi ja 1930. aasTEEKOND 1934. AASTA tate alguses järgnenud Eesti põhiKIRIKUTE JA USUÜHINGUTE seadusliku kriisi aastatel suureSEADUSENI. VAIKIV AJASTU nesid siinse luteri ja õigeusu JA SELLE MÕJU USUELULE kiriku nõudmised 1920. aastate reformid üle vaadata. Sel oli mõju kogu riigi religioonipoliitikale. Suurima muutuse tõi aga riigi ja usuühenduste suhetesse 1934. aasta märtsi riigipööre, mille tulemusena juurutati Eestis senise parlamentaarse demokraatia asemel autoritaarne riigikord.

1930. aastate alguse poliitilist elu ei iseloomustanud enam selline religiooni- ja kirikukriitika nagu 1920. aastate alguses. Et religiooniteemad olid suurelt jaolt lahenduse leidnud, oli kahanenud ka Kristliku Rahvaerakonna toetajate arv. Tõsi, ei luteri ega õigeusu kirik polnud Eesti omariikluse esimese kümnendi jooksul leitud lahendustega rahul, aga sellele vaatamata 1920. aastate algusele omane pinge riigi ja usuühenduste suhetes puudus.

1931. aastal liitus Kristliku Rahvaerakond Rahvaerakonnaga. Kui kolmanda Riigikogu koosseisu valimiste eel 1926. aastal olid Kristliku Rahvaerakonna mainet õõnestanud luteri kiriku sisetülid ja Riigikogu saadikute arv oli kahanenud viiele, siis neljanda Riigikogu valimistelt väljus erakond veelgi tagasihoidlikuma saagiga. Riigikogusse saadi vaid neli saadikukohta ja kõiki neid hakkasid täitma luteri kiriku vaimulikud, nii et kui varem oli alatasa vihjatud erakonnale kui luteri kiriku hääletorule, siis nüüd oligi tõepoolest tegemist luteri kiriku kutseühinguga.257 Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 83.

257

113

Juba 1920. aastate alguses, usuõpetuse üle peetud rahvahääletuse ajal ilmnenud vastasseis luteri kiriku ning õigeusu ja vabakoguduste vahel kandus poliitilisel areenil aastast aastasse edasi, nii et 1929. aastal toimunud neljanda Riigikogu valimistel ei kandideerinud õigeusu kiriku metropoliit Aleksander ja ülempreester Nikolai Päts mitte Kristliku Rahvaerakonna, vaid Rahvaerakonna omas.258 Üksikuid erakonnasiseseid häälte magneteid kaotati ka teistele erakondadele. Pärast valimisi süüdistasid Kristliku Rahvaerakonna saadikud häälte kaotuses just õigeusklikke ja vabakogudusi.

Vaatamata vähesele häälte saagile osales Kristlik Rahvaerakond 1929. aasta valimiste järel Otto Strandmanni valitsuses, kus välisministriks asus juba varem seda ametit pidanud Jaan Lattik. Ühtlasi esitas erakond valitsusse minnes oma programmi ja selles olid muu hulgas ettepanekud, mida usuasjus ette võtta. Erakonnale polnud kogu 1920. aastate jooksul päevakorral olnud teemad olulisust minetanud ja küllap olid need tähtsad ka erakonna valijaskonnale. Nii nõuti tasu maksmist kirikumaade eest, sõbralikku vahekorda kiriku ja riigi vahel, usuõpetuse revideerimist ja alkoholimüügi vähendamist.259 Viimane oli teema, millega erakond oli 1920. aastatel üha innukamalt tegelema hakanud. Karskusideaalide propageerimine oli Eesti vaimulikkonnale olnud südamelähedane juba 20. sajandi alguses.

1930. aastate alguse Eesti ühiskond elas ühest poliitilisest kriisist teise.

See oli 1929. aastal alanud majanduskriisi tagajärg, mis mõjutas poliitilist stabiilsust, ent kahtlemata peegeldus kriisides ka rahulolematus Eesti esimese põhiseadusega kujundatud parlamentaarse korra suhtes, mis oli erakondade rohkuse ja parlamendi domineerimise tõttu täitevvõimu üle põhjustanud poliitiliselt võrdlemisi ebastabiilse olukorra. Valitsused vahetusid tihti. Nii süveneski ühiskondlikes aruteludes soov senisest kindlama korra järele, mis leidis luteri ja õigeusu kirikutes poolehoidu ning rakendati ka kirikutes vajalike reformide elluviimise vankri ette.

Poliitilises elus valitsev olukord näis soosivat religiooniteemade uuesti tõstatamist, lootuses, et 1920. aastate otsused võidakse üle vaadata ja kirikute maade tagastamise kompenseerimine teoks saada. Seetõttu jõudis mitu nõudmist Riigikogu saali, aga kaugemale mitte. 17. veebruaril 1931. aastal deklareeris riigivanemaks saanud Konstantin Päts Riigikogus, Kiriku- ja kristlikkude koguduste-tegeleased kandidaatidena eelseisvatel Riigikogu valimistel.

Pühapäevaleht, nr 13, 31.3.1929, 3.

258

Haava, Kristliku Rahvaerakonna tegevusest ja seostest luteri kirikuga 1919–1931, 84.

259

114

Jüri Jaaksoni valitsus (16.12.1924–15.12.1925), milles osales ka Kristliku Rahvaerakond.

Vasakult kolmas haridusminister Hugo Bernhard Rahamägi.

et tuleb lahendada olukord kogudustega kui võõrandatud maade endiste omanikega.260 1930. aasta novembris esitasid Riigikogu rahvaerakondlastest liikmed parlamendis menetlemiseks usuühingute toetuse andmise seaduse eel. 1930. aasta detsembris anti asi arutada rahandusasjade komisjoni, kuhu see jäi aga toppama, nii et 1932. aasta aprillis saadeti eelnõu seoses neljanda Riigikogu volituste lõppemisega parlamendi juhatusele.

Sellega jäi eelnõu ootama paremaid aegu.261 Alates 1931. aastast hakkasid üksikud vaidlusi põhjustanud teemad leidma kirikutele soodsaid lahendusi. Nii näiteks andis Riigikogu 1931. aasta detsembris vaidlusi tekitanud õigeusu varad eriseadusega lõpuks õigeusu kirikule. Eesti apostliku-õigeusu kiriku (liidu) kinnisvarade korraldamise seaduses mainitud vara asus Tallinnas, Tartus, aga ka Lihulas, Võrus, Valgas ja Võsul. Need kinnistati nüüd Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimele sinodi kirjalikul palvel ning vabastati kinnistuslõivust ja tempelmaksust.262 Õigeusu kiriku 1932. aasta täiskogu avaldas parlamendile seaduse vastuvõtmise Leopold Raudkepp. „K. Päts usu ja kiriku kaitsjana”. – K. Päts. Tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn: K. Pätsi 60. a sünnipäeva mälestamise komitee väljaanne, 1934, 365–368.

260

RA, ERA, 80, 4, 782. Usuühingutele toetuse andmise seadus, 28.11.1930; Riigikogu rahaasjade kommisjon Riigikogu asjadevalitsejale, 15,4,1932.

261

Riigi Teataja, nr 2, 8.1.1932, 26. Eesti apostliku-õigeusu kiriku (liidu) kinnisvarade korraldamise seadus.

262

115

eest tänu. Ühtlasi otsustas täiskogu, et kiriku valdusse antud kinnisvara tuleb kinnistada kiriku nimele, koguduste omad koguduste nimele.263 1934. aasta veebruaris võttis Riigikogu vastu uue pühade ja puhkepäevade seaduse, millega pühade arv suurenes 11-lt 14-ni, kusjuures suurenes ka kristlike pühade arv: uusaasta (1. jaanuar), kolmekuningapäev (6. jaanuar), iseseisvuspäev (24. veebruar), palvepäev, suur neljapäev, suur reede, ülestõusmispühad (2 päeva), kevadpüha (1. mai), taevaminemise püha (ristipäev), nelipühi (2 päeva), võidupüha (23. juuni), jaanipäev (24. juuni), usupuhastuspüha (31. oktoober), jõulupühad (3 päeva).

Pühadekalendrit täiendati võidupühaga (23. juuni), usupuhastuspühaga (31. oktoober) ja taas oli pühadekalendris ka suur neljapäev, millele järgnes pühana ka suur reede. Ülestõusmispühad kestsid senise kolme päeva asemel kaks päeva, sama kehtis nelipüha kohta, mis oli ka varem olnud kolme päeva pikkune püha.264 Nii nagu Eesti riigi juhtimises ja korralduses, saabus ka Eesti usuelus murrang pärast 1934. aasta märtsis, kui kehtestati Eestis autoritaarne kord ja pikendati juba varem välja kuulutatud kaitseseisukorda. Autoritaarsel perioodil võim riigis tsentraliseeriti ja alates 1938. aastast kehtinud uue põhiseadus lõi suurte volitustega presidendi ameti. Riigijuhina jätkas 1938. aasta aprillist Eesti Vabariigi esimese presidendina Konstantin Päts ja parlament oli uue põhiseaduse kohaselt kahekojaline: esimene koda oli 80-kohaline rahva valitud riigivolikogu ja teine koda oli riiginõukogu, kuhu kuulusid ameti poolest sõjavägede ülemjuhataja, kahe Eesti tähtsama ja suurema kiriku pead, kahe kõrgema õppeasutuse rektorid, emissioonipanga juhataja ja valimiste alusel maa- ja linnaomavalitsuste esindajad, kutseala ühingute esindajad, kaitseliidu, hariduse ja kultuuri ala esindaja, vähemusrahvuste esindaja, rahvatervishoiu ala esindaja. Neile lisandus Vabariigi presidendi nimetamisel kümme liiget.265 Ka usuelu ja usuorganisatsioonide tegevust hakati nüüd tunduvalt positiivsemalt kajastama, sest võim tajus eriti just kahe suure kiriku puhul nende olulisust rahva mobiliseerija ja ühiskondliku rahu tagajana. Luteri ja õigeusu kirikute juhid ja suur osa vaimulikest olid esialgu rõõmsad, et kirik saab tunnustuse ja positsiooni, millest ta oli Eesti omariikluse algusaastatel RA, ERA, 1655, 3, 1133, 42. Protokoll nr 3. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku täiskogu kolmanda koosoleku üle, 16. juunil aastal 1932. Tallinna Issanda-muutmise Peakiriku koguduse saalis.

263

Riigi Teataja, nr 18, 3. märts 1934, 314. Pühade ja puhkepäevade seadus.

264

Eesti Vabariigi põhiseadus. Vabariigi presidendi asetäitmise seadus. Kodakondsuse seadus.

Eriväljaanne. Toronto: Estoprint, 1954, 19–25.

265

116

ilma jäetud. Kirikud võtsid võrdlemisi hästi omaks ka rahvusliku joone, mille riik esiplaanile tõstis. Kirikutega avalikkuses arvestamine kuulus nüüd hea tooni juurde ja vahetult pärast presidentaalse riigikorra kehtestamist polnud harvad ka juhused, kui riiklikke või kohalike omavalitsuste üritusi alustati vaimuliku talitusega.266 Uus religioonipoliitika vajas mõistagi ka usuorganisatsioonide tegevust reguleerivat uut raamseadust. See koostatigi kohtuministeeriumis ja siseministeeriumis võrdlemisi kiiresti ja kehtestati Riigivanema dekreediga juba 1934. aasta detsembris. Reformide kiirele elluviimisele aitasid kaasa juba mitme aasta vältel peetud arutelud, et usuorganisatsioonide tegevust reguleerivat raamseadust on vaja muuta. Muutused olid seega õhus juba varem, ent need realiseeriti hoopis uutes poliitilistes tingimustes ja seetõttu sisaldas seadus autoritaarsele võimule omaselt riigi suuremat kontrolli usuühenduste üle. Samal ajal arvestati aga ka kirikute keskorganite soove saavutada koguduste üle suurem kontroll.267 27. märtsil 1934. aastal andis Konstantin Päts dekreedi, mis oli esimene märguanne, et riigi senine suhtumine usuorganisatsioonidesse ja usuellu on muutumas. Mainitud dekreediga kaitsti vaimulike teenistusriietust – õigus kanda usuühingute või usuühingute liitude põhikirjades kirjeldatud vaimuliku ametiriietust on üksnes vastava usuühingu liidu ametikandjatel. Seejuures ei võinud ühe usuühingu või usuühingute liidu põhikirjas kirjeldatud vaimuliku teenistusrõivad olla kasutusel teises usuühingus ega usuühingute liidus.268 Uue usuorganisatsioonide tegevust reguleeriva raamseaduse väljatöötamisel püüdis juhtohjasid haarata luteri kirik, mille etteotsa valiti 1934. aasta juunis uus piiskop, kelleks oli mitmekordne haridusminister ja Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Hugo Bernhard Rahamägi. Konsistooriumi uue koosseisu esimesel istungil pärast uue piiskopi valimist leidis kinnitust juba varasematelgi aastatel kõlanud soov kiriku õigusi ühiskonnas kindlustada. Selle märgiks kohustas konsistoorium piiskoppi tegema kõik temast oleneva, et kirik saaks avalik-õigusliku staatuse.269 See näis olevat imevits, mis tõstnuks kiriku positsioonile, mida ta oligi ihaldanud. „Usuelu uutel radadel” – 12. Märts: aasta riiklikku ülesehitustööd 12.III–12.III 1935. Toimetanud H. Rahamägi ja J. Veelmann. Tallinn: Isamaaliit, 1935, 37–38.

266

Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piis¬kop 1934–1939, 117.

267

Riigi Teataja, nr 28, 6.4.1934, 546. Vaimulike teenistusvormiriiete kaitse dekreet.

268

EELKKA, Konsistooriumi koosolekute protokollid 28.6.1934–20.12.1934, 28.6.1934.

269

117

Ametisse seatud luteri kiriku piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, riigivanem Konstantin Päts ja Rootsi kiriku peapiiskop Erling Eidem Tallinna Toomkirikust väljumas.

Esialgses eelnõus, mis pandi kohtuministeeriumis kokku 1934. aasta suvel, usuorganisatsioonid küll tsentraliseeriti, kuid kirikutele avalik-õiguslikku staatust ei kavatsetud anda. Põhiseadus sätestas riigiusu puudumise, mida seaduseelnõu kokku seadnud kohtuministeeriumi nõunik Johannes Klesment (1896–1967) tõlgendas kui nõudmist, et usuorganisatsioonid peavad olema eraõiguslikud organisatsioonid. Ka säilis eelnõus koguduste õigus kirikust 2/3 häälteenamusega välja astuda ja oluliselt oli suurenenud riigi kontroll usuühenduste üle.

Luteri kirik polnud eelnõuga küll kohe nõus ja seda arvustati nii kirikulehtedes kui ka ametikirjades. Samas nägid vaimulikud juba koostatud eelnõus siiski piisavalt palju positiivset, et nende meelest oli parem seda parandada, kui asuda välja töötama uut eelnõud. See oleks tähendanud kogu protsessi uuesti alustamist. Kirik arvustas riigi liiga suurt järelevalveõigust, näiteks Vabariigi Valitsusele antud õigust kinnitada ametisse üle 100 000 liikmega usuorganisatsioonide juhid ja soovis muuta ka eelnõus kasutatud termineid, näiteks asendada usuühing ja usuühingute liit sõnadega kogudus ja kirik. Tsentraliseeriv joon, mis seaduses kajastus, oli luteri kiriku juhtkonnale üldjoontes vastuvõetav, ehkki kirikust kostis selle suhtes 1934. aasta suvel ja sügisel ka kriitilises toonis sõnavõtte.270 Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939, 97–98.

270

118

1934. aasta sügisel hakkas seaduse eelnõuga kohtuministeeriumi asemel tegelema siseministeerium, eesotsas minister Karl Einbundiga.

Selgus riigi kavatsus seadus võimalikult kiiresti kehtestada, kusjuures oli seadusesse lisatud veel mitu paragrahvi, millega riigi õigusi suurendati.

Näiteks anti siseministrile seadusega õigus keelata vaimulikel ametikohustuste täitmine, kui see läks vastuollu avaliku julgeoleku ja kõlblusega.

Seadusmuudatuste üle aruteludeks usuorganisatsioonidele aega ei antud.

Ka luteri kirik, kes oli seaduse väljatöötamisel kõige valjem kaasarääkija, leppis lõpuks riigi suuremate õigustega, sest esiteks polnud kirikul erilisi võimalusi protesteerida ja teiseks oli riik lahendanud peaaegu kõik murekohad, mida kirik oli 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusele ette heitnud. Kirikuid käsitati nüüd tervikorganisatsioonidena ning keskorganite õigusi kiriku juhtimisel ja koguduste tegevuse ohjamisel oli märkimisväärselt suurendatud. Vabariigi Valitsus kiitis 12. detsembril 1934. aastal seaduseelnõu heaks ja päev hiljem pani riigipea selle dekreediga maksma.

Seadus jõustus juba nädal hiljem, 23. detsembril 1934. aastal. Nii seaduse menetlemine kui ka sisu näitasid veenvalt, et riigi sekkumine usuellu suureneb ja juhtohjad usuelu korraldamisel on nüüdsest alates riigi käes.

Usuorganisatsioonide raamseaduse väljatöötamine toimus samal ajal mitme teise 1920. aastate otsuse ümbervaatamise või täiendamisega, millega anti luteri ja õigeusu kirikutele riigilt signaal, et võim suhtub neisse varasemaga võrreldes heatahtlikumalt.

1934. aasta septembris andis Riigivanem maade kompenseerimist puudutava seaduse, milles määrati kindlaks üldpõhimõtted, kuidas tasu maksta. See pidi toimuma pantkirjadega, mis lunastatakse välja 20 aasta jooksul ja summade hulka arvati ka protsendid ajavahemiku 1919. aasta oktoobrist kuni 1934. aasta oktoobrini. Täpsem kord lahendati 1935. aastal Vabariigi Valitsuse määrusega.271 1934. aasta novembris pani Riigivanem dekreedina maksma Rüütelkonna (Toomkiriku) ja Tallinna Siimeoni kiriku varade korraldamise seaduse. Esimese kohaselt anti seisuste kaotamise seaduse alusel siseministeeriumi valitsemisele võetud Toomkirik ühes päraldistega üle luteri kirikule tasuta kasutamiseks piiskopi kirikuna. Kiriku juurde kuuluv kinnisvara anti samuti piiskopile ja kirikuasutustele kasutamiseks ning viimaks andis siseministeerium ka raha kiriku remontimiseks. Riik oli kirikut 1934. aastal juba ise remontinud. Tallinna Siimeoni kirik, mis kuulus riigile, anti Riigi Teataja, nr 74, 11.9.1934, 1282. Kirikutelt ja kogudustelt võõrandatud made eest tasumaksmise seadus.

271

119

tasuta kasutamiseks Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule.272 Sellega lahendas riigivanem Konstantin Päts 1920. aastatel vaidlusi tekitanud Toomkiriku küsimuse, asendades 99 aastaks sõlmitud tasuta rendilepingu tähtajatu kasutusõigusega. Samamoodi talitati Tallinna Siimeoni kirikuga, kus teenis vaimulikuna riigivanema vanem vend, ülempreester Nikolai Päts.

Päev pärast kirikute ja usuühingute seadust anti riigivanema dekreediga uus pühade ja puhkepäevade seadus. Tasub meenutada, et see oli 1934. aastal juba teine pühade ja puhkepäevade seadus. Muudatusi oli seadusesse tehtud väga vähe, aga mõni neist oli see-eest kõnekas. Kõigepealt sätestas seadus, erinevalt varasemast, et riiklikke pühi ja puhkepäevi loetakse uue kalendri järgi (§ 1). See oli otse tingitud õigeusu kirikus ja vanausuliste keskel levinud praktikast tähistada pühasid vana kalendri järgi. Pühade arv oli jäänud endiseks, aga pühadekalendrist oli välja jäetud juba varemgi kord sealt kadunud, aga siis sinna tagasi pandud suur neljapäev. Selle asemele oli lisatud nädal enne adventi tähistatav surnutepüha. Ülestõusmispühadele lisati kahele päevale juurde kolmas. Olulise täienduse andis seadusele aga luteri kiriku piiskopi esitatud sooviavalduse tulemusena seadusesse jõudnud pühapäevarahu tagamise nõue. Rahamägi oli novembri lõpus pöördunud siseministri poole ja palunud, et pühapäevarahu oleks vähemalt jumalateenistuste ajaks kindlustatud. Seaduse §-s 4 sätestatigi, et pühapäevadel ja pühadel (välja arvatud kevadpüha) tuleb maal 9.30 kuni 12 ja linnas 10.30 kuni 13 igasugused avalikud ettekanded, lõbustused ja rongkäigud keelata. Erandeid võis teha siseministeerium. Peale selle tuli samadel päevadel kirikute ja palvelate läheduses hoiduda kõigest, mis takistas või segas jumalateenistuse läbiviimist.273

Riigi Teataja, nr 97, 16.11.1934, 1666–1667. Siseministeeriumi valitsemisel oleva rüütelkonna mõne vara korraldamise seadus; Tallinna Siimeoni kiriku kinnisvara korraldamise seadus.

272

Riigi Teataja, nr 105, 17.12.1934, 1802–1803. Pühade ja puhkepäevade seadus.

273

120

Riigivanema Konstantin Pätsi 13. detsembri 1934. aasta dekreediga antud kirikute ja 1934. AASTA usuühingute seadus asendas usuühingute KIRIKUTE JA ja nende liitude seaduse, mis oli jõustunud USUÜHINGUTE 1926. aastal. Uus seadus tõi endaga kaasa SEADUS nii mõndagi uut. Kokkuvõttes tekkisid uue korra kohaselt tsentraliseeritud usuorganisatsioonid ning suurenes riigi sekkumine usuühenduste ja kirikute tegevusse – sel olid oma plussid ja miinused.

Arvestades riigi senisest suuremat sekkumist, tuleb tähelepanu pöörata seaduse üldeeskirjadele, kus sätestati selgesõnaliselt, et kirikutel ja usuühingutel on enesekorralduse ja valitsemise õigus (§ 1). Üldjoontes riik seda ka austas, ent jättis endale siiski võimaluse usuorganisatsioone senisega võrreldes suuremal määral kontrollida. Usuorganisatsioonid jagunesid uue seaduse kohaselt kirikuteks, usuühinguteks ja usuühingute liitudeks, ent enesekorraldusõigus anti seaduse järgi vaid kirikutele ja usuühingute liitudele (§ 1). Nii oli senisest enam arvestatud Eesti usumaastiku ja organisatsioonide ülesehitusega, sest ajalooliselt oli kujunenud nõnda, et õigeusu ja luteri kirik olid siinmail traditsiooniliselt olnud keskselt juhitud, seevastu vabakogudused määratlesid end kas koguduste või usuühingutena ja koondusid liitudesse – seaduse alusel oli võimalik tegutseda mõlemat moodi.

Semantilisest vaatepunktist arvestati esiteks kristlike organisatsioonide eripäraga ehk erinevalt 1925. aasta seadusest võeti taas kasutusele termin kirik, teiseks anti terminite usuühing ja usuühingute liit kasutuselevõtuga mõistele usuorganisatsioonid avaram tähendusvarjund, sest neid võisid rahuliku südamega kasutada ka mittekristlikud usuorganisatsioonid.

Juba seaduse üldeeskirjades ilmnes ka selle seaduse peamine uuendus, nimelt organisatsioonide tsentraliseeritud juhtimismudeli juurutamine.

Seaduse esimestes paragrahvides väljendus see kõigepealt vastuolulises sõnastuses, millest ei selgunud, kas iseseisvad usuühingud ehk üksikkogudused saavad tegevust jätkata või mitte. Asi oli selles, et kui enesekorraldusõiguse puhul (§ 1) oli juttu vaid kirikutest ja usuühingute liitudest, siis põhimääruste ja põhikirjade registreerimise puhul kõneles seadus nii kirikute ja usuühingute liitude keskorganitest kui ka usuühingu valitsusest või juhatusest, kellel oli õigus põhimäärusi või põhikirju siseministrile registreerimiseks esitada (§ 3). Selguse selle küsimuse käsitlemisel tõi usuorganisatsioonidele antud nimekaitset puudutav § 6. Nimelt ei saanud ühelgi kirikul, usuühingul või usuühingute liidul olla usutunnistuse

121

või teise usuorganisatsiooni nimetusega sarnanevat nimetust, olgu siis tegemist käesoleva seaduse alusel registreeritud organisatsiooniga või juba 1925. aasta seaduse alusel tegutseva usuühenduse või usuühenduste liiduga.274 Seaduse jõustumise järel tõlgendati seda nii, et ühe ja sama usutunnistuse või uskkonda kuuluvate, ent üksikkogudustena registreeritud usuühingute tegevus tuli viia ühe organisatsiooni alla. See tõi Eesti usumaastikul kaasa ka konkreetseid organisatoorseid muutusi.

Iseseisvana jätkamise seadusandja välistas, tunnistades vaid keskorganitega usuliste ühenduste liite ja kirikuid. Tsentraliseeritud korra ainuõigeks tunnistamine ning vabaduse võtmine ühe ja sama usutunnistuse esindajatel tegutseda üksikkogudustena oli 1920. aastate usuelu tagajärg, mil luteri ja õigeusu kirikutes olid üksikkogudused saanud omale suured õigused ja mõned asunud koguni iseseisvatena tegutsema, aga samamoodi oli see seotud riigi suurenenud kontrolliga pärast 1934. aastal kehtestatud kaitseseisukorda – tsentraliseeritud organisatsioone oli lihtsam ohjata. Kui seadus oleks piirdunud vaid selle ühe põhimõtte juurutamisega, poleks põhjust uue autoritaarse võimu käekirjale viidata, aga et selles seaduses on mitmeid teisi riigi kontrolli suurendavaid sätteid, on selleks alus täiesti olemas.275 Nime erinevusest märksa olulisema muutuse tõi kaasa usuorganisatsioonide jagamine liikmearvu alusel. Sellega muutus Eesti usuorganisatsioonide tegevus taas kahetasandiliseks, nagu see oli olnud enne 1925. aastat. 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduse jõustumisega olid kõik usuorganisatsioonid seaduse ees võrdsed. Ühetaolisus tähendas ka ühtmoodi korraldust ja regulatsioone. 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse alusel eraldati kirikud, kelle liikmete arv ületas 100 000 piiri teistest kirikutest ja usuühingutest ning nende liitudest. Erinevus algas juba registreerimisest – kui suurte kirikute põhikirjad või põhimäärused kinnitas siseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus, siis teiste usuorganisatsioonide põhikirjad kinnitas siseminister. Põhikirjad ja -määrused jõustusid Riigi Teatajas avaldamisel. Eraldi määrati kindlaks rooma-katoliku kiriku tegutsemine, mis toimus seaduse kohaselt Püha Tooliga sõlmitava kokkuleppe alusel (§ 2). Kirikud ja usuühingute liidud olid juriidilised isikud, kes kanti kõik ühtmoodi kirikute ja usuühingute ning usuühingute liitude registrisse, mida peeti siseministeeriumis. Juriidilised isikud võisid olla ka kirikute kogudused, ent nii nagu kirikute registreerimine üldse, Riigi Teataja, nr 107, 21.12.1934, 1821–1822. Kirikute ja usuühingute seadus.

274

Ringo Ringvee. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 23. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, 28.

275

122

registreeriti ka kogudused kirikute valitsuste kaudu. See kehtis samamoodi ka uute asutatavate koguduste kohta (§ 12).

Kirikute jaoks oli seaduses loodud eraldi peatükk „Erieeskirjad kirikute kohta” (§d 21–25), millega neile võrreldes teiste usuorganisatsioonidega anti eriõigusi. Usuühingute ja nende liitude kohta need paragrahvid ei kehtinud, vaid kõik erieeskirjade paragrahvid puudutasid kiriku keskvalitsuse õigusi koguduste üle. Suurendati kirikute keskorganite ja kirikujuhtide volitusi, nii on ka need kinnituseks tsentraliseeritud juhtimismudeli juurutamisest ja olid aluseks kirikutes peagi kehtestatavatele samadel põhimõtetel koostatud põhikirjadele ja määrustele. Need nõudmised olid kirikute esindajate sõnavõttudes kõlanud juba seaduse ettevalmistamise ajal 1930. aastate alguses.

Näiteks anti § 21 alusel kiriku kõrgeimale vaimulikule juhile õigus tagandada vaimulikke ja teisi kirikuteenijaid ning paigutada neid oma äranägemise järgi ümber teiste koguduste juurde. Paragrahvi 22 kohaselt võis kirikuvalitsus tagandada koguduse nõukogu ja juhatuse või nende üksikuid liikmeid, pannes ette valida uusi liikmeid või määrates uute valimisteni ise ajutisi liikmeid. Paragrahvi 23 kohaselt oli kirikuvalitsusel õigus seisma panna koguduste nõukogude ja juhatuste otsuseid, andes asja neile uuesti otsustamiseks. Kui koguduste nõukogu ja juhatus jäid seepeale oma endise otsuse juurde, võis kirikuvalitsus korralduse uuesti seisma panna.

Seepeale oli nõukogul või juhatusel õigus pöörduda kirikukohtu poole, kes pidi asja tooma lõpliku selguse. Nii usuühingute liitude juhatustele kui ka kirikute valitsustele andis seadus õiguse kehtestada seadusandlike organite kogunemise vaheajal sundnorme ja anda kirikuseadlusi (§ 15).

Kirikute eriõiguste rubriigis määras riik kindlaks ka kirikukohtute ülesehituse ja volitused. Kirikukohus oli kaheastmeline ja neile anti õigus arutada küsimusi tsiviilõiguslike tagajärgedega. Paragrahvi 24 kohaselt polnud kirikukohtu otsustatud asjas õigust pöörduda riikliku kohtu poole, vaid otsus tuli pöörata täitmisele tsiviilkohtupidamise seaduse alusel.

Paragrahvi 25 kohaselt võis otsuste täitmisele pööramise küsimuses pöörduda siseministri poole, kes korraldas otsuse täideviimise, kui selleks ei leidnud seaduslikke takistusi.

Niisiis anti kokkuvõttes kiriku keskorganitele senisest ulatuslikumad õigused ning kui kogudus esitas apellatsioonkaebuse, polnud neil enam voli pöörduda tsiviilkorras kohtu poole, sest kirikud lahendasid oma siseküsimusi seaduse järgi nüüd kirikukohtute abil. Kui kirik ei suutnud otsust täitmisele pöörata, võis abi paluda riigilt. Sellega tehti lõpp 1920. aastate

123

usuelu iseloomustanud kirikute keskorganite ja koguduste vahelisele kohtuskäimisele.

Kui 1925. aasta seaduses oli seadusandja hoidunud usuühingute ja nende liitude sisekorda sekkumast ja seda määramast, siis 1934. aasta seadusega otsustas riik seda teha. Muidugi oli see 1920. aastate kirikusiseste suurte kokkupõrgete ja arveteklaarimise tulemus. Kirikutes valitsevad meeleolud sobisid ka autoritaarsele võimule, kes soovis küll anda suurtele kirikutele rohkem õigust ühiskonna moraaliküsimustes kaasa rääkida, ent pidas siiski vajalikuks kehtestada usuorganisatsioonide üle senisest suurem kontroll, võttes endale õiguse kirikute ja usuühingute liitude tegevust ohjata. Usuorganisatsioonide enesekorralduse ja valitsemise õigust piirati kolmel moel: 1) registreerimist puudutavate piirangutega, 2) kaadripoliitika kujundamisega ja 3) oluliselt suurenenud õigusega teha nende tegevuse üle järelevalvet. Viimane põhimõte väljus nii mõnigi kord järelevalve piiridest ja kujunes hoopis riikliku religioonipoliitika teostamiseks, mis võimaldas piirata usuvabaduse teostamist.

Registreerimispiirang tähendas ühe ja sama usutunnistusega iseseisvate koguduste registreerimise piiramist. Kaadripoliitikat kujundati kahel moel: ühelt poolt suurendas riik usuorganisasiooni juhi volitusi, teiselt poolt võttis riik endale aga õiguse juhi ametisse seadmisel kaasa rääkida.

Kaadripoliitika muutus nüüd riigi asjaks, sest see tagas avaliku korra ja kontrolli organisatsiooni üle. Paragrahvi 18 kohaselt tuli nii kiriku kui ka usuühingute liidu kõrgeima juhi kandidaat teha siseministri vahendusel riigivanemale teatavaks, kes võis nõuda talle esitatud kandidaadi või kandidaatide asemel uue inimese ülesseadmist. See oli siiski mõnevõrra suurem vabadus kui 1938. aastast kehtinud ülikoolide seadus, mille autonoomiat piirava korralduse vastu oli aastatel 1936–1937 kõige tulisemalt võidelnud Tartu Ülikool, eesotsas usuteadlasest rektori Johan Kõpuga. Seaduse kohaselt määras nii Tartu Ülikooli kui ka asutatava Tallinna Tehnikaülikooli rektori ametisse Vabariigi President. 1938. aastal saidki koolid endale sel moel uued juhid.276 Riigi teine kaadrit puudutav kontrollmehhanism oli õigus vaimulikke ametist vabastada. Seaduse § 19 kohaselt oli siseministril õigus keelata vaimulikel ametikohustuste täitmine ja nõuda nende ametist vabastamist, kui nad ei täida neile seadusega pandud ülesandeid.

Vaimulikud, nagu ka kirikute ja nende koguduste, usuühingute ja Rohtmets, Rektor Johan Kõpp, 71–79; Ken Kalling. Rektor Hugo Kaho. Tallinn: Aasta Raamat OÜ, 2009, 56–60.

276

124

nende liitude valitsuste ja juhatuste liikmed, pidid olema Eesti kodanikud (§ 7). Kui 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduses oli kirjas seesama põhimõte (§ 9), oli toona lisatud siseministrile antud võimalus teha erandeid. 1934. aasta seaduses erandite tegemist enam ei mainita.

Riigi julgeolekut puudutav muudatus oli § 8, milles oli nõutud, et kirikute ja usuühingute ning usuühingute liitude juhatused ja valitsused peavad asuma Eesti Vabariigi piires. Sama oli sätestatud ka 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduses (§ 10) ning Vabariigi Valitsuse loal oli võimalik teha erandeid nii vaimulike kodakondsusnõude kui ka juhatuse ja valitsuse asukoha puhul. 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadus ei näinud kummaski küsimuses erandite tegemist aga enam ette.

Riigi õigus teha järelevalvet ei puudutanud mitte ainult tavavaimulike tegevust, vaid laienes ka juhtvaimulike, kirikute ja usuühingute liitude juhtorganite ja lõpuks usuorganisatsioonide tegevusele üldse – riik oli oma positsiooni kindlustatud ulatuslike õigustega kirikute ja usuühingute liitude tegevust piirata. 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduses riigil sellised õiguseid ei olnud, ehkki avaliku korra huvides võis riik ka toona usuühinguid sulgeda (§ 12). 1934. aasta seaduse § 20 kohaselt võis siseminister peatada usuorganisatsioonide juhtorganite, sh kirikujuhi tegevuse, ent õigus anti ka kogu kiriku või usuühingu tegevus seisma panna.

Sel juhul määrati siseministri ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kiriku või usuühingute liidu kõrgemast vaimulikust hooldaja, kes tegutses kõigi õigustega, mis olid kiriku kõrgeimal juhil, valitsusele või juhatusel (§ 20). Seda paragrahvi riik 1930. aastate lõpus ka korra rakendas, tagandades 1939. aastal ametist luteri kiriku piiskopi Hugo Bernhard Rahamäe.

1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduses oli juba enne seaduse vastuvõtmist tegutsenud usuorganisatsioonidele esitatud nõudmine, et kõik kinnisvara ja ajaloolise ning kunstilise väärtusega vallasvara võõrandamine, pantimine ja vahetamine ning kauemaks kui kuueks aastaks rendile andmine võis toimuda Vabariigi Valitsuse loaga (§ 26). 1934. aasta seaduse puhul korrati seda nõudmist, aga, nii nagu selle seaduse puhul üldse, tungis siingi esile tsentraliseerimise põhimõte, et taotlused tuli ministeeriumile esitada kiriku või usuühingute liidu juhatuse või valitsuse kaudu (§ 29).

Nõudmiste kõrval andis riik usuorganisatsioonidele senisest suurema voli oma liikmetelt makse nõuda. Seaduse § 10 sätestas, et kirikutel ja usuühingute liitudel on õigus oma liikmetelt võtta makse ja määrata usuliste talituste eest tasusid. Ka oli neil õigus võtta vastu annetusi ja toetusi, ent

125

erinevalt varasemast pakkus riik §-s 11 abi liikmemaksude sissenõudmisel. Seadusega määrati kindlaks, et liikmemaksuvõlgade sissenõudmine võib toimuda kohtuliku sundtäitmise korras, kui kirikus või koguduste liidus peetakse siseministri korraldustele vastavat liikmemaksuraamatut.

Liikmemaksuvõlgasid sai sisse nõuda nende maksude kohta, mis tekkisid alates seaduse jõustumisest. Seaduses kinnitati ka juba mõni aeg varem eraldi õigusaktiga kehtestatud vaimulike riietuse kaitse (§ 17).

Kirikute ja usuühingute ning nende liitude liikmeskonna suhtes nägi seadus ette, et kuni 16. eluaastani kuulusid lapsed selle usuorganisatsiooni liikmeskonda, kuhu nende vanemadki. Kui vanemad olid eri uskkondade liikmed, määrati lapse kuuluvus vanemate kokkuleppe alusel. Kui vanemad kokkuleppele ei jõudnud, oli otsustav isa usuline kuuluvus (§ 26). Igaühel oli õigus kirikust või usuühingust lahkuda, kuid inimene oli kohustatud tasuma liikmemaksud ka selle aasta eest, mille kestel ta kirikust või kogudusest lahkub (§ 27).

126

127

128

129

130

131

132

1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusega kujundati Eesti religioonipoliitika ümber ja selle tulemusena valitsesid 1930. aastate II poolel Eesti usumaastikul uued meeleolud. Ehkki seadus oli välja töötatud luteri ja õigeusu kiriku vajadusi silmas pidades ja andis neile tegutsemiskindluse, millele aitas kaasa ka autoritaarse võimu aegne soosivam suhtumine religiooni ja kirikutesse, kaasnes seadusega kokkuvõttes ka märkimisväärselt suurenenud järelevalve ja karmistunud kodakondsus- ja registreerimisnõuded.

Aastatel 1935–1940 kujunes siseministeerium riigi religioonipoliitika peamiseks teostajaks ja järelevaatajaks. Võrreldes varasemaga, mil siseministeerium oli hallanud usuühingute ja nende liitude registrit, andnud välisriikide kodanikest vaimulikele töölube ja kiitnud heaks kinnisvaraga tehtud toiminguid, hoides samal ajal kirikute ja usuühingute siseasjadesse üldjuhul sekkumast, oli tegemist olulise kursimuutusega, millega kaasnesid paraku ka konfliktid ja usuvabaduse piiramine. Märgatavalt suurenes kirikute ja usuühingute liitude tegevusega seotud asjaajamine ja see ei puudutanud vaid pärast uue seaduse jõustumist tehtud ümberkorraldusi, vaid seadusega ministeeriumile antud püsivaid järelevalve ülesandeid.

Riigi esimesed sammud religioonipoliitikat suunata tehti juba 1934. aasta detsembris, mil kehtestati uus kirikute ja usuühingute seadus. Uus raamseadus andis usuorganisatsioonidele õiguse sundtäitmise korras nõuda sisse liikmemaksusid. Selleks täiendas riik juba 1934. aasta detsembris esmalt tsiviilkohtupidamise seadust, millesse lisati täpsustus, et liikmemaksu sissenõudmise aluseks võib olla siseministri poolt kinnitatud vormi järgi peetud kiriku, koguduse, usuühingu või usuühingute liidu liikmemaksuraamatu notariaalselt kinnitatud väljavõte.277 21. detsembril RIIK RELIGIOONIPOLIITIKA TEOSTAJA JA JÄRELEVALVEORGANINA AASTATEL 1935–1940

1934. aastal kinnitas siseminister Karl Einbund määrusega liikmemaksuraamatute pidamise täpse korra, kui kirik või kogudus, usuühingute liit või sinna kuuluv kogudus soovis liikmemakse sundtäitmise korras sisse nõuda.

See sisaldas raamatule esitatud nõudmisi, alustades köitmisest, lehekülgede nummerdamisest, lõpetades vajadusega lasta see raamat keskorganitel ja siseministeeriumil kinnitada. Samuti määras seadus kindlaks, mis andmed tuli raamatusse kanda. Selles pidid olema isikuandmeid, liikmeks astumise Riigi Teataja, nr 105, 17.12.1934, 1801. Kiriku, koguduse, usuühingute liidu ja liitu kuuluva usuühingu liikmemaksu sundtäitekorras sissenõudmise seadus.

277

133

kuupäev ja maksu suurus, tähtaeg ja märkus maksu tasumise kohta. Liikmele pidi tasumise kohta andma kviitungi.278 Ka esimene usuorganisatsioonide tegevust kitsendav õigusakt anti juba 1934. aastal detsembris. Toetudes kirikute ja usuühingute seaduse §-le 9 ja pühade ja puhkepäevade seaduse §-le 1, otsustas siseminister kohustada Eesti Apostlikku-Õigeusu Kirikut ja Eestimaa vanausuliste ühenduse keskjuhatust tähistama riiklikke pühi uue kalendri järgi. Ka kõigi teiste pühade puhul tuli võtta aluseks uus kalender ja pandi paika, et palvekoosolekud toimuksid seaduses mainitud pühade puhul ainult neil ja mitte muudel päevadel.279 Luteri kirik võttis sinisilmselt arvesse riigi senist heatahtlikkust ja pöördus 1935. aasta märtsis siseministri poole ja palus, et väljaspool kirikuhooneid toimuvaid vaimulikke üritusi ei peaks registreerima, mille peale siseminister Einbund vastas, et see pole kahjuks võimalik, sest on veel vaimulikke, kes pole jõudnud sellisele tasemele, et hoiduda poliitikat puudutavatest negatiivsetest kommentaaridest jumalateenistusel.280 Aastatel 1934–1935 astus riik otsustava sammu, lahendamaks luteri ja õigeusu kiriku maade kompenseerimise küsimus. Vabariigi Valitsus andis kirikutelt ja kogudustelt võõrandatud maade eest tasumaksmise seaduse § 9 alusel 1935. aasta jaanuaris määruse, milles määras kindlaks tasu maksmise põhimõtted ja korra. Esmalt seati kokku andmed, kellelt ja kus on kinnisvara võõrandatud ja millisele usuühingule tuleb see kompenseerida. Järgmisena fikseeriti kinnisvara üldine suurus ja tulukus, nii selle, mida riik polnud võõrandanud, kui ka selle, mis oli võõrandatud (§ 2). Need andmed saadeti maakondlikesse komisjonidesse, kus vaadati materjal üle ja tehti tasumaksmise otsused (§ 4). Kompenseerimisviisiks olid pantkirjad, mis anti välja 50 ja 500 kroonises nimiväärtuse ja nende tähtaeg oli 20 aastat. 25. juuni 1936. aasta Vabariigi Valitsuse otsusega tasukapitali intresside ja summade erifondi paigutamise kohta hakati kogudustele intresse välja maksma ja see jätkus ka järgmistel aastatel.281 Riik andis luteri ja õigeusu kirikutele ka rahalist toetust ning tunnustas neid avalike ülesannete täitjatena. Nii näiteks eraldas riik alates 1937. aastast iga-aastaselt raha luteri ja õigeusu kiriku sotsiaaltöö jaoks. See puudutas Riigi Teataja, nr 109, 29.12.1934, 1844. Kirikute ja nende koguduste, usuühingute liitude ja neisse kuuluvate usuühingute liikmaksu raamatute vormi kinnitamise määrus.

278

Riigi Teataja, nr 108, 22.12.1934, 1835. Siseministri otsus 21. detsembrist 1934.

279

Veiko Vihuri. „Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul” – Ajalooline Ajakiri 3/2008, 229.

280

EELKKA, EELK Kose kogudus 2.4.1915–2.11.1938, Piiskop Rahamägi EELK Kose koguduse juhatusele, 20.1.1938.

281

134

Luteri kiriku keskvalitsuse teadaanne Kose kogudusele maade eest võõrandatud võlakirjade eest välja makstud intersside kohta

eeskätt kiriklike vanadekodude (ka kloostrite) ja vaestemajade ülalpidamise toetamist, aga ka n-ö avatud hoolekannet koguduse liikmete seas ja vangaltööd.282 Näiteks 1939. aastal oli luteri kirikul üleval pidada 22 kirik-likku vanadekodu, 17 vaestehoolekandeasutust või ühingut, 9 lastekaitseasutust ja 6 mitmesugust teist sotsiaalasutust (Tartus asuv alkohoolikute kodu, Jaamamisjon jne). Aastatel 1937–1940 sai luteri kirik riigilt aastas 10 000 krooni toetust.283 Haridusministeeriumi kaudu anti õigeusu ja luteri kirikutele aga rahalist toetust noorsootöö tegemiseks. 1939. aastal asutasid luteri kirik riigi toel kirikute ehitusfondi. President Pätsi ja piiskop Rahamäe RA, ERA, 1655, 3, 997, 116. Sotsiaaltöö toimkonna juhataja ülempreester A. Angerjas Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsusele, 31.6.1938.

282

RA, ERA, 1655, 3, 996, 41. Lühike ülevaade E.E.L.K. Sotsiaaltöö toimkonna tegevuse üle 1. oktoobrist 1937 kuni 1. septembrini 1939.

283

135

ühise mõttevälgatusena sündinud idee puhul püüdis kirik ehitusfondi nõukogusse lisada ka Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse esindajat, aga sellest siseministeerium keeldus, öeldes, et kirik saab liikmelisust ette dikteerida ainult oma liikmetele, mitte riigiasutustele.

Sõjakooli lõpetajate paraad Tallinnas 1929. aastal. Vasakult: major Oskar Luppe, kontraadmiral Herman von Salza, ülempreester Nikolai Päts, vanemleitnant Jüri Lagus, vanemleitnant Martin-Valentin Grenz, tundmatu, õpetaja Friedrich Stockholm

1923. aasta mais lõpetas parlament sõjaväeõpetajatele palgamaksmise.

Tolleks hetkeks oli kaitseväes ametis neli luteri ja üks õigeusu vaimulik.

Alates 1935. aasta kevadest, mil mitmed üksused värbasid kaitseliidu õpetajate seast omale garnisoniõpetajad, hakkas taastuma ka luteri ja õigeusu vaimulike teenimine kaitseväes. 1937. aastal andis kaitseminister Paul Lill (1882–1942) käskkirja, millega pani paika sõjaväeõpetajate teenimiskorra.

Sõjaväevaimulikud võisid töötada teenistuslepingu alusel ja allusid väeosa ülematele. Nii nagu 1920. aastatel töötas Luteri sõjaväeõpetajate ülemusena Friedrich Stockholm. Õigeusu välipreestrite seenioriks oli Nikolai Päts. Sõjaväeõpetajatena jätkasid tavaliselt mehed, kel oli Vabadussõja kogemus. Ühtekokku loodi 3 diviisi ja 9 garnisoniõpetaja kohta. Käskkirja alusel oli õigus töötada sõjaväeõpetajatena vaid luteri ja õigeusu kiriku vaimulikel. Juudi koguduse ülemrabi saatis igal aastal kaitseministrile kirja, kus palus arvestada juudi pühadega ning juudid tööst neil päevadel vabastada.

Eraldi rahuaegset vormiriietust neil polnud. Mobilisatsioonipuhul oli ette nähtud tavaline sõduririietus ohvitseri rakmetega. Tseremooniatel kasutasid vaimulikud oma tavalist ametiriietust.284 Nõmmik, Vaimulikud kaitsejõududes, 108–113.

284

136

Ajavahemiku 1935. aasta kevadest kuni 1936. aasta kevadeni kohta koostatud aruande põhjal moodustas siseministeeriumi töö põhiosa kirikute ja usuühingute registreerimine uue kirikute ja usuühingute seaduse järgi. Sellega siseministeeriumi töö aga ei piirdunud. Uue seaduse kohaselt toetas riik kirikuid kirikute seatud sundnormide täitmisel ja sel ettekäändel seaduspärasuse kontrollimiseks kinnitas siseministeerium kõik kirikute või usuühingute liitude antavad sundnormid ja kirikute sisekasutuses olevad õigusaktid. Kui siseminister leidis, et sundnorm või seadlus on vastuolus kehtivate seadustega või kiriku enda põhikirja või muude õigusaktidega, võis ta kahe nädala jooksul sundnormi või seadluse kättesaamise päevast selle seisma panna.

Nii nagu juba 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadus, pani ka kirikute ja usuühingute seadus riigile järelevalve kohustuse kirikute ja usuühingute vara haldamise üle. Lubade arv polnud aastate kaupa väga suur, kuid kasvas järjekindlalt. Näiteks ajavahemikul 1935. aasta aprillist kuni 1936. aasta aprillini andis Vabariigi Valitsus neljal korral õiguse loa kirikute kinnisvara võõrandamiseks ja neljal korral pantimiseks. Samuti andis riik nõusoleku kirikutele avada üks eramatmispaik ja laiendada ühte avalikku matmispaika. Ühele kogudusele määrati tähtaeg korratus seisus matmispaiga korrastamiseks.285 Aruande kohaselt, mis puudutas ajavahemikku 1936. aasta kevadest kuni 1937. aasta kevadeni, mil suurem osa registreerimisi oli juba toimetatud, keskendus ministeerium järelevalvele kirikute ja usuühingute üle, jagades ülesanded kaheks: kirikute antavate ja korraldavate sundnormide ja muude õigusaktide kinnitamine seaduspärasuse kontrollimiseks; järelevalve tegemine kirikute, koguduste, usuühingute ja nende liitude majandustegevuse üle.

Valitsusasutiste tegevus 1935/1936. a Tallinn: Riigikantselei väljaanne, 1936, 94

285

137

1934. aasta detsembris jõustunud kirikute ja usuühingute seaduse alusel ootas USUORGANISATusuorganisatsioone 1935. aastal ees uuesti SIOONIDE registreerimine. Võrreldes 1925. aasta usuREGISTREERIMINE ühingute ja nende liitude seadusega oli uus JA SULGEMINE seadus rangem.

Ajavahemikul 1935. aasta kevadest kuni 1937. aasta kevadeni oli valdav osa kirikuid ning usuühinguid ja nende liite oma põhikirjad juba registreerinud. Seda konstateeriti ka siseministeeriumi aastaaruandes. Ent peale selle märgiti usuelu kohta, et ministeeriumisse esitati veel mitme iseseisva usuühingu ehk koguduse põhikirjad. Need aga ei vastanud seaduse nõuetele ja kuna paljude usuühingute tegevuse kohta selgus nähtusi, mida peeti ühiskondliku elu rahulikule arenemisele kahjulikuks, jäeti osa iseseisvate usuühingute põhikirju kinnitamata ja hulk seni tegutsenud usuühinguid tuli likvideerida. Usuühingute liitudest kinnitati põhikiri ja jäeti kinnitamata samuti üks põhikiri. Üksikkoguduste põhikirjade 18 taotlusest kinnitati aga vaid kaks ja 16 jäeti kinnitamata.

Esimene organisatsioon, kelle tegevuse võim lõpetas, olid Jehoova tunnistajad. 1933. aastal siseministeeriumis tavalise ühinguna registreeritud Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts ehk Jehoova tunnistajad. Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts oli oma tööd Eestis teinud juba alates 1920. aastate algusest. Lisaks muule tööle hakkasid nad alates 1929. aastast eetrisse andma raadiosaateid ja 1932. aastast oli neil Tartus oma raadiojaam, OOMADE mis tegi saateid ka inglise, saksa rootsi, soome, läti ja vene keeles ning AALTAPMISE oli kuulda kõikides Eesti naaberriikides.286 Raadiosaadete vastu hakkas TOIMUNUD kriitikat kostma juba 1934. aasta veebruaris kui Riigikogu rahanduskomisRUTELU jonis peeti sel teemal maha arutelu, milles Riigikogu saadikust luteri kirikuõpetaja Aleksander Sterfeldt kritiseeris ringhäälingut ja postivalitsust, öeldes, et liikumine on kiriku- ja riigivastane ning anarhistlik ja mitmes riigis nende saateid raadios eetrisse üldse ei lasta. Minister vastas talle, ta on jutlusi kuulanud ja ütles ka ise nende kohta paar krõbedat sõna, aga midagi riigi- ja kõlblusevastast ta neist polnud leidnud. Raadio käsitas seda reklaamina ja sai Jehoova tunnistajatelt aastas saate eetrisseandmise eest 8000 krooni.287

1934. aasta juunis, peale kaitseseisukorra kehtestamist, lõpetati Jehoova Ringo Ringvee. „Jehoova tunnistajad Eestis” – Mäetagused, 52/2012, 161–163.

286

Hääl Siioni vahitornist. Esmaspäev, 7, 12.02.1934, 4.

287

138

Jehoova tunnistajate raadiosaadete eetrisse andmine ja vankriga mööda Eestit tehtav misjonitöö.

tunnistajate raadiosaated ja 1935. aasta jaanuaris ei antud Vahitorni seltsile luba oma ajakirja väljaandmiseks, Varem välja antud kirjandust hakati järk-järgult konfiskeerima ja 1935. aasta juulis tegi siseminister otsuse Vahitorni Piibli ja Traktaatide selts sulgeda. Pärast seda konfiskeeriti seltsi keskusest Tallinnas veel üle 75 000 trükise.

Jehoova tunnistajate ühingu sulgemine toimus kaitseseisukorra seaduse alusel. Näib, et selle võis tingida nii nende tegutsemine tavalise ühinguna kui ka süüdistuse iseloom, milleks olid etteheited poliitilise propaganda tegemise kohta ehk riigipea, Rahvasteliidu ja kirikupeade solvamine ning neile omistatud jutud peatselt algavast sõjast. Sulgemise järel konfiskeeriti ka seltsi vara, aga et see kuulus ametlikult Ameerika Ühendriikides asuvale seltsile ja küsimusse sekkus ka Ameerika Ühendriikide diplomaatiline esindus Tallinnas, vabastati varad 1935. aasta septembris aresti alt. Jehoova tunnistajad jätkasid tagasihoidlikul moel Eestis tööd ka edaspidi, misjoneeriti rohkem maapiirkondades ja isegi kui nende peale esitati kaebusi, siis riigivõim neid enam ohuks ei pidanud. Ka repressioone Jehoova tunnistajate vastu riik ei rakendanud.288 Ringo Ringvee. „Jehovas Zeugen im Baltikum – ein historiografischer Überblick” – Jehovas Zeugen in Europa. Geschichte und Gegenwrt. Band 2. Baltikum, Grossbritannien, irland, Rumänien, Skandinavien und UdSSR/GUS. Gerhard Besier, Katarzyna Stoklosa (Hgg.). Berlin: LIT Verlag, 2015, 23–27.

288

139

Elimi nelipühi koguduse pühapäevakool

Usuühingute sulgemise või liitumisele sundimise põhjuseid oli erinevaid: mitu organisatsiooni suleti, lähtudes kirikute ja usuühingute seaduse §-st 6, mille kohaselt ei saanud samal ajal eksisteerida mitu samast organsatsioonist väljakasvanud, sama usutunnistuse ja sarnase või sama nimetusega usuorganisatsiooni. Isegi, kui see ei olnud sulgemise peapõhjus, oli see seadusenorm riigi silmis peamine argument, millele toetudes sulgemist nõuti, ja see peegeldas arusaama, et senise usumaastiku mitmekesisus tuleb suruda kitsamatesse raamidesse. Lisaks sellele juhindus riik põhikirjade kinnitamisel ka §-s 4 antud õigusest jätta usuorganisatsiooni põhimäärused või põhikiri kinnitamata, kui see ei vasta seadusele või kui kiriku, usuühingu või usuühingute liidu tegevus võib osutuda riigile kahjulikuks.289 Nii näiteks ei registreerinud siseministeerium Kristlikku Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Usuühingute Liitu, mis oli adventistide peavoolust 1920. aastate alguses eraldunud.290 1935. aastal esitatud avalduse põhjal kuulus liitu viis usuühingut ehk kogudust, ühtekokku 523 liikmega.291 Siseministri otsuse peale jätta usuühingute liit kinnitamata kaebasid adventistid otsuse lõpuks riigikohtusse, apelleerides, et erinevalt adventistide Riigi Teataja, nr 107, 21.12.1934, 1821–1822. Kirikute ja usuühingute seadus.

289

Voldemar Viirsalu. Loojangu eel. Tartu: SPA Eesti Liit, 2001, 54–59.

290

RA, ERA, 14, 11, 1169, 17. Kristliku Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisuse juhatus Siseministeeriumile, 6.3.1935.

291

140

usuühingute liidust esineb nende nimes viide „kristlik”, mis annab nimele võrreldes teistest adventistide gruppidega põhimõtteliselt teise tähenduse.

Teine argument oli, et liit oli selle nime all tegutsenud juba varem. Kolmandaks protestis kristlik adventusuühingute liit ministeeriumi tegevuse vastu eelistada neile Seitsmenda Päeva Adventusuühingute Eesti Liitu, sest adventistide peaorganisatsioon oli siseministeeriumis registreeritud, kuid seda oli tehtud alles 1936. aastal. Neist 1920. aastate alguses eraldunud kristlik adventusuühingute liit oli oma taotluse siseministeeriumisse saatnud juba varem, aga see jäeti registreerimata. Siseministeeriumi Riigikohtule esitatud selgituses peegeldub veendumus riigi suurenenud rollist usuelu korraldamisel. Esmalt väitis ministeerium, et ei ole kohustatud kuupäevaliselt eelistama varem laekunud avaldust hiljem laekunud avaldusele ja teiseks, et kirikute ja usuühingute ning nende liitude põhikirjade kinnitamisel on võetud arvesse „nende riiklikku tähtsust ja organisatsiooni suurust”. Sel põhjusel kinnitatigi just adventistide peaorganisatsiooni põhikiri ja väiksema kristliku adventusuühingute liidu põhikiri jäeti kinnitamata. Veelgi tähelepanuväärsem on siseministeeriumi viide lojaalsusele. Nimelt märgiti seletuskirjas, et adventistide peaorganisatsioon suhtub riigivõimu lojaalselt ja tema liikmeskonda kuulub 37 kogudust.

Riigikohus otsustas kaebuse jätta rahuldamata aga hoopis teistel põhjustel, viidates põhikirjas esinevatele ebatäpsustele vaimulike haridusnõude, sundnormide kehtestamise ja mitme teise asja suhtes, millele oli tähelepanu juhtinud ka siseministeerium. Paranduste kõrvaldamiseks võimalust ei antud ja seetõttu tähendas kaebuse rahuldamata jätmine seda, et asja uuesti arutusele võtmiseks ei ole seaduslikku alust ja liit tuleb likvideerida. 1937. aasta märtsis saatis ministeerium adventusuühingu liidule kirja, kus selge sõnaga nõudis liidu likvideerimist.292 1937. aasta septembris kogunenud liidu saadikud otsustasidki liidu likvideerida ja otsus viidi 1. oktoobriks ka täide.293

Kirikute ja usuühingute seaduse § 6 kohaselt oli võimatu edasi tegutseda ka seni üksikkogudustena või mitteametlikult liitu koondunud sama usuliikumise kogudustel. Nii olid näiteks Eestis tegutsevad nelipühilased seni töötanud vaimses osaduses, sest 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadus polnud liitu koondumist nõudnud. Samamoodi mitteformaalselt Ibid., 35. Siseministeeriumi juriidiliste isikute büroo juhataja Kristliku Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisuse juhatusele, 5.3.1937.

292

Ibid., 60. Kristlik 7-da Päeva Adventistide Eesti Ühisuse saadikute täiskogu koosoleku protokoll 19. Septembril 1937. a peetud palvela ruumis Lennuki 43, Tallinn.

293

141

Baptistide rongkäik Haapsalus 1934. aastal tähistamaks 50 aasta tegutsemisjuubelit Eestis.

tegutsesid evangeeliumi kristlased. Nad ehitasid oma organisatsiooni üles kogudusele ja selle juurde üle Eesti kuuluvatele osakondadele.294 Nii nelipühilaste kui ka evangeeliumi kristlaste jaoks tähendas uus seadus vajadust senist korda muuta. See polnud mitte pelgalt formaalne või administratiivne muutus, vaid ka usu aluseid ja enesemõistmist puudutav uuendus. Esmalt registreerisid evangeeliumi kristlased 1936. aastal mitu iseseisvat kogudust, sh iseseisvusid senised osakonnad. Seejärel esitati 1936. aasta lõpus taotlus moodustada Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingute Liit, millega otsustasid pärast läbirääkimisi 1937. aastal liituda ka Eestis tegutsevad nelipühikogudused – nii sündis kahe liikumise alusel ühine vabakoguduste liit.295 Uue organisatsiooni liikmeskonda kuulus 1939. aastal 17 kogudust 5453 liikmega.296 Liitumisplaane pidasid ka teised kaks vabakoguduslikku organisatsiooni: baptistid ja priilased.297 Ehkki kahe usuliikumise vahelisi Pilli, Vabakirikud, 291.

294

Peeter Roosimaa. „Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste moodustamine” – Osaduses kasvanud. Kirjutisi Eesti EKB koguduste loost. Koostanud Üllas Linder ja Toivo Pilli. Tallinn: Eesti EKB Koguduste Liit, 2009, 42–45.

295

Võitluste teedel. Usuühingud Ev. Kr. Vabausuühingute Liidus 1940. a. Tallinn: Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingu Liidu Kirjastus, 1940, 58–59.

296

Riho Saard. „Eesti varase baptismi enesereflektsioonist” – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Toimetaja Toivo Pilli. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Sõnasepp OÜ, 2005, 25.

297

142

liitumiskõnelusi alustati esimest korda juba 1921. aastal Ridalas peetud ühisel konverentsil, ei jõutud kahe maailmasõja vahelisel ajal ühinemisega ühele poole.298 1936. aastal tekkis siseministeeriumis ajakirjanduses avaldatud priilaste tegevuse kirjelduse tõttu küsimus, kas priilaste Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liit peaks üldse oma tegevust jätkama. 1936. aasta jaanuaris olid priikogudused siseministeeriumis registreeritud. Liidus oli 11 kogudust ja kui välja jätta Tallinnas tegutsev kogudus, siis ülejäänud priikogudused asusid Läänemaal ja saartel. Mõni kuu hiljem avaldati ajalehes Vaba Maa artikkel, milles kirjeldati irooniliselt hüppajateks hüütud priilaste koosolekuid ja ärkamisi, karjumisi ning seda, kuidas toatäis inimesi oigas ja ägas.299 Seepeale algatas siseministeerium põhjaliku ja salajase uurimise, et välja selgitada, mida täpselt priilased oma usukoosolekutel teevad. Selleks pöördus ministeerium poliitilise politsei poole, kes omakorda pidi volitama kohalikku politseid asja uurima. Läbi sõeluti peaaegu kogu priilaste koguduste võrgustik. Vastused, mis poliitilise politsei kohapealsetelt agentidelt saadi, olid kõik võrdlemisi sarnased.

Valdavalt tõdeti, et hüppamist ja kargamist tuli koosolekutel ikka ette, aga ajaleheartiklis kirjeldatud ärganute lauale asetamist, kuradi väljaajamist ja ihunuhtlust kogudustes ette ei tulnud. See oligi võimude silmis olnud kõige ekstreemsem usulise kogemuse ilming, mille tõttu oli alustatud uurimist, ja tõdemus, et ihunuhtlust kogudustes ei rakendatud, uurimise ka lõpetas.300 1938. aastal püüdsid vabakogudused ellu viia varasemaga võrreldes veelgi ambitsioonikamat plaani ja luua Eesti Vabade Usuühingute Keskliit. Selle asutajad olid Eesti Baptisti Usuühingute Liit, Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingute Liit, Evangeeliumi Prii Usuühingute Liit ja Eesti Piiskoplik Metodistikirik, kes palusid liidu registreerida ühingute ja nende liitude seaduse alusel. Siseminister Eenpalu otsustas keskliidu loomisele aga vastata eitavalt, põhjendades, et ühingute ja nende liitude seaduse alusel ei kvalifitseeru kirikud ühingute või liitudena ja seetõttu pole põhikiri vastavuses kehtiva seadusega. Teine näide oli rahvusvahelise kirikutevahelise rahuorganisatsiooni Maailmaliit Rahvusvahelise Sõpruse Edendamiseks Kirikute Kaudu Eesti rahvusnõukogu põhikirja kinnitamata jätmine. See rahuorganisatsioon oli suhtluses Eesti kirikute vahel tähtsaim koostööorgan, kuid siseminister oli 1938. aasta juunis Ühinemise takistusi. Teekäija, nr 9/10, 1933, 107–108.

298

„Hüppajate palvelas”. Vaba Maa, nr 56, 10.3.1936, 2.

299

Vt näiteks RA, ERA, 14, 2, 218, pagineerimata. Agent J. Põldoja Poliitilise politsei komissarile Tallinnas, 13.3.1936.

300

143

seisukohal, et kuna kirikute ja usuühingute seadus ei näe ette kirikute koondumist, ei saa ta põhikirja heaks kiita. Maailmaliidu rahvusnõukogu jätkas Eestis sellele vaatamata tööd.301 Kõigil organisatsioonidel ei läinud nii hästi. Näiteks likvideeriti 1937. aasta kevadel riigi korraldusel Tallinnas tegutsenud Tallinna Katoliku Apostliku Kogudus. Tegemist oli nn irvinglaste ehk Uusapostliku Kiriku vaadete esindajatega, kes olid Eestis välja kasvanud 19. sajandi Läänemaa ärkamisliikumisest ja keda Eesti omariikluse perioodil usulises töös eriline edu ei saatnud. Suhted teiste kristlike vabakogudustega polnud head, küll aga suhtuti hästi luteri kirikusse. Nende Tallinnas asuv kogudus registreeriti esmakordselt 1925. aasta märtsis ja uuesti 1925. aasta usuühenduste ja nende liitude seaduse alusel 1926. aasta juulis.302 1935. aastal pöördus kogudus taas siseministeeriumi poole, et põhikiri nõuete kohaselt registreerida.

1936. aasta oktoobris otsustas siseminister Karl Einbund jätta koguduse registreerimata. Vajakajäämisi, mis tingisid põhikirja tagasilükkamise, oli koguni kaheksa ja kui osa neist olid sellised, mida oli võimalik kõrvaldada, siis terve hulk puudusi olid sellised, mida muuta oli kas võimatu või oleks tähendanud koguduse õpetuse ja tavade muutmist. Nii näiteks oli siseministri otsuses kirjas, et põhikirjas kirjeldatud vaimulike ametiriietus ühtis rooma-katoliku kiriku vaimulike ametiriietusega ja seda polnud vaimuliku riietuse kaitse kohaselt võimalik seetõttu teistel kasutada, samuti mainiti, et abiellumise kord oli vastuolus kehtiva abieluseadusega. Kõige kaalukamad olid aga kaks viimast põhjendust: esiteks ütles siseminister, irvinglaste usuliikumise tuum on õpetus, mis on mõnel pool maailmas tekitanud ühiskondlikku ärevust ja peatse Kristuse taastuleku ootuses põhjustanud koguduste liikmete vara likvideerimist, mistõttu olid nad hiljem sattunud majanduslikult raskesse olukorda. Seetõttu tunnistas siseminister selle õpetuse rahva elu rahuliku arengu seisukohalt kahjulikuks.

Viimaks mainis siseminister aga, et „kodanike killunemine väikestesse usukoondistesse üksteisest rippumatute ja tihti üksteise ning kirikute ja usuühingute liitude vastu vaenuliste usuühingute näol takistab kodanikes ühtekuuluvuse tunde ja selle vajadusest riigi huvides arusaamise arenemist”. Seetõttu tuli koguduse tegevus kolme kuu jooksul likvideerida.303 Priit Rohtmets. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistritöö. Tartu: 2006, 127–128.

301

RA, ERA, 14, 11, 1025, 5–9. Katolik Apostliku Koguduse (usuühingu) põhikiri, 14.6.1926.

302

RA, ERA, 14, 11, 1025, 26. Siseministri otsus, 01.10.1936.

303

144

Esimene kirikukogu istung 1935. aasta novembris, kus esines kirikut tunnustava kõnega riigivanem Konstantin Päts. Keskel piiskopi kõrval istuvad peaministri asetäitja Karl Einbund ja riigivanem Konstantin Päts. Külalisena võttis kirikukogu avamisest osa ka õigeusu kiriku metropoliit Aleksander.

See on ühtlasi selgelt sõnastatud deklaratiivne lause, mis iseloomustab 1930. aastate nn vaikiva ajastu religioonipoliitikat.

Kogudus kaebas otsuse küll Riigikohtusse, aga sealt õigust ei saanud.

Kohus nõustus nii ministri õiguslike kui ka kõlbeliste ja riigi heaolu puudutavate seisukohtadega.304 Koguduse esindajad üritasid viimases hädas siseministeeriumit veel veenda, et nad saaksid tööga jätkata, kuid 1937. aasta märtsis olid lõpuks siiski sunnitud oma tegevuse lõpetama ja koguduse likvideerima. Oma vara anti üle luteri kogudustele. Tallinna kogudus andis vallasvara, raha ja matmispaiga Rahumäel, mis kuulus linnale, aga millele neil oli kasutusõigus, Tallinna Jaani koguduse teisele pihtkonnale, lootuses, et kui kunagi avaneb võimalus uuesti tööd alustada, siis saab esemed sealt tagasi.305 Lääne-Nigula palvemaja anti aga Ridala ja Lääne-Nigula luteri kogudusele abikirikuks.306 Nii nagu väiksemad usuorganisatsioonid, muutusid ka luteri ja õigeusu kirik juhtimisstiililt senisest tsentraliseeritumaks. Sellega kaasnes kiriklike struktuuride ja ametite loomine, mida varem ei eksisteerinud. Kirikutes Ibid., 42–46. Riigikohtu administratiivosakonna toimetus nr 617 II – 1936. a., 15.12.1936.

304

Ibid., 67. Akt, 23.3.1937.

305

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku aruanne 1937. aasta kohta. Tallinn: Eesti Kirik, 1938, 43.

306

145

Õigeusu kiriku täiskogu

puhuvad uued tuuled käisid käsikäes riigivalitsemises samal ajal toimunud protsessidega. Sellel oli pikem ajalugu. 1920. aastatel oli Eesti riigis valitsenud nn tasakaalustamata parlamentaarne demokraatia, mida iseloomustas tasakaalu puudumine täitev- ja seadusandliku võimu vahel ehk seadusandliku võimu domineerimine täitevvõimu üle ja sage valitsuste vahetumine.

Luteri ja õigeusu kirik olid oma organisatsioonid üles ehitanud samal põhimõttel, toetudes luteri kiriku puhul kirikupäevale ja õigeusu kiriku puhul täiskogule, mille kõrval oli oluline roll ka koguduste organitel. 1925. aasta usuühingute seadus jättis kirikute keskorganite vahekorra kindlaks määramata ja seetõttu kasvas üksikkoguduse roll veelgi. Kui 1930. aastate alguses liiguti võimu koondamise poole ning võim riigis 1933. aasta oktoobris vastu võetud Eesti Vabariigi teise põhiseadusega ja seejärel 1934. aasta kaitseseisukorra seaduse rakendamise tulemusena tsentraliseeriti, siis peegeldusid täpselt samad arengusuunad ka luteri ja õigeusu kirikus. 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusega andis riik kirikujuhile ja keskorganitele koguduste ja vaimulike üle suurema otsustusõiguse ning selle mõjul keskorganite, eriti kirikujuhtide ja täitevvõimu tähtsus kasvas.

1935. aasta kevadel registreeriti luteri ja õigeusu kiriku põhimäärused.

Nagu varemgi, määratlesid mõlemad endid rahvakirikuna, millel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus. Luteri kirikus hierarhia suurenes – põhimääruste § 5 kohaselt lisandusid piiskopile abilistena piiskoplikud vikaarid.

146

Kirikute ja usuühingute seaduse §s 8 määrati kindlaks nõudmine, et kirikute ja usuühingute ning usuühingute liitude juhatused ja valitsused peavad asuma Eesti Vabariigi piires. Erinevalt 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusest ei võimaldanud kirikute ja usuühingute seadus Vabariigi Valitsusele nüüd enam võimalust teha erandit. See seik tõi kaasa mitme usuorganisatsiooni põhikirja ülevaatamise ning sellega seoses pidid kirikud ja usuühingute liidud minema vastuollu oma organisatsiooni tavade ja õigusega. Kõige sagedasem viide, mis lisati, oli Eesti Vabariigi seaduste ülimuslikkuse rõhutamine. Näiteks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku põhimääruse esimeses sissejuhatavas punktis rõhutati, et „Eesti Apostlikuõigeusu Kirik, olles Püha Üleilmse Apostliku-õigeusu Kiriku osa, omab kõik need õigused ning kohustused, mis ette nähtud Kiriku kohta Eesti Vabariigi vastavates seadustes ja käesolevas põhimääruses või nende põhjal selleks õigustatud asutuste ja organite poolt väljaantud seadlustes ja korraldavates sundnormides”.307 Metodistide puhul oli probleem mitmetasandiline: esiteks asus piiskopist kirikujuht väljaspool Eestit. Lähtudes seadusest polnud see aga võimalik, sest kirikujuht pidi olema Eesti kodanik. Teiseks oli tähtis tagada Eesti riigi seaduste ülimuslikkus. Metodistide põhikirja § 7 nägi seetõttu ette, et kiriku ja koguduste sisemine tegevus areneb Piiskopliku Metodistikiriku „Kirikukorra” (1924. a väljaanne) järgi niivõrd, kui see ei ole vastuolus metodistide põhikirjaga ja Eesti Vabariigis maksvate seadustega.308 Piiskop asus väljaspool Eesti Vabariigi piire ja ehkki kirikute ja usuühingute seaduse § 26 sätestas, et piiskop on küll Eesti Piiskopliku Metodistikiriku kõrgem vaimulik juht, märgiti põhikirjas, et „piiskopi valimisi ei võeta ette enne, kui Eesti Piiskopliku Metodistikiriku liikmete koguarv on suurenenud 25 000 peale. Seni täidab piiskopi ülesandeid superintendent”. (§ 29). Superintendendi, kelle metodisti kiriku korra kohaselt peaks määrama piiskop, valis põhikirja kohaselt aga hoopis kiriku peakoosolek (konverents). Mitu põhikirja punkti ei olnud metodisti toonase kirikuõpetusega kooskõlas, vaid neisse kirjutatud põhimõtted olid sinna jõudnud riigivõimu tõttu.309

Riigi Teataja, nr 48, 31.5.1935, 1354. Eesti Apostliku-õigeusu Kiriku põhimäärus.

307

Riigi Teataja, nr 55, 26.6.1935, 1551–1559. Eesti Piiskopliku Metodistikiriku põhikiri.

308

Priit Tamm. Eesti Metodisti Kirik 1940–1980: vaatlusi olulisematele arengut mõjutanud protsessidele ja probleemidele. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö, 1998, 20.

309

147

Riigipöördejärgse tasalülitamise käigus võttis siseministeerium KIRIKUÕPETAJATE AMETIST sihikule vaimulikud, kes olid ühtTAGANDAMINE JA RASKUSED või teistpidi olnud seotud vabaVÄLISRIIKIDE VAIMULIKE dussõjalaste liikumisega. RiigiAMETISSE KINNITAMISEL pöörde käigus 1934. aasta märtsis vahistati Rõuge luteri koguduse õpetaja Valter Viks (1895–1959) ja Tallinna Pauluse luteri koguduse õpetaja Rein Uhke (1904–1966). 1936. aasta märtsis keelas siseminister Märjamaa koguduse õpetajal Jaan Läänel (1899–1977) kuni 13. jaanuarini 1937 Märjamaal teenimise, põhjendades seda tema osalemisega vapside tegevuses.

Mõne aja möödudes õnnestus neil siiski ametis jätkata.310 Vaimulikke ei tagandatud aga sugugi mitte ainult koostöö pärast vapsidega, vaid ka kiriku sisevastuolude tõttu. Nii juhtus näiteks luteri kiriku piiskopi Hugo Bernard Rahamäega 1939. aasta septembris.

Ehkki Rahamäe-aegne kirikuelu arenes võrdlemisi kiiresti, oli sellel oma hind. Kirikult oodati autoritaarse võim kõrgesse kiitmist, sest oli ju riik kiriku positsiooni tõstmist toetanud. Sugugi vähem tähtsam polnud riigi aineline toetus. Rahamägi ise oli küll uue võimu innukas toetaja, aga vaimulikkonnas ei valitsenud autoritaarse võimu suhtes sugugi nii positiivsed meeleolud, nii et nii siseminister kutsus Rahamäge koguni korrale, et ta vaimulikke ohjes hoiaks. Oli neid kirikuõpetajaid, kes kandideerisid uue põhiseaduse kokku seadmiseks moodustatud Rahvuskogu valimistel 1936. aasta detsembris opositsiooni ridades või kaldusid opositsiooni toetama, aga ka neid, kelle kohta esitati kaebusi, et nad ütlevad riigivõimu suhtes oma jutlustes kahemõttelisi kommentaare. Kõik see vähendas Rahamäe autoriteeti nii riigijuhtide silmis kui ka kirikus, nii et kui 1939. aastal kerkis avalikkuse ette piiskopi soov lahutada oma abielu, puhkes kirikus skandaal. Sel teemal oli sahistatud juba 1938. aastal ja eriti pikantseks muutis abielulahutuse tõsiasi, et piiskop kavatses pärast lahutust abielluda eelmise piiskopi Jakob Kuke lese Melanike Kukega.311 Rahamägi lubas 1939. aasta kevadel abieluprobleemide tõttu piiskopiametist küll taanduda, kuid oli pärast pikka puhkust tööle naasnud ja avaldanud 1939. aasta suvel soovi piiskopiametis jätkata. Ta oli oma parimates tööaastates ja valitud kirikujuhiks kogu eluks. Isegi vaatamata Kirikuõpetaja ei saanud õigusi tagasi. Päevaleht, nr 151, 6.6.1936, 5.

310

Rohtmets, Altnurme, Luterlus, 232–233.

311

148

Õpetaja Rein Uhke

Õpetaja Valter Viks

üha suuremaks paisuvale skandaalile ei kinnitanud 1939. aasta suve lõpus miski, et täie tervise juures ja pisut üle 50 aasta vana Rahamäe jätkamine kirikujuhina peagi nii äkki lõppeb või täpsemalt öeldes lõpetatakse. Septembri alguseks läks olukord kirikus nii teravaks, et piiskop hakkas ametist vabastama oma lähimaid ametivendi. Seda ajendas 1939. aasta juuli lõpus kirjutatud ja Rahamäeni jõudnud kaheksa praosti kiri, kus kutsuti teda abielulahutuse korral tagasi astuma. Kahtluse alla seati ka tema juhivõimed. 1939. aastal suvel võttis sel teemal avalikkuses sõna ka 1938. aastast peaministri ametit kandnud Karl Einbund, kes pärast nime eestistamist kandis nime Kaarel Eenpalu. Samal ajal sekkus ka siseministeerium, kus algatati Rahamäe asjas uurimine. Üle kuulati nii praostid, piiskopi lähikondlased ning viimaks ka piiskop ise.

Septembri alguses kogunes erakorraline kirikukogu küsimust arutama ja andis piiskopile õiguse jätkata. See andis Rahamäele julguse talle ebalojaalsed praostid ametist vabastada, kuid samal ajal oli siseministril koostöös praostidega juba välja kujundatud kava piiskopi volitused peatada.

Seepeale kogunesid Tallinnas 63 vaimulikku (luteri kirikus oli tollal üle 220 vaimuliku), kellest 58 kirjutasid alla deklaratsioonile, nõudes piiskopi lahkumist. Selles olukorras otsustas siseminister Richard Veermaa, toetudes kirikute ja usuühingute seaduse §le 20, teha Vabariigi Valitsusele

149

ettepanek piiskop Hugo Bernhard Rahamäe, konsistooriumi ja kirikukogu volitused ajutiselt peatada ning määrata kiriku ajutiseks hooldajaks Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik. Siseministri otsus oli küpsenud juba varem ja arvestades seda, et minister juhatas piiskopi vastu võidelnud vastasrinda, ootas ta otsuse tegemiseks sobivat hetke. Sündmused pälvisid ka Eesti avalikkuses väga suurt tähelepanu.312

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi abikaasa Edithiga.

Rahamägi andis vastulöögi ja ei tunnistanud ei oma tagandamist ega Riiginõukogu liikmekohalt tagasikutsumist. Protestimiseks oli ka põhjust, sest hooldaja määramine ei tähendanud veel ametis oleva piiskopi tagandamist, vaid volituste peatamist. Selleks muudeti ministeeriumi korraldusel kiiresti kirikute ja usuühingute seadust ja täiendati selle § 35, mille uue sõnastuse kohaselt loeti piiskop lahkunuks hooldaja ametisse määramisega. Samuti käis Rahamägi välja argumendi, et 1934. aasta suvel kehtinud kiriku põhikirja kohaselt oli ta ametisse valitud kogu eluks ja seetõttu polnud ta tagandamine lihtsalt võimalik.

Kriis lõppes 1939. aasta detsembris, mil piiskopi valimiskogu valis uueks kirikujuhiks endise Tartu Ülikooli rektori ja kiriku asutamisel selle põhialused sõnastanud Johan Kõpu. Tema valimised viidi ellu uue korra alusel, mis tähendas, et pärast kandidaatide ülesseadmist pidi Vabariigi Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku teine piiskop 1934–1939, 310–312.

312

150

President andma neile oma heakskiidu või nõudma lisakandidaatide esitamist. President Päts uute kandidaatide ülesseadmist ei nõudnud.313 Teiseks valupunktiks kirikuõpetajate ametist vabastamise kõrval kujunes 1930. aastate II pooles välisriikide vaimulike töölubade küsimus. Kirikute ja usuühingute seaduse kohaselt pidi vaimulikud, nagu ka kirikute ja nende koguduste, usuühingute ja nende liitude valitsuste ja juhatuste liikmed, olema Eesti kodanikud (§ 7). Sama põhimõte oli kirjas 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduses (§ 9), kuid erinevalt 1925. aasta seadusest ei olnud 1934. aasta seaduses antud siseministrile õigust teha selles küsimuses erandeid. Kui väiksemad usuorganisatsioonid pidid riigi seatud tingimustele lihtsalt alistuma ja tegidki vastavad korrektuurid, siis suuremate kirikutega oli asi keerulisem. Siseministeerium võttis välisriikide kodanikest vaimulike suhtes seisukoha, et neid küsimusi tuleb lahendada lepingutega riikide vahel. Samal ajal ei jõutud selliste lepingute sõlmimisega just ülearu kaugele, ehkki lätlastega räägiti Valga ja Laura luteri koguduste teenimise üle mitme aasta vältel ja kohati läks vahekord päris teravaks, sest Läti pool tegi lepingu sõlmimise sõltuvaks mõnest konkreetsest küsimusest, näiteks Valga Läti koguduse õpetaja tööloa pikendamisest.

Luteri kirik oli sunnitud riigi seatud piirangutele alla vanduma, mis siis, et nii soomlastest, rootslastest kui ka lätlastest vaimulikud olid piiriäärseid kogudusi aastakümneid teeninud.314

Eesti Vabariigi suhetes Püha Tooliga oli 1920.–1930. aastatel kaks teineteisega KONKORDAADI põimunud tasandit: esiteks, Eesti Vabariigi SÕLMIMISE diplomaatilised suhted Püha Tooliga ning KATSED KATOLIKU teiseks, kontaktid seoses katoliku kiriku KIRIKUGA tegevuse korraldamisega Eestis.

Eesti Vabariigi esindajate jaoks oli esialgu olulisem suhete sisseseadmine Vatikaniga, et leida sealt toetust Eesti Vabariigi tunnustamisele. Eesti diplomaadid otsisid Vatikaniga kontakti alates 1919. aasta jaanuarist ja Karl Robert Pusta ning Eduard Virgo pingutused kandsid vilja. Pärast mitut kohtumist ametnike vahel õnnestus Virgol 8. aprillil 1919. aastal viibida paavsti audientsil, mis möödus sõbralikus Rohtmets, Rektor Johan Kõpp, 84–85.

313

RA, ERA, 14, 2, 380, Välisministeeriumi poliitiline osakonna juhataja Siseministeeriumi üldosakonnale, 12.10.1938.

314

151

Paavsti saadiku volituste esitamine riigivanemale 1935. aastal. Istuvad vasakult riigisekretär Karl Terras, paavsti nuntsius ülempiiskop Antonio Arata, riigivanem Konstantin Päts, välisminister Julius Seljamaa, kindral Gustav Jonson

õhkkonnas. Paavst teatas, et Püha Tool tunnustab kuni Pariisi rahukonverentsini de facto Eesti iseseisvust ja tundis Virgo sõnul heameelt Eestilt saadud informatsiooni üle, et Eestis puudub riigikirik ja valitseb usuvabadus, mis andis ka katoliku kirikule kindluse, et riik kohtleb neid heatahtlikult.315 1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahulepinguga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust. Järgmise aasta-paari jooksul järgnes ka kogu ülejäänud rahvusvahelise kogukonna tunnustus. Läbimurre saabus aga 1921. aasta jaanuaris ja veebruaris, kui oma tunnustuse andsid kaks Euroopa suurriiki – Suurbritannia ja Prantsusmaa – ning nende järel ka Skandinaaviamaad. Sellele järgnes veel samal aastal Eesti vastuvõtmine Rahvasteliidu liikmeks. 1922. aastal saadi ka Ameerika Ühendriikide de jure tunnustus.316 Hoolimata 1919. aastal sisse seatud suhetele jäi läbikäimine Vatikaniga aastateks soiku. Läbimurre saavutati 1932. aastal, seni vahetati vaid üksikuid viisakusvisiite. Samal aastal registreeriti Eestis ka ametlikult katoliku kiriku struktuur, sest Eesti riigi silmis olid varem tegutsenud ainult üksikkogudused. 1933. aastal määras Eesti Vabariik oma diplomaatiliseks esindajaks Püha Tooli juurde endise riigivanema Otto Strandmanni.

Eero Medijainen. Saadiku saatus. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997, lk 30–42.

315

Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 109.

316

152

Vatikan proovis esialgu ajutiseks asjuriks määrata Eduard Profittlichit, aga Eesti polnud nõus, et olukorras, kus Eestit esindab endine riigijuht, soovib Püha Tool diplomaatiliseks esindajaks määrata Eestis resideeriva kohaliku vaimuliku. Samuti ei soovinud Eesti pool lubada olukorda, kus siinsete katoliiklaste esindaja oleks olnud diplomaat, ühes diplomaatilise puutumatuse ja õigustega. Pärast sel teemal peetud kirjavahetust, pakkus Vatikan oma esindajaks Eestisse prelaadi Antonio Arata, misjärel reisis Strandmann 1933. aasta septembris Rooma ja andis paavst Pius XI-le üle oma volikirja. Arata saabus Eestisse 1933. aasta oktoobris ja andis riigivanem Jaan Tõnissonile üle oma volikirja. Pärast nuntsius Antonino Zecchini surma 1935. aastal võttis Arata üle Zecchini ameti ja oli Vatikani diplomaatiline esindaja Eestis ja Lätis, resideerides Lätis.317 Alates 1933. aastast, kui Eesti Vabariigi ja Püha Tooli diplomaatilised suhted elavnesid, hakati ette valmistama konkordaadi sõlmimist.318 1935. aastal peeti konkordaadi üle läbirääkimisi ja 1936. aasta aprillis esitas nuntsius Arata Eesti Vabariigi välisministeeriumile lepingu eelnõu.

Juba osaliste lähtepositsioon oli erinev – kui Püha Tool võttis konkordaadi aluseks avara ja võrdlemisi palju valdkondi reguleeriva kavandi, siis Eesti pool juhindus selliste riikide konkordaatidest, kus katoliku kirik oli usulises vähemuses nagu Eestis.319 Nii nagu kirikute ja usuühingute põhikirjades, lisati ka konkordaadi sissejuhatusse, et see kehtib Eesti Vabariigi seaduste piires. Läti eeskujul lisati sinna apostelliku administraatori määramise juurde täpsustus, et ametikandja peab olema Eesti Vabariigi kodanik ja Püha Tool peab enne ametisse määramist saama Eesti riigilt nõusoleku, kas kandidaat on poliitiliselt vastuvõetav. Samuti nõuti temalt ustavusvannet Eesti Vabariigile. Ka preestritelt nõuti Eesti kodakondsust, ehkki selleks anti üleminekuaeg. Rumeenia konkordaadist võeti eelnõusse lisandus, et apostelliku administraatori sidepidamine Püha Tooliga toimub ainult vaimlikes küsimustes ja isiklikes asjades. Eesti pool lisas täpsustuse, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on igal inimesel õigus kirikust lahkuda. Üksikud täpsustusi tegi Eesti pool veel ja siseministeeriumi nõusoleku saamise järel saadeti eelnõu 1936. aasta juulis tagasi Vatikani.320

Martin Käerdi. Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahelised riiklikud suhted 1918–1940. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kursusetöö. Tartu: 1995, 10–20.

317

Olaf Sild. Eesti kiriklugu: Vanimast ajast olevikuni, Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938, 237.

318

RA, ERA, 957, 5, 922, 7–10. Projet de Convention.

319

Ibid., 32–35. August Rei Antonino Aratale, 14.7.1937.

320

153

Järgnes pikk vaikus. Alles 1937. aasta juulis vastasid nii Arata kui ka Profittlich, et parandusettepanekud pole Pühale Toolile vastuvõetavad.

Eesti pool andis mõnes küsimuses küll veidi järele, kuid jättis konkordaadi üldjoontes samasuguseks ja saatis selle 1938. aasta märtsis uuesti Vatikani üle vaatamiseks. Ka Püha Tool ei näinud võimalust vastu tulla, sest kaalul olid mitu kirikule olulist teemat. Katoliku kirik ei soovinud taganeda nõudmisest tunnistada kirikliku laulatust tsiviilõiguslike tagajärgedega, soovist saada vabadus koolide asutamisel ja jätta arvestamata Eestis kehtivaid erakoole puudutavaid seadused. Eesti Vabariik pidas oluliseks tunnistada eranditeta riigi seaduste ülimuslikkust ja õigust sekkuda usuorganisatsioonide siseellu.

Nii oli konkordaadi sõlmimisel olnud probleemiks ka Püha Tooli nõudmine tunnistada kehtivaks põhimõte, et kui inimene on kirikus ristitud, ei saa ta kirikust enam lahkuda. Eesti Vabariigi põhiseadus seda võimaldas.

Samuti polnud Püha Tool nõus, et riik soovis piirata kiriku sisemist vabadust ega soovinud, et riik peaks kiriku üle järelevalvet.

Seetõttu pole üllatav, et 1938. aasta juunis esitas Püha Tool ettepaneku konkordaadi läbirääkimised lõpetada ja keskenduda konkreetsetele teemadele, milles on samuti Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindralvaja kokku leppida. Need olid leitnant Johan Laidoner (vasakul), peaminister Kaarel Eenpalu, välisminister Karl Selter (taga) välisriikide vaimulike töölubade väljuvad 1939. aasta veebruaris paavst Pius XI küsimus ja katoliku kiriku jurii- surma puhul korraldatud leinajumalateenistuselt Tallinna katoliku kirikust. dilise organiseerimine katoliku kiriku sisemise korra ehk kirikliku struktuuri järgi.321 Siseministeerium nõudis aga vaimulikele eelkontrolli ja voli nad vajaduse korral riigist ka välja saata. Registreerimise küsimuses oli ministeerium Olep, Konkordaadi sõlmimine Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel 1930ndatel aastatel, 31–32.

321

154

Eestis teeninud katoliku preestrid 1939. aastal.

Esireas paremalt kolmas Eesti katoliiklaste juht, piiskop Eduard Profittlich.

seisukohal, et kirikute tegevust reguleerib kirikute ja usuühingute seadus ja riik deklareeris, et ei soovi ühelegi kirikule erandit teha. Püha Tool aga taotlevat endale paremaid tingimusi. Eesti juhindus Läti konkordaadist ja oli seisukohal, et Vatikan üritab Eestilt välja kaubelda rohkem kui Lätilt 1922. aasta konkordaadiga. Üksikküsimustest suudeti kokku leppida vaid välisriikide vaimulike tegutsemises ja sedagi ajutiselt. Ajal, mil konkordaadi sõlmimine oli veel päevakorras, pikendas siseminister Eenpalu vaimulike töölube vaid mõneks kuuks. Konkordaadi sõlmimise luhtudes sõlmis välisministeerium nuntsius Arataga suulise kokkuleppe, et Eesti Vabariik aktseptib Püha Tooli ettepanekut lubada kümne aasta vältel Eestis tegutseda viieteistkümnel välismaalasest preestril. Erand märgiti saksa rahvusest preestritele, keda Eesti riik rohkem Eestisse ei soovinud ja nõudis, et need, kes parajasti Eestis teenivad, asendataks teistega. Preestrid pidid täitma Eestis kehtivaid seadusi ja Eesti riigil oli õigus neile elamisluba andmata jätta või see rikkumiste korral üles öelda.322 Töölubade pikendamisel toetuti kirikute ja usuühingute seaduse §le 32, mille viimases lõikes märgiti, et kuni katoliku kirikuga kokkuleppe sõlmimiseni tegutsevad siinsed katoliku kogudused usuühingute ja nende liitude seaduse alusel. See andis katoliiklastele RA, ERA, 14, 17–18. Välisministeeriumi juriidilise büroo juhataja Siseministeeriumi Politseivalitsusele, 19.3.1938.

322

155

võimaluse Eestis seaduslikult edasi tegutseda ja taotleda välismaalastest vaimulike töötamiseks siseministeeriumi kaudu erandi tegemist.323

18. juunil 1940. aastal ehk päev pärast Nõukogude Punaarmee sissemarssi Eestisse ja Eesti Vabariigi iseseisvuse sõjalist likvideerimist Nõukogude Liidu poolt, võttis veel juulini ametis püsinud Konstantin Päts vastu paavsti nuntsiuse Antonio Arata, kes andis talle üle Paavst Piusi ordeni suurristi.324

1923. aasta augustis võttis Riigikogu vastu tapamajade ja liha järelevaatuse seaduse, LOOMADE millega reguleeriti loomade tapmise kord RITUAALTAPMISE Eesti Vabariigis ja määrati kindlaks nõudÜLE TOIMUNUD mised tapamajadele. Seaduse § 23 sätestas ARUTELU loomade tapmise üldpõhimõtted, mille kohaselt pidi tapmine sündima kiirelt ja peatusteta ning kasutades ainult loomatervishoiu peavalitsuse lubatud tapmisviise. Paragrahvile oli lisatud märkus, et lubatud on ka usulistel põhjustel tehtav rituaaltapmine, milleks annab loa põllutööminister.325 Loomade rituaaltapmine on seotud islami ja juutluse seatud toitumisreeglitega, et tagada liha puhtus. Söögiks tapetavad loomad peavad olema terved ja neil ei tohi olla nähtavaid vigastusi, tapmine ise peab aga toimuma täpse korra alusel. Viimaks on ette nähtud, et loom ei tohi tapmise hetkel olla uimastatud.

Seaduse menetlemise ajal Riigikogus sel teemal ainsana sõna võtnud Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei saadik Leopold Johanson tõstatas küsimuse, mis oli alates 19. sajandi lõpust mitmel pool Euroopas elavnenud rituaaltapmise üle peetud aruteludes olnud keskne vaidlusteema: kas on õige seadustada loomatapmine, mis looma piinu suurendab. Selle all pidas Johanson silmas tapmist looma uimastamata. Tema seisukohaga olid päri ka loomakaitsjad. Johansoni ettepanek oli paragrahvi sõnastust muuta nii, et säiliks küll nõue, mille kohaselt annab rituaaltapmiseks loa põllutööminister, aga paragrahvi lõppu lisataks fraas, et rituaaltapmine on keelatud, kui see looma piinu suurendab.326 Aruandja Oskar Liigand Riigi Teataja, nr 107, 21.12.1934, 1826. Kirikute ja usuühingute seadus.

323

Ago Pajur. Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956). Tartu: Rahvusarhiiv, 2018, 736.

324

Riigi Teataja, nr 108, 24.8.1923, 791. Tapamajade ja liha järelvaatuse seadus.

325

Teine Riigikogu. Päevaleht, nr 196, 28.7.1923, 5.

326

156

Eesti Rahvaerakonnast kiitis omalt poolt Johansoni seisukoha õigeks, aga arvas, et põllutööministri heakskiidust peaks loomade piinava tapmise ärahoidmiseks siiski piisama. Hääletusel pälvis saadikute enamuse toetuse Johansoni ettepanek ja see pandigi seadusesse.327 Seaduse vastuvõtmise järel palus Tallinna juudi koguduse nõukogu 1924. aasta alguses põllutööministril anda luba rituaaltapmise tegemiseks, misjärel väljastaski minister August Kerem asjakohase määruse, kus määrati kindlaks täpsed reeglid, kuidas see peab toimuma.328 Looma võis juudi ja islami kommete järgi tappa selleks ette nähtud tingimustel kõigis Eesti Vabariigi avalikes tapamajades, et vältida tapmisi selleks mitte ettenähtud kohtades ja tehes seda õigesti. Tapmise käigu eest vastutas usukogukonna poolt nimetatud inimene, kellel pidi olema vastav ettevalmistus. Samal ajal pidi tapmisel arvestama kohaliku tapamaja loomaarsti nõudmisi, kuidas loom maha heita, näiteks sarvedest mahakeeramine polnud lubatud. Ka tuli loom pärast maha lamama panemist fikseerida ja seejärel kaelasooned kohe läbi lõigata. Matid, kuhu loom asetada, köied ja muu varustuse, millega loom maha heita ja fikseerida, pidi muretsema usukogukond. Järelevalvet loomade korrektse tapmise üle tegid aga tapamajade juhatajad-loomaarstid.329 1930. aastate alguses tõusis küsimus rituaaltapmise keelustamisest Eesti Loomakaitse Liidu ja Tallinna linnavõimu algatusel esimest korda avalikkuse ette. Peatähelepanu keskendus sellele, kas loom tuleb enne tapmist uimastada ja kas rituaaltapmise näol oli seetõttu tegemist looma piinamisega. Tallinnas kõlas 1932. aasta veebruaris linna tapamaja eelarvearutelude kontekstis seisukoht, et rituaaltapmine tuleks pealinnas lõpetada. Mõttevahetuse tulemusena otsuseni siiski ei jõutud, küsimus saadeti hoopis linnavalitsusele arutamiseks.330 Loomakaitseliit pöördus samal aastal aga Riigikohtu poole ja nõudis, et tühistataks § 23 juurde kuuluv rituaaltapmist puudutav määrus, sest see on paragrahvi mõttega vastuolus. Mäletatavasti oli seaduses sätestatud põhimõte, et looma piinu suurendav tapmisviis on keelatud. Kohus kuulas kolmanda osalisena ära ka juudi kogukonna esindaja, kes koos põllutööministeeriumiga kaitses paragrahvi kehtivat sõnastust. Riigikohus otsustas pärast osaliste ärakuulamist jätta kaebuse tagajärjeta ja sisulisele arutusele II Riigikogu. I Istungjärk. Protokollid nr. nr. 1–20. Tallinn: Kirjastus Täht, 1923, 450.

327

RA, ERA, 58, 1, 552, 1. Tallinna Juudi koguduse nõukogu põllutööministrile, 8.1.1924,

328

Riigi Teataja, nr 12/13, 24.1.1924, 174–175. Põllutööministri määrus loomade rituaal-tapmise kohta juudi ja mohamedi usu kommete järele.

329

Loomade rituaaltapmine tapamajas. Päevaleht, nr 58, 28.2.1932, 7.

330

157

võtmata.331 Elav diskussioon jätkus seepeale ajakirjanduses, kus leheruumi said mõlema poole esindajad.

Rituaaltapmise traditsioonilist elluviimist toetanud teadlaskond väitis, et 10–15 sekundit pärast kaela suurte veresoonte läbilõikamist kaotab loom teadvuse ega tunne enam valu. Tapmismeetodi vastased arvustasid aga uimastamata jätmist, väites, et alles looma uimastamine toob kaasa teadvuse ja valuaistingu kadumise. Rituaaltapmised olid toona keelatud mõnes üksikus Euroopa riigis, näiteks Norras ja Šveitsis ning mõnel pool Saksamaal. Põhja-Ameerikas ja valdavas osas Euroopa riikides oli rituaaltapmine lubatud. Ent küsimusel oli ka laiem taust, mida ajakirjandus ei jätnud kajastamata. Nimelt oleks Eesti majandus rituaaltapmise keelamisega kaotanud vähemalt 250 000 krooni ja see oleks süvendanud põllumajanduskriisi. Ajalehes Postimees avaldatud ülevaates oli see summa paisutatud 300 000 kroonini.332 Samamoodi tulnuks sel juhul ära keelata loomade tapmisviisid, mis olid levinud talupidajate hulgas. Ka talumajapidamistes tapeti loomi toona tavaliselt uimastamata ja sellega seoses võis rituaaltapmise keelustamine tõsta hoopis usuvabaduse rikkumise küsimuse, sest ühelt poolt sooviti küll keelustada ühe usukogukonna tavasid, ent teiselt poolt tappis enamik talupidajaid loomi oma majapidamistest samamoodi.

Samuti tõstatus ajakirjanduses küsimus, kas keeld oleks vastuolus kultuurautonoomia seadusega.333 1930. aastate keskel, kui Eesti Loomakaitse Liit töötas välja esimest Eesti loomakaitseseadust, tõstatus rituaaltapmise küsimus taas. 1936. aasta juulis kogunes Eesti Loomakaitse Liidu VIII üleriigiline kongress ja seal võeti loomakaitseseaduse kiire vastuvõtmise küsimus päevakorda. Muu hulgas tõstatus ka seaduseelnõusse kirjutatud keeld loomi uimastamata tappa.

Juudi kogukond esitas selle peale oma seisukoha, mis rituaaltapmist nii nende usulisest ja traditsioonidest kui ka teaduslikust vaatevinklist kaitses. Taas muutus arutelu eri seisukohti esindavate teadlaste positsioonide vastandumiseks ja päädis Eesti Loomakaitse Liidu resolutsiooniga, millega nõuti, et loomakaitseseadus tuleb kehtestada kujul, mis nõuab loomade uimastamist.334 Nii Tallinnas kui ka muude linnade tapamajades loomad enne tapmist uimastati.335 Tartus nägi kord ette, et rituaaltapmisi võis linna Rituaaltapmine lubatud. Sõnumid, nr 108, 14.5.1932, 3.

331

Kas rituaaltapmine on loomadele piinavam? Postimees, nr 114, 19.5.1932, 3.

332

Kas rituaaltapmine on loomade piinamine? Vaba Maa, nr 174, 27.7.1932, 4.

333

„Roheline rist” pidas Tartus kongressi. Uus Eesti, nr 179, 6.7.1936, 3.

334

Heakord Paide linnas. Järva Teataja, nr 48, 24.4.1936, 1.

335

158

tapamajas põllutööministri määruse kohaselt küll teha, aga kui korra vastu tapmisel eksiti, uimastas järelevalvet tegev loomaarst looma kohe.336 Loomakaitsjate etteheited rituaaltapmise suhtes jätkusid ka järgmistel aastatel, ette tuli ka üksikuid õnnetusi rituaaltapmiste tegemisel, mis andsid loomakaitse liidu ettepanekutele sedalaadi tapmine keelustada muidugi hoogu juurde.337 1939. aastal Viljandis peetud Eesti Loomakaitse Liidu kongressil korrati ettepanekut seadusega keelata loomade rituaaltapmine ja esitati ettepanek Vabariigi Valitsusele.338 Loomakaitseseadust Eesti esimesel iseseisvusajal vastu aga ei võetud, ehkki see esitati riigivanemale juba 1937. aastal. Ka ei keelustatud rituaaltapmist ja usukogukonnad võisid loomade tapmisel arvestada oma traditsioonidega.

10 minutit Tartu linnavolikogu. Päevaleht, nr 114, 27.4.1937, 4.

336

Rituaaltapmine tõi õnnetuse. Uus Eesti, nr 160, 15.6.1939, 6.

337

Eesti loomakaitsekongress Viljandis. Sakala, nr 8, 17.7.1939, 5.

338

159

Kokkuvõte perioodist

Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduses juurdus vaade, et kirik ja riik peavad teineteist võrdse partnerina tunnustama ja riik austab usuorganisatsioonide sisemist autonoomiat. See tähendas ühtlasi, et riik ja kirik suhtlesid peamiselt neis küsimustes, mille suhtes neil oli mõlemal ühine vastutus ja huvi. Ülesandeid, mida üks või teine usuühendus võinuks täita – või pidanuks täitma –, mõisteti Eesti omariikluse esimese aja kestel mõnevõrra erinevalt, nii et kui aastail pärast Eesti riigi loomist sooviti usuorganisatsioone avalikest ülesannetest vabastada, siis tasapisi hakati neid 1930. aastatel usuühingutele tagasi andma. Ühes sellega kasvas aga märkimisväärselt ka riigi järelevalve usuühenduste tegevuse üle.

Põhiseaduse usu- ja südametunnistusvabaduse sõnastus ning põhiseaduse vastuvõtmise protsess näitavad ilmekalt, kuidas usuvabaduse ja võrdsuse idee määrati 1920. aastal kindlaks, vastandudes riigikiriku mudelile, mis oli kehtinud varasema riigikorra ajal. Kui Vene riigis oli kirikusse kuulumine olnud ühiskondlik norm, siis Eesti Vabariigis sellist sundi polnud. Seetõttu sõnastati Eesti esimeses põhiseaduses inimese usulise kuuluvuse ja kohustuste vabadus eitavalt – keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi.

160

1937. aastal, kui usuvabaduse põhimõtted olid juba jõudnud juurduda ja omakski võetud ning maksma pandi uus põhiseadus, sõnastati seesama vabadus positiivselt – kuulumine kirikutesse ja usuühinguisse on vaba.

1938. aasta põhiseadusesse oli lisandunud veel mõni põhimõte, mida 1920. aasta põhiseadusest ei leia. Südame- ja usutunnistuse vabadus määrati 1938. aasta põhiseaduses kindlaks järgmiselt: „Südametunnistuse- ja usuvabadus on kindlustatud. Kuulumine kirikuisse ja usuühinguisse on vaba. Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalikõiguslikke aluseid. Riigikirikut Eestis ei ole. Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust. Usutunnistus ei või olla süüteo toimepanemise ega kodaniku kohuste täitmisest keeldumise vabanduseks”.339 1938. aasta põhiseadus sündis hoopis teistsuguses poliitilises kontekstis kui 1920. aasta põhiseadus. Eesti omariikluse algusaastatel kujundasid uue õigusruumi seniste Vene kirikuseaduste pärand ja usuvabaduse kehtestamisele järgnenud kirikute vabastamine avalikest ülesannetest. See toimus luteri ja õigeusu kiriku senise seisusliku positsiooni arvustamise saatel ja avaldas seetõttu mõju ka poliitilisel maastikul antud hinnangutele kirikute tulevikuväljavaadete kohta. Neis hinnangutes peegeldus sageli ka religioonivaenulik hoiak. 1938. aasta põhiseaduse koostamist mõjutas aga 1934. aastal alguse saanud autoritaarne kord, riigi tsentraliseerimispoliitika ja valitsejate arusaamad kirikutest kui liitlastest, kes täidaksid ilmaliku riigi usulis-kõlbelise sisuga.340 Sedalaadi kooskõla puudutas eeskätt luteri ja õigeusu kirikut. Väiksemate usuühenduste tegevuse suhtes rakendati 1930. aastate teises pooles seevastu suuremat järelevalvet ja ka piiranguid, sest nende tegevust oli nende detsentraliseeritud organisatsioonide tõttu raskem kontrollida. Uue poliitilise suuna õiguslik alus määrati kindlaks 1934. aasta lõpus kehtestatud uue kirikute ja usuühingute seadusega, mis, erinevalt 1925. aasta kogudusekesksest usuühingute ja nende liitude seadusest, tunnistas taas kirikuid kui keskvalitsustega tervikorganisatsioone.341 Sel põhjusel sõnastati 1920. aasta põhiseaduse avara tõlgendusvarjundiga riigiusu Rahvuskogu poolt vastuvõetud Eesti Vabariigi Põhiseadus ja Põhiseaduse elluviimise seadused.

18.2.–18.8.1937. Tallinn: Riigi Trükikoda, 1937, (pagineerimata). 2. peatükk. Eesti kodanikkude õigused ja kohused, § 14.

339

Veiko Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939, 90, 101–103.

340

Riigi Teataja, nr 107, 21.12.1934, 1823–1824. Kirikute ja usuühingute seadus (Antud Riigivanema poolt dekreedina 13. detsembril 1934).

341

161

puudumine 1938. aastal spetsiifilisemalt, märkides, et Eesti Vabariigis puudub riigikirik.

Niisiis on Eesti esimese iseseisvusaja religioonipoliitika üldpõhimõtetes küll järjepidev, sest usuvabaduse üldpõhimõtetest juhinduti kogu selle aja vältel, ent poliitilistel põhjustel erines riigi suhtumine usuorganisatsioonide ühiskondlikesse ülesannetesse ja riigivalitsemisse kaasamisse.

Samuti erines aastakümneti usuorganisatsioonide autonoomia suurus.

Selle tõestuseks suurenes koos 1930. aastatel antud privileegidega oluliselt ka järelevalve usuorganisatsioonide tegevuse üle ja päädis mõne väiksema usuorganisatsiooni puhul koguni nende sulgemisega. Sestap tuleb 1930. aastatel kõneleda ka usuvabaduse piiramisest, mis üksikute usuühenduste sulgemise kõrval tähendas eeskätt riigi osa suurenemist uskkondade tegevuse suunamises.

1920. aastatel kehtestatud usuvabaduse põhimõtete kohaselt oli usuorganisatsioonidel enesekorraldusõigus, aga riik lähtus põhimõttest, et usuühenduste toetamine pole riigi ülesanne, vaid usuorganisatsioonide liikmete endi kohustus ning kirikul ei saa olla monopoli perekonnaseisuasjades ja kontrolli matmispaikade ega hariduse üle. Ka 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduse alusel olid usuorganisatsioonid eraõiguslikud asutused, keda pidid ülal pidama nende liikmed.342 1930. aastatel liiguti seevastu taas suuremate usuorganisatsioonide avaliku rolli tähtsustamise poole ja ehkki liikmemaksude kogumine jäi endistviisi usuorganisatsioonide endi ülesandeks, tunnustas riik vajadust usuühenduste tegevust ühiskondlikult olulistes valdkondades siiski ka aineliselt toetada. Ühtlasi said suuremad kirikud õiguse osaleda riigivalitsemises.

1938. aasta põhiseaduse § 84 kohaselt kuulusid õigeusu ja luteri kiriku juhid riiginõukogu ehk parlamendi teise koja liikmeskonda. Uue põhiseaduse järgi võis suurtele kirikutele, mille liikmeskond ületas 100 000 piiri, anda ka avalik-õigusliku staatuse.343 Kirikute avalik-õigusliku staatuse teema oli esile kerkinud juba 1919. aastal, aga ka 1925. aastal usuühingute ja nende liitude seaduse arutelude käigus, ent mõlemal korral pääses domineerima seisukoht, et avalik-õiguslik staatus läheks vastuollu riigiusu puudumise põhimõttega, mis kajastus ka 1920. aasta põhiseaduses ja millega usuorganisatsioonid

Alfred Brandt. „Kiriku ja riigi vahekorrast Eestis” – Juriidiline ajakiri Õigus 2/1928, 33–39.

342

Johan Kõpp. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1940, 118.

343

162

muutusid eraõiguslikeks organisatsioonideks.344 1937. aastal tekitas avalik-õigusliku staatuse lisamine põhiseadusesse samuti küsimusi ja just kartuses, et see viib luteri riigikiriku tekkeni, pandi põhiseadusesse lause, et Eestis puudub riigikirik. Esialgses eelnõus viidet riigikirikule ei olnud.345 Põhiseaduses loodud võimalusele vaatamata jätkasid kirikud ka pärast uue konstitutsiooni jõustumist 1938. aasta jaanuaris tegutsemist 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse alusel ja ükski kirik 1930. aastatel oma seadust ei saanud. Küll aga anti kirikutele mitu avalikku ülesannet, toetades näiteks noortetööd ja tegevust sotsiaalhoolekande vallas.

1938. aastal analüüsis Walter Meder juriidilises ajakirjas Õigus Eesti Vabariigi religioonipoliitikat ja visandas etapiviisi selle kronoloogia. Brandt järeldas, et Eestis kehtis 1925. aasta usuühingute ja nende liitude alusel kiriku ja riigi lahususe süsteem, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusega rakendati aga moodsat segatüüpi, mis kehtis näiteks ka Saksamaal ja mõnel pool Skandinaavia riikides.346 Kui siia lisada veel 1925. aastale eelnenud üleminekuaeg, mil põhimõtteliselt küll rakendati, aga osalt alles liiguti 1925. aastal ellu viidud riigi ja kiriku lahususe põhimõtte rakendamise poole, oli Eesti esimese iseseisvusaja jooksul kiriku ja riigi suhetes kolm võrdlemisi erinäolist ajavahemikku, mis peegeldasid Eesti poliitikas kahe aastakümne jooksul aset leidnud muutusi, millega usuorganisatsioonidel tuli kohaneda.

Merilin Kiviorg. „Kirikuõigus Eesti Vabariigi avaliku õiguse osana. (aastate 1918–1940 ja 1991–1996 võrdlev analüüs” – Juridica 9/1997, 468–469.

344

Vihuri. „Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul”, 226.

345

Walter Meder. „Ülevaade Eesti kirikuõigusest” – Juriidiline ajakiri “Õigus”, 1/1938, 24–25.

346

163

164

RIIK JA USUORGANISATSIOONID TAASISESEISVUNUD EESTIS

165

Tagasivaade nõukogude religioonipoliitikale

Kui 1940. aasta juunis Nõukogude Liit Eesti Vabariigi territooriumi okupeeris, hakkasid Eestis kehtima Nõukogude Liidus usuorganisatsioonide tegevust reguleerivad seadused. Juba 1940. aasta suvel asus uus võim senist ühiskonnakorraldust lõhkuma. Kuna nõukogude võimu ideoloogia pidas religiooni igandiks ja toetus materialistlikule ning ateistlikule maailmapildile, olid usulised organisatsioonid esimeste seas, kelle tegevusele päitsed pähe pandi. Esimeste okupatsioonikuude jooksul tehtud otsustega tasalülitati usuorganisatsioonid järgmiseks viiekümneks aastaks. Ehkki nõukogude okupatsiooniaja religioonipoliitika teostamine oli aastakümnete jooksul eri intensiivsusega, jäid esimesel nõukogude okupatsiooniaastal kinni keeratud kruvid kogu nõukogude perioodiks kinnisesse asendisse, ja nii nagu ülejäänud ühiskonna elualade puhul, kattis neid kruve 1980. aastate lõpuks juba nii suur roostekiht, et need hakkasid lõpuks lihtsalt ükshaaval murduma.

Esimesed sammud usuelu piiramisel astus võim 1940. aasta juulis, kui kuu lõpus andis siseminister Maksim Unt dekreedina perekonnaseisu muutmise seaduse, mille kohaselt vaimulikud perekonnaseisuametnikud lõpetasid oma tegevuse 31. augustil 1940. aastal ja pidid käsukorras perekonnaseisu registreerimise raamatud ühes lisatoimikutega hiljemalt 10. septembriks 1940. aastal siseministeeriumile üle andma.347 Augustis Riigi Teataja, nr 88, 31.8.1940, 1187. Perekonnaseisu seaduse muutmise seadus.

347

166

ja septembris tehti juba järgmised sammud: laste ja noorte usulise töö keelustamine, usuõpetus kõigis õppeasutustes lõpetati tagasiulatuvalt juba 1. augustist. Keelati ka usuliste talituste pidamine koolis.348 Tartu Ülikooli usuteaduskond pidi oma tegevuse lõpetama 31. augustiks 1940.349 Kõik eraõppeasutused likvideeriti, nii ei saanud jätkata ka usuorganisatsioonide ülalpeetavad koolid ja õppeasutused.350 Usuliste ajalehtede ja ajakirjade väljaandmine ning usulise kirjanduse avaldamine lõpetati ja raamatupoodidest korjati seni avaldatud kirjandus kokku ning enamik hävitati.

Samal ajal võimendati ateistlikku propagandat, nii näiteks ilmus 1941. aastal ilmus lühikest aega ajakiri Ateist. Vaimulikkond märkimisväärset vastupanu võimudele ei osutanud, aga usulist tööd jätkati siiski endises rütmis, ehkki avalikkusest oli religioon ja nende kandjad tõrjutud.351 Okupatsioonivõim tõi ka uue käsitluse nii usu-, mõtte- kui südametunnisuse vabadusest, mis oli kooskõlas 1940. aasta suvel ja sügisel astutud usuelu kontrollivate ja piiravate sammudega. Sellega senine usuvabadus tegelikult kadus. 1940. aasta augustis Nõukogude Liidu koosseisu liidetud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtestas uue õiguskorra, millega sätestati, et “Kodanike südametunnistuse vabaduse kindlustamiseks on ENSV-is kirik riigist ja kool kirikust lahutatud. Kõigil kodanikel on usukultuste toimetamise vabadus ja usuvastase propaganda vabadus“.352 Võimude silmis olid asjad paigas: usulised talitused, mida nüüd nimetati usukultuseks, tuli toimetada kirikus jumalateenistuse ajal ja juba kirikuaia välisküljel asuv kuulutus loeti usupropagandaks, mille eest võis karistada.

Seevastu usuvastast propagandat võis aga teha igal pool ja igal ajal.

1929. aasta Nõukogude Liidu ususeadusandlust ei õnnestunud esimesel nõukogude okupatsiooniaastal siiski täielikult kehtestada, kuid koos uue arusaamaga usuvabadusest rakendati 1940. aasta sügisel siinses usuelus siiski mitmeid Nõukogude Liidu seadusi, milles oli paragrahve ka religioosse tegevuse kohta. Neist kõige tähtsam oli kriminaalseadustik, millega sätestati kriminaalkaristuse määrad noortetöö, usulise kirjanduse Riigi Teataja, nr 102, 14.8.1940, 1327. Usuõpetuse õpetamise lõpetamise seadus.

348

Riigi Teataja, nr 96, 7.8.1940, 1269. Tartu Ülikooli usuteaduskonna likvideerimise seadus.

349

Riigi Teataja, nr 86, 29.7.1940, 1164. Vabariigi Presidendi otsus nr 139; nr 96, 7.8.1940, 1270–1271. Eraõppeasutiste likvideerimise seadus.

350

Riho Altnurme, Atko Remmel. ”Religioon, riik ja ateism” – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 214.

351

Eesti NSV Õigusnormide kogu 1940–1941. Riigi põhikord. Üldharidus. Tööõigus. Tööstus.

Kaubandus. 1 vihk, 12.

352

167

Leer Teise maailmasõja käigus põlenud Lüganuse kirikus. 1950. aastatel kirik taastati.

väljaandmise ja väljaspool kirikut tehtava usulise töö eest. Kirikud ja kogudused kaotasid juriidilise isiku õigused. Ühes sellega võttis nõukogude võim usuorganisatsioonidelt ka nende vara: kogu maa ja kõik hooned, hoonete sisustus, pangaarved ja kapitalid natsionaliseeriti. Kiriku ainsaks tuluallikaks jäid liikmete vabatahtlikud annetused, sest juba 1940. aasta juulis oli uus riigikord tühistanud sundtäitenõude täitmiskohustuse, millega riik oli võimaldanud usuorganisatsioonidel liikmemakse sisse nõuda.353 Koguduste hoonete eest tuli hakata tasuma kõrgeid makse.

Teine maailmasõda tõi usuorganisatsioonidele kaasa suuri purustusi ja inimkaotusi. Täielikult hävines 24 kirikuhoonet, suuremal või vähemal määral said kannata 79 kirikuhoonet. Paljud hooned jäidki kogu nõukogude aja jooksul varemetesse, üksikud õnnestus ka taastada, kuid neist ei saanud alati mitte sakraalhooned, vaid neile anti täiesti teistsugused funktsioonid: võimlatest kuni viljaladudeni. Maal asuvatesse pastoraatidesse rajati kas koolid, elukorterid või võeti hooned rajatavate kolhooside või külanõukogude kasutusse. Nõukogude aja mõju sakraalhoonetele erines nii piir- kui ka uskkonniti. Maapiirkondades pääses kõige väiksemate kadudega luteri kirik, õigeusu kirikul ja vabakogudustel nii hästi ei läinud.

Riigi Teataja, nr 89, 1.8.1940, 1196. Kiriku, koguduse ja usuühingute liidu ja liitu kuuluva usuühingu liikmemaksu sundtäitekorras sissenõudmise osas Tsiviilkohtupidamise seaduse muutmise seadus.

353

168

Linnades kannatasid ühtmoodi kõik uskkonnad: koguduse suleti ja sõjas säilinud sakraalhoonete kasutusviise muudeti.

Kirikuõpetajate lahkumise ja repressioonide tõttu seisid usuorganisatsioonide juhid ja kogudused vastamisi väga tõsise vaimulike puudusega, mida asuti jõudumööda kohe likvideerima, kuid et 1940. aastal olid suletud ka kõik vaimulikud õppeasutused, siis ei paistnud tulevik pikas perspektiivis just eriti helge. 1941. aasta märtsis oli 42 luteri kogudust, millel polnud oma vaimulikku. See moodustas umbes neljandiku kogu kiriku kogudustest.354 Eesti õigeusklikud seisid vastamisi veelgi suurema vaimulike puudusega, sest ajavahemikul maist 1940 kuni märtsini 1941 loobus EAÕK-i teenistusest 76 vaimulikku, ehk enam kui pooled kiriku preestritest – see oli reaktsioon siinse autonoomse õigeusu kiriku õigusvastasele allutamisele Moskva patriarhaadile.355 1941. aastal alanud Saksa okupatsioon tekitas usuelus taas uue olukorra.

Okupatsioonivõimud nõudsid usuorganisatsioonide ümberregistreerimist ja 1942. aastal antud määrusega kohustati kirikuid piirduma oma tegevuses vaid usuliste ülesannete täitmisega. Sellest üleastumisel võtsid võimud õiguse vajadusel ka usuühinguid sulgeda.356 Luteri kirik hakkas uuesti välja andma kirikulehte, kompromissina taastus ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppetöö, ehkki formaalselt loodi selleks uue õppeasutusena Usuteaduse Instituut, mis allus piiskop Johan Kõpule.357 Repressioonidest ja kogudustele seatud piirangutest polnud siiski pääsu ka saksa okupatsiooni ajal. Mitmel pool Eestis suleti vabakoguduste palvemaju ja näiteks baptistidele esimesel nõukogude okupatsiooni aastal ära võetud palvemaju ei tagastatud. Vabakogudustele ei laienenud ka teised privileegid, nii et tohtinud nad näiteks oma ajakirju välja anda ega õppeasutusi taasavada. Eriti traagiline oli siinse juudi kogukonna ja siia deporteeritud juutide saatus. Umbes tuhatkonnast Eestisse jäänud juudist jäi tapatalgute tulemusena alles umbes tosin inimest. Lisaks neile tapeti Eestis asuvates laagrites tuhandeid siia transporditud juute.358

1944. aastal taas Eesti piiridele läheneva nõukogude armeega terendasid EELKKA, E.E.L.K. Konsistooriumi koosolekute protokollid 1941. a., Protokoll nr 6, 10.3.1941, Eesti Ev. Luteriusu Kiriku konsistooriumi ringkiri, 12.3.1941.

354

Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 34–35.

355

Amtsblatt des Generalkommissards in Reval, nr 46, 10.9.1942, 576–577. Usuliste organisatsioonide õigusliku seisundi määrus.

356

Rohtmets, Rektor Johan Kõpp, 92.

357

Elhonen Saks. Eestlased ja juudid. Tallinn: Elhonen Saks, 2008, 72–79.

358

169

siinsele elanikkonnale uued repressioonid. 1941. aasta juuniküüditamine oli kõigil hästi meeles. Seetõttu põgenes 1944. aasta sügisel oma kodumaalt umbes 70 000 eestlast, nende hulgas 72 luteri kirikuõpetajat ja üle 20 õigeusu vaimuliku ning kümmekond vabakoguduste jutlustajat. Läände põgenesid nii luteri kiriku piiskop Johan Kõpp, vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri kui ka õigeusu kiriku metropoliit Aleksander, baptistide üks juhte Karl Kaups ja evangeeliumi kristlaste juht Karl Leopold Marley. Usuorganisatsioonide juhid jätkasid usulist tööd pagulaste keskel ja taastasid oma kodumaal tegutsevate organisatsioonide tegevuse Läänes. Nii säilitasid ajaloolise järjepidevuse paguluses luteri ja õigeusu kirik ning terve rida vabakogudusi üle kogu maailma. Neist suurimaks oli luteri pagulaskirik, millel oli tippajal üle 60 koguduse üle maailma.359 Nõukogude võimu taastulekuga 1944. aastal pandi üldjoontes maksma juba 1940. aastal kehtestatud kord. Kirikute ja koguduste elu piirati diskrimineerivate seadustega, millega suruti usuelu rangelt kirikumüüride vahele. Kogudustele ja nende ametipidajatele seati võrreldes tavakodanikega mitmekordne maksukoormus. Usuelu kontroll algas ülalt üleliidulisest tasandist, jätkus liiduvabariigi ja lõppes rajooni tasandiga. Sageli sõltus koguduste käekäik just viimasest tasandist, ehk kohalike funktsionääride innukusest usuelu piirata. Seadust ei järgitud alati siiski kogu rangusega, ent üldise surutuse meeleolu taustal ei pidanudki seda tegema. Samas andis see julgematele vaimulikele võimaluse piire kombata. Enamasti karistati neid, kes olid ühel või teisel moel aktiivsemad ja kelle algatatud ettevõtmised ei mahtunud võimude poolt lubatud usuelu raamidesse.

Tavaliselt jäädi võimumeestele silma noorte- või muusikatööd tehes ja sellele järgnesid kas hoiatavad vestlused, ähvardused või trahvimised.

Kristlike vabakoguduste kontrollimiseks liideti valdav osa vabakogudusi – evangeeliumi kristlased, baptistid, priilased ja nelipühilased – 1945. aastal üheks Evangeeliumi kristlaste ja baptistide liiduks, mis hakkas kuuluma Evangeeliumi Kristlaste-baptistide üleliidulisse nõukogusse. Iseseisvana jätkas siinne metodisti kirik.360 Nõukogude religioonipoliitika teostamisega tegeles Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv vene õigeusu kirikuasjade nõukogu ja teiste usuorganisatsioonidega suhtlev usukultusasjade nõukogu, Eesti kirik vabaduses. Aastaraamat 1958–1959. Toronto: EELK USA mõlema praostkonna väljaanne, 1957, 43.

359

Toivo Pilli. Usu värvid ja varjundid. Eesti vabakoguduste ajaloost ja identiteedist. Tallinn: Allika, 2007, 24–25.

360

170

Vaenuliku religioonipoliitika kiuste õnnestus usuühendustel juurdeehituse sildi all ehitada ka üksikuid uusi pühakodasid. Baptistidel ja evangeeliumi kristlastel kerkis üks selliseid Kohtla-Järvele.

mis 1965. aastal liideti üheks NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvaks usuasjade nõukoguks. Selle aparaadi esindajana töötasid liiduvabariikides usuasjade volinikud. Järelevalvega tegeles volinik koostöös julgeolekuorganitega, ehk peamiselt KGB viienda osakonnaga, mis puudutas ideoloogilise õõnestustöö vastu võitlemist.361 Üldiselt hoidusid vaimulikud Eestis poliitilistest seisukohavõttudest ja piirdusid usulise sõnumi edastamisega.

Nõukogude võimu jaoks oli usuline töö võrdsustatud rahva ideoloogilise õõnestamisega ja seetõttu tuli selle vastu võidelda, eesmärgiga religioon inimeste igapäevaelust ja üldse teadvusest kõrvaldada. Aastakümnete lõikes erines nii ideoloogilise töö intensiivsus kui ka meetodid. Kõige ründavam oli vaimulike ning usuinimeste vastane tegevus stalinismi perioodil vahetult Teise maailmasõja järel, mil olukorda püüti lahendada repressioonidega. Need olid valdavalt suunatud üksikute vaimulike pihta, erandiks on 1951. aastal Balti liiduvabariikidest, Ukraina NSV-st, Valgevene NSV-st ja Moldaavia NSV-st organiseeritud Jehoova tunnistajate küüditamine, mis oli konkreetselt ühe usugrupi vastu suunatud tegevus. Eestist viidi kokku ära 353 inimest, kellest aktiivsed tunnistajad olid 81.362 Atko Remmel. Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, 57–73.

361

Ringvee, Jehoova tunnistajad Eestis, 169.

362

171

Midagi sünagoogist

1950. aastate lõpus ning 1960. aastate alguses nihkus esiplaanile ideoloogiline töö ning kampaania korras ette võetud jõulised sammud religiooni ja usuliste organisatsioonide väljajuurimiseks. Kampaaniate käigus tuli ette ka usklike räiget avalikku solvamist ja hukkamõistu, mille kõige sagedasem vorm oli vaimulike või koguduseliikmete häbimärgistamine ajakirjanduses. Võim hakkas sulgema ka kogudusi, mille tulemusena kannatasid eriti õigeusu kirik ja vabakogudused. Aastatel 1954–1964 suleti 32 õigeusu kogudust, mis moodustus umbes veerandi kõikidest õigeusu kogudustest.363 Kirikud ning palvemajad jäid kas tühjaks või said uue funktsiooni.

1960. aastaid iseloomustab püüd luua usuliste talituste nagu leer, matused, surnuaiapühad jne. asemel uut kombestikku. Selleks kutsuti ellu linnade ja rajoonide tavandikomisjonid. Samal ajal jätkus nõukogude religioonipoliitikas kampaanialikkus, mille uus tõus oli 1970. aastate lõpus.

Endistviisi võis inimene usulistel põhjustel kaotada kas töö või ta võidi välja heita ülikoolist.364 1945. aastal kehtestati usuorganisatsioonide tegevuse korraldamise Andrei Sõtšov. Eesti Õigeusu Piiskopkond Nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954–1964.

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, 194.

363

Altnurme, Remmel, Religioon, riik ja ateism, 216–217; http://www.eestikirik.ee/poliitilisekogemusega-vaimulik/

364

172

ajutine juhend, mis kehtis kuni 1977. aastani, mil rakendus usuelu reguleeriv uus usukoondiste põhimäärus. Usukoondiste põhimääruses sätestati nii NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usuasjade nõukogu Eesti NSV-s töötava usuasjade voliniku ja kohaliku omavalitsuse õigused usuelu kontrollida ning kelle juures tegutsesid usuasjade järelevalvekomisjonid.

Nende liikmed käisid kogudustes ja komisjon saatis iga-aastaselt usuasjade volinikule aastaaruande, kus lahati rajooni usuelu.

Seaduse järgi võis usuelu toimuda ainult registreeritud usuorganisatsiooni vormis, mille liikmed võisid kasutada usulisteks toiminguteks ainult ühte palveruumi, milles võis hoida vaid kultusevara (§10). Rajooni või vabariikliku alluvusega linna esindajatele anti õigus usuühingu täitevvõimu esindajad taandada (§ 14). Usuorganisatsioonidel puudus õigus korraldada laste, noorte ja muid koosolekuid, ega ka piibli, kirjanduse, usuõpetuse alaseid kooskäimisi, gruppe või ringe, ega organiseerida kontserte, mis polnud seotud usulise talitusega. Keelatud oli ka ekskursioonide korraldamine, laste mänguplatside rajamine, raamatukogude ja lugemistubade avamine (§17).

Eesti luteri ja õigeusu kiriku usujuhid 1980. aastal väliskülalistega Tallinnas igavese tule ja pronkssõduri ees austust avaldamas

173

Oikumeenia nõukogude moodi. Kiviõli kiriku taaspühitsemine.

Algselt katoliku kirikuks ehitatud hoones tegutsesid nõukogude ajal koos luterlased ja õigeusklikud.

Usuõpetuse õpetamine oli erandkorras võimalik vaid vaimulikes õppeasutustes (§ 18). Vaimulikel oli ilma eelneva registreerimise ja loata keelatud kuulutustööd teha väljaspool oma koguduse teenimispiirkonda (§ 19). Pühakojad olid riigi omandis ja riik andis need usuorganisatsioonidele lepinguga kasutamiseks (§ 23). Hooned kuulusid kohustusliku korras kindlustatavate hulka, kuid kui pühakoda maha põles, võis seda kindlustushüvitist kasutada ka hoopis rajooni või linna kultuurivajaduseks.

Kindlustussumma pidi tasuma küll kogudus, aga põlengu korral saadud hüvitis kanti kohalikule omavalitsusele (§29). Keelatud oli korraldada usulisi kombetalitusi riiklikes ja ühiskondlikes asutustes. Keelatud oli sinna paigutada ka usuesemeid. 365

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, nr 19 (591), 13.5.1977, 403–409. Usukoondiste põhimäärus.

365

174

Usuelu taasisesisvunud Eestis

Esimesed elavnemise märgid Eesti usuelus ilmnesid juba 1980. aastate alguses, kuid murrang saabus seoses ühiskonna järkjärEESTI ISESEISVUSE gulise vabanemisega 1980. aastate lõpus, TAASTAMINE mil rahvusliku taasärkamisega kaasnes usuelu taasavastamine. 1988. aastal astusid usuorganisatsioonid ühiskonna äärealalt üle poole sajandi jälle avalikkuse ette ja sellega seoses kasvas järgnevatel aastatel plahvatuslikult kõikide uskkondade liikmeskond ja usuliste talituste arv. Kõige suuremat kasvu koges luteri kirik. Kui 1987. aastal ristiti 1832 inimest ja leeris käis 1179 inimest, siis 1990. aastal olid vastavad numbrid 18 608 ja 11 691. Nii oli tõus kümnekordne.366 Ainus, mis sel moel ei tõusnud, oli töötegijate arv. Vastupidi – vaimulike kaader vananes järjekindlalt ja see valmistas kiriku juhtkonnale suuri probleeme.

Samamoodi läksid ka teised usuorganisatsioonid usuelu tõusule vastu võrdlemisi tagasihoidliku arvu töötegijatega. Olukord polnud siiski päris trööstitu, sest usuelu atraktiivseks muutumine tõi usuorganisatsioonide juurde noori inimesi ja nii hakkas vaimulike kaader tasapisi täienema.

Juba 1989. aastal oli esialgu volinik Rein Ristlaane suulise loa alusel uuesti ellu kutsutud esimesel iseseisvusajal tegutsenud baptistide seminar, uue nimega Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Tegevust jätkas ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut. 1991. aastal taasalustas Tartu Ülikooli usuteaduskond. Luteri kirikus ei kulgenud hariduse andmisega seotud ümberkorraldused siiski kuigi libedalt ja nii moodustati 1993. aastal lisaks Usuteaduse Instituudile ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnale Tartus Ringo Ringvee. „Eesti taasiseseisvumine ja kirikuelu“ – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100. Kirik.

Teoloogia. Mälestused. Tallinn, Tartu: EELK Usuteaduse Instituut, Tartu Ülikool, 2017, 47.

366

175

Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise viienda aastapäeva tähistamine Tartu Ülikooli aulas.

Esireas vasakult: Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit ja piiskop Einar Soone.

veel üks usuteaduslik kõrgkool, milleks oli Tartu Teoloogia Akadeemia.367 Juba 1980. aastate lõpus hakati taastama suletud või varemetes seisnud pühakodasid. Nende seas sai sümboli väärtuse luteri kiriku taastamine Hallistes ja selle taasavamine 1991. aasta jõulude ajal.368 1980. aastate usuelu elavnes mitmes suunas: esiteks tajusid eestlased oma seotust kirikuga seoses rahvuskultuurilise järjepidevusega, mis leidis aset keskkonnas, kus eestlaste rahvuslik identiteet oli tugevnenud. Sedasorti elavnemine puudutas peaasjalikult luteri kirikut, mille vaimulikkond läks rahvusliku ärkamisega võrdlemisi innukalt kaasa. See vastas ka ühiskonna ootustele ja oli taasiseseisvumisaja loomulik ja lahutamatu osa. See oli aga alles pika teekonna algus, ent vähemalt taasiseseisvumisperioodil oli ühiskonna vastuvõtlikkus usuorganisatsioonidele suur. Samuti hakati taas avastama eestlaste paganlikku pärimust ja taaralaste tegevust. Ajastule omaselt koondusid nendest teemadest huvitunud noorte kirjanike, folkloristide ja ajaloolaste eest vedamisel muinsuskaitseklubisse Tõlet ning seadsid eesmärgiks uurida ja levitada rahvuslikku ja soomeugrilikku maailmavaadet.369 Tartu Teoloogia Akadeemia rõhutab kristluse sidemeid meie rahvausuga. Eesti Kirik, nr 6, 10.2.1993, 7.

367

http://www.eestikirik.ee/halliste-kiriku-lugu-on-eesti-rahva-ime/

368

Vt lähemalt Kristin Kuutma „Vernacular Religions and the Invention o Identities Behind the Finno-Ugric Wall” – Temenos. Nordic Journal of Comparative Religion, 41/1, 2005, 51–76.

369

176

Peaminister Edgar Savisaare kohtumine Eestis tegutsevate islami kultuuriseltside esindajatega 1991. aastal.

Rahvusliku eneseteadvuse tõus andis jõudu ka teistele Eestis elavatele rahvustele. 1988. aastal registreeriti Tatari Kultuuri Selts, mis lisaks tatarlaste koondamisele ja kultuurielu edendamisele seadis eesmärgiks ka kohaliku islami koguduse taastamise.370 Tallinna Juudi Kogudus oli erinevalt islami kogudusest nõukogude ajal tegutsenud, kuid rahvuslik taasärkamine mõjutas ka juutide usulise aktiivsuse kasvu, mida üritati ühendada juutide kultuuriliste aspektidega. 1988. aastal asutati Eesti Juudi Kultuuri Selts.371 1991. aastal muutus Tallinna Juudi Kogudus vastu võetud põhikirja kohaselt Eesti Juudi Koguduseks, mille põhikirja registreeris kultuuriministeerium 5. märtsil 1992. aastal.372 Nõukogude võimu käsul moodustatud Evangeeliumi Kristlaste–Baptistide Koguduste Liit, mis kuulus kõiki Nõukogude Liidu vabakogudusi koondavasse liitu, otsustas 1989. aastal iseseisvuda ja ehkki mõned nelipühi kogudused otsustasid eralduda, siis üldjoontes jäi nõukogude võimu survel tekkinud liit ka vabaduse tuleku järel tegutsema ühtsena. Aastatepikkune koos eksisteerimine, vormumine ja koguduste autonoomia oma Raine Linnas. „Islam Eestis“ – Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toimetaja Lea Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.

370

Saks, Eestlased ja juudid, 82.

371

SMA (Siseministeeriumi arhiiv), 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes. 6.1.1992–4.12.1992, Eesti Juudi Kogudus. Põhikiri, 6.4.1991.

372

177

Õpetaja Jaan Jaani läbi viidud EELK Diakooniakeskuse poe sisseõnnistamine

Elu Sõna koosolek Tartus 1990. aastal

vaimulaadi alal hoida, mis oli liidule olnud omane juba vabakoguduste siinmail tegutsemise algusest alates, tagas eri vaimulaadide suhtes austuseROLL EESTI VAIMULIKE ja võimaldas baptistidel, evangeeliumi kristlastel, priilastelISESEISVUSE ja nelipühilasTAASTAMISEL 373 tel ühe organisatsiooni rüpes jätkata.

Teiseks usuelu elavnemise suunaks olid Eesti usulisele maastikule jõudnud uued usuliikumised ja sellega seoses uuel moel esitatud usuline sõnum. See puudutas rohkem väikesi usukogukondi ja inimesi, kes otsisid tavalisest karismaatilisemat ja intensiivsemat usukogemust.

Seoses usuorganisatsioonide vabanemisega ühiskondlikust survest alustati 1980. aastate lõpust taastama ja looma kirikute ja koguduste juures tegutsevaid organisatsioone, et arendada viiekümne aasta vältel varjusurmas olnud töövaldkondi nagu noorte-, diakoonia-, meedia- ja misjontööd.

Ent murranguajal oli veelgi olulisemaks siia jõudnud humanitaarabi. Selles osalesid lisaks luteri kirikule olulisel määral ka katoliku kirik ja kristlikud vabakogudused.

Pilli, Usu värvid ja varjundid. Eesti vabakoguduste ajaloost ja identiteedist, 215–217.

373

178

Eesti taasiseseisvumiseperiood algas 1985. aasta lõpus ametisse saanud Mihhail VAIMULIKE ROLL Gorbatšovi perestroika ja glasnosti poliiEESTI ISESEISVUSE tika väljakuulutamise järel oma ajalooga TAASTAMISEL tegelemisest, ehk lähiajaloo valgete laikude likvideerimisest. See tähendas võitlust stalinismi kuritegude avalikustamise nimel, alustades Teise maailmasõja käigus ja järel toime pandud massirepressioonidest ja nende ohvrite rehabiliteerimisest, lõpetades 1939. aasta augustis sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamisega, mis tõestasid ja tõid maailma avalikkuse ette Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise fakti. 1986. aastal sai kohaliku pärimuse ja kodukandi ajaloo uurimiseks alguse muinsuskaitse liikumine, millest kujunes taasiseseisvumisaja esimene massiorganisatsioon. Eesti eri paigus tekkis kümneid muinsuskaitse klubisid, kuni 1986. aastal moodustati nende baasil esmalt Eesti Muinsuskaitse Klubide Nõukogu ja 1987. aasta detsembris jõuti klubisid koondava Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) asutamiseni.374 1987. aasta detsembriks oli üle Eesti tegutsevaid klubisid juba üle kuuekümne ja liikmeid 3000 ümber.

EMS esimeseks tähetunniks kujunesid 14.–17. aprillil 1988. aastal korraldatud viiendad muinsuskaitsepäevad Tartus, kus toimus esimene suurem rongkäik Eesti sini-must-valgete lippudega, mis olid valmistatud Pilistvere luteri koguduse õpetaja Vello Salumi eestvedamisel Pilistvere Muinsuskaitse Klubi liikmed.375 Muinsuskaitseliikumises osalesid Eesti usuorganisatsioonidest kõige aktiivsemalt luteri kiriku vaimulikud, kellest enamik osales piirkondlike muinsuskaitseklubide töös.376 Õigeusu kirikus paistis silma Tallinna Issandamuutmise kiriku ümber koondunud Suur-Kloostri Kild, mis soovis killukesena taasiseseisvumisaegses mosaiigis panustada eesti õigeusu pärandi päevavalgele toomisesse. Killu tegevust juhtis Aivar Sarapik, kelle eestvedamisel hakati tegelema 1919. aastal märtrina surnud esimese eestlasest piiskopi, Platon Kulbuschi pärandiga.377 Mait Raun. ”Muinsuskaitse Selts ja poliitika” – Tuna, 1, 2000, 67.

374

Priit Rohtmets. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium ja vaimulikud ühiskondlikus ja poliitilises elus 1987–1991. Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö, 2004, 26.

375

Arjakas, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik pöördelisel ajajärgul 1987– 1991, 107–110.

376

Aivar Sarapik. Ülempreester Aleksander. Tallinn: Kirjastus Gallus, 2018, 37–40.

377

179

Õpetaja Vello Salum president Konstantin Pätsi ausamba asupaiga jalamil Pärnu muinsuskaitsepäevadel 1988. aasta oktoobris kõnet pidamas

Kirikuõpetajate osavõtt muinsuskaitseliikumisest oli 1987. aastal sedavõrd aktiivne, et vaimulikud jäid usuasjade voliniku aparaadi töötajatele silma, sest rajoonide järelevalvekomisjonidest oli nende tegevuse kohta laekunud võrdlemisi põhjalik ülevaade. Aruannetest peegeldub ka lahkarvamuste tekkimine vaimulikega, mida ei saanud enam lahendada endisel moel ehk käskude ja keeldudega. 1988. aastal volinikule läkitatud aruannetest kumab aga juba läbi jõuetu ja passiivne hoiak usuelus toimuva suhtes. Nenditakse, et usuline tegevus on märgatavalt elavnenud ja kirikuõpetajad on tulnud ametirüüs kirikutest välja ning esinevad massiliselt rahvaüritustel. Aruandjatel ei jäänud muud üle kui möönda, et enne uut ususeadusandluse vastuvõtmist polnud enam midagi ette võtta.378 Taasiseseisvumisperioodi murranguaastaks kujunes 1988. aasta, mil pandi alus kõikidele suurematele ühiskondlikele organisatsioonidele, mis järgmistel aastatel Eesti ühiskonnas tooni andsid ja mille tegevusest ka usuorganisatsioonide esindajad osa võtsid. Usuelu seisukohast on oluline peatuda neist kolmel: 1988. aasta aprillis käidi välja idee Rahvarinde asutamiseks perestroika poliitika toetuseks, maikuus avaldati ajalehes Edasi üleskutse Eesti Kristliku Liidu asutamiseks ja augustis loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP).

Rohtmets, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium ja vaimulikud ühiskondlikus ja poliitilises elus 1987–1991, 25–29.

378

180

ERSP eesmärke sõnastades esitati teiste seas nõudmine kehtestada Eestis usuvabadus.379 1988. aasta aprillis erakonna asutamiseks moodustatud korraldava toimkonna tööst võttis sinna ametlikult kuulumata osa Pilistvere koguduse õpetaja Vello Salum, kes esitas erakonna programmi kontseptsioon, mis võeti programmi väljatöötamise aluseks.380 Salumi kindla veendumuse kohaselt tuli taastada ühendus rahvuse ja religiooni vahel ühendus taastada, sest vastasel juhul võis rahvuslik liikumine suubuda rahvuslikku egoismi.381 ERSP-ga liitunud vaimulike arv võrreldes teiste ühiskondlik-poliitiliste liikumistega mõnevõrra väiksem. Luteri kiriku õpetaja Tammsalu sõnul nõudnud parteiga liitumine omajagu julgust, sest Eesti iseseisvumine polnud tollal ju veel sugugi iseenesestmõistetav. Ka ta ise pidi erakonna algusaastatel korduvalt põhjendama, miks ta erakonda kuulub ja vaimulikuna poliitilises elus osaleb.382 Mitu vaimulikku, kes erakonnaga liitusid, olid nõukogude süsteemi hammasrataste vahele jäänud. Nii näiteks oli õpetaja Salumilt kirjutise „Kirik ja rahvus” ja mitme varasema ühiskonnakriitilise arvamusavalduste eest võetud õigus jutlustada. Salum oli sunnitud Järva-Madiselt ümber asuma Pilistverre ja oli mõnda aega sundravil psühhiaatriahaiglas. See tema väljaütlemisi ei lõpetanud. Nii mainiti 1987. aasta Viljandi rajooni järelevalvekomisjoni aruandes rajooni ainsa poliitiliselt ebalojaalse vaimulikuna just Salumit, kellega aruande kohaselt esines poliitilistes küsimustes põhimõttelisi lahkarvamusi.383 Üks ERSP asutajaid, õpetaja Avo Kiir oli enne Usuteaduse Instituuti õppima asumist kandnud põgenemiskatse eest läände vanglakaristust.384 ERSP asutamiskoosoleku järel algatati kirikus toimunud koosoleku suhtes uurimine, kuid karistada ei saanud ükski erakonna asutaja. Usuasjade volinik Rein Ristlaan pöördus 1988. aasta augusti lõpus peapiiskopi kohusetäitja poole selgituste Eve Pärnaste. „ERSP tormiline algus“ – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn: MTÜ Magna Memoria, 2008, 166.

379

Niitsoo iseloomustab Salumit kui ühte vähestest luterliku kiriku vaimulikest, „kes söandas sõna ja teoga astuda välja eesti rahva huvide kaitseks”. Viktor Niitsoo. „ERSP tegevus aastail 1988–1991“ – Akadeemia 2000, 2, 256.

380

Täispikka kõnet vt „ERSP asutav koosolek“ – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ERSP aeg.

Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn: MTÜ Magna Memoria, 2008, 295–301.

381

Jaan Tammsalu. „ERSP ja vaimulikud“ – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn: MTÜ Magna Memoria, 2008, 22.

382

Priit Rohtmets. „Vaimulikud ühiskondlik-poliitilistes liikumistes“ – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Toimetanud Anne Velliste. Tallinn: EELK Konsistoorium, 2011, 179.

383

Valinud õige ameti. Eesti Kirik, nr 31, 6.8.2008, 1.

384

181

saamiseks, kuid sellele ei järgnenud kirikus ei põhjalikku uurimist, ega selgituste jagamist.385 Ajad olid muutunud.

ERSP-s kujunes tavaks alustada ja lõpetada kogunemisi palvega ja see kandus hiljem edasi Eesti Kongressi istungitele ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel järel lühikeseks ajaks ka riigikogusse. 1989. aasta augustis vastu võetud erakonna programmis pühendati usuvabadusele eraldi peatükk, märkides, et „kirikul on ühiskonnas asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks. ERSP seab endale ülesande saavutada tegelik usuvabadus ja kaotada ateismi eelisseisund, kutsub üles ususallivusele ja kõigi usuvoolude koostööle isiksuse ja ühiskonna täiustamiseks.”386 ERSP jäi kõrvale 1990. aasta märtsis toimunud ülemnõukogu valimistest, sest võideldes Eesti vabariigi õigusjärgleuse alusel taastamise eest, ei saanud nad osaleda okupatsioonivõimu esindusorgani töös.387 Küll aga olid ERSP liikmed osalenud 1989. aasta kohalike rajooninõukogude valimisel. Nii valiti õpetaja Tammsalu Saaremaa rajooninõukogusse, õpetaja Kask Kohtla-Järve rajooninõukogusse ja õpetaja Apsalon Lihula alevinõukogusse.388 Kui ERSP nõudis oma tegevuse algusest peale Eesti riikluse õigusjärgluse alusel taastamist, siis 1988. aasta aprillis Eesti Televisiooni saates „Mõtleme veel” välja käidud idee tulemusena sündinud „Rahvarinne perestroika toetuseks“, või hiljem lihtsalt Rahvarinne, hoidus esialgu iseseisvuse nõudmisest ja kõneles perestroika kontekstis olemasoleva süsteemi demokratiseerimisest. Rahvarinne koondas erinevate elualade esindajate seas ka vaimulikke. 389 Rahvarinne oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi järel teine suur ühiskondlikpoliitiline liikumine, mis taasiseseisvumisajal tuule tiibadesse sai. Esialgu liitus selle Eesti eri paigus asutatud tugirühmadega kümneid vaimulikke, kuid neist paljud taandusid organisatsiooni tegevusest juba 1989. aastaks ning pühendusid mõne teise ühiskondlik-poliitilise organisatsiooni töösse.

SMA, Kirjavahetus usukeskustega vabariigis (konsistoorium jne) 1985–1990, toimik nr 320, 69.

385

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programm. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja, september 1989, nr 11/12, lisa, 1–2.

386

Andres Mäe. „Ühe erakonna lugu“ – Tuna, 1, 2000, 78.

387

10. detsembri valimised. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja, Jaanuar 1990, nr 1, 20.

388

Sulev Vahtre. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn: Olion, 1994, 219; Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1.–2. oktoobril 1988. Materjalide kogumik. Tallinn: Perioodika, 1988, 19.

389

182

Eestimaa Rahvarinde kongress Linnahallis 1988. aasta oktoobris. Esiplaanil Villu Jürjo, tagapool Peeter Kaldur, Vaino Väljas, Edgar Savisaar ja Raivo Palmaru

Rahvarindest kujunes usuorganisatsioonide esindajate jaoks oluline foorum, kus aastatel 1988–1989 sõnastati usuelu puudutava seadusandluse muudatusettepanekud. Konkreetsete nõudmiste kõrval uuendada ususeadusandlust puudutasid vaimulikud oma avalikes sõnavõttudes ja kirjutistes ka ühiskonna moraalset uuenemist. See näis olevat ka ühiskonna ootus, mis usuorganisatsioonidele seati. Kohalikul tasandil kujunes Rahvarindest kanal, mille abil süvendati rajoonivõimude ja vaimulikkonna vahelist suhtlust ning aidati seeläbi kaasa erinevate koguduste spetsiifiliste probleemide lahendamisele.

1988. aasta hilissuvel asutati Rahvarinde konsultatiivnõukogu ja sellest osavõtu ettepanekuga pöördusid liikumise juhid ka luteri kiriku konsistooriumi poole, kes otsustas 1988. aasta oktoobris määrata kiriku esindajaks tollase konsistooriumi liikmekandidaadi õpetaja Peeter Kalduri.390 Luteri kiriku õpetaja Einar Soone, õigeusu kiriku preester Ardalion (Ardo) Keskküla ja katoliku preester Rein Õunapuu allkirja kandis 31. mail 1988. aastal ajalehes Edasi ilmunud üleskutse Eesti kristlasi ühendava organisatsiooni loomiseks. 17. detsembril 1988. aastal jõuti Tallinnas Heliloojate Majas organisatsiooni asutamiskoosolekuni. Uus organisatsioon kandis nime Eesti Kristlik Liit (EKL) ja jagunes eri töövaldkondade alusel EELKKA, EELK Konsistooriumi täiskogu koosoleku protokollid 1988, protokoll nr 10, 18.10.1988.

390

183

Eestimaa Rahvarinde kongressi vaheajal vestlevad Rahvarinde Ida-Virumaa tugigrupi esindajad.

Vasakult: Tõnu Mölder, Avo Kiir, Priidu Priks.

toimkondadeks. Organisatsiooni eesmärkidena määrati kristliku kultuuri edendamine, halastus- ja hoolekandetöö ning poliitika.391 Eesti Kristlik Liit oli rohujuuretasandi organisatsioon, mis võrsus vaimulike oikumeenilisest eraalgatusest. Seetõttu pole ime juba enne asutamiskoosolekut pälvis see ka usuasjade voliniku Rein Ristlaane tähelepanu.

Ta pidas õigeks neile avaldamisvõimalusi massiteabevahendites mitte anda, sest tema veendumuse kohaselt kasutasid nad seda religioosseks propagandaks.392 Kui 1988. aasta mais esitatud esimeses EKL moodustamise üleskutses mainiti Rahvarinde seatud eesmärke ühiskonna demokratiseerimisest, siis 1988. aasta detsembriks oli see retoorika oluliselt muutunud. Vahepeal oli asutatud ERSP ja 1988. aasta usuelu elavnemine oli liidu sõnumi muutnud mitmekesisemaks. Asutamiskoosolekul deklareeriti, et Eesti rahva iseseisvumise saavutamiseks pidi rahvas vabanema vaimsest ja füüsilisest diktatuurist. Seetõttu pole üllatav, et EKL oli muinsuskaitse seltsi ja ERSP kõrval üks kolmest organisatsioonist, mille esindajad kutsusid 1989. aasta veebruaris Tallinnas Raekoja platsil üles registreerima Eesti kodanikke, et enesemääramise realiseerimiseks ja õiguste kaitseks kutsuda kokku Eesti Mis juhtus Eesti Kristlikus Liidus. Kristlik Ühendus, nr 1, detsember 1989, 2.

391

Ibid.

392

184

Vabariigi õigusjärgset kodanikkonda esindav Eesti Kongress. Sellega seati eesmärk taastada Eesti iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel. Kodanike andmete tuvastamisel pakkus oma abi luteri kirik, sest kuulus ju enne okupatsiooniaega ligi 80% Eesti elanikkonnast just sellesse kirikusse.

Kodanike koondamiseks moodustati Eesti eri paigus kodanike komiteed.

EKL-i liikmeskonda kuuluva õpetaja Illar Hallaste juhtimisel moodustati Kadrinas Eesti esimene kodanike komitee. Ühtlasi juhtis Hallaste 12. mail 1989. aastal moodustatud Virumaa maakonnakomiteed, mis oli esimene kohalikke kodanike komiteesid koondav maakonnakomitee.393 Vaimulikud olid ka mitmel pool mujal kohalike komiteede eesotsas.

Kodanike komiteede liikumine oli ainus poliitiline liikumine, mis pälvis luteri kiriku keskvalitsuse toetuse.

Valdavalt jäi konsistoorium kõiksugu järelepärimiste suhtes tagasihoidlikuks ja poliitilistele parteidele toetust ei väljendanud. Sama põhimõte kehtis ka teiste usuorganisatsioonide puhul.

Eesti Kongressi ja kodanike komiteede liikumise suhtes oli luteri kiriku toetus siiski selgesõnaline ja väljendus ka organisatsioonile antud rahalises toetuses. 1990. aasta märtsis saatis konsistoorium Eesti Komiteele 100 000 rubla ja kõikidele Eesti Kongressi saadikutele kingiti Toomas Pauli tõlkes 1989. aastal Jaan Kiivit pidamas Eesti Kongressi ilmunud Uus Testament. avapalvust 1990. aasta märtsis.

Kui Ülemnõukogus oli taasiseseisvumisajal kaks vaimulikku, siis 1990. aasta märtsis kogunenud Eesti Kongressis oli neid tunduvalt enam. Kõik nad kuulusid luteri kirikusse. Kongressi osutus valituks koguni 24 vaimulikku või tulevast kirikuõpetajat.394 EKL-i edasist arengut mõjutas organisatsiooni eesmärkide määratlemine. Selles osas valitsesid liidu liikmete seas erimeelsused ja need päädisid 22. juunil Rakveres ja 30. juunil 1989. aastal Paides jätkunud Eesti Kodanike Komiteede asutamine jätkub. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja, nr 4, juuni 1989, 5; Sirje Kiin. „Eesti Kongress. „Nii nagu see oli““ – Eesti Kongress. Siis ja praegu.

Tallinn: Eesti Vabariigi Riigikantselei, 2000, 30.

393

Ibid., 486–503.

394

185

Illar Hallaste ja Ülo Nugis Eesti NSV (Eesti Vabariigi) Ülemnõukogu XII koosseisu I istungjärgul 1990. aasta kevadel

EKL-i suurkogul organisatsiooni lõhenemisega. Vastuolu põhjuseks oli poliitikatoimkonna soov muuta liidu prioriteetseks tegevusvaldkonnaks poliitika, loobudes senises ulatuses teistest töövaldkondadest, ehk ennekõike kristlikust hoolekande- ja halastustööst. Sellega pidi kristlikust liidust saama kristlik poliitiline partei, nagu Kristlik Rahvaerakond Eesti esimesel iseseisvusajal. Selle kava eestvedajaks oli õpetaja Illar Hallaste, kelle juhitud poliitikatoimkond esitas suurkogule põhikirjamuudatused, mis 30. juunil toimunud koosolekul ka vastu võeti.395 Põhikirjamuudatused nägid ette senise EKL-i Eesti Kristlik-Demokraatlikuks Liiduks (EKDL) muutmise. Selle esimeheks valiti õpetaja Hallaste.396 EKL-i teise tiiva liikmed kogunesid 17. augustil 1989. aastal Otepääle ja panid uue organisatsioonina aluse Eesti Kristlikule Ühendusele (EKÜ), mille eesmärgid olid halastust, perekonda ja sallivust puudutavad, et ühiskond väärtustaks inimest, perekonna ja liiguks kristliku eetika abil ühiskonna tervendamise suunas.397 Eesti Kristliku Ühenduse ajalehes Kristlik Ühendus kirjeldatakse suurkogu tormilise ja emotsionaalsena. Enamik kristlikku polüfunktsionaalset organisatsiooni toetavatest liikmetest leidis vaidluste jätkamise olevat mõttetu. Tartu osakond lahkus saalist, suurkogu teisele istungile Paides ilmusid vaid organisatsiooni parteiks muuta soovivad ühenduse liikmed. – Mis juhtus. Kristlik Ühendus, nr 1, detsember 1989, 2.

395

Kristliku Liidu suurkogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja, nr 7/8, juuli 1989, 3.

396

Eesti Kristliku Ühenduse programm. Kristlik Ühendus, nr 1, detsember 1989, 2.

397

186

Murrangulisel hetkel 21. augustil 1991. aastal, kui Eesti Vabariigi iseseisvust kinnitav otsus oli Ülemnõukogus ülekaalukalt vastu võetud, tuli kokku ka konsistooriumi erakorraline koosolek, kus töötati välja pöördumine rahva poole sellel otsustavalt hetkel.398 Avalikkusele saadeti Villu Jürjo poolt koostatud pöördumine, milles konsistoorium avaldas heameelt Ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühiste jõupingutuste eest iseseisvuse taastamisel ning soovis, et Eesti oleks sõbralik paik kõigile, kes ta pinnal elavad.399

Nõukogude riik ja selle eri tasandite võimuorganid püüdsid 1980. aastate lõpus usuelu jõudumööda ohjata, aga pidid siiski aastaaastalt üha enam järeleandmisi tegema. 1990. aastal senine kontrollsüsteem lammutati ja riigi ning usuorganisatsioonide suhted asetati täiesti uuele alusele. NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usuasjade nõukogu volinik Eesti NSVs Leopold Piip läks pensionile ning lahkus ametist 1. veebruaril 1988. aastal. Piip oli selles ametis töötanud alates 1972. aastast ning kujundanud nõukogude riigi ja usuorganisatsioonide suhetes terve ajastu.400 Piip lahkus USUASJADE VOLINIKU APARAADIST USUASJADE TALITUSENI SISEMINISTEERIUMIS: RIIGI JA USUORGANISATSIOONIDE SUHETE KUJUNEMINE ÜLEMINEKUPERIOODIL 1980. AASTATE LÕPUST 1990. AASTATE ALGUSENI

ajal, mil Eesti ühiskond oli juba muutuste tuules. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ideoloogiasekretär Rein Ristlaan vabastati 16. jaanuaril 1988. aastal ideoloogilise töö vajakajäämise ettekäändel EKP keskkomitee ideoloogiasekretäri kohustest vabastati ja määrati usuasjade volinikuks.

Ristlaanel ei tulnud kohaneda mitte ainult uue ametiga, vaid ka ühiskonnas toimuvate kiirete muutustega, mis usuelu põhjalikult raputasid.

Usuelu püüdis Ristlaan ohjata nii nagu seda oli teinud tema eelkäija, hoides konstruktiivseid suhteid kirikujuhtidega. Igasugusesse altpoolt tulevasse initsiatiivi uute organisatsioonide asutamiseks suhtus ta hoopis kriitilisemalt.

EELKKA, EELK Konsistooriumi täiskogu koosoleku protokollid 1991, protokoll nr. 18, 21. august 1991.

398

EELKKA, EELK peapiiskopi karjasekirjad. EELK Konsistooriumi pöördumine Eesti rahva poole.

399

EELKKA, Kirjavahetus Usuasjade Talitusega 1987–1990. Leopold Piibu pöördumine vaimulike keskuste juhtide poole, 27.01.1988.

400

187

Juba 1988. aasta lõpus algasid ettevalmistused oikumeenilise organisatsiooni loomiseks ning 1989. aasta veebruaris asutati Kuremäel Pühtitsa nunnakloostris pidulikult Eesti Kirikute Nõukogu (EKN).401 Nõukogusse asutajaliikmete hulka kuulusid Eestis tegutsevad suuremad kristlikud uskkonnad. Nõukogul oli viis täisliiget: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Eesti Metodisti Kirik, Seitsmenda Päeva Adventistide Liit, Eesti Evangeeliumi-Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit; ja üks vaatlejaliige: katoliku kirik.402 24. oktoobril 1989. aastal valis Eesti Kirikute Nõukogu oma presidendiks luteri kiriku peapiiskopi Kuno Pajula.403 1988. aasta oktoobris Rahvarinde esimesel kongressil kandis luterliku kiriku Järva praostkonna praost Harald Meri ette terve nimekirja ettepanekuid, et usuelu vabaneks senistest piirangutest: lõpetada tuli usklike diskrimineerimine ja selleks tuli kehtiv usukoondiste põhimäärus kehtetuks tunnistada; anda koguduste varad tagasi koguduste bilanssi; lubada

Riho Saard. „Eesti Kirikute Nõukogu loomine“ – Eesti oikumeenia lugu. Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu & Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 245. EKNA (Eesti Kirikute Nõukogu arhiiv), Põhidokumendid 1-1, protokoll Eesti Kirikute Nõukogu loomise kohta Kuremäel, Pühtitsa kloostris, 6.21989.

401

Priit Rohtmets. „Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskonna kujunemine“ – Eesti oikumeenia lugu.

Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu, Tallinn, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 249.

402

EKNA, EKN töökoosolekute protokollid 1989–95, 24. oktoobril 1989.

403

188

vaimulikel hingehoidlikel eesmärkidel külastada usklikke haiglates, kinnipidamiskohtades ja sõjaväes; lubada kirikul asuda organiseerima kiriklikku hoolekannet; tagada kogudustele õigus anda usuõpetust ehk tegeleda koguduste noorsootööga; kaotada kirikule seatud ebaõiglaselt kõrged maksud ja võimaldada kirikutel vabalt välja anda trükiseid. Noormeestele pidi antama õigus valida sõjaväeteenistuse ja alternatiivteenistuse vahel.404 Rahvarinde hartas ja programmis leidsid need seisukohad samuti kajastamist. Rahvarinde programmi jõudis ka usuvabaduse nõudmine. Riik ja ühiskondlikud organisatsioonid ei tohtinud sekkuda üldtunnustatud usuorganisatsioonide tegevusse.405 Samamoodi nõudis Eesti Kristlik Ühendus avalikkuses valjusõnaliselt ususeadusandluse ja usuorganisatsioonide ning riigi suhete ajakohastamist.

See tähendas ka nõudmist saata laiali usuasjade voliniku struktuur. EKÜ esindajad ütlesid, et ei pea õigeks NLKP Eesti osakonna Keskkomitee endise ideoloogiasekretäri kasutamist kirikute kuraatorina.406 EKÜ pani ette luua EKN-i juurde ajutine usuasjade komisjon, et see hakkaks tegelema alalise komisjoni organiseerimisega.407 Samuti diskuteeriti ususeadusandluse üle EKN-s, kus ülemnõukogu saadikuna andis Villu Jürjo EKN-i liikmeskirikutele paaril nõukogu istungil ülevaate usuorganisatsioone puudutavate seaduste menetlemisest.408 1989. aasta kevadel tegi Ristlaan ENSV Ministrite Nõukogule ettepaneku usukoondiste põhimäärust muuta, sest sellest enam niikuinii kinni ei peetud. Ministrite nõukogu pöördus selle palvega ametlikult ka Ülemnõukogu poole. Pall oli siiski täitevvõimu käes, kes otsustas 25. juulil 1989. aastal moodustada ministeeriumide ja ametkondade ning usuorganisatsioonide esindajatest koosneva töörühma, mis hakkas uue seaduse väljatöötamisega tegelema. 1989. aasta sügisel tegeles töörühm seaduseelnõu väljatöötamisega ja esitas eelnõu „Eesti NSV religioossetest ühingutest ja ühendustest“ 16. jaanuaril 1990. aastal ENSV Riigiministrile.

1990. aasta märtsis oli ENSV täitevvõim otsustanud luua ENSV Riikliku Usuameti, mis oli osa uute ametite loomisest teel iseseisvumisele. See tagas Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1.–2. oktoobril 1988. Materjalide kogumik. Tallinn: Perioodika, 1988, 85–86.

404

Eestimaa Rahvarinne. Harta. Üldprogramm. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 3, 25.

405

EKNA, Kodumaa ja välismaa kirjavahetus 1990, A 5/2, Eesti Kristliku Ühenduse kiri Eesti Kirikute Nõukogule, 2. veebruaril 1990.

406

Ibid.

407

Viidatud koosolekud leidsid aset 1990. a septembris ja oktoobris. – Rohtmets, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium ja vaimulikud ühiskondlikus ja poliitilises elus 1987–1991, 24.

408

189

sõltumatuse üleliidulistest struktuuridest. Märtsile järgnes otsus esitada kahe kuu jooksul ENSV valitsusele ameti põhimääruse projekt.409 Uued eelnõud olid avalöögiks tervele reale ettepanekutele ja otsustele muuta nii usuelu reguleerivat seadusandlust kui ka riigi rolli usuelu korraldamisel. 1990. aastal algas mitme aasta pikkune segasevõitu üleminekuaeg, mil tehti terve rida üksteisele vastu käivaid ettepanekuid, et senist usuorganisatsioonide ja riigi vahekorda muuta.

1990. aasta mais otsustas Eesti NSV ülemnõukogu võtta kasutusele ametliku nime Eesti Vabariik ning nüüd juba Eesti Vabariigi ülemnõukogu võttis vastu seaduse Eesti valitsemise ajutise korra alustest, millega lõpetati formaalselt Eesti riigivõimu alluvus NSVL organitele ja sätestati ka kodanike põhiõigused, mh usuvabadus, märkides, et “Eesti Vabariik tagab kõigile elanikele usuvabaduse, sealjuures vabaduse tunnistada oma usku, saada ja anda usuõpetust, kuuluda kirikusse või usuorganisatsiooni ja täita selle tavasid.”410 Ülemnõukogu 1977. aasta usukoondiste põhimäärust aga siiski ei tühistanud ja lükkas selle otsustamise hoopis edasi, sest abi loodeti uue seaduse väljatöötamisest, et üleminek oleks ladusam. 1990. aastal esitas usuasjade volinik Ristlaan avalikkusele uue usuelu reguleeriva seaduse eelnõu, mis sisaldas ühtlasi ka uue usuameti loomise ettepaneku. Luteri kirik oli nii usuameti kui ka uue seaduseelnõu suhtes teravalt meelestatud ja 4. aprillil 1990. aastal alanud luteri kiriku vaimulike konverents võttis vastu deklaratsiooni, märkides, et riigi ja kiriku suhete korraldamiseks pole vaja ei usuasjade voliniku aparaati ega usuametit. Samuti mõistis õpetajate konverents hukka Ristlaane välja töötatud eelnõu ja ütles, et üleminekul tuleb juhinduda vaid 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusest.411 Konverentsil osales kultuuriministeeriumi esindajana osa Andra Veidemann, kes polnud samuti usuameti moodustamise poolt. Usuameti puhul näis valitsevat arusaam, et see oli uues kuues usuasjade voliniku aparaadi jätkamine. Selle asemel soovis Veidemann, et riigi ja kiriku vahel oleks koostöö pariteetsel alusel.

Vaimulike konverentsil ettepanekuna õhku paisatud eri uskkondade ja ministeeriumide ning ametite esindajatest koosneva konsultatiivnõukogu moodustamiseni jõuti kultuuriminister Lepo Sumera eestvedamisel Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, nr 10 (930), 6.4.1990, 243. Eesti NSV Riikliku Usuameti moodustamise kohta.

409

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, nr 15 (935), 25.5.1990, 339–340. Eesti Vabariigi seadus Eesti valitsemise ajutise korra alustest.

410

Kirikuõpetajate konverentsi seisukoht. Eesti Kirik, nr 4, 29.4.1990, 4.

411

190

1990. aasta juunis. Uus organ hakkas tegutsema kultuuriministeeriumi juures, kes haaras 1990. aasta kevadel usuelu korraldamisel oma kätte juhtohjad. Konsultatiivnõukogus valitses usuorganisatsioonide eri töövaldkondade suhtes avatud meeleolu ja teemadering oli võrdlemisi lai, ulatudes maade ja hoonete tagastamisest kuni sotsiaalküsimusteni. Nii kõneldi nõukogus ka diakooniatööst, vanglavaimuliku ja hingehoidja tööst nii vanglates kui ka kasvatusraskustega laste koolides. Sotsiaalhooldusministeerium ootas usuorganisatsioonide abi ka eluheidikutele mõeldud turvakodude-varjupaikade asutamisel. Samuti oli mureks kirikuhoonetele signalisatsiooni paigaldamine, mille vajaduse suhtes ootas ettepanekuid siseminister.412 See kõik ei toimunud sugugi tõrgeteta, sest riigiminister Raivo Vare ja usuasjade volinik Ristlaan tegelesid samuti jätkuvalt reformide kavandamisega. Valitsusjuhi ja riigiministri teenistuses olev riigikantselei töötas 1990. aasta kevad-suvel välja uue kava usuelu ümberkorraldamiseks, mis nägi ette Eesti Vabariigi konfessioonide nõukogu ja Eesti Vabariigi riikliku usuasjade sekretariaadi loomise. Selle raames oli ette valmistanud Vabariigi Valitsuse otsus nende põhimäärustest, mis pidid kava kohaselt jõustuma enne 1.

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Konsultatiivnõukogu koosolek 6.9.1990.

412

191

oktoobrit 1990 ning lõpetama usuasjade voliniku töö ja pelgalt paberile jäänud riikliku usuameti eksistentsi. 26. septembril 1990 oli projekt kooskõlastatud ja ootas valitsuse heakskiitu, et see maksma panna.

Veel enne seda jõudis kultuuriminister Lepo Sumera pöörduda peaminister Edgar Savisaare poole ja väljendada nördimust riigikantselei asjaajamisviisi suhtes. Kultuuriminister leidis, et kultuuriministeeriumil on igati õigus asja vastu huvi tunda, sest nende juures tegutses konfessioonide ja ministeeriumide vaheline konsultatiivnõukogu. Usuasjade sekretariaadi põhimäärus polnud Sumera sõnul muu kui nõukogude traditsioonide üle kandmine ja kehtestamine uues keskkonnas ning see tähendanuks kirikute allutamist riigi diktaadile, millega tema ministrina nõus olla ei saanud.

Savisaarele saadetud kirja koopiale on käsitsi lisatud märkus, et küsimust arutati 1. oktoobril riigiminister Raivo Varega ja otsustati usuasjade sekretariaadi projekti ajutiselt mitte käiku anda ning samas on lisatud ka märkus, et usuamet otsustatakse kaotada.413 See otsus märkis selles segasevõitu loos kultuuriministeeriumi pealejäämist ja päädis 4. oktoobril 1990. aastal Vabariigi Valitsuse langetatud otsusega likvideerida riiklik usuamet, lõpetada usuasjade voliniku tegevus, nõustuda usuasjade talituse loomisega kultuuriministeeriumi juurde ja anda 1. novembriks 1990. aastal asjaajamine üle kultuuriministeeriumile.414 Sellega lõppes nõukogude religioonipoliitika teostamisega tegeleva ametkonna tegevus.

14. novembril 1990 moodustati kultuuriministeeriumi käskkirjaga nr 353 ministeeUSUASJADE TALITUS riumis usuasjade talitus. Osakonna õigusKULTUURItes tegutseva usuasjade talituse esimeseks MINISTEERIUMIS juhatajaks sai seni kultuuriministeeriumi kirjasõna osakonna juhatajana töötanud Andra Veidemann, kes oli Tallinna Pühavaimu koguduse liige ja oli 1988. aastal olnud üks sealse Rahvarinde tugigrupi moodustajatest ning oli seotud ka kultuuriministeeriumi juures tegutseva konsultatiivnõukogu moodustamise ja tegevusega.

SMA, 19-1, Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valtisuse ja EV Ülemnõukogu ja ministeeriumitega majandus- ja org. küsimustes, Lepo Sumera Edgar Savisaarele, 1.10.1990.

413

EELKKA, Kirjavahetus Usuasjade Talitusega 1987–1990. Usuasjade voliniku kiri vaimulike keskuste juhtidele, 31. oktoober 1990.

414

192

Koos Sumeraga komplekteeris Veidemann 1991. aasta alguses talituse koosseisu ja selle kõrval jätkas Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri määruse alusel tööd ka senine konsultatiivnõukogu, mida nimetati määruses nüüd konfessioonide nõukoguks. Riigiasutused suhtusid konfessioonide nõukogusse positiivselt nii infovahetuse kui koostöövõimaluste markeerimise mõttes nii nagu see oli varem toimunud konsultatiivnõukogu nime all.

Näiteks sotsiaalhooldusministeerium nimetas koostöökohtadena riikliku hoolekande, diakooniatöö ja hooldajatööga tegelevate inimeste leidmist.

Minister Siiri Oviir palus kaaluda ka varianti, et konsultatiivnõukogu

193

võiks tegutseda hoopis Riigikantselei juures.415 EKN soovis olla riigile partneriks ega olnud rahul konfessioonide nõukogu ehk konsultatiivnõukogu jätkamisega, kuigi usuasjade talituse loomist oli EKN tervitanud.416 Konfessioonide nõukogu jätkas vaatamata kriitikale 1991. aastal kooskäimist ja organiseeris eri teemadel seminare ning koosviibimisi. Vabariigi Valitsus kinnitas nõukogu koosseisu 16. jaanuari 1991. aasta määrusega.417 Konfessioonide nõukogu juurde moodustati 1991. aastal omaette kirikuvarade tagastamise toimkond, sotsiaalelu toimkond ja ususeadusandluse väljatöötamise toimkond. Samuti tegutses hariduselu toimkond, mis tegeles usu(ndi)õpetuse ja pühapäevakooliõpetajate koolitamise ja üldhariduskooli õppekavade väljatöötamisega.

Eesti Teaduste Akadeemiast palus minister Lepo Sumera vastloodud usuasjade talitusse üle tuua sealse rahvamajanduse koondprobleemide sektori nooremteaduri Tiit Sepa, kes alustas juhataja asetäitjana talituses SMA, 19-11. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Konsultatiivnõukogu protokollid kirikuvarade tagastamisest 4.10.1992–23.3.1992, Usuasjade Talituse juhataja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutele, Siiri Oviir Lepo Sumerale, 28.5.1990.

415

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 286.

416

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Informatsioon Usuasjade Talituse struktuurist ja tegevusest, 2.5.1991.

417

194

tööd 1991. aasta jaanuarist. Minister põhjendas personali suurendamise vajadust omandireformiga soetud küsimuste lahendamisega, mis tõi talitusele palju tööd.418 Neile lisaks töötasid talituses sekretär/inspektor Kaidi Belova ja jurist Luule Vaga.419 Belova ülesandeks oli endise voliniku arhiivi haldamine ja jooksva sekretäritöö tegemine, Vaga peaülesandeks oli omandireformiga seoses usuorganisatsioonide aitamine dokumentide ettevalmistamisel, et vara õigusjärgsetele omanikele tagastada. Tiit Sepp töötas peaspetsialistina ja juhataja asetäitjana ning tegeles usuorganisatsioonide majandusküsimustega ja koos juristiga varade tagastamise temaatikaga.420 Kõige olulisem muudatus, mille uus talitus omale eesmärgiks seadis, oli usuorganisatsioonide ja riigi suhetes täiesti uue lähenemise juurutamine, et jätta selja taha riigi kui kontrollija kuvand ning luua uskkondade ja riigi vahel partnerlus. Nagu Tiit Sepp on hiljem maininud, seati lipukirjaks sõbralike suhete sisseseadmine ja hoidmine. Viisteist aastat hiljem märkis ta, et see eesmärk üldjoontes ka saavutati.421 Esimeste aastate usuasjade talituse tegevusest paistab suur soov liikuda nii seadusandluse väljatöötamise kui ka praktiliste sammudega selles suunas, et usuorganisatsioone tunnistataks taas ühiskonna võrdväärse partnerina. Usuasjade talitus aitas mh usuorganisatsioone viisade vormistamise taotluse esitamisel, sest välissõitude vormistamine usuorganisatsioonide esindajatele polnud vaatamata ühiskonna vabanemisele veel iseenesestmõistetav ja talituse vahendustegevus tagas ladusama asjaajamise ning andis asjale ametliku vormi.422 Veidemanni sõnul juhinduti uue seaduse väljatöötamisel ennesõjaaegse seadusandluse põhiprintsiipidest, ehk eeskätt põhimõttest, et Eestis puudub riigikirik. Luteri kiriku vaimulikkonna aktiivne osalemine ühiskondlikes organisatsioonides ja kiriku roll Eesti taasiseseisvumisel oli SMA, 19-1. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valtisuse ja EV Ülemnõukogu ja ministeeriumitega majandus- ja org. küsimustes, 26.01.1990–12.12.1991, Minister Lepo Sumera Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudile, 27.12.1990.

418

SMA, 19-11. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Konsultatiivnõukogu protokollid kirikuvarade tagastamisest, Usuasjade Talituse juhataja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutele, 12.03.1991.

419

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Informatsioon Usuasjade Talituse struktuurist ja tegevusest, 2.5.1991.

420

http://www.eestikirik.ee/tiit-sepp-me-suhtleme-kui-sobrad/

421

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Soome Piiblikooli sõitvate pühapäevakooli õpetajate nimekiri ja taotlus viisade vormistamiseks Soome Vabariiki, 13.2.1991.

422

195

riigikiriku teema taas tõstatunud ja see püsis vahelduva eduga päevakorras ka 1990. aastatel, kui tõstatus uue usuorganisatsioonide tegevust puudutava raamseaduse vastuvõtmine.423 1991. aasta alguses saatis usuasjade talitus Eestis tegutsevatele usuorganisatsioonidele talituse põhimääruse projekti ja küsis neilt täiendusettepanekuid. Ühtlasi palus talitus usuorganisatsioonidel, ministeeriumidel ja kristlikel ühiskondlikel organisatsioonidel neile edastada oma esindajate nimed. Selline suhtlus usuorganisatsioonidega tähendas kardinaalselt uut lähenemist, võrreldes nõukoguliku asjaajamiskultuuri ja religiooni väärtustamisega ühiskonna osana. Usuorganisatsioonide esindajad, kel olid lõppenud nõukogude ajast kaasa võtta vaid halvad mälestused, rõhutasid, et talitus peab olema erapooletu ja seda suhtlemisel kõigi uskkondade esindajatega ja konsultatiivnõukogu ei saa olla enamat kui nõuandev organ.424 1991. aastal tühistati ka 1977. aasta usukoondiste põhimäärus.425 See, milliseks kujuneb riigi ja usuorganisatsioonide vaheline esialgne suhtlus, arutati läbi 1991. aastal konsultatiivnõukogu istungitel. Usuorganisatsioonid kanti Eesti Vabariigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse ja selleks koostati kirikute andmeid sisaldav arvestuskaart. See sisaldas andmeid ka kiriku liikmeskonna kohta. Muu andmete kogumine hakkas kokkuleppe kohaselt toimuma vabas vormis, usuorganisatsioonide oma aruandevorme kasutades. Nende üks eksemplar saadeti ka usuasjade talitusse. Samuti tehti ettepanek avaldada ülevaated ajalehes Eesti Kirik, sest toonase 9500 tiraažiga oli see suurim kristlik nädalaleht, mis 1990. aasta jõulude ajal oli 50 aasta järel taas ilmuma hakanud. Tegelikkuses puudus alates 1991. aastast usuorganisatsioonide registreerimise üle ülevaade, sest usuorganisatsioone – nii üksikkogudusi kui ka tervikorganisatsioone – registreeriti 1989. aasta ENSV seaduse “Kodanike ühenduste kohta” alusel. Üksikud tervikorganisatsioonide põhikirjad jõudsid ka usuasjade talitusse, aga üldiselt toimus registreerimine kohalike omavalitsuste juures.426 1991. aasta märtsis toimunud konsultatiivnõukogu koosolekul otsustati, et usuorganisatsioonid saavad suhelda eri küsimustes ka otse riigiasutustega, mitte ei pea selleks kasutama usuasjade talitust. See puudutas eriti http://www.eestikirik.ee/andra-veidemann-usuasjade-talituse-rolliks-oli-reguleerida-mittedikteerida/

423

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, SP Adventistide Eesti Liidu esimees Eesti Vabariigi Usuasjade Talitusele, 30.1.1991.

424

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199304081000#PKP-1900000516

425

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199304081000#PKP-1900000516

426

196

töörohket välissõitude ja viisade vormistamist, millega usuasjade talitus oli oluliselt suurenenud välissõitude tõttu maadelnud.427 Lisaks sellele tegeles talitus Eestisse saabunud annetuste tollimaksust vabastamise taotluste vormistamise, uute koguduste registreerimisdokumentide ülevaatamisega ja vahendas usuorganisatsioonide sooviavaldusi teiste riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega kuni selleni välja, et ametnikud kirjutasid toetuskirju telefonide sissepanemiseks vaimulike elukorteritesse, sest seda läks nende tööks tarvis.428 1991. aasta mais kurtis talitus et väljasõitude vormistamine käib osakonnale ja ministeeriumi välisosakonnale üle jõu. Ühtlasi palus osakond töö spetsiifikat ja päevakorral olevaid teemasid arvestades otsest väljundit Vabariigi Valitsusse.429 Näib, et osakonna töötajate arvates ei liikunud asjad piisavalt kiiresti ja loodetud muutuste elluviimine takerdus seadusandluse uuendamise liiga aeglase menetluse taha.

Samuti vormistati toetuskirju palvemajade ja kirikuhoonete tagastamiseks. Kirikuvarade tagastamine ei kulgenud ei 1991. aastal ega hiljemgi sugugi ladusalt, sest erinevad omavalitsused käitusid vara tagastamisel erinevalt. Ka koguduste esindajad polnud alati kõige aktiivsemad omandit tõestavate dokumentide hankimisel ja esitamisel. Omaette küsimus oli natsionaliseerimisdokumentidega, mida kogudustele alati ei väljastatud, sest nõukogude seaduste rakendamise järel 1940. aastal kaotasid usuorganisatsioonid juriidilise isiku õigused ja seetõttu ei saanud neile kuuluda ka mingit vara. Ka natsionaliseerimine ei leidnud sel põhjusel sageli dokumenteerimist. 1991. aastal olid tagastamiseks vajalikud maaseadus ja omandireformi aluste seadus alles menetlemisel. Mõnel pool võtsid omavalitsused vastu küll põhimõttelise otsuse kirikuhooned ja kogudustele kuuluvad hooned tagastada, aga laiem selgus asjas puudus.430 See polnud protsessi kontrolli all hoidmiseks aga piisav. Seetõttu otsustas konsultatiivnõukogu 1991. aasta aprillis teha ettepaneku kehtestada tagastamist puudutavate riiklike seaduste vastuvõtmiseni moratoorium.431 SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Konsultatiivnõukogu istungi protokoll, 19.3.1991.

427

Ibid., Telefoni paigaldamise taotluse toetamine, 11.10.1991.

428

Ibid., Informatsioon Usuasjade Talituse struktuurist ja tegevusest, 2.5.1991.

429

Ibid., Lepo Sumera Eesti Vabariig Valitsusele, 4.3.1991.

430

SMA, 19-11. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Konsultatiivnõukogu protokollid kirikuvarade tagastamisest 4.4.1991–28.3.1991, Konsultatiivnõukogu istungi kirikuvarade tagastamise küsimustes protokoll, 4.4.1991.

431

197

Järgmisel koosolekul koostas konsultatiivnõukogu kirikuvarade tagastamise toimkond Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu, et kõik usuorganisatsioonide varaga toimuvad tehingud peatatakse.432 Omandireformi aluste seadus võeti vastu 1991. aasta juunis ja selle §-s 9 mainiti omandireformi õigustatud subjektide reas ka usuühinguid. Nii sätestas seaduse § 9, et „Omandireformi õigustatud subjektid on Eesti Vabariigis kuni 1940. a.

16. juunini tegutsenud ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud, kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud“.433 Selle alusel taotlesid siinsed usuorganisatsioonid tagasi neile enne sõda kuulunud vara.

Sama aasta juulis teatas ajutise maa- ja omandireformi komisjoni esimees Kaido Kama usuasjade talitusele moratooriumi kehtestamisest kogu omandireformiga tagastavale varale, kuni otsustatakse selle tagastamine.434 Selleks oli vaja kokku panna nimekirjad ja tuvastada usuorganisatsioonidele kuuluv vara. Augustis moodustati majandusministeeriumis ühiskondlikele organisatsioonidele vara tagastamisel eeliste andmisega tegelev komisjon, mille Vabariigi Valitsus kinnitas 16. septembril 1991. Sellesse kutsuti usuasjade talituse esindajana osalema Tiit Sepp.435 Nii liiguti järk-järgult vara tagastamise poole. See tõi osakonnale tööd juurde, sest nii üksikutele kogudustele kui ka tervetele usuorganisatsioonidele hakati väljastama tõendeid, et nende tegevus on olnud alates okupatsioonieelsest ajast katkematu.

1991. aastal esines usuasjade talitus terve rea ettepanekutega muuta senist seadusandlust usuorganisatsioonidele soodamaks. Nii paluti täiendada maaseadust, et kirikute ja koguduste maa tagastataks võimaluse korral 23. juuli 1940. aasta seisuga ja manitseti ka tulevasele heale koostööle lootes kolleege põllumajandusministeeriumist, et termin usuühing on solvav nõukogude pärand ning nii kristlikele kui ka mittekristlikele usuorganisatsioonidele, viidetes tuleks kasutada mõisteid kirik ja kogudus.436 Ibid., Konsultatiivnõukogu kirikuvarade tagastamise komisjoni koosoleku protokoll, 8.4.1991.

432

https://www.riigiteataja.ee/akt/1032866

433

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Kaido Kama Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi Usuasjade Talitusele, 5.7.1991.

434

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Andra Veidemann Eesti Vabariigi Majandusministeeriumile, 9.8.1991.

435

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Parandustest ja täiendustest maaseaduse eelnõusse, 26.2.1991.

436

198

Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise järel, milles mainiti eraldi ka usuühinguid, soovis talitus samasugust kohtlemist ka maaseaduses, kus oli organisatsioonidest esialgu ainult ühes paragrahvis juttu. Seetõttu saatis usuasjade talitus ülemnõukogus eelnõu väljatöötamist juhtivale Kaido Kamale kirja, milles rõhutati, et usuorganisatsioonid ei teeni tulu ja olukorras, kus puudub riigikirik, on maaomandil usuorganisatsioonide ülalpidamisel täita oluline roll. Muidugi apelleeriti ka sellele, et usuorganisatsioonid on järjepidevalt tegutsenud ja neilt võttis nõukogude võim 1940. aastal vara samamoodi nagu eraisikutelt.437 Pensionäride ainelise olukorra parandamiseks mõeldud seaduses soovis usuasjade talitus usuorganisatsioonidele tehtud ülekohtu heastamiseks arvata represseeritud kodanike hulka ka koguduste töötegijad.438 Haridusministeeriumilt paluti pühapäevakooliõpetajate staaži arvestada pedagoogilise staaži hulka.439 Rahandusministeeriumilt paluti vabastada usuorganisatsioonide enda makstud pensionid ja stipendiumid üksikisiku tulumaksust. Tavapärased kaks argumenti, mida soodustuste nõudmisel mainiti, olid ajalooline ebaõiglus ja selle heastamise vajadus ja annetustel toimiva organisatsiooni eriseisund, sest oli ju annetuse andja juba tulumaksu tasunud.440 Nendele ettepanekutele lisandus reeglina ka EKN-i toetus ja nii jõudsid ettepanekud kas ministeeriumitesse, parlamenti või valitsusse mitut kanalit pidi.

1991. aasta detsembris oli kristlik-demokraatliku saadikurühma ettepanekul päevakorras omandireformi aluste seaduse täiendamine otsuseprojektiga, et kirikutele oleks vara tagastamine lihtsam ja et kõik kogudused ei peaks kohtus lühikese tähtaja jooksul tõestama oma õigust varale. Eelnõu kaitseks võttis sõna ka usuasjade talituse juhataja Andra Veidemann.

Ibid., Andra Veidemann Kaido Kamale, 26.8.1991.

437

Ibid., Ettepanekud seaduseelnõu „Pensionäride ainelise olukorra parandamisest“ täiendamise kohta, veebruar 1991.

438

Ibid., Andra Veidemann Rein Loik’ile, 23.2.1991.

439

Ibid., Konfessioonisiseste pensionite ja stipendiumite üksikisiku tulumaksust vabastamise taotlus, 9.4.1991.

440

199

Eesti vabariigi religioonipoliitika ja religioon Eesti ühiskonnas

Eesti Vabariigi põhiseadus tagab südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse. Eestis puudub riigikirik ja usuorganisatsioonidesse kuulumine on vaba, tagades nii üksikisiku kui ka kollektiivse vabaduse täita usutalitusi, kui need ei kahjusta avalikku korda.441 Eesti ususeadusandlust iseloomustab põhimõte, et riik suhtub usuorganisatsioonidesse heatahtlikult ja kohtleb neid võrdselt. Usuline töö on ühtlasi kogukondlik töö ja sellest johtuvalt toetab riik avalikku huvi ja vajadusi silmas pidades teiste elualade seas ka Eesti ühiskonnas tehtavat usuühenduste tööd. Niisamuti tähtsustab Eesti riik ajaloolist kultuuripärandit, pühakodasid ja pühapaiku.

Eesti Vabariigi põhiseadus. Vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992. a. Tallinn: Riigi Teataja toimetuse väljaanne, 1994, 9.

441

200

1991. aasta septembris alustas tööd Põhiseaduse Assamblee, mis moodustati võrdselt Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja Eesti Kong1992. AASTA ressi esindajatest. Assamblee eesmärk oli PÕHISEADUS anda 1991. aasta augustis oma iseseisvust kinnitanud Eesti Vabariigile põhiseadus.

Nii nagu Eesti Kongressi istungite alguses kombeks, alustati ka assamblee istungit avapalvusega, mille pidas ülemnõukogu saadik Villu Jürjo.442 Assambleesse kuulusid vaimulikest Illar Hallaste ja Vello Salum luteri kirikust.

1991. aasta oktoobris lepiti kokku, et Eesti riik ehitatakse üles, lähtudes tasakaalustatud parlamentaarse demokraatia põhimõtetest. Assamblee töö tulemusena esitati uus põhiseadus 1992. aasta kevadel rahvahääletusele, kus Eesti rahvas kiitis selle 1992. aasta juunis ülekaaluka häälteenamusega heaks.443 Põhiseaduse Assambleele esitati arutamiseks neli põhiseaduse eelnõu, millele lisandus Eesti Kongressi ettepanek võtta põhiseaduse väljatöötamise aluseks 1938. aasta põhiseadus. Assamblee otsustas aluseks võtta Jüri Adamsi eelnõu, kuid põhiseaduse väljatöötamise käiku mõjutas ka toonase justiitsministri Jüri Raidla ja tema moodustatud töörühma koostatud eelnõu.444 Kodanike põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste ning kitsamalt usuvabadust puudutavate sätete poolest need kaks eelnõu ei erinenud.

Mõlemates oli sätestatud 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse termineid kasutades, et kuulumine kirikuisse ja usuühingutesse on vaba ja riigikirikut Eestis ei ole. See oli peaaegu sõna-sõnalt kopeeritud 1938. aasta põhiseadusest, kuid vahelt oli välja jäetud säte, millega oleks saanud suurematele kirikutele anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikiriku puudumine pälvis assamblee hääletusel ülekaaluka enamuse ja jäi seadusesse.445 Vardo Rumesseni vahendusel jõudis assambleele usuasjade talituse ettepanek lisada usuvabaduse paragrahvile täpsustus, mille kohaselt oli inimesel õigus kuuluda või mitte kuuluda kogudustesse ja kirikutesse.446 Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee. Koguteos. Tallinn: Eesti Vabariigi Justiitsministeerium/ Kirjastus Juura, 1997, 27.

442

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kolmas, täiendatud väljaanne. Tallinn: Kirjastus Juura, 2012, 21.

443

Taavi Annus. Riigiõigus. Tallinn: Kirjastus Juura, 2006, 24.

444

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 101.

445

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 173–176.

446

201

Rumesseni ettepanekutega seoses võtsid sõna mitmed assamblee liikmed, mille tulemusena tõstatus veel paar usku puudutavat teemat. Need olid seotud Adamsi eelnõus esitatud usuvabadust puudutavate põhimõtetega.447 1991. aasta oktoobri alguses oli Andres Tarand tõstatanud küsimuse, kas põhiseaduses peaksid olema nii täpselt sõnastatud usulist haridust puudutavad nõuded. Tema sõnul võib vanematele antav õigus valida religioosse ja ilmaliku hariduse vahel tekitada omajagu probleeme, sest taasiseseisvumisaeg oli Eestisse toonud palju uusi usuliikumisi, kes kõik olid potentsiaalsed koolihariduse pakkujad. Selles nägi Tarand ohtu haridussüsteemile ja hariduse kvaliteedile.448 Teistsugusel seisukohal oli Hando Runnel, kes pidas usu küsimust siiski natuke sügavamaks kui matemaatika õpetamist. Ta hindas usku rahva, rahvuse ja kogu olemise üheks põhitegurina, viidates ka suuremate rahvaste põhiseadustele, kus viide usule ja jumalast pärit võimule oli esikohal.

Samamoodi rõhutas ta pühapäeva pühitsemise vajadust, öeldes, et just pühapäeva puutumatus annab meie töökultuurile sisu. Õigust puhkusele ja pühapäeva kuulutamist puhkepäevaks arutati pikemalt kuni viimase redaktsiooni esitamiseni. Runnelit toetas Ain Kaalep, kes ütles, et talle Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 177.

447

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 127.

448

202

meeldiks väga, kui õigus õpetada usuõpetust oleks põhiseaduses mainitud.

Kaalep ei mõistnud seda mitte nõudmisena, vaid õiguse ja võimalusena.449 Viimaks võttis sõna eelnõu autor Jüri Adams, kes kaitses samuti usuõpetust puudutava sätte säilitamist põhiseaduses ja ütles, et assamblee koostab põhiseadust, mitte Eesti NSV või mõne muu riigi haridusministeeriumi tööjuhendit. Adams nägi seda tagatisena ühele kodanikerühmale, keda nõukogude võim oli aastaid diskrimineerinud. Võimaldada õigus anda usuõpetust oli tema sõnul vähim, mida selle kodanikerühma suhtes teha sai. Seda enam, et usuõpetuse õpetamine oli tolle aja Eestis küllaltki raske, nii et sedasorti garantiid oli kindlasti tarvis. Adams ei mõistnud seda sätet nii, et igal konkreetsel koolil on kohustus anda konfessionaalset usuõpetust, ja rõhutas, et selle täpsem korraldamine kuulus juba eraldi seaduse valdkonda.450 Sirje Endre soovitaski lisada usuõpetuse õpetamise järele veel teise täpsustava lause, et usuõpetuse andmise kord määratakse seadusega.451 1991. aasta detsembris assambleele esitatud redigeeritud eelnõus religioosne haridus ega usuõpetuse õpetamine enam ei sisaldunud.452 Redaktsioonikomisjoni töö, ekspertide arvamuse ja laekunud ettepanekute tulemusena oli loobutud usuvabaduse detailsest lahti kirjutamisest ja ka religioosse hariduse andmise üle otsustamise õigus asendati üldisema sõnastusega, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel (§ 37). Ära muudeti ka mõistete „mõtte-, usu- ja südametunnistuse“ järjekord. Sel teemal 1991. aasta detsembris assamblee ees redaktsioonikomisjoni nimel aru andnud Liia Hänni ütles, et komisjon otsustas asetada esiplaanile neist avaraima ehk südametunnistuse.453 Lõpliku kuju saanud põhiseaduses käsitleb usuvabadust ja selle teostamist põhiseaduse § 40: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.“454 Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on riigikiriku puudumise juurde lisatud selgitus, et see ei välista riigi ja usuorganisatsioonide Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 176–177.

449

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 179.

450

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 180.

451

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 1205–1206.

452

Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee, 651.

453

Eesti Vabariigi põhiseadus, 9.

454

203

vahelist koostööd neile olulistes valdkondades. Samuti ei tähenda riigikiriku puudumine seda, et riik ei võiks usuorganisatsioonidele anda avalikke ülesandeid, ent teisipidi peaks riigikiriku puudumine tagama usuorganisatsioonide suhtes tasakaalustatud lähenemise ja riik juhinduma võrdsuspõhimõttest ja neutraalsest seisukohast. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes soovitatakse põhiseaduses esinevatele mõistetele kirik ja usuühing läheneda väga avaralt, hõlmates kõik usuorganisatsioonide tüübid, näiteks kloostrid, kogudused jne.455 Erinevalt varasematest põhiseadustest annab 1992. aasta põhiseadus usulistel või veendumuslikel põhjustel õiguse valida kaitseväe tavateenistuse asemel asendusteenistus. Niisiis kaitseteenistusest usulistel põhjustel inimesi ei vabastata, kuid neile pakutakse võimalust läbida asendusteenistus.456 1992. aasta põhiseaduse üle peetud arutelude, kas usuõpetuse õpetamise õiguse peaks sätestama põhiseadus või mitte, lõpptulemusena otsustati seda eraldi mitte mainida ja jätta see eriseaduse reguleerida. 1992. aastal vastu võetud haridusseaduse kohaselt oli usuõpetus koolides vabatahtlik õppeaine. Seda täpsustas järgmisel aastal vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi seadus, mis sätestas, et usuõpetus on mittekonfessionaalne ja õpilastele vabatahtlik õppeaine. Koolide jaoks oli usuõpetuse õpetamine kohustuslik, kui seda soovisid ühes kooliastmes õppida vähemalt 15 õpilast.457

Uue põhiseaduse vastuvõtmise järel toimusid 1992. aasta septembris parlamendivalimised. 1992. aasta sügisel tööd alustanud AVAPALVUS riigikogu kodukorra seaduse §-s 22 oli RIIGIKOGUS esialgu kirjas põhimõte, et parlamendi töönädal algab avapalvega istungisaalis.

Selle kohta kostus vastuhääli nii usuringkondadest kui ka erakondade ridadest. Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Joosep Tammo arvas, et hommikupalvus teeb Eesti Kirikute Nõukogu ühe poliitilise erakonna mängukanniks.458 Palvuste korraldamise poolt hääletasid siiski mitme erakonna esindajad, ent samamoodi tõusis just erakondade esindajate ridadest palvuste korral Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 435.

455

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 432–437.

456

https://www.riigiteataja.ee/akt/12744428

457

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 290.

458

204

damise järel ka elav vastuseis. Riigikogu õiguskomisjon tõdes 1992. aasta detsembris, et palvuste küsimus on teinud riigikogust rahva silmis naerualuse. Kõige tulisemalt oli palvuse vastu kuningriiklaste erakond, mille liikmed organiseerisid palvusele alternatiivse tuleriituse, paludes loitsu ja trummipõrina saatel Eesti rahvale mõistust. Ka kõnelesid nad naljatades Riigikogu ERSP välis-eestlastlasest saadikust K. Jaak Roosaarest ning tema 32 jüngrist, kes olid palvuse sisseviimist toetanud.459 Pärast asja mitmel korral arutamist võeti küsimus eraldi seadusemuudatusena päevakorrast maha: riigikogu otsustas kodukorra seaduse teisel lugemisel avapalvuse sätte seadusest välja jätta ja nii selle teema käsitlemine ka lõpetati.460

Uue katse riigi ja usuorganisatsioonide raamseaduse väljatöötamiseks tegi vastloodud usuasjade talitus 1991. aastal. Saanud mõtte justiitsminister Jüri Raidlalt, pöördus Andra Veidemann usuorgani-

USUASJADE TALITUSEST USUASJADE OSAKONNANI. USUSEADUSANDLUSE VÄLJATÖÖTAMISE RASKUSED 1990. AASTATE ALGUSES

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/riigikogu-iga-toonadal-algas-palvetamisega?id=51001030

459

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199311231000#SND-890028098 VII Riigikogu stenogramm. III istungjärk. Teisipäev, 23. november 1993, kell 10:00.

460

205

satsioonide esindajate ja kolleegide poole eri ministeeriumidest ning kutsus neid kohaliku luteri ja baptisti koguduse initsiatiivil 1991. aasta mais Haapsallu ajurünnakule, et kõik asjaosalised saaksid seaduse suhtes oma seisukohti esitada.461 Mõni päev pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aasta augustis pöördus usuasjade talituse juhataja Andra Veidemann peaminister Edgar Savisaare poole, et jagada infot usuorganisatsioonide ja riigi suhete valupunktide kohta. Tema sõnul lähtus luteri kirik oma tegevuses ennesõjaaegsetest traditsioonidest, õigeusu kirik seevastu Nõukogude Liidus toimuvatest uutest arengusuundumustest, mistõttu arvas Veidemann, et Eestil seisavad ees pikad ja keerulised läbirääkimised võimalike konfliktide ärahoidmiseks Moskva patriarhaadile alluvas Eesti õigeusu kogukonnas. Silmas pidades 1990. aastatel õigeusu kogukonnas lahvatanud tüli oli Veidemanni ennustus väga täpne.

Veidemanni sõnul oli riik silmitsi põhimõttelise küsimusega: kas pidada kõiki usuorganisatsioone võrdseks või tunnistada ajalooliste usuorganisatsioonide eelisseisundit Eestisse murranguaegadel jõudnud uute usuliikumiste ees. Viimaseid kirjeldas ta kirjas üpris detailselt ja viitas neile kui suuresti välismaa raha toel tegutsevatele pool-ärilistele ettevõtmistele.

Uusi usuliikumisi saabus taasiseseisvumise käigus tõesti palju, kusjuures suhtumine neisse polnud esialgu alati positiivne.

Kirjas peaministrile Veidemann usuelu korraldamise põhiprintsiipide paika panemist puudutavatele küsimustele otsesõnu ei vastanud, kuid viitas ühelt poolt rahulolematusele luteri kiriku ridades, kus üks grupp vaimulikke paigutas esiplaanile poliitilised motiivid ja polnud riigi senise tegevusega rahul. See grupp soovis lepinguliste sidemete sisseseadmist riigiga ja ka Veidemann pidas seda võimalikuks stsenaariumiks. Teisena mainis ta 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse uuesti rakendamist ja vajadusel sellesse muudatuste sisseviimist. Ühe või teise stsenaariumi järgi oli just ususeadusandluse kiire ja eri osapooli rahuldav väljatöötamine talituse jaoks kõige suurem väljakutse.

Veidemann avaldas talituse juhatajana kirjas soovi viia talitus kultuuriministeeriumi koosseisust Vabariigi Valitsuse ja peaministri otsealluvusse.

Ta lausus talituse kultuuriministeeriumi juures tegutsemise kohta vaid kiidusõnu, sest üleminekuajal ja usuasjade voliniku aparaadi kaotamise järel aitas see riigi ja usuorganisatsioonide suhted ladusalt ja heatahtlikult SMA, 19-11. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Konsultatiivnõukogu protokollid kirikuvarade tagastamisest, Andra Veidemann Jüri Raidlale, 16.04.1991.

461

206

sisse seada. Valdkonna liigne esiletõstmine oleks võinud tunduda riigipoolse surve avaldamisena usuorganisatsioonidele. Ent arvestades seda, et usuorganisatsioonide tähtsus oli taasiseseisvumise käigus oluliselt suurenenud ja usuelu oli taas saanud ühiskonna loomulikuks osaks, vajas talitus otsekontakti valitsusega.

Kirjas tõi Veidemann ära ka talituse võimaliku ametikohtade koosseisu, kuhu lisaks juhatajale ja tema asetäitjale kuulusid ajaloo, kultuuri ja arhitektuurimälestiste alal töötav nõunik, kaks välisasjadega tegelevat ametnikku (selle töö oleks Veidemann hea meelega andnud välisministeeriumile) ning poole kohaga raamatupidaja, täiskohaga jurist ja täiskohaga sekretär. Kultuuriminister Lepo Sumera talituse üleviimist ei toetanud, kuid sellele vaatamata saatis Veidemann kirja peaministrile.462 See ambitsioonikas kava jäi siiski teostamata, küll aga jätkas usuasjade talitus usuorganisatsioonide tegevust reguleeriva raamseaduse aruteludega ja esitas 1991. aasta septembris ka põhiseaduse väljatöötamisega tegelevale põhiseaduslikule assambleele oma ettepanekud usuvabaduse ja usuelu korraldamise põhialustest põhiseaduses. Ettepanekus sätestati SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Arvamusi ja ettepanekuid Usuasjade Talituse staatuse ja enesekorralduse muutmise üle, 23.8.1991.

462

207

esiteks usuvabadus ja usuorganisatsioonidesse kuulumise vabadus, aga ka riigikiriku puudumine. Teiseks tegi talitus ettepaneku lisada põhiseadusse punkt, mis keelaks usutunnistusele viidates kodanikukohuse täitmise.

Samuti soovis usuasjade talitus põhiseaduses määrata, et suhted riigi ja usuorganisatsioonide vahel sätestatakse eriseaduse või vabatahtlike kahepoolsete lepingutega. Nii oli oma iseseisvust kinnitanud Eesti riigis 1991. aasta septembris usuorganisatsioonide ja riigi suhete korraldamiseks võimalikud kaks eri stsenaariumit, mis muidugi teineteist ei välistanud.463 Seaduse väljatöötamisega ei mindud edasi mitte laias ringis, vaid sellega hakkas tegelema töörühm, millesse kuulusid Jaan Kiivit, Andra Veidemann, Vootele Hansen, Albert Paltser, Ott Sandrak ja Tiit Sepp.

Hiljem liitus sellega ka õpetaja Avo Kiir.464 1991. aasta oktoobris koguneti

Lohusuus. Töörühm võttis ette 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse ja juhinduski põhijoontes sellest, ent erisusi suurte ja väikeste usuorganisatsioonide vahel seaduseelnõusse ei kirjutatud. Nii võeti tegelikult omaks hoopis 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduse põhimõte, et kõik usuorganisatsioonid on riigi silmis võrdsed.

Jõudnud eelnõuga ühele poole, saatis Veidemann seaduse 1991. aasta novembris kooskõlastuseks nii ministeeriumitesse kui ka kõikide usuühenduste juhatustele. Seaduseelnõu seletuskirjas rõhutati, et see reguleerib vaid 1993. AASTA KIRIK suhteid riigi ja usuorganisatsioonide vahel ega tegele organisatsioonide KOGUDUSTE SEA siseelu puudutavate küsimustega. Võrdlusena mainiti seletuskirjas 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadust. Tegelikult oli 1934. aasta seadus usuorganisatsioonide siseellu siiski sekkunud. Uus eelnõu usuorganisatsioonide sisemist toimimist aga tõepoolest ei korraldanud. See oligi olnud üks eelnõu eesmärke, püüda anda usuorganisatsioonide registreerimiseks ja tegutsemiseks raamseadus üleminekuajal, mil usuorganisatsioonid alles koostasid oma põhikirju. 1992. aasta juunis avaldati seaduseelnõu tekst tutvumiseks ka ajalehes Eesti Kirik. Veidemann rõhutas, et see ei tähenda eelnõu panemist avalikule arutelule, küll aga andis see võimaluse esitada parlamendis toimuvateks aruteludeks ettepanekuid.465 Seejärel jõudis see uuesti eri usuorganisatsioonide juhtideni ja siis selgus esmakordselt ka rahulolematus senise asjade käigu üle.

Ibid., Andra Veidemann Tõnu Antonile, 23.9.1991.

463

Kirikute ja koguduste seadusest. Eesti Kirik, nr 22, 2.6.1993, 2.

464

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes. 6.1.1992–4.12.1992, Andra Veidemanni selgitus ajalehele Eesti Kirik, dateerimata.

465

208

KUTE JA ADUS

Kõige teravamalt reageerisid luteri kiriku vaimulikud ja riigikogu saadikutest luteri kiriku pastorid. Illar Hallaste kordas ajalehes Eesti Kirik luteri kiriku esindajate suus juba varem kõlanud seisukohta, et luteri kirik võiks suhelda riigiga otse. Seetõttu kritiseeris Hallaste ka usuasjade talitust, öeldes, et riigibürokraatia vähendamine võiks alata just usuasjade talituse kaotamisest, mida ta nimetas usuasjade voliniku õigusjärglaseks.466 Peapiiskop Kuno Pajula ütles kirikukogul ette kantud aruandes, et suhted riigiga normaliseeruvad vaevaliselt, viidates, et riik pole luteri kiriku põhikirja registreerinud.467 Juba ainuüksi see oleks riigi ja kiriku viinud lähemale kahepoolse suhtluse sisseseadmiseks ja 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse alusel ideaaliks tõstetud avalik-õigusliku staatuse teostamisel. 1934. aasta seadus polnud tegelikult kõnelenud avalik-õigusliku staatuse andmisest, vaid selle andmise võimalusest, mis tegelikkuses kunagi ei teostunud. 1992. aasta mais oli ka Moskva patriarhaadi siinne piiskopkond esitanud taotluse Vabariigi Valitsuse ja piiskopkonna vahelise kokkuleppe sõlmimiseks, et Vabariigi Valitsus end Eesti õigeusu kirikuks nimetanud piiskopkonna tegevuse seadustaks. Ka see kokkulepe jäi

„Kristlikest põhimõtetest lähtuvat poliitikat saavad teha vaid kristlased”. Eesti Kirik, nr 24,4.6.1992, 7.

466

Peapiiskop Kuno Pajula aruanne. Eesti Kirik, nr 38, 17.9.1992, 2

467

209

210

sõlmimata.468 Samamoodi oli Eesti riik talitanud 1920. aastate alguses, kui nii luteri kui ka õigeusu kirikud tegutsesid kinnitamata põhikirjaga.

1992. aasta novembris külastasid luteri kiriku peapiiskop Kuno Pajula ja piiskop Einar Soone riigikogu valimiste järel uue valitsuse moodustanud peaminister Mart Laari ja mainisid ka talle soovi sõlmida riigiga kahepoolne leping, et avalike ülesannete täitmine toimuks riigi toel. Luteri kirik oli rahulolematu ka riigi senise rahastamismudeli suhtes, mis oli toimunud EKN-i vahendusel ja soovis, et riik toetaks kirikut otse ilma EKN-i vahenduseta.469 Häda põhjus oli osaliselt praktiline: luteri kirik oli olnud kõige usinam taastama kiriku töövaldkondi, mis tegelesid ühiskonna hädade likvideerimisega ja raskuste käes vaevlevate inimeste aitamisega ning ootas selleks riigilt abi. See sundis kirikut riigi poole pöörduma, et töövaldkondi ja selleks asutatud organisatsioone ülal pidada. Need oli loodud välismaiste partnerorganisatsioonide nõuannete ja sageli ka vahendite abil, innustatuna Eesti esimesest iseseisvusperioodist jäänud hägusast mälestusest. Toona olid töövaldkonnad 1930. aastate lõpuks toimivatena tööle hakanud, ent selleks oli läinud paarkümmend aastat aega.

1990. aastate alguses oldi aga endiselt üleminekuperioodis. Olukorras, kus riigieelarve olukord oli niikuinii väga kriitilises seisus ja valmisolek usuorganisatsioone kaasata polnud ka maailmavaateliselt parlamendis alati vastuvõetav, jätkas riik EKN-i vahendusel toetuse jagamist ja eraldi toetust luteri kirikule ei andnud.

Kõige põhjalikumalt võttis uue seaduseelnõu 1992. aasta detsembris ajalehes Eesti Kirik ette toonane Pärnu praost ja hilisem peapiiskop Andres Põder. Talle ei meeldinud ei seaduse väljatöötamise käik ehk usuorganisatsioonide juhtkondade vähene kaasamine ja töörühma liigne usaldamine ega ka eelnõu sisu. Enamik töörühma liikmetest kuulus küll luteri kirikusse, aga nagu eelnõu lõpptulemusestki näha, polnud soovinud luua eritasandilist usuorganisatsioonide süsteemi. Põder oli aga seda meelt, et suuremaid usuorganisatsioone tuleb kohelda teisiti kui väikesi, väites, et eelnõu „unustab täiesti ära mineviku, kultuurilised juured ja sotsiaalse õigluse“. Tema sõnul olid nõukogude võimu repressioonid ja kiriku väärkohtlemine, nagu ka luteri kiriku panus eestlaste iseseisvumise saavutamisel piisav põhjus, et seaduses teha vahet luteri kiriku ning uute ja väiksemate usuorganisatsioonide vahel.470 Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 128–129.

468

Riigi ja kiriku koostööst. Eesti Kirik, nr 47, 19.11.1992, 2.

469

Kirik ja riik – partnerid või vanelased? Eesti Kirik, nr 2, 13.1.1993, 5.

470

211

Seoses avalike ülesannete täitmisega tõstatusid luteri kirikus 1990. aastate alguses vaidlused avalike ülesannete täitmise korrast. Näiteks oli luteri kirik loonud Kriminaaltöö Keskuse, mis sõlmis kinnipidamisasutustega 1991. aastal koostöölepingu.

1992. aasta riigikogu valimistel kandideeris parlamenti koguni kaheksa vaimulikku, kes kõik kuulusid luteri kirikusse ja kellest Avo Kiir ERSP ja Kalev Raave valimisliidu „Kindel Kodu“ liikmena osutusid valimistel edukaks. Riigikogusse sai ka senine usuasjade talituse juhataja Andra Veidemann ja talituse juhtimise võttis seetõttu üle tema asetäitja Tiit Sepp. Sellega muudatused aga ei piirdunud, sest Vabariigi Valitsuse otsusega 22. detsembrist 1992 viidi usuasjade talitus 1993. aasta jaanuaris kultuuriministeeriumist üle siseministeeriumisse ajaloolise järjepidevuse põhjendusega: 1993. aastal võttis riigikogu vastu kirikute ja koguduste seaduse, mille kohaselt hakkas kirikute, koguduste ja koguduste liitude põhikirju registreerima siseministeerium, nagu ta tegi seda ka enne nõukogude okupatsiooni.

Usuasjade talituse juhatajana jätkas järgmistel aastatel Tiit Sepp. 1993. aasta jaanuaris asus kultuuriministeeriumis usuasjade talitusse tööle Ilmo Au. 1. veebruarist 1992 töötas talituse juristina ja 1994. aastast vanemjuristina Mari-Anne Heljas, sest Luule Vaga oli 1991. aasta oktoobris töö talituses lõpetanud.471 Referendina ja hiljem spetsialistina töötas 1993. aastast 1995. aastani Kaja Laasma. Pärast tema lahkumist võeti spetsialistina tööle toonane usuteaduskonna viimase kursuse üliõpilane Mare Mägi (Palgi), kes jõudis töötada ka nooremspetsialistina, enne kui ta 1996. aastal septembris töölt lahkus.472 Tema järel tuli esialgu nooremspetsialistina tööle Merike Jakobson.

Talitusena jätkati kuni 1996. aastani, mil senine struktuur muudeti.

1996. aasta novembris nimetati usuasjade talitus ümber usuasjade bürooks, mida asus direktorina juhtima Ilmo Au. Senine juhataja Tiit Sepp oli 1994. aastal siirdunud ministeeriumi asekantsleriks, aga jätkas kuni 1996. aastani ka usuasjade talituse juhatajana. Vastavalt ministeeriumisisesele juhtimiskorraldusele allus alates 1996. aastast usuasjade büroo talle.473 Büroona töötati siiski võrdlemisi lühikest aega, sest 1997. aastal toimus järjekordne ümber SMA, 23. Kirjavahetus kirikute ja nende allasutustega, 12.2.1993–11.11.1993, Tiit Sepa teadaanne, 3.3.1993.

471

SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Tiit Sepp Kalle Kasemaale, 23.10.1995.

472

SMA, 6. Rahvastikuosakond, 6.1. Usuasjade büroo, 6.1-3 Kirjavahetus koguduste liitude ja nende allasutustega, lk 5. Teatis Eestis tegutsevatele usulistele ühendustele, 20.01.1997.

473

212

nimetamine ja büroost sai osakond. Sellisena tegutseb see praeguseni. Alates viimasest struktuurimuudatusest on osakonda juhtinud Ilmo Au.474 1996. aasta lõpus lahkus töölt jurist Mari-Anne Heljas, aga osakond ei jäänud kaheliikmeliseks, vaid 1997. aastal asus peale juhataja Ilmo Aule ning vanemspetsialistina ja seejärel vanemreferendina töötavale Merike Jakobsonile juhtivreferendina tööle Hanno Vimberg. Tema lahkumise järel 1998. aastal tuli osakonda Ringo Ringvee, kes töötab alates 2005. aastast nõunikuna. 2004. aasta mais lahkus teenistusest Merike Jakobson ja sellest ajast alates töötab osakond kaheliikmelisena.475

1991. aastal usuasjade talituse eestvedamisel alanud usuelu raamseaduse väljatöö1993. AASTA tamine, mille tulemusena oli 1992. aasta KIRIKUTE juunis jõudnud avalikkuse ette eelnõu JA KOGUDUSTE esimene versioon, lõppes 1993. aasta mais SEADUS kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmisega riigikogus. Riigikogus toimunud arutelu oli võrdlemisi lühike ja seaduse suhtes heatahtlik, nii et olulist kriitikat eelnõule ei tehtud. Eelnõu esitasid menetlusse Vootele Hansen ja Avo Kiir, kellest esimene pikemat aega ja teine lühemat aega oli olnud seotud ka selle väljatöötamisega.

Eelnõu oli esimesel lugemisel 8. aprillil 1993. aastal. Vootele Hansen visandas oma ettekandes seaduseelnõu põhipunktid, keskendudes põhjalikumalt raamseaduse väljatöötamise ajaloole ja üksikisiku usuvabaduse tagamisele, millele oli eelnõus pühendatud terve peatükk.476 Sellisena oli see võrreldes Eesti esimese iseseisvusaja usuelu reguleerivate raamseadustega uudne, sest sedavõrd põhjalikult polnud raamseaduses varem üksikisiku usuvabaduse teemat käsitletud. 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduses olid usuvabadust puudutavad paragrahvid mahutatud kiriku või usuühingute liikmeid puudutava paragrahvi alla, kus sätestati inimeste õigus vabalt usuorganisatsioonist lahkuda ja määrati kindlaks ka alaealiste kuulumist puudutav regulatsioon.477 Ibid., Usuasjade osakonna juhataja kt Ilmo Au EAÕK Mõnisti-Ritsiku Ristija Johannese kogudusele, 05.09.1997.

474

E-kiri Liivi Leomarilt, 22.8.2018.

475

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199304081000#PKP-1900000516

476

Riigi Teataja, nr 107, 21.12.1934, 1824–1825. Kirikute ja usuühingute seadus.

477

213

Seaduse esimeses peatükis selgitati lahti seaduse eesmärk ja määrati kindlaks seaduses kasutatavad mõisted. Üldsätetele järgnes üksikisiku usuvabaduse täpsem lahti kirjutamine (2. peatükk), seejärel kiriku, koguduse ja koguduste liidu õiguslike aluste selgitamine (3. peatükk), st registreerimisele ja usuorganisatsioonidele seatud nõuete esitamine ning viimaks kiriku ja koguduste liidu vara puudutav peatükk (4. peatükk).

Riigi õigus usuorganisatsioonide siseasjadesse sekkuda viidi miinimumini. Küll aga andis seadus usuorganisatsiooni täisealisele liikmele õiguse pärida aru ja saada teavet oma kiriku, koguduse või koguduste liidu tegevuse kohta ja osaleda usuorganisatsiooni juhatuse ja ametiisikute valimisel, andes usuorganisatsioonile õiguse seada vanusepiiri ka kõrgemale (§ 8).

Igale inimesele anti õigus usuorganisatsioonist lahkuda (§ 9). Regulaarseid aruandeid pidi usuorganisatsioon koostama üksnes maksuametile, kes küsis seaduse kehtestamise järel siseministeeriumilt informatsiooni usuorganisatsioonide registriandmete kohta.478 Põgusalt mainis Vootele Hansen oma sõnavõtus ka usuorganisatsioonide registreerimisküsimusi, kirjeldades usumaastikul seni valitsenud segadust.479 Uue korra kohaselt seati siseministeeriumi juures sisse Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude register ehk lühidalt kirikuregister. Ministeerium väljastas registreerimise järel usuorganisatsioonile tunnistuse. Selline registreerimiskord oli kehtinud Eestis ka enne nõukogude okupatsiooni.

Kirikud, kogudused ja koguduste liidud olid seaduse kohaselt juriidilised isikud, kes eraõiguslike organisatsioonidena moodustasid mittetulundusühingute eriliigi.480 Koguduste registreerimisel, mis kuulusid kirikusse või koguduste liitu, esitas avalduse põhikirja registreerimiseks kiriku või koguduste liidu juhatus (§ 11).

Kiriku, koguduse või koguduste liidu nimi pidi seaduse kohaselt olema eristatav teiste Eestis registreeritud kirikute, koguduste ja koguduste liitude nimedest (§ 13). Vaimulikele seatud tingimused määras usuorganisatsioon ise, riik omalt poolt andis õiguse kutsuda tavapärases seaduslikus korras tööle ka välismaalastest vaimulikke. Seadus tagas usuorganisatsioonidele ka teenistusriide kandmise kaitse, keelates selle kandmise isikutele, kellele usuorganisatsioon selleks luba polnud andnud (§ 16).

SMA, 23. Kirjavahetus kirikutega janende allasutustega, 29.1.1993–31.10.1994, Harju Maakonna maksuamet Eesti Vabariigi Siseministeeriumile, 13.4.1994.

478

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199304081000#PKP-1900000516

479

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 104.

480

214

Nii nagu Eesti 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduses, sätestati ka 1993. aasta seaduses, et kiriku, koguduse ja koguduste liidu juhatus peab asuma Eestis, ent vahet tehti juhatuse ja organisatsiooni vaimuliku keskuse vahel. Viimane võis asuda ka väljaspool Eestit (§ 15). Eraldi märgiti rooma-katoliku kiriku tegutsemine välislepingu alusel, mida aga tolleks hetkeks polnud veel sõlmitud (§ 19). Selle kohta tõstatus eelnõu esimesel lugemisel ka küsimus, kui Mati Hint päris aru, kas see võib tähendada ka katoliku kirikule eriõiguste andmist. Teise lugemise käigus tehti ettepanek see säte eelnõust välja jätta. Vootele Hansen asus seisukohal, et Püha Tool ei erine teistest Eestis registreeritavatest usuorganisatsioonidest, kuid kiriku struktuuri ja Vatikaniga suhete reguleerimise tõttu oli selle lisamine seadusesse siiski oluline.

Nii nagu uus mõistete tõlgendus piiras ühelt poolt kiriku mõistet, mis pidi seaduse kohaselt olema kristlik organisatsioon ja vastama konkreetsetele tingimustele, avardas see teiselt poolt koguduse mõistet, mida kasutati nii kiriku koguduste kui ka lihtsalt ühte usku tunnistavate füüsilisest isikust isikute ühenduse kohta. Selle alla mahtusid ka kõikide mittekristlike usundite organisatsioonid. See tekitas aga juba seaduse menetlemise ajal ja järelgi küsimusi.

Sama oluline on tähele panna mõiste usuühing tähendust. Seadus käsitles usuühingutena kodanike vabatahtlikke ühendusi, mille tegevust sätestab kodanike ühenduste seadus (§ 3). Seaduses jäeti defineerimata kloostri mõiste. Samal ajal andis seadus usuorganisatsioonidele oma nimes ja põhikirjas kasutatud mõisted ise määratleda (§ 13). Niisiis määras seadus mõisted küll kindlaks, kuid nende tegelikuks rakendamiseks sundus puudus, küll aga piirasid mõistete definitsioonid nende tingimusteta kasutamist organisatsioonide poolt, et kes seaduses sätestatud tingimustele ei vastanud.

Riigikogu saadik Avo Kiir ja siseminister Lagle Parek rõhutasid seaduse vastuvõtmise tähtsust kristlike kirikute nõukogudeaegse pika kannatuseaja lõpetamise seisukohast. Seadus korrastas usulise maastiku ja lõpetas hajutatud registreerimise omavalitsuste juures. Ent veelgi tähtsamana tõid nii Parek kui ka Kiir esile uue seadusega omaks võetava vaimse dimensiooni. Pareki sõnul aitas see Eesti uuesti vaimselt üles ehitada. Toonasele ajale iseloomulik oli seegi, et neis sõnavõttudes ei kõlanud kriitika vaid nõukogude aja vaimse laostumise suhtes, vaid samamoodi ka Eestisse üleminekuajal jõudnud uute usuliikumiste suhtes.481 Nii otsisid Parek ja http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199305201000#PKP-1900000660

481

215

Kiir seadusega selgust mitte üksnes registreerimisküsimuses, vaid nägid seaduses ka vaimset kompassi, mis aitas eristada usulist sünkretismi n-ö traditsioonilistest uskkondadest.

1993. aastal jõustunud Maamaksuseaduse § 4 vabastas usulise ühendusena registreeritud juriidilised isikud maamaksust nende omandis oleva pühakoja aluselt maalt.482

Riigi Teataja, 1993, 24, 428, Maamaksuseadus.

482

216

217

218

219

220

221

222

1993. aasta alguses hakkas usuasjade osakond tegelema eeltööUSUORGANISATSIOONIDE dega, et koostada register, mis REGISTREERIMINE sisaldaks informatsiooni kõikide JA KIRIKUTÜLI Eestis registreeritud usuorganisatÕIGEUSU KIRIKUS sioonide kohta. Selleks pöörduti maavalitsuste ja linnade pole, sest sageli olid kogudused toona registreeritud kohaliku omavalitsuse juures.483 Seadusega pandi kohustus usuorganisatsioonidel oma põhikirjad 15. detsembriks 1993 registreerida siseministeeriumis peetavas kirikute ja koguduste registris.

Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise järjel tekkis ühiskonnas mitmesuguseid pingeid, mis puudutasid omandiküsimusi, mh seda, kes on tagastatava vara õigusjärgne omanik. Need küsimused kerkisid üles ka kirikute ja teiste usuorganisatsioonidega seoses. Nii näiteks tegutses Eestis 1940. aastani autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK), mis kuulus Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni.

Kui Eesti oli okupeeritud ja liidetud Nõukogude Liiduga, otsustas Moskva SMA, 23. Kirjavahetus kirikute ja nende allasutustega, 12.2.1993–11.11.1993, Lagle Parek Rein Kasele, 15.4.1993.

483

223

patriarhaat lõpetada ka EAÕK seosed Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga. Hoolimata järgnevatest sündmustest jätkus EAÕK tegevust paguluses, kuhu oli 1944. aastal Punaarmee eest Eestist lahkunud EAÕK metropoliit Aleksander, kes kutsus paguluses EAÕK 1935. aastal kinnitatud põhimääruse alusel kokku sinodi, mis jätkas kiriku põhikirjalist tegevust.

1945. aasta märtsis viidi Eesti NSV-s täide Moskva patriarhaadi sinodi 1944. aasta detsembrikuine otsus EAÕKi eksistents täielikult lõpetada.

EAÕK sinod ehk kirikuvalitsus likvideeriti, eirates EAÕK sisekorda, ning Eesti NSV territooriumil asunud õigeusu kogudustest moodustati Vene Õigeusu Kiriku piiskopkond ja määrati ametisse Eesti ja Tallinna piiskopkonna nõukogu. Teisisõnu sai seni autonoomsena tegutsenud kirikust Moskva patriarhaadi otsusega Vene Õigeusu Kiriku kohalik piiskopkond.484 Sellisena tegutses õigeusu kirik ka taasiseseisvunud Eesti algusaastatel.

Peale omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist registreeris piiskopkonna valitsus juriidilise isikuna ning soovis Eesti kohtusüsteemilt enda tunnustamist EAÕK õigusjärglasena. 1992. aastal tegigi Tallinna linnakohus sellekohase otsuse.

1992. aasta augustis saatis siseministeeriumi usuasjade talitus Eesti Vabariigi ülemkohtule kirja palvega see otsus üle vaadata. Usuasjade talitus Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 36.

484

224

märkis, et tegemist on Vene Õigeusu Kiriku Tallinna piiskopkonnaga ja kirikusiseste õigusaktide kohaselt käsutas siinset vara mitte metropoliit ega sinod, vaid Vene Õigeusu Kiriku patriarh ja selle püha sinod. Usuasjade talituse juhataja ütles, et kohtul polnud otsuse langetamiseks piisavalt tõendeid.485 11. augustil 1993. aastal registreeris siseministeerium õigusjärgluse alusel Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku põhikirja. Järgmisel kuul tunnistas Tallinna linnakohus EAÕK varade õigusjärgseks omanikuks ja kirik hakkas varasid tagasi taotlema. Moskva patriarhaadi piiskopkonna piiskop Kornelius kinnitas 4. oktoobril 1993. aastal peetud koosolekul, et ka piiskopkond juhindub EAÕK-i 1935. aasta põhikirjast ja et just Moskva patriarhaadile alluva organisatsiooni tegevus Eestis on olnud järjepidev. Seetõttu esitas Kornelius oktoobri lõpus taotluse registreerida enda juhitud organisatsioon EAÕK 1935. aasta põhimääruse alusel.486 Kornelius hoiatas, et teise kiriku registreerimisega toetab riik kirikulõhe tekkimist ja sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed.

Korneliusele 1993. aasta novembri lõpus saadetud vastuses andis usuasjade talituse juhataja teada, et neil pole kahjuks võimalik tema taotluse alusel põhikirja registreerida, sest see oli vastuolus kirikute ja koguduste seadusega, mille § 13 sätestas, et kiriku, koguduse või koguduste liidu nimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis registreeritud kirikutest, kogudustest või koguduste liitudest. Seetõttu polnud võimalik Vene Õigeusu Kiriku Tallinna Piiskopkonda registreerida ümber Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuks, sest VÕK piiskopkond polnud kunagi omanud põhikirja, mis oleks olnud registreeritud okupatsioonieelses Eesti Vabariigis. Kogu oma tegutsemise aja oli piiskopkond juhindunud Vene Õigeusu Kiriku sisekorrast ja kirikut juhtiv sinod oli asunud Moskvas. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku põhikirjaline tegevus, mis oli 1993. aasta augustis siseministeeriumis registreeritud, oli olnud järjepidev.487 Alates 1990. aastate keskpaigast üritas Kornelius ära kasutada muutlikke poliitilisi olusid ja proovis ministrite vahetumisel järjekindlalt õigusjärglusele apelleerides oma struktuuri registreerida, pidades senist mitte registreerimist usuasjade talituse vägikaikaveoks tema juhitud piiskopkonna suhtes.

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes. 6.1.1992–4.12.1992, Andra Veidemann Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehele, 27.8.1992.

485

SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Avaldus Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Usuasjade Talitusele, 29.19.1993.

486

Tiit Sepp härra Korneliusele, 25.11.1993.

487

225

Metropoliit Kornelius & Patriarh Kirill

Seetõttu pöördus Kornelius 1994. aastal ka kohtu poole ja esitas kaebuse usuasjade talituse ja selle juhataja Tiit Sepa vastu sooviga, et kohus tühistaks talituse otsuse jätta tema juhitud kiriklik struktuur registreerimata Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuna. Tallinna ringkonnakohus otsustas 1994. aasta oktoobris jätta Korneliuse kaebuse rahuldamata. Riigikohtu loakogu kaebust aga menetlusse ei võtnud ja nii jäigi usuasjade talituse otsus Moskva patriarhaadi kiriklikku struktuuri mitteregistreerimisest jõusse.488 Et asjasse ei tulnud lahendust, otsis Moskva patriarhaat 1994. aastal lepitust Konstantinoopoli patriarhaadi, riigikogu esimehe ja õiguskantsleri vahendusel, samal ajal hakkasid Moskvast Eesti riigi kohta kõlama süüdistused Vene rahvusest õigeusklike diskrimineerimises. 1995. aastal pöördus Kornelius OSCE inimõiguste ülemkomissari ja välisriikide diplomaatide poole, peagi järgnesid ka piketid ja kaks ristikäiku kiriku kaitseks Aleksander Nevski katedraalist piiskopkonna valitsuseni. Mõlemad ristikäigud möödusid ühtlasi siseministeeriumi ja Venemaa saatkonna hoonetest Pikal tänaval Tallinnas. Venemaa välisministeerium hoiatas Vene-Eesti suhete halvenemise eest. Samas oli juba 1994. aastal Eestit külastanud Kirikute Maailmanõukogu komisjon õigeusklike diskrimineerimise süüdistused

SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Märt Rask Peapiiskop Korneliusele, 29.12.1995.

488

226

ümber lükanud.489 Sellest hoolimata levitati kuuldusi, nagu sooviksid Eesti võimud Moskva patriarhaadile alluvaid kogudusi sulgeda. Patriarh Aleksius pöördus teiste hulgas ka Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni poole ja palus, et ta avaldaks Eesti võimudele olukorra lahendamiseks survet. Sellega kaasnes ähvardus, et olukord võib väljuda kontrolli alt ning lõppeda sellega, et vaimulikud aetakse oma kirikutest välja ja kiriku liikmed sunnitakse riigist lahkuma.490 1996. aastal saabus konfliktis murdepunkt, kui veebruaris otsustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos taastada 1923. aastal Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule antud tomos’e autonoomia kohta. See paiskas kaks patriarhaati üleilmsesse kriisi, sest Moskva patriarhaat otsustas katkestada kahe kiriku vahelise armulauaosaduse.

1996. aastal pöördus Vene Föderatsiooni president Boris Jeltsin Lennart Meri poole ja tundis õigeusu kirikus toimuva kontekstis muret vene vähemuse õiguste üle Eestis. Lennart Meri vastas talle nii, nagu Eesti võimud olid vastanud varem, öeldes, et küsimust ei tohiks politiseerida ja las kogudused isekeskis leiavad olukorrale lahenduse. Samal aastal oli see teema tõstatunud ka ÜRO peaassambleel, kuid ka seal selgitasid Eesti Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 138–139.

489

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 142.

490

227

diplomaadid, et nemad pole usulisse vaidlusesse sekkunud, ega õigeusu kirikute vahelist tüli algatanud.491 2002. aastaks oli Kornelius nõus õigusjärgluse nõudmisest loobuma nii et 12. aprillil registreeriti kirikuregistris uue juriidilise isiku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku põhikiri. Omandireformiga tagastava vara probleemid lahendati kavatsuste protokollidega Vabariigi Valitsuse ja EAÕK ning Vabariigi Valitsuse ja MPEÕK vahel. Valitsuse ja EAÕK vaheline kavatsuste protokoll sätestas, et kirik loobub kaheksateistkümne MPEÕK koguduste kasutuses olevate hoonete osas tagastamise nõudeõiguse teostamisest riigi kasuks tingimusel, et need jäävad riigi omandisse.

Riik andis need hooned hoonestusõiguse seadmisega MPEÕK kogudustele 50 aastaks.

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 143–145.

491

228

1995. aastal detsembris vastu võetud ja 1996. aastast jõustunud Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 lg 1 kohaselt kuulub siseministeeriumi valitsemisalasse kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamine.492 Osakonna tööülesan-

SISEMINISTEERIUMI USUASJADE OSAKONNA TÖÖ JA ARUTELUD UUE KIRIKUTE JA KOGUDUSTE SEADUSE ÜLE 1990. AASTATEL JA 2000. AASTATE ALGUSES

ded sätestati osakonna põhimääruses, mis vaatamata struktuurimuutustele püsis 1990. aastatel võrdlemisi muutumatuna. 1999. aasta osakonna aruandes mainis Ilmo Au, et tulenevalt osakonna põhimäärusest moodustavad kaaluka osa igapäevasest tegevusest töökohtumised usuliste ühenduste esindajatega.

Osakonna töö põhikoormus on sõltunud ka seadusandja tegevusest ja seadusandluse väljatöötamisest. Alates 1993. aastast kuni 2002. aasta kirikute ja koguduste seaduse jõustumiseni pidas siseministeerium kirikuregistrit. Registripidajana oli osakonna ülesandeks registritõendite väljastamine. Osakond väljastas tõendeid ka maksuametile, et usuline ühendus on siseministeeriumis registreeritud ning kooskõlastas usuliste ühendustega seotud elamislubade taotlusi.

Ususeadusandluse väljatöötamine ja õigusaktide ettevalmistamine ning kooskõlastamine, Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskomisjoni materjalide ettevalmistamine ja komisjoni töös osalemine, järjepidev kirikute, koguduste ja koguduste liitude registri korrastamine, õigeusu kirikuga seotud küsimused – need on tegevused, mis võtsid suure osa osakonna töötajate ajast 1990. aastatel. Samuti on osakonna töötajad tutvustanud avalikkusele Eesti riigi religioonipoliitika ja Eesti usulist olukorda. Ka on usuasjade osakond osalenud riikliku usundiõpetuse aineolümpiaadi organiseerimises ja selle läbiviimist toetanud. 2001. aastal avaldasid osakonna töötajad Ilmo Au ja Ringo Ringvee ülevaateraamatu “Kirikud ja kogudused Eestis” ning ja 2007. aastal teose “Usulised ühendused Eestis”.

Kui veel 1990. aastate alguses vahendas usuasjade talitus rahandusministeeriumile ja mõnel korral ka Vabariigi Valitsusele usuliste ühenduste taotlusi remondi, kindlustamise ja signalisatsioonide paigaldamise kulude katmiseks, siis alates 1994. aastast läks kultuurimälestiste valdkond

https://www.riigiteataja.ee/akt/111062013007

492

229

Muinsuskaitseameti kätte.493 See ei tähenda sugugi seda, et usuasjade osakond oleks sellest teemast täiesti kõrvale jäänud, sest osakonna töötajad on osalenud nii selle valdkonna seadusandluse väljatöötamisel kui ka usuorganisatsioone puudutavate toetusi eraldavate komisjonide töös.

Koostöös Muinsuskaitseametiga viiakse läbi kirikuvara (kirikuhooned, kirikutekstiilid jm) säilitamise teabepäevi.494 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus kandis üleminekuaja pitserit ja pidi tagama, et toonane turbulentne usuline elu saaks registreerimise kaudu korrastatud ning kehtestatud saaksid usuorganisatsioonide ja riigi suhete põhiprintsiibid. Et ka usuorganisatsioonide sees olid ümberkorraldused alles käimas, ei soovinud riik liiga üksikasjaliku reguleerimise teed minna.

Nii sai 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus üsna lihtne ja lühike.

Usuorganisatsioonide mittetulundusühingutena käsitlemise teema tõstatus vahetult pärast kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmist 1993. aasta mais. 1994. aasta märtsis võttis riigikogu vastu mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse. Selles arvati mittetulundusühingute hulka ka usuühingud. Nende tegevuse määratlemiseks kasutati nõukogude ajast pärit tuntud mõistet „usukultuse teenimine“ (§ 2). Seaduses märgiti, et SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Tiit Sepp Meelis Paavelile, 20.2.1995.

493

https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/kirikute-vara-hooldamise-teabepaevad

494

230

usuühingud registreerivad oma põhikirja siseministeeriumis (§ 10).495 Usuühingute määratlemisel kasutati kirikute ja koguduste seaduse definitsiooni, ehk teisisõnu oli tegemist organisatsiooniga, mis vaid osaliselt vastasid koguduse, kiriku või koguduste liidu tunnustele ning mille tegevust ei reguleerinud seetõttu kirikute ja koguduste seadus. See tähendas näiteks iseseisvatena registreeritud misjonitööga ja heategevusega tegelevaid organisatsioone. Seetõttu oli mõistetav, et nende puhul pidigi kehtima teisi mittetulundusühinguid puudutav seadus.

Mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse vastuvõtmise järel valmistas esialgu probleeme seadusesse kirjutatud põhimõte, et usuühingu liikmeks ei või olla juriidiline isik. Samal ajal andis kirikute ja koguduste seaduse § 18 ette juriidilistele isikutele õiguse olla rahvuslike ja rahvusvaheliste kiriklike, religioossete, heategevus- või haridusorganisatsioonide asutajaliikmeks või liikmeks. Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli soovitas viia kaks seadus omavahel kooskõlla, et vastuolu kaoks, muutes mittetulundusühingute ja nende liitude seadust selliselt, et see lubaks usuühingute liikmeteks olla ka juriidilistel isikutel. Näiteks võis usuühinguna registreeritud kirikliku heategevusorganisatsiooni liikmeskonnas olla ka mõni kirik.496 1995. aastal valmistas justiitsministeerium ette uut mittetulundusühingute seadust ja sellega seoses sooviti põhimõtteliselt muuta ka senist usuorganisatsioonide registreerimise korda, andes selle siseministeeriumi käest kohtute kätte. Sellega oleks usuorganisatsioonid võrdsustatud mittetulundusühingutega. Usuasjade talitust häiris, et justiitsministeerium polnud seaduse väljatöötamisel küsinud usuorganisatsioonide arvamust.

Seetõttu pöördus talitus ise kõigi suuremate usuorganisatsioonide poole ja palus avaldada uue seaduseelnõu kohta oma seisukoht. See oli eitav.

Usuorganisatsioonid tajusid, et nad on oma missiooni. õpetuse ja ülesehituse poolest teistest mittetulundusühingutest erinevad ja seetõttu ei tohiks neid teiste organisatsioonidega samadel põhimõtetel mõõta. Samad argumendid olid kõlanud 1925. aastal, mil vastu võetud usuühingute ja nende liitude seadusega olid usuorganisatsioonidest saanud põhimõtteliselt samasugused seltsid nagu ükskõik millised kultuuri-, haridus- või põllumajandusseltsid või ühingud.

Spetsiifilise probleemina tõstatus koguduste registreerimisküsimus https://www.riigiteataja.ee/akt/28659

495

SMA, 23. Kirjavahetus kirikutega ja nende allasutustega, 29.1.1993–31.10.1994, Eerik-Juhan Truuväli Tiit Sepale, 26.5.1994.

496

231

lahus keskorganisatsioonidest, mida 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus polnud võimaldanud, aga uus eelnõu lubas. Sellega kaasnes kartus, et kirikute registri kadumise tõttu võivad ühe ja sama nime all registreerida end mitu kirikut või kogudust.497 1996. aasta veebruaris võttis riigikogu uue mittetulundusühingute seaduse vastu, kuid president Lennart Meri jättis selle allkirjastamata ning saatis parlamenti tagasi. Riigikogu võttis aprillis seaduse muutmata kujul uuesti vastu, mistõttu ei jäänud presidendil põhiseaduse kohaselt üle muud, kui pöörduda riigikohtusse, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium annaks tema seisukohtadele õigusliku hinnangu. Üks põhjus, miks president seaduse kinnitamata jättis, oli § 16 sätestatud õigus “muu organi otsuse täitmata jätmisel” ka näiteks riigiorganitel sekkuda mittetulundusühingute tegevusse ja liige mittetulundusühingust välja heita. President seisukohal, et kehtestatud piirang moonutab mittetulundusühingute, sealhulgas usuühingute liikmete õiguste ja vabaduste olemust, ning on demokraatlikule ühiskonnale mittevajalik ning vastuolus põhiseaduse §-dega 11 ja 40. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nõustus presidendi seisukohaga ja otsustas tunnistada seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.498 Riigikohtu otsuse tagajärjel tegi valitsus maikuu lõpus siseministeeriumile ülesandeks töötada välja uus kirikute ja koguduste seadus.

Juuni alguses võttis riigikogu mittetulundusühingute seaduse muudetud sisuga uuesti vastu, määrates, et liikme võib mittetulundusühingust põhikirjas sätestatust sõltumata välja arvata põhikirjasätete täitmata jätmise või ühingu olulisel määral kahjustamise tõttu (§ 16 lg 2). Kirikute, koguduste ja koguduste liitude registreerimine säilis endisel kujul ja register jäi siseministeeriumi juurde. Registrit mainitakse seaduses üks kord, seda seoses organisatsioonide uuesti registreerimisega. Seadus nägi ette mittetulundusühingute registreerimise tähtaja ja sätestas, et siseministeeriumis peetavasse Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidilistele isikutele ei laiene teistele ühingutele seatud ümber registreerimise tähtaeg ning need juriidilised isikud kantakse registrisse kirikute ja koguduste seaduses ettenähtud tähtajal ja korras (§ 95).499 SMA, 24. Kirjavahetus koguduste liitudega ja nende allasutustega, Henn Tosso Edgar Savisaarele ja Paul Varulile, 27.4.1995; 11. Usuasjade Talitus. 11-1. Kirjavahetus usuühingutega, 8.1.1996–9.8.1996, Mittetulundusühingute seadus 50 SE II eelnõu. Eesti EKB Liidu ettepanekud, 16.2.1996.

497

https://www.riigiteataja.ee/akt/13011902

498

https://www.riigiteataja.ee/akt/693592

499

232

1996. aasta augustis saadeti siseministeeriumi usuasjade osakonnast kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise töörühmale küsimus, kas valida edasiseks tööversiooniks eelnõu, millega kuulutatakse üldnormiks mittetulundusühingute seadus ning erinormiks kirikute ja koguduste seadus. Selle kohaselt pidi kirikute register saama üheks osaks mittetulundusühingute registrist. Teise variandi kohaselt oli kirikute register iseseisev register äriregistri ja mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kõrval.500 1996. aasta septembris toimunud töörühma koosolekul otsustati viimase variandi kasuks. 1996. aasta novembris esitas siseminister Märt Rask seaduseelnõu valitsusele.501 Eelnõusse oli lisatud üks oluline põhimõte, mis tõotas senist usuorganisatsioonide ja riigi vahekorda põhjalikult muuta – selleks oli õigus anda usulistele ühendustele avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus. Nii oli jõutud taas vana tuttava põhimõtte juurde tagasi, sest mäletatavasti oli sel teemal pead murtud juba 1930. aastatel ja 1990. aastate alguseski. Eelnõus oli ka teisi pisikesi muudatusi, nii oli kolme koguduse asemel vaja 12 kogudust, et registreerida koguduste liitu. Sama kehtis ka kiriku kohta, mille registreerimiseks enne koguduste arvu puudutavaid nõudeid ei eksisteerinud. Kuna põhimõte anda usuorganisatsioonidele avalik-õigusliku staatuse oli eelnõus sees, jäi selle edasine menetlemine toppama. Selle põhimõtte kohta esitas protesti ka EKN.502 Nii jõudis eelnõu esmakordselt riigikogusse alles 1998. aastal ja et seda ei jõutud enne uusi valimisi 1999. aasta märtsis vastu võtta, kutsuti see riigikogu volituste lõppemisel menetlusest tagasi.503 Uue kirikute ja koguduste seaduse seaduse eelnõu seletuskirjas mainiti selle väljatöötamise vajadusena soovi arvestada uusi õigusakte, alustades tsiviilseadustikust ja mittetulundusühingute seadusest ning lõpetades äriseadustikuga ja neis õigusaktides kehtestatud põhimõtteid. Ent sama oluline oli soov viia usuorganisatsioonide register siseministeeriumist kohtu alluvusse. Juba 1998. aastal riigikogusse jõudnud eelnõus oli kindlaks määratud, et register säilitatakse tervikuna. Seaduses kasutatud termineid kirik, kogudus, koguduste liit kõrvale lisati seaduseelnõusse termin klooster ja juhiti tähelepanu, et usuorganisatsioonide nimedes peavad SMA, 11. Usuasjade Talitus. 11-3. Kirjavahetus koguduste liitude ja nende allaastustega, Ilmo Au “Kirikute ja koguduste seaduse” muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise töörühma liikmetele, 28.8.1996.

500

SMA, 11. Usuasjade Talitus. 11-3. Kirjavahetus koguduste liitude ja nende allaastustega, Märt Rask Uno Veeringule, 26.11.1996.

501

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 294.

502

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199811111400#PKP-1900005410

503

233

olema seaduses esitatud terminid. 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus oli mäletatavasti andnud usuorganisatsioonidele võimaluse kasutada oma nimes ka seadusest erinevaid mõisteid.504 Järgmise riigikogu koosseisus tõstatus kirikute ja koguduste seaduse menetlemisega taas küsimus, kas mõnele kirikule peaks võimaldama avalik-õiguslikku juriidilise isiku staatust või mitte. See päädis 1999. aastal oktoobris ja novembris kogunenud kirikute ja koguduste seaduse väljatöötamise töörühma koosolekul siseminister Tarmo Loodusele tehtud ettepanekutega viia avalik-õigusliku staatuse küsimus poliitilise otsuse tegemiseks Vabariigi Valitsusse.

Selleks esitati ministrile kolm varianti, mille vahel minister pidi valima. Esiteks oli ettepanek esitada seadus menetlusse kehtival kujul, ehk määrata kõik usulised ühendused eraõiguslike juriidiliste isikutena ja avalik-õigusliku juriidilise isiku mõistet seaduses mitte kasutada. Teiseks esitas töörühm ettepaneku sätestada eelnõus õigus kõigile usulistele ühendustele taotleda avalik-õiguslikku staatust. Kolmandaks esitati ministrile ettepanek sätestada seaduses, et avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse saavad kaks kirikut. Nii oli see põhimõte olnud kirjas ka 1998. aastal Vabariigi Valitsuse istungil arutusel olnud eelnõus ja võimalusena mäletatavasti ka 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduses. Töörühmas tehti kolme variandi vahel hääletus, mis näitas ilmekalt jõuvahekordi: 8 liiget toetasid senise eelnõu esitamist, 11 liiget teist varianti, millega anti õigus kõigile ühendustele taotleda avalik-õiguslikku staatust ja 3 liiget viimast varianti, mis andis selle õiguse vaid kahele kirikule.

Arvamust küsiti ka usuorganisatsioonidelt. Enamik neist ei pooldanud varianti luua seadusesse võimalus anda usulistele ühendustele avalik-õiguslik staatus. Näiteks Eesti Kristlik Nelipühi Kirik teatas vastuses siseministeeriumile, et nad ei toeta osadele kirikutele avalik-õigusliku staatuse andmist ega pea ennesõjaaegsetele seadustele toetumist üldse õigeks, sest eri kirikute ja koguduste mõju ühiskonnas polnud enam endine.505 Just Eesti usuline olukord oligi peapõhjus, millele viitasid ka mitmed teised siinsed usuorganisatsioonide esindajad, et avalik-õiguslikkuse põhimõttest loobuda.

Evangeeliumi kristlased ja baptistid rõhutasid, et EKN vahendusel on SMA, 6. Rahvastikuosakond, 6.1. Usuasjade büroo, 6. 1–2. Kirjavahetus kirikutega ja nende allastutustega, 29.10.1997–31.12.1997, Kirikute ja koguduste seaduse seletuskiri, dateerimata.

504

SMA, 6. Usuasjade osakond. 6-1. Kirjavahetus usuühingutega, 22.1.1999–28.12.1999, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku seisukohad „Kirikute ja koguduste seaduse“ eelnõu osas, 20.10.1999.

505

234

usuorganisatsioonide vahel kujunenud hea koostöö ja seda peaks hoidma ning seda koostöövormi saab kõige paremaks pidada ka riigiga suhtlemisel.506 1999. aastal märgiti siseministeeriumi aastaraamatus, et Eesti usuline olukord erineb mitme naaberriigi omast, sest Eesti ususeadusandlus Eestis on liberaalne ja demokraatlik. Samuti polnud Eestis kirikut, mis võinuks taotleda endale eristaatust, kuna kõikide kirikute liikmeskond oli võrdlemisi väike.507 2000. aasta jaanuaris jõudis kirikute ja koguduste seaduse eelnõu Vabariigi Valitsusse, kus otsustati toetada töörühma koosolekul kõige rohkem hääli saanud varianti, mis andis võimaluse Vabariigi Valitsusega sõlmitud lepingu alusel käsitada „kiriklikke ühendusi“ avalik-õiguslike juriidiliste isikutena. Seega jõudis avalik-õigusliku staatuse küsimus siiski seaduseelnõusse. Tõsi, lepinguga avalik-õigusliku juriidilise isiku saatuse andmine polnud toonase tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi õiguspärane, sest avalik-õiguslikku staatust võis seadusandja anda vaid seaduse, mitte lepinguga.508 Kui küsimus 2000. aasta aprillis riigikogusse jõudis, võtsid Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud ja koguduste liidud kavandatud põhimõttelise seadusemuudatuse vastu sõna. Ainult luteri kiriku peapiiskop Jaan Kiivit nägi selles võimalust tõsta kõikide usuorganisatsioonide staatust, sest sel moel võisid avalik-õigusliku staatuse saada ka teised usuorganisatsioonid peale luteri kiriku.509 Riigikogus mainis Vootele Hansen avalik-õigusliku staatuse sisseviimise põhjendusena ka ajalooliste kirikute struktuurist tingitud eripärasid, mistõttu võis näiteks koguduste õigusvõime olla piiratud, viidates sellele, et ühe põhikirja alusel võivad tegutseda nii kiriku keskorganid kui ka kogudused. Sellega võidakse ka koguduse enesekorraldust piirata ja tavaliselt on ajalooliste kirikute puhul seda tehtudki.510 See küsimus oli esile kerkinud ka 1920. ja 1930. aastatel, kuid lahendus oli isesugune: kui 1920. aastatel oli riigikogu seisukohal, et eraõiguslike institutsioonidena pole riigil voli usuorganisatsioonide sisekorda üldse sekkuda ega ka koguduste SMA, 6. Usuasjade osakond. 6-3. Kirjavahetus koguduste liitude ja nende allasutustega, 5.1.1999–14.12.1999, Helari Puu Ilmo Aule, 27.10.1999.

506

Siseministeerium. Tallinn: Siseministeeriumi Avalike suhete osakond, 1999, 35–36.

507

https://www.riigiteataja.ee/akt/28695

508

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 93.

509

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200102071300#PKP-2000007476

510

235

ja keskorganite vahekorda reguleerida, siis 1930. aastatel otsustas riigivõim seda siiski teha, andes just kirikutele kehtestatud erikorra alusel kirikute keskorganitele voli koguduste ja vaimulike üle vajadusel jõudu näidata. Seesama tendents näis domineerivat ka 2000. aastate alguse diskussioonides.

Usuorganisatsioonide tsentraalse registreerimispõhimõtte oli juurutanud juba 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus.

Ent see polnud kaugeltki ainus paragrahv, mis probleeme valmistas.

Usuorganisatsioonide esindajad kritiseerisid ka seadusesse kirjutatud põhimõtet, et registreerida polnud võimalik organisatsiooni, kelle alaline või ajutine haldus- või majandusjuhtimine toimus või kelle otsused kinnitati väljaspool Eestit tegutseva organisatsiooni juhi või kõrgema organi poolt. Selle põhimõtte lisamisel toodi põhjenduseks organisatsioonide majanduslik kontrollimine, mis puudutas eriti uusi usulisi ühendusi. See seisukoht polnud ju võõras ka Eesti esimesele iseseisvusajale.511 1934. aasta seadus oli mäletatavasti välismaal asuvad juhatused ja neile juhatustele allumise üldse keelanud ning põhjustanud sellega Eesti usulisel maastikul omajagu palju ärevust ja põhikirjade ümber tegemist. Lisaks uutele usulistele ühendustele puudutas see aga mõnesid vanemaid uskkondi, kelle tegelik juhtorgan asus Eestist väljas nagu näiteks seitsmenda päeva adventiste, aga samuti seni juriidilise staatuseta Eestis tegutsenud Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut. Et riigikogu hääletas seaduse vastuvõetuks koos selle sättega, järgnes 2011. aasta juunis president Lennart Meri otsus seadus riigikokku tagasi saata.512 See oli juba teine kord, kui president otsustas usuelu puudutavasse seadusesse sekkuda. Ringo Ringvee on juhtinud tähelepanu, et tollal levis ka mitmel pool Euroopas soov piirata uute usuliikumiste tegevust.

Siseministeerium, kes seaduse koostamise protsessi juhtis, oli usuvabaduse teemal toimunud diskussiooni kestel järjekindlalt seisukohal, mis oli omaks võetud juba 1990. aastate alguses: riik ei saa kuidagi eelistada ühte usuorganisatsiooni teisele ega usuorganisatsioonide tegevust kontrollida.

Paratamatult meenutas riigipoolne kontroll nõukogude perioodi. Nii näiteks ütles esimese taasiseseisvumisjärgse kirikute ja koguduste seaduse üks autoreid Vootele Hansen riigikogus, et igasugune instantsi loomine, kes ükskõik, mis viisil, kontrolliks usuorganisatsioonide tegevust, on ohtlik.513 Kui mittetulundusühingute seaduse puhul jõudis asi riigikohtuni, siis Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 94.

511

https://vp1992-2001.president.ee/est/ateated/AmetlikTeade.asp?ID=6332

512

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200112041000#PKP-2000008333

513

236

sel korral võeti presidendi ettepanek arvesse ja jäeti vaidlusalune paragrahv seadusest välja. Riigikogu hakkas seadust uuesti arutama 2001. aasta augustis.514 Riigikogule seletust andes ütles Jüri Adams, et tema polevat näinud varem sellist juhust, et presidendi juurest tagasi tulnud seadusega oleks riigikogus seejärel alanud nii tõsine töö.515 See sai aga seaduse vastuvõtmisele taas saatuslikuks, sest 2002. aasta jaanuaris saatis president Arnold Rüütel seaduse veel kord parlamenti tagasi. Nimelt oli riigikogu õiguskomisjon soovinud vastu tulla luteri kiriku palvele ja laiendada omandireformi subjektide ringi, arvates sinna ka kirikuga seotud ühingud, mille vara kirik soovis tagasi saada. Selleks täiendati kirikute ja koguduste seadust laiendiga, mis puudutas kirikusse või usuühingute liitu (1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse alusel) kuuluvate usuühingute senisest avaramat defineerimist. Sellega rikuti presidendi sõnul võrdsusprintsiipi, sest ehkki seaduse ees pidid kõik olema võrdsed, kohtles seadus ebavõrdselt neid kirikuid või koguduste liitusid, kes esitasid avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, ning neid, kes seesugust avaldust ei esitanud, kuna avalduse esitamise ajal kehtinud seadus seda ei võimaldanud.516 Nii oli seadus 2002. aastal taas riigikogu ees, kus parlament otsustas presidendi poolt vaidlustatud paragrahvi täiendi välja jätta ja võttis seaduse 2002. aasta veebruaris kolmandat korda vastu.

Sel korral pikki arutelusid ei peetud ja pikk protsess jõudis viimaks lõpule.

President Rüütel allkirjastas seaduse 27. veebruaril 2002. aastal ja see jõustus 1. juulil 2002. aastal.517 Ent ometi ei tähendanud ka kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmine vaidluste lõppu, sest seaduse vastuvõtmise järel esitas protesti Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, kelle jaoks kohustus kasutada usuorganisatsiooni nimes seaduses toodud mõisteid “kirik”, “kogudus”, “koguduste liit” või “klooster” rikkus usuvabaduse põhimõtteid. Jüri Adams oli 2001. aasta veebruaris tutvustanud riigikogule ettepanekut kasutada seaduses nimetust “usulised ühendused”, mis rahuldaks ka mittekristlikke usundeid. Jaan J. Leppik oli esitanud ettepaneku anda usuorganisatsioonidele õigus kasutada ka omanime. Õiguskomisjon oli Leppiku ettepaneku aga maha hääletanud, mille kohta Adams oletas, et komisjon kartis ilmselt liigset pluralismi

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200108291000#PKP-2000008028

514

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200112041000#PKP-2000008333

515

https://vp2001-2006.president.ee/et/ametitegevus/otsused.php?gid=12754

516

https://www.riigiteataja.ee/akt/27780

517

237

238

usuorganisatsioonide nimedes.518 Ometi tuldi just sellesisulise ettepaneku juurde tagasi, sest taara- ja maausulisi koondav Maavalla Koda pöördus õiguskantsleri poole, et seaduses esitatud definitsioone vaidlustada. Nende sõnul olid kirik, kogudus ja klooster kõik kristlikud mõisted.519 Seevastu riigikogu õiguskomisjon oli neid mõistnud tehniliste terminitena.

Selle alusel tekkinud tüli viis vajaduseni neid mõisteid lähemalt selgitada. Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli teadlaste sõnul oli tõepoolest tegemist kristliku mõisteaparaadiga, Maavalla Koda aga keeldus kasutamast kristlikku mõistestikku, kuna see oli neile nende õpetuslikust traditsioonist lähtuvalt vastuvõetamatu. Seetõttu võis asi nende jaoks lõppeda sundlõpetamisega. Ususeadusandluse teemad tavaliselt Eesti meediakünnist ei ületanud, kuid see teema pälvis omajagu tähelepanu.520 Lõpuks lahendati küsimus siiski pikema kärata. 2004. aasta juunis võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mis võimaldas registreerida usuorganisatsioon ka oma nimetusega, kui see tuleneb usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud nimekasutustavast.521

1989. aastal asutatud Eesti Kirikute Nõukogu on olnud Eesti Vabariigile oluline partner EESTI KIRIKUTE religiooni puudutavates küsimustes. KoosNÕUKOGU TEGEVUS töö riigi ja EKN-i vahel on puudutanud RIIGI PARTNERINA peaaegu kõiki teemasid, mida riik usuelu korraldamise teeb, alustades usuorganisatsioone puudutavast seadusandlusest, lõpetades religiooniõpetust, kaplanaate ja sotsiaaltööd puudutavate küsimustega. Eesti Kirikute Nõukogu esimene president oli luteri kiriku peapiiskop Kuno Pajula, alates 1993. aastast kuni 2013. aastani oli selles ametis luteri kiriku piiskop Einar Soone ja alates 2013. aastast juhib EKN-i tööd luteri kiriku emeriitpeapiiskop Andres Põder, asepresidendid on rooma-katoliku kiriku apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan ja pastor Meego Remmel EEKBKL-st. Igapäevast tööd juhib täitevsekretär Ruudi Leinus, kes http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200102071300#PKP-2000007476

518

https://www.maavald.ee/koda/usuvabadus/kirikute-ja-koguduste-seadus/79-oiguskantslerile10092002-ja-vastus

519

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/maausulised-voivad-kasutadaomanimesid?id=8112790; https://www.postimees.ee/2027545/maausulistel-oigus-omanimele

520

https://www.riigiteataja.ee/akt/778902

521

239

on ametis 2011. aastast. EKN tegutseb oma liikmete volitatud esindajate kaudu ja organisatsiooni kõrgeim tööorgan on töökoosolek.522 EKN oli juba enne Eesti iseseisvuse taastamist üritanud kaasa lüüa nõukogudeaegse ususeadusandluse muutmist nõudvas debatis, nagu ka varade tagastamise üle peetud aruteludes, ent iseseisvas Eesti Vabariigis tuli oma positsioon paratamatult uuesti määrata. Riigipoolse käe ulatas EKN-ile toonane usuasjade talituse juhataja Andra Veidemann, kes ütles 1991. aastal, et riigile on koostöö EKN-ga oluline, sest EKN-i seisukohad ei väljendanud ühe või teise organisatsiooni huve, vaid kompromissi eri huvide vahel.523 See aitas tasandada eri kirikute püüdlusi saada riigi silmis eelisseisundit. EKN tervitas Eesti Vabariigi iseseisvuse kinnitamist ja edastas rahvale Jaan Kiiviti allkirjaga pöördumise, milles kutsuti EKN-i nimel rahvast üles iseenda, oma maa ja rahva pärast Jumala poole palvetama, et Eesti inimestele antaks tahtekindlust, ustavust ja hingejõudu.524 Alates 1992. aastast hakkas riik EKN-i rahaliselt toetama. Selle otsuse juured ulatuvad 1991. aastasse, mil EKN pani rahandusministeeriumile ja http://www.ekn.ee/sisu.php?lehe_id=5

522

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Märgukiri, 16.10.1991.

523

EELKKA, Eesti Kirikute Nõukogu pöördumine rahva poole. EELKKA, EELK peapiiskopi karjasekirjad, august 1991.

524

240

maksuametile ette teha usuorganisatsioonidele maksusoodustusi. Vastus oli eitav, ent rahandusministeerium tegi ettepaneku eraldada 1% ettevõtete tulumaksust laekuvast summast Eestis tegutsevatele usuorganisatsioonidele.

Lõviosa rahast pidi minema EKN-ile. Selle ettepaneku vaidlustas aga ülemnõukogu majanduskomisjon ja nii jäi see teostamata. Samas oli Vabariigi Valitsus seisukohal, et usuorganisatsioone on vaja siiski rahaliselt toetada.

11. oktoobril 1991. aastal pöördus usuasjade talitus sel teemal rahandusministeeriumi poole ja näitas oma kirjas ära võimalikud kuluartiklid.525 Rahalise toetuse jagamine polnud 1990. aastate alguses siiski sugugi iseenesestmõistetav. Arvestades toonast majanduslikult rasket olukorda, otsustas riigikogu 1993. aastal EKN-le eraldatud summat vähendada.

Nii talitati ka teiste ühiskondlike organisatsioonidega. 1993. aastal eraldati EKN-le riigieelarvest 1,3 miljonit krooni. 1992. aasta II poolaasta eelarvest oli EKN saanud 585 000 krooni.526 Toetus oli siiski järjepidev ja piisavalt suur, et EKN-st kujunes juba neil aastatel organisatsioon, kuhu hakkasid jõudma kõiksugu abipalved. Samuti põhjustas toetuse jagamine

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Seletus kirikuile ja kogudustele määratava toetuse asjus, 11.10.1991.

525

Peapiiskop kõneles kiriku tegevusest mullu teisel poolaastal. Eesti Kirik, nr 17, 28.4.1993, 2.

526

241

liikmeskirikute vahel mõningasi pingeid.527 1995. ja 1996. aastal andis riik EKN-ile aastas 1,4 miljonit krooni. 1996. aasta lõpus pöördus siseministri kohuseid täitev sotsiaalminister Toomas Vilosius rahandusminisetr Mart Opmanni poole, et suurendada seda toetust 1,8–2 miljoni kroonini. Riigieelarve maht oli aastatega pidevalt kasvanud ja seda argumendiks tuues küsiti rohkem raha ka kirikutele.528 Sama taotluse tegi ka EKN-i president Einar Soone. Toetussumma suureneski järjekindalt. 1998. aasta riigieelarvest eraldati kirikute nõukogule 2 miljonit krooni.529 2001. aastaks oli summa kasvanud 2,3 miljonini,530 2004. aasta riigieelarvest eraldati nõukogule 4,9 miljonit531 ja 2009. aastal oli summa juba 6,5 miljonit krooni.532 EKN-i peatähelepanu oli esialgu pööratud religiooniseadusandluse uuendamisele ja ehkki EKN ei mänginud selles keskset rolli, püüdis ta jõudumööda avaldada oma seisukohti kõikide religiooni ja usuorganisatsioone Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 291–292.

527

SMA, 11. Usuasjade Talitus. 11-1. Kirjavahetus usuühingutega, 8.1.1996–9.8.1996, Toomas Vilosius ja Tiit Sepp Mart Opmannile, 8.5.1996.

528

https://www.riigiteataja.ee/akt/74471

529

https://www.riigiteataja.ee/akt/72597

530

https://www.riigiteataja.ee/akt/691962

531

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 303.

532

242

puudutavate eelnõude kohta. Nii kõlasid näiteks seisukohad ka prostitutsiooni ja surmanuhtluse teemal. Viimase suhtes ei olnud liikmeskirikute vahel üksmeelt, ent organisatsioonina edastati lõpuks siiski vaade, mis toetas surmanuhtluse kaotamist. Neid seisukohti korrati 1996. aastal, aga nüüd esitasid liikmeskirikud oma seisukohad eraldi, sest erimeelsused polnud kuhugi kadunud.533 1990. aastate alguses sõltus EKN-i töövaldkondade arendamine suuresti üksikute aktiivsete inimeste initsiatiivist, jõust ja järjekindlusest. Nii panustati palju energiat näiteks meediatöösse ja kinnipidamisasutustes teenimise organiseerimisse. EKN-i koordineeritud töövaldkondade arendamine algas 1996. aastal, kui täitevsekretäriks sai Eerik Jõks. Uue täitevsekretäri tulek elavdas organisatsiooni ka suhetes riigiga. 1998. aastal pöördus Jõks peaminister Mart Siimanni poole sooviga kaasata EKN-i usuorganisatsioone puudutavate seaduste väljatöötamisse.534 EKN-i häiris 1997. aasta lõpus jälitustegevuse seadusesse muudatuse sisseviimine, mis lubas jälitustegevusse kaasata ka vaimulikke, kuid selle kohta polnud EKN-i arvamust küsitud. Seadusesse kirjutatud põhimõttega oli EKN päri, aga vähene kaasatus valmistas muret.535 EKN-i ja riigi koostöö astus sammu edasi 2002. aastal, mil peaminister Siim Kallas ja EKN-i president Einar Soone allkirjastasid Vabariigi Valitsuse ja EKN-i ühishuvide protokolli. Ühishuvide protokoll on raamdokument, milles määrati ministeeriumite kaupa kindlaks koostöövaldkonnad, mille arendamine on nii EKN-i kui ka riigi huvides. Haridus- ja teadusministeeriumiga on EKN-l koostöö usundiõpetuse vallas, aga ka riigiametnike koolitamisel nii religiooni- kui noorsootöö vallas; justiitsministeeriumiga vanglakaplanaati puudutav koostöö ja kriminaalpreventsioon ning rehabilitatsioonitöö; kaitseministeeriumiga kaplaniteenistust puudutav koostöö kaitsejõududes; kultuuriministeeriumiga koostöö muinsuskaitse valdkonnas, vaimulike saadete asjus meedias; rahandusministeeriumiga Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 294.

533

SMA, 6. Rahvastikuosakond. 6. Usuasjade osakond. 6-1. Kirjavahetus usuühingutega, 3.5.1999–18.11.1999, Eerik Jõks Mart Siimannile, 20.4.1998.

534

Muudatus jälitustegevuse seaduse § 2 lg 6 sätestas: Riigikogu ning valla- ja linnavolikogu liikmeid, kohtunikke, prokuröre, advokaate ja vaimulikke ning Riigikogu poolt valitavaid ja nimetatavaid ametiisikuid on õigus Tallinna Halduskohtu esimehe või tema määratud sama kohtu halduskohtuniku kirjalikul loal kaasata ajutisele salajasele koostööle kriminaalmenetluse üksikute jälitustoimingute teostamiseks vaid juhul, kui nad on samas kriminaalasjas menetlusosalised või tunnistajad. https://www.riigiteataja.ee/akt/74411 Tänapäeval on samad põhimõtted sätestatud Kriminaalmenetluse seadustikus https://www. riigiteataja.ee/akt/74411

535

243

riigieelarveliste vahendite eraldamine ja EKN-i tegevuse prioriteetide väljaselgitamine; siseministeeriumiga politseikaplanaati puudutav koostöö, riiklike õigusaktide väljatöötamine, mis puudutavad ka usulisi ühendusi, koostöö korraldamine kohaliku omavalitsusega ja integratsiooni puudutav koostöö; sotsiaalministeeriumiga koostöö kristlike hoolekandeasutuste asjus, eesmärgiga luua nende üleriigiline võrgustik, aga ka haiglakaplanaati ja hingehoiuteenust puudutav koostöö haiglates ja hoolekandeasutustes; majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga kaplaniteenistuse arendamine sadamates, raudtee- ja lennujaamades: välisministeeriumiga riiklikule välispoliitikale kaasaaitamine rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.536 Vabariigi Valitsusega ühishuvide protokolli allkirjastamise järel on EKN kohtunud regulaarselt peaministriga ja presidendiga. 2005. aastal kirjutas EKN alla ühishuvide protokolli Tartu Ülikooliga.537 Ühishuvide protokolli allkirjastamise järel muutus EKN ühiskondlikes küsimustes aktiivsemaks kaasarääkijaks. Eriti on see silma paistnud seoses Eesti ühiskonnas üha aktuaalsemaks muutunud väärtuste ja vabaduste temaatikaga seoses. Nii on EKN avaldanud oma seisukohad bioeetika, eutanaasia, sünnieelse diagnoosimise tulemusena tehtavate abortide ja homoseksuaalsuse küsimuses.

2012. aastal kui Eesti ühiskonnas peeti tulist debatti kooseluseaduse teemal, mille raames kavatseti reguleerida muu hulgas ka samasooliste paaride kooselu, võttis EKN vastu seisukoha, et ka kehtiva seadusandluse raames on võimalused mitteabieluliste kooselupartnerite õiguste tagamiseks ja et mitte hägustada abielu kui mehe ja naise vahelise institutsiooni tähendust, siis EKN kooseluseaduse vastuvõtmist ei toeta.538 2014. aastal saadeti riigikogule sama sisuga avalik kiri ja võeti vastu otsus, millega deklareeriti oma toetust perekonnale ja abielule.539 Neis küsimustes oli EKN ühtne ja erinevusi deklaratsioonides esitatud seisukohtades ei esine.

EKN on juba oma tegevuse algusaastatest organiseerinud oikumeenilisi jumalateenistusi. Üks esimesi oikumeenilisi jumalateenistusi leidis aset 1993. aasta märtsis Oleviste kirikus. See korraldati koostöös Ilmo Au, Ringo Ringvee, Usulised Ühendused Eestis, Tallinn: Allika, 2007, 20–22. Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll www.siseministeerium.ee/sites/ default/files/dokumendid/usuasjad/eesti_vabariigi_valitsuse_ja_eesti_kirikute_noukogu_ uhishuvide_protokoll.pdf

536

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 300–302; http://www.eestikirik.ee/uhisedhuvid-joudsid-dokumenti/

537

http://www.ekn.ee/inc.lakitus.php?id=326

538

http://www.ekn.ee/inc.lakitus.php?id=338

539

244

siseministeeriumiga, et mälestada repressioonide ohvreid. Teenistuse järel toimus kõrval asuva siseministeeriumi maja õnnistamine.540 Selle mõtte algataja oli toonane siseminister Lagle Parek, kes ütles, et kuskile on vaja tõmmata piir, et saaks uuesti alustada. Tema sõnul vajasid siseministeeriumis töötavad inimesed sellist lepitust.541 2015. aasta sõlmis siseminister Hanno Pevkur EKN-iga pikaajalise koostöölepingu, et koostööd riigi ja usuorganisatsioonide vahel tugevdada. Selle raames eraldati 2015. aastal 100 000 eurot usuliste ühenduste tegevuse ja pühakodade remondi toetuseks.542 Samuti on ministeerium toetanud Eesti ajalugu, kultuuri ja religiooni puudutavate sündmuste läbiviimist. Nii näiteks kirjutasid 2014. aastal siseminister Hanno Pevkur ja EKN-i president Andres Põder alla ühisavaldusele, millega kutsuti kõiki omavalitsusi ja kogudusi koostöös teiste institutsioonide ja ühendustega tähistama Maarjamaa 800 juubelit.543 Riik toetas Maarjamaa ristiusustamise 800. aastapäeva tähistamist kokku 50 000 euroga.544 2017. aastal eraldas siseministeerium EKN-le 35 000 eurot Reformatsiooni 500 aastapäeva tähistamiseks ja 15 000 eurot Eesti Piibliseltsile uue piiblitõlke valmimise jaoks.545 Samuti toetab riik usulist teenimist Eesti kogukondades välismaal.546

EESTI VABARIIGI JA EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU ÜHISKOMISJON

Ehkki luteri kiriku eristaatus ei jõudnud seadusesse, pandi 1994. aastal siiski alus luteri kiriku ja riigi tihedamale otsesuhtlusele ning asutati selleks erikomisjon.

Esimene kohtumine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajate vahel toimus 13. juunil 1994. aastal

Eesti Kirikute Nõukogus. Eesti Kirik, nr 12, 24.3.1993, 2.

540

Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja Politseiameti hoone pühitsemine. Eesti Kirik, nr 13, 31.3.1993, 3.

541

https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/siseministeerium-toetab-usuliste-uhendustetegevust-100-000-euroga

542

http://www.maarjamaa800.ee/uudis.php?id=13&lehe_id=1

543

https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/siseministeerium-solmib-kirikute-noukogu-jarepresseeritute-esindajatega-koostoolepingud

544

https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/reformatsiooni-juubeliaasta-toetub-kirikuteomavalitsuste-ja-riigi-koostoole

545

https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/siseministeerium-toetab-eestikeelsetejumalateenistuste-pidamist-valiskogudustes

546

245

vahetult enne peapiiskop Kuno Pajula pensionile siirumist. Aasta pärast pöördus luteri kiriku uus peapiiskop Jaan Kiivit toonase peaministri Tiit Vähi poole ja tegi ettepaneku korraldada uus kohtumine. Valitsuse ja kiriku koostööd vahendas siseministeerium, kes valmistas ette ka päevakorra.547 28. juunil 1995. aastal toimunud kohtumisel allkirjastasid siseminister Edgar Savisaar ja peapiiskop Jaan Kiivit ühisavalduse, milles märgiti ühist vajadust ja huvi terve rea teemade käsitlemisel: omandireformi kulgemine, arhitektuuri ja kinnisvara kaitse korraldamine, diakooniatöö ja usuõpetus üldhariduskoolides ning viimaks ka eetilise kliima parandamine Eestis.

Kohtumisel jõuti äratundmisele, et kiriklike ja riiklike struktuuride vahelise koostöö ladusaks toimimiseks on vaja sõlmida konkreetsed lepingud.

Kõige olulisem oli aga otsus koostööd jätkata ja moodustada töörühm ministeeriumite ja luteri kiriku konsistooriumi esindajatest.548 Peapiiskop ja siseminister juhatasid komisjoni kaasesimeestena. Sellisena on komisjoni struktuur ja juhtimine fikseeritud praeguseni.

Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskomisjoni esimesse koosseisu kuulusid siseminister ja liikmetena sotsiaalministeeriumi, kultuuri- ja haridusministeeriumi kantslerid, siseministeeriumi asekantsler ja muinsuskaitseameti peadirektor. Asendusliikmetena olid komisjonis SMA, Tiit Vähi Jaan Kiivitile, 15.6.1995.

547

SMA, Ühisavaldus, 28.6.1995.

548

246

keskkonnaministeeriumi kantsler ja majandusministeeriumi kantsler. Ühiskomisjoni kaasesimeestele anti voli moodustada konkreetsete probleemide lahendamiseks töörühmasid.549 Komisjoni moodustamise järel kohtuti esmakordselt juba 18. septembril 1995. aastal ja lepiti kokku, et ühiskomisjoni juurde moodustatakse neli alakomisjoni: kultuurikomisjon, hariduskomisjon, sotsiaalkomisjon, õiguslike küsimuste ja omandisuhete komisjon.

Komisjonide töös paluti osalema ka omavalitsusliitude esindajad.550 1999. aastal moodustati vastavalt Vabariigi valitsuse seaduse § 21 kohaselt komisjon uuesti, ehkki tegelikkult jätkas see 1995. aastal moodustatud komisjoni tööd. Komisjon tegutseb praeguseni ja sellesse kuulub endiselt neli alakomisjoni: hariduskomisjon, kus tegeletakse religioosse hariduse küsimustega; kultuuriväärtuste komisjon, mis on tegelenud pühakodade korrashoiu, kirikuarhiivide, kirikuvarade hooldusjuhendi, kalmistuseaduse väljatöötamisega ja muude selliste teemadega; sotsiaalkomisjon, mille peatähelepanu on diakooniahaigla, haiglahingehoiu ning kaplanaadi küsimustel; õiguslike küsimuste komisjon, mis annab võimaluse kuulda kiriku seisukohti õigusaktide menetlemisel.551 Oma osa komisjoni istungil on päevakajalistel teemadel, mida siseminister ja peapiiskop saavad otse silmast silma arutada.

Eesti Vabariigi põhiseaduse näeb ette, et usulised ühendused võivad Eestis tegutseda ka välislepingu alusel. See säte puudutab rooma-katoliku kirikut. Eesti riigi ja katoliku kiriku vahel tihenes suhtlus 1930. aastatel ja kümnendi lõpupoole jõuti kahepoolse kokkuleppe üle pidada läbirääkimisi, ent need lõppesid edutult ja kokkulepe jäi sõlmimata.

Nõukogude ajal tegutsesid katoliku kogudused rooma-katoliku kiriku Riia piiskopkonna alluvuses. Eesti katoliiklasi teenis praktiliselt kogu nõukogude aja, aastatel 1952–1987, lätlasest preester Mikelis Krumpans.552 Alates 1970.

KOKKULEPE EESTI VABARIIGI JA PÜHA TOOLI VAHEL KATOLIKU KIRIKU ÕIGUSLIKU STAATUSE KOHTA EESTI VABARIIGIS

SMA, Eesti Vabariigi Valitsus. Korraldus 4. augustist 1995.

549

SMA, Vabariigi Valitsuse ja EELK esindajate ühiskomisjoni 18. septembri 1995. a. istungi protokoll

550

Au, Ringvee, Usulised ühendused Eestis, 2007, 17–19.

551

Preester Mikelis Krumpans. Tallinn: Tranquillo, 2016, 16.

552

247

aastatest hakkas katoliku kiriku tegevus Eestis elavnema, sest kiriku juurde jõudsid katoliiklusest huvitatud noored intellektuaalid. Olulist rolli noorte ühendaja mängis kirikumuusika. 1985. aastal sai kirik omale viimaks eestlasest preestri, kui Rein Õunapuu lõpetas Riias preestrite seminaris õpingud ja asus Eestis kogudusi teenima. Tema eestvedamisel alustati 1989. aastal taas 1930. aastatel ilmunud ajakirja Kiriku Elu väljaandmist, ta alustas kirikute renoveerimist, tõlkis kiriku tarvis eesti keelde tekste ja viis kiriku (esialgu vaatlejaliikmena) ka Eesti Kirikute Nõukogu koosseisu.553 1993. aasta septembris külastas Baltimaade visiidi raames Eestit paavst Johannes Paulus II. Sama aasta augustis pöördus apostellik nuntsius Justo Mullor Garcia siseministeeriumi poole, et registreerida siinsed kogudused.

Ministeeriumist vastati, et kuna katoliku kiriku tegevust reguleerib kirikute ja koguduste seaduses eraldi paragrahv, mille kohaselt tegutseb katoliku kirik Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel sõlmitud lepingu alusel, siis lepingu sõlmimiseni tuvastab ministeerium koguduste juriidilist staatust ilma põhikirjadeta ministeeriumi registreerimistunnistuse alusel.554 1993. aastal antud Vabariigi Valitsuse määrusega loeti Vatikani linnriigi kodanikud riikide hulka, millele anti tähtajalisi kvoodivabade elamislubasid.

Läbirääkimisi Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahelise lepingu sõlmimiseks alustati 1993. aastal ning sama aasta novembris edastas Vatikani nuntsius, piiskop Justo Mullor Garcia esialgse lepingu kavandi. Juba läbirääkimiste algusest peale teadvustasid mõlemad pooled, et tegemist pole konkordaadiga, sest ka kirikute ja koguduste seadus ei võimaldanud katoliku kirikule mingeid eriõigusi, vaid lepinguga, millega kavatsetakse korraldada katoliku kiriku tegevus Eestis.555 Abiline, Rooma-katoliiklus, 282–283.

553

SMA, 24. Kirjavahetus koguduste liitudega ja nende allasutustega, Ilmo Au Rooma-Katoliku kiriku Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kogudusele Tartus, 15.8.1995.

554

VMA (Välisministeeriumi arhiiv), Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahelise kokkuleppe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis ettevalmistav dokumentatsioon, Marina Kaljurand Sulev Kannikesele, 12.4.1995.

555

248

Esimese hooga loodeti leping sõlmida juba 1994. aasta kevad-suvel enne president Lennart Meri visiiti Vatikani 1994. aasta septembris. 1994. aasta aprillis moodustati nootide vahendamise teel peetavateks läbirääkimisteks Eesti poolne töörühm, kuhu kuulusid välisministeeriumist poliitilise osakonna 1. sekretär ja Püha Tooliga suhete eest vastutav Tiina Intelmann, juriidilise osakonna rahvusvaheliste lepingute büroo juhataja Marina Kaljurand ja Ilmo Au siseministeeriumi usuasjade osakonnast.

Püha Tooli nuntsiusele Balti riikides läkitati eestipoolne lepingu tekst.

1994. aasta detsembris pöördus nuntsius Garcia siseministeeriumi poole ja soovis taastada kiriku sõjaeelset struktuuri. Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur registreeriti siseministeeriumis 1995. aasta mais.556 Samal ajal jätkusid lepingu üle läbirääkimised.

Kõige enam probleeme näis tekitavat kirikliku abielu riiklik tunnustamine ja varade küsimus. Nimelt oli nuntsius soovinud, et riik tunnustaks kiriklikult sõlmitud abielusid ja katoliku kiriku reeglite kohaselt tühistatud või lahutatud abielusid tsiviilõiguslike tagajärgedega. Samuti oli nuntsius avaldanud soovi, et lepingus kajastataks põhimõte, et katoliku kirikule antakse Eesti seaduste kohaselt tagasi nende vara, mis registreeritaks apostelliku administratuuri nimele. See tegi Eesti poolt ettevaatlikuks, sest Ibid., Ilmo Au Toomas Tammele, 10.5.1995.

556

249

ei olnud ülevaadet, kes on varade omanikud ja kas see säte ei tähendaks vara ümberjagamist. Seetõttu esitatigi nuntsiusele apostelliku administratsiooni vara puudutav punkt lepingust välja jätta, märkides, et selle küsimuse lahendamisel juhindutakse Eesti Vabariigi õigusaktidest ehk peaasjalikult omandireformi aluste seadusest.557 1996. aastal täpsustati lepingu sõnastust. Vara puudutav punkt oli lepingust välja jäetud ja abielu puudutavat sätet oli täiendatud täpsustusega, et Eesti riik tunnustab katoliku kiriku abielusid ja lahutusi „peale vastavate protsesside täitmist kompetentsete ametivõimude juures“.

Teisisõnu, neid perekonnaseisutoiminguid tunnustati pärast ilmaliku registreerimise teostamist. Samuti oli lepingus punkt, mis andis katoliku kirikule õiguse asutada koole ja anda neis religioonialast haridust vastavalt Eesti riigi seadustele.558 Siseminister kooskõlastas lepingu märkusteta.559 Kuigi katoliku kiriku oli pannud ette, et katoliku kirik tegutseb vastavalt kanoonilisele õigusele avalik-õigusliku juriidilise isikuna märkis Eesti välisministeerium, et kirikute ja koguduste seaduse kohaselt oli usuliste ühenduste näol tegemist mittetulundusühinguga, see omakorda oli aga Ibid., Toomas Tamme Marina Kaljurannale, 21.8.1995.

557

Ibid., Välisminister Siim Kallas siseministeeriumile, 15.10.1996.

558

Ibid., Märt Rask Siim Kallasele, 22.10.1996.

559

250

eraõiguslik juriidiline isik.560 Hoolimata sellest, et lepingu allkirjastamine oli järgnevate aastate jooksul korduvalt üsna lähedal, lükkus lepingu sõlmimine korduvat edasi üksikküsimuste tõttu, mis puudutasid mh nõukogude ajal natsionaliseeritud kirikuvara tagastamist, katoliku kiriku poolt sõlmitud abielude sõlmimist, usulise hariduse andmist ja vaimulike elamislubadesse puutuvaid küsimusi. Vabariigi Valitsus kiitis lepingu allkirjastamise heaks alles 1998. aasta detsembris561 ja 12. märtsil 1999. aastal, pärast nootide vahetamist leping jõustus ning avaldati Riigi Teatajas.562 Et katoliku kirik tegutseb välislepingu alusel, siis ei laiene talle registrisse kandmisel põhikirja esitamise nõue.563 2009. aastal pöördus Püha Tooli nuntsius Eesti Vabariigi välisministeeriumi poole diplomaatilise noodiga ja tegi ettepaneku lisada kirikute ja koguduste seaduses usuliste ühenduste loetellu ka välislepingu alusel tegutsevad institutsioonid. 2011. aasta veebruaris jõustunud seadusemuudatuse järgi peetakse usulisteks ühendusteks ka välislepingu alusel tegutsevaid kiriku institutsioone (§ 2).564

Pühakojad – kirikud, palvemajad, tsässonad – kui Eesti usuelu keskused on RIIKLIK PROGRAMM meie kultuurimaastiku osa, kandes endas “PÜHAKODADE sajandite pikkust vaimset ja arhitektuurset SÄILITAMINE JA pärandit. See on ühiskonna ühine rikkus.

ARENG” Nii nagu Eesti ühiskonnale, oli 20. sajand ka kirikutele ja palvemajadele raske. Esmalt said üksikud kirikud kannatada Esimeses maailmasõjas ja Lõuna- ning Ida-Eestis ka Vabadussõjas. Järgnenud Eesti omariikluse ajal pani Eesti riik koguduste kõrval kirikute restaureerimisele õla alla ja 1940. aastaks jõuti olukorda, kus kogu pühakodade võrgustik oli tehniliselt heas korras.

Teine maailmasõda tegi pühakodadele aga taas suurt kahju. Pärast sõda jäi palju hooneid varemetesse, veelgi laastavamalt mõjusid viiskümmend okupatsiooniaastat. Riiklik abi kirikute ülesehitamisel ja restaureerimisel Ibid., Kohtumine Vatikani suursaadiku, paavsti nuntsiuse Justo Mullor Garciaga, 22.11.1996.

560

Ibid., Vabariigi Valitsuse korraldus, 2.12.1998.

561

https://www.riigiteataja.ee/akt/79173

562

Au, Ringvee, Usulised ühendused Eestis, 16.

563

https://www.riigiteataja.ee/akt/922728?leiaKehtiv

564

251

oli nõukogude ajal tagasihoidlik. Lähtuvalt arusaamast, et kirikud on ka kultuuriobjektid, restaureeriti üksikuid linnakirikuid ka nõukogude okupatsiooni ajal, ent üldise praktika taustal olid sellised ettevõtmised pigem erand. Kõige enam pingutasid pühakodade korrashoiu nimel muidugi vaimulikud ja kogudused ise.

Eesti iseseisvuse taastamise järel hakkas Eesti riik jõudumööda pühakodade ja nende sisustuse restaureerimist toetama ning selle tulemusena suudeti mitme hoone lagunemine peatada. Suur osa pühakodadest on arhitektuurimälestised, mistõttu pidas muinsuskaitseamet alates oma loomisest 1993. aastal kohuseks kirikuhoonete ja kirikute kunstivara konserveerimist ning restaureerimist toetada.

Lisaks riigile on kirikute restaureerimisse ja korrashoidu panustanud ka kohalikud omavalitsused. Nii algatas Tallinna linn 2000. aastate alguses programmi “Tallinna kirikurenessanss”, mille tulemusena paigutati aastatel 2000–2010 kirikutesse umbes 6,5 miljonit eurot, millega suudeti teha töid 22 hoone juures.565 2000. aastate alguses algasid eeltööd riikliku programmi ettevalmistamiseks, et ühtselt ja süsteemselt pühakodade restaureerimist korraldada.

2001. aasta veebruaris moodustati kultuuriministeeriumi kantsleri https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Kirikurenessanss

565

252

käskkirjaga töögrupp, kuhu kuulusid muinsuskaitseameti, ministeeriumide, Eesti Kirikute Nõukogu, kohalike omavalitsuste ja õigeusu ning luteri kiriku esindajad. 2001. aasta septembrini toimunud kaheksal töökoosolekul otsustati kavandatava programmi raames käsitleda kõikide registreeritud usuliste ühenduste pühakodasid vaatamata sellele, kas hoone on tunnistatud kultuurimälestiseks või mitte. Programmi tegevuskava kavandati kümneks aastaks ja algusaastatel otsustati eelistada töid pühakodade katuste-tornikiivrite ja avariiliste konstruktsioonide restaureerimisel. Viimaks märkis töögrupp, et riikliku programmi koostamisel tuleb arvestada ülduuringute vajadust.

Järgmise sammuna saadeti usuliste ühendustele küsimustikud, et uurida nende vajadusi pühakodade restaureerimise ja tehtud investeeringute kohta. Kokku laekus informatsioon 191 kogudusest ja selle põhjal oli võimalik määrata investeeringute ligikaudne vajadus. Selgus, et koguvajadus oli umbes 40 miljonit eurot, ehk umbes 4 miljonit eurot aastas.

Arvutuses peegeldusid toonased restaureerimishinnad.566 2002. aasta aprillis moodustati Vabariigi Valitsuse otsusega asjatundjate komisjon, mille ülesanne oli välja töötada pühakodade kultuuriloolise säilitamise ja arengu riiklik programm. Töögrupile oli enne programmiga alustamist Pühakodade säilitamine ja areng. Riiklik program 2003–2013. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2013, 10–11.

566

253

teada 225 koguduse andmed ja vajadused.

Kui programmi ettevalmistustööd olid lõpetatud, kiitis Vabariigi Valitsus 2003. aasta märtsis heaks riikliku programmi “Pühakodade säilimine ja areng”, mille põhieesmärgiks seati kirikute kui Eesti ühiskonna kultuurija kunstiloolise pärandi olulise osa säilitamise tagamine ja arengu toetamine.567 Enamiku toetustest moodustasid otseselt pühakodade säilimiseks vajalike restaureerimistööde rahaeraldised katusetöödeks, vundamentide, põrandate, akende, ahjude, treppide restaureerimiseks, seenkahjustuse likvideerimiseks, aga samuti valve- ja tulekaitsesignalisatsioonisüsteemide ja piksekaitsmete paigaldamiseks. Paljude kirikute juures tuli koostada restaureerimisprojekt, muinsuskaitse eritingimused või vajaduse korral tehnilise seisukorra ekspertiis.

Restaureerimise ja remontimise kõrval kuulus juba programmi algusest selle juurde mitu väiksemat alamprogrammi. Nii tegeldi sisutuse alamprogrammi raames kirikukunsti konserveerimise restaureerimise ja inventeerimisega. Tähelepanu on pööratud ka seni peatähelepanu alt välja jäänud kirikutekstiilidele. Samuti on tegeldud kirikukellade uurimise ja inventeerimisega, keskendudes just vanematele kelladele.

Orelite alamprogrammi raames võeti esmalt eesmärgiks koostada orelite passid, mis tähendas orelite seisukorraga tutvumist ja nende inventeerimist (aastatel 2004–2008 kokku 139 orelit). Programmist õnnestus toetada ka üksikute orelite restaureerimist. Kirikuaedade alamprogrammi raames alustati samuti inventeerimisega, aastatel 2004–2008 jõuti inventeerida 22 luteri kirikuaeda. Varemete alamprogrammi eesmärk on olnud kirikute varemete inventeerimine, varemete kaardistamine, riskirühma määratlemisest kuni perspektiivi ja tegevuskava paikapanemiseni. Selle alamprogrammi raames jõuti töid teha 9 kiriku varemete juures.

Samuti on oluline programmi teadus- ja arendustegevus, et tagada valdkonnale vajalike uuringute läbiviimine, trükiste avaldamine ja populariseerimine. Alustatud on kahe raamatusarja väljaandmist: “Eesti kirikud” ja “Eesti kirikute sisutus”. Trükiste alamprogrammi raames on toetatud ühtekokku kaheksa raamatu väljaandmist.

Teadus-arendustegevuse raames on alates 2004. aastast Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna eestvedamisel koostatud Eesti kirikute ehitus- ja konserveerimisajaloo avalikku digitaalarhiivi, et kogu valdkonda puudutav informatsioon oleks ühte kohta https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/PYP/puhakodade_ programm_programmi_algtekst_2003.pdf

567

254

kokku toodud ja kõigile huvilistele kättesaadav.

Programmi raames alustati koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga, et läbi viia kirikute niiskusuuringud. Ilmus ka “Kiriku hooldusraamat” ehk käsiraamat neile, kes tegelevad kirikute igapäevase hooldusega. See eestija venekeelsena ilmunud raamat anti välja tasuta jagamiseks. Programmi raames organiseeriti ka muinsuskaitse alaseid täiendkoolitusi kõikide uskkondade ja kohalike omavalitsuste esindajatele. Samuti toetati ka üksikute teiste akadeemiliste uurimuste väljaandmist.568 Programmi esimese perioodi lõppedes nenditi, et programmi ülesehitus ja otsustusprotsess on olnud läbipaistvad. Vajakajäämisena mainiti ka kohalike omavalitsuste kaasamise tagasihoidlikkust. Seoses põhilisega – kirikute remonttööde ja restaureerimisega – jõuti kümne aastase perioodi jooksul küll väga palju ära teha, aga vajadused ületasid siiski programmi rahalised võimalused. See, et avariilisi töid ei suudeta rahapuudusel teha õigel ajal, tähendab aga, et hiljem on tööde tegemine tunduvalt kallim. See tähendab ühtlasi, et väärtustada tuleb pühakodade järjekindlat hooldamist.569 Programmi teisel perioodil pöörati tähelepanu ka pühakodade sisulise arengu küsimustele, ehk peaasjalikult jätkusuutlikule kasutamisele.570 Viimastel aastatel on pühakodade programmi toetuste maht aastas olnud 660 486 eurot. Siia on lisandunud eraldi toetused teadus- ja arendustegevuseks ja programmi majanduskulu, nii et iga-aastane eraldatud summa on kokku üle 700 000 euro. 2018. aastal esitati kokku 118 taotlust ja nende maht ületas rahalise toetuse mitmekordselt. Taotluste kogusumma oli 4 045 812 eurot, sellest 94% olid hoonete remonti puudutavad taotlused ja kogumahust ligi 70% olid katuste ja tornikiivrite restaureerimist ja remonti puudutavad taotlused. Vähem taotlusi esitati kunstivara konserveerimiseks, restaureerimistööde projektide koostamiseks ja piksekaitse paigaldamiseks.571 2018. aastal programmi viieaastane periood lõpeb ning pühakodade säilitamise rahastamine jätkub kultuuriministeeriumi haldusalas edaspidi ühtedel alustel teiste kaitse all olevate ajalooliste ehitistega.572 Pühakodade säilitamine ja areng. Riiklik program 2003–2013, 12–15.

568

Pühakodade säilitamine ja areng. Riiklik program 2003–2013, 16–17.

569

https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ameti-tegevus/programm-puhakodade-sailitamine-jaareng-2014-2018

570

https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/eelarved-ja-toetused

571

https://www.err.ee/682911/puhakodade-programm-ei-pruugi-jatkuda-kuid-riigi-toetusedjaavad

572

255

Eesti looduslikud pühapaigad on hiiekohad, ohvriallikad ja -kivid, pühapuud, ka ristiEESTI LOODUSLIKE puud – need kõik on paigad ja maastikud, PÜHAPAIKADE mis on seotud kas ohverdamise, ravimise, UURIMINE palvetamise või muu usulise tegevusega.

JA KAITSMINE Pühapaigad muististena ja loodus- ning kultuuripärandi kandjatena annavad meile arheoloogia, folkoristika, etnoloogia, usundiloo ja teiste uurimisvaldkondade vahendusel aimu meie mineviku kohta.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja pöördumised erinevate riigiasutuste poole, selgitamaks võimalusi ainelist ja vaimuloolist pärandit kaardistada, uurida ja kaitsta viisid selleni, et 2004. aasta sügisel kogunes kultuuriministeeriumi juures Eesti looduslike pühapaikade riikliku programmi ettevalmistav töörühm. Kultuuriminister kinnitas komisjoni koosseisu 2005. aasta veebruaris. Selle töö tulemusena said 2005. aastal paika kavandatava pühapaikade säilitamise ja kaitse programmi lähtealused ja koostati esimesed alusdokumendid.

2008. aasta aprillis kinnitas kultuuriminister viie aasta pikkuse arengukava “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine”, mille üldeesmärk oli Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade väärtustamine ja püsimajäämine. Arengukavas öeldi, et töö looduslike pühapaikadega ei piirdu viie aastaga. Nii on see tõepoolest ka kujunenud

256

ja praegu on käimas teise arengukava täitmine aastateks 2015–2020.

Arengukava üldeesmärkide saavutamiseks määrati eri valdkondades kindlaks kavandatavad tööd: on vaja toetada looduslike pühapaikade õigusliku regulatsiooni täpsustamist, uurimismetoodika väljatöötamist, looduslike pühapaikade inventeerimist ja asjakohase andmekogu loomist, valdkonda populariseerivaid tegevusi, looduslike pühapaikadega seotud maaomanike ja -valdajate nõustamissüsteemi loomist ning viimaks pühapaikade säilitamiseks vajalike toetusmeetmete väljatöötamist ja rakendamist.

XII riigikogu koosseisus (2011–2015) loodi pühapaikade teemale tähelepanu juhtimiseks Tõnis Lukase ja Juku-Kalle Raidi eestvedamisel looduslike pühapaikade toetusrühm, millega liitus 12 saadikut.573 2014. aasta jaanuaris toimus riigikogus parlamendisaadikute, ministeeriumide esindajate, looduslike pühapaikade toetusrühma ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse osalusel tegevuskava arutelu looduslike pühapaikade hävimise peatamiseks, kus oli arutusel arengukava kiire jätkamine ja edasine rahastamine.574 Ka XIII riigikogu saadikud moodustasid looduslike pühapaikade toetusrühm. Selle toetusrühma koostööpartnerid on olnud Maavalla Koda, https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/xii-riigikogu-koosseis/ uhendused/

573

https://fotoarhiiv.riigikogu.ee/xii-riigikogu/xii-riigikogu-uhendused/looduslike-puhapaikadetoetusruhm/tegevuskava-arutelu-looduslike-puhapaikade-havimise-peatamiseks/

574

257

muinsuskaitseamet, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ja vabatahtlike koostööring Hiiepaik.575 Arengukava elluviimine on koostöö eri valdkondade esindajate vahel.

Kava täitmise eest vastutab muinsuskaitseamet. Lisaks kultuuriministeeriumile ja muinsuskaitseametile on arengukava täitja keskkonnaministeerium, kellega kooskõlastatakse pühapaikade inventeerimist puudutavad muudatused ja kultuuriministeerium esitab keskkonnaministeeriumile arvamuse avaldamiseks ka iga-aastase rakendusplaani.

Partnerina osalevad arengukava täitmisel sihtasustus Hiite Maja, Maavalla Koda ja teised huvigrupid, kellega koos korraldatakse teavituskampaaniaid, korrastustalguid ja muid pühapaikadega seotud üritusi. Jätkatakse ka teema populariseerimisega avalikkuses, organiseerides selleks mitmesuguseid meediaprojekte, üritustest trükisteni välja.

https://www.riigikogu.ee/fraktsioonide-teated/eesti-reformierakonna-fraktsioon/riigikogusjatkab-tegutsemist-looduslike-puhapaikade-toetusruhm/

575

258

Juba 1980. aastate lõpus oli esmakordselt tõstatanud vaimulike kinnipidamiskohRIIGI JA USULISTE tades teenimise võimaldamine. Esimesed ÜHENDUSTE kirikuõpetajad olid vanglatesse teenima KOOSTÖÖ JA KOKKUjõudnud juba enne Eesti iseseisvuse taasPUUTEPUNKTID tamist. Et vaimuliku teenimise olukord vanglates kippus 1990. aastate alguses kontrolli alt väljuma, hakkas riik koostöös EKN-ga seda valdkonda jõudumööda reguleerima. 1993. aasta jaanuaris jõustus Eesti Vabariigi riikliku kinnipidamiskohtade ameti regulatsioon vaimulike kinnipidamiskohtadesse pääsemise kohta. Selle kohaselt teostas kinnipidamisasutustesse pääsevate vaimulike valikut usuasjade talitus koostöös EKN-iga, näidates täpselt ära, kes ja kus hakkavad usulisi talitusi läbi viima. Jumalateenistuste läbiviimiseks tuli vaimulikul kooskõlastada kinnipidamisasutusega graafik ja ta võis sisenedes kinnipidamisasutusse alalise loaga selle graafiku alusel. Väljaspool graafikut võis vaimulik kinnipidamisasutust samuti külastada, aga selleks tuli iga kord kinnipidamiskohtade ametist luba küsida. Välisriikidest pärit vaimulike üle otsustamise õigus anti kinnipidamiskohtade ameti juhatajale.576 Usuasjade talituse juhataja Tiit Sepp esitas veel samal kuul kinnipidamiskohtade ametile 14 vaimuliku nimed, kes kinnipidamisasutustes töötasid. Kinnipidamiskohtade ameti muutumise järel täitevametiks seda regulatsiooni uuendati ja võeti kasutusele mõiste vanglavaimulik.577 SMA, 23. Kirjavahetus kirikutega janende allasutustega, 29.1.1993–31.10.1994, Vaimulike kinnipidamiskohtadesse pääsemise kord, 25.1.1993.

576

SMA, 23. Kirjavahetus kirikutega ja nende allasutustega, 29.1.1993–31.10.1994, Täitevameti käskkiri, 7.10.1994.

577

259

vanglakaplanaadi pilt pühapäeval

1993. aastal asutati sotsiaalministeeriumi juurde kinnipidamiskohtadest vabanevate isikute ühiskonda tagasi toomisega tegelev nõukogu, kuhu kaasati esindajad sotsiaal-, kultuuri- ja haridusministeeriumist, siseministeeriumi usuasjade talituse juhtaja, riikliku kooliameti esindaja ja Kristliku Ühenduse sotsiaalse rehabilitatsiooni keskuse juhataja.578 1995. aastal kavandas Eesti Kristlik Nelipühi Kirik oma kiriku vanglateenistuse loomist, kuid justiitsministeerium keeldus selle põhikirja kinnitamast, sest vanglas võisid usulist tööd teha vaid usulised ühendused, mitte teised ühendused. See regulatsioon oli sisse seatud vältimaks 1990. aastate alguse segadust, kui siseminister pidi 1992. aastal lühikeseks ajaks usulise töö vanglates üldse katkestama.579 Uus samm astuti 1997. aastal, mil vanglatesse võeti tööle esimesed kaplanid. Seni oli töö koordineeritud vabatahtlikkuse alusel. Nende tööle võetud kaplante tegevuse koordineerimiseks loodi 2000. aastal justiitsministeeriumi vanglate osakonda nõunik-peakaplani ning vanemkaplani ametikohad. Peakaplani ülesandeks on vaimuliku teenimise korraldamine

SMA, 23. Kirjavahetus kirikutega ja nende allasutustega, 29.1.1993–31.10.1994, Sotsiaalminister Marju Lauristini käskkiri, 7.6.1993.

578

SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Mihkel Oviir Siseministeeriumile, 20.11.1995. Siseminister Tartus. Eesti Kirik, nr 4, 27.1.1993, 2.

579

260

vanglates. Sellel ametipostil töötab aastast 2013 Merike Kütt.580 1. jaanuaril 2018 oli justiitsministeeriumis vanglate osakonnas tööl 16 kaplanit.

Vanglates ja arestimajades teenimise korraldamine aitas kaasa politseikaplanaadi loomisele, sest esmalt leppisid EKN, politseiamet ja justiitsministeerium 2005. aasta kokku vaimulikus teenimisest arestimajades, mille tulemusena sai vanglate peakaplanist vanglate ja arestimajade peakaplan.

2007. aastal järgnes sellele kokkuleppele politsei peakaplani ametikoha loomine.581 2008. aasta jaanuaris loodi Eesti politsei juurde kaplanaat ja pärast 2010. aastat, mil lood Politsei- ja Piirivalveamet, jätkasid kaplanid tööd ühendametis. 2008. aastal ilmus kaplanitöö juhendina Eesti politseikaplani käsiraamat. Politseikaplanid nõustavad politseinikke ja teisi teenistujaid ning nende perekondi, on abiks surmateadete edastamisel ja aitavad ka pidulike ürituste organiseerimisel. 2018. aasta alguses, mil politseikaplaanat tähistas oma kümnendat aastapäeva, oli igas prefektuuris tööl üks kaplan ja tööl oli ka kaks abikaplanit. Abikaplanid on tavaliselt ametis kogudusevaimuliku töö kõrvalt. Nii nagu teiste kaplanaatide puhul, on ka politseikaplanaadi vaimulikud eri uskkondadest.582 Alates 2016. aastast on Politsei- ja Piirivalveameti peakaplan Valdo Lust. http://www.vangla.ee/et/vanglate-osakond/kontaktandmed

580

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 117.

581

http://www.eestikirik.ee/politseikaplanid-osalevad-politsei-igapaevatoos/

582

261

Kõige suurem kaplanaat on Eesti Vabariigi kaitsejõududes – kaitseväes ja kaitseliidus. Eesti iseseisvuse taastamise järel tõusis kaplaniteenistuse küsimus esmakordselt päevakorda juba 1992. aastal, ent kaplaniteenistuse kontseptsiooni kinnitamiseks läks aega veel paar aastat. Kindral Aleksander Einseln kinnitas selle 1994. aastal. Nii nagu Einseln isegi, olid ka esimesed kaplanid Põhja-Ameerikast tulnud väliseestlased. Esimeseks sõjajärgseks peakaplaniks sai USA õhujõududes teeninud Michael Viise ja vanemkaplaniks sai Kanadast tulnud Tõnis Nõmmik.583 Kaplaniteenistuse taasloomine jäi 1995. aastasse, see kavandti Lääne-Euroopa ja NATO riikide eeskujul eri uskkondi ühendavana. Nii on ka praegu kaplaniteenistuses ametis Eesti peamiste kirikute ja koguduste liitude vaimulikud.

Ametisse asumiseks on vaja läbida kaplani erialane väljaõpe. Kaplanid alluvad vahetult kohalikule väeosa ülemale ja ka jumalateenistused toimuvad alati kohaliku väeosa ülema loal või korraldusel. Kaitseväe kaplanaati juhib peakaplan, kes vastutab kaplanaadi personalipoliitika, järelevalve ja tseremooniate eest, nõustab kaitseväe juhtkonda usulistes ja moraali puudutavates küsimustes ning esitab tegevusaruanded ülematele, EKN-le ja kirikujuhtidele.584 Tema asetäitja on kaitseväe vanemkaplan, kes tegeleb kaplanaadi eelarve, tegevuse administreerimise ja planeerimise ning välissuhtlusega.585 Kaitseväe peakaplaniks on 2016. aastas jaanuarist http://www.eestikirik.ee/85-aastat-eesti-kaitsevae-kaplaniteenistust/

583

http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/muud-yksused/kaplaniteenistus/Peakaplan

584

http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/muud-yksused/kaplaniteenistus/Kaitsevae-vanemkaplan

585

262

kolonelleitnant Gustav Kutsar ja vanemkaplaniks sama aasta septembrist kolonelleitnant Aivar Sarapik. 2017. aastal oli põhikohaga Eesti kaitseväe tegevteenistuses lisaks eelmainitutele kuus luteri, üks metodisti, üks baptisti, üks nelipühi ning üks õigeusu kaplan.586 Kaplaneid on alates Eesti iseseisvuse taastamisest töötanud ja töötab praegugi koolides ja haiglates, ent viimastes on levinumaks töövormiks hingehoidja amet. Eestis kehtib aastast 2008 hingehoidja kutsestandard, mille kohaselt mõistetakse hingehoidjat kui professionaalset toetajat eksistentsiaalsetes ja usulistes küsimustes.587 Samamoodi kehtib 2008. aastast ka kutsekojas kinnitatud kaplanite kutsestandard.588 Hingehoidja peab kuuluma mõnda Eestis registreeritud usulisse ühendusse. Hingehoiuteenuse pakkumine on väga ebaühtlane, ehkki vajadust hingehoidjate järele tajuvad kõik osapooled – tervishoiuasutustest usuorganisatsioonideni. Suuremates Eesti haiglates – Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas – on hingehoidjad küll ametis, kuid valdav osa Eesti haiglatest hingehoiuteenust ei paku. Tervishoiuasutustes on hingehoidjad tavaliselt tööl kas palliatiivravi üksuses, palgatud mõne kliiniku või osakonna koosseisu ja mõnel juhul külastavad nad haiglaid ka mittekoosseisulisena.589 Sotsiaaltöö reguleerimiseks võttis riigikogu 1995. aastal vastu sotsiaalhoolekande seaduse, mis andis ka usuorganisatsioonidele õiguse vabatahtlikkuse alusel sotsiaalteenuseid osutada ja sõlmida selleks Vabariigi Valitsuse, sotsiaalministeeriumi, maavanema või kohaliku omavalitsusorganiga lepingu või teha tööd valla- või linnavalitsuse poolt antud tegevusloa ja sotsiaalministeeriumi poolt antud riikliku tegevuslitsentsi alusel (§ 5, lg5).590 Selliseid sotsiaaltööga ja rehabilitatsiooniga tegelevaid asutusi taasiseseisvumise tuules ka asutati. Mõned neist on oma tegevuse lõpetanud, mõned tegutsevad praeguseni ja mõned on alles viimastel aastatel loodud.

Gustav Kutsar. ”Kaitseväe kaplaniteenistus” – Eesti kirikute Nõukogu 2017. Issanda aasta tegevusaruanne. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2018, 47.

586

https://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10491333/pdf/hingehoidja-tase6.3.et.pdf

587

https://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10491283/pdf/kaplan-tase-7.3.et. pdf

588

Liidia Meel. Interdisciplinary team based pastoral care model for Estonian healthcare institutions.

Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 35. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 66–68.

589

https://www.riigiteataja.ee/akt/12854001 Esialgses tööversioonis oli eraldi mainitud nii kodanike ühendusi kui ka usuühendusi, aga lõppredaktsioonis sätestati üldisem sõnastus „juriidilised ja füüsilised isikud“.

590

263

2001. aastal võttis riigikogu vastu perekonnaseisuseaduse muutmise seaduse, mis andis õiguse usuliste ühenduste registrisse kantud usuliste ühenduste vaimulikel täita perekonnaseisuasutuste ülesandeid abielu sõlmimisel.591 Seda kinnitas ka 2010. aastal jõustunud perekonnaseisutoimingute seadus ja perekonnaseadus.592 Selle õiguse peab taotlema vaimulikele usuline ühendus ja selleks peab vaimulik läbima siseministeeriumi korraldatud koolituse ja sooritama eksami. Selles mõttes on tegemist 1926. aasta põhimõtete ülekandumisega kaasaega, et vaimulikud on abielu sõlmimisel samade õigustega mis perekonnaseisuametnikud.

Olulise erinevusena omaaegsest korrast ei laiene neile tänapäeval muude perekonnaseisutoimingute sõlmimise õigus.

Kui vaimulik on viie aasta jooksul sõlminud vähem kui 25 abielu, peab ta viie aasta möödudes tegema eksami uuesti.593 Vaimulike sõlmitud laulatuste arv moodustab umbes 10% kõikidest Eestis sõlmitud abieludest.

2017. aastal oli perekonnaseisuametniku õigustega 119 vaimulikku kokku 13 usulisest ühendusest: Eesti Evngeelne Luterlik Kirik (65), Rooma-Katoliku Kirik (2), Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (1), Eesti Metodisti Kirik (3), Eesti Kirstlik Nelipühi Kirik (6), Karismaatiline Osaduskirik (1), Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit (22), Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit (7), Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit (4), Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Eesti Kogudus (2), Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit (2), Uus­apostlik Kirik Eestis (2), Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus (2).594 1990. aastate alguses kujunes välja usuorganisatsioonide osalemine Eesti riigi tähtpäevade puhul toimuvatel avalikel üritustel. Sellised kombed pandi paika Eesti iseseisvuse taastamise tuules ja on saanud osaks Eesti riigi religioonipoliitikast, mille kohaselt kaasatakse usuorganisatsioonid Eesti riigi pidupäevade tähistamisse. Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva juurde 24. veebruaril kuulub 1992. aastast jumalateenistus, mis on toimunud tavaliselt Tallinnas, aga sõltuvalt paraadist ja õhtusest peopaigast ka Pärnus ja Narvas ning 2018. aastal Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul toimus jumalateenistus Paides. Iseseisvuspäeva jumalateenistus on tavaliselt toimunud https://www.riigiteataja.ee/akt/72988

591

https://www.riigiteataja.ee/akt/13187194; https://www.riigiteataja.ee/ akt/13330603?leiaKehtiv

592

https://www.siseministeerium.ee/et/tegevusvaldkonnad/usulised-uhendused-jarepresseeritud/vaimulik-solmib-abielu

593

https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/usuasjad/abielu_solmimise_ oigust_omavate_vaimulike_nimekiri_seisuga_18.10.2017.pdf

594

264

mõnes luteri kirikus, kõige sagedamini Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, kuid tegemist on oikumeenilise jumalateenistusega, millel osalevad EKN-i liikmeskirikud. Jumalateenistusel on tavaliselt viibinud Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse ja parlamendi liikmed, kaitseväe juhataja ja ohvitserid.595 Jõulude ajal, mil kirikus käib kõige rohkem inimesi, kantakse rahvusringhäälingu telekanalil üle EKN-i liikmeskirikutes toimuvaid jumalateenistusi. Samamoodi kantakse televisioonis üle ülestõusmisjumalateenistusi ja iseseisvuspäeva jumalateenistusi. Lisaks jumalateenistustele osalevad usuorganisatsioonide vaimulikud riiklike tähtpäevade puhul üle Eesti toimuvatel üritustel: pärgade panemistel Vabadussõja ausammastele, lipuheiskamistel ja kaplanid paraadidel. Usuorganisatsioonide rolli Eesti riigi avalike üritustel on ajakirjanduses küll arvustatud, kuid on ka neid religiooni suhtes kriitilisi arvamusi, kes jumalateenistuste ülekandmist televisioonis pahaks ei pane.596 Küll aga tekkis ühiskonnas suurem diskussioon 2016. aastal, mil ametisse astunud president Kersti Kaljulaid otsustas loobuda presidendi ametisse paneku puhul korraldatavast tänujumalateenistusest. Sellele https://www.postimees.ee/4025689/galerii-ja-video-president-kaljulaid-kais-toomkirikusvabariigi-aastapaeva-jumalateenistusel;

595

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/poolt-ja-vastu-kas-etv-peaks-hoidumajoulujumalateenistuse-naitamisest?id=80566388

596

265

traditsioonile oli aluse pannud president Lennart Meri 1992. aastal.597 2017. aasta vabariigi aastapäeval otsustas president kirikus toimuvale jumalateenistusele aga minna, sest soovis olla sel päeval võimalikult palju Eesti inimestega koos.598 Jõulude ajal on president Kaljulaid külastanud neid, kes peavad jõulude ajal tööl olema: päästjaid ja kaitseväelasi. Sellega seoses on ta kahel aastal käinud jõulude ajal ka palvusel kaitseväe kabelis.599 President Ilves juurutas oma ametiajal kombe käia oma kodukandi maakirikus Hallistes.600 Oma visiitidel on nii Vabariigi President kui ka Vabariigi Valitsuse liikmed külastanud kirikuid ja palvemaju ning tunnustanud kogudusi kogukondliku töö eest.

Vabariigi Valitsus ja Vabariigi President on võõrustanud ka kõrgeid kirikutegelasi. 1993. aastal külastas Lennart Meri kutsel Eestit paavst Johannes Paulus II, 2000. aastal viibis siin esmakordselt Konstnatinoopoli patriarh Bartholomeos I, kes oli president Toomas Hendrik Ilvese kutsel Eestis ka 2013. aastal, mil möödus 90 aastat Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule antud autonoomia-tomosest. 2003. aastal võttis peaminister Juhan https://arvamus.postimees.ee/3901055/priit-rohtmets-kas-president-peaks-kirikus-kaima

597

https://www.postimees.ee/4020525/president-laheb-vabariigi-aastapaeval-kirikusse

598

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-president-kersti-kaljulaid-kulastaspelgulinna-sunnitusmaja?id=80596517

599

https://www.postimees.ee/56795/ilvese-kirikukulastus-tekitab-segadust

600

266

Parts vastu Eestit külastanud Moskva patriarh Aleksius II.601 Peaminister Andrus Ansip võttis 2013. aastal vastu Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli.602 2018. aasta septembris külastas Eestit paavst Franciscus kohtudes nii Vabariigi Presidendi kui peaminister Jüri Ratasega.

Nii nagu 1920.aastatel põhjustas usu-, usundi- või religiooniõpetus tuliseid diskussioone taasiseseisvunud Eesti VabaUSUÕPETUSEST riigis juba alates 1990. aastatest alates. Juba USUNDIÕPETUSEKS 1991. aastal oli haridusminister Rein Loik kinnitanud oma määrusega usuõpetuse õpetamise korra nii lasteaedades kui ka koolides ning õppeaine oli vabatahtlik.603 1992. aasta haridusseaduse kohaselt oli usuõpetus koolides vabatahtlik õppeaine ning 1993 vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi seadus sätestas, et usuõpetus on mittekonfessionaalne ja õpilastele vabatahtlik õppeaine. Koolide jaoks oli usuõpetuse õpetamine kohustuslik, kui seda soovisid ühes kooliastmes õppida vähemalt 15 õpilast.604 Järgenvatel aastatel tõusis küsimuseks, kas õppeaine nimi peaks olema “usuõpetus” või “usundiõpetus”. Aja jooksul kujunes selle õppeaine nimeks usundiõpetus ning usuõpetusega hakati tähistama konfessionaalset usuõpet.

2000. aastate alguses valmis uus religiooniõpetuse õppekava, misjärel tõstatus teemana usuõpetuse kohustuslikus korras õpetamine Eesti üldhariduskoolides. EKN panustas omalt poolt õppeaine diskussioonidesse religiooniõpetuse ümarlaua ellu kutsumisega. Valminud õppekava ning kuuldused, et usundiõpetus kavatsetakse kehtestada kohustusliku ainena kooliprogrammi häiris osasid usulisi ühendusi. Nii kujunes 2001. aastal Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja initsiatiivil usuliste ühenduste ümarlaud, mis tekkis mittekristlike usuorganisatsioonide katuseorganisatsioonina, et seista vastu usuõpetuse koolidesse viimisele. Ümarlaua hinnangul soosis riik kristlust ja kavandatav koolide usundiõpetus oli kristliku laadiga ning https://vm.ee/ru/node/22492

601

https://www.err.ee/335944/kirill-annaks-jumal-et-vene-eesti-suhted-areneksid-positiivsessuunas

602

SMA, 19-2. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures asuv Usuasjade Talitus, Kirjavahetus EV Valitsuse ja Ülemnõukoguga konfessionaalsetes küsimustes, 26.1.1990–16.12.1991, Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi käskkiri, 8.3.1991.

603

https://www.riigiteataja.ee/akt/12744428

604

267

kristlaste kontrolli all. Teema vaibudes ümarlaua tegevus lakkas. Usuliste ühenduste ümarlaud, mida ametlikult juriidilise isikuna ei asutatudki, koondas erinevate usutraditsioonide organisatsioone ning selle tegevuses osalesid Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Eesti Islami Kogudus, Krishna Tunnetuse Tallinna Kogudus, Tallinna Baha’i Kogudus ning Eesti Juudi Koguduste ja Organisatsioonide Liit.605 Koolide arv, kus usuõpetust, religiooniõpetust või usundiõpetust õpetatakse, on tasapisi kasvanud. 2002. aastal oli õppeaine 36s koolis, 2006. aastal aga juba 48s koolis ning õppeaastal 2017/2018 antu seda juba ligi 70 koolis. Koolivõrku arvestades oli see muidugi siiani tagasihoidlik tulemus ja seda möönis juba 2006. aastal sel teemal riigikogus küsimustele vastanud uus haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes toetas religiooniõpetust kooliprogrammides vabatahtliku ainena.606 Seda on Reps korranud ka hiljem, viimati 2017. aastal, mil ta taas haridus- ja teadusministrina tõdes, et lapsele tuleb anda võimalus laiendada soovi korral silmaringi.607 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/usundite-umarlaud-riik-soosibkristlust?id=4748907

605

https://www.maavald.ee/uudised-10219-2006/1092-060610219-2006-joks-ja-repsreligiooniopetus-koolides-jaagu-vabatahtlikuks

606

https://www.ohtuleht.ee/847818/repliik-mailis-reps-usuopetusest-noortele-tuleb-andavoimalus-laiemale-silmaringile

607

268

Samal seisukohal oli 2006. aastal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil ka toonane peaminister Andrus Ansip.608 2011. aastal kinnitati Valitsuse määrustega 2003. aastast Riikliku Eksami ja Kvalifikatsioonikeskuse juures töötanud ainekomisjoni välja töötatud ainekavad põhi- ja keskkooliosale.609 Vabatahtlikkuse printsiip kehtib usundiõpetuse õpetamises praeguseni.610 Koolide arv tasapisi kogu aeg tõuseb, aga et Eestis on üle 500 üldhariduskooli, siis on religioosse hariduse andmine endiselt pigem tagasihoidlik kui levinud praktika.611 2010. aasta viis riigikogu erakooliseadusse sisse muudatuse, millega andis erakoolides õiguse lisaks interkonfessionaalsele usuõpetusele või selle asemel õpetada ka konfessionaalset usuõpetust (§ 11).612 Ka see oli erakoolis õppivale õpilasele siiski vabatahtlik. 2010. aasta erakooliseaduse muudatuse järel asutati terve rida uusi kristlikke erakoole. 2014. aastal asutati Eesti Kristlike Erakoolide Liit, kuhu kuulub liikmetena 6 kristlikku üldhariduskooli ning neile lisaks on veel 4 kooli vaatlejaliikmed.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-toetab-usundiopetust?id=11589601

608

https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1140/1201/1001/VV1_lisa9.pdf; https://www.riigiteataja. ee/aktilisa/1140/1201/1002/VV2_lisa8.pdf

609

Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 120.

610

Vt lähemalt: Olga Schihalejev, Ringo Ringvee. ”Silent Religious Minorities in Schools in Estonia” – Religion, Education and Human Rights. Theoretical and Empirical Perspectives.

Toimetanud Anders Sjöborg ja Hans-Georg Ziebertz. Cham: Springer, 2017, 63−76.

611

https://www.riigiteataja.ee/akt/122012018005?leiaKehtiv

612

269

Kokkuvõte perioodist

Eesti Vabariigi religioonipoliitika kujunemisel alates 1991. aastast on olulised kolm tegurit: 1) Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus; 2) nõukogude aja vaenulik suhtumine religiooni ja usuorganisatsioonidesse ning nõukogude perioodi tõttu muutunud usuline maastik ja 3) usuvabadust puudutavad rahvusvahelised lepingud ja deklaratsioonid.

Eesti Vabariigi iseseisvus kinnitati 1991. aasta augustis õigusliku järjepidevuse alusel, tunnistades, et see on seesama riik, mis kord enesemääramise õiguse alusel 1918. aastal loodi ja mille Nõukogude Liit 1940. aastal õigusvastaselt okupeeris. Õigusliku järjepidevuse omaksvõtmine on kujundanud nii Eestis tegutsevate ajalooliste usuorganisatsioonide enesemääratlust kui ka varalisi suhteid riigiga.

Järjepidevus okupatsioonieelse ajaga kajastub ka 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduses, kus ühelt poolt sätestatakse riigikiriku puudumine ning teisalt kajastub riigi heatahtlik suhtumine usuorganisatsioonidesse. See tähendab, et riik ja usuorganisatsioonid pole lahutatud, vaid teevad huvi pakkuvates küsimustes koostööd. Samad põhimõtted kajastusid ka 1938. aasta põhiseaduses. 1993. aastal riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seadus seadis sisse võrdse kohtlemise põhimõtte: usulised ühendused olid seaduse ees võrdsed. Sama põhimõtet järgib ka 2002. aastal vastu võetud uus kirikute koguduste seadus.

Riigi religioonipoliitika kujunemisel mängis rolli ka nõukogude perioodi pärand ja Eesti taasiseseisvumisaegse ühiskonna elavnenud usuelu. Samal ajal hakkas riik iseseisvuse taastamise järel usulisi ühendusi rahaliselt toetama ning see toetus jõudis kirikute ja koguduste liitudeni mitte otsetoetusena, vaid 1989. aastal asutatud Eesti Kirikute Nõukogu

270

kaudu.613 Eesti esimesel iseseisvusajal, kui usuorganisatsioonide positsioon oli Eesti ühiskonnas oluliselt tugevam, riik usuorganisatsioone sel moel ei toetanud. Niisamuti ei toetanud riik 1920.–1930. aastatel sellises mahus kirikute remonti ega pühapaikade kaardistamist ja kaitset.

Nõukogude aeg oli Eesti usulist elu ja ühiskonna suhtumist religiooni oluliselt muutnud: kuni 1940. aastateni oli praktiliselt kogu Eesti elanikkond kuulunud mõne usuorganisatsiooni liikmeskonda, kuid nõukogude periood oma repressiivse religioonipoliitikaga oli suutnud ühiskondliku ja perekondliku usulise traditsiooni katkestada. Nõukogude aja pärand on visalt püsinud kogu taasiseseisvumisjärgse perioodi. Eesti usulise kuuluvuse numbrid on Euroopa ühed madalamad. 2000. ja 2011. aasta rahvaloendusel pidas omaks kindlat religiooni 29% Eesti üle 15-aastasest elanikkonnast, 54 % Eesti elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku.614 2018. aasta novembris kuulub usuliste ühenduste registrisse 581 kogudust, millest 84 tegutsevad üksikkogudustena ja ülejäänud on koondunud kas kirikutesse või koguduste liitudesse. Kristlike kirikute ja koguduste liitude kõrval on koguduste liiduna registreeritud ka teiste usutraditsioonide ühendused: neljast kogudusest koosnev Eesti Bahá’í Koguduste Liit ja viiest kojast koosnev Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. Lisaks kirikutele, kogudustele ja koguduste liitudele on registrisse kantud ka õigeusu ja katoliku kloostrid ning Püha Risti ja Opus Dei Prelatuur Eestis.615

Riigi ja usuorganisatsioonide suheid iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis ilmestas riigi soov olla vastupidiselt nõukogude võimule usuorganisatsioonide suhtes neutraalne ja kohelda kõiki organisatsioone heatahtlikult ja võrdselt. Sellest sai Eesti Vabariigi religioonipoliitika nurgakivi ning 1990. aastate alguses kultuuriministeeriumi juurde loodud usuasjade talituse materjalid peegeldavad siirast soovi usuorganisatsioone aidata. Üha enam mõistetakse, et usuline töö on ühtlasi kogukondlik töö ja sellest johtuvalt toetab riik avalikku huvi ja vajadusi silmas pidades teiste elualade seas ka Eesti ühiskonnas tehtavat usuühenduste tööd. Niisamuti tähtsustab Eesti riik ajaloolist kultuuripärandit, pühakodasid ja pühapaiku.

Altnurme, Eesti Kirikute Nõukogu suhted riigiga, 290.

613

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/databasetree.asp

614

Usuliste ühenduste registrisse kantud kirikud, koguduste liidud, kloostrid ja kogudused seisuga 16.05.2018.

615

271

272