VÕÕR A D Ü M BE R L AUA
1945. aastal sõitsid me vanemad ära ja jätsid meid kahe mehe hoolde, kes võisid olla kurjategijad. Seda Londoni tänavat, millel elasime, kutsuti Ruvigny Gardens, ning ühel hommikul pani kas ema või isa pärast hommikusööki ette perekondliku jutuajamise, kus rääkisid, et nad lahkuvad meie juurest, kuna sõidavad aastaks Singapuri. Reis ei tule kuigi pikk, ütlesid nad, aga ka mitte lühike. Nende eemal viibides hooldatakse meid mõistagi hästi. Ma mäletan, kuidas selle uudise teatamise aegu istus isa ühel ebamugaval rauast aiatoolil, suvekleidis ema täpselt ta õla taga jälgimas meie reaktsiooni. Õige varsti võttis ema mu õe Racheli käe ja surus oma piha vastu, otsekui püüaks kätt niiviisi üles soojendada.