Issuu

VÕÕR A D Ü M BE R L AUA

1945. aastal sõitsid me vanemad ära ja jätsid meid kahe mehe hoolde, kes võisid olla kurjategijad. Seda Londoni tänavat, millel elasime, kutsuti Ruvigny Gardens, ning ühel hommikul pani kas ema või isa pärast hommikusööki ette perekondliku jutuajamise, kus rääkisid, et nad lahkuvad meie juurest, kuna sõidavad aastaks Singapuri. Reis ei tule kuigi pikk, ütlesid nad, aga ka mitte lühike. Nende eemal viibides hooldatakse meid mõistagi hästi. Ma mäletan, kuidas selle uudise teatamise aegu istus isa ühel ebamugaval rauast aiatoolil, suvekleidis ema täpselt ta õla taga jälgimas meie reaktsiooni. Õige varsti võttis ema mu õe Racheli käe ja surus oma piha vastu, otsekui püüaks kätt niiviisi üles soojendada.

M I C H A E L

O N D A A T J E

Ei Rachel ega mina lausunud sõnagi. Me vahtisime isa, kes kirjeldas põhjalikult nende lendu uue Avro Tudor I pardal, mis põlvnes Lancasteri pommitajast ning suutis välja arendada enam kui kolmesajamiilise tunnikiiruse. Enne sihtpunkti saabumist peavad nad vähemalt kaks korda maanduma ja lennukit vahetama. Ta selgitas, et oli edutatud Unileveri kompanii Aasia-esinduse juhatajaks, karjääri järgmisele astmele. Sellest tõuseb kasu meile kõigile. Ta kõneles tõsisel häälel, ema aga pöördus millalgi kõrvale, silmitsema augustikuist aeda. Kui mu isa oli jutu lõpetanud, sammus ema mu segadust märgates lähemale ja libistas sõrmede nagu kammiga läbi mu juuste. Mina olin tollal neljateistkümneaastane, Rachel varsti kuusteist täis, ning meile räägiti, et puhkepäevadel hakkab meie järele valvama eestkostja, nagu ema teda kutsus. Nad viitasid talle kui kolleegile. Me olime teda juba kohanud – tavatsesime teda hüüda enda leiutatud nimega Koi. Hüüdnimed olid meie perekonnas harjumuseks, mis tähendab, et samuti olid harjumuseks maskeeringud. Rachel oli mulle juba kuulutanud, et kahtlustab teda tegutsevat kurjategijana. Ehkki säärane asjatalitus näis kummaline, oligi elu tol sõjajärgsel perioodil alles meelevaldne ning segasevõitu; seega ei tundunud pakutu meile tavatu. Me leppisime otsusega, nõnda kui lapsed ikka, ja Koi, kellest oli saanud hiljuti meie kolmanda korruse üüriline, tasane kogukas mees, koiliblika sarnane ujedate liigutuste tõttu, tõotas tuua lahenduse. Meie vanemad liigitasid ta nähtavasti usaldusväärseks. Kas Koi kuritegevus oli ilmne nendelegi, polnud me kindlad. Kunagi oli meie perekonda küllap katsutud ka sidusamaks muuta. Puhuti lubati mul minna isaga kaasa Unileveri kontorisse,

S Õ J A K U M A

mis nädalalõppudel ja riigipühadel inimtühi, ning kuni tema oli millegi kallal ametis, uitasin mina hoone kaheteistkümnenda korruse hüljatud moega maailmas ringi. Kõik kartoteegisahtlid avastasin olevat lukus. Paberikorvides polnud midagi ja seintel ei rippunud ainsatki pilti, vaid tema kabineti ühel seinal kujutas mahukas reljeefkaart firma tugipunkte võõrsil. Mombasa, Kookossaared, Indoneesia. Kodule ligemal Trieste ja Heliopolis, Benghazi ja Aleksandria, linnade kordon ümber Vahemere, tugipunktid, mida arvasin olevat isa haldusala. Siit määrati sadade, idamaade vahet edasi-tagasi rändavate laevade trümmisisu. Linnu ja sadamaid tähistavad tulukesed kaardil ei põlenud nädalalõppudel, need püsisid pimeduses, umbes nii nagu nood kauged välipostidki. Viimasel hetkel otsustati, et suve viimasteks nädalateks jääb ema maha, vormistama meie üürilise hoolde andmise talitusi ja valmistama meid kumbagi ette uueks internaatkooliks. Laupäeval enne mu isa üksildast äralendu teispoole maailma läksin taas temaga Curzon Streeti lähistel paiknevasse kontorisse kaasa. Ta soovis pikka jalutuskäiku, ütles, et paar päeva jutti lennukis veeta saab olema kehale katsumus. Seepärast viis buss meid loodusloomuuseumini, ning sealt kõndisime Hyde Parki kaudu Mayfairi. Isa oli ebatavaliselt agar ja reibas, laulis ridu Kodust krae ja hinge sain, / Katki kandmaks võõrail mail1, üpris kehklevalt, justkui korrutaks aina mingit rusikareeglit. Mida ta sellega silmas peab, imestasin mina. Pääsemaks hoonesse, kus tema töökontor hõivas kogu ülemise korruse, vajasime minu mäletamist mööda mitut võtit. Ma seisatasin avara kaardi juures, mis püsis üha valgustamata, ja 1

A. E. Housmani (1859–1936) luuletusest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

M I C H A E L

O N D A A T J E

talletasin meelde linnu, mille kohal lennates ta veedab paar ööd jutti. Armastasin kaarte isegi toona. Ta astus mu selja taha ning lülitas sisse tulukesed, nõnda et reljeefkaardil heitsid mäed varje, ehkki praegu ei täheldanud ma niivõrd mägesid, kuivõrd kahvatusiniseks süttinud mereväravaid ja lisaks vägevat laiuvat valgustamata mandrilahmakat. Terviklikku perspektiivi enam ei avanenud, ning ma kahtlustan, et meie Racheliga olime jälginud oma vanemate abielu samalaadse piiratud aimdusega. Isiklikust elust kõnelesid nad meile harva. Me olime harjunud osaliste lugudega. Isa, kes oli olnud haaratud eelmise sõja viimastesse vaatustesse, ei tundnud end vist täielikult meie sekka kuuluvat. Mis puutus nende lahkumisse, siis olime leppinud, et ema sõidab temaga: meie arvates polnud emal – isa naisel – kuidagi võimalik eksisteerida temast eraldi. Häda ja viletsuse, perekonna kokkuvarisemise oht oli väiksem juhul, kui jätta meid maha, sundimata ema jääma Ruvigny Gardensisse meie järele vaatama. Pealegi, selgitasid nad, ei tohiks me uisapäisa loobuda koolist, kuhu meid suurte raskustega vastu võeti. Isa mineku eel embasime kõik teda kobaras, Koi aga oli taktilisel kombel selleks nädalalõpuks pildilt kadunud.

Nõnda algas meie uus elu. Toona mulle üpris uskumatu. Ega ole ma tänini veendunud, kas kätte jõudnud ajavahemik moonutas mind või ergutas takka. Tolle aja jooksul minetasin minusse sööbinud perekondlike mustrite mõõdukuse, mille tulemusel tekkis hiljem ebalus, otsekui ammendanuks ma vabadusedki liialt ruttu. Oma tänases eas olen igatahes suuteline jutustama, mismoodi sirgusime võõraste kaitsvas süleluses. See mõjub nagu väljaselitatud

S Õ J A K U M A

faabula mu vanematest, Rachelist ja minust endast, Koist ja lisaks teistestki, kes liitusid meiega pärastpoole. Küllap on säärastel lugudel olemas traditsioonilised mudelid. Kellegi teele lükatakse proovikivi. Keegi ei tea, kes on tõekandja. Tegelased pole sellised, nagu me oletasime, ega viibi meie arvatud kohas. Ja keegi jälgib toimuvat teadmata kust. Ma mäletan, kuidas ema armastas rääkida mitmetähenduslikest ülesannetest, mida jagati ustavaile rüütleile kuningas Arthuri legendides, ning kuidas ta, jutustades meile neid lugusid, asetas need teinekord mõnda ehtsasse, väidetavalt tema väisatud külakesse Balkanil või Itaalias, mis leiti meie jaoks kaardilt. Isa ärasõiduga omandas ema suurema kaalu. Meie vanemate vestlused, mida tavatsesime pealt kuulata, olid alati käsitlenud täiskasvanute küsimusi. Ent nüüd asus ema meile jutustama lugusid iseendast, sirgumisest maal Suffolki kandis. Me armastasime eriti tema pajatust „perekonnast katusel“. Suffolki nurgakest, kus olid elanud meie vanavanemad, kutsuti The Saints2, ning segajaid oli neil vähe, ainult kohisev jõgi ja ajuti naaberkülast kostev kirikukell. Ometi elas ühe kuu kestel nende katusel perekond, loopides asju ja hõikudes vastamisi nii valjusti, et lärm imbus lae kaudu alla meie ema perekonna ellu. Seal oli habetunud mees kolme pojaga. Noorim oli loomult vagane, tassis enamasti katuselistele redelit mööda pangega vett. Aga alati, kui mu ema astus õue, et kanakuudist mune korjata või autosse pugeda, nägi ta seda poissi peret jälgimas. Need olid katussepad, askeldasid päev otsa rookatust paigates. Langetasid redelid ja läksid õhtusöögi eel. 2

Rühm külakesi Suffolkis Blythi ja Waveney jõe vahel Norfolki piiri lähedal, iga küla on nimetatud vastava kihelkonnakiriku pühaku järgi.

M I C H A E L

O N D A A T J E

Ent siis ühel päeval tõstis noorimat poega võimas tuulehoog, poiss kaotas tasakaalu, kukkus katuselt ja prantsatas läbi pärnalehtla võra, maandudes köögi kõrval kivisillutisele. Vennad tassisid poisi majja. Marsh, nii oli poisi nimi, oli murdnud puusaluu, ning arst tuli, ja, sulgenud jala kipslahasesse, keelas teda liigutada. Teda kästi hoida köögikambris välivoodil, kuni töö katusel valmib. Meie ema – tollal kaheksa-aastase – kohustus oli poisile süüa tuua. Puhuti tõi ta raamatuidki, poiss aga häbenes nii, et sai vaevu sõna suust. Nood kaks nädalat tundusid ema jutu järgi poisile vist igavikuna. Töö lõpuks tehtud, noppis perekond poisi voodilt ja suundus mujale. Kui mina ja mu õde meenutasime ema jutustust, näis see meile ikka lõiguna muinasloost, mida me hästi ei mõistnud. Ema rääkimisviis polnud dramaatiline, ei rõhutanud poisi kukkumise õudu, kuna kahekordselt pajatatud lugudes sündmused lihtsalt juhtuvad. Me palusime vist, et ta kõneleks kukkunud poisist veel, kuid rohkem üksikasju meile ei avaldatud – oli vaid tormiküllane pärastlõuna, mil ta kuulis pärnalehtla peenikest oksavõlvi rebenemas ning poisi tuhmi märga matsatust kivisillutisel. Suvaline seik me ema elukäigu ähmaste traagelniitide hulgas. Koi, meie kolmanda korruse üüriline, viibis kodust põhiliselt eemal, kuigi saabus vahel ka varem, õhtusöögiajaks. Teda julgustati nüüd meie seltsi, ent meie lauda einetama istus ta alles teeseldud protestis ohtrasti kätega vehkides. Enamjaolt lonkis Koi õhtu hakul siiski Bigg’s Row’le söögipoolist ostma. See kant oli õhurünnakute päevil suuresti hävitatud, sinna oli paigaldatud käputäis ajutisi müügilette. Me teadvustasime vääramatult tema kõhklevat kuju, tema varglikku ringihõljumise kommet. Olemata iial kindlad, kas säärast käitumist tingib ujedus või kimbatus.

S Õ J A K U M A

Tulevikus saime muidugi mõista targemaks. Oma magamistoa aknast täheldasin teda vahel pimedas aias emaga vaiksel häälel juttu ajamas, või leidsin ma nad kahekesi teed joomas. Kooliaasta eel pingutas ema tublisti, keelitades teda juhendama mind matemaatikas, õppeaines, milles olin koolis järjepidevalt põrunud ning milles põrusin õieti jätkuvalt veel kaua, kui Koi õpetamisüritus lakkas. Neil alguspäevil ei näinud ma meie eestkostja juures muud keerukust peale tema üsnagi kolmemõõtmeliste joonistuste, sepitsetud tagamõttega aidata mul tungida sügavamale geomeetria teoreemide pinna alla. Sõjateema kerkimisel tegime õega katset meelitada temalt lagedale lugusid, kuidas ja kus ta oli osalenud. Tõeliste ja kokkuluisatud meenutuste ajastul olime Racheliga uudishimulikud. Mu ema ja Koi viitasid möödunud päevist pärit ühistele tuttavatele. Oli selge, et ema tundis teda juba enne, kui ta meie majja elama kolis, aga tema kaasalöömine sõjas tuli meile üllatusena, sest Koi esinemises polnud midagi „sõjakat“. Tema kodusolekust andis tavaliselt märku tema raadios mängiv vaikne klaverimuusika, ning kutsealaselt näis ta momendil olevat seotud mingi raamatupidamist ja palgamakseid haldava ettevõttega. Ja ikkagi ilmnes pärast pisikest ärgitust, et nad mõlemad olid töötanud „tulekahjuvalves“, nõndanimetatud Linnupesas, mis asetses hotelli Grosvenor House katusel. Kuni nemad mälestusi heietasid, istusime meie pidžaamaväel linnasepiima rüübates. Veidraid pildikesi ujus pinnale ja kadus taas. Ühel õhtul, veidi enne meie kummagi möödapääsmatut uude kooli minekut triikis mu ema elutoa nurgas särke, Koi aga, just nagu ainult pooleldi seltskonnas, seisis ebalevalt trepijalamil, asutades lahkuma. Ent lahkumise asemel hakkas ta äkki kiitma ema osavust öise autojuhina: kord olevat

M I C H A E L

O N D A A T J E

ema liikumiskeelu tundidel transportinud mehi rannikule, kus ootas niinimetatud Berkshire’i üksus, ning rooli taga ärkvel püsida aitasid vaid „paar ruudukest šokolaadi ja lahtiste akende külm tõmbus“. Ta kõneles pingsalt, kuna ema kuulas tema esitust äärmise hoolega, tervenisti viirastuslikule loole andunud, parem käsi triikrauaga õhus, et see ei laskuks puhkama ega kõrvetaks mõnd särgikraed. Tol hetkel oleksin pidanud taipama. Nende juttudes olid nimme lüngad. Ajapikku ilmnes, et ema, surunud kõrvadele raadiooperaatori komplitseeritud sagedustega klapid, oli püüdnud kinni sakslaste sidet ning edastanud teateid Inglise kanali vastaskaldale, nii Bedfordshire’ist, paigast, mis ametlikult oli Chicksandsi klooster, kui ka Linnupesast, hotelli Grosvenor House tipust, mille kohta meie Racheliga õppisime nüüdseks kahtlustama, et tulekahjuvalve toimetustega polnud sel kuigivõrd pistmist. Meil tekkisid aimdused varjatud oskuste osas. Kas olid me ema kaunid kahvatud käsivarred ja saledad sõrmed tulistanud kavatsuslikult surnuks inimesi? Mina nägin selgelt trepist üles jooksva ema siredat sportlikkust. Seda ei olnud me varem tähele pannud. Isa ärasõidule järgnenud ja ema lahkumisele eelnenud kuu kestel avastasime koolisemestri alguseni ühtesoodu tema üllatavaid, vahetumaid külgi. Toosama põgus viiv, kui ta kuulatas Koi mälestusi nende varasemast tutvusest, kuum triikraud käes õhku tardunud, jättis meie tajusse kustumatu jälje. Isa puudumisel hakkas kodugi tunduma vabam ja ruumikam ning me pühendasime emale võimalikult palju aega. Me jälgisime raadiopõnevikke, tuled toas põlemas, sest tahtsime näha üksteise nägusid. Ema oli kahtlemata tüdinud, kuid me nõudsime teda enda juurde, seniks kui nõmmel kõlasid udupasunad ja tuulte

S Õ J A K U M A

hundiulg või kurjategija visad sammud ja akna klaasiklirin, ning kuuldemängu kõrvale kandsin ma vaimusilmas katkendlikku lugu, mismoodi ema juhtis tuledeta auto rannikule. Aga sel määral, kui meie ema raadiosaadetest hoolis, sobis temale pigem laupäeva pärastlõunati kanapeel pikutamine BBC „Loodusesõbra tunnikese“ seltsis, eirates parajasti peos hoitud raamatut. Ta ütles, et too saade tuletab talle Suffolkit meelde. Ja poole kõrvaga kuulsime meiegi raadiomehe lõputut jahvatamist jõeputukatest ning omaenese kalalkäikudest kriidiojadel; meile Racheliga, kes me kükitasime vaibal mosaiikmõistatust lahendades, sinetava taevalaotuse killukesi ladudes, mõjus taoline maailm kauge ja mikroskoopilisena. Kord reisisime kolmekesi Liverpool Streetilt rongiga Suffolkisse, ema kunagisse lapsepõlvekoju. Meie vanavanemad olid samal aastal hukkunud autoavariis, ja sestap tuli meil nüüd jälgida ema sõnatut ümberkolamist nende majas. Ma mäletan, kuidas meid kästi alati kõndida hoolikalt piki koridori serva, muidu kriuksus ja krigises sealne saja-aastane puitpõrand. „See on ööbikupõrand,“ rääkis vanaema. „Hoiatab meid öösel varaste eest.“ Rachel ja mina kasutasime igati juhust sellisele põrandale hüpata. Kõige õnnelikumad olime siiski emaga isepäi Londonis. Me ihkasime tema loomulikku unisevõitu hellust, enamat kui olime pälvinud enne. Meile jäi mulje, nagu oleks ta pöördunud tagasi enda varasema isiksuse juurde. Veel isa ärasõidu eel oli ta olnud emana kärmas ja tõhus, tõtanud tööle, kui meie tõttasime kooli, ja naasnud tavaliselt meiega õhtustamise ajaks. Kas põhjustas isiksuse muutust abikaasa eemaldumine? Või oli see keerukam viis valmistuda taanduma, vihje, millisena ta tahtis olla meist mäletatud? Minu internaatkooli hoovõtuks lugesime temaga

M I C H A E L

O N D A A T J E

prantsuse keelt ja Caesari „Gallia sõda“ – prantsuse ja ladina keelt valdas ta imeliselt. Enim üllatas sellega, et koduseinte vahel julgustas ta meid etendama erinevaid teatritükke, mille tarvis riietusime preestriteks või hiilisime päkkadel otsekui madrused ja kaabakad. Kas käitusid sedasi teisedki emad? Langesid ahhetades üle diivani, pistoda selga visatud? Koi liikvelolekul hoidus ta sellest. Aga misjaoks see talle üldse? Kas tüütas teda pelk igapäevane meie järele vaatamine? Kas tegi kostüümidesse varjumine me ema millekski avaramaks, uueks? Mis eriti vahva, koiduvalguse majja lipsates sisenesime meie varglike koerte kombel ta magamistuppa, piidlema tema alasti varjumata nägu, paotumata silmi, kahvatuid õlgu, käsivarsi, mis sirutusid juba meid sülelema. Sest kellaajast hoolimata oli ta ärkvel ning ootas meid ikka. Me ei üllatanud teda kunagi. „Siia, Klutt. Siia, Käblik,“ pomises ta omakeskis me hüüdnimesid. Minu kahtlustust mööda tundsime Racheliga just neil puhkudel, et ema on meil päriselt olemas. Septembri hakul jälgisime, kuidas ta täitis keldrist üles taritud reisikirstu peokleitide, kingade, kaelakeede, kaartide ja inglise kirjandusega, samuti varustusega, mida ta enda sõnul ei lootnud idamaades leida, koguni mõningate pealtnäha ebavajalike villaste esemetega, kuna õhtud Singapuris, nii ta meile rääkis, olevat pahatihti „vilud“. Ta käskis Rachelil lugeda Baedekeri reisijuhist valjusti maastiku ja bussiühenduste kohta, lisaks paikkondlikke vasteid väljenditele „Küllalt!“ ja „Veel!“ või „Kui kaugele see jääb?“ Me deklameerisime lausungeid kõva häälega, klišeelikul idamaisel aktsendil. Võib-olla uskus ta, et ehedad üksikasjad ja mahuka kirstu pakkimine veenavad meid tema teelemineku mõistlikkuses,

S Õ J A K U M A

vaigistavad meis tärganud süvenevat äratõugatuse tunnet. Paistis, nagu ootaksime teda ronivat mustast puidust reisikirstu, messingist nurgapalistustega, kangesti surnukirstu sarnasesse, mis sõidutab ta sundasumisele. Too pakkimise tants kestis mitu päeva ning mõjus oma tantsulisuses veniva ja saatuslikuna otsekui lõputu kummituslugu. Ees seisis me ema muundumine. Ta pidi kujunema meile nähtamatuks. Rachelile tundus ehk teisiti. Õde oli minust üle aasta vanem. Mu õele võis see jätta teatraalse mulje. Ent minu silmis osutas lakkamatu ümbermõtlemise ja ümberpakkimise tants alalise kadumise suunas. Kuni ema sättis lahkuma, oli kodu meie koobas. Jõe kaldapealsele jõudsime jalutama vaid paar korda. Tema ütles, et reisida saab ta lähinädalatel niigi liialt. Ja siis äkki oligi lahkumise aeg, mingil põhjusel oodatust varem. Mu õde läks vannituppa, ning võõbanud näo lubivalgeks, põlvitas sellise kiretu näoga ülemisele trepimademele, põimis käed rinnatise vahelt läbi ja keeldus lahti laskmast. Kui ema üritas keelitada Rachelit trepist alla tulema, ühinesin mina eesukse juures vaidlusega. Jäi mulje, nagu olnuks ka pisarsilmse hüvastijätu vältimine meie ema vormistuslik asjatalitus. Mul leidub emast foto, millel ta palgejooned vaevu paljastuvad. Tuttavlikuna kangastub sel pigem ta rüht, ihuliikmete ebamäärane viibe, olgugi et foto tehti enne minu sündi. Aastaid on tal seitseteist või kaheksateist, teda pildistasid tema vanemad nende Suffolki jõe kallastel. Käinud äsja ujumas ja vedanud selga kleidi, seisab ta nüüd ühel jalal, teine säär kõverdatud kinga varvaste otsa torkamiseks, peanupp aga kummardub, nõnda et nägu katavad heledad juuksed. Ma avastasin selle aastaid hiljem vabast magamistoast, väheste meenete hulgast, mida ta oli otsustanud säilitada. See on tänini minuga. See nimetamatusse

M I C H A E L

O N D A A T J E

kalduv inimkogu, kohmakalt tasakaalus iseenese nippide najal. Inkognito juba toona.

* Septembri keskel saabusime õega kumbki endale määratud kooli. Õppinud seni tavakoolis, võõristasime internaadielu, samas kui meie kaasõpilased teadsid ammu, et nad on sisuliselt hüljatud. Olukord oli meile talumatu, ja saabumisest polnud kulunud päevagi, kui me kirjutasime mingi Singapuri postiaadressi vahendusel vanematele, priiks laskmist anudes. Ma arvestasin välja, et kiri rändab kaubikuga Southamptoni kaide piirkonda, kust jätkab kulgu laeva pardal, seilates laias ilmas sadamast sadamasse pisimagi pakilisuseta. Pärast kuut nädalat taipasin, et säärase vahemaa tagant näib meie kaebuste loetelu tühine. Olgu või tõsiasi, et öösel tuli mul tualettruumi otsimiseks pimedas kolm trepimadet alla kõmpida. Enamik vilunud internaadiõpilasi pissis harilikult ühte meie korruse valitud kraanikaussi, hambapesu oma kõrval. Koolis põlvest põlve kehtinud tava – selleks tegevuseks pruugitud emailvalamusse oli kusi aastakümnete jooksul joonistanud selge raja. Ent ühel ööl, kui ma parasjagu ennast unesegaselt kraanikaussi kergendasin, lonkis mööda ühiselamu korrapidaja, kes sattus mu toimingu tunnistajaks. Järgmise hommiku kogunemisel tõi ta kuuldele nördinud kõne jälestusväärsest tembust, millele oli juhuslikult komistanud, pannes juurde väite, et isegi neljal sõja-aastal lahingutandril polnud ta pealt näinud säherdusi sigadusi. Tõtt-öelda vakatasid poisid koridoris jahmunult uskumatusest, et korrapidaja polnud kursis traditsiooniga, mis eksisteeris juba kooli suurmeeste,

S Õ J A K U M A

Shackletoni3 ja P. G. Wodehouse’i4 päevist (ehkki üks neist olevat küll välja visatud ja teine löödud rüütliks ainult väga teravate lahkarvamuste saatel). Väljaviskamisest unistasin minagi, kuid abiõpetaja, suutmata naeru tagasi hoida, nüpeldas mind lihtlabaselt. Igatahes ei arvestanud ma vanemate kaalutletud vastusega, kuigi mu kähku kirjutatud uus kiri sisaldas ka minu kuritööd puudutava postskriptumi. Ma klammerdusin lootuse külge, et meie internaatkoolidesse sokutamine oli olnud rohkem mu isa idee ja et ema võiks meie priiusse laskmist soosida. Kaht kooli lahutas pool miili, meil polnud muud suhtlemismoodust kui laenata jalgratas ning kohtuda avalikul pinnal. Tegutseda otsustasime Racheliga igal juhul ühiselt. Niisiis, kui käimas oli teine koolinädal ja meie anuvad kirjad polnud veel mandriEuroopassegi jõudnud, lipsasime viimase tunni lõpus mittekostiliste seas minema, jõlkusime õhtuni Victoria vaksali ümbruses, et Koi viibiks ikka kindlasti kodus meile ust avamas, ning naasime Ruvigny Gardensisse. Meie mõlema teada paistis vaid Koi olevat seesugune täiskasvanu, keda ema kuulda võtaks. „Ahaa, te ei jaksanud oodata, kunas nädal läbi saab, mis?“ ütles ta ainult. Tugitoolis, kus oli alati istunud mu isa, istus kõhn meesterahvas. „See on härra Norman Marshall. Vanasti parim kergekeskkaalu poksija jõe põhjakaldal, teda hüüti Pimlico5 Vesikiiliks. Olete ehk kuulnud?“ 3

Sir Ernest Henry Shackleton (1874–1922), Briti polaaruurija, kolme Antarktika-ekspeditsiooni juht. 4

Sir Pelham Grenville Wodehouse (1881–1975), inglise kirjanik, 20. sajandi loetumaid humoriste. 5

Väike piirkond Kesk-Londonis, Westminsteri linnaosas.

M I C H A E L

O N D A A T J E

Me raputasime pead. Muretsesime pigem, et meie vanematekodus külastas Koid meile tundmatu isik. Säärase võimalusega polnud me arvestanud. Ühtlasi olime pabinas koolist põgenemise ja selle pärast, kuidas meie eestkostja proovikivisse suhtub. Ent teadmata põhjusel ei häirinud meie kesknädalane põgenemine Koid. „Kõht on teil vist tühi. Ma soojendan teile oakonservi. Mismoodi te tulite?“ „Rongiga. Edasi bussiga.“ „Hüva.“ Siinkohal sammus ta kööki, jättes meid Pimlico Vesikiiliga omavahele. „Kas te olete tema sõber?“ küsis Rachel. „Ei üldsegi.“ „Mida te siis siin teete?“ „See on mu isa tool,“ ütlesin mina. Mind eirates pöördus mees Racheli suunas. „Ta palus mu endale külla, kallike. Nädala lõpus on tal Whitechapelis üks koer sihikul. Oled sa seal kunagi käinud?“ Rachel oli vakka, nagu poleks teda kõnetatud. See mees ei olnud isegi meie üürilise sõber. „Kas neelasid keele alla?“ usutles mees ja keeras kahvatusinised silmad nüüd minule. „Aga sina, koerte võidujooksudel oled käinud?“ Ma raputasin pead ning äkki naasis Koi tuppa. „Olge lahked. Kaks portsu ube.“ „Nad pole kunagi käinud koerte võidujooksul, Walter.“ Walter? „Laupäeval tasuks nad kaasa tuua. Mis kell su jooks on?“ „O’Meara karikas on alati kell kolm pärast lõunat.“ „Mõnikord lubatakse neid noori nädalalõpul välja, juhul kui ma tõendi kirjutan.“

S Õ J A K U M A

„Ausalt öelda ...“ alustas Rachel. Koi keeras tema suunas, ootama järge. „Me ei tahagi tagasi minna.“ „Walter, ma panen ajama. Sul näikse probleeme olevat.“ „Oh, probleeme pole,“ ütles Koi heatujuliselt. „Küll me selgeks räägime. Ära märguannet unusta. Kasutule penile ei raatsi kõlisevat raisata.“ „Noneh. Noneh ...“ Vesikiil tõusis, ja patsutanud üsna kummalisel kombel lohutuseks mu õe õlga, jättis meid kolmekesi. Me sõime ube, ning eestkostja jälgis meid vähimagi hukkamõistuta. „Ma helistan kooli, hoiatan, et nad ei muretseks. Praegu on nad kahtlemata kreepsu äärel.“ „Homme on mul kohe esimeses tunnis matemaatika kontrolltöö,“ tunnistasin puhtsüdamlikult. „Ta oleks napilt välja visatud, sest ta urineeris kraanikaussi!“ ütles Rachel. Oma salajast mõjuvõimu rakendas Koi kärmelt ja diplomaatiliselt, ilmudes hommikul meie seltsis varakult kooli, et jutelda kolmkümmend minutit direktoriga, hirmuäratava lühikest kasvu mehega, kes kõndis ühtelugu hääletult koridore pidi, kummitallaga kingad jalas. Mehe puhul, kelle põhiliseks eineks oli Bigg’s Row’ tänavatoit, jahmatas mind selline autoriteet. Igatahes läksin ma tol hommikul klassituppa tagasi kui päevane õpilane, Racheli aga viis Koi mööda teed tema kooli, rääkima läbi sobimuse teist osa. Nõnda said meist kahe nädalaga mittekostilised. Mida hakkavad elu säärasest radikaalsest ümberkorraldusest arvama me vanemad, ei mõelnud me hetkekski. Koi hoolealustena harjusime ka meie sööma õhtust enamjaolt

M I C H A E L

O N D A A T J E

kohalike müügilettide juures. Õhurünnakutest saati oli Bigg’s Row muutunud hõreda liiklusega tänavaks. Paar aastat varem, millalgi siis, kui meid Racheliga evakueeriti ja me elasime Suffolkis vanavanematega, oli tõenäoliselt Putney silla pihta heidetud pomm maandunud High Streetil, Ruvigny Gardensist veerand miili kaugusel. Plahvatuses hävisid puhvet Must & Valge ja tantsusaal Tuhkatriinu. Hukkunuid oli sadakond. Tol ööl paistis see, mida vanaema kutsus „pommituskuuks“ – pimendatud linnade, alevite ja külade kiuste säras maapind kuuvalgel klaarilt. Koguni sõja lõpus Ruvigny Gardensisse naastes püsisid paljud meie kandi tänavad lõiguti rusudes, ning Bigg’s Row’ serval müütas kolm-neli letti kesklinnast jalgratastega tarnitud toitu – West Endi hotellide jääke. Mõningate kasutamata saaduste suunamises jõe lõunakalda naabruskondadesse olnud kuuldavasti mängus Koi käsi. Kuigi meie kaks polnud eales tänavatoitu söönud, kujunes sellest pidev kõhutäide – me eestkostjat ei huvitanud meile ega endale roogade vaaritamine. Oma sõnutsi eelistas ta „vilgast elu“. Nõnda seisimegi tema kaaslastena lausa õhtust õhtusse kõrvu ühe ooperilauljannaga või kohalike rätsepate ja remondimeestega, kes vaidlesid-arutasid päevauudiste üle, tööriistad veel vöö vahel. Tänaval oli Koi erksam, tema silmad uurisid prillide tagant kõiksust. Bigg’s Row näis tema õige kodu, tema teater, kus ta jättis loomupärasema mulje, samas kui meie õega tundsime ennast võõrkehana. Vaatamata tema ladusale laadile väljas einetamisel oli Koi eemalehoidev. Tundeid ilmutas ta meile harva. Üksikuid uudishimutsemisi arvestamata – muuhulgas küsis ta mu kooli juurde kuuluva kunstigalerii järele ja kas ma oskaksin talle joonistada

S Õ J A K U M A

põrandaplaani – vaikis ta oma huvidest, nii nagu kogemustest sõjaski. Noortega ei lobisenud ta just mugavalt. „Kuulake seda ...“ Tema pilk kerkis viivuks söögitoa lauale laotatud ajalehelt. „Härra Rattigan6 olevat öelnud, et le vice anglais7 pole poistepilastus ega piitsutamine, vaid inglaste emotsionaalne kinnisus.“ Ta vakatas, ootas meie reageeringut. Teismeea enesekindlates hinnangutes uskusime, et eeldatavasti ei veetle Koi naisterahvaid. Mu õde koostas ta märgiliste tunnuste nimistu. Paksud mustad rõhtsad kulmud. Suur, ehkki sõbralik vats. Jäme nospel. Erakliku mehe kohta, kes armastas klassikalist muusikat ja kolas majas ringi peamiselt vaikides, kippus ta aevastama väga valjuhäälselt. Õhupuhangud ei pahvatanud pelgalt ta näost, need näisid lähtuvat tolle suure sõbraliku vatsa sügavusest. Edasi kõlas kõvade kärgatustena pikemata kolm-neli täiendavat aevastust. Ööhakul kaikusid need äärmise mahlakusega, kandudes meieni tema ärklikorruse tubadest, otsekui oleks ta treenitud näitleja, kelle lavalised sosinad ulatuvad viimastessegi ridadesse. Õhtuti istus ta üldjuhul ja sirvis ajakirja Country Life, ning soliidsete kodude pilte takseerides rüüpas sinisest sõrmkübarataolisest klaasikesest ühtevalu, pealtnäha piima. Kapitalistlikke arenguid sedavõrd halvustava inimese kohta oli Koil aristokraatia vastu põletav uudishimu. Enim pakkus talle huvi Albany, kuhu pääses eraldatud hoovi kaudu Piccadillylt, ning kord pomises ta: 6

Sir Terence Mervyn Rattigan (1911–1977), 20. sajandi keskpaiga populaarsemaid inglise näitekirjanikke. Tema homoseksuaalsus oli toona võrdlemisi avalik saladus. 7

‘inglise pahe’ (pr k), omal ajal sageli kasutatud väljend sadomasohhismi või homoseksuaalsuse kohta.

M I C H A E L

O N D A A T J E

„Vaat sinna meeldiks mulle kangesti uitama minna.“ Oli haruldane, et ta oma kuritegelikke kalduvusi niiviisi möönis. Harilikult kadus ta majast päikesetõusul ja jäi kadunuks hämarikuni. Teisel jõulupühal, minu igavlemisest teadlikuna, viis Koi mind isiklikult Piccadilly Circusele. Kell seitse hommikul jalutasin ma juba tema kõrval paksu vaibaga vestibüülis, Criterioni banketisaalides, kus ta kontrollis valdavalt immigrantidest koosneva töötajaskonna päevaseid ülesandeid. Kuna sõda oli möödas, paistis tähistamine olevat tõusuteel. Ja poole tunni jooksul oligi Koi jaganud kätte personali mitut masti kohustused: koridorides tolmu imeda, trepivaibad seebiga puhastada ja kuivatada, balustrid vahatada, sajad kasutatud laudlinad alla keldrisse pesulasse toimetada. Olenevalt õhtuks kavandatud banketi mõõtmetest – vastuvõtt lordidekoja värskeima liikme auks, bar mitzvah, debütantide ball või mõne tiitliga lesknaise päramine surmaeelne sünnipäevapidu – pani ta ka paika koreograafia üüratute lagedate banketiruumide ümbersünniks aina kasvavas kiirluubis, kuni nood sisaldasid tasapisi õhtuseks pilgariks tarvilikud sada lauda ja kuussada tooli. Vahetevahel oli Koi sunnitud õhtustel üritustel platsis viibima, koiliblikas kassikullase ruumi videvalt valgustatud veerel. Ometi eelistas ta selgelt varahommikusi tunde, kui personal, keda õhtused külalised iial ei näinud, askeldas seinamaali tegelaskonna kombel kolmekümne jardi pikkuses peasaalis, kus möirgasid hiidtolmuimejad, parketipoonijad peitsid eelmise öö vinasid ning redelitel mehed, peos kolmkümmend jalga pikad luuad, sudisid lühtritelt maha ämblikuvõrke. Siin ei meenutanud miski mu isa inimtühja kontorit. See oli rohkem raudteejaama moodi, igal reisijal kindel kurss. Kitsukesi metallastmeid pidi ronisin ma

S Õ J A K U M A

rippuvate kaarlampideni, mis ootasid tantsu ajaks süütamist, ning langetanud pilgu, vaatlesin kõike ülalt; ning keset toda vägevat inimmerd istus Koi kogukas siluett üksinda ühes sajast ümmargusest dineelauast, nautides vallandunud tohuvabohu ja täites samas töögraafikuid, kuidagiviisi teades iga teenistuja ametlikku ja tegelikku asukohta viiekorruselises hoones. Hommik otsa kantseldas ta hõbedapoleerijaid ja tordikaunistajaid, liftiväravate ja serveerimiskärude rataste õlitajaid, puuvillakiudude ja okse koristajaid, seebitükkide asendamist kraanikausside äärel, klooritablettide asendamist pissuaarides, mehi, kes uhtsid sissekäigu ees tänavasillutist voolikuga, ning lisaks immigrante, kes pigistasid sünnipäevatortidele Inglise nimesid, mida nad polnud kunagi enne pidanud kirjutama, hakkisid kuubikuteks sibulaid, veristasid sigu koletute pussnugadega või valmistasid ette midagi muud, mida kaksteist tundi hiljem Ivor Novello8 saalis või Miguel Invernio9 saalis tingimata himustati. Punkt kell kolm sel pärastlõunal lipsasime hoonest minema, Koi kadus ära ja mina läksin isepäi koju. Õhtuti naasis ta vahetevahel Criterionisse eriolukordi lahendama, kuid kella kolmest päeval kuni tema tagasipöördumiseni Ruvigny Gardensisse jäi mu eestkostja tegevus teadmata. Ta oli mees, kellele avanesid paljud uksed. Harrastas ta põgusalt teisigi ameteid, 8

Ivor Novello (1893–1951), kodanikunimega David Ivor Davies, Walesi päritolu helilooja ja näitleja, üks 20. sajandi esimese poole populaarsemaid Briti meelelahutajaid. 9

Väljamõeldud nimi, arvatavasti nali eksootilise kõlaga artistinimede teemal (vrd eelmine märkus). Ühtlasi keelemäng: kui novello tähendab itaalia keeles ‘uus’, siis invernio seostub portugali keeles ‘talve’ ja ülekantud tähenduses ka ‘vanadusega’.

kas või tunniks-paariks? Mõni väärikas vaesteabi või hoopis revolutsiooniline rakuke? Üks meie kohatud vennike andis mõista, et kaks pärastlõunat nädalas töötab ta juudisoost radikaalide, Rätsepate, Masinistide ja Pressijate Rahvusvahelise Liidu juures. Ent see oli ehk väljamõeldis, nõnda nagu tema sõjapanus kodukaitse tulekahjuvalveski. Hotelli Grosvenor House katus, olen ma sestsaadik avastanud, oli lihtsalt parim paik segamatuks raadioülekannete edastamiseks liitlaste sõduritele mandri-Euroopasse, vaenlase tagalasse. Just seal puutus Koi esmalt kokku meie emaga. Ning olgugi me ennist rippunud sääraste sõjapajatuste kübemete küljes, tõmbus Koi ema lahkumisel endasse ja hoidis sellised mälupildikesed meist lahus.