Mees poosastes
Kord läks Kasperli vanaema pesukorviga aeda, et riputada maja taga nöörile paar särki ja käterätti. Oli kaunis, kuldne sügispäev. Astrid õitsesid, päevalilled koogutasid tervituseks üle aia, aianurgas kompostihunnikul küpsesid kõrvitsad: viis suurt, üheksa keskmist ja kuus väikest. Vanaema oli kasvatanud neid isemoodi, oma ämma retsepti järgi. Väikestel pidi olema aprikoosi- ja suurtel šokolaadimaik, keskmised pidid väljastpoolt maitsema nagu vahukoor ja seestpoolt nagu vaarikajäätis. Kasperl ja Seppel ei teinud kõrvitsatest suuremat välja. Seda suurem pidi olema üllatus, nagu vanaema lootis. „Peaks nüüd veel ainult paar päevagi ilusat sooja ilma,“ mõtles ta. „See on praegusel hetkel peaasi.“ Ta pani korvi särkide ja käterättidega pesunööri alla maha ning tahtis parajasti hakata nööri pingutama, kui põõsastest kostis „pst!“ – ja kui vanaema pilgu sinna heitis, nägi ta kuldvitsa ja sarapuupõõsa vahel nähtavale ilmumas mehenägu, mida ta liigagi hästi tundis: juba kahel korral oli see musta kaabu ja pika sulega kelm teda röövinud, kord aga koguni endaga kaasa viinud. „Seekord,“ otsustas vanaema, „ei lähe see tal enam korda!“
7