Daniel Mercier astus Saint-Lazare ’i vaksali trepist üles teistega vastupidises suunas. Mehed ja naised tema ümber tulid alla, käes portfellid ja mõnel isegi kohver. Neil oli murelik ilme ja nad käisid kiiresti. Selles tunglemises oleksid nad võinud teda müksida, aga midagi sellist ei juhtunud, pigem vastupidi, talle tundus, et kõik hoiavad tema teelt kõrvale. Trepist üles jõudnud, läks ta läbi ooteruumi ja jõudis perroonile. Ka seal oli rahvast murdu, moodustades rongidest väljuva katkematu inimvoolu; ta tegi endale teed saabuvate rongide tabloo juurde. Rong pidi tulema 23. perroonile. Ta läbis need kümmekond meetrit ja jäi kompostrite juurde seisma. Kell 21.45 jõudis rong number 78654 kriuksudes jaama ja laskis reisijad välja. Daniel ajas kaela õieli ning püüdis oma naist ja poega leida. Kõigepealt silmas ta Véronique ’i, kes viipas talle, kergitas imestunult kulme ja joonistas siis käega ringi ümber oma pea. Jérôme seevastu lipsas inimeste vahelt läbi ja viskus nii tugevasti vastu isa jalgu, et oleks Danieli
7