PITBULL
Anne Mette HANCOCK
Pühapäev, 14. juuli
PROLOOG
„Kas see on sul esimene kord laiba väljakaevamist näha?“
Mõrvauurija Erik Schäfer pistis ilma filtrita King’si suhu ja vaatas kraana poole.
Tõstuk nagises ja kriiksus, kui roostepunane monstrum tõstis nende ees olevast august üles mudase kirstu.
Heloise Kaldan peletas näolt kärbse ja noogutas.
„See ei ole lastele, olgu öeldud.“
„Ega siin vist väga palju säilinud ei ole,“ lausus Heloise ja suunas pilgu hauakivile, mustaplekilisele marmorplokile, mille ametivõimud enne kaevetööde alustamist eemaldasid. Kivi lamas, esikülg allapoole, kollasel päikesest kõrbenud rohul.
Schäfer kõigutas oma pead küljelt küljele, mis tähendas: jah ja ei.
„See sõltub väga paljust,“ vastas ta. „Kirstudes olevad laibad on enamasti hämmastavalt hästi säilinud.“
Heloise heitis talle skeptilise pilgu. „Isegi pärast nii paljusid aastaid?“
Schäfer pani oma pesapallikinda suuruse käe tuulevarjuks ja süütas sigareti. Kui ta uuesti rääkima hakkas, tuli suitsu nii ta suust kui ninasõõrmetest.
„Vabalt looduses vedelevad laibad lagunevad kiiresti. Neist jäävad sama hästi kui hetkega alles vaid luud. Me räägime kuudest, mõnikord nädalatest, kui ilm on selline nagu praegu.“
Schäfer lasi pilgul rännata üle Flensburgi fjordi. Päikesekiired tantsisklesid veepinnal ja kõikjal võis näha valgeid purjeid.
Ta pööras pilgu uuesti kraanale.
„Kirstus säilib inimene palju aastaid heas seisus. Ära saa minust valesti aru: see ei ole kindlasti mingi ilus vaatepilt, aga võid rahulikult arvestada sellega, et seal lebab midagi, mis meenutab inimest.“
Ta viipas lõuaga kirstu poole, mis nüüd august üles tõsteti.
Soolane mereõhk ja grillsöe lõhn rannal olevalt lõkkekohalt segunes hoobilt mädanemise sügavamate nootidega ja Heloise astus sammukese eemale.
„Mis siis nüüd?“ küsis ta.
„Nüüd laseme kirstu kohtuekspertiisi toimetada ja nemad uurivad selle sisu.“
Kostis kopsatus, kui kirst pandi külmutusveoki ette metallraamile.
„Kas see läheb Aabenraasse või Sønderborgi?“ küsis vormirõivastuses politseinik, kes seisis autojuhi kõrval.
„Ei, ei,“ vastas Schäfer ja vibutas nende poole sõrme. „Djævleøenisse* ikka.“
Ta läks meeste juurde ja Heloise kuulis teda selgitamas, et kirst tuleb Kopenhaagenisse transportida. Ta nägi, kuidas
Schäfer õngitses tagataskust kohtuniku korralduse ja näitas seda politseinikule.
* Djævleøen – tõlkes Kuradisaar, vana kõnekeelne nimetus nii Kopenhaageni kui ka vahel kogu Sjællandi saare kohta (millel Kopenhaagen asub). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Heloise tundis, et ta telefon vibreerib. See oli Saksa mobiilivõrgus, sest nad olid piirile nii lähedal, ekraanil polnud helistaja numbrit.
„Halloo?“
„Tere päevast, kas ma räägin Heloise Kaldaniga?“ küsis vaikne, peaaegu sosistav hääl.
„Jah, mina see olen.“
„Minu nimi on Markus Senger, ma töötan hospiitsteenuses. Ma helistan seoses Jan Fischhofiga.“
Heloise süda tõmbus kokku ja ta langetas pea.
„Kas ta on surnud?“ küsis ta ja viis käe kaelale.
„Ei, aga enam ei lähe kaua. Tal on tugevad valud ning ta kõigub pidevalt teadvuse ja teadvusetuse piiril, nii et ... me arvame, et nüüd on ainult tundide küsimus.“
„Aga ma rääkisin eile õhtul ühe hospiitsi vabatahtlikuga ja siis tundus, et tal on enamvähem.“
„Jah, aga tal hakkas täna öösel palju halvem. Ta on mitu korda teie järele küsinud. Sellepärast ma helistangi.“
Heloise noogutas ja vaatas Saksamaa rannikut fjordi teisel kaldal.
„Ma ei viibi hetkel Kopenhaagenis, aga ma ...“ Ta vaatas oma kella. Järgmise lennuki väljumiseni oli veidi üle kahe tunni. „Ma jõuaksin sinna hiljemalt pärastlõunal.“
„Suur tänu. Hoiame siis pöialt, et te õigeks ajaks kohale jõuate.“
„Kas praegu on keegi tema juures?“
„Jah, meil on majas inimesi, aga ta ei taha, et meie tema magamistuppa läheksime. Ta tahab ainult teid näha.“
„Okei,“ noogutas Heloise. „Öelge talle, et olen teel.“
„Aitäh, ma ütlen edasi.“
„Ja, Markus – kas see oli teie nimi?“
„Jah.“
„Öelge talle ...“ Heloise vaatas üles pilvitusse taevasse enda kohal ja otsis sõnu. „Öelge talle, et ta ei kardaks ... ja ...“ Ta neelatas paar korda. „Öelge, et ta mind ära ootaks.“
Heloise lõpetas kõne ja kohtas Schäferi pilku. Mees oli tema kõrvale ilmunud ja vaatas teda, kulm kortsus.
„Fischhof?“ küsis ta.
Heloise noogutas ja pani telefoni ära.
„Ma pean koju minema. Nad arvavad, et ta sureb tänase päeva jooksul.“
Schäfer tõmbas sigaretist pika mahvi, ise Heloiset silmitsedes.
„Hea küll,“ noogutas ta ja nokkis alahuulelt tubakapuru. „Aga ära lase sel ennast liiga palju mõjutada, eks?“
„Mis mõttes?“
„Lihtsalt pea meeles, et tegu ei ole pereliikmega. Ta ei ole su isa, nii et ... mõtle sellele, Kaldan.“
Heloise hoidis pilku mitu sekundit mehel. „Ta on suremas, saad aru? Ta on suremas ja täiesti üksi.“
Schäfer noogutas. „Jah, ma saan väga hästi aru, aga inimesi sureb iga päev. Sa ei saa neil kõigil kätt hoida.“
Heloise vangutas pead. Ta oli liiga väsinud, et ennast üles kütta.
„Ma ei kavatsegi neil kõigil kätt hoida. Ma räägin ühest inimesest. Ühest inimesest, kelle heaks ma saan midagi teha. Praegu.
Täna! Kas see polegi mitte kogu hospiitsteenuse mõte?“
„Jah, see on väga kena žest,“ vastas Schäfer ja noogutas. „Aga selleks peab vaim valmis olema.“
„Jah, sellest saan ma aru. Mida sa öelda tahad?“
Schäfer kehitas kergelt õlgu.
„Kogu olukord paistab sind üsna palju mõjutavat.“
Heloise pilk libises verevalumitelt Schäferi ühe silma ümber kirstule ja siis tagasi Schäferile.
„Loomulikult mõjutab see mind,“ vastas ta. „Ma ei tea, kas sa oled tähele pannud, aga seljataga on üsna sündmusterohked päevad. Nüüd on Fischhof suremas ja ma lubasin seal olla. Ma lubasin, et vabastan ta sellest pasast.“ Ta osutas kirstule.
„Heloise, kurat võtaks ...“ Schäfer vangutas järeleandlikul ilmel pead. „Sa tead paremini, kui ...“
„Ma lähen koju!“ Heloise pööras ümber ja hakkas auto poole minema. „Ma lubasin.“
Schäfer viskas sigareti maha ja astus sellele peale.
„Seda poleks sa pidanud tegema,“ pomises ta.
Kui vähki põdev Jan Fischhof tuleb surmale mõeldes lagedale uskumatu ülestunnistusega, teab ajakirjanik Heloise Kaldan kohe, et seal on peidus midagi rohkemat. Kas see lahke mees võib tõesti olla külmavereline mõrvar?
Heloise sõidab Jani kunagisse kodupaika Lõuna-Jüütimaal, et selgitada välja, mis juhtus mehega, keda kohalikud kutsuvad Pitbulliks. Ta mõistab peagi, et see lugu on palju tumedam ja ohtlikum, kui alguses paistis. Kuidas on aastakümnetetagused noorte naiste kadumised seotud selle õõvastava ülestunnistusega? Miks valetavad talle igal sammul nii sugulased kui ka politsei? Mida või keda kardab Jan?
Kaasates uurimisse oma sõbra, mõrvauurija Erik Schäferi, alustab
Heloise laskumist minevikku, teadmata, mida ta avastab. Kas ta suudab paljastada tõe enne, kui Jan teeb oma viimase hingetõmbe? Või ühineb ta peagi mehega hauas?
Taani krimikirjanik ANNE METTE HANCOCKI psühholoogiline krimiromaan „Pitbull“ hoiab lugejaid oma haardes kuni viimaste lehekülgedeni, pakkudes põnevust, emotsioone ja ootamatuid pöördeid.
Romaan on ajakirjanik HELOISE KALDANI ning politseiuurija ERIK SCHÄFERI kolmas juhtum ning järg rahvusvahelistele menukitele „Laibalill“ ja „Armisüda“.