Mart-Laar_Kymme_myytilist-sahvatust_Arnold-Susi

EÜS Põhjala vilistlane Arnold Susi.

EFA.232.A.70.55

Arnold Susi – pomm kommunismile

E n a m u s s e l l e s r a a m at u s k i r j e l dat u d s a at u s t e s t p ü h i va d

üle taevalaotuse otsekui komeedid, hetkeks enda ümber valgust külvates, et siis jälle pimedusse kaduda.

Mõni on astunud oma elukaarel aga rahulikult ning väärikalt, et mõne teise taevakehaga põrkudes see nii tugevalt helendama lüüa, et valgus sellelt kogu maailma valgustab. Just selline mees oli advokaat Arnold Susi. Olles küll võidelnud nii Esimeses maailmasõjas kui Vabadussõjas ning veetnud aastaid vanglates

235

ja vangilaagrites, elas Arnold Susi muidu äärmiselt kodanlikku ja korralikku elu. Ta ei joonud ega ajanud naisi taga, ei elanud võlgu ega võltsinud veksleid. Olid ajad, millised tahes, Susi jäi alati väärikaks ning vaoshoituks. Seda isegi Siberis, mis talle kaasvangide seas laia autoriteedi tõi.

1999. aastal koostas Prantsuse ajaleht Le Monde nimekirja sajast parimast raamatust XX aastasajal. Ühtegi eestlase kirjutatud raamatut nende seas pole ning ainult üks neist on suures osas kirjutatud Eestis – Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“. Mis on isegi hea tulemus, sest enamusel maailma maadest pole ühtegi ette näidata. „Gulagi arhipelaag“ aga on raamat, mille kohta kirjanik Doris Lessing ütles, et see kukutas impeeriumi, filosoof Isaiah Berlin leidis, et „Gulagi arhipelaag“ võttis kommunistlikult ideoloogialt igasuguse usutavuse. George F. Kennani sõnul on Solženitsõni raamat aga kõige karmim kohtuotsus, mida kaasajal mõne poliitilise süsteemi suhtes on langetatud. Nõukogude Liidus tekitas „Gulagi arhipelaagi“ ilmumine loomulikult tõelise raevupuhangu. Juba enne, kui seda jõuti Läänes avaldada, oli KGB käsikirja ühe eksemplari kätte saanud ning 7. jaanuaril 1974 arutati Solženitsõni „nõukogudevastasele tegevusele piiri panemist“ NLKP KK Poliitbüroo istungil ning otsustati ta administratiivkorras maalt välja saata.

12. veebruaril 1974 Solženitsõn arreteeriti, sai süüdistuse kodumaa reetmises, jäeti ilma Nõukogude kodakondsusest ja saadeti järgmisel päeval maalt välja. Kogu tema looming, ka ajakirjanduses avaldatu, keelustati, raamatukogudel kästi tema teosed kokku korjata ning mitmeks lõikamise teel hävitada, sellest asjakohast protokolli koostades. „Gulagi arhipelaagi“ Nõukogude Liitu toomine oli keelatud, selle levitamine kriminaalkorras karistatav. Autor kallati sõimu ja laimuga üle, teda nimetati otsesõnu „kirjanduslikuks vlassovlaseks“ ja süüdistati „solidaarsuses kodumaareeturite, politseinike ja vlassovlastega“.

Vihkamine oli totaalne. Seda jõuetut viha oli ajuti lausa naljakas vaadata. Mäletan, kuidas koolipoistena naersime samal ajal liikvele

236

läinud anekdoodi üle, et aastal 2030 küsitakse koolis, et kas keegi teab, kes oli Brežnev? Keegi ei tea. Lõpuks viiemees Vasja oletab, et see oli vist mingi intrigant seal kuskil Solženitsõni ajastul.

Brežnev oli nii kindlalt võimul, kui vähegi olla saab, Solženitsõn paguluses ja Nõukogude Liit oma võimu tipul, nii et anekdoot oli absurdselt absurdne ja me lausa luksusime naerust. Praegu oleme aastas 2030 praktiliselt väljas ning kardan, et tänased koolijütsid oskavad sellele küsimusele sama viletsalt vastata kui anekdoodis.

Selliste tõdemuste pärast tasub nii kaua elada küll.

Arnold Susi on peetud meheks, kes 1945. aastal Lubjankal ühes kongis istudes „äratas“ noore Stalinit põlastava vene suurtükiväeohvitseri Aleksandr Solženitsõni, kes ei saanud aru, mille eest ta on istuma pandud. Asjata pole naljatatud, et vahest oleks Nõukogude Liidul olnud odavam Arnold Susi kinni panemata jätta, kui lasta endale nende kahe koostöös sepistatud pomm alla panna. Kommunism ei osanud nende kahe täiesti erineva mehe sõprusest endale aga ohtu karta ning pidi selle eest kallilt maksma.

Juba vangilaagrist invaliidina pere juurde asumisele lubatud Susi oli vangla-aastaid vahendades perele rääkinud Lubjankal kohatud marksistist suurtükiväeohvitserist, kes olnud niivõrd andekas ja intelligentne inimene, et kui ellu jääb, siis me veel kuuleme temast. Arnold Susi on kirjutanud, et mõnda inimest juhib nähtamatu käsi ka kõige pöörasemaid eluradu mööda nii, et see, milleks ta maa peale on ilmunud, tehtud saaks. Arnold Susi on seda kätt nimetanud oma õnnejumalannaks. Kui laagris veeres palk temast üle, lõhkus see luid, aga enne peani jõudmist kerkis üles ja läks seda puutumata üle, sest just pea kõrval juhtus olema paraja suurusega kivi. Küllap ta pidi ka kõige hullematest katsumustest eluga välja tulema, et pakkuda vangikongis kohatud ohvitserile, nüüd juba nobelistile, pelgupaika oma endises kodus, et see saaks „Gulagi arhipelaagi“ lõpuni kirjutada. Ning seda käsikirja peitma ja aitama vabasse maailma toimetada. Takkajärele tundub

237

see lihtsa ja isegi loomulikuna, kõneksolevatel aastatel polnud see aga kaugeltki nii, nõudes Susilt ikka keskmisest tugevalt üle ulatuvat kindlameelsust.

Oma 70. juubelil 1966. aastal peolauas elust kokkuvõtet tehes ütles Arnold Susi, et on rasketele katsumustele vaatamata õnnelik inimene. Tal on olnud au olla osaline Eesti Vabariigi loomisel, ülesehitamisel ja katses seda taastada, tal on olnud suurepärane pere ja lapsed, kelle üle saab uhkust tunda, ning kolmandaks on ta õnnelik seetõttu, et paadid 1944. aasta sügisel Puise randa tulemata jäid. Tänu sellele saab ta esiteks kodumaal surra, mis aga kõige olulisem – ta tutvus vangis sellise inimesega nagu Aleksandr Solženitsõn ja sai teda aidata tõe päevavalgele toomisel kurjuse kohta.

Arnold Susi sündis 4. jaanuaril 1896 Venemaal PõhjaKaukaasias Kubani eesti asunduses. Tema isa oli Tartu Õpetajate Seminari lõpetamise järel Otepäält siia koolmeistriks tulnud algkooliõpetaja Juhan Susi (1867–1931) ja ema samas sündinud Marie Andresson. Peres kasvas Arnoldi kõrval kaks õde, kõlas palju muusikat. Arnold õppis kiiresti viiulit mängima, hilisemas elus tõusis esikohale klaver, heliloominguga tegeles Arnold Susi aga surmani välja. Muusika saatis teda läbi kogu elu, aidates üle elada ka vangistust Siberis.

1902. aastal asus pere elama Almaviri, kus Arnold õppis kohalikus algkoolis ja seejärel gümnaasiumis. 1907. aastal pöördus pere kodumaale tagasi, asudes elama Tallinna, kus Arnold jätkas õpinguid Nikolai gümnaasiumis, lõpetades selle 1914. aastal kuldaurahaga. Pääsemaks õppima soovitud kõrgkooli, oli vaja veel esitada võistlustöö kreeka keeles, seega pühendas Arnold Susi järgmise aasta kreeka keele koduõppele. Nii pääses ta 1915. aastal nende saja õnneliku hulka Vene impeeriumis, kes said asuda õppima omal alal ühes tugevaimas õppeasutuses Peterburi Ajaloo- ja Filoloogia Instituudis. Õpingute kõrval liitus Arnold Susi kohalike eesti üliõpilasorganisatsioonidega, esialgu Peterburi

238

Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Kui see muutus Susile liiga pahempoolseks, osalt isegi äärmuslikuks (seltsis tegutsesid mõnda aega ka Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp), eraldus Susi mitmete teiste rahvuslikult meelestatud PEÜS liikmete kombel uude üliõpilasorganisatsiooni EÜS Põhjala. Susi kuulus selle juhatusse ja oli mõnda aega esimees. Kui PEÜSi jäänutest tuli hiljem arvukat täiendust Eesti sotsiaaldemokraatiale, siis Põhjalast sai liikmeid Tööerakond. Elu impeeriumi pealinnas oli kultuurihuvilisele noormehele loomulikult niigi huvitav, ka sai ta siit nagu „esireast“ jälgida ühe suurvõimu lähenemist oma hukule.

Probleemide kuhjumisest andis märku üliõpilaste esimene mobilisatsioon sõjaväkke 1916. aastal. Kaotused nooremas ohvitserkonnas olid rängad ja neid tuli kiiresti juurde koolitada.

Nii lahkus Arnold Susi 1916. aastal ülikoolist ja temast sai Peterhofi 2. lipnikekooli kadett. Nelja kuuga ehk 1916. aasta sügiseks tehti temast seal lipnik, mispeale Susi jäi veel mõneks kuuks samas õppeasutuses koolitajaks. Seejärel määrati Susi marsiroodu ülemaks Peterhofi 3. tagavarapolgus. Siin tabas teda ka revolutsioon.

Arnold Susi hinnangul oli tsaaririik selleks ajaks selgelt ummikusse jõudnud ja kinni jooksnud, muutused osutusid möödapääsmatuks. Vahest poleks need Susi hinnangul pidanud toimuma sedavõrd järsult ning radikaalselt, kuid juba mitmendat aastat käiv sõda oli tsaaririigi täielikult välja kurnanud ning kõiki selle probleeme äärmuseni teravdanud. Igatahes oli üldrahvaliku iseloomuga veebruarirevolutsoon oma vene eripäradele vaatamata Susile sümpaatne – tagurliku isevalitsuse langemine ja asendumine demokraatiaga pidi ometi positiivne olema. Tsaarivõimu kukkumine andis selle koosseisu kuulunud rahvastele võimaluse endale rohkem õigusi nõuda. Kuigi sõnades Venemaal seda toetati, ei rutatud tegelikkuses seda kuidagi tegema. Tõukamaks Vene Ajutist Valitsust Eestile kiiremini autonoomiat andma, otsustasid eesti organisatsioonid selleks korraldada Petrogradis

239

eestlaste suurmeeleavalduse. Organiseeruma asusid ka eesti sõjaväelased, alguse sai oma rahvusväeosade loomine.

Arnold Susi kirjeldab esimest eesti sõdurite koosolekut oma üksuses järgnevalt: „Koosolek oli elav ja meeleolukas. Andsin seletusi keskkomitee tegevusest, lähematest kavatsustest ja ka käesoleva koosoleku ülesandest. Eesti väeosade loomise plaan, pealegi väeosade asukohaga kodumaal, kiideti üksmeelselt heaks, heakskiit kinnitati tugeva aplausiga. Üldise käteplagina saatel otsustati delegeerida oma esindaja keskkomitee juurde, esindajaau langes minule. Ühtlasi valiti kolmeliikmeline komitee polgu eestlaste kohapealseks esinduseks ja organisatsiooniliseks keskuseks, ka mina nende hulgas. Manifestatsiooni mõte leidis üksmeelset ja tulist pooldamist, mürisev aplaus kinnitas seda. „Rongkäiku läheme kõik, viimane kui üks!“ hüüti vaimustatult.

Manifestatsioon – see oli midagi uut, midagi oma, millest võis loota taevas teab mida. „Maa võtame parunitelt ära!“ hüüti nagu oma poolehoiu põhjenduseks. Ka arvati, et välja tuleb minna kindlas strojevoi korras (sõna „rivi“ oli veel tundmatu) laulude ja orkestriga. Ja sinimustvalgete märkidega rinnas. Komiteele tehti koguni ülesandeks muretseda suur sinimustvalge lipp kolonni etteotsa. Võimsa, kolmesaja mehe kurgust tuleva „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ lauluga lõppes koosolek.“180 Järgnevalt hankis Susi ülemustelt meeleavaldusele minekuks vajalikud load ja kogus erinevates üksustes teenivad 350 eestlast harjutusväljakule, et nad üksusena marssima panna. Kokku lepiti ka rivilaulud. Venelased aga lonkisid käed taskus ümber harjutusväljaku ja naersid, et tsuhnaad on päris lolliks läinud, teevad vabatahtlikult rividrilli. Nii jõudiski kätte 26. märts 1917 ehk eestlaste suurmeeleavalduse päev Petrogradis. Lipnik Arnold Susi viis sinna tagavarapolgust erirongiga 350 eestlasest sõduri ümber.

Meeleolu oli ülev, linn tundus olevat täis sinimustvalgeid värve.

180

Arnold Susi. Vene impeeriumi hukk. Grenader 2009, lk 286.

240

Susil polnud aimugi, kust selline hulk värvipaela Petrogradis küll välja võeti. Hiljem on ta toimunut kirjeldanud järgmiselt: „Vaheldumisi orkestri ja rivilaulu saatel, kindlas kolonnis, sammusime Izmaili prospekti mööda kogunemiskohale Ofitserskaja tänavale, kõnniteed kahel pool tänavat täis uudishimulisi. „Elagu Eesti!“ kostis aeg-ajalt siit-sealt rahva hulgast, mütsid-kübarad tõsteti kõrgele, lehvitati ja asuti kolonni järel sammuma. Juba Balti vaksali juures hakkas kolonni sappa kogunema eestlasi, pealinna elanike hulgas oli ju palju neid, kes meie rivilaule laulsid. Ja kui me viimaks Jaani kiriku ette jõudsime, oli see rivitu kolonn juba suurem kui meie oma. Lai tänav Jaani kiriku ees mustas rahvahulgast. Piki tänavatelge seisis pikk kolonn sõdureid, paljudel rinnas rahvusvärvi rosetid või paelakesed. Pidulikult lehvisid kerge tuule käes sinimustvalged lipud, eriti suur kolonni eesotsas. Tähtsalt kõndisid ringi juhid ja korraldajad, laiad trikoloorpaelad üle õla, rinnas suured kolmevärvilised rosetid.

Meile juhatati kätte koht kolonnis. Orkestrite mürtsudes tuli järjest juurde uusi üksusi. Eesti orkestrante oli palju ka teistes väeosades, suur protsent eestlasi oli üldse mitmesugustes ametites ja töödel väljaspool rivi. Üldkolonn kasvas, rahvahulk tänaval aina tihenes, ülev meeleolu aina tõusis. „Vanade sõprade“ helide saatel, mida juhtiv orkester mängis erilise uljusega, hakkasid rongkäik ja rahvahulk liikuma, täites tohutu inimjõena äärest ääreni laia sirge tänava. Siirdusime Nevskile ja piki seda Nikolai (Oktoobri) vaksali poole, et sealt pöörduda Tauria palee juurde. Ka lai majesteetlik Nevski prospekt oli korraga täis rahvamurdu, nii et lakkas trammi- ja iga muu liiklus. Mitu korda kargasin rivist välja kõnniteele, ärev ja pisut mures, kas mu rood ka küllalt hea välja näeb ja kas rivi ei logise.

Aga rivi oli lausa eeskujulik, taktsamm laitmatu, kolonnimehed polnud vähem erutatud ja hoolsad kui mina. „Kes need säärased on, marsivad nagu paraadil?“ pärisid kõrvaltvaatajad Sadovaja nurgal. „Eestlased,“ vastasin. „Ah, tsuhnaad!“ oli ühel neist selgus

241

käes. „Tsuhnaad või tsuhnaad, aga meie juures niisugust rivi enam ei näe,“ ütles üks kulunud sinelis polkovnik, kühm seljas ja „Vladimir“ rinnas, vaadates nukralt meie mööduvat kolonni.

Paljud meie meestest teadsid hiljem jutustada imestusest, mida äratanud pealtvaatajates meie kolonni kord ja distsipliin.“181 Revolutsioonilisest kaosest haaratud Petrogradis avaldasid eestlaste sirged read ja konkreetne jutt igatahes loodetud mõju ja Eesti sai Ajutiselt Valitsuselt autonoomia kätte. Oma esindusorgani ehk Maapäeva valimisega sai uue hoo sisse ka rahvusväeosade moodustamine. Ka Arnold Susi tegutses järgnevatel kuudel aktiivselt Eesti sõjaväelaste nõukogus Petrogradis.

Venemaa vajus samal ajal üha sügavamale kaosesse. Selle armee ei tahtnud või ei suutnud enam võidelda. Mehi saadeti rinnetele aga ainult juurde. Ka lipnik Arnold Susi pidi 20. juunil 1917 marsirooduga Galiitsia rindele 74. diviisi 492. Grjasovetski polku sõitma, et osaleda selle suve suurpealetungis. Pealetung kukkus aga täielikult läbi, edasiliikumise asemel miitinguid pidavad Vene väed hoopis taganesid, nii et Susi võis end õnnelikuks lugeda, et kogu sellest afäärist ühes tükis pääses. Küll sai talle selgeks, et Vene riigiga on selleks korraks tõesti kõik läbi. Sellises olukorras oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee nõudmine, et lipnik Arnold Susi selle käsutusse kodumaal saadetaks, et ta jätkaks teenistust 3. Eesti polgus, Susile tõeliseks rõõmusõnumiks. Kodumaale sai tagasi aga üle Petrogradi, kus võimu olid äsja enda kätte haaranud bolševikud eesotsas Leniniga. Kuna rongiliiklust ei õnnestunud Tallinna suunal kohe taastada, tuli Susil nädalapäevad revolutsioonijärgses Petrogradis veeta. Meeleolud olid siin otsustavalt muutunud. Susi seletas seda nii, et kui Veebruarirevolutsioon oli siiski olnud üldrahvalik ettevõtmine, oli nüüd tegemist vähemuse võimuhaaramisega teiste vastu, mis sai tema hinnangul viia ainult diktatuurini. Hirmu viimase ees oli tunda ka Petrogradi tänavatel.

181

Samas, lk 288–290.

242

„Ja kusagil ei nalja ega naeratust. Mure rõhus kõiki, olgu see turukotiga pereema, ülestõstetud kraega „buržui“ või kindlalt sammuv madrus. Kõik aimasid ette raskusi, võitlusi, koguni algelisemat võitlust elu seeshoidmise eest.„182 Igal juhul katsus Arnold Susi punasest Petrogradist võimalikult kiiresti minema saada, mis tal suhteliselt kiiresti ka õnnestus.

Vene revolutsioonile andis Arnold Susi kokkuvõttes aga järgmise hinnangu: „Mis puudutab Venemaad 1917. aastal, eriti Oktoobrirevolutsiooni, siis tuleb märkida nende par excellence venelist iseloomu. Mõõdutunne pole kunagi kuulunud vene iseloomu eriliste vooruste hulka. Kalduvus äärmusesse on tema joon. Samuti kinnihoid dogmast, olgu see usualane või ilmalik, kinnihoid ka tõsiolude kiuste. Printsipiaalsus on venelase silmis eriti hinnatav voorus, mis eitab järeleandlikkust, leplikkust ja kompromissi ja sunnib dogmale, teooriale, printsiibile ohvriks tooma vahel silmnähtavagi otstarbekuse.“183 Eesti polnud Susi meelest vabanenud isevalitsuse alt, et langeda mingi diktatuuri kätte, vaid selleks, et üles ehitada oma demokraatlik vabariik.

Lipnik Arnold Susi kodumaale saabudes oli see parajasti eepiliste muutuste pöörises. Iseseisvuse mõte oli alles värske, äsja saanud idanema hakata. Paljudele tundus see lihtsalt kaunis unistus, mis tegelikkuses oli absoluutselt teostamatu. Ega sel hetkel ei teadnud ka Arnold Susi, kuhu peaks Eesti suuna võtma.

Ta teadis ainult, et sinna, mida ta Venemaal bolševike võimuhaaramise järel näinud oli, kohe kindlasti mitte.

Paraku oli Eesti just sinnapoole suundumas. Seda oli selgelt tunda ka 3. Eesti polgu juures, kuhu Arnold Susi oli suunatud.

Bolševike lubadused ning loosung „Rahu, leiba, maad!“ kiskusid rahvuslikud õhulossid selles maha ning peagi oli bolševikel 182 183

Samas, lk 376.

Samas, lk 404.

243

Tallinnas üks tugipunkt juures. Tegelikult kasvas bolševike mõju kogu maal. Nii haarasid nad Tallinnas vägivaldselt võimu enda kätte juba enne, kui seda tehti Petrogradis. Kui rahva poolt valitud Maapäev bolševike keelule vaatamata kokku tuli ja end Eestis kõrgeimaks võimuks kuulutas, aeti see pikema jututa laiali.

Järgnevatel kuudel muutusid bolševikud üha vägivaldsemaks ning läksid järgmise aasta esimestel kuudel üle avalikule terrorile.

Selleks ajaks olid kõik Eesti poliitilised erakonnad peale bolševike asunud toetama iseseisvuse väljakuulutamist ja selleks ettevalmistusi tegema, kuigi vähesed uskusid sel hetkel, et see võiks pikemalt püsima jääda. Seda enam, et segadust kasutades tungisid Eestisse keiserliku Saksamaa väed.

Arnold Susi on tollast olukorda hiljem kirjeldanud järgmiselt: „Ja kui siis kahe vaenulise leeri, taganevate punaste ja pealetungivate saksa vägede vahel eesti rahvas oma Päästekomitee näol mahti sai ilmale hõigata, et on olemas Eesti Vabariik, kes nõuab oma iseseisvuse respekteerimist, siis võis see küll tunduda nii mõnele operetilise žestina. Kujutage ette: kusagil Läänemere sopis miskisugune pisike rahvakilluke, kellest seni pole keegi midagi kuulnud, keda isegi nii laia silmaringiga riigimees kui krahv Witte segas ära lätlastega, tahab saada kah iseseisvaks; rahvas ilma minevikuta ja olevikuta, ilma tsivilisatsiooni ja kultuurita!“184 Ja ometi oli ajalooratas just sinna suunda pöördumas ning Eestiski tehti võimatu võimalikuks. Olematu riigi Euroopasse saadetud esindajad saavutasid sellele de facto tunnustuse ja Saksamaa kokkuvarisemise järel Eestist lahkuma asunud sakslased andsid siin võimu üle seni põranda all tegutsenud valitsusele.

Paraku puudusid valitsusel nii raha, relvad kui mehed, et olukorda Eestis oma kontrolli alla saada. Pea keegi ei uskunud, et iseseisev Eesti Vabariik oma esimest sünnipäeva näeb, sest esialgu oli tal rahvale oma emissaride kaudu pakkuda vaid 184

Arnold Susi. Rahvas ja riik. Ilmamaa, Tartu 2019, lk 73.

244

innustavaid kõnesid. Valitsuse emissarina suunati Noarootsi ning Järvamaale ka Arnold Susi, kes pidi siin Vabadussõtta mineku toetuseks kihutuskoosolekuid pidama, et mobilisatsiooni läbi viia aidata. „Seks oli emissaril õigus valla volikogusid ja teisi koosolekuid kokku kutsuda ja prii küüthobuseid saada.“185 Võimalik, et sama seigaga Arnold Susi tegevusest on seotud visalt levinud kuuldused tema liitumisest esimese soomusrongi meeskonnaga, mida Ohvitseride Andmekogu sissekanded aga kuidagi ei kinnita. Esimene soomusrong sõitis rindele suhteliselt kaootilises olukorras, kuid on teada, et sellel veeti laiali ka valitsuse emissare. Pole välistatud, et viimaste hulgas võis olla ka Arnold Susi.

Oli selle soomusrongiga, kuidas on, kuid nüüd juba ka Ohvitseride Andmekogu kohaselt oli lipnik Arnold Susi alates 14. jaanuarist 1919 vabatahtlikult teenistuses 1. Tallinna kaitsepataljonis, mis Laidoneri kohaselt pandi kokku neist, kel punaste tulekul midagi kaotada oleks. Seetõttu kutsusid punased teda ka „buržuide polguks“. Susil oli pataljonis palju tuttavaid ülikoolipäevilt, ka sõpru EÜS Põhjalast. Eriti värvikas oli pataljoni viies ehk kooliõpetajate rood lipnik Aleksander Veidermaa juhtimisel, kuhu olid koondatud Tallinna tuntuimad koolitegelased Jakob Westholmi, aga ka endise haridusministri Peeter Põlluga eesotsas.

Koolipapad olid küll väga innukad, kuid sõjaasjandusest ei teadnud nad midagi. Ülesanne neid mingilgi määral sõdima õpetada ja samal ajal ikkagi elus hoida langes rühmaülematele. Üheks meheks, kes seda kirjut kampa kantseldama pandi, oli Arnold Susi.

Kohe esimeses lahingus 16. jaanuaril Tartu ees Roelas jäi kaitsepataljon Tartut tagasi vallutada üritava punaste löögirusika (Läti 6. kütipolk) teele. Lahingukogemuseta pataljon ei suutnud maailmasõja karastusega vastast kinni hoida ning taganes üht suurtükki maha jättes. Järgmisel päeval mindi aga vastupealetungile 185

Samas, lk 75.

245

ning vallutati mõis koos suurtükiga õhtuks tagasi. Edasi liikus pataljon Võru peale, mis vabastati veebruari alguseks.

1919. aasta kevadel Susi haigestus ja pisteti laatsaretti, tagasi rindele teda enam ei lastud. Märtsist 1919 sai Susist sõjaministeeriumi asjaajaja, septembris lähetati ta Pihkvasse rahudelegatsiooni juurde, oktoobris suunati aga sõjaministeeriumi kodifitseerimisosakonda.

1920. aasta algusest sai Susist Sõjaministeeriumi juristkonsuldi sekretär. Märtsist 1920 oli ta alamleitnant, aprillist leitnant ja maist alamkapten. Tegevuse eest kaitseväe ülesehitamises ja korraldamisel omistati Arnold Susile 1920. aastal Vabadusristi I klassi 3. järk, mille esildises öeldakse, et „endisele Sõjaministeeriumi Asjade Walitseja kohusetäitjale“ omistatakse see „hinnates sõjalisi teenuseid, mis Teie ülesnäitanud Wabadussõja kestusel oma väsimata kaastööga sõjaväe organiseerimise ja korraldamise töös“.

Vabadussõda mitme külje pealt näinud Susi koges selles nii ennastohverdavat aatelisust ja lausa äärmuslikku kangelaslikkust, aga ka omakasupüüdlikkust ja närusustki. Mis ei saa aga varjutada võidu tähendust. Susi ütles selle kohta: „Kõige tähtsam on, et Vabadussõjas kogu rahva tohutu pingutuse tulemusel loodi Eesti riik. Inimeses peituvad loomupärased pahed, mis seejuures vahel välja lõid, on saavutatust tühisemad ja saavutatu suurust pole vaja pahupoole esiletoomisega pisendada.“186 Vabadusristiga sai Susi autasuks ka prii kooli ülikooli lõpuni. Ta õppis 1920–1924 Tartu ülikoolis õigusteadust, oli aktiivselt tegev üliõpilaskonna organiseerimisel ja avaldas sel teemal artikleid Üliõpilaslehes. Oli tegev maareformi teostamisel, töötades põllumajandusministeeriumi maakorralduse peavalitsuses. 1924. aastast oli Susi vandeadvokaat August Peeti abi ja 1930. aastast vandeadvokaat Tallinnas. Kuulus Estonia Seltsi, oli Eesti Muusikaühingu, 186 Krista Aru. Arnold Susi 100. Tütar meenutab. Vastutustunne.

Postimees 22.02.1996.

246

Eesti Rahvuslaste Klubi, Eesti-Inglise Kultuuriühingu ja VRVÜ Tallinna osakonna liige. Tegi kaastööd ajalehele Vaba Maa ja ajakirjale Kasvatus. Mitmete üliõpilasaja sõprade kombel astus Tööerakonda, oli ka selle sekretär. 1926. aastast mitu koosseisu Tallinna linnavolikogu liige Tööerakonna rühmas, 1930. aastast Harju maavolikogu liige. Siis Rahvusliku Keskerakonna liige. Ülikooli ajal ehk 1921. aastal Arnold Susi ka abiellus. Tema väljavalituks sai Ella Adelgunde Roots, punaste eest Peterburist Eestisse põgenenud jõuka eesti kaupmehe tütar. Ella oli õppinud Peterhofi tütarlastekoolis, nüüd õppis Tartu ülikoolis ajalugu.

Töötas hiljem Lenderi koolis õpetajana. Peresse sündis kolm last, kaks poega ja tütar.

Nii nagu advokaadina üritas Arnold Susi igale probleemile läheneda mitme nurga alt, jäi ta ka poliitikas tasakaalukaks ja rahulikuks. Ta ei pooldanud äärmusi poliitikas ega võtnud ka ise kellegi – isegi äärmuslaste – suhtes äärmuslikke seisukohti. Ta ei tegelenud ka teiste ründamisega, vaid luges peamiseks teada, kes ta ise on – põhimõttekindel demokraat. See andis Susile rahulikku enesekindlust, millega kaasnes kõigi kõrvalekaldumiste ja probleemide kiuste kindel usk Eesti iseseisvuse tulevikku. Ta kirjutas: „Aeg töötab meie kasuks. [---] Tõuseb ja asub elu juhtima uus põlv, kes tunneb vaid praegust olukorda ja kellele vana ilmasõja eelne poliitiline maakaart ei sisenda enam nii elavat soovi pühkida maa pealt uued riigid. Mõistagi ei saa oma poliitilise olemasolu kaitsmisel usaldusega lootma jääda vaid selle „ajaloo ratta“ peale, tema tee ei vii iga kord edasi, vaid ta veab mõnikord ka viltu, nagu näitab Georgia saatus, aga ta võib siiski olla teguriks, mis sisendab teatava kindluse, usalduse oma poliitilise iseseisvuse paratamatusse ja õigustab seda aktiivsemat enesekaitset vajaduse korral.“187 Selle arusaama pani aeg peagi paraku kõige karmimal kombel proovile.

187

Arnold Susi. Rahvas ja riik. Ilmamaa. Tartu 2019, lk 115.

247

Vabadussõjast osa võtnud Arnold Susi tasuta sõidupilet Teedeministeeriumilt. 1938. EFA.651.0.400904

1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit puhkenud uut maailmasõda kasutades Eesti Vabariigi ja annekteeris selle. Eesti iseseisvuse hävitamine ja liitmine Nõukogude Liiduga oli Arnold Susile raske hoop. Samas ei saa ütelda, et ta oleks toimuvast just liiga üllatunud – isegi lühike kogemus punase Venemaaga 1917. aasta sügisest oli talle bolševike võimu kohta üht-teist õpetanud. Samas jäi ta tavapäraselt stoiliseks ning rahulikuks.

Mitte et ta oleks uute võimude suhtes mingeid illusioone hellitanud, kuid ta uskus kindlalt, et läheb mööda, kui palju läheb, kuid siis on Eesti jälle vaba ja demokraatlik vabariik.

Arnold Susi lihtsalt ei uskunud, et diktatuur suudab valitsemisviisina pikemalt püsima jääda. Selleks pole ta piisavalt efektiivne.

Ta kirjutas: „Ei saa jätta mainimata ka diktatuuri halvavat ja inimest laostavat mõju. [---] Diktatuuri iseärasusi on see, et ta takistab inimese loovat arenemist, tema kujunemist väärikaks isiksuseks, võtab temalt isikupära, iseseisva mõtte ja tahte ja muudab ta selgrootuks olendiks, kelle iseloomus pole enam midagi oma ja kes on kõikuv ja paindlik, alistuv ja lömitav, ilma seesmiste eetiliste pidemeteta.“188 Tütar Heli Susi sõnul oli Arnold Susi jaoks iseseisev Eesti rahvusriik rahva väärika eksistentsi ning vaimse arengu absoluutne tingimus. Selle taastamiseks tuli kõigil visalt tööd teha ja vajadusel ka ohvreid kanda.

Arnold Susi polnud just „rusikas-püsti“ võitlejatüüp, avaldustega ei esinenud ning uutele võimudele kohe silma ei jäänud.

Esimesse, 14. juunil 1941 küüditatavate nimekirja teda igatahes ei kantud. Meessoost elanikkonna Venemaale küüditamise uuest Nõukogude vormist ehk üldmobilisatsioonist pääses ta aga tänu tuttavale kirurgile ja pimesooleoperatsioonile. Siiski oli kommunistlik Venemaa teataval määral suutnud Arnold Susi üllatada: see oli osutunud veel verisemaks ja jubedamaks, kui ta oli arvanud.

188

Arnold Susi. Vene impeeriumi hukk. Grenader 209, lk 417.

249

Lausküüditamisega oli võetud kurss eestlaste kui rahvuse hävitamisele. Seetõttu oli Arnold Susi sakslastele punaväe väljalöömise eest kahtlematult tänulik. Samas tundis Susi, et oleks ohtlik hakata üht diktaatorit usaldama puhtalt sellepärast, et ta meid teise diktaatori käest vabastab. Kodus omastele oli Arnold Susi ütelnud, et sakslasi ei saa usaldada, ning lisanud: „Elame, näeme.“ Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et sakslased ei kavatsegi Eesti iseseisvust taastada, ning esimene vaimustus nende suhtes kadus.

Ja ei maksa arvata, et sakslased sellest aru poleks saanud.

Heli Susi on isa juttu meenutanud järgmiselt: „Ühel päeval kutsuti Arnold Susi ühe kõrge kohaliku saksa võimukandja juurde – oli see Litzmann isiklikult, ma ei mäleta – ja räägiti järgmine jutt: „Teie, verehrter Herr Susi, olete, nagu teame, tark ja lugupeetud inimene, sellepärast pöördume teie poole ettepanekuga. Kui meie 1941. aastal Eestisse jõudsime, võeti meid vastu kui vabastajaid bolševike terrorist, meie ohvitserid käisid perekondades, head läbisaamist ei paistnud miski varjutavat. See kestis aga üürikest aega. Teie rahva suhtumine on täiesti muutunud, meid vaadatakse praegu juba nagu vaenlasi.

Meie kõrgemad instantsid Berliinis tahavad selle põhjuseid teada. Palume teid kirjutada meile täiesti avameelselt, millest selline meelemuutus. Tehke seda vabas vormis ja nii pikalt, kui peate vajalikuks.“ – „Miks mõni Mäe meestest ei võiks teile seda kirjutada? Miks mina, kellel ei ole kohalike saksa võimudega mingit pistmist?“ küsis isa vastu, aimates ohtu. „Nad ei kirjuta meile tõtt, nad poevad,“ oli vastus. „Meile on selgust vaja.“ „Ma ei tee seda,“ oli isa vastanud, „kas te tõesti arvata, et pistan pea priitahtlikult Gestapo silmusesse?“ – „Aber mein Herr,“ ajas sakslane end õilsas nördimuses isegi püsti, „kui meie teid palume kõigest avameelselt kirjutada, siis meie ka garanteerime teile täieliku puutumatuse. Minu sõna selle peale!“ „Ja siis ma neile ka lajatasin, saagu mis saab,“ jutustas isa. „Ma panin kõik kirja, algusest peale. Kirjutasin kohalike sakste

250

kokkumängust venelastega Põhjasõjas, pärisorjusest, esimese okupatsiooni aegsetest alatustest, kuidas nad väljatõmbumisel Eestist viskasid oma relvad järve ega jätnud neid eestlastele, kes läksid peaaegu paljakäsi bolševike vastu, Landeswehrist jmt; kuidas me vana vaenlast 1941. aastal tõesti vabastajatena tervitasime ainult selle tõttu, et venelaste terror oli olnud nii kohutav; lootusest, et sakslased on nüüd targemad ja lasevad meil taastada oma iseseisva neutraalse riigi, sest eestlane ei salli võõraid kamandajaid omal maal ja talub neid ajutiselt ainult juhul, kui nad Eesti omariiklusele kasulikud on. Mis sümpaatiat võivad nad oodata, kui nad eestlaste iseolemist igal sammul püüavad takistada, panevad haakristlipu Pikka Hermannisse, sunnivad oma kodumaa eest võitlevaid eesti mehi kandma saksa mundrit ja saksa komando all jne, jne.“189 1943. aasta oktoobris võtsid kohalikud Saksa võimud välisminister Joachim von Ribbentropi palvel ühendust Jüri Uluotsa ja Edgar Kantiga, et paluda neilt Eesti haritlaskonna üleskutset võitluseks bolševismi vastu. Uluots palus selleks Litzmannilt luba kutsuda kokku rahvuslike tegelaste koosoleku, milleks ka luba anti. Nimetatud koosolekule oli kutsutud ka Arnold Susi, enda teada Tööerakonna esindajana, hiljem käsitleti teda enamasti Rahvusliku Keskerakonna esindajana. Pole teada, kas Arnold Susi oli kutsutute seas Uluotsa usaldusisikuna või sõber Otto Tiefi soovitusel. Kuigi osalejate koosseis oli Susi hinnangul küll suhteliselt juhuslik, olnud nende vastus Ribbentropile üksmeelne: eestlased on bolševike vastu kogu aeg võidelnud, koostöö Saksamaaga tuleb kõne alla aga alles siis, kui see taastab Eesti iseseisvuse.

Uluotsa ja Kanti volitati koostama vastavat märgukirja. Sakslased vihastusid ja avaldusest ei saanud asja, Arnold Susi aga jäi Uluotsa usaldusisikuna sedalaadi koosolekutel osalema.190 189 190

Heli Susi. Arnold Susi 100. Postimees, 22. veebruar 1996.

Tõotan ustavaks jääda. Eesti Kirjanduse Selts: Tartu, 2004, lk 49–50.

251

Kui 1944. aasta veebruaris arutati sakslaste ettepanekut Eesti Omavalitsuse juhid rahvuslike ringkondade esindajate vastu välja vahetada, pakuti välja nimetada Edgar Kant selle etteotsa ja Arnold Susi kohtudirektoriks. Kui sügise poole Rahvuskomitee juba asus konkreetsemalt ametisse astuvas valitsuses kohti jagama, langes Susile haridusministri portfell. Puuduvad andmed, et ta ise oleks neis küsimustes mingit initsiatiivi ilmutanud, ta tegi lihtsalt, mis vaja oli.

18. septembril 1944 tegevusse astunud valitsusega tegi Arnold Susi kohusetundlikult kaasa selle neli tormilist päeva kuni viimase koosolekuni 22. septembril 1944 Läänemaal Puise rannas Põgari palvemajas. Vähemalt oli vahepeal Pikas Hermannis lehvinud sinimustvalge lipp. Imesid siiski ei toimunud ning ajalugu jäi kordumata: sakslased küll lahkusid, kuid punavägi tundus olevat Eesti vallutanud selleks, et jääda. Ka lubatud kiirkaater Rootsist jäi kokkulepitud ajaks Puise randa ilmumata, küll olid kohale jõudmas Vene tankid. Valitsus ootas veel paar päeva ja vajus siis laiali. Kui oodatud kaater 29. septembril lõpuks kohale jõudis, oli tal valitsuse liikmetest Rootsi viia vaid erilise visadusega kohal püsinud riigisekretär Helmut Maandi koos valitsuse ametisse astumist kinnitavate dokumentidega.

Tiefi valitsuses ministriks astudes polnud Susil küll mingisuguseidki illusioone, mida see endaga usutavasti kaasa toob. Ta täitis lihtsalt oma kohust. Rutt Hinrikus on samal teemal kirjutanud: „Tiefi valitsuse moodustamine ei saanud väärata olevikku, kuid ta oli väga oluline tuleviku jaoks kui märk, mis tagas Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse. Märk, mis jäi kõigi valitsuse liikmete külge kui nõukogudevastase elemendi märk. Vabatahtlikult võetud kohtuotsus.“191 Arnold Susi polnud tõepoolest mees, kes oleks kõhelnud, kui kaalul on Eesti saatus. Isegi mitte nüüd 191 Rutt Hinrikus. Arnold Susi. Võõrsil vastu tahtmist. Eesti Päevaleht, 18. veebruar 2011.

252

ja praegu ehk olevikus, mida muuta ilmselt enam ei saanud, küll aga tulevikus.

Nõukogude autorite kinnitusel algas Eesti mandri vallutamise järel 1944. aasta septembris viivitamatult jaht siin vahepeal ametisse astunud valitsusele. Oma julgeolekuorganite tarkusest ja vaprusest pajatavates „dokumentaaljutustustes“ kirjeldatakse värvikalt tšekistide tegevust „oma urgudesse pugenud vaenlaste“ avastamisel.

See on tõest ikka väga kaugel. Suurem osa valitsusest eesotsas peaministri kohuseid täitva Otto Tiefiga, samuti Arnold Susi, ei kavatsenud end üldse varjata ja elas rahulikult oma kodus edasi.

Nii polnud Nõukogude julgeolekuorganitel nende vangistamiseks vaja mingeid keerulisi operatsioone välja mõtelda. Kuigi peitusmängu ikka mängiti. Nii saadeti 10. oktoobril 1944 Jaanikale Otto Tiefile sõiduauto, mis pidi ta viima kohtuma Nikolai Karotammega. Aga viis hoopis Pagari tänavale.

Arnold Susi on oma arreteerimist kirjeldanud järgmiselt: „Kui mind 10. oktoobril 1944 Pagari tänavale ülekuulamisele viidi, „kõigeks pooleks tunniks“, nagu kinnitas mulle autoga järele tulnud noor kapten, juhatati mind kõigepealt NKVD kindralmajori juurde. Alustanud minuga väga lahkel toonil vestlust ja palunud mind ära anda tulirelv, kui selline peaks mul kaasas olema, palus ta mul lähemalt silmitseda kaunis paksu sinist kausta, mis lebas eraldi väikesel laual. Võtsin selle kätte, lehitsesin ja jahmusin keeletuks: need olid meie „rahvuslaste“ nõupidamiste protokollid ühes osavõtjate nimestikkudega, kokku köidetud ühte kausta.

Protokollis olid märgitud sõnavõtud ja otsused. Ilmselt materjalid, mis Litzmanni nõudmisel esitati temale iga nõupidamise järel. Kaust andis Nõukogude vastuluurele täieliku pildi, mis läbirääkimistel toimus ja kes neist osa võtsid. Meelepärasemat kingitust Nõukogude vastuluurele poleks võinud teha ta parem sõbergi. „See lebas lahtiselt kuskil kirjutuslaual. Mis te arvate, miks jätsid fašistid sellise materjali meile, muidu viisid ja

253

hävitasid kõik paberid ja dokumendid?“ küsis kindral. „Võib-olla selleks, et t e i e õiendaksite meiega arved,“ vastasin, leidmata midagi paremat. Kindral muiatas.“192 Paradoksaalsel kombel aitasid materjalid rahvusliku vastupanuliikumise kohta Eestis, mille sakslased maha jätsid, Nõukogude julgeolekuorganitele võimaluse selle juhtiv keskus küll kiirelt purustada, võttes aga maha võimaluse süüdistada neid koostöös Saksa okupantidega. Seda tõepoolest ei tehtud, mis omakorda muutis neile mõistetud karistused usutust oluliselt leebemaks.

Otto Tief oli näiteks veendunud, et ta mõistetakse niikuinii surma, ning võttis süüdistustest enda kanda nii palju, kui vähegi sai. Esialgu pidid valitsuse liikmed kinni istuma Pagari tänava kongides, kust nad viidi hiljem üle Patarei vanglasse. Vabariigi valitsuse, Rahvuskomitee ja nendega seotud luurekeskuse liikmete üle mõisteti kohut vähemalt neljal eraldiseisval protsessil.

Enamus neist toimus Tallinnas, valitsuse tuumikuks peetud isikute üle aga Moskvas. Kuhu neid 1945. aasta külmal talvel Patareist vangitapiga ka toimetati.

Külma ja nälja all kannatanud valitsuse liikmed paigutati Lubjanka eeluurimisvanglasse süüasja menetlemise jätkamiseks.

Nendega käituti üldiselt korrektselt, ainult vägede ülemjuhatajaks määratud Jaan Maidet peksti korduvalt tõsiselt, aga seda just seoses tema tegevuse uurimisega Omakaitses. Tema oli ka ainus, kes valitsuse liikmetest surma mõisteti. Arnold Susi on viimast kohtumist Maidega meenutanud järgmiselt: „Maide oli väga kõhnaks jäänud, ta silmalaud punetasid, närviliselt tõmblev nägu kõneles raskest vaevast ja üleelatud piinadest. „Peksti raskelt ja mitu korda,“ rääkis ta enne kohtuistungit ooteruumis. Ta vaikis mornilt, meie omavahelisest kõnelusest ta osa ei võtnud, nagu ei puutuks eelolev kohtulik asjaarutuski enam temasse rahvusliku Arnold Susi. Jüri Uluotsa katse Eesti iseseisvus taastada.

Looming 1989, nr 3.

192

254

vastupanuliikumise kohta Eestis – ta meenutas elavat laipa.“ Jaan Maide lasti maha Butõrka vanglas 10. augustil 1945.193 3. juulil 1945 Moskvas toimunud NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi istungil ei süüdistatud Tiefi valitsuse liikmeid aga mitte koostöös sakslastega, vaid katses eraldada NSV Liidust mõni selle osa, siis jälle üritati see kvalifitseerida laiema haardega „isamaa reetmise“ alla. Eriti kuri oli kolleegiumi eesistuja Ulrich Ernst Kulli vastu, heites Susi sõnutsi „talle ette püüdu Eesti välja viia N Liidu koosseisust, analoogilise mõtte propageerimist nii Eestis kui ka Lätis ning Leedus, mis tähendavat noa selga löömist Nõukogude armeele, kes valas verd vabastamaks neid maid fašistlike anastajate käest, ja tähendavat ühtlasi ka eesti rahva reetmist, kes heitis endalt kodanliku süsteemi ikke ja üksmeelselt avaldas tahet astuda Nõukogude Liidu liikmeks, millele N Liit ka vastu tuli“.194 Kõigele vaatamata olid valitsuse liikmed Moskvas peetud istungil lõpuni võitlusvaimu täis. Arnold Susi on seda meenutanud järgmiselt: „Viimases sõnas, muide, vaidlesime vastu oma teo ümberkvalifitseerimisele. Eesistuja Ulrich, rammusa kere ja veel rammusama lõualotiga, kes näis kogu aeg olevat heas, naljatlevas tujus, ütles O. Tiefile, kui see lõpetas nende sätete põhjaliku juriidilise analüüsi: „Näete, kuluski ära teie juriidiline professioon.““195 Nagu enne öeldud, oli kohtuotsus arvatust leebem. Ainsana sai surmaotsuse Jaan Maide, Otto Tief sai karistuseks kümme aastat, Arnold Susi aga kaheksa. Ta meenutab: „Motiveeritud kohtuotsuse ärakiri anti meile kohtusaalis pärast otsuse kuulutamist läbilugemiseks, enne meie äraviimist võeti aga jälle ära. Hakkas silma, et kohtuotsuse motiivides ei olnud juttu koostööst Saksa Arnold Susi. Võõrsil vastu tahtmist. Eesti Päevaleht, Akadeemia: Tallinn 2011, lk 12.

194 Arnold Susi. Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest. Eesti mälu nr 49. Tallinn 2011, lk 14.

195 Samas, lk 15.

193

255

okupatsioonivõimudega, kollaboratsiooni viimastega meile ei inkrimineeritud. Sellisest süüdistusest oldi nähtavasti nii kaugel, et pärast 9 kuud kestnud eeluurimise lõppu, kui toimik oli juba kohtule esitatud, teatati meile Butõrka vanglas allkirja vastu, et meie süüdistusasi on kvalifitseeritud KrK 58 p.2 põhjal, milline kõneleb katsest eraldada N Liidu küljest mõni ta territooriumi osa. Alles paar nädalat hiljem teatati meile, et süüasi on ümber kvalifitseeritud KrK 58 p.1a järgi, mis käsitleb isamaa reetmist ja on nõnda avarate piiridega, et mahutab enda alla kõik poliitilised süüteod, mille jaoks ei ole erisätet.“ Ja lisab: „Hoolimata raskest kohtuotsusest ja poolteist päeva kestnud asjaarutamisest rahvusliku vastupanuliikumise kohta Eestis, ilma süüdistajata, kaitsjateta ja tunnistajateta, mille kestel kõik meie „patud“ võeti üksikasjalikule sõelumisele, ja hoolimata kohaliku uurimise ajal äkki rangeks muutunud Ulrichi kurjast noomituskõnest meile, eriti aga Ernst Kullile, et meie olevat talitanud oma rahva huvide vastu ja hakanud isamaareetjateks, tundsime end siiski nii vähe kurjategijatena, et tahtmata kippus muie suule, kui kohtusaalist väljumisel meid, seitset kaitsetut vangi, tuli saatma kümnemeheline relvastatud sõduritest koosnev konvoi. See asus ühe mehe kaupa vangide vahele haneritta nõnda, et me olime üksteisest eraldatud eest ja tagant. Kolm konvoid jäid veel üldvalveks. „Oleme ikka tähtsad mehed küll, kui meid saadab säärane auvalve,“ käis peast läbi trotsiv mõte.“196 Tegelikult olid sellised ettevaatusabinõud sedalaadi meeste puhul enam kui õigustatud. Sest vastupanuvaim elas neis ikka edasi. Nii põgenes Tallinnas peetud Rahvuskomitee „piiksupoiste“ protsessil 25. septembril 1945 kaks süüdimõistetut otse kohtumajast ning jätkasid veel mitu aastat tegevust. Neid mehi võis küll maadligi suruda, kuid mitte lõplikult alistada. Ka vanglas ja vaevas oli lahti neil taevas. Sest nende mõtted on priid.

196

Samas, lk 16.

256

Enne kohtuotsuse langetamist oli Lubjanka eeluurimisvanglas aga aset leidnud kohtumine, millel oli saatuslik tähendus mõlema osaleja tulevikule. Arnold Susi on seda meenutanud järgmiselt: „Olime neljakesi pisikeses poolpimedas katusealuses punkris, kui võtmekimbu kõlisedes avanes uks ja sisse astus viiendaks üks sõjaväelane, noor sihvakas mees ohvitserisinelis, säärsaabastes ja nokkmütsis, pagunid ja muud sõjaväelised tunnusmärgid küljest kistud. [---] Ta nimetas oma nime, et oli suurtükiväe ohvitser, vangistatud rindel, enne seda matemaatikaõpetaja Rostovis.

Rohkem ei kuuldudki tema suust, oli väga sõnakehv. [---] Minul tekkis temaga kaunis lähedane kontakt, kuigi erinesime temaga maailmavaatelt lausa diametraalselt. Kuid sellised lahkuminekud ei takistanud teda suhtumast siira sõbralikkuse ja lugupidamisega teise inimesse. [---] Aimanud minus teistsuguse maailma produkti kui see, millega seni kokku puutunud, hakkas ta pärima minult maailma asju, elu Saksa okupatsiooni all jm. [---] Ta loomupärane teadmis- ja uudishimu ärkas otse ürgjõuliselt. Kõik huvitas teda, elu Läänes, sealne riigi- ja ühiskondlik kord, eriti Ameerikas ja Inglismaal, parlamendid ja nende tegevus, parteiline elu jne.

Ta kuulas kõike suurima tähelepanuga, kuid selle kõik pani ta tallele ümbertöötatuna marksismi-leninismi seisukohalt, lastuna läbi selle kriitilise sõela.“197 Selle noore suurtükiväe kapteni nimi oli Aleksander Solženitsõn.

Ta oli sündinud 1918. aastal Põhja-Kaukaasias Kislovodskis aadlitaustaga haritlasperes. Isast oleks kodusõja keerises ilmselt saanud ehtne „valge bandiit“, kuid ta oli juba enne poja sündi jahil hukkunud. Aleksandrist sai aga veendunud kommunismiehitaja ning komnoor, kes Rostovi riiklikus ülikoolis matemaatikat õppides sai Stalini stipendiumi. Ta huvitus ka kirjandusest ja läks seda mittestatsionaarselt Moskvasse õppima, kuni puhkes sõda. Solženitsõn läbis selle suurtükiväelasena, paistes siingi silma.

197

Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 9.11.2008.

257

Ida-Preisimaal Punaarmee poolt korda saadetud metsikused tekitasid temas aga õudust ja ta kritiseeris neid erakirjas sõbrale, lisades paar kriitilist märkust ka „Suure Juhi“ aadressil. Sellest piisas: Solženitsõn arreteeriti rindel ja oli mitmete vanglate kaudu jõudnud siia, Lubjanka vangikongi. Oma kongikaaslasi meenutas Solženitsõn aga järgmiselt: „Fastenkol on prillid ees ainult siis, kui ta loeb. Susi aga kannab alati prille. Nüüd, need jälle ette saanud, ei kissita ta enam silmi. Ranged, sarvraamidega prillid annavad talle otsemaid karmi, läbinägija inimese ilme. Ilme, mis meie kujutluses on tüüpiline tänapäeva haritud inimesele. Tema oli juba enne revolutsiooni õppinud Petrogradi ajaloo-filosoofiateaduskonnas ja Eesti 20 iseseisvusaasta jooksul oli ta säilitanud äärmiselt puhta ja ilma aktsendita vene keele. Hiljem oli ta Tartus õigusteaduse lõpetanud. Peale oma emakeele oskas ta ka inglise ja saksa keelt ning oli kõik need aastad tellinud Economisti ja mitmesuguseid saksa teaduslikke publikatsioone. Ta oli uurinud mitmete maade põhi- ja kriminaalseadusi ning nüüd esindas ta väärikalt ja enesevalitsusega Euroopat meie kongis. Kodus, Eestis, oli ta olnud väljapaistev advokaat ja kutsutud kuldsuuks.

A. Susi oli umbes viiekümnene, kui ta vangistati. Ta polnud iialgi olnud usklik, aga ta omab teatavat vanaaegset õiglusemõistet.

Ta polnud iialgi elanud teistmoodi, ta ei muutnud ennast ka laagris. Ta oli „läänlane“ ja selle tõttu kahekordselt ettevalmistamatu, sattus alati raskustesse, pidi tegema üldiseid laagritöid, olema karistuskongis – aga sellest hoolimata elas ta nagu varem.“198 Meeste vahel tekkis hetkega vastastikune tõmme. „Gulagi arhipelaagis“ on Solženitsõn vestlusi Susiga meenutanud järgmiselt: „Jalutuskäigul püüame mina ja Susi ühte paari sattuda – me ajame juttu ka kongis, kuid põhilised asjad räägime lõpuni meelsamini siin. Me ei leidnud teineteist kiiresti, see võttis aega, aga ta on juba jõudnud mulle palju rääkida. Tema seltsis õpin ma midagi 198

Aleksandr Solženitsõn. Gulagi arhipelaag. Postimees. Tartu 2024, lk 186.

258

uut: kannatlikult ning järjekindlalt endasse talletama teadmist, mis pole iialgi minu plaanides seisnud ja millel ei paista olevat midagi ühist minu selgelt piiritletud elusihiga. Olen lapsest saadik miskipärast teadnud, et minu eesmärk on – Vene revolutsiooni ajalugu, ja miski muu enam ei puutu minusse. Revolutsioonist arusaamiseks ei olnud mul enam ammu midagi vaja peale marksismi; kõik muu, mis kippus külge kleepima, raiusin ma maha ja pöörasin end sellest ära. Nüüd oli saatus mind kokku viinud Susiga, kes hingas hoopis teistsugust õhku, ja tema rääkis mulle innukalt kõigest, mis oli temal südamel – ning see oli Eesti ja demokraatia. Ja kuigi mulle polnud iial pähe tulnud tunda huvi Eesti ja veel vähem kodanliku demokraatia vastu, kuulasin ma üha tema armastusest kantud lugusid kahekümnest vabadusaastast, mis said osaks sellele väikesele töökale käratsemishimuta rahvale, kus mehed on tursked, pikatoimelised ja põhjalikud, ma kuulasin Eesti konstitutsiooni põhimõtteid, mis lähtusid Euroopa parimatest kogemustest, ja seda, kuidas töötas nende varal ühekojaline sajaliikmeline parlament, oli küll teadmata, milleks mul seda vaja võis olla, kuid ometi hakkas see kõik mulle meeldima, hakkas settima minugi kogemusse. [---] Eakad Tallinna intelligendid arutasid, kuidas saaks sellest neetud rattast pääseda, lahku lüüa ja omaette elama hakata (ja et peaministriks võiks siis olla näiteks Tief, ja haridusministriks näiteks Susi). Kuid ei Churchill ega Roosevelt hoolinud neist põrmugi, see-eest hoolis neist „onu Joe“ ( Jossif). Nagu meie väed sisse tulid, nopiti kõik need unistajad juba esimestel öödel oma Tallinna korteritest kokku. Nüüd oli neid umbes viisteist meest istumas Moskvas Lubjankal ükshaaval eri kongides ning neid süüdistati paragrahv 58-2 põhjal kuritegelikus enesemääramise soovis.“199 Heli Susi on kahe täielikult erineva taustaga inimese kohtumist Lubjanka kongis kirjeldanud järgmiselt: „Solženitsõni suur 199

Samas, lk 192–193.

259

lugemus, täiuslik mälu ja eriline sarm, mis kiirgab andekast loovast vaimust, köitsid isa sama tugevasti, kui venelast Arnold Susi tarkus, tasakaalukus, oma vaadete loogiline ja enesekindel esitusviis, Vene kultuuri ja ajaloo põhjalik tundmine ning ilmselt ka Lääne-Euroopa demokraadist haritlase lai silmaring, seejuures soovita teisiti arvajat tingimata ümber veenda.“200 Igal juhul avaldasid mehed üksteisele sedavõrd tugevat muljet, et ei unustanud teist ka pikkade vangiaastate jooksul. Arnold Susi rääkis vangilaagrist asumisele jõudes kohe Lubjankal kohatud noorest vene kaptenist, huvitavast segust marksistist ja demokraadist, lisades, et kui see mees peaks vangistuses ellu jääma, me veel kuuleme temast. Arnold Susi külvatud seemned idanesid Aleksandr Solženitsõnis aga edasi. Tõejanuga põimunud loomisnälg kasvas aina suuremaks, kuni marksism lõplikult üle parda lendas. Solženitsõni arengut demonstreerib kujukalt 1947. aastal vanglas kirjutatud poeem „Preisi ööd“, mida on peetud teravaimaks tema loomingus. Imbi Paju on lõigu sellest edasi andnud järgmiselt: Zwei und zwanzig, Höringstrasse.

Seda pole põletatud, lihtsalt rüüstatud, vaid püssidega läbi torgatud.

Soigumine, seinte ääres pooleldi summutatud.

Ema on haavatud, aga veel elus.

Väike tütar on madratsil, surnud. Kui paljud on temast üle käinud?

Võib-olla rühm, seltskond?

Tüdrukust on saanud naine, naisest on saanud laip.

See kõik taandub lihtsatele fraasidele: Me ei unusta! Me ei andesta!

200

Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 8.11.2008.

260

Veri vere eest!

Hammas hamba vastu!

Ema anub: „Töte mich, Soldat!“ (Tapa mind, sõdur) Ta silmad on udused ja verd täis.

Pimedus on tema peal. Ta ei näe.

Kas ma olen üks nendest? Või kes?201 Nende ridade autor oli nõukogude võimu jaoks juba tõeliselt ohtlik. Ainult nõukogude võim seda lihtsalt veel ei teadnud.

Samal ajal ammutas „Beria ülikoolist“ kapaga teadmisi ka Arnold Susi. Tema kogemuse Nõukogude vangilaagritest võttis ühe lausega kokku tõdemus: „Vägivald, külm, nälg, ülim totrus ja surm kuulusid orgaaniliselt Nõukogude laagrite ellu.“ Õnnejumalanna siiski hoidis Arnold Susi ja tal ei tulnud karistust kanda kõige karmimates kohtades, ei Vorkutas ega kaevandustes.

Kohtuistungi järel oli Susi (õnneks Otto Tiefiga kokku jäetult) saadetud kurikuulsasse Butõrka vanglasse, kust pandi 17 päeva kestnud pikka tappi juba päris Siberisse. 1948. aastani kandis Susi karistust Novosibirski ümbruse laagrites, töötas plekkseppade brigaadis, punus kalavõrke, oli kingsepp, klaasija, tellisevabrikus kärutaja, paberkottide valmistaja ning raamatuköitmise brigaadis. 1948. aastast paigutati Susi Spasski poliitvangide erilaagrisse Kasahstanis, kus oli moosekant. Vabanes vangistusest 1952. aastal ning mõisteti asumisele. 400 kilomeetrit lõunas asumisel elava pere juurde teda aga ei lubatud, vaid saadeti Jenissei äärde Maklakovosse. 1954. aastal kuulutati Arnold Susi ametlikult invaliidiks ja lubati Abakani pere juurde surema.

Abakani saabudes oli Arnold Susi tütre sõnul väga viletsas olukorras: „Isa oli saabudes tõesti kehvas seisus: kõhn ja kurnatud, valujooned teravalt näos, samm ebakindel. Ta oli oma peatses 201

Imbi Paju. Ükski inimene ei ole saar. Postimees: 2024, lk 23–24.

261

surmas veendunud ja õnnelik, et näeb meid veel. Meie rõõm isa tagasisaamise üle oli loomulikult ääretu. Juba hallil ajal teati, et armastusel on imeväge, ja hellust meil tema jaoks jätkus.

Siberi lihtsa toidu peal – omakasvatatud juur- ja aedvili, piim, rukkileib – hakkas isa kosuma, taastus talle nii omane huumor ja endine selge, kõikenägev soe silmavaade.“202 Arnold Susil oli tegelikult pere toetus ehk toidupakid üldse aidanud Siberis ellu jääda. Lenderi koolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja psühholoogiat õpetanud Ella Susi (1899–1963) oli nüüd perekonna ainus toitja, kes pidi ka saatma pakke mehele ja kahele vangis peresõbrale. Selleks andis ta kutsekoolides nädalas kuni 49 tundi vene keelt, lisaks tegi öösiti tõlketöid. Paraku oli sellel üliinimlikul pingutusel oma hind, mis andis endast märku hiljem. Nõukogude võim polnud rahvavaenlase peret aga kuidagi unustanud ning 25. märtsil 1949 saadeti nad Siberisse. Arnold Susi poeg Arno õppis sel ajal kolmandal kursusel majandust ning päev varem tuli kursusekaaslane teda hoiatama, et kadugu mõneks päevaks ära, uus küüditamine tuleb ja nende pere on nimekirjas.

Arno keeldus end peitmast, küsides: „Kuidas ma lasen kolm naist ilma ainsagi mehe toeta ära viia? Ei tule kõne allagi!“ Nii viidi ta ära koos teistega ning kuigi elu Siberis polnud kerge, saadi hakkama. Juba paari kuu pärast hakkas Ella mehele vangilaagrisse taas pakke saatma.

Ei tea, kui kaua oleks Suside pere pidanud asumisel veetma, kui appi poleks tulnud õnnelik juhus. Arno oli algul töötanud kullakaevanduses, siis freesinud marmorist elektrikilpe, seejärel määratud aga saeraami ülemaks kohalikus puidutööstuses, kus talle 1957. aastal omistati tööeesrindlase medal eduka töö eest „uudismaa ülesharimisel“, kuhu Arno tegelikult polnud jalagagi saanud. Selle eest vabanes pere automaatselt asumiselt ning sai kodumaale tagasi pöörduda. Arnold Susi aitas perel end 202

Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 8.11.2008.

262

Eestis sisse seada, kuid kuna sinna jäädes oleks teda arreteeritud, pidi Siberisse asumisele naasma, kus töötas Hakassi rahvusteatri kunstilise ja muusikalise juhina.

Kuigi seda polnud enam nii raske kanda kui vangilaagreid, oli kodumaalt eemalolekut ometi keeruline taluda. Abakanis 1950. aastatel alustatud ning hiljem jätkatud mälestused vangistusest Siberis polnud eessõna kohaselt „kirja pandud avaldamiseks ega mõeldud laiemale lugejaskonnale“. „Läbielatu, nii hea kui ka halb, isegi rängad vintsutused olid ju osa minu elust ning omandavad tagasivaates teatava subjektiivse väärtuse, nii et tahad neid säilitada nõnda, nagu nad tegelikult olid, võltsimata ja liialdamata.“ Ja ometi oli see väga raske, tihti üle jõu käiv, sest „vangipõlv laagrites oli kõikjal loomuvastane, tervele mõistusele, Eesti Vabariigis või mujal normaalses riigis elanule absurdne ja elajalik, kuid ühtaegu ka hall ja üksluine. Üliharva erutas seal miski tuimunud närve“. Lisaks „enese ja sõprade teinekord kauniski rängad üleelamised, kõikjal vohav tülgastav, vaimu nüristav rõvedus, meelekibedus, osaks saanud ülekohtu käärimine hinges“. Paralleelselt kirjutas Arnold Susi tegelikult ka mälestused lapse- ja noorpõlvest, millest maailmasõda ja revolutsioone puudutav osa on ka kaasajal trükist ilmunud.203 1960. aastal sai Arnold Susi lõpuks loa Eestis elada. Päris vaba polnud ta paraku siiski mitte: Tallinna ja Tartusse sedavõrd ohtlikku kurjategijat nagu Arnold Susi elama ei lubatud. Botaanik Jaan Pordi lesk Marta Port oli südameasjaks võtnud Siberist eluga naasjate abistamise. Nii pakkus ta Arnold ja Ella Susile elamiseks kahte tuba oma Kopli Märdi talus Amme jõe ääres Vasulas. Siin sai Arnold Susi lõpuni kirjutada mälestused ja need masinal ümber lüüa. 1963. aastal viis karm haigus kalmistule aga Susi abikaasa. Kaotus mõjus raskelt Arnold Susile, kes lahkus Vasulast ja elas nüüd kord poja, kord tütre juures.

203

Arnold Susi. Vene impeeriumi hukk. Grenader: Tallinn, 2009.

263

Elusalt tuli Siberist tagasi ka Aleksandr Solženitsõn. Ta oli rännanud läbi mitme vangilaagri ja olnud vahepeal moraalse ja füüsilise kokkuvarisemise äärel. Solženitsõn arvas ise, et ilmselt ta polekski ellu jäänud, kui teda 1947. aastal poleks saadetud Moskva lähedale erivanglasse nr 17 ehk šaraskasse, kus tingimused olid leebemad ning võimalused intellektuaalseks tegevuseks avaramad. Liigse suupruukimise eest saadeti Solženitsõn aga Kasahstani karistuslaagrisse, kuid ta tuli sellestki eluga välja.

1953. aastal lõppes Solženitsõni vangistus ja ta saadeti Kasahstani asumisele. Siin tuli tal elu eest võidelda vähkkasvajaga, kuid ka nüüd jäi Solženitsõn võitjaks. 1956. aastal vabanes Solženitsõn vangistusest ning asus elama Rjazanisse.

Jälgides, kuidas Nikita Hruštšov parteisisese võitluse käigus isikukultuse hukka mõistis ja olles mõjutatud ajakirja Novõi Mir peatoimetaja Aleksander Tvardovski üleskutsest kirjanikele anda teoseid, mis toimunut ausalt kajastavad, otsustas Solženitsõn just seda teha ning sai ajakirjas Novõi Mir avaldada jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, mis tekitas Nõukogudemaal tõelise maavärina. Solženitsõn toodi autoga Moskvasse ning külvati kiiduavaldustega üle – temast oli saanud Nõukogude Liidu juhtkirjanik.

1963. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes massitiraažis. Seda lugedes arvas Arnold Susi kirjutajas ära tundvat tuttava Lubjanka kongidest. Tal polnud aga Solženitsõni aadressi ja nii saatis ta Moskvasse autorile kirja üle Kirjanike Liidu. Vastus tuli välkkiirelt: „Minu kallis Arnold Juhanovitš! Kui õnnelik ma olen Teie kirja üle, mis saabus kümne minuti eest! Ma ootasin seda ammu, ma arvestasin, et Te reageerite selle raamatu ilmumisele.

Ma mitte ainult ei pidanud Teid alati meeles, vaid ma püüdsin ka teist midagi teada saada. [---] Suvel 58 sõitsime me veidi Eestis ringi ja ma pärisin Teie järele Tallinna teadete büroost.“204 204

Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 9.11.2008.

264

Sellel ajal oli Arnold Susi aga veel asumisel Siberis ning nii ei saanud ta isegi teada, kas sõber on elus või surnud. Seda suurem oli rõõm, kui selgus, et mitte ainult elus, vaid ka täiesti kontaktne.

Nüüd hakkas kõik kiiresti toimuma. Arnold Susi meenutab järgnevat nõnda: „Nii ta jõudiski 1963. aasta 10. juulil Tartusse.

[---] Kohtusime sama päeva hommikul Park Hotellis. Tema esimesed sõnad olid: „Arnold Juhanovitš, ma olen nüüd hoopis teine inimene!“ Kohtumine oli ütlemata südamlik, embustega, nagu vanade sõprade vahel, kes leidnud teineteise pika vaheaja järel. Viimasest kohtumisest oli möödunud 18 aastat, [---] ta oli endiselt elav, jutukas ja kõige vastu huvi tundev.“205 Susi pere sai isa kätte vahetult pärast kohtumist ning loomulikult tundis tütar huvi: „Noh, kuidas see sinu marksist siis nüüd on?“ Endiselt kokkusaamise mõjuväljas viibiv Arnold Susi vastas vaimustunult: „Ta on täiesti oma!“ Selles veendusid kohe ka omaksed, kellele Solženitsõn jättis juba esmakohtumisel tõeliselt tugeva mulje. Heli Susi meenutab näiteks: „Teda kuulatesvaadates viirastunuks purskkaev või ilutulestik, nii intensiivne oli tema aura. Ometi ei paistnud temast edevust. Ta enda isik näis talle oluline olevat kui töövahend, mis peab korras olema, et ka ülima koormuse korral vastu pidada.“ Heli Susi meenutas pikalt, kuidas Solženitsõn lausa säras, kuidas kõneles. „See oli kiirtevihk, vulkaan, saluut! Ta lausa pritsis vaimukusi.“206 Juba siis oli selge, et õhukese „Ivan Denissovitšiga“ selle mehe elu kirjanduses nüüd küll ei piirdu. Nõukogude võim oli valla päästnud orkaani, mida ta enam kontrollida ei suutnud.

Tegelikult oli Aleksandr Solženitsõn juba mõnda aega otsinud kohta, kus saanuks rahulikult tööd teha. 1958. aastal oli ta Arnold Susi jälgi otsides esimest korda Eestis käies sellest suurde Samas.

Alo Lõhmus. Solženitsõn oli Eestisse armunud. Postimees, 5. august 2008.

205 206

265

vaimustusse sattunud. Talle tundus see otsekui tunnusmärgina mingist teisest maailmast, kus inimesed on korralikud, majad korralikud, aiad nende ümber korralikud, isegi külavaheteed korralikud ning kus piimapukkidelt ei varastata mannerguid ära. Solženitsõn oskas seda põhjendada ainult sellega, et nõukogude võim oli Eestis veel suhteliselt uus asi, öeldes Helju Susile: „Teil on ju ainult 20 aastat nõukogude võimu. Kui teil on seda olnud 50 aastat, siis te ei tunne oma maad ja rahvast enam ära.“207 Selleski tähelepanekus on omajagu õigust, kuid kindlasti pole see kogu tõde.

Taaskohtumine Arnold Susiga ja läbikäimine ainult tugevdas Solženitsõni soovi endale Eestis koht osta, kus ta saaks pool aastat elada ja rahulikult kirjutada. Ajutise lahendusena üüris ta 1964. aasta suvel Võru lähedal Verijärve ääres talu. Kirjanikku seal külastanud Heli Susi on seda meenutanud järgmiselt: „Seal järveäärses võsas oli tal laud ja pink, kus ta töötas. Seal kohtus ta ka eestlastest mõttekaaslastega. Sõjaaegne ja sõjajärgne põlvkond polnud lobisejad. Keegi ei teadnud, kellega ta seal Võru lähistel kohtus, ei räägitud ka, kes ta on. Ta lõpetas seal oma raamatu „Esimeses ringis“ kirjutamise. Tõenäoliselt on osa „Gulagi arhipelaagistki“ Võrumaal kavandatud.“ Selleks ajaks oli Solženitsõn tõepoolest alustanud materjalide kogumist teose jaoks, kus tõde Nõukogudemaal toimunust täielikult välja öeldakse.

Siiski ei saa ütelda, et Solženitsõn end Võrumaal mingil kombel peitnud oleks. Heli Susi sõnul kiitnud ta „mitmetel hilisematel kohtumistel Võru sööklate maitsvaid lihtsaid toitusid, eriti kartulit.

Tema lemmikkohaks sai linna servas olnud söökla“. Nimelt tundis Solženitsõn end eestlaste seas täielikult kaitstult. „Ta tundis, et siinne rahvas toetab teda kogu südamest. Kõik olid valmis aitama. Ta uskus, et keegi ei reeda teda, et siin polegi KGB-d.

Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.

207

266

Pidime teda tõsiselt hoiatama, et ta oleks tagasihoidlikum,“ kirjutas Heli Susi.208 Suside pere polnud tegelikult ainus, kellega Solženitsõn Eestis tihedalt läbi. Georg Tenno vahendusel tutvus ta näiteks koolinoorte põrandaalustes organisatsioonides osalemise eest Siberisse mõistetud Lembitu Aasaloga, kes kujunes tema lähedaseks kaastööliseks Eestis. Solženitsõn oli veendunud, et tõe avalikustamine kurjuse riigi kohta on talle jumala poolt antud ülesanne, ja asus seda teostama lummava energia ja sihikindlusega.

Olukord muutus aga üha keerukamaks, sest 1965. aastast oli tunda, et kruvisid on hakatud jälle tugevamalt kinni keerama.

Hruštšov oli maha võetud ning Solženitsõn kaotanud oma peamise toetaja parteiladvikus. KGB asus tema vastu nüüd süstemaatiliselt tegutsema ning konfiskeeris osa tema arhiivist ning „Gulagi“ esimesest mustandist. Oli selge, et endale Eestis kinnisvara hankimine polnud enam lahendus. Alustatud töö lõpule viimiseks oli vaja end KGB eest paremini ära peita. Arnold Susi rääkis Marta Portiga ja pakkus Solženitsõnile peidukohaks oma endist elukohta Vasulas Kopli Märdi talus. Tartus Herta Susi juures vana kaubamaja taga peatuv ja töötav Solženitsõn käis Vasula elamist vaatamas ja see sobis talle.

Nii sai Kopli Märdi talust Vasulas juba 1965/1966 talvel kirjaniku „vaikne pelgupaik“. Sõit sinna kulges kõiki konspiratsioonireegleid järgides, võimalikke „sabasid“ maha raputades. Vahetati nii sõiduvahendeid kui marsruute, riideidki. Vasulas Solženitsõniga peaasjalikult ühendust hoidnud Heli Susi meenutab: „Koht oli vaikne, talus viibinud habemikku teati kui oma dissertatsiooni kirjutavat teadlast. Loominguks oli hea atmosfäär, kirjanik trükkis oma käsikirja kaasas olnud trükimasinaga. Sõitsin vahetevahel suuskade ja seljakotiga Vasula mõisani, suuskadel üle Alo Lõhmus. Solženitsõn oli Eestisse armunud. Postimees, 5. august 2008.

208

267

põldude taluni. Viisin isa tuttavale toitu. Kuulasin tema luuletusi ja lugesin ise talle saksa luulet. Tõin seljakotis jupphaaval tema originaalkäsikirja ja ühe trükitud eksemplari kaasa ja peitsin need Hiiul kodu juures puukuuri. Käsikiri oli peenikeses kirjas tumelilla tindiga kirjutatud roosakale paberile. Üks eksemplar oli igaks juhuks peidetud Susidega kaudselt seotud Tartu õe Evi Armineni juurde.“209 Kõik möödus edukalt, Solženitsõn ise on elust „pelgupaigas“ kirjutanud järgmist: „Nõnda, nagu ma töötasin need 146 päeva Pelgupaigas, ei olnud ma oma elus veel kunagi töötanud, ma ei olnudki nagu enam mina ise, vool viis mind kaasa, mu käsi kirjutas ise, ma olin nagu lööknõel, mille vedru oli 50 aastat kokku surutud olnud ja nüüd oma energiat loovutas. [---] Lääne raadiot kuulasin ma ainult söömise, majapidamistööde ja ahjukütmise kõrvalt. Kella seitsmeks õhtul oli mul juba uni kallal, ma vajusin magama, kella ühe paiku öösel ärkasin üsna värskena üles, hüppasin voodist välja ja alustasin heledate lampide valgusel tööd.

Kui pärast üheksat hiline hommikuvalgus paistma hakkas, oli mul täis tööpäev tehtud ja ma alustasin teist – ja tulin sellega toime kella kuueks õhtul, mis oli ka lõunasöögi aeg.“210 Nii korrati seda ka järgmisel aastal. Heli Susi jutustas, et Solženitsõn saabus Vasulasse oma materjalide ja kirjutusmasinaga. „Vähene külarahvas teadis, et seal elab teadlane, kes kirjutab dissertatsiooni ja vajab rahu. Solženitsõn valmistas ka väikese eesti-vene keele sõnastiku ja vestmiku, et poes eesti keeles leiba ja leivakõrvast küsida. Ta treenis ka hääldamist.

Enesestmõistetavalt plaanis ta Eestis elades ka eesti keele ära õppida. Nii sündis seal hangede taga raamat, mis pidi raputama alustugesid, aga ka loiud vaimud ärkvele. Ta tippis masinal Malle Elvet. Solženitsõn kiitis Võru toitu. Lõunaleht, 24. jaanuar 2013.

210 Imbi Paju. Aleksandr Solženitsõn 100 ja tema kirjanduslik mälestusmärk „Eestlased“. ERR, 14.01.2019.

209

268

kümme kuni kaksteist tundi, vahepeal kuulas BBC-d, samal ajal valmis mingi lihtne toit elektripliidil; kui plaanitud lehekülgede arv sai täis, lõhuti puid, tassiti need tuppa või tehti suusasõit jõe ääres. Aeg-ajalt käis ta ära, kord Lembitu juures, kuhu viis ühe koopia valmivast käsikirjast, kord külastas Tartus mu venda ja isa, et sõbraga asju arutada. Mõnel nädalalõpul sõitsin ma ise Kopli-Märdile provianti viima, sest kohalik kauplus oli hõreda valikuga ja ka sellepärast, et teda küla peal liiga tihti ei nähtaks.

Viisin juustu, kohupiima, päevalilleõli, kui näkkas, siis ka vorsti või sinki. Läksin suuskade ja seljakotiga Vasula mõisa kaudu, mis oli paar kilomeetrit eemal ja kus oli rohkem mahatulijaid. Edasi mööda jõekallast suuskadel, mille jäljed tuul kiiresti laiali puhus.

Tagasiteel võtsin kaasa teise koopia; kuigi olime Lembituga head sõbrad, kumbki teise koopiatest ei teadnud. Kui üks jääbki vahele, ei saa ta ka peksu ja piinamise korral teist üles anda. Võib kindlalt väita, et ainult tänu tol ajal Eestis valitsenud – ja praegu kujuteldamatule konspiratiivsusele sai „Gulag“ siin teoks saada ja avastamata jääda.“211 Küsimusele, kas ta selliste asjadega tegeledes ka kartis, vastas Heli Susi, et aga loomulikult. Tõsi küll, mitte nii palju enda, kui selle pärast, et KGB avastab kirjaniku Eestist, käsikiri kõrvaldatakse ja tõde kurjuse kohta jääbki kirja panemata. „Omariikluse säilitamise tahe ja vägivallavastasus, mille nimel on kogu meie perekond elanud, on tähtsam kui kõik muu, ja kui tuleb inimene, kes hakkab õõnestama kurjuse impeeriumi aluseid, siis sa ei küsi, kas see on ohtlik. Arvestasin võimalusega, et jään ilma oma õppejõukohast Tallinna Konservatooriumis, samuti sellega, et tuleb vangipõlve taluda. Meil oli tarvis seda teha, me pidime seda tegema, see oli tähtis. Muidugi me kartsime, aga see pole siin kõige õigem sõna. Oli ahistavaid kujutlusi, et KGB Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.

211

269

saab siiski kirjanikule jälile, et ta tabatakse Eestis, järgnevad puistamised, arreteerimised, raamat jääb kirjutamata, kaotame vennaga töökohad.“212 1967. aasta kevadel külastas Solženitsõnit Kopli-Märdi talus ka Arnold Susi. Sõbrad jalutasid ja ajasid pikalt juttu. Justkui oleks teadnud, et see kohtumine jääb neile viimaseks: 29. mail 1968 lahkus Arnold Susi insuldi tagajärjel. On sügavalt sümboolne, et just samal päeval jõudsid läände mikrofilmid „Gulagi arhipelaagi“ esimese variandiga. 1968. aasta sügisel külastas Solženitsõn Eestit viimast korda, et käia sõprade Georg Tenno ja Arnold Susi kalmul.

Vaadates hiljem Suside juures fotosid sargas lebavast sõbrast, ütles ta ainult: „Nii surevad prohvetid.“213 „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja jõudmine Läände ei tähendanud aga selle lõplikku valmimist. Solženitsõn soovis seda veel viimistleda ning uskus – kuigi ei teadnud, kuidas –, et seda õnnestub mingi ime läbi ikkagi Venemaal välja anda. Võimalused selleks näisid pigem kahanevat kui kasvavat.

Silmus Aleksandr Solženitsõni ümber tõmbus üha tihedamalt kokku. KGB pidas teda nüüd Nõukogude Liidule tõeliseks ohuks ning hoidis kirjaniku tegemistel silma peal. 1965. aastal õnnestus julgeolekuorganitel kätte saada osa Solženitsõni sõprade juurde peidetud arhiivist. Sealt võimude kätte langenud käsikirjad vaid süvendasid parteiladviku kahtlusi Solženitsõni suhtes.

NLKP XXIII kongressil 1966. aastal nõuti vastulöögi andmist ajaloo moonutamisele, mille näitena toodi Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Dennissovitši elust“. KGB-s moodustati eraldi osakond Solženitsõni operatiivseks töötlemiseks – 5. valitsuse 9. osakond. 1969. aastal visati Solženitsõn välja Kirjanike Liidust.

Nõukogude Liidus teda enam ei avaldatud, mujal aga seda rohkem. 1970. aastaks oli Solženitsõni teoseid avaldatud juba 212 213

Samas.

Samas.

270

26 riigis. Selle taustal ei saanud Solženitsõnile 1970. aastal omistatud Nobeli kirjanduspreemia enam olla mingi eriline üllatus.

Preemiat vastu võtma Solženitsõn sõita ei söandanud, kartes, et teda võidakse mitte tagasi lasta.

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele polnud preemial mingit pistmist Solženitsõni suurteosega „Gulagi arhipelaag“, mille olemasolustki sel hetkel pea keegi ei teadnud, rääkimata lugemisest. KGB-ni olid ähmased kuuldused mingist uuest Solženitsõni kirjutatavast raamatust siiski jõudmas. Julgeolek aimas, et tulemas on midagi kohutavat, ja alustas käsikirjale jahti. Nüüd enam vahendeid ei valitud. 1971. aastal üritas KGB Solženitsõnit füüsiliselt likvideerida ehk tegi talle mürgisüsti. Solženitsõn põdes pikalt, kuid jäi elama. Teda ei kõigutanud ka ajakirjanduses jätkuv laimukampaania ega 31. augustil 1973 Pravdas avaldatud tuntud nõukogude kirjanike avalik kiri tema vastu.

Erilise tähelepanu alla võeti kirjaniku abilised. Solženitsõni masinakirjutaja ja usaldusaluse Jelizaveta Voronjanskaja (1906– 1973) kirjavahetust sõbrannaga kontrollides said julgeolekutöötajad aru, et Voronjanskaja on „Gulagi arhipelaagi“ lugenud, ja otsustasid käsikirja iga hinna eest kätte saada. Kui 1973. aasta 4. augustil Leningradis Moskva vaksali perroonil kaks Krimmist puhkamast naasnud vanemaealist sõbrannat, geoloog Nina Pahtusova ja Jelizaveta Voronjanskaja, rongilt maha astusid, ootasid neid erariides julgeolekutöötajad, kes naised samas arreteerisid.

Vahistatud Pahtusova viidi koju läbiotsimisele, Voronjanskaja võeti aga viis päeva kestnud „konveieri“ ehk vahetpidamata ülekuulamise alla, kuni elatanud naine murdus ja polnud enam võimeline midagi rääkima. 9. augustil lasti Voronjanskaja julgeolekutöötajate saatel koju, kus ta üritas end tappa, arvates ilmselt, et on ülekuulamisel liig palju rääkinud. Julgeolekutöötajad takistasid teda ja suunasid haiglasse, kust Voronjanskaja naasis julgeoleku raporti kohaselt 23. augustil ning poos end üles.

271

Vaade Arnold Susi, Otto Tiefi ning Otto Tiefi valitsuse ja kõrgemate ametnike kenotaafile Metsakalmistul. Foto: Mati Mänd. EFA 333.10.7138

Solženitsõni andmetel toimus sel päeval Voronjanskaja juures aga totaalne läbiotsimine tapeetide mahakiskumise ja põranda ülesvõtmisega, mistõttu polevatki lõpuni selge, kas ta poos end ise või poodi. Igal juhul oli KGB-l temalt lõpuks õnnestunud välja pressida mehe nime, kellele Voronjanskaja oli „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja peitmiseks andnud. Geoloog, kunagine Vlassovi armee kapten ja pärastine vang Leonid Samutin (1915–1987) oli Solženitsõniga tuttav, rääkinud talle nii Vlassovi armeest kui Vorkuta laagritest. Nüüd võttis KGB Samutovi pihtide vahele, kuid kulus veel nädal, et sellelt välja pressida, kuhu on käsikirja peitnud. 30. augustil 1973 kaevati see Samutovi suvilas välja – KGB oli kätte saanud „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja. Rõõm oli nii suur, et sellest kanti lausa eraldi NLKP KK Poliitbüroole ette.

Paraku ei teadnud KGB, et tegemist oli vaid teose ühe esimese, pealegi lõpetamata variandiga.

2. septembril 1973 sai Solženitsõn Leningradis toimunust teada.

Tema unistus see kuidagi Venemaal välja anda varises kokku ja Solženitsõn andis loa „Gulagi arhipelaag“ läänes viivitamatult trükki toimetada. Just neil saatuslikel päevadel saabus Moskvasse täienduskursustele Heli Susi, kes meenutab viimaseid kohtumisi Solženitsõniga järgmiselt: „Tollal peatus Solženitsõn oma sõbra Rostropovitši valdustes Moskva lähedal, kus paiknes rida prominentide daatšasid. Ühel õhtul sõitsin sinna. Rostropovitšil oli mitu hoonet, millest ühes väiksemas kauni antiikmööbliga sisustatud majas oli Solženitsõni elamine. Valdustesse kuulus ka garaaž kolmele-neljale autole ja tohutu kõrge sara, mille mõõdud pidid piisama kavatsetava „Aida“ lavastuse piduliku protsessiooni täielikuks mahutamiseks. „Väike maja“ oli mõõtudelt nii suur, et sain seal endale mugava toa, kus võisin kogu öö lugeda materjale, mida muu ilm veel polnud näinud. Ka kogu järgmine päev, kui kirjanik oli poja ristsetel, läks käsikirjade ja muu põneva lugemise peale, selle hulgas mälestusraamatu „Vasikas puksleb tammega“ peatükke. Ühel antiiksel laual olid kuhjas sajad vaimustunud kirjad

274

ja postkaardid, saabunud Solženitsõnile Nobeli preemia andmise puhul. Meeles on eriti postkaart Pariisi Notre-Dame’i kimääridega, millel tekst „Asjata püüate veel tema hinge, ta on nüüd Nobeli kaitse all“. Väikesel rongkäigul asulas näitas Solženitsõn mulle prominentide, peamiselt kultuuriinimeste suvilaid, ka Šostakovitši oma. Selle krundi nurgal kõrgetel postidel paiknes suur salapärane must kast nagu tumm ähvardus. „KGB tehnika,“ teavitas mind mu saatja, „siit kuulatakse kõike pealt.“ Majas kirjutasime olulisemad mõtted paberilehtedele, mille pärast põletasime.

Tõsisemaid jutte rääkima läksime sara alla. Istusime kastidel, kõnelesime väga vaikselt, raadio välissaadete summutaja undava käginaga meie kõrval. „Mul on kõik läbi mõeldud, kõik võimalused.

Nad kas tapavad mu, arreteerivad või saadavad maalt välja. Kõigil kolmel juhul on Nõukogude Liidule varuks katastroof. Läänes on kõik hüppevalmis. Nagu minuga midagi juhtub, ilmub seal „Gulagi arhipelaag“.“ Kõne all oli ka Eesti tulevik, meie saatus, Liidu lagunemise paratamatus. „Ma lähen Saksamaale või Šveitsi. Ma hakkan saatma teile raamatuid. Me ei kaota kontakti, ma leian võimaluse seda hoida. Heli, uskuge, kõik saab korda! Me veel tervitame koos Estonia kontsertsaali poodiumilt vaba Eesti rahvast!““214 Solženitsõn ise on oma tollast meeleseisundit kirjeldades aga kirjutanud, et kui oma arhiivi KGB kätte langemisel oli ta hirmsalt närvis olnud, siis nüüd oli ta rahu ise: „Esimesel korral tormasin ma sinna, põletatagu seal, Eestis, kõik ära, peaasi, et nad ise pääseksid. Teisel korral olin juba külmema kõhuga, oodaku märguannet. Kolmandal korral oli vaim juba kange: ei maksa põletada, tõlkige hoopis eesti keelde, varsti laseme käest kätte käima.“ Ta oli oma suurteose trükkimiseks läänes valinud väikese vene emigrantide kirjastuse YMCA-Press Pariisis, olles sellega Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.

214

275

koostööd juba proovinud ning rahule jäänud. Nimetatud kristliku taustaga kirjastus oli käima lükatud Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ, inglise keeles YMCA) poolt, tegutsedes 1925. aastast Pariisis, andes muuhulgas välja Nikolai Berdjajevi ning Mihhail Bulgakovi teoseid, teiste seas „Meister ja Margarita“.

YMCA-Press ei kaotanud nüüdki aega ning mõned päevad pärast 1973. aasta jõulupühi ehk 28. detsembril 1973 ilmus „Gulagi arhipelaag“ trükist. Omas ajas oli see tõeline pomm, mis andis kommunismi teostamiskatsetele Nõukogude Liidus hoobi, millest see enam ei toibunudki.

Nõukogude parteiladviku ajas „Gulagi arhipelaagi“ ilmumine Pariisis loomulikult täielikult raevu. 1974. aasta 7. jaanuaril arutati seda ja Solženitsõni „nõukogudevastasele tegevusele piiri panemist“ NLKP KK Poliitbüroo istungil. KGB juht Andropov tegi ettepaneku Solženitsõn administratiivkorras maalt välja saata, kuid Poliitbüroo enamus (sealhulgas Kossõgin, Brežnev ja Gromõko) pidas vajalikuks ta esiteks kohtulikule vastutusele võtta ehk kinni panna ja siis välja saata. Lõpuks tegi Andropov ikkagi, nagu tema tahtis: 12. veebruaril 1974 Solženitsõn arreteeriti, sai süüdistuse kodumaa reetmises ning jäeti ilma Nõukogude kodakondsusest. 13. veebruaril saadeti ta Nõukogude Liidust välja Lääne-Saksamaale. Järgmisel päeval keelustati Nõukogude Liidus kogu tema looming, ka ajakirjanduses avaldatu (nii vene kui eesti ja leedu keeles), raamatukogudel kästi see kokku koguda ning hävitada, mille kohta tuli koostada asjakohane protokoll. „Gulagi arhipelaagi“ Nõukogude Liitu toomine oli keelatud, selle levitamise eest võis kriminaalkorras karistada. Näiteks pandi 1978. aastal selle eest viieks aastaks istuma (lisaks kaks aastat asumist) Gantobar Mukhameshin Tatarstanist.

Läänes lõi „Gulagi arhipelaag“ tõelisi laineid. Kommunism oli ühe hoobiga kaotanud nii oma usutavuse kui õigustuse olemasolule. YMKA-Press oli võtnud suure riski ja trükkinud raamatut väikese pagulaskirjastuse kohta üüratud 50 000 eksemplari.

276

Huvi oli aga nii suur, et tiraaž müüdi maha mõne nädalaga.

Järgnes tõeline võidujooks, kes jõuab „Gulagi arhipelaagi“ suurtesse keeltesse tõlkida. Omaaegne Ameerika diplomaat ja tõlkija Thomas Porter Whitney (1917–1907) sai oma tõlke trükki 1974. aasta kevadeks, prantslased võtsid vene-eksperdina kampa Nikolai Struve ja said tõlke prantsuse keelde sama aasta 1. juuniks. Itaalia keeles ilmus „Gulagi arhipelaag“ praktiliselt samal ajal Mondadori kirjastuselt, saksa keeles ilmus see Elisabeth Marksteini (1929–2013) tõlgituna Scherzi kirjastuses varjunime Anna Peturnig all.

Juba mõne kuuga sai selgeks, et Solženitsõni teos on maailmas tekitanud keskmise tugevusega poliitilise maavärina, mis saatuslikult vapustas kommunistliku maailmasüsteemi alustalasid. Kuna kommunistlikku tegelikkust lähemalt tunda saanud saksakeelsetes maades selle suhtes erilisi illussioone enam ei omatud, oli siin ka vapustus „Gulagi arhipelaagist“ mõõdukam. Kaugemal Lääne- ja Lõuna-Euroopas olid kommunistlikud parteid aga reaalne jõud ja kommunistlik ideoloogia intellektuaalide lemmik-mängukann, seal kukkus kommunistlik liikumine hetkega kokku. Korraga sai selgeks, et kommunistid on inimestele aastakümneid räigelt valetanud, ning kommunism kaotas usutavuse ja külgetõmbe.

Toetuse katastroofilise langusega käis kaasas oma tee otsimine Nõukogude kompartei kõrvale ehk eurokommunismi teke.

Aga ka see ei suutnud kommunistlikule mõtteviisile enam eluvaimu sisse puhuda.

Lühikese ajaga oli „Gulagi arhipelaag“ välja antud üle kogu maailma. Kui paljudesse keeltesse see tõlgitud on, polegi täpselt teada, kuid enamasti on juttu üle neljakümnest keelest. Oli ka maid, kus „Gulagi arhipelaagi“ väljaandmine põrkus tõsistele raskustele. Need riigid olid suuremas või väiksemas sõltuvuses Nõukogude Liidust ja seal kardeti N Liitu pahandada. Nagu Soomes, kus „soometumine“ oli 1970ndatel saavutamas oma haripunkti. Siin oleks Solženitsõni teoseid varem avaldanud

277

Tammi kirjastus olnud selle loomulik kirjastaja, kuid kardeti, et Nõukogude Liit ei vaataks sedavõrd plahvatusohtliku teose ilmumisele just hea pilguga, seda enam, et peaminister Kalevi Sorsa võttis ilmselt president Urho Kaleva Kekkoneni soovitusel Tammi juhtkonnaga ühendust ning andis mõista, et Tammil oleks targem „Gulagi arhipelaagi“ avaldamisest loobuda. Tammi loovutaski soomekeelse väljaande trükkimise õigused Rootsi kirjastusele Wahlstrom ja Widstrand, kellel olid juba olemas õigused rootsikeelse tõlke tegemiseks.

Esa Ariani tõlgitud „Gulagi arhipelaag“ tõusis Soomes müügiedetabelite tippu, saavutades tohutu populaarsuse. Siingi andis raamat kommunistidele ränga hoobi: usutavus kadus ja toetus neile langes mürinal, mispeale jaguneti kahte omavahel võitlevasse rühma: eurokommunismi poole kalduvaks ning stalinistlikuks „taistolaisteks“. Kui „Gulagi arhipelaagi“ järgmised osad anti välja väikese parempoolse kirjastuse Kustannuspiste poolt, olid just taistolaised need, kes seda Eduskuntas ründasid, pärides valitsuselt aru, mida see on teinud sellise nõukogudevastase kihutustöö lõpetamiseks Soomes. Välisminister Olavi J. Matila vastas, et Solženitsõni teos ei aita tõesti kaasa Soome ja Nõukogude Liidu vennalike suhete arengule, avaldades ühtlasi veendumust, et Soome koostöö Nõukogude Liiduga on piisavalt tugev, et see väike probleem üle elada. Praeguseks on „Gulagi arhipelaagi“ väljaandmine Soomes läinud Sofi Oksaneni kirjastuse kätte.

Solženitsõni teos jõudis kiiresti ka kommunismi ikke all vaevlevate rahvasteni, kuigi seda üritati lausa meeleheitlikult takistada.

Saadi ju parteiladvikus suurepäraselt aru, millist ohtu „Gulagi arhipelaag“ nõukogude korrale kujutas. Venekeelne Vabaduse Raadio oli juba 1974. aasta jaanuarist alustanud „Gulagi arhipelaagi“ ettelugemist kord päevas poole tunni jooksul. Kogu raamatu ettelugemine võttis aega kolm kuud. Nõukogude ajakirjanduses vallandati Solženitsõni ja tema „Gulagi arhipelaagi“ vastu raevukas laimukampaania. Ega raamatust endast seejuures eriti juttu tehtudki,

278

rääkimata sellega polemiseerimisest, Solženitsõnit nimetati lihtsalt otsesõnu „kirjanduslikuks vlassovlaseks“ ja süüdistati teda „solidaarsuses kodumaareeturite, politseinike ja vlassovlastega“.

Nii sai „Gulagi arhipelaag“ jätkuvalt kommunismi haardes olevates maades levida Samizdati kaudu, enamasti väikestel fotokoopiatel paguluses trükitud venekeelsest väljaandest. Vaid Poolas õnnestus see Solidaarsuse tekkele järgnenud segaduste perioodil 1981. aastal raamatuna avaldada, kasutades selleks 1974. aastal Pariisi väljaande jaoks tehtud Jerzy Pomianowski (1921–2016) tõlget. Samal ajal jätkas Nõukogude propagandaaparaat Solženitsõni ohjeldamatut tümitamist. Nii tekkiski paradoksaalne olukord: Solženitsõn oli välja saadetud, kuid ikkagi vaata et rohkem kohal kui enne. Pea keegi polnud „Gulagi arhipelaagi“ lugenud, kuid kõik said aru, et võimud kardavad seda rohkem kui miskit muud – see peab järelikult ikka üks vägev raamat olema!

Oma osa võis selles olla vahistamise päeval 12. veebruaril 1974 liikvele lastud Aleksandr Solženitsõni üleskutsel „Elagem ilma valeta!“, mis kujunes vene dissidentluse ajaloo üheks mõjukaimaks tekstiks. Solženitsõn võrdsustas oma pöördumises „valed“ ideoloogiaga, illusiooniga, et inimloomust ja ühiskonda saab ümber kujundada vastavalt etteantud stsenaariumile.

Ta kutsus Nõukogude Liidu kodanikke kui üksikisikuid hoiduma koostööst režiimi valedega. Mida rohkem on kaasamarssijaid sellel passiivse vastupanu teel, seda enam on lootust, et ka kõige ebainimlikum kõigub ja kukub kokku. Ja oma vaiksel moel see töötas, murendades vaikselt, kuid kindlalt Nõukogude impeeriumi niigi pudedat jalgealust. Kuni see ühel päeval omaenese raskuse all kokku varises.

Valede impeeriumi kadumisega ei kadunud paraku kuhugi seda kandnud valede võrgustik. See muutis ainult kuju. Ning sellesse jäi kinni ka suurte lootustega Venemaale tagasi pöördunud Aleksandr Solženitsõn. „Gulagi arhipelaagi“ kirjutades

279

tundis ta oma kogemustest lähtudes vale ära, nüüd esile kerkinud teemade puhul tal isiklik kokkupuude aga puudus ning ta pidi tuginema tihti pooltõdedele või lausa valedele tuginevatele käsitlustele, millele ei suutnud alati allikakriitiliselt läheneda.

Heli Susi on arvanud, et neil aastatel oleks Solženitsõnil vaja olnud suhtlemist Arnold Susiga, kelle kaine lähenemine võinuks panna Solženitsõnit jumaldatud autorite tekstidele kriitilisemalt lähenema ja vahest oleks suutnud pisut avardada „veneidealismi plekkmütsi ta peas, nagu kunagi Lubjankal marksismi oma“.

Nüüd läks aga, nagu läks, ning 1990. aastateks oli Solženitsõn muutunud mees.

Heli Susi, kes üritas Solženitsõniga ühendusse astuda, et teda Eestisse kutsuda, kirjutas sellest järgmist: „Mulle vastas „hoopis teine inimene“. Eestisse ta ei tule, ta ei lahku enam kunagi Venemaalt. Siinsed venelased on Nõukogude võimu ohvrid, õnnetud inimesed. Üldse pole venelased milleski süüdi, kuritegusid sooritas ainult rahvusvaheline kommunism jne. Olin kui puuga pähe saanud, ei suutnud mõista inimese sellist metamorfoosi. Hiljem tulid veel väited Tartu rahu ebaõiglusest jm.

Olime alati olnud avameelsed ja ma kirjutasin talle ühemõttelise vastuse, öeldes: venelased rajasid ise leninliku-stalinliku terroririigi ning kõik hukkamis-, vangistamis- ja küüditamiskäsud olid venekeelsed. Eestil ei olnud peale Vabadussõda valikut jätta Tartu rahu sõlmimata ja kommunistlik Venemaa tunnustamata, kui ta tahtis jääda ellu ja iseseisvaks. Miljoniline rahvas ei saa päästa 150-miljonilist, kes ei suuda ise oma riiki korraldada. Venestamise eesmärgil siia suunatud migrandid tuleb rahvusvahelise õiguse alusel siit tagasi päritolumaale viia. Järelikult on tema etteheited eestlastele ülekohtused, ja see masendab ja kurvastab meid.

Järgnes pikk paus.“215 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.

215

280

Aja jooksul pinged siiski taandusid ning suhtlemine taastus, kuid endist soojust selles enam polnud.

Negatiivne hoiak on peale jäämas ka Eesti avalikkuse suhtumises Solženitsõnisse, eriti pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu, mida põhjendatakse suuresti Solženitsõni esitatud „ajalooliste“ argumentidega. See kõik ei tohi meid siiski unustama panna, mida suurt on Aleksandr Solženitsõn korda saatnud. „Gulagi arhipelaagi“ tähenduses ja väärtuses pole midagi muutunud ega muutu. Eestlasi ja Eestit on see sajatuhandelistes tiraažides üle maailma ilmunud raamat koos esseega „Eestlased“ ülistanud rohkem kui ükski teine trükis enne või pärast. Kõige olulisem on aga uuel kombel tähendus, mida Solženitsõn oma raamatutega Gulagist mäletamisele/unustamisele andis.

Ta rõhutas, et just unustuse tõttu võivad sündida uued kimäärid – tuld sülgavad metsikud olendid, mis toovad tagasi inimkonna kogetud õudusi. Mida Vene väed Ukrainas parajasti teevad. See näitab, et vormiline mäletamine võib ohtlikult läheneda unustamisele, andes alates 2014. aastast Putini režiimi eest Saksamaal paguluses viibivale kultuurifilosoof Andrei Arhangelskile 2023. aastal Ukraina sõja kontekstis alust kibedalt küsida, kas „Gulagi arhipelaag“ on muutunud pelgalt sildiks, sisutühjaks plakatiks. „Gulagi arhipelaagi“ suurust ja tähendust ei saa siiski kuidagi vähendada.216

216 Imbi Paju, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross. Ükski inimene ei ole saar.

Postimees 2024.

281