1. peatükk
Pulmad Metzis
K
ui printsess Brunhild suurde saali juhatati, puhkes kokkutulnute seas lausa väike rüselus, kui mehed, kaelad õieli, talle pilku heita püüdes end kikivarvukile upitasid. Oli 567. aasta kevad. Kui tol ajastul kehtinud maailmakaart külili keerata, meenutas see kopse, koosnedes kahest sagarakujulisest maatükist, mille vahel laiutas valge tühimikuna Vahemeri. See konkreetne printsess oli pärit vasaku kopsu päris tipust, Hispaaniast, ning siia, frankide maale jõudmiseks oli ta äsja seljataha jätnud enam kui 1600-kilomeetrise teekonna üle lumiste Püreneede ja läbi Narbonne’i päikseliste viinamarjaväljade. Brunhild oli kuulnud räägitavat, et Frangi metsades olid nii jämedad tammepuud, et nelikümmend meest ei suutnud murdunud puud minema lohistada. Oli neis juttudes ka tõde, seda Brunhild veel ei teadnud. Räägiti ka, et nende puude vahel luusisid ringi suured hundikarjad ning et mõned neist elajatest oskasid ka inimkuju võtta. Samuti pajatati lugusid lapsi õgivatest lohedest – kuigi piiskopid väitsid, et enamikust neist on nad juba jagu saanud. Küll aga polnud kirikupead suutnud jagu saada kõigist paganatest. Külarahvas ehitas endiselt metsaorgudesse altareid ja rippus oma puuslike küljes. Mõned tõid endiselt ohvriande Wodenile või lausa Thorile. Ent miks küll kellegi vali, kuigi värisev hääl Brunhilde pulmapäeval, kui ta seal sedasi läbi rahvast tulvil saali kõndis, Rooma jumalate poole pöördus – Cupido ja Veenus, Helios ja Marss? Keegi neist saali kogunenud frankidest ega ka mitte nende vanematest või vanavanematest polnud ju ealeski neid jumalaid kummardanud.
pulmad metzis
Merovingide-aegne maailmakaart.
Närviline noormees, kes neid nimesid ette luges, katsetas nimelt Rooma panegüürikat ehk formaalset ülistuslaulu.Tema nimi oliVenantius Fortunatus ning õukonnas oli see tema esimene palgaline ülesastumine. Hiljuti Itaaliast saabunud noormees lootis Frangi riigis kuulsust ja rikkust leida. Küllap oli ta hästi teadlik, et hea esitus neis pulmades – kuningas Sigeberti pulmades – võis tema karjäärile tuule tiibadesse puhuda. Kõik, mida – ja veelgi täpsemalt, keda – võis seostada klassikalise Rooma riigiga, oli Frangi riigis suure au sees, olid need siis tsitrimängijad, kokad või ladina keeles kirjutavad poeedid. Loomulikult keerles Fortunatuse peas veel teinegi mõte: vältida kuninga viha. Mitte libastuda. Printsess Brunhild oli saabunud kõigest mõne päeva eest, kaasas vankritäite kaupa „uhkeid aardeid“ – kulda ja hõbedat nii müntides kui kangidena, kalliskividega kaunistatud peekreid, kausikesi ja valitsuskeppe, karusnahku ja siidi –, mida palee orjad ikka veel maha laadisid. Nüüd juhatati ta nn kuldsesse troonisaali oma uute alamatega kohtuma. Tõenäoliselt pakkus end talle saatjaks kuninga parem käsi, nooruke krahv Gogo. Too oli temaga terve tee 25
pimeduse kuningannad
Hispaaniast saadik kaasa teinud ning tuttav nägu kulus Brunhildile praegu igati ära. Kui ta Gogo käsivarrele toetudes end kõigist neist uudishimulikest innukatest silmapaaridest mööda juhatada laskis, huvitav, kas mõtles ta siis sellele, kas ka teda ennast nähakse siin üksnes järjekordse särava aardena? Hinnatud noore tõumärana, sätendava karikana? Hilisemas elus oli troonisaali kogunenud meestel küllaga põhjust teda peljata. Ent tollel päeval, kui neil üldse midagi karta oli, siis ehk ainult seda, et ta võiks nende üle irvitada. Tundsid nad ju lõppude lõpuks end oma uhketes rüüdes ja värskelt puhtaks kaabitud roosade põskedega kaunikesti ebamugavalt. Saal oli kaunistatud lippude ja vappidega, põrandaid ehtisid paksud vaibad ja seinu tikitud gobeläänid, kuid kui printsess oleks mõne gobelääni taha piilunud, oleks ta seal märganud värsket krohvikihti. Ambitsioonikalt kuldseks ristitud troonisaali alles vuntsiti üles, nagu ka kogu linna ennast. Kuningas Sigeberti palee oli tegelikult üks uue kasutuse leidnud basiilika ja tema uhiuus pealinn Metz endine Rooma piiri valvavate sõdurite kuurortlinnake. Kogu rahvahulgast, turgudest ja sõjaväegarnisonidest hoolimata jäi see Brunhildi kodulinna Toledo lihvitud elegantsist kaugele maha. Samas oli Metz aga pealinna jaoks igati loogiline valik, asudes umbes Sige berti valduste südames, kahe jõe ja vana sõjatee ristumiskohas. Austraasiaks nimetatav kuningriik jooksis terves ulatuses piki Reini jõge. Põhja pool tipnes see Põhjamere-äärse rannikumadalikuga ning lõunatipus Juura mäestiku jalamil asuva Baseliga. Selle idapiiril asusid linnad nagu Köln ja Worms ning läänepiiril Champagne’i piirkonna lauged mäenõlvad ja veiniistandused. Sigebertile kuulus maavaldusi ka Auvergne’is, samuti valitses ta Vahemereäärsetes Nice’i ja Fréjusi sadamates, kuhu sõitsid kokku laevad ja inimesed kogu teadaolevast maailmast. Tema linnades leidus nii juute, kristlastest goote kui ka paganatest alemanne, Kreeka ja Egiptuse arste, koguni Süüria kaupmehi. Ent mitte Sigeberti kuningriik – tõsi küll, igati auväärne – polnud see, mis oli talle selle abielu kindlustanud. Pigem oli seda teinud tema auahnete plaanide suurejoonelisus. Tema nõudmisel nimetati neid pidustusi „Caesari pulmadeks“ ning tema õukond, kes koosnes suuresti Frangi sõjapealikest, oli end sobivalt riidesse pannud. Kuigi siin-seal piilus rüüserva vahelt välja käsivarrel või säärel väänlev hõimutätoveering, kandsid nad kõik linaseid tuunikaid ja eredavärvilisi keepe, mis olid õla juurest filigraansete prossidega kinnitatud. Need õukondlased ja kuningas ei ihanud end innukalt 26
pulmad metzis
ehtida mitte üksnes Rooma riietega, vaid ka langenud impeeriumi seisuse ja õigusjärglusega. Polnud raske Roomast mitte vaimustuda, kui elasid tolle impeeriumi linnamüüride vahel ja riismete seas. Endine basiilika oli nüüd palee, vanas võimlas asus kirik. Mõned Rooma-aegsed ehitised püsisid veel püsti, osa neist lagunemas, teised osavalt üle krohvitud ja taastanud oma hiilgeaegade väljanägemise. Nende sekka oli kerkinud uusi, germaanipäraseid rookatuse ja puust laetaladega hooneid. Kunagine foorum oli endiselt avalik väljak koos poodidega, kuid nüüd ümbritsesid seda kõrged elamud, millele korruseid aina juurde kerkis, kuna laieneda polnud mujale kui kõrgusesse. Sigebertil oli vaja üksnes enda ümber ringi vaadata, et kõigist võimalustest aimu saada – kui vaid õnnestuks remonditöödeks vajalikku raha leida ja taplemist nii kauaks peatada, et need tööd ka ellu viia. Noolsirged Rooma-aegsed teed, mis küll endiselt sagedast kasutust leidsid, olid lagunemas – siin-seal puudusid sillutisekivid, teekate murenes. Kuivenduskraavid olid sageli umbes ning kuninglik rongkäik võis õige harva mööda tänavaid veereda, ilma et kellegi vankri rattad mudasse kinni jääks. Teistes linnades leidus veel käputäis akvedukte, mida mööda voolas palee pesuruumidesse või linna purskkaevudesse värske puhastatud vesi, mõnes kohas nirises seda lausa pööblilegi. Metzi enda akvedukt, 22 kilomeetri pikkune inseneritöö suursaavutus oli kunagi samuti aidanud töös hoida avalikke saunu, latriine ja kanalisatsioonisüsteemi. Ent umbes sajandi eest olid parandustööd soiku jäänud ning nüüd kõrgus võlvidega kivisild maastiku kohal kaunis kasutuna. Linna hiiglaslik saunakompleks horisonti kaunistavate säravate kullast kuplitega istus tühjana. Kuningas Sigebert oli otsustanud, et kui sellest räämas asumist tuli välja võluda korralik riik, oli tal selleks enda kõrvale pruuti vaja. Too aasta oli Sigebertile sõjatandril järjest kaotusi toonud. Just see abielu võis aga aidata poliitilises plaanis uut lehekülge pöörata ja tühjenevaid kukruid täita. Kuude kaupa oli ta Brunhildi käe nimel läbirääkimisi pidanud ning nüüd, kui tal oli õnnestunud see hinnaline kaaslane enda kõrvale saada, olid tema alamad tõenäoliselt tulvil lootust ja isegi võidurõõmu. Nad nimetasid pruuti kauniks (pulchra) ja ilusa figuuriga (elegans corpore) armsaks vaatepildiks (venusta aspectu). Meil endal on seda kahjuks võimatu hinnata. Hilisemast keskajast pärinevates illustreeritud manuskriptides paistab ta ebaloomulikult pikk ja kahvatu, renessansiaegsetel portreedel vormikas ja õitsev, romantismiajastu gravüüridel mõtlik ja tuulest räsitud. Ent pärast surma – kui tema kujud maha kisti, mosaiigid hävitati ja käsikirjad 27
pimeduse kuningannad
põletati – ei jäänud temast järele ainustki kaasaegset kujutist. Kuningate, piiskoppide, kirjameeste ja sõdurite jõupingutuste tõttu pole meil võimalik teada, milline nägi Brunhild välja noore pruudina ega isegi mitte küpse kuningannana. Ent tol päeval kohal viibinud pidasid kõik teda kauniks ning kuigi hiljem vaenlased Brunhildi halastamatult pilkasid, ei kritiseerinud keegi kunagi tema välimust. Kuskil ei mainita, et ta oleks olnud ebatavaliselt lühike või pikk, seega võib eeldada, et tema pikkus jäi naiste toonase keskmise ehk 162 sentimeetri juurde. Pulmapäeval oli nooruke Brunhild oma õitsengu tipul, umbes 18-aastane, seljas kõige uhkem tikitud siidrüü, mida toonases maailmas valmistada osati, pikad juuksed lilledega põimitult õlgadel voogamas. Poeet Fortunatus köhatas hääle puhtaks. Ilmselt tundis ta kergendust, et kõnekujundid, mis ta oli paberile pannud veel enne printsessi nägemist, märgist naeruväärselt mööda ei lennanud. Ta kuulutas, et tegemist oli „hiilgava neitsiga“, kellel oli „piimvalge“ jume ja roosikarva huuled. Erakordne pärl. Ja isegi kui Brunhild polnud päriselt just „teine Veenus“, nagu väitis Fortunatus, tundus kuningas Sigebert partiiga üpris rahul olevat, tervitades oma pruuti „üksnes rõõmu- ja õnneväljendustega“. Kuigi neiu oli ilmselgelt liiga hästi kasvatatud, et ise mingisugust pettumust väljendada, tundis ka tema kindlasti kergendust. Ainus tolleaegne tema peigmehest säilinud kujutis on mündile vermitud profiil. Mitu sajandit hilisemad skulptuurid kujutavad teda pika ja saleda, lõuani ulatuvate blondide lokkis juustega noormehena. Tema näojooned on proportsionaalsed ning ilme heatahtlik. Mis veelgi parem – tal on laiad õlad ja kõrged põsesarnad. Ta näib tõeline keskaegne südametemurdja. Kuigi lähedast sarnasust ilmselt otsida ei tasu, on sel siiski mingi tõepõhi all. Kuningas Sigeberti juuksed olid pikad ja tõenäoliselt oli ta blond või punapea nagu paljud teisedki tema pereliikmed. Sigebert, kelle nimi tähendas „hiilgavat võitu“, oli tuntud sõjamees, seega pidi tegemist olema heas vormis lihaselise mehega, kes oli 32 eluaasta juures oma võimete tipul. Teineteise Joonistus kuningas kõrval seistes jätsid nad ilmselt rabava mulje – ühel Sigeberti kujutavast pool uhkelt riides ja täiuslikult sätitud printsess, teisel 13. sajandi pool pikk ja tugev kuningas. skulptuurist. 28
pulmad metzis
Fortunatus luges edasi. Enesekindlalt kuulutas ta: „Armunud Sigebertis lõõmab kirg Brunhildi vastu.“ Ent kõik saalisolijad teadsid, et see polnud armastusabielu, vaid põhjalikult kaalutletud liitlassuhe. Rooma kunagine võimsus oli nüüd kõik koondunud itta, Konstantinoo polisse. Ent ehk suutis just see „Caesari pulm“ luua liidu, mis selle võimu üle võtab. . . .
Teispool piiri, naabruses asuvas Neustria kuningriigis kõrgus rahuliku rohelise ja mudase Aisne’i jõe kaldal üks teine palee. Siin tervitati uudist Sigeberti ja Brunhildi pulmadest suure huvi ja ärevusega, eriti just Sigeberti noorima venna, kuningas Chilperichi poolt. Kui uskuda skulptuure, oli Chilperich Sigebertiga välimuselt väga sarnane, kuigi tema juuksed olid rohkem lokkis ja habe pikem. Ent välisest sarnasusest hoolimata polnud nende kahe vahel vennalikku kiindumust. Küll aga jagasid Sigebert ja Chilperich 480 kilomeetri jagu ühist piiri, mida Chilperich pidevalt rikkuma kippus. Viimastel aastatel oli Chilperich aina üritanud vanema venna kuningriiki rünnata ning õieti oli ta alles äsja uue katsega alustanud. Vend oli ta aga üle kavaldanud ning see tekitas Chil perichis viha. Sigeberti abielu teda ei üllatanud. Chilperich ise oli asunud pärijaid sigitama juba teismeeas – miks oli vend sellega nii kaua viivitanud? Ent nüüd oli Sigebert välismaist printsessi kaasaks valides oma dünastia ambitsioone avalikult kuulutama asunud ning see ajas Chilperichi närvi. Kui kuningas muretses, muretses ka tema õukond. Ning kõige suuremat muret tundis orjatüdruk. Kuidas olekski ta saanud rahulikuks jääda? Ta jälgis kuninga iga reaktsiooni iga sündmuse puhul, olgu see kuitahes väike. Paistab, et tol hetkel oli ta kuninga konkubiin, kuigi ta võis olla ka tema seaduslik abikaasa – ajaloodokumendid märgivad ainult, et ta „kuulus“ kuningale. Ning kuningas oli temast võlutud. Tõsi ta on, et kuningas Chilperich oli tuntud impulsiivse käitumise poolest. Kui kirg ta üle võimust võttis, langes ta sageli äärmustesse. Näiteks proovis ta kätt luuletajana, pannes paberile ilmselgelt täiesti keskpäraseid värsse, ent peagi kasvasid tema kirjanduslikud ambitsioonid nii suureks, et ta püüdis kogu tähestikku ümber korraldada. Hiljem hakkas teda huvitama teoloogia, ta tegi algust paari koraaliga, ent seejärel üritas ümber kirjutada juba kogu kristluse algpõhimõtteid. Seega, orjatüdrukusse armudes oli ta oma toonase 29
pimeduse kuningannad
kuninganna – igati kohase kaasa, kes oli talle juba kolm tervet pärijat sünnitanud – ilma pikema jututa kloostrisse saatnud. Orjana oli tüdruku elu väärt vähem kui jahikoera, isegi lehma oma.Tema elu oli ohtudest tulvil – lahtine tuli, toores ja riknenud toit, täid ja parasiidid ning nii teiste orjade kui ka valitsejate lähenemiskatsed. Ent piiga oli hullematki kogenud. Ta oli sündinud kahe viimase aastatuhande kõige külmemal aastakümnel. Vulkaanipurse Islandil oli maailma pimedusse matnud ning saagikoristused viibisid. Samal ajal kui läänemaailm näljaga võitles, oli sisse kapanud veel teinegi maailmalõpu ratsanik: Yersinia pestis, muhkkatk, mille rotid koos nakatunud kirpudega Euroopasse tõid. Sellele orjatüdrukule ja inimestele tema ümber võisid 6. sajandi keskpaigas valitsenud tingimused tõesti maa ilmalõpuna näida. Sellisel ajajärgul sündimist võis küll pidada suureks ebaõnneks. Ent seda võis näha ka suurepärase võimalusena. Ellujääjate jaoks oli neid ümbritsev külm õhk võimalustest lausa tulvil. Kõigest ühe kuuga võis õnne otsa sattuda. Mõni suur perekond võis langeda, nad kõik võisid kõigest mõne päevaga surra. Tühjaks jäänud villasse võis aga sisse kolida mõni teine auahne perekond ning sellega aristokraadi seisusesse trügida. Isegi villa orjadel oli lootust. Nad võisid seda olukorda ära kasutada ja jalga lasta, sulanduda põgenike massi. Nad võisid leinavale lesele naabruses lohutust pakkuda ja kasuliku abielu sõlmida. Orjaseisus polnud just kadestamist väärt, kuid võis olla ajutine. Ent isegi sellise ebatavaliselt aktiivse ühiskondliku hierarhia juures oli too neiu teinud läbi muljetavaldava ümbersünni – köögiorjast kuninganna üheks toatüdrukuks ja nüüd kuninga kaaslaseks. Selline tõus nõudis raudset tahet, hoolikat planeerimist ja meisterlikuks lihvitud pisioskusi – kuidas märkamatult toast sisse-välja lipsata, kuidas aimata ette, millise koka või lakei huulilt võis pudeneda oluline infokild.Võimalik, et selline tõus nõudis ka – nagu mõned neiu kaasaegsed oletasid – musta maagiaga katsetamist. Tolleks hetkeks oli õhutemperatuur taas stabiliseerunud ning katku esimesed lained vaibunud. Ent ajastu soosis endiselt neid, kel jagus südikust. Tuli aeg, kus neiu näitas, et oli igati tolle väljakutse vääriline ning võimeline kiirelt ja otsustavalt tegutsema. Ent praegusel hetkel, kui kuningas nii kurjalt venna võõramaalasest pruudi vastu häält tõstis, oli orjatüdruk Fredegund rahul ka pealt vaadates ja oodates.
30
2. peatükk
Kohtumine frankidega
A
bielu oli avanud Brunhildile ukse frankide riiki, kes olid oma kodu rajanud Rooma impeeriumi riismetele ja õhkasid selle kadunud hiilguse järele. Ent roomlastele endile olid frangid omal ajal hirmuunenägusid toonud. Kui roomlased 3. sajandil nende barbaritega esimest korda kokku puutusid, olid nood olnud ühed paljudest piirialasid rüüstavatest germaani hõimudest. Peagi hakkas frankidega kaasas käima aga „koletiste“ maine. Nad olid kahvatud ja hiiglasekasvu, nende juuksed olid pikad nagu loomasabad – „punaselt pealaelt alla langevad juuksed on eestpoolt sõlme seotud ja tagant maha aetud“. Teine veidrus puudutas karvakasvu nende nägudel – habeme asemel kandsid nad vuntse (mida Roomas toona ei tuntud), mida kirjeldati kui „kammiga sätitud lokkis [nina]karvu“. Need veidrate soengutega barbarid ründasid tormijooksuga Rooma jalaväe korrastatud ridu, seljas napimast napimad tuunikad. Roomlastel oli eelisena kasutada arvuline ülekaal ja rõngassärgid, ent jämeda tera ja lühikese puust varrega kirveid loopivad frangid muutsid neid sellest hoolimata närviliseks. Frankide kirved võisid vastase juba enne lahingu algust võitlusvõimetuks muuta: neil oli „kombeks rünnaku alguses märguande peale kirved lendu lasta ja sedasi vaenlase kilbid purustada ning nende mehed tappa“. Roomlaste silmis olid frangid nii kohutavad, et nendega võitlemise asemel veensid nad neid hoopis impeeriumi teenistusse astuma. Suuresti tulid frangid neile selles osas vastu. Frankide valitsejad olid Merovingid, sama dünastia, kus nägi hiljem ilmavalgust ka Sigebert. Legendi järgi sai Merovingide liin alguse viie sarvega
pimeduse kuningannad
Merovingide-aegne sõdalane silmatorkavate frangi vuntside ja viskekirvega.
merekoletise Quinotauri rünnakust inimsoost naisterahva vastu. Nende ühendusest sündis Merovech, kelle järgi said Merovingid oma nime. Teised kinnitasid, et hõim oli välja kasvanud Trooja kunagise hiilguse riismetest, kui lahingus ellujäänud linlased üle mere läände rändasid. Kui aga müüdid ja legendid kõrvale jätta, siis on teada, et kindlasti ei ületanud nad merd Trooja kandis Anatoolias. Arheoloogilised tõendid kinnitavad, et ainus veekogu, millest frangid üle käisid, oli Reini jõgi. Kuid dünastiale pani tõesti aluse Merovech. Too barbarist sõdalane oli aidanud Roomal hunnide Attilaga võidelda ja sellega kuulsust kogunud. Aja jooksul hakkas frankides tekkima veendumus, justnagu oleks nad klassikalise Rooma pärijad ja mitte need, kes nad tegelikult olid – tõusiklik germaani hõim, kes õigel ajal õigesse kohta sattus. Kuigi pealtnäha raevukad, olid need „koletised“ peagi avastanud, et tegelikult tahtsid nad juua akveduktidest majja voolavat allikavett, süüa Põhja-Aafrikast sisse veetud vilja ja kümmelda soojendatud vannides. Nad hakkasid roomlastega äri ajama ja abielusuhteid sõlmima, võtsid omaks osa nende kommetest ja tegid nende 32
ko h t u m i n e f r a n k i d e g a
sõjaväes karjääri. Kõigest kahe põlvkonna jooksul tõusid Gallias Rooma vägedega kõrvuti tapelnud frangid roomlaste väejuhtideks. Kuid niipea, kui nad selle saavutuseni jõudsid, polnudki enam mingit Roomat, mida juhtida, vähemalt mitte läänes. 5. sajandil varisesid impeeriumi alad Itaalia poolsaarel varemetesse, barbarid võtsid need üle ja Rooma võimu kese nihkus itta, Konstantinoopolisse. Oma majesteetlikust pealinnast valitsesid Bütsantsi keisrid suure ala üle, mille alla kuulus terve tänapäeva Kreeka, Põhja-Egiptus, Türgi, Israel, Liibanon ja Süüria. Aga kunagises Gallia provintsis olid frangid omapäi. Sigeberti vanaisa kuningas Chlodovech ei lasknud end sellest häirida. Ta kauples Bütsantsilt välja konsuli tiitli ja hakkas kandma purpurset rüüd ja diadeemi ning nõudma, et teda kutsutaks Rooma keisrile kohaselt Augustuseks. Ta võttis malli mitte üksnes roomlaste suurejoonelisusest, vaid ka nende tsentraliseeritusest. Nii klopsis ta kokku omaenda impeeriumi, mis ulatus Põhjamerest Püreneedeni, ühendas eri frangi hõimud ühe krooni ja seadusetähe alla ja tekitas Pariisi ka ühise pealinna. Nende saavutuste eest pälvis Chlodovech sellise austuse, et ka 1200 aastat pärast tema surma kandsid Prantsusmaa monarhid endiselt tema nime ladinapärast versiooni – Louis. Ent Chlodovech tegi ühe elulise tähtsusega vea, mille tõttu polnud tema uuel impeeriumil rahu loota. Selle asemel et surres valdused ühele järel tulijale pärandada, nagu roomlased olid teinud, jagas Chlodovech maad nelja poja vahel. Frangi kuningad olid eelkõige vallutajad, ent nüüd oli vallutatavaid maid aina vähemaks jäänud ja see tähendas, et kuningas võis oma mehisust tõestada ja kuningriiki laiendada üksnes vendade arvelt. Sigeberti isa elas oma vendadest kauem, tappis maha vennapojad ja tõi Frangi riigi taas ühe krooni alla. Ometi tegi Sigeberti isa 561. aastal surivoodil sama vea, millega oli hakkama saanud Chlodovech: ta jagas impeeriumi ära nelja poja vahel, tõugates nad seega samasuguse igavese armutu konkurentsi küüsi, milles oli ise rabelenud. Neli kuningriiki, neli poissi, kes pidid hakkama maid jagama. Igaüks neist lootis teisi üle kavaldada ja end Rooma riigi õigusjärgse valitsejana kehtestada. Seda arvestades mõjus Sigeberti „Caesari pulm“ nagu sõjakuulutus. Aja jooksul näitas Brunhild, et temagi oli võitlusaldis, seega võis ta vastse abikaasa hoiaku ja sellest johtuvate vallutusvõimaluste suhtes vaimustust tunda. Aga võib-olla mõtles teismeeas noorik Sigeberti ja tema kolme venna lugu kuuldes hoopis sellest, millesse ta end küll mässinud oli? 33