1. peatükk
Pulmad Metzis
K
ui printsess Brunhild suurde saali juhatati, puhkes kokkutulnute seas lausa väike rüselus, kui mehed, kaelad õieli, talle pilku heita püüdes end kikivarvukile upitasid. Oli 567. aasta kevad. Kui tol ajastul kehtinud maailmakaart külili keerata, meenutas see kopse, koosnedes kahest sagarakujulisest maatükist, mille vahel laiutas valge tühimikuna Vahemeri. See konkreetne printsess oli pärit vasaku kopsu päris tipust, Hispaaniast, ning siia, frankide maale jõudmiseks oli ta äsja seljataha jätnud enam kui 1600-kilomeetrise teekonna üle lumiste Püreneede ja läbi Narbonne’i päikseliste viinamarjaväljade. Brunhild oli kuulnud räägitavat, et Frangi metsades olid nii jämedad tammepuud, et nelikümmend meest ei suutnud murdunud puud minema lohistada. Oli neis juttudes ka tõde, seda Brunhild veel ei teadnud. Räägiti ka, et nende puude vahel luusisid ringi suured hundikarjad ning et mõned neist elajatest oskasid ka inimkuju võtta. Samuti pajatati lugusid lapsi õgivatest lohedest – kuigi piiskopid väitsid, et enamikust neist on nad juba jagu saanud. Küll aga polnud kirikupead suutnud jagu saada kõigist paganatest. Külarahvas ehitas endiselt metsaorgudesse altareid ja rippus oma puuslike küljes. Mõned tõid endiselt ohvriande Wodenile või lausa Thorile. Ent miks küll kellegi vali, kuigi värisev hääl Brunhilde pulmapäeval, kui ta seal sedasi läbi rahvast tulvil saali kõndis, Rooma jumalate poole pöördus – Cupido ja Veenus, Helios ja Marss? Keegi neist saali kogunenud frankidest ega ka mitte nende vanematest või vanavanematest polnud ju ealeski neid jumalaid kummardanud.