Pariis 6 41

Ma oleksin võinud valida kell 7.50 – või isegi 8.53 väljuva rongi. On esmaspäev. Esmaspäeviti ei toimu tööl midagi. Ma lihtsalt ei talunud seda enam. Mis mõttega ma jäin pühapäeva õhtuks. Ma ei tea, mis mul hakkas. Kahest päevast piisanuks ju täiesti.

Mõistagi magasin sel ööl väga kehvasti. Olin ise­ enda peale vihane. Järjekordne rikutud nädalavahetus.

Samal ajal ei olnud selles midagi imelikku, see on alati nii olnud. Valentine oli seda väga hästi ette näinud.

Luc samuti. Ma mõistan neid – aga samas olen ka nende peale pahane. Et nad ei tulnud. Et nad ei ulata­ nud mulle abikätt. Et nad ei andnud mulle hapnikku, mida ma neil kahel päeval vajasin. Et nad ei hoolinud mu vanematest nii palju kui mina. Normaalne. Nad on ju minu vanemad. Minu vanemad. Minu ainsad vanemad, kelle ainus tütar ma olen.

Iga kord lubasin endale, et enam seda ei juhtu. Ja siis hakkas süütunne kasvama. Salakavalalt. Nende hääled telefonis. Mitte kunagi ühtki etteheidet. Ei mingit hädaldamist. Aga vaikus, kui ma vastasin, et mul on hetkel palju tööd. Tarnijatega vaja suhelda.

Klientide soove rahuldada. Kujutasin neid teisel pool telefonitoru ette. Ema seisab isa selja taga – hästi sirgelt. Jäik. Nägu virildunud grimassiks. Suu viril.

Olen endamisi mõelnud, et kas on üldse inimesi, kes 5

suudavad oma vanematest hoolida, kui nad on vanad.

Vanad ja mitte veel voodihaiged. Vanad ja väetid.

Vanad ja haavatavad. Ja kibestunud.

Ei, tegelikult ma ei ole selle peale mõelnud. Neid on küll, näiteks Luc. Ainult et talle ei lähe nad tegelikult üldse korda. Ta arvas perekonna rohkem kui kaks­ kümmend aastat tagasi oma elust välja ja peale juhus­ liku külastuse või telefonikõne ta endast rohkem elu­ märki ei anna. Arvan, et imetlesin teda kohates tema juures kõige enam just seda. Seda sõltumatuse võimet.

Seda päästvat egoismi. Veel enam kui välimust. Tema suhtumist. Selle suhtumise on ta säilitanud, hoolimata aastatest. Ta saab varsti viiskümmend, ent on endiselt sale, kuivetu, peaaegu sooniline. Selline mehetüüp, kellest unistavad üle neljakümnesed naised. Ma ei ole armukade. Ma ei ole seda kunagi olnud. Ma ei ole sel­ leks piisavalt alistunud. Meie vastastikune sõltumatus on provokatiivne ja austav.

Mõistagi hädaldavad mu vanemad tema eemal­ viibimise pärast. Mitte et Luc oleks nendega iseäranis armastusväärne, aga nad eelistavad meie käike perekonnana. Luci ja Valentine’iga. Nii on neil võimalus kogu linnaosale uhkelt korrata – ja eriti poodnikele –, et „viimasel nädalavahetusel oli terve pere kohal”.

Neile meeldib väga öelda „terve pere”.

Seekord ei olnud kaks ülejäänud „terve pere” liiget nõus seda kaasa tegema. Üritasin selgitada. Lucil on palju tööd oma ettevõtte sisemise ümberstruktureerimisega. Valentine, nojah.

6

Tavaliselt oleks pidanud sellest piisama. „Nojahist”, millele järgnes ohe – see pidi hõlmama tõsiasju, et Valentine saab peagi seitseteist, et ta elab Pariisi piir­ konnas, et ta on armunud ja et ta vihkab käike sel­ lesse provintsilinna, kus ta ei tunne mitte kedagi ja kus vanaisa saadab teda jätkuvalt aeda mängima, nagu ta oleks alles seitsmene.

Aga minu vanemate puhul sellest ei piisa. Vaja on leida ilus vale, hästi pakitud, seotud kaunite sidrun­ kollaste paeltega – ja serveeritud kiirgava naeratusega.

Olen sellega harjunud. Õppisin väga varakult nende eest tõde varjama. Niisiis mõtlesin Valentine’ile välja gümnaasiumi proovilõpueksami esmaspäeva hommi­ kul ja pühapäeval selle eel kordamise. Kui ma seda valet Valentine’ile esitlesin, enne selle vanematele edas­ tamist, puhkes ta naerma, kallistas mind ja küsis, miks ma ei ütle neile hoopis, et tal on nende juures surm­ igav ning et nad on kohutavalt rusuvad. Ma ei vasta­ nud talle. Ainus, mis mulle pähe tuli, oli „selle­pärast, et oma vanematega nii ei räägita”, aga ma ei öelnud seda, sest ma tean suurepäraselt, et Luc ja Valentine on suutelised seda tegema.

Olen mõelnud, et kas Valentine hakkab meiega ka kunagi nii rääkima. Kui on meie kord oodata tema külastust äärelinna majakeses. Ei, mitte äärelinnas. Ma ei suudaks vananeda Pariisi lähistel. Ma ei ole sealt pärit. Mind ei seo selle paigaga suurt midagi. Olen vaadanud ringi, kus ma – tegelikult, kus meie, kui kõik läheb hästi – võiksin oma eluõhtu veeta. Olen 7

hellitanud mõtet Mehhikost ja Marokost, aga ma tean, et hakkaksin tohutult igatsema raamatuid, filme ja keelt. Ma tean neid riike. Olen neid külastanud.

Olen rahul, et mul on need läbi käidud, aga ma ei näe end seal elamas. Ei. Ma vajan rahulikku kohta.

Tasandikku – aga samas mägesid silmapiiril. Või siis merd. Pigem ookeani. Soolast, metsikut, mis kleepub nahale. Aga mitte Pariisi. Ei. Mitte ka siin. Troyes’s.

La Champagne’i maakonnas. Mul on sellest kõrini.

Lausa kõriauguni. Rongijaama perroon. 6.35. Ma ei tihka isegi mõelda neile kordadele, kus ma olen selle klaaskatuse all rongi oodanud.

Milline rumalus.

Kõik see on rumalus.

Et ma nii vara tõusin. Ja eriti, et ma jäin ühe öö kauemaks. Mul oli valik. Ma oleksin võinud eelmi­ sel õhtul koju sõita – aga ma ei tea, mind heidu­ tas vist perspektiiv sõita nelikümmend viis minutit metroos ja linnalähirongis, et jõuda Idavaksalist koju ja sõita siis esmaspäeva hommikul vastupidises suu­ nas tagasi. Ja siis mu ema, kes mõistagi vaikis, ja kelle nägu muutus Valude Neitsi Maarjaks mõttest, et ma lahkun pühapäeva pärastlõunal. Ma teadsin, et Valentine pidi magama Éléonore’i juures ja Luc veetis õhtu arvutis. Lõin käed plaksti kokku ja tea­ tasin nagu väike tüdruk vanematele: „Ma võin ka esmaspäeva hommikul minna!” Helistasin Lucile – ta kirus. Saatsin SMSi Valentine’ile – nagunii ei olnud teist moodust temaga kontakti saada. Vastus: „Ok. Kallistan.” Tuleb aeg, kus me oleme kiilutud üks­ kõiksete laste ja jonnakate vanemate vahele. Nii ongi.

8

Ma olen neljakümne seitsme aastane. Minu elus on see aeg käes.

Lõpuks olid kõige rohkem üllatunud mu vanemad.

Ebameeldivalt üllatunud. Eriti mu ema. Valude Neitsi Maarja muutus Kannatuste Neitsi Maarjaks. Näed, kes häiris tema rutiini. Näed, kes tekitas probleeme. Ta ei saanud panna masinasse voodilinu, mida olin kahel eelmisel ööl kasutanud. See lükkas kõik edasi. Ja mida me õhtuks sööme, sest me ei näinud seda üldse ette, sa ju tead, et pühapäeva õhtuti on meil supp, krimifilm 2. kanalilt ja voodisse! Ja mida see veel tähendab? Kas sinu ja Luci vahel ei ole asjad hästi? Sellepärast ta ei tulnudki, mis? Oh, meile võid sa seda ju ometi rää­ kida, aga tuleb tunnistada, et sa võiksid temaga natuke kenam olla. Tundub, nagu sina otsustaksid kõige üle.

Ma vaidlesin vastu. Teatasin: „Te ei ole rahul, et ma veedan aega teiega?” Nad tõmbusid tagasi. Vabanda­ sid. Vastasid, et muidugi, ainult et. Enamat ei olnud vaja öeldagi. Ma tean. „Terve pere”. Ja mõelda, et mind austatakse igapäevases elus. Mind koguni kar­ detakse. Ma planeerin. Ma otsustan. Ma võtan tööle.

Ma ei tea, kas ma kurvastan, kui nad surevad.

Näib, et me hoopleme oma tundetusega ja siis, kui see hetk on käes, võtab tundeliigutus meis võimust ja surub vastu maad. Siiski. Mul on raske seda seedida.

Lühidalt, raisku läinud nädalavahetus. Käisin ainult majas ringiratast. Ma väljusin üksainus kord selleks, 9

et minna eelmise päeva rongipiletit ringi vahetama, – ah ei, saatsin ema ka pagari-kondiitriärisse, mis ei ole tegelikult pagariäri ja veel vähem kondiitriäri, vaid leivaladu. Ema tahtis osta vanillikreemikooki. Püha­ päevaõhtuseks magusroaks. Kuna ta ei olnud midagi ette näinud.

Mõttetu öelda, et ma ei räägi seda Lucile. See tõen­ daks, et tal on õigus ja ta näole ilmuks võitjanaera­ tus. Ka mitte üht sõna Valentine’ile – talle ei lähe see nagunii korda. Ega oma kolleegidele. Ja harvadele sõp­ radele, kes on alles jäänud – täiesti pöörane, kuidas pärast neljakümnendat eluaastat sõprussuhted mõra­ nevad, töökohavahetused, lapsed, vaadete lahknemine, kõik kaugendab meid nendest, kellega uskusime ole­ vat terve elu seotud. Pinnale jäävad vaid lakoonilised e-kirjad. Telefonikõned, mida varjundab vaikus. Epi­ soodilised kohtumised.

Ei. Aitab.

Pean endale meenutama, et kui ma olen halvasti maganud, muutun kõigi ja kõige suhtes väga mürgi­ seks. Ning kell on 6.41. Ja ma olen halvas tujus.

Terve maailm hämmastab mind. Ka rongide sage­ dus hommikuti. Nagu käiks pool linnast iga päev Pariisis tööl.

Muide, see võibki nii olla.

Rong saabub – hilinemata. Seda parem.

Ma ei oleks seda talunud.

Mulle meeldivad rongid. Tunnid mööduvad midagi erilist tegemata. Me pakime reisile kaasa koti – nagu lastega, kui nad on veel tillukesed. Pistame sinna kaks pehmekaanelist raamatut, nätsupaki, veepudeli – vähe puudub, et torkaksime sinna ka oma lemmikteki. Kõik selleks, et aeg mööduks meeldivalt. Rongijaama jõu­ des suundume ajakirjade juurde ja ostame ühe, kõige meelsamini rikastest ja kuulsatest kirjutava. Täpselt nagu randa minnes – ja nagu rannas, ei ava me ei romaani ega ajakirja, ei näri nätsu ja unustame isegi vett juua. Meid hüpnotiseerib möödavilksatav maastik või lainete rütm.

Ainus rong, mida ma vihkan, on pühapäevane rong Pariisi. Kui ma veel ülikoolis käisin, tekitas see rong rusuva ja juurteta tunde. Idavaksalisse jõudes oli mu tuju allapoole nulli. Just siin olid minu juured. Olen seda alati teadnud. Olen tagaõue kukk. Pariisis olin ma eikeegi. Aga see kõik oli ammu. Ainus, mis on jäänud, on see viha pühapäevaõhtuse rongi vastu.

Seetõttu ma olengi siin nii vara hommikul. Oleksin võinud sõita ka eile kella 21.15 rongiga ja magada Mathieu korteris, mille võtmed mul on, aga ma ei tahtnud. Eelistan panna äratuskella helisema, tõusta siis, kui väljas on veel pime, ja kõndida seejärel rongi­ jaama. Teel on kümneid varje nagu mina. Ainult et 11

nemad käivad seda teed iga päev. Minu jaoks on see harukordne. Järgmised rongid jõuavad Pariisi liiga hilja – 10.30, 11.30, päev on siis juba pihta hakanud, tekib tunne, nagu oleksime jõudnud kohale, kui pidu on juba poole peal. Üks teistest eraldiseisev päev.

Ainulaadne.

Nihestus päevakavas.

Mu tööpäev algab esmaspäeviti kell kümme ja ma passin poes kella seitsmeni õhtul. Pariisi jõudes teen kohe telefonikõne, et öelda, et ma ei saa täna tulla.

Et ma teen need tunnid tasa. Et mul on perekondlik hädajuhtum. Ma tean, et sekretär teisel pool toru hakkab muretsema. Ma ei ole supermarketis töötatud kahekümne aasta jooksul mitte ühtki päeva puudu­ nud – kui välja jätta nimmevalu neli aastat tagasi.

Luban selgitada tagasi tööle jõudes, järgmisel päeval.

Sest mul on kavas järgmisel päeval tööle minna. Tava­ olukorras. Või ma pean leidma mõne arsti, kes annab mulle paariks päevaks haiguslehe. Mõtlen, kas Jérôme saaks seda teha. Võib-olla, lõppude lõpuks. See oleks imelik. Aga Jérôme on nii kena. Veel enamgi. Ta on pühak. Pühak, kes hoolitses mu naise ja laste eest ning võttis nad pärast lahutust enda juurde elama. Kes on pakkunud neile sellest ajast sõbralikku keskkonda kõigi mugavuste ja soojusega, millest nende algses peres viimasel ajal vajaka jäi.

Kui jätta välja, et lahutus toimus tema pärast. Ei, ma olen ebaõiglane. See on palju keerulisem. Me ei 12

saanud Christine’iga enam kuigi hästi läbi. Me käi­ sime teineteisele närvidele. Christine’i arvates veeres tema elu allamäge. Ta hakkas õhtuti internetis istuma, taastama suhteid. Otsis üles oma noorusaja sõbrad.

Oma esimese armastuse, keda ta ei olnud kunagi lõplikult unustanud. Jérôme’i niisiis. Jérôme oli just lahutanud, lastetu, hästi mänguhimuline, kuid val­ mis kodu looma. Nad ei vajanud isegi Meeticut. Väga pateetiline.

Lastel küll tekkisid tikid, aga see oli ka kõik. Õhk kodus oli väljakannatamatu. Jérôme oli saanud kaasa palju suurema maja koos avara aiaga, kuhu saanuks lasta isegi basseini ehitada. Jérôme oli lahke, hooliv, ta ei öelnud kunagi ei, kui oli vaja ajakirju osta. Ta män­ gis videomänge. Täiuslik isa. Manon oli kaheksane.

Loïe kuuene. See oli kümme aastat tagasi. Kõik oli väga ilusasti sujunud. Neile. Minule? Ma ei ole endale sellist küsimust esitanud. Jätkasin seda, mida olin mõeldud tegema – ainult et ma kaotasin väheke sil­ mist reisi sihi. Mul olid mõned juhusuhted – aga lühi­ kesed. Hügieenilised suhted. Möödusid kuud. Aastad.

Täna ei ole küll see päev, kus ma kannapöörde teeks.

Mul on minu rutiin. Mõned ühtaegu sõbralikud ja samas harvad telefonikõned Christine’iga. Lapsed igal teisel nädalavahetusel minu juures kuni selle aastani, mil nad olid nõudnud suuremat iseseisvust ja kus nad ei veetnud oma nädalalõppu ei ema ega minu juures, vaid inimestega, keda me vaevu tundsime. Sellel suvel saab ka pool puhkuseajast ilmselt probleemne olema.

Manon hakkab tööle vabaõhukeskuses ja tema vend kavatseb läbida kolmenädalase purjetamiskoolituse.

13

Ma ei võitle. Mul ei ole see kombeks. Ootan, kuni mu lapsed tunnevad süütunnet. See on minu stratee­ gia. Ei ole vist mõtet öelda, et Manoni seis on täbar.

Järgmisel aastal kolib ta Reimsi, et õppida meditsiini.

Ta tahab saada kinestesioloogiks. Kui ma temalt küsi­ sin, et miks, kehitas ta õlgu. Ta räägib rahast, klien­ tidest, kasulikust ja meeldivast, heateost – ja pealegi on see amet, mida töötus ei tohiks väga puudutada.

Ta on mõistlik. Täiesti tundetu. Sportlik. Ta paneb raha kõrvale, et järgmisel aastal mitte täielikult oma vanematest ja kasuisast sõltuda. Laitmatu. Ma ei tunne temas ära plikatirtsu, kelle ma heitsin munitsipaalujula basseini hõikega: „Liblikad õhus/Sipelgad maapinnal” ja kes rõkkas naerda. Ma olen tegelikult ebaõiglane.

Oma emaga ta ilmselt selline ei ole. Ega ka Jérôme’iga.

See on midagi, mille ta on reserveerinud ainult oma isale. Loïe käib sama teed. Taga paremaks. Ta tahab saada ortodondiks. Imeline unistus kuueteistkümne­ aastaselt, kas pole?

Kui me sellest juba räägime, siis millest unistasin mina kuueteistkümneselt? Mitte millestki. Ma rahul­ dusin sellega, et lasin sündmustel oma elu suunata.

Ma nautisin päeva, nagu öeldakse. Mul oli katus pea kohal, toit laual, olin kasitud, käisin tütarlastega väljas, veetsin aega sõpradega, arvasin, et see jääb alatiseks nii.

Pean vältima ohkamist.

Olen märganud, et ma ohkan üha sagedamini. Ja et ma olen hakanud hingeldama. Halb märk. Esiteks tõukab see eemale teised, kes peavad teid selleks, kes 14

te olete – juba ette alistunuks. Mitte keegi ei taha suhelda inimesega, kes kogu aeg ohkab, kardetakse liialt kuulda tundidepikkust halamist. Lisaks saa­ dab see teistele pildi, mida ei taheta väga näha. Seda enam, et ma olen vaid neljakümne seitsme aastane.

Suhteliselt värskelt. Mul on veel vähemalt kolm kümnendit elada. Ilma ohkimata. Kas teised siin perroonil ohivad?

Kõik see rahvas on praegusel kellaajal suurepärane peegeldus sellest, et linn ei ole siiani toibunud tekstiili­ tööstuse lahkumisest ja tootmise ümberpaigutamise rõõmudest. On küll üritatud võtta suund teenustele, kõnekeskustele, turismile, pakendamisele – kuid töö­ pakkumiste arv on väike ja pakutud töökohad ei ole kuigi atraktiivsed. Parem on töötada terve päev Parii­ sis ja kannatada ära kolmetunnine edasi-tagasi sõit, et teenida korralikku palka, mitte vastata segastel kella­ aegadel suvalise infoliini klientidele.

Mu isa töötas elu lõpul Pariisis. Edutamine, kar­ jäär, raha, prestiiž. Ta oli asjad läbi kaalunud. Ta oli teinud valiku. Ta ei näinud oma naist ja lapsi rohkem kui kaks tundi õhtul ja kahel päeval nädalavahetuseti.

See pidi olema ainult kuude või paari aasta küsimus – ja seejärel pension Lõuna-Prantsusmaal, majaehitus, kõik oli juba maha märgitud, kavandatud, paika pan­ dud. Ühel päeval sai ta südamerabanduse – minnes ühelt metrooliinilt järgmisele. Elustamisseadmeid siis veel ei eksisteerinud. Hüüti appi, inimesed tormasid ligi, kogunesid tema ümber, keegi karjus: „Ma olen arst!” nagu kõige halvemates telesarjades. Aga sellest ei piisanud. Mu ema oli kolm aastat lohutamatu ja 15

seejärel kohtas ta oma sarmikat jalgrattamüüjat, kes oli just lahutanud. Nad tegid koos pikki jalutuskäike.

Ma olen teadlik saatuste kordumisest.

Ma üritan võidelda.

Kinnitan endale, et jalgrattamüüja ja arst ei ole sama asi.

Siiski?

Kinnitan endale, et ma jõudsin õigeaegselt lahu­ tada, et ma ei sure tööl ega lõpeta mõnes metroo vahe­ käigus. Vähemalt kuni tänaseni.

Ei. Sulen silmad ning samal ajal kuulen sama lakka­ matu naishääle teadaannet rongi saabumisest jaama.

Ma tahaksin selle naisega kohtuda. Kujutan ette tema argipäeva. Kas ta aeg möödub registreerides tüüp­ sõnumeid nagu „Rong number tuhat kolmsada (paus) viiskümmend (paus) saabub viieminutilise (paus) hili­ nemisega”? Kuidas kujutab tema ette oma tulevikku?

Mida talle teha meeldib, kui ta tööl ei ole?

Mu mõte läheb korraga sellele, et mis ajast see salvestatud hääl üldse reisijaid teavitab? Mäletan üht samasugust päeva. Veeuputuseelset. Sõitsin tookord sama rongiga – või tema kaksikuga. Olin seitsme­ teistkümnene. Olin koos Mathieuga. Oli aprilli lõpp, umbes nagu täna. Lihavõttepühad. Sõitsime mõneks päevaks Landes’i kämpingusse. Olime unistanud sel­ lest nädalast juba kuid. Olime teistel gümnaasiumis ila jooksma pannud. Me kehastasime vabadust. Üha edasi uneledes suudan siiani tunda õlgadel telgi ja 16

seljakoti raskust. Ja muljet, et maailm mu ees on lahti.

Nädal ise tõi pettumuse. Kämping oli inimtühi, mereäärne puhkekeskus samuti, seal ei olnud midagi muud teha, kui rattaga düünides sõita. Meri oli veel jäine ja rand koristamata. Tuli hoida eemale randa uhutud kütuselaikudest. Viimaks sõitsime päev varem koju tagasi ja tundsime kergendust, leides taas eest kaaslased, naeru, lärmi. Tegelikult mina, jah.

Mathieu osas ei ole ma nii kindel. Tema nostalgit­ seb seda puhkust siiani. Ta on pärast seda veel sageli Landes’i rannikul käinud. Mina igatsen taga ainult sealt lahkumist.

Ma võiksin lahkuda täna.

Lõppude-lõpuks ei oota mind tegelikult mitte üks hing. Ma haihtuksin. Lapsed igatseksid mind väheke taga, iseäranis häiriks neid asjaolu, et nad ei teaks, kas ma olen elus või surnud. Ma saadaksin neile post­ kaardi, et neid rahustada. Nemad jätkaksid oma elu.

Nad märkaksid, et minu eemalviibimisega ei muutuks suurt midagi. Tööl hakataks muretsema ja siis oldaks šokeeritud. Kiiresti kuulutataks mind tööluusi tegijaks ja mind vallandataks. Mulle leitaks mõni noorem asen­ daja, aktiivsem ja rohkem naeratav. Samal ajal läbiksin mina õhuruumi ja maanduksin kusagil kaugel – pai­ gas, kus maailmakärasse on võimalik suhtuda veel kui pudikeelde. Mongoolia, Boliivia, mõni selline riik, üks neist riikidest, kus ma ei ole veel käinud. Mul oli reisi­ plaane. Palju. Ent praegu ei olnud ma enam kindel, kõik see tuli rodus, töö, paarisuhe, lapsed, lahutus.

Ka mu ostujõud oli püsinud pigem madal kui kõrge.

17

Julgusega oli samuti. Ma ei ole kunagi väga kaugel käi­ nud. Hispaanias kaks korda koos lastega, betoneeritud rannikul. Iirimaal, sest Chistine tahtis sinna minna – arvasin, et näen seal metsikut loodust ja saan läbida kilomeetreid inimhinge kohtamata, avastasin aga eest Euroopa turismi-Meka. Noorena Firenzes.

Oma kahekümne viiendaks eluaastaks olin Prant­ susmaa risti-rästi rongiga läbi sõitnud, sest kuna mu isa töötas Riiklikus Raudteekompaniis, sain ma kasu­ tada väga suuri soodustusi. Need vähenesid märgata­ valt teispool piire. Ja ei olnud kedagi, kes mind võõrsil saatnuks. Olen enamiku ajast viibinud Kuusnurgal. Üks kord ka Firenzes. Ja üks kord Londonis. Nädala Brüsselis. Kehv tulemus. Ma ei ole kunagi tõstnud jalga Ameerika Ühendriikidesse, kuigi ma olin kõiki oma Ameerika ihaluse juttudega ära tüüdanud.

Võiksin täna algust teha.

Vahetada metroo linnalähirongi vastu. Pariisi Roissy vastu. Mathieu ülejäänud maailma vastu. Mu pea käis kergelt ringi. Ma ei lahkunud hommikul selle mõt­ tega.

Kurat. Äärepealt oleksin unustanud rongi peale minna.

Unistasin põgenemisest ja vähe puudus, et oleksin jäänud perroonile.

Uks plaksatas just täpselt mu selja taga kinni.

Napilt pääsesin.

Mulle meeldib kuulata kinni plaksatavate uste heli.

See on nagu egoistiliku ja mõnusa vahefaasi avangu ettekuulutus. Kahe järgneva tunni jooksul ei saa teiega suurt midagi juhtuda. Kõige eest on hoolitsetud. Te võite süüvida oma raamatusse või lasta end hällitada muusikal, mis kostab teie kõrvaklappidest. Te võite süveneda ka oma sülearvuti ekraani, meilidesse, pil­ tidesse, arvudesse, raportitesse, otsene ja samas ometi mittematerialiseeriunud side välismaailmaga.

Mina ei tee neist ühtki. Mu mõte eksleb ringi.

Rongi­sõit on üks neist harvadest hetkedest, kus ma minetan valvsuse. Metroos ja linnalähirongis mitte.

Seal ma olen kogu aeg valvel.

Koht minu kõrval on vaba.

See jääb vabaks.

Rong jõnksatab.

Mind valdavad kahetised tunded.

Ühest küljest tunnen kergendust. Tõsi, see on vei­ der, see rongisõidu lähedus. Te istute paari sentimeetri kaugusel teisest kehast ja teisest loost, ning teate, et kokkupõrke korral haakub teie keha selle teise kehaga.

Pealegi on riigiraudtee istmetel kehv istuda. Vaja oleks 19

rohkem ruumi. Et saaks end natuke välja sirutada ja, miks ka mitte, tukkuda kuni Idavaksalisse saabumi­ seni – teha unevõlg tasa. Sest me kõik oleme unevõlas.

Kui kõrvalistmel on naaber, oleme sunnitud end sir­ gelt hoidma, peaaegu nagu koolis – ja kui kontrolör tuleb, siis ega palju ei puudu, et tõstaksime sõrme ja vastaksime „kohal”.

Teine pool minu olemusest mässab. Miks mina olen ainus, kellel ei ole ajutist partnerit? Kas ma haisen nii tugevalt, et see peletab algusest peale võimalikud pretendendid eemale? Kas ma olen nii inetu? Kas ma ajan hirmu nahka? Kas ma heidutan? Istun seal, ainus üksik vagunis, isegi mitte üht vana väikekodanlasest prouat, kes hoiaks ära mu mõtete virvarri? Ammune tuttav, kellega vahetada paar sõna mööduva aja ja ilma kohta?

Küsin endalt, mida võivad mõelda teised reisijad, kui nad mind näevad. Üks ebamäärases vanuses naine, pigem hästi säilinud. Tsipa resoluutse ilmega, suu, mis võiks olla lopsakam, sügav kurd laubal, kaks kurdu suunurgas. Kerge jumestus. Hästi istuvad rõivad.

Diskreetne elegants. Suhteliselt sale keha. Miks ta esi­ meses klassis ei sõida?

Väga lihtsal põhjusel.

Kella 6.41 rong on piirkondlik ekspressrong, kus esimese ja teise klassi vahel on mugavustaseme erine­ vus minimaalne. Muide, esimese klassi kohtade arv 20

on nii väike, et pool vagunit, mis on selleks ette näh­ tud, on väga sagedasti rahvast tulvil täis, samal ajal kui teises klassis on kohti üle. Lõpuks harjumus. Täna on terve rong rahvast pilgeni täis. Jäänud on ainult tühi koht minu kõrval. Privileeg, mis ei oleks mulle esimeses klassis osaks saanud ning seal oleksin ma olnud väga tõenäoliselt litsutud mõne parfüümiga üle piserdatud tüseda kõrge riigiametniku vastu, kes oleks täitnud oma aja, helistades ülemustele ja tähtsusetutele ametnikele, hoolimata „telefon hääletu” sildist.

Pealegi meeldib mulle reisida teises klassis. Mul on tunne, et just siin on minu koht. Mu raamatupidaja naerab mind. Ta meenutab mulle, et Purpur ja Lii­ liad on hetkel üks popimaid brände ning ma peaksin oma kahe kauplusega Pariisis, ühega Bordeaux’s, ühega Lyonis ja laienemisplaanidega üle terve Prantsusmaa lõpuks ära harjuma mõttega, et minust on saanud naisettevõtja. Keegi, kellega arvestatakse lähikümnen­ dil kaubanduses. Hoolimata kriisist või just tänu sellele on looduslikke ilutooteid ootamas ees helged ajad – eriti kui toodete hind hoida mõistlik ja kui esiplaanile seada piirkondlike traditsioonide austamine ja looduse kaitse. Seebid, mida saab ise lõigata. Šampoonid, mida müüakse taaskasutatavates pudelites. Reklaamide puhul vanapaberi kasutamine. Selged ja täpsed sildid – jõu­ paberist, toote nimi mustaga, selle all koostisained. Šikk ja silmapaistmatu. Minu tunnusmärk.

Valentine ja Luc on hakanud ka sellest aru saama.

Luc istub üha sagedamini oma kontoris. Meie vahele 21

on tekkinud võistlusmoment ja ta võitleb, kuigi ta teab juba ette, et kaotab. Ma teenin varsti rohkem kui tema.

Ta käib peale, et me koliksime ära, pöörduksime tagasi Pariisi müüride vahele, loobuksime äärelinna suurest majast, aiast, kus Valentine on üles kasvanud.

Meie tütrel ei ole sellest sooja ega külma. Ta lõpetab gümnaasiumi ja tahab jääda veel aastaks oma sõpra­ dega, kuid ta andis mulle juba ka teada, et loodab järgmisel aastal mõnes elavamas linnajaos ühetoalise korteri saada. Nelikümmend viis minutit, et jõuda Pariisi äärelinna Sucysse, ei aitäh. Luc arvab ka, et ma peaksin nüüd linnalähirongi kasutamisest loobuma – aga see ei tule küll kõne alla. Minu tunnusmärk on samuti juhtivtöötajate kulude vähendamine. Kuigi ma tean, et varem või hiljem kolime me tagasi kesklinna; ent hetkel on ettevõte liiga habras – kehv juhtimine, konkurents, ülemäärane ambitsioonikus, kerge tuuleiil võib selle kaasa viia. Ma ei taha era- ja ametilaenude hulka kasvatada. Olen jäänud provintsipankuriks.

Lõppude lõpuks on see mu eriala. Pärast kaht aastat kaubandustehnika õpinguid olin töötu. Läbisin pan­ ganduse kutseõppe. Kujutasin end ette mõne panga­ kontori letis, vanemate kodulinnas. Mõnikord viib elu meid kaugele paigast, kuhu oleme arvanud end jõudvat. Mõnikord ei ole see halb.

Mul läks aega.

See on üks teine mulle loomuomane joon – ma olen aeglane. Ja visa. Ma viimistlesin oma projekti aastaid.

22

Ajal, kui ma virelesin sekretärina ühes finants­analüüsi kontoris, seejärel ühes rahvusvahelises kontoris, mis tegeles uute tehnoloogiatega, mobiiltelefonidega, arvutitega, mängukonsoolidega. Järgisin soliidseid ettevõtete esindajaid, kes lömastasid oma konkuren­ did. Imetlesin mõned aastad hiljem nendesamade ettevõtete hävingut. Käitusin diskreetselt ja laitma­ tult – null viga. Olin eeskujulik töötaja. Teenisin ülemusi – vanureid, kes ei hallanud enam sündmusi ja unistasid pensionipõlvest Sologne’is, närvivapus­ tuse äärel noori, sõbralikke, jäiseid, salvavaid, pealis­ kaudseid, et mõista, kuidas see kõik töötab. Lugesin samuti. Raamatuid ärist, raamatupidamisest, turun­ dusest. Luc naeris mind. Ta arvas, et ma sukeldun sel­ lesse, et olla talle lähemal, sellele, mida ta igapäevaselt teeb. Sest Luc on üks selline muutumatu ja vananev keskastme juht – paberiettevõttes, mis on oma toot­ mise täielikult ümber kolinud. Neil ei ole Prantsus­ maal enam ühtegi tootmisüksust. Ungari, Bulgaaria, Poola – kõik on koondatud idariikidesse.

Luci suur uhkus on see, et tal õnnestus oma tööaeg läbi rääkida selliselt, et ta sai Valentine’i igal hommi­ kul kooli viia ja ta õhtuti sealt ära tuua, kui Valentine oli alles väike. Ta vestles teiste õpilaste emadega, alg­ kooli õpetajatega. Ta oli nende daamide kullake; vai­ mustuses sellest, et nad nägid üht meest hoolitsemas oma laste eest. Needsamad, kelle meelest oli täiesti loomulik, et seda teeb ema, lõppude lõpuks oli see ju ema roll, see on ainult õiglane. Ma vihkan neid naisi – sest need on valdavalt naised –, kes selliseid klišeesid elus hoiavad.

23

Aga kaheksa aastat tagasi muutus kõik. Ma lõin oma projekti lauale. Vürtsitasin seda ultimaatumiga abikaasale – sa kas järgned mulle või me lahutame.

Ma lubasin end nimetada igasuguste nimedega, aga ma teadsin, et ta jääb minu kõrvale. Sest ta armas­ tab mind veel. Sest ta imetleb minu võitlejaloomust.

Ka seetõttu, et seda projekti ei saanud enam peatada.

Pangad olid juba oma nõusoleku andnud. 2001. aasta kriis oli möödas ja 2008. aasta oma alles ees. Pangad ihkasid investeerida.

Mul on oma mehega väga ilus suhe.

Sageli raske – aga vastupidav.

Me moodustame meeskonna.

Me tunneme teineteist täielikult – meile on teada teise iga nõrkus ja tugevus. Aga me oskame teineteist veel üllatada. Eelmine kuu käis ta välja mõtte, et jätab kõik sinnapaika, et mind toetada, kui Purpur ja Liiliad hakkab tõesti hoogsalt kasvama. Just seda tegusõna ta kasutas, „toetama”. Ta tegi selle vasalliteo naeratades.

Ma ei tea just palju mehi, kes on selleks suutelised.

Kena, ma jään ilmselgelt üksinda. Mul ei ole mitte mingit soovi lapata läbi viimaseid arveid ja tegeleda vastamata kirjadega. Võtan välja raamatu, mille ma reedel, tulles, rongijaamast ostsin. Põhja-Saksamaa perekondliku saaga. Ei ole küll midagi erilist – aga see lubab puhata. Just see, mida ma täna hommikul vajan, puhkust. Ma tulen nädalavahetust veetmast ja ma olen täiesti kurnatud. Selles puudub vasturääkivus.

See on minu elu.

24

* No näe, keegi otsib oma kohta. Tuleb lähemale.

Peatub. Heidab pilgu. Kõhkleb. Jätkab teed. Pöördub tagasi. Ma ei vaata teda. Ma tajun tema liigutusi oma pilgu vaateväljas. Hetkeks arvan, et ma võitsin, et minu ükskõiksus on ehitanud nähtamatu seina, mille vastu tema mugavusenälg puruneb. Aga ei. Diskreetne kurgu puhtaksköhatus ja tema hääl, kergelt kähisev. „Vabandage mind, kas keegi istub teie kõrval?” Kõik need idiootlikud laused, mida me iga päev kuuldavale toome. Raputan pead ja ohkan, et näidata selgelt, mil määral ta mind häirib. Tõstan oma koti eest ja vaatan talle alles seejärel otsa.

Katastroof.