PÖÖRIS

„Miks ma veel elus olen?“ Ilmetu küsimus kõlas jahedas ruumis. Küsija vihased silmad piidlesid paistetanud põsesarnade ja kulmude kiuste ülekuulajaid. Hammaste ja huulte purunenud segu tegi sõnad raskesti arusaadavaks. Tema ümber seisis kolm sõjaväevormis meest. Kahel neist olid automaadid rihmaga kaelas. Nägusid polnud hästi näha, sest akendeta tuba oli pime, põrandal säras ainult üksik lamp, otse näkku. „Ülemuste pärast. Nad tahavad teada sinu motiive. Et edaspidi oleks võimalik sinusuguseid ennetada ja tabada.“ „Te ju juba teate kõike. Mis siin enam. Lõpetage see pull ära. Ühel või teisel moel.“ „Davai, mis sa siin ikka kõva meest mängid. Ootame spetsialisti ära. Ära kuhugi mine, on ju.“ Sõdurid irvitasid mõnuga. Enne ruumist lahkumist virutas neist üks veel kord vangile jalaga. Löök ei olnudki nii valus.

Vähemasti mitte eelnevaga võrreldes. See tabas sääre pihta ja andis ainult korraks tunda.

Pea tuikas. Peksust ja veepuudusest. Suu kuivas, soolakas veremaitse tegi asja ainult hullemaks. Olukord tundus lootusetu. Käed tooli külge seotud, jalad samuti, kuskil sisejulgeolekujõudude majas. Kindlasti kubises siin kümnetest relvis meestest, ümber aed, okastraat, veel sajad sõdurid ühe raadiokutsungi kaugusel.

5

See pidigi siis lõpp olema. Tundus tulevat piinarikas surm.

Ta pidi vähemalt homseni vastu pidama. Kui mitte ülehomseni, siis oleks kindlam, et plaan läheb läbi. Kaua ta enam ülekuulajaid ninapidi vedada ei suutnud. Varsti pidi hakkama natukesehaaval tõtt ka rääkima. Loodetavasti selleks ajaks teised juba teadsid, et ta on kinni võetud ja oskasid sellega oma tegudes arvestada. Ei teadnudki, mis järgmine samm olema saab, pekstud oli, lõigutud oli … Võimalusi oli veel mitmeid. Äkki elekter? Või droogid, mis rääkima panevad?

Uputamine? Põletamine või hoopis külmutamine?

Tulgu, mis tuleb, tema ei kahetsenud midagi. Kui saaks vaid ehk ennast kuidagi tooliga põrandale pikali kiigutada, lambini roomata, pirn purustada ja siis elektri abil enda surma veidigi kiirendada …

Nupud lauale

屄 尸 局 尴 尰

Ettevõtte MTP 2007. aasta parimaks töötajaks valiti kolleegide hääletuse tulemusena Frederik. Ta paistis kõigile silma kui väga pühendunud töötaja. Saabus alati õigel ajal tööle, ei napsutanud, aitas kaaslasi igal võimalusel, andis ülemustele head nõu, kuidas tööd efektiivsemaks muuta, ja oli väga usaldusväärne.

Tema nõudlik iseloom tekitas aeg-ajalt küll mõningaid tülisid, aga enamasti laiskade inimestega, kes ettevõttele niikuinii eriti väärtuslikud polnud.

Mees alustas tööd viie aasta eest, esialgu tõstukijuhi abina laos, aitas väljasaadetavaid aluseid komplekteerida. Jäi ruttu oma asjalikkusega silma ja tõusis järk-järgult ametikohtadel üha kõrgemale. Viimane aasta möödus juba laojuhatajana rabeledes. Tema vastutas, et MTP-s toodetud alkohoolsed joogid jõuaksid õigeaegselt sihtkohtadesse kogu Euroopas. „Palju õnne, Fred! Sa oled tõesti kõvasti vaeva näinud ja sinu alluvad ja kaastöölised hindavad sind kõrgelt. Ka mina,“ võttis ülemus aasta parimat oma kabinetis soojalt vastu.

Jõulupidu alumise korruse puhkeruumis alles kogus tuure, aga boss tahtis veidikene nelja silma all juttu puhuda. Ta seisis 7

seljaga Frederiku poole, asjatundlikult ninapidi baarikapis sobrades, kiilanev pealagi uste vahelt välkumas. Maailmaturul kapitalismi tingimustes konkureerimine polnud mehele kerge olnud, nii et ta selg oli alati veidi küürus. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta kuskil tähtsas kohas MTP-d esindas. Siis seisis mees uhkusega tikksirgelt. „Brändit tahad? Oude Meester. Väidetavalt üks parimaid maailmas.“ „Ei tahaks teile tüli teha, härra Haljaslaid.“ „Ah mis sa nüüd. Kuidas ma üksinda jooma peaksin. Või tahad midagi muud? Siin on igasugust kraami. Ega ma tegelikult joodik ole, lihtsalt kingitakse. Nagu meil endal alkot siin vähe oleks, on ju!“ naeris ülemus veidi pingutatult. „Ei-ei, brändi kõlbab küll.“ Mehed rüüpasid vaikides kergelt karamellise ja tsitruselise maitsega mõnusat jooki, kus tubaka ja laagerdamiseks kasutatud vaadi maitse kenasti segunesid. Vähemasti nii väitis asjatundjast ülemus. Frederik tundis lihtsalt tugevat mõru alkoholimaitset. Nahkses tugitoolis oli küllaltki mugav istuda.

Sai endamisi juurelda, miks teda vaibale kutsuti. „Ega ma tegelikult sind siia ainult bränditama ei tahtnud,“ kogus lõpuks Haljaslaid hoogu, „mul on sulle hoopistükkis üks ettepanek. Selline huvitav ja põnev. Oled põnevil? Ma näen seda, jah, sinu näost.“ Kandev paus. Frederik pidas paremaks mitte sekkuda, kui härra Haljaslaidi silmad tema reaktsiooni kompasid. „Vaata, meil on selline lugu, et Düsseldorfi vahelao ülem, too hobusesabaga Meestermann, läheb pensionile ja meil oleks tarvis kedagi asjalikku, kes juhtimise üle võtaks. Ma tean, et sa õppisid siin aastaga vene keele selgeks, Saksamaal läheb keelega sama ludinal.“ 8

„Millal see oleks?“ „Suve lõpus. Sul on parajasti aega oma eluolu siin kokku tõmmata, uus elukoht välja peilida ja kolida. Ma usun, et motiveerivas töötasus saame samuti kokkuleppele. Sa oled suhteliselt noor mees, küll oma kaasa ka ära veenad. Saksamaal on vinge. Kõik teised kihvtid riigid on lähedal, saate naisega nädalavahetuseti suusatamas käia ja Pariisi põrutab sealt kah rongiga päris kiirelt. Mis sa arvad?“ „Mis siin ikka arvata. Ma olen sellest pakkumisest ja usaldusest väga meelitatud. Aitäh. Olen nõus!“ Frederiku otsusekindlus oli Haljaslaiule tuttav, aga sellegipoolest üllatas teda mehe jaatuse kiirus. „Tohoh, see on muidugi super, aga kas sa oma teise poolega ei soovi läbi rääkida enne jah-sõna ütlemist?“ „Mul ei ole kaasat. Saan täitsa üksinda otsustada ja olen päri. Aitäh, härra Haljaslaid!“ Mehed lobisesid veel pisut maast ja ilmast. Boss oli rõõmus, et sai nii kerge vaevaga endale asjaliku mehe vastutusrikkale positsioonile. Fred oli õnnelik, et teda oli ootamas ees põnev väljakutse. Uus keskkond, teistsugused reeglid, võimalused rohkem vastutust võtta, organiseerida ja teha asju enda äranägemise järgi.

Järgmised paar kuud läksid kiiresti. Tööl läks palju auru troonipärija väljakoolitamisele, tööväline aeg jaotus saksa keele õppimise ning uue elukoha otsimise vahel. Korra sai isegi Düsseldorfis käidud ja pensionile suunduva Meestermanniga kohtutud. Mehed leppisid kokku, et Frederik alustab mais uuel ametikohal sisseelamist ja juuliks on ta võimeline iseseisvalt jätkama. Aitas muidugi ka asjaolu, et Meestermanni parem käsi tundus vägagi pädev tegelane olevat, kellele esialgu toetuda sai.

9

Kuigi Frederik oli karjääritõusu kõhklemata vastu võtnud, oli tal harjumuspärasest kohast lahkumine raske.

Pealinnast oli ta lahkunud pärast ema surma, MTP asus riigi teises servas, paarisaja tuhande elanikuga maakonnas, kus valdavalt räägiti riigikeele asemel vene keelt. Kolmandik venekeelseid elanikke riigis ja valdav enamus selles maakonnas oli Nõukogude Liitu kuulumise pärand. Ka suurem osa kolleegidest olid venelased või ukrainlased ja seega oli vene keel enesestmõistetavalt töökeeleks. Jah, dokumentatsioon oli enamasti riigikeelne ja kui mõnele kõrgemale kohale sattus eriti sinisilmne boss, kes püüdis ka korralduste andmisel vene keelt vältida, siis ta söödi ruttu välja või korrigeeris tegelane ise küllalt kiirelt oma suhtumist.

Frederiku vene keele oskus piirdus esialgu lihtsamate tegu-, nimi- ja omadussõnadega. Sekka muidugi paar vängemat roppust. Sellest jäi kärmelt väheks, olgugi et Frederik suitsunurgas lobisemisest nagunii ei hoolinud ega puhkeruumiski jututamist nautinud. Kõige rutem sai selgeks kirillitsa. Seejärel sobitusid sagedasti kuuldud sõnad loogilistesse kastidesse tema ajus. Alguses olid need valdavalt käsklused, mis neuronites kanda kinnitasid. Varsti julges ta isegi lihtsamaid asju töökaaslastele vastu mõmiseda. Sedasi, sõnade ja fraaside kaupa, õppis üsna taibukas Frederik vähem kui aastaga vene keeles suhtlema.

Muidugi surfas tema jutus kõva aktsent, mis elupõlistele venekeelsetele palju nalja valmistas. Probleemid susisevate tähtedega ja nurgeliste konsonantidega tegid tema kõne aeglaseks ja raiuvaks. Hüüdnimi Sakslane muutus õige pea mehelikult hellitavalt Fašistiks. Frederik sellest suurt numbrit ei teinud, kuna tegudes olid kõik tema vastu hoolivad ja head.

Sõbralikult pakuti suitsu, vahel kesvamärjukest, mõnikord isegi 10

küüti, kui mees oma bussist maha jäi. Paari aastaga võeti Fred nii omaks, et teda kutsuti sageli külla, kalale ja kahel korral isegi pulma.

Eriti hästi sai Frederik läbi Vova ja Iljaga. Esimene oli temast aastakese noorem ja töötas samas laos tõstukijuhina. Üldiselt mitte väga jutukas, turske kehaga lühikest kasvu mees, kes hindas kõrgelt korrektset tööeetikat ja roppu huumorit.

Kitsehabe, lühike siilisoeng ja alati õlised tunked meenutasid tema puhul miskipärast nüüdisaegset hipsterit, kellele meeldib käsitsi tehtud burgereid süüa. Vova sai eriti sügaval tasemel läbi igasugu mehaanikaga, parandas ja lappis kõike, mis veeres.

Frederik teadis, et teda sai usaldada ka kõige keerulisema ülesande korral. Ainus mure oli, et mees kippus vahel olema veidi keevaline, kui teised laotöötajad temaga samaväärselt töösse ei panustanud.

Ilja oli vanem, viiekümnendates eluaastates, ja töötas kontoris personaliosakonna spetsialistina. Jutukas mees, kes alati oma kolleegide sünnipäevi mäletas ja nendega sõbralik oli.

Kuna MTP personalist moodustasid enam kui kolmveerandi meesterahvad, said tegelikult kõik omavahel päris hästi läbi. Üsna varsti, pärast laojuhatajaks saamist, õhtustel tundidel kui Ilja ja Frederik taas kord malet mängisid – laomees valge, spetsialist must –, usaldas kolleeg talle väikese saladuse. „Sa oled nüüd väikestviisi boss. Praegu veel küll alles jupijumal, aga ikkagi enam mitte mingi tavaline lohv laost.

Seepärast, ma annan sulle hüva nõu, mida pea alati meeles!

Sa oled tubli ja töökas poiss. Meeldid mulle. Meenutad mulle iseennast. Kuulad mind nüüd hoolega?“ juhatas Ilja endale omaselt juttu aeglaselt sisse. Ta ei olnud päris selline lühikese-jutu-mees nagu Frederik, kes otsustas proovida vastase tähelepanu hajumist endale soodsalt ära kasutada.

11

Tema oli oma etturi käinud ruutu e4 ja Ilja vastas etturiga ruutu e5. „Personaliosakonnast ei tohi kunagi ühtegi küsiva näoga inimest minema saata,“ seletas kogenud mees toona. Tema kitsad silmad puurisid tugevaid miinuseid korrigeerivate prillide tagant pingsalt Frederiku, kes proovis Parhami rünnakut ja asetas lipu ruutu h5, otsaesist. „Miks? Äkki on jube kiire või on tema küsimus lihtsalt loll?“ „Jah, sageli nii ongi. Aga kui sa tahad, et töötajad oma ülemusi usaldaksid ja oleksid valmis vahel panustama rohkem, kui oleks viisakas nõuda, siis arvesta sellega, et personal tegeleb kõikide inimeste jaoks kahe kõige tähtsama asjaga: palgad ja puhkus. Mitte keegi meist poleks tööl, kui poleks neid kahte kalamehe konksukest. Järelikult, selles küsimuses ei tohi ega saagi inimesi nörritada. Ma soovitan sedasama ka sinule.

Jah, kõik alluvate küsimused on olulised, aga alati sea oma tegutsemisel prioriteetideks raha ja vaba ajaga seonduv.“ Ilja oli oma jutuga nii hõivatud või ei uskunud ta, et Fred tahaks oma lippu vahetada etturi vastu ja jättis selle ohu märkamata.

Tõstis hoopis ratsu ruutu c6. „Palju ma selle nõuande eest maksma pean?“ naeris Frederik ja libistas sujuvalt oma lipu vastuseks ruutu c4.

Nüüd sihtisid juba tema kaks nuppu ühte Ilja etturit oda ees. „Seekord oli tasuta. Järgmise eest võtan juba palgast maha!“ ei jäänud Ilja vastust võlgu ja muheles oma teadmiste üle, kui põhjalikumalt lauda silmitses. „Mis see järgmine nõuanne siis on?“ kiirustas Fred oma vastast taas keskendumist kaotama. „Fred, oled ikka sina üks uudishimulik fašist. Olgu, ma ütlen. Ja töötasu ka ei kärbi. Lihtsalt, oled mulle ühe lonksu 12

sees mõni päev,“ Ilja ootas vestluspartneri heakskiitva noogutuse ära ja jätkas siis: „Inimestega läbisaamine peab olema teadlik pingutus. Vaata, issanda loomaaed on kirju ja seetõttu liigub siin igasuguseid pudrupäid. Mõne iseloom on nii sitt, et kõlbaks vabalt põllule väetiseks laotada. Aga kui sa tahad, et sinu töö oleks sujuv ja keegi näkku ei paneks, tuleb ise olla paindlik ja pehme nagu taigen.“ Ta tõstis hooletult teise ratsu ruutu f6, sest talle meeldis väga kahe ratsuga avang, ja jätkas õpetajalikul toonil: „Keegi ütleb midagi, noogutad, naeratad, ei nähva vastu. Hoiad sünnipäevi meeles, teretad, surud kätt ja pakud oma abi. Isegi nendele tõbrastele, kes seda ei vääri. Siis sa teed enese vihkamise raskeks ja keegi ei söö sind siit välja. Ja isegi kui mõni jobilõug peaks sind vihkama hakkama, seab nagu sihtmärgiks, et sinust lahti saada, eks ole, siis teised ikkagi armastavad ja hoiavad ega lähe mahhinatsioonidega kaasa. Vot. Neid kahte asja meeles pead, siis oled juba tehtud mees.“ „Näib nagu mõislik jutt. Aga ega ma neid jobusid karda.“ Frederik võttis lipuga ruudus f7 õhinas Ilja etturi ära. „Jah, tunduvad tõesti mõttetud mehed, aga ära kunagi alahinda ühe tolbajoobi võimet kogu masinavärk täis pasandada. Seda nad oskavad. Vahel isegi naudivad. Ja kui sitt juba korra kruvide vahele voolab, siis on seda sealt ülimalt pask kätte saada. Mõistad?“ viibutas Ilja sõrme ja jäi siis toppama, kui malelaua reaalsus talle tasapisi kohale jõudma hakkas. „Mõistan. Šahh ja matt, mu armas sõber.“ Ilja sülgas tuld ja tõrva, süüdistas oma vastast eksitamises ja uinutamises ning tagatipuks lausa dopingu tarvitamises, aga lõpuks taltus siiski ja mehed alustasid uue mänguga. Seekord personalimees keskendus sajaprotsendiliselt ja keeldus laomehe jutuprovokatsioonidele allumast.

13

Tegelikult olid Ilja nõuanded väga siirad ja antud kõige paremate soovidega, mitte lihtsalt, et saaks kellelegi ees eluasjade õpetamisega eputada. Frederik pidas temast väga lugu ja püüdis kingitud mõtteteri meeles pidada.

Võib-olla just nende õpetussõnade abil võitis laojuhataja oma ülemuste usalduse, sest nüüd oli ju teda tahetud edutada väga vastutusrikkale kohale.

Umbes aprilli keskpaigas jalutas Frederik bussipeatusest tööle nagu ikka. Astus laohoone ustest sisse ja võttis suuna õli, higi ning jumal-teab-mille järgi haiseva garderoobi poole.

Enne kui ta jõudis riideid vahetama hakata, tõttas tema juurde tõstukijuht Vova. „Kuule, Haljaslaid tahab sinuga rääkida.“ „Tohoh. Tead sa ka, milles asi?“ „Ei. Võib-olla tahab ta, et sa ta võmpa veel imeksid, et meid kiiremini maha jätta ja Läände hea elu peale putkata.“ „Vova. Kui ma üldse kellegi peenist manipuleeriks, siis oleks see sinu oma, autasuks, et sa nii viks ja viisakas töötaja oled. Ära muretse, küll sa tuled mulle Saksamaale külla ja siis leiame sulle seal ametikoha ja …“ „Aitäh mees, aga nagu ma ütlesin sulle ka varem, ma ei taha tulla. Minu koht on siin. Naine ei laseks eales mind minema.“ „Novot, näed, ja sa veel küsid, miks ma vallaline olen.

Rohkem raha ja vabadust, vähem muresid. Aga okei, ma põrutan siis bossi juurde. Ütle teistele, et ma jään tsipa hiljaks, aga üldiselt on tellimused minu laual, võite juba asja kallale asuda.“ „Aitäh lubamast, teie kõrgeausus. Kas vaseliinitame oma tagumikud ka juba ära …?“ „Vova. Püüa olla nüüd. Kui sa nii kõva töömees poleks, oleksin su juba ammu suuvärgi pärast lahti lasknud. Ja kust need sellised mõtted üldse tulevad?“ 14

Retooriline küsimus jäi õhku rippuma, kui mehed laiali läksid. Üks suundus vilistades lattu, teine kõrvalmajja kontorisse, bossi juurde. „Tahtsite mind näha?“ astus Frederik pärast koputust oma ülemuse kabinetti. „Jah. Istu.“ Kiirete ja resoluutsete sõnade põhjal võis ennustada, et ega sealt mingid head uudised kindlasti teel polnud. Härra Haljaslaid hingas paar korda sisse, et midagi öelda, aga siis peatus, et uuesti uue nurga alt läheneda. „Tead. Sihuke lugu on. Noh, sa oled lugenud uudiseid, eks ole. Majandusega on nii, nagu ta on. USA süü kõik, andsid halbasid laenusid ja siis see kõik ja nüüd on igatahes sedasi, et põhimõtteliselt vist tuleb sul ikkagi siia jääda. Vaata, tarbimisnumbrid on languses ja meie kaks koostööpartnerit Madalmaadest lähevad vist hingusele ja seega nõudlus kohe vähenes. Meie enda numbrid on kah nirud, eks sa oled näinud, et saadetisi läheb vähem, no ja seepärast on nõukogu soovi avaldanud praegu sealt otsast üldse asi kinni panna. Nagu Düsseldorfist. Või siis vähemasti ootele. Et me rendime seal pinna välja, kui saab, ja siis tegelikult seame oma fookust rohkem itta, sest seal on nagu põnts väiksem. See pole üldse minu otsus, lihtsalt analüütikud räägivad ja juhatus otsustab ja mina teen. Eks sa tead isegi.“ „Ahah. Okei. See on muidugi kurb. Ma olen teinud päris mõned kulutused Saksamaale kolimise asjus juba. Viisa ja tööluba, lennupiletid. Kahju, et see praegu lörri läks.“ „Ei-ei, saada need tšekid ja asjad kuluaruandega raamatupidamisse ja need me klatime kindlasti ära. Ma ütlen Iljale, et ta isiklikult vaatab, et me sulle ühte senti ka võlgu ei jää.

15

Kuupäev: 31.04.2008 Reg-nr: VSSE-31.04.2008/23/4-SS Kellelt: Venemaa Föderatsiooni saatkond asdasdasd Suursaadik Nikolai USPENSKI Kellele: Venemaa Föderatsiooni Välisministeerium Välisasjade osakonna juhataja Vladislav USPasdasdNSKI Pealkiri: Igakuine aruanne – Aprill 2008 sdasdasd Austatud härra USPEasdasdNSKI, Olukord asdasdasd on sarnane eelmise kuuga.

Majanduslikud näitajad halvenevad kogu Euroopas ja on lihtne ennustada, et numbrid lähevad veel hullemaks. Ilmnevad järjest jõulisemad märgid, kuidas USA-st alguse saanud majanduslangus jõuab üha raskemalt ka asdasdasd. Üle riigi on täheldatav, kuidas agaramad ettevõtted on mõistnud peatse majanduslanguse tõsidust ja on hakanud kulusid kokku tõmbama – sealjuures ka töötajaid koondama ja palka alandama. Venekeelne elanikkond on arvatavasti esimesena löögi all, sest töötlev tööstus on suures osas just venelastega mehitatud.

Julgeme arvata, et koondamislaine saab olema massiline, töö kaotab hinnanguliselt kuni 30% töötajatest, kui mitte rohkemad. See toob endaga kaasa rahulolematuse, millel kavatseme vastavalt saadud juhistele pingsalt silma peal hoida.

Inimluure allikad viitavad, et töö kaotusest tulenev rahulolematus lisab jõudu juurde juba

16

eksisteerivale pahameelele valitsuse suhtes, mida oleme varasemates aruannetes kajastanud (registreerimisnumbritega VSSE-01.03.2008/23/3; VSSE-02.01.2008/23/1 ja VSSE-01.05.2007/23/7).

Piiriületusel vahelejäänud pettegrupp saadeti riigist välja ja asdasdasd esitatud diplomaatilisele noodile vastasime tavapäraselt.

Järgmine kord palume pikemat hoiatusaega, et saaksime vastavasisulised avaldused juba ette valmis mõelda.

Lisatud luurearuanne nr VSSE-31.04.2008/56/8-SS (TÄIESTI SALAJANE; kahel lehel)

17

Lihtsalt kahju on, et sind sedasi solgutasime, on ju. Ega sa väga löödud ole?“ „Ei. Eks ma elan üle.“ „Okei. Tegelikult üks asi on veel. Need asjad on suurema mõjuga, see majandusvärk ja meie tootmine, ja kui juba üks turg ära kukub, siis on meil endal seda tootmist ja saatmist ka vähem. Juhatus tahab, et me tõmbaksime natukene neid otsasid kokkupoole. Noh, laseme õhu välja või nii. Ja kuna nüüd on natukene vähem tööd ka, siis me peaksime mõned inimesed natukeseks nagu vabaks laskma või sedasi.“ „Kui palju?“ Fredil tõmbas kõhust õõnsaks. Ta oli varem ka inimesi töölt lahti lasknud, aga alati olid kingasaajad ise selles süüdi. Seekord tuli lihtsalt headele meestele hundipass anda. „Noh, sinult me tahaksime, oota, las ma kontrollin üle … kaks nime. Me ise vaatame, kuidas me nendega selle peo lõpetame, eks ole, sinult lihtsalt nimed, et keda pole vaja rohkem ja me ise otsustame, kas koondamise abil või äkki saavad ise kuidagi avalduse kirjutatud ... Sina ei pea sellepärast üldse muretsema. Lihtsalt. Nimed.“ „Kaks? Siis meid jääb koos minuga ainult viis. Ma ei tea, kui võimelised me oleme pärast edasi funktsioneerima selliselt.“ „Eks sa paned asja toimima nagu alati. Ma tean sind.

Usaldan, et sa tuled toime. Aga näe, Sergei juba ukse taga ootab, ma pean temaga kah rääkima, ega sinu punt ainus ole, kes põntsu saab. On sul küsimusi?“ „Mis ajaks te neid nimesid tahate?“ „Nii ruttu kui võimalik, aga hiljemalt järgmise nädala alguseks. Aeg on raha, on ju. Seda sa tegelikult tead isegi, ma tean.“ Raske südamega astus Fred kabinetist välja. Ukse taga teretas teda elevil näoga naerusuine Sergei. Vaeseke ei teadnud 18

veel, millisel teemal vestlus teda ees ootas − Frederik oli sellel hommikul vist esimene vaibale kutsutu olnud. Kui Haljaslaid ka Sergeiga ühele poole saab, siis too enam ilmselt ei naerata.

Esimene sihtpunkt oli lao asemel hoopis puhkeruum. Ta ei saanud oma meeste juurde minna, ilma et tal oleks kõik vastused ette välja mõeldud. Nood kindlasti päriksid kohe, millest oli jutt, ja ei olnuks hea mõte kohapeal nuputama hakata, kuidas, kas ja mida öelda. Üks idee oli pakkuda välja variant, et kõik kaotavad solidaarselt oma palgast täpselt nii palju, kui kuluks muidu kahe inimese palgal hoidmiseks. Vast oleks sama ideega ka härra Haljaslaid päri. Juhul kui keegi on kambast vastu, võib just nood lahti lasta. Kui aga kõik vastu on, siis tuleks ilmselt liisku heita. Ametiühingut polnud.

Aastate jooksul oli Fred enda pundist nagunii kõik muidusööjad välja löönud ja allesjäänud mehed olid kõik tublid, töökad ja usaldusväärsed tegelased.

Fred saatis Vovale sõnumi ja kutsus ta puhketuppa nõupidamisele. Seal selgitas ta oma kõige usaldusväärsemale alluvale kujunenud olukorda. „Päris nuss tõesti,“ pani Vova situatsioonile pealkirja. „Ilmselt selline ettepanek, et nõustu palgalangusega või saad kinga, on ebaseaduslik, aga kui neile kõik ausalt ära rääkida, ma usun, et mehed mõistavad.“ Tegelikult väga ei mõistnud. Keegi ei tahtnud oma palgast kaotada, osad sõimasid isegi kõrgemaid ülemusi pederastideks, kes tahavad ausaid heteromehi töömaailmast välja süüa. See olevat lääneeurooplaste vandenõu. Teised arvasid omakorda, et tegelikult tahetakse hoopis odavat tööjõudu sisse tuua ja seepärast olevat tarvis nendest lahti saada. Õnneks Vova ropu huumori abiga suudeti punt siiski maha rahustada ja lõpuks jõuti ka kokkuleppele.

19

„Lisaks, ma usun, et varsti majandusolukord paraneb ja siis palk jälle tõuseb taas. Proovime selle praegu üle elada ja vaatame, mis edasi saab. Muidugi, ma soovitan kõikidel olla valmis, et olukord võib veel hullemaks minna. Aga nüüd teeme ennast võimalikult väärtuslikeks ja asume tööle. Õhtul püüan härra Haljaslaiule kah selle meie idee maha müüa.“ Frederik oli tegelikult kurb. Grupis valitses terve päev tõeliselt muserdav meeleolu. Nädala jooksul selgus, et teistest osakondadest oli hulk inimesi lahti lastud. Asjaolu, et nad kõik olid vene nimedega, tekitas Fredi laomeeste seas veel rohkem sappi ja tõrva. Üks vihaseks aetud herilane nimega Dmitri süüdistas ettevõtet isegi diskrimineerimises, aga ta tegi seda omavahel ja suuremat inertsi mõte ei kogunud. Lõppude lõpuks tasus neil siiski rahul olla, et nemad oma tööd ei kaotanud, sest boss oli küll esialgu Frederiku plaanile vastu, kuid õnneks pärast argumentide kuulamist lõpuks nõustus.

Järgmistel kuudel ei muutunud midagi paremaks.

Majanduslanguse lained jõudsid üha tugevamini ka IdaEuroopasse ja see mõjutas lisaks MTP-le pea kõiki sektoreid riigis päris rängalt. Sügiseks olid kümned ettevõtted oma kotid lõplikult kokku pakkinud, mõned väljusid sellelt üsna ebaväärtuslikult turult ettevaatusest, teised läksid lihtsalt pankrotti. Ka MTP pidi vaeva nägema, et oma kulusid kokku tõmmata. Tuli esimene palgakärpimise laine, kus peaaegu kõik osakonnad pidid kuni viiendiku oma palgafondist vähendama.

Kuna niigi oli juba laomeeste palkasid vähendatud, siis selles aspektis rohkem ruumi kokkuhoiuks ei olnud. Keegi polnuks nõus oma niigi pingeliseks aetud perekondlikku eelarvet veel survestama. Frederik võttis Vova abiga vastu raske otsuse, et lasevad komplekteerija Dmitri lahti. Ühest küljest seetõttu, et mehe panus oli viimasel ajal küllaltki märgatavalt 20

langenud. Ilmselt arvas Dima, et kuna talle makstakse vähem palka kui varem, siis ei ole tarvis enam nii palju tööd kah teha. Teine mure oli, et ettevõttes olid hakanud levima mitmed kuulujutud homode kättemaksust, venelaste süstemaatilisest diskrimineerimisest, salajasest juutide vandenõust ja muust sellisest. Juttude algusniidid viitasid kõik Dmitrile.

Dima oli uudist kuuldes muidugi vihane, aga jättis oma semudega sõbralikult hüvasti. Olgu, mis oli, kui viimased kuud välja arvata, siis tegelikult oli tegu üsna toreda tüübiga. Tööd tegi korralikult, aitas kaaslasi ja mõnel korral isegi asendas oma kolleege täiesti vabatahtlikult, kui nood mõnel päeval tööle tulla ei saanud. Laos viimasel ajal heljunud rusuv olek oli sellel päeval kohe eriti tummine.

Tööpäeva lõpus jäi Fred veel mitmeks tunniks oma kabinetti aruannet täitma. Lõpuks tabeliga ühele poole saanud, jalutas mees bussipeatusesse. Ootamatult astus talle kõrvale Dima. „Ma tean, et see pole sinu süü. Sina oled täitsa ladna tüüp.

Ma tean küll, et ülemused on need, kellele ei meeldi see tõde, mis ma räägin. Küll karma neile veel kätte maksab.“ „Praegu on rasked ajad. Aga sa oled normaalne vend, ma olen kindel, et sa leiad kuskil mujal midagi.“ „Sittagi. Ma hakkasin juba pärast palgakärbet uut kohta otsima. Ega mujal pole olukord parem. Pederastid ruulivad ikka ja elavad normaalsete meeste kukil. Aga mis teha, küll ma midagi endale ikka leian. Kaua selline pull siin kesta ei saa. Igaüks saab oma väljateenitud palga. Bossid esimesena.“ Frederik ei osanud rohkem midagi kosta. Mehed ootasid vaikides bussi, Dima kimus närviliselt suitsu. Väljas oli nii vaikne, et tubaka põlemist oli lausa kuulda. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, astus Fred kergendustundega bussi. Dmitri talle ei järgnenud.

Avang

屄 尸 局 尴 尰

Vastupidiselt Dmitri hoiatustele tundus, et just ülemused on need, kes majandussurutise tõttu ei kannatanud. Frederik nägi neid, eesotsas härra Haljaslaiuga, ikka uhkete maasturitega ringi sõitmas. Ühe niisuguse peenisepikenduse hinna eest oleks Dmitri-sugune sell terve aasta tööd teha saanud. Ka ei vähenenud bosside firmareisid ning uhked käekellad särasid sama jõuliselt kui varem. Tundus päris ebaaus.

Ebaõiglus torkas ka teistele töölistele teravalt silma ja varsti hakkasid ringlema kuulujutud streigist. Frederik keelas oma meestel niisuguse asja peale mõeldagi, aga kogu firmas töötas ligi sada inimest ja nende üle tal kontroll puudus. Fred seletas oma alluvatele, et streik teeks olukorra ainult hullemaks – tootmise seiskumisel väheneksid kasumid veelgi ja seetõttu tuleks kindlasti üha rohkem sunniviisilist vöörihma koomaletõmbamist. Tuli lihtsalt see aasta või kaks oma säästude najal ära kannatada ja siis muutunuks raudselt kogu olukord taas normaalseks. Varem lahtilastuid saaks tagasi kutsuda ja elu oleks jälle talutav.

Väga analoogsed kärpetuuled puhusid kogu riigis. Inimesi koondati ilma hüvitisi välja maksmata, ettevõtted läksid endiselt 23

ilma suurema tseremooniata pankrotti. Töötuskindlustuskassa oli suure surve all. Poliitikud muidugi lubasid, et luuakse süsteeme, meetmeid ja toetusi, et kodanike kannatusi leevendada, aga tegelikult oli riigiaparaat ise ka raskustes. Kuna eksport kahanes, ettevõtetel läks kehvasti ja inimesed kippusid tarbimise asemel säästma, kuivasid ka maksudest ning aktsiisidest saadud tulud kokku.

Kes sai, püüdis end mõnes veidi edukamas naaberriigis tööle nihverdada, aga üldiselt oli olukord igal pool kehv.

Fredi ärakannatamise plaaniga polnud alluvad rahul. Kuna ettevõtteid jäi vähemaks ja tootmine kahanes, hakkasid hinnad tõusma. See pani põntsu nii pensionäridele kui ka vaesele osale populatsioonist. Rahulolematust võimendasid ajalehed ja ajakirjad, kes süüdistasid poliitikuid ja ametnikke ebapädevuses. Õli valas tulle Venemaa uudistevõrk, kes paiskas välja info, kuidas riik püüdis IMF-ilt diskreetselt laenu paluda, aga see pidi endaga kaasa tooma uusi kasinusmeetmeid. Venelaste õhkupaisatu sai endale spinni juurde, justkui tahetaks riiki pankuritele maha müüa selliselt, et just tavakodanikud kannatavad, kui bossid ikka oma suurejoonelist elustiili jätkavad. Õige pea hakkas Frederik bussis märkama istmetele kritseldatud venekeelseid üleskutseid koonduda foorumitesse, kus arutatakse, kuidas kohalike venelaste olukorda parandada. Ühte sellist käis isegi Fred huvi pärast kaemas. Seal kirjeldati peamiselt, kuidas ennast Lääne pangandussüsteemist lahti sidunud Venemaal on kõik kenasti korras ja elu ilus. Utsitati naabrilt õppust võtma.

Tõsi ta oli, kuigi Venemaa oli muidu olnud ikka nõrgema elatustasemega, siis nüüd paistis, et neil tõesti läks päris hästi. Kuna surutise tõttu gaasi- ja naftahinnad tõusid, oli see paras kosutus Vene riigi eelarvele. Sealt suunati päästepakette 24

ettevõtetele ja inimestele, kes oma raha Lääne turgudel kaotamas olid. Ühel novembrikuisel kolmapäevahommikul libises Vova Frederiku kabinetiuberikku ja sulges ukse. „Boss. Suht pizdets on nüüd. Streik tuleb. Anna andeks, et ma sulle varem ei öelnud. Poisid ei lubanud. Ja oli parem kah, muidu sa oleksid püüdnud hakata takistama ja siis nad oleksid sind vihkama hakanud. Aga see on paratamatus. Sama kindlalt, nagu pede saab AIDS-i, tuleb MTP-s streik. Homme visatakse paber Haljaslaiu lauale. Tegelikult neid streike on mujal ettevõtetes veel, Flameras, Intermetallis ja Tornalis.

Nüüd on lihtsalt see, et oled sa meiega või mitte?“ „Oh, kurat.“ Frederik toetas küünarnukid põlvedele ja haaras kahe käega peast kinni. Ta suutis ainult mõtlikult puhiseda, nagu oleks teda just painajalik peavalu tabanud.

Siin polnud enam midagi parata. Vene hing on juba niisugune, et kui see millegi kasuks otsustab, ükskõik kui loll see ka poleks, siis võetakse asi ette, ükstapuha, mis hinnaga. Eriti hull on olukord muidugi ettevõttes, kus toodetakse alkoholi.

Ilmselgetel põhjustel.

Streigi hommikul käsutati kõik jupijumalad Haljaslaiu kabinetti. „Mehed, ega siin midagi ole. Käsutage oma alluvad tööle või teiega on kah lõpp.“ Boss seisis sirgelt, hääl tundus kindel, aga Frederik märkas, kuidas mehe vasaku käe väike sõrm kontrollimatult värises. „Ma ei saa midagi teha,“ võttis esimesena sõna Sergei, „nad ei taha teha midagi ja kõik. Ega ma füüsiliselt neid sundida saa. Nagu üks mees, kõik lihtsalt seisavad.“ „Ma mõistan, aga saate aru, härrased, et selline streik on illegaalne? Streigile peab eelnema hoiatus ja ooteaeg ja kõik 25

sellised vigurid. Praegu ma võin teid kõiki lihtsalt päevapealt vallandada ja mitte üks ametnik tööinspektsioonis ei pilguta silmagi.“ Toas tekkis sumin, kui kõik püüdsid üksteise võidu midagi ülemusele seletada. „Fred, mis sina arvad?“ pöördus nüüd ülemus otse oma laojuhataja poole. „Mis see laomees ikka arvab …“ osatas personaliosakonna juhataja, Ilja kiitsakas boss teravalt, aga keegi ei teinud temast välja. „Härra Haljaslaid. Kõik on pinges. Nad on näinud palju vaeva ja võtnud vastu suure palgakärpe. Pärast inimeste lahtilaskmist on kõikide koormus suurenenud. Nad lihtsalt tahavad kuidagi ennast välja elada ja tunda, et teie nendest hoolite.

Tehke ise kas või üks samm, enne kui neile karmilt lajatate.

Pakkuge mingitki hüve. Lisapuhkepäeva või protsendist palgatõusu.“ „See on võimatu, raha ei ole!“ torkas uuesti personaliboss. „Tasa,“ rahustas Haljaslaid. „Ma saan aru küll, aga vaata, kui ma praegu ühegi sammu teen, eks ole, saavad kõik ainult indu juurde. Nagu puhuks lõõtsaga hapnikku tulle juurde. Siis nõutakse veel rohkem. Aga meil ei ole praegu neid vahendeid.

On ju, sõbrad. Praegu on nii, et te peate oma meestele selgeks tegema, et kui nad selliselt jamavad, kukub kogu ettevõte kokku ja siis pole kellelgi enam isegi mitte niipalju raha, kui neil praegu on. See on ju jumalast loogiline jutt. Nad peavad aru saama!“ „Aga, härra, äkki teie ja teised kõrged ülemused toote ka mõne ohvri? Et mehed näevad, kuidas teie nendega koos kannatate. Et kõikidel on raske,“ püüdis Sergei võimalikult ettevaatlikult ettepanekut sõnastada.

26

„Mis asja?“ võttis Haljaslaid tuld, „ah et ei tahetagi midagi juurde, vaid et mina ja teised nõukogu liikmed peavad kaotama? See on nagu kommunism või? Et võtame edukatelt ja jaotame äpudele? Seda mina ei talu. See ei ole õiglus! Raisk, ma ütlen, marss välja ja tehke oma meestele selgeks, et töö peab jätkuma, muidu on nad kõik päeva pealt lahti lastud!“ Kabinetti kogunenud püüdsid kuidagi oma ülemust veel mõjutada, aga too kisas neile vihaselt näkku ja ajas nad minema.

Kellelegi ei meeldi, kui vihjatakse, et ta on midagi valesti teinud.

Haljaslaiu raev ei aidanud tööseisakut rahustada, vaid hoopis andis sellele indu juurde. Töötajad koostasid graafiku, mille alusel valves ollakse, teised said vahepeal kodus käia ja varusid täiendada. Esialgu polnud veel keegi ettevõtte meelipehmendavate toodete kallale asunud. Õhtuks saabus kohale riiklik lepitaja. Kõigepealt kisasid tema peale töötajad. Pärast kisas tema peale Haljaslaid. Julge mees lubas järgmisel päeval tagasi tulla.

Järgmisel hommikul jagati laiali töölt vabastamise otsused.

Frederik ja teised jupijumalad neid ei saanud. Sest kuigi nad päriselt tööd ei teinud, siis polnud nad ka streigiga ühinenud.

Personaliboss teadis hästi, et vaheastme ülemad on väga väärtuslik materjal, millest ei tasu kergekäeliselt lahti lasta.

Ilmselt kaalutles Haljaslaid asja nii: laseb need lurjused lahti, peksab ettevõttest minema. Tööpuudus on parasjagu piisavalt kõrge, küll leiab ka madala palga eest endale niisama pädevad töötajad. Ise on lollid ja hakkasid ebaseaduslikult streikima. Sedasi ongi neist lihtsam, ilma hüvitisteta, lahti saada. Järgmistega, kes värava taha töökohta lunima tulevad, saab juba lepingut sõlmides enda huve rohkem silmas pidada. Õhtuks oli kohal politsei. Vallandatud polnud nõus lahkuma. Kõik püsisid oma töökohtadel. Tehaseesisel õuel 27

olid algul peaasjalikult ainult sinivormides kiivreis mehed.

Kumminuiad püsisid esialgu vööl, aga kilbid olid neil küll käes.

Frederik vaatas oma aknast, kuidas tootmishoone õllesektori poisid pollaritega midagi seletasid ja siis minema jooksid.

Järgmisel hetkel tormasid õuele ülejäänud MTP töötajad ja tegid maja ette endist keti. Nüüd hakkasid politseinikud ahelikku võtma. Frederik tõttas õue.

Trepist alla ja läbi lao kiirustamine võttis alla poole minuti, aga selle ajaga käis kähmlus juba täie hooga. Pudelid lendasid, karjuti rõvedusi. Üsna lihtsa vaevaga väänasid korrakaitsjad streikijaid maha ja tõmbasid nende käed kaablivitstega kinni.

Maja vasaku külje juures oli suurem punt tootmishoone mehi, kes avaldasid märksa suuremat vastupanu. Nad olid ennast euroaluste küljest rebitud lauajuppidega relvastanud – kuumaverelised noored kuked.

Frederik jooksis esimese politseiniku juurde, kes maas lamavale Volodjale põlvega selga vajutas. Mees kisas, et ei saa hingata. Frederik tahtis mundrikandjat eemale tõmmata, aga juba haaras keegi temast endast kinni ja püüdis teda pikali paisata. Fred suutis kuidagi püsti jääda ja kisas temast haaranule vene keeles näkku: „Kurat, mina olen siin seaduslikult tööl, ära näpi, raisk!

Lase too mees vabamaks, ta ei saa hingata, pagan võtaks.

Nagu metslased. Kurat, kõik on siin inimesed.“ Politseinik ei vastanud vene keeles, vaid lausus korrektselt: „Astuge eemale, ärge segage politsei tööd!“ Nüüd vahetas ka meeleheitel Frederik keelt ja hüüdis üle õue kajava kisa: „Jah, aga palun, inimlikult. See mees seal on Volodja.

Kahe lapse isa. IT-tehnik. Töötanud ettevõttes juba viis aastat. Tulime samal ajal tööle. Saad aru. Ta on t a v a l i n e 28

inimene. Ta on juba teie võimuses, võtke see kuradi põlv ta seljast ära.“ Kaks politseinikku kõhklesid veidi, ent siis andsid järele.

Võitlus mujal õuel näitas raugemise märke. Enamik streikijatest oli maha väänatud ja nende käed olid seljale seotud.

Osad andsid ise alla ja põgenesid MTP territooriumilt minema.

Isegi tootmishoone poisid oli nüüd relvituks tehtud ja neid taoti kumminuiadega, kui mõni oma käsi selja taha panna ei tahtnud. Frederik jooksis lähemale, et seda asjatut peksu lõpetada. Ta nägi, kuidas Haljaslaid kõike oma kontori aknast jälgib. Lisaks märkas, et polnud ühtegi meediaväljaannet ega kaamerameest seda vägivalda filmimas. Ainult töötajate enda fotokad ja telefonid, mida neilt parasjasti tumedasse kotti kokku korjati.

Enne kui Frederik pekstavatele appi jõudis, leidis ta maas veriseks löödud peaga Ilja. Tema sõber, alati lõbus Ilja, kes nüüd teadvusetuna selili lamas ja korises. Purunenud prillide jupid lõikusid ta silme juures nahka. Fred püüdis neid ettevaatlikult eemaldada, et need rohkem kahju ei teeks. Verd oli palju. „Tulge appi! Teil arsti või meedikut on? See mees vajab abi!“ Frederik püüdis pilguga tabada mõne kaastundliku mundrikandja silmi, aga need olid kõikidel kiivrite taga peidus – mendid ainult vaatasid pealt.

Ettevaatlikult tõstis mees oma sõbra lõuga ülespoole, et hingamisteid avada. Tundus, et see töötas, sest Ilja hingamine kõlas nüüd veidi normaalsemalt. Peast ja näost tuli küll omajagu verd, aga see hetkel eriti ei morjendanud. Ta lihtsalt hoidis oma semu pead ja jälgis, et mees hingaks.

Mingi umbmääraselt aeglaselt möödunud aja pärast saabus kiirabi ja võttis kannatanu enda hoole alla. Tuli Ilja naisele helistada. Frederik vaatas enda ümber ringi. Veriseid 29

mehi leidus veel, ka korrakaitsjate seas. Tema kolleege talutati parasjagu bussidesse. Ta pidi mitmel korral sekkuma, kui pollarid tema töökaaslasi liiga karmilt kohtlesid. Miskipärast harjusid mundrikandjad tema kohalolekuga ja isegi järgisid tema korralekutsumisi. Võib-olla seepärast, et vene keelt ta enam ei kasutanud. Vovat ei õnnestunud kuskilt leida. Suur pinge, mis alles pool tundi tagasi kogu MTP õue täitis, oli nüüd lahtunud, alles jäi ainult meeleheide.

Põhimõtteliselt oli Haljaslaiul olnud õigus. Kahe nädala pärast olid peaaegu kõik streigi tõttu vallandatute töökohad täidetud. Asjaolu, et samaaegselt toimusid mitmed streigid üle kogu riigi, päästis MTP ka suurest hulgast halvast tähelepanust. Nii mõneski kohas oli samamoodi kakluseks läinud ja politsei resoluutne, kuid vägivaldne käitumine tundus olevat pigem reegel kui erand.

Ilja sai terveks. Enam-vähem. Arstide sõnul võis meest edaspidi aeg-ajalt kummitada peavalu, aga üldises plaanis polnud vigastus väga hull. Sellele vaatamata oli surmaoht väga reaalne. Tähelepanuta selili lamama jäämine oleks võinud surmaga lõppeda, sest teadvuseta mehel vajus keel kurku ja lämbumine oli küllaltki tõenäoline. Silmad jäid õnneks mõlemad terveks, kulmu jäi eluaegne arm.

Ka politsei poolt kinni peetud streikijad lasti õige pea vabaks. Politsei võttis neilt sõrmejäljed, tegi pildid, aga enamus pääses isegi trahvist. Ainult need, kes suurema vägivallaga silma paistsid, said süüdistused. Mõnda aega olid nad MTP väravate taga protestimas ja püüdsid takistada uusi töölisi sisse pääsemast, aga ka see aktsioon suri tasapisi iseseisvalt välja.

Meestel oli tarvis perekonna toitmiseks mingigi sissetulek leida.

Vova oli targu suurimate kokkupõrgete ajal varju hoidunud ja vestluses Haljaslaiuga enda lahkumisega ähvardades 30

suutis Frederik sõbra töökoha säilitada. Isegi veel paar vana alluvat õnnestus uuesti tööle kaubelda. Täpsemalt just neid, kes aktiivsemate kokkupõrgete ajal minema hiilisid. Selgrootud mehed muidugi, aga piisavalt targad, et mõttetust võitlusest hoiduda. Töö nüanssidega kursis olevaid spetsialiste oli hädasti vaja, eriti siis, kui uusi nägusid veel värvata polnud õnnestunud. Kokkuvõtvalt vahetus MTP-s tänu streigile ligi seitsekümmend protsenti töötajatest. Vova spekuleeris, et lahkujatel võis õnnestuda mõnes teises oma streikijaid vallandanud ettevõttes tööd saada. Selline vahetuskaup. Palk oli loomulikult märkimisväärselt väiksem kui varem.

Muidugi oli Frederik tülgastunud MTP käitumisest, aga ta andis enesele aru, et tema mossitamine poleks olukorda kuidagi parandanud. Veel enam – tema enese säästud läksid ühes Rootsi pangas kärssama, sest pank oli andnud liiga palju laene, mida inimesed enam tagasi maksta ei jõudnud.

Pankrott oli paratamatu ja tagatiseks olevast rahast piisas, et kliendid said kätte kõigest kümme protsenti oma hoiustest.

Tasapisi ujusid küll kuskilt välja dokumendid, mis viitasid panga varade kantimisele emapanka Rootsis, aga valitsus ja pank ise nimetasid neid võltsinguteks. Kahtlane tundus kogu see krempel ikkagi. Ja Frederik oli nüüd tööl jätkamisega täitsa sundseisus. Võiks vabalt seista aadete ja õigluse eest, aga kui sul võetakse sellisel juhul korter käest ja süüa pole midagi, jääks võitlus väga üürikeseks.

Venemaa kasutas kasvavat rahulolematust osavasti ära.

Neil õnnestus ringlusesse paisata mõned videoklipid vägivallaga liialdavatest korrakaitsjatest, mis tekitasid venekeelses kogukonnas palju furoori. Ühelt poolt oli nende seas terve hulk töölisi, kes ise reaalselt olid tappa saanud, teisalt nägid neid kaadreid inimesed, kes muidu tootvas sektoris ei töötanud.

31

Kuupäev: 31.12.2008 Reg-nr: VSSE-31.12.2008/23/19-OB Kellelt: Venemaa Föderatsiooni saatkond asdasdasd Suursaadik Nikolai USPENSKI Kellele: Venemaa Föderatsiooni Välisministeerium Välisasjade osakonna juhataja Vladislav USPEasddNSKI Pealkiri: Igakuine aruanne – Detsember 2008 sdasdasd Austatud härra USPEasdasdNSKI, Olukord on kaootiline. Püüame meile eraldatud vahenditega toetada kohalikku venekeelset elanikkonda, aga asdasdasd riigi suhtumine takistab normaalset talitust. Diplomaatiline intsident tundub olevat paratamatus. Kinnitame endiselt, et tarvis oleks veel rohkem humanitaarabi vahendeid – koguseid tuleb suurendada.

Palume rohkem toetust meediakanalite koordineerimisel, koostöö Kaitseministeeriumi Meediamõjutuse agentuuriga ei suju nii nagu peaks.

Tundub, et meie tegevus vajaks sügavamat ühist koordineerimist kõrgemalt.

Vägivaldsete meeleavaldusintsidentide meediakajastus näiteks võinuks olla märksa tõhusam, kui me oleksime eelnevalt sündmustest teadnud ja jõudnud võttegrupid veel varem kohale saata.

Soovime tulevikus efekiivsemalt toimida.

Riigi majanduslik olukord on endiselt kehv ja sotsiaalne rahulolematus aastate kõrgeim.

32

Hindame asdasdasd praegu ebastabiilseks riigiks, relvastatud mässu tõenäosuseks 40%. Venekeelse elanikkonna toetus Venemaa Föderatsioonile on ligi sajaprotsendiline, asdasdasdsddsd toetust umbes 20–30%, mis on samuti rekordiline.

Palume täpsemaid juhtnööre jaanuarikuu tegevuste toetamiseks. Lõime kontakti asdasdasd asdasdasd asdasdasd asdasdasd asdasdasd asdasdasd ja me pole rahul nende suhtumisega. Viljakaks koostööks on tarvis konkreetsete ja arusaadavate hierarhiliste suhete olemasolu. Meile on segane, milline on Vene riigi täpne roll ja seisukoht eelseisvate sündmuste osas. Palume täpsustusi.

Lisavõttemeeskondade viisade taotluse kiirendamine sujub tõrgetega, tundub et asdasdasd valitsus aimab midagi. Senimaani on ähvardatud kolme diplomaadi riigist väljasaatmisega, aga täide pole ähvardusi viidud.

33

Nüüd said nad ka aimu, kuidas nende kaasmaalasi riigi poolt oli koheldud.

Sotsiaalmeedia lehekülgedel tekkisid nii-öelda isehakanud toetusgrupid töökaotanutele, memmed keetsid neile süüa ja veel ree peal püsivad perekonnad aitasid õnnetumaid igasuguste abivahenditega. Mõned kogusid annetusi isegi Venemaalt.

Kommuunides jagati nii tarbeesemeid kui ka juriidilist nõu, kuidas oma tööandjalt väljateenitud raha kätte saada. Enamasti olid need spontaansed grupid asukohapõhised, aga paar tükki tegutses ka üle riigi. Esimestena kerkisid esile venekeelsed, aga kui vallandamisvikat üha suuremate kaartega lõikama hakkas, tekkisid analoogsed ka riigikeelsetena.

Venemaa pakkus igakülgset abi puudustkannatajatele ja kuigi riik püüdis neid pooltõsiselt takistada, siis eravärvides veokid käisid ikka maakonnakeskustes aeg-ajalt kuivaineid ja riideid jagamas. Valvsad kaamerasilmad muidugi filmisid, et hiljem näidata, kui mannetu vabariik ise oma kodanike aitamisel on, aga Venemaa – vot nemad hoolivad.

Jõulud möödusid üllatavalt rahulikult. Juba jaanuaris hakkas aga tõeline möll pihta. Selleks ajaks oli töötuse tase riigis peaaegu kolmkümmend protsenti. Pooled töötud olid riigi venekeelsest vähemusest. Majandus ei näidanud paranemise märke ja töötuskindlustussüsteem vankus tõsiselt oma jalgadel.

Riik hoiatas, et võib tekkida tõrkeid enammakstud tulumaksu tagastamisega veebruaris, juba paar korda olid hilinenud pensionite ja toetuste väljamaksed. See tõi rahva tänavatele, mitte ainult pealinnas, vaid ka maakonnakeskustes.

Frederikule ootuspäraselt tormasid tema kodulinnas massid tänavatele. Esialgu möödus kõik kaunis rahumeelselt, inimesed kisasid valitsushoonete ees loosungeid, mõned 34

lehvitasid Venemaa lippe ja paarkümmend korrakaitsjat vaatasid toimuvat pealt. Väljaku ette oli ehitatud midagi lava taolist, kust suured kõlarid mängisid vene popmuusikat. Ümberkaudsete majade katustel igavlesid kaameramehed.

Meeleavaldus oli ajastatud kenasti nädalavahetusele ja kuna ilmataat tundus hoidvat pöialt tavainimestele, oli jaanuarikuu tavatult soe. Linna keskväljakul tungles silma järgi hinnates paar tuhat inimest. Fred kõndis ringi ja ajas tuttavatega juttu.

Meeleavaldajaid oli igast vanusest, kuigi pensionäride osakaal oli suurem, kui nende esindatus tegelikus populatsioonis.

Paljud neist kandsid rinnas ilmasõjaaegseid medaleid, mõni oli jahedale ilmale vaatamata lausa vormi selga ajanud. Oli ka noori, oranži-musta-triibuline Georgi lint lipsuna rinnas.

Probleemid olid üha samad – töökaotus, madalad toetused, säästude õhku haihtumine ja riigi tegevusetus ning ebakompetentsus probleemide lahendamisel. Poldud rahul ka politsei vägivaldsusega. Tulevik tundus ebakindel ja ei usutud, et praegused poliitikud suudaksid midagi enam muuta.

Taheti uusi valimisi, uusi seadusi, mis ei laseks nii kergesti töölt vallandada, ja kõige enam nõuti võrdset kohtlemist ning venekeelsete diskrimineerimise lõpetamist.

Linnavalitsuse esindaja tuli inimestega kõnelema. Esialgu ta vilistati välja. Mees oli juba lahkumas, kui keegi meeleavalduse eestvedajatest ta uuesti lavale tiris ja palus rahval vaikseks jääda. Inimesed ei rahuldunud tema lepitussõnadega, et kõik minevat varsti paremaks, linnavalitsus algatavat uusi sotsiaalseid programme, et majandussurutisest tulenevaid mõjusid pehmendada. Lendas esimene pudel kõneleja suunas. Korraks jäi sumin platsil vaikseks, kui visati järgmine. Ja järgmine.

Laval seisjad pugesid peitu, linnavalitsuse kõneisik püüdis 35

minema tormata, aga nüüd loobiti teda rahva huilgamise saatel kõige ettejuhtuvaga. Vilistati, kisati, keegi kuskil kiljus.

Kuidagi õnnestus mehehakatisel ennast varjule toimetada, kuigi ta sai korduvalt erinevate esemetega pihta.

Nüüd püüdsid politseinikud sekkuda ja viskajaid rahvamassist välja tirida. See oli suur viga. Kogu platsil toimuv kees mõne hetkega suureks kaoseks, vilistamise ja huilete saatel tabas kõige kättejuhtuva rahe politseinike kilpe. Juba lendasid ilutulestikuraketid korrakaitsjate vahele ja plahvatasid seal värvilisi tulukesi laiali paisates. Olnuks tarvis veekahurit, aga see oli ilmselt mõnes tähtsamas linnas juba kasutusel.

Frederik eraldus rahvast, kes nüüd taganevatele politseinikele verejanuliselt „Häbi!“ ja „Fašistid!“ karjus.

Ta nägi, kuidas esimese Molotovi kokteili viskas üks kapuutsi ja näorätiga turske kehaehitusega sell, kes koheselt rahvamassi kadus. Pudel lahvatas korravalvurite keskel põlema ja meestel oli tükk tegu, et kahte oma kaaslast kustutada.

Politseinikud vastasid paukuvate šokigranaatidega, tulistasid pisargaasi ja kummikuulidega. Kuigi lendas veel üks põlev pudel, ei läinud see politseinike kilpe kolksuga tabades puruks, nii et suuremat kahju ei tekkinud. Rahvamass taganes pisargaasi eest ja korraga olid linna keskväljakule viivad tänavad põgenevaid inimesi täis. Ainult kümmekond hulljulgemat jäid endiselt oma kohtadele skandeerima.

Mundrikandjad arvasid, et see on nende võimalus mässu selgroog murda ja asusid vasturünnakule. Mõned viimastest protestijatest panid veel plehku, teised jäid trotslikult paigale.

Poole minutiga haarasid korravalvurid protestiriismed enda hulka ja hakkasid neid maha suruma. Eesmärk tundus olevat nii kiiresti kui võimalik maksimaalne hulk inimesi kokku pakkida ja kaasa haarata.

36