Anna Maria Tammesaar
Oskar purjetab ümber ilma
OSKARI KUUES AJAREIS
1. Päris purjekale!
Poisid keksisid järjekorras nagu varblased välikohvikutes. Uudishimulikud ja elevil, ei suutnud rahulikult seista. See laev oli muinasjutuli ne! Nii kena, nii uhke, nii võimas. Nad pidid sinna sisse saama, et ise laeva peal olla. Kuidas see järjekord ometi nii pööraselt aeglaselt venis?
„Ma tahaks seda rooliratast keerata,“ kuulutas Sander innukalt. „See on täpselt nagu multikates. Ei tea, kas laevaga driftida ka saab? Ja siis ma tahaks kindlasti üles masti otsa ronida.“
Sander ajas küsimusele vastust ootamata pea kuklasse ning kissitas vastu päikest silmi. „Mega skibidi kõrged, mega skibidi lahe!“
„Igale poole tahaks,“ nõustus Johannes sama innukalt. „Ma vist plahvatan kärsitusest, kui me varsti sisse ei saa. Aga kellel jäi meelde, mis selle laeva nimi on? Pagan, ma üldse ei suuda seda sõna öelda.“
„Predprijatije,“ vastas Sander. Kõik poisid pahvatasid üheskoos naerma. Nii loomulikult tuli õppimises pigem kolmedele kalduval Sandril see sõna,
mida keegi teine meelde jätta ei suutnud. Aga Sander oskas tänu sugulastele vene keelt ning oli varemgi tõlkimisel ja suhtlemisel abiks olnud. Oskar tahtis just uurida, mida laeva nimi tähendab, kuid väravaks olnud köis avati. Eelmine rühm sammus õnnelike nägudega välja. Ootajad said laevale trügida. Poisid plaanisid tormata rooli keerama, mastidele ronima, ustest sisse piiluma ja kööki otsima, kuid neid peatas vanaaegse mundriga mehe leebe pilk.
„Alustame kapteni kajutis,“ andis mees sõbraliku korralduse ja kellelgi ei tulnud pähe talle vastu vaielda. Vastupidi. Innukalt trügiti mõõdukal sammul astuvale mehele järele.
„Kui me 28. juulil Kroonlinnas selle tuliuue laeva ankru hiivasime, oli kogu meeskond rõõmsas tujus ja meie üritusest ülimalt vaimustunud,“ alustas mees. „Kui laev purjed heiskas ja läbi vahuste lainete lõikas, kaisutasid nad üksteist ja soovisid õnne alanud reisiks.“
„Mis reisiks?“
„Ma küll pole Kroonlinnast kuulnud...“
„Kui suur on meeskond?“
Hetkeks oli mees kimbatuses ja keerutas oma kummalist põskhabet – habe oligi tal ainult põskedel, lõug oli karvadest siledaks aetud, täpselt vastupidi moele, kus põsed siledaks raseeritakse ja habe lõuga ehib –, kuid kogus end kiiresti.
„Vabandust, noorhärrad. Olen komandör Otto von Kotzebue, meie kõrgeaulise tsaari käsul viime lasti Kamtšatkale. Kroonlinn on siit 300 kilomeetrit idas enne Peterburi asuval Kotlini saarel. Lisaks meeskonnale, mille suurus on 130 meest, on laeval sõjaväelased, teadlased, arst ja vaimulik.“
„Me teame teid küll,“ kostis ootamatult Karli vaiksemapoolne hääl. „Te olete Krusensterni ja Bellingshauseniga juba seal kandis käinud.“ Tähelepanust heitunult jätkas Karl veel vaiksemalt: „Me käisime ka Sahhalinil, seepärast teame.“ Ning veel vaiksemalt, peaaegu pominal ja pilku maha lüües päris Karl: „Kas saame ehk reisi teiega kaasa teha?“
Karli küsimus oli spontaanne. Põhjalikku mõttetööd päringule ei eelnenud. Karli isa armastas purjetada, kuid Karl ise eelistas sportlikele tegevustele raamatuid. Siin suurel purjekal tundis ta end turvaliselt. See meenutas pigem maja kui paati. Kogu vanaaegsus köitis Karli ja ta kujutles end olevat raamatu sees. Keset maadeavastuse seiklust, milles ta lugemise asemel osaleb. Jõukohane ja põnev.
„Olge lahked,“ kummardas kapten Kotzebue aupaklikult. „Asume teele.“
Triibulises särgis mehed ronisid mööda maste üles ja heiskasid purjed.
„Ma arvasin, et heiskamine on nagu hõiskamine: vajutad nupule ja kõik purjed ongi pauhti lahti,“ kommenteeris Oskar pingsalt madruste tegemisi jälgides.
„Mnjah,“ vastas Johannes napisõnaliselt. See, kuidas kümned madrused ronisid madalamate ja kõrgemate ristide küljes olevate köite toel ning vallandasid hiiglaslikke purjeid, oli juba vaatepilt, mille pärast tasus purjekat külastama tulla.
„Respekt madrustele,“ kõlas Johannese järgmine napisõnaline kommentaar. Ta oli vaprus ja mehisus ise, kui oli vaja platsil palli taga ajada. Kuid seal kõrgel toimetada tundus hirmus. Ilma igasuguste julgestusnöörideta seikluspargi viimane rada…
2. Esimene torm
Tallinnast Gotlandini läks sõit suurepäraselt. Meremehed olid tõesti heatujulised. Nad näitasid poistele rõõmuga, kuidas purjede heiskamine ja rehvimine käib. Raa, soot, ahter ja igasugused muud sõnad said endale tähenduse. Tube nimetati laevas kajutiteks ja voodeid koideks. Süüa tehti kambüüsis ja tekiks nimetati hoopis korruseid.
Poisid said teada, et ehkki eesmärk oli viia Kamtšatkale kaupa, oli laev määratud teaduslikuks reisiks. „Enesekaitseks on meil 24 kuuenaelast suurtükki. See on esimene laev, mis on Venemaal katuse all ehitatud,“ sõnas kapten imetlevalt.
„Mis see kuuenaelane on?“ ei häbenenud Oskar oma teadmatust. Naelapüstol tulistab naelu, aga vaevalt suurtükk naelu tulistab. Kas suurtükk on kuue naelaga laeva külge löödud?
„Suurtüki kuul kaalub kuus naela.“
„Kui suurt naela? Naelu on ju mitmesuguseid.“
„Oskar, sa mõtled neid naelu, mida haamriga lüüakse, eks,“ tõttas Karl selgitama. „Näiteks Inglise raha on ka nael. Aga kuul kaalub kuus naela, mitte ei maksa. Seega on tegemist
kaaluühikuga. Nagu kilo. A ma ei mäleta, kui suur nael on.“
Karl kehitas õlgu. „Kilost palju väiksem, seda ma tean.“
Suurtükkidele lisaks oli seal laevapere: neli leitnanti, seitse ohvitseri, kaheksa allohvitseri, kolm tüürimeest ja 115 madrust, vaimulik, arst, professor looduseuurija, astronoom, füüsik, geoloog. 145 isikut.
Aasta oli 1823. Tema Keiserlik Majesteet Aleksander Esimene isiklikult oli nimetanud Tallinnast pärit baltisakslase Otto von Kotzebue Predprijatije kapteniks ja laeva üle vaadanud. Kaptenil oli põhjust uhke olla.
Siis hakkas tuul kiiresti valjemaks minema, suured tumedad pilved katsid sõbraliku suvetaeva. Laeva tabas maruline läänetorm, jättes meeskonnale vaevalt mahti korralike abinõude rakendamiseks. Kõrged korrapäratud lained paiskasid purjekat hullupööra sinna ja tänna.
„Ma hakkasin juba muret tundma,“ tunnistas kapten ausalt. „Uuel, alles läbiproovimata laeval ühes meeskonnaga, kel pole veel täit harjumust omandatud, toob esimene torm ikka mõningaid ebameeldivusi, mis hiljem ära jäävad. Pole veel jõutud sisse elada. Seepärast ei suudeta ka kõikumise tugevust õigesti hinnata.“ Kapteni murelik ilme kiskus muigvele. „Lahtisi esemeid kajutites kinnitades magatakse mõnigi asi maha. Nõnda oli lugu ka meil. Iseäranis ühiskajutis, kus elas 20 inimest. Ükski tool, ükski laud, ükski asi ei tahtnud paigal püsida, tõugeldes täielikus korralageduses ettepoole ja minnes omaenda tobedat teed.“
Lained olid ebakorrapärased. Nii ei suutnud keegi ennustada, mis suunas laudade, toolide, jalanõude, raamatute ja muu isikliku kraami kuhi parasjagu
