NO LOGO kontakte, mis kujutavad endast käesoleva raamatu aluspõhja. Toimetajad Carol Goar, Haroon Siddiqui ja Mark Richardson, kellega ma “Staris” koos töötasin, abistasid mind tohutult puhkuste ajal ja soovisid mulle kõike head ka siis, kui ma lõpuks ajalehe juurest lahkusin, et jäägitult raamatule pühenduda. “No Logo” kirjutamine sai tõsisema alguse ajalehele “The Village Voice” mõeldud loost kultuuriummistuse kohta ja ma olen tänulik Miles Seligmanile selle toimetamisel avaldatud mõtete eest. Paul Tough, minu toimetaja ajakirjas “Saturday Night”, tuli mulle appi, kui ma ajahätta jäin, pakkudes välja mõtteid, mida uurida, ning andis raamatuga seotud tööülesandeid, sealhulgas komandeeringu Roots Lodge’i, mis lubas mul paremini mõista brändistamise utoopilisi taotlusi. Uurimistöös osutasid mulle väärtuslikku abi Idella Sturino, Stefan Philipa ja Maya Roy. Londonis oli mulle abiks Mark Johnston, Manilas Bern Jugunos ning Jakartas Jeff Ballinger. Taustauuringutele aitasid kaasa sajad inimesed ja organisatsioonid, kuid vaid vähesed külvasid mind üle statistika ja faktidega: Andrew Jackson, Janice Newson, Carly Stasko, Leah Rumack, Mark Hosler, Dan Mills, Bob Jeffcott, Lynda Yanz, Trim Bissell, Laird Brown ning teistest enam Gerard Greenfield. Mahlakaid pisiteateid saatsid tavalise või e-postiga Doug Saunders, Jesse Hirsh, Joey Slinger, Paul Webster ja veel lugematu hulk elektroonilisi heategijaid. Hindamatut abi osutasid ka Toronto teatmeraamatukogu, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, veebilehekülg Corporate Watch, Maquila solidaarsusvõrgustik, ajakirjad “The Baffler”, “SchNEWS”, “Adbusters” ning Tao Collective’i foorumid. Ma olen väga tänulik Leo Panitchile ja Mel Watkinsile, kes kutsusid mind konverentsidele esinema, mis aitas mul varakult oma mõtteid korrastada, ning kolleegidele ajakirja “This Magazine” toimetuses, kes mind heatahtlikult julgustasid. Käsikirja lugemisel pakkusid oma nõuandeid ja lisainfot mitmed sõbrad ja lähedased: Michele Landsberg, Stephen Lewis, Kyo Maclear, Cathie James, samuti Bonnie, Michael, Anne ja Seth Klein. Mark Kingwell oli heaks sõbraks ja vaimseks teejuhiks. Nii minu teose põhikava kui algse mustandi esimene ja kõige vaimustunum lugeja oli Sara Borins, kelle alati lennukate mõtete hulka kuulus ka see, et “No Logo” kujundus peaks vastama sisule. Kui ma endasse usku hakkasin kaotama, seisid alati mu kõrval Nancy Friedland, John Montesano, Anne Baines ja Rachel Giese. Minu kadunud vanaisa Philip Klein, kes oli töötanud multiplikaatorina Walt Disney juures, andis mulle juba varakult teada väärtusliku tarkusetera: sära taga tasub alati otsida higi ja mustust. Kuid suurim võlglane olen oma abikaasa Avi Lewise ees, kes tõi mulle aastaid hommikuti voodisse tassi kohvi ja paki väljalõikeid ajalehtede majandusrubriikidest. Avi on saatnud mind selles projektis kõikvõimalikul moel: olnud hilisõhtuni üleval, et raamatu jaoks paremaid ideid genereerida, saatnud mind arvukatel uurimisretkedel nii eeslinnade 8
NO_LOGO_pt1.indd 8
9/24/03, 12:20:41 PM