Unistamine oli Ira elus olnud alati pigem ajaviide, kui millegi reaalse poole püüdlemine, kuid kui see siiski juhtus, nimetas ta toimunut saatuseks. Saatus omakorda oli kinnituseks, et ta oli unistanud õigest asjast. Polnud kahtlustki, et kunagi kellegi poolt mere äärde rajatud talumajapidamine ja väike majake kuulus ettemääratult talle: oli vaja vaid oodata, kuni see eluase vabanes ning siis kohale ilmuda. Nii juhtuski, et uurija Teverist sai ühel päeval maa ja maja omanik, sest ta oli otsustanud paikseks jääda. Mis muud laadi unistusesse puutus, siis neid võttis Ira kui oma töö vilju ja ametialase karjääri redelil meeldis tal istuda just selle pulga peal, kuhu ta paikseks jäämise soovi täitudes välja oli jõudnud: kõrgemale ja kaugemale ronimine muutnuks ta elu sõltuvaks neist, kes neid otsuseid tegid, kuid oma elukorralduse üle tahtis tema siiski ise otsustada. Lääne regiooni politseijaoskonnas juhtivuurijana töötamine oli Ira meelest täpselt see tase, mis teda rahuldas ja ka isikliku elu poolega kokku sobis. Algul kardetud probleem, kuidas lävida vana sõbra Anti Saami kui uue bossiga, lahenes veel enne, kui tekkida jõudis, sest nad mõlemad olid loomult liiga tolerantsed selleks, et üldse taolist küsimust püstitada või olukorda tekitada. Teised jaoskonnas töötavad inimesed võtsid selles osas oma ülemuselt šnitti ja uustulnukal lasti lihtsalt niisama, ilma eriliste pingutusteta massi sulanduda.
— 5 —