1. peatükk
Oli pühapäev, 1992. aasta september, pisut enne kella seitset hommikul. Olin eelmisel õhtul väljas käinud ja viimase tunni Tollbugatal baariks ümber ehitatud apteegis veetnud, aga mitte kellegagi kaasa läinud. Sel ajal, sel aastal oli see tõtt-öelda ebaharilik, sest läksin alailma Oslo kesklinna, kus käisin baarides ja kohvikutes, mis polnud minu moodi, ja astusin ustest lärmakatesse suitsuvines kõrtsidesse, kus tundsin end korraga nii koduselt ja vaatasin tähelepanelikult ringi, mis polnud ka minu moodi, ja mõtlesin, kuhu ööseks heita. Kui ma mõni tund hiljem kohvikust, pubist või baarist lahkusin, olin harva üksi. Kui need kuud mööda said, olin viibinud rohkemates magamistubades, rohkemates majades, rohkemates linnajagudes, kui oleksin endasuguse mehe puhul võimalikuks pidanud. Aga see lõppes iseenesest, tahtsin olla nagu lõke, aga mu lõkkes oli nüüd tuhka rohkem kui tuld. Nii et kui telefon sel hommikul helises, olin oma voodis. Mul ei olnud mingit tahtmist kõnet vastu võtta, tundsin end rampväsinult. Jah, olin joonud, aga mitte palju, ja raudselt mitte pärast ühtteist, ja tulnud kesklinnast Tåseni bussiga, läinud maha ristmikul, kus nüüd on ringtee, möödunud Sagene kirikust ja kõndinud uduvihmas Bjølseni poole. Kui ma korterisse astusin, tundsin end päris hästi ja oleksin nüüd pidanud olema promillita.
9