põtkides ja nuttes
Mul polnud õigust venna matusele minna. Aga läksin ikka. Seljas oli mul valge polüestersärk, mille krae ajas hullult sügelema, ja kaelas must haagiga lips. Kirikus kajas iga kord vastu, kui keegi köhatas. Ja pärast olid vahukoore ja moosiga kuklid. Ja see on kõik, mis mul sealt meeles on. Aga nüüd pean veidi aeglasemalt võtma. Närvi minnes kipun ülearu ruttama. Rääkides ka, mis on päris imelik, kui järele mõelda, sest kiiresti vatravad vaid sellised pisikesed närvilised mehikesed. Mina olen umbes kuus jalga pikk ja võin veelgi kasvada. Olen üheksateist, nii et võib-olla ei kasva ka. Küll aga laiusesse. Olen palju paksem, kui tohiksin olla. Selle võib ravimite kaela ajada – harilikud kõrvalmõjud. Nojah, igatahes räägin ma liiga kiiresti. Torman neist sõnadest kiiresti läbi, mis mulle ebamugavust valmistavad, ja just seda ma praegu teen. Pean aeglasemalt võtma, sest tahan seletada, kuidas mu maailm käiku aeglustas. Mul on vaja rääkida ka sellest, kuidas elul on kuju ja suurus ja kuidas saab nii teha, et see mahuks mingi väikese asja sisse – nagu näiteks maja sisse. Aga kõige esimese asjana tahan öelda, et kõik muutus nii vaikseks.
24