1
M
agamistuba oli pime, seda valgustas üksnes kardinaserva vahelt tee tuppa leidnud särav kiireke, mis tuli keldriseinal olevast lambist. Heleni silm seletas raskustega kella, mis näitas veerand üheksa. Naine teadis, et peaks Matthew’ üles äratama, kuid mõistis sedagi, et mees oleks sandis tujus, kuna ta oli unustanud kella helisema panna. Ja mida pikemalt ta seda edasi lükkab, seda sandimaks läheb mehe tuju. Niisiis polnud tal valikut. Ta suskas meest sõrmega õrnalt korra ribidesse ja kui too ei reageerinud, siis teisegi, mispeale too ärritatult külge keeras ja voodi kõrvalt madalalt laualt käekella napsas. „Kurat, ma jään hiljaks.” Helen jälgis uniselt, kuidas mees teki alt välja vupsas, söehalle juukseid silus ning duši all käimisele aega kulutamata riideid selga tõmbama asus: tume maitsekas rätsepatööna valminud ülikond, hea lõikega särk ja pehmest mustast vasikanahast kingad. Mees kummardus naist hüvastijätuks põgusalt suudlema ja tõmbas seejärel magamistoa ukse enda järel kinni. Naine vajus patjadele, millest õhkus veel tema enda poolt mehele nende suhte aastapäevaks kingitud Armani Black Code’i hõngu, ja jäi laes olevat pragu vahtima. See oli raudselt suuremaks muutunud, ja ta küsis endalt, kas peaks ehk ülevalt naabritega asjast rääkima. Mitte et ta neid tundnud oleks. Ta oli neid kahe korteris elatud aasta jooksul näinud vaid kolm või neli korda. Kolmekümnendates paarike: mees soonilisevõitu ja kaame, nagu ei käiks ta kunagi väljas; naine kandis fliisjakke ja tal oli ilmetu, tukaga soeng. Aga nende seksuaalelu oli ootamatult tormiline, nagu Helen viis ööd nädalas ja mõnikord ka pärastlõunati kuulis. Kõik toimus väga häälekalt ja teatraalselt. Rohkelt hüüdeid „oh, kallis” ja „jaa, jaa” koos voodipäitsi kolksumisega. Ühel korral olid Matthew