Page 1


Sissejuhatus

Elus pole midagi, mida oleks vaja karta. On vaid see, mida tuleb mõista. Nüüd on aeg mõista rohkem, et oleks vähem, mida karta. MARIE CURIE

Kui avaldasin 1997. aasta suvel raamatu „Culture of Fear“ („Hirmukultuur“), oli see väljend peaaegu tundmatu. Kaks kümnendit hiljem arutatakse hirmukultuuri üle kõikjal: poliitkampaaniates, islamiterrorismi arutlustes, isegi linnugripist rääkides. Lääne ühiskondi haarava hirmukultuuri põhjustes ja tagajärgedes on endiselt palju segadust tekitavat. Püüan siin raamatus sellesse segadusse selgust tuua. Sean praeguse kinnismõtte hirmu vastu ajaloolisse konteksti ja uurin, kuidas praegune kartmisviis mineviku omast erineb. Analüüsin, kuidas lääne hirmukultuur põhineb fatalistlikul maailmavaatel inimkonnale ja kuidas see fatalismi süvendab. Samuti püüan näidata võimalikke viise, kuidas tulevik oleks vähem kartlik. 7


KUIDAS HIRM TOIMIB

Hirmu idioom

8

Väljend „hirmukultuur“ oli 1990. aastatel küll suhteliselt uus mõiste, aga see andis võimaluse väljendada juba olemasolevat ja valdavat ängistuse ning ebakindluse tunnet. Isegi kriitikud, kes ei pooldanud „Hirmukultuuris“ esitatud väiteid, mõistsid, et hirm ja kultuur olid tihedalt põimunud ning et sel arengul oli ühiskonnale märkimisväärne mõju. Tollased hirmutavad ja eksitavad reaktsioonid mitmesugustele muredele  – aidsiepideemiale, laste kadumisele, satanistlikule rituaalsele ärakasutamisele, keskkonnareostusele, kuritegevusele – osutasid, et ühiskonnas süvenes hirmuõhutamine ning paanika külvamine. Aga paljugi oli alles ees. Järgnenud aastatel keskendus ühiskonna tähelepanu tõsistele hävituslikele ohtudele, nagu üleilmsele terrorismile ja globaalsele soojenemisele, gripipandeemiatele ning massihävitusrelvadele. Mure kõrval suurte ohtude pärast kardeti samal ajal veelgi rohkem labasemaid ja tavalisemaid igapäevaelu ohtusid. Toitumise, eluviisi, laste kasvatamise ja kümnete teiste tavaelutahkude puhul vaadatakse nüüdseks, millist ohtu võivad need inimesele kujutada. Hirmu ennast on politiseeritud nii palju, et harva arutletakse, kas karta tuleks  – selle asemel hoopis arutatakse, keda või mida karta tuleb. 20.  sajandi lõpu keelekasutusega võrreldes kipub nüüdiskeel palju rohkem hirmuperspektiivi sisaldama. Puhuti näib, nagu oleks hirmunarratiiv omandanud omaenda seesmise jõu. 18.  sajandist alates leidub arvukalt viiteid ängistuse ajastule.1 Ent viimastel kümnenditel on viited sellele seisundile levinud juba niivõrd, et neid kasutatakse igapäevakeeles. „Hirmupoliitika“, „kuriteohirm“, „hirmutegur“ ja „tulevikuhirm“  – selliste lööksõnade esilekerkimine näitab, et hirm ise on muutunud avalikus suhtluses eriliselt oluliseks kõneaineks. Ühendkuningriigis 2016. aastal toimunud Euroopa Liidust lahkumise rahvahääletuse ajal esile kerkinud väljend „hirmuprojekt“ osutas sellele, et hirmunarratiivi oli hakatud pidama


S I S S E J U H AT U S

tervemõistuslikuks. Et Donald Trump ja tema rivaal Hillary Clinton võtsid mõni kuu hiljem Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel kasutusele sama käsitluse, kinnitas, et hirmust on tõepoolest saanud projekt. „Kui praegune valimiste tsükkel on peegel, siis peegeldab see hirmust lämbuvat ühiskonda,“ oli ühe valimisi käsitleva artikli hinnang ajakirjas Rolling Stone.2 Loomulikult ei saa küsimusele, kas ühiskond tõepoolest hirmust lämbub, vastata ainult igapäevakeelele viitamisega. Sellegipoolest on keel inimeste suhtumise oluline kajastus ja samuti peegeldab see ajastu vaimu. Veelgi enam, keel toimib tähtsa vahendina, mille abil inimesed hädaohtlikku seisukorda väljendavad. Väljendi „hirmupoliitika“ ja „hirmukultuur“ üha sagenev kasutamine osutab, et märkimisväärne osa mõtteid väljendavast avalikkusest on hakanud muretsema hirmu mõju pärast oma elule. Et mõista tähendust, mille ühiskond väljendile „hirmukultuur“ on andnud, uurisin uudisteallikate andmebaasi Nexis, eesmärgiga selgitada välja, kuidas on väljendi käsitlus muutunud ja kuidas on termin praeguse tähenduse saanud. Leidsin, et sõna „hirmukultuur“ kasutati esimest korda ajalehes The New York Times 17. märtsil 1985 avaldatud artiklis.3 Artiklis räägiti ärijuhist, kes kehtestas organisatsioonis distsipliini ja nõudis plaanist kinnipidamist, et lahti saada eelmiste juhtide hirmu- ja meeleheitekultuurist. Sõna varajasest kasutusviisist võib aimata, miks kalduti seda edaspidi seostama ebamäärase ängistuse ja hirmuõhkkonnaga. 1980.  aastatel kasutati seda sõna aga üsna vähe: Nexises leidus selle kohta kõigest kaheksa viidet. Seda kasutati üksnes kindlatele kogemustele (nagu asutusekultuur) viidates, see pigem ei osutanud ühiskonnas valitsevale ulatuslikumale olukorrale. Alles 1990.  aastatel muutus termin „hirmukultuur“ aegamisi selgesti eristatavaks, iseseisvaks idioomiks, mis ei seostunud ühegi asutuse ega kogemusega. 1990. aasta mais kirjeldas üks austraalia ajakirjanik, kuidas jõletuid kuritegusid kajastav

9


KUIDAS HIRM TOIMIB

10

ajalehelugude sari on sigitanud hirmukultuuri.4 Termini „hirmukultuur“ selline kasutamine aitas kinnistuda igasugust eriomast kogemust ületaval tundlikkusel, terminikasutus osutas olulisele muutushetkele selle mõiste arengus. Sestpeale kasutati seda terminit üha sagedamini kogu ühiskonda mõjutavate kultuuritavade ja -mustritega seoses. 1990. aastatel suurenes viidete arv terminile „hirmukultuur“ kaheksalt 533-ni. Kümnendi keskpaigaks oli termin juba piisavalt tuntud, et kasutada seda pealkirjas. Esimest korda tehti seda 1996.  aasta jaanuaris.5 Suurel määral soodustas termini kasutamise levikut kahe kirjutise ilmumine. Minu 1997. aastal avaldatud teos „Hirmukultuur“ ja Ameerika sotsioloogi Barry Glassneri sama pealkirjaga tekst 1999.  aastast panid paljusid arvustajaid terminit kasutusse võtma ning kirjutistes kasutama. Sageli räägiti kultuurist ja hirmust kui omavahel põimunud mõistetest. Seda, et termini „hirmukultuur“ kasutus oli ulatuslikult levinud, võis näha 21. sajandi esimesel kümnendil. Ainuüksi 2005.  aastal viidati sellele Nexises 576  korda. Kümme aastat hiljem, 2015.  aastal oli viidete arv kasvanud 1647-ni ja 2016. aastal 2222-ni. Isegi kui võtta arvesse tõenäosust, et Nexis suurendas aja jooksul andmebaasis olevate allikate hulka, viitab hirmukultuuri pidev kasutuse levik, et see idioom leidis avalikkuse kujutlusvõimes vastukaja ja vastas kogemusele, mida väljendas. Termini kasutamine ei piirdu meediaväljaannetega, see on üks võrdlemisi vähestest kõnekeelde jõudnud sotsioloogilistest mõistetest. Hirmukultuurile viitamist võib tihti kuulda igapäevakõnelustes pingest, ängistusest ja murest, millega inimene mitmesugustes harjumuspärastes oludes kokku puutub. Näiteks kasutatakse seda alatasa hukkamõistu retoorilise relvana, et taunida mõne isiku käitumist või asutuse tegevust. Seda kasutati ka kriitikas Ühendkuningriigi valitsuse haridusstandardite büroo Ofsted pihta, mida peeti vastutavaks koolides leviva hirmukultuuri eest.6 Hirmukultuuri termini ulatuslik argikeelne kasutus angloameerika ühiskondades osutab, et see kõnetab


S I S S E J U H AT U S

tunnetust, mis ületab riigipiire. Nagu Ameerika konservatiivne arvamuseavaldaja Ben Shapiro 2013. aasta menuki „Bullies: How the Left’s Culture of Fear Silences Americans“ („Kiusajad. Kuidas vasakpoolsete hirmukultuur ameeriklasi vaikima sunnib“) pealkiri viitab, on hirmukultuuri hakatud tihti kasutama kui hukkamõistu tähistavat terminit.7 Igapäevakõnes on terminil „hirmukultuur“ hajusaid tähendusvarjundeid, mis võivad hõlmata mitmesuguseid tundmusi alates soovimatute märkuste ja pinge tõttu tekkivast rahutusest ning ebamugavusest kuni ebakindluse, jõuetuse ja hirmutamise terava tajumiseni  – aga see võib hõlmata ka tunnet, et ollakse kuritegevusest ja terrorismist ohustatud. Termin „hirmukultuur“ toimib pigem retoorilise idioomi, mitte täpse mõistena. Selle tähendus on tihti küllaltki segane. Terminiga kirjeldatakse inimeste emotsionaalseid reaktsioone mitmesugustele nähtustele ja hirme nende nähtuste ees. Uurimused näitavad, et retooriline idioom võib saada mõjukaks ja levida laialt, kui see suudab ära kasutada kobarkujutlusi, mis on avalikkuse kujutlusvõime oluline osa.8 Kujutiste, millel on näiteks valge kaitseriietuse ja gaasimaskiga mehed, või siis kadunud lapse fotode kaubanduskeskuste teadetetahvlitel vohamine annab maad kujutlusvõimele ning seejärel hirmu väljendamisele. Hirmukultuuri propaganda ja tegelikkuse teevad jõuliselt võimalikuks nüüdisühiskonna moraalne ebalus ning jõuetustunne. Selle termini sage ja liigne kasutamine osutab, et üha tihemini kasutatakse seda elu tõlgendamise metafoorina. Vahepeal näib, nagu oleks hirmust saanud iseenda pilge. Ükskõikne suhtumine, millega inimesed ühe või teise teo või kogemuse hirmu väljendavad, osutab, et sellest on saanud ka retooriline võte, millega mingile asjaolule või väitele tähelepanu juhitakse. Viimastel kümnenditel on esile kerkinud võiduhirmutamine: hulgad jagelevad üksteisega selle üle, mida tuleks ja mida ei tuleks karta. Ehk kui ühed asjatundjad soovitavad hoida

11


KUIDAS HIRM TOIMIB

12

lapsi päikesekiirguse eest, sest see võib põhjustada nahavähki, siis teised hoiatavad, et kui lapsed päikest ei näe, ohustab neid D-vitamiini vaegus. Võiduhirmutamine ilmneb ka väitluses, kas lapse vaktsineerimine on ohtlikum kui lasta loodusel omasoodu kulgeda. Sageli süüdistavad inimesed üksteist hirmuõhutamises, hirmuga mõjutamises või selles, et nad lasevad endaga hirmule rõhudes manipuleerida. Mõni hirmukultuuri kriitik on lasknud ennastki oma laituse sihtmärkidest mõjutada või vähemalt segadusse ajada. Glassneri väitel õhutatakse praegu hirmu rohkem kui kunagi varem.9 Võib-olla on tal õigus. Aga kõikjal oleva hirmu kriitikud võivad olla tahtmatult omaks võtnud needsamad väärtused, mida laidavad. Psühhoanalüüsi teooria järgi toimub selline omaksvõtmine siis, kui isik kohandub teiste väärtuste ja suhtumistega või võtab need omaks. See on protsess, mille käigus omandavad inimesed väliseid väärtusi alateadlikult – mõnikord ka selliseid väärtusi, mida nad avalikult hukka mõistavad. Sellisel juhul viib hirmukultuuriga seostuvate väärtuste omaksvõtt selleni, et ebateadlikult õhutatakse hirmu hirmuõhutamise enda ees. Tihti ja mõistetavalt kaldutakse hirmukultuuri puudutavates märkustes sellele mõjukale nähtusele liialdatult reageerima ning edasi andma muljet, et praegu ühiskonnas valitsev suur hirm on enneolematu. Ajakirjas Time ilmunud artikkel „Why Americans Are More Afraid Than They Used to Be“ („Miks ameeriklased kardavad rohkem kui varem“) näitlikustab seda, et kiputakse arvama, nagu valitseks ühiskonnas suurem hirm kui kunagi varem.10 Empiirilised tõendid toetavad selliseid arvamusi aga vähe. Neid arvamusi tuleks tõlgendada tõendusena selle kohta, et hirmust teadlikolek on sageli levinum kui hirmu tegelik kogemine. Kuna paanikat tekitavale hirmu eest hoiatamisele pühendatakse nii palju energiat, pole üllatav, et paljud järeldavad, nagu oleks selle emotsiooni jõud enneolematult suur.


Et mitte mattuda uusimate hirmujuttude alla, peab pealispinnast sügavamale tungima ja uurima hirmu sisemist dünaamikat. Et mõista, kuidas hirm 21. sajandil toimib, selgitan järgmistes peatükkides, mida lääne kultuurides märgata on.

Hirmukultuuri üle väideldes ei küsita tihti üldse seda, mida on hirmu tundmises kultuurset. Seetõttu aetakse selle toime ja mõju suhe segamini hirmu tegeliku kogemise narratiiviga. Hirmunarratiiv püüab pakkuda tähendussüsteemi – tausta, konteksti ja eelduste hulka, mis juhendaks inimesi ohtudest arusaamisel ja neile reageerimisel. See, kuidas inimene kardab, sõltub samuti mitmesugustest kindlatest teguritest, näiteks tema kultuuri-, poliitika- ja religioonihoiakutest ning usulisest kuuluvusest, sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast, soost ning vanusest. Ehkki hirmu tundmine on isiklik ning see sõltub isiklikest kogemustest ja mõjutustest, mõjutab seda kaudselt ka valitsev tähendussüsteem. Nagu juudi päritolu saksa sotsioloog Norbert Elias (1897–1990) selgitas, ei olene üksikisikus vinduvate või lõkkele löönud hirmude või ängistuste tugevus, laad ega struktuur kunagi ainult inimese enda loomusest, vaid lõpuks määrab need ikkagi alati kindlaks ajalugu ja inimese tegelikud suhted teiste inimestega.11 Teisisõnu annavad kogukonna väärtused, suhtumine ja ootused kultuurikonteksti isiklike hirmude väljendamiseks. 1997.  aasta uurimuses „Culture of Fear: Risk Taking and the Morality of Low Expecation“ („Hirmukultuur. Riskimine ja väheste ootuste eetika“) ei pühendunud ma inimeste isiklike hirmude uurimisele; pigem analüüsisin narratiivi, mis soodustas kartliku ühiskonna tekkimist. Minu järgmine kirjutis, essee „The Only Thing We Have to Fear is the „Culture of Fear“ Itself “ („Ainus, mida tuleks karta, on hirmukultuur ise“), rõhutas selle narratiivi osatähtsust inimeste

S I S S E J U H AT U S

Hirmukultuuri tees

13


KUIDAS HIRM TOIMIB

14

suhtumises ja käitumises ning mõju nendele.12 Essees osutasin eksistentsiaalse ebakindluse ja riski vältimise süvenemisele ning laienemisele. Väitsin, et hirmunarratiivi levikule aitas kaasa kahju tähenduse radikaalne ümbermääratlemine ja ülespuhutus, mitte inimkonda ähvardava ohu suurenemine. Samuti toonitasin essees ühiskonna moraalse maailmavaate ühe üliolulise arengu tähtsust – ohutuse muutumist põhiväärtuseks (millest tuleb põhjalikumalt juttu kuuendas  peatükis). Selle arenguga samal ajal vähenes isiksus olemise tähtsus märgatavalt. Alates 1970.  aastate lõpust on muutunud tavaks kultuuri pessimistlik hoiak inimeste võime suhtes raskustega toime tulla. Argikeeles kajastub see muutus selles, et alatasa kasutatakse inimeste kirjeldamisel sõnu nagu „haavatav“ ja „ohus“. Inimeste emotsionaalsele haprusele ja jõuetusele osutamise tagajärjel paisub pidevalt kogemuste hulk, mis on liigitatud ohtlikuks. Kahju ja selle mõju määratlus on samuti laienenud  – see hõlmab kogemusi, mida varem peeti tavapäraseks ning normaalseks. Kraanivee joomist ja suure juustuburgeri söömist peetakse nüüd tervist kahjustavaks. Tegelikult seostatakse põhimõtteliselt kõike söödavat vähiga! Kokaraamatust huupi võetud 50 tavalise toiduaine uurimisel selgus, et nendest 40  kohta on kirjutatud artikkel, et need suurendavad vähiriski.13 Nagu minu raamatu „Hirmukultuur. Riskimine ja väheste ootuste eetika“ pealkiri osutab, on käsitluse keskmes moraal. Väidan, et kuna moraalinormid on hägustunud, suudab lääne kultuur inimkonda üha vähem positiivselt kujundada, samuti väheneb üksikisiku suutlikkus ohtude ja ebakindlusega hakkama saada. Sagedasi üleskutseid ohu ärahoidmiseks võib tõlgendada kui usu kaotamist inimkonda. Umbusalduse ja inimesepõlguse meeleseisund mõjutab edaspidigi inimeste tegutsemisviise ja avalikke arutelusid. Alates „Hirmukultuuri“ avaldamisest on veelgi süvenenud nähtus, mida nimetan väheste ootuste moraaliks. Selline areng ilmneb eriti teravalt ülikoolides, kus tihti isegi ei eeldata, et tudengid peaksid suutma krii-


tika, solvangute ja pingega toime tulla. Nõudlus turvaalade* järele näitab, et tudengeid tahetakse negatiivse eest kaitsta. See, et kõrgharidusasutused ootavad tudengitelt vähe toimetulekuoskuseid, jõuab teistessegi igapäevaelu aspektidesse. Väitega, et hirmukultuur süveneb, tahtsin toonitada, et üha rohkemad inimkogemused tekitavad institutsionaalsel tasandil üha enam paanikat. Osutasin suurenenud vastuvõtlikkusele, millega kalduti tõlgendama ühiskonda ähvardavaid ohte olemuslikuna ning mille tõttu kasutati katastroofile osutavat keelt, et kirjeldada strateegilisi ja tehnikast tingitud riske, nagu aastatuhandevahetuse arvutiviga** või linnugripp. Väitsin, et selline areng loob eelduse karta kõige hullemat, liialdada ja sattuda paanikasse. Kas hirmukultuuri süvenemine alates 1990. aastatest viitab  – nagu mõni on arvanud  – sellele, et ühiskond on tervikuna muutunud kartlikumaks kui kunagi varem? Sellele küsimusele on võimatu üheselt või kindlalt vastata. Arvukate uuringutega on püütud mõõta inimestes teatud aja jooksul esinevaid hirme.14 Ei ole aga kaugeltki selge, kuivõrd saab teha teaduslikult põhjapanevaid järeldusi arvamuste põhjal, mis on välja öeldud hetkeemotsiooni ajel. Kvantitatiivsel analüüsil põhinev meetod ei ole tõhus uurimaks, mida inimene mõtleb, kui ta ütleb näiteks, et kardab tulevikku.

Turvaalad (ingl safe place) pakuvad end sotsiaalselt tõrjutuna tundvatele õpilastele ülikoolides võimaluse omavahel arutada õrnu teemasid keskkonnas, kus vägivald, ahistamine ja vaenuõhutamine pole lubatud. Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide ülikoolides loodud turvaalasid on samas süüdistatud sõnavabaduse ja eri poliitiliste vaadete lämmatamises. Pikemalt tuleb turvaaladest juttu kuuendas peatükis. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused. Aastatuhandevahetuse arvutivea (tuntud ka kui Y2K) paanika sai alguse Ameerika Ühendriikides, kus usuti, et arvutisüsteemid ei ela üle 2000. aasta saabumist, millega pidi kaasnema arvutisüsteemidele tuginevate teenuste (elektri, kanalisatsiooni, kütte, telekommunikatsiooni, transpordi jne) katkemine. Vt ka lk 38–39.

**

S I S S E J U H AT U S

*

15


KUIDAS HIRM TOIMIB

16

On võimatu mõõta, kuidas on hirmu suurus ajaloos erinenud. Seda, kuidas hirmu tuntakse ja kuidas sellest räägitakse, mõjutavad eri tegurid ning see oleneb ajaloolisest ja kultuurilisest olukorrast. Hirmu kui emotsiooni vahendatakse moraalinormide, sotsiaalsete hoiakute ja ootustega. Mõningates olukordades võib hirmu tundmine näidata tarkust ja vastutustundlikkust. Teistel juhtudel aga taunitakse seda kui argpükslikku või ebamõistlikku käitumisviisi. Sellised olulised erinevused kultuurilistes hoiakutes muudavad keeruliseks – kui mitte võimatuks  – selle, et hirmu võiks taandada tavaliseks mõõdetavaks omaduseks. Kui uurida ajalugu, võib hirmu tundmise kohta kindlalt väita üksnes seda, et hirmu väljendamine võib suurel määral erineda. Kuigi ei ole võimalik aimata, kas praegu kardetakse rohkem kui varem, on tõenäoline, et lääne ühiskondades kulutatakse hirmust rääkimisele enneolematult palju emotsionaalseid ja retoorilisi ressursse. See mõte esineb ka Ameerika ajaloolasel Peter Stearnsil, kes on kirjutanud olulisi uurimusi Ameerika hirmuajaloo kohta. Stearns väidab, et oluline erinevus 19. ja 21.  sajandi vahel on, et ameeriklased tohivad hirme praegu avameelsemalt väljendada või neid lausa julgustatakse seda tegema. Ta täheldas, et praegu on hirmunud ameeriklasi kas varasemast rohkem, neid on lihtsalt rohkem kuulda või saavad nad rohkem kõlapinda ja avalikku heakskiitu.15 Igaüks, kes jälgib päevaseid telesaateid või tõsielusarju, võib kinnitada, et saatekülalisi õhutatakse pidevalt omi hirme tunnistama ja kannatuste jagamise eest tunnustatakse neid vaimselt. Stearns juhib tänuväärselt tähelepanu muutuvale kontekstile, milles hirm avaldub. Ta märgib, et hirmu tundmise avalik kontekst on muutunud ja selle tagajärjel on muutunud vastuvõetavamaks hirmudest rääkimine ning seega (teatud piirini) nende tunnistamine iseendale.16 Väite näitlikustamiseks juhib ta tähelepanu sellele, kuidas Ameerika sõjaväelased, kes valmistusid võitluseks teises lahesõjas, tunnistasid ajakirjanikele meelsasti avalikult, et nad tunnevad hirmu.17 Relvajõudude


valmisolek hirmu tunnistada näitab, et hirmust rääkimine on järjest rohkem vastuvõetav ka sellise elukutse esindajate seas, kes varem kartmatusega kiitlesid. Ameerika piloot, kapten Scott O’Grady, kes tulistati alla 1995. aasta Bosnia sõjas, on sellise suundumuse ehtne näide. O’Gradyl õnnestus turvaliselt maanduda ja vaenlaseid, Serbia vägesid vältida. „Kas ma saaksin palun taskurätiku?“ küsis mees tema pääsemise auks peetud pressikonverentsil. „Kõik ütlevad, et ma olen kangelane, aga ma olin kõigest hirmunud väike jänkuke, kes püüdis ellu jääda.“18 Ilmselt ei olnud teises maailmasõjas alla tulistatud piloodid vähem hirmunud kui O’Grady. Ent sel ajal ei julgustanud ühiskond sõdureid hirme ja ängistust avalikult välja näitama. See ei tähenda tingimata, et nende hirmukogemus oli samasugune nagu O’Gradyl. Raskusi tajutakse tähendussüsteemi kaudu, milles tõenäoliselt esinevad erisugused ideed selle kohta, kuidas tulla toime kannatuse, valu, riskide ja ohtudega. Hirmujuttude levik soodustab kartmise normaliseerumist, isegi labaseks muutumist. Aga ei ole kaugeltki selge, kas suundumus, et hirmu aina rohkem väljendatakse, näitab, et ühiskond on varasemaga võrreldes kartlikum. Loodetavasti on minu tänapäevase hirmukultuuri eri tahkude uurimuse kaudu see teema raamatu lõpuks selgemaks saanud.

Viimasel ajal olen maailma eri paikades pidanud hirmukultuuri teemal ligi 80 loengut. Ükskõik kas minu ees on Singapuri, Austraalia, Ühendriikide, Hollandi või Ühendkuningriigi inimesed, vältimatult jõutakse alati küsimuseni „Kui oluline roll on meedial meie hirmutamises?“. See pole üllatav, sest suurema osa hirmukultuuri kirjelduste puhul on meedial keskne paanikatekitaja roll. Väidet, et meedia on praeguses hirmuõhkkonnas süüdi, korratakse nii sageli, et sellest on saanud iseenesestmõistetav tõde.

S I S S E J U H AT U S

Meedia ja kultuur

17


KUIDAS HIRM TOIMIB

18

Avalikkuse hirmuilminguid esitletakse tihti kui manipuleerivate meediamogulite kunstlikku toodangut. Ameerika ajakirjanik Tim Dickinson kasutab väljendit „Fox Newsi hirmuvabrik“, et näitlikustada, kuidas meediatööstus on pühendunud hirmutamislugude tootmisele.19 Arvustajad lähevad vahel lausa nii kaugele, et süüdistavad meediat selles, nagu nad muudaksid vaatajad kartlikuks, isegi ajupestuks. Ameerika režissöör Jen Senko tegi filmi oma isast, kelle konservatiivne meedia oli Senko arvates kartma õpetanud. „Kõik sellised tunded, eriti hirm, ajavad inimesed pidevasse häireolekusse,“ väitis Senko ja lisas, et see on „nagu epideemia, mis nakatab miljoneid inimesi kogu riigis“.20 Eeldus, et meedia ja eriti sotsiaalmeedia on hirmukultuuri tekkes põhimõtteliselt justkui ainusüüdlased, mõjutab sageli ka teaduslikumaid mõtteavaldusi. Pittsburghi ülikooli sotsioloog Margee Kerr on väitnud, et meedia ja uudiste vahetu kättesaadavus on põhjustanud olukorra, et praegu kardetakse rohkem kui 200 aastat tagasi. Kerr märkis, et pidev kokkupuude uudistega paneb inimesi neid tajuma emotsionaalselt laetumalt, ja ta lisas: „Kohe, kui mõni õnnetus juhtub, saadakse selle kohta telefonis teavitusi. Nii tekib võlts tunne, nagu oldaks sellega kuidagi seotud  – seda 150  aastat tagasi ei olnud.“21 Paradoksaalsel kombel olid arvustajad 150  aastat tagasi sama kindlad kui Kerr praegu, et meedia külvab suurt paanikat lugejates, kes tarbivad laialt levinud ajalehti, odavaid kriminaaljutustusi ja armastusromaane. 19.  sajandil levinud paanilised kirjeldused meedia hävitavast jõust olid tihti praeguse hirmukultuuri varajane algus. Näiteks 1874.  aastal ilmus Londoni kirjandusajakirjas Temple Bar anonüümse autori kirjutis „The Vice of Reading“ („Lugemise pahe“), milles lugemist seostati kohutavate tagajärgedega. Romaanide lugemist peeti moraali allakäigu põhjuseks. Anonüümne autor väitis, et kompulsiivne lugeja sarnaneb alkohoolikuga:

Profile for Rahva Raamat

kuidas hirm toimib  

kuidas hirm toimib