EESTI LOODUS
21 Eesti looduse eriilmelisus
23 Sood ja rabad
25 Saared ja rannad
27 Metsad ja laaned
29 Jõed ja luhad
31 Inimkooslusega maastikud 33
KOMPOSITSIOON
35 Kompositsioon
37 Kompositsiooni ajalugu
39 Kuldlõige ja kolmandike reegel
41 Plaanilisus maastikul
43 Optiline tasakaal
45 Negatiivne ruum
47 Sümmeetria ja mustrid
49 Jooned, kurvid ja kujundid
51 Kompositsioonipsühholoogia ning gestalt
53 Gestaldi põhimõtted
55
FOTOVARUSTUS JA TEHNIKA
– fookuskaugus
– valgusjõud ja sügavusteravus
Kolmainsus – ava, säriaeg ja iso
Öö II – väga pikk säriaeg
Öö III – digitaalne müra ja valgusmaaling
Valge tasakaal, white balance
MAAILMA LOODUS
115
VALGUSEST JA VÄRVUSEST
117 Valgus looduses
119 Kuldne tund ja kohutav keskpäev
121 Värvidest
123 Värvide kombineerimine
125 Must ja valge
127 Ansel adamsi tsoonide süsteem
129 LOOMAD, LINNUD JA MUUD ELUKAD
131 Eesti metsik loodus
133 Suurkiskjad
135 Teised suured imetajad
137 Varitsus, peibutamine ja hiilimine
139 Loomaportree või loom(ad) oma keskkonnas
141 Rajakaamera
143 Lindude maailm
145 Lindude mitmekesisus
147 Kahepaiksed ja roomajad
149 Muud elukad
151 Linnaloodus
153 Teravustamisest ja valguse mõõtmisest
155 LILLED JA SEENED
157 Lilled ja seened
159 Käpalised ehk orhideed
161 Seened
163 Valgustamise abivahendid
Droonifotograafiast tehniliselt
Droonifotograafiast loominguliselt
173
TÖÖ ARVUTIS
Digitaalne töövoog
Piltide valimine
Raw-faili konvertimine
Pilditöötlus
Piltide jagamine maailmaga
Varustuse meelespea
Autorist
TEEME LOODUSEGA TUTVUST
▪ Pruunkaru Alutagusel
MIS ON LOODUSFOTO
Loodusfotole võib anda mitu definitsiooni ja kui arvestada, et ka inimene on osa loodusest, siis saaks pidada kõike ühel või teisel moel loodusfotoks. Ometigi ei paku selline lai definitsioon meie küsimusele vastust. Pärast pikemat uurimist selgub, et ühest definitsiooni ei olegi olemas. Kuna aga maailmas on enamasti vaja asju siiski määratleda, siis tihti defineeritakse loodusfotot hoopis eituse kaudu, loetledes üles punktid, mis ei käi loodusfoto juurde, näiteks: „Fotograafil on keelatud olukorda sekkuda või seda muuta.” (International Nature Photographic Society). Pärast kümnete definitsioonide lugemist jäi minu jaoks pinnale kaks kõige olulisemat komponenti: looduslikkus ja fotograafi ausus. Pakungi siin seega välja oma sõnastuse, et meil oleks ühine tunnetus, millest me selles raamatus lähtume.
Loodusfoto on kaamera ja objektiivi abil jäädvustatud ülesvõte maastikust, taimedest ja/või loomadest nende loomulikus olekus, ilma et inimene selles midagi muudaks.
Kindlasti ei ole seegi definitsioon ammendav. Eestis on alles veel vaid mõni üksik lapp põlismetsa, kus inimene pole elustikku suurel määral sekkunud – enamik meie metsadest-maastikest on ühel või teisel moel sellise sekkumisega kokku puutunud. Rääkimata loomadest, kes peavad oma igapäevases käitumises inimtegevusega arvestama. Usun siiski, et pääsesime selle definitsiooniga ühisele arusaamale hulga lähemale.
Rõhutan veel eraldi fotograafi eetikat, mille sisu on see, et fotograaf peaks teadvustama pildi tegemisel oma osa ja jälge looduses. Samuti ei tohiks ta töödelda lõpptulemust nii, et see muutub ebaloomulikuks, ning foto juures tuleks alati mainida olulised detailid, mis on selle saamist mõjutanud.
Q Kitsepaar
Mulle meeldib mõelda, et sokuhärra tõi oma südamedaami sügisel veel viimase ristikuga maiustama. Loodusfoto on alati lugu ja mida enam see lugu võimaldab vaatajal suhestuda, seda parem.
LOODUSE TUNDMAÕPPIMISEST
Looduse tundmaõppimine on heade piltide suurim saladus. Fotograafiateadmised on olulised, aga need üksi ei aita, kui sa ei tea, kus üks või teine liik kasvab või elutseb. Kindlasti tasub märkmeid teha ja kanda kaardile tähised, kus on käidud ja kuhu tulevikus tagasi minna. Eriti kasulik on mõnda ala süstemaatiliselt avastada –olen just nõnda leidnud salapäraseid paiku, mida pole ühelgi kaardil ja kuhu pole rada sisse tallatud.
Loodus muutub pidevalt nii heas kui ka halvas mõttes. Suurimaks mõjutajaks on kindlasti inimtegevus, ennekõike lageraied, mis jätavad metsa asemel maha üsna trööstitu vaatepildi. Loodusel on aga imeline võime taastuda ja juba viie-kuue aasta pärast on näiteks männinoorendik põdra lemmikpaik. Ka looduskaitseline tegevus võib keskkonda drastiliselt muuta. Mõni mu lemmikraba on taassoostamise tagajärjel tundmatuseni muutunud, jändrikud rabamännid on surnud ja maalilistest laugastest on saanud hiiglaslik ligipääsmatu ning soine järv.
Iga loodusfotograaf võiks olla väikestviisi looduskaitsja ning kursis metsanduse ja ökosüsteemidega laiemalt. Need eluliselt olulised, kogu planeeti mõjutavad aspektid kipuvad meil igapäevaaskeldustes ununema. Peab aga tunnistama, et tihti läheb ühiskondlik arutelu nendest küsimustes väga tuliseks ja keeruline on aru saada, kus võiks olla mõistlik tasakaalupunkt.
Väga suureks abiks looduse tundmaõppimisel on sarnase mõttemaailmaga sõbrad, kes on valmis põnevate paikade ja liikide kohta infot jagama või, mis veel parem, neid koos avastama. Kui aga õnnestub sõbruneda mõne vana loodusemehe või -naisega, kes tunneb loodust sügavuti ja teab pajatada vanu lugusid, siis on see lausa hindamatu. Need on hetked, mis lasevad loodusel sinu sees kasvada ja paljud küsimused leiavad nii iseenesest vastuse.
Q Hirvepull raielangil
Sellist majesteetlikku looma on kurb jäädvustada raielangil, ometi on ka see osa loodusest. Loomulikult meeldiks mulle, kui meil oleks vähem lanke ja rohkem vanu liigirikkaid metsi. Samas saan suurepäraselt aru, et Eesti metsa on vaja majandada. Kaitsmise ja majandamise tasakaalu leidmine ongi keeruline.
EESTI LOODUS
▪ Jänijõgi
EESTI LOODUSE ERIILMELISUS
Eesti on justkui üks looduslik ja geograafiline risttee ning meie väiksus ei peegelda selle pisikese ala tohutut mitmekülgsust. Kliima poolest paikneme kohas, kus on neli eriilmelist aastaaega, millega käib kaasas oma valgusrežiim. Geoloogiliselt võib Eesti jagada tsoonideks, kus aluskivimid loovad eelduse sealsele omanäolisele elusloodusele. Meie kaubamärgiks võiks pidada soid ja rabasid, mis on kogu planeedi mõistes unikaalsed. Meie pikk ja sopiline rannajoon pakub erilisi randu ning maagilisi väikesaari ja Alutaguse uhked metsad on koduks kõikidele Eestis elutsevatele suurimetajatele.
Seda loetelu võiks pikalt jätkata, aga kõik see kokku tähendab vaid ühte – fotograafil on siin avastamist ja uurimist terveks eluks. On ju ka meie tuntuim loodusemees Fred Jüssi öelnud: „Selleks et näha uusi asju, tuleb käia vanu radu.” Jüssi oli küll sündinud eksootilisel Arubal, aga enamiku oma elust veetis ta ikka Eesti metsades, rabades ja lemmikluhtadel. Oma rännakutel mõtestaski ta aina sõna ja pildi kaudu nii loodust kui ka inimeseks olemise universaalset kunsti.
Eesti on väike riik, kuid näiteks Poruni ürgmets asub Vilsandi rahvuspargist siiski uskumatult kaugel, seega on tähtis looduses käike hästi planeerida. Ehkki seal veedetud ajale lisaks on ka teelolek alati omaette väärtus, on aeg ikkagi piiratud ressurss. Mõnikord on vaja vaadata, mis ilmaga kuhu sammud seada, ja läbi mõelda, keda või mida sa jäädvustada soovid. On need väga põgusalt õitsevad käpalised või vasikaga põdraema – kui otsid valel ajal või valest kohast, siis jääd tühjade kätega. Nii et eeltöö on tähtis!
Q Vilsandi korallmoodustised
Eesti jaoks unikaalsed korallmoodustised paiknevad Vilsandi saare läänetipus. Valisin pildistamiseks juba loojangujärgse aja, sihiks saada hämaruses piisavalt pikk säritus, et meri muutuks justkui sulametalliks ja laseks kivistunud korallidel lainete vahel välja paista. Oma osa mängivad ka sama kujuga pilvetupsud, mis taevas purjetavad.
SOOD JA RABAD
Kui Eesti loodust saaks maailmale näidata ainult ühe kutsuva foto kaudu, siis valiksin selleks kindlasti päiksetõusu rabas. Sood ja rabad oma hommikuse udu ja valgusmänguga on midagi nii maagilist, et seda ei kohta naljalt kusagil mujal maailmas.
Iga rabas veedetud hommik on hästi kasutatud aeg, ent samas ei paku kaugeltki iga hommik selliseid pildistamistingimusi, mis annaks hingematva kaadri.
Hommikuseks šedöövriks peab kokku saama kolm tegurit: suur õhuniiskus, tuulevaikus ja sedavõrd selge taevas, et tõusev päike saaks läbi udu raba valgustama hakata. Mõni aasta olen kuude kaupa rabas käinud, ent pole ühelegi sellisele hommikule pihta saanud. Aga õnnestumise korral on auhind kuninglik: auravad laukad, vaikselt liikuvad udulaamad ja tõusva päikese rütmis sekunditega muutuvad valgus ning värvid.
Eestis on palju rabasid, kuhu lähevad mugavad laudteed, nii et kindlasti tasub oma avastusretki nendest alustada. Põnevamad rabad, kus saab loodusega kahekesi olla, nõuavad loodusesõbralt tunduvalt suuremat pingutust. Tihti tuleb juba õhtul välja minna, et hommikul õiges kohas valmis olla. Minu lemmik-rabakuu on september, kus on näha juba pisut sügisvärve, päevase ja öise temperatuuri vahe on suur ning udu on tihe külaline. Lisaks tõuseb siis päike hiljem, nii et öösel saab pisut ikka magada ka.
Rabas liikudes tuleb arvestada, et see on äärmiselt õrn looduskeskkond ja kulub aastaid, et üks sügav jalajälg rabasamblas kaoks. Kõige rohkem kurnab rabaloodust aga see, kui liigutakse grupina reas – selle valusaid jälgi kohtan tihti ka päris metsikus rabas.
Q Päikesetõus rabas
Kakerdaja raba on väga populaarne paik, kuna sealt jookseb läbi matkajale mugav laudrada. Kui aga kaarti vaadata, siis on näha, et rabas on rajast eemal veel mitu laugastikku, kuhu on palju raskem pääseda. Need on ühed mu lemmikpaigad.