Laupäev, 14. september 2002
Mu käed kõhklevad pappkarbi kohal, mille kaanele on kritseldatud „Printsess Margaret”. Olen sel hommikul oma Norfolki maamajas, viies täide ülesannet, mida olen mitu kuud edasi lükanud. Ma juba tean, mida kast sisaldab: printsessi kingitused minule nelja kümnendi jooksul, mil ma tema seltsidaam olin. See on seisnud pööningul tema seitse kuud tagasi toimunud matustest saadik.
Printsess Margareti kirjad on kenasti kokku seotud, neile on tema hoogsas käekirjas peale kirjutatud mu täielik tiitel, Lady Blake. Nende nägemine toob klombi kurku. Ta kirjutas mulle alati, kui meid lahutasid haigused või perekondlikud kohustused, aga lugeda ma neid veel ei suuda. Pean siit lihtsalt valima ühe eseme oma ristitütre Lily Caldersi kahekümne esimeseks sünnipäevaks, sest teda on alati võlunud glamuurne maailm, milles printsess elas. Nii rohkete kingituste nägemine pöörab ajaratta tagasi. Õrnad kullaga ääristatud valged munatopsid, türkiissinine siidsall, eebenipuust nikerdatud seebialus. Printsess Margaretile meeldis teha praktilisi kingitusi ning ta valis alati hoolikalt. Need toovad meelde kuninglikke turneesid ja teda saatvaid välklambisähvatusi, mis alguses olid meelitavad, hiljem, surmaeelsetel kuudel vägagi julmad. Võtan kätte siidsalli ja imetlen seda taas kord. See on printsessi esimene kingitus pärast seda, kui Jasper ostis 1955. aastal mingi tuju ajel Mustique’i saare, kus tollal ei olnud isegi elektri- ega veevarustust. Lilyle oleks see suurepärane kingitus, eriti teades selle tagamaid.
Printsess Margaret ei oleks mingil juhul pahaks pannud, et selle edasi kingin; talle oli alati meeltmööda, kui asjadele hea otstarve leitakse.
Enne kui minevik minu üle täielikult võimust võtab, heliseb 9.30 õnneks telefon. Kindlasti on see minu abikaasa, kes tahab mulle oma hädasid kurta, kuid hääl torus kuulub hoopis minu ristitütrele. Olen Lily eest hoolitsenud viimased kuusteist aastat, sellest ajast peale, kui tema ema suri. Ta elab meie villas Mustique’il ja ma ei osanud tema kõnet oodata; saar on ajaliselt viis tundi Ühendkuningriigist taga, nii et ta pidi tõusma enne koitu.
Lily tundub hingeldavat, ometi ei ütle ta mulle, mis on juhtunud. Ta kirjeldab, kuidas ta on oma aega veetnud, juhatades looduskaitseprogrammi, millega tema ema aastaid tagasi algust tegi, päästmaks saart kaitsvat korallrahu. Teismeeast alates on Lily seal igal suvel meeletult rüganud ning jätkab pärast juulis saadud merebioloogi diplomit täiskohaga. Vabatahtlikud on aidanud tal istutada eluskoralle aladele, mille reostus ja soojenev merevesi on valgeks pleegitanud. Lilyt vähem tundval inimesel oleks ärevus tema hääles märkamata jäänud.
„Ega muud ei olegi, Vee. Tahtsin endast lihtsalt teada anda.”
„Sa oled juba hirmus vara üleval, kullake. Kas kõik on hästi?”
Ta kõhkleb natuke liiga kaua. „Kõik on hästi. Tahaks sind juba näha. Sina ja Jasper tulete minu sünnipäevale, eks?”
„Me ei kavatse sellest mingil juhul kõrvale jääda. Ma lendan järgmisel nädalavahetusel, siis on sul nädal aega otsustada, mida sa tahaksid teha, ja Jasper lubas ka tulla.” Kuulen, kuidas ta sügavalt hinge tõmbab, nagu püüaks nuttu tagasi hoida. „Midagi on halvasti, tunnista parem üles.”
Ootan tema vastust, vaikus on alati parim moodus Lily rääkima saada. Tüdruk on loomult lausa päikeseline, kuid lähiajal on tulemas tema ema surma-aastapäev, mis ta alati rivist välja lööb.
„Amanda pidi eile siia tulema, aga ei tulnud.”
„Võib-olla ta unustas. Astu tema juurest pärast läbi.”
„Terve see nädal on olnud kummaline. Paar õhtut tagasi Basili baarist koju tulles kuulsin selja taga samme. Keegi jälitas mind.”
„Oled kindel? Keegi võis pärast liigseid kokteile oma majja tagasi kakerdada.”
„Võib-olla oligi nii,” ütles Lily juba rahulikumal toonil. „Anna teada, millal sa täpselt jõuad, tulen vastu.”
„Sa veeda ikka päev koos oma sõpradega, mulle ei meeldi, et sa oled üksi selles suures majas.”
„Mul ei ole häda midagi, tõesti. Paadi kallal on kõvasti tööd teha.”
„Sa võid ju mõnikord puhata ka. Niipea, kui ma jala maha saan, hakkan su aega raiskama kuulujuttude ja piknike peale.”
Lily naerab vaikselt. „Just seda mul vaja ongi. Olen sinust puudust tundnud.”
„Mina sinust ka, aga varsti oleme koos.”
Lõpetan telefonikõne heade soovidega ja jätan hüvasti. Pinge tema hääles aga ei anna mulle rahu; Lily ei tee kunagi millestki numbrit, kui tegemist pole just tõelise hädaolukorraga. Ilmselt on ta liiga palju tööd teinud, kui arvab, et keegi teda maailma ühes turvalisemas paigas jälitab. Tavaliselt muretseb ta oluliselt rohkem teiste kui omaenda probleemide pärast, seepärast kavandangi talle sünnipäeval vägevat üllatuspidu. Tahan talle näidata, kui palju hoolime temast mina ja Jasper ning meie täiskasvanud lapsed. Tema kasvatamine on olnud suur rõõm, kuid ikkagi ei näi ta tundvat täit kindlust oma koha pärast meie perekonnas.
Kasti sisse piiludes on mu mõtted endiselt Lily juures. Järgmine valitud ese on tsitriinhelmestest kee, mis toob meelde õnnelikke mälestusi. Printsess Margaret kinkis need mulle,
kuna kee sobis oivaliselt minu lemmikkleidiga. Olen just karpi pööningule tagasi viimas, kui telefon uuesti heliseb. Vihasest vaikusest taipan, et see on minu abikaasa. Tema tujud vahelduvad nii kiiresti, et ta võib vaid hetkega jõuda võluvast jutust metsiku raevuni.
„Oled see sina, Jasper?”
„Kes see sinu arust siis võiks olla?” nähvab ta.
„Mõni sõber või üks lastest.”
„Tead, Vee, kõik laguneb siin koost. Peaksin kõik sinnapaika jätma.”
„Mis mõttes?”
„Pagana arhitekt on idioot. Villad on parajad jubedused ja kasuariinipuud, mida ma tahtsin alles hoida, on viimseni maha võetud. Mul on kõrini.” Tema hääl läheb kimedamaks, mis on märk, et ta võib iga hetk plahvatada.
„Küll sa kõik joonde ajad,” ütlen rahulikult. „Kuula mind nüüd, Jasper. Ma lendan Mustique’ile järgmisel laupäeval, et Lily sünnipäevaks ettevalmistusi teha. Luba mulle, et tood kostüümid ära ja toimetad õigel ajal kohale. See pole ainult perepidu, inimesed sõidavad kohale igast maailma nurgast.”
„Sinna on ju kaks nädalat aega, sa oled sellest juba mitu kuud jahvatanud.”
„Ja pea meeles, et tegemist on üllatusega. Ei ühtegi sõna kellelegi, eriti mitte Lilyle.”
„Ma oskan saladust pidada, Vee, sa ju tead seda. Sa peaksid täna Kariibe nägema, täna on kõik kristallselge, ei ühtegi pilve taevas. Nagu siis, kui me Mustique’il telgis magasime. Eks olnud see vaimustav?”
„Välja arvatud jubedad moskiitod.”
Jasper naerab. „Vaene sina, üks hammustas, ja siis tuli kogu parv sulle kallale.”
„Ära tuleta seda mulle meelde.”
„Phillip on siin, püüab mu tuju tõsta. Kas sa meist üldse puudust ei tunne?”
„Muidugi tunnen.”
„Kas sa mäletad, kuidas me Mustique’il alustasime? Püüdsime laguunis paljaste kätega vähke ja siis vedelesime päev läbi päikese käes. See oli minu ettekujutus paradiisist.”
Pinge Jasperi hääles on asendunud igatsusega, esile pääseb tema pehmem pool. Minu abikaasa on veetnud umbes kaks nädalat St Lucial oma uue projekti kallal töötades: plaan on rajada mere äärde villade piirkond, sama uhke, nagu on Mustique’il. Ma surun alla soovi küsida, mis see kõik maksma läheb, sest ettevõtmine on juba neelanud hiiglasliku osa Jasperi varandusest. Olen terve elu jälginud tema järske meeleolumuutusi, nautides häid ja taludes halbu. Parem unustada raha, mis nii kergesti tema sõrmede vahelt läbi voolab, ja keskenduda tulevikule.
Telefoni ära pannes märkan, kuidas akna taga kasvavatelt õunapuudelt lehti langeb. See on märk, et saabumas on sügis, mulle kõige vähem meelepärane aastaaeg, sest see tuletab mulle meelde, et ma olen seitsekümmend aastat vana. Minu vanemad olid olnud vaimustuses ühest H. G. Wellsi romaani hakkajast kangelannast ja andsid mulle tema keskmise nime Veronica. Olen püüdnud olla tema vääriline. Mu sisetunne ütleb mulle, et pean oma plaanid ümber tegema ja juba pärastlõunal Lily juurde Mustique’ile lendama. Võtan kohe pileti ja lähen, viivitamata.
Seersant Solomon Nile istub oma kontoris ja mõtleb, kuidas järjekordne päevake mööda saata. Ta on oma ametikohal olnud ainult kolm kuud ja teadmine, et ta on ainuke ametlikult koolitatud politseinik Mustique’il, tekitab temas teatud määral ebalust. Ühendkuningriigist lendas ta koju juunikuus ning siiani on suvi kulgenud ilma ainsagi vahejuhtumita, seega ei ole tal mingit alust paluda endale saare territooriumi turvamiseks asetäitjat. Politseiülem St Vincentil naeraks kõva häälega, kui ta väidaks, et Mustique vajab veel ühte politseinikku. Solomoni sünnisaar on kõigest kolm miili pikk ja poolteist miili lai ning ilma igasuguse kuritegevuseta. Iga seaduserikkumine lõpeb kakskümmend viis miili eemal asuva St Vincenti vangimajas, millega kaasneb eluaegne keeld eravalduses olevale saarele tagasi tulla.
Nile tahab oma katseajal ülemustele head muljet jätta; tema isa on haige ja kahest pojast on tema vanem. Suur osa palgarahast kulub isa arstimitele. Praegune töökoht ei ole päris see, millest ta on unistanud, aga lojaalsustunne ja vajadus oma tuleviku osas otsuseid teha sundis teda pakutud kohta vastu võtma. Ta on aidanud isal üles kasvatada nooremat venda Lyronit, kes oli alles seitsmene, kui ema suri. Koht annab talle hingamisruumi, ehkki tema kabinetti mahub vaid päevinäinud laud ja kaks plasttooli; konditsioneer küll möirgab päev läbi, kuid ei suuda temperatuuri eriti alandada. Vormiriietuse tärgeldatud valge särk ja mustad püksid näevad küll head välja, aga väljas valitsevat kuumust arvestades on need täiesti sobimatud.
Uurija heidab paokil ukse vahelt pilgu oma kaarte mängivatele kolleegidele Winston ja Charlie Laytonile. Vennad on temast
kümmekond aastat vanemad ja vormist väljas, kuna üheksakümmend protsenti ajast on nad isteasendis; nende kollastele
T-särkidele on trükitud sõna „turvamees”. Kriisiolukorras ei usaldaks Nile neist kumbagi.
Nile hüppab peaaegu nahast välja, kui telefon tema laual heliseb – esimest korda mitme nädala jooksul. Ta kuulab sõnagi lausumata Lily Calderi vaikset, kuid mõjuvat häält ning on juba jalul, kui too teatab, et keegi on kaduma läinud. Lily sõber
Amanda Fortini pidi talle eile külla tulema, aga ei tulnud ega vasta ka telefonile. Noort naist peaks olema kerge otsida, hooaja lõpul on ainult paar tosinat villaomanikku veel saarele jäänud. Vältimaks troopilist tormi, mis aeglaselt, kuid vääramatult üle Atlandi liigub, on enamik juba koju lennanud, nende veedetud aeg Mustique’il on kui ajutine tegelikkuse hülgamine.
Vennad Laytonid on nii süüvinud oma pokkerimängu, et ei jäta isegi hüvasti, kui Nile majast lahkub. Ta heidab üle õla pilgu politseihoonele ning temast sähvatab taas läbi pettumus.
Kaheksateistkümneselt võitis ta koha Oxfordi ülikoolis, et ajalugu õppida, kindlas teadmises, et maailm on tema ees valla, kuid koju naasmisest alates on tema vaated muutunud. Tema kabinetil on halvasti paigaldatud aknad, kaks betoonplokkidest kokkuklopsitud kongi ja lainelisest plekist katus, mis hakkab kindlasti läbi laskma, kui sügisesed troopilised vihmad pärale jõuavad. Nile kavatseb paluda St Vincenti politseiülemalt nõusolekut, et jaoskond kaasajastada, kui tema kuuekuuline katseaeg läbi saab.
Seersandi tuju paraneb, kui ta ronib politseile kuuluvasse väiksesse luitevankrisse. See on kiireim sõiduvahend saare vahelduval maastikul ja parim tööga kaasnev hüve, ehkki mootor käivitub alles kolmandal katsel. Muidugi võiks Fortinide villasse ka jalutada, kuid passaattuul on raugenud ja ümbrus on mattunud lämmatavasse kuumusse. Politseijaoskond asub saare selles osas,
mida suvitajad eriti ei külasta. Enamik inimesi saabub oma villasse, ilmudes välja ainult kokteilideks Basili baaris, Fireflys või Cotton House’is, ega lahku sealt enne, kui koju tagasi lendavad. Nile silmitseb tihedat võsastikku mõlemal pool kividega sillutatud rada. Tema lapsepõlvest peale on saar kõvasti muutunud, arendajad on aga säilitanud pettekujutluse troopilisest džunglist, olgugi et puude varjus on peidus peaaegu sada villat. Nile’i lapsepõlves roomasid kilpkonnad rannale munema ja džunglis uitasid punajalgsed kumerkilpkonlased. Saare eluslooduses on endiselt rohkesti linde. Tema pea kohal tuhiseb mööda rohelise sabaga papagoi, kui ta kõnnib mööda Britannia lahest, kus suplevad mõned suvitajad, kelle rannarätid on ainsaks värvilaiguks kahvatul liival.
Luitevankrit Fortinide villa ette parkides tunneb politseiseersant, kuidas tema huvi teravneb. Hoone näeb välja rohkem muinasjutulossi kui puhkemajana, künkanõlvadesse on rajatud avarad terrassid. See on üks vägevamaid ehitisi Mustique’il, mis pole ka imestada. Fortini kohviimpeerium on maailma suurim. Nile on alati ihanud teada, missugune see maja seestpoolt välja näeb, ja täna on see päev saabunud.
Üks tema Lovelli-naaber pühib verandat, kui Nile trepist üles sissepääsu poole astub. Seda keskealist naist on ta tundnud terve oma elu, aga millegipärast ei taha naine talle praegu otsa vaadata. See ei ole muidugi esimene kord, kui politsei ametimärk jaheda vastuvõtu põhjustab. Küsimuse peale, kas Amanda Fortini on kodus, soovitatakse tal rääkida majapidajannaga.
„Ta askeldab juba köögis.”
Koristaja viipab ta sisse ning pöördub tagasi pühkima terrassilt nähtamatut tolmu, enne kui Nile jõuab head aegagi öelda.
Kui Nile aknaklaasil oma peegeldust näeb, meenutab see talle korraga vastuolu tema kasvu ja omaloodud minapildi vahel. Ta on meeter üheksakümmend pikk, peaaegu sama nagu Usain
Bolt, tema õlalihased on aastaringsest ujumisest sitked, aga sellega sarnasused ka lõppevad. Nile’il on sprinteri keha, aga ei mingit uhkeldavat hoiakut. Tema pruunid silmad vaatavad läbi ümmarguste, peenikeste kuldraamidega prillide, mis annab talle rohkem õpetlase kui atleedi väljanägemise. Pilgust paistab uudishimu, kuid vähe enesekindlust. Esikusse astudes surub politseinik maha imetleva vile. Maja on rohkem katedraali kui eramu moodi. Keskel kulgeb kullatud käsipuudega marmortrepp, ülevalt akendest langeb ruumi valgus. Tema majapidajannale suunatud tervitushõige jääb vastuseta ning ainult tema enda hääl kajab seintelt tagasi.
Villa suursugusus kasvab iga sammuga. Elutuba on suurem kui terve Nile’i kodu, ja ehkki vaated tema tagumiselt verandalt on niisama oivalised, näevad need täiuslikult disainitud kaarakende raamistuses paremad välja. Basseini kahhelkivid peegeldavad pleekinudvalget taevast, palmide vahele on tõmmatud nöörid värviliste tuledega, murul ilutsevad bugenvillea õielehed. Nile ei ole kunsti vastu kunagi erilist huvi tundnud, kuid kõikjal rippuvad maalid tunduvad olevat hinnalised. Ainsana tunneb ta ära Mama Toulaine’i merevaate, sest kunstnik elab samas Lovelli külas, kus isagi. Nile seisatab tema Gelliceaux’ lahte kujutava akvarelli juures, mis suurepäraselt tabab päikeseloojangut, mil meri on muutumas austrikarbiroosaks.
Alles siis, kui ta on kogu alumise korruse läbi uurinud, märkab ta keldrisse viivat avatud ust. See on ainus paik Fortinide villas, kus pole mingit lihvi ega sära, põrand on betoonist, seinu ääristavatel riiulitel on reas sajad veinipudelid. Trepist alla jõudes märkab ta naist, kes pigistab mõlemas käes tolmuharja.
Majapidajanna käib Nile’i isa kirikus. Umbes kuuekümnene, ümar keha kitlisse mähitud, puhastab ta nobedasti veinipudeleid. Ta tervitab Nile’i tunduvalt sõbralikumalt kui koristaja ülakorrusel.
„Solomon Nile,” ütleb naine laia naeratusega. „Küll sa näed vormiriietes hea välja. Tule järgmise pühapäeva pärastlõunal meile, mõlemal tütrel oleks head meest tarvis. Sa saad valida.”
„Suurima heameelega, proua Jackson, aga see poleks õiglane. Parema meelega läheksin koos teiega randa jalutama, igal ajal.”
„Vaat, kus nüüd valetab.” Naine ajab pea kuklasse ja naerab valjult.
Nile naudib aasimist ja nalja, mida mäletab oma lapsepõlvest. Ta tunneb puudust sellest, et teda igal pool heatahtlikult vastu ei võeta. Tal on olnud pärast UKst tagasi tulemist raskusi sisseelamisega.
„Ma otsin preili Fortinit,” teatab ta. „Lily Calder on püüdnud temaga ühendust saada.”
„Tõesti?” Majapidajanna lahe olek muutub korraga jahedaks. „See noor daam ei kuula kedagi. Ta kehtestab omad reeglid.”
„Mida te sellega mõtlete?”
„Preili Amanda on heast perekonnast, aga ta aeleb ringi. Kui vanemad koju lendavad, istub igal õhtul mingis baaris. Mul pole õigust midagi öelda, ehkki olin kunagi tema lapsehoidja. Kui ta oleks minu tütar, paneksin ta tuppa luku taha.”
„Millal te teda viimati nägite?”
„Neljapäeval kell kaks. Ta tahtis lõunaks vähki ja safraniriisi, magustoitu mitte ega ka veini, ainult jääkülma mineraalvett. Ilmselt oli tal pohmell.”
„Aga pärast seda?”
Naine vajub mõtteisse. „Tegin talle eile hommikueinet, aga ta ei ilmunud välja, voodis polnud ka magatud. Eks tee omad järeldused.”
„Kas võiksin tema toas ringi vaadata?”
„Lase käia, härra politseinik. Viimane korrus, paremat kätt viimane uks.”
Nile tänab teda ning jätab hüvasti. Trepist üles minnes tajub ta, et miski selles majas teeb teda rahutuks; kõik tundub tontlik, ehkki sisemus sätendab valgusest. Lisaks on kõik kuidagi steriilne, põranda iga ruutsentimeeter läikivaks poleeritud. Magamistubade mööbel on moodne, mõned antiikesemed lisaks pandud, et interjöörile stiili anda. Sisenenud Amanda Fortini tuppa, tõuseb Nile’i huvi haripunkti. Voodi on värskelt üles tehtud, selle ümber ripuvad laest magaja kaitseks mõeldud moskiitovõrgud.
Riidekappi kiigates näeb ta hunnikut plätusid ja sandaale, nappe seelikuid ja litritega kaetud kleiti. Seinatahvlile on kinnitatud fotosid noorest naisest sõprade seas, blondid juuksed ja naeratus pimestavad. Jääb mulje, nagu poleks Amandal elu sees olnud ühtegi kahtlusehetke, Nile aga teab kogemustest, et välimus võib olla petlik. Ta vaatab toas uuesti ringi, et leida midagi isiklikumat. Tualettlaual meigivahendite kõrval on ehteid täis kastike, telefoni ei ole näha.
Uurija leiab öökapikese pealt mingi reklaamlehe. See tutvustab Lily Calderi Korallirahu elustamise projekti, millest räägib kogu saar. Kalurid on aastaid püüdnud koralliatollile mitte kahju teha, kuid sellest ei piisa. Varsti kaotavad oma sigimispaigad nii mõnedki kalad, homaarid ja vähid, mis ilutsevad praegu iga Windwardi saare menüüs. Kui korallid surevad, kaovad ka nende toitumisalad. Enamik elanikke on tänulikud, et noor naine oma energia nii kasulikule asjale on pühendanud.
Tuba uurides on raske Amanda Fortini isiku kohta mingeid järeldusi teha. Ameeriklanna on maha jätnud oma krediitkaarte pungil rahakoti, samas tundub, et ta on konserveerimisprojektiga kaasa läinud. Alles siis, kui Nile moskiitovõrku kergitab, märkab ta midagi ebatavalist. Värskelt tehtud voodisse on pandud suur korallitükk, umbes 30 cm laiune, mis on linadele liiva ajanud. Korall on lumivalge ning tundub käes rabe, õrnad kombitsad on juba pragunemas. Soola lõhn on täiesti tuntav. Keegi on
pinnale kraapinud kaks risti asetatud noolt. Miks on Amanda Fortini sellise liivase koralliga oma voodit määrinud? Ta oleks võinud selle tualettlauale jätta. Korall endiselt käes, astub Nile vannituppa. Midagi isiklikku siin ei ole, välja arvatud vaevuaimatav tsitrusearoom.
Majast lahkudes on uurija pea küsimusi nii tuubil täis, et ta unustab öelda head aega koristajale, kes ikka veel terrassi pühib, naine aga paneb tema eksimust tähele. Ta saadab Nile’ile järele hulga kreoolikeelseid sajatusi.
Saan hädavaevu Gatwickist startivale lennukile, mis läheb St Luciale. Tean väga hästi, et Jasperile minu äkiline otsus ei meeldi. Tema arvates peaksin külastama tema ehitusprojekti, selle asemel et viimasele Mustique’i lennule tormata, aga minu esmane mure on Lilyle toeks olla ja vaadata, et tema sünnipäevapeo plaanid ikka kenasti kulgeksid. Kui olen veendunud, et üksikasjad on paigas, saan ujuda ja päevitada nii palju, kui süda lustib, kuni Jasper ka appi tuleb.
Õhkutõusmisel on Inglismaa hall ja sünge, aga juba tunnen end lõõgastuvat. Printsess Margaret pidas iga lendu puhkuseks kuningakoja kohustustest ja enda näitamisest ja ma kavatsen teha täpselt sama. Kuulan audioraamatut „Mõistus ja tunded” ning lasen mõtetel kulgeda, kuid paari tunni pärast hakkab keskendumist segama asjaolu, et minevik trügib esile.
Mäletan eellugu, kuidas Lily üldse meie perekonda sattus, nagu oleks see juhtunud eile. Tema ema, doktor Emily Calder, oli kuusteist aastat tagasi meie hea sõber, äsja lahutanud ja üüris meie lähedal villat. Ta oli kolmekümnendates, Harvardi doktorikraadiga, ning tema maine mereelustiku andeka kaitsjana oli tõusuteel. Emily veetis kõik suved Mustique’il korallrahu juures töötades. Ta oli väga populaarne, inimesed nautisid tema huumorimeelt, karismat ja teadmisi. Mul oli au saada viieaastase Lily ristiemaks. Lapsuke oli alati heas tujus, aina solistas meie basseini madalamas otsas, sellal kui meie Emilyga pärast tema pikka tööpäeva niisama lobisesime. Ta mainis oma lahutust vaid mõnel korral ja mina ei osanud kahjuks ohumärke ära tunda. Minuga jõigi ta ilmselt oma viimase
päikeseloojangujoogi, läks siis oma majja tagasi ning kõndis seejärel merre, jätmata maha mitte midagi, mis oleks tema enesetappu selgitanud. Ühtegi jälge ka ei leitud, välja arvatud korralikult kokkuvolditud sarong Macaroni rannal. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Emily oli noor ja kaunis, tal oli palju sõpru, kes tema muresid oleksid kuulanud, ja ometi viskas ta kõik minema ning jättis Lily saatuse hoolde. Ma ei oska muud arvata, kui et ta maadles depressiooniga, kuid ei lasknud sellel välja paista. Mingit enesetapukirja ei leitud kunagi, seega ei ühtegi lohutavat sõna tütrele.
Jasper jäi kiiresti nõusse, et me kasvatame Emily lapse ise üles. Mehele omane lapsik joon aitab tal alati laste seltskonda nautida, pealegi olid meie oma järglased juba kodust läinud. Nad võtsid Lily küsimusi esitamata omaks, tüdruku lapsepõlve varjutas aga ema surm ja isa ükskõiksus. Henry Calder on naftamagnaat, kelle arvates on väikese usaldusfondi rajamine kogu tema kohustuslik isahool, ja ta võttis tütrega kontakti vaid harva. Lilyl on elamiseks piisavalt raha, kuid rikkaks ei saa ta kunagi ning peale minu ja Jasperi ei ole tal kellelegi toetuda, ometi on tegemist lootusetu optimistiga. Ta püüab kirglikult korallrahu päästa, ja mulle tundub, et teda ei peata miski.
Vajun rahutusse unne ja ärgates kuulen, kuidas kapten teadustab, et St Lucia on poole tunni tee kaugusel, kuid maandumine võib olla jõnksuga, kuna peame taluma turbulentsi. Lennuk rullub ja vappub, kui uus aeg end sisse seab. Kell on viis peale lõunat, viis tundi UK ajast maas.
Mõtlen korraks Jasperile helistada, aga lend on mind täiesti jõuetuks teinud. Otsustan selle kõne seniks edasi lükata, kuni korralikult magatud öö on mind kosutanud. Väikeses lennujaamas sagivad inimesed ootavad lennuki pealt saabuvaid sugulasi, siin on ka taksojuhid ja pakikandjad, kes väikese raha eest mu kotti tassivad. Olen juba valmis järgmisele lennule ümber
registreeruma, kui märkan inimsummas tuttavat nägu. See on Simon Pakefield, meie armsa doktor Bunbury asendaja ajaks, kui tohter UKs sugulasi külastab. Terve saar tunneb doktor Bunburyst puudust, sest ta on meie hädadega aastakümneid hakkama saanud. Pakefield ei tee minu viipamisest välja, ehkki oleme pool tosinat korda kohtunud. Mehe olek on alati pisut veider, kahvatu nägu täiesti ilmetu, peas süsimust juuksepahmakas. Patsientidega on ta leebe, ometi ei ole tal mingit seltskondlikku lihvi ja on selge, et ta eelistab inimesi kui patsiente, mitte kui sõpru. Pakefield kaob rahvamassi. Korraga hõikab keegi minu nime.
Minu poole ruttab vana sõber Phillip Everard, käsi tervituseks üleval. Ta on Kanada näitleja ja vanuselt ilmselt kuuekümnendates, kuigi seda on raske uskuda. Tema näojooned on praegugi peaaegu samad kui kaheksakümnendate lõpul, kui ta mängis peaosa pooles tosinas stiilses komöödias, mis kõik maailmas laineid lõid. Phillip on mees, kes äratab tähelepanu suvalises vanuses naiste ja meeste seas, ja tema varjamatu biseksualism ainult lisab talle karmat. Tema sinine linane särk rõhutab päevitust, hallid juuksed on lühikeseks pöetud, selgepiirilised näojooned suursugusemad kui iial varem.
„Sa näed endiselt oivaline välja, Phil, ehtne staar.”
„Mitte pooltki nii oivaline kui sina.” Ta naeratab võluvalt ja haarab mu oma embusse. „Kuidas su nahk ometi nii sile püsib?”
„Head geenid ja Harrodsi näokreem. Mida sina siin õieti teed?”
„Lily ütles, et sa tuled, ja ma lükkasin kojulennu edasi. Enne aitasin Jasperil tema vastiku prantsuse arhitektiga maid jagada.”
„Sa oled kullatükk. Kas Jasperiga on hästi? Ta tundus telefonis eriti lööduna.”
„Ta tahab, et sa tema kuuma laupa tupsutaksid, ja tujutsemiseks leiab alati põhjust, nii et kõik on nii nagu tavaliselt.” Phillip muigab. „Otsisin terve pärastlõuna Lilyle kingitust.”
„Mis sa siis leidsid?”
„Mageveepärlitest kõrvarõngad ja kaelakee. Kas see tundub liiga igav?”
„Talle kindlasti väga meeldivad.”
„Tänu taevale, et sa tuled otse Mustique’i ja mitte jubedasse mülkasse, mille Jasper on kokku keeranud.” Quebecis veedetud lapsepõlve aegadest kostab Phillipi hääles pehme laulev prantsuse noot.
„Ära parem räägi. Mulle kuluks ära üks vodka.”
„Sellega peab ootama. Kõik on täna nihkes, me oleme viimasel lennul; pärast meid pannakse lennujaam kinni. Nähtavasti on siiapoole teel kole troopiline torm. Taevas teab, miks nad nii pabistavad, sest see pagana torm pole veel ligilähedalgi.”
Phillip juhatab mind kiirel marsisammul läbi lennujaama, hoides mul käest kinni. Oleme kolmkümmend aastat sõbrad olnud, sest ajast peale, kui ta ostis ühe Mustique’i väiksematest villadest, ehkki tema Hollywoodi dollarid oleksid võimaldanud tal muretseda endale palee. Ta tahtis vaikset pelgupaika, pääsu paparatsodest, kuid tagasihoidlik, nagu ta on, ei ole villa uhkelt sisustatud. Phillip oli iga peo ja karnevali hing, ehkki viimasel ajal on ta hoogu maha võtnud. Ma ei mäleta, millal ta viimati töötas. Jälgides, kuidas ta meie lennule ümberistumist korraldab, asjalik ja tõsine, kujutan teda hõlpsasti ette mängimas inimõigustele spetsialiseerunud advokaati või vanakooli põhimõtetega Ameerika presidenti. Stardirajal ootava pisikese lennuki poole kõndides tema meeleolu äkki muutub.
„Kas ma rääkisin sulle, et Jose on hakanud imelikult käituma? Ta hoolitseb meie aedade eest hästi, samas käib mul pidevalt sabas, hommikust õhtuni.”
„See ei kõla just hästi.”
„Mida me peaksime ette võtma?”
„Ma võin temaga rääkida, kui tahad.”
„Ei maksa vaest poissi hirmutada, ma lihtsalt ei taha, et ta üritab minu ihukaitsjat mängida.”
Jose Gomez on Phillipi ja minu heaks töötanud viis aastat, jagades aega meie aedade vahel. Noormeest on õnnistatud roheliste näppudega, kuid ta on sünnist saadik tumm. Mõnikord muru pügades lööb ta vilet, kuid ei ole lausunud ainsatki sõna. Phillip näib tundvat kergendust, et on saanud selle teema üles võtta; ta haarab mul uuesti käest, kui lennuk valmistub õhku tõusma.
„Mul on olnud suur soov Lilyle peost rääkida, aga olen suu kinni hoidnud. Teda köidavad minevikusündmused, kas pole?
Mustique’i ettevõtmised on tema silmis legendaarsed.”
„See pidu peab kõik eelnevad üle trumpama, tema enesekindlus vajab turgutust, ja meil on ainult kaks nädalat aega. Jasperil on St Lucial disainerid, kes valmistavad kümneid vapustavaid kostüüme külalistele, sina kaasa arvatud.”
„Kas peol on mingi kindel teema?”
„Me panime sellele nimeks Kuuball, sest sel õhtul peaks olema täiskuu ja loodetavasti on taevas selge. Ma tahan, et saar Lily auks säraks.”
„Keegi ei võta peo planeerimist nii põhjalikult ette kui sina ja Jasper. Mäletan, kuidas sa aastaid tagasi mingi peo jaoks Keralasse sõitsid ja sealt kostüüme ja rekvisiite ostsid? Üürisid isegi jahi, et külalised saaksid seal riideid vahetada ja täies hiilguses randa ilmuda. Lossi ehitamine murule võttis ilmselt nädalaid.”
„Lily maitse on lihtsam kui meil, aga ma ei hooli sellest. Kõik tulevad kohale: kuningapere liikmed, supermodellid, rokkstaarid, ja muidugi sina.” Ma naeratan talle uuesti.
„Kunagi pole hilja mulle naiseks tulla.”
„Jasper ei annaks mulle kunagi lahutust ja sina jätaksid mu esimese ettejuhtuva kena näolapi pärast maha, olgu see poiss või tüdruk.”
Doktor Pakefield istub kolm rida eespool, sellal kui Phillip minu kallal aasib. Kui lennukimootorid möirgama hakkavad, vaatab arst aknast välja ja on sügavalt mõttes. Kümnekohalises lennukis õhkutõusmine tekitab tunde, et sind katapulteeritakse otse taevasse, kuid teekonna otsas ootab mind Mustique ja see nullib ära igasuguse ebamugavuse. Hämarus on maad võtmas ja kapten ihkab kindlasti juba kohale jõuda, sest pimedas maandumine on keelatud. Lõuna poole suundudes kahvatavad St Lucia tuled, meie all laiub miilide ulatuses ookean. Kui saar nähtavale ilmub, jooksevad mul millegipärast külmajudinad üle selja; paik on nii tihedalt puid ja võsa täis, et saar näeb välja nagu tumesinisel sametisel lõngavihul helkiv smaragd. Mul on veel meeles saare algne metsik loodus, kus metsistunud lehmad ja kitsed džunglis ringi jooksid ning õhk oli moskiitodest paks. Lennuk tõuseb üle Mustique’i kõrgeima mäetipu ja kui me seejärel tuhiseme nagu kivi alla pisikese maandumisraja poole, pigistab Phillipi käsi taas minu oma.