krokodillilind

KOLMAPÄEV, 8. AUGUST PROLOOG Raskete kardinate vahelt langev päikesevalgus keerutas tolmu üles.

Gregers Hermansen istus oma tugitoolis ja silmitses läbi toa tant­ sisklevaid ebemeid. Ärkamine oli ajapikku hakanud nii kaua aega võtma, et üles tõusta peaaegu ei tasunudki. Ta toetas peopesad läikivaks nühitud käetoele ja nõjatas pea tahapoole, lasi lõual alla vajuda ja sulges valgusevirvenduse ees silmad, kuni kuulis köögist kohvimasina turtsumist.

Lühikese ooteaja järel ajas ta end toolilt püsti, leidis tuhvlid ja läks tatsates köögi linoleumpõranda poole. Alati sama teed mööda, mahagonist puhveti äärest, rohelisest tugitoolist mööda ja viimaks selle neetud käepidemeni, mille koduhooldus eelmisel aastal oli paigaldanud. „Tänan väga, ma saan ilmagi väga hästi hakkama,“ oli ta kinnitanud, aga mis kasu sellest oli.

Ta võttis pruugitud kohvikoti filtrikoonusest välja ja viskas kraanikausi alla prügikasti. Jälle täis. Gregers sai koti plast­ hoidikust välja sikutatud ja läks söögilaua toel köögiukseni, mille sai vaba käega lahti lükata. Omaenda prahti pidi ta ometi ise suutma välja viia. Ta kõõritas naabri pudelikogu poole ülemisel trepimademel. Esther de Laurenti, kuramuse joodik. Korraldas oma kunstnikest sõpradele hüsteerilisi õhtusööke, mis venisid varase hommikutunnini. Aga maja oli tema oma, nii et kaeba­ misest kasu ei olnud.

Astmed ta all nõtkusid, ta hoidis käsipuust eriti hoolega kinni.

Võibolla oleks targem kolida mõnda eakate majja, aga ta oli kogu elu elanud Kopenhaageni keskel ja ennemini oli ta valmis eluga riskima viltustel trepiastmetel kui kõdunema kusagil hoolde­ kodus. Teisel korrusel pani ta koti käest ja toetas end altnaab­ rite uksepiida vastu. Kaks noort tudengipiigat, kes teise korruse 7

korterit jagasid, olid püsivaks ärrituse, aga saladuskatte all ka kohmetu igatsuse allikaks. Nende muretud naeratused äratasid mälestusi suveõhtutest kanali ääres ja armunud suudlustest. Ajast, mil kõik oli veel võimalik ja elu ei hakanud veel mööda saama.

Kui ta oli veidi kosunud, vaatas ta üles ja nägi, et tüdrukute uks oli irvakil. Uksepraost voogas ergast valgust. Tüdrukud olid noored ja mõtlematud, aga ometi mitte nii rumalad, et magak­ sid lahtise tagauksega! Kell oli pool seitse hommikul, nad võisid muidugi olla äsja linna pealt koju jõudnud, aga ikkagi. „Halloo? … On siin keegi?“ Ta tonksas tuhvlininaga ettevaatlikult ust, mis vajus vastu­ panuta lahti. Gregers tõmbus vaistlikult veidi tahapoole. Ei tahaks ju kaela süüdistust, et oled vana luurav siga. Võibolla peaks hoopis ukse kinni tõmbama ja lihtsalt prahi välja viima, enne kui kohv üleval soojaplaadil hapuks läheb.

Ta hoidis uksepiidast kõvasti kinni ja kummardus ukse poole, et käepidemest haarata, aga ta alahindas vahemaad. Ühel õudsel silmapilgul, mis kestis terve igaviku, nagu aeg, mis kulub hobuse kabjalöögist mahapaiskumiseni, taipas ta, et ei ole piisavalt tugev, et omaenda keharaskust püsti hoida. Tuhvlid libisesid siledal puu­ põrandal ja ta kaotas tasakaalu. Gregers heitles kogu selle jõuga, mida tal enam ei olnud, ent kukkus päästmatult tüdrukute kor­ terisse ja maandus raskelt põrandale. Mitte mürtsu, vaid matsatu­ sega, kokkukuivanud ja hommikumantlis vanamehekeha armetu häälega.

Gregers püüdis sügavalt õhku sisse hingata. Kas puus oli mur­ dunud? Mida inimesed ütleksid? Esimest korda paljude aastate jooksul oli tal tahtmine nutta. Ta pigistas silmad kõvasti kinni ja ootas, et ta üles leitaks.

Tagatrepil levis taas vaikus. Ta kuulatas, kas kostab hüüdeid ja ligiruttavaid samme, aga midagi ei juhtunud. Kui kulunud oli paar minutit, avas ta silmad ja püüdis ajast aimu saada. Laes rip­ pus alasti pirn ja pimestas silmi, aga ta aimas valgeid seinu, riiulit pottide, maitseainetega ja seina ääres hunnikut kingi ja saapaid, ta vist isegi lamas mõne peal. Ta pööras ettevaatlikult pead küljelt 8

küljele, katsudes, kas midagi on murdunud. Ei, peapiirkonnas oli kõik küll terve. Ta surus käed rusikasse. Jah, need reageerisid samuti. Need kuradi kingad! Gregers katsus need eemale lükata, et põrandaga kontakti leida, aga need nagu ei oleks tahtnud lii­ kuda.

Ta fokuseeris pilgu tülikatele jalanõudele. Rahutustunne kõhus kasvas lämmatavaks halvatuseks, mis levis üle terve keha. Kingast, mis oli poolenisti tema vanade valutavate puusade all, paistis pal­ jas säär, mis oli väändunud keha küljes. See meenutas mannekeeni jalga, aga Gregers tundis pehmet nahka oma käe vastas ja sai aru.

Ta tõstis käe ja nägi verd, nahal, põrandal, seintel. Igal pool oli veri.

Gregersi süda peksles nagu kanaarilind, kes püüab puurist põgeneda. Ta oli halvatud, paanika mässas ta rammetus kehas.

Nüüd ma suren, mõtles ta. Ta tahtis karjuda, aga appihüüdmise hääl oli ta juba palju aastaid tagasi maha jätnud.

Siis tulid pisarad.

Esimene peatükk Kopenhaageni politsei uurija Jeppe Kørner pritsis vett näkku ja vaatas end plaaditud tualetiseinal rippuvast peeglist. Peegel ühe kraanikausi kohal tegi vaataja nõgusaks, teises paistis inimene kummaliselt lai. Ta unustas kogu aeg, kumb peegel mida tegi, kuni asus käsi pesema. Täna oli ta sattunud nõguspeegli juurde, milles ta meenutas Munchi „Karjet“. See sobis talle väga hästi.

Ta nägi väsinud välja ja teadis, et see ei tule ainult politseimaja säästulampidest. Totakad pleegitatud juuksed ei aidanud kaasa, ta ei oleks tohtinud lasta sõber Johannesel end ära rääkida. Muu­ tus tõstab tuju, haa! Võibolla peaks lihtsalt pea paljaks ajama.

Siis oleks ta vähemasti politseiniku moodi. Lahutatud, elukriisis võmm ‒ nagu raamatutes. Klassika. Siis võiks ta hankida endale stammkõrtsi ja kiire auto ja kanda valu laubal nagu aadlimärki.

9

Muretseks võibolla mõne toreda armi, noahaava, mis klapiks haa­ vadega ta sisemuses.

Jeppe kuivatas käed kareda paberrätikuga ja libistas pilgu peeg­ lilt prügikastile, kortsutas salvräti kokku ja viskas. Märg paber tabas lõdva latsatusega põrandat. Just nimelt, mõtles ta ja kum­ mardus seda üles korjama nii nõtkelt, kui valutav selg lubas. Mina olen selline inimene, kes pihta ei saa ja kelle ülemäärane südame­ tunnistus ei luba kõntsa vedelema jätta. Ta lükkas tualetiukse lahti ja sammus mööda koridori kabineti poole, enesepõlgus kehas kobrutamas.

Kopenhaageni politseimaja seisab imposantse ja uhkena oma kolmekandilise uusklassitsistliku struktuuriga igavesti õilmitseva Tivoli ligidal ja lisab piirkonnale autoriteeti. Hoone välimus on karm ja ümbrust tõrjuv nagu enesekindel liivakarva võimu ja õig­ luse klots keset Põhjamaade vabameelsust ja viguriviskamist. Vaja­ lik vastukaal vabale pornole ja rekordkõrgele alkoholitarbimisele.

Seestpoolt pehmendavad kuulsad sammaskäigud ümmargusel õuel ja Rooma kunstkäsitöö muljet vaid veidi. Politseinike argi­ päeva kaunistavad mosaiigid ja terratsopõrandad, mis nende sagi­ vate sammude all on kulunud ja meenutavad aega, mil töökesk­ kond pidi kokku sobima politsei vankumatusega. Isiku­vastaste kuritegude osakond, mida hüütakse ka mõrvaosakonnaks, on niisamuti jäänud algupärasesse süngesse vormi oma võlvlagede ja lampidega tumepunaste seinte küljes. Moodne mööbel kössitab ilmetuna seinte kooruva värvi all ja tekitab ühekorraga hüljatud ja ülepingutatud mulje.

Kabinet, mida Jeppe jagas kolleeg Anette Werneriga, ei olnud erand. Armetu laminaadist ja painutatud pöögipuust mööbel, mil ei olnud mingit kavatsust tuju tõsta. Anettel seevastu jagus head tuju küllaga. Kui Jeppe sisse tuli, istus ta tahapoole naaldudes, jalad laual, ja naeris valjusti millegi peale, mis toimus mobiili­ ekraanil tema käes. „Kørner, tule vaata! See siin on täiesti hindamatu.“ Jeppe jäi ukselävele seisma. „Hommikust, Anette. Ma arvasin, et sa oled täna kursusel?“ 10

„Nii kergesti sa ei pääse. DNA-kursus on alles järgmisel kolma­ päeval. Vaata, see paks labrador katsub palli kätte saada, aga vee­ reb künkast alla ja kukub vette.“ Ta pani video uuesti mängima ja viipas Jeppe naerdes lähemale.

Jeppe kõhkles. Kaheksa aastat ühist kabinetti ja paaristööd olid maha lihvinud üllatavalt vähe nurki. Sellest hoolimata sattusid nad tavaliselt ühte meeskonda, kui komissar töös olevate asjade jaoks uurimisrühma kokku pani. Ilmselt oskasid nad koos hästi teha midagi, mida neil endil oli raske märgata. Juba ainuüksi samakõlaliste perekonnanimede kokkusattumus ärritas Jeppet piiritult, kui ta pidi end tunnistajatele ja lähedastele esitlema.

Jeppe meelest oli Anette paras jõmakas, Anette kutsus teda õrnakeseks ja peerukotiks. Parematel päevadel nokkisid nad teine­teist üksmeeles nagu vana abielupaar, halvematel päevadel oli J­ eppel himu teine merre visata.

Täna oli halb päev. „Tänan, ma jätan vahele. Loomanaljad ei ole mind kunagi kõnetanud.“ Jeppe istus topeltlaua oma poole taha ja ignoreeris kolleegi taeva poole pööratud silmi, pani arvuti käima ja võttis tuulejaki taskust mobiili. Ta nägi, et ema on helistanud, ja pani kohe tele­ foni käest, tagakülg ülespoole. Pärast isa surma eelmisel aastal ja Jeppe abielu hiljutist purunemist pool aastat tagasi oli ema muutunud ebaharilikult suhtlusaltiks. Jeppel oli raske talle selgeks teha, et pealetükkivast muretsemisest ei ole mingit abi.

Teisel pool lauda surus Anette maha uue muige ja pühkis var­ rukaga silmi. Jeppe ohkas demonstratiivselt. Äsja oli ta oodanud omaette veedetud kontoripäeva, päeva, kus võib rahus ja vaikuses paberihunnikud läbi käia, ilma et Anette häälekas kohalolu pide­ valt kõrvus kajaks.

Veel üks puhtsüdamlik naerupahvak rebestas õhku ja pani kirjutuslaua värisema. Jeppe tahtis just hakata kaeblema, kui kabineti uks lahti tõmmati. Uksel seisis PK – politseikomissar –, üleriided seljas. Komissar oli vanem naine, sõbraliku näoga, mis tema professionaalsust ja määratut autoriteeti omajagu mahendas.

11

Parasjagu muutis sügav murekorts pruunide silmade kohal ta ilme tõsiseks, mispeale Anette kohe naeruhoo vaigistas ja jalad laualt maha tõstis. Hoolimata politsei suhteliselt lamedast ­hierarhiast – päras politseireformi kandis suurem osa uurijaid inspektori nimetust ja kõik olid põhimõtteliselt võrdsed – ei tekitanud PK diskreetne võim mingit vastuvaidlemist. „Meil on surmajuhtum, noor naine. Klosterstræde 12, kuri­ teo tunnused. Keskbüroo uurimisjuht just helistas. Asi paistab halb.“ Jeppe tõusis. Oleks pidanud teadma, et tuleb selline päev. „Kohtumeedik?“ „Nyboe omaenese kõrges isikus. Ta on juba teel. Jäljetehnikud samuti.“ „Tunnistajaid?“ Anettegi tõusis jalule.

Komissar vaatas teda üllatunult, märkas teda alles nüüd. „­Werner, ma arvasin, et sa oled täna kursusel? Olgu, suure­pärane, siis saate koos minna. Kørner, ma panen meeskonna kokku, uuri­ mist juhid sina.“ Jeppe noogutas veendumusega, mida ta ei tundnud. Ta ei olnud meeskonda juhtinud sestpeale, kui haiguspuhkuselt tagasi oli. „See vanem meesterahvas, kes laiba leidis, viidi haiglasse, aga majas on veel üks elanik, keegi Esther de Laurenti. Alustage temast, siis jõuavad samal ajal ka tehnikud kohale tulla ja leidmis­ koha läbi uurida.“ „DeLorean? Nagu auto?“ Anette luristas diskreetselt ja puhus suunurgast õhku välja.

Jeppe läks nurka, keeras relvakapi lukust lahti ja võttis välja oma Heckler & Kochi. Kui ta teenistuspüstolit puusavööle kin­ nitas, kuulis ta selja taga PK ohet. „Jah, Werner, nagu auto. Täpselt nii.“ * Esther de Laurenti kobas äratuskella järele ja püüdis lõpetada põrgut, mis ähvardas ta pea purustada. Naasmine unenäost 12

tegelikkusse oli hägune ja ta ei saanud aru, et see on uksekell, enne kui see helises kolmandat korda. Kaks mopsi, Epistéme ja Dóxa klähvisid hüsteeriliselt, kiivalt oma territooriumi kaits­ tes. Ta oli jäänud magama päevateki peale ‒ näol olid sügavad padja­jäljed. Pisut enam kui aasta tagasi Kopenhaageni üli­koolist ­pensionile jäänud, oli ta oma sisemise õhtuinimese korralikult valla lasknud ja tõusis harva üles enne kella kümmet. Ema antiikne karjase­paariga kell näitas 8.35. Kui ukse taga on see neetud postimees, siis virutab ta millegi raskega. Karjasepaariga näiteks.

Ta keeras voodikatte endale ümber ja vaarus, pea tuikamas, välisukse juurde. Kas ta tegi eile õhtul terve veinipaki tühjaks?

Igal juhul sai joodud rohkem kui need kaks klaasi, mida ta põhi­ mõtteliselt endale kirjutamise ajal lubas. Ta kõõritas väljaprindi­ tud käsikirja poole ja tundis kirjutava inimese igavest lõhestumist tööigatsuse ja -põlguse vahel. Keha kirvendas ja karjus hommiku­ rutiini järele: venitus, hingamisharjutused ja kaerapuder rosina­ tega. Võibolla tänase päeva puhul üks aspiriin. Esther raputas end ärkvele ja piilus läbi uksesilma.

Trepimademel seisid mees ja naine, keda Esther ei tundnud.

Aga tal oli muidugi raske meeles pidada kõiki neid sadu õpilasi, kes tema kolmekümne üheksa instituudiaasta jooksul olid audi­ tooriumidest läbi käinud. Pealegi oli ta üsnagi kindel, et need kaks tegelast ei ole endised kirjandustudengid. Nad ei paistnud olevat akadeemilisest maailmast. Naine oli pikk, laiad õlad veidi liiga väikese kunstmaterjalist bleiseri all, huuled kitsad ja roosaks värvitud. Tal olid hobusesappa pandud heledad juuksed ja nahk, mis näis kannatavat aastatepikkuse päikesekummardamise all.

Mees oli kõhetu, rabavalt kollaste juustega, ta oleks võinud ehk olla isegi kütkestav, kui ei oleks tundunud nii kahvatu ja kurb.

Mormoonid? Jehoova tunnistajad?

Esther tõmbas ukse pärani. Epistéme ja Dóxa haukusid ta selja taga ja olid valmis sõtta asuma. „Ma loodan, et teil on minu äratamiseks maailma parim ­põhjus!“ 13

Kui nad ka seda tervitust pahaks panid, siis ei näidanud nad seda kuidagi välja. Mees vaatas teda tõsiselt. „Esther de Laurenti? Me oleme Kopenhaageni politseist. Minu nimi on Jeppe Kørner ja see siin on minu kolleeg, inspektor Anette Werner. Ma kardan, et meil on halbu uudiseid.“ Halvad uudised. Estheri kõhus keeras. Ta taganes tuppa, nii et politseinikud saaksid sisse tulla. Koerad tajusid meeleolumuutust silmapilk ja lonkisid pettunud kiunatusega talle järele. „Tulge sisse,“ ütles ta karusel häälel ja istus diivanile. „Võtke istet.“ „Aitäh,“ ütles mees ja läks umbuskliku kaarega väikestest mop­ sidest mööda, et siis tugitooli servale toetuda. Naine jäi ukselävele seisma ja vaatas toas uudishimulikult ringi. „Tund aega tagasi leidis alakorruse kohvibaari omanik sinu alumise naabri Gregers Hermanseni, kes oli saanud südame­ rabanduse. Ta viidi haiglasse ja praegu tegeletakse temaga seal. Õnneks leiti ta kiiresti, ja niipalju kui me teame, on tema seisund stabiilne. Ta oli teise korruse korteris maha kukkunud.“ Esther tõstis üles eilse kohviga presskannu ja pani uuesti käest. „Seda võis ju oodata. Gregers on kaua aega põdur olnud. Mida ta seal tüdrukute juures tegi?“ „Me lootsime, et just sellele sa aitadki valgust heita.“ Politseinik pani käed rüpes kokku ja vaatas teda neutraalselt.

Esther võttis voodikatte ümbert ära ja pani paberihunnikute ja kampsuninutsakate peale Chesterfieldi sohval. Küll need noored inimesed kannatavad vaadata üht vana öösärgis naist. „Öelge, mis ajast saadik tormab politsei kohale, kui mõni vanem meesterahvas südamerabanduse saab?“ Politseinikud vahetasid pilgu, mida oli raske tõlgendada. Mees lükkas raamatuhunniku ettevaatlikult kõrvale ja seadis end pare­ mini istuma. „Kas te kuulsite eile õhtul või öösel midagi ebaharilikku, proua Laurenti?“ Esther raputas pead. Esiteks ei sallinud ta, kui teda prouaks nimetati, ja teiseks ei olnud ta kuulnud muud kui vaalamuusikaga 14

meditatsioonilinti, mis oli parasjagu tema unerohi, kui punasest veinist ei piisanud. „Millal te eile õhtul magama läksite?“ Mees üha jätkas. „Kas majas on viimasel paaril päeval toimunud mingit ebatava­ list tegevust? Ükskõik mida, mis teile meelde tuleb.“ Politseimehe pilk oli rahulik ja läbitungiv.

Esther pani käed risti. „Ta ajate mind enne kukke ja koitu voodist välja! Ma istun siin öösärgis ja ei ole veel kohvigi joonud. Nüüd tahan ma teada, milles asi, enne kui ma ühelegi küsimusele vastan!“ Esther surus huuled kokku.

Politseinik kõhkles silmapilgu, siis noogutas. „Täna varahommi­ kul leidis Gregers Hermansen teise korruse korteri köögist noore naise laiba. Me tegeleme ikka veel ohvri identifitseerimise ja surma­põhjuse kindlakstegemisega, aga me teame, et tegu on kuriteoga. Teie alumine naaber sai kõva šoki ega suuda meiega veel suhelda. Meil on vaja, et te räägiksite meile kõigest, mida majaelanike kohta teada on, ja sellest, mis paaril viimasel päeval on trepikojas toimunud.“ Esther tundis, kuidas šokk hakkab alt ülespoole levima, läbi pahkluude, reite, puusavöö ja rinna, kuni ta ei olnud enam kindel, kas suudab hingata. Peanahk tõmbus kokku ja lühike­ sed hennaga värvitud juuksed turritasid kuklas kestvas külma­ värinas. „Kes see on? Kas üks tüdrukutest? See ei saa tõsi olla. Minu majas ei sure keegi.“ Ta kuulis ka ise, kuidas see kõlab: lapsikult ja talitsematult. Ta tundis, kuidas põrand jalge all õõtsub, ja hoidis käetoest kinni, et mitte maha kukkuda.

Politseinik haaras ta käsivarrest. „Kas kuluks ehk üks kohv ära, proua Laurenti?“

15

Teine peatükk Jeppe Kørner vaatas habrast tassikõrva, mis kadus ta sõrmeotste vahele. Esther de Laurenti oli tõmmanud selga hommikumantli ja keetnud kohvi, nüüd istusid nad polsterdatud mööblil ja oota­ sid, et ta uuesti istuks. Tuba oli täis värve, nipsasju ja segadust ja Jeppe tundis end selles naiselikus kaoses ebamugavalt. See meenutas talle tema ema korterit, kus intellekti ja vaimu oli igal pool, mugavust enam-vähem mitte kusagil. Seinu katsid põran­ dast laeni ulatuvad riiulid, täis kõiksuguseid raamatuid. Pleeki­ nud nahkseljad, pehmekaanelised ja kirevad kingiraamatukesed toidust ja lilledest. Puukujukesed ja tolmunud nipsasjad kogu maailmast täitsid riiulitel ja seintel kõik vabad paigad ning igal viimasel kui rõhtsal pinnal oli hunnikutes tihedalt täiskirjutatud, punaste joontega pabereid.

Tänavalt kostis esimeste uudistemeeskondade häält, kui need ookrivärvi fassaadi ette kogunesid. Press ei saanud krüpteeritud politseiraadiot pealt kuulata, ent see-eest jälgisid nad huilgavaid sireene ja sotsiaalmeediat. Kunagi ei läinud kaua aega, kui keegi juba säutsus, messis või täägis politseihorde, ja ajakirjanikud jõud­ sid tavaliselt kohale paar minutit pärast esimesi kiirreageerimis­ sõidukeid. Ärksad uudisteankrud rääkisid juba tõsisel ilmel kaa­ meratesse, mis näitasid vaheldumisi nende nägusid ja valges rõivas kriminaaltehnikute kobarat.

Esther de Laurenti köhatas ebalevalt. „Mina olen hoone oma­ nik, ma elan ise siin üleval ja üürin ülejäänud maja välja. Gregers on minu all elanud sestpeale, kui ta kakskümmend aastat tagasi naisest lahutas. Alakorruse poes vahetuvad üürnikud paari aasta tagant, praegu on seal kohvibaar, nagu te teate. Seda peavad paar kena noormeest…“ Sõnad voolasid suust rahulikult, aga võbelev pilk andis tunnis­ tust šokis inimesest. „Caroline on teisel korrusel elanud poolteist aastast. Ma tunnen ta vanemaid juba ammusest ajast, enne seda, kui nad Jüütimaale kolisid. Meil oli siis koos omamoodi kunstiklubi.“ 16

Ta rääkis selge diktsiooniga, mis oli vastuolus vandesõnadega, mis aeg-ajalt vürtsitasid ta muidu nii siivsaid lauseid. Pooleldi näitlejanna, pooleldi meremees. „Julie kolis siia kevadel. Nad on ammused sõbrannad, tun­ nevad teineteist kooliajast. Kenad tüdrukud üürilisteks,“ jätkas Esther, pilk kiindunud merekarbimustriga vaasi. „Kumb neist see on?“ „Identifitseerimist ei ole veel toimunud.“ Jeppe surus tallad vastu põrandat, et seljavalu järele annaks ja ta saaks paremini keskenduda. „Kahjuks on liiga vara öelda midagi surmapõhjuse kohta.“ Esther de Laurenti vaatas eemale. Ta hele nahk oli meikimata ja rohked kortsud silmade ümber ja kaelal rõhutasid alistuvat ilmet. Anette oli kükakile laskunud ja sügas ühe mopsi kuldset kõhunahka. Koer uratas rahulolevalt. „Kas viimasel ajal on majas midagi ebatavalist juhtunud? Üks­ kõik mida. Uued inimesed, kes on hakanud tüdrukute korteris käima, mäsu tänaval, tülisid?“ küsis Jeppe. „Mõelda, et seda repliiki saab päriselt kuulda! Selline tunne nagu oleksin ma omaenda raamatus.“ Esther kõneles ikka veel vaasiga.

Mops tüdis Anette hellitustest, tatsas paar sammu eemale ja heitis koerakorvi. Küüned klõbisesid laudpõrandal. „Ega me ju kogu aeg kaelakuti koos istu,“ seletas Esther lõpuks. „Julie ja Caroline on noored tüdrukud, kellel on kiire elu. Tihti­ peale on kosta kõva muusikat ja öist melu, aga eks minu juures on aeg-ajalt ka. Vaene Gregers, et ta ka meid välja kannatab. Hea, et ta on kurdivõitu.“ Esther kaotas mõttelõnga. Jeppe andis talle aega ja needis enda­ misi Anette rahutut trummeldust uksepiidal. „Carolinel on poiss, mis kurat ta nimi nüüd ongi … Daniel!

Daniel Fussing, tore noormees, on ka Herningi kandist siia koli­ nud. Aga ma ei ole teda ammu näinud. Julie on vist … vallaline.“ Ta mekutas sõna, nagu oleks selle pind kare ja tunduks suus kum­ maline.

17

Jeppe tähendas selle märkmikku. Tänaval läks tööle autoalarm ja Anette päästis ukselävelt kuuldava ohke. Sel oli oma põhjus, miks Jeppe eelistas ise inimesi üle küsitleda, kui nad koos tööta­ sid: diplomaadioskustega Anette just ei hiilanud. „Caroline oli vist viimasel nädalal sõbratariga Rootsis kanuu­ matkal,“ jätkas Esther. „Ma ei usu, et ta veel Kopenhaagenis tagasi on. Juliet nägin ma viimati üleeile. Ta astus õhtul läbi ja küsis kaitsekorki. Ta oli selline nagu tavaliselt, naeratav ja rõõmus. Ei, lihtsalt arusaamatu, et me siin niimoodi räägime.“ Jeppe noogutas. Šokk tekitab automaatselt ebatõelisuse tunde. „Ma ei suuda seda uskuda! Kas see ei või olla mõni sõbranna?“ Hääl hakkas muutuma meeleheitlikuks.

Jeppe kehitas kahetsevalt õlgu. „Kahjuks me ei tea veel midagi.

Kas teil on tüdrukute telefoninumbrid?“ „Külmkapi küljes on paberitükile kirjutatud. Võite lihtsalt kaasa võtta.“ „Tänan, proua Laurenti, sellest oli palju abi.“ Jeppe tõusis ja andis sellega märku, et külaskäik on lõppenud. Anette juba sikutas sedelit mopsikujulise külmikumagneti tagant. Jeppe kuulis midagi põrandale kukkuvat ja selle järel Anette ärritatud oigamist. „Meil on vaja teiega pärastpoole veel kord rääkida. Kas me võiksime pärastlõunal kokku saada?“ jätkas Jeppe, püüdes üle­ kuhjatud klaaslauast mööda pääseda ilma pabereid ja tasse põran­ dale tõmbamata. „Ma peaksin minema haiglasse Gregersit vaatama, muidu mul mingeid muid plaane ei ole. Ma olen kirjanik … või õigemini, ma püüan kirjanikuks saada, nii et ma töötan kodus.“ Esther de Laurenti pani pihu kaelas rippuvale kuldmedaljonile, nagu peaks seda kaitsma. „Me saadame pärastpoole siia sõrmejäljetehnikud, et nad võimalikud jäljed trepikojas ja välisuksel üle käiksid. Ta võtab ka teie sõrmejäljed, kui ta siin on, kui nii sobib. Välistamise tarvis.“ Esther noogutas.

18

Kui Jeppe taipas, et ta ei kavatsegi neid välja saata, taganes ta esikusse, kus Anettel üks käsi juba käepidemel oli. Ütles nägemist väikesele naisele diivanil, südant torkamas jõuetustunne. Esther de Laurenti meenutas kangesti inimest, kes vajab kallistust. * Trepimademel ei suutnud Anette enam tundeküllast oiet tagasi hoida. „Issand jumal, päästke mind üksikutest vanamuttidest ja nende nipsasjadest!“ kaebles ta. Miski Esther de Laurenti olekus hakkas talle vastu. Võibolla oli asi tegelikult selles, et arvatavasti elaks ta ka ise niimoodi – üksi oma koerte ja liiga paljude asjadega –, kui ei oleks Svendi. Kallist Svendi, armsat meest varsti kahekümne aasta jooksul, kes ilmsesti armastas teda täpselt sellisena, nagu ta on, ega andnud kunagi mõista, nagu oleks temast tüdinud.

Jeppe sulges nende järel ukse. „Kas oleks parem, kui ta oleks üksik ja ilma nipsasjadeta, või kuidas?“ „Jah! Kahtlemata! Kui juba oled otsustanud üksi elada ja veid­ rikuks muutuda, siis võiks vähemasti koristada.“ Anette muigas kõveralt, et oma ütluselt teravust võtta. „Esimesel korrusel, eks?“ Nad läksid mööda kriiksuvaid vanu trepiastmeid alla. Minnes tõmbas Jeppe taskust paki antiseptilisi niisutatud salvrätte ja ula­ tas kõhklemisi Anette poole. Üks Jeppe ärritavaid iseloomu­jooni oli antipaatia koerte vastu, omadus, mida Anettel kui kehastu­ nud koeraomanikul oli raske mõista. Tema jaoks tähendas iga­ päevane kooselu loomadega kõike, ja nii oli ta tundnud sellest ajast peale, kui väikse tüdrukuna sõitis üksi jalgrattaga Karlslundi lapsepõlvekodust lähedasse tallu, kus sai patsutada lehmi, kasse ja küülikuid. Seda, et inimene koduloomi ei taha, pidas ta tõsiseks iseloomuveaks.

Ta silmitses Jeppet kergitatud kulmul ja raputas siis loobudes pead. Jeppe ulatas rätipaki ta poole uuesti. „Kas sa üldse tead, kui palju nugilisi inimese parima sõbra kasukas on? Rääkimata veel kõigist bakteritest, tolmulestadest 19

ja asjaolust, et koerad lakuvad end tagantpoolt mitu korda ühes tunnis.“ Anette seisatas ja pöördus paarilise poole. „Su bakterikartus on juba peaaegu et haiglane, Jeppe.“ „Me läheme kuriteopaika. Võta nüüd üks!“ Ta tõmbas ühe salvräti välja ja ulatas Anettele. Anette tõmbas selle ta käest ära ja läks ohates edasi. „Sa oled peast põrunud, Jeppe Kørner, tead ju? Ja selle nimi on pealegi perse, koertel ka.“ Anette pühkis käsi ja torkas kokkukärtsutatud salvräti pead raputades taskusse. Pisikuvabade sõrmedega tõstis ta keelulindi üles ja avas esimese korruse korteri ukse sõnadega: „No mis, tüd­ rukud? Kaugel oleme?“ „Oo, Werner, kas tõid kukleid?“ kostis korterist lõbusalt.

Ta tõmbas kingadele sinised kattesussid ja kätte latekskindad.

Kuriteopaik oli tema ala, üks neid kohti, kus ta kunagi end koh­ makana ei tundnud. Ta viskas paari susse Jeppele ja läks sisse.

Kohe ukse tagant hakkas see piha. Seinad ja põrandad olid vereplekke täis, need olid märgitud väikeste mustade kleepsu­ dega, mis tähistasid vere voolamise suunda. Ukseavas tegi politsei­ fotograaf parajasti verisest riidehunnikust lähivõtteid. Anette hin­ gas sisse sooja tapamajalõhna ja püüdis välja hingata läbi suu.

Parema silma kohal hakkas tukslema veresoon. See kestis paar esimest minutit, siis harjus sellega ära.

Koerajuht läks temast mööda ja viis oma lambakoera trepist alla. Anette pidas vastu impulsile koera patsutada, ehkki see oli raske. Koerapatrull oli ilmselt korteris omadega valmis saanud ja kavatses nüüd asuda otsima hoovis ja tänaval midagi, mil oleks inimese lõhna ja mis võiks neid juhtida kurjategija poole.

Esikust pääses tuppa, mis näis täitvat mitut funktsiooni. Toas oli raske puust söögilaud, ümberringi klapptoolid, diivan, vana­ aegne reisikohver, mida kasutati diivanilauana, ja kirjutuslaua­ nurk lahtise sülearvutiga. Soojast suvehommikust hoolimata olid kolm aknaruutu Klosterstræde pool hermeetiliselt suletud. Õhk oli raske ja verelehast paks.

20

Daktüloskoopiatehnik, nagu sõrmejäljeeksperdid end tungivalt palusid nimetada, oli valges paberrüüs põlvili ja pintseldas siledaid paneele. Anette noogutas pintsli poole. „Kas näkkab?“ Daktüloskoopiatehnik nihkus põlvili mööda seinaäärt taha­ poole, midagi vastamata. See oli üks tsiviilisikuist sõrmejälje­ eksperte, kes töötasid kriminaaltehnikakeskuse juures. Anette ei tundnud teda eriti hästi. Tsiviliste tavaliselt tapmisjuhtude juurde ei määratud, aga suvepuhkuste ajal olid mängureeglid teised kui muidu.

Ta tõstis häält. „No mis, meister, kas on millestki kinni hakata?“ Daktüloskoopiatehnik vaatas üles, katkestamisest silmanähta­ valt ärritatud. „Jäljed pudelitel ja klaasidel, mõnel paberil ja arvutiklahvistikul.

Mitu päris head laiba ümber. Aga siin pole kaua aega koristatud, nii et võivad ka vanad olla.“ Ta kummardus uuesti paneeli kohale, vajutas paneelile ettevaat­ likult mingi selge kleebise moodi asja ja tõstis selle siis väiksele läbipaistvale plaadile. Tempo oli tigujas, peaaegu meditatiivne.

Anette tõmbus eemale ja läks tuppa. Kulunud kaltsuvaibal kükitas Clausen, esmaklassiline kriminalist, ja pihustas vai­ bale läbipaistvat vedelikku. Selgesti tuli nähtavale käputäis vere­plekke, peaaegu lillasid, ning ta hakkas plekkidest võtma vatipulgaga proove, millest igaühe pani hoolikalt eraldi pruuni paberkotti.

Clausen oli väike vilgas kuuekümnele lähenev mees, kes oli ligi kümme aastat olnud politsei kriminalistikakeskuse ülemus. Ta oli osalenud Blekingegade bande juhtumi lahendamisel, kogu­ nud tõendeid Kosovo massihaudadest ja olnud tsunami järel Tais.

Clausenil oli tema pentsikust välimusest hoolimata käsil abielu number neli, juttude järgi Taani Kuningliku Kapelli jumalikult kauni viiuldajaga, ja kui teda tegutsemas nähti, siis saadi aru, miks. Harilikult valgustasid ta nägu elavaloomulised naerukort­ sud, sest Clausen oli mees, kes tuli oma koletusliku tööga toime vankumatult head tuju harrastades. Täna ta ei naeratanud.

21

„Tervist, Werner, rõõm näha. Vaadake, et te midagi ei puutu.

Korter on üleni verine, ja meil ei ole tõendid veel kaugeltki kokku kogutud. Vähemasti ei ole kahtlustki, et leidmiskoht ja kuriteokoht on identsed.“ Clausen lõikas noaga hoolikalt vaiba küljest sutsu ja pani verised kiud veel ühte pruuni kotti. „Kõige selle kataloogimine on paras peavalu. Selleks kulub mitu päeva.

Ainuüksi vereplekkidest on meil juba praegu üle kuuekümne proovi.“ „Kuradi kurat?!“ Anette kuulis korteri rõhutud meeleolus oma­ enda juttu kohatult valjusti kõlamas. Ta köhatas ja tasandas häält. „Kas mõrvarelv on olemas?“ „Võibolla,“ vastas Clausen. „Me ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on surma põhjus. Aga kasutatud on nuga, ja me panustame sellele. Teda on torgatud terava kitsa teraga, mis üsna hästi passib kokku selle selliga siin.“ Clausen tõstis ettevaatlikult kotist välja läikiva lahti tehtud taskunoa ja näitas Anettele. „Kas seda on pühitud? Paistab väga puhas?“ „Jah. Kurjategija on seda põhjalikult nühkinud, võibolla isegi pesnud. Aga sellel on olnud verd. Las ma näitan.“ Clausen võttis oma korrastatud tööriistakasti seest steriilsest kotist väikese papi­ pulga ja nühkis kollast vatitupsu noateral. See muutus silmapilk roheliseks. „See reageerib punastele verelibledele,“ selgitas ta. „Miks see siis meie mõrvarelv ei või olla?“ Anette kummardus nuga lähemalt vaatama. „Ma ei ole öelnudki, et ei ole. Aga kohtumeedikud palusid meil otsida ka rasket nüri instrumenti. Esialgu ei ole siin korteris midagi, millel oleks jälgi.“ „Muuseas, me hoiatasime ülemist naabrit, et te saadate pärast­ poole mõne mehe tema sõrmejälgi võtma,“ tuli talle meelde. „Väga hea, seda võib Bovin teha.“ „See tsivilist?!“ Anette kõõritas skeptiliselt paneeli juures roo­ mavat kuju.

Clausen tõmbas latekskindad käest ja õngitses välja piluservaga taskuräti, millega laubalt higi pühkida. „Kui sul millegi üle kae­ vata on, eks siis helista Christiansborgi ja palu paremaid norme.

22

Aga senikaua võiksid sina oma tööd teha ja lasta teistel enda oma teha.“ Ta ajas end sirgu, nii et silmad ulatusid Anette lõua kõr­ gusele.

Anette laiutas käsi. „Ega ma paha pärast, Clausen.“ Clausen noogutas armulikult ja laskus uuesti põlvili, vati­pulgad käes valmis. Anette läks edasi korterisse. Kõik olid täna nii usku­ matult ärrituvad. Küllap kuumusest. * Köögis resideerus kohtupatoloog Nyboe. Jeppe noogutas talle ja sai morni noogutuse vastu. Laip oli peadpidi vastu seina surutud, laokil, nagu mingi ärakaotatud asi keset veel üht mitmevärvilist kaltsuvaipa. Tal olid jalas äralõigatud säärtega teksased ja tennised, seljas pitsrinnahoidja, käsivarred paljad. Pikad heledad juuksed laiusid kleepjate kombitsatena ja moodustasid pea ümber otsekui lapse joonistatud päikese. Õhk tundus korraga lämmatav. Jeppe toetus vastu seina, vaatas põrandale ja katsus teha näo, nagu mõtleks. Saaks vaid silmapilgu seista ja hinge tõmmata, kuni pööritus üle läheb ja süda rahuneb.

Mitte kuulata taguvat pulsirütmi, mitte karta hirmu.

Kümme aastat mõrvaosakonnas olid ammugi õpetanud teda moonutatud laipu käsitlema ilma et halb hakkaks, aga kuriteo­ paigal oli ta alati pinges. Võibolla oli põhjuseks tundlikkus, mis vanusega ligi hiilib. Teadmine surmast kui elu põhitingimusest.

Või ehk tuli see lihtsalt sellest tabletikokteilist, mis ta oli tee peal hullemate seljavalude vaigistamiseks neelanud. Arstid olid diski prolapsi välistanud ja üsnagi tugevasti vihjanud, et ta valud on psühhosomaatilised, aga mida nemad ka teadsid?

Ta astus seinast eemale, laibale lähemale. Sel sekundil, kui me sureme, saab meist kellegi töö. Kuriteopaik meenutab omamoodi teatrietendust. Kokkulepete võrgustik, mis üheskoos annab kuju tervikule. Märksõnadele ja vihjetele. Jeppe tundis salamisi piin­ likku kiindumust kuriteopaiga dünaamika ja sisemise rütmi vastu.

Aga see siin oli teistmoodi. Hullem. Kes ta oli, see noor naine, 23

keda parajasti kokku kraabiti ja kottidesse pandi? Miks just temal ei lastud karjääri teha, abielluda, lapsi saada?

Ta mõtles kõhedusega perekonnale, keda tuleb teavitada, kui naine on identifitseeritud. Hirmule, mis alati silmades süttis, kui ta end tutvustas, lootusest, mis kohe selle järel kerkis – onu, ilma onuta saame ju hakkama –, ja kui selgub, et tegu on kellegagi, kes liigagi lähedane: nutt, karjed, või veel hullem, vaikne alistumine.

Selle osaga tööst ei olnudki ta ära harjunud.

Jeppe kükitas kohtumeediku kõrvale. „Päevast, Nyboe, mis meil siin siis on?“ Nyboe oli küpses eas väärikas mees, kes rääkis arstidele omases siseringikeeles, otsekui tahaks kindel olla, et saab võhikud paari lausega maha raputatud. Ta oli riiklik lahanguekspert ja ülimalt lugupeetud, aga Jeppele ta eriti ei meeldinud. Tal oli näriv kaht­ lus, et tunne on vastastikune. „See siin on paras pask.“ Ometi kord ei kõlanud Nyboe hääl üleolevalt. „Ohver on noor naine, kahekümnendate eluaastate alguses. Tema kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda, peas on süga­ vad lõikehaavad ja jälgi raske esemega löömisest. Kõrvast mõõde­ tud temperatuur oli 28 kraadi ja koolnukangestus oli mõnda aega tagasi alanud, kui ma tunnikese eest kohale jõudsin, nii et surm on tõenäoliselt saabunud millalgi kella 22 ja 4 vahel. Aga nagu sa tead, ei saa ma veel midagi kindlalt öelda. Otsesed märgid seksuaalsest ärakasutamisest puuduvad. Lõikehaavad pihkudes ja käsivartel, mis viitab sellele, et ta on end kaitsnud, aga on ka mõningaid, noh … lõikeid, mis on tehtud ajal, kui ta veel elus oli.“ „Sa tahad öelda, et teda on lõigutud enne surma?“ Nyboe noogutas tõsiselt.

Nende vahele laskus vaikus. Oli ilmne, et see toob kaasa pressi tormijooksu ja paanikahood. Õnnetute sugulaste reaktsioonist rääkimata. „Nägu on üsna tugevasti moonutatud, aga õnneks on tal täto­ veeringuid, mis identifitseerimist hõlbustavad. Jah, sa näed pea­ aegu et mustreid.“ „Mustreid?“ Jeppe püüdis Nyboe pilgu.

24

„Kurjategija on ka ohvri nägu lõikunud. Ma ei ole mingi kunsti­asjatundja, aga mulle meenutab see paberlõiget.“ „Paberlõiget? Mida see veel tähendab?“ Jeppe kortsutas kulmu.

Nyboe võttis laiba lõuast ja keeras verise näo ettevaatlikult üles, terava köögivalguse poole. „Paistab, et meie kurjategija on meile siia väikese mõistukirja kriipinud.“ Jeppe halvad eelaimused päeva kohta muutusid veel hulle­ maks.

Kolmas peatükk Esther nööpis täispikkuses peegli ees kinni Halstoni bleiseri ja silus seda ettevaatlikult. Õhukesed villased püksid, siidsärk ja jakk; ta tundis, et on liiga peenelt riides, liiga ametlik, aga tal oli vaja rõivaid, mis teda sel päeval aitaksid püsti püsida.

Mõtted keerlesid ringi ja peavalu tuikas raskelt silmade taga.

Julie või Caroline. See ei saanud olla Julie. Ei tohtinud. Aga mitte ka Caroline. Väike Caroline, keda ta oli tundnud sünnist saati.

Kas oli kuidagi võimalik, et see oli keegi täiesti võõras? Sõbranna, kes oli korterit laenanud, seal ööbinud ja mõne kahtlase tüübi sisse kutsunud?

Kristoffer kolistas köögis ja Esther õnnistas teda endamisi. Kris­ toffer oli nüüd juba peaaegu neli aastat olnud ta lauluõpetaja, aga ajaga oli nende suhe edasi arenenud. Neil oli palju ühist: rõõm muusikast, kunstist ja kõigest kaunist siin elus. Kristoffer õpetas talle laulutehnikat, tema Kristofferile söögitegemist, ja nad käisid korrapäraselt koos ooperis ja muuseumides. Ehkki Esther oli Kristofferist kolm korda vanem, oli poisist saanud ajapikku lähedane sõber. Poeg, keda Estheril ei olnud, ehkki see sõnastus oleks mõlemas ebamugavust tekitanud. „Kristoffer, kullake, kas sa teed kohvi?“ Ester läks elutuppa, kus Kristoffer juba kerge naeratuse saatel presskannust kohvi kallas. Ester saatis naeratuse vastu ja tundis, 25

nagu alati, rõõmu teise kaunist näost, mis andis tunnistust asiaat­ like mõjutustega perekonnaloost. Kitsad pruunid silmad, mis meelekohtade poole viltu, süsimustad juuksed ja kiitsakas keha.

Ta kandis musti rõivaid: kapuutsiga pusa, mille alt särk välja pais­ tis, teksaseid, jalgevahe põlvede kohal, kootud mütsi ja nahkjakki.

Neis riideis paistis ta veelgi noorem. Nagu kodutu teismeline.

Kristoffer oli loobunud paljutõotavast lauljakarjäärist, selle ase­ mel tegeles ta juhutööde ja õpetamisega. Esther ei teadnud, miks õieti. Aga praegune põhiamet Taani Kuningliku Teatri riieturina paistis talle päris hästi meeldivat, see lubas tal öösiti üleval istuda ja töötada oma kummalise elektroonlise muusika kallal ning lisaks koolitada väheseid valituid lauluõpilasi.

Esther vajus sügavasse virsikukarva tugitooli ja tõstis jalad samasugusele tumbale. Ta sai Kristofferist väga hästi aru. Nüüd, kus ta oli pensionile jäänud, kavatses ta teha ainult neid asju, mis talle tõesti meeldisid, kogu oma ülejäänud elu. Laulda, kirjutada ja süüa teha. Ei kunagi enam mingeid eksameid ega teaduskonna koosolekuid. Esther oli kaua oodanud, et saaks lõpuks ometi üles soojendada oma noorusea armastuse selle akadeemilistes ring­ kondades nii põlatud krimižanri vastu. Kui ta tahtis tõusta oma põlvkonna Dorothy L. Sayersiks, siis oli kiire käes. Ta silmitses äsja välja prinditud käsikirjalehekülge, mis õigupoolest oleks pida­ nud olema läbi loetud, ja ohkas. Täna küll mitte.

Kristoffer tuli tuppa ja istus tema vastu Maroko põrandapad­ jale. Epistéme ja Dóxa ronisid kohe talle sülle ja lubasid end pat­ sutada. „Mis seal all juhtunud on?“ Kristoffer küsis seda süütul häälel, mis kuulus hoopis teise maailma kui need kohutavad uudised.

Sellepärast oli Estheril raske vastata. „Alakorruselt … leiti laip. Noor tüdruk, nad ei tea, kes. Aga asi tundub tõsine. Ilmselt kuritegu.“ Kurgus nööris ‒ ta rüüpas sõõmu kohvi. „Ja Gregers on rabandusega haiglas, või mis tal õieti viga on. Nagu variseks kogu maailm täna kokku.“ Kristoffer hellitas Dóxa valget vatsa üles vaatamata. Teised inimesed oleksid hakanud küsimusi esitama ja päästnud oma 26

šokeeritud tunded valla. Kristoffer mitte. Minuti pärast küsis ta: „Mida ma teha võiksin?“ Tänulikkus voogas Estherist läbi ja muutis kõik veidi kergemini talutavaks. „Koeri tuleb jalutada. Ja kui sa täna õhtuks mingit sööki muret­ seksid?“ Kristoffer noogutas, ikka veel pilku tõstmata. „Hästi. Ma teen koertega pika tiiru ja ostan poest midagi õhtusöögiks. Võibolla kala. Ma vaatan, mis neil Frederiksborggadel on.“ „Tänan, kullake, võta lihtsalt koridorist mu rahakoti seest raha.

Sa tead, kus see on.“ Esther nõjatas pea tahapoole, sulges silmad ja püüdis hingamisharjutuste abil lõõgastuda.

Ta kuulis, kuidas Kristoffer kilistas koridoris kaelarihmade ja võtmetega. Siis keeras Kristoffer välisukse lahti ja karjatas koerad hellalt trepikotta.

Koerad hakkasid haukuma ja kostis võõras hääl. „Kas majaomanik elab siin?“ Esther ajas end sirgu ja kiikas esikusse. Kristoffer seisis, hau­ kuvad mopsid jalge ümber, ja vaatas valgeis rõivais meest ukse­ avas. „Jah, see olen mina.“ Ta tõusis vaevaliselt sügavast toolist ja läks esikusse külalist vastu võtma. Uksel seisis üks neid kriminaliste, keda ta oli kogu hommiku näinud majas edasi-tagasi saalimas. Mees oli valge kait­ serüü eest lahti teinud ja punane triip laubal paljastas, et hetk tagasi oli tal müts peas olnud. „Ma pean võtma teie sõrmejäljed.“ Mees libistas end Kris­ tofferist mööda ja astus väiksesse esikusse. „Jah, väga kena, mulle öeldi, et keegi tuleb. Esther de Laurenti, tere päevast.“ Esther sirutas käe.

Mees pani raske moega diplomaadikohvri põrandale, ent käe­ pigistust vastu ei võtnud. Küllap oli selline kuriteopaigal tõendite kogumine raske töö. Estheri kõht tõmbus krampi, kui ta mõtles, mis oli seal tema maja alakorrusel.

27