9
Alustuseks
a ei mäleta täpselt, millal esmakordselt Haapsallu sattu sin. Küllap neljasena, 1947. aasta suvel. Eelmisel aastal oli isapoolne vanaema Betty Kuuskemaa tagasi pöördu nud emigratsioonist Rootsi, kuhu sõjatuuled ta paisa nud olid. Ta püüdis nõukogudeaegses Eestiski jätkata sõjaeelset eluviisi. Jätkuvalt – kuni aastani 1949 oli ta näitleja Estonia teatris, kus oli alustanud isetegevuslikus näitetrupis 1898. ja kutselises 1907. aastal. Ühtlasi harrastas ta rohket kohvikusistumist Tallinnas ja suvitamist Haapsalus. Koos vanaisa Augustiga olid n ad juba al ates 1916. aastast eelistanud suvist Haapsalut suvisele Tallinnale. Enne suurt sõda võtsid nad sinna kaasa minu 1920. aastal sündinud isa Madise, ent tema oli 1944. aasta alguses, mil mina vaid ühe aasta ja kahe kuu vanune, langenud idarindel. Seetõttu pälvisin mina lapselapsena osaduse vanavanemate suvetavadest. Enne kooli igal suvel, kooliajal harvemini. Mis on meelde jäänud? Piiskopilinnusest ehk enamgi köitis koolieelikut üks kaubaputka Kodaniketorni esisel, kust võis osta imetlusväärse maitsega rabar berikooke, nagu kord ja kohus tuhksuhkruga üle puistatuid. Lapsepõlve maitse rõõmudest ületas seda vaid vanaema Rootsist kaasa toodud ananassikompott, mille väärilist edasisest elust ei mäletagi. Oivalise rabarbrikoogi vastandiks kujunes aga koletu piimaklimbisupp, mida ma hilisemas elus pole enam suu