kadumismang

1 14-aastase Seraphine Walkeri blondid juuksed langesid kenade keerdudena ta pea ümber. Ta kandis koolivormi liibuvat džemprit ja lühikest seelikut. Temas oli midagi, mis silmapilk köitis. Ent nagu jaaniussid, kes meelitavad saaki oma hüpnotiseerivate laternatega, polnud ka Seraphine Walker päriselt see, kellena paistis.

Kõlas koolikell. Seraphine pillas pliiatsi käest. See kukkus vaikse klõbinaga põrandale ja pisikesed verepritsmed lendasid teralt üle poleeritud puitpõranda. Majahoidja vedeles pliiatsi kõrval maas, käed kõril ja tulipunane sõõr kägarasse tõmbunud kehast laiali valgumas. Ta oli peaaegu kindlasti suremas.

See oli ilus vaatepilt. Kas oli lugupidamatu niimoodi mõelda? Arvatavasti küll. Aga sama lugupidamatu oli ka seista ja vahtida, kuidas mullitav veri igal hingetõmbel mehe lõuale pritsis.

Seraphine teadis, et peaks pilgu ära pöörama, aga ei suutnud, sest pilt oli nii kütkestav. Teda valdas tung põlvili laskuda, lähemale roomata, uurida, kas haav pliiatsi ja mehe naha puute­punktil on korrapärane või lõtv ja sakiline. Loogiliselt võttes eeldas ta esimest. Ta oli torganud kiiresti ja otsustavalt, seega peaks haav puhas olema. Ta tahtis kindlalt veenduda.

Kui saaks vaid veidi lähemale. „Seraphine? Seraphine?“ Mrs Brown jooksis läbi spordisaali tema poole. Kunstiõpetaja suur rind hüples üles-alla, üles-alla, samal ajal kui ta 9

pesusametist seelik saabaste vastas sahises. Naise näolt peegeldus paanika ja hirm. Seraphine oli üllatunud – ta oli oodanud viha. Seraphine kiikas Claudia poole, kes nuuksus maas, käed ümber jalgade ja pea põlvedel vappumas. Mrs Brown kiirustas temast välja tegemata mööda. Claudia kergitas pead ja nuttis valjemini. Ta silmad olid punased ja põsed pisaratest kriimulised, aga ilme oli tal kummaline. Ei mingit kergendust.

Seraphine oskas hästi inimesi lugeda. Väga hästi. Aga ta ei saanud neist alati aru. Miks nad nutavad? Miks nad kisendavad? Miks nad ära jooksevad?

Nii ta siis jälgis, uuris neid. Imiteeris ja tõmbas neid haneks.

2 Kohvitass käes ja alles pidžaamas, istus Lana väikse töölaua taga trepimademel, eiras vaadet Põhja-Londonile ja jõllitas selle asemel sülearvuti ekraani enda ees. Ta tegi Facebookis päeva populaarseimat testi „Milline kohv sa oled?“, nõjatus tooli seljatoele, hoidis kohvikruusi pihkude vahel ja ootas, et tulemused nähtavale ilmuksid. Ekraan oli liiga ere ja kursor hüples tema tuikavate oimukohtadega samas rütmis. Kannatlikum inimene oleks ehk heleduse muutmise seadistused üles otsinud ja kontrasti reguleerinud, aga Lana sikutas lihtsalt välja toitejuhtme, mis saatis sülearvuti energiasäästurežiimile ja muutis ekraani kolm tooni tumedamaks.

Tulemus jõudis kohale: „Sa oled topeltespresso – enamiku jaoks talumatult kuum ja kange.“ See kõlas Lana meelest toredasti. Tütar kasutas palju vähem meelitavaid väljendeid, kus esines sõnu nagu „vastutustundetu“, „hul-lu-meel-ne“ ja „alla käinud“. Jane mõistis ta köögi prügikastist leitud veinipudeli ja öökapil seisva viina pärast hukka. Jane’i-vanuselt oli Lana 10

lõdva püksikummiga uimastitarbija, kellel juba kolm pättuste eest vahistamist vöö vahel, nii et vahest polnudki see halvustav ja igav tütar nii paha, kui arvestada kannatusi, mida ta omaenda emale oli põhjustanud. Väike pettumus ehk küll, aga ei midagi enamat.

Lana jagas testi tulemust Facebooki sõprade ja Twitteri jälgijatega. Marj postitas samal ajal tsitaadi, et head asjad juhtuvad heade inimestega. See sai seitseteist meeldimist. Lana trükkis kiire vastuse: „Ütle seda neile 39 inimesele, kes Istanbuli ööklubi tulistamises surma said“ ja vajutas enterit. Inimesed on mõnikord nii juhmilt optimistlikud idioodid.

Keegi koputas uksele. Lana paterdas paljajalu trepist alla ja imestas, milline inimene see küll on, kes ignoreerib täiesti töökorras uksekella ja põrutab oma lihavat rusikat vastu puu­ planku. Ilmselt „lahustuv kohv koormatäie piima ja kahe suhkruga“, järeldas ta, kui ukse lahti tegi. Seal polnud kedagi. Lana vaatas, ega lävele ole jäetud pakki ega pakikviitungit, aga ei leidnud kumbagi. „Lollakad juntsud,“ pomises ta enda ette, kui läks järgmist kannutäit vett keetma.

Köögis kühveldas ta jahvatatud kohvi presskannu, täitis selle veega ja loputas kraanikausis kohvikruusi. Aias nägi suur musträstas vaeva, et oma vingerdav hommikusöök maa seest välja tõmmata. Hetkeks tundus, nagu saaks uss pakku, aga siis toetas lind jalad paar korda kindlamalt maapinnale, sooritades selleks justkui lendava surmatantsu, ja plinn! vupsaski uss välja. Lana pöördus külmkapist piima võtma – ja seal see oli.

Koridori lõpus välisukse juures lebas vaibal väike valge ümbrik. Uks oli selle vastu seina lükanud, kui ta käis koputajale ust avamas. Lana läks, korjas ümbriku üles ja pööras seda käes ringi. Ümbrik sätendas, kui seda liigutada. Tema nimi oli trükitud esiküljele ja kujundatud hõbedases kõrgreljeefis.

11

Telefon helises. Ta pistis käe selle järele taskusse ja heitis pilgu ekraanile. „Tšau, kallis,“ ütles ta telefoni, teadlik, et hääl on pohmellist kähe. „Tahtsin sulle soovida palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Jane. „Ütle aga,“ soovitas Lana.

Hetke vältel kostis vaikus. „Palju õnne sünnipäevaks, ema.

Mis sul täna kavas on?“ See oli parool, mis tähendas tegelikult, et ära veeda kogu päeva pubis.

Lana ei teinud tütre küsimust kuulmagi. „Kas sina saatsid kaardi?“ Veel üks paus. „Mulle toodi äsja kaart,“ jätkas Lana. „On see sinult?“ „Mis kaart?“ „Vahet pole. Kas jõuad tavalisel ajal koju? Lähme välja õhtust sööma?“ Jane kobises midagi, käsi toru summutamas, ja ütles siis: „Pean minema, ema. Hiljem näeme. Kena päeva!“ „Rasvavaba lahja late“ – Jane oleks täpselt selline. Liigse kofeiinita, liigse rasvata, mõistlik igav kohv. Lana võttis ümbriku kätte. Ta kergitas serva ja tõmbas välja valge kaardi. Esiküljel seisis: „Palju õnne 1. sünnipäevaks!“ Mis nali see veel on? Ta ei saanud pihta. Siis avas ta kaardi, kuhu oli kirjutatud: SINU KINGITUS ON MÄNG. KAS SA JULGED MÄNGIDA? Lana naeratas. „Mis mängust me õieti räägime?“ Sätendava kaardi keskel oli pikk salvrätipaberist riba veebiaadressi ja pääsukoodiga. Lana võttis telefoni pihku, sisestas veebilehe aadressi ja järgis juhiseid. Ekraanile laaditi lage valge veebileht ja seejärel samasuguses hõbedases kirjas: 12

Tere, Lana!

Ma olen sind jälginud.

Sa oled eriline.

Aga seda tead sa niigi, eks?

Küsimus on selles, et …

Lana keris lehte allapoole.

Kas sa oled valmis seda tõestama?

Kirja all ilutses suur punane nupp, millel kiri MÄNGI. Siis ilmus nähtavale veel üks lausejupp. See jooksis üha uuesti ja uuesti paremalt vasakule üle ekraani.

Vaatame, kas julged.

Nagu iga mängija enne ja pärast teda, vajutas Lana nupule.

Ta ei kartnud üldse. Ta ei mõelnud hetkekski tagajärgedele ega vaaginud, kes selle saladusliku kaardi läkitanud oli. Teda huvitas vaid see, mis edasi saab.

3 Seraphine istus politseijaoskonna väikses akendeta toas ja mõtiskles, kas tema vastused olid mõjunud veenvalt, kõlanud normaalselt. Tal polnud aimugi, kuidas normaalsed inimesed sellistest asjadest räägiksid. Ta tugines politseisarjadele, raamatutele ja oma kujutlusvõimele. „Räägi uuesti, Seraphine, kuidas sa täna hommikul spordi­ saali sattusid.“ Politseikonstaabel Caroline Watkins oli seda juba kaks korda küsinud. Ta hääl oli hele ja tütarlapselik. Tema 13

tumedad juuksed olid keeratud kuklale tugevasse krunni. Ta jumestus oli tugev, ent laitmatu, ja iga kord, kui ta mõnd küsimust kordas, pani see ta vasaku silma tõmblema.

Seraphine kehitas õlgu. „Meil oli lihtsalt igav,“ kostis ta kolmandat korda. „Ja sa ütlesid, et majahoidja Darren Shaw tuli sulle ja ­Claudia Freemanile järele?“ Seraphine noogutas.

Watkins viitas peaga salvestusseadme suunas. „Jah,“ tõi Seraphine kuuldavale. „Ja pliiats?“ „See oli mul taskus.“ Watkins vaatas Seraphine’ile silma sisse. „Ah jaa,“ meenus talle, „kunstitunnist.“ Ta huuli puudutas imetilluke naeratus. „Ei,“ parandas Seraphine, „JT-st. Joonestamisest ja tehnoloogiast.“ „Selge. Minu viga.“ Konstaabel Watkins teeskles märkmete parandamist. „Niisiis, mister Shaw läks spordisaalis Claudia juurde. Sa ütlesid, et Claudia oli hädas. Mis sa sellega öelda tahtsid?“ Watkinsi silm tõmbles.

Seraphine kordas sama vastust, mille ta ennegi oli andnud: „Shaw hoidis Claudial kaelast kinni ja toppis talle käe pluusi alla.“ „Ja sa oled kindel, et see ei toimunud vastastikusel nõusolekul?“ Seraphine mõtles hetke, mida too väike lirva Claudia oli võinud rääkida. Nad said omavahel läbi küll, aga Seraphine teadis, et Claudia põlgas tema populaarsust. Kui kaugele oleks Claudia valmis tema mahategemiseks minema? „Oled sa kindel, et mees sundis Claudiat vastu tolle tahtmist?“ küsis Watkins.

14

„Ta on viisteist,“ vastas Seraphine, haavunud vihjest, et ta polnud küsimuse eelmisest sõnastusest aru saanud.

Watkinsi põsed lõid õhetama.

Seraphine’i ema oli istunud vaikselt, nagu kästud – milline allaheitlik totu –, aga nüüd tegi ta suu lahti: „Mida te öelda tahate?“ küsis ta nõudlikult ja ajas käed laiali. „Me oleme korralik perekond. Mu tütar ei teeks kellelegi viga. See mees hirmutas teda ja ta astus lihtsalt enda kaitseks välja.“ „On see tõsi, Seraphine? Kas sa olid hirmul?“ küsis Watkins. „Jah.“ „Ta lasi Claudiast lahti ja ründas sind?“ „Jah.“ „Ja sa nähvasid talle pliiatsiga, lootuses teda kriimustada, nagu sa ennist ütlesid?“ „Jah.“ Seraphine ei hakanud pikemalt seletama. Watkins vaatas Seraphine’ile ainiti otsa.

Ta ei usu mind, mõtles Seraphine. Ta langetas pilgu, lasi õlad longu, vajus toolil kössi ja hakkas küüne ümbert nahka nokkima. Ma olen neljateistaastane tüdruk ja mul on hirm. Ma ei tahtnud kellelegi viga teha. Üritasin lihtsalt oma sõbrannat aidata ja nüüd kuulatakse mind üle.

Hetkeks hakkas ta muretsema, ega ta olnud äkki kõike kihva keeranud. Vahest oli ta kehahoid vale või ilme pisut mööda.

Politseinikud olid ju petiste äratundmist õppinud.

Aga siis voltis Watkins märkmiku kokku. „Hea küll, praegu aitab. Teeme pausi ja konstaabel Felix juhatab teid sööklasse.“ Watkins vaatas Seraphine’i ema poole. „Sööge midagi, see aitab šokist üle saada.“ Siis pööras ta pilgu taas Seraphine’ile, soe naeratus näol. „Ja siis jätkame vestlust.“ Seraphine noogutas. Ma olen haavatav šokis teismeline. Ma olen haavatav šokis teismeline. Ta leidis, et nende sõnade mõttes korrutamisest on kasu.

15

Watkins tõusis püsti ja pööras minekule. Seraphine lasi end lõdvaks.

See on lihtne nagu lapsemäng.

4 Nõustamisruumi suure kella minutiseier hüples üheksa suunas. Tikksirgelt toolil istuv dr Augusta Bloom jälgis osutit ja tundis, kuidas iga jõnksatus kahandab ta muresid, asju, mis võiksid takistada teda terve tunni teisele inimesele keskendumast. Ta teadis, et eesootav konsultatsioon tuleb keeruline. Ta oli märkmeid lugenud ja teadis, mida oodata. Traumeeritud ohvril kästakse õigustada tegu, mis polnud tahtlik, vaid instinktiivne.

Tikk. Takk.

Neliteist. Neljateistaastane peaks ühe jalaga alles lapsepõlves olema. Süütus peaks hajuma vähehaaval: kõigepealt loobutakse jõuluvanast ja hambahaldjast, siis taibatakse, et vanematel on vigu, siis seda, et inimesed võivad isekalt käituda, ja viimaks, et maailm võib olla hoomamatult julm. Lapsepõlv peaks lagunema kildhaaval, et mõistusele jäetaks aega kohaneda. Kui see aga ühe jõhkra ropsuga katki kiskuda, jäävad alles eituse, viha ja viimaks meeleheite armid.

Bloomil polnud väge kella tagasi pöörata ega traumat olematuks teha, aga ta võis püüda lapse mõtetes leiduvat helgust võimendada ja mure müra vaigistada.

Seraphine seisatas väikse kabineti uksel ja vaatles hindavalt dr Bloomi. Naine istus kõrge seljatoe ja puidust käetuge­ dega toolil. Tal olid lühikesed kaerakarva juuksed, jalas mustad püksid ja seljas roheline V-kaelusega džemper, mis 16

jättis korraliku ja elegantse mulje. Jala otsas olid tal madala ­kontsaga mustad kingad, mille Seraphine’i ema oleks hinnanud mõistlikeks. Psühholoogi jalad küündisid vaevu põrandani.

Ta on lühike nagu minagi, mõtles Seraphine. Sellest võib kasu olla. „Tere, Seraphine,“ ütles dr Bloom, „tule sisse ja võta istet.“ Ta hoidis käsi süles väikese musta märkmiku ümber. Ta ootas, kuni Seraphine istet võttis, ning jätkas: „Kuidas sa end täna tunned?“ Seraphine pilgutas paar korda silmi. „Hästi,“ vastas ta. See on alati turvaline vastus. „Hästi,“ kordas dr Bloom. „Kas sa tead, miks su ema palus mul sinuga vestelda?“ „Majahoidja pärast.“ Dr Bloom noogutas. „Tead, et ma olen psühholoog?“ Bloom ootas, et Seraphine ta küsimusele reageeriks, ja ütles siis: „Ma töötan noortega, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises.“ „Te töötate siis politsei heaks?“ „Mõnikord jah. Kuigi peamiselt töötan koos advokaatide ja nende klientidega või noorsooteenistusega – seda enamasti kohtuistungiks valmistumise ajal. Aga su ema palus mul täna sinuga vestelda, sest ta muretseb, kuidas hiljutine läbielamine sulle mõjus. Nii et ma olen siin, et aidata sul selles selgusele jõuda. Liigume sinu tempos. Siin on klaas vett ja salvrätid, ja kui soovid millalgi pausi teha, siis anna lihtsalt märku.“ Seraphine vaatas salvrättide karpi. Ta eeldab, et mul läheb neid vaja, mõtles ta. „Kuidas ma teid kutsuma pean?“ „Doktor Bloom sobib hästi. Ma kuulsin, et sa oled küllalt võimekas õpilane ja õpetajad arvavad, et sul on väga head välja­vaated. Kas sulle meeldib koolis käia?“ Seraphine kehitas õlgu.

17

„Su ema ütles, et oled andekas sportlane. Rääkis, et käid netpallitrennis ja oled sulgpallikoondises võistelnud. On see tõsi?“ Seraphine kehitas taas õlgu. „Ja et sa mängisid eelmise aasta koolinäidendis peaosa. Tõeline multitalent.“ Seraphine niheles toolil. Ta pidi end kokku võtma. Praegu käitus ta nagu mõni ta lollidest sõbrannadest. Ta vaatas, kuidas dr Bloom istub sirge seljaga, jalad kenasti kõrvuti ja käed põlvedel. Seraphine ajas selja sirgu. „Ma olen füüsikas, keemias ja matemaatikas päris hea.“ Dr Bloom noogutas. „Ja sportida meeldib mulle ka.“ Ta nihutas parema jala otse parema põlve alla. „Ja sa oled ainus laps. Kas olete vanematega lähedased?“ „Väga.“ „See on hea,“ naeratas dr Bloom, justkui oleks ta selle vastuse üle siiralt rõõmustanud. „Kas saaksid selgitada, mida „väga“ sinu jaoks tähendab?“ Seraphine liigutas vasaku jala parema jala kõrvale. „Ja mulle meeldib ka joonestamine ja tehnoloogia, sest mister Richards on hea õpetaja.“ Ja ta teritab pliiatsid väga, väga teravaks. „Ah nii.“ „Kas te olete arst?“ küsis Seraphine, kui käed reitele kokku pani. „Ei, aga mul on psühholoogias doktorikraad. Kas tead, mida see tähendab?“ Seraphine noogutas. „Kus te õppisite? Ma ei tea, kas tasub ülikooliga jamada. See tundub nagu aja raiskamine, kui võiksin lihtsalt raha teenida. Mis teie arvate?“ „Kas ütleksid, et oled emaga lähedasem kui isaga?“ Ei kummagagi, mõtles tüdruk. „Mõlemaga,“ vastas ta. „Võrdselt.“ 18

„Ja kas nad on pärast juhtunut sulle toeks olnud?“ Teineteisele jah. Nagu nad oleksid mingid kuradi ohvrid.

Seraphine peitis ärrituse naeratuse taha. „Nad on imepärased.“ „Imepärased?“ Seraphine oli vägagi teadlik, et dr Bloomi pruunide silmade pilk püsib temal. „Sul on väga vedanud, S­ eraphine.“ Miski selles, kuidas ta seda ütles, pani Seraphine’i arvama, et naine mõtles täpselt vastupidist. „Kas saaksid oma sõnadega kirjeldada, mis spordisaalis juhtus?“ Seraphine hingas sügavalt sisse. Ta oli selleks valmistunud. „Läksime Claudiaga sinna ja majahoidja tuli meile järele. Selgub, et ta on Claudiaga juba mitu kuud sehkendanud. Mitte et Claudia oleks seda tahtnud, vaid see mees on teda vägistanud.

Ta nägi meid siis saali minemas ja otsustas, et võiks meie mõlemaga lustida. Claudia üritas teda peatada, aga ta tuli mulle kallale, üritas mind käperdada. Ta surus mu nurka ja ma ei teadnud, mida teha. Ja siis ma …“ Seraphine mõtles järele: ta pidi selle õigesti sõnastama. „Mul oli taskus pliiats ja ma lõin teda. Arvasin, et see võiks teda kriimustada, anda meile võimaluse minema joosta. Aga see läks talle otse kaela sisse nagu lups ja siis tuli palju verd.

Kõik kohad olid verd täis ja ta libastus ja kukkus ega tõusnud enam püsti. Ja oligi kõik.“ Dr Bloom tegi märkmiku lahti ja pani kolm-neli sõna kirja. „Aitäh sulle. Sellest on palju abi. Ja kui majahoidja sind nurka surus,“ sõnas ta endiselt märkmeid tehes, „enne kui sa pliiatsit kasutasid, siis mida sa mõtlesid?“ „Ma ei tahtnud, et see pervo mind ära vägistaks.“ Dr Bloom tõstis pilgu. „Ja kuidas sa end tundsid?“ „Hirmust kangena.“ Dr Bloom noogutas. „Kindlasti. Ja mida sa sellel hetkel nägid?“ 19

„Nägin?“ „Kas tajusid saalis toimuvat või keskendusid mingile kindlale üksikasjale?“ Seraphine’ile meenus, kuidas ta jõllitas tukslemist Tusa-­ Darreni kaelal. „Ma ei usu … Ma ei mäleta.“ „Kas sa karjusid või kisendasid?“ „Ei.“ „Aga Claudia?“ Seraphine raputas pead. „Miks mitte?“ „Ta oli uksed lukku pannud. Sellel polnud mõtet.“ „Nii et teil polnud põgenemisteed ja abi polnud loota?“ Seraphine noogutas. „Ta oli sind nurka surunud ja oma kavatsused selgeks teinud?“ „Jah.“ „Ja sa tundsid end hirmust kangena?“ „Jah.“ Seraphine vaigistas naeratuse. See läks ludinal.

Dr Bloom vaikis ja hingas sügavalt sisse. „Mida tähendab hirmust kange? Kas sa oskad kirjeldada, mis tunne see oli?“ „Ee …“ Dr Bloom ei soostunud tema eest vaikust täitma. „Mitu seanssi meil tuleb?“ küsis Seraphine. „Nii palju kui vaja.“ „Aga tavaliselt?“ Doktor naeratas. „Kas pead seda kogemust tavaliseks, Seraphine?“ Kurat. Pean keelt hammaste taga hoidma. „Vabandust. Ei. Arvasin lihtsalt, et mingi arv peab olema.“ „Oskan täpsemalt öelda siis, kui oleme juba paar korda kohtunud.“ Dr Bloom pani märkmiku kinni. „Meile mõlemale 20

tuleks kasuks, kui sa hakkaksid päevikut pidama ja kirjutaksid selle läbielamise ja seanssidega seotud mõtted üles. Lihtsalt asjad, mida sa mäletad, meenuvad detailid ja kuidas sa end tunned ja olukorraga kohaned.“ Dr Bloom võttis selja tagant laualt samasuguse märkmiku kui tal endal ja ulatas selle Seraphine’ile. „Võiksid ehk seda kasutada.“ Seraphine küünitas ettepoole, võttis märkmiku, asetas selle endale sülle ja pani käed selle ümber. Ta ootas, et dr Bloom enda jäljendamisele kuidagi reageeriks. Inimesed kergitasid sellise asja peale tavaliselt kulmu või naeratasid. Aga Bloom ei reageerinud kuidagi. Ta küsitles Seraphine’i koduse elu ja kooli teemadel ning Seraphine andis endast parima, et teemat mujale juhtida ja vastamisest kõrvale puigelda.

Kui Seraphine tund aega hiljem kabinetist väljus, oli ta rahul, et suutis psühholoogi ninapidi vedada. Kuni poole koridori peal meenusid talle ühtäkki salvrätid. Mul pidi ju salvrätte vaja minema. Järgmine kord ta nii tobedat viga ei tee.

5 Bloom kontrollis Angeli metroojaama poole astudes, kas metroo­pilet on tal ikka jakitaskus. Siis märkas ta piletiväravate poole tõttavaid jalakäijaid ja otsustas hoopis, et kõnnib need poolteist miili tagasi Russell Square’ile jala. Uue kliendiga tutvumine paneb alati mõtted keerlema ja värske õhk aitaks tal seansist sotti saada.

Ta pööras paremale Chadwell Streetile, kus kavatses ümber Myddelton Square’i põigata ja läbi vaiksete tagatänavate kulgeda, kui ta telefon helisema hakkas 21

„Terekest, ’reilna!“ Marcus Jamesonis ei voolanud tilkagi Austraalia verd ja ometi tarvitas ta iga päev austraallasele omast tervitust koos sobivalt eheda aktsendiga. „Terekest, ’ärra,“ vastas Bloom, püüdmatagi varjata oma äratuntavalt laulvat Yorkshire’i kõnepruuki. „Mis toimps?“ küsis Jameson seejärel Walesi intonatsiooniga.

Bloom mõtles, kas üks niivõrd premeeritud minevikuga salateenistuse töötaja ei peaks ehk poliitkorrektsemalt väljenduma.

Samas leidis ta aga, et mehe kalduvus aktsente imiteerida oli nagu patoloogi sünge huumor – toimetulekumehhanism kõige halva balansseerimiseks. Või vahest mõtles Bloom lihtsalt üle. Äkki Jamesonile lihtsalt meeldivad erinevad aktsendid. „Olen nüüd tagasiteel,“ vastas ta, „peaksin umbes kümne minuti pärast seal olema.“ „Kuidas uustulnukaga läks?“ „Ei teagi.“ „Keeruline juhtum?“ „Keeruline isiksus vist. Aga võin ka ülekohtune olla. Vabandust.

Ma poleks pidanud seda ütlema.“ „Kõhutundes pole muide midagi halba, Augusta. Sa ei saa ju eelarvamusteta vaakumis elada. Mõnikord teab vaist paremini.“ „Ja-jah. Nii see arvatavasti ongi, aga püüd objektiivne olla ei jookse ka mööda külgi alla. Pean veidi järele mõtlema. Varsti näeme.“ „Kuule … Helistasin tegelikult sellepärast, et mul on üht teenet vaja.“ Bloom surus telefoni tugevasti vastu kõrva, et liiklusmüra summutada. See oli midagi uut. Nende viie aasta jooksul, mis nad väikses konsultatsioonibüroos koos olid töötanud, polnud Jameson eales teenet palunud. Ta oli üks neist sõltumatutest 22

isetegija-tüüpidest. Sellepärast meeldiski naisele temaga koos töötada. Ta poleks jaksanud pärast noorte kurjategijate nõustamist veel hädalist äripartnerit kantseldada. „Ma kuulan,“ vastas ta. „Kontoris on üks naine, keda ma sulle tutvustada tahaksin.

Ta vajab meie abi. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline.“ „Kas meile abi eest tasutakse ka?“ Bloom pööras Margery Streetile. „Ei. Ei tasuta. Sellepärast seda teeneks kutsutaksegi. Kuule, selgitan lähemalt, kui tagasi oled. Tahtsin lihtsalt ette hoiatada, et sa end sunnituna ei tunneks.“ Ta teadis, et Jameson luiskab. Ta polnud helistanud, et teda ette hoiatada. Ta helistas, et temas seeme idanema panna, sest teadis, et Augusta ei suuda müsteeriumi lahendamisest ära öelda. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline.

Alati oli mingi mõistatus. Mõnikord palkasid neid pered, kes tahtsid lähedasega juhtunus selgust saada, kui politsei oli juba käega löönud. Või siis riigiprokuratuur või kaitsja vandeadvokaat, kui kuriteo asjaolud eriti hämaraks jäid.

Nad olid tutvunud ühel konverentsil. Augusta kõneles seal kuritegeliku ekspluateerimise peamistest motiividest. Jameson otsis ta pärast üles ja naljatas, et keegi ei sobi müsteeriume paremini uurima kui üks endine spioon ja kriminaal­ psühholoog. Ja kuus kuud hiljem nad just nimelt seda tegidki.

Neist sai hea meeskond ja nad olid ka väga erinevad.

Augusta eeldas, et kooli ajal oli Jameson olnud See Poiss: kindlasti populaarne, humoorikas, ragbimeeskonna liider ja kapten. Ja hoolimata sellest, et tegemist oli kõige korratuma inimesega, keda ta kunagi kohanud oli, jagus mehes piisavalt enesekindlust, et evida ranget ja sõnadetagi selget autoriteeti.

Augusta omakorda oli vaat et piinlikult pedantne inimene.

23

Nende kontor kujutas endast rendikeldrit ühe klanitud ­Russell Square’i suhtekorraldusfirma ruumide all. Kontor oli väike, hämar ja kohaselt diskreetne.

Kui Bloom sinna jõudis, leidis ta Jamesoni töölaua tagant.

Ta tumedad juuksed olid pisut välja kasvanud, nii et lokid ­tikkusid silma. Mees kandis teksaseid ja triiksärki, aga ei mingit lipsu, nagu ikka. Tema kõrval istus kulunud, sihilikult katkirebitud liibuvate teksastega teismeline tüdruk. Tal olid madalasse hobusesabasse seotud pikad pruunid juuksed ja seljas ilmetu hall kampsun. „Jane,“ ütles Jameson, „tema on Augusta.“ Bloom langetas koti põrandale ja istus oma laua taha. „Jane peatub tihti mu õe Claire’i pool, kui ta ema välislähetustel on,“ selgitas Jameson. „Lana töötab sõjaväes. Tunnen Jane’i juba ajast, mil ta oli alles põlvepikkune plikatirts. Oleme aastate jooksul õite mitu lõbusat grillipidu ja filmiõhtut maha pidanud, on ju? Ta on mu mitteametlik õetütar number kolm.“ Tüdruk naeratas onule soojalt. „Kas saaksid Augustale korrata, mida sa mulle rääkisid, Jane?“ Tüdruku hääl oli hoolimata punetavatest ja paistes silmadest tugev. „Nad ütlesid, et ta lahkus omal soovil ja neil pole midagi teha. Kuigi ma rääkisin neile, et asi pole õige.“ „Politsei,“ täpsustas Jameson. „Kas asi puudutab su ema?“ küsis Bloom.

Jane noogutas. „Nad ütlesid, et küll ta koju tuleb, kui selleks valmis on, aga ta pole terve.“ Jane vaatas Jamesoni ja siis uuesti Bloomi poole. „Tal on posttraumaatiline stressihäire. Ta vaevleb Afganistani teenistusest saati. Ta on varemgi ööseks minema läinud, aga tuleb alati järgmisel päeval koju.“ „Kaua ta juba kadunud on?“ küsis Jameson. „Kui vana sa oled?“ küsis Bloom samal ajal.

24

„Kuusteist,“ vastas Jane. „Ja kus su isa on?“ küsis Bloom edasi. „Mul polegi isa.“ Bloom vaatas vilksamisi Jamesonile otsa. „Kaua ta juba kadunud on?“ kordas Jameson küsimust. „Üle nädala. Ta võttis kõik raha kaasa, ei jätnud mulle toidu ega üüri jaoks pennigi ja keegi pole teda näinud. Ma olen kõigi käest küsinud.“ „Kõnesid pole? E-kirju? Internetipostitusi?“ küsis Jameson.

Jane raputas pead. „Keegi pole nõus mind aitama,“ kurtis ta, pilk endiselt Jamesonil. „Aga Claire arvas, et teie ehk aitaksite.“ Bloom nägi Jamesoni noogutust ja tundis ebamugavust.

Mees polnud kunagi varem ühtegi teenet palunud, nii et Augusta teadis, et asi on tähtis, aga pereliikmete ja sõprade elus tuhnimine oli üdini ohtlik, nagu ta omast käest hästi teadis. „Ütlesid, et su ema töötab sõjaväes?“ küsis Bloom. Jane noogutas. „Siis aitab sind sõjavägi… millalgi.“ Bloom teadis, et nimetatud masinavärk ei hakka enne liikuma, kui Lanal on aeg tööl tagasi olla. „Aga kui su emal on kombeks ootamatult jalga lasta, siis juhtus sama arvatavasti ka seekord.“ „Aga ma pole teile veel imelikest asjadest rääkinudki.“ Jane tõstis koti põlvedele ja hakkas selles sorima.

Bloom vaatas Jamesonile otsa ja kergitas kulmu.

Jane sirutas Bloomi poole pataka paberilehti. „Neid on veel.

Küsisin internetis, kas keegi on veel niimoodi kaduma läinud, ja minuga võttis ühendust neli inimest.“ Bloom jälgis, et ta hääletoon jääks malbeks. „Iga nädal kaob sadu inimesi.“ Jane lehvitas paberitega, kuni Bloom käe välja sirutas ja need vastu võttis. Ta laotas lehed lauale laiali. Igaühel neist seisis e-kirjavahetuse tähis.

25

„On üks rase naine Leedsist, kelle kihlatu auto rammiti teelt välja ja siis ronis ta lihtsalt autost välja ja kõndis minema ja alates sellest ajast pole naine temast midagi kuulnud. Siis on üks Bristoli mees, kes ütles, et ta naine …“ „Kus on seos?“ küsis Bloom Jamesonilt. Jane kortsutas kulmu. „Ta küsib, miks sa arvad, et tegu pole suvaliste inimestega, kes kaovad suvalistel põhjustel,“ tõlkis Jameson tüdrukule. „Nad kõik kadusid oma sünnipäeval,“ vastas Jane, nagu selgitaks see kõike. „Ahah,“ vastas Bloom rõhutatult. Ta oleks tahtnud olla vastu­tulelik. „Näita kaarti ka,“ õpetas Jameson. Tema pilgus oli mingi teadmine, teatav enesekindlus. Tema arvates pidi see detail asja otsustama.

Jane ulatas Augustale valge ümbriku. „Nad kõik said enne kadumist sellise. Vaadake …“ Ta osutas sõrmega, Bloom pööras ümbriku ümber ja luges väikest hõbedast kirja. „Seal on ema nimi kirjas. Seest on aga kõik kaardid ühesugused.“ „„Palju õnne 1. sünnipäevaks!“ luges Bloom ja avas kaardi. „„Sinu kingitus on mäng. Kas Sa julged mängida?““ Ta pööras kaardi ümber, aga tagaküljel ei seisnud midagi. „Kas sellega koos saadeti midagi veel?“ Jane raputas pead. „Ja nad kõik said samasuguse kaardi?“ Bloom sirvis uuesti e-kirju. „Leedsi kutt jättis enda oma autosse. Ta kihlatu rääkis, et politsei leidis selle kõrvalistmelt.“ „Veider, kas pole?“ sekkus Jameson. „Ja sa oled seda politseile näidanud?“ küsis Bloom.

Jane noogutas. „Nad ütlesid, et see tõendab hoopis, et kadumine oli nende valik ja täiskasvanutele on selline asi lubatud.“ 26

„Võib-olla jäeti see kõrvale seetõttu, et seal mainitakse mängu,“ pakkus Bloom. „Oled sa kunagi varem midagi sellist näinud?“ küsis nüüd Jameson.

Bloomil ei tarvitsenud sellele küsimusele vastata. Mees teadis niigi iga juhtumi igat pisiasja, mille kallal nad eales töötanud olid. Tolle lokkisjuukselise pea sees elutses peamiselt muljet avaldav aju. Aju, mis suutis märgata vaatenurki ja hallata raskusi paremini kui keegi teine, keda Augusta oli kunagi tundnud. Polnud kedagi teist, kellega koostööd ta isegi kaalunud oleks. „Ja miks palju õnne esimeseks sünnipäevaks?“ tundis Jameson huvi.

Bloom pistis Lana kaardi tagasi ümbrikku. „Kui me seda teaksime, siis saaksime arvatavasti ka aru, mis siin toimub.“ „Mis sa siis arvad?“ küsis Jameson, kui oli Jane’i Costasse late järele saatnud. „Ta oli alati pisut imelik, see Lana. Pisut äraolev, mõistad, mitte kunagi päriselt kohal. Claire tundis Jane’i pärast pidevalt muret. Sõda ajas Lana segi ja laps pidi lõivu maksma. Nagu kõik lapsed.“ James polnud just delikaatne.

Augusta märkas üleminekut ühe õnnetu tütarlapse loolt vajadusele seista kõigi õnnetute sõjaväelaste võsukeste eest üldiselt, aga ei kostnud midagi. „Ma tean, mida sa kavatsed öelda. Meil on niigi käed-jalad tööd täis. Me ei saa endale tasuta töötamist lubada. Aga tema on sõber. Sa tead, miks ma tahtsin sinuga koos töötada … asju heastada või midagi kasulikku teha või … mida iganes.

Ja kui ma ei saa seda teha oma sõprade ja sugulaste heaks, siis mis mõtet sel on?“ Bloom ohkas. Ta tahtis asja üle järele mõelda, kaaluda kõiki vaatenurki, hinnata riske. Nende tööga kaasnes sageli tungimine sügavale inimese eraellu, varjatud 27

tõekspidamiste, käitumisviiside ja motiivide uurimine. Kuidas mõjuks see Jamesoni ja Claire’i läbisaamisele tolle Lanaga? „Mida me muude töökohustustega peale hakkame, samal ajal kui su sõpra aitame?“ küsis ta. „Küll me hakkama saame.“ „Ja mida kliendid ütlevad, kui tähtaegu ületame?“ „Ei ületa me midagi, saame kõik tehtud.“ „Kas sa tõesti arvad, et sõbra elus nuuskimine on hea mõte?“ „Lana pole minu sõber. Ja me aitaksime ühel kaitsetul teismelisel ema üles leida.“ „Vastutustundetu ema, kes võib iga kell uuesti kaduda, kui aga tuju peale tuleb.“ Jameson toetas käed põlvedele ja uuris hetkeks Bloomi nägu. „Aga see tekitas sinus uudishimu, eks? Seda oli su näost näha. Viis inimest on pärast samasuguse väljakutse saamist õhku haihtunud. Asi pole vaid ühes ebastabiilses emas, kes on uttu tõmmanud. See asi on suurem.“ Ta ei kavatsenudki eitava vastusega leppida. Ja tal oli õigus: Augusta tundis uudishimu. „Räägi teiste peredega ka,“ soovitas Augusta. „Selgita välja, ega nad ei räägi lihtsalt seda, mida Jane soovib kuulda. Mina vestlen Jane’iga.“ „Ja ütled talle, et oleme valmis aitama?“ „Ei.“ „Augusta …“ „Ei, Marcus. Veel mitte. Mitte enne seda, kui teame kindlalt, kas me üldse saame aidata. Meie töökirjeldus ei sisalda võltslubaduste jagamist.“

28