Härrasmees moskvas näidisleheküljed

Kui hästi mäletan kuis jalgsi rännates ta meie juurde tuli ja mõne aja meie seltsis veetis, see kaljukassi meenutav meloodia.

Ja kus me elu eesmärk praegu on?

Nii nagu õige paljud muud saab seegi pärimine vastuseks mult pöörat pilgu ja jumalagajätuks kummardades läen välja maja taha, kus mahe kevad jälle lihtsaid rõõme pakub.

Kuid seda tean ma kindlalt: ei leia teda Peetri platsi sügislehist ei Ateneumi tuhaurne tuhast ei siniseist pagoodest à la chine.

Ei peida ta end paunas Vronski sadulal ka mitte kolmekümnenda soneti esimeses stroofis või kahekümne seitsmes ruskes …

Kus on see nüüd? (1.–19. rida) Krahv Aleksander Iljitš Rostov 1913

21. juuni 1922 KRAHV ALEKSANDER ILJITŠ ROSTOV SISEASJADE RAHVAKOMISSARIAADI ERIKOMISJONI EES Liikmed: sm V. A. Ignatov, sm M. S. Zakovski, sm A. N. Kossarev Prokurör: A. J. Võšinski

Prokurör Võšinski: Teie nimi!

Rostov: Krahv Aleksander Iljitš Rostov, Püha Andrease ordeni kavaler, Jockey Clubi liige, jäägermeister.

Võšinski: Oma tiitlid võite endale pidada, kedagi teist need ei huvita. Aga protokolli jaoks: kas teie olete Aleksander Rostov, sündinud Peterburis 24. oktoobril 1889?

Rostov: See ma olen.

Võšinski: Enne kui alustame, pean ütlema, et pole ilmselt kunagi näinud kuube, mis oleks nii paljude nööpidega kaunistatud.

Rostov: Tänan!

Võšinski: See polnud komplimendina mõeldud.

Rostov: Sel juhul pean teid duellile kutsuma.

[Naer]

Amor Towles

12

Sekretär Ignatov: Vaikust saalis!

Võšinski: Mis on teie praegune aadress?

Rostov: Metropoli hotelli sviit number 317 Moskvas.

Võšinski: Kui kaua te olete seal elanud?

Rostov: See on olnud mu asupaigaks 1918. aasta 5. septembrist. Pisut alla nelja aasta.

Võšinski: Ja teie amet?

Rostov: Härrasmeestel pole tavaks ameteid pidada.

Võšinski: Hästi. Millega te siis oma aega sisustate?

Rostov: Einetan, arutlen. Loen, mõtisklen. Tavaline rutiin.

Võšinski: Ja te kirjutate luuletusi?

Rostov: Olen teataval määral sulerüütel olnud küll.

Võšinski [hoiab käes pamfletti]: Kas teie olete selle 1913. aasta poeemi „Kus on see nüüd?“ autor?

Rostov: Seda on mulle omistatud tõesti.

Võšinski: Miks te selle kirjutasite?

Rostov: See nõudis kirjutamist. Mina juhtusin lihtsalt istuma ühe kindla laua taga ühel kindlal hommikul, kui ta selle nõudmise esitas.

Võšinski: Ja kus täpselt see juhtus?

Rostov: Jõudetunni lõunapoolses salongis.

Võšinski: Jõudetunni?

Rostov: Rostovide mõis Nižni Novgorodis.

Võšinski: Ahjaa. Muidugi. Kui paslik. Kuid pöörame tähelepanu tagasi teie poeemile. Kui see ilmus – reaktsiooniaastatel pärast 1905. aasta nurjunud ülestõusu –, pidasid paljud seda üleskutseks tegutseda. Kas nõustuksite selle hinnanguga?

Härrasmees Moskvas

13

Rostov: Kogu luule on üleskutse tegutseda.

Võšinski [kontrollides oma paberitest]: Ja järgmise aasta kevadel lahkusite Venemaalt Pariisi...?

Rostov: Mäletaksin justkui õites õunapuid. Nii et jah, üsna tõenäoliselt oli kevad.

Võšinski: 16. mai, kui täpne olla. Vaadake, me mõistame teie vabatahtliku paguluse põhjusi ja suhtume isegi teatud sümpaatiaga tegevustesse, mis teid pagema sundisid. Mis meile aga probleeme valmistab, on teie tagasitulek 1918. aastal. Pole nimelt teada, kas tulite ehk tagasi kavatsusega relvad haarata, ja kui, siis kas revolutsiooni poolt või vastu.

Rostov: Kardan, et relvade haaramise aeg on mul seljataha jäänud.

Võšinski: Miks te siis tagasi tulite?

Rostov: Tundsin kliimast puudust.

[Naer] Võšinski: Krahv Rostov, näib, et te ei mõista oma olukorra tõsidust. Ega näita üles austust nende vastu, kelle ees seisate.

Rostov: Tsaarinna heitis mulle omal ajal sama ette.

Ignatov: Prokurör Võšinski, kas ma tohiksin...?

Võšinski: Sekretär Ignatov.

Ignatov: Mul pole kahtlustki, krahv Rostov, et paljusid publiku seas üllatab teie sarmikus, kuid mind – mitte vähimalgi määral. Ajalugu on näidanud, et sarmikas olla ongi jõudeelu elava klassi viimne ambitsioon. Mis mind aga üllatab, on see,

Amor Towles

14

et kõnealuse poeemi autorist on saanud sedavõrd eesmärgitu inimene.

Rostov: Mulle on eluaeg jäänud mulje, et inimelu eesmärk on teada ainult jumalale.

Ignatov: Tõepoolest. Küllap on see teile väga mugav tundunud.

[Komisjon eraldub 12 minutiks asja arutama] Ignatov: Aleksander Iljitš Rostov, võttes arvesse teie tunnistust, võime vaid oletada, et see selge pilguga vaim, kes kirjutas poeemi „Kus on see nüüd?“, on pöördumatult oma klassi korrumpeeriva mõju alla langenud ja kujutab endast nüüd ohtu neile ideaalidele, mille nimel kord kõneles. Seetõttu oleks meie esimene eelistus teid siitsamast saalist seina äärde saata. Aga partei teenekamate liikmete seas on neid, kelle meelest te kuulute revolutsioonieelse võitluse kangelaste hulka. Seega on komisjoni otsus, et peate pöörduma tagasi hotelli, mis teile nii armas on.

Kuid pidage meeles: kui jala kasvõi kordki veel Metropolist välja tõstate, lastakse teid maha.

Järgmine kohtuasi.

Allkirjastanud V. A. Ignatov M. S. Zakovski A. N. Kossarev

ESIMENE R A AMAT

1922 Ambassadöör

1922.

aasta 21. juuni õhtul kell pool seitse, kui krahv Aleksan­ der Iljitš Rostov Kremli väravast Punasele väljakule viidi, oli ilm imeline ja jahe. Sirutades käigu pealt õlgu, hingas krahv sisse, nagu oleks äsja ujumast tulnud. Taevas oli just seda karva sinine, mille­ le mõeldes olid võõbatud Vassili Blažennõi katedraali värvilised kuplid.

Nende roosad, rohelised ja kuldsed toonid särasid nii, nagu oleks kogu religiooni ainus eesmärk jumalikkuse üle rõõmutseda. Isegi riikliku universaalkaupluse GUMi ees vestlevad enamlasetüdrukud näisid ole­ vat end suve saabumise tähistamiseks üles löönud. „Tere õhtust, hea inimene!“ hüüdis krahv Fjodorile väljaku äärde jõudes. „Paistab, et põldmarjad on tänavu varajased!“ Jätmata ehmunud puuviljamüüjale aega vastata, astus krahv kärmelt edasi, vahatatud vuntsid laiali nagu kajakatiivad. Ülestõusmise väravast läbi, jättis ta selja taha Aleksandri aia sirelid ja jätkas teekonda Teatri väljakule, mille ääres seisis Metropoli hotell kogu oma hiilguses. Kui krahv selle ukse ette jõudis, pilgutas ta päevasele uksehoidjale Pavelile silma ja pöördus väljasirutatud käega kahe sõduri poole, kes olid ta järel käinud. „Tänan, härrased, et mu tervelt kohale toimetasite. Edasi saan hak­ kama juba ilma teie abita.“ Kuigi mõlemad sõdurid olid suurt kasvu poisid, pidid nad krahvi pil­ gule vastamiseks oma mütsinoka alt ometi üles vaatama: nagu kümme põlvkonda Rostove enne teda oli krahv peaaegu kaks meetrit pikk. „Mine aga edasi,“ ütles kahest sõdurist jõhkram, käsi püssikabal. „Me peame su tuppa saatma.“ Fuajees lehvitas krahv laias kaares tervituseks kõigutamatule Arka­ dile (kes oli vastuvõtulaua taga valves) ja armsale Valentinale (kes püh­ kis kujukeselt tolmu). Kuigi krahv oli neid sel moel oma sada korda ter­

18

Amor Towles

vitanud, vastasid mõlemad ainitise jõllitamisega. Vastuvõtt oli selline, mida võiks oodata keegi, kes on pidulikule õhtusöögile püksata ilmu­ nud.

Möödunud kollaselembesest tüdrukust, kes oma lemmiktugitoolis ajakirja luges, peatus krahv järsku potipalmide ees, et oma saatjaid kõ­ netada. „Lift või trepp, härrased?“ Sõdurid vaatasid teineteisele otsa, siis krahvile ja siis jälle teine­ teisele, ilmselgelt võimetud valima. „Kuidas peaks sõdur lahinguväljal toime tulema,“ küsis krahv endalt, „kui ta ei suuda otsustada, kuidas ülemisele korrusele saada?“ „Lähme trepist,“ päästis krahv nad kimbatusest ja tormas üles kaht astet korraga võttes, nagu tal oli juba akadeemia aegadest tavaks olnud.

Kolmandal korrusel kõndis krahv mööda punase vaibaga kaetud ko­ ridori oma sviidi poole, mis koosnes magamistoast, vannitoast, söögi­ toast ja salongist, mille kahemeetrised aknad avanesid Teatri väljaku pärnade poole. Ja seal ootas teda ees päeva brutaalsus. Sest sviidi pära­ ni uste ees seisis valvesõdurite kapten koos hotelli jooksupoiste Paša ja Petjaga. Kaks noormeest vaatasid krahvile otsa, pilgud täis piinlikkust, sest neile oli ilmselgelt tehtud kohustuseks midagi, mida nad pidasid vastumeelseks. Krahv kõnetas ohvitseri. „Mida see peaks tähendama, kapten?“ Kapten, keda küsimus näis pisut üllatavat, oli siiski hästi õppinud oma emotsioone vaos hoidma. „Ma pean teid teie elupaika juhatama.“ „Aga see siin ongi mu elupaik.“ Õhkõrna muiet vaevu varjates ütles kapten: „Kardan, et enam mitte.“ Paša ja Petja jäid koridori ning kapten juhatas krahvi ja tema valvu­rid personali trepi juurde, mis oli peidus hotelli südames, silma­ paistmatu ukse taga. Kehvasti valgustatud trepp pöördus järsult iga viie astme tagant nagu kellatornis. Nad tõusid kolm korrust, kuni jõudsid ukseni, mis avanes kitsasse koridori, mille ääres oli vannituba ja kuus mungakongi meenutavat magamistuba. See ärklikorrus oli kunagi ehi­ tatud Metropoli külaliste teenrite ja teenijatüdrukute jaoks, aga kui

Härrasmees Moskvas

19

teenijarahvaga reisimine moest ära läks, olid toad langenud igat sorti ettenägematute juhtumite meelevalda, nii et sinna oli kuhjatud laua­ juppe, katkist mööblit ja muud prahti.

Hommikul oli trepile lähim tuba kraamist puhtaks tehtud, nii et sellesse olid jäänud vaid raudvoodi, kolme jalaga kummut ja kümne aasta tolm. Ukse kõrval nurgas oli väike kapp, umbes nagu telefoni­ kabiin, mis oleks tuppa justkui juhuslikult sattunud. Katusejoont järgiv lagi hakkas ukse juurest ühtlaselt laskuma, nii et ainus koht välisseina ääres, kus krahv sai täies pikkuses püsti seista, oli ärkel, milles oli male­ lauasuurune aken.

Kaks valvurit seisid ülbelt koridoris ja kapten selgitas, et oli palunud jooksupoisid appi, et krahv saaks oma uude elupaika kolida need vähe­ sed asjad, mis sinna mahuvad. „Ja ülejäänu?“ „Ja ülejäänu hakkab kuuluma rahvale.“ Ah siis sellist mängu mängitakse minuga, mõtles krahv. „Väga hea.“ Ta tormas jälle trepist alla, tema järel kiirustavate valvurite vint­ püssid käisid kolinal vastu seina. Kolmandal korrusel marssis ta mööda koridori oma sviiti, kus kaks jooksupoissi teda hädiste nägudega ootasid. „Kõik on korras, poisid,“ kinnitas krahv ja asus näitama: „See. Too. Need. Kõik raamatud.“ Uude elupaika kolitava sisustuse sekka valis krahv kaks kõrge selja­ toega tooli, vanaema idamaise kohvilaua ja tema lemmikportselan­ serviisi. Ta valis välja kaks eebenipuust elevandikujulist laualampi ja õe Jelena portree, mille Serov oli maalinud 1908. aastal Jõudetunnis lühidal külaskäigul olles. Ta ei unustanud nahkkohvrit, mis oli ekstra temale valmistatud Londonis Aspreys ja mille ta hea sõber Miša oli nii kohaselt ristinud Ambassadööriks.

Keegi oli olnud sedavõrd vastutulelik, et üks krahvi reisikirstudest oli magamistuppa toodud. Sellal kui jooksupoisid eelnimetatud asju üles viisid, täitis krahv selle riiete ja isiklike esemetega. Märgates, et valvurid heidavad pilke kahele konjakipudelile öökapil, pakkis krahv ka need sisse. Ja kui reisikirst oli üles tassitud, näitas ta lõpuks kirjutus­ lauale.

20

Amor Towles

Kaks jooksupoissi, eresinised univormid pingutustest juba määrdu­ nud, haarasid selle nurkadest. „See kaalub ju terve tonni,“ ütles üks neist. „Kuninga kindlus on tema loss,“ täheldas krahv, „härrasmehel tema kirjutuslaud.“ Kui jooksupoisid lauda koridori tarisid, lõi Rostovi kappkell, mis pidi maha jääma, kaeblikult kaheksa. Kapten oli ammu postile naasnud ja valvurid, kelle sõjakus oli asendunud tüdimusega, nõjatusid seina vas­ tu ja lasksid sigaretituhal parketile langeda, suurde salongi hoovas aga Moskva suvise pööripäeva hääbumatut valgust.

Igatseval pilgul lähenes krahv sviidi loodenurga akendele. Kui palju tunde oli ta nende ees veetnud? Kui palju hommikuid, seljas hommiku­ mantel ja käes kohvitass, oli ta jälginud Peterburist saabujaid takso­dest välja astumas, öisest rongisõidust kuhtunud ja kurnatud? Kui mitu tal­ ve oli ta vaadelnud aeglaselt langevat lund, sellal kui mõni üksik siluett tänava­laterna alt läbi kõndis? Just sel hetkel kiirustas väljaku põhja­ servas noor Punaarmee ohvitser Suure Teatri treppidest üles, olles õhtu­se etenduse esimesest poolest tunnist ilma jäänud.

Krahv naeratas, kui talle meenus ta oma nooruse komme saabuda entr’acte’i ajaks. Kinnitanud Inglise klubis, et võtab vaid klaasikese, jäi ta ometi kolmeks. Seejärel ootavasse tõlda hüpanud, kihutas ta läbi lin­ na, võttis kiiruga mitu kuulsat trepiastet korraga ja libistas end siis läbi kuldsete uste nagu seesama noormees. Baleriinid tantsisid graatsiliselt üle lava, krahv aga liikus excusez-moi’sid sosistades oma tavalisele ist­ mele kahekümnendas reas, millest avanes privileegina vaade daamidele loožides.

Hiljaks jäämine, mõtles krahv ohates. Missugune nooruse nauding.

Siis pööras ta kannapealt ringi ja asus oma tubades ringi jalutama.

Kõigepealt imetles ta salongi suurejoonelisi mõõtmeid ja kaht lühtrit.

Ta imetles väikese söögitoa maalitud tahveldust ja keerulist messing­ mehhanismi, millega sai magamistoa kahe poolega ukse sulgeda. Lühi­ dalt, ta vaatles interjööri võimaliku ostja pilguga, kes näeb ruume esi­ mest korda. Magamistoas peatus krahv marmoriga kaetud laua juures, millel lebas hulk tähenduslikke esemeid. Nende seast valis ta õe lem­ mikkäärid. Need oli haigrukujulised, terad nokkadeks ja tilluke kuld­

Härrasmees Moskvas

21

ne kruvi silmaks, ning nii väikesed, et ta sõrmed mahtusid vaevu käe­ pidemetest läbi.

Vaadates oma sviidi ühest otsast teise, registreeris krahv pilguga kii­ resti kõik, mis pidi temast maha jääma. Neli aastat tagasi siia toodud isiklikud asjad, mööbel ja objets d’art olid niikuinii suure sõelumise tulemus. Sest kui krahvini oli jõudnud uudis tsaari hukkamisest, oli ta kohe Pariisist teele asunud. Kahekümne päevaga oli ta teekond kulgenud läbi kuue riigi ja põiganud kõrvale kaheksast viie lipu all lahingut löövast pataljonist, Jõudetundi jõudis ta lõpuks 7. augustil 1918, kaasas vaid seljakott. Kuigi maal valitses mässumeeleolu ja mõisas ärevus, oli vana krahvinna, tema vanaema, tavapäraselt nagu rahu ise. „Saša,“ ütles ta toolist tõusmata, „kui kena sinust, et tulid. Küllap oled näljane. Joome koos teed.“ Kui krahv selgitas, et vanaemal tuleb riigist lahkuda, ja kirjeldas, kui­ das ta selle on korraldanud, mõistis krahvinna, et teist võimalust pole.

Ta mõistis, et kuigi iga tema teenistuses olnud inimene oleks olnud val­ mis teda saatma, võis ta kaasa võtta vaid kaks neist. Samuti mõistis ta, miks ta lapselaps ja ainus pärija, keda oli üheteistkümnendast eluaastast kasvatanud, ei saanud koos temaga tulla.

Kui krahv oli olnud vaevu seitsmeaastane, oli ta naabripoisilt kabes nii põhjalikult pähe saanud, et langes üks pisar, üle huulte libises üks vandesõna ja nupud paisati põrandale. Selline ebaspordi­mehelik käitu­ mine tõi kaasa karmi noomituse krahvi isalt ja õhtusöögita maga­ma mineku. Aga kui noor krahv masendunult tekiserva pigistas, tuli tema tuppa vanaema. Istunud voodi jalutsisse, jagas krahvinna mõningat lohutust: „Kaotamises pole muidugi midagi meeldivat,“ alustas ta, „ja Obolenskite poiss on üks nuhtlus. Aga armas Saša, miks küll valmis­­ tasid talle seda rõõmu?“ Sellises vaimus lahkusid nad teine­ teisest pisaraid valamata ka sadamas. Siis naasis krahv mõisa, et selle sulgemist juhtida.

Kiiresti üksteise järel puhastati korstnad, tühjendati sahvrid ja kaeti mööbel linadega. Justnagu läheks pere jälle hooaja alguseks Peterbu­ risse tagasi, ainult et koerad vabastati ketist, hobused tallist ja teenija­ rahvas ametist. Seejärel, täitnud üheainsa vaguni Rostovide parima mööbliga, sulges krahv uksed tabalukuga ja asus teele Moskvasse.