FLOKSID MINU AIAS
Marika Vartla
Raamatu autor Marika Vartla (paremal) koos naabrinaise Milviga Mädapea mõisa lilleaias.
Floksidest võlutud
Tundub, nagu oleksid aed-leeklilled ehk aedfloksid alati meie koduaedades õitsenud, ometi on need kaunid lilled meieni jõudnud alles paarsada aastat tagasi. Neid on kutsutud ka sitsililleks: sordid, kus õie südamest vaatab vastu tumedam silm, on tõesti sitsilise kanga sarnased. Need on liigutavad ja lihtsa hingega õied.
Floksiarmastus on eestlaste südames olnud pikka aega. Vahel on need kaunites värvides ja pikalt õitsevad püsililled küll unustuse hõlma vajunud, aga siis jälle avastatud kui meeldivad ja imelised aiataimed. Uuesti avastatud vana, mida taas väga armastatakse, näitab, et huvi flokside, aga eriti just aedflokside vastu on nagu mässav meri: kord on moelained kõrgel üleval, kord sügaval põhjas.
Kuigi selles raamatus on juttu kõigist meie aedades kasvavatest floksiliikidest, on põhiosa pühendatud aedfloksidele, sest nad on kõige populaarsemad ning neil on ka kõige suurem ja mitmekesisem sordivalik. Meie perele kuuluvas Mädapea mõisas Lääne-Virumaal Rakvere lähistel kasvab praegu veidi üle tuhande aedfloksisordi. Kollektsiooni peetakse Euroopas üheks suurimaks. Esimesed aedfloksid istutasin mõisaaeda 2014. aastal. Aastate jooksul olen saanud palju kogemusi nende kasvatamisest ja õppinud nende hingeelu tundma.
Uusi ja huvitavaid sorte oleme toonud Saksamaalt, Venemaalt ja mujalt riikidest, mul on tekkinud tihedad kontaktid aretajatega. Eesmärk on koguda Mädapeale flokside geneetiline pagas ja säilitada maailma parimad sordid. Kuna
Üle tuhande sordiga Mädapea mõisa aedfloksikollektsioon on üks Euroopa suurimaid.
Marika Vartla
’Europa’ õiesülemis.
Nostalgiline lõhnapilv
Kui küsida Mädapea mõisa lilleaia külastajatelt, mille järgi lõhnavad aedfloksid, siis enamik vastab, et nostalgia ehk vanaema aia järele. Mõne arvates on kõigil floksidel ühesugune aroom, aga mõne arvates nad eriti ei lõhnagi. Kõik liigid ja sordid tõesti ei lõhna. Flokside lõhnaskaala ulatub mesimagusast kannikeseni, vahel lisandub mõrkjas ürdiaroom. Õhtul muutub lõhn tugevamaks. Lõhn on taime peibutis liblikatele, mesilastele ja teistele tolmeldajatele.
’Mio moi Mio’.
Sorti ’Blue Paradise’ peetakse siniste aedfokside seas kõige sinisemaks.
KAUNIS KÜLALINE AMEERIKAST
Leeklilled (Phlox), keda kutsutakse rohkem teise ametliku nime järgi floksideks, kuuluvad siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda ja neid on umbes 70 liiki. See arv on muutuv suurus, kuna uurimisvõimalused täiustuvad ja tehakse üha uusi avastusi.
Flokside kodumaa on Põhja-Ameerika idaosa 30. ja 50. paralleeli vahel. Kevadel õitsevad madalakasvulised liigid on pärit kuivematelt aladelt, suve teisel poolel aedu kaunistavad aedfloksid aga niisketelt jõekallastelt.
Floksid on püsililled. Vaid üks liikidest – suvi-leeklill ehk suvifloks (P. drummondii) – on üheaastane ning teda tuleb igal aastal uuesti külvata.
Leeklillede botaanilise kirjelduse koostas Rootsi loodusteadlane Karl von Linné, kes andis taimeperekonnale ka ladinakeelse nime Phlox. See sõna pärineb kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki. Säravates punastes, roosades, oranžides ja lillades toonides õisikud võivad pilgule tunduda tõesti värviliste leekidena. Taimele pandud nimi väljendab tema olemust täielikult.
Prantsusmaalt Eestisse
Aed-leeklill ehk aedfloks (P. paniculata) ja laiguline leeklill ehk laiguline floks (P. maculata) jõudsid Euroopasse aastatel 1740–1743. Esimesi kirjuõielisi flokse näitas Prantsusmaal avalikkusele sordiaretaja Eugène Lierval ligi sajand hiljem ehk 1832. aastal. Uustulnukad ei leidnud kahjuks kuigi head vastuvõttu, sest esimesed aretised ei olnud aednike silmis piisavalt pilkupüüdvad.
Laialdasemalt hakkasid aedfloksid Euroopas levima alles 19. sajandil, kui haljastuses kasutatud puudele ja põõsastele lisaks hakati julgemalt istutama ka püsililli.
Kahevärviliste õitega ’Peppermint Twist’.
AEDFLOKSI HAIGUSED, KAHJURID JA KASVUHÄIRED
Tiiu Annuk, taimekaitsespetsialist
Aedflokse pole keeruline kasvatada, kui oled kursis teatud asjaoludega nende elutegevuses ja oskad täita taimede tagasihoidlikke soove.
Kaunilt õitsvad floksipuhmikud näevad haigestudes välja väga näotud ja õnnetud ning kaotavad kogu oma võlu. Taimede ja enda säästmiseks tasub aegajalt nende tervist kontrollida ja esimeste appihüüete korral reageerida. Tuleb aru saada, mis neid vaevab.
Aastad on erinevad ja mulla omadused võivad samuti muutuda. See kajastub flokside dekoratiivsuses ja elujõus. Pärast istutamist lase taimel oma aias koduneda, jõudu koguda ning uute tingimustega harjuda.
Flokse võivad kahjustada mitmed haigused, sealhulgas seen- ja viirushaigused, samuti putukad. Mõju avaldavad ka keskkonnatingimused, näiteks temperatuur, niiskus ja valgus, mis võivad põhjustada kasvuhäireid ja muutusi taime arengus.
HAIGUSED
Jahukaste (Erysiphe cichoracearum var. phlogis, Golovinomyces magnicellulatus, Podosphaera spp.)
Jahukaste on seenhaigus, mis häirib flokse kõige rohkem. Tõbi mõjutab kõiki taime vegetatiivseid osi, sealhulgas lehti, varsi ja õisi. Haigust võib eriti sageli näha aed-leeklillel, ilmselt seetõttu, et seda liiki kasvatatakse floksidest kõige rohkem.
Jahukaste tunneb ära valge jahuja kirme järgi nakatunud kudede pinnal. Nakatunud lehed püsivad taimel, kuni muutuvad kollaseks, siis nekrootiliseks ja lõpuks langevad maha. Jahukaste levikuks on soodne kuiv ja tuuline ilm, kuid nakatamiseks on vaja siiski pisut niiskust, tavaliselt piisab öisest kastest.
Jahukastet põhjustavad seened vajavad kasvuks ja paljunemiseks elavat peremeest. Neist osa suudab nakatada laia valikut peremehi, teised aga vaid mõnda.
Silmaga vaadates on väga raske öelda, milline patogeen konkreetsel juhul jahukastet põhjustab, sest neid on palju. Kõige sagedamini esinev haigustekitaja on Golovinomyces magnicellulatus, samuti on levinud perekonna Podosphaera liigid, mis nakatavad paljusid taimeliike. Ainult aed-leeklille nakatab haigustekitaja Erysiphe cichoracearum var. phlogis.
Jahukaste elutsükkel on tihedalt seotud peremehe elutsükliga, mis tähendab seda, et haigustekitaja areng ja levik on seotud taime kasvu ja arenguga. Kõik jahukastet tekitavad liigid toodavad spoore ehk eoseid, mis võivad levida tuule ja õhuvoolude abil ning nakatada uusi taimi neile maandudes.
Esmane nakkus saab alguse tavaliselt seeneniidistikust arenevatest koniididest või kotteostest. Koniidid on suguta paljunemise spoorid, mis võivad areneda seeneniidistikust, ning kotteosed on sugulise paljunemise spoorid, mis võivad areneda peiteoslatest.
Hooaja lõpus arenevad lehtedele peiteoslad (pisikesed mustad täpikesed), mis talvituvad mullas või nakatunud taimejäänustel. Peiteoslad on kotteoste kandjad, mis võivad talvituda ja säilitada haigustekitaja eluvõime.
Kui kotteosed on nakatanud taimekoe, hakkab arenema seeneniidistik. See kasvab tihedaks võrgustikuks, mis näeb välja valge kirmena. Võrgustik koosneb seeneniidistikust, mis on haigustekitaja vegetatiivne osa.
Jahukaste elutsükkel on keeruline protsess, mis hõlmab mitmeid etappe, alates esmasest nakkusest kuni haigustekitaja levikuni. Haigustekitaja elutsüklit teades saab tema levikut ja taimede nakatumist ennetada.
Jahukaste on asunud rünnakule.