Tähendab, me olime metsas. Oli justkui videvik, aga päikest ei olnud, maastikule langes pruunikas vihmavalgus. Kas ma oleksin saanud kellelegi helistada? Ei, ei oleks, sest isegi kui mul oleks olnud kedagi kellele helistada, siis oleks aeg otsa saanud. Nüüd oli ainult uppuv veealune valgus ja suured puud ja hiigelpiisad, mis langesid okstelt nagu groteskselt suurte olendite pisarad, ja olime ainult meie – tema ja mina – ja tunne, et olen üksinda maailmas, oli nii tugev, et tegelikkus poleks seda mingil moel muuta saanud. Ei meile vastu sõitvad autod, ei valgustatud telefoniputkad, millest möödusime, ei raadiosaade, kus keegi pidas pehmelt nurruva häälega loengut, mis kõlas nagu jumala teenistus. Helid tekitasid silme ette pildikesi. Neitsi Maarja suure ohtliku ingliga, neitsi Maarja väikese paksu lapsega, kes tiivutult, kuid maa gravitatsioonist sõltumata kõigil maalidel tema rinna ümber tiirleb. Ja lõpuks neitsi Maarja üksi, ilma oma lapseta, kui viimane enam maa peal ei olnud. Ma lamasin metsa all ja vaatasin puude tumedaid juuri, mis tungisid aeglaselt järvevette, ja kõik oli nii vaikne, et nähtavaks muutus isegi kõige aeglasem liikumine, üleval tasa kõikuvad
7