metsamajanduse ettevõtteid. Moskvas jälgiti hoolega, kuidas edeneb turba varumine, sest sellega köeti soojuselektrijaamu, mis varustasid elektriga ka naabruses asuvat Ivanovo oblastit. Juri Andropov meeldis veel ühele oblasti parteikomitee sekretärile – Aleksei Larionovile, kes sai tuntuks Hruštšovi ajal. Tema lubas Hruštšovile, et annab riigile planeeritust kolm korda rohkem liha ja sai selle eest sotsialistliku töö kangelase Kuldtähe. Kui aga selgus, et see oli katteta lubadus, siis ta suri – kas tegi endale ise lõpu või ütles tal süda üles. 1939. aastal kutsus oblastikomitee sekretär Larionov Andropovi osalema väga tähtsas ettevõtmises – hüdrosõlmede ehitamises Volga jõele. Seda tegevust juhtis NKVD, ehitajatena töötasid peamiselt vangid, kellest oli seal alati puudus. Andropov lähetas ehitusobjektidele mitu tuhat Jaroslavli noort. 1944. aasta 14. juulil avaldati Beria koostatud nimekirja alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus NKVD Volga hüdrosõlmede ehitamisel silma paistnud insener-tehniliste töötajate, administratiiv-majandusliku personali ja tööliste autasustamisest ordenite ja medalitega. Ordeneid sai suur rühm NKVD laagrite peavalitsuse töötajaid, nende seas sai Punalipu ordeni ka Juri Andropov kui endine Jaroslavli oblasti komsomolikomitee sekretär, kuigi ta selleks ajaks oli sealt juba ammu lahkunud.
Karjala ja selle peremees Otto Kuusinen 1940. aasta juunis suunati Andropov Petrozavodskisse ja kinnitati äsja loodud Karjala-Soome NSV komsomoliorganisatsiooni keskkomitee esimeseks sekretäriks. 1920.–1930. aastatel oli Karjala olnud lihtsalt autonoomne liiduvabariik Vene NFSV koosseisus. 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi ajal kutsus nõukogude propaganda Karjalasse soomlasi. Umbes 12 000 soomlast asusidki Nõukogude Karjalasse. Paar tuhat soomlast tuli isegi Ameerika Ühendriikidest. Nad jätsid seal kõik maha, müüsid oma vara ära ja sõitsid õnnelikule maale, kus pole ei tööpuudust ega ekspluateerimist. Kuid nad sattusid Karjala ürgmetsa, väga rasketesse oludesse, kus nad pidid töötama tühiste krosside eest. Passid ja valuuta võeti neilt ära. Mitu Ameerika soomlaste gruppi olid toonud kaasa oma tehnika, ka see võeti ära ja anti sovhoosidele. Kuna Karjalas elas nüüd hulk välismaalasi, toimusid seal tihti ka puhastused. Suurimat kahtlust äratasid just need, kes olid tulnud Nõukogude Liitu oma soovil, et osaleda sotsialismi ehitamises. 1935. aasta 2. augustil võttis Karjala oblastikomitee büroo vastu täiesti salajase otsuse: „Arvestades Karjalas kujunenud eriti keerukat olukorda – riigipiiri lähedust, vangilaagrite ja eriasunduste olemasolu, välismaalaste ja võõraste elementide suurt tulva – teha kõikide rajoonikomiteede sekretäridele ettepanek:
18