ei meeldinud
„Ja miks peakski meeldima?“ turtsus ta aknalaual kükitades.
„Külm, märg, peaaegu kõik tuttavad linnud on ära välismaale lennanud.
Isegi neid va koeri on vähem.“
Ent milline vabadust maitsta saanud kassiisand kodus pikalt vastu peab? Nii veab ka Oskar Kräukur-Njäukur end vahetevahel –ise porisedes – hoovi, kuid on üsna varsti külmakohmalt tagasi, et siis omaette tusaselt lesida ja joriseda.
Ühel hommikul ärkas kassiisand üles ja mõistis: kohe on kevad
käes. Ta tundis seda lihtsalt vurrudega. Ta lipsas kärmelt välja – ja seal lõhnas tõesti kõik kevade järele!
„Lõpuks
ometi,“ rõõmustas kassiisand. „Jõudsime ära oodata!“
Ja oleks uneldes maja nurgal peaaegu mingi rohelise asja peale astunud. „Hm …“
imestas ta käppa üles tõstes ja seda mingit asja jõllitades. „Eelmisel aastal polnud siin midagi.“ Käpa all tungis maa seest välja tibatilluke rohekas leheke. Mitte koer, mitte lind, isegi mitte kärbes. Ei sünni süüa ega juua. Kuid pärast tüütut talve lõhnas ka see seikluse järele. Peaks ehk kõnetama? Ent kõik ju teavad, et rohulibled ei räägi. Aga kui see on lill? Ei saa samuti rääkida, enne kui punga välja ajab.
Pärast mõne päeva pikkust kannatuse proovilepanekut
leidis Oskar Kräukur-Njäukur eest tillukese pungaga lillevarre.
„Mis vunts sa selline oled?“ küsis ta.
„Ma pole vunts, vaid patsikandja,“ vastas pung. „Ma olen tulbipreili.“