andropov

ANDROPOV Ve n e k e e l e s t t 천 l k i n u d Margus Leemets

3

Originaali tiitel: Леонид Млечин Андропов 2008 Toimetanud Marika Mikli Kujundanud Mari Kaljuste © Л. М. Млечин, 2008 Foto lk 2 © Bettmann/CORBIS © Tõlge eesti keelde. Margus Leemets, 2012 ISBN 978–9985–3–2644–2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

4

Sisukord Autorilt .....................................................................................................................9 1. peatükk. KARJÄÄRI ALGUS ............................................................................11 Orb ....................................................................................................................11 Berialt saadud orden........................................................................................13 Karjala ja selle peremees Otto Kuusinen .....................................................18 Perekonnaasjad ................................................................................................25 „Leningradi kohtuasja” järelkaja ...................................................................30 Saabumine Moskvasse ....................................................................................36 2. peatükk. UNGARI TRAGÖÖDIA SUURSAADIKU SILME LÄBI NÄHTUNA .............................................................................................................39 Juri Andropov taheti Abrassimovi vastu välja vahetada ...........................40 Imre Nagy’i elukäik .........................................................................................44 Ungarlased haaravad relvad ...........................................................................48 „Suursaadik tahab ajalukku pääseda” ...........................................................51 Hruštšov ja Malenkov soovivad kohtuda inkognito ...................................53 Kádár laskis Nagy’i maha................................................................................55 Budapesti õppetunnid .....................................................................................60 3. peatükk. KESKKOMITEE SEKRETÄR .............................................................65 Uus osakond .....................................................................................................65 Vanem sotsialismimaade alal ........................................................................71 „Ei jaga mitte mõhkugi” .................................................................................73 „Kagebiitidest hoia eemale”............................................................................75 Keskkomitee sekretär striptiisi vaatamas ei käi ..........................................76 Arstide kohtuotsus ..........................................................................................79 4. peatükk. KGB ESIMEES ....................................................................................83 Ootamatu ametissemääramine ......................................................................83 Ränk jutuajamine Lubjankal .........................................................................85 Milleks Brežnevil teda vaja oli........................................................................89 Lasud Kremlis ..................................................................................................94 Tsvigun ja Tsinev .............................................................................................96 Kaadri täielik väljavahetamine .....................................................................104 Välja vedamata kanasõnnik..........................................................................109 5. peatükk. POLIITILINE POLITSEI ..................................................................113 Kindral Bobkovi karjäär................................................................................113 5. valitsus ........................................................................................................117

5

Nad jälgisid Tvardovskit ..............................................................................120 Väljamõeldud vaenlased ...............................................................................123 NTS ja KGB ....................................................................................................124 Psühhiaatrite abiga ........................................................................................127 Fašistlik samizdat ...........................................................................................133 Vabamüürlased, revolutsioon ja riiklik julgeolek .....................................139 6. peatükk. ERIOPERATSIOON TŠEHHOSLOVAKKIAS ...............................144 Alexander Dubčeki lugu ...............................................................................144 Küllakutse Brežnevi juurde .........................................................................147 Marssal Jakubovski ilmub välja ...................................................................151 „A” amet tegutseb ..........................................................................................153 Kirjavahetus tualetis ......................................................................................155 „Isa oli vabastaja – poeg on okupant” ........................................................161 Dubčeki röövimine ........................................................................................165 Panus tehti Husákile ......................................................................................171 7. peatükk. LUURE ..............................................................................................176 Kindral Sahharovski ......................................................................................177 Mängud Willy Brandtiga ..............................................................................181 Hruštšovi memuaarid ..................................................................................184 Vladimir Krjutškov .......................................................................................188 Veri Damanski saarel ...................................................................................192 8. peatükk. SISSETUNG AFGANISTANI JA POOLA SAATUS .......................199 Luure arvamus ...............................................................................................199 Partei lõhenemine ..........................................................................................202 „Ka mina olen stalinist!” ...............................................................................207 Taraki mõrvamine .........................................................................................213 Palee ründamine ...........................................................................................220 Läbitungimatu kindral Jaruzelski ................................................................227 Kas väed kavatseti sisse viia? ........................................................................231 Rooma paavst ja preester Jerzy Popiełuszko .............................................235 9. peatükk. TEINE MEES RIIGIS ........................................................................242 Kindralimunder ............................................................................................242 Organid ja parteiaparaat ...............................................................................244 Esimehe silmad ja kõrvad ............................................................................249 Konspiratiivkorteris .....................................................................................252 Gorbatšovi esilekerkimine ............................................................................254 Tšernenko kui konkurent .............................................................................260 Suslovi surm ..................................................................................................263 Ettepanek tehti Štšerbitskile .........................................................................266 Hüvastijätt Lubjankaga .................................................................................269 Kas tervis peab vastu? ....................................................................................273 Kõikjal on konkurendid ................................................................................276

6

10. peatükk. KAS VÕITLUS KORRUPTSIOONIGA VÕI KONKURENTIDEGA? ........................................................................................282 Ta ei sallinud Štšelokovit .............................................................................283 Minister oskas sõbrustada ...........................................................................285 Lõunasöök Leonid Iljitši juures ..................................................................290 Altkäemaks kalamajanduse ministrile ........................................................293 Lood suvilatega...............................................................................................295 Miilitsatöötajad ja tšekistid...........................................................................299 Karjääri lõpp ...................................................................................................303 „Miks sa mind pealt kuulad?” .....................................................................305 Medunoviga kambas ....................................................................................308 Tšernenko teda ei aidanud ...........................................................................312 Usbekistani kohtuasi .....................................................................................318 „Kallis vend Konstantin Ustinovitš!” .........................................................320 KGB esimeest tabab lüüasaamine ...............................................................326 Jelissejevi kaupluse kaudu Grišinini ...........................................................332 11. peatükk. PEASEKRETÄR ..............................................................................335 Gorbatšovi tähelend ......................................................................................335 „Volodja ei vea välja” ....................................................................................338 Tšernenko tõugatakse tagaplaanile ............................................................342 Uus kaadriülem ..............................................................................................344 Romanovi ja Alijevi tulek Moskvasse ........................................................349 Ei demokraat ega reformaator .....................................................................352 Lennuk tulistati alla! ......................................................................................361 Viimane puhkus ............................................................................................365 Pikk suremine.................................................................................................367 „Andropovi testament” ................................................................................375

7

8

Autorilt Pärast Juri Vladimirovitš Andropovi surma ilmus KGB vana hoone peaukse kõrvale – Andropov oli selles majas töötanud 15 aastat – mälestustahvel tema nimega.

Kuid juba järgmisel päeval pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist võeti tahvel Lubjanka väljaku ääres asuva maja seinalt maha. Samal ajal võeti majaesiselt väljakult maha Feliks Dzeržinski ausammas. See oli sümboolne vabanemine vihatud politseirežiimist, salajasest võimust, mida julgeolekuamet oli kehastanud.

Kui aga Ministrite Nõukogu esimeheks sai Andropovi endine alluv Vladimir Putin, ilmus mälestustahvel oma kohale tagasi. 1999. aasta juunis tähistati Andropovi 85. sünniaastapäeva ja Putin asetas sel puhul KGB esimehe mälestustahvli juurde pärja.

Vaidlused Juri Andropovi isiksuse üle pole vaibunud tänaseni. Seisukohad on vasturääkivad – ohjeldamatust vaimustusest kuni absoluutse vastumeelsuse ja jälestuseni.

Filmirežissöör Andrei Kontšalovski, kes oli teinud Andropovist filmi, rääkis ajalehele antud intervjuus vaimustusega: „Minu jaoks on Juri Vladimirovitš Andropov ülihuvitav tegelane. Roll, mida tema KGBs etendas, on midagi hoopis muud kui see, millisena teda püüavad kujutada paljud tänased ajaloolased. Nüüd ma tean, et kogu perestroika sai alguse KGBs. Me lihtsalt ei oska seda endale ette kujutada. Andropovi ajal oli KGBl kogu riigi jaoks tohutu positiivne tähtsus. Kui Andropov poleks olnud nii raskesti haige, elaksime praegu hoopis teistsuguses riigis, umbes sellises, nagu oli 1980.–1990. aastate Ungari. Meil oleksid eraettevõtted ja erapangad, me saaksime vabalt välismaale sõita ja meil valitseks sotsiaaldemokraatlik ideoloogia…”

Otse vastupidisel seisukohal on Anatoli Tšernjajev, endine NLKP Keskkomitee peasekretäri abi: „Ta ei saatnud korda midagi väljapaistvat, ei pakkunud välja midagi peale võitluse distsipliini tugevdamise eest ja senisest ohtrama kriitika ajalehtedes.

Oleks rumal pidada Andropovit reformaatoriks. Ta vaid püüdis parandada süsteemi organisatoorsete ja administratiivsete meetoditega. See oli lootusetu üritus. Kõik lihtsalt tahtsid, et Andropov oleks olnud tegelane, kes päästab Venemaa…”

Andropov meeldib inimestele, kes leiavad, et riik pole arenenud õiges suunas, nendele, kellele on sümpaatsed karmi käega juhid.

9

NLKP Keskkomitee endine sekretär kaadri alal Ivan Kapitonov ütles ajalehele Pravda – see oli vist ainus intervjuu, mille ta pärast pensionile jäämist andis: „Stalinile omast metalset kõla kuulsin ma vaid Andropovi hääles: seda oli tunda nii sisepoliitikas, kui algas karm võitlus distsipliini taastamiseks tootmises ja ühiskondlikes asjus, kui ka välispoliitikas. Meenutage kas või meie juhtkonna avaldusi ajal, kui pärast Lõuna-Korea Boeingi hukkumist algas nõukogudevastane nõiajaht.”

Gruusia KP Keskkomitee esimesele sekretärile Eduard Ševardnadzele ütles Andropov, et korra loomise osas oli Stalinilt palju õppida.

Kõigil, kes Andropoviga kokku puutusid, on peale stalinliku metalselt kõlava hääle meeles ka tema läbitungiv silmavaade. „Tal oli lausa magnetiline mõju,” on meenutanud poliitbüroo liige Vitali Vorotnikov. „Vestluse ajal jälgis ta partnerit läbi paksude prilliklaaside andropovlikult tähelepaneliku ja uuriva pilguga. Tema pilk oli eriline, suisa läbitungiv.

Oli tunne, et ta teab sinu kohta kõike.”

Toonane keskkomitee propagandaosakonna juhataja Boriss Stukalin on kirjutanud: „Audients Andropovi juures tekitas alati sisemist pinget. Psühholoogiliselt oli kõige raskem just vestluse algus. Enne kui midagi öelda, uuris ta vestluskaaslast oma raske ja hüpnotiseeriva pilguga, justkui andes mõista, et ta näeb sind läbi, teab, mida sa tunned ja mõtled…”

Võib-olla oli Juri Vladimirovitš KGBs töötades suutnud omandada selle läbitungiva silmavaate, mida õpetatakse vastuluuretöötajatele ja uurijatele.

Kuid ehk tema vestluskaaslastele ainult tundus, et ta neid pingsalt uurib? Ja selle kõige põhjuseks oli vaid optiline efekt, mille tekitasid tema väga tugev lühinägelikkus ning kanged prilliklaasid?

Andropoviga pole asi sugugi lihtne ja selge.

Andropovi alluvad KGBs räägivad, et ta oli silmapaistev juht, kellel oli tugev tahtejõud ja kaugeleulatuvad plaanid.

Andropovi biograafil on aga kujunenud teistsugune arusaam. See mees oli ebakindel, sõltus teiste arvamustest, hoidus radikaalsetest muudatustest ja kartis uusi inimesi. Ta aina manööverdas, aina pelgas midagi, ei osanud kohaneda ootamatute olukordadega, ei langetanud julgeid otsuseid. Küllap tal olid kogu ümbritseva maailmaga keerulised vastastikused suhted. Ja selles pole midagi imekspandavat, kui meenutada, kuidas kulgesid tema noorusaastad ja poliitilise tegevuse algus, millised sündmused olid kujundanud teda kui isiksust ja poliitikut.

10

1. peatükk

KARJÄÄRI ALGUS Mõningad Juri Andropovi sünniga seotud asjaolud – nagu ka andmed tema vanemate kohta – ongi jäänud ebaselgeks ning see on tekitanud mitmesuguseid kuuldusi ja legende.

Juri Andropov kirjutas ankeetides, et ta on sündinud 15. juunil 1914. aastal Stavropoli kubermangu Nagutskaja jaamas. Tänapäeval on see Andropovi rajooni Soluno-Dmitrijevskoje küla, kus kohaliku raudteejaama ees seisab Andropovi rinnakuju. Kuid tema ühe lähima abilise Krjutškovi sõnul sündis Andropov tegelikult aasta hiljem. Ta lisas endale omavoliliselt ühe eluaasta, et pääseda õppima tehnikumi, kus õppijatele maksti stipendiumit.

Oma isa ta ei mäletanud. Too oli surnud tähnilisse tüüfusesse, kui poiss polnud veel aastanegi. Mõnedel andmetel olevat tema isa Vladimir Konstantinovitš töötanud raudteel telegrafistina, teistel andmetel meistrina, kolmandatel aga kaubarevidendina Beslani jaamas, sellessamas, mis palju aastaid hiljem sai tuntuks ühe kõige kohutavama tragöödiaga teise Tšetšeenia sõja ajal.

Orb Leseks jäänud ema abiellus peagi vedurijuhi abi Viktor Fjodoroviga. Nad asusid elama Mozdoki jaama. Ka seda linna mainitakse praegu üsna tihti seoses sündmustega Kaukaasias. Ema töötas kooliõpetajana, võõrasisa aga õpetas kohalikus vabrikukoolis poistele lukksepaametit. Seal hakkas õppima ka tema kasupoeg. Kõike seda on põhjalikult kirjeldatud mahukas ülevaates, mille on koostanud Jaroslavli tšekistid.* Kui Juri Andropov oli saanud 14-aastaseks, suri ka tema ema. Sestpeale kirjutas ta kõigis ankeetides, et on orb. Võõrasisa juures ta elada ei tahtnud ning jooksis kodunt minema. Kaks kuud hulkus ta ringi Põhja-Kaukaasias, kuni Tšekaa transpordiosakonna töötajad ta koju tagasi toimetasid.

Juri pidi ise elus läbi lööma. Kuid tema tütar Jevgenia on ühes intervjuus** märkinud, et pere ei elanud viletsuses: „Emapoolne vanaisa oli üsna jõukas ja Andropovid elasid tema juures. Nad said minu isale isegi lapsehoidjat võimaldada. Kui isa üsna väikese lapsena orvuks jäi, oli see lapsehoidja talle kõige lähedasem inimene.” * Верой и правдой. ФСБ. Страницы истории. Ярославль, 2001. ** Коммерсант-власть, 26.06.2001.

11

Oma varasemates ankeetides kirjutas Juri Andropov, et pärineb Doni kasakatest. Ümberkaudsed aga pidasid teda oma päritolu varjavaks juudiks, pidades silmas tema ema, muusikaõpetaja Jevgenia Karlovna Fainšteini mitteaaria päritolu.

Muuseas on veel üks versioon. Nimelt olevat Andropovi ema väikese lapsena jäetud kaupmees Karl Fainšteini maja trepile. Kaupmees lapsendas tüdrukukese ja andis talle oma nime. Tõsi, see versioon tundub olevat liiga kirjanduslik.

Juri Andropoviga lähemalt suhelnud inimesed leidsid, et tema välimuses oli aimata semiitlikke jooni. Võib ju olla, et nad lihtsalt tahtsid neid jooni näha...

Kirjandusteadlane Vadim Kožinov kirjutab üsna enesekindlalt: „Andropovil olid juudipärased näojooned. 1993. aastal vestlesin ma KGB esimehe asetäitja F. D. Bobkoviga, tema ütles mulle, et lõpuks olevat ikkagi kindlaks tehtud, et Andropovi ema oligi sündinud juudi perekonnas, kuid jäi juba väiksena orvuks, tema lapsendas vene perekond, dokumentide järgi oli ta venelane, võib-olla ei teadnud ta ka ise oma etnilist päritolu.

Ent KGB esimehena Andropov lausa hävitas „õiguskaitsjate” liikumise, milles oli juhtiv roll juutidel, kes püüdsid NSV Liidust välja pääseda. Ning lõpuks, kui isegi oletada, et ta salaja järgis mingit „juudimeelset” joont, õnnestus tal riiki juhtida kõigest veidi rohkem kui aasta ja kuna ta oli sel ajal ise juba väga haige, siis vaevalt ta suutis sündmusi oluliselt mõjutada.”

Poliitbüroo liikme Jegor Ligatšovi endisel abil Valeri Legostajevil sähvatas Andropovi matusetalituse ajal peas üks mõte: „Mul tekkis järsku aimus, et mees, kelle nägu oli mu ees eredas valgussõõris kirstupadjal, oli mingi kahtluseta olnud juut. See mõte tundus mulle nii uskumatu, et ma aeglustasin kirstust möödudes tahtmatult sammu, et avanevat vaatepilti paremini näha...”

Gorbatšovi endine abi Valeri Boldin on kirjutanud, et Andropovi populaarsus ärritas Mihhail Sergejevitši. Ükskord lausus ta Boldinile tigedalt: „Mida Andropov üldse riigi heaks teinud on? Mis sa arvad, miks ei meie ega välismaa ajakirjandus pole maha materdanud endist KGB esimeest, kes saatis dissidente vanglasse ja psühhiaatriahaiglatesse ning sundis paljusid riigist lahkuma? Sest ta on nendega pooleldi sama verd, nemad hoiavad omasid.”

Gorbatšovi ähmasevõitu arusaam juutide ülemaailmsest solidaarsusest (kui selline jutuajamine ikka üldse aset leidis) sarnaneb suuresti aktiivsete vene natsionalistide vaadetega, nood olevat koguni saatnud Andropovi sünnimaale oma esindajad, kes pidid seal tema sugupuud uurima.

KGB töötajad, püüdes tõkestada lubamatut huvi oma ülemuse vastu, avastasid Rostovis inimese, kes tegeles Andropovi kahtlase päritolu uurimisega, kuid nad ei saanud tema vastu midagi ette võtta. Julgeolekukomitee esimees saatis kergel käel vangilaagritesse liberaale ja dissidente, ent patoloogiliste antisemiitidega polnud tal muud teha kui end nende ees õigustada.

Teades, et töökaaslaste meelest pole tema ankeet mitte kõige puhtam, püüdis

12

Juri Vladimirovitš oma käitumisega igati tõestada, et nad eksivad. Andropov pidas KGBs aktiivset sionismivastast võitlust, mis tegelikkuses tähendas juutidele väljasõidukeeldu, juudi keele, kultuuri ja ajaloo õppimise takistamist ja range kontrolli kehtestamist selle üle, et mittepõlisrahvuse esindajad ei tõuseks liiga kõrgetele ametikohtadele. KGB 5. valitsuses oli loodud vaenuliku sionistliku tegevuse vastu võitlemise osakond...

Berialt saadud orden Juri Andropov lõpetas Mozdoki seitsmeklassilise vabrikukooli ja töötas seejärel pool aastat raudteejaama telegraafis. Peagi sai ta komsomolikomitee abiga parema töö – kinomehaaniku õpilase ja abi koha raudteelaste klubis. Andropov oli juba taibanud, kui kasulik on tegutseda komsomoli liinis.

Ta luges ajalehest, et Rõbinskis on avatud veetranspordi tehnikum. Sai soovituse Mozdoki komsomoli rajoonikomiteest ja sõitis 1932. aasta aprillis tehnikumi õppima. Oma elulookirjelduses on ta avameelselt märkinud: „Rõbinskisse sattusin seetõttu, et ei tundnud geograafiat – ma arvasin, et see linn on Põhja-Kaukaasiale palju lähemal.”

Abi polnud tal nüüd enam kelleltki loota. Tehnikumi astudes kirjutas ta kohe avalduse: „Palun kindlustada mulle koht ühiselamus ja stipendium, sest mul pole mingeid elatusvahendeid.” Ta saigi koha ühiselamus ja ka stipendiumi – sada kuus rubla kuus.

Juba tehnikumis õppides oli Andropov komsomoliaktivist, ta levitas OSOAVIAHIM-i (Riigikaitse, lennunduse ja keemiatööstuse abistamise ühingu) pileteid.

Hiljem, juba poliitbüroo liikmena, armastas Andropov nimetada ennast Volga madruseks, rõhutades sellega oma töölispäritolu. Tegelikult oli ta madrus vaid lühikese õppepraktika ajal, pärast tehnikumi lõpetamist ta enam Volgal ei sõitnud. Huvi meremehe elukutse vastu polnud ilmselt kuigi suur. Lõpetanud 1936. aastal tehnikumi, eelistas ta jääda samasse kooli komsomoliorganisatsiooni sekretäriks. Oma jõelaevniku-minevikust armastas ta meenutada vaid ühte pootsmanit, kes hoidis oma raudses haardes kogu laeva meeskonda. See oli nagu juhi ideaalkuju.

Juba sama 1936. aasta novembris viidi ta tehnikumist üle Volodarski-nimelisse Rõbinski laevaehitustehasesse ÜLKNÜ Keskkomitee komsomolitöö organisaatoriks. Sellest hetkest alates kuni surmani oli Andropov kogu aeg komsomoli-, partei- ja aparaaditööl, välja arvatud aeg, mil ta töötas suursaadikuna ja juhtis KGB-d. Ta pole kunagi juhtinud mingit tootmisettevõtet ega ühtegi konkreetset piirkonda. Tal polnud ei majandusalaseid teadmisi ega ka praktilise töö kogemusi tööstuses, põllumajanduses või finantsalal.

Tema karjäär kulges komsomolist parteisse ja parteist KGBsse. Sellise elu-

13

käigu eelised olid silmanähtavad: ta teadis täpselt, kuidas toimib riigimehhanism, millised on riigi juhtimise salavedrud ja kuidas kasutada võimuhoobasid. Puuduseks oli asjaolu, et kõik ta teadmised riigiasjadest olid kaudsel teel saadud – põhinesid kellegi räägitul või siis alluvate ettekannetel, õienditel ja analüütilistel materjalidel.

Sajad leheküljed salajasi dokumente, mis iga päev laekusid keskkomitee sekretäri või KGB esimehe töölauale, lõid mulje, et lugeja on täielikult teadlik kõigest, mis riigis toimub. Tegelikult oli see muidugi vaid illusioon. Võib-olla Andropov seetõttu uskuski siiralt, et riik vajab eeskätt korra kehtestamist, distsipliini ja võitlust korruptsiooni vastu, mitte aga põhjalikke poliitilisi ja majandusreforme.

1937. aasta juunis sõitis Jaroslavli poliitbüroo liige ja teede rahvakomissar Lazar Kaganovitš, kes Stalini korraldusel osales Jaroslavli linna ja oblasti parteikonverentsil. Ta kutsus kommuniste üles viivitamatult paljastama rahvavaenlasi ja näitas ise eeskuju, kuidas seda teha tuleb. Otse konverentsisaalis kuulutas Kaganovitš rahvavaenlaseks oblastikomitee teise sekretäri Ivan Nefedovi. Nefedov arreteeriti sealsamas. Ta oli sel ajal kõigest 39-aastane. Tema järel arreteeriti veel viis juhtivat parteitöötajat. Mees, kes Nefedovi asemel teiseks sekretäriks valiti, sai selles ametis töötada vaid sügiseni.

1937. aasta suvel vabastati ametist ja seejärel hukati ka senine oblastikomitee esimene sekretär Anton Vainov. Tema asemele tuli Moskvast Nikolai Zimin, kes oli juhtinud partei keskkomitee transpordiosakonda, viimasel ajal aga olnud poliitosakonna ülem ja teede rahvakomissari asetäitja. Zimin pidas oblastis vastu vaid paar kuud, kuid jõudis selle ajaga anda ka oma panuse repressioonide edendamisse oblastis. Arvatavasti pressis ta tšekistidele peale, nõudes ulatuslike vandenõude paljastamist. Tšekistid kuuletusid ja mõtlesid välja üha uusi kujuteldavaid vaenlasterühmi. Üheainsa päeva jooksul – 16. juulil 1937 – saatis oblastikomitee uus esimene sekretär Stalinile kaks šifreeritud ettekannet, demonstreerides valmidust korraldada oblastis suur puhastus.

Zimin kandis Juhile ette: „Oblastikomiteesse saabusid andmed, et Rõbinski automootorite tehases nr 26 tegutseb trotskistlik organisatsioon. Laekunud andmete põhjal on teada, et trotskistlikku organisatsiooni kuuluvad tehase parteikomitee sekretär Puškin, peainsener Abramov, partei Rõbinski linnakomitee endine sekretär Tšanturia ja tehase endine partorg Šumin.

Puškini võtame homme kohalt maha ja arreteerime. Kogu bande kiireks paljastamiseks palume sanktsiooni, et arreteerida ja saata Jaroslavli Tšanturia, kes töötab praegu Kurski oblastis, ja Šumin, kes töötab Moskvas…”

Juht kirjutas selle telegrammi servale: „Sm. Ježovile. On vaja arreteerida Tšanturia ja Šumin. Täitmisest kanda ette keskkomiteele.”

14

Poskrebõšev kirjutas omalt poolt: „Tehtud.”

Kuid seejärel saabus Ziminilt veel üks telegramm. Esimene sekretär seletas, et just tema saabumisega oblastisse on saavutatud suurt edu rahvavaenlaste väljajuurimisel: „Jaroslavli oblastis tegutsenud parempoolsete kontrrevolutsioonilise organisatsiooni asjus korraldatud juurdlusega tehti kindlaks, et parempoolsed olid koos esseeridega loonud reas oblasti rajoonides ja mõnedes tehastes mässulisi salku.

Nendesse salkadesse olid ühinenud parempoolsed, esseerid, monarhistid ja kriminaalsed elemendid. Nende salkade tegevust juhtis oblasti sidevalitsuse ülem Želtov, kes sai juhtnööre Rõkovilt ja endiselt oblasti täitevkomitee esimehelt Zaržitskilt. Tegeleme nende salkade likvideerimisega.”

Stalin luges ka selle Jaroslavlist saadetud telegrammi tähelepanelikult läbi ja andis Ježovile käsu: „Želtov tuleb ilmtingimata arreteerida.”

Kuulekas Poskrebõšev märkis: „Tehtud.” Ühe kuu jooksul korraldati Jaroslavli oblastis neli kohtuprotsessi, süüdi mõisteti teravilja varumise kontori „Zagotzerno” ja veskite trusti töötajaid ning rajooniorganisatsiooni juhte. 26 inimesele määrati karistuseks mahalaskmine. Ülemkohus asendas nelja surmamõistetu karistuse vangistusega. Seepeale kurtis Zimin Stalinile, et ülemkohus takistab parteiliste direktiivide täitmist kahjuritevastases võitluses.

Massilised repressioonid ei säästnud ka Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni. Juba 1937. aasta märtsis oli Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Boriss Pavlov kutsunud komnoori üles juurima oma ridadest välja „kahjurite, diversantide, spioonide ja mõrtsukate bandesid”. Mõistagi ei aimanud ta, et üsna varsti saab temast endastki selle kampaania ohver. Juunis edutati Pavlov parteitööle, kuid juba septembri lõpus ta arreteeriti kui paremtrotskistliku bande liige.

Oblasti juht Nikolai Zimin seletas komnoortele: „Kuidas me Pavlovi paljastasime? Esimesed kahtlused tekkisid mul tema suhtes juba augustis. Me hakkasime asja uurima. Septembri alguses arvasime Pavlovi oblastikomitee koosseisust välja ja vallandasime ta linnakomitee sekretäri ametist. Seejärel selgus, et ta on end ümbritsenud vaid rahvavaenlastega ning heideti parteist välja. Uurija juures ülekuulamistel Pavlov küll vaikis, kuid meil on rääkima hakanud ka kangemad mehed kui Pavlov. Küll Pavlovgi rääkima hakkab. Muidugi mitte otsekohe.”

Zimin teadis, mida rääkis. Pavlov ei suutnud piinamisi taluda ja kirjutaski lõpuks alla oblasti NKVD uurimisosakonna uurija koostatud ülekuulamisprotokollidele, seejärel mõisteti ta surma mahalaskmise läbi.

Ametist tagandati ja seejärel arreteeriti ka komsomoli linnakomitee juhid.

15

On säilinud stenogramm kõnest, mille linna komsomoliaktiivi koosolekul pidas algaja komsomolitöötaja Andropov. Juri Vladimirovitš paljastas rahvavaenlasi kõnepuldist noorusliku õhinaga: „ÜK(b)P Keskkomitee on korduvalt hoiatanud partei- ja komsomoliorganisatsioone, et tuleb olla valvas. Seni kehtis seisukoht, et komsomolis ei ole ega saagi olla vaenlasi. Kuid rahvavaenlased – trotskistid, spioonid, diversandid – üritavad pugeda igasse prakku, kasutades ära kõige nõrgemaid kohti.

Rahvavaenlased on teinud endale pesa ÜLKNÜ Keskkomitees, on püüdnud noori laostada ja seeläbi eemaldada neid võitlusest rahvavaenlastega.

1937. aasta augusti lõpus Moskvas toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kõrvaldati ametikohtadelt järjekordne rühm komsomolijuhte, nende hulgas ka Tatjana Vassiljeva, keskkomitee sekretär, kes juhtis naiskomnoorte tegemisi. Alles veidi enne seda käis ta siin, Jaroslavlis, ja juhtis oblasti komsomolikonverentsi. Ta istus meil siin presiidiumis, nüüd aga…”

1937. aasta septembris võeti Andropov Rõbinski linna komsomolikomiteesse pioneeritöö osakonda juhtima ja temast sai ka komitee büroo liige. Juba kahe nädala pärast viidi ta üle komsomoli oblastikomiteesse koolinoorte osakonna juhatajaks.

Oktoobris toimus Jaroslavli oblasti komsomolikonverents. Seal esinedes väljendus Andropov karmilt: „Meie oblasti komsomoliorganisatsioon oli rahvavaenlastest risustatud.

Kogu oblastikomitee büroo, välja arvatud esimene sekretär, arendas rahvavaenulikku tegevust.”

Juba kolme kuu pärast kinnitati Juri Andropov komsomoli oblastikomitee kolmandaks sekretäriks. Ta sai kohe ka korteri oblasti juhtkonna majas. Peaaegu iga päev jäi mõni ametikoht vabaks. Puhastuseaastatel edenes komsomolitöötajate karjäär kiiresti, tuli vaid hoiduda kahtluse alla langemast.

Oblasti NKVD valitsuse ülem oli sel ajal julgeolekuvägede major Andrei Jeršov.

Oblastikomitee esimeseks sekretäriks saanud Aleksei Šahhurin on meenutanud: „Jeršovi nägime vaid oblastikomitee büroo istungitel, kuhu ta tuli, seljas vene särk ja mingi kulunud pintsak. Sõjaväe vormiriietuses ilmus ta ainult pidulikele istungitele.”

Siseasjade rahvakomissari Ježovi käskkirjaga nr 00447 30. juulist 1937 kinnitati Jeršov Jaroslavli oblasti „troika” esimeheks. „Troikal” oli õigus määrata surmanuhtlus endistele kulakutele, kriminaalkurjategijatele ja teistele nõukogudevastastele elementidele.

1938. aasta jaanuaris kandis major Jeršov siseasjade rahvakomissarile ette oma töös esinenud puudustest: „Me oleme ebapiisavalt hävitanud oblastis esseere ja nende nõukogudevastaseid moodustisi.

16

Me pole jõudnud õpilaste ja intelligentide (õpetajaskond ja arstid) seas tegutsevate kontrrevolutsiooniliste formeeringuteni…

Me pole peaaegu üldse töötanud parteist väljaheidetutega, keda oblastis on üle seitsme tuhande…”

1937. aastal arreteeris NKVD oblastis üle 5000 inimese. Jeršov rääkis alluvatele: „Kui juhtubki, et arreteeritakse ülearu ja põhjendamatult, siis pole see kuigi suur häda.”

1938. aasta detsembri alguses aga vabastati Jeršov ametist, samal päeval ta ka arreteeriti ja lasti maha…

Suur komsomoli juhtkonna puhastamine jätkus ka Moskvas. 1938. aasta novembris toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kinnitati ametisse uus juhtkond. Koos nende inimestega tuli Andropovil töötada paar aastat, kuni ta viidi üle parteitööle. ÜLKNÜ Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai üsna mitmeks aastaks Nikolai Mihhailov, massilise riigikaitsealase töö sekretäriks Semjon Zahharov (1939. aastal kinnitati ta Vaikse ookeani sõjalaevastiku sõjanõukogu liikmeks ja ta sai admirali auastme), kaadriala sekretäriks sai Grigori Gromov (harukordne oli see, et tema toodi ÜLKNÜ Keskkomiteesse partei keskkomitee juhtorganite osakonna juhataja asetäitja ametikohalt). ÜLKNÜ Keskkomitee sekretäriks sai ka kurva kuulsusega Olga Mišakova, kelle valekaebuste alusel hukkus palju väärikaid inimesi.

Kaadrimuutused järgnesid ka kohtadel. 1937. aasta detsembris vabastati ametist Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Aleksandr Brusnikin. Seejärel arvati ta välja ÜLKNÜ Keskkomitee koosseisust – selle eest, et ta „oli varjanud oma sidemeid vaenulike elementidega ja seda, et Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni on risustanud vaenulikud elemendid”. Varsti Brusnikin arreteeriti ja lasti maha.

Vabanenud ametikohale sai nüüd Andropov. Ta meeldis oblasti uuele peremehele Aleksei Šahhurinile, tulevasele lennukitööstuse rahvakomissarile. „Me puhastasime oma read rahvavaenlastest ja nende kaasajooksikutest, paljastasime trotskistlik-buhharinlikud ja kodanlik-natsionalistlikud lurjused, oblasti komnoorte organisatsioon on partei juhtimisel ideeliselt karastunud ja tugevnenud…” kandis Juri Andropov oblasti komsomolikonverentsil reipalt ette.

Just sellise kujutlusega elust alustas Juri Andropov oma poliitilist karjääri. Üht-teist tollest õudsest ja vastikust minevikust heidab ta hiljem kõrvale, kuid midagi sellest jääb tema ellu alatiseks ja hakkab määrama tema suhtumist maailma asjadesse. Tema ise ei saanud millegi üle kurta – massirepressioonid avasid talle tee ülespoole.

Tookord kuulus Jaroslavli oblasti koosseisu ka praegune Kostroma oblast, kokku 52 rajooni. Tööstust esindasid mõned suuremad tehased ja arvukalt

17

metsamajanduse ettevõtteid. Moskvas jälgiti hoolega, kuidas edeneb turba varumine, sest sellega köeti soojuselektrijaamu, mis varustasid elektriga ka naabruses asuvat Ivanovo oblastit.

Juri Andropov meeldis veel ühele oblasti parteikomitee sekretärile – Aleksei Larionovile, kes sai tuntuks Hruštšovi ajal. Tema lubas Hruštšovile, et annab riigile planeeritust kolm korda rohkem liha ja sai selle eest sotsialistliku töö kangelase Kuldtähe. Kui aga selgus, et see oli katteta lubadus, siis ta suri – kas tegi endale ise lõpu või ütles tal süda üles.

1939. aastal kutsus oblastikomitee sekretär Larionov Andropovi osalema väga tähtsas ettevõtmises – hüdrosõlmede ehitamises Volga jõele. Seda tegevust juhtis NKVD, ehitajatena töötasid peamiselt vangid, kellest oli seal alati puudus.

Andropov lähetas ehitusobjektidele mitu tuhat Jaroslavli noort.

1944. aasta 14. juulil avaldati Beria koostatud nimekirja alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus NKVD Volga hüdrosõlmede ehitamisel silma paistnud insener-tehniliste töötajate, administratiiv-majandusliku personali ja tööliste autasustamisest ordenite ja medalitega.

Ordeneid sai suur rühm NKVD laagrite peavalitsuse töötajaid, nende seas sai Punalipu ordeni ka Juri Andropov kui endine Jaroslavli oblasti komsomolikomitee sekretär, kuigi ta selleks ajaks oli sealt juba ammu lahkunud.

Karjala ja selle peremees Otto Kuusinen 1940. aasta juunis suunati Andropov Petrozavodskisse ja kinnitati äsja loodud Karjala-Soome NSV komsomoliorganisatsiooni keskkomitee esimeseks sekretäriks. 1920.–1930. aastatel oli Karjala olnud lihtsalt autonoomne liiduvabariik Vene NFSV koosseisus. 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi ajal kutsus nõukogude propaganda Karjalasse soomlasi.

Umbes 12 000 soomlast asusidki Nõukogude Karjalasse. Paar tuhat soomlast tuli isegi Ameerika Ühendriikidest. Nad jätsid seal kõik maha, müüsid oma vara ära ja sõitsid õnnelikule maale, kus pole ei tööpuudust ega ekspluateerimist. Kuid nad sattusid Karjala ürgmetsa, väga rasketesse oludesse, kus nad pidid töötama tühiste krosside eest. Passid ja valuuta võeti neilt ära. Mitu Ameerika soomlaste gruppi olid toonud kaasa oma tehnika, ka see võeti ära ja anti sovhoosidele.

Kuna Karjalas elas nüüd hulk välismaalasi, toimusid seal tihti ka puhastused.

Suurimat kahtlust äratasid just need, kes olid tulnud Nõukogude Liitu oma soovil, et osaleda sotsialismi ehitamises.

1935. aasta 2. augustil võttis Karjala oblastikomitee büroo vastu täiesti salajase otsuse: „Arvestades Karjalas kujunenud eriti keerukat olukorda – riigipiiri lähedust, vangilaagrite ja eriasunduste olemasolu, välismaalaste ja võõraste elementide suurt tulva – teha kõikide rajoonikomiteede sekretäridele ettepanek:

18

asuda kõiki võimalikke vahendeid kasutades kontrollima: a) hiljuti vabatahtlikult siia saabunud ja ka juba ammu NSV Liidus elavaid välismaalasi; b) välismaade kommunistlikest parteidest ületulnuid; c) neid, kes on varem kuulunud välismaistesse sotsiaaldemokraatlikesse parteidesse; d) ülejooksikuid Soomest, kes tulid kas vabatahtlikult üle piiri või keda on lähetanud siia fašistid; e) Karjala avantüüri osalisi ja valgekaartlasi; f) zinovjevlik-trotskistliku opositsiooni esindajaid.”

1935. aasta sügisel korraldati Karjalas kampaania võitluseks „soome kodanliku natsionalismiga”, ametist vabastati kogu autonoomse vabariigi juhtkond eesotsas partei oblastikomitee esimese sekretäri Kustaa Rovioga.

Algasid arreteerimised seoses väljamõeldud vandenõuga, mille olevat organiseerinud Soome sõjaväe kindralstaap. Karjalas oli seni tegutsenud kohalikest elanikest moodustatud jäägribrigaad. See saadeti laiali, komandörid pandi vangi.

1937. aasta sügisel arreteeriti praktiliselt kogu vabariigi juhtkond eesotsas oblastikomitee esimese sekretäriga.

Kui aga Stalin 1939. aasta sügisel alustas sõda Soome vastu, tekkisid tal seose Karjalaga kaugeleulatuvad plaanid. Kui need oleks ellu viidud ja Soome oleks kapituleerunud, oleks Soome territoorium ilmselt tugevasti vähenenud, Karjala aga märgatavalt suurenenud.

Karjala ANSV oli juba enne sõja algust nimetatud Karjala-Soome NSV-ks ja see sai liiduvabariigi staatuse. Partei Karjala oblastikomitee nimetati ümber Karjala-Soome NSV Kommunistliku Partei Keskkomiteeks.

Uue vabariigi etteotsa sai üks Soome kommunistliku partei loojaid, pikka aega Kominternis töötanud Otto Wille Kuusinen. Temast sai Andropovi soosija ning ta etendas Andropovi karjääri edenemisel otsustavat osa. Kuusinen oli haritud, töökas, rahuliku meelega ja tark mees, suhtlemine temaga andis noorele komsomolisekretärile palju.

Otto Kuusinen oli sündinud 1881. aastal, lõpetanud Helsingi ülikooli. Nagu Andropov, armastas temagi luuletusi kirjutada, mängis klaverit ja isegi komponeeris. Pärast ülikooli lõpetamist pakuti talle teatridirektori ametikohta.

Kuid tema keeldus. 1904. aastal liitus ta soome sotsiaaldemokraatidega, kui Moskvas algas revolutsioon, juhtis ta juba Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei täitevkomiteed.

1918. aasta 28. jaanuaril vallutasid Punakaardi salgad Helsingi. Kuusinen valiti revolutsioonilisse rahvaesindajate nõukogusse, seega sai temast Soome Töölisvabariigi valitsuse liige. Soome lõunaosa jäi mõneks kuuks kommunistide võimu alla.

Kuid Saksa ekspeditsioonikorpuse abiga suruti punaste ülestõus julmalt

19

maha. Kuusinen, keda ähvardas mahalaskmine, varjas ennast noore soomlanna Aino Sarola korteris. Nende vahel arenes armulugu. Kuusinen kirjutas naisele luulelisi läkitusi. Aino jättis oma mehe maha ja põgenes koos Kuusineniga Moskvasse, kus Kuusinenist sai soome emigrantliku kommunistliku partei üks loojaid.

Kuusinen püüdis juhtida ka kommunistide illegaalset tegevust Soomes. Üks soome kommunist, Punakaardi komandör Aleksandr Vekman saadeti Soome ülesandega tappa Soome riigipea Carl Gustaf Mannerheim. Atentaat ebaõnnestus ja Vekman arreteeriti. Ta istus vangis kuni 1926. aastani, seejärel pääses tagasi NSV Liitu.

Moskvas tegutsevate soome kommunistide organisatsiooni lõhestasid suured erimeelsused fraktsioonide vahel. 1920. aasta 31. augustil olid mõned juhtkonna poliitikaga rahulolematud partei liikmed Petrogradis läinud kohaliku osakonna koosolekule ja lasknud kaheksa oma oponenti maha.* Kuid Otto Kuusinen tegi Kominterni täitevkomitees edukat karjääri. Tema ameteid nimetati erinevatel aegadel erinevalt, kuid ta oli peaaegu kakskümmend aastat pidevalt Kominterni juhtkonnas. Kuusinen, kes valdas mitut keelt, pidi tegema ka palju paberlikku tööd. Kominternist kui maailmarevolutsiooni staabist kujunes ajapikku kommunistlike parteide juhtimise ministeerium, millel oli tohutu paberimajandus ja kirjavahetus.

Ma uurisin endises partei keskarhiivis kümneid pakse toimikuid – Kuusineni sekretariaadi materjale. Enamasti on need kohalike kommunistlike parteide ettekanded, milles antakse hinnang olukorrale oma maal, palutakse poliitilisi juhtnööre, rahalist abi, ja soovitakse saata oma aktiviste Venemaale õppima.

Soomlasliku temperamendiga Kuusinen oli väga ettevaatlik. Ta oli kahvatu ja häbelik töörügaja, nagu ütles tema kohta üks tema töökaaslane Kominternis.

Otto Kuusineni tütar esimesest abielust, Hertta Kuusinen, lõpetas Kominterni juures tegutseva šifreerijate kursuse ja suunati põrandaalusele tööle Soome.

Ta arreteeriti ning ta vabanes vanglast alles 1944. aastal. Hiljem valiti Hertta Kuusinen Soome kommunistliku partei keskkomitee ja poliitbüroo liikmeks.

1921. aasta detsembris loodi Kominterni peasekretäri ametikoht. Kominterni esimese juhi Grigori Zinovjevi ettepanekul sai sellesse ametisse Kuusinen.

Hiljem aitas Kuusinen Stalinil vabaneda oma soosijast Zinovjevist, pärastpoole ka Buhharinist. Kuusinen ise oli üks väheseid Kominterni juhtivaid tegelasi, kellel õnnestus ellu jääda. Kuid teisi ta ei haletsenud, öeldes: „Kui keegi Kominterni või selle sektsioonide töötajaist asub opositsiooni ÜK(b)P Keskkomitee liini vastu (selliseid oli aga palju), astusin mina välja nende vastu ja osalesin aktiivselt Kominterni võitluses, toetamaks ÜK(b)P Keskkomitee ja seltsimees Stalini seisukohti.”

Kuusinen ei püüdnud kedagi ebaõiglaste süüdistuste vastu kaitsta või hädas aidata. 1939. aastal kirjutas ta siseasjade rahvakomissarile Ježovile, et Soome * Н. Лебедева, Коминтерн и Финляндия, 1919–1943. Сборник документов. Moskva, 2003.

20

kommunistliku partei juhtkond loeb rahvavaenlasteks kõiki neid, keda NKVD on arreteerinud.

Stalin Kuusineni ei puutunud. Nad said naisega korteri kuulsas majas Moskva jõe kaldapealsel, suviti elasid nad Serebrjanõi Boris, puhkuse veetsid tihti lõunas, kus ta oli ükskord mõned päevad isegi Stalini külaline.

Kuid naisest jäi Otto Kuusinen ilma.

Aino Kuusinen pettus mehes, Kominternis ja nõukogude võimus. Ta leidis ettekäände ning sai võimaluse mõneks ajaks Nõukogude Liidust lahkuda.

1931. aastal sõitis ta USAsse, et juhtida parteitööd ookeani taha emigreerunud soomlaste hulgas. 1933. aastal viidi ta üle Nõukogude sõjaväeluuresse ning komandeeriti Jaapanisse, kus ta esines rootslannana, kasutades Elisabeth Hansoni varjunime. 1937. aasta lõpus sai ta käsu tulla tagasi Moskvasse. 1. jaanuaril 1938 ta arreteeriti. Uurijad nõudsid, et ta tunnistaks, nagu oleks Kuusinen inglise spioon. Kuid Aino ei tunnistanud oma mehe vastu. Juurdlus kestis terve aasta, pärast viibis ta veel kaheksa aastat Vorkuta vangilaagrites. Seejärel ta vabastati, kuid 1949. aastal vangistati uuesti, vabadusse sai ta alles pärast Stalini surma.

Otto ei teinud naise abistamiseks midagi.

Aino Kuusinen on hiljem kirjutanud: „Mitte mingid Kremli arhiivid, isegi kui need kunagi peaks ka avatama, ei suuda anda objektiivset pilti Kuusineni isikust ja tema iseloomust.

Kuusinen jäi nõukogude võimu jaoks alati mingiks võõrkehaks. Ta oli välismaalane, kes polnud sündinud Venemaal, ta rääkis rootsi ja saksa keelt ja võis lugeda ka prantsuse keeles. Vene keelt rääkis ta elu lõpuni tuntava aktsendiga, temas võis kohe ära tunda välismaalase.

Ehk selles seisneski tema peamine eelis?

Ta sobis Stalinile veel sellegi poolest, et hoidus alati varju.

Oli see tagasihoidlikkus? Ei. Ta oli vägagi auahne, jälgis kiivalt, kuidas tema plaanid edenevad. Kuid hiljem, kui asi oli tehtud, lubas ta kergesti teistel au selle eest endale võtta. Sisimas oli ta lausa küüniliselt enesekindel. Ta oli täiesti kindel, et maailmas pole temast võimekamat inimest.

Võib-olla seletub Otto edu ka sellega, et teda kui välismaalast jätsid paljud Venemaal toimuvad asjad ükskõikseks. Ta suhtus ükskõikselt kommunismi ehitamisse, majanduslikesse ja poliitilistesse probleemidesse: kollektiviseerimise tragöödia, terror ja süütute inimeste arreteerimine – see kõik libises temast mööda.

Ametlikel vastuvõttudel ja pidustustel ta peaaegu ei käinudki, ordeneid ei kandnud. Talle oli võõras püüda saavutada populaarsust rahva silmis. Tema peamisteks oskusteks olid elutark ettevaatlikkus ja tugev enesekaitseinstinkt.

Ta oli alati vajalik nendele, kes olid võimul, ta teadis alati täpselt, kuidas nendega käituda. Seepärast ta suutiski terroriaastatel ellu jääda. Ükskord lausus Kuusinen mulle hooplevalt, et on oma elu jooksul nagu madu seitse korda nahka vahetanud. Ta muutis oma vaateid seitse korda.

21