PROLOOG
Kaugel-kaugel Galaktika läänespiraali ebamoodsa lõpu kaardistamata kolkas asub tähelepandamatu kollane päike.
Selle orbiidil umbkaudu saja viiekümne miljoni kilomeetri kaugusel tiirleb üks täiesti tähtsusetu väike siniroheline planeet, mille ahvist põlvnevad eluvormid on nii hämmastavalt primitiivsed, et arvavad ikka veel, nagu oleksid elektronkellad lõpp hea idee.
Sellel planeedil on – või pigem oli – niisugune probleem: enamik seal elavaid inimesi olid suurema osa ajast õnnetud. Probleemile pakuti palju lahendusi, ent enamik neist olid suuresti seotud väikeste roheliste paberitükkide ringlemisega, mis on imelik, sest lõppude lõpuks ei olnud õnnetud ju mitte need väikesed rohelised paberitükid.
Nõnda jäi probleem alles: paljud inimesed olid alatud ja enamik neist haletsusväärsed, isegi need, kellel olid elektronkellad.
Paljud olid üha kindlamal arvamusel, et nad kõik olid teinud puu otsast alla tulekuga suure vea. Ja mõned ütlesid, et juba puud olid olnud vale käik ja poleks üldse pidanud ookeanist välja ronima.
Ja siis, ühel neljapäeval peaaegu kaks tuhat aastat pärast seda, kui üks mees naelutati puu külge selle eest, et ta rääkis, kui tore oleks vahelduse mõttes inimeste vastu kena olla, taipas üks Rickmansworthi väikeses kohvikus omaette istuv tüdruk äkki, mis see oli, mis kogu aeg viltu oli läinud, ja ta teadis nüüd
lõpuks, kuidas maailm heaks ja õnnelikuks muuta. Seekord oleks see õige lahendus, mis toimiks, ja kedagi ei peaks enam kuhugi naelutama.
Ent kahjuks enne, kui ta jõudis telefoni juurde, et sellest kellelegi teatada, hävitati ootamatult Maa, et teha ruumi uuele hüperruumilisele kiirteele, ja nii läks idee, nagu paistis, igaveseks kaduma.
See lugu on temast.
1. PEATÜKK
Sel õhtul läks varakult pimedaks, mis oli selle aastaaja kohta tavaline. Oli külm ja tuuline, mis oli tavaline.
Hakkas vihma sadama, mis oli eriti tavaline.
Maandus üks kosmoselaev, mis ei olnud tavaline.
Ligiduses polnud kedagi, kes oleks seda näinud, välja arvatud mõned tähelepanuväärselt rumalad neljajalgsed, kel polnud õrna aimugi, mida sellest arvata või kas nad üleüldse pidid sellest midagi arvama või selle nahka pistma või mida iganes. Seega tegid nad seda, mida nad tegid kõige muu puhul –jooksid selle juurest minema ja üritasid üksteise alla peitu pugeda, mis ei toiminud kunagi.
Laev liugles läbi pilvede allapoole ja näis balansseerivat ühelainsal valgusvihul.
Kaugelt oleks seda läbi välgusähvatuste ja tormipilvede võinud vaevu märgata, kuid lähedalt oli see kummaliselt kaunis – hall, üsna väike elegantse kujuga kosmoselaev.
Loomulikult ei saa kellelgi iial olla õrna aimugi, milliseks mingit liiki olendite suurus ja kuju osutub, aga kui te võtaksite statistiliste keskmiste mingilgi määral täpse väljaarvestamise aluseks viimase Kesk-Galaktika rahvaloenduse andmed, siis võiksite tõenäoliselt pakkuda, et sellesse laeva mahuks umbes kuus inimest, ja teil oleks õigus.
Te oleksite seda ilmselt niikuinii oletanud. Rahvaloenduse aruanne, nagu enamik selliseid uuringuid, oli neelanud koledal kombel raha ja ei öelnud kellelegi mitte midagi, mida nad juba
ei teadnud – välja arvatud seda, et igal indiviidil Galaktikas on 2,4 jalga ja üks hüään. Kuna see on ilmselgelt vale, pidi kogu asjandus lõpuks ikkagi prügikasti lendama.
Kosmoselaev liugles vaikselt läbi vihma allapoole, selle mahedad kontrolltuled näisid ta maitsekasse vikerkaaremängu mähkivat. See sumises väga vaikselt, sumin muutus järk-järgult valjemaks ja sügavamaks sedamööda, kuidas laev maapinnale lähenes, ning viieteistkümne sentimeetri kõrgusel muutus see tugevaks tukslemiseks.
Viimaks laev maandus ja saabus vaikus.
Avanes luuk. Lühike trapp voltis end lahti.
Luugiavasse ilmus valgus, ere valgus, mis kiirgas välja märga öhe, ja sees liikusid varjud.
Valgusesse ilmus pikk kogu, kes vaatas ringi, võdistas end ja tõttas suurt ostukotti kaenla all hoides trapist alla.
Kogu pöördus ringi ja lehvitas korra laeva poole. Vihm juba voolas ojadena läbi ta juuste.
„Tänan teid,“ hõikas ta, „tänan teid väga …“
Teda katkestas vali piksekärgatus. Ta heitis kartlikult pilgu ülespoole ja hakkas siis äkilise mõtte ajel rutakalt sobrama suures kilest ostukotis, millel, nagu ta nüüd avastas, oli põhjas auk.
Koti küljelt võis (igaüks, kes tundis kentauri tähestikku) suurtes trükitähtedes lugeda: MAKSUVABA MEGA-MARKET, PORT BRASTA, ALFA KENTAURI. OLE NAGU KAHEKÜMNE
TEINE VIHANE ELEVANT KOSMOSE-BARGIS!
„Oodake!” hüüdis kogu ja lehvitas laeva poole.
Trapp, mis oli hakanud end luugiavast jälle sisse voltima, peatus, voltis end uuesti lahti ja lasi ta tagasi sisse.
Kogu väljus jälle mõne sekundi pärast, hoides käes räsitud ja viledaks kulunud rätikut, mille ta kotti toppis.
Ta lehvitas uuesti, hiivas koti kaenlasse ja hakkas puude alla varju jooksma. Laev tema selja taga oli juba alustanud õhkutõusu.
Üle taevalaotuse siratas välk, kogu peatus korraks ja tõttas siis edasi, suunates oma liikumistee puudest suure kaarega mööda. Ta liikus nobedalt üle maapinna, libastudes siin-seal ning tõmmates end küürakile vihma eest, mis langes nüüd üha tihedamalt, justkui taevast alla kistuna.
Ta jalad lirtsusid mudas. Küngaste kohal kõmises pikne. Ta pühkis näolt tulutult vihmavett ja komberdas edasi.
Jälle tuled.
Seekord mitte välgust, vaid hajusamad ja hämaramad tuled, mis mänglesid aeglaselt silmapiiri kohal ja kustusid.
Kogu peatus neid nähes uuesti ja lisas seejärel sammu, suundudes otsejoones selle punkti poole silmapiiril, kus tuled olid paistnud.
Nüüd muutus maapind järsemaks, tõusis ülespoole ja viis veel kahe- või kolmesaja meetri järel lõpuks mingi takistuseni.
Kogu seisatas, et barjääri uurida, heitis siis oma koti sellest üle ja ronis ise järele.
Kogu oli vaevalt teisel pool maapinda puudutanud, kui vihmast tuiskas tema poole üks masin, tuled läbi vihmakardina kiirgamas. Kogu tõmbus tagasi, kui masin tema poole kihutas. See oli madala sibulja kujuga, nagu lainetel liuglev väike vaal –sile, hall ja ümarate joontega ning liikus hirmsa kiirusega.
Kogu tõstis vaistlikult enesekaitseks käed, ent teda tabas vaid veesahmakas, kui masin temast mööda ja ära öhe tuiskas.
Seda valgustas korraks järgmine üle taeva sähvatav välgunool, mis lasi läbiligunenud kogul tee ääres sekundi murdosa jooksul lugeda väikest silti masina tagaküljel, enne kui see minema sõitis.
Kogu ilmseks uskumatuks hämmastuseks seisis sildil „Minu teine auto on samuti Porsche“.
