Saateks Nõukogudeaegse Eesti komparteijuhi Johannes Käbini mälestusi on kaua oodatud, sest jutud nende olemasolust on avalikkuses ringelnud juba alates 1980. aastate lõpust. Mälestuste kirjutamist kinnitas nii Käbin ise kui ka mitmed inimesed, kes temaga pärast pensionile jäämist lävisid. Tollal jõudsid avalikkuse ette siiski vaid üksikud mälestuskillud ja needki eelkõige ajakirjandusele antud intervjuude vahendusel.* Selle vähese infoga kõik üldjoontes piirduski. Ka Käbini surm 1999. aastal ja sellele järgnenud aastad ei toonud mälestuste küsimuses selgust,** sest avalikkuse ette need ei jõudnud, mistõttu kerkis üles õigustatud küsimus: kas need ongi üldse olemas? Tänaseks on saladuseloor sellelt küsimuselt eemaldatud ning Käbini mälestused jõuavad lõpuks lugeja palge ette. Tõsi, tegemist on siiski pooliku ja katkendliku käsikirjaga, mis on autoril jäänud lõpule viimata ning viimistlemata. * Vt nt „Kõndisin kogu aeg noateral”. Intervjuu T. H. Liivile. – Päeva leht, 26. IX 1992. ** Käbini surma järel väideti, et temast jäi maha ligi 1000 masinakirja lehekülge mälestusi ja mõtteid (Anneli Ammas. Johannes Käbin mahendas venestamist. – Eesti Päevaleht, 27. X 1999).
7