Page 1

6

Ajutine pingelangus

Ilm on tõre. Nagu minagi. Magasin halvasti. Tagatipuks ajasid ka maavärinad mind veel kaks või kolm korda öö­ sel üles. Või siis nägin värinaid unes... ma ei tea. Viimasel ajal ärkan vahel öösel võpatades üles, kartes, et parasjagu on aset leidmas vähemalt 11. märtsi värinaga võrreldav maa­ värin, mis hävitab kõik mu ümber. On 22. märts, kell on 9. Kohv. Ei, hommikust suitsu ma pärast kohvijoomist siiski ei tee. Päeva esimesele ja nauditavamale suitsule mõtlen küll endiselt, aga mitte päris iga kohvitassi joomist. Mäletan veel seda mõnutunnet, mis mind valdas, kui tubaka hõrk mait­ se mu suus segunes arabica’ga. Sellega on lõpp. See on juba käidud tee. Veel üks osa mu eksistentsist, mis kuulub mine­ vikku. Olen kindel, et võõrutusnähtudel on mu kehvas tujus oma osa. Küllap taluksin asju märksa kergemini, kui mu sü­ napsid viiksid endiselt nikotiiniannuseid mu neuroniteni; et saaksin täiel rinnal nautida põgusaid rahuloleku hetki. Pean tähelepanelik olema: otsin alateadlikult põhjusi, mis lubak­ sid mul üldiselt pailapsena käituva südametunnistusega 65


liigselt konflikti sattumata vana pahe juurde tagasi pöördu­ da. Panen arvuti käima. Tänahommikuse radioaktiivsuse taseme kohta Aizu Wakamatsus pole infot. Ka kell kümme pole selle kohta ainsatki sõna. Kell 11 pole endiselt midagi! See ei meeldi mulle kohe üldse! Milline suurepärane para­ noiaannus päeva alustuseks! Info saabub lõpuks keskpäeval: 0,53 mikrosiivertit. See on 0,20 mikrosiivertit rohkem kui eile. Normi piires küll, ent hoolimata peaaegu olematust tõusust tahan siiski selle põhjust teada. Mida te ise mu ase­ mel teeksite? Ega ometi öösel juhtunud midagi? Mu peas keerlevad segased mõtted, olen juba vähemalgi võimalusel valmis halvimat arvama. Olen kindel, et TEPCO ja võimud varjavad infot, et vältida elanikkonna seas tekkivat võima­ likku paanikat. Kui te ütlete, et mu arvamustel pole alust, siis kuidas saaksin uskuda inimesi, kes lubasid endale teatavaid vabadusi turvanõuetega ümberkäimisel ning kõigele lisaks valetasid selle kohta. Televiisorist näen, kuidas kolmandast reaktorist tõuseb musta suitsu. See reaktor sisaldabMOXi, kõige radioaktiivsemat kütust, kuna koosneb uraanist ja plutooniumist. Mitte keegi ei oska meile selgitada, millest suits koosneb (on ilmne, et see pole veeaur) ja mulle näib, et keegi tegelikult ei tahagi seda selgitada: ei haldaja ega valitsus. Olukord ei saa väga roosiline olla, kuna ettevaatuse mõt­ tes evakueerib TEPCO jaamast kõik oma töötajad. Pean tei­ le tunnistama, et halvim on elada teadmisega, et situatsioon on väljunud kõigi kontrolli alt. Fukushima Daiichi lääneväravas on radioaktiivsuse tase 246, põhjaväravas aga 2015 millisiivertit. Millega seda erine­ vust selgitada? Mitte ükski ajakirjanik NHK eetris ega keegi kuskil mujal ei suuda meile seda ära seletada... On tunne, nagu oleksime ajas 25 aastat tagasi pöördunud, mil toimus 66

Tšornobõli katastroof ning mil Prantsuse meedial polnud piisavalt usaldusväärset infot, et situatsioonile adekvaatset hinnangut anda. Erinevalt tänasest, ei pääsenud ka sõltuma­ tud eksperdid tol ajal ekraanile. Tarnijad ei taha enam Fukushima piirkonna toidupoode varustada. Kes sellega tegelema hakkab? Kust elanikud süüa saavad? Lisaks sajab lund, teedel on kiilasjää. Võin vaid ette kujutada mahajäetute saatust. Nende ahastust. Üle kahesaja tuhande kodu on jäänud elektrita, mis tähendab, et enami­ kul neist ei tööta ka küttesüsteem. Ka SDF (Jaapanil pole pä­ rast Teist maailmasõda enam armeed) ei saa neile appi tul­ la, kuna on hõivatud teiste ülesannetega. Samal ajal tõuseb esimeses reaktoris pidevalt temperatuur ja TEPCO juhid väidavad, et olukord on muret tekitav. Kui need inimesed juba otse kaamerate ees julgevad tunnistada, et asi on hull, ei saa maailma lõpp küll enam kaugel olla. Vaadake neid: kahetseval ilmel seisavad nad uhiuutes tunkedes, mis alles säravad puhtusest. Mille või kelle jaoks see etendus mõel­ dud on? Kas keegi tõesti usub, et nad kavatsevad oma var­ rukad üles käärida ja põrgumasina südamesse sukelduda? Mis aga TEPCO juhti puutub, siis tema suust pole seni veel ainsatki sõna kuuldud. Ta laseb alluvatel enda eest jaapan­ laste ja kogu maailma ees häbipostis seista. Mereveeproovid Fukushima vahetus läheduses näitavad, et jood 131 tase on 126 korda lubatust kõrgem. Rannikust kolme kilomeetri kaugusel on tseesium 134 tase 25 korda kõrgem kui Vaikses ookeanis tavaliselt, kõigest 80aastase poolestusajaga tsee­ sium 137 tase on aga 16 korda tavapärasest kõrgem... Täna läheme Keikoga hambaarsti juurde. Otsustasime sin­ na koos minna, et bensiini säästa. Et mu naine ei peaks kü­ tuse puudumise tõttu teele jääma ega töö juures ööbima, 67


sõidame minu autoga. Ostsime endale ka maskid, mida enamasti ka kanname. Maske on kahte sorti: väikesed kolm­ nurksed, mida te ilmselt olete näinud, kuna neid kantakse Euroopas nakkusohu vältimiseks nohu korral – neid me kanname kodus; ning siis natuke tugevamad, mis liibuvad ideaalselt näole ning mida kasutame linnas käies. Ma ei ar­ vagi, et need täielikku kaitset pakuksid, ent nad maksavad kõigest mõne jeeni ja võimaldavad vähese rahaga kindlus­ tunnet osta. Aizus liigub täna vähe autosid ja kõnniteed on peaaegu tühjad. Haigla, mis on hommikuti rahvast tulvil, on täna vaikne. Tavaliselt tuleb mul isegi kokkulepitud ajal saabudes tubli veerand tundi oodata, enne kui saan hambaarsti tooli istuda, ent täna kutsub üks tema assistent mind kohe sisse ja suunab “piinapinki”. Mulle pööratakse siiski erilist tähe­ lepanu, kuna jaapanlastele meeldib võõramaalastele endast head muljet jätta. Kui me juba linnas oleme, on mõistlik üritada ühtlasi leida ka mingit söögikraami. Otsustame teha peatuse su­ permarketis. Kohale jõudes paneme paika lollikindla stra­ teegia, mille aluseks on tööjaotus. Alustuseks on paslik ot­ sustada, mis liiki tooteid kumbki ostab: Keiko tegeleb kala ja köögiviljadega, mina aga hangin liha- ja piimatooteid. Missiooniks näeme ette umbes veerand tundi, misjärel saa­ me kassade juures kokku. Kui aeg otsa saab, tuleb tunnistada, et nii minu kui Keiko korvid on üsna tühjad. Otsustame siis pöörduda kõiksu­ gu konservide, külmutatud ja kuivatatud toodete juurde. Sügavkülmutatud toiduainete hinnad on tõusnud 30%, ent hoolimata suurest tõusust, kaovad nad letilt kohe. Tagasiteel äratab mu tähelepanu silt ühes bensiinijaamas. Siit on võimalik osta 18 liitrit diislikütust. 18 liitrit, mitte 68

20, mis teeb 5 ameerika gallonit (18,93 liitrit). Just niipal­ ju mahutabki mu kanister. Pean kinni, kuna kummalisel kombel pole siin järjekorda. Just see kanistritäis võimal­ dabki mul kodus käima panna lisakütteseadme. Praegusel ajal on see tõeline luksus. Talv ei näita veel mingeid märke lõppemisest... Koju sõites kuulame raadiot. NHKs räägib üks naine, kui­ võrd ta kardab radioaktiivsust. Eriti pelgab ta Fukushimast saabuvaid inimesi. Ta kardab, et nad on kiiritada saanud ning ta teeb ettepaneku, et neid tuleks sundida kandma mingit märki, mis muudaks nad ära tuntavaks. Asjad ki­ puvad inetuks minema. Nüüdseks on isegi inimeste hinged reostatud. Kas ületatakse ka massipsühhoosi piirid? Ei, seda ma siiski ei arva. Selle naise puhul on tegemist erijuhtumiga. Jaapanlased näitavad endiselt üles suurt meelerahu. Nad ei vingu. Nad ei kaeble. Nad koguvad kõik endasse. Mina aga tahan kiiresti koju jõuda, et sinna sulguda. Kell on 16.20. Järjekordne tõuge. Umbes 4 magnituudi Richteri skaalal, kestus ligi 5 sekundit. Eile, õhtu hakul, tabas meid üks 6,2ne tõuge, mis töötles meid 45 sekundit. Tõeline õudusunenägu. Ometi näib, et järeltõuked jäävad järjest harvemaks. Tahaksin saada kraanivee kohta täpsemat infot. Loomulikult kasutan seda iga päev peamiselt siis, kui koh­ vi valmistan. Kohv aitab teleesinemiste ajal erksana püsida. Enam ei pea küsima, kas suhkrut või aspartaami, vaid pi­ gem, kas tseesium 137 või jood 131. Vee omadusi tunnen hästi. Tudengina kirjutasin kunagi uurimistöö Prantsusmaa mineraalvetest ja mõned aastad hiljem üritasin Savoias käi­ vitada mineraalvett villiva ettevõtte. Täpsustuseks pean üt­ lema, et tasuvusuuringute juurde asi jäigi. Lahesõda tegi mu 69


plaanidele lõpu: pangad jätsid mu kuivale. Algselt olid nad nõusoleku andnud, hiljem aga taganesid oma lubadustest. Juhtub. Tuleb harjuda mõttega, et pangad pole just meie kõige ustavamad liitlased. Nii kaotasingi oma elust kaks aastat ja ühtlasi suure summa raha. Praegu näib, nagu see oleks juhtunud hoopis mingis teises elus. Ehkki mul on raskusi end selles veenda, toimus ka see siiski samas elus. Imekspandav, milliseid ohtusid elu mu teele on seadnud... ja kui ootamatuid. Toon näiteks kas või olukorra, milles prae­ gu olen. Kui teile näib, et kontrollite oma elu sajaprotsendi­ liselt ja et see jääbki nii; kui te arvate, et elu kulgeb mööda sirgjoont ja kui te olete veendunud, et miski ei suuda teie sihti kõigutada; siis võite peagi üllatustega silmitsi seista. Tulen tagasi oma väikese loo juurde: olude sunnil hülgan oma maa ja kultuuri, loobun elamast kallite inimeste kõrval ja sean end sisse Jaapanis; elan siin viisteist aastat, kohanen, pean plaane, ehitan üles täiesti uue elu naise kõrval, kelle valisin ja kes minu valis... Mul on igati alust arvata, et edasi kulgeb elu ühtlaselt ja rahulikult, kuna olen selle nii korral­ danud. Aga ei. Sellest ei tule midagi välja. Ühel ilusal hom­ mikul, või siis täpsemalt keset üht ilusat pärastlõunat lööb kõik kõikuma – nii maa, mis mind omaks on võtnud, kui ka minu elu, ja nii on ühtäkki mu naabriks saanud tuuma­ jaam, mis ei allu enam kellegi kontrollile. Täna olen kindel, et sama võib juhtuda ükskõik kellega. 23. märts. Kes mind küll nii vara hommikul nõnda rapu­ tab? Ohoo, milline üllatus... see on ju maavärin. Need siis ei lõppegi? Ma ei suuda enam. Olen pidanud viimase kahe­ teistkümne päeva jooksul üle elama sadu ja sadu maaväri­ naid, seda on rohkem kui kogu siin elatud viieteistkümne aasta jooksul. Olen vaimselt ja füüsiliselt läbi. Heidan pilgu 70

radiatsioonitasemele, see vast ikka tõstab tuju: kell 9 on 0,43 mikrosiivertit. Pisut üle kahe korra rohkem kogusest, mille saate hambaarstitoolis, kui arst teie purihambast röntgen­ pildi teeb. Üldiselt võib selliste näitudega vabalt elada. Aga homme? Milline tase on homme? Väljas sajab jälle lund, on karta, et peagi ripuvad mu elutoa laes jääpurikad. Keiko hakkab tööle minema. Tajun, et ta on hirmul. Ta pole mures niivõrd oma saatuse, kuivõrd patsientide pärast. Nende toit­ mine muutub varsti võimatuks ülesandeks. Ta tuleb kööki mulle head päeva soovima ning enne lahkumist nõuan, et ta helistaks kohe, kui tööle jõuab. Vedelen niisama. Üha raskem on oma masinavärki tööle saada. Usun, et erinevate tele- ja raadioesinemisteta ja määratud kellaaegadeta võik­ sin oma segaste mõtetega tundide kaupa midagi tegemata vedeleda. No-näed-sa-siis, järjekordne maavärin suurusjär­ guga 5. Siis veel üks sama võimas, mis kestab viis sekundit. Ma ei vaevu enam isegi iga häire peale majast välja mine­ ma. Klikin end BFMi lehele, teise kliki teen France 2 lehele. Seejärel täheldan, et postkastis ootab mind tubli sadakond meili, ent nendega tutvun alles pärast dušši: pean kuidagi end üles äratama. Magan lausa püstijalu. Tunnen end tõelise zombie’na. Telefon heliseb... Helistatakse Prantsuse saatkonnast, kus muretsetakse mu tervise pärast. Rahustan helistajat, et olen ellujäämisrežiimil. Ta teatab, et minu jaoks on ette nähtud jooditabletid, mis peaksid õige pea minuni jõudma. Küll see on alles hea uudis. Sedasorti uudis, mis aitab teil hommikut parema jalaga alustada, nagu oleksite just üle elanud pisike­ se pingelanguse. Üks SDFi kindral teatab televiisoris, et Ameerika sõjavägi andis TEPCO käsutusse kaks kustutuslaeva, mis suudavad 71


kanda 2 miljonit tonni vett ning võimaldavad jätkata reak­ torite jahutamist. Seda kindralit nägin mõne aasta eest toimunud maavärinatega kaasnevate ohtude konverentsil Prantsuse saatkonnas. Kui üks saatkonna töötajatest küsis maavärinate mõju kohta tuumajaamadele, vastas ta nii: „Te olete prantslane? Seega te mõistate tuumaenergia ris­ ke. Te teate, et selliste probleemide puhul saab teha vaid üht: palvetada.“ Jah, palvetada on tõesti vaja. Fukushima Daiichi jaamas töötab nüüd 700 tehnikut. Kõik kuus reaktorit on ühenda­ tud elektrivõrku ja kaks neist on tänaseks peatatud ja maha jahutatud, mis tähendab, et nad ei paiska enam radioaktiiv­ seid osakesi atmosfääri ega kujuta enam ohtu elanikkonna­ le. Siiski on veel neli reaktorit, mille seisund on muret te­ kitav. Kui kaua veel peame sellise ohu tingimustes elama? Otsustan linna seiklema minna, et mingitki söögikraami leida ja et ühtlasi bensiinivarusid täiendada. Loobun peagi sellest mõttest: bensiinijaamades on kohutavad järjekorrad. Mis minu esimesse plaani puutub, siis kuna kell pole küm­ me, ei ole poed veel avatud. Aga kui õige kasutaks juhust ja läheks Jules’ile külla? Kiirusepiirangute pärast liigselt mu­ retsemata kimangi sinna. Isegi politseil on praegu raskusi kütuse varumisega: vaevalt, et nad hakkaksid seda üldse ki­ hutaja tabamiseks kulutama...

72

7

Õpetlik lõunasöök

„Hhhello!“ tervitab Jules mind tavapäraselt. Käpuli aias, kontrollib ta oma kevadiste sibulate kasvu. Ka siis, kui maail­ ma lõpp oleks käes, jälgiks ta ilmselt ühe silmaga oma taimi. See talv on olnud erakordselt karm, ent tema taimed pole ilmselt eriti kannatada saanud. Ainult mõned lume rasku­ se all siin-seal purunenud oksad, aga see on ka kõik. Tayio teeb elutoas vaheajaks antud kodutöid. Esimene koolipäev on aprilli teisel nädalal, mis jätab talle veel küllaldaselt aega külvata õudu oma aia veel külmast uimaste putukate seas. Julian pakub teed, ent pean keelduma. Seekord on mu kü­ laskäik väga lühike: juba aegade hämarusest on mehe kohus olnud koju süüa viia ja ma ei kavatse sellest reeglist mingi hinna eest kõrvale kalduda. Et oma edu võimalusi suuren­ dada ja kindlustada selle soosing, kes otsustas minuga “koo­ bast” jagada, pean enne supermarketi avamist ukse ees ole­ ma. Vahetame Julianiga seda vähest infot, mis on kummagi käsutuses. Ta ei üritagi mu eest oma muret varjata. Muret mitte niivõrd radiatsioonitaseme, kuivõrd vee pärast. Tokyo 73

MAAILMA LOPU AAREL. FUKUSHIMA PAEVIK_SISU  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you