6
Ajutine pingelangus
Ilm on tõre. Nagu minagi. Magasin halvasti. Tagatipuks ajasid ka maavärinad mind veel kaks või kolm korda öö sel üles. Või siis nägin värinaid unes... ma ei tea. Viimasel ajal ärkan vahel öösel võpatades üles, kartes, et parasjagu on aset leidmas vähemalt 11. märtsi värinaga võrreldav maa värin, mis hävitab kõik mu ümber. On 22. märts, kell on 9. Kohv. Ei, hommikust suitsu ma pärast kohvijoomist siiski ei tee. Päeva esimesele ja nauditavamale suitsule mõtlen küll endiselt, aga mitte päris iga kohvitassi joomist. Mäletan veel seda mõnutunnet, mis mind valdas, kui tubaka hõrk mait se mu suus segunes arabica’ga. Sellega on lõpp. See on juba käidud tee. Veel üks osa mu eksistentsist, mis kuulub mine vikku. Olen kindel, et võõrutusnähtudel on mu kehvas tujus oma osa. Küllap taluksin asju märksa kergemini, kui mu sü napsid viiksid endiselt nikotiiniannuseid mu neuroniteni; et saaksin täiel rinnal nautida põgusaid rahuloleku hetki. Pean tähelepanelik olema: otsin alateadlikult põhjusi, mis lubak sid mul üldiselt pailapsena käituva südametunnistusega 65