Page 1

INDREK HARGLA AP T EEK ER MELCHIOR

RATASKAEVU VIIRASTUS K r i m i n a a l ro m a a n va n a s t Ta l l i n n a s t


Toimetanud Linda Uustalu Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kaardid joonistanud Anne Pikkov Viies trükk © Indrek Hargla, 2010 ISBN 978–9985–3–2131–7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4


Eessõna: Tallinn A. D. 1419 Issanda aastal 1419 olid Liivimaal pisut rahulikumaid ajad. Vitaalivennad olid Läänemerelt küll minema tõrjutud, kuid kaugkaubandus oli endiselt seotud ohtudega, mereäärsed linnusefoogtid ja vasallid tavatsesid rannamadalate lähedal laevu ikka õnneks võtta. Linnad vahetasid kirju ja nõudsid, et röövleid karistataks ja kaubad tagasi antaks. Paaril eelmisel aastal oli Liivimaad tabanud näljahäda, põuased suved olid saagi ikaldanud. See ajas senisest rohkem talurahvast linnamüüride vahele tööd ja leiba otsima. Nälja-aastaid jagus ka järgmisesse kümnendisse, nälg oligi keskaja inimese üks tõsisemaid ja reaalsemaid ohte. Suurem ehitusbuum oli 1419. aastaks Tallinnas möödas, ent nii kirikute laiendamine kui ka linnamüüri kaasajastamine jätkusid pidevalt. Hiljuti oli valminud uus ja uhke Suurgildi hoone, kaupmeeste võimu ja tähtsuse sümbol. Niguliste juures algasid ulatuslikud ehitustööd, kiriku idaservas hakati uut koori- ja pikihoonet ehitama. Peagi alustasid ka dominiiklased Püha Katariina kiriku laiendamist. Linnamüür, mida vastavalt tulirelvade arengule kogu aeg paksemaks ja kõrgemaks tuli ehitada, vajas nüüd veel tugevdamist Püha Miikaeli kloostri kohal. Otse ordu- ja linnamaa piiril Pirital, mida toona Maarjaoruks ehk Mariendaliks kutsuti, oli 1417. aastal lõpuks alanud Püha Birgitta kloostri ehitamine. Läks tarvis aga Liivi ordumeistri enda sekkumist, et linn lubaks paemurrust (Lasnamäelt) kive tuua. Esimesed hooned olid Piritale kerkinud juba 1400. aastal, kloostri loomist pooldasid ordu, vasallid, kohalikud rootslased ning mõned Tallinna ja Toompea kaupmehed, linnavõim aga tõrkus. Vastuolude lahendamisele ja diplomaatilisele asjaajamisele kulus seega ligi kakskümmend aastat. Üks üheksast linnakodanikust, kes kloostri asutamist taotlesid, oli olnud keegi

7


Laurentz Bruys, „õnnetu ja vaga kaupmees”, kes suri aga just siis, kui suuremad ehitustööd algasid. Saksa ordu Preisi haru, Poola ja Leedu tülitsesid pidevalt territooriumide pärast. Pärast lüüasaamist Tannenbergi all oli ordu mõjuvõim tugevasti vähenenud. 1419 jätkusid tulised läbirääkimised Thorni (Toruni) rahulepingu üle, mis hoolimata paavsti legaadi ja Konstanzi kirikukogu ees arutamisest seni polnud kuhugi jõudnud. Rahuaeg oli orduriigis üürike, sest juba 1419 puhkes selle piiride lähedal hussiitide sõda ja 1422 järjekordne sõda Leedu-Poolaga. Kas ka Tallinn oma sõjasalga saatis, pole täpselt teada. Juba 1348 oli Liivimaa meister andnud linnale privileegi, et leedulaste ja venelaste vastu nemad sõdima ei pea, aga sõjast Poola vastu see justkui ei vabastanud. Kindlalt on teada, et ühes hilisemas sõjas – neid oli Poola ja ordu vahel sageli – saatis Tallinn lahingutandrile linnamuusikuid. Liivi orduharu püüdles suurema sõltumatuse poole ja jäi üha enam lõunas toimuvatest sõdadest eemale. Põhjamaade kuningas Pommeri Erik sõlmis 1419. aasta suvel Poolaga orduvastase liidu, ent imperaator Sigismundi sekkumise tõttu ei saanud see kunagi teoks. Sigismund ei nõustunud kavaga orduriik likvideerida – Eesti oleks muide nende sepitsuste järgi pidanud minema Taani krooni alla. 1419 veebruaris kutsus Riia peapiiskop Liivimaa seisustepäevale esimest korda linnade esindused, ning alates aastast ajast ongi Tallinna saadikud nendel nõukogudel osalenud. 1419. aasta märtsikuust leiame Tallinna linnaraamatust sissekande, et sadamas pollverki juures on surma saanud keegi Gils de Wredte, kes „Pühavaimu juures seinu maalis”, ja siis järgneb kummaline kommentaar, mida keskalamsaksa keelest võiks tõlkida kui „kes viirastust nägi”. Selle romaani ainestikku on inspireerinud ka üks hiljuti Magdeburgi linnaarhiivist avastatud Tallinna rae kiri aastast 1404. Raad hoiatab Magdeburgi ametivendi kellegi Tallinna kodaniku Untherraineri eest, kes olla tapnud mitu inimest ja kes „piitsaga peksab”. Tallinna raad soovitab Untherraineri oksa tõmmata.

8


Kas sellel kirjal ja 1413. aastal Fürstenwaldes ketserina hukatud Cristian Untherreineril on mingi seos või mitte, pole seni õnnestunud välja selgitada. Rataskaevu tänaval paistab olevat kuri kuulsus juba ammusest ajast. Baltisaksa ajaloolane Johannes von Werensdorff kirjutas 1876. aastal, et keskajast on teada maja, mille keldritesse on mitu naisterahvast elusalt müüritud. Oma allikaid von Werensdorff ei nimeta, võib-olla edastas ta lihtsalt mingit rahvapärimust. Üks levinumaid legende Rataskaevu tänavast pajatab majast, kus kurat pulmi pidas ja tantsu lõi, ning sellest saadik seal kummitavatki. Hilisemast ajast on teada legend rataskaevus elanud mingist pahast vaimust, kes linna veega üle ujutas, kui talle ei ohverdatud. Keskaja inimese meelelaad erines suuresti tänapäevasest – võib-olla sellepärast, et inimese hing oli noorem ja ebastabiilsem. Siis armastati jumalat tugevamini ja vihati vaenlast tugevamini. Inimesi võisid tabada seletamatud massihüsteeriad, näiteks käisid flagellandid protsessioonidena ringi ja peksid end religioosses-seksuaalses ekstaasis pooloimetuks ning arvasid, et päästavad maailma; laste ristisõdades aga surid tuhanded noorukid ülekurnatuse ja nälja pärast. Hansalinna elu kulges kindla rütmi järgi. Katoliku kalender peegeldab loogilist ja loodusseadustest tulenevat majanduselu. Umbes aprillist oktoobrini oli Läänemeri laevatatav ja peamine kaubandustegevus toimuski suvel, mil inimesed olid rohkem vabad religioossetest kohustustest. Kirikupühad ja pikemad paastuajad jäid aasta esimesse poolde ja see oli ka aeg, mil varutud toiduained hakkasid riknema või otsa lõppema. Neljakümnepäevane paast enne lihavõtteid sundis kasinusele ja kokkuhoiule, sundis mõtlema ressurssidele ja hoidis ära priiskamise. Talvel ja varakevadel võisid ja pidid inimesed rohkem tegelema oma hingehooldusega. Kevade lõpus ärkas linn vagadusest ja hakkas tegema tööd, mis tõi leiva lauale ja aitas järgmise talve üle elada. ***

9


10


1419 Quad Dacki torn tsistertslaste nunnakloostri juures 2. august, hilisõhtu Surm lõhnas magusa roiskunud mädaniku, millegi vana ja hallitanu järele. Surm lõhnas otsekui pärmitaignasse keeratud koolnud peni ja ta oli lähedal, tervitas Tobias Grotet hellalt, kutsuvalt, isegi peibutavalt. Nad olid ka varem kohtunud, palju kordi. Tobias Grote oli sõjamees ja ta arvas, et tema käe läbi on otsa leidnud vähemalt üheksa meest ja üks naine. Aga see Surm, kes teda nüüd enda juurde hüüdis, oli ... ebaõiglane. Jah, ta arvas, et ta ei peaks veel surema, mitte selle viirastuse pärast, mitte nii. Ta nägi, et talle läheneb otsekui surilinas valge kogu, ja ta tundis tema kopituse lehka, lääget roiskunud lehka, ja siis tundis ta valu, mida oli liiga palju, et üks inimene selle talumisega hakkama võiks saada. Valu vist tapabki, arvas Quad Dacki tornipealik Tobias Grote nüüd. Valu ongi vist see, mis inimese tapab, siis kui seda saab nii palju, et keha ja vaim seda enam kannatada ei suuda ja lihtsam on valust loobuda, lihtsam on surra. Ja siis? Mis saab siis? Kas ma saan siis teada, kas kõik see, mida kirikutes on räägitud, on tõesti tõsi? Kas Õnnistegija ootab mind, kas ta räägib mulle, miks saatis ta minu järele selle lehkava viirastuse, miks ta mind niimoodi ära märkis, et minu teejuhatajaks taevasesse kuningriiki on see ilmutus, kes ometigi on ju olnud varemalt inimene? Jah, selles oli tornipealik Grote kindel, et tema surmaingliks valitu on olnud lihast ja luust inimene, ja tal polnud aimugi, mille eest teda viimasel eluhetkel nõnda karistatakse, et just

11


see tema järele on saadetud. Viirastus oli talle esimest korda eile ilmunud ja tahtnud midagi kuulutada – mida? Siis polnud ta sellest aru saanud, aga nüüd ta mõistis, oma viimasel hetkel, mis näis nii pikk ja samas nii lühike, nüüd ta mõistis. Viirastus oli tulnud teda ära kutsuma, talle teatama, et tema aeg on täis. Kusagilt mälusopist kangastus Tobias Grotele nüüd üks vana salm, ta mõtles oma vendadele, kes peaksid teda surmas ootama, tema kolm nooremat venda, kes kõik said hukka meresõja päevil. Tule, armutu surm, lehvi mu ümber, kuuluta mu vendadele, et ma olen teel, oodaku mind nad jäises vaikuses ja kurvastagu need, kes elus. Ta ei mäletanud, kus ja millal ta seda salmi kuulnud oli, kõrtsis, kirikus, relvavendade käest või kusagil mujal, ja see ei tundunud ka tähtsana. Ainus, mis teda imestama pani, ainus mõte, mis ta peas tuias, kui ta ebainimlikus valus oma viimast hingetõmmet ootas, oli küsimus – miks see viirastus, miks see roiskunud haisuga viirastus oli tulnud teda kutsuma, mitte tema vennad, mitte tema isa, mitte ema. Alles eile, jah, alles eile oli see olnud, kui surnuist tõusnud viirastus talle esimest korda ilmus, üheks lühikeseks viivuks, ja siis oli ta kadunud ja jätnud tornipealik Grote jahmunult mõistatama. Tobias Grote ei olnud veel viiskümmendki täis ja tema tervis oli jumala armust tugev, ehkki vanad mõõgahaavad tegid tusase ilmaga haiget ja vasakust silmast oli ta poolpime. Sellele vaatamata oli ta täisjõus ja rammus mees, kes jaksas taprit käes hoida, mõistis harkpüssi laadida ja lasta ja teadis, mis on ustavus ja truudusvanne. Ta oli vandunud truudust Tallinna linnale ja ta oli uhke, et Travemünde linna lähistelt pärit lihtsast rätsepapojast on saanud Saksa orduriigi ühe uhkema kindluse linnamüüri tornipealik. Ja mitte tavalise või nurgataguse torni,

12


vaid ühe suurema ja võimsama torni pealik, peaaegu ordukindluse jalamil, mis kaitseb linna ja pühasid õdesid. Tobias Grote oli sattunud Tallinna üle kahekümne aasta tagasi, kui ta ühel Lübecki laeval sõjasulasena teenis, siin oli ta leidnud naise ja siia oli ta jäänud. Igal sõjasulasel on laevas natuke oma kaupa, et tal oleks parem teenistus ja rohkem indu röövlite vastu võidelda. Aastate jooksul oli Grotel nõnda kaubitsemisega kujunenud väike varandus, mille ta siis Tallinnas oli maale toonud ja andnud linnale oma truuduse ja vapruse, ta oli teeninud linnavahina ja oma tublidusega järjest silma paistnud, kuni oli lõpuks ülendatud nunnakloostri juures Quad Dackiks hüütud torni pealikuks, see tähendab ametikohale, mis andis talle püsiva ja kindla elatise. Tema naine oli juba surnud ja kaks poega sõitsid merd, vedasid kaupa, ja kui vaja keerutasid ka mõõka. Ennemalt olla torni selle püstitanud raehärra järgi nimetatud Hunemanni torniks, aga kui pärast selle kõrgemaks ehitamist hakanud katus läbi laskma ja nunnad ei olnud selle parandamisega küllalt vaeva näinud, siis kippus tornile külge jääma Quad Dacki nimi, viletsa katusega torn. Grote oli enda arvates olnud jumalakartlik mees, niipalju kui see tema ametis võimalik on. Ta annetas jõudumööda Püha Ihu Gildile ja käis usinalt nunnakloostris jutlusi kuulamas, kui seal linnarahvale loeti, ja tegi kloostri heaks vahel tööd ilma rahata, lõhkus puid, parandas üht-teist siit ja sealt ja õpetas gildide ja linna kaitsesalga noortele liikmetele, kuidas tapriga vaenlast raiuda või kuidas kloostrit paremini kaitsta, kui vaenlane peaks linna tungima. Kolmekorruseline Quad Dacki torn asus kloostri maa peal ja kloostrit ümbritsev vana linnamüür oli torniga kokku ehitatud. Torni sissepääs oli keskmise korruse pealt, kuhu tõi kloostrihoovist trepp, ning uue ja vana linnamüüri vahele jäi kruusane maalapp, mis ulatus lähedal asuva Louenschedeks nimetatava tornini ning sealt edasi hobusetallideni. Tobias Grote valitsemise alla kuulus nii Quad Dacki torn kui ka see kitsas maalapp, mille kaitsmine linna ründamise korral oli tema õlule

13


pandud. Enda arvates oli ta selle tööga hästi hakkama saanud ja ta polnud iialgi ühtegi pühakut solvanud ja oli elanud muidu jumalale meelepärast elu ja oma viimasel eluhetkel pidas ta endale osaks saanud surma ülekohtuseks. See oli olnud eile hilja õhtul, kui ta oli tulnud nunnade kõrtsitoa juurest koju, väikse hoovipealse maja juurde Laia tänava nurgal, kui otsekui teisest maailmast oli tema ette Rataskaevu tänava poolt ilmunud see viirastus, kunagi elus olnud inimese vari, kes oli oma käe tema poole sirutanud ja tahtnud midagi öelda, manitseda, hoiatada või mingit pühaduseteotust kuulutada, ja Grote oli teda ainult silmapilguks oma tõrvikuvalgusel näinud ja hirmu pärast soolasambaks kangestunud, kui mingid ähmased varjud viirastuse sealsamas neelasid või varjuderiiki tagasi viisid. Grote oli jäänud koduukse ette palvetama ja järele mõtlema, et kas see oli nüüd nunnade vürtsitatud õlle üleliia joomisest või oli talle tõesti ilmunud surnuist ülestõusnud viirastus. Aga seda ta teadis, et see oli olnud ilmsi ja mitte unes, sest nunnade kõrtsi juures õlut joomas käib ta ikka nädala jooksul paar korda ja oma elu jooksul on ta olnud tuhandeid kordi purupurjus, aga saatanaid pole kunagi näinud. Ei, ei, ta ei olnud eile nii purjus, et oleks näinud seda, mida tegelikult ei ole, seega oli ta näinud päris viirastust – nii oli ta lõpuks otsustanud. Ja järgmisel hommikul, kui ta oli sellest ettevaatlikult oma virtinale rääkinud, siis tundus see kõik veelgi selgem ja kujutluspilt viirastusest oli tal selgemini meeles kui mõni tavaline ja igapäevane asi. Siis oli Grote läinud hommiku poole apteeki tolle kavala Melchiori manu, kes ikka oskab liigse joodud õlle vastu mõne hea apteeginapsi pakkuda, ja pärast oli ta läinud, nagu virtin soovitas, dominiiklaste juurde, sest nende vend Hinricus pidavat kurjade vaimude kohta kõike teadma ja kui vaja, oskama ka neid tagasi ajada. Aga Grote polnud osanud, ei olnud saanud Hinricusele täpsemalt selgeks teha, mis mure teda kloostrisse oli ajanud, ja lõpuks arvas Hinricus – kellel alati palju toimetusi oli –, et kui

14


tornipealik vähem õlut ja magusat apteeginapsi jooks, siis näeks ta ka vähem kuradeid, ja küllap ajab üks kõva saun needki tema peast igaveseks välja. Kuid nüüd oli surm tema juurde tulnud, vaimude tunnil, siis kui Grote oli Quad Dackis oma huugavat pead õllega turgutanud ja talle hakkas juba tunduma, et viirastus oli talle eelmine kord tõesti ainult viirastunud. Siis oligi ta kuulnud vaikselt oma nime hõigatavat. Päev läbi oli Tallinnas sadanud paduvihma, sellist, mida linnaelanikud olid kaua oodanud ja mis tänavatelt rooja viis, ning pärast vihma õhtuhakul saabus tuulevaikus ja udu. Selle udu sisse oligi tornipealik astunud, ta oli tulnud torni teise korruse uksest välja kaarniššidel seisvale puust kaitsekäigule ... Edasi ta ei mäletanud, edasi oli ta kukkunud. Ja nüüd lebas ta kloostri ja linnamüüri vahel maas, kuhu ta kaitsekäigult varisenud oli. Tal polnud vist ainsatki tervet luud ega ihuliiget, tema keha valitses valu ja läbi udu nägi ta endale lähenemas valges hõlstis viirastust. Ta tundis roiskunud mädaniku ja hallituse lehka. Viirastus lähenes ja äkki lahvatas nende ümber kuum valgus. Ta nägi, kuidas viirastuse nägu valguses lähemale kummardus, ja ta oleks tahtnud karjuda, sest see, mida ta nägi ... See ei olnud võimalik, see ei saanud nii olla, see oli hullumeelsus! Ta keeldus seda uskumast, ent ometi teadis, et see, mis teda vaatab, on tema surm. Nüüd oli viirastus talle teada andnud, kes või mis ta tegelikult on, ja surm tundus talle nüüd veelgi ebaõiglasem, veelgi mõttetum. Oma viimasel eluhetkel mõtles ta oma poegadele ja palus jumalat, et nende surm oleks armulisem.

15


Rataskaevu tänav Melchiori apteek 3. august, hommik See päev algas ja lõppes Tallinna apteeker Melchior Wakenstede jaoks surmaga. Ühe ilusa värske päikesepaistelise augustipäeva jaoks oli selles liiga palju surmasid. Inimesed surevad küll iga päev ja ilmast hoolimata, aga ikkagi oli seda ühe päeva jaoks liiga palju, eriti veel siis, kui kahte surnut kolmest oled sa päris hästi tundnud ja sul on nende lahkumisest kõvasti kahju. See päev algas nii, et hommikul seisis Melchior oma apteegi ukselävel, tervitas lahkelt möödujaid ja kutsus neid apteeki suud magusaks tegema või lonksukest apteeginapsi maitsma. Nii nagu ta oli seda teinud suurema osa oma elust ja nii nagu ta loodetavasti – kui jumal annab – ka oma ülejäänud elupäevad mööda saadab. Ta oli nelikümmend aastat vana ja uskus, et ta on Tallinna linnale sama vajalik kui Tallinn temale. Selles vanuses kipub inimene juba elu peale tagasi vaatama ja otsustama, kas ta on talle antud päevadega osanud midagi jumalale meelepärast korda saata, ning Melchior arvas, et tema oli. Sellest ajast, kui ta isa suri – ja Melchior oli siis vaevalt oma selliaastad lõpetanud –, oli ta Tallinnas Rataskaevu tänavas apteeki pidanud, hoolsalt ja usinalt järginud isa õpetusi ning rae ja linnatohtri korraldusi. Ta oli aastakümneid seganud rohte ja ravinud linnarahva vaevu, ta oli valmistanud neile nagu kord ette nägi maiuseid ja müünud mitmesuguseid joovastavaid jooke, olles eriliselt uhke oma kange ja magusa apteeginapsi peale. Jõudumööda kauples Melchior ka igasugu muu kraamiga, alustades tindist ja lõpetades marineeritud hundisoolte ja mumifitseeritud inimese

16


jäänustest aetud kibeda essentsiga. Ja hoolimata sellest, et ta võis ise vahel arvata, et ega seesugused imerohud alati haigusi ei pruugi leevendada, aitas nendega kauplemine tal ülal hoida kirjatarga apteekri mainet ja tagada linnarahva lugupidamine. Õppinud mehena oli apteeker poolenisti kaupmees ja poolenisti õpetlane, tihti tuldi tema käest nõu küsima ja mitte ainult valutavate ihuliikmete kohta. Melchior oli enda kohta kuulnud räägitavat, et ta on läbinägelik mees, kaval mees, nutikas mees. Tal on silma inimeste peale, ta oskavat näha seda, mida teised ei näe. Ilmselt oli nende juttude põhjuseks see, et ta oli mitmeid kordi raekohtu ees süüdistanud kedagi teise inimese tapmises ja kohus oligi selle mehe või naise hiljem süüdlaseks tunnistanud. Melchior ei arvanud, et ta oleks pealekaebaja, aga vahest teistest rohkem nägi ta Tallinna linna elusa inimesena. Ja et see linn õitseks, et siin kõigil oleks hea elada, ei tohtinud siin kasvada mädapaiseid. Inimestel, kes on endale võtnud õiguse salakavalalt ja hiilimisi teisi tappa ning hiljem süütut teeselda, ei ole õigust siin elada. Kui keegi tapab, teeb ta seda veel kord. See hakkab talle tunduma lihtsa ja mugavana, tema jumalakartlikkus on teeseldud ja mis kõige hullem – tapmine muutub harjumuseks. Melchior kartis linna, kus käib karistamatult ringi mõrtsukas, ja kõik need, keda tema oli süüdistanud, olid tapnud saamahimust, õelusest, ahnusest, olid enda peale võtnud jumaliku õiguse otsustada teiste elu ja surma üle. Linn on müüride varju kogunenud inimesed, kes tahavad siin elada turvaliselt, hingata, mõelda ja püüelda oma õnne poole, ilma et keegi võiks ahnusest kustutada nende eluküünla. Need inimesed on kokku leppinud, et austavad üksteise elu ja õigusi, ja raad on pandud selle üle valvama, et keegi oma õigust teise omast kallimaks ei peaks. Seda õpetas Melchiorile tema isa, kes nüüd on maetud Seppade värava taga asuva Barbara kabeli surnuaiale, ja Melchior teeb kõike ja alati nii, nagu isa talle õpetas. „Salamõrtsuka hinges

17


kibeleb mürk. Mõrtsukas on inimene, kes on üle astunud jumala seatud piirist. Karda mõrtsukat ja pea teda enda ja jumala vaenlaseks ja aidaku sind selles kõik pühakud.” Need olid olnud Melchiori isa sõnad ja selle õpetuse järgi on ta elanud. Iialgi pole ta süüdistanud süütuid ega väeteid ja vaeseid, kes on tapnud vaid selleks, et kaitsta talle jumala poolt antud õigusi. Ta pole süüdistanud naisi, kes on oma au kaitseks tapnud vägistaja, ta pole süüdistanud neid, kes on oma vara kaitsmiseks tapnud röövli ja ... ja ta pole süüdistanud neid, kes on pidanud tapma kättemaksuks ülekohtu eest. Peale inimese kohtu on veel olemas taevase väe kohus ja selle ette astume me kõik kunagi. Selle värske augustipäeva hommikul sai Melchior kurvastusega teada, et kaupmees Laurentz Bruysi hing oli eile Marienthalis tema kehast lahkunud ja küllap inglite saatel jumala juurde lennanud. Sellest kuulutas Rataskaevu tänavale marstalli relvameistri sell Michel, kes oli just neid uudiseid kuulnud. Marstallis peetakse linna hobuseid, aga varsad on viidud linnamaa piirile mõisa ja selle koha lähedale hakatakse nüüd ehitama Püha Birgitta kloostrit ning just tulevase kloostri juures oli auline kaupmees Bruys eile surnud. Selle uudise tõi varahommikul tallimees, kes oli mõisast marstalli talutanud kaks varssa. Melchior ei oleks pidanud olema üllatunud, sest kui kellelgi lugupeetud linnakodanikest oli aeg maa peal kõigi märkide järgi ümber saanud, siis oli see Laurentz Bruys. Ometi tundis ta, et on kurb, lõi risti ette ja pomises endamisi: „Õnnistagu teda pühakud, nüüd kui ta seisab taevase ukse lävel. Küllap jumal näeb, et see mees on maa peal palju ülekohtuselt kannatanud.” Laurentz Bruys oli olnud vana, väga vana. Ta oli olnud nii vana, et oma jala peal enam hästi kõndida ei jaksanud ja lasi end tihti linna peal teenritel kandetoolis kanda. Ja ka kõnevõime oli ta mitu kuud tagasi kaotanud, mis Melchiori teada on kindel märk lähenevast surmast. Aga mitte sellepärast polnud

18


see mees linna peal nii tuntud. Mõnigi irvhammas nimetas teda vahel tagaselja Pühaks Laurentiuseks ja kuuldavasti olevat tema kaubaseltsingu teised liikmed Lübeckis üsna pahased, sest Bruysi ärikombed lausa laostavat neid. Aga Melchiori mõttelõnga katkestas rae kohtufoogti Wentzel Dorni ilmumine, kes Niguliste poolt apteegi poole sammus ja möödujate aupaklikele tervitustele tusase noogutusega vastas. Halliks tõmbuva peaga kohtufoogt oli paljude silmis Tallinna õigusemõistmise sümbol, sest ta oli seda ametit tões ja vaimus, truult ja ustavalt Tallinna linnale pidanud juba tublisti üle tosina aasta. Ta oli tõsine mees, kes harva naeris, ja nõnda paras vastand oma sõbrale apteekrile, kes vanusest hoolimata oskas lapse kombel naeru lagistada ja tegi seda pealegi üsna tihti. Mõnikord mõtles Melchior, et kas mitte amet Wentzel Dorni tusameelseks pole teinud. Aastate viisi teha tegemist varaste, vägistajate, röövlite ja mõrtsukatega, mõista nende üle kohut, lasta neid piinata ja korraldada nende hukkamist – kas see mitte ühe mehe hinge jaoks liiga palju ei ole? Näiteks eelmisel nädalal oli Dorn lasknud ühe rannaküla rootslasest varga raeväljakul häbiposti aheldada ja läbi piitsutada, aga mees oli peksu peale jumalakarja läinud. Melchior teadis, et tema sõber Dorn oli selle peale kangesti kurvastanud, sest oleks ta lasknud mehel karistuseks paar sõrme maha raiuda, siis ehk oleks too veel elus. Kohus ei olnud ju varast surma mõistnud. Vaevalt sellised asjad kohtuhärra elu kergemaks muudavad. Aga nüüd oli Dorn jälle apteeki ilmunud nagu ikka, kui miski mure teda vaevas, sest kurvameelsuse vastu pole paremat rohtu kui paar sõna sõbra seltsis ja kosutuseks mõni toop magusat apteeginapsi. Mõned asjad siin ilma peal, teadis Melchior, ei muutu iialgi. Ja seda üllatunum ta oli, kui tema kavala silmapilgutuse ja tervituse peale Dorn ükskõikselt käega rehmas, ja kui Melchior rohkemat küsimata apteegijoogipudeli järele küünitas, siis mühatas:

19


„Ei, aitäh, sõber, täna vist mitte.” „Tohoh,” imestas Melchior. „Kas siis kohtuhärral täna mõni ihuliiges ei valutagi? Või on tema linna pealt mõne parema tohterdamisviisi leidnud?” „Ei ole justkui tuju,” kohmas Dorn tagasihoidlikult. Ja lisas otsekui vabanduseks: „Eks minu eas peaks inimene ju surmasõnumitega harjunud olema, aga näe, ikka teeb meele nukraks. Ja sestap ei olegi tuju.” „Oh jah,” vastas Melchior noogutades. „Ka mina kuulsin täna hommikul seda uudist. Teeb meele nukraks küll, kui selline aus ja jumalakartlik linnakodanik meie seast lahkub.” „Nii see on,” ütles Dorn. „Ja veel nii äkitselt ja ootamatult, et sa ei saa enam aru, kes ja mis siis inimese elu juhatavad. On see jumal ja tema pühakud või teab mis ...” Ta ohkas ja istus apteegi nurgas toolile. „Kindlasti oskab meie kirikhärra Niguliste juures sellest pikemalt rääkida,” tõdes Melchior. „Aga noh, ootamatuks mina seda surma ei arvaks, sest kas mitte pole isand Bruysi testamendist juba Suurgildi juureski küllalt juttu olnud ja et mitmed kaupmehed on selle üleliia suuremeelse arvanud olevat ...” „Pea kinni,” kohmas Dorn. „Sa ütled isand Bruysi? Kas tema on siis ka surnud?” Nüüd põrnitses Melchior Dorni imestunult, ta pilgutas kiiresti silmi ja tõsines. „Taevane vägi,” ütles ta siis. „Keegi veel järelikult.” „Tornipealik Grote,” sõnas Dorn. „Kukkus oma tornist täna öösel alla ja otse surnuks seal müüride vahel.” „Kukkus tornist alla?” imestas Melchior. „Nojah, üle rinnatise, kaitsekäigu pealt ilmselt, mis nende kivist kaarte peale on ehitatud. Küllap ta oli juua täis, sest laip lehkas õlle järele ja tornikambris oli tal kenake vaat. Läks pommis peaga kaitsekäiku kõndima ja komistas, mis seal muud oli ...” Melchior silmitses kohtuhärrat tähelepanelikult. Ta tundis, et sõbral on midagi hinge peal, aga ei kannustanud teda tagant.

20


Kohtuhärra rääkis edasi. „Linnavahid ta sealt hommikul leidsidki, esiti mõtlesid, et on äkki surnuks pekstud või midagi, et mingi kaklus on olnud, aga polnud tal ühtegi peksuhaava ihul ega midagi, ainult pea oli otsaeest verine ja lõhki, lebas seal selili ja jõllitas taevast, mõned luud keha seest väljas nagu ikka, kui keegi kõrgelt kukub, eks ole, aga ...” Kohtuhärra vaikis hetkeks, maigutas suud ja Melchior ootas. „Seesamunegi, et ...” jätkas Dorn, „nägu oli tal hirmus peas. Nagu oleks hirmust täiesti pöörane. Ma pole sellist nägu surnul varem näinudki. Tavaliselt on neil rahulik nägu, kuidagi jäätunud või nii. Aga Grote ... Nagu oleks viirastust näinud.” „Viirastust?” küsis Melchior elavnedes. „Millist viirastust?” „Noh, ma niisama ütlesin. Ma mõtlen, et nagu oleks vaimu näinud või deemoneid. Tal oli nagu hirmust kangestunud nägu, ja see ei olnud valust, ma tean küll. Kui ta niimoodi kukub, siis on valu nii palju, et seda inimene taluda ei jaksagi. Aga tal oli selline nägu – suu lahti ja silmad hirmust pärani, jube mõelda, halastaja jumal.” „Väga huvitav,” ütles Melchior. „Uskumatu.” Ta valas endale apteeginapsi ja jõi selle ühe lonksuga ära. Dorn jõllitas teda ja ühmas lõpuks: „Vala siis mulle ka pealegi. Ja üks suurem täis.” Melchior tegi, nagu palutud, ja jutustas siis: „Eile päeva ajal astus tornipealik Grote siit läbi, nagu ta ikka vahel teeb. Ta oli üpris sandi olemisega ja ma arvasin, et küllap eelmisel õhtul joodud õllest, sest ta lehkas ka siis juba kangesti selle järele. Ta ostis paar toopi sedasama jooki, aga tal oleks nagu midagi südamel olnud. Ma ei saaks öelda, et me sõbrad oleme, aga vahel ikka saame siin ja seal kokku, mõnikord nunnade juures kõrtsitoas, ja ühel sügisel teadis ta mulle soovitada ühte head eesti müüriladujat, kes kloostri hoovis oli ehitanud ja siis mulle ka tagumise seina väga hästi üles ladus. Aga noh, eile oli tal tõesti midagi südamel, ta ei rääkinud palju, aga oleks nagu tahtnud midagi küsida. Ma vist ajasin niisama tühja juttu,

21


küsisin poegade tervise järele ja niisama, sest apteegis sel ajal kedagi teist ei olnud. Ja siis ...” Melchior pilgutas kiiresti silmi ja vangutas pead. „See kõlab uskumatult, aga just nõnda see oli, et kui ta ikka oli vakka ja konutas siin, siis ma vist ütlesin, et härra Grote, teil on selline nägu peas, nagu oleksite viirastust näinud. Ja tema ehmatas selle peale kangesti.” „Ehmatas?” küsis Dorn. „Just nõnda, Püha Viktori nimel, ta võpatas ja oleks toobi peaaegu ümber ajanud ja vahtis mulle hirmu täis silmadega otsa, pomises midagi, millest ma aru ei saanud, jõi siis napsi ruttu ära ja ütles, et tal on dominiiklaste juurde asja, ja tegi minekut.” „Mida sa tahad öelda?” küsis Dorn. „Seda, et ta nägi välja nagu mees, kes on viirastust näinud, ja mina, lollpea, mainisin seda ja tema ehmatas kangesti, nagu oleks ta tõesti viirastust näinud. Ja nüüd tuled sina ja ütled, et ta oli kaitsekäigu pealt surnuks kukkunud ja nägu oli tal peas selline, nagu olekski viirastust näinud.” Dorn ohkas. „Ära nüüd igast sõnast kinni hakka. See mees jõi päris kõvasti, ja kui ta arvas, et on midagi näinud, siis küllap ta kangest joomisest hakkas deemoneid nägema. Nagu dominiiklaste juures jutlusel räägiti, et mis juhtus selle mehega Dünamundes, kes aina ja jõi ja jõi ja kirikus enam ei käinud ...” Melchior muigas. „See oli väga õpetlik jutlus, milles prior Moninger manitses ristirahvast vähem jooma, aga ta tahtis ka vist öelda seda, et juua ei tule üksipäini, vaid sõpradega koos ja nõnda, et inimese elus ka jumalasõna jaoks aega jääks. Aga kui see nüüd jutuks tuli, siis paneb mind imestama, et mis asja võis härra Grotel – olgu pühakute hoolitsus temaga – nüüd dominiiklaste juurde olla. Minu mäletamist mööda käis ta ikka Pühavaimus sakramente saamas, ja ma justkui ei mäletaks, et oleksin teda Katariina kirikus jutlustel näinud.” Melchior jäi mõttesse, Dorn aga jõi magusat apteegijooki ja viis jutu hoopis isand Bruysi peale, sest talle oli kaupmehe surm uudiseks. Kaupmees Bruysi teadis ta hästi, too oli üksvahe

22


raehärraks olnud ja Dorn mäletas ka ühte väga tulist vaidlust Suurgildi juures, kui kaupmeheisandad uue kloostri ehitamise asjus peaaegu karvupidi kokku oleksid läinud. „Ja-jah,” sõnas Melchior vastuseks, aga tema mõte oli mujal. „Seal Marienthaliks hüütavas kohas ta surigi, olla sinna palverännakule läinud või õieti lasknud ennast viia. Marstallil on sealkandis ju varssade hoidmise mõis ja eks siis tallimees teadnudki rääkida. Küllap varsti teab kogu linn.” Laurentz Bruys oli olnud vana ja väga lugupeetud mees ja küllap ka üks Tallinna rikkamaid mehi. Kuuldavasti olevat just tema kirikutele ja seekidele kõige rohkem raha annetanud ja tema testament jättis nii Nigulistele, dominiiklastele kui ka uuele Püha Birgitta kloostrile väga suured summad. Sest lapsi tal ju ei olnud ... Niipalju kui apteeker teadis, siis isand Bruysil oli olnud seitse last, kellest vaid kolm poega lapseea üle elasid. Aga üks poeg oli Tallinnas möllanud tulekahjus õnnetul kombel surma saanud, üks oli vitaalivendade kätte langenud ja üles poodud, üks oli segastel asjaoludel läinud tagasi Saksamaale, aga temast oli isa lahti öelnud, ja tema ainuke tütar, kes täisealiseks sirgus, oli mehele antud Riia linna, aga seal mingi taudi kätte surnud. Surnud oli ka kaupmehe naine ja ta oli elanud üksi oma Laia tänava majas koos teenritega. Ja veel teadis Melchior, et ehkki paljud isand Bruysi peaaegu pühakuks pidasid – tema ülima usuharduse ja jumalakartlikkuse pärast –, siis teised jälle ei sallinud teda üldse, sest tema oli üks nendest, kes ordu poolt soositud uue kloostri ehitamist kangesti tahtis teoks teha. Ja veel mäletas Melchior, et isand Bruysi ja ühe teise Tallinna kaupmehe, Arend Goswini vahel oli olnud kunagi kõva vaen, mõnikümmend aastat tagasi, kuid hiljem olla nad ära leppinud. Sellest loost ei räägitud palju, see oli vana lugu ja tahtis unustamist. Kuulujutud võivad plahvatada hirmsa jõuga ja sama mõistatuslikult võivad nad ka sumbuda ja kaduda. Viimastel aastatel räägiti kaupmees Bruysi kohta ainult head, või

23


vähemalt seni, kuni ei tulnud jutuks uue kloostri ehitamise plaanid. „See tema testament, eks ole,” rääkis kohtuhärra edasi. Apteeginaps olid ta jututuju valla päästnud. „Ta ei teinud sellest mingit saladust, tuli ükspäev raekotta, luges kahe raehärra juuresolekul ette ja lasi notaril kirja panna.” „Jah, ma mäletan,” märkis Melchior. „Ta laseb oma maja maha müüa ja midagi sellest läheb Lübeckisse tema äriseltsingule, aga palju suuremad osad Püha Birgitta õdedele ja Tallinna kirikutele ...” „Nojah, lapsi tal elus ei ole ja sellest ühest poisist, kes olla sõjameheks hakanud, sellest ta on lahti öelnud, Thyl oli selle nimi. Õdesid-vendi tal ka elus ei ole, nii et ta lasi kõik testamendis kirja panna. Oh, ma mäletan hästi, küll olid seal suured rahad mõlemale seegile, ja siis dominiiklastele ka – näpuotsaga, nagu mõned räägivad, ja siis teede ehituseks ja kõige rohkem Marienthali tee jaoks. Noh, ja siis eestpalvete jaoks kirikutele ja annetusi Nigulistele ja Pühavaimule ja teistele Suurgildi vendadele, kes tema nimel teevad palverännu Compostelasse ...” „Kas mitte selle Thyliga ei olnud seotud mingi vana ja paha lugu?” küsis Melchior äkki. Kohtuhärra kortsutas kulmu. „Oli küll, jah, kui sa seda nüüd mainid. Sellest on niipalju aastaid möödas, et ma olen selle juba ära unustanud. Või noh, kui nüüd nii omavahel öelda, eks siis raad tahtis ka, et see ruttu ära unustataks ... Igatahes raekohtusse see asi ei jõudnud.” „Nii see vist oli jah,” ümises Melchior. „Aga mis sest enam,” ohkas Dorn. „See on nii vana lugu ja keegi ei pane ju isand Bruysile – olgu issand talle armuline – midagi süüks. Muide, isegi Tallinna raadi ei unustanud ta oma testamendis ära, ta ju laskis oma raha eest osta raele kaks laevanaela vahaküünlaid ja jättis viiskümmend marka kohtupidamise jaoks eraldi, et jumala tahtmise ja Lübecki õiguse järgi õiglus alati sünniks, just nii ta lasi kirjutada. Ja kõiki väiksemaid

24


annetusi ei tule meeldegi, ah, kas ta mitte ei jätnud veel sellise korralduse, et tema maja hoovis, kus tema teenrite väike omaette elamine on, et see sinna alles jääks ja maja uued isandad ei tohi tema teenreid mitte välja ajada, ja raha jättis ta neile ka. Jah, suuremeelne mees oli ta, ülla südamega, kui selliseid ainult rohkem oleks. Ja eks Püha Birgitta oli siis tema vastu armuline ju ka – nagu tuleb välja – lasi tal surra palverännul sinnasamasse kohta, mille eest ta nii kangesti lahingut oli löönud. Kui niimoodi võib püha kloostri kohta öelda.” „Võib küll,” arvas Melchior muiates. „Tolle Püha Birgitta kloostri kohta võib nii kindlasti öelda. Palju ei puudunud, et selle pärast oleks harkpüsside ja mõõkadega kokku mindud. Mõnikord – anna mulle andeks, sõber – aga mõnikord tundub mulle, et meie raehärrad vaatavad asju justkui liiga kitsalt ja on oma mõtetes kinni ajas, kui nad veel noored olid. Mina arvan, et Tallinn on nüüd nii suur ja rikas linn küll, et kolm kloostrit on siia just paras.” „Eks see võib olla küll,” arvas Dorn. „Pole ühestki kloostrist veel kellelegi kahju sündinud. Mitte et mina seda Püha Birgitta reeglit jagaksin ja täpsemalt aru saaksin ... Aga kui selle pärast hakkab Tallinna voorima rohkem palverändureid ja mitte kaabakaid ja mõrtsukaid, siis on see ju ainult hea.” „Küllap nii on,” nõustus Melchior. „Muide, Melchior, kas sa uudiseid tead?” hüüatas Dorn äkki. „Need on sedapuhku üpris head. Rae juures kõneldakse, et too mereröövel, see lurjus, kelle mina laseksin pikemata rattale tõmmata, too Clawes Döck, kes Tallinna juures on kaupmehi röövinud ja kelle kohta me Raseborgi ja Lübecki härrastele kirjutasime – ja keda Visby raad kangesti kaitseb, eks ole, too mõrtsukas on nüüd Abforsis kinni võetud ja ahelatesse pandud.” „See on siis küll hästi,” ümises Melchior. „Seniks küll. Nüüd on ainuke asi, et Gotlandi Erik tuleb nõusse saada, et see röövel tükkideks tehtaks. Aga küllap raad ju teab, kuidas Visbyga asju ajada, ega enam pole vanad ajad ...”

25


Sel hetkel sisenes apteeki Assauwe torni juures elav lihunikuproua. Dorn noogutas talle viisakalt ja Melchior tundis huvi, et kas koirohuõli on tema auväärt mehe peapöörituste vastu aidanud, ja proua kilkas, et see aitas nii, nagu oleks neitsi Maria seda ise õnnistanud, ja et apteeker kohe lisa annaks. „Eks see aitab küll, kui koirohumahla ja õli segusse natuke mära kapjadest tambitud pulbrit lisaks segada,” tähendas Melchior ja asus kohe uhmri kallale. „Palju mul seda ei ole, aga lihunikuproua jaoks alati.” Dorn aga jättis sõbraga hüvasti ja arvas, et tal on nüüd aeg minna linnavahtide manu ja kuulata, kas äkki mingit kuritegu pole linna peal sündinud.

26

rataskaevu  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you