ABIELUTÕOTUS
H
6
äda oli selles, et kuigi Felipel ja minul oli palju ühist ning me nautisime samu inimühiskonna hüvesid, ei laienenud see rahvuslikule kuuluvusele. Tema oli Brasiilias sündinud, Austraalia kodakondsusega ja meie kohtudes elanud pikemat aega Indoneesias. Mina seevastu olin ameeriklanna, kes, reisimist kõrvale jättes, oli veetnud suurema osa oma elust USA idarannikul. Kumbki ei osanud esiotsa arvata, et meie isamaatu armulugu võiks meile sekeldusi kaasa tuua, kuigi tagantjärele tarkusega võiks ju öelda, et oleks pidanud taipama – mingi jama sellest veel tuleb. Nagu ütleb vanarahvatarkus: kala ja lind võivad ju armuda, aga kus nad elama hakkavad? Meile endile vähemalt tundus, et selle probleemi lahendab mõlema rändav eluviis (mina võisin ju olla sukelduja lind ja Felipe lendkala) ning esimene kooseluaasta mööduski nii-öelda vee kohal õhus rippudes – soov teineteise seltsis aega veeta lennutas meid pidevalt üle ookeanide ühelt kontinendilt teisele. Õnneks tegi mõlema tööelu sellise maapinnast irdumise võimalikuks. Mina kui kirjanik sain oma töö igale poole kaasa võtta. Väärisehete ja kalliskivide maaletooja Felipe, kes müüs oma kaupa USA-s, pidi nagunii palju reisima. Polnudki vaja muud, kui reisiplaanid omavahel kokku sobitada. Niisiis lendasin mina Balile; tema tuli Ameerikasse; me läksime koos Brasiiliasse; järgmine kord saime kokku Sydneys. Tennessee Ülikool korraldas loova kirjutamise lühikursusi, nad pakkusid mulle tööd ning me veetsime mõned ulmelised kuud ühes Knoxville’i räämas hotellitoas. (Muuseas, ma soovitan just seesugust majutusvarianti kõigile, kes tahavad iseloomude sobivuse oma noores suhtes tõeliselt proovile panna.) Meie elu kulges staccato-rütmis, me olime kogu aeg lennus, enamasti koos, kuid alati teel, nagu me oleksime kuulunud mingi veidra rahvusvahelise tunnistajakaitse programmi alla. Meie suhe, olgugi et isiklikul tasandil turvatunnet pakkuv ja tüün, osutus logistika koha pealt mitte ainult närvesöövaks, vaid ka neetult kulukaks, arvestades pidevaid rahvusvahelisi lende. See oli ka hingeliselt kulutav. Iga taaskohtumine tähendas vajadust teineteist uuesti tundma õppida. See alati korduv ärevusesööst lennujaamas, kui sa ootad tema saabumist, peas kummitamas küsimused: 20