tervise extra
8. oktoober 2012
9
Lennuka nimega lastehaigus – tuulerõuged Tuulerõuged on väga kergelt nakkavad – kui peres või lasteaiarühmas nakatub keegi tuulerõugetesse, siis haigestuvad 90-protsendilise tõenäosusega ka teised.
T
uulerõuged on varizella zosteri nimelise viiruse põhjustatud, üle maailma laialt levinud ja iseloomuliku lööbega kulgev nakkushaigus. Eestis haigestub terviseameti andmeil tuulerõugetesse igal aastal 6000–8000 inimest, haigust esineb rohkem talvel ning kevadel ja valdavalt nakatuvad lapsed. Haigus levib eelkõige samas ruumis viibides piisknakkuse teel ja kokkupuutel villide eritisega, kuid võib levida ka kaugemale, näiteks kõrvalruumi või koridori, sellest ka haiguse lennukas nimi. Esemetel haigustekitajad kaua nakkusohtlikuna ei säili ja nende kaudu tuulerõuged üldiselt ei levi. Nakkuse peiteperiood võib kesta seitsmest kuni 21 päevani ning haige on teistele nakkav juba 1-2 päeva enne iseloomuliku lööbe teket. Haigus jääb nakkavaks seni, kuni kõik lööbeelemendid on kattunud koorikuga, tavaliselt toimub see 5-10 päeva jooksul. Tuulerõuged võivad alata kerge palavikutõusu ja lapse enesetunde halvenemisega, kuid sageli on haiguse esimeseks tunnuseks nahale tekkivad mõnemillimeetrise läbimõõduga sõlmekesed. Päeva-paari jooksul arenevad sõlmedest väikesed villikesed, mis omakorda kattuvad mõne päeva jooksul koorikutega. Häirivalt sügelevat löövet tekib pidevalt juurde üle kogu keha – näole, juustega kaetud peanahale, kaelale, kerele, jäsemetele, ka suhu, ninna, silma
ja suguelundite limaskestadele. Löövet ei ole kunagi talla all ega peopesades. Iseloomulik on, et kehal on näha erinevas staadiumis lööbeelemente – sõlmekesi, ville ja koorikuid. Lööbeelementide arv võib olla väga erinev – mõnest kuni mitmesajani. Haigus pole enam nakkav, kui kõik lööbeelemendid on koorikutega kaetud, see juhtub tavaliselt nädalaga. Koorikud kukuvad ise ära paari nädala jooksul, mõne suurema kooriku kohale võib jääda ka arm. Haiguse läbipõdemine annab üldjuhul eluaegse immuunsuse. Üksikutel juhtudel on võimalik siiski korduv nakatumine tuulerõugetesse, seda enamasti juhul, kui haigust põeti ülikergelt, mõne üksiku lööbeelemendiga. Tuulerõugetele puuduv spetsiifiline ravi ning võimalik on vaid haige enesetunnet parandada ja kaebuseid leevendada. Kergetel juhtudel ei olegi vaja lapsele ravimeid anda, sest tegemist on isemööduva haigusega. Kuna haigus on ülinakkav, tuleks laps jätta koju ja tagada talle rahulik, säästev režiim. Vajadusel võib lapsele anda palavikku langetavat ravimit paratsetamooli või ibuprofeeni.
Sügelevad punnid Kuna lööve on piinavalt sügelev, tuleks lapse küüned lühi-
Haigus pole enam nakkav, kui kõik lööbeelemendid on koorikutega kaetud.
ohutu Rõugevaktsiin
Foto: Kalev Vapper
Kati Paal, Randvere perearst
kesega ja tema üldseisund on hea, siis teine võib olla üleni lööbega kaetud ja kõrges palavikus, samuti ei osata alati ette aimata võimalike tüsistuste teket. Nii ei soovita arstid «tuulerõugepidusid» ehk laste meelega tuulerõugetesse nakatamist ning iga selline juhtum jääb üksnes lapsevanema südametunnistusele.
Kuigi briljantroheline määrib nahka ja riideid, on sellel ka üks eelis – erinevalt mittemäärivatest vahenditest jätab too selge märgi, millist punni juba on tupsutatud ja millist mitte. keseks lõigata, et ta ei saaks lööbeelemente katki kratsida. Sügelust aitavad leevendada suukaudsed antihistamiinsed ravimid, samuti lööbeelementide töötlemine kuivatava ja/või antiseptilise vahendiga, mis aitab vältida ka sekundaarse nahapõletiku teket. Maailmas kasutatakse lööbe töötlemiseks mitmeid vahendeid alates talgist ja tsinkoksiidist, lõpetades briljantrohelise, saialilletinktuuri ja teepuuõliga. Saadaval on ka spetsiaalselt tuulerõugelööbe leevenduseks mõeldud aaloed sisaldav vaht, millel on sügelust leevendav ja jahutav toime. Pole tõestatud, et üks vahend oleks oluliselt efektiivsem kui teine, kuigi üldiselt eelistatakse tänapäeval riideid mitte määrivaid vahendeid, mille pealekandmine on mugav. Teada on, et lööbele ei tohi määrida hormoonsalve, sest siis suureneb sekundaarse nahapõletiku tekke risk.
Limaskestadele võib määrida tuimastavaid ja põletikku leevendavaid vahendeid. Last võib ja tuleb haiguse ajalgi pesta, kuid üldvanni oleks soovitav teha siis, kui villid on koorikutega kaetud.
Sagedasim tüsistus – mädapõletik Täiskasvanud põevad haigust oluliselt raskemalt kui väikesed lapsed ning neil on suurem tõenäosus tüsistuste tekkeks. Samuti on tuulerõuged ohtlikud immuunpuudulikele patsientidele, vähihaigetele, keemia- või hormoonravi saavatele patsientidele, samuti lootele ja vastsündinule, kelle ema on värskelt nakatunud. Tuulerõugete kõige sagedasem tüsistus on lööbeelementide piirkonda lisanduv sekundaarne naha mädapõletik, mille tekitajaks on stafülokoki või streptokoki nimeline bakter.
Nahapõletiku raviks piisab enamasti antibiootikumi sisaldava salvi määrimisest nakatunud piirkondadele. Harvem võib tuulerõugete tüsistusena tekkida kopsupõletik või entsefaliit ehk ajupõletik, mis on juba haiglaravi nõudvad tõsised seisundid. Suure tüsistuse riski korral on näidustatud suukaudne ennetav viirusevastane ravi atsükloviiri või valatsükloviiriga, mille määrab arst. Viiruse põdemise järgselt jääb varizella zosteri viirus närvilõpmetesse alles ning võib hilisemas elus, harilikult vanemas eas aktiveerudes põhjustada valulikku villilist löövet piki närvikulgu, mida ravitakse samuti suukaudsete viirusevastaste ravimitega. Kuigi tuulerõugeid peetakse üldiselt kergeks nakkushaiguseks, siis pole ometi ette teada, kuidas haigus konkreetsel juhul kulgeb. Kui mõni laps põeb tuulerõugeid vaid üksiku villi-
Tuulerõugete vastu on olemas vaktsiin, mis ei kuulu Eestis riiklikusse immuniseerimiskavva ning valik, kas last tuulerõugete vastu vaktsineerida või mitte, jääb praegu vanematele, kuna vaktsineerimise kulud peab kandma patsient. Vaktsineerida ei saa rasedaid ega alla aastaseid lapsi. Vaktsiin on maailmas laialt kasutusel ning ohutu, kõige sagedamini esineb lokaalseid kõrvaltoimeid (süstekoha punetus ja turse). Vaktsineerimist võiks kindlasti kaaluda, kui laps ei ole murdeikka jõudes veel tuulerõugeid põdenud või kui tegemist on lapsega, kelle puhul on oht, et haigus kulgeb raskelt. Samuti on soovitav vaktsineerida haigust mittepõdenud naisi, kes planeerivad rasestuda ning meditsiinitöötajaid, kes pole haigust põdenud. On leitud ka, et kui vaktsineerida tuulerõugeid mittepõdenud isikuid esimesel võimalusel, aga hiljemalt 3-5 päeva jooksul peale kokkupuudet haigega, saab tuulerõugeid ära hoida või vähemalt leevendada haiguse kulgu. Kuigi vaktsineerimine ei anna tuulerõugete vastu sajaprotsendilist kaitset, on teada, et vaktsineeritud põevad haigust kergemini – neil tekib vähem lööbeelemente, üldseisund ei häiru ning neil ei teki ohtlikke tüsistusi.