Teisipäev, 11. oktoober 2016
Lemmikloom 3 Vida Press
Loomahullu veidrad juhtumised kodutalus
Jörgen Norkroos
HEIDI HANSO
Pajuvärava talu perenaine
Mul on tõsine loomakiiks. See on kohe nagu haigus, millele otsest ravi ei ole, aga olen seda siiski kontrollima õppinud. Sümptom: kui näen mõnd ägedat loomakuulutust, olgu siis tegu tavalise lemmiku või mõne eksootikuga, tekib suur tung elukas endale kohe koju vedada. Ainus viis loomahaigusega elama õppida on endale aru anda, et loom on kohustus ja vastutus – ja et suur tükk ajab suu lõhki, ilma naljata! Kui oled kindel, et tuled toime, võta! Kui mitte, ära parem võta. Mul on kogemusi kõikvõimalike karvaste ja sulelistega, mõni tavaline, teine eksootilisem. Praegu ilutsevad minu ravimatu loomahaiguse tulemusena Pajuvärava talus kaks pesukaru, neli hobust, lambad-kitsed, rüülik (see on sisalik), rott, koer, kass, munavutid, kanad ja hani. Kokku natuke üle 30 hinge. See on tagasihoidlik, peaaegu et terveks ravitud loomahullu kollektsioon. Oli aeg, kui minu vana kodu hoovil ja linnumajades toimetas paarsada sulelist ja sadakond neljajalgset. Ütlen ausalt: mida eksootilisem on minu haiguse tõttu võetud lemmik, seda keerulisem on temaga toime tulla.
Pesukarud Meeli ja Maria Eriti palju meeldejäävaid seiklusi on mul pesukarudega, keda mul on praegugi kaks: paar aastat tagasi sünnipäevaks saadud Meeli ja Eesti Loomakaitse Seltsilt tulnud hüljatud pesukaru Maria. Ühte neist lugudest jagan ka siin. Unistasin pesukarust tükk aega, sest internetis levis sadu nunnusid videoid neist röövlimaskiga väänikutest, kes nunnumeetri täiesti lakke lõid. Siiski oli minus piisavalt kainet mõistust (muidugi tegin ka põhjaliku eeltöö inimajaloo mastaapides võrdlemisi hiljuti vangistuses pidama hakatud metslooma kohta), et pesukarust toaloomi kasvatama hakata. Seda muidugi saab, aga meeletu aja ja jõu kuluga. Et pesukarust või mõnest teisest sama vitsaga löödud elukast saaks süle- ja toaloom, tuleb ta endale saada väga väikese kutsikana ja temaga lakkamatult tegelda. Metsloom jääb metsloomaks: iga pidaja peab arvestama, et erinevalt koerast ei tun-
Kanal 2 suvisest saatest «Minu pere ja muud loomad» kõigile tuttavaks saanud Pajuvärava talu hakkaja perenaine Heidi Hanso kinnitab oma kogemuste põhjal: mida eksootilisem loom, seda keerulisem on temaga toime tulla – ei maksa oma suutlikkust üle hinnata.
a Peretütar Um askeldab ast maast-madal a ag em koos el loomade kesk ja teab juba a praegu, et ig ka loom on kohustus ja vastutus.
ne pesukaru ega teisedki temasugused uue aja lemmikud mitte mingit vajadust sulle meeldida. Et temaga üldse jutule saada, tuleb teda meelitada ja nunnutada ja moosida. Piirid tuleb paika panna rahulikult ja pika tööga: iga ootamatu ja harjumatu olukord viib metslooma iseloomuga lemmiku rivist välja. Kui füüsiliselt karistada saab, jätab ta selle eluks ajaks meelde ja teie suhe ongi rikutud.
Maria retk vabadusse Minu karud võtavad käest süüa, annavad läbi puurivõre tere ja lasevad aeg-ajalt ka pai teha. Rohkem ma neilt ei ootagi – ja nemad minult ka mitte. Meil on vastastikune austus ja toredad platoonilised suhted. Kuid korraks unustasin minagi, et minu pesukaru, isegi kui ta on täpselt sama nunnu ja inimsõbralik nagu kõikvõimalikes videotes, on sama tark kui kaval ega jäta ühtki võimalust pättuste tegemiseks kasutamata. Kolimine on loomadele samamoodi keeruline nagu inimestele ja kuigi MeeliMaria tulid Pajuvärava tallu oma vana kodu õue-
Vastutus on seda suurem, mida rohkem elukaid sul parajasti on ja mida haruldasemad need tegelased on.
puuriga, ei tahtnud Maria kuidagi kohaneda. Ja kes otsib, see leiab: Maria leidis puurist väljapääsuks viisi, mida ta vanas kodus kahe aastaga ei olnud avastanud. Ühel hommikul oli puuris ainult Meeli ja Mariast oli järel vaid karvatuust puuri raamialuse võre küljes. Peitusemäng Pöide valla külade vahel vältas 13 pikka päeva. Minu suurim mure oli, et inimesed lähevad ettearvamatut pool-kodustatud, pool-metsikut looma omal jõul kinni püüdma. See olnuks kõige hullem, mis saab juhtuda, sest välimuselt armas ja sõbralik Maria oleks täiesti kindlasti püüdjale kallale läinud. Tema ajalugu on kahjuks selline. Pesukaru hambad on võimsad nagu keskmise suurusega koeral ja kuigi välimuselt nunnu ja väike, siis jõudu neil elukatel on. Lõpuks õnnestus meil end looduses ilusasti paksuks ja karva läikima söönud Maria naabertalu pööningult kätte saada ja tagasi selleks ajaks juba põgenemiskindlasse puuri panna.
Eksootikud ühes pajas Kõik lõppes minule õnnelikult, Marial aga oli vabaduse maitse suus ja ta oli algul päris õnnetu. Aga eks temagi peab oma puuri-saatusega leppima ja edasi elama. Mingi inimene on ju sadakond aastat tagasi otsustanud, et ka pesukarust saab lemmiku, Maria kauged esivanemad loodusest kinni püüdnud ja puuri pannud... Mariast ei saa enam kunagi vaba looma.
Kuigi see looke siin jutustab suuresti pesukarudest (muuseas nüüdseks Euroopas keelualune liik, s.t neid ei tohi enam paljundada, tulevikus ka osta-müüa), on Eesti loomahulludel kümneid eksootilisi lemmikuid, kellega juhtub vähemasti sama palju ootamatuid asju kui tavaliste lemmikutega, sest ka nendega tuleb ette täiesti ulmelisi seiklusi. Olen kuulnud naerust rõkkama panevaid ja pisarateni liigutavaid lugusid tuhkrutest, kilpkonnadest, sisalikest, karvututest merisigadest, kõrberebastest, mitmemeetristest madudest ja mürgiämblikest. Kõik elavad siin, Eestis. Loomapidamine, isegi kui seda naljatamisi haiguseks nimetada, on kihvt ja see on tore, kui inimestel on selline kiiks, mitte näiteks kasiino- või narkosõltuvus. Aga vastutus on seda suurem, mida rohkem elukaid su kollektsioonis parajasti on ja mida haruldasemad need tegelased on. Ma ei taha kellelegi öelda: ärge võtke loomi! Vastupidi, lemmikuid peab olema. Nad õpetavad kohusetunnet ja vastutust ning on parimateks kaaslasteks hetkedel, kui juhe on koos. Aga alustama peaks kindlasti nende tegelastega, kelleks vaim on valmis ja kellele tingimused loodud. Tuleb välja mõelda, kas otsid sõpra või silmailu, kas suudad panustada loomaaia väärilisse puuri või vaid söögikaussidesse toanurgas. Üks viis ei ole sugugi kehvem kui teine.
Kas sinu kodus on puudu üks must kass? Musta kassi kiputakse ikka veel seostama ebaõnne ja nõidustega, ehkki elu näitab, et nad on suurepärased lemmikud, kes toovad rõõmu kogu perele. Kolme aasta eest viisid oktoober jabhalloween Varjupaikade MTÜ rahva mõttele pöörata just sel kuul erilist tähelepanu nõiduslikele mustadele iludustele, kes varjupaikades kodu ootavad. Nii tähistatakse tänavugi oktoobris musta kassi kuud, kui igast Viljandi, Pärnu, Võru, Valga, Viru- ja Läänemaa ning Tallinna varjupaigast saab võtta musta kassi ilma tavapärase loovutustasuta.b Miks võtta kass just varjupaigast? Sellepärast, et kõik varjupaikades kodu ootavad täiskasvanud kassid on kiibitud, vaktsineeritud, steriliseeritud/ kastreeritud –bseega ei ole uuel omanikul muret soovimatult sündinud pesakondade pärast, looma kadumise korral saab tänu kiibile omanik sõbra hõlpsalt üles leida ja kassi koju toimetada. «Möödunud aasta musta kassi kuul leidis endale kodu 170 kassi, kellest 50 olid varjupaikades oodanud üle saja päeva,» ütles Triinu Priks, Varjupaikade MTÜ tegevjuht. «See näitab, et kampaania traditsiooniks muutmine on kõigiti põhjendatud.» Siiski ei tähenda see, et kass sel kuul igale soovijale pikema jututa kaasa antakse – nagu ikka, ei loovuta varjupaigad looma enne, kui on veendunud, et inimese soov on tõsine ja ta on loomale valmis kodu pakkuma mitte ainult hetketuju ajel, vaid võtab endale sõbra ja seltsilise läbimõeldult ning pikkadeks aastateks. Musta kassi kuu kampaanias osalejate pildid on väljas Varjupaikade MTÜ veebilehel varjupaik.ee. Kes peaks sobiva looma leidma, saab sealsamas kohe täita ka loomavõtja sooviavalduse. Jälgida tasub ka Varjupaikade MTÜ lehte Facebookis, kust leiab värskeid uudiseid, tagasiside-lugusid kodu leidnud loomadest ja muudki huvitavat.
IA MIHKELS
Vida Press
Viis põhjust võtta koju lemmikloom Paljud maailma psühholoogid on ühel meelel: nii mõneski olukorras on lemmiklooma võtt heategu inimese enda tervisele. Miks? SAAD SELTSI. Lemmikloom leevendab üksindustunnet ja teeb lihtsamaks teiste inimestega suhtlemise – on üsna tõenäoline, et iga päev koeraga jalutusringe tehes võid leida nii mõnegi uue tuttava. MURED LEEVENEVAD. Lemmikloomaga tegelemine lükkab argimured tagaplaanile ja maandab stressi. TUNNED END ARMASTATUNA. Lemmiklooma tingimusteta kiindumus turgutab omaniku enesetunnet. OLED TERVEM. Uurimused näitavad, et lemmikloomaomanikud hindavad ise oma tervist paremaks ja on ka harvemini haiguslehel kui need, kel kodu lemmiklooma pole. TAJUD SIDET LOODUSEGA. Vajadus selle järele on inimese loomuses, lemmikloom aitab seda sidet hoida. IA MIHKELS