Noor Tegija, märts 2016 by Noor Tegija

18. märts 2016

Puhka koolivaheajal vaim välja!

AVASTA, MÄNGI, LIIGU!

ANU KÄGU MARILI OTSTAK

Algas noortesari «Tallinn liigub!»

Tallinna spordi- ja noorsooamet

Lk 2

NOOR TEGIJA

PUHKA VAIM VÄLJA!

Koolivaheajal, 21.–24. märtsil korraldab Tallinna spordi- ja noorsooamet terviseteemalise nädala, mille fooku-

Koostöös Tallinna Teeninduskooliga toimub 23. märtsil kaasahaarav ning sportlik toiduorienteerumine, mis lisaks toiduvalmistamisele annab vahva meeskonnatöökogemuse. Põnevust lisab ülesanne, mille käigus tuleb poelettide vahel orienteerudes teha keerulisi valikuid – eesmärgiks on fikseeritud eelarvega koostada kolmekäiguline maitsev ja tervislik menüü. Selleks tuleb poest ise komponendid välja valida ning neist tervislikud road valmistada.

Hannele Känd, Maria Usk

Anu Kägu

ärts on aeg, mil läheneb pingeline eksamiperiood ja paljusid noori kimbutab kevadväsimus. Kevadisel koolivaheajanädalal toimub Tallinnas mitmeid vaimu kirgastavaid üritusi, mis pakuvad tuge nii koolipingetega toimetulekul kui ka kevadisteks eksamiteks ettevalmistumisel.

ses on noortele suunatud tervist edendavad ettevõtmised. Kavas on praktilised loengud ja sportlikud üritused, eesmärgiga jagada kasulikke nippe ning nõuandeid, kuidas tõsta teadlikkust oma tervislikest valikutest, parandada seeläbi enesetunnet ja suurendada positiivset energiat. Tervisenädala tegevused algavad 21. märtsil ujumiskursustega Nõmme ujulas, kuhu oodatakse osalema koolinoori vanuses 12–19 aastat. Neli päeva vältaval kursusel saavad huvilised treeneri juhendamisel õppida ujumise algtehnikaid ja arendada ning lihvida olemasolevaid oskusi. Osalemiseks on vajalik eelnev registreerimine, kursuse osalustasu on 15 eurot.

Mida teater noorele pakub?

kevadise koolivaheaja

Režissöör Anu Auna film eneseotsingutest ja unistustest

PROGRAMM

PERSOON

21.–24.03 Ujumiskursused 21.03 Stressikohvik 22.–23.03 Kommunikatsiooni õpe 23.03 Toiduorienteerumine

Lk 3

Anna-Maria Uulma

Grete Gross – elukutseline pilvekiikuja Margit Sellik

Lk 4–5

NOORTEST JA NOORTEGA Kuidas olla lapsele toeks? Annegrete Johanson

Toiduorienteerumine toimub formaadis, kus noori juhendavad noored ise – igasse meeskonda kuuluvad kokandusalaste teadmiste ning oskustega Tallinna Teeninduskooli õpilased. 21. märtsi õhtupoolikul leiab aset terviseteemaline loenguõhtu pealkirjaga «Stressikohvik», kus käsitletakse kaa-

sava loenguga toitumise, liikumise ja vaimse tervisega seotud teemasid. Ürituse eesmärgiks on tutvustada ja üheskoos arutleda tervisliku toitumise ja liikumise võimaluste üle ning jagada kasulikke nippe, kuidas leevendada ke-

vadväsimust ja ergastada vaimu. Loengu esimest osa viib läbi spordipsühholoog, kellega koos tehakse vahvaid harjutusi ning räägitakse liikumisest ja vaimsest tervisest. Ürituse teises osas räägib toitumisterapeut erinevatest toiduainetest, mis teevad targaks, õnnelikuks ja ilusaks. 22.–23. märtsil toimub gümnaasiuminoortele suunatud ingliskeelne kommunikatsiooniteemaline mini-õppesari,

va jooksul räägitakse kommunikatsiooni põhitõdedest, heast kuulamisoskusest, kehakeelest, veenvast suhtlemisest ning sõnade valikust. Loenguid täiendavad põnevad praktilised harjutused. Lisainfo: Anu Kägu Tallinna spordi- ja noorsooamet Tel 526 8382 anu.kagu@tallinnlv.ee

mille läbiviijaks on Tallinna spordi- ja noorsooametis oma vabatahtlikuteenistust tegev Gülnur Kadirhan. Kahe päe-

«Samm edasi» on valikute ja võimaluste avastuspäev 24. MÄRTSIL KELL 17–20 SOLARIS KESKUSES Päeva läbivaks teemaks on noorte vaimne tervis – keskendutakse sellele, kuidas tulla toime kevadväsimuse, kooli lõpetamise ja pingetega. Noortele jagatakse kasulikku nõu ja soovitusi õppimise, töö ning edasiste valikute kohta elus.

PROGRAMM Kell 15 film «Minu väike õde» kinos Artis. Pärast filmi toimub arutelu. Kell 17–20 toimuvad vestlusringid ja töötoad nii Solaris keskuse aatriumis, Apollos kui ka kinos Artis. Päeva juhivad Vennad Vähid. VESTLUSRINGID

Ettevõtlikkus (eesti keeles) Ettevõtlikkus (inglise keeles) TÖÖTOAD

Rajaleidja töötuba Loovustöötuba Politsei töötuba + raadiosaatjatega töötoad Gaidide ja vene skautide töötoad Naerujooga MTÜ Peaasjad töötuba vaimse tervise teemadel

Kogu programmi leiate Tallinna noorteinfo lehelt

www.tallinn.ee/samm-edasi

Lk 6

TERVES VAIMUS TERVE VAIM Noorte vaimne tervis Anna-Kaisa Oidermaa

Lk 7

KOOL JA KARJÄÄR Avatult kandideerimisest Mariann Lambing

Lk 8

AVASTA, MÄNGI, LIIGU!

Mida teater noorele pakub? HANNELE KÄND NUKU kommunikatsioonijuht

MARIA USK

NUKU muuseumi juhataja

eie usume, et teatris tasub käia igas vanuses. Teatris mängitakse päriselu läbi erinevate kaasahaaravate, tihti uskumatuna tunduvate lugude abil – ja seda praktiliselt iga päev, kogu aasta jooksul. Teatris pole ekraani, mis kõik justkui kaugeks ja mittepuudutavaks muudab. Teater puudutab alati! Lisaks puudutusele annab teater veel palju muud põnevat. LOOMINGULISUS Mida loomingulisem on inimene, seda mitmekülgsem on elu! Inimene õpib kõigepealt tundma iseennast ja alles seejärel maailma. Lapsed alustavad õppimist mängides. Mäng õpetab loomingulisust. Loomingulisus arendab kujutlusvõimet ja loovust, mida läheb vaja terve ülejäänud elu jooksul – suhteid luues, karjääri planeerides, ettevõtet rajades või lapsi kasvatades. Teatrimaailm pulbitseb fantaasiast, mis käivitab kujutlusvõime! NUKU teatri lavastused on lavastajate ja kunstnike mõtetest ja nägemustest sündinud, aga jätavad alati ruumi ka saalisolija fantaasiamaailmale. Lavastusi jagub teatris tõesti igale vanusele – kaheksandikud ja üheksandikud saavad minna ühe koolipoisi Christopheri jälgedes pisut ohtlikule ja detektiivimaiguselisele rännakule Londonisse (lavastus «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal») või kummitavasse ing-

lise lossi (lavastus «Canterville’i lossi vaim»). Gümnasistid saavad avastada koos naiivse ameeriklase Lemueliga, mis juhtub, kui maailma suhtuda sinisilmselt (lavastus «Lemuel Pitkini demonteerimine») või milline oli Eesti ühiskond umbes 40 aastat tagasi ühe noore naisnäitleja silme läbi (lavastus «Ajarefrään») või missugune näeb Shakespeare’i komöödia «Suveöö unenägu» välja Tallinna vanalinna tänavatel ja hoovides. Viiendad, kuuendad ja seitsmendad klassid saavad kaasa elada Prantsuse revolutsiooni tormilistele sündmustele koos tänavalastega (lavastus «Väike Gavroche») ning nuhutavad koos inimeseks muutunud kass Miisuga väikelinna tänavatel levivat kala- ja kuulujutulõhna (lavastus «Miisu»). KOGEMUS Õppimine on tänapäeval pigem kunstiline kui tehniline tegevus. Kõike ei jõua ega peagi ise läbi elama. Teatris toimuv erineb kinost ja arvutimängust eelkõige vahetute kogemuste poolest. Teatrietendust vaadates tajume otseseid emotsionaalseid elamusi, mida me omal nahal ei pea järele proovima – teatris toimuvat jälgides õpime me otse lavalt kogetu kaudu. Teatrielamusele lisaks pakub NUKU muuseum meeldejäävat kogemust mitmete erinevate tegevuste abil. Nii saab osa hetkedest, mida tunneb näitleja enne lavale astumist, muuseumisse üles seatud näitlejagarderoobis, õppida looma ise kostüümikavandit või lavastust mõnes töötoas, proovida, kui kerge või keeruline on mängida lauanuku, käpiknuku või kehanukuga.

Kogeda saab sedagi, et üks koolipäev muuseumis võib panna sind mõnele õppeainele hoopis uue pilguga vaatama. Nimelt saab NUKUs veeta kas või terve koolipäeva ja võtta klassikaaslastega osa sellistest tundidest nagu kirjandus-keemia, ajalugu-ühiskond ja muusika-kunst. Sellised tunnid annavad võimaluse kerge teatraalse pilguga õppida neist teemadest läbi isetegemise ja mängu. MÄNG Ajaloolane ja kultuuriteoreetik J. Huizinga ütleb oma elu viimases uurimuses «Homo Ludens», et mäng on vanem kui kultuur. Inimesed pole ju loomi mängima õpetanud! Mäng on eriline tegevus – see on sotsiaalne konstruktsioon. Väikese inimese jaoks on mängimine vajadus, suure jaoks vabatahtlik tegevus, mida kiputakse alatähtsustama. Kaasahaarava mängu kaudu võib inimene eneselegi märkamatult õppida käitumismustreid ja omandada üllatavaid teadmisi. Mängul on ürgne jõud. NUKUs käib mäng nii laval, saalis kui ka muuseumis – see tuleb vaid üles leida ja kaasa minna. Niisiis, teatris käimine on millegi kogemine seda ise läbi tegemata. Teater õpetab raamist välja mõtlema ja uuesti mängima. Teatris pole valesid vastuseid või lahendusi. NUKU ootab igas vanuses õpilasi koos õpetajate, sõprade ja perega oma mõtetele kinnitust või ümberlükkamist leidma, muredele vastuseid saama ja head aega veetma just teatris või muuseumis. Kohtumiseni teatris!

Teater toidab mõttelendu. Hetk lavastusest «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal» Foto: Mart Laur

Algas noortesari «Tallinn liigub!» A NU KÄGU Tallinna Spordi- ja Noorsooamet

ealinlastele tuttav terviseliikumisprogramm «Tallinn liigub!» sai sellel aastal kümneaastaseks. Juubeliaasta tähistamiseks pööratakse sarja tegevustes enam tähelepanu just noortele, sooviga suurendada terviseteadlikkust ja tutvustada võimalusi spordi harrastamiseks. Samuti pakkuda tasuta või sümboolse tasu eest osa-

võttu spordi- ja terviseteemalistel üritustel, kutsudes seeläbi noori liikuma ja oma tervise eest hoolt kandma. Noortesarja avas lõbus vastlapäevaüritus Tondiraba jäähallis, kus rohkem kui 300 koolinoort õppisid treenerite Mart Markuse, Lea Ranna ja Aleks Luige juhendamisel tagurpidi uisutamist, pidurdamist ja kurvisammu. Lisaks peeti pikima liu võistlus ja veedeti tore päev sõpradega.

POP-UP -LOENGUD Noortesarja tegevused jätkuvad märtsis loenguseeriaga, kus käsitlemisele tulevad tervise ja sportimisega seotud teemad. Lisaks on tulemas praktilised tunnid, kus saab katsetada jõumasinaid. Pop-up-loengud leiavad aset iga kuu kolmandal kolmapäeval ning osalemine on tasuta. Sarja avaloengus räägiti, kuidas toime tulla treenimist häirivate segajatega. Spordihuvilised õppisid tundma spordipsühholoogia põhitõdesid ning tutvusid mõjuritega, mis aitavad leida endas motivatsiooni ja tahtejõudu oma treeningharjumuste regulaarseks muutmisel. Loengut viisid läbi Eesti spordipsühholoogia eestvedajad Snezana Stoljarova ja Kristel Kiens. JÄRGMISED LOENGUD

20.04 loeng «Jõusaali võlud ja väljakutsed» 18.05 loeng «Kuidas testida oma kehalist vormi?»

JOOKSUTREENINGSARI Märtsis alustas tegevust jooksutreeningute sari, mis on mõeldud kõigile treenitud ja vähem treenitud koolinoortele. Kahel esimesel loengul räägitakse tervislikust toitumisest, jooksutehnikast, soojendusharjutustest ja millist varustust sportimisel vaja läheb. Loengutes saadud teadmisi saab koheselt rakendada treeningutes, mis päädib jooksuga ümber Harku järve. Koolitused aitavad suurendada noorte teadlikkust jooksutreeningutest ja valmistada neid ette võistluseks. Sarja viib läbi tippjooksja Roman Fost ja kogu sarja osalustasu on 10 eurot.

6. aprill kell 15–19 Tallinna spordihallis (Herne 30) Loeng – toitumine, treeningute ülesehitus, varustus. Treening – kuidas parandada jooksutehnikat läbi jooksu- ja hüppeharjutuste?

Foto: Marili Otstak

MAI

JOOKSUTREENINGUTE AJAKAVA APRILL

Noortesarja «Tallinn liigub!» avaüritus vastlapäeval

27. aprill kell 16–18 Pae pargis. Jooksutreening, lisaks jagatakse nõuanded – kuidas teha üldkehalisi harjutusi välitingimustes (trepid, mäkkejooksud, rööbaspuudel kõhu-, seljalihaste harjutused)?

(1. kohtumine + jooksuvõistlus) 18. mai kell 16–18 Pirita terviserajal. Jooksutreening, lisaks jagatakse nõuanded – kuidas ennast kiiremaks jooksuks ette valmistada (võimlemine, kerged jooksuharjutused, staatilised venitusharjutused)? 28. mai Harku järve jooks – 45. jooks ümber järve.

Tutvu kogu noortesarja kavaga Tallinna noorteinfo lehel www.tallinn.ee/noortesari-tallinn-liigub

NOOR TEGIJA

Režissöör Anu Auna film eneseotsingutest ja unistustest Intervjueeris

ANNA-MARIA UULMA

ais linastub Eesti kinodes uus kodumaine mängufilm «Polaarpoiss», mis jutustab tundeküllase loo armastusest, kirest ja noorusest. Mis meid tegelikult elus õnnelikuks teeb ja kuidas tänapäeva edukultusele orienteeritud ühiskonnas leida oma isiklik ja õige tee? Stsenarist ja režissöör Anu Aun räägib filmist, armastusest, noortest, ootustest, eneseotsingutest, luhtumistest ning õnnestumistest ehk kõigest sellest, mis on oluline ühe noore inimese elus, ning see kõik kajastub ka filmi peategelase elus. Mida õpetab film «Polaarpoiss» Eesti noortele? Filmi eesmärgiks ei ole kindlasti noortele moraali lugeda, pigem olen stsenaristi ja režissöörina püüdnud sellesse põimida oma isiklikku tõde. Minu arvates on noore inimese jaoks väga oluline õppida end tundma ning tulevikuteed valides järgida oma südant. Kui oled pidevalt ametis sellega, et püüad vastata vanemate, kooli, kallima või ühiskonna ootustele, ei ole seda võimalik teha. Tuleb endalt küsida: mis on siin elus see, mis mind õnnelikuks teeb? Ja mis on see, mida minul on maailmale head pakkuda? Kui neile kahele küsimusele vastatud saad, siis oledki oma teeotsa leidnud. Kõigi meele järele ei ole võimalik olla ega peagi olema. Kõige tähtsam on olla iseenda meele järele – käia oma teed enda südametunnistuse järgi ja uskuda, et maailmal on sind vaja just sellisena nagu sa oled. Milline on filmi peategelane? Mattias on 17-aastane andekas noormees, kelle kireks on fotograafia. Tema suurimaks unistuseks on pärast keskkooli Berliini õppima minna. Temas on peidus nii poisilikke krutskeid, elurõõmu kui ka sügavust. Tal on soe süda, kuid temas on ka tärkavale kunstnikule omast egoismi ja ebakindlust. Mattiasel on mõistev ema, korralik kool ja toredad sõbrad. Kui ta armub bipolaarsesse tüdrukusse Hannasse, peab Mattias tüdruku südame võitmiseks vajalikuks tõestada, et on sama vabameelne ja hulljulge kui neiu. Seda tehes seab noormees ohtu kogu oma tuleviku ning leiab end ühel hetkel olukorrast, kus on sunnitud otsa vaatama oma tumedamale poolele ning õppima seda taltsutama. Kas teie arvates tänapäeva noored kannatavad stressi all? Mulle tundub, et kodu, kooli ja isegi eakaaslaste surve ning ootused edukaks olemisele meie ühiskonnas aina kasvavad. Ma kardan, et kui me midagi ette ei võta, on meil üles kasvamas terve põlvkond katkise hingega inimesi, kes lähevad läbi elu tundega, et nad pole piisavalt head, isegi kui annavad endast kõik. Millised tegurid mõjutavad noorte vaimset tervist kõige enam ja miks? Kui me räägime noorte depressioonist või enesetapukatsetest, siis näen kahte peamist põhjust. Esiteks see, et noortele tundub justkui valmistaks elu rohkem piina kui naudingut. Teiseks näen, et noor ei tunne, et ta on väärtuslik ja tema elul on mõte. Kui tahame päriselt tegeleda noorte vaimse tervise probleemidega, tuleks keskenduda pigem sellele, kuidas aidata noortel end väärtuslikuna tunda ja kuidas korraldada nende elu nii, et selles oleks rohkem rõõmu ja naudingut.

Film «Polaarpoiss». Pildil Hanna (Jaanika Arum) ja Ralf (Kaspar Velberg)

Lastelt oodatakse juba väga varajases eas liiga palju – loodetakse maksimumtulemusi nii koolis, sporditreeningutes, muusikakoolis kui ka muudes harrastustes. Ma ei kahtle, et nii lapsevanemad kui ka õpetajad soovivad seda tehes oma südames lastele parimat. Paljud neist ei aimagi, kuidas suurte ootuste seadmine noortele mõjuda võib. Kuidas noor inimene ka ei pingutaks, enamik neist ei suuda ebarealistlikult kõrgetele ootustele vastata. Ja miks ta peakski? Kui noor inimene tajub, et ei vasta kõigi ootustele, siis ta tunneb end läbikukkununa. See tunne võib teda saatma jääda kogu eluks, kahandades tublisti inimese eneseusku ning võimet tulevikus midagi olulist korda saata.

Foto: Gabriela Liivamägi

Miks on filmis esinevaks haiguseks just bipolaarsus? Mind huvitab bipolaarsus seetõttu, et on väga raske määratleda, kust jookseb piir bipolaarse ja väga tundliku inimese vahel.

gelane Mattias toime kuriteo. Kuidas oleks ta saanud sellest hoiduda ja kas keegi oleks võinud teda aidata? Mattias paneb filmis toime kuritöö sel hetkel, kui laseb oma emotsioonidel enda üle kontrolli haarata ja kaotab seejärel enesevalitsuse. Üheks suurimaks valu põhjustajaks meie eludes on, kui me ei kontrolli oma emotsioone – need kontrollivad hoopis meid. See on väga suur kasvamise koht, kui inimene õpib vastutama mitte ainult oma tegude, vaid ka tunnete eest. Seda osates jääb väga palju sõnu ütlemata ja tegusid tegemata, mida hiljem oleks põhjust kahetseda.

Paljud noored soovivad minna eneseavastusretkele ja elukogemusi hankima välismaale ega mõtle väga noores eas suhte loomise peale. Milline mõju võib armastusel olla noorte tulevikuvalikutes ja suuna valimisel elus? Kui sinu ellu tuleb armastus, siis oleks rumal seda ära põlata lihtsalt seetõttu, et aeg pole õige. Samas ei tohiks armastuse pärast ka oma elu elamata jätta või unistustest loobuda. Muidu võib juhtuda, et sa ei anna seda ohverdust hiljem andeks ei endale ega oma kaaslasele.

Palju räägitakse, et kunstikoolidesse sisseastumisel peab näitama, kes sa oled ja milline on sinu elukogemus. Mattias viibis eneseleidmiseks hullumajas, olles eelnevalt toime pannud kuriteo. Kas film näitab valitsevaid müüte kunstniku elukogemusest või piisaks tegelikkuses noorel ka muust, et ennast leida – kas see kannatus on eneseavastusretkel tõesti vältimatu? Isegi kõige suurematest kannatustest pole eneseleidmisel mingit abi, kui sa sellest enda kohta midagi ei õpi. Selleks, et ennast avastada, pole kindlasti tarvis rängalt kannatada – vaja on aega ja soovi endasse süveneda.

Filmis «Polaarpoiss» paneb peate-

Miks on teie arvates eneseleidmi-

Millele peaksid noored mõtlema, et mitte sattuda stressi neile seatud ootuste, pingete ning soovi tõttu olla edukas? Edu on suhteline. Mõelge kõigepealt põhjalikult, mis on teie jaoks elus tähtis, ja alles seejärel asuge selle poole pürgima. Ärge lähtuge sellest, mida üldsus eduks peab, sest kuulsus, rikkus ja avalik tunnustus ei pruugi sugugi kõiki õnnelikuks teha.

Filmi «Polaarpoiss» reþissöör Anu Aun.

ne tänapäeval nii oluliseks teemaks kujunenud? Mulle tundub, et tänapäevane edule orienteeritud ühiskond mõistab aina enam, et inimesel, kes teab, mis teda õnnelikuks teeb, on suurem tõenäosus olla edukas. Usun, et eneseotsing on kogu elu kestev protsess. See, mida täna enda kohta avastad, ei pruugi viie aasta pärast enam kehtida. Otsi vastuseid küsimustele enda seest ja küsi, mis on sinu jaoks tähtis just täna – need vastused juhatavad õigete tegude ning valikuteni.

Kui meie koolisüsteem oleks loovam, kas noortel oleks kergem ennast leida? Kindlasti, minu arvates on kõige tähtsam arendada lastes loovust, mõtlemise, analüüsi ja seoste loomise võimet. Need viie peale pähetuubitud valemid ja aastaarvud kustuvad mälust niipea kui neid enam ei kasutata, aga mõtlemisoskust ja loovust läheb vaja iga päev. Kui olite ise 15–17aastane, mis põhjustas siis teile kõige enam peavalu ja kannatusi ning mida surus peale tolleaja ühiskond? Mulle tundub, et probleemid olid sel ajal suuresti samad, kuid nüüd on need palju rohkem süvenenud.

PERSOON

Grete Gross

elukutseline pilvekiikuja

Intervjueeris

MARGIT SELLIK

oor tsirkuseartist Grete Gross (22) on lisaks kirevale karjäärile etenduskunstide vallas olnud ka noorsootöötaja. Alles mõnda aega tagasi töötas Grete Tallinnas kesklinna noortekeskuses, kus tema juhendamisel said alguse mitmed tsirkusest inspireeritud liikumistreeningud ja improvisatsioonitunnid. Grete usub, et elus on tähtis proovida, otsida, katsetada ja mis kõige tähtsam – unistada. Pilvel kiikumine võib olla iga inimese kutsumuseks, olgu see siis sünonüüm soovunelmatele või tähendab pilvel kiikumist sõna otseses mõttes – kõige olulisem on hoida selge siht unistustel.

Grete sooloetendus «Ahelad» nomineeriti tänavu ka Eesti teatri aastaauhinnale etenduskunsti ühisauhinna kategoorias. Intervjuus räägib Grete oma valikutest, väljakutsetest ja katsumustest elus, mis on teinud temast enesekindlama ning õnnelikuma inimese. Tsirkusele mõeldes tulevad esmalt silme ette trikitavad ja žongleerivad klounid ning tuld neelavad akrobaadid. See, mida sina teed, erineb enamike ettekujutustes traditsioonilisest tsirkusest. Kuidas sa seda tsirkusežanrit tutvustaksid, milles sa tegutsed? Korrektne nimetus žanrile, millega mina tegelen, oleks kaasaegne tsirkus. Žanr sai alguse 1970. aastatel Prantsus-

maal. Kaasaegses tsirkuses ei ole enam kõige olulisem trikk kui selline, vaid pigem sõnum. Oluline on kooslus näitlemisest, füüsilisest teatrist ja liikumisest – nii üksi kui ka oma vahendiga, ning kindlasti on tähtis muusikakasutus. Tsirkusel on palju erinevaid vorme, tuleb ette abstraktseid lavastusi ning ka niisuguseid, kus just tehniline tase on keskpunktis. Piirjooned füüsiliste kunstivormide vahel on üsna hägusaks muutunud – raske on eristada kaasaegset tantsu, füüsilist teatrit ning tsirkust. Traditsioonilises tsirkuses ei ole olnud täispikki 30–120minutilisi etendusi, millel on läbiv punane joon. Ei esitata numbreid numbrite järel, vaid antakse seotud ja terviklik etendus. Kindel on, et kaasaegses tsirkuses loomi ei ole, kuid samalaadselt teatrietendustega

PERSOON mõjusa etteaste. Oled inimene, kes on oma erialale pühendunud ja sul on rääkida oma lugu. Kas sinu etendusi võib nimetada ka teatavat laadi sotsiaalse teatri vormiks? Millist sõnumit soovid läbi tsirkuse edasi anda? Asju võib nimetada mitut moodi, tänapäeval on tähendused ja piirid üsnagi hägusad. Ma pole ise kunagi väljendit «sotsiaalne teater» kasutanud, kuid nõustun, et minu jaoks on alati tähtis edasiantav sõnum – kas või lihtsalt see, et vaataja saalist õnnelikuma tundega lahkuks. Minu jaoks on tsirkus keel – vahend millegi olulise edasiandmiseks. Mulle meeldib tsirkust siduda erinevate aladega, ma ei taha piirduda sellega, et see on minu ala ja trikk – ei, minu jaoks on väga oluline muusika, suhe vahendiga, erinevate distsipliinide, nagu luule ja visuaalkunsti kaasamine. Mul ei ole ühte kindlat peateemat või sõnumit, pigem on vastavalt ajale ja loomeprotsessile kujunev tahe – tunne millestki, mis vajab väljendamist. Näiteks etendus «Ahelad», millest üht stseeni viimati TEDx konverentsil Tartus esitasin, sai alguse katsetusest Lahti tsirkusekoolis Soomes. Tookord paluti meil klassile esitamiseks ette valmistada midagi, mida me veel kunagi proovinud ei olnud. Mind oli pikalt paelunud idee luule ja värvide sidumisest. Nii kirjutasin end tühjaks mõtetest, kus läbivaks teemaks oli eneseotsing ja oma koha leidmine elus. Minu jaoks oli oluline mõista, et laskmaks teistel end armastada, pean esmalt õppima armastama iseennast sellisena nagu ma olen. Enda seesmist tõelist ilu ei tasu liiga sügavale peita. Tookord jagasin oma maailma ja mõtteid inimestega, kes minu pereks olid kujunenud. Pärast mõistsin, et soovin emotsiooni, mis mu esituse ajal tekkis, jagada ka laiema publikuga.

«Ajal, mil inimesed muutuvad aina enam Facebooki profiilideks ja lühisõnumiteks, varjame enda ja teiste eest oma sisemust, hirme ja soove. Tahtsime selle tõeluse taas välja kiskuda ja esile tuua.» Teise näitena võiksin tuua tsirkusegrupiga Mago loodud etenduse «InTime», mida ka 2015. aasta oktoobris Tallinna noortenädalal Kultuurikatlas esitasime. Selles etenduses oli meile oluline minna üle oma piiride ja rääkida, mida varjame igapäevamaskide taha. Ajal, mil inimesed muutuvad aina enam Facebooki profiilideks ja lühisõnumiteks, varjame enda ja teiste eest oma sisemust, hirme ja soove. Tahtsime selle tõeluse taas välja kiskuda ja esile tuua.

Foto: Joonas Purastie

võib kass mängida kassi, mitte aga läbi rõnga hüpata. Siiski on erialasid, nagu žongleerimine, akrobaatika ja klounaad, mis on jäänud samaks ka tänapäeval. Traditsiooniline kook-näkku-klounaad on asendunud pigem peenekoelise ja kaasakiskuva komöödiaga. Žonglöör ei võta järjest rohkem palle juurde, vaid ta jutustab oma liigutustega loo, kus publiku kaasatus on teistlaadne. Mina nimetan end siiski tsirkuseartistiks – ma teen tsirkust. Ma ei taha toonitada, et see on kaasaegne tegutsemisviis, ma ei taha õigustada, et see on kunst, mida teen ega ka varjuda muude kattesõnade taha. Nägin sind esinemas 2015. aasta novembris toimunud TEDx konverentsil Tartus, kus tegid väga

Leidsin sinu kohta internetist nii mõnegi artikli ja loo, kus sind on tutvustatud kui elukutselist pilvekiikujat. Tean, et töötasid hiljuti noorsootöö erialal. Kuidas ennast ise professionaalselt tutvustaksid, kes sa oled? Minu korrektne ametinimetus on professionaalne tsirkuseartist, oma väljaõppes Salpaus koolituskeskuses Soomes spetsialiseerusin õhuakrobaatika pilvekiige erialale. Samas ei sea ma enda jaoks piiranguid – olen innukas õppija ja enesearendaja. Leian, et minu õpingud artistina ei lõppenud kooli lõpetamisega 2015. aasta kevadel. Pigem need alles algasid. Mul on olemas põhilised vahendid ja teadmised, kuidas edasi minna, aga suuna valin ma ise. Suurem küsimus enda kohta pole mul «kes?», vaid hoopis «milline?». Ükskõik, missuguse sildi ma valin, käib selle juurde küsimus «milline?». Loomealadel, kus on niivõrd palju isemoodi luuletajaid, näitlejaid, kunstnikke ja teisi artiste, oleks patt üksnes selle ühe nimetusega piirduda. Tean, et mul on kindel soov olla laval, esineda, kuid mitte selleks, et ennast esitleda, vaid

selleks, et midagi tõelist jagada ja pakkuda – olen jagav artist. Olen varasemalt tegutsenud Tallinnas kesklinna noortekeskuses noorsootöötajana, seda tööd tehes ei saanud ma üle ega ümber tsirkusest ning teistest oma huvialadest. Algatasin noortekeskuses iganädalased töötoad, tutvustamaks noortele erinevaid treeninguid – nende raames toimusid näiteks improvisatsiooni töötoad ning capoeira ja breiktantsu tunnid. Artistina ei taha ma piirduda üksnes oma kindla erialaga – katsetan pidevalt erinevaid liikumisviise. Mind paelub kehaga töötamine, seetõttu soovin noortele pakkuda võimalust järele proovida erinevaid liikumisviise. Kuidas sa noorsootöö eriala enda jaoks leidsid? Sattusin noorsootöö juurde üsna juhuslikult, olin varasemalt käinud Kesklinna noortekeskuses teatri- ning klounitunde andmas ning etendust kokku panemas. Nii sain rohkem tuttavaks sealsete tegevustega, mu õde oli varasemalt seal juba mõnda aega tööl olnud ja mind toimuvaga kursis hoidnud. Ühel hetkel vajasid nad abikäsi ja mul sattus samale ajale vaiksem periood etenduste toimumises – nii asusingi noortekeskusesse tööle. Tegemist oli väga põneva kogemusega, eriti nautisin võimalust lisada noortekeskuse tegevustesse just seda, mida mina oskan, tean või millest huvitun. Iga isemoodi inimene rikastab sellist keskkonda. Paraku ma pikaks ajaks sinna tööle jääda ei saanud – peagi olid ees ootamas uued projektid ja etendused, kuid need paar kuud olid äärmiselt vahvad. Miks sa just tsirkusekooli läksid? Millise keskkooli lõpetasid ja mis mõtted sul tollal edaspidiste õpingute osas olid? Kindel soov minna tsirkusekooli tekkis enne üheteistkümnendat klassi – olin 9-aastasest peale treeninud tsirkusestuudios Folie, palju esinenud ja mööda Euroopa tsirkusefestivale seigelnud. See periood oli tohutult lõbus ja põnev, täiesti loomulik osa mu elust, kuid senimaani olin seda pidanud oma hobiks, mida ülikooliõpingute kõrvalt jätkata. Tol suvel aga esinesime Saksamaal Sylti saarel koos Prantsuse Lido tsirkusekooli õpilastega ja just nendega töötamine pani mind mõistma, milline maailm mulle tsirkuseartistina avaneda võiks. Kui gümnaasiumi lõpuklassis olles Soomes Lahti tsirkusekoo-

lis treeningnädalal käisin, tundsin ära, et just see kool, see koht ja need õpetajad on minu jaoks õiged. Kevadel tegin sisseastumiskatsed ja pärast seda läksid kolm õpinguaastat väga kiiresti. Keskkoolihariduse omandasin Õismäe gümnaasiumis. Kooli ajal paelus mind väga kirjandus, kuid pea lõikas ka muudes ainetes hästi, lõpetasin kuldmedaliga ja õpetajate ootused minu erialavalikule olid suured. Gümnaasiumis puudusin tsirkuse tõttu koolist üsna tihti ja kuigi mitmed õpetajad lootsid, et ma veel millegi tõsisema kallale asun, mõistsid jälle teised, et olen oma tõelise kutsumuse leidnud. Mu perekonnas on olnud palju arste ja õpetajaid, seega need erialad olid pere lootusteks. Alguses oli perel veidi raske taolist otsust mõista, ikka kommenteeriti: «Ehk siis lähed tsirkusekooli järel ikka ülikooli kah», aga kui lõpuks katsete aeg kätte jõudis, toetasid nad mind väga. Usun, et praeguseks on mu pere ja õpetajad mõistnud, et tegin õige valiku. Mu pere on igal sammul mulle toeks olnud ja palju aidanud. Nad on minu suured fännid – käivad igal võimalusel esinemisi vaatamas ning usuvad mu loomingu olulisusesse. Hetkel ei plaani ma järgmist kooli ette võtta. Põnevaid tsirkusekoole on üle maailma küllaga, pigem soovin elus läbi erinevate õppetundide areneda. Koolis on hea ja turvaline ning kindlasti tohutult arendav, aga ühel hetkel peab ikka selle päris asjaga pihta hakkama. Ma ei välista, et ühel hetkel õpinguid jätkan, juba praegu paelub mind lavastamine, tsirkuse areng teksti kasutuses ja tsirkuse kriitika. Samas võib juhtuda, et valin hoopis midagi muud kui tsirkuse, praegusel hetkel on mu põhisooviks siiski artistina tegutseda. Oled sa oma valikutega elus rahul? Millised unistused sul on ja mida pead oma elu kutsumuseks? Jah, ma olen oma valikutega rahul. Kindlasti ei ole see tee sugugi lihtne olnud, eriti Eestis n-ö pioneerina tegutsedes, aga minus on tohutu usk sellesse, mida teen. Minu jaoks on oluline mitte kahetseda, mitte jääda tagantjärele heietama valikute üle, mida ei teinud. Olen alustava vabakutselise artistina juba kõvasti vastu näppe saanud ja mõistnud neid valusid, millest kogenumad artistid varem kõnelesid. Ütleksin, et see on magusmõru armastus. Tihtipeale tuleb ette pettumusi ja tagasilööke, aga ma ei saa kuidagi jätta tegema-

ta seda, mida pean tegema – seesmine põlemine ja kirg on niivõrd suured. Unistan elu erinevaid tahke korralikult tundma õppida, rännata, kogeda, areneda. Mul on terve nimekiri riikidest kõigil kontinentidel, kus soovin osa oma elust veeta, et õppida igale kultuurile omasel viisil olema – igatsen suhelda, liikuda, jagada. Mul on võimalus ja vahendid pääseda inimesteni ning jagada midagi olulist. Selleks pean teadma, mida ja kuidas edasi anda.

«Ma ütleksin, et see on magusmõru armastus, tihtipeale tuleb ette pettumusi ja tagasilööke, aga ma ei saa kuidagi jätta tegemata seda, mida pean tegema – seesmine põlemine ja kirg on niivõrd suured.» Lisaks unistan sellest, et ma saaksin Eestis luua tsirkust ja näha tsirkust igapäevaselt, heal tasemel. Unistan, et Eesti teatripublik mõistaks, et tsirkuseetendusest võib saada samalaadse emotsiooni ja kogemuse kui teatrist, et ma ei peaks kaitsma või õigustama sõna tsirkus ega häbenema seda. Vastupidi – ma soovin, et selle tähendust mõistetaks, hinnataks ja igatsetaks. Siis ei peaks need vähesed kodumaaartistid välismaale pagema, ning kui, siis vaid väheseks ajaks, et jälle tagasi tulla. Unistused pole minu jaoks kunagi midagi kauget olnud – unistan küll suurelt, kuid ka planeerin ja tegutsen. Kunagi oli tsirkusekoolis õppimine kauge unistus, kangal värvide katsetamine tuleviku salajane soov ... Nüüd jääb see juba seljataha ja tegutsen järgmiste unistuste kallal, mis nüüdseks on reaalseks ja käegakatsutavaks saanud. Kui sa küsid, mis on mu elu kutsumus, siis ma ei saa lühidalt vastata. Ma ei ütle, et see oleks elu lõpuni pilvel kiikuda või et see oleks ainult tsirkus. Pigem on see soov end kuulata ja hoida sihti oma unistustel, kuidas iganes need ka ei muutuks. Julgen endalt küsida, mida ma tegelikult tahan ja pürgin selle poole. Praegusel hetkel on see etenduste loomine, esitamine, rändamine ja õppimine ning kindlasti jagamine. Usun, et mul on palju jagada ja õppida ning selleks on see maailm üks võrratu paik.

Tsirkusegrupi Mago etendus InTime. Fotol Grete Gross, Amandine Doat ja Otto Tammivaara

Foto: Harry Tiits

NOORTEST JA NOORTEGA

Foto: Harry Tiits

Kuidas olla lapsele toeks? hädade üle kurtma, ent arst välistab terviseprobleemid, võivad need olla tingitud hoopis stressist. Hea oleks siinjuures võimaldada lapsel rohkem puhata ja mõnel perioodil ühel päeval nädalas koju kosuma jätta. Sellega saab välistada võimaluse, et pinge ja stress liiga suureks kasvavad, mis hakkavadki lõpuks kimbutama ka tervist. Mõnikord võivad mitmed somaatilised haigused ja valud tulenedagi suurest koormusest, mille puhul ravimid abiks ei ole.

ANNEGRETE JOHANSON

Tallinna spordi- ja noorsooamet

ärast talve möödumist võib meid tabada kevadväsimus ja oskamatus aega planeerida. Vajadus mahutada 24 tunni sisse nii kohustused kui ka vabaajategevused võib viia noore inimese segadusse, mis paljudel juhtudel lõpeb loobumise ja käegalöömisega. Enamasti on just kohustused need, millele käega lüüakse. Mida teha, kui ühel päeval avastad, et sinu laps on hakanud koolist puuduma? Kuidas sellises olukorras käituda ja kuivõrd mõjusad on lapsevanemate tavapärased käitumisreaktsioonid? Alustame algusest – kõige olulisem on märkamine. Seejärel tuleb endale olukorda tunnistada – ei ole mõistlik pead liiva alla peita ja loota, et küllap probleemid iseenesest lahenevad. Niisuguse suhtumisega põgeneme olukorra eest, lastes asjadel veelgi kasvada ning muredel kuhjuda. Hiljem on sellest väljatulek hoopis keerulisem. KUIDAS LAPSEVANEMANA MÄRGATA LAPSE MURET? Esimese soovitusena tuleks last jälgida ja uurida, kuidas tal koolis läheb. Hoia silm peal e-koolil ja suhtle õpetajatega, kui oled avastanud lapsel esimesed põhjuseta puudumised. Püüa vaikselt saada tagasisidet lapse enda käest – tunne huvi, millised on tema suhted õpetajate ja kaasõpilastega, mis valmistab muret ja mis teeb rõõmu. Kui laps hakkab ühel hetkel tervise-

KUIDAS LAPSELE TEMA MURES ABIKS OLLA? Võta aega lapse kuulamiseks, ära tegele samal ajal muude asjadega, olgu selleks teleri vaatamine, söögi tegemine või koristamine – laps vajab vanema pühendunud tähelepanu. Arutlege ühiselt, millised on lapse huvid ja tulevikusoovid, mida teevad tema sõbrad ning kuidas saad just sina aidata ja toeks olla. Sageli kipub minema nii, et lapsevanem hakkab oma soove ja tahtmisi peale suruma või ei kiida noore valikuid ja mõtteid heaks – see aga tõmbab edasisele koostööle joone peale. Samas on vanema heakskiit ja igakülgne toetus lapsele väga tähtis. Kui laps ei soovi oma mõtteid jagada, aktsepteeri seda. Kui lapsel on mõni lähedane sõber, kellega tal on hea ja usalduslik kontakt, võid julgustada last ka temaga oma muresid jagama. Pea meeles, et sa ei saagi olla iga kord see, kes lapse probleemid tema eest lahendab, küll aga on oluline, et laps ei tunneks end oma muredega üksi olevat ja tal oleks keegi, kes teda õigesse suunda juhatab. VEAD, MIDA LAPSEVANEMATENA PARIMATE KAVATSUSTE KIUSTE TEEME Laste, noorte ja peredega töötavad spetsialistid on oma töös tihtipeale kogenud, et vanemad seavad sageli lastele liialt kõrgeid ootuseid. Loomulikult soovib iga lapsevanem lapsele parimat – olgu selleks hea töökoht ning majanduslik kindlustatus või elus läbilöömise oskus. Tihti peituvad selliste ootuste taga aga hoopis vanema enda läbikogetu või saavutamata jäänud unistused. Laps ei pruugi talle seatud ootuste taga tajuda vanema hoolt ja armastust, vaid hoopis suurt pinget ning kartust

5 SOOVITUST LAPSEVANEMALE, KUIDAS OMA LAST TOETADA • Kuula oma last – võta selleks eraldi aega ja pühendu talle. • Arutle lapsega erinevate valikute üle. Rääkige, mis nende valikutega võib kaasneda – kirjutage paberile üles plussid ja miinused.

• Ole avatud suhtumisega ja toeta last tema valikutes. • Pea meeles, et lapsel on ees tema tee ja tulevik koos tema valikute, otsuste, pettumuste ja rõõmudega.

• Kaasake vajadusel arutelusse neutraalne inimene. valmistada pettumust. See teadmine võib ta jalust maha lüüa ning protesti ja loobumise märgiks käegalöömiseni viia. Taolistel hetkedel kaotab lapsevanem sageli lapsega kontakti ja läheduse. See omakorda võib kaasa tuua koolist põhjuseta puudumised, liitumised grupeeringutega, mille liikmed võivad tihti olla ka täisealised noored jne. KUIDAS LAST TOETADA JA TEDA OMA VALIKUTES SUUNATA? Lapsevanemana ei tohiks me kunagi oma lapsi süüdistada ega halvustada, samuti ähvardada, sooviga teda sel viisil n-ö õigete valikute juurde suunata, öeldes näiteks: «Kui sa veel koolist põhjuseta puudud, siis jääd karistuseks koduaresti,» jne. Lapsele tuleb pakku-

da tuge ja teadmist, et oled tema jaoks alati olemas, olenemata olukorrast. KUULA, TOETA JA SUUNA! Vanematele lisaks võivad suunanäitajateks olla erinevad nõustamisasutused, näiteks Rajaleidja keskused, kus karjäärinõustajad saavad noorele tutvustada erinevaid võimalusi elus edasiliikumiseks, olgu see kooli või töökoha leidmine või välismaale õppima ja tööle minek. JULGE KÜSIDA ABI Vaikselt on hakanud kaduma võlts-häbitunne, mis kaasneb abi küsimisega. See tuleneb inimeste teadlikkuse suurenemisest ja sellest, et neist teemadest on hakatud rohkem avalikult rääkima.

Siinkohal julgustan igaüht vajadusel spetsialisti poole pöörduma – olgu selleks koolis töötav tugispetsialist, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, psühholoog vm. Võib juhtuda, et meie enda mõtetest ja ideedest jääb teinekord väheseks, vajalik oleks kaasata neutraalne silmapaar, kes oskab olukorda hinnata teisest vaatenurgast. Enda tööpraktikas olen kohanud noori, kes on tunnistanud, et elus puudub neil täiskasvanud inimene, kellega erinevate teemade üle arutleda – olgu kõne all igapäevased eluprobleemid ja küsimused või kooli ja tulevikuga seonduv. Siinjuures võta hetk ja mõtle, kui sageli vestled neil teemadel oma lapsega? Kas need on pigem olnud muuseas paari lause vahetamised või on toimunud ka sisulist arutelu, kus laps räägib ja sina kuulad? Noortel, kes on lõpetamas oma põhikooliklassi, on kevad suure koormuse ja pinge aeg. Sageli on nad segaduses, teadmata, mida edasi teha. Ühelt poolt pingestavad neid vanemate ootused, teisalt nende enda muutlikud ja ebakindlad soovid. Kas minna edasi gümnaasiumisse või hoopis kutsekooli ja õppida selgeks mõni amet? Või jätta aasta vahele? Mida selle aastaga siis teha, kas minna tööle? Või hoopis maailma avastama? Võimalusi on palju, kuid arvamused noorte ja lapsevanemate vahel võivad olla väga erinevad.

Uudne ja terviklik lähenemine hõivamata noortele – programm «JALATALLA»

allinna Spordi- ja Noorsooamet alustas 2015. aastal programmiga «Jalatalla», mis on suunatud 15–25aastastele noortele, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega või kes ei käi tööl ega koolis. Sellel aastal on projekti tegevustesse kaasatud 14-liikmeline grupp noori, kellele pakutakse nii individuaalset kui ka karjäärinõustamist. Programmi eesmärgiks on tõsta noorte sotsiaalseid oskusi, toetada nende toimetulekut ja konkurentsivõimet tööturule sisenemisel, õpingutega alustamisel või jätkamisel. Programmi pikkuseks on 9–12

kuud, aktiivne tegevuste periood kestab keskmiselt kuus kuud. Tänavu on plaanis ellu viia kolmeosalisest faasist koosnev tegevuskava, millest esimene ja teine faas on avatud kõigile osalejatele. Esimese osa moodustavad grupitegevused ning individuaalne mentorlus igale programmis osalevale noorele. Grupitöödes käsitletakse erinevaid teemasid: meeskonnatöö, õppimine, sotsiaalsete oskuste arendamine jne. Mentoriga koostöös seatakse eesmärgid ja ootused programmis osalemisel, kaardistatakse noore huvid ja tugevused, õpitakse koostama CVd ja

motivatsioonikirju, külastatakse karjäärinõustajat ja vajadusel ka Töötukassat. Teises etapis saavad noored end proovile panna, osaledes näiteks kas õpilasmalevas, rahvusvahelises noortevahetuses või tehes vabatahtlikku tööd Euroopas. Kolmandas faasis on oluline roll taas mentoril, kes kuulab ja vajadusel nõustab ning on noorele abiks ja toeks kooli- või töökoha leidmisel. Programmi kohta saab lisainfot Tallinna noorteinfo portaalist www.tallinn.ee/jalatalla-programm

TERVES VAIMUS TERVE KEHA

Noorte vaimne tervis

ANNA-KAISA OIDERMAA Kliiniline psühholoog Peaasi.ee

aimse tervisega seotud tervisemured on noorte seas kõige tavalisemad kaebused. Kui mõni psüühikahäire võib tekkida ligi neljakümnel protsendil inimestel elu jooksul, siis 75 protsenti nendest häiretest avaldub esmakordselt enne 25. eluaastat. Erinevad ärevushäired ja depressioon on kõige tavalisemad psüühikaprobleemid noortel ning jäävad sageli õigeaegse tähelepanuta. Reeglina need iseenesest üle ei lähe, kuid on õige sekkumise korral kenasti leevendatavad ja ravitavad. TEISMELISE AJU Inimese isiksus kujuneb täielikult välja alles 25–30. eluaastaks – enne seda katsetavad inimesed erinevaid olemise ja käitumise viise, et aru saada, kes nad siis tegelikult on. Teismeeas toimuvad ajus suurejoonelised ümberkorraldustööd, aju erinevad osad arenevad erineva kiirusega. Näiteks need, mis on seotud emotsioonide ja tahtmistega, kujunevad varem. Ajuosad, mille ülesandeks on tegutsemist planeerida, reguleerida ja juhtida, on noorukil alles valmimisjärgus. Seetõttu on tegu põneva ja väga olulise arengufaasiga, mil toimub rohkesti muutusi – need võivad võtta nii eluks kasuliku kui ka keerulisemaks muutva suuna. Teismelise jaoks võib olla päris tavaline, et tujud vahelduvad täiskasvanu jaoks hoomamatu kiirusega. Meeleolud on muutlikud ja kasvanud ärevuse tase. Normaalne ja samas vajalik on, et otsitakse omasuguste ja -vanuste seltsi, katsetatakse erinevate riietusstiilidega või välimuse muutmisega. Vanemate ja õpetajate suhtes ollakse aga trotslik või vähese koostöövalmidusega. Reaalsus, mille tingib nii meie ühiskond kui ka teismelise aju, on see, et võidakse kokku puutuda mõnuainetega. Teismelise aju paneb noort vahel päris ohtlikesse või hirmutavatesse olukordadesse.

«Iseseisvumine on noore ja teda ümbritsevate lähedaste vaheline protsess, mis toimub kui keerukas tants. Noor saab sammu edasi astuda vaid siis, kui vanemad astuvad sammu tagasi – mis tähendab, et loovad edasiminekuks sobiliku õhustiku.» ISESEISVUMISEST JA OOTUSTE SEADMISEST Suurekssaamise üheks osaks on uued ootused inimese suhtes. Vanemad loodavad, et üsnagi täiskasvanu väljanägemisega noor käitub vastavalt – mõistlikult, ettenägelikult, iseseisvalt. Iseseisvus ja perest eraldumine ongi noo-

Oht olla äratõugatud või väljanaerdud on inimese kui sotsiaalse olendi jaoks väga hirmutav

re inimese arenguline ülesanne ning uued on ka enda suhtes seatud ootused. Kuna areng toimub samm-sammult, võib mõnikord olla keeruline aru saada, milline iseseisvuse tase on hetkel paras. Seetõttu võivad ootused olla ka ebarealistlikud. Iseseisvumine on noore ja teda ümbritsevate lähedaste vaheline protsess, mis toimub kui keerukas tants. Noor saab sammu edasi astuda vaid siis, kui vanemad astuvad sammu tagasi – mis tähendab, et loovad edasiminekuks sobiliku õhustiku. NOORED JA ÄREVUS Muutused ja ebakindlus on üks loogiline ärevuse põhjustaja. Ärevus on keha ja meele normaalne reaktsioon reaalsele või tajutud ohuolukorrale. Potentsiaalselt on kõik uus meile teataval määral ohtlik ja ärevusreaktsioon seega vältimatu. Kui aga ärevus jääb püsima, on väga tugev, isegi halvav, võib tegu olla seisundiga, mis elu oluliselt häirima hakkab. Kui noore inimese jaoks on erakordselt oluline kuhugi kuulumine, teiste heakskiit ja aktsepteerimine, siis on ühtlasi selge, et just suhtlemise ja suhetega seotud olukorrad võivad tunduda ohtlikud. Oht olla äratõugatud või väljanaerdud on inimese kui sotsiaalse olendi jaoks väga hirmutav. Sotsiaalärevus või sotsiaalfoobia võib inimese elu häirida sellisel määral, et ta ohu vältimiseks tõmbub igasugustest kontaktidest tagasi või suudab suhelda ainult mõne kindla ja usaldusväärse inimesega, või siis teeb seda sootuks läbi interneti kaitsva seina. Elu jooksul õpime viise, kuidas sotsiaalärevusega toime tulla, kuid kindlasti on see enesejuhti-

mistehnikate ning psühhoteraapia abil üsnagi hästi leevendatav seisund. Ärevusega toimetuleku õppimine võiks olla sama väärtuslik ja iseenesestmõistetav kui emakeele omandamine. Ärevus võib seostuda erinevate olukordadega – näiteks tervise, tugevate ärevusehoogude, mõne olendi või tegevusega, näiteks koerte või lendamisega. Vahel on ärevus ka n-ö vabalt lainetav seisund, kus mure või hirm võib seostuda ükskõik millise ohtlikuna näiva asjaoluga. Mõningane ärevus võib olla aktiveeriva ja motiveeriva toimega, kuid selge on, et kui me elus midagi ärevuse tõttu tegemata jätame, siis oleks põhjust kõrvaldada ärevus, mitte toetavad suhted või arendavad tegevused. KUIDAS DEPRESSIOONIS NOOR ENNAST TUNNEB? Depressiooni nõiaringi sattunud noor on üsna passiivne ning ta tõepoolest ei taha ega suuda nii palju kui varem. Ta hoidub positiivsetest sotsiaalsetest kontaktidest ja tõenäoliselt liigub vähem. Tõsise depressiooniseisundi korral ei saa noor vajalikku energiat ei toidust ega ka unest. Tema tegutsemisvõimekus on pöördvõrdelises suhtes ene-

sehinnanguga – kui ta teeb vähem, siis ei saa ta ka tunnustust ei iseendalt ega teistelt. Seetõttu on depressioonis inimese enesehinnang alanenud ning vajab turgutust. Nõiaringi osaks on nii negatiivsed mõtted kui ka tunded enda, teiste ja maailma suhtes. Tavalised on enesesüüdistusmõtted, kahtlused, enese halvustamine ja väärtusetuse tunne. Ka sisemine tunne on sellele vastav – kurbus, vahetevahel viha või tunnete tuimus annavad valdava emotsionaalse tooni ka igapäevaelule. Palju mõtiskletakse minevikus halvana tajutud sündmuste üle ning sageli lisanduvad sellele ärevad hirmumõtted tuleviku suhtes. Tulevikku tajutakse tumeda ja perspektiivituna, seal on keerukas midagi head ja lootusrikast kohata. Tervetele inimestele on üldiselt omane loota, et kunagi lähevad asjad paremaks ja oma fantaasiates põhjalikult sobrades leitakse pea alati midagi, mida oodata. Depressiooniseisundis on selliste positiivset tulevikku joonistavate piltide leidmine keeruline ettevõtmine. Lootusetuse tunne on seetõttu üks ohtlikumaid, seda seostatakse ka kõrgenenud suitsiidiriskiga. Oluliseks depressiooni iseloomustavaks emotsiooniks on üksildustunne.

Foto: Pixabay.com

Parem teadlikkus on esimene samm! Julgustan kindlasti noortega vaimsest tervisest vestlema. Vahel võib abi olla sellestki, kui inimene saab aru, et teda on märgatud ja keegi tunneb siirast huvi, kuidas tal läheb. TÄHTIS ON MÄRKAMINE JA VARAJANE SEKKUMINE Nii ärevushäirete kui ka depressiooniga on oluline võimalikult varakult tegeleda. Sama käib teiste levinumate probleemide, nagu näiteks söömishäirete või aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta. Reeglina märkame oma lähedaste või ka enda muutunud käitumist küll, kuid loodame, et probleem läheb ise üle – kardame, et tegemist on liialt keeruka olukorraga ega tea, kuidas läheneda või mida öelda ja teha. Julgustan vaimse tervise hoidmise ja võimalike probleemide kohta lisainfot otsima. Psüühikaprobleemide puhul on võimalik sekkuda erinevate vahenditega, nagu psühhoteraapia, ravimid, eneseabivahendid – läbi selle saab elu taas mõnusaks muuta. Parem teadlikkus on esimene samm. Julgustan kindlasti noortega vaimsest tervisest vestlema, sest vahel võib abi olla juba sellestki, kui inimene saab aru, et teda on märgatud ning keegi tunneb siirast huvi selle vastu, kuidas tal läheb.

KOOL JA KARJÄÄR

Avatult kandideerimisest

MARIANN LAMBING Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse karjäärinõustaja

evade saabumisega muutub aktuaalseks kandideerimise teema – lõpuklasside noored valmistuvad koolide sisseastumiskatseteks. Lisaks toimub aastaringselt praktika- ja töökohtadele kandideerimine. Karjäärinõustajana on meie ülesandeks toetada noori teadlike valikute tegemisel, seega nõustame neid muu hulgas ka kandideerimisega seotud küsimustes. VALMISTA END ETTE Iga edukas kandideerimine saab alguse põhjalikust ettevalmistusest – oma soovide ja võimaluste kaardistamisest, info kogumisest ja selle analüüsimisest. Seejärel saab toimuda otsustamine ja teadlikum tegutsemine. Kuigi igas otsustamisprotsessis on pearoll otsustajal endal, saavad selles teda toetada lisaks lapsevanematele ja teistele usaldusväärsetele isikutele ka karjäärispetsialistid. KARJÄÄRI VALIK – MILLEST ALUSTADA? Oma igapäevases töös olen täheldanud, et noored on kooli või tööle kandideerimisel üha enam juba eelnevalt osa kodutööst ära teinud ja kogunud infot oma võimaluste kohta. Meie juurde tullakse pigem kinnituse saamiseks oma valiku(te) õigsuses, enne lõpliku otsuse tegemist. Samas on ka neid, kes alles otsivad enda jaoks sobivaid võimalusi ja vajavad rohkem infot (sealhulgas iseenda kohta) ning julgustamist. Koostöös karjäärispetsialistiga on noortel võimalik suurendada teadlikkust endast, hariduse ja tööturu võimalustest, püstitada eesmärke ning kavandada järgmisi samme. Kui noor saab tegeleda enda jaoks sobiva tegevusega, püüelda suurema eesmärgi poole ning tunda ennast olulise ja võrdväärsena terviklikus protsessis, toob see kaasa julgema lähenemise, värsked ideed ning töökuse.

Karjäär ei saa alguse ega piirdu üksnes tööturule sisenemisega, vaid hõlmab suuremat tervikut. Tihti pelgavad noored kandideerida oma esimesele töökohale eelneva (töö)kogemuse puudumise tõttu. Samas on neile loodud üha enam võimalusi end proovile panna – noored saavad osaleda projektides, teha vabatahtlikku tööd, kandideerida suvetööle, kuuluda (noorte)organisatsioonidesse ja tegeleda huvitegevusega. See ongi enda karjääritee rajamine. KANDIDEERIMISPROTSESSI 3 ETAPPI:

Ettevalmistus – info kogumine iseenda ja oma võimaluste kohta ning selle analüüsimine. Oluline on enda kogemuste, kordaminekute, tugevuste ja võimaluste kaardistamine. See aitab kaasa eneseteadlikkuse ja -kindluse kasvamisele (enese väärtustamine, tahe areneda ja õppida) ning on suureks abiks kandideerimisel.

koostamine ja esita2Dokumentide mine. Vestlus, mis annab koolile/tööand3 jale selgema pildi noorest, tema motivatsioonist ja potentsiaalist. Loomulikult võivad esimesed kandideerimiskogemused tunduda hirmutavad, kuid piisavalt põhjalik ettevalmistus loob suurema kindlustunde tulla toime pingesituatsioonis. Iga kogemus õpetab ja muudab tasapisi enesekindlamaks.

ABIKS KANDIDEERIMISTEL:

• Selleks, et olla edukam ja tõsiseltvõetavam, ei tohiks ühtegi kandideerimist võtta kergekäeliselt – eeltöö on elementaarne. Vii ennast kurssi huvipakkuva kooli/asutusega – visioon, tingimused, arengusuunad. Mõtle läbi, miks sinna kandideerid, millised on sinu tugevad küljed ja eesmärgid. Hea on vestlusi eelnevalt läbi mängida.

• Oma tugevuste teadvustamine ja järjepidev arendamine. Milliseid tegevusi tõeliselt naudid? Märka neid asju, mis pakuvad sulle eduelamust. Ole avatud toetavale tagasisidele oma tegemiste kohta. Mõtle, mida peaksid endas veel arendama.

• Vestlusele kutsumine ei tähenda, et oled oma töö ära teinud – tule kokkulepitud ajal kohale, ole viisakas ja avatud suhtumisega. Vestlusele pääsemine on esimene märk sellest, et sinu vastu on tekkinud huvi ja see on hea algus võimalikuks koostööks. • Olulised on nii rääkimis- kui ka kuulamisoskused, julgus ennast proovile panna, huvi ülesnäitamine ja tahe õppida. Väärtused ja hoiakud on sama olulised kui tehnilised teadmised ja oskused ning kogemused.

• Elukestev õpe on vajalik ja loomulik. Omandatud kooliharidusest võib ühel hetkel väheseks jääda, (töö)maailma

Täname kõiki partnereid, kes käesolevasse numbrisse panustasid! VÄLJAANDJA: TALLINNA SPORDI- JA NOORSOOAMET TOIMETAJAD: Margit Sellik Jelena Škenjova noorteinfo@tallinnlv.ee

väljakutsetega edukalt hakkama saamiseks tuleb pidevalt areneda, ennast täiendada ja kohaneda uute olukordadega. See nõuab iseseisvust, otsustamisjulgust, enese motiveerimis- ja koostööoskust.

•

Oma elulookirjeldust (ja motivatsioonikirja) tuleb kohendada iga kandideerimise jaoks – tuleb seada rõhuasetus sellele, mis annab konkursil eelise. CVsse saab kirja panna ka praktika, vabatahtliku tegevuse, suvetöö, maleva, huvialade kogemused.

• Julge ennast näidata ja kiita ning vajadusel ka abi küsida. KUIDAS NOORI TOETADA? Kandideerimisprotsessis on alati kaks osapoolt, seega peaksid noortega tegelevad inimesed ja organisatsioonid liikuma mõistmise suunas, et suhtumine töösse on ajaga muutunud – vähem mõeldakse sellele, mida mina saan pakkuda, aina rohkem sellele, mida mulle pakutakse. Olulisteks kriteeriumiteks on kujunenud sotsiaalne suhtlus, paindlikkus, kasutegur ühiskonnale ja võimalus ennast harida ning uusi kogemusi omandada. Väärtushinnangute teisenemisest tingituna on loomulik, et noored inimesed ei pühendu täielikult üksnes ühele asutusele ega valdkonnale, vaid on avatud erinevatele võimalustele. Üha rohkem püüeldakse kiirete tule-

muste ja edu saavutamisele, olles tõrksamad pikemaajalise pingutuse suhtes. Töö ei ole enam vahend, millega elule mõte anda, vaid vahend elu nautimiseks. Noored tahavad teha seda tööd, mis neile tõesti meeldib. Teadlikumad organisatsioonid annavad noortele piisavalt vabadust ja otsustamisruumi, samas neid suunates ja selgelt oma ootusi väljendades. Selline lähenemine võiks olla tavapärane juba põhikoolis. Motivatsiooni tõstmiseks ja hoidmiseks on noortel vaja reaalselt kogeda, et nende tegevus on oluline ning neid väärtustatakse siiralt. Vastupidisel korral on loogiline, et klassiruumid ja töökeskkond on täis asendustegevusi otsivaid noori inimesi, kes tegutsevad heal juhul ainult kohusetundest ja välisest vajadusest. Vahel on sellisel juhul kergem lahkuda. Lõpuks ongi küsimus selles, kas nähakse mõlemapoolset potentsiaali ja võimalusi ühiselt tegutseda. Tahe ja julgus proovida, piisav ettevalmistus ning eneseteadlikkus on märksõnad, mille poole võiksime kõik järjekindlalt püüelda. Märts on Rajaleidja karjäärikuu, mille raames julgustame noori pöörduma karjäärispetsialisti poole. Rajaleidjal on üle-eestiline keskuste võrgustik, tasuta karjääriteenuseid pakutakse kuni 26-aastastele noortele. Rohkem infot leiab meie kodulehelt www.rajaleidja.ee