Page 1

Erilehe väljaandja on Tallinna spordi- ja noorsooamet

28. no vemb

er 20

Pealinna noorte muskel – noortevolikogu Vladimir Svet Tallinna noortevolikogu esimees 2011-2013

S

elle aasta kohalike valimiste tulemusena sai Tallinna linnavolikokku sisse vaid kaks noort inimest, kes on vanuses kuni 26 aastat. Samas on kuni 26-aastate valijate osakaal 15% kogu valijate arvust. Selle statistika valguses tõstatub küsimus, kas ja kuidas pealinna noored saavad kohalikul tasemel otsustusprotsessides osaleda? Arvan, et juba kaks aastat linnas tegutsev noortevolikogu võiks pakkuda noortele võimalust, mida nad reeglina päris linnavolikogust ei leia. Tallinna noortevolikogu sündis linnavolikogu 2011. aasta 5. mai otsusega ning nüüdseks on selles osalenud kaks vabatahtlike noorte koosseisu. Võib tunduda, et tegu oli lihtsalt ühe laheda noorteorganisatsiooniga – noored käisid koos, arutasid asju, korraldasid üritusi. Samas oli kõikide ürituste puhul keskne eesmärk tuua noorte ideed ja noorte hääl otsustajateni. Vahet pole, kas nendeks ürituseks on väitlus, simulatsioon, ümarlaud, konverents või osaluskohvik. Noortevolikogu üritused olid kaht-

Tallinna linna noortevolikogu liikmed.

lemata väga olulised, kuid oma peamisi võite tähistas ta kabinettides, koosolekutel ning linnaametnike ja juhtivpoliitikute otsustes. Tähistati siis, kui mõni noorte ettepanek või nägemus sai ellu viidud. Hüppepark Katleri tänava juurde, infosildid Kadrioru parki, Kreutzwaldi peatuse nimetuse muutmine, prügikastide paigaldamine Pirita tee äärde, Vormsi pargi korrastamine, tasuta ruumide kasutamise võimaldamine noortele ja – trummipõrin – legaalse tänavakunsti seina loomine pole mingi kangelastegu, ent kõikide nende väikeste võitude abil saime liikuda meie eesmärgi ehk tõeliselt noortesõb-

Foto: erakogu

raliku linna poole. Noortevolikogu, nagu iga osaluskogu, on ellu kutsutud eeskätt poliitilise organisatsioonina. Miks poliitilise? Sest poliitika olemus on otsused ning oma kodukoha otsuste algatamine ja mõjutamine on ühe efektiivse noortevolikogu peaeesmärk. Kahjuks eesti keel ei tee vahet parteipoliitikal (ingl politics) ja programmipoliitikal (ingl policy), ent see vahe on areneva Eesti kodanikuühiskonna jaoks ülioluline. Just seda teist, programmipoliitikat saame ajada ilma, et peaksime ennast mingi erakonna värvidesse maalima. Samas ei diskrimineerita noortevo-

likogu liikmeid sellepärast, et nii mõnigi neist kuulub mõnda parteisse. Vastupidi, Tallinna noortevolikogu on kohaks, kus noored inimesed saavad rahulikult ja konstruktiivselt arutleda selle üle, mis on noortele ja ühiskonnale tõesti vajalik ning kuidas seda saavutada ilma poliitilise kemplemise ja palaganita. See on huvitav ja paljulubav kogemus ning ma loodan, et see laieneb kunagi ka kõrgemalseisvate otsustuskogudeni. Muidugi ei teinud noortevolikogu liikmed kahe aastaga revolutsiooni ega pannud jõgesid teises suunas voolama. Kuid arvan, et me näitasime linna poliitikutele ja ametnikele, et informeeritud ja tasakaalustatud kodanikuühiskond võib olla suureks abiks seal, kus linnal ei ole kogemusi või teadmisi. Kuigi 20. oktoobri tulemusena noored eriti palju oma esindajaid linnavolikogus ei näe, siis 5. mai idee kompetentsest ja kõlavast osaluskogust on leidnud oma kindla koha linnasüsteemis. Jään lootma ainult, et värskelt valitud noortevolikogu koosseis suudab olla veelgi rohkem nooruslik ja veelgi rohkem konstruktiivne.

Rahvusvähemuste kultuuriseltsid ootavad külla Meelika Hirmo

E

estis elab ligikaudu 190 rahvuse esindajaid, mis koonduvad sageli rahvuskultuuriseltsidesse ja seltsingutesse ning mille peamiseks eesmärgiks on hoida ja tutvustada oma kultuuri ja keelt. Neis seltsides käib vilgas kultuurielu, kuid nende hõlma all tegutsevad ka pühapäevakoolid. MTÜ Ukraina Kultuurikeskuses toimub palju erinevaid sündmusi, kusjuures keskus ise on tõeline imedemaa, mis on tööpäevadel ja -ajal avatud kõigile huvilistele. Keskuses on mehaanilised üleelusuurused puust mänguasjad, mida saab liigutada, keskus ise asub Tallinna vanalinnas keskaegsetes ruumides ja on täis põnevaid soppe ja nurgataguseid. Ukraina kultuuriseltsi pühapäevakooli juhi Kaie Olmre-Hüti sõnul ei ole see imedemaa mõeldud vaid ukrainlastele. Siinkohal olgu mainitud, et pühapäevakooli puhul ei ole tegu religioosse asutusega, vaid kooliga neile ukraina päritolu lastele ja

noortele, kes soovivad õppida ukraina keelt ja kultuuri. Kõik on teretulnud, kuid suuremad grupid peaksid oma tulekust eelnevalt teada andma. «Esiteks õpetame tõesti ukraina keelt ja kultuuri, aga meil toimub ka paberivalmistamise meistriklass, kalligraafiakursused, mänguasjade meisterdamise töötoad ja tegeleda saab ka keraamikaga. Kultuurikeskus on avatud kõigile, kuid pühapäevakoolis käivad lapsed ja noored, kellel on tõesti ukraina juured. Meie pühapäevakooli üks eesmärke on traditsiooniliste käsitööoskuste säilitamine. Idee on selles, et lapsed saaksid ukraina keeles suhelda nii, et lastel oleks huvitav – ainult klassiruumis grammatikat õppida oleks ju igav,» selgitab Kaie ja lisab, et kõigi teistel on võimalik osaleda erinevates õpitubades ja seda võimalused kasutavad erinevad koolid päris aktiivselt. MTÜ Eesti Aserbaidžaani Kultuurikeskus Ajdan tegevused on sarnased teiste kultuuriseltside omadega. «Me ei tegele loomulikult ainult

aseri keele ja kultuuri õpetamisega. Oleme palju läbi viinud ka erinevaid projekte, korraldanud viktoriine ning kooli lapsed korraldasid ise üritused «Tõde on lapse suus» ja «Südamest südamesse». Kooli tegevuste planeerimisel võtame võimalikult palju arvesse laste ja noorte soove,» kommenteerib Aserbaidžaani kultuurikeskuse pühapäevakooli juht Shahsanam Alijeva. Mine külla! Ukraina kultuuriseltsi pühapäevakoolil toimub detsembris jõuluõhtu, kuhu on samuti kõik oodatud. «Kuupäev ei ole veel kindel, kuid huvilised saavad lisainfot meie kultuurikeskuse kodulehelt. Meile tuleb lihtsalt öelda, et tahame tulla. Keel ei ole kunagi olnud probleem – me räägime igas keeles. Meil toimub jooksvalt erinevaid üritusi, nii kontserte kui töötubasid, ja seni on eestlastele meeldinud nii ekskursioonid meie ruumides kui ka ise paberit teha. Meil saab näiteks kirjutada tindi

ja ehtsa linnusulega – tänapäeva inimestel sellist võimalust ju tihti ei ole,» räägib Kaie Ukraina kultuuriseltsi üritustest. «Meie kutsume hea meelega kõiki meie rahva peole ehk Novruz’i peole. See toimub märtsis ja see on aserite jaoks kõige tähtsam pidu. Me valmistame terve märtsi igal laupäeval selleks peoks ette, küpsetame koos lastega kooke ja 22. märtsil toimub meie lõpuüritusel viktoriin, väike kontsert ja muidugi pakume ka aserite toite,» kutsub Aserbaidžaani kultuurikeskuse pühapäevakooli juht Shahsanam inimesi lahkelt osalema. • Eestis tegutseb 371 rahvuskultuuriga tegelevat kultuuriorganisatsiooni (allikas: Etnoweb) • Leia Aserbaidžaani kultuurikeskus Ajdan internetist www.azeri.ee • Leia Ukraina kultuurikeskus internetist www.ukk.ee

Algas noorte kodanikupäeva e-viktoriin Meelika Hirmo

25. novembril algasid üle-eestilised ja internetipõhised kodanikupäeva viktoriinid, millest on oodatud osa võtma kõik üldhariduskoolide 5.–12. klasside ja kutseõppeasutuste õpilased. Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) korraldatav e-viktoriin on avatud kuni 6. detsembrini ning toimub juba üheteistkümnendat korda. Esmakordselt on viktoriin avatud ka nooremale vanuserühmale ning kaasa saavad lüüa 5. ja 6. klasside õpilased, kelle jaoks on loodud eraldi küsimused, mis on tõlgitud ka vene keelde. E-viktoriin sisaldab lisaks tavapärastele küsimustele põnevaid video- ja heliküsimusi ning viktoriini eesmär-

giks on suunata noori mõtlema, mida tähendab kodanikuks olemine, kodakondsus ja kuidas olla hea kodanik. Kümne aasta jooksul on viktoriini küsimustele vastanud enam kui 35 000 koolinoort. 26. novembril 1918 võttis Maanõukogu vastu määruse «Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta», millega loodi esmakordselt juriidilises tähenduses mõiste «Eesti kodanik». Eestis tähistatakse kodanikupäeva alates 1998. aastast. Kodanikupäeva viktoriini leiab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed kodulehelt aadressil www.meis.ee. Viktoriini korraldamist toetab haridus- ja teadusministeerium.

13

Intervjuu

Mikk Granström –
mees, kelle «elu kutse» on filmindus Robert Lang Loe lk 2

Karjäär

Piirivalvuri elukutse pakub väljakutseid ja stabiilsust Päivi Marjaana Tirkkonen Loe lk 3

Noortekeskused – hüppelaud ellu!

Pääskülas tegutsevad noored DJ-d ja elektroonilise muusika loojad

Liisi Hansen, Marc Barsegjan Loe lk 4

Entrum

Tanel Padar: «Kui väga tahad, saad maailmas kõigega hakkama!» Grete Roždestvenski Loe lk 5

Noor kodanik

Noored kodaniku­ tunnetusest – mis rolli mängib sport ühtsuse suurendamisel?

Toimetanud Meelika Hirmo Loe lk 6

Organisatsioon

Eesti ANK – kõik noortekeskuste heaks! Natalia Sereda Loe lk 7

Noorteportaal.ee

Seitse kuud muinasjuttu ja eneseületamisi Islandil Pildil üle-eelmise aasta kodanikupäeva e-viktoriini ja esseekonkursi parimaid presiFoto: MISA dendilossis.

Martin Kullamaa Loe lk 8


LK

2

uS juU VrAvM te nR IA

Mikk Granström –

mees, kelle «elu kutse» on filmindus kutsub sind kuhugi.» Nii lihtne see ongi. See on minu jaoks «elu kutse». See on kuidagi veres, ma ei kujutaks ette ühtegi novembrikuud ilma filmifestivalita enda jaoks.

Robert Lang peatoimetaja

N

oor Tegija kohtus laste- ja noortefilmide festivali Just Film peakorraldaja Mikk Granströmiga. Kadriorus üles kasvanud Mikk on mees nagu orkester – teeb palju ja jõuab palju. Uurisime tema ja festivali kohta lähemalt.

Just Film ei korralda ainult festivali, mida te veel teete? Teeme näiteks kevaditi temaatilisi filminädalaid Tallinnas (näiteks Tallinna noortenädala raames), me näitame tARTuFFi ajal noortele filme, viime läbi filmi töötubasid, käime koolides noortele filmiteemalisi loenguid andmas. Lisaks teeb Just Filmi meeskond ka Animated Dreamsi.

Mikk, kus sa koolis käisid? Kadrioru Saksa Gümnaasium oli see koht, kus ma õppisin, saksa keelt ja kõike muud ka. Millised hobid sul noorena olid? 2. klassist sai jalkasse mindud ja seda sai mängitud lausa 14 aastat. Umbes põhikooli keskpaigas sai hakatud ka filmi tegema ja nii see läks.

Mida sa ise peale festivali veel teed? Annan nii gümnaasiumis kui ülikoolis loenguid, õpetan filmi- ja draamatehnikat. Ise õpin juurat, vaatan, kas see ka õnnestub mul kunagi ära lõpetada, see eriala meeldib mulle väga. Ja maanteeratast sõidan. Loen, kirjutan.

Ja milline sa koolis olid – musternäidis või pätipoiss? No issand, muidugi lasime paugutajat Kadriorus akendest välja ja igasugu asju sai tehtud. Aga no muidu selline kolmepoiss. Mõni viis oli ka. Aga räägi, kuidas sa filmi enda jaoks leidsid? Esimene asi oli see, et ma mäletan, kuidas 2. klassis kirjutasin, et tahan saada režissööriks, kuna mu isa töötas tollal ETVs ja oli režissöör. Aga siis vajus see teema ära ja ma ei mõelnud selle peale. Ühel päeval ütlesid kaks sõpra jalkaväljakul, et su isal on kindlasti kaamera, et laena ja teeme mingi filmi. Ja ma ütlesin, et davai, teeme. Ja see saigi saatuslikuks. Helistasin papsile ja ütlesin, et kuule, kaamerat tahaks. Ta ütles, et oi, ei ole võimalik, ei ole võimalik, aga kuidas sa oma pojale «ei» ütled. Ja nii see läks. Mitu filmi te koos ära jõudsite teha? Ma nüüd täpselt peast ei mäleta, kokku vist seitse lühifilmi. Aga no see oli väga pika aja peale. Gümnaasiumiaastad ka veel juurde. Kas sul oli mingi kindel eesmärk, kelleks sa saada tahtsid? Jaa, ikka ma teadvustasin väga selgelt, et film mulle meeldib ja mõtlesin ikka, et tahan saada režissööriks ja tahan minna Saksamaale õppima. Aga samal ajal sai hakatud juba ka koolis festivali tegema, ja mingil hetkel tuli lisaks teadmine, et režissööriks ei sünnita, režissööriks kasvatakse, ja kui sul pole midagi väga öelda, siis ära tühja laksi ega niisama filmi – filmil peab olema vaataja. Kuidas sa PÖFFi ja Just Filmi korraldama sattusid? See oli niimoodi, et kui tegin kuuendat korda oma eelmist festivali KSG NUI (Kadrioru saksa gümnaasiumi filmifestival), siis kooli lõpuklassis mõtlesin, mida edasi teha. Üks väljund oli, et kui ei lähe Münchenisse, et siis tahan kindlasti PÖFFi tööle saada. Kedagi tollal veel ei tundnud, aga ma otsustasin, et kui olen 30-aastane ja pole selleks ajaks veel PÖFFi tööle saanud, siis järelikult pole see minu jaoks. Senikaua näen vaeva, äkki ikka ükspäev märgatakse. Sa panid enda jaoks konkreetse mõõdiku? Panin jah. Õnneks juhtus see kõik kümme aastat varem. Ükspäev mulle helistati, ma nüüd enam ei mäletagi, kas see oli Tiina Lokk või eelmise Just Filmi juht Elen Lotman, kes oli käinud ja näinud mu festivali, ja öeldi konkreetselt, et tule Raadiomajja. Läksin

Mikk Granström (keskel) koos Just Filmi meeskonnaga.

sinna, küsiti – tuled või ei tule? Lihtne küsimus. Ma ütlesin – loomulikult tulen, milles küsimus! Ja nii see käiski ja siin ma praegu olengi. Teie publikuarv 12 000 noort. Kuidas teil nii hästi on läinud? See on järjepidevus. Sa otsid pidevalt uusi võimalusi ning katsetad kõik läbi, et see õige tee leida. Traditsioonid loovad ja ka heas mõttes müüvad. Edu valem on tegelikult lihtne – rüga tööd teha. Õiged filmid, õiged sihtrühmad, õige turundus ja loomulikult õige meeskond! Teil on igal aastal programmis umbes 50 filmi. Kuidas te need filmid välja valite? Kui natukenegi raha on, saab külastada mõnd suuremat festivali ning vaadata seal filme. Mina käin igal aastal Berliini filmifestivalil, seal saan vaadata nende noorteprogrammi. Sirvime ka teiste festivalide katalooge, tootjate katalooge, tellime omale linke ja siis nii vaikselt vaatame ja uurime, mida pakutakse. Ja siis hakkame valima. Valiku printsiip on ikkagi see, et programm tuleks mitmekesine, seda nii geograafiliselt kui teemade poolest. Programm peab kõnetama ja programm on kõige võti. Palju sa iga festivali eel filme vaatad, et need 50 välja sõeluda? No sellel aastal nii 600 millegagi. Ma saan aru, et programmi tegemine on ikkagi meeskonnatöö. Kas sinu sõna jääb peale või kuulad meeskonda? Meie puhul on tähtis see, et me tunneme üksteist juba nii hästi. Kui keegi ütleb, et see film oli hea, siis ma saan aru, mida ta mõtleb. Meid on kolm inimest programmi tiimis, kellega me siin pidevalt vaidleme – mina, Hannes Aava ja Peter Stumbur. Me teame juba üksteise maitset niivõrd hästi. Kuidas sa saad aru, et just see on hea film? Lugu peab kõnetama. On näiteks väga palju filme, mis on näiteks tehniliselt nõrgemad, või on just lugu nõrgem, kuid see tervik on ikkagi tähtis. Sa lahutad selle filmi komponentideks –

kolleegi kommentaar

Maarit Männama ikk on tohutult ambitsioonikas inimene, kelle südameasi on anda oma panus filmivaldkonna arendamisse. Tema puhul võin küll kindlalt väita, et ideid on tal rohkem, kui aega neid kõiki ellu viia. Ta usub sellesse, mida teeb ning oma tohutu entusiasmi ja armastusega filmikunsti vastu motiveerib ka kõiki teisi enda ümber.

M

peab vaatama lugu, näitlejatööd, teemat, seda, kuidas lugu on pildis jutustatud. Ja alles siis saab otsustada. Mõni film võib olla nõrgem ega ole meistriklass, aga omab kohutavalt olulist teemat meie jaoks, ühiskonna jaoks, noorte jaoks. Nii see käibki. Just Film on olnud väga edukas. Mis on festivali ja sinu enda jaoks kõige olulisem töövõit? Festivali kõige suurem töövõit on see, et publik usaldab meid. Kui ma alustasin Just Festivali korraldamisega, oli publikuarv 4000. Selle ajaga 8000 vaatajat juurde saada – see on tulnud ainult läbi usalduse ja selleks peab hea programm olema. Minu suurim töövõit on kindlasti see, et olen leidnud need inimesed ja selle meeskonna, kellega võib liigutada jäämägesid ja kes hingavad samas rütmis, teevad oma tööd hingega, on kompromissitud, aga samas on ka kuradi lõbusad. Kas on mõni film, mille festivalile toomisega olete eriti rahul? Jah, see oli üle-eelmisel aastal ehk 2011

Foto: Kärt Väinola

film «Red Dog» («Punane koer»), mida nägin Berliini filmifestivalil. Ma teadsin, et see võidab selle festivali ja see tuleb kohe ära võtta. Paar päeva hiljem see võitiski Berliini filmifestivali ja me ajasime seda taga seitse kuud, täpsemalt Maarit Männama ajas seda nii kaua taga. Seda filmi käis meie festivalil vaatamas 1200 inimest – see oli absoluutne festivali rekord. Kas sul on mõni naljakas ja või huvitav juhtumine rääkida seoses festivaliga? Minu esimene festival on selliseid lugusid täis. Esimesel festivalil läks aia taha kõik, mis minna sai – lumetorm, publikut ei olnud, filmid ei jõudnud kohale, ühesõnaga väga nutune seis oli. Üks film ikkagi tuli välja – üks USA komöödiafilm Kosmose suures saalis – ja saal oli täis. Kõik oli juhtunud, mis üldse vahepeal juhtuda sai, ma olin täiesti läbi. Mõtlesin, et ma lihtsalt lähen ja naudin seda saalitäit inimesi, kes kõik seda ühte filmi vaatasid. Piilusin siis ukse vahelt sisse ja vaatan – ei ole võimalik – mingi kutt filmib tagareas kaameraga, unustas REC-tule kinni teipida ja punane tuli vilgub! Mõtlesin, et kui see nüüd välja tuleb, siis tuleb sellest suur jama, ma istun kinni ka veel pärast. Lähen ja kõnnin siis sinna suurde saali üles – kujutad ju ette, kui suur Kosmose saal on, eks. Vahepeal olen end tee peal nii vihaseks kütnud, mantli hõlmad lahti teinud, peksin kogu tagumise rea püsti ja hakkan juba selle kutini jõudma ja siis vaatan, lühinägelik, nagu ma olen, et tal on punased sarved peas, mis vilguvad! Kõndisin siis häbenedes vaikselt mööda, ise samal ajal festivali kaelakaarti peites, et jumala eest keegi aru ei saaks, et ma korraldaja olen. Muidu pärast räägitaks veel, et korraldaja käis filmiseansil laamendamas, et jumal teab, mis tal oli – jube-jube! Selliseid lugusid on kümneid! Sa oled sellesse festivali väga palju ennast pannud. Mis sind motiveerib seda üldse tegema? Kunagi nägin Ain Lutsepa intervjuud, kus talt küsiti, mis on tema jaoks näitlemine. Ja Ain Lutsepp vastas: «Näitlemine on minu jaoks elu kutse ehk elu

Mida sa kirjutad ja kui kaugel oled? Ikka stsenaariumit, prooviks mängufilmiga hakkama saada. Ütleme nii, et esimene versioon on valmis, aga sellega tuleb veel kõvasti tööd teha, ehk paari aasta pärast midagi ikka ilmub ka. Filmitegemisega on nii – tark ei torma. Film tuleb siis, kui on õige aeg! Kuidas sa jõuad nii palju asju teha, kuidas on see võimalik? Kõik on planeerimise küsimus. Kui ma tulen hommikul tööle, siis ikka kütan täiega ka tööd teha. Teen ühte asja korraga, ei venita ega loe vahepeal Postimehe uudiseid ega vaata, mis Facebookis vahepeal toimub. Kes palju teeb, see palju jõuab. Kuidas sa oma akusid laed, kuidas sa puhkad või kas sa üldse puhkad? Jah, loomulikult puhkan. Vaatan sporti, teen ise sporti, loen. Milline su puhkus sel aastal välja nägi? See oli juulikuu ja ma olin natuke alla kuu aja Viinistul. Rentisin seal omale ühe maja, istusin üksi majas, vaatasin tühjust, sõin, kuulasin raadiot, lugesin, suurt midagi ei teinud. Korra käisid ikka töökaaslased külas ka, aga muidu täitsa üksi. Filmiauhindade galadel peavad võitjad kõnesid, kus nad tänavad oma lähedasi. Keda sina tahaksid tänada? Ma tänan kõiki, kes on aidanud ja kes tunnevad huvi ja kellele meeldib see, mis me teeme ja kes siin minuga koos teevad ja näevad vaeva. Mis on sinu elu moto? Mulle meeldib üks ütlemine – üks prantsuse filosoof Blaise Pascal on öelnud, et oma elu tuleb elada nii, et sellest ei jääks järgi varemed, mis meenutavad möödunud katastroofi, vaid müür, mille peal saavad ka teised kõndida. Ma lugesin seda umbes kümme aastat tagasi ja ma arvan senini, et see on väga hea moto. Mida sa soovitad noortele, kes sooviksid jõuda nii noorelt sama kaugele nagu sina? Kohe tegutsema hakata. Tänapäeval on nii palju võimalusi, mobiiltelefonid filmivad, hakka tegema, hakka ka koolis tegema festivali, hakka möllama. Ära mõtle, hakka lihtsalt nullist tegema, ole julge, küsi abi. Kas või guugelda ja uuri filmikursuseid või mille iganes kohta. Noori ju ikka alati aidatakse!


k a r jä ä r

LK

3

Piirivalvuri elukutse pakub väljakutseid ja stabiilsust Soome, Kreekasse ja Bulgaariasse. Samuti külastavad erinevate riikide piirivalvurid Eestit, et kogemusi vahetada ja siinse hea praktikaga tutvuda. «Tänapäevane piirivalvuri töö ei ole rahulik keset metsa istumine ja passi templi tagumine. Silmaring peab lai olema ning inimene tahtma näha suuremat pilti. Samuti nõuab töö kohusetunnet ja abivalmidust. Üksi ei jõuaks seda tööd kuidagi teha ega saagi,» märgib German. German nimetab hea piirivalvuri omadusi: «Parim piirivalvur on aus, kohusetundlik, hea suhtleja, esinduslik ja empaatiavõimeline. Inimesi peab nägema abivajaja, mitte karistatava rollis. Ka keeleoskus on igatipidi oluline, vene ja inglise keele valdamine on kindlasti vajalik, sest meie piiripunktis võib kohata väga erinevate rahvuste esindajaid. Kindlasti tulevad kasuks ka teadmised erinevate rahvuste kultuurist ja eripäradest,» lisab Aleksandr näiteks.

Päivi Marjaana Tirkkonen politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo vanempressiesindaja

K

aks noort meest töötavad Narva maanteepiiripunktis ja teenivad uhkusega Eesti riiki. Nende jaoks on piirivalvuri amet kutse, mis pakub väljakutseid, vaheldusrikast tööd ja põnevust. Staabitöö piiriametnik German Amelkin asus Narva maanteepiiripunkti tööle selle aasta augustis ning oma 23 eluaastaga on ta kõige noorem Narvas töötav piiriametnik. Aleksandr Kazmin (27) on politsei- ja piirivalveametis töötanud 2011. aastast. Suhteliselt lühikesele karjäärile vaatamata on mõlemal mehel olnud piirivalves võimalik töötada mitmel erineval ametikohal – nii piirivalvuri, korrapidaja kui vahetusevanemana. Praegu on Aleksandr Narva maanteepiiripunktis inimene, kes paneb paika graafikud ja planeerib tööaja. «See on minu jaoks uus asi, aga mul on väga hea juhendaja ning see teeb õppimise lihtsamaks,» selgitab Aleksandr. Tema sõnul on head mentorid hea piirivalvuri eelduseks. «Koolist võtame kaasa hulga teadmisi, ent tõeliseks professionaaliks saab ikkagi töö käigus,» ütleb ta. Ülesanded, milles näiteks vahetusevanem orienteeruma peab, nõuavad nii ekspertteadmisi, head taipu kui inimestega suhtlemise oskust. Näiteks juhib ta vahetuses olevate piirivalvurite tööd, koostab väärteomaterjale ja tegeleb viisadega. «Iga ametikoht on omamoodi huvitav ja igav ei hakka, sest iga päev on erinev,» räägib German. Tema sõnul ei olegi tal nii-öelda tavalist tööpäeva. «Üldjoontes sarnaseid olukordi on loomulikult, ent iga kord on uued inimesed, uued küsimused ja uus suhtumine, seetõttu on lõppkokkuvõttes erinev ka iga vahetus,» selgitab German. Mõlemad on seisukohal, et piirivalvuri elukutse on põnevaim viis stabiilseks riigiteenistuseks. Samas oluline võimalus karjääriredelil edasi liikuda. Mehed kiidavad ka piirivalvurite paindlikku graafikut. «Kuna oleme nädal aega järjest tööl ja siis on üks vaba nädal, ei pea siin töötamiseks ilmtingimata Narvas elama. Narvas on piirivalvuritele tasuta ühiselamu ja ka lähemal elades ei pea pärast pikka tööpäeva koju sõitma,» räägib Aleksandr. Ühel meelel on mehed ka selles osas, et piirivalves on suurepärane kollektiiv, mida nad teistes asutustest töötades näinud pole. «Kollektiiv ja õhkkond lihtsalt peab hea olema, sest teenistuses peame samade inimestega pik-

Piirivalvur on turvalise elukeskkonna tagaja

Piirivalvuritel tuleb valmis olla ka ohuolukordadeks.

ka aega koos olema ja elama. Ideaalne kollektiiv on nagu pere, kus ette tulevaid pingeid rahulikult arutatakse ning üksteist raskel hetkel toetatakse,» ütleb German. «Mulle meeldib politsei- ja piirivalveametis töötada ka seetõttu, et organisatsioon ei ole päris militaarne, vaid paramilitaarne,» räägib ta. Kui piirivalveamet oli kunagi kaitseväe osa, oli töökorraldus hoopis teine, hierarhia jäigem ning tööd iseloomustas käskude täitmine. Nüüd, pärast politsei ja piirivalve liitmist, on stiil muutunud. Loomulikult on hierarhia alles, aga inimestelt eeldatakse rohkem oma peaga mõtlemist, arvamuse avaldamist ja iseseisvust tööülesannete täitmisel. «Ma ei ainult pea, selg sirge, seisma, vaid saan ise planeerida ja teha otsuseid,» jätkab German. Võltsitud dokumente ja varastatud autosid Piirivalvuritel on palju jooksvaid tööülesandeid ning ootamatusi ja rutiinivaba põnevust tuleb ette tihti. Üheks huvitavamaks ülesandeks nimetab Aleksandr võltsitud dokumentide ja varastatud või muudetud kerenumbriga sõidukite avastamist. «Näiteks on juhtumeid, kus inimesed ostavad turult auto ja tulevad piirile, kus meie autoekspert avastab, et selle auto kere-

number on muudetud. Siis tegelevad asjaga edasi juba kolleegid kriminaalpolitsei poolel ning halvimal juhul võib inimene vastostetud autost isegi ilma jääda,» hoiatab ta. Kõige huvitavamatest tööülesannetest rääkides nimetab German kohe teise astme kontrolli. Teise astme küsitlus tähendab seda, et piiriületaja on võetud läbivaatuseks kõrvale vastavalt ette antud profiilile ja riskianalüüsile. «Viime läbi põhjalikuma küsitluse ja püüame selgitada piiriületaja reisi põhjuseid. Siis tuleb inimesele otsa vaadata ning leida kiirelt sobiv taktika, et meid huvitavaid vastused kiiresti ja efektiivselt kätte saada.» Germani sõnul nõuab see töö head inimeste tundmist ning palju praktikat. Aleksandri arvates on kõige keerulisemad tööülesanded seotud varjupaigamenetlusega. Ülesandega kaasnevast vastutusest kõneleb ka see, et asüülitaotlejatega võivad tegeleda ainult piiripunkti juht ja vanempiiriametnik. Tavaliselt on asüülitaotlejate puhul väga vähe informatsiooni ja selgust, ent hiljemalt 48 tunni jooksul tuleb piiril vastu võtta otsus, kas varjupaigataotleja võetakse menetlusse või mitte. «Sisuliselt otsustame inimese elu edasise käigu üle,» ütleb Aleksandr. Narva maanteepiiripunkti läbis oktoobris üle 300 000 inimese ja üle 40 000 mootorsõiduki ning see tähen-

Foto: Peeter Sirge

dab peaaegu pidevat pinget ja suurt töökoormust. Novembri esimesel nädalavahetusel oli jalakäijate piirijärjekord kõige kiirematel aegadel umbes kolm tundi. Kõige raskem osa tööst ongi Germani sõnul töötempo. «Vahest on selliseid päevi, mil pole võimalik isegi pause teha või silmi puhata ja hetkeks mujale vaadata.» Nii German kui Aleksandr loodavad, et järgmisest aastast hakkavad pihta juba ammu plaanis olnud ja oodatud rekonstrueerimistööd Narva ja Ivangorodi piiripunktis. Sellega suureneks piirpunkti läbilaskevõime umbes poole võrra ning paraneks ka töötingimused. Piirivalvuri töö ei tähenda keset metsa istumist ja templi tagumist «Me elame globaliseeruvas maailmas, mistõttu on ka piirivalvuri töö ülemaailmne. Me valvame Euroopa Liidu välispiiri ja oleme uks Euroopasse,» tunneb German uhkust. Piirivalvur kontrollib riigipiiri ületavate inimeste ja sõidukite dokumente ning seda, kas siia tulijatel on selleks ka seaduslik õigus. Samuti seisavad piirivalvurid hea avaliku korra eest. Kui kodumaisest tööst vaheldust vaja, on piirivalvuritel võimalik kandideerida välismissioonidele – näiteks

Mõlemad piirivalvurid lõpetasid Sisekaitseakadeemia nelja-aastase piirivalvuriõppe. Õpingutega nad jäid rahule ja Aleksandri sõnul on politsei- ja piirivalvekolledžis väga pädevad õppejõud. Piirivalvetöö on talle alati huvi pakkunud, eelkõige sellepärast, et ta on elanud piiriäärses maakonnas. Suurem huvi ameti vastu tekkis Germanil 11. klassis. Ta käis messidel ja otsis töö kohta infot erinevatest allikatest. «Olin ambitsioonikas ja valisin endale Sisekaitseakadeemia nelja-aastase õppe, sest selle tulemusena sain kohe ohvitseriks. Tol aastal oli väga tugev konkurents, umbes kolm-neli inimest ühe koha peale. Loodan, et tulevikus on piirivalvuri elukutsest huvitatuid sama palju, sest kõva konkurents sisseastumisel tähendab ka häid ja motiveeritud kolleege tulevikus.» «Rikkaks selle tööga praegu küll ei saa, kuid ära elab kenasti ning usun, et realiseerub ka arutlusel olnud palgatõus. Suure rahalise sissetuleku asemel saab tööst palju häid kogemusi ja emotsioone, mis on tegelikult tähtsamad kui rahaline pool,» tõdeb German. Mõlemad noored mehed kinnitavad, et amet eeldab kutsumust ja kui see olemas, on PPAs tore töötada. Samuti on enda huvi korral head võimalused karjääri teha ja ametisiseselt liikuda. «Piiri­valvuri töö sobib neile, kes soovivad anda oma panuse meie riigi toimimisse ja elukeskkonna turvalisusse,» võtavad mehed oma missiooni mõne sõnaga kokku.

Kui sulle on oluline • saada uusi teadmisi ja huvitav elukutse ühe aastaga, • saada õppimise ajal stipendiumi, • saada õppimise ajal tasuta elamine, vormiriietus ja toitlustus, • tegeleda vabal ajal spordiga, • saada õppimise ajal selgeks auto juhtimine ja omandada juhiluba, • saada pärast lõpetamist kindel töökoht, siis ootame sind kandideerima Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledžisse piirivalve erialale. Õppima oodatakse igas vanuses huvilisi! Dokumentide vastuvõtt Sisekaitse­akadeemiasse toimub 2.–13. detsembrini 2013 ja õppetöö algab 3. veebruaril 2014. Info vastuvõtu kohta: www.sisekaitse.ee. German Amelkin näitab, et pahatahtlike piiriületajate jaoks on piiripunktis eraldi koht olemas. Õnneks on selliseid isikuid Narva MNT piiripunktis vähe.

Aleksandr Kazmin töötab planeerijana ning tegeleb graafikute ja tööaja planeerimiFotod: erakogu sega.

Uuri ka politsei värbamisblogi: www.politsei.ee/blogi.


LK

4

Noor tekeskused –

hüppel aud el lu

Tallinna Noorsootöö Keskuse vabatahtlikud armastavad Eestit ja eestlasi Velli Kivi Tallinna Noorsootöö Keskus

A

lates septembrist on kolmes Tallinna noortekeskuses märgata erilist sagimist ja kuulda põnevaid keeli – nimelt on siia jõudnud uued vabatahtlikud Monica Miori, Ned Whyatt ja Jure Dolar, kes jäävad Tallinna noortega tegutsema kuni augustini. Vabatahtlikud töötavad Kristiine, Kopli ja Pääsküla noortekeskuses ning viivad siin läbi oma Euroopa vabatahtlikku teenistust (EVS, European Voluntary Service, www.noored.ee). Monica on pärit Itaaliast, Ned Iirimaalt ja Jure Sloveeniast. Uurisime vabatahtlikelt, millega nad siin tegelevad ning mida nad Eestist ja eestlastest arvavad.

Millega sa enne Eestisse tulekut oma kodumaal tegelesid? Monica: Pärast Bologna ülikooli lõpetamist töötasin oma kodulinnas Trentos toimetajana. Kirjutasin sotsiaal-kultuurilistel teemadel artikleid ning korraldasin sündmusi, et tõsta avalikkuse teadlikkust ühiskondlikel teemadel. Samal ajal olin ka vabatahtlik ühes teises asutuses, kus õpetasin välismaalastele itaalia keelt. Ned: Käisin tarkvara programmeerimise kursustel, kuid pärast väljalangemist otsustasin, et EVS on minu edasine tee.

Jure: Mu eelmine töökoht Sloveenias oli meie kohalikus noortekeskuses. Olin ka vabatahtlik ühes kohalikus MTÜs ja noortekeskuses. Mida sa Tallinna Noorsootöö Keskuses teed? Monica: Olen Kristiine noortekeskuses vabatahtlik ning aitan meeskonda laste ja noortega tegutsemisel. Nemad pakuvad erinevaid meelelahutuslikke või õpetlikke tegevusplaane, nt tervisliku toitumise projekt, seiklusringi tegevused, kehamaalingud, «Kuldvillak», filmid jne. Õpetan noortekeskuses itaalia keelt ja osalen kultuuriõhtute korraldamises. See on Tallinna noortekeskustes toimuv üritustesari, kus Tallinnas viibivad vabatahtlikud tutvustavad oma riiki ja kultuuri. Ned: Mina õpetan žongleerimist ja tsirkust. Jure: Aitan üritusi ette valmistada, teen sündmustest pilte, esinen kontsertidel. Lisaks aitan Kopli noortekeskuse avatud poolel noorsootöötajaid. Tulevikus kavatsen oma üritusi korraldada ning enda töötubade ja teiste tegevuste ideid ellu viia. Mida sa praegu Eestist ja eestlastest arvad? Monica: Praegu on mul kindlasti täpsed teadmised selle riigi sotsiaalsete ja ajalooliste aspektide kohta. Siin on noor, kuid tugev rahvuslik identi-

Pääskülas tegutsevad DJ-d ja elektroonilise muusika loojad Liisi Hansen Marc Barsegjan Tallinna Noorsootöö Keskus

Juba seitsmendat aastat käivad Pääsküla noortekeskuses koos noored, kelle huviks on DJ-ndus ja elektrooniline muusika. Noortekeskuses on loodud tingimused selleks, et end nimetatud valdkonnas arendada. Toimub DJ-alane huvitegevus DJ-klubis Ravecast, kus käivad koos 14–27-aastased noored Lisaks igapäevasele muusika mängimisele, kokku miksimisele ning oma lugude loomisele on oluline, et noored saaksid eeskuju võtta ka juba tuntud tegijatelt. Seetõttu toimusidki septembri ja oktoobri jooksul huvilistele avatud töötoad, kus tuntud külalised oma teadmisi ja kogemusi jagasid. Külalisteks olid Raadio 2 edetabeli R2DNB poolt aasta uustulnukaks valitud Bone, eelmise aasta edukaim trummi ja bassi produtsent Planeet, electro-house’i tõusev täht Probe ning aasta elektroonikaalbumi auhinna võitnud kollektiiv Tiger Milk. Septembris räägiti peamiselt muusika produtseerimisest. Bone näitas, kuidas ta tegi oma loo «This Time». Lisaks alustas kohapeal oma uut projekti ja tutvustas programmi ACID Pro 7, millega ta oma muusikat produtseerib. Planeet lahkas oma lugu «Võlur», rääkis lähemalt ekvalaiserist, laulu täiteks kasutatavatest efektidest ja atmosfääriloomisest. Oktoobris tõi Probe endaga kaasa kontrollerid Novation Twitch ja Midi Fighter. Kohaletulnud huvilised said aimu, kuidas neid kasutada, ning külalistel avanes võimalus ka ise käed külge panna. Töötubade seeria lõpetasid Meelis Meri ja Ville Veering pop-rock-electronica-bändist Tiger Milk. Räägiti live-esinemisest, süntesaatoritest, sämpleritest, kontrolleritest ja bändi organiseeritusest. Selleks toodi kohale suures koguses tehnikat

teet. Stereotüüpset kuulujuttu «põhjas elavad külmad ja reserveeritud inimesed» ma eitan. Olen leidnud avatud ja suhtlemisalteid eestlasi: väga lahkeid ja sõbralikke lapsi, noori ja täiskasvanuid! Ned: Ma armastan Eestit! Siin on väga lihtne liikuda ja hea ühistransport. Inimesed on väga osavõtlikud ja külalislahked, tunnen end väga mugavalt kõigiga, keda olen siiani kohanud. Jure: Seni olen näinud Tallinna ja Viljandit. Armastan majade kujusid ja seda, et siin on segamini vene, saksa ja ma usun, et ka eesti tüüpi ehitisi. See annab linnadele kena vaheldusrikkuse. Ma armastan seda väga! Eestlaste osas, keda ma tean … alguses olid nad pisut tagasihoidlikud, kuid kui on võimalus neid tundma õppida, võivad nad olla väga, väga kenad inimesed.

DJ-klubi Ravecast võtab uusi liikmeid Foto: Birgit Varblane vastu aasta läbi.

ning tehti oma muusika loomise ja esitamise protsess kõigile nähtavaks. Tänu Harju maavalitsusele ja Tallinna Noorsootöö Keskusele olid avatud töötoad osalejatele tasuta. Töötubades osalenud noorte hinnangul andis kohtumine tuntud tegijatega elektroonilise muusika valdkonnas tegutsemiseks palju uusi teadmisi ja motivatsiooni. Kindlasti toimub Pääsküla noortekeskuses seesuguseid üritusi ka edaspidi, kuhu on oodatud kõik huvilised. Samuti võtab DJ-klubi Ravecast aasta läbi vastu uusi liikmeid, kes soovivad oma teadmisi ja oskusi DJ-alal ja elektroonilise muusika valdkonnas täiendada. Lisainformatsiooni klubi tegemiste kohta saab aadressilt www.djklubi.ee.

Vabatahtlik Ned Whyatt (keskel rattaga) koos noortega.

Foto: erakogu

Mida oskad juba eesti keeles öelda? Monica: Tere! Saame tuttavaks: minu nimi on Monica ja ma olen pärit Itaaliast. Ma töötan noortega. Ma elan Tallinnas. Mulle meeldib teie linn. Pole hullu! Ned: Tean paari viisakusväljendit: aitäh, palun, vabandust jne. Tean ka mõnda fraasi ning tunnen järjest enam sõnu tekstis ära. Jure: Tere! Minu nimi on Jure. Ma olen pärit Sloveeniast. Ma olen vabatahtlik. Ma armastan Eestit!

NEET-noorte programmist «Niidirulliga labürindis» Annegrete Johanson mobiilse noorsootöö programmijuht, Tallinna Noorsootöö Keskus

NEET-noore termin tuleb inglise keelest – Not in Education, Employment or Training. Seega tähistab see mõiste noori, kes ei tööta ega õpi. Selliseid noori on Eestis Eurofoundi (2012) andmetel enam kui 40 000. Programmi «Niidirulliga labürindis» eesmärk on noore toetamine tööturule sisenemisel. Seitsme kuu jooksul tõstetakse noore teadlikkust vabatahtlikkusest, tutvustatakse noortele suunatud programme (nt Euroopa Noored jm), antakse praktilisi oskusi tööturule sisenemiseks ning kõike seda toetab mentorlus. 15–19-aastaste NEET-noorte puhul on iseloomulik lühikeseks jäänud haridustee, mis on enamasti tingitud probleemidest kodus, koolis või sõpradega. See muudab aga keeruliseks edasise sisenemise tööturule. NEET-noored jagunevad omakorda erinevatesse kategooriatesse – on noored, kes otsivad aktiivselt tööd, noored, kes on valmis tööle minema, ja need noored, kes erinevatel põhjustel ei saa või ei taha tööd otsida. Viimased ehk tööd mitteotsivad ja selle leidmisest mitte huvitatud NEET-noored võib jagada omakorda kolmeks – tegevusetud noored, kättesaamatud noored ning vabatahtlikku tegevusse kaasatud NEET-noored. Tallinna Noorsootöö Keskuse mobiilsed noorsootöötajad, kes on käinud juba mõnda aega Tallinna tänavatel, on kohanud mitmeid NEET-noori ning sellest tulenevalt alustati sel õppeaastal hõivamata noortele suunatud programmi proovimisega. Uued teadmised ja praktilised kogemused Noortel, kes on jäänud kooliteelt erinevatel põhjustel kõrvale, on väga raske tagasi tulla süsteemsuse, korrapärasuse ja reeglite juurde. Noored, kes võib-olla on saanud sildistamise või lausa kiusamise osaliseks, vajavad enesehinnangu turgutamist ja toetamist.

Tänavatantsuüritus Summer Electro Beats.

Foto: Birgit Varblane

«Niidirulliga labürindis» toimub Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse projekti «Noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise edendamine» raames, mis saab teoks tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusele. Mobiilsete noorsootöötajate koostööpartneriteks on Tallinna noorte karjäärikeskus, Autom Tallinna Autokool, Tallinna keskraamatukogu, Tallinna noortekeskused, Humana Sorteerimiskeskus OÜ, Põhja kaitseringkonna vahipataljon, tudengikohvik the Living Room, Eesti töötukassa ja noor moelooja Ilona Ait. Mobiilne noorsootöö keskendub noortega kontakti loomisele ja hoidmisele, nõustamisele ning sotsiaalsete oskuste arendamisele valdavalt noorte endi kogunemiskohtades.

Täpsem info: Annegrete Johanson, annegrete@taninfo.ee, 5554 9123

Selle programmi juures on oluline just nimelt see, et mentor on noore kõrval olemas, teda juhendamas ja toetamas. Mentoriteks on mobiilse noorsootöö noorsootöötajad. Programmi sihtgrupiks on koolikohustust mittetäitvad või mittetöötavad noored vanuses 14–26 aastat. Koostöös töötukassa ja Tallinna noorte karjäärikeskusega viiakse läbi karjääriteste, selgitatakse välja noore huvid ja tugevused, mida on mõttekas edasi arendada. Igaüks meist vajab aeg-ajalt positiivset energiasüsti ja tagasisidet. Erinevatel koolitustel, nagu CV-de koostamine, tööintervjuul käitumine, suhtlemisoskused ja palju muud, saab noor enda pagasisse palju uut. Lisaks uutele teadmistele on võimalus omandada ka praktilisi oskusi – seda tööpraktika, vabatahtliku töö ja töövarjuks olemise kaudu. See kõik on

vajalik, kui noor inimene hakkab sisenema tööturule, et olla võrdväärne teiste kandideerijatega. Lisaks viiakse läbi erinevaid ühistegevusi ja -üritusi, alates filmiõhtutest ja lõpetades seikluskasvatuslike matkadega. Võimalus läbida juhiloa koolitus Programmi läbimisel on noortel võimalus kandideerida Euroopa vabatahtlikku teenistusse. Täpsemat infot jagatakse programmi jooksul – tutvustatakse noortele suunatud erinevaid võimalusi, mis avardavad nende silmaringi ja mõtteid, et teostada end tulevikus. Maasikas tordil on aga võimalus läbida juhiloa saamiseks sõidukoolitus, mis on auhinnaks kahele tublimale noorele Autom Tallinna Autokooli poolt.


5 EN T RUM Eesti kõige ettevõtlikumad koolinoored: LK

kui sa tahad midagi ära teha, siis sa saad seda! Grete Roždestvenski

Entrum

kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist

M

öödunud hooajal Eesti Energia koolinoorte ettevõtlikkusideede arenguprogrammi ja konkursi Entrum võitnud ning president Toomas Hendrik Ilvese poolt 2013. aasta Eesti kõige ettevõtlikumateks noorteks kuulutatud 17-aastased Saaremaa noormehed Mikk Kärner ja Mihkel Kristofer Vajak ei ole pärast Entrumit loorberitele puhkama jäänud, vaid tegutsevad jõudsalt edasi. Oktoobris osalesid oma interaktiivse e-õpiku (AndroidÕpik) ideega Entrumi ja Saaremaa Päikese konkursi kinni pannud noormehed Pärnus Garage48 organiseeritud ideede teostamise üritusel, kus poisid lõid 48 tunni jooksul oma uuest ideest – ePäevik – aplikatsiooni. Reedel, 11. oktoobril esitleti Pärnus 27 ideed, millest 14 pääsesid lõppvooru. 48 tunni jooksul tehtud prototüüpe esitleti avalikult pühapäeval, 13. oktoobril. Üritusel oli kohal ka president Toomas Hendrik Ilves, kes avaldas Miku ja Mihkli ideele toetust Twitteris: Youngest participant @ #garage48 develops app to keep students up to date with all vital info. Already making €s. Wants to Stanford. He will. Entrum ajas Miku ja Mihkliga paar sõna juttu. Loe, mida poisid Garage48 üritusel osalemise kogemuse kohta rääkisid. Kuidas saite teada võimalusest osaleda Garage48 üritusel? Meile pakuti võimalust sellel üritusel osaleda. Nädal enne üritust hakkasime ideid genereerima ja üheskoos valisime välja parima neist, milleks sai ePäevik. Mis on ePäevik? See on selline 3in1-rakendus. See ühendab selle, mis on sul tavalises koolipäevikus. Seal on tunniplaan, kodutööd, vahel harva ka hinded, mingid lihtsamad valemid, korrutustabelid ja kooli sümboolika. Lisaks on ePäevikus andmed, mis on eKoolis. Kolmandaks täidab see sellist õpilastevahelist infovahetamise funktsiooni. Näiteks postitab üks õpilane teatud infot ja teised saavad seda kasutada. See on niisugune klassi kommuun. Kindlasti leiab ePäevikust ka igasuguseid uudiseid ja muud õpilaste jaoks olulist infot. Teisisõnu koondab ePäevik kõik õpilase jaoks vajaliku. Kuidas te ePäeviku idee peale tulite? Oleme korduvalt püüdnud kooli kodulehelt leida teatud infot, aga seda on alati olnud suhteliselt keeruline üles leida. Seejärel tekkis juba mõte, et miks ei võiks olemas olla ühte rakendust, mida saaksid kõik kasutada ja kus kõik vajalik oleks kättesaadav. Tegelikult siia tulime veidi teistsuguse ideega, aga koos mentorite ja meeskonnaga panime idee selle ürituse jaoks sobivatesse raamidesse. Mille poolest teie algne idee erines? Algne idee oli, et informatsiooni lisavad aplikatsiooni siiski õpetajad, mitte õpilased. Tegelikult ei oleks see tõenäoliselt läbi läinud, kuivõrd tekitaks õpetajatele lisakoormust. Näha on, et praegune versioon toimib, sest juba eKool on meile kohe-kohe andmas neid kooditükke, millega saab eKoolist vajalikud andmed kätte. Põhimõtteliselt lubavad nad meid oma süsteemile ligi. Seda me kartsimegi kõige rohkem, et ei saa ligipääsu. Varasemalt on nad selle eest raha tahtnud. Meile olid nad aga lahkelt valmis vajalikku andma. Väga muljetavaldav! Mida te veel nende 48 tunni jooksul ära tegite?

Otsi lisainfot Entrumi kohta •k  odulehelt www.entrum.ee •F  acebookist: noorteprogramm Entrum •Y  ouTube’ist: EntrumTV

Tanel Padar: «Kui väga tahad, saad maailmas kõigega hakkama!» Grete Roždestvenski kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist

I

gal hooajal on Eesti Energia koolinoorte ettevõtlikkusideede arenguprogrammis ja konkursil Entrum noortele eeskujuks ettevõtlikud Eesti inimesed. Tänavu on üheks neist auhinnatud muusik Tanel Padar. Entrum uuris Tanelilt, kuidas leidis tema tee muusikani.

Mikk ja Mihkel Entrumi konkursi auhinnagalal.

Meil on palju kontakte ja põhiline ideemeeskond, kellega jätkata. Tegelikult ei saanud me databaasi serveris tööle ehk siis reaalne rakendus valmis ei ole. See on lihtsalt veebilehekülg. ePäevik oleks tahtnud kohe alguses rahalist panust, et oleksime saanud osta vajalikud domeenid/serverid. Aga vähemalt suutsime nende 48 tunni jooksul ära näidata, kuhu me tahame jõuda ja mida teha. Kui me praegu tegime raami ja panime sinna sisse veebilehe, siis nüüd saame teha päris rakenduse. Sellise, mis on Google Plays. Meil on kontaktid inimestega, kes suudavad selle asja ära teha. Kui ei suuda, siis meil on ka plaan B ja plaan C. Mis on plaanid B ja C? Plaan B on see, et me otsime kuskilt 200 eurot ja laseme selle lihtsalt ühel professionaalil ära teha, ning plaan C on see, et mina (Mikk) lähen ühe Ukraina programmeerimisfirma juurde ja teeme seda seal.

Tegite tubli töö ära, aga võitu Garage48-l seekord ei tulnud. Kas olete pettunud ka? See ei olnudki oluline. Esimene lootus oli, et leiaksime need neli inimest, kes oleksid valmis ePäevikut tegema. Meie leidsime kuus. Kuigi meie tiimis ei olnud kõik vajalikud rollid täidetud, lubati meil idee sellegipoolest teoks teha. Sisuliselt pooled ideed kadusid ju ära, aga meie oma jäi elama. See tekitas juba tohutu tahte midagi ära teha. Kuna õpilaste toetus on ka nii suur ja tagasiside positiivne, siis tahame ikka jätkata. Vahet pole, et ei võitnud. Mida Garage48-l osalemine teile andis? Arusaama, et kui sa tahad midagi ära teha, siis sa saad selle ära teha. Hästi suureks inspiratsiooniks oli meie tiimiliige, kes täitis back-end progeja ülesandeid, kuigi ta ei osanud. Aga ta ei andnud alla! Kui meie hommikul kell 5 hotelli läksime, jäi tema meist veel pro-

Foto: erakogu

gema. Hommikul, olles kaks tundi maganud, tegi veel edasi. Ta üritas ja üritas ja üritas. Alla ei tohi anda. Kui on probleeme, siis tasub kelleltki abi paluda, aga alla ei tohi anda. Oleme rääkinud ePäevikust, aga miks ei osalenud te Garage48-l teie Eesti Energia konkursil Entrum võitnud idee, AndroidÕpikuga? See oleks olnud liiga suur projekt, mida 48 tunniga ära teha. Mis saab AndroidÕpikust? AndroidÕpik ei ole surnud. Viimasel ajal ei ole me sellega lihtsalt nii palju tegelenud. Meil ei ole raha, et maksta kinni autoriõigustasusid. Peame lihtsalt ootama, kuni viiakse läbi seadus, mille järgi tehakse kõikidest õpikutest ka pdf-failid, et kõik saaksid kasutada neid tekste ja pilte. Platvorm on meil olemas, tahaks lihtsalt tekste ja pilte juurde panna ning esimesed õpikud testimiseks välja anda.

Tanel, oled tuntud ja armastatud muusik. Kas teadsid juba noorena, et muusikukarjäär on see, millesse tahad panustada? Tegelikult ei ole ma alati laulja olnud. Olin nagu iga teine noor, kelle ellu mahtus nii toredaid kui ka vähem toredaid läbielamisi. Küll aga teadsin alati, et muusika on tee, mida soovin käia. Keegi teine minu soovi muusikuks saada aga kuigi tõsiselt ei võtnud. Kuidas nii? Kunagi otsustasin osaleda ühel lauluvõistlusel, mille jaoks harjutasin palju. Enda arvates tuli mul kõik üpris hästi välja, seega olin kindel, et mul läheb hästi. Ühele minu lauluproovidest sattus peale aga minu juba tuntud lauljannast õde, kes andis mulle üsna otsekoheselt teada, et minu võistluseks valitud lugu ei sobi ja ega ma viisi ka eriti pea. See tekitas minus trotsi, trotsi tõestada, et oskan ja saan ikka hakkama küll! Kas suutsid juba sel lauluvõistlusel õele tõestada, et oled muusik? Selle lauluvõistluse ma igal juhul võitsin. Järgmisel aastal panin õega sarnaselt purki ka «Kaks takti ette» laulukonkursi ning ülejärgmisel veel lisaks Eurovisiooni lauluvõistluse. Ma olen muusik ja seda tunnistab nüüd isegi õde. Enese teostamine ei ole niisama lihtne, sest sel teel võib ette tulla mitmeid takistusi. Mida ütleksid noortele, kelle unistus oleks käia näiteks sinu kingades ning muusikuks hakata või tegutseda hoopis mõnes muus valdkonnas, aga kellel puudub selleks julgus? Loomingus tuleb alati ette pettumusi ja tagasilööke, ning vastupidi, saad tunda tohutut rõõmu, näiteks kui mõni su lugu valitakse aasta hitiks. Nii õpid hindama olukordi ja tegusid: tulemuse järgi saad teada, mis on õige tee, mida tahaksid käia ja mis sulle rohkem rahuldust pakub, kas tagasilöögid või rõõm edasiminekust. Kunagi ei tohi lasta endale öelda, et sa ei oska või sa ei saa hakkama. Tegelikult, kui sa midagi piisavalt tahad, sellesse usud ja oled valmis selle nimel ka tegutsema, saad maailmas kõigega hakkama. Kui mina poleks kunagi endasse uskunud, siis vaevalt et nüüd seda lugu räägiksin. Seega ütleksin noortele, et uskuge endasse.


LK

6

Noor koda nik

Noored kodanikutunnetusest –

mis rolli mängib sport ühtsuse suurendamisel? Toimetanud Meelika Hirmo

I

ntegratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) korraldab juba mitmendat aastat noortele, üldhariduskoolide 7.–12. klasside ja kutsekoolide õpilastele, kodanikupäeva esseekonkursse. Üsna pea selguvad tänavused võitjad, kes analüüsisid kodanikuksolemist läbi aktiivse ühiskonnaelus osalemise. Mullu kirjutati aga sellest, kuidas suurendab sport kodanikutunnetust. Jagame siinkohal eelmise aasta parimate esseede säravamaid mõtteid ka lugejatega. Taavi Ustal põhikoolide arvestuse III koht Saku gümnaasium, 9. klass

«Eesti kodanikuks olemist saab tunnetada mitut moodi. Kui sportlane võistleb välismaal, tunneb ta uhkust, et saab oma riiki esindada ja oma riigi au eest võidelda. Ka fännid tunnetavad Eesti riigi kodanikuks olemist läbi spordi. Fännid tulevad kokku kas siis staadionile või väljakule, et toetada oma riiki. Ka teleka eest hoitakse oma riigile pöialt. Eriti aitab autunnet luua see, kui enne võistlust lauldakse või mängitakse riigi hümni. Nii tunnevad sportlased kui ka pealtvaatajad end ühise riigina. Näiteks Eesti jalgpallikoondise mänge käib staadionil vaatamas umbes 7000 inimest, millele lisanduvad sajad tuhanded inimesed, kes vaatavad kodus teleri ees. Hea näitena võiksin tuua Eesti – Iirimaa play off mängu, mida uuringufirma Emor TNS andmetel vaatas 188 000 televaatajat. See näitab rahvuse ühtekuuluvust ja sellistel hetkedel tunneme uhkust olla Eesti kodanik. Eriti tore on see, et Eesti riigi eest võistlevad ja võitlevad mitte ainult eestlased, vaid ka teiste rahvuste esindajad. Meie jalgpalli esindusmeeskonna väravavaht Sergei Pareiko on rahvuselt ukrainlane, poolkaitsja Konstantin Vassiljev aga vene rahvuse esindaja. Mõlemad on Eesti kodanikud ja hoiavad kõrgel Eesti au. Konstantin Vassiljevi kuulutas kultuuriministeerium aunimetuse «Aasta kodanik 2011» vääriliseks. Ka mina olen esindanud Eesti riiki mitmetel spordivõistlustel. Olen käinud Rootsis, Taanis ja Slovakkias jalgpallivõistlustel ja Lätis Balti sõjamängudel. Kõikidel nendel võistlustel tundsin ma uhkust, et saan esindada oma riiki. Ma arvan, et kõik need inimesed, kes elavad kaasa Eesti sportlastele või esindavad ise Eesti riiki, tunnevad end ka Eesti kodanikuna.» Kret Müür põhikoolide arvestuse II koht Saku gümnaasium, 9. klass

«Juba Eesti Vabariigi ajal aastatel 1918– 1940 olid sportlased populaarsed rahva hulgas ja neid tunti, tunnustati ja imetleti. Nende võitusid peeti rahva võitudeks ja nende üle oldi uhke. Tõeliseks rahvuslikuks peoks olid eestlastele 1936. aasta Berliini olümpiamängud, kus Eesti sportlased võitsid seitse medalit. Rahvuskangelaseks sai maadleja Kristjan Palusalu, kes võitis kaks kuldmedalit maadluses. Olümpiavõitjate vastuvõtt oli üle Eesti väga pidulik ning seda mäletati vanemate inimeste poolt salamahti ka Nõukogude Eesti aastatel ja sellest ju-

Õpilaste parimatest esseedest annab MISA traditsiooniliselt välja kogumiku.

tustati paljudes kodudes lastele ja lapselastele. Nõukogude Eesti ajal võistlesid eestlased võõra lipu all, kuid võideti sel ajal palju olümpiamedaleid ning see aitas rahval nendel rasketel aegadel edasi elada ja eks sport oligi siis üks võimalus, et eestlased tunnetasid endas jõudu ja uhkust ning said eneseusku ja jõudu juurde. Ka need inimesed, kes ise spordiga ei tegelenudki, elasid kaasa Eesti sportlaste võitudele ja tundsid uhkust, et eestlaste hulgas on sellised kodanikud, kes maailmas võisteldes tuletasid meelde, et eestlased on võõra võimu all olemas ja on tugevad. 1988. aastal, kui eestlased võitlesid lauldes, kui toimusid öölaulupeod, siis samal aastal toimusid ka Koreas Soulis olümpiamängud. Sealt saabusid tagasi kuldmedalitega jalgrattur Erika Salumäe ja korvpallur Tiit Sokk ning nende vastuvõtt Eestis oli samuti suur rahva pidu. On hea, et praeguse ajani näidatakse televisioonis mõnikord saadet, kus Tallinna Raekoja platsil toimus nende olümpiavõitjate vastuvõtt, kuidas rahvas rõõmustas ja isegi oli palju

rõõmupisaraid. Nii saavad ka praegused noored näha, kuidas rahvas oli sel ajal õnnelik ja uhke oma kodanike üle, kes niimoodi said üle maailma Eestit tutvustada ja siis kindlasti tundsid paljud kodanikud uhkust, et nad on eestlased. Järgmistele, 1992. a olümpiamängudele mindi juba iseseisva riigina ja oma lipu all. Need olid üle 50 aasta möödumist esimesed olümpiamängud, kus eestlased said uhkelt võistelda oma sinimustvalge lipu all ja rahvas sai koju jõudnud osavõtjaid jälle kiita ja imetleda. Ega alati ei olegi tähtis, et saadakse tingimata medaleid. Tähtis on see, et maailmas saavad meie sportlased niimoodi tutvustada Eestit ja tänu nendele sportlastele on uhke olla Eesti kodanik. Meid teatakse ja imetletakse, et nii väike maa ja rahvas, aga alati on nende hulgas tublisid ja tugevaid inimesi, kes niimoodi Eestile kuulsust toovad. Samuti ei ole tähtis, mis rahvusest need Eesti kodanikud on. Kui nad võistlevad Eesti lipu all ja on meie Eesti kodanikud, siis võistlevad nad ju ik-

Foto: MISA

kagi Eesti eest ja meid tuntakse mujal maailmas nende järgi. Mitmed meie medalivõitjad on tulnud ka teistest rahvustest, mis liidab Eesti kodanikke ja paneb paremini suhtuma meid teisest rahvusest inimestesse. Oma saavutustega nad ju näitavad, et tahavad Eestimaale kuulsust tuua. Heaks näiteks on Eesti jalgpallikoondis, kus mängivad kõrvuti eesti ja vene rahvusest jalgpallurid. Neid ühendabki see, et nad räägivad eesti keelt ja laulavad enne mängu koos Eesti hümni ning võistlevad Eesti lipu all. Nende tegemised ja võidud on tähtsad erinevast rahvusest Eesti kodanikele. Koos mängides tahetakse au ja kuulsust tuua Eestimaale.» Maarja Vinkel gümnaasiumide arvestuse I koht Rakvere eragümnaasium, 11. klass

«Minu koolitee algas aastal 2002 ühes väikeses maakoolis, kus käis lapsi vähe, kuid kus koolipere oli sellegipoolest ühtehoidev. See oli aasta, mil Andrus Veerpalu, üks meie suusalegende, või-

tis Salt Lake City taliolümpiamängudel kuldmedali. Koolis otsiti välja televiisor, tunniks-paariks katkestati kõikide klasside tunnid ja kogu kool kogunes vaatama, kuidas Andrus Veerpalu võistleb. See on üks mu eredamaid mälestusi 1. klassist. Hetk, mil Veerpalu võitis, hakkasid suuremate klasside õpilased kiljuma ja väikesed nende järel – ega keegi päris täpselt ei teadnudki, miks, aga selge oli see, et üks eestlane kuskil kaugel-kaugel on hakkama saanud millegi väga suurega. See tekitas ühtsustunde, kogu koolipere oli nagu üks suur tervik, kes elas kaasa ühisele asjale ja kes rõõmustas ühise asja üle. Eestlastel on vähe selliseid hetki, kus tuntakse, et ollakse üks rahvus, aga neid hetki siiski on, näiteks laulupeol, või hetked, kus eestlane on spordis millegi võimsaga hakkama saanud. Sellele järgneb kõikidele naabritele ja sõpradele helistamine ja mõnes kohas võib olla isegi pidu sportlase auks – need on hetked, mil ma tunnen, et eestlane olla on uhke ja hää. Minu isiklikud juubeldamised ja spordielamused pärinevad sellest suvest Londoni olümpiamängudelt, mil Gerd Kanter kettaheites pronksmedali ja Heiki Nabi maadluses hõbemedali võitis. Mul on hea meel iga võidu üle, mille saab Eesti jalgpallikoondis välisvõistkonna üle siinsamas, oma koduriigis. Vahel, kui juhtub nii, et meie meeskond ei võida, siis mõtlen, et tähtis on osavõtt, mitte võit. Minu arvates ei oma erilist tähtsust see, kas Eesti võidab või ei, aga üks asi, mida ma naudin iga jalgpallimatši ajal, on Eesti hümn. Alati, kui hakatakse mängima hümni ning meie jalgpallurid seisavad rivis, tulevased väikesed vutilootused nende ees, tõusen ma samuti diivanilt püsti, sest sellisel hetkel tundub see olevat suisa kohustuslik. See on nii-öelda mõtteline solidaarsus meie jalgpalluritega. Samas saan ma olla uhke ka nende Eesti sportlaste üle, kes nüüdseks teevad suuri tegusid välismaal, sest nad on ju ikkagi Eesti kodanikud. Ma jagan nendega ühist kodu- ja sünnimaad ning ühist emakeelt. Üks sellistest on eesti päritolu jalgpallur Joel Lindpere, kes praegu tegutseb USAs New York Red Bullsi klubis. Tuttavad, kes käisid USAs tema mängu vaatamas, kirjeldasid seda pärast väga ülevoolavalt – nad olid tõeliselt uhked, et nägid eestlast selles klubis mängimas. On huvitav jälgida, kuidas ühest noorest Eesti kodanikust võib saada aja jooksul tulevane uus spordilootus. Minu kodukohas on kohalikud noored moodustanud oma jalgpallitiimi. Sellega võisteldakse nii siin kui väljaspool kodukanti. Mõni neist noortest on aktiivne veel ka kooli jalgpallimeeskonnas. Võib-olla on nimelt need noored järgmised tulevased Lindpered. Ma usun, et need noored tunnetavadki oma Eesti kodaniku staatust läbi spordi. Kui nad on spordis midagi suuremat saavutanud, siis on see ju au tegelikult kogu nende sõpruskonnale, parimal juhul tervele Eestile. Nad on saanud tugevdada Eesti inimestes ühtsustunnet, autunnet – kõike seda, mida üks tüüpiline eestlane harva välja näitab. Ma arvan, et Eesti sport on suuresti praeguste noorte Eesti kodanike kätes. Selleks läheb vaja vaid pingutust ja tahet teha kõike, olgu see siis sport või midagi muud, võimalikult hästi.»


orga nis at sioon

LK

7

Eesti ANK – kõik noortekeskuste heaks! Natalia Sereda Eesti ANK noorsootöö spetsialist

E

nne veel kui pühad argimõtted peast pühivad, on mõnus mõelda tagasi õnnestumistele. Lõppeva aasta viimast veerandit iseloomustav lõppevate lõppude lõputu jada ehk Euroopa Liidu eelarveprogramm ning noorsootöö strateegia 2006–2013, mis otsad uue perioodi ees kokku tõmbavad, annavad noortekeskuste kontekstis selleks suurepärased võimalused. Noortekeskusi on Eestis hetkeseisuga 200 ringis. Täpset arvu tõe pähe välja tuua on riskantne, sest nii lõppenud kohaliku omavalitsuse valimised kui ka haldusreform mõjutavad käesoleval perioodil loodavate, ühendatavate või likvideeritavate keskuste arvu. Kindel fakt on see, et koguarvust 107 noortekeskust on koondunud ühe katuse alla ning valinud eeskosteorganiks MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse (Eesti ANK). Nii nagu iga noortekeskus on teejuht oma piirkonna noortele, toetades veel kujunevat ilmakodanikku iseenda otsingul, nõnda tegutseb Eesti ANK noortekeskuste huvides, arendades valdkonda keskuste ja ühiskonna vajadustest lähtuvalt. Suurt tuge Eesti noortekeskuste arengus on pakkunud 2010–2013. a Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toetusel ellu viidud «Noorte konkurentsivõime suurendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ühiskonnale pakutava noorsootöö teenuse osutamine läbi noortekeskuste»1. Programmi tulemusena arendati ning mitmekesistati noortekeskustes igapäevaseid tegevusi, täienesid teadmised ja oskused töö dokumenteerimises ehk seires ja paranes koostöö võrgustikuga. Tavaline noortekeskuse tööplaan täienes peamiselt huvitegevuse, laagrite, tööelu tutvustuste ning noorte omaalgatusfondi näol. Huvitegevuse valikul lähtusid noortekeskused piirkondlikust vajadusest, st kui kohalikud noored tundsid puudust näiteks kokandusest või näiteringist, siis see fondi toetusel ka ilmavalgust nägi. Tööelu tutvustus tähendas kohtumisi erialaspetsialistidega (juuksur, ehitaja jne), ametikoolide külastamist, teemapäevi ja meistrite väisamist tootmisprotsessi jälgimiseks. Kõik see kokku on noortele toeks edaspidiste valikute tegemises, sest ametinimetuse taga nähti reaalset töö sisu. Noorte omaalgatusfond võimaldab kiiresti oma head mõtted teoks teha ja seda tavapärased projektikonkursid reeglina ei tee. ESFi toetusel said noored isetegemise võlu ja valu katsetada jooksvalt, st taotlus sai vastuse kahe nädala jooksul esitamisest ning kui idee sai rohelise tule, võis seda kohe ka rakendama asuda. Tulemusena on Eestis tegutsemas tubli hulk varasemast algatusvõimelisemaid noori.

«Läbi ESFi paranes minu oskus planeerida oma raha, suhelda paremini inimestega, andis juurde enesekindlust, otsustus­ võimet ja julgust.» Aire Pruus (15a), Nursi noortetuba Noorsootöötajad liiguvad noortele veelgi lähemale Noorsootöötajate teadmised on tänu programmile avardunud uue meetodi lisandumisega – MoNo (ka MNT ja kontaktnoorsootöö) ehk mobiilne noorsootöö tähendab spetsiaalse väljaõppe saanud noorsootöötajate liikumist keskusest välja noorte kogunemispaikadesse, et luua noortega kontakt ja suunata neid vastavalt huvidele ja vajadustele tegevustesse. Nii võib lugeja

«Noortepäev 2013 – Maailm ootab, võta ta ette» Viljandis.

kohata ka pärast programmi lõppu MoNo teostajaid (kenades punastes fliisides) kaubanduskeskustes, bussiootepaviljonides, tänavatel ja mujalgi, sest kontakt noortega ei ole alati kerge sündima. See võib võtta aega tunnist-paarist poole aastani või kauem, sõltudes paljus noorest ja tema eelnevast elukogemusest. ESFi programmi eriliseks boonuseks on seire. Praegu räägitakse tõendite-põhisusest rohkem kui kunagi varem. Kust aga tuleb see teadmine, mille põhjal tulemusi saavutada? Eks ikka andmete kogumisest, analüüsist ja järeldustest, tegevusplaanide korrigeerimisest, seejärel veel veidi andmeid ja analüüsi jne. Noortekeskuste igapäeva töö on sageli väga tempokas, sest iga noor tahab tähelepanu ja dokumentatsiooni tarvis on aeg väga napp. Teisalt on andmete kogumine ja analüüs väga tähtis, et tekiks teadmine MIKS midagi tehakse, KUIDAS seda saavutada ja hinnata plaanitakse ning KAS tulemus oli ootuspärane. Noortekeskustel tuli programmi rakendumise jooksul osaluste põhjal igakuiselt kirja panna erinevaid andmeid muutuste analüüsi tarvis ja paljudele neist on tegevuse seire muutunud igapäevase töö loomulikuks osaks. Nii arendati tööd nii kohaliku omavalitsuse, koolide jm sidusvaldkondade asutuste ja organisatsioonide esindajatega, otsides võimalikke koostöökohti mõlema osapoole töö tõ-

hustamiseks. Enamikus piirkondades on tegus koostöö jätkunud ka pärast fondirahastuse lõppu. ESFi programmiga kaasati hulgaliselt uusi huvigruppe, paranes noorte ligipääs olulistele teenustele ja tegevustele ning noori, kes kõige eeltooduga silmaringi avardasid, oli kokku enam kui 50 000. Toimiv võrgustik on esmatähtis Võrgutiku töö osatähtsuse esiletõstmiseks on Eesti ANK koostöös Eesti Noorsootöö Keskusega (ENTK)2 sel aastal korraldanud mitmeid seminare probleemkäitumisega noorukite toetamisel võimaluste leidmiseks käesolevas hetkes. Kõikide seminaride järel on jäänud kõlama, et kvaliteetne töö noorega eeldab toimivat võrgustikku nii kodu kui ka sidusvaldkondade esindajatega, st kõikide konkreetse noorega kokku puutuvate osapooltega – kodu, kool, noortekeskus, vajadusel lastekaitse, noorsoopolitsei ning isegi kooli koristaja või tähelepanelik naaber. Tähtis on, et võrgustiku kese ehk noor on aktiivselt kaasatud ning saab asjakohast ja õigeaegset abi. Noored, kes ei osale aktiivselt koolis, tööturul või koolitustel (nn NEETnoored) vajavad samuti kõrgendatud tähelepanu ning erinevate andmete kogumise kaudu on võimalik luua toimi-

Foto: Helen Hints

vaid mudeleid nende toetamiseks. Noortekeskustest on kujunenud noori toetavate asutuste võrk, kus noored saavad ennast arendada neile sobival viisil. Seetõttu on noortekeskustel võimalus pakkuda vabatahtlikuks tööks erinevaid tegevusi lähtuvalt noore huvidest, oskustest ja arengupotentsiaalist ning seda võimalust kasutab Eesti ANK koos 22 noortekeskusega NEETnoorte vabatahtlikku töösse kaasamismudeli loomisel tööturult või haridusest eemale jäänud noorte kaasamiseks. Lahendus keskendub noortekeskuste järjepidevusele, mis kindlustab, et vabatahtliku tegevuse «teenus» jääb toimima ka pärast selle algatuse tegevuste lõppemist.3 Noortekeskuste töö analüüs on toonud välja uued arenguvajadused, sh on tekkinud senisest suurem vajadus osaleda noorsootööd ja noori puudutava poliitika kujundamisel. Dialoogi parandamiseks seadus- ja võimuorganitega ning noorsootöötajaid ettevalmistavate ülikoolidega sai läbi viidud projekti «Eesti ANK kui meedium»4, mille käigus korraldati rida valdkonna vajadusi selgitavaid kohtumisi haridus- ja teadusministeeriumi ning justiits-, sotsiaal- ja siseministeeriumi esindajatega. Ning et noorsootöö pole kaugeltki mitte meelelahutus, vaid pigem sotsiaalpedagoogiliste sugemetega individuaalne töö noore vajadustest lähtuvalt, on noortekeskuste spetsialistid põhjendatult huvitatud tulevaste noorsootöötajate ettevalmistamisest. Seepärast arutleti noorsootöötajaid ettevalmistavate ülikoolide esindajatega Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Tartu Ülikooli Narva kolledžist ning Tallinna Ülikooli pedagoogilisest seminarist võimalike koostöökohtade üle. Projekti järeltegevusena algatati hetkel käimas olev alternatiivtöötaja projekt5, mille eesmärk on noorsootöö kvaliteedi parendamine, seades eesmärgiks ülikoolide ja noortekeskuste vastastikuste vajaduste ja ootuste selgitamise. Noorsootöö tudengitele võimaldab projekt töökatseid noorsootöötaja asendajana ehk võimalusi osaleda perioodiliselt noortekeskuste argipäevas. Noored ja noorsootöö nähtavaks Noorsootöö on noorte huvi ja heaolu nimel tegutsev terviklik valdkond. Selle sõnumi edastamiseks sai korraldatud Eesti ANK eestvedamisel ning Eesti Noorteühenduste Liidu ja Eesti Noorsootöötajate Ühenduse koostöös 12. augustil Viljandi linnas «Noorte-

päev 2013 – Maailm ootab, võta ta ette»6. Panuse andsid kõikidest maakondadest kohale tulnud noortekeskuste, noorteorganisatsioonide ja teiste koostööpartnerite esindajad. Tulemuseks on parem info kättesaadavus noorte seas, mitmekülgsemad tegevusvõimalused üle Eesti ning loodetavasti ka selgem kuvand noorsootööst tervikuna. Et aga avalikkusele noortekeskuste töö vilju arusaadavamalt selgitada on Eesti ANK-l käsil projekt «Eesti ANK juhtimissuutlikkuse arendamine ühiskondliku mõju nähtavuse suurendamiseks»7. Selle eesmärk on tõsta Eesti ANK juhtimissuutlikkust ühiskondliku mõju nähtavuse parandamiseks, mis võiks lahtiseletatuna olla katusorganisatsiooni oskus koguda kokku ja selgitada Eesti avalikkusele keskustes kogutud andmete põhjal noorsootöö vajalikkust, kasutegureid ja tulemusi. Teisalt aga toetada noortekeskuste oskust vajalikke andmeid koguda. Lõppude lõpus ootab alati uus algus. Nii liigub Eesti ANK uude perioodi värske arengukavaga, mille peamisteks suundadeks on noortekeskuste enesehindamine ning ühiskondlik kuvand. Märksõnaks on «Noortekeskuste hea tava».8 Mõnusat aastalõppu toetajatele ja kaasaelajatele ning kohtumiseni juba uuel perioodil noortekeskuses! 1 Programmi rahastati Euroopa Sotsiaalfondi

ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi «Noorsootöö kvaliteedi arendamine» 1.1.0201.08-0001 raames. Elluviijaks Eesti Noorsootöö Keskus ning rakendajaks noortekeskustes MTÜ Eesti ANK.

2 Eesti Noorsootöö Keskuse rahastatud

projektid «Mõjutusvahendite kohaldamisoskuse suurendamiseks piirkondlike seminaride korraldamine» ja «Noorte käitumisprobleemide tagamaad ja tugivõrgustiku sekkumisvõimalused».

3 Kodanikuühiskonna  Sihtkapitali toetatud ja

Euroopa Noored Eesti Büroo lisapanusega projekt «Noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise edendamine».

4 Projekt «Eesti ANK kui meedium» on

toetatud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt.

5 Hasartmängumaksu nõukogu toetatud

«Noorsootöö kvaliteedi parendamine läbi KOVide noorsootööasutuste võimekuse suurendamise»

6 Toetatud  ENTK poolt 7 Projekt «Eesti ANK juhtimissuutlikkuse

arendamine ühiskondliku mõju nähtavuse suurendamiseks» on toetatud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt.

8 www.ank.ee


noorteporta a l .ee Seitse kuud muinasjuttu ja eneseületamisi Islandil LK

8

nen end nagu kodus. Vastasel korral oleksin külastanud iga uut paika vaid kaheks nädalaks, ilma et oleks saanud ühessegi konkreetsesse kogukonda sulanduda.

Martin Kullamaa

T

egin seitsmekuulist Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti Islandil, keskkonna- ja kultuuriorganisatsioonis Worldwide Friends. Läksin projekti koos kahe teise eesti vabatahtlikuga veebruaris. Olen näinud lumetorme, virmalisi, kuumi suvepäevi (vähemalt nädala jagu), palju kive ja mägesid ning rohkem lambaid kui inimesi.

Mugavustsoonist välja

Müstiline saar Island Island tuli mul mõtteisse mõne aasta eest, nähes muusikalise koosseisu Sigur Rosi kaunist filmi «Heima». Avastasin, et Island, kus elab kõigest 300 000 inimest, toodab suures koguses väga huvitavat muusikat. Samuti on sellel saarel võimalik paari päeva jooksul külastada kohti, mille nägemiseks tuleks muidu teha mõnekuine reis ümber maakera: aktiivsed vulkaanid, lõputud laavaväljad, musta liivaga rannad, kuumaveeallikad, massiivsed liustikud, fjordid ning loetlematul hulgal koski ja jugasid. See teebki Islandi väga eriliseks paigaks ning tulles tasaselt Eestimaalt, mis kaetud paksu metsaga ja ilma mägedeta, teadsin, et ühel hetkel elus tuleb mul seda müstilist saart kindlasti külastada. Mitte et Eesti loodus oleks igav ja tavaline, seda kindlasti mitte. Tegelikult igatsesin ma väga Eesti paksu metsa järele, mis on Islandil üliharuldane nähtus, aga see on lihtsalt täiesti teine maailm. Mainida tuleb ka, et NASA käib aeg-ajalt Islandil uusi masinaid katsetamas, millega nad teisi planeete külastada plaanivad. Ajakirjandusest kuni laeva renoveerimiseni

Noored töölaagris Islandil.

Foto: erakogu

oli juhtida ja koordineerida kahenädalasi töölaagreid 8–15 rahvusvahelise lühiajalise vabatahtlikuga. Laagrid leidsid aset üle terve Islandi, mille hulgast sain esimeste nädalate jooksul endale meelepärased välja valida. Laagrid on sisult väga erinevad, ajakirjandusest ja visuaalsest kunstist kuni raske füüsilise tööni looduses (puude istutamine, matkaradade ehitamine/renoveerimine, rannikuala koristamine jms). Lõpuks õnnestuski mul umbes neli kuud järjest elada väikeses linnas idafjordides, Eskifjörðuris, sealses vanas koolimajahoones, mille kohalik kogukond Fjarðabyggð on nüüdseks meie organisatsioonile annetanud, et majutada iga

Võimalus avaneski. Sinna minnes teadsin, et soovin viibida pealinnast (mis on koduks kahele kolmandikule kogu elanikkonnast!) väljaspool – maakohtades, väiksemates linnades ja külades. Mul oli seda päris lihtne saavutada. Peamine töö siinses organisatsioonis

kahe nädala tagant rahvusvahelisi vabatahtlikke. Sain tegeleda renoveerimisega, tutvuda kohaliku elu ja inimestega, aidata neid igal võimalusel omast vabast ajast (näiteks aitasin ühel mehel renoveerida tema vana laeva, samuti kohalikku preestrit väikeste renoveerimistöödega kirikus), juhtida töölaagreid, jalutada ringi mööda mägesid ja orge ning käia ka saunas, nagu Eestis tavaks on. Seal oli tavaline igal teisel päeval külastada kohalikku (väli)ujulat ja kuumaveebasseine, mis geotermilise energiaga üles soojendatud. Sääraseid sooje vanne leidub seal igas väiksemaski külas või ka lihtsalt keset loodust.

Peatoimetaja Robert Lang robert.lang@tallinnlv.ee

tallinna noorsootoo keskus

Olen tõepoolest väga õnnelik oma vastuvõtva organisatsiooni paindlikkuse üle. Üldiselt elavad organisatsiooni pikaajalised vabatahtlikud pealinnas Reykjavikis mõnes majas koos teiste vabatahtlikega, kes samal ajal projekte teevad. Inimesed käivad ja teevad töölaagreid üle Islandi, pärast mida on üldjuhul 3–6-päevane puhkepaus pealinnas. Selle asemel õnnestus mul aga korraldada oma aeg seal vastavalt oma vajadustele ja isikupärale. Parim oli see, et sain põhjalikult tundma õppida pisikest linna Eskifjörðurit, kus nüüdseks tun-

Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon. Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.

Informatsioon ja võimalused noortele – noorteportaal.ee Külasta ka uut Euroopa noorte­portaali!

www.noorteportaal.ee

Täname kõiki partnereid, kes käesolevasse numbrisse panustasid! Väljaandja: Tallinna Spordi- ja Noorsooamet

Vastuvõttev organisatsioon oli ülimalt paindlik

Sinna minnes olin ma väga skeptiline töölaagrite juhtimise ja nii paljude inimestega suhtlemise osas. Seista 15 rahvusvahelise vabatahtliku ees ja korraldada nende olemine Islandil, vastata kõigile küsimustele, osta vajalik toit suurele grupile, teha kahenädalane laagrikava kohas, kus ma isegi pole varem olnud jne. Mõistagi möödusid need mured minust aga üpris kiirelt. Ma olin oma mugavusstsoonist välja võetud, pandud uude ootamatusse olukorda ja ma kohanesin. Tegin oma parima ning avastasin peagi, et hirm tundmatu ees ei ava elus uusi võimalusi. Endale märkamatult omandatud enesekindlus ja oskused olid minu jaoks märkimisväärsed. Üldiselt oli kõige tähtsam väljuda mugavusstsoonist, olla paindlik ning muuta seda, mis ei meeldinud. Olen loonud tugevad sidemed ning leidnud uusi sõpru kaugetest paikadest Euroopas, kes mind juba järgmisel suvel külastavad ja kellele ma ka ise külla lähen. Kahtlemata lähen Islandile kunagi veel tagasi, millal ja miks, seda näitab aeg. Euroopa vabatahtlik teenistus on suurepärane võimalus – nagu mõni muinasjutt.

Huvi korral võta ühendust info@noorteportaal.ee

Profile for Noor Tegija

Noor Tegija, november 2013  

Noor Tegija, november 2013  

Advertisement