100 aastat tagasi määrati Nõmme piirid

Leho L Hmus

Sada aastat tagasi oli Nõmmel kujunenud paradoksaalne olukord, kus siin oli küll omavalitsus, kuid puudus piir. See asjaolu muutis raskeks valijate nimekirjade koostamise ja oma kogukonna piiritlemise.

Kogukonnamaks oli aga üks alevi sissetulekutest. Probleeme tekitas Pääsküla ühe osa – Peetri aedlinna – ja Valdeku (Männiku) kuuluvuse määramine. 1917. aastal olid need osad Nõmmest jäänud täpselt määramata ning piir kinnitamata. Selle tagajärjel pidas alevivalitsus Peetri aedlinna ja Valdekut Nõmme osaks, kuid Harku, Kurna ning Saku vallavalitsus keeldusid seda tunnistamast ning kohalikud elanikud keeldusid alevile makse maksmast. Küsimus õnnestus suunata Harju maanõukogule ja siseministeeriumile lahendamiseks.

26. aprillist 1923 andiski siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) välja määruse Nõmme alevi piiride kindlaksmääramise kohta, milles seisab: Harju maanõukogu otsus 13. veebruarist 1923 Nõmme alevi piiride kindlaksmääramise kohta kinnitada selle täiendusega, et alevi piirkonda jäävad Saku ja Kurna valdadest Valdeku osa ning Harku vallast Peetri aedlinna osa. Järgneb piiri kirjeldus, mille looduses märkis hiljem maha maamõõtja F. Falkenberg. Lisaks ministrile seisis määrusel ka omavalitsuste asjade peavalitsuse juhataja Evald Dolfi allkiri. Viimane oli muuseas nõmmelane.

Kuidas aga üldse tekkis Peetri aedlinn Nõmme külje alla?

Vahetult enne I maailmasõda, 1912. aastal, ostsid Peeter Suure merekindluse ja sadama ametnikud Harku mõisnikult Hermann von Harpelt maatüki Glehni valduste piiril (prae- guse Särje ja Sisaski tänava ning Harku kallaku vahel). Miks aga von Harpel, aga mitte von Glehnilt? Põhjus oli väga lihtne – esimene küsis pea poole odavamat hinda müüdava maa eest.

Maatükk jagati kruntideks, mis omanike vahel loositi. Osanikke oli 1915. aasta aruande järgi 162, nende hulgas vilksatas ka üksikuid eesti nimesid nagu Arro, Kirsipuu, Mäe, Palm. Moodustatav asundus nimetati Peetri Aedlinnaks – Petrovskaja Sloboda. Seda loomulikult imperaator Peeter I auks, kelle nime kandis ka merekindlus.

Uute elanike esimeseks probleemiks oli: kuidas oma teenistuskohta Tallinnasse pääseda? Lähim rongipeatus Nõmmel asus siit ju mitu head versta eemal. Nii pandigi raha kokku ning asutati uus peatus – «platvorm Petrovskaja Sloboda», rahvakeeles lühidalt Petrovka. Uus peatus avati liik- luseks 1. mail 1915 ning läks maksma 602 rubla 86 kopikat. Selle eest tehti madal platvorm ning ehitati jaamahoonegi. 1917. aasta sündmused lõpetasid tööd merekindluses, ühtlasi soikus ka aedlinna rajamise plaan. 1919. aasta sõiduplaanis oli Petrovka asemel juba Peetri peatus ning 1920. aastal Pääsküla. Ametlikult muudeti vanad nimed Eesti raudtee ülema käskkirjaga 17. mail 1921. aastal, kui avati samanimeline raudteepeatus. Mis teha, paikade nimetused ja asukohad võivad olla ajalises muutuses.

Selle nimetamisega nihkus Pääsküla piltlikult öeldes paar kilomeetrit nii Nõmmele kui ka Tallinnale lähemale. Seni oli ju Pääskülana teatud just samanimelise jõe äärset küla, Vana-Pääsküla. Veelgi enam – I maailmasõja ja Vabadussõja päevil oli Pääskülas sõjavangide laager. Sõjajärgsetel aastatel oli aga raudtee ääres Eesti sõjaväe suvine väljaõppelaager. Nimetus Laagri laienes hiljem osaliselt ka Pääsküla külale ning põlistati 1932.

1925. aasta 13. novembril korrastati endise Peetri aedlinna tänavanimed, senised võõrapärased asendati aga uutega. Nii sai Petrovski prospektist Päikese puiestee, Lermontovskajast Toome puiestee, Sudebnajast (Kohtu) Õitse, Poltavskajast Sisaski jne. Huvitav nimi oli praegusel Suvila tänaval – Portovaja (Sadama). Nii et kuigi Glehnil ei läinud korda Nõmmele sadamat ehitada, oli vähemalt sellenimeline tänav siin olemas. Kuni selle kuupäevani oli Nõmmel ka Nõmme (Nemmeskaja) tänav (nii nagu praegu on Tallinnas Tallinna tänav), mis nüüd sai uue nime Hommiku. Aga samuti oli kaks Glehni tänavat. Nõmme oma jäi vana nimega, Peetri aedlinna oma sai aga uueks nimeks Kanarbiku.