Vao küla lugu

SISU

VAO KÜLA LUGU

Koostajad – lk 3 Saateks – lk 4 Asukoht – lk 5 Vanemad teated ja kaardid – lk 7 Põlistaludpäriseksostmisest – lk 8 Talude kolhoosideni ja kaasajal Verzeichniss 1884, Talupered 1917, Talupered 1939, Talud 1939 Vabadikud – lk 14 Juhani talu lugu – lk 16 Tombergite suguvõsa, Pildid, Juhani talu algus ja ots, Ostu-müügi leping, Kaart Elu-olu – lk 28 Majad, Õu ja hooned Talutööd – lk 34 Hobused, Maaharimine, Heinategu, Viljalõikus, Kartulikasvatus, Viljapeks, Muud Selja talu lugu – lk 48 Tuulikud – lk 53 Lubjaahjud. Jäljed – lk 61 Koolid – lk 66 Külakool, ÜENÜ, Kihelkonnakool, gümnaasium, ülikoolid.

Kaotused – lk 73 Kaasajal – lk 74 Vao jõgi – lk 75 Külatee – lk 77 Taluperede lugusid – lk 85 Mäeotsa (Kooli,), Tammiste (Tisleri), Jõepere (Uustalu), Viisparra, Tengo (ÕbedikoTengo), Pillaku (Tidriku), Põllupiiri (Kaasiku), Siimu, Mänukse, Killi, Biopuhasti, Saekaatri (Andrekse), Veski farm, Kure, Kusto, Uuetoa, Soo, Pupso, Õbediku.

Seltsidest – lk 113 Seltsimajast – lk 120 Põllumeeste seltsi maja. Paekonverentsid Väike-Maarja kirik ja kalmistud – lk 130 Kiriku lugu, Neitsi Maarja altar, Hauatähised kirikaias, Kirikaia plaan, Pildilehed Vao mõis – lk 139 Ajaloost. Tornlinnus. Suured muutused. Plaan. Pildileht. Pitka talu. Kruusaaugud.

Ebavere mägi Vaost põlvnenud – lk 150 Vabadusristi kavaler Herman Jürgens; laskespordi suurmeister ja luuraja Karl Jürgens ning „Äksi nõid“ Hermine Jürgens; meisterlaskur Heinrich Tomberg; soomusrongitüdruk Elfriede Burk.

Selja talu õu Järelsõna – lk 158 Kaardid (13 lehte) – Vao küla 1884(1-2-3), 1924(1-2-3), 2012 (1-2-3); Vao 1938; Mellini atlas 1798; Eesti kaardid 1935, 2000

Eino Tomberg: koostaja Imbi Tomberg: kujundus Kaanepildil olev Õbediku-Tengo talu rehielamu on ehitatud 1884.a.

Tiitellehel olev Selja talu elumaja on ehitatud 1890.a. Taamal paistev tall 1907.a.

2012

SISU Koostajad – lk 3 Saateks – lk 4 Asukoht – lk 5 Vanemad teated ja kaardid – lk 6 Põlistalud – lk 7 Verzeichniss 1884, Talupered 1917, Talupered 1939, Talud 1939 Vabadikud – lk 14 Juhani talu lugu – lk 16 Tombergite suguvõsa, Pildid, Juhani talu algus ja ots, Ostu-müügi leping, Kaart Elu-olu – lk 28 Majad, Õu ja hooned Talutööd – lk 34 Hobused, Maaharimine, Heinategu, Viljalõikus, Kartulikasvatus, Viljapeks, Muud Selja talu lugu – lk 48 Tuulikud – lk 53 Lubjaahjud. Jäljed – lk 61 Koolid – lk 66 Külakool, ÜENÜ, Kihelkonnakool, gümnaasium, ülikoolid.

Kaotused – lk 73 Kaasajal – lk 74 Vao jõgi – lk 75 Külatee – lk 77 Taluperede lugusid – lk 85 Mäeotsa (Kooli,), Tammiste (Tisleri), Jõepere (Uustalu), Viisparra, Tengo (ÕbedikoTengo), Pillaku (Tidriku), Põllupiiri (Kaasiku), Siimu, Mänukse, Killi, Biopuhasti, Saekaatri (Andrekse), Veski farm, Kure, Kusto, Uuetoa, Soo, Pupso, Õbediku.

Seltsidest – lk 113 Seltsimajast – lk 120 Põllumeeste seltsi maja. Paekonverentsid Väike-Maarja kirik ja kalmistud – lk 130 Kiriku lugu, Neitsi Maarja altar, Hauatähised kirikaias, Kirikaia plaan, Pildilehed Vao mõis – lk 139 Ajaloost. Tornlinnus. Suured muutused. Plaan. Pildileht. Pitka talu. Kruusaaugud.

Ebavere mägi Vaost põlvnenud – lk 150 Vabadusristi kavaler Herman Jürgens; laskespordi suurmeister ja luuraja Karl Jürgens ning „Äksi nõid“ Hermine Jürgens; meisterlaskur Heinrich Tomberg; soomusrongitüdruk Elfriede Burk.

Järelsõna – lk 158 Kaardid (13 lehte) – Vao küla 1884(1-2-3), 1924(1-2-3), 2012 (1-2-3); Vao 1938; Mellini atlas 1798; Eesti kaardid 1935, 2000 Kaanepildil olev Õbediku-Tengo talu rehielamu on ehitatud 1884.a.

Tiitellehel olev Selja talu elumaja on ehitatud 1890.a. Taamal paistev tall 1907.a.

2

KOOSTAJAD Eino Tomberg. Olen sündinud 6.12.1930 Väike-Maarja Tarvitajateühisuse poe majas ärijuhi ametikorteris, praegu on seal ehitusmaterjalide kauplus Pikk nr 14. 1940.a. kolisime Vao külla Juhani tallu. 1949.a. lõpetasin Väike-Maarja keskkooli ja 1954.a.

Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeosakonna. Eriala maavarade kaevandamine, elukutse mäeinsener. Töötasin riigitööl kokku 47 aastat: 29 aastat (1954-1983) põlevkivikaevandustes - parteitu mäeinsener, keskastme tootmisjuht; 3 aastat Ehitusmaterjalitööstuse Ministeeriumis; 15 a looduskaitses.

2001 pensionil - 70 aastaselt.

Imbi Tomberg, neina Lätt (abielu 2.08.1957) on sündinud 8.04.1935 Tallinnas. Isa ja ema olid kooliõpetajad. Isa ka kunstnik, kaitseliidu ohvitser, omakaitses, sõja lõpul saksa sõjaväes. Varjas ennast metsas, hukkus 1950. Ema suri 1947.a. 44 aastaselt.

Imbi oli siis 12, kasvas üles ema õe peres. Imbi lõpetas Tallinna Mäetehnikumi 1954.

Kokku saime Kukruse kaevanduses, meie esimesel töökohal. Imbi töökohad olid: kaevanduse dispetšer, kaevurite õpetaja, Norma, Looduskasutuse Infokeskus, Tallinna Kinomaja ja Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) korraldustoimkond.

2002 pensionil – 66 aastaselt.

Vao külas Juhani talus elasin 9 aastat (1940-1949). Pärast isa Siberisse saatmist 1945.a. olen vanuses 14-18 teinud iseseisvalt kõiki talutöid. Edasi käisin aastani 1957 aeg-ajalt abiks Kustu talus heinatöödel, kui ema elas seal pärast invaliidistumist ja kodu põlemist. Järgnevalt olime seotud Kustu taluga aastatel 1961-1968, kui ema, nüüd juba meie lastega, käis seal suvesid veetmas. Uus ajajärk seotusest külaeluga algas aastal 1990 seoses talude taastamisega. Siis sai peatuskohaks Selja talu.

Aitasime 82 aastasel perenaisel korrastada kodu ümbrust. Pärast talu perenaise surma 1996.a. algas siiani kestev periood Selja talu omanikena – hoonete renoveerimine ja lähiümbruse maastiku kujundamine perekonna maakoduks.

Meil on 2 last, 7 lapselast, 2 lapselapselast.

Aktiivselt tegutseme MTÜ-s “Eesti Paeliit”. Tegime aastatel 1995 kuni 2008 Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt rahastatavaid projekte, rajasime Tamsalu lubjaparki, korraldasime paekonverentse, koostasime paekaarte.

Märkimist väärivad Tamsalu lubjapargile pühendatud paekonverents „Mahajäetud tööstusmaastik lubjapargiks, õues õppimise kohaks“ 2005.a. Tamsalus ja „Rahvuskivi rahva kiviks Pandivere Paeriigis“ 2006.a. Väike-Maarjas ning „Porkuni Paemuuseumi arengukonverents“ 2007.a. Porkunis.

Pandivere paekaart (2005-2008) ja selle juurde kuuluvad andmebaasid tutvustavad lähemalt paekarjääre ja vanu murdusid ning erinevate leiukohtade paekivi omadusi ja kasutamise valdkondi. Paekaart näitab kätte võimalusi vanadest murdudest ehitus- ja viimistluskivi kaevandamiseks või nende korrastamiseks turismiobjektiks. Paekaart tutvustab paekivist rajatisi ning näitab kätte võimalusi nende kaasaegseks kasutamiseks turismi- ja puhkemajanduse arendamisel.

Viimasel ajal aitame jõudumööda kaasa Pandivere Paeriigi ja Porkuni Paemuuseumi ettevõtmistele. Aktiivselt tegeleme kodupaiga ja perekonnaloo uurimisega. Innustust ja metoodilist abi selleks oleme saanud Eesti Muinsuskaitse Seltsilt ja Eesti Koduuurimise Seltsilt. Väike-Maarja Põllumeeste Seltsis olen 4. põlvkonna liige.

Vanavanaisa ja vanaisa olid liikmed seltsi asutamisel 1896.a. Isa oli liige seltsi likvideerimisel 1940.a.

3

SAATEKS Vao küla lugu käsitab aega talude päriseksostmisest kolhoosideni, s.o. 1883-1949 ja põgusalt kaasaega, s.o. kuhu me oleme jõudnud aastaks 2012. Lugu on kirja pandud arhiivimaterjalide alusel isiklikele ja kaasteeliste mälestustele tuginedes. Omaaegse olustiku selgitamiseks on kasutatud muuseumite materjale, ajaloolaste uurimisi ja kodu-uurijate kirjutisi. Tekstis on antud sel juhul raamatu pealkiri või arhivaali tunnus. Kirjapandu on seotud maastikuga ajalooliste ja kaasaegsete interneti kaartide kaudu. Omaaegsed talude piirid ja hoonete asendid on näha kaartidelt mõõtkavas ~1:5000 aastatest 1883, 1924 ning ~1:20000 aastast 1938. Maastik ja maapinna reljeef on näha Mellini atlaselt (1798) ja sõjaväekaartidelt M 1:50 000 (1935 ja 2000).

Põlistalusid ja vabadikke on vaadeldud eraldi.

Juhani talu (koostaja kodu) puhul on käsitatud talu algust ja otsa, ka perekonnalugu.

Toodud on toonaste põllutööriistade pildid ja kirjeldatud talu töid 1940-te lõpul.

Lisatud on koopiad talu ostu-müügi lepingust (1885) rehielamu (1880) ja elumaja (1937) plaanid, väljavõtted põllumajandusloenduste lehtedest (1917 ja 1939).

Selja talu (koostaja praegune maakodu) puhul on põgusalt käsitatud talu ajalugu ja hoonete ning lähiümbruse korrastamist meie perekonna maakoduks. Talu perenaine Linda Veisberg (1908-1996) elas järjepidevalt oma majas läbi nõukogude aja ja andis talu elamiskõlbulikuna edasi.

Vao koolis on käinud küla mitme põlvkonna lapsed, ka koostaja mõlemad vanemad ning seal on õpetajaks olnud ta ema. Koolimaja oli 1930-tel külanoorte kokkukäimise kohaks, kaasajal hästikorrastatud maakodu.

Tuuleveskid töötasid Vaos 1786-st aastast 1950-teni. Mitme põlvkonna talupoistele olid nad tehnika progressi kohapealsed näited. Esimene tutvus jõuülekannetega, hammasajamitega, tõsteseadmetega. Seepärast on detailselt kirjeldatud tuuliku ehitust.

Lubjaahi koos paemurruga oli teine tööstuslikku tehnoloogiat tutvustav rajatis Vao mail. Võimalus lisateenistuseks talupidamise kõrval.

Seltside peatükis käsitatakse põgusalt põllumeeste ühistegevust läbi aegade.

Kaotuste lõigus tuuakse ära sõdade ja okupatsioonide tagajärjed.

Vao mõisa on tutvustatud pikemalt kompaktse mõisasüdame ja hästi säilinud muinsuskaitse aluste hoonete tõttu. Ka oli mõis külaelu keskmeks sajandeid.

Eraldi on käsitatud praeguseni säilinud hoonetega talusid ja uusi rajatisi. Välja on toodud nende perede lood, kes on olnud tuntud omal ajal oma külast kaugemalgi.

Esivanemate osas on eriline tähelepanu pööratud taludele ja haridusele. Maaomand tegi talupoja vabaks – kindlustas äraelamise ka järgnevatele põlvkondadele. Haridus võimaldas saada „saksaks“ – kergema elu peale. Talu päris enamasti üks laps, teistele oli haridus elus edasijõudmiseks eriti tähtis.

Vao küla ja talude ning perede lood on kokku pandud selliselt, et sellega tutvudes saab huviline minna edasi oma pere või kodukoha ajaloo koostamisele. Tekstis on antud allikaviited ja piltidel inimeste nimed. Vahele on lükitud ajaloolist tausta tutvustavaid lõike ja mälestusi. Suur osa ajaloolisi fotosid pärineb Oskar Tammiste (1910-1991) albumitest. Olulisi fakte on teatanud ja inimesi piltidel tuvastanud 24.02.1919 Mõisamaa külas Soo talus sündinud Leida Liiva, neiuna Martens.

Mõndagi on kirja saanud küla ainukese läbi karmide aegade oma majas elanud Selja talu perenaise Linda Veisberg´i (1908-1996) ja tema õe Leida Meibaum´i (19172005) juttudest. Ta oli kolhoosi liige selle algusest kuni lõpuni.

4

ASUKOHT Vao küla aadress oli tsaariajal: Eestimaa kubermang, Viru maakond, Väike-Maarja kiriku-kihelkond, Vao mõis, Vao küla ja edasi talu nimi. Mõisamaa küla nime puhul tarvitati ka eesliidet Vao-Mõisamaa eristamaks teistest samanimelistest küladest.

Praegu on aadress: Lääne-Viru maakond, Väike-Maarja vald.

Vao põlisküla, Imakaevu ja Tagaküla talud kuuluvad koos mõisa ja asundustaludega Vao küla nimetuse alla, Mõisamaa küla majapidamised aga Ebavere küla koosseisu.

Vao küla talude metsad puutusid loodest kokku Põdrangu mõisa metsadega.

Mõisamaa küla maadest põhja poole jäid Ärina mõisa metsad, kirdesse Kirikumõisa maad ja idasse Kaarma mõisa põllud. Jõeäärsete koplite taga oli Ebavere mets ja mägi, mis kuulusid Vao mõisale, hiljem oli seal riigimets. Edelasse jäid Vao mõisa põllud, hilisemad asundustalud.

Vao on ridaküla Põltsamaa jõe alguse allikaterohke ürgoru nõlvadel. Põlisküla talude hoonestus paikneb jõeoru loodenõlval piki muinasaegset Rakveret Paidega ühendavat teed: 11 talu ligikaudu 1 kilomeetri pikkusel lõigul. 1,5 km kaugusel Tagakülas oli 3 talu, Imakaevu külas veel 4 talu. Mõisamaa küla 7 talu on ürgoru vastasnõlval hajali, äärmiste vahemaa põhja-lõunasuunas 1,2 km.

Tagaküla nimetust ametlikult ei eksisteerinud, kuid nende kolme talu hooned olid kompaktselt koos ja muudest taludest kaugel. Pärna, Kaasiku ja Vansi taludeni viis küla karjatee. See algas Salla ja Tooma talude vahelt ja möödus tuuleveskist. Edasi kulges tee piki laienevat, tükati puude ja põõsastega kaetud uhteorgu Tagaküla taludeni ja sealt karjamaa metsadeni. Sealtkaudu sai ka üle raudtee Põdrangu mõisani ja edasi Tamsalu alevikuni.

Imakaevu külasse viiv vankritee algas Mõisamaa külast Luu mäe alt Pupso ja Kooli talude vahelt. Seal oli 4 põlistalu (Kangru, Metsavahi, Kutsari ja Jaani) ning hilisem eraldi asuv Nõmmevälja talu. Selle tee haru viis piki jõeorgu kuni läteteni Ilumäe all ja edasi Loksa külani.

Enne raudtee rajamist kulges Rakveret Paidega ühendav tee Väike-Maarjast JärvaJaanini läbi Mõisamaa, Vao, Risu ja Pikevere külade. Munakivitee Ebaverest Ilmanduni rajati I Maailmasõja ajal ühendamaks Kiltsi raudteejaama selle teega.

Kõrtsid olid tollal peatus- ja puhkekohtadeks. Samas olid ka sepikojad. Mõisamaa küla kõrts asus praegusel Jõesoo kinnistul. Teispool teed Kure talu koplis oli sepikoda alles veel 1950.-tel. See oli suurem tavalistest talude sepapadadest.

Vao külas oli kõrts Juhani talu ”Kõrtsi” koplis ja sepikoda talu hoonete kõrval vahetult tee ääres. Kõrtside ja sepikodade tähtsus hääbus pärast raudtee kasutusele võtmist.

Vao külast (Selja talust) on kihelkonnakeskuse Väike-Maarja kirikuni linnulennult 3 km, mõisasüdame Vao tornlinnuseni 1,5 km. Kiltsi raudteejaamani on 3,5 km. Vao küla vastas üle jõe on kruusaküngaste taga Ebavere mägi 1,5 km kaugusel. Tänaseks on kruusakünkad enamasti ära veetud ja nende asemetele rajatud Päästekooli õppeväljakud. Vao tornlinnuse ennistamise puhuks koostatud ajaloolises õiendis on kirjas, et enne tornlinnuse ehitamist asus Vao mõisasüda Mõisamaa külas kusagil Kahe Kannika mägede kandis. Arvatavalt Jüriöö ülestõusu paiku olevat see maha põletatud. Siis rajati turvalisem keskus uude kohta. Ka küla nimi viitab talude 5

tekkimisele endistele mõisa maadele. Asustuse ajaloo loogika alusel võib arvata, et mõisate moodustamine algas kirikukihelkonna keskuse poolt juba varem kasutusel olnud talude maadele. Nii on need meie esivanemate maad käinud käest-kätte mujalgi ja muudel aegadel.

Looduslikud eeldused viitavad sellele, et tegu on põlise asustusega. Kütid-kaluridkorilased liikusid piki jõgesid. Aastaringsed eluasemed rajati põldude raadamiseks sobivatesse kohtadesse. Vao külas on Luu mäest loode suunas õhukese pinnakattega paeplatoo. See ala oli meie esivanematele jõukohane metsast põllumaa tegemiseks aletamisega. Samas oli ka teine eluks vajalik eeltingimus – puhas allikavesi. Talude päriseksostmise ajaks olid hooned jäänud jätkuvalt jõeäärsele alale, põllud olid aga veninud 100 meetri laiuse ribana 1,5 km kaugusele hoonetest. Põllutee oli kahele naabertalule ühine ja algas kummagi talu õuest. Mõisamaa küla talude põllud paiknevad palju kompaktsemalt hoonete suhtes. Arheoloogilisi leide pole teada, uuringuid ei ole tehtud. Põlispõlde haritakse jätkuvalt tänaseni.

Siinse ala aluspõhja moodustab kohati üle 20 m paksune karplubjakivi ehk rõngaspaas, mis on tekkinud Siluri ajastul üle 400 miljoni aasta eest. Meieaegsed maastikud ja pinnavormid tekkisid pärast viimast jääaega. Ligikaudu 1 kuni 2 km paksune jääkilp, loode suunas taganedes, lihvis ja kriipis paekivi kihte jättes need kohati paljaks. Samas moodustasid jää sulaveed kokkulükatud ja kulutatud materjalist mägesid ja orge, järvi ja jõgesid.

Kriiska jt. Eesti ajaloo atlas (2006) andmetel pärinevad vanimad asustusjäljed Eestis aastaist 9000 eKr, ligikaudu pooltuhat aastat pärast jääaja lõppu. Elupaigad paiknesid siseveekogude kallastel. Toitu hangiti algperioodil eranditult jahi, kalastuse ja korilusega ning ainus koduloom oli koer. Elati arvatavasti väikestes, kuni mõnekümnest inimesest koosnenud kogukondades ning enese äraelatamiseks kasutati sobiva suurusega püügi- ja koriluspiirkondi. Ajajärgu algul vahetati tõenäoliselt elukohti eri jahi-, kalastus- ja korilusperioodidel. Alates 6500. aastast eKr hakkasid aga kujunema külad, kus elati aasta ringi. Umbes 4000 aastat eKr elas aastaringsetes külades oletatavasti koos paarkümmend kuni poolsada inimest. Alates 3000. aastatest eKr elati ka kuni kilomeetri kaugusel veekogudest väiksemates asustusüksustes, arvatavasti hajataludes. Toitu saadi maaviljelusest (oder ja nisu) ning karjakasvatusest (veis, kits/lammas ja siga), kuid ilmselt oli märkimisväärne osa veel ka püügimajandusel.

6

VANEMAD TEATED JA KAARDID ”Eestimaa 1725.-1726.a. Adramaarevisjon – Virumaa. Allikpublikatsioon” Selles on Vao mõisa all järgmised nimed.

Vao külas: Urkase Adam, Eska Jahn, Magnusse Mart, Otti Jürri Jahn, Tedre Laur.

Mõisamaa külas: Kurre Tõnno, Marti Maddis, Sieder Magnus; Sieder Michell.

Hajataludes: Hebbedik Hans, Weskw Tõnno, Dietrich Jürri, Kurre Ado, Sieder Jürri, Urkase Jack, Herja Sitta Jak, Tischler Tõnno...

Mellini atlas 1798. Karten von Lief- und Ehstland.

Ajaloolistest kaartidest on vanim väljavõte Ludwig August Mellini koostatud atlasest 18.sajandi lõpukümnendil mõõtkavas umbes 1:200 000. Mellini atlase kaardid tehti geodeetilise aluseta ja on suhteliselt ebatäpsed. Meie kaardi väljavõte on skaneeritud otse Mellini atlase Järva maakonna – Der Weissensteinsche Kreis - kaardilehelt.

Tollal oli Väike-Maarja kihelkond Järva maakonna koosseisus. Meie kandi kohal ja ümbruses on järgmised nimed: Pöddrang, Imakaev, Moisama, Wao, Wack, Jerweper, Charlottenberg, Hobbedik, Berg Ebbafer, Küketi, Ass, Kilsi, Liwakül, Risso, Sotak, Sternhof, Worsti, Ilmando, Raik, Pikkewer, Warrango. Jõel on märgitud kaks vesiveskit Vao mõisa piires ja edasi Kiltsis ning Vorstis.

Dobbermann. Topographischen Nachrihten ~ 1798.

Ajaloomuuseumis arhivaal 70-1-105, lk.104-105. Maamõõtja märkmed. Vao mõisa ja külade põllu- ja heinamaade kirjeldused. Vao, Charlottenberg (Uuemõisa karjamõis), Mõisamaa, Riso küla. Jõest saab mõis vähe tulu kaladest. Talupojad elavad põllumaadest keskmiselt. Riso kohta täpsemalt soo taimestiku ja loomastiku kirjeldus. Mõisal kudumistöökoda ja lubjapõletusahi oma vajadusteks. Mõisal kivist viinapõletuskoda ja neli kõrtsi.

Vao mõisa piirikaart 1822. Tartus Ajalooarhiivis EAA.46.2.205. Kaardil M I:4200? On situatsioon välja joonistatud vaid piiridel. Keskele on kantud vaid üksikuid objekte kastikesega nime juures. Ebaveres Vao tee vastas on kõrts ”Aebbafersche” ja Kiltsi tee hargnemiskohal ”Kückita”. Mõisamaa külas on nimetaud Kurre, Manuse ja Siederi (Siimu kohal) talusid ja tähistatud kõrts jõe ääres. Vao külas on kaardile kantud Oebbedicko, Juhani, Vansi ja Tiesleri talud ning kõrts jõe ääres Juhani talu ”Kõrtsi” koplis. Kõrts oli ka Risu külas. Vao mõisas on veski ja sealt edasi Thoma veski jõgede ühinemiskohas? Kiltsis on Vao jõe ääres Mühle (veski).

1938.a katastrikaardid M 1:10 000 annavad ülevaate tollasest maakasutusest ja hoonete paiknemisest. Vao küla on lehtedel XII-45 ja XII-46. Lehtede jätkukohal on segadus Mõisamaalt Imakaevu külla kulgeva tee paiknemisega Nõmmevälja talu kohal.

Eesti Vabariigi 1939.a (kaitseväe) topograafiline kaart M 1:50 000 koostati aastatel 1935-1939. Kaart on värvitrükis ja saadud internetist Maa-ameti kodulehelt ajalooliste kaartide alljaotusest. Sellel kaardil on kirjetena Vao, Mõisamaa ja Imakaevu külad ning mõnede hajali asuvate talude nimed: Siimu, Kustu, Nõmmevälja, Kaasiku. Leppemärkidega on näidatud nii mõisa kui küla tuulik.

Eesti kaart M 1:50 000 aastast 2000 demonstreerib kaasaegse topograafilise kaardi võimalusi. Meie kaardi väljavõte on skaneeritud otse kaardilehelt Tamsalu O-35-29.

7

PÕLISTALUD Vao mõisas algas renditalude päriseks ostmine 1883.a. Siis mõõdistati Vao, Mõisamaa ja Risu küla 31 talu maad ja koostati kaardid iga talu ostu-müügi lepingu juurde. Koostati ka üldine talude hindamise kaart ”Taxationakts des Hofs- und Bauerlands des Gutes Wack, Kirschpiel Klein-Marien, Kreis Wierland. 1884 M 1:4200”. Materjalid on Tartus Ajalooarhiivis: EAA.2486.1.3438. Kaardilt on näha ka talude hoonestus - kõigil taludel on rehielamud ja mõned väiksemad hooned õue ümber. Kohe tuleb maksta 10 % müügihinnast, ülejäänu 10 aasta jooksul. Talude ostu-müügi lepingud mõisaga on sõlmitud valdavalt aastatel 1885, 1892 kuni 1895.

Varasematel on tekst saksa ja eesti keeles, edasi vene ja eesti keeles, hiljem ainult vene keeles. Eestikeelsete kirjetega kaartidele on hiljem kohanimed kirillitsas peale kirjutatud. 1884.a kaart M 1:4200 Vao ja Mõismaa küla kohta on lisades 3-l lehel.

Samas töös on ka talude nimekiri - Verzeichniss der Wirthschaftseinheiten und ihrer Pachtbedingungen für das Gut Wack: Namen der Wirthschaftseinheit / Betrag der Pachtzahlung in baarem Gelde /Rubel. - Vao mõisa majandusüksuste ja nende renditingimuste nimistu: Talu nr., nimi ja renditasu rublades. Tabel näitab eraldi külades (1-20) Wack, (1-7) Moisama ja 4 Risso talu. Ei näita Imakaevu küla. Rent rublades kõigub 95 (Siimo) kuni 150 rubla (Oebbediko-Tengo). Vaid kahel talul on summad ligi kaks korda suuremad (Kutsari 185, Jaani 200 rbl). Nimekiri on tekstis.

Järgmine kaart, mis näitab talude seisundit on koostatud eelmisest 40 aastat hiljem.

1919-1920. a maareformiga seoses koostatakse kompleksne töö - ”Vao vallas Vao mõisa järgi asuvate maakohtade katastri hindamise plaanid ja Vao mõisa metsa plaanid ühes katastri hinde väljaarvamise toimikuga” Töö on Tallinnas Riigiarhiivis: ERA.62.28.24001. Selles töös on väiksematel lehtedel külade kaupa Vao mõisast eraldatud talude plaanid M 1:5000 aastast 1924. Nendel plaanidel on näha tollane hoonestus, kus enamasti on juba eraldi ehitatud uued elumajad ja karjalaudad. Maareformi käigus moodustatakse Vao mõisa maadele sadakond asundustalu, sealhulgas Vao küla äärsetele nn vabadike maadele kümmekond talundit.

Väljavõtted 1924.a kaartidest M 1:5000 on lisades 3-l lehel.

1938.a katastrikaardid M 1:10 000 annavad ülevaate tollasest maakasutusest ja hoonete paiknemisest. Vao küla on lehtedel XII-45 ja XII-46. Lisas on vähendus ligikaudu M 1:20 000.

Hea ülevaate taludest, inimestest, loomadest annavad põllumajandusloendused.

1917.a põllumajandusloendus. ERA.1831.1.1669. Ülevenemaaline 1917.a põllumajanduslik üleskirjutus. Loenduslehe tekst on vene ja eesti keeles. Täidetud on eesti keeles. Meeste lahter on loenduslehe vasakul äärel ja pole loetav, peremehe eluaastaid on näha vaid mõnel lehel. Poegi pole näha. Kaheks on jagatud Tooma talu Vaost ja Siidari talu Mõisamaa külast. Taluperede tabel on tekstis. Põlistaludele on lisandunud Männiku koht – talu pidaja Meibaum, Jakob Jaani p. rentnik, mõisa metsavaht. Maad kokku 18 tiinu, sh põldu 18 tiinu. Pere: ema 73 aastane, naine Marie 30, tütred Marta 9, Linda 8, Alma 7, Olga 4, Leida 0 aastat vana. Omanik on Vao mõisnik Rennenkampff, Carl Andrei p. Õbediku-Tengo talu – omanik on Laats, Jaan Jaani p. - linna kodanik. Sama talu lehele on kirjutatud veel: Meibaum, Jakob Jaani p. re?

8

1929.a põllumajandusloenduse andmeid Riigiarhiivis Vao küla talude kohta pole.

1939. a põllumajandusloendus. ERA. 1831.1.3926. Selle loenduse andmed näitavad millise tasemeni olid Vao küla talud jõudnud enne suurte muutuste algust. Iga maaüksuse kohta on koostatud Talundileht. Talundi nimetuse, küla, valla ja aadressi järel on neljal loendi lehel ära toodud andmed 234 punktis, mis on koondatud 11.-sse plokki: 1.Talundi maapidamine, 2.Põllu-aiamaa ositus kultuuride järgi, 3.Viljapuud ja marjapõõsad, 4.Väetiste tarvitus ja külvikord, 5.Talundi loomad, 6.Talundi jõumasinad, 7.Masinriistad, 8.Talundihooned, 9.Talundi metsad, 10.Talundi rahvastik, 11.Küsimused talupidaja kohta.

Talundite suuruse järgi on loenduse andmed jaotatud 7-sse gruppi: 1. 1-5 ha, 2. 5-10, 3. 10-20, 4. 20-30, 5. 30-50, 6. 50-100, 7. üle 100 ha.

Omaette ümbrikus on ka vabadike ja alevi antvärkide aiamaade andmed. Ülevaated loendustest on tabelite kujul lisatud teksti.

Peamiseks sissetuleku allikaks on piimakari. Tehniliselt jõudsamaid masinaid on vaid mõnel arenenumal talul. Reaskülvajad on Õbediku, Andrekse, Metsavahi talul.

Viljalõikajad on Metsavahi, Viisparra, Andrekse, Õbediku talul. Traktor ja viljapeksumasin on Vao mõisal, Kutsari talul ja Vao-Mõisamaa Masinatarvitajate Ühisusel ning Uuemõisas Jakob Martens´il. Mesipered on pea igal neljandal talul: Siimu-8 taru, Kutsari-2, Kangru-7, Andrekse-2, Pupsu-1, Pärna-7, Kutsari-2 taru.

Tooma talu üks pooltest on jagatud täiendavalt kaheks, põliseks ostetud talu seega kolmeks (Tooma, Kuusemäe ja Tooma 22). Tooma talu nimest niipalju, et Vao külas seda nime ei kasutatud selle talu tähistamiseks. Inimesi selles talus kutsuti mitmeti: Sireli Kaarel Hiiemäe ja Taali. Georg Sergejev töötas Kiltsis lauavabrikus. Poega kutsuti Sorsiku Viktor´iks (Vistislav Sergejev loendi tabelis),.

Imakaevu küla Metsavahi talu peret tunti aga Tooma rahvana: Tooma Arnu, Marta, Helju (loendi tabelis Valgmäe Arnold, Marta, Helju).

Mõisamaa küla Siidari I perepea Jüri poega Ago`t kutsuti Siidari Sass`iks, tema lapsendatud poja Uno perekonnanimi oli Miikre. Uuetoa on jagatud kaheks poegade vahel, kellest Hugo on eestistanud perekonnanime Tanneberg Tarre`ks.

Imakaevu külla on lisandunud Nõmmevälja A-98 talu 16,85 ha põllumaad. 1935.a. ehitatud hoones on koos elumaja, küün ja laut. Talu peavad Marie Meibaum 53a, tütar Leida Meibaum-Veer 23a ja tütre mees Eduard Veer 27a. Marie Meibaum s.

Jürgens on pärit Kure talust. Eduard Veer on sündinud Urgase talus.

Oebediku-Tengo talu (42 dessatini 1984 ruutsülda) ostis päriseks Vao mõisalt 1885.a. Jakob Tengo 3690 hõberubla eest. Pärast poegade surma müüb Jakob Jaani p Tengo 1915.a. talu Jaan Peetri p Laatsile. Edasi on omanikud 1923.a. Tamberg, 1925.a. Kimmel, 1933.a. Karpa, 1935.a. - Antonie-Marianne Kitsas (maksis 6800 krooni).

Talu juurde kuulub 1 elumaja ja tööstuseline paemurd ning lubjaahi. Antonie Kitsas on on Selja talu peremehe Arnold Veisbergi õde ja abielus kõrge raudteeametnikuga Tartust.

Kevadel 1949 tehakse Vao külasse kolhoos „Sirp ja Vasar“. Mõisamaa küla majapidamised ühendatakse Kaarma kolhoosiga. Ainult Mäeotsa talu peremees Theodor Komp võitleb veel mõnda aega järjest tõusvate maksudega, ennem kui alla annab.

9

Verzeichniss der Wirthschaftseinheiten und ihrer Pachtbedingungen f端r das Gut Wack 1884

10

Talupered 1917 1917.a põllumajandusloendus: ERA.1831.1.1669 Ülevenemaaline 1917.a põllumajanduslik üleskirjutus. Loenduslehe tekst on vene ja eesti keeles. Täidetud on eesti keeles. Meeste lahter on loenduslehe vasakul äärel ja pole loetav, peremehe eluaastaid näha vaid mõnel lehel. Poegi pole näha.

Nr = talu number; M – Mõisamaa I - Imakaevu küla talude numbrid; nr = lk nr fondis; re = rentnik; Maa = maad kokku - sh põldu täistiinudes; n-naine; õ-õde; t-tütar; e-ema Nr Nimetus Talupidaja, vanus Maa Pere, n t e Põlistalud 1 Õbediku Trei, Hans Tooma p 42 30-20 n 31, t 2, e 70 2 Andrekse Essensohn, Mart Jüri p.

29-18 õ 53, 42 3 Juhani Tomberg, Johan Johani p 28-15 n 56 Mägi, Johannes Eliase p re n 34, t 7, e 75 4 Tidriki Wahlberg, Jaan Johani p 26-14 5 Salla Mühlberg, Johan Mardi p 27-11 n 43, t 27 6 Pearna Essensohn, August Jüri p 30-17 n 32, t-0 7 Kaasiku Treimann, Isak Juhani p 32-15 n 50, t 16 8 Tooma Tanneberg, Juhan Jüri p 18-9 t 19, 17, 17 Tooma Sirel, Jüri 18-8 n 51, t 23, 22, 13 9 Wiispere Purk, Kaarel Andrese p 58 42-16 n 52, t 22, 17 10 Õbediku-Tengo Meibaum, Jakob Jaani p re?

Laats, Jaan Jaani p 42-16 linna kodanik 11 Uustalu Weisberg, Carl Minkli p 42-16 n 42, t 9, e 75 12 Selja Veisberg, Juhan Adu p 41-16 n 48, t 24 13 Urgase Weerbaum, Jakob Hansu p 43-16 n 47, t 18, 17, 17 14 Tisleri Landsmann, Hans Kristjani p 37-16 n 33 15 Pupsu Weisberg, Gustav Johani p 37-16 n 44, t 4 16 Vansi Laberg, Martin Jüri p 42-16 n 31, t-5, õ 43, õt 10, 3 I 17 Kangru Wademann, Carl Friedrichi p re 42-17 I 18 Metsavahi Weisberg, Jakob Andrese p 44-18 n 35, t 14 I 19 Kutsari Kaarna, Johan Kaarli p 126-52 I 20 Jaani M 1 Siidari Deener, Jüri Jakobi p 22-8 n 34, e 64 Siidari Deener; Juhan Jakobi p 23-9 n ,t 19, 11 M 2 Uuetoa Tanneberg, Anna Jaani t 40 49-17 t 16, t 12 M 3 Soo Martes, Jaan Kustase p 42-16 n 64 M 4 Kure Jürgens, Jaan Jüri p 46-16 M 5 Kustu Reise, Jaan Andrese p 38-13 n 34 M 6 Maanukse Weerbaum, Jaan Hansu p 29-15 M 7 Siimu Martens, Otto Mihkli p 39-11 n 28 21

11

Muud pered Kooli Männiku

Trinkmann, Friedrich Willemi p 16-7 Meibaum, Jakob Jaani p 18-18 mõisarentnik, metsavaht + mõisnik Rennekampff, Carl Andrei p Tisleri + Krents, Toomas Kaarli p

nr 193 195 197 198 199 200 203 204 189 188 186 180 185 183 181 262 201 236p 239 235 245 246 259 250 251 255 258 260

n 36, t 10 242 n 30, t 9, 8, 7, 4, 0 218 e 73 218p Puusepp+sell n 55 179

Talupered 1939 1939.a põllumajandusloendus. ERA.1831.1.3926: Talundilehed Nr- talu number; M – Mõisamaa küla; ko=kaasomandis; re=rentnik; A-perepea vanus; Pere=oma pere+palgatud; p-poeg; t-tütar, i-isa; e-ema; v-vend; pn-pojanaine; Nr Nimetus Talundi pidaja nimi A Pere Naine p t i e v pn…

Pere pea Põlistalud 1 Õbediku Trei, Hans 64 3+1 Henriette 53 t Linda 24 2 Andrekse Elvre, Aleksander 61 4+2 Rosalie 40 t Helju, Hilja 11 3 Juhani Tomberg, Heinrich +2 4 Tidriku Hiiemäe, August 29 2+1 Elma 37 5 Salla Juhkam, Juhanes 51 4 Anna 51 p Martin 18, Lembit 11 6 Pärna Elvre, Alfred 29 4+1 Marta 27 i August 72, e Emilie 54 7 Kaasiku Talvik, Lembit 29 3+2 Leida 25 i Isak 75 8 Tooma Sergejev, Georg 45 3 Marie 41 p Vistislav 12 Kuusemäe Tanneberg,Walphride 39 1 Tooma 22 Sirel, Jüri 75 2 Liisa 73 9 Viisparra Burk, Karl 36 1+2 Alide 30 10 Õbediku-Tengo Naukas, Juhan - re 58 3+1 Anna 54 Leida 28 11 Uustalu Veisberg, Jaan 63 2+2 Liisa 53 12 Selja Veisberg, Arnold - ko 42 2+1 Linda 30 13 Urgase Veer, Rein 36 2+1 Hilda 29 14 Tisleri Landsmann, Hans 64 3+1 Liisa 55 Elmar 19 15 Pupso Varda, Jakob 36 3+2 Vanda 27 e Anna 69 16 Vansi Laukse, Ermo 25 1+1 Ivalo Laukse, Juhan 52 2 p Kalju 12 17 Kangru Vahersalu, Leo 28 3+3 Leida 29 e Elfriede 51 18 Metsavahi Valgmäe, Jakob 63 5+1 Leena 53 p Arnold 36 pn Marta 32 pt Helju 11 19 Kutsari Karna, Juhan 53 5+6 Margarethe t Margarethe19, 20 Jaani 45 Astrid 15, p Jaan 13 M 1 Siidari I Dener, Jüri 62 5+1 Pauline 56 p Ago 31 pn Helgi 32+Uno11 Siidari II Dener, Kaarel 72 3 v Jaan 66 vt Marta 29 M 2 Uuetoa I Tanneberg, Hermann 42 3 Lisette 35 ne Leena 72 Uuetoa II Tarre, Hugo 29 2 Magda 25 M 3 Soo Martens, Mihkel 59 5+1 Liide 40 t Leida 20, Aino 16, v Gustav 62 M 4 Kure Jürgens, Eduard 46 4+1 Ida 46 t Leena 15 p Jaan 9 M 5 Kusto Reise, Jaan 65 Liine 56 p Harri 27 M 6 Manukse Veerbaum, Jaan 60 3+3 Valli t Helju 10 M 7 Siimu Maldvere, Otto 61 5+1 Miili 50 p Arved 24 Elmar 20 t Elna 10 A98 Nõmmevälja Veer, Eduard - ko 27 3 Leida 23 ne Marie 53

12

Talud 1939 1939.a põllumajandusloendus. ERA.1831.1.3926: Talundilehed Nr- talu number; M – Mõisamaa küla talude numbrid; ko=kaasomandis; Maa=kokku ha; Põld-sellest põllu-aiamaa; Pere+palgalised; H=hobused kokku - nendest tööhobused; L=Veised kokku – nendest piimalehmi; Piima loendi eelneval päeval kg; S=sead +(põrsad) Nimetus Talundi pidaja nimi Maa Põld Pere H L Nr Põlistalud 1 Õbediku Trei, Hans 38,08 24,58 3+1 4-3 9-6 2 Andrekse Elvre, Aleksander 37,04 22,00 4+2 4-2 10-5 3 Juhani Tomberg, Heinrich 29,2 16,2 +2 3 8 4 Tidriku Hiiemäe, August 30,16 15,50 2+1 2 5-3 5 Salla Juhkam, Juhanes 30,0 15,6 4 3-2 5-4 6 Pärna Elvre, Alfred 33,46 20,80 4+1 2 7-4 7 Kaasiku Talvik, Lembit 35,19 19,60 3+2 2 11-5 8 Tooma Sergejev, Georg 10,0 4,5 3 1 2 Kuusemäe Tanneberg,Walphride 9,96 4,40 1+1 1 2 Tooma 22 Sirel, Jüri 20,0 9,0 3 1 2 9 Viisparra Burk, Karl 46,94 17,50 1+2 2 8-5 10 Õbediku- Tengo Naukas, Juhan - re 46,79 17,6 3+1 2 7-6 11 Uustalu Veisberg, Jaan 46,03 17,60 2+2 2 8-4 12 Selja Veisberg, Arnold - ko 45,09 19,3 2+1 3 5-4 13 Urgase Veer, Rein 60,48 23,6 2+1 4-2 7-4 14 Tisleri Landsmann, Hans 41,90 17,80 3+2 3 6-5 15 Pupso Varda, Jakob 51,19 17,8 3+2 3-2 10-8 16 Vansi Laukse, Ermo 23,54 9,60 1+1 1 3 Ivalo Laukse, Juhan - ko 23,54 9,70 2 1 3 17 Kangru Vahersalu, Leo 48,06 22,30 3+3 2 10-7 18 Metsavahi Veisberg, Jakob 48,55 21,40 5+1 3-2 8-6 19 Kutsari Karna, Juhan 137,7 57,80 5+6 6-4 2420 Jaani 14 M 1 Siidari I Dener, Jüri 25,70 10,70 5 2 6-3 Siidari II Dener, Kaarel 25,60 10,20 3 1 3 M 2 Uuetoa I Tanneberg, Hermann 27,10 10,10 3 2 7-5 Uuetoa II Tarre, Hugo 27,06 10,00 2 1 6-4 M 3 Soo Martens, Mihkel 45,92 18,00 5+1 3 10-7 M 4 Kure Jürgens, Eduard 50,66 18,20 4+1 4-3 8-5 M 5 Kusto Reise, Jaan 42,44 17,1 3+2 2 1110 M 6 Manukse Veerbaum 42,72 18,70 3+3 2 9-7 M 7 Siimu Maldvere, Otto 43,32 13,80 5+1 3-2 6-4 Muud talud 21 Kooli 25 Mäeotsa A98 Nõmmevälja

13

Vao valla omavalits Komp, Theodor Veer, Eduard - ko

17,02 16,85

9,13 9,10

2+1 3

1 1

5-3 6-5

P

S

60 50 100 30 45 30 100 15 15 20 65 58 45 45 75 55 75 35 25 102 40 104

2 1 2 1 5 1 3 1 2 1 1 3 1 1 2 3 2 2 12

10 17 50 50 65 50 100

1 2 1 2 3 3

90 28

2 3

26 50

1+ 7

VABADIKUD Vabadikud või popsid või saunikud – mõisa või küla või talu ääremaadele tekkinud talu peremeeste nooremate vendade või õdede perede elamised. Vao külas nimetati neid majapidamisi enamasti saunadeks. Valdavalt oli väike elumaja ja kõrvalhoone ja vähene maakasutus, mis jäi talu piiride sisse. 1919.a maareformiga moodustati elujõulistele peredele asundustalud, kusjuures enamus maad oli elamisest eraldi.

1994.a. Väike-Maarja valla aprillikuu Infolehes on toodud endiste omanike nimed.

1917.a põllumajandusloenduses on toodud Vao ja Mõisamaa külade all 19 talupoja nime, kel pole maad. Loomadest on märgitud enamasti siga ja mõnel ka lambad.

Weerbaum, Hans Jakobi poja naine on 63 aastane, tal on 1 siga, 5 lammast, 1 lehm.

Enamesinenud nimi on Purk (5 korda): Purk, Jakob Johani p (n-31, t-13, t-10, t-7, t5); Purk Johan Andrese p (n-57, t-26, t-21, t-19); Purk, Leena Kustase t (pn-60); Purk, Marie Tõnu t (pn-43, t-15); Purk Kaarel Jaani p (n-55 – 3 lammast).

Juhani talu Kõrtsi kopli äärel oli nn. Parkali maja. 1822.a kaardil oli seal kõrtsi koht.

1885.a. talu päriseksostul liideti see ala Juhani kinnistu osaks lahusmaatükina. 1924. ja 1939.a kaardil on maja ning kõrvalhoone, ka maakasutus. 1917.a loendus: Miller, Johan Johani poeg, naine 59 a, tütar 19 a – 1 siga. Kleitsman, Hilda Mari tütar, pojanaine 27 a, tütar 3 a – 1 siga. 1939.a loendilehel oli Andrekse talul märgitud tööliseks Kleitsmann, Hilda 42 a vana. Hooned on hävinud.

Juhani talu koplis, Tidreki elumaja vastas oli kingsepp Mägi maja. 1924.a kaardil on maja ja kaks kõrvalhoonet, ka maakasutus Juhani kinnistul. Pärast sõda elasid majas sepp August Kala ja tema naine ning möldri lesk Alma Meidla kolme lapsega. Kelle jaoks maja algselt ehitati, pole teada. Hooned põlesid 1950.a.

Tisleri (ka Tiisari) talu hoonete kõrval on puusepp Krentsi maja. Maja juurde kuulus ka maatükk. Praegu Tammiste kinnistul korda tehtud maja.

Luumäe Vao küla poolses otsas vahetult Tisleri talu piiri taga on 1884.a kaardil kahel joontega eristatud maa-alal kokku 7 hoonet. 1924.a kaardil on hooned jagatud 4 maaüksuse vahel, mis 1938.a. kaardil on tähistatud asundustalude numbritega A-100, A-99, A-105 ja A-101.

A-100. Kruusamäe. 1924. ja 1938.a kaardil on maja. 1939.a loendis: maad on 1,28 ha, sh 0,3 ha on põllumaa – omanik Leena Burk, 55 a põllutööline – elumaja 2 tuba 24 m², ehitatud 1936, puust, laastukatus. 1994.a. on omanikuks märgitud Mari Burk.

A-99. Liivapõllu. 1884. 1924. ja 1938.a kaartidel on maja. 1994.a. on omanikuks märgitud Rein Veer. Pärast sõda elas seal tema naine Hilda (Urgase Illu).

Praegu varemed Liivapõllu kinnistul.

A-105. Ilumäe. 1924. ja 1938.a kaartidel on maja. 1939.a loendis: 2 suve-, 2 sügis-, 1 taliõunapuu, 4 karusmarja, 1 punasesõstra põõsas, kapsast 10m² - omanik Liine Purk põllupäevatööline. 1994.a. on omanik Liine Purk.

A-101. Lepiku. 1924. ja 1938.a kaartidel on maavaldus kahes osas. 1939.a loendis: maad 2,88 ha, sh 0,27 põld – Juhan Veisberg 60a. 1994.a. - omanik Karl Veisberg.

14

Luumäe järsk nõlv vastu maanteed on maakasutusest välja jäetud.

Luumäe Mõisamaa küla poolel vahetult Kooli koha kõrval on 1884.a kaardil kolmel jootega eristatavatel maa-alal märgitud 6 hoone asukohad. 1924.a kaardil on samal alal 2 uut hoonet ja 1938. a kaardil on seal asundustalu A-102.

A-102. Männimäe. 1924. ja 1939.a kaartidel on maja. 1939.a loendis on omanik Jaan Kiehlefeldt 83a, tütar Alide 50a. 1994.a. on omanik – Jaan Kiehlefeldt. Pärast testkordset põlemist Vao külas Juhani talus 1950.a. (esimene põlemine Pupsol 1948) elas majas Jakob Varda pere. Hävinud hoonete asukoht jääb Mäeotsa kinnistule.

Kooli talu. 1883. 1924. ja 1939 .a kaartidel on näha hooned. 1917.a loendis on omanik - Trinkmann, Friedrich Willemi p n 36, t 10a. 1939.a loendis Mäeotsa talu – omanik Theodor Komp 39 a, naine Miralda 29 a.

Praegu Mäeotsa kinnistu hästi korrastatud hoonete ja territooriumiga.

Edasi koolimaja ja Pupso talu hoonete vahelt Luumäe all põhja poole suunduva karjatee ääres oli veel mõned majapidamised, vabadikukohad ehk saunad. Need on näha 1924. ja 1938. a kaartidel. Esimene oli Kustas Pink´i saun ja paiknes Uuetoa talu ääremaal, üle jõe ulatuva kopli serval. Varasemalt elas seal Uuetoalt pärit Anna Burk s Danneberg. Kaugemas saunas elas peale Vao põlengut 1950.a. mõnda aega Purgi Karli pere. Krik Kaarli saun oli veel edasi.

Praegu uued ehitised Killi kinnistul.

Mõisamaa külas maantee ääres, pea jõe kaldal on 1822.a kaardil kõrtsi koht. 1924. ja 1939.a kaartidel on hooned ja A-104 Kopliotsa talu. 1939.a loendis on maad 11,44 ha, sh 1,4 põld. 1 hobune, 1 lehm - Terese Kiehlefeldt 32 a, mees Ruudi Nõmman.

1994.a. on omanikuks märgitud Jakob Kiehlefeldt. Hooned on hävinud.

Praegu Jõesoo kinnistu.

Maja vare maanteest lõunapoole, Kure talu maal, heitvete puhastusseadmete ees.

Maja ehitas Kure talu peremees Jaan Jürgens 1884.a. 1922.a. kinkis ta talu oma noorimale pojale Eduardile, kusjuures kolme toaga elumaja koos kuuriga on kinkija vanima poja Aleksander Jürgensi pärisomand, sh 400 ruutsülda maad. 1924.a plaanil on kaks hoonet. Hiljem elas majas rätsep Veisbergi pere.

Praegu Jõekääru kinnistu.

Maja vare Kure kinnistu nurgal maanteest põhjapoole. 1917.a loendis on omanik Dengo, Anna Mardi t. 1924.a kaardil maja. 1939.a loendis: 1 karusmarja, 12 mustaja punase sõstra põõsast – omanik Ann Dengo. See maja Kure talu põlluserva, teede nurka, oli ehitatud 1906.a. Kure talust pärit Marie Meibaum´i s Jürgens mehe Jakob Meibaumi (Linda ja Leida isa) vanemate eluasemeks. 1915.a., pärast poegade surma müüs Jakob Dengo Obediko-Tengo talu ja ostis selle maja ning suri seal 1916.a. Eesti ajal elas Ann Dengo selles majas koos Uuetoa talust pärit Anna Burgiga s Danneberg (1861-1945). Mõnda aega elas seal kübarategija Marta Laks Väike-Maarjast. Viimati elas majas Soo talu pere. Ann Dengo oli Soo peremehe Mihkel Martensi ema Krõõt Martens´i õde, pärit Kiltsi tagant Sootaguse külast. Sedakaudu sattus maja Soo pere valdusesse. Hiljem kasutati maja suvekoduna.

15

JUHANI TALU LUGU Tombergite suguvõsa Perekonna pärimuse kohaselt vahetas Vao mõisnik Kunda kandist (Andja mõisast) kolm vastalist venda hurdakoerte vastu ja pani nad elama Juhani tallu. Ligi poole sajandi pikkuse kodutalust eemaloleku ajal olid katkenud kontaktid isapoolsete sugulastega. Talu dokumentidest oli säilinud perekonna reliikviana vaid talu Vao mõisalt päriseks ostmise leping.

Kirikuraamatutest on selgunud, et perekonna pärimus osutus tõeseks kolme venna olemasolu ja päritolu kohta. Talupoegade vahetamisest jahikoerte vastu on teada ka mitmetest muudest lugudest.

Internetist: Ajalooarhiiv – Saaga – Luterlik kirik – Viru praostkond – Väike-Maarja koguduse personaalraamatutes (EAA.1232.1.233 1864-1884 ja EAA.1232.1.234 1882-1909) on Juhani talu lehel kirjas kolm nime: Hans (sündinud 6.01.1810 Andjal), Jakob (sündinud 6.07.1811 Andjal) ja Josep (sündinud 1812? Andjal).

1. põlvkond Jakob (1811-1872), elas 61 aastaseks, Sai Vaos perekonnanimeks Tomberg, võttis naiseks Vaost Juhan Dengo tütre Mari ja jäi Juhani nr 3 talu peremeheks. Hans ja Josep said perekonnanimeks Tompel ning siirdusid mujale. Hans Tompeli järglased omandasid Kuristiku A-2 talu Ärinal. Josepi kohta andmeid pole.

2. põlvkond Juhan Tomberg (1838-1917), elas 79 aastaseks. Oli Jakob Tombergi kolmest pojast kõige vanem, võttis naiseks Ann Vehiku Pandiverest ja ostis Vao mõisalt Juhani talu päriseks 1885.a. Teine poeg Jüri Tomberg (1843-1902) siirdus Kaarmale – Kruusiaugule. Ostis Tislerivälja 17 koha. Kolmas poeg Jakob Tomberg (*1845) siirdus Simunasse ja edasi Aaveresse. Ostis koha Lõune 6 ja hiljem juurde Kooli 33.

Tema järglased eestistasid perekonnanimeks Toomsalu.

3. põlvkond Mart Tomberg (1874-1904), Juhan Tombergi poeg 1.-st abielust, võttis naiseks Anna Marie Wienbergi Lasilast. Mart suri 30 aastaselt kopsupõletikku. Talu pärisid pärast Juhani surma Mardi poeg Heinrich Tomberg (1904-1949) ja Juhani poeg 2.-st abielust Juhan Tomberg (1895-1956), kes töötas põllutööministeeriumis Tallinnas ja suri järglasteta. Mart Tombergi lesk Anna Marie abiellus Johannes Mägiga, 1910.a sündis neile tütar Meeta, 1919.a. Linda. Mägid majandasid talu rendilepingu alusel.

4. põlvkond Heinrich Tomberg (1904-1949), Mardi poeg, töötas tarvitajate ühisuse kauplustes, algul poepoisina Tamsalus, viimati Väike-Maarjas ärijuhina. 1928.a. abiellus Heinrich Tomberg Alviine Danneberg`iga (1901-1968) Mõisamaa küla Uuetoa talust. Neile sündis kolm poega Uno *13.05.1929 ning kaksikud Henn *5.12.1930 ja Eino *6.12.1930. 1932.a. ostis Heinrich järelmaksuga Uuemõisa külast Lõokese talu A-32, 25,79 ha, 2099 kr eest. 1935.a. ostis lisaks 2,53 ha metsamaad 170 kr eest. Lõokese tallu asus elama Mägi pere. Heinrich hakkas Juhani talu kaaspärijalt Juhanilt välja ostma ainuomandisse. 1939.a. oli pärandivõlga veel 500 krooni. Juhani talu majandas Heinrich edasi ärijuhi ameti kõrvalt sulase ja teenijatüdruku abiga.

16

5. põlvkond Uno Tomberg (1929-1994), Henn Tomberg (1930-2009) ja Eino Tomberg *6.12.1930. 1940.a. siirdus Tombergi perekond elama Juhani tallu. Peremees Heinrich oli siis 36 a vana, tema naine Alviine 39 a ja nende kolm poega: Uno 11 a vana ning 9-aastased kaksikud Henn ja Eino.

26.01.1945 Heinrich arreteeriti.

Toimikus (vene keeles) on koos kolme mehe lood: Tomberg, Heinrich; Jürgens, Eduard ja Veerbaum, Juhan.

Süüdistus: kodumaa reetmine, sõjalis-fašistliku organisatsiooni „Omakaitse“ liikmeks olek, osavõtt punaarmeelaste ja partisanide vastastest haarangutest.

28.05.1945 ENSV NKVD Sõjatribunali kinnine istung Rakvere vanglas nr 5.

Kolm kohtunikku (troika). Esimees justiitskapten Tomaševski ja liikmed seersant Iljin ja nooremseersant Meštšerjakov, juures on sekretär Potapova ja tõlk Brandt-Kure. Ka kohtualuseid on ühises otsuses kolm. Kahele määratakse karistus ühel real: Tomberg, Heinrich Mardi p ja Jürgens, Eduard Jaani p ühiselt sooritatud kuriteos VNFSV KrK § 58-I”a” ja NSVL ÜP 19.04.1943 määruse p2 alusel karistatakse saatmisega sunnitööle 20 aastaks, õiguste kaotusega 5 aastaks ja isikliku vara konfiskeerimisega riigi tuludesse. Heinrich Tomberg suri 27.04.1949 45 a vanusena Siberis Norilski sunnitöölaagris. Eduard Jürgens suri Kemerovo oblasti Siblag´is 26.07.1946.

Veerbaum, Johannes Jakobi p sai 15 aastat, tema pääses eluga. Kolm allkirja. esimees, liikmed. Toimiku lisas on käsikirjaline teatis 8.09.1945 NKVD Sõjatribunalile Tallinn Roosikrantsi 8, et Heinrich Tombergi arestitud vara maksumusega 1750 rbl on üle antud Rakvere linna majandusosakonnale realiseerimiseks.

Alviine Tombergi 12.02.1961 avaldus NSVL peaprokurörile Heinrich Tombergi rehabiliteerimiseks jäeti rahuldamata kui põhjendamatu. Sellest teatas avaldajale 2.07.1961 kirjaga ENSV prokuröri kt. K. Kimmel. Eesti Vabariigi Ülemkohus andis 18.02.1992 välja rehabiliteerimistõendi nr 11/3947, mille kohaselt Heinrich Tomberg on kui alusetult süüdi mõistetu täielikult rehabiliteeritud ühes kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.

1945. a-st pidas talu 44-aastane Alviine kolme pojaga: Uno 16, Henn ja Eino 14 aastat vanad. 1947.a. lahkus Uno õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, temast sai maaparandusteadlane. 1949.a. lahkusid ka Henn ja Eino õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Hennust sai samuti maaparandaja. Eino õppis mäeinseneriks ja läks tööle põlevkivikaevandustesse.

Juhani talus on kahe sajandi kestel üles kasvanud ja ellu astunud viis põlvkonda.

Talus elanud viimase põlvkonna kolmel vennal on järglasi kokku 15: Uno – 1 laps, 3 lapselast, 1 lapselapselaps; Henn – 0; Eino Tomberg – 2 last, 7 lapselast, 2 lapselapselast. Juhani talust alustanud Andja mõisast toodud kolme venna praegu elavaid (ühiseid geene kandvaid) järglasi on suguvõsa 8 põlvkonna nimekirjas kokku (kevadel 2009) ligi 90. Tänaseks lahkunud esivanematega kokku üle 130.

17

Inimesi juurtega Juhani talust - Tombergite suguvõsast Toome allpool lühikesi ülevaateid nende inimeste elust, kes tänu oma haritusele ja ettevõtlikkusele said tuntuks üle kogukonna piiride.

Juhan Tomberg (1895-1956) oli esimene 19. sajandil Juhani talus sündinutest, kes külakogukonnast ja talupojaseisusest välja murdis. Ta oli Eesti Vabariigi ajal riigiametnik põllutööministeeriumis. Ta oli hea fotograaf ja käis pidevalt maal oma sugulasi külastamas. Toas tegi pilte sähvatava magneesiumi valgel, tihti jooksis ise ka pildile. Tema fotosid on perekonna arhiivis terve albumitäis. Lastetu. Elas 61 aastaseks, maetud on Tallinnas Liiva kalmistule.

Uno Tomberg (1929-1994) elas Juhani talus 1940-1948. Lõpetas Väike-Maarja keskkooli hõbemedaliga ja Tallinna Polütehnilise Instituudi 1952.a. cum laude. Eriala hüdrotehnika insener.

Tehnikakandidaat 1959. Töötas Sakus Eesti Maaviljeluse Instituudis teadurina ja osakonna juhatajana. Uurinud soode kuivendamist ja rannikualadel mereveega kastmise võimalusi, koostanud niisutusnorme kultuuridele. Riiklik preemia 1973. Avaldanud 110 teadusartiklit.

Andmed raamatust „50 aastat sookultuuri Eestis“ (1960). Suri 65 aastaselt insulti. Maetud Pärnamäe kalmistule Tallinnas.

Heinrich Tomberg (1907-1987) oli suurmeister laskmises, mitmekordne Eesti meister ja rekordiomanik. Tema vanaisa Jüri (1843-1902) sündis Vaos Juhani talus teise pojana, pidas Müüriku lähedal Kruusiaugul kõrtsi ja ostis samasse Tislerivälja talu, mida pidas edasi tema isa Jakob (1867-1939). Heinrich Tomberg suri 80 aastasena autoõnnetusel, maetud Metsakalmistule, spordikuulsuste sektorisse. Temast edaspidi pikemalt.

Aino Tomberg/Toomsalu on sündinud 1926.a. Aaveres. Õppis Paide gümnaasiumis, lõpetas Tartu ülikooli 1952.a. Bioloogiateaduste kandidaat aastast 1956. Oli Tartu ülikooli ja põllumajandusakadeemia õppejõud, emeriitdotsent. Tema vanaisa Jakob sündis Vaos Juhani talus kolmanda pojana 1845.a. Oli Salla mõisas kubjas. Ostis Aavere mõisast Lõune talu, hiljem juurde Kooli talu. Isa Johan (1879-1953) pidas Lõune talu.

Helgi Tompel on sündinud 1938.a. Ärinal Kuristiku talus. Lõpetas Väike-Maarja Keskkooli 1956.a. ja TRÜ bioloogia osakonna 1961.a. Bioloogiateaduste kandidaat aastast 1971. Töötas Eksperimentaalse Bioloogia Instituudis protozoloogia osakonnas.

Tema vanaisa vanaisa Hans (1810-1875) oli sündinud Andjal, elanud Vao külas Juhani talus ja läinud sealt Koonu külla. Vanaisa Jakob (1873-1954) ostis Kuristiku talu Ärina külas.

20. sajandil sündinutest on suurem osa suguvõsast kõrgema haridusega: arstid, insenerid, kooliõpetajad, kõrgkooli õppejõud, teadlased ...

18

Tombergid

Heinrich 1930-datel

Henn, Eino, Uno 1934.a sügisel Väike-Maarjas

Alviine 1940-datel

Juhani talu põles 8.05.1950 1947.a. Vao külas Juhani talu elumaja ees. Seisavad Henn ja Uno, istuvad Eino ja Alviine Vasakul kolm venda Uno, Henn ja Eino 1952.a. õppimise ajal Tallinna Polütehnilises Instituudis

19

Juhani talu algus ja ots Juhani talu ostu-müügi leping Ajalooarhiivis EAA.4187.1.5534. Koopia on lisatud.

Vao mõisa omanik Paul M. von Rennenkampff müüb ja Juhan Domberg ostab päritavaks ja päris omandiks 29.03.1885 – Juhani koha - 26 dessatini 1072 ruutsülda - 2700 hõberubla eest. 270 rubla maksab käsiraha ja võtab talu peale 840 rubla mõisa võlga krediidikassale. Ülejäänud võlg 1590 rubla tuleb maksta 1994. aastaks. Intress on kuni 1889.a-ni 5%, edasi 6% aastas. Plaanil aastast 1883 märge: Juhani krundi juure on sellepärast, et põllumaa sees 1400 ruut sülda pudu on, endise Kõrtsi Koppel suur 2160 ruut sülda, aia maatükk 320 ruut sülda suur ja jõe koht 240 ruut sülda suur Mõisa maast juure antud igaveseks ajaks. Koha omanikul ei ole õigust „kangeid jookisi müüia ega müüia lasta, ega weskisi, wiinapõletamist ehk õllepruulimist seada ja pidada“. Jahi õigus selle koha rajade sees jääb üksi peamõisa omanikule. See koht on ostjale kätte antud 23.Jürikuu päeval 1884.a. 1887.a. ostab ta lisaks 1 dessatini 320 ruutsülda 105,5 rubla sularaha eest, ostja nimeks on märgitud Juhan Tomberg.

1917.a põllumajandusloendus. Riigiarhiivis ERA.1831.1.1669 Ülevenemaaline 1917.a põllumajanduslik üleskirjutus. Vene ja eesti keeles. Lk 197.

Peremees Tomberg, Johan Johani poeg. Taluperes on meeste lahter lehekülje serval ja pole loetav. Naiste lahtris on kirjas naine 56 a. Loomi 1 lehm ja siga. Inventar: tuulamise masin ja raudtelgedega vanker. Maavaldus 28 dessatini.

Rentnik Mägi Johannes Eliase poeg. Lk 198. Maad ei ole näidatud. Naine 34 a, tütar 7, ema 75. 2 hobust. 3+3 lehma, 4 siga. Ader ja 2 raudtelgedega vankrit. Külvikord: rukis, kartul/oder, kaer, ristik.

Plaanil 1924 Riigiarhiivis ERA.62.28.24001 leht 24 M 1:5000 on näha rehielamu ja 4 väiksemat hoonet, eraldi veel sepapada ja elamu selle juures. Kõrtsi koplis, nn.

Parkali maja ja kõrvalhoone, ka maakasutus. Talu koplis, Tidriku elumaja vastas on kingsepp Mägi maja ja kaks kõrvalhoonet, ka maakasutus.

1930.-date teisel poolel asub Mägi pere elama Lõokese tallu. Juhani talu majandab Heinrich edasi ärijuhi ameti kõrvalt sulase ja teenijatüdruku abiga.

1939.a põllumajandusloendus Nr 3 Juhani talu Maaleht: Maaüksus koosneb 4 lahusmaatükist: 3-15,85; 3a-1,01; 3b-1,07; 3c-9,07 tiinu. Põllumaa 16,16; heinamaa 1,87; karjamaa 2,39; metsamaa 8,07; ehitused ja õued 0,19; teed 0,58; veed ja kraavid 0,29; kokku 29,50 tiinu. Hinne 111,65.

Maaüksuse omanik on Tomberg Heinrich. Maaüksus saadud pärimise viisil, pärandivõlga 500 kr. Maaüksuse maad kasutab: Tomberg, Heinrich 29,20 ha; Müller, Helene 0,20 ha; Mägi, Juhanes 0,10 ha.

Talundileht: Põllukultuurid: talirukist 2,0; talinisu 1,0; oder 0,4; segavili 4,0; ristikhein 1.aasta 3,0, 2.aasta 3,2; kartul 2,0; loomasöödajuurikad 0,4; teised 0,2 ha. Mustsõstrapõõsaid 15; punasesõstrapõõsaid 15. 5-väljaline külvikord: I-väljal vili, II-väljal rukis+kaer, IIIväljal ristik+segavili, IV-väljal ristik+segavili, V-väljal kartul. Talus on 3 hobust; 8 lehma (100 kg piima loendi eelneval päeval); 2 siga; 5 lammast; 20 kana; 1 kukk. Ühesahaline ja mitmesahaline hobuseader; vedruäke; hobusekultivaator; laialtkülvaja; niidumasin aparaadiga vilja jaoks.

20

Elumaju on 2 (6 ja 3 eluruumi), ehitusaastad 1937 ja 1880; sõnnikulautu 2, ehitusaastad 1925 ja 1925; puurkaev. Taluhooned 4 ehitusüksuses. Rahvastik: Moora Valter, mees, 27 aastane, sulane; Pajumäe Luise, naine, 45 aastane, tüdruk.

Talupidaja perekonnaseis: abielus; viimati õppinud V-Maarja kihelkonnakoolis; talupidamist õppinud oma talus, iseseisvalt pidanud talundit 10 aastat.

Peasissetulekut andvaks tööalaks on: tarvitajate ühisuse ärijuht.

Müügid viimase aasta jooksul: 7 vasikat, 3500 kg rukist, 800 kg nisu, 600 kg otra, 8000 kg kartulit, 14000 kg piima. Loomi tapnud oma tarbeks: 2 siga, 2 lammast Varu loendi päeval: rukist 1300 kg, nisu 250 kg, otra 700 kg Tükitöölisi kasutatud viimase aasta jooksul: jooksval tööl 350, erakorralisi 20 tööpäeva.

16. juunil 1939. Teadete andja H. Tomberg, Loendaja H. Raudvee 1940.a. siirdus perekond Juhani tallu Lääne-Virumaa Arhiivi Arhiiviteatis 14.05.1992 nr 42/T-159: Vao Valla TSN Täitevkomitee arhiivifondi dokumentides, materjalides maareformi läbiviimisest 1944.-1946.a. on märgitud, et 1944.a maareformiga on võõrandatud Vao vallas ”Juhani nr.3” talust Heinrich Tomberg´ilt tasuta: 1 lehm, 2 lammast, 1 siga, 300 kg põhku, 300 kg heinu, veel 1 veis, 450 kg põhku, 300 kg heinu, 900 kg segavilja, 200 kg nisu, 3000 kg kartuleid (fond nr.676 n.1 s.14 l.73, 76, 137).

26.01.1945 Heinrich arreteeriti. Sõjatribunal: 20+5 ja vara konfiskeerimine.

Varanduse üleskirjutus 26.01.1945 (vene keeles): maja, viljapeksumasin (pole korras), heinaniitja, viljalõikaja, kultivaator, kartulivõtumasin (pole korras), kartuliader, 3 lehma, 1 1,5-aastane vasikas, 2 7-kuist vasikat, 24 aastane hobune, 3 siga, 3 lammast, 3 talle, nisu 500 kg, rukist 1000 kg, otra 1200 kg, kaera, segavilja 3000 kg, pruun kapp, must puhvet, diivan, kandiline laud, toole 6, kirjutuslaud.

Maakorralduskomisjoni otsustes maade vähendamise kohta 1946.a. on märgitud, et Vao vallas Väike-Maarja k/n Vao külas Alviine Tomberg`i talund ”Juhani nr.3” on vähendatud talund. Enne reformi oli maad – 57,82 ha, maad ära antud - 37,77 ha; maad jäi – 20,05 ha. Karja ära võetud – 1 lehm, 1 siga, 1 lammas. Hooned – karjalaut, küün ja karjaköök on ühe katuse all. Akt on koostatud 12.dets.1946.a. (fond nr.676 n.1 s.20.l.78).

1949.a kevadel võeti talu - säilinud vara ja maa kolhoosi. Tallu tuli elama Varda pere. 16.09.1949 murdis Alviine Tomberg kolhoosipõllul puusaluu ja invaliidistus 48 aastaselt ning jäi käima karkudega kuni surmani 1968.a.

Kolhoosi ”Sirp ja Vasar” vara ühistamise aktides 1949.a. on märgitud, et kolhoosiliikmelt Alviine Tomberg´ilt ühistati alljärgnev vara: 1 hobune – 300 rbl, 1 lehm – 700 rbl, 1 hoburakmed – 100 rbl, 1 vanker – 175 rbl, 1 plaanik – 200 rbl, 1 regi – 70 rbl, 1 äke 20 – rbl, 1 rohuniitja – 227 rbl, 1 viljalõikaja – 300 rbl, 1 laialtkülvaja – 75 rbl, 1 trull – 50 rbl, 1 aasaader – 30 rbl, 1 kartulimutt – 10,20 rbl, 1 ader – 20 rbl, 1 kartulimasin - 120 rbl, 600 kg segavilja - 56,10 kr, 200 kg otra – 19,80 rbl, 3200 kg kartuleid – 176 rbl, 1 laudadest küün - 1681 rbl, 1 tall – 1588 rbl, 1 kelder – 524 rbl, kogusummas vara – 5205,70 rbl. (fond nr.684 n.1 s.7 l.53).

21

8.05.1950 põles Juhani nr. 3 talu maani maha koos poole Vao küla taludega.

Perekonnast polnud kohal kedagi. Varda pere põles Juhani talus teistkordselt.

Talude taastamise võimaluse avanedes otsustasime kolme venna kokkuleppel 20.10.1990, et Juhani nr 3 talu taastab vanem vend Uno ja Lõokese A32 taastab noorim vend Eino. Ilma lasteta Henn loobus.

Uno hakkas Juhani talu taastama. Maakividest seinte ja raudbetoonist laega keldri varemetele (5x10 m) kavandas ta koos arhitektist tütrega ehitada uue elamise. Varus ehituspuitu, muretses aiatraktori ja mullaharimisriistad. Ajutiseks eluasemeks sai korteri Õbediku-Tengo nn valges majas ja möbleeris selle. 1992.a. asus ta tütrepoegadega (12-10-5 aastased) metsa korrastama.

7.06.1994 Uno suri. Juhani talu päris tema teine naine testamendiga. Ühiseid lapsi neil polnud. 27.02.2003 müüs pärija põllumaa, hoonete asemed ja koplid praegusele suuromanikule Vao Agro`le.

Ring sai täis. Talu maad on jälle mõisa käes.

Jäi vaid üle panna talu asemele mälestustahvel.

Siia sobib tsitaat piiblist, Vana Testamendi Koguja Raamatust: Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.

1949.a suvel läks viimane sõnnikukoorem Juhani talu tallist kolhoosniku hingemaale.

Hobusel Peep Varda, edasi Uno ja Eino Tombergid ning Vanda Varda

22

Varda pere Juhani talu mahapõlenud elumaja trepil.

8.05.1950 põles Juhani talu maani maha koos poole Vao külaga. Varda pere põles Juhani talus teistkordselt

Juhani talu ostu-m端端gi leping 1885

23

24

25

26

27

ELU-OLU Vao külas Juhani talus elasime alates aastast 1940. Olime siis kaksikvenna Hennuga 9 aastased ja läksime sügisel 3. klassi, Uno oli 11. Karjas käisime ja kõiki koduseid töid tegime rangelt kordamööda. Tuli tolmu pühkida, pesu triikida puusütega soendatava triikrauaga. Söed varuti pliidi alt ja hoiti kõrgete jalgadega plekknõus – süte trummalis. Vesi tuli tuua kaevust ämbritega kööki vastava pingi peale. Puude toomine puukuurist ja ladumine pliidi ette riita oli ka meie teha. Samuti ahju kütmine.

Suveti karjatati lehmi ja lambaid talude metsades. Karjatänav kulges metsadeni piki ürgorgu Salla ja Tooma talude vahel. Juhani talust oli oma metsani läbi karjatänava 2,2 km, Selja talul koguni 3,3 km. Ristiku- ja lutsherne ädala valmimise ajal loomi enam karjamaale ei aetud, neid köietati heinapõllul. Selja, Uustalu ja mitme teise talu loomi hoiti ühiskarjas. Karjane oli Juula Moor, kes 1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli 54 aastane ja elas Uustalu saunas.

Vao külast Juhani talust oli algkooli majani maad 4,6 km. Koolis käisime jala, jalgrattaga ja suuskadega. Talvel olime koolimajas internaadis. Kui varem elasime Väike-Maarjas, siis käisime Vao külas ka kolmekesi ühe rattaga. Sõitsime kordamööda, teistest veidi ette ja jätsime ratta tee äärde maha. Ikkagi sai rutem ja oli huvitavam kui ainult jala vantsida. Hiljem koolis käies tuli mõnikord kahekesi ühe jalgrattaga läbi ajada, siis kordamööda üks väntas ja teine istus jalgratta raamil Jaanuaris 1945 isa arreteeriti. Viimast korda nägin teda hommikul kooli minnes kui arreteeritud külamehi vallamaja hoovist küüthobustel Rakverre viidi. Reel oli ka Vene sõdur vintpüssiga. Hüppasin korupiga ree kannustele ja saatsin sedasi konvoid ligikaudu pool kilomeetrit kuni algkooli majani. Käisin siis 7-s klassis.

Rakvere vanglast viidi isa pärast tribunali Tallinna Lasnamäe etapivanglasse (hiljem justiitsministeerium). Mõnda aega tuli temalt kirju Vorkuta, Uuralite ja Norilski sunnitöölaagritest. Pakke saime isale saata vaid Rakvere postkontorist. Vineerist kast tuli postkontoris lahtiselt ette näidata sisu kontrollimiseks. Seejärel kaas peale naelutada ja õmmelda käsitsi kinni riidest koti ots „nagu ümbrik”. Koti teise otsa ja külje õmblesime kokku juba kodus õmblusmasinaga. ... Ja siis ei tulnud enam kirju.

Järelepärimistele ei saanud me mingeid vastuseid.

Juhani talust oli keskkooli majani 3,8 km. Koolis käisime jala, jalgrattaga, piimavankriga, suuskadega, saaniga ja isegi ratsahobusega (milline romantika?).

Kevadiste ja sügiseste põllutööde ajal käisime Hennuga kordamööda koolis ja kirjutasime koolitükke üksteise pealt maha, mina küll rohkem tema pealt. Ükskord kui olime mõlemad Hennuga koolis, küsis õpetaja, et kas sügiskünd ka juba tehtud.

Mulle meeldis rohkem tehnikaga tegeleda. Põllutöömasinaid hooldasin enamasti mina. Sepa kõrval õppisin ära ka hobuse rautamise ja lahtitulnud raua lõin ise kodus hobusele alla. Vastavad riistad olid sellal igas talus olemas. Ka ühed pooltallad olen säärikutele alla löönud. Tikud tegin ise kasepakust. Pastlad võiksin praegugi nahast välja lõigata. Meil oli korralik puutööriistade kogum. Isa oli selle ostnud oksjonilt kui Tamsalu lubjavabrikant Limberg Hitleri kutsel Saksamaale sõitis.

Piimaring hõlmas meiepoolse küla otsa talusid. Veeti kordamööda, talvel üle päeva.

Meierei vastuvõtuplatvorm oli ehitatud vankri kõrgune ja suvel sai 40-liitrisi anumaid

28

sinna üsna kergelt kantida. Talvel tuli aga madalalt reelt neid kõrgele upitada. Talvel oli seevastu tunduvalt vähem piima. Kehtis kord, et järgmine aitas eelmist või vastupidi. Ka piima valamisel vastuvõtutanki. Klassivenna Kampuse Ülo isa oli meier, võttis piima vastu, kaalus ja kirjutas arvu iga talu piimaraamatusse. Sinna märgiti ka tagasisaadud lõssi kogus ja või paki kaal, kui küsisid. Pisteliselt võeti puhtuseproove – siis lasti piim kallata läbi lehtri, mille põhjas oli filterpaber. Need paberid pandi välja teistele vaatamiseks. Juures ei olnud nimi, vaid piimatooja number, mida ei pruukinud teised teada. Vahel olid harksabadki puhtuseproovil näha, kärbestest rääkimata.

Talvel viletsate ilmadega olime ööd rahvamajas Küüts`ude juures. Jaan ja Marie ning kasutütar Hilda hoidsid maja korras. Enne sõda pidasid nad seltsimajas ka einelauda.

Hilda puhastas ja puhtis küünis elektrimootoriga masinal ka talumeestele viljaseemet.

Põllumeeste seltsi ajast oli jäänud rahvamaja õuele laut ja küün ning hulganisti näitustele toodud loomade bokse. Küütsude tallis ja küünis saime hoida oma hobust ja vankrit või rege, kui ise koolis olime. 1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli Jaan Küüts lõpetanud Uue-Suislepa algkooli ja 59 aastat vana. Marie oli 64 ja Hilda 16. Ametilt oli Jaan einelauapidaja ja kaupmees. Maad kasutasid raharendi alusel 2,4 ha. Loomi oli üks lehm (müüs 10 kg piima loendi eelneval päeval), 2 siga, 30 kana, 2 kukke, 1 hani. Talvel mängisime võrkpalli seltsimaja saalis.

Kui kooli ajal oli meie kord piima viia korjasime hommikul piimanõud vankrisse või rekke, sõitsime Väike-Maarjasse ja jätsime hobuse Küütsude juurde. Edasi käis Hilda meiereis, andis piima ära ja võttis vastu lõssi ning tõi hobuse piimanõudega oma küüni. Rakendas hobuse lahti ja pani talli. Pärast tunde tulime koolist, rakendasime hobuse ree või vankri ette ja sõitsime piimanõudega Vaosse.

Kui olime 8.-ndas klassis õpetas meid lauatennist mängima 11. klassi poiss Johannes Küttis. Hiljem oli ta kõrge ametnik plaanikomitees ja kauaaegne Eesti lauatennise föderatsiooni esimees. Ping-pongi laud oli koolimaja teise korruse jalutusruumis.

Palle oli aga raske saada. Köögi Jussa leidis oma kodust karbitäie ennesõjaaegseid palle. Katkiläinud palle parandasime atsetooni abil ja isegi lappisime vana palli tükkidega. Lapitud palli põrked laualt olid üllatavad. Kodus kombineerisime väljatõmmatavate otstega söögilauale võrgu marliribast ja nii mängisime Vao külaski ping-pongi. Vineerist tegin ise reketid, hiljem kleepisin ühele kummist katted ja mängisin sellega veel TPI Toompuiestee intris.

Koduaeda kaevasime kaugus- ja kõrgushüppe jaoks liivakasti. Võrkpallipostide vahele panime vanad ohjad. Tõstetreeninguteks saime külast sangpommid - 1, 1½ ja 2 puuda rasked. Kase villavabriku põlenud varemetest tõime ühe võlli ja mitmed rihmaning hammasrattad tõstekangiks. Kangi tsenter tuli igakord enne tõstmist määrata, sest raskuste rattaid polnud alati paarikaupa panna. Klassivend Köögi Jussa ja Henn olid hulga kõvemad tõstjad kui mina. Treeninguteks teadmisi ammutasime raamatukogust välja praagitud raamatute hulgast leitud Eesti kaitseväe spordiõpikust.

Muusikaõpetaja Viktor Neemre juhatas mandoliinide orkestrit. Minul pilli polnud, küll aga Hennul. Mina sain proovidel lüüa trianglit. See vist ei läinud alati täppi ja ma ei mäleta, et mind oleks esinema võetud. Keskkooli lõpuaastatel olin rahvatantsu ringis. Sai isegi rahvamaja laval tantsitud. Koorilaulust viilisin kõrvale. Küll aga käisin vabatahtlikult (küllap ema survel) ladina keele tundides.

29

Juhani talu elumaja

30

Õu ja hooned Juhani talu õue ümber olid elumaja, kelder, rehielamu puukuuri ja välikäimlaga, laut küüniga, eraldi veel sepapada koos külgeehitatud elamuga. Õue mõõdud olid: maanteest elumajani ligikaudu 50 m ja küünist rehemajani 20 m.

Meie koplis, teisel pool teed Tidriku elumaja vastas oli kingsepp Juhanes Mägi maja koos kahe kõrvalhoonega. Maakasutust seal oli 0,1 ha. Elumaja teepoolses otsas elas sepp August Kala oma naisega. Jõepoolses otsas elas tuuleveski möldri lesk Alma Meidla oma lastega: Aino, Laine ja Juku. Meie teises nn Kõrtsi koplis oli veel Helene Mülleri maja koos kõrvalhoonega, nn Parkali maja. Maakasutust oli seal 0,2 ha.

Elumaja, meie kõnepruugis „uue maja“ valmimise aasta oli 1937. Elumaja välismõõdud olid 7x5 sülda, so 10,7x15 m ehk ligikaudu 140 m² põrandapinda. Teise korruse kolm tuba jäidki välja ehitamata. Palkidest seinad oli väljast kaetud rõhtsa laudvooderdusega, seest nn Kehra papiga. Laed olid kaetud vineeriga. Majal oli pilpakatus. Maja oli kahe korstnaga. Kahhelkivist olid tehtud kahe toa ahjud ja köögis pliit, soemüür ning soojakapp. Elumaja plaan on võetud ehitusprojektist.

Rehielamu, ehk „vana maja“ oli õlgkatusega. Maja mõõdud: 11x27 m, ehitamise aasta 1880. Rehealuse ja talli osa oli maakividest seintega. Rehetoal olid rõhtpalkseinad. Kambrite osa oli vooderdatud horisontaalse laudisega ja värvitud tumekollaseks. Eluruumides elasid enne meie pere maale tulekut sulane ja teenijatüdruk. 1941.a suvel elasid seal kaks põllutööl abiks olnud Vene sõjavangi.

Meie ajal hoidime seal ka järelkuivatuseks vilja. Mäletan kuidas rehepeksu ajal tassisime seljas sinna üle 100 kg raskusi viljakotte. Trepi astmetest käies ei jõudnud jalga üles sirgeks ajada ja astmetele tuli peale panna lauge laud. Eriti rasked olid hernekotid.

Rehe all hoidsime suvel vankrit ja talvel saani ning hobuseriistu. Rangid ja sedelgad rippusid puust nagidel, igale hobusele omad. Loogad, ohjad ja sedelgarihmad polnud personaalsed ja rippusid omaette. Seal oli pütt vankrimäärdega, puust mõla tavoti sees ja vankrivõti. Ka kandekast hobuse rautamise riistadega. Meie saan kujutas endast väiksemat rege selle külge ehitatud korupiga (selja- ja külgtoed). Värvitud oli saan tumepruuniks. Vankril oli pealepandavaid kaste kaks. Üks vertikaalsete külgedega piimaplekkide veoks ja teine kaldu külgedega muudeks veosteks. Eraldi veel lai raam heina ja vilja veoks. Sõnniku veoks olid eraldi põhja- ja küljelauad. Vankrikaste sai kasutada ka talvel ree peale köiega kinnitatuna. Rehealuse idapoolses nurgas oli betoonist kartulisilo salv.

Tallis olid õuepoolses küljes asemed hobustele: vana valge ruun „Poiss“ ja kõrb Ardenni tõugu mära „Massa“ oma varsaga „Toti“. 1944.a sügisel olid hobused koplis köies ja mööduvad vene sõjaväe voorisoldatid viisid meie mära minema. Asemele jätsid oma äraaetud musta hobuse. Seda kärnas kronu me talli teiste hobuste kõrvale ei usaldanud panna ja asustasime ta lehmalauta omaette nurka. Sel moel sai nooruke „Toti“ omaette latri „Poisi“ kõrvale. Hobuse sõim oli puust kast mõõtmetega umbes meeter x meeter x meeter. Nurgapostid olid käsitsi tahutud prussidest põiklõikega ~15x15 cm ja ühendatud omavahel põiklattidega tappide abil. Sõim oli avatud ülalt heintega täitmiseks ja ka hobusele nende söömiseks. Ülaäärel oli ka väike küna kaerte jaoks. Hobuste latrite vastasküljel oli sulg peekoni tõugu emisele „Krõõt“. Aedikus oli ka väike värav, mida sai raudvõruga (vankrirattalt) sulgeda. Küna oli aediku all, nii et 31

sööki sai valada väljapoolt ilma sulgu sisenemata. Rehealuse ja talli lakas hoidsime heinu. Heinaajal oli raske töö heinad hanguga koormast lakapealsele vinnata ja seal veel kuni katuse harja aluseni täis toppida ning kinni tallata. Talvel tuli iga päev heinad lakast alla loopida ja igal söögikorral hobustele sõimesse tõsta. Iga päev tuli ka hobuste asemeid „teha“. Värske sõnnik tuli hanguga laiali loopida, ase tasandada ja uute õlgedega katta. Sõnniku kihi kõrgemale tõustes tuli sõim aeg-ajalt ülespoole tõsta.

Rehielamu talli poolse otsa külge oli ehitatud laastukatusega hõredatest püstlaudadest seintega puukuur, selle kõrval aiapoolsel nurgal kuivkäimla.

Rehielamu plaan on võetud raamatust „Eesti arhitektuuri ajalugu“ Tallinn 1965 Laut ja küün olid ühise laastukatuse all. Hoone välismõõdud vundamendi järgi olid: 10x39 m, sellest lauda osa 10x13, küünil 10x26. Ehitamise aasta 1925. Küün oli otsaga vastu maanteed. Küünil oli kaks väravate paari, sõrestikseinad olid püstlaudisega. Küüni laudapoolses osas olid laudisega eraldatud aganate ja turba hoidmise alad. Nende vahelt läks kitsas uks lauta. Selle kaudu toimetati talvel loomasööt ja aluspanu (rukkiõled ja turvas) küünist lauta. Lauda palkseinad olid kõrge maakivist vundamendiga. Väravad olid õuepoolses ja otsaseinas, talvel kinni ja õlgedega soojustatud.

Kelder oli maakivist seintega ja süvistatud ligikaudu meetri jagu maasse.

Horisontaalne lagi oli raudbetoonist, mis tugevdatud metallist taladega. Mõõdud olid 5x10 m. Keldril oli pilpakatus. Keldri lakk oli soojustamiseks tihedalt täidetud õlgedega. Ees oli tuulekoda, mis kattis ka betoonist tehtud trepi. Seest oli kelder jagatud kaheks. Ees oli väiksem osa liha jaoks ja taga suurem osa kartulite ja juurvilja tarbeks. Esimeses osas olid laes konksud sea lihakeha üles riputamiseks. Seal hoidsime ka moospurke ja soolaliha tünni. Ehitatud oli 1930.-date keskel. 1950.a põlengu järel katsid kolhoosi ametnikud keldri lae ja seinad täiendavalt mullaga ja ehitasid uue katuse ning kasutavad seda siiani oma kartulite hoidmiseks.

Silohoidla oli betoonist seinte ja põhjaga maasse kaevatud silinder keldri taga.

Läbimõõt ligikaudu 3 m, sügavus 2 m. Silo tegi isa sõja ajal vaid kahel suvel lutsherne ädalast. Ädalakoormad kallutati auku ja tallati hobusega kinni.

Kaev oli keset õue. Varem vändaga salvkaev oli puuritud sügavamaks ja kaevus oli kahe silindriga pump. Kaevu kaanelt sai vett juhtida majja viivasse torusse. Kaevust läks maa-alune toru köögi nurka. Sealt oli ette nähtud jätk pööningu veepaagini. See süsteem jäi aga välja ehitamata. Hiljem asendati pump lihtsamaga.

Kaevu kõrvale oli ehitatud betoonist valatud kolme sektsiooniga piimajahutaja.

Kaevule lähim ja järgmine olid ette nähtud ühele piimanõule, kolmas oli suurem.

Omavahel olid nad ühendatud torudega põhjal ja ülaosas. Nii sai pruntide abil juhtida jahutusvett ühest sektsioonist teise nii põhja pidi kui ka ülevoolu kaudu. Välja sai lasta soojenenud vett pikka künasse, kuhu tulid lehmad jooma karjast või põllult.

Talveks oli lauta pandud pooleks saetud vaadist tünn. Sinna sai vett pumbata umbes kahetollise läbimõõduga toru kaudu otse kaevust. Toru oli pandud lühikestele postidele ja läks lauta läbi väravate. Suveks võeti toru maha. Kaevust pumbates juhiti vesi pika plekist toruga lehtri abil suvel otse piimajahutisse või talvel lauta viivasse torusse. Plekist kõvera otsaga lehter riputati kaevu toru tila külge.

32

Sepapada oli kokku ehitatud sepa elamuga. Mõõdud vundamendi järgi 5x6 m kummalgi. Sepapada oli vahetult vastu teed, küünist tosina meetri kaugusel. Ehitamise aeg pole teada. Sepatööks võidi kasutada viimati enne I Maailmasõda, kui polnud veel otseteed Ebaverest Kiltsi kaudu Järva-Jaani. Tollal käis maantee Rakverest Paidesse läbi Vao küla ja küllap tegutses siis ka kõrts mõisa suunduva tee ristil. Tõenäoliselt sai nendele asutustele saatuslikuks juba Tapa-Tartu raudtee valmimine 1876.a. Miks muidu liitis Vao mõisnik nn Kõrtsi kopli ja sepapaja aluse maa Juhani talu krundiga ostu-müügi lepingus 1885.a. hooneid mainimata.

Sepapajas hoidsime oma vilja. Maantee poolsel ruumil olid kahe poolega väravad.

Sinna olid ehitatud salved söödavilja jaoks. Õue pool oli kitsam uks ja sealses ruumis olid viljakotid virnas. Majas elasid Urgase Eedi ja Viispara perenaise õde Elfriide Kuusk, keda kutsuti Prits`uks. Nemad kasutasid pärast sõda Juhani talu kaugemaid põldusid ja hoidsid oma loomi meie laudas. Mõnda aega oli Eedi möldriks Vao küla tuuleveskis. Eesti ajal oli Eedi olnud piirivalvur ja abielus Meibaum`i Leida`ga.

Maapinna reljeef õue ümbruses oli üsna rahutu. Hooned paiknesid Imakaevu küla poolt lähtuva ürgoru põhjal. Suure põldude ala lume sulaveed voolasid meie lauda tagant jõkke. Lauda ja sepapaja vahel oli selle jaoks tee muldkehas truup, ligikaudu 30 cm läbimõõduga betoontoru. Neil kevadetel kui lumi sulas äkki, ei jõudnud truup vett koheselt ära juhtida. Vesi tõusis ja voolas üle tee edasi jõe poole. Küün koos laudaga oli kõige madalamal kohal ja seal oli siis vett oma paarkümmend sentimeetrit. Laudas oli kevadeks sõnnikut palju ja loomadeni vesi ei ulatanud.

Põllutee oli naabertaluga ühine. Tee läks meie elumaja eest läbi ja tõusis üsna varsti järsult mäkke, edasi kulges üle kilomeetri laugelt. Väljamäe kõrgus võis olla 4 m ringis – elumaja ülakorruse aknast paistis üle mäe põldude tagune männik. Üle maantee oli koppel ja jõe taga veel üks koppel.

Uus viljapuuaed oli rajatud mõni aeg enne külma talve elumaja kõrvale. Sealseid õunu ja marju me ei saanudki maitsta. Vana aed rehielamu taga, vastu Tidriku õue oli piiratud põlispuudega. Ka sealsed vanad õunapuud võttis külm. Üle koplite, jõe ja metsa paistis meie õuele kätte Ebavere mägi ja torn selle tipul.

33

TALUTÖÖD Talu pidada ilma isata saime 5-l aastal 1945-1949. Aastaid oli mul siis 14 kuni 18.

Koolis käisin 7.-s kuni 11.-s klassis. Esimesel kevadel aitasid naabrimehed Õbediku Hans ja Tidriku August külvimasinat reguleerida ja adra künni sügavust seada. Ka sugulane Aavere Juhan käis meile talupidamise tarkusi õpetamas. Ta tuli Aaverest jalgsi läbi metsa meile appi kartulikuhja kinni panema ja meid seda tegema õpetama.

Oma labidas oli tal kaasas ja jäi varahommikul otseteed kuhja juurde tööle. Alles keskhommiku ajal tuli tallu.

Ema tegi peamiselt koduseid töid ja kamandas oma kolme poega. Välitöid tegime ja hobustega toimetasime vaid meie, poisid. Kui emal oli vaja kuhugi sõita, siis hobuse rakendasime ette ikka meie. Vanemate sugulaste kõrval õppisime selgeks ka lamba ja vasika tapmise ning naha nülgimise. Sea tapmist, puhastamist ja tükeldamist me oma jõududega ette ei võtnud. Esmakordsel iseseisval lamba niitmisel sain villa küll kätte, kuid lammas oli mitmete sisselõigete tõttu verine.

1949.a. kevadel läks ema maa ja varaga kolhoosi. Sel kevadel piirdus põllutöö vaid viimase sõnnikukoormaga kolhoosniku 0,6 ha suurusele hingemaale ja selle harimisele.

Hobused Ilma isata talupidamise jätkamiseks oli meil kolm hobuse hinge: vana valge ruun „Poiss“ ja ca 1,5-aastane sälg „Toti“. Lisaks venelaste mahajäetud mära, äraaetud musta värvi kärnas ja pulstunud kronu „Must“. Tuli teda sööta ja ravitseda, et kevadel kellegagi põllule minna. Karv tuli tal maha suurte latakatena. Hoidsime teda teistest hobustest eraldi lehmalaudas. Õnneks see tõbi teistele loomadele külge ei hakanud.

Oli aga ümbruskonnas küllaltki levinud. Väike-Maarjas loomaarsti õuele tehti suur kast haigestunud hobuste raviks väävliaurudega. Hobuse pea oli kastist väljas, väliahjust juhiti väävliaurud kasti – nii see meie „Mustki“ küpses seal mitu korda.

Peale selle tuli teda kodus ka vängete rohtudega määrida. Hea söötmisega kosus ta kevadeks kenaks hobuseks. Selgus, et temaga oli palju mõnusam ratsutada kui näiteks vana valgega. Nii me siis nimetasimegi teda punaarmee politruki ratsahobuseks.

Ratsutamiseks saime kasutada Kaarma külast kaitseliitlase Kaurla sadula. Käisime ratsa kooliski. Vigurid olid sel hobusel sees. Ükskord kui hommikul kooli sõitsin jooksis ta Selja talu kohal madalate pajude alla ja tahtis minust sadulas lahti saada.

Põllutööriistad olid meil valdavalt kahehobuse agregaadid. Kevadel tuli põllutööle minnes rakendada vana valge ruuna kõrvale „Must“. Küll me nägime kurja vaeva temaga. Üksinda vankri vedamisega oli veel nõus, aga põllul teise hobuse kõrval atra sikutama mitte. Õnneks “Poiss“ oli rahulik loom ja talus tema taltsutamise manöövrid stoilise rahuga. “Poisi“ kõrval õppis põllutöö selgeks vanemaks sirgudes ka sälg „Toti“. Ja saigi põhiliseks tööhobuseks „Musta“ kõrval, kui vana “Poisi“ aeg täis sai. „Poiss“ läks vanadusest segaseks ja jooksis talvel kodust minema. Teda oli nähud Nõmme veski juures, kus me olime varem vilja jahvatamas käinud. Tõime ta koju tagasi, kuid tööks teda enam kasutada ei saanud.

34

Maaharimine, külvitööd Põllutööriistade joonised on raamatust: Aimu Reintam. Ülevaade põllunduse mehhaniseerimise arenguloost Eestis (kiviajast aastani 1940). Tallinn 1999.

Pildid on enamasti saadud Tammiste Oskari fotoalbumitest.

Maaharimise aluseks oli sügisel tehtud künd. See oli ka üks kõige tüütumaid töid põllul. Sügiskündi saab teha kuni maa külmumiseni. Talv võib tulla aga ootamatult.

Künda tuli ka vihmase ilmaga. Ühe töökäigu laius võrreldes teiste põllutöödega oli kündmisel kõige väiksem, kõigest mõnikümmend sentimeetrit. Hektarisuuruse põllu (100x100m) kündmiseks tuli adraga palju ringe teha, selleks kulus kaks tööpäeva.

Kahehobuse ader

Kolmesahaline ratasader

Kündmiseks kasutasime ühe sahaga kahehobuseatra.

Meil oli ka kolmesahaline ratasader. Ei mäleta, et oleksime seda meie ajal kasutanud.

Varem oli seda kasutatud kesapõllu korduskünniks.

Meie adral oli pikem pöördhõlm kui pildil oleval. Adra hõlmal pidi muld hästi libisema. Vinthõlm pidi pöörama kamara pahupidi, et kõrretüükad ja umbrohi satuks mulla alla kõdunema. Pikemalt seisma jäämisel tuli hõlma määrida õliga, et ta ei roostetaks.

Adra alla oli peitpeaga poltide abil kinnitatud vahetatav tera. Seda tuli teritada sepal. Ääsil kuumutati tera punaseks ja alasil löödi-venitati nüriks kulunud eesserv pikemaks-õhemaks, seega teravaks. Ees olevat vertikaalset juhtrauda sai kinnituspoldi abil paigutada üles-alla ja paremale-vasemale. Sedaviisi sai reguleerida künnivao sügavust ja laiust. Pildil näidatud nuga meie ei kasutanud, sest mättalist maad ei kündnud. Heinamaa söödi purustasime enne kündi kultivaatoriga. Ader hoidis ennast kündmisel ise vaol. Jõudu tuli rakendada vaid kivide korral. Pööramiseks uuele vaole tuli atra kurgedest kallutada ja hobused vedasid ise saha mullast välja. Käsitsi tõsta tuli ader uue vao algusesse, mulla sisse vedasid saha juba hobused.

Kõige esimene töö kevadel oli sügiskünni tasandamine. Selleks tuli eriti täpselt tabada õige aeg, et hoida lumesulamise niiskusvaru mullas. Meil oli selleks oma küla meistrimeeste tehtud kahehobuse libistaja. Meie libistaja koosnes kahest paksust plangust, mis omavahel olid ühendatud sissetapitud vahepuudega. Vahepuude peal oli laud, mille peale sai raskuseks kive panna. Plankude allservale olid kinnitatud rauast äärised. Libistaja plangud olid kokku tõmmatud kahe pika metallist vardaga (poldiga).

Varda ühes otsas oli seibiga mutter, teises otsas seibiga silmus. Nende silmuste külge sai kinnitada konksuga kummagi vedava hobuse kolk.

Enne külvamist tuli künnikiht kobestada ja siluda. Selleks kasutasime peamiselt vedruäket ja sik-sak äkkeid.

35

Vedruäkke veoks oli vaja kaht hobust.

Vedruäkkel polnud rattaid all, teda tuli kaugemale põllule viia vankriga.

Vedruäkke raamile olid kinnitatud vetruvad piid. Neid sai käsihoovast parajale sügavusele mulla sisse lasta.

Piide otsikud olid pööratavad: terava otsa sai kulunu asemel allapoole pöörata. Ja edaspidi sepal uuesti teravaks venitada.

Katkiläinud piisid sai asendada.

Kultivaator oli kahe hobuse agregaat.

Kasutasime heinapõllu kamara purustamiseks. Tiheda kamara purustamiseks tuli põldu laks korda risti läbi ajada. Peitkivile otsa sõites läksid piid katki, neid oli igas talus tagavaraks.

Kultivaatorid siginesid Vao küla põldudele tunduvalt hiljem vedruäketest.

Sik-sak äkkeid oli kahte tüüpi. Raskeid äkkeid oli kahehobuse rakendis 4 tükki.

Neid kasutasime mättalise maa tasandamiseks. Kergeid äkkeid oli ühehoburakendis 6. Kasutasime neid seemendatud põllu tasandamiseks Keeramisel pidi hobust juhtima suure ringiga, et äket mitte ülekaela keerata.

Külvitööd Külvimasin. Meil oli ühehobuse laialtkülvimasin. Viljakastis pöörles väikeste labadega võll, mis aitas terasid puistata avadest läbi põllule. Avade suurusest olenes seemne kulu ehk külvi tihedus. Neid sai muuta viljakasti all oleva hoovaga, mille asend skaalal oli kruviga fikseeritav.

Meie külvimasin puistas seemned laiali maapinnale. Seemenduskultivaatoriga sai seeme viidud mulda sobivale sügavusele. Kultivaator oli mitme funktsiooniga põllutööriist. Teravaotstega piidega sai söödi kamarat lõhkuda ja mulda kobestada.

Raamile kinnitatud väikeste sahkadega varustatud kultivaatorit sai kasutada külvatud seemne mulda viimiseks, ka kõrrepõllu koorimiseks pärast viljakoristust umbrohtude hävitamiseks ja mulla alla pööramiseks.

36

Seemenduskultivaator oli kahe hobuse agregaat. Kobestuskultivaatori raamile olid kinnitatud väikeste sahkadega varustatud piid. Seda riista kasutasime seemne mulda viimiseks. Taludes, kus olid olemas ka reaskülvimasinad, mis seemne otse mulda viisid, kasutati seda seadet vaid kõrrepõllu koorimiseks pärast vilja koristamist. Siis oli selle riista nimeks koorelkultivaator.

Reaskülvmasinaid oli mitmel talul. Neid oli kahte tüüpi ketas- ja sõrgseemenditega.

Sõrgseemenditega reaskülvimasin Reaskülvimasin viis seemned ka mulda.

Reaskülvik oli kahehobuse agregaat. Võrreldes laialkülviga, kus seemned jäid maapinnale jäi nüüd üks tööoperatsioon vähemaks. Polnud vaja enam seemneid mulda viia ja seemendatud põllu võis kohe kinni rullida. Fotol on näha, et reaskülviku ees tasandatakse eelnevalt kobestatud külvikiht raskete kahehobuse äketega.

Puurull. Seemendatud põld tuli kinni rullida. Varem olid kasutusel jämedast palgist tehtud rullid.

Palgile olid mõnel pool naelutatud peenemad latid, mis pidid paremini purustama põllu pinnast välja ulatuvaid mullekamakaid. Ka rulli raam ja aisad olid tehtud puust.

Pilt on tehtud 1930.-te aastate keskel Imakaevu küla Kangru talu põllul.

Hiljem võeti kasutusele raudrullid (-trullid). Need oli ühehobuse agregaadid ja koosnesid kahepoolsete tüvikoonuse kujulistest metallist sektsioonidest (nagu kaks kokkupandud supitaldrikut). Keskel oli neil nelinurkne ava. Metallist sektsioonid olid kogutud puust neljakandilisele võllile, mis pöörles rulli metallist raami laagrites.

Raamile sai vajaduse korral panna raskuseks kive. Kuulu järgi pidavat teravate servadega metallist taldrikud paremini purustama kuivanud mullakamakaid ja vajutama ka kivid maa sisse. Maast väljaulatuvad kivid olid aga ohuks heinaniidu või viljalõikuse masinatele.

37

Heinategu Põllul kasvatati meil enamasti ristikheina segus timutiga ja hiljem eelistatavalt lutserni. Ristikut kasvatati ühel kohal enamasti 3 aastat, lutserni kuni 5. Hein niideti kahehobuse niidumasinaga maha ja lasti maa peal närbuda. Kaua ei tohtinud maas kuivada lasta, liblikõieliste lehed pudenesid kuivanult põllule.

Heinaniiduk oli kahe hobuse agregaat. Pildil niidab koplis heina Pupso talu peremees Jakob Varda. Meie niidumasin oli Ameerika firmalt „Deering“ kinnise ülekandemehhanismiga õlivannis.

Lõikeorgani vikati alumises otsas oli ümmargune kuul-liigend. Selle kaudu, puust vända abil, kanti niiduki rataste ringliikumine üle vikati edasi-tagasi liikumiseks.

Transpordiasendis sai lõikeorgani üles tõsta ja fikseerida tugivarda abil.

Lõikeorgani tugiplaadi külge olid kinnitatud etteulatuvad sarved. Nende küljes (peal) olid sakiliste äärtega plaadid, milledel omakorda liikusid edasi-tagasi lõiketerad.

Lõiketerad olid kinnitatud (needitud) vikati rootsu külge. Kolmnurksed lõiketerad kulusid nüriks ja aeg-ajalt purunesid kivide tõttu. Vikatit (selle lõiketerasid) tuli teritada käial. Seda tehti tavaliselt taludes olevate Gotlandilt toodud liivakivist käsitsi vändatavate käiadega, mille all oli veekast. Meil oli aga firma poolt konstrueeritud liikuva kahepoolse tüvikoonuse kujulise smirgelkäiaga seadeldis. See kruviti niiduki ratta külge. Vikatit oli võimalik kinnitada käia külge ja siis üksinda vändates teritada.

Meil see nii välja ei tulnud ja ikka tuli ühel vikatit hoida ja teisel käia vändata.

Looreha piid libisesid mööda maad ja kogusid kokku mahaniidetud heina.

Paraja portsu maha jätmiseks tuli korraks vajutada jalaga raamil olevale hoovale. Hobuse jõul veeti piid üles ja kokkuriisutud heinasülem jäi maha.

Kohe langesid piid automaatselt alla.

38

Ühehobuse loorehaga tõmmati parajalt kuivanud hein vaaludesse. Käsitsi hangudega tehti vaaludes parajad sületäied ja kanti järelkuivamiseks redelitele, meie keelepruugis kärbistele või kärpasse. Loorehaga riisuti vaalude asemetele pudenenud hein kokku ja toimetati kärbiste juurde ning tõsteti hanguga kärbisele vihmavett laiali juhtivaks harjaks. Kärpad pandi põllule ritta orienteeritult põldudevahelise tee suhtes. Kärbiste omavaheline kaugus reas püüti hoida ka ühtne. Looreha piisid sai tõsta käsihoovast ja fikseerida üleval liikumiseks teedel.

Kui oli enne heina äravedu vihma sadanud, tuli niiske hein kärbiste harjadest alla lükata ja samas kuivatada (kaarutada). Ühehobuse vankrile oli heina- ja viljaveoks tehtud tavalise koormakasti asemele spetsiaalne laiem raam. Koormasse läks tavaliselt kaks kärbist heina. Tühjad kärpad (redelid, ka rõuguredelid) veeti hobuvankriga põllu servale virna. Kärbiste asemed riisuti üle ja seegi vähene hein veeti ära.

Koormast tuli hein tõsta hanguga küüni alla virna või rehealuse laka luugi kaudu lakapealsele. Lakapealselt tuli iga sületäis tõsta veel kord edasi virna kuni katuseharja alla. Heinavirna tallasid kinni lapsed, kui neid käepärast oli. Käsitsi tõstmise kordi heinasületäiele kuni lakka paigutamiseni sai kokku neli. Looma nina alla jõudmiseni lisandus veel kaks korda: lakaluugist või virnast alla ja edasi tuli kanda loomale sõimesse.

Suvist edasist rohukasvu enam ei niidetud. Ädalal karjatati loomi sügiseni, kuni rohi kasvas. Korraga palju ette anda ei tohtinud – loom sõi valikuliselt ja tallas suure osa rohust maha. Keti kinnitusvaia tuli üsna tihti edasi paigutada. Selleks oli põllul suur puuhaamer. Ka kirves ajas asja ära, kuid pahatihti läks kirvesilm lõhki metallvaia maa sisse tagudes.

Koplis niideti sealne rohi käisitsi vikatiga. Enamasti sai karmi rohtu niita vaid hommikuse kastega. Niitmisel tekkinud heinakaared tuli samas laiali ajada kas vikati varrega või puust rehaga. Mõningase kuivamise järel tuli heina korduvalt kaarutada.

Iga järgmise korra ajal tuli heinakaared paigutada risti päikese suunale. Kui samal õhtul heina ära ei veetud või hakkas vihma sadama, tehti heinast väikesed saadud.

Need lükati hommikul pärast kaste kadumist laiali ja jätkati kuivatamist kaarutamisega. Vana jõe sängis (meie keelepruugis luhas) madalas vees kasvav hein niideti samuti käsitsi ja kanti kuivatamiseks kõrgemale kohale. Viimasel ajal me koplis enam heina ei teinud, vaid köietasime seal hobuseid.

39

Viljalõikus Viljalõikus käis ringi ümber põllu. Sidujad paigutati enam-vähem võrdsete vahedega, vaid lastele anti väiksemad tükid. Pikakõrrelise rukki ja nisu puhul piisas sidemeks ühest kõrrepundist. Lühemate, odra ja kaera puhul tuli võtta sidemeks suurem pihu ja jagada see kaheks ning keerata viljapea poolsetest otstest sõlme. Viljavihk tõsteti sidemele ja keerati sideme otsad kokku ning painutati vabad otsad sideme alla. Eriti lühikese kõrrega vilja puhul tuli sidemeks tõmmata kasvavast viljast pihu, lüüa vastu maad juurtest muld välja ja sõlmida kokku sidemeks.

Viljalõikaja ehk rehikmehhanismiga viljaniiduk oli kahehobuse agregaat.

Ringi käies laskusid rehad (meie keelepruugis tiivad) ükshaaval terade kohale ja riisusid viljakõrred platvormile ning tõusid siis üles. Vastavalt vilja tihedusele sai käsihoovaga reguleerida, mitmes tiib lükkas viljavihu platvormilt maha. Tiivad olid tehtud puust, pulgad purunesid tihti.

Teedel transportimiseks tuli masin toetada tungrauale, väiksem ratas alt ära võtta, tõsta platvorm üles ja panna ratas korpuse küljes oleva võlli otsa. Meie viljalõikaja oli Vene firma masin. Olla olnud odavam lääne firmade omadest. Isa ostis selle vahetult enne ärijuhi ametist tallu tulemist, vististi juba baaside ajal. Masin toodi Kiltsi jaamast kastides kohale ja pandi kokku õue peal ja küüni all. Esimest korda saime näha „vene värki“ – vänt ei läinud võlli otsa. Laagrit tuli seest suuremaks viilida. Mehed ütlesid, et venelased olid võlli kulumise jagu ette suuremaks teinud. Nõukogude kombe kohaselt oli masin lääne analoogidel maha viksitud. Seetõttu sai purunenud sarvi ja vikati terasid meie Ameerika päritolu heinaniiduki omadega asendada.

Varasemast ajast oli meil olemas viljalõikuseks seadistatud heinaniiduk. Selle agregaadiga lõikasime vihma ja tormiga sasitud ning lamandunud vilja. Käsirehaga tõsteti lamandunud kõrred kõrgemale niiduki teradest ja paraja vihu suurune ports lükati platvormilt maha.

Lamandunud vilja sai kätte ainult vastukarva lõigates, muidu libisesid masina terad üle kooldunud kõrte. Siis tuli lõigata vaid ühte külge pidi ja palju oli tühisõitu.

Viljalõikuseks seadistatud heinaniidukil oli rakendatud kaks inimest: üks ajas hobuseid, teine tõmbas rehaga viljakõrred jalaga ülal hoitavale korjeplatvormile. Kui viljavihu suurune ports sai kogutud, lasti platvorm alla ja viljavihk jäi maha põllule.

Puuduseks viljalõikajaga võrreldes oli veel ka see asjaolu, et niiduki puhul jäi viljavihk samale teele, kus lõigati. Seega pidid sidujad selle enne masina järgmist käiku viljavihu kokku siduma ja masina käigurajalt kõrvale tõstma. Viljalõikaja

40

rehikmehhanism tõstis lahtised vihud aga ühe käiguraja jagu kaugemale ja mahajäänud siduja ei pidanud teisi kinni.

Põllu lõppedes pandi vihud järelvalmimiseks ja kuivamiseks kohe hakkidesse.

Rukkihaki alguseks löödi üks viljavihk püsti ja pandi selle ümber kaldu paarikaupa vastastikku neli rukkivihku. Edasi veel neli eelmiste vahekohtadesse. Mõnel pool pandi rukkihaki otsa veel peavihk vihma kaitseks. See vihk oli madalamalt seotud ja soputati enne paigaldamist lahti, et kõrred langeksid ühtlaselt ümber haki. Lühemad suvivilja vihud pandi kohe paarikaupa hakkidesse. Hakid põllul paigutati ridadesse.

Mõnel korral (vihmasel suvel?) panime suvivilja ka kärbistele. Kord panime (vististi lamandunud ja sasitud) vilja isegi vihkudesse sidumata kuivatamiseks kärbistele.

Piisavalt kuivanud hakid veeti hobuvankritega küüni varju alla ootamaks masindamist – viljapeksu. Põld riisuti loorehaga üle ja saagis paigutati küünis viljavirna peale.

41

Kartulikasvatus Väike-Maarja muuseumis on kirjas, et 1935.a. asutati Väike-Maarja kartuliühisus kaugema eesmärgiga sobival juhul Kaarma piiritusetehas omale osta. Kas ka Vao küla taludel oli oma kartuliühistu või olime Vao mõisa viinavabrikuga seotud mõnel muul moel, pole teada. Igatahes müüsime meie oma tööstuskartuli Vao viinavabrikule ja saime sealt vastu praaka. Kasvatasime kahte sorti kartuleid. Violetsete õitega „Deodora“ oli suurema tärklise sisaldusega ja läks viinavabrikule. Valgete õitega „Majestic“ (meie keelepruugis maiesteet) oli saagikam ja läks oma sigadele, ka lehmadele. Sõime seda sorti isegi, neid kartuleid oli parem koorida ja ei läinud keetes nii äkki lõhki kui „Deodora“.

Pidevalt veeti viinavabrikust praaka loomasöödaks. Ühehobuse vankrile, talvel reele, oli kinnitatud küljeli suur vaat. Vaat täidet viinavabrikus jämedast voolikust ülemise (kandilise?) ava kaudu ja pandi kaltsuga tihendatud punniga kinni. Vedades loksus pahatihti punni vahelt praaka välja. Praagavaadiga sõideti kohe küüni alla. Küünis veeretati vaadipoolikust tehtud anum praagavaadi otsa alla. Vaadi otsaseina allosas oleva augu kaudu lasti kuum praak anumasse jahtuma. Edasi segati praak (aganate, jahu jm lisanditega) ning kanti ämbriga loomadele künasse. Minu mäletamist mööda südasuvel praaka ei toodud, ju siis viinavabrik seisis.

Mäletan, et mõnel aastal tegi isa kartulitest silo. Rehealuse idapoolsesse nurka oli betoonist ehitatud kartulisilo jaoks salv. Kinnises hobuvankril veetavas kastis aurutati kartulid pehmeks mõisa viinavabrikus. Kodus tõsteti labidatega keedetud kartulid salve ja trambiti tihedaks massiks kinni. Pealt kaeti salv õhukindlalt turbapuru ja aganatega. Iga söögikorra ajal ammutati sigadele sileeritud keedukartuli massi salve külgava kaudu. Seetõttu polnud vaja iga päev sigadele kartuleid keeta. Hiljem me seda ei kasutanud. Sigu oli vähem.

Korra tegi isa silo ka kartulipealsetest. Rohelised pealsed niideti maha ja veeti lauda põllupoolsete väravate juurde hunnikusse ning tambiti hobusega kinni. Segati (sipelgahappega jt konservantidega?). Pealt kaeti mullaga. Talvel söödeti loomadele segus muu söödaga. Ei mäleta, et seda silotegemise moodust oleks kiidetud või hiljem korratud. Tõenäoselt segas kõige rohkem sõda, nagu kogu meie elu.

Kartulipanek Kartulipanekul ajasime vaod sisse ühehobuse kartulimutiga. Kui kartulid olid maha pandud, ajasime vaod kinni algul üle ühe vao – poolde mulda. Nii võis põld jääda ka kevadise öökülma kätte, sest mugulad olid enam-vähem mullaga kaetud. Edasi juba ajasime läbi ka vahepealse vao.

Kartulimutt. Kasutasime kartulivagude sisseajamiseks ja muldamiseks. Vähesel määral ka vagude lahtiajamiseks kartulivõtul. Saha hõlmad olid reguleeritava laiusega. Vao sügavust sai timmida ratta kõrgusega. Meie kartulimuti sahk oli tömbima otsaga ja mitte nii terava nurgaga kui pildil.

Kasutada sai kartulimutti ka ilma rattata.

42

Kartulipanek Vao küla kiviklibusel põllul. Pildil on ohjad mehe kaelas, enamasti olid kinnitatud aga adra kurgede külge.

Kartulivagude ajamiseks valiti talus alati vanem rahulik hobune, kes oskas käia stabiilselt otse vao kõrval. Ohjadest oli sellist hobust vaja juhtida vaid uuele vaole keeramisel.

Peale mahapanekut rulliti kartulivaod kinni. Peale esimeste umbrohtude tärkamist kartuleid mullati. Kartulivaod äestati tasasemaks ja aeti vaod kartulimutiga uuesti läbi.

Seda tehti 2-3 korda. Õitsemise ajal ei tohtinud enam mullata. Kartulipõldusid „tunnustati“ – kontrolliti sordipuhtust. Laste hooleks oli õitsemise ajal võõraste sortide pesade väljanoppimine õite värvuse järgi. Ka putkesid pidid lapsed hiljem kartulivagudelt välja sikutama.

Võrkäke, ka umbrohusuga, oli meil kõige uuem põllutööriist. Kasutasime seda kartulivagude äestamiseks kahe muldamiskorra vahel. Võrkäket vedas üks hobune. Järsul pööramisel tikkus võrkäke ümber minema.

Kartulivõtt Pilt on tehtud Vao küla ÕbedikuTengo talu kartulipõllul 1910.datel aastatel.

Vagusid aeti lahti puust kurgedega harkadraga.

Vankrid olid tollal juba rauast assidega. Üks mees kallab parajasti kartuleid, täis korvist, vankri kasti.

1930.-datel aastatel ilmusid Vao külla esimesed kartulivõtumasinad. Meiegi peres võeti kartuleid masinaga. Masina saha sügavus pidi olema täpselt reguleeritud, 43

vastasel korral lõikas sahk kartulid pooleks. Tihti tegi sedasorti pahandust ka vao põhja sattunus suur kivi, mis tõstis ratta ja saha üles. Ei mäleta, et ma kartulivõtja sahka oleks sepal teritanud – kivide tekitatud suuremad armid tasandasime ja teritasime viiliga. Hobused said kartulivõtumasinat vedades kõvasti vatti. Eriti raske oli vihmase ilma ja märja mullaga. Siis pidi kartulite laiali paiskamiseks käiku kiirendama ja hobuseid taga sundima.

Varased kartulid oma perele söögiks võtsime üles käsitsi hargi abil või ka ajasime vao lahti hobuse ja kartulimutiga.

Kartulivõtumasin. See oli kahe hobusega veetav rootoragregaat. Kuuldavasti oli mõnel juhul rakendatud täiendav kolmas hobune tiisli ette. Rattad vedasid kartuleid laiali paiskavat rootorit pöörlema. Et rattad pehmes mullas ei libiseks, olid neile needitud sügavale pinnasesse tungivad labad. Teel liikumiseks kinnitati ratastele rauast vitsad. Lukustatava käsihoovaga sai kumera kujuga horisontaalne sahk viia kartulivaol parajasse sügavusse pesade alla ja rootor paiskas kartulid ja mulla ning kivid laiali.

Kartulinoppijad tühjendasid korvid vankrisse ja/või kottidesse. Vankrid tühjendasime põlluserva moodustavasse kartulikuhja. Vankri tühjendamiseks, küljeli keeramiseks oli jämedale puupakule suurte naeltega kinnitatud paks ja lai laud ühest otsast.

Hobune vedas vankri esiotsa üles kallakale lauale ja nüüd oli seljaga kartulikasti küljeli lükkamine-tõstmine jõukohane ka poisikeseohtu põllumeestele. Edasi tõstis kuhjameister kartulihargiga kartulid paraja laiuse ja kõrgusega kuhjaks. Arve pidamiseks pandi iga koorma kohta üks kartul eraldi paika ja need loeti õhtul kokku.

Täidetud kartulikotid vedasime hobustega koju keldrisse. Keldri lae all oli kaks väikest akent. Aknasse sai pandud laudadest kallakrenn, mida mööda kartulid keldrisse veeresid. Ka vankri kasti sai kartulihargiga tühjendada otse keldrisse.

Keldris tuli kartulihunnikut akna alt kartulihargiga kaugemale ajada. Edasi tassisime kotid juba seljas ukse kaudu trepist alla keldrisse.

Kartulikuhja tegemine oli vastutusrikas töö. Kartulid kuhjas ei tohtinud talve jooksul ei külmuda ega muul viisil rikneda. Kuhi kaeti esmalt kuivade rukkiõlgedega. Õlekihi paksus ei tohtinud olla väiksem mehe käe pikkusest. Kartulite „hingamiseks“ kuhjas tuli harjale teha õlgedest kokkuseotud „korsten“. Kohe visati õlgedele peale harvad labidatäied mulda (löödi kuhi kirjuks), et tuul neid laiali ei ajaks. Edasi kaeti terve kuhi õhukese mullakihiga (pandi poolde mulda), nüüd ei ohustanud vihm ega külm enam kartuleid. Täide mulda panemiseks (labidatera paksuse mullakihiga katmiseks) oli nüüd aega suurte külmade tulekuni.

Kevadel aeti kartulikuhi ühest otsast lahti ja sorteeriti esmalt kohapeal vajalik kogus.

Seemneks keskmise suurusega mugulad, peenikesed sigadele söödaks ja suured inimestele toiduks. Edasi veeti oma tarbeks vajalik kogus kartuleid keldrisse ja realiseeriti ülejäänu. Kuhja katmiseks kasutatud õled veeti loomadele allapanuks, kord vist ka põletasime kohapeal. Maa tasandati taaskasutuseks põlluna.

44

Viljapeks Ka rehepeks, vilja masindamine. Meie külas käis ringi Vao-Mõisamaa masinaühistu viljapeksu garnituur: firma „Deering“ traktor ja „Munktells“ viljapeksumasin. Isa oli selle 1930.-te lõpus muretsetud garnituuri osanik. Osanikud olid ka ema vennad Mõisamaa külast ja mõned koostööaltid omaküla mehed. Et neist jäi kalli garnituuri ostmiseks väheks, võeti kampa ka Ärina külast Osvald Burk ja teisigi kaugemaid talumehi. Rehepeksuringi kohalesõidud läksid seetõttu pikemaks.

Masinistiks oli Imakaevu külast Tooma talust Arnold Valgmäe, hiljem Mõisamaa külast Siimu talust Arved Martens. Masinisti abiks oli rätsepa poeg Veisbergi Arno Kure talu teeäärsest majast.

Pildil toimub viljapeks Imakaevu külas Kangru talu põllul. Siin veeti vili peksumasina juurde otse hakkidest. See oli võimalik viljalõikuse hooajal vaid mõnel juhul masinaringi algul esimestel taludel. Üldjuhul tuli vili vedada vihma eest küüni varjule ja oodata oma järjekorda Meil oli vili alati küüni veetud. Eraldi masindati talivili, et vabastada küün suvivilja jaoks. Talude küünid polnud nii suured, et mahutada koos kogu tali- ja suvivilja.

Kohale sõitis viljapeksumasin traktori haagises läbi küüni. Seal pandi masina rataste alla omavahel ühendatud kinnitusklotsid. Nende abil aeti masin ka vertikaalseks – masina tagaseinal oli vesilood. Traktor paigutati küüni taha sepapaja poole, sinnapoole tulid ka viljakotid. Traktor tõmbas tagurpidi käiguga pika ja laia jõuülekanderihma pingule. Traktori asend fikseeriti tungrauaga ratta peitli all.

Võtmeisikuks viljapeksul oli masina lael töötav allalaskja. Tema kõrval töötas vihkude sidemete lahtilõikaja kõvera teraga noaga. Allalaskja pidi viljavihu lahti soputama ja ühtlase vooluna kolusse laskma. Käsi ei tohtinud sügavale kolusse lasta, all kiiresti pöörlev trummel oli mõnegi hooletu käest ilma jätnud. Kui lasti viljavihk ühe ropsuga alla tuli masina ühtlasse huugamisse jõnks sisse – see näitas allalaskja oskamatust. Ka ei löönud trummel siis kõiki terasid viljapeast välja ja need läksid kaduma - jäid saside sekka. Peremehe töökoht oli vilja väljatuleku poolel, sinna pandi ka kaal. Tühjad kotid kinnitati masina taha kolude külge. Masina sees sõeltel toimus ka mõningane sorteerimine tera suuruse järgi ja erinevatesse kottidesse tuli teatud sorti vili. Kõige tolmusem töökoht oli aganate võtjal. Kõige raskem vast põhu tõstjal kõrgele lauda lakka. Viljavihkude etteandja masina laele loopis algul kõrge virna otsast vihke allapoole, hiljem juba tõstis alt üles. Rukkiõlgede kuhi tehti õue peale.

Sealt veeti edasi põllule kartulikuhjade katteks. Viljakotid veeti hobuvankriga sepapatta, mida meie kasutasime aidana. Söödavili läks salve, toiduvilja kotid pandi virna üksteise peale.

45

Viljapeksumasin veeti järgmisse tallu teda käivitava traktori haagises. Pildile on kogunenud masinat saatma talguliste pere.

Sõja ajal, kui polnud traktorile küttepetrooli saada, võeti taas kasutusele aurumasin.

Siis veeti mõlemad agregaadid talust tallu hobustega.

Edasi võtsid leidlikumad mehed kasutusele puugaasigeneraatori. Traktorile monteeriti metallist tünn, milles põlesid lehtpuu klotsid. Okaspuu ei kõlvanud, tõrv ummistas traktori düüsid. Enne töö alustamist tuli nüüd traktorit mõnda aega sisse kütta. Samuti tuli igal talul viljamasindamiseks lõigata lühikesi puuklotse ja need hoolega ära kuivatada. Meiegi tegime neid sügiseks mitu kotitäit. Puugaasigeneraatoreid kasutati veel mitmel aastal pärast sõda, ka veoautedel.

Viljapeksul oli vaja korraga kõige rohkem inimjõudu. Masin pidi päeva jooksul töötama maksimaalse koormusega. Igas talus pidi töö saama tehtud ühe päevaga, masin pidi edasi minema järgmisse tallu. Tihti jäädi ka pimeda peale. Siis riputati töökohtade kohale petrooleumilaternad. Meil tõmmati üle penni visatud köiega üles petrooleumiga töötav gaasilatern. See andis tunduvalt rohkem valgust kui tavaline tormilatern. Viljapeks oli tõeline talgutöö. Vaid traktorist ja tema abi said palka.

Naabripered käisid üksteisel abiks. Perenaine pidi talgulisi hästi toitma, see oli ka prestiiži küsimus. Viinapits käis asja juurde, sõjaaja tingimustes võeti samagonni. Igas talus oli asjaajamise hõlbustamiseks väike tagavara kodukootud puskarit.

Meie talus oli teine talgutöö sügisene kartulivõtmine. Masinaga kartulivõtmine oli tunduvalt tõhusam kui kartulimutiga vagude lahtiajamine. Kartulivõtumasinaid oli vähestel taludel. Seetõttu käisime sugulastel naaberkülaski masinaga abiks. Et masin pidevalt töötada saaks, pidi põllul mitu paari noppijaid olema. Lisaks veel vankrid kartulite kogumiseks ja kokkuveoks, ka kuhjameister.

Viljalõikusel pidi olema kindel arv sidujaid, et kindlustada masina pidev töö ja põllu kiire koristamine. Oma peres nii palju inimesi polnud ja seepärast käidi ka viljalõikusel talgutöö korras üksteist abistamas.

Põldheina kokkupanek oli ka korraga mitmeid inimesi nõudev töö. Seda sellepärast, et hommikul mahaniidetud hein pidi õhtupoolikul kindlast redelitele pandud saama. Kui jäi liiga kauaks päikese ja tuule kätte kuivama, pudenesid lehed. Samuti ei tohtinud mahaniidetud heina jätta öise kaste alla. Enamasti käidi talgutöö korras üksteist abistamas. Enne sõda kasutasid talud valdavalt palgalisi heinalisi.

Kartulit maha panna võis aga väiksema arvu inimestega. Seda tööd sai mitme päeva peale venitada. Tavaliselt aeti läbi oma pere inimestega või paari abilisega.

46

Muud tööd Metsatööd olid põllutööde kõrval olulised ja omamoodi oskusi nõudvad tegemised.

Küttepuid mahuka maja tarbeks tuli teha üksjagu. Puude langetamine ja tükeldamine toimus kahemehe käsisaega. Laasisime käis kirvestega. Abivahendiks olid teritatud otsaga puust kangid. Metsast koju vedasime puud talvel reega, suvel vankriga.

Lisaks oma maja kütmisele olid veel muid kohustusi. Ühel talvel tuli teha koolimaja kütmiseks puid Ebavere tagant metsast, kus oli olnud Saksa sõjaväe laskemoonaladu.

Enne taganemist lasid nad selle õhku ja seetõttu olid puud mürsukilde täis. Tihti tuli saagi ka metsas teritada. Puud pidime koolimaja juurde vedama oma hobustega.

Pildil veetakse küttepuid metsast välja varem saetud ja lõhestatud puude riidast. Nii toimiti ka meil enne sõda, kui metsatöid tehti palgalistega.

Metsast koju vedas puud isa ise või tegi seda varem sulane.

Kui ilma isata talu pidasime, sõitsime kahekesi hobusega metsa, tegime paarimeetristest prussidest koorma peale ja sõitsime koju.

Parajateks pliidi- või ahjupuu pikkusteks juppideks saagisime prussid juba kodus mugavamalt pukkjala peal. Lõhutud puid kuivatasime ühe suve õues, enne kui puukuuri panime. Valdavalt tõime me kütteks vaid jala peal kuivanud kuuski või leppasid ja pajusid. Neid oli ka kergem saagida ja lõhkuda kui jämedaid ronte.

Palgivedu oli juba rohkem oskusi nõudev ettevõtmine. Suvisel veol võeti vanker keskelt lahti. Kasti kaasa ei võetud, istuti heinakotil. Palgid upitati vankri kerele kaldu pandud prusse pidi puust kangide abil. Ühe palgi tüvepoolne ots seoti köiega vankri pööramist võimaldava esiosa külge. Selle palgi ladvaots seoti jäigalt vankri tagumise osa külge. Teised palgid pandi esimese kõrvale mõlemale poole. Et vankri tagumine osa sai pöörata vaid koos palgiga, siis vankri pööramise puhul sõitsid rattapaarid eri jälgedes. See asjaolu tegi keeruliseks palkide kogumise ja manööverdamise kändude vahel väljaveol raielangilt. Talvisel palgiveol oli asi lihtsam. Juba palkide pealelaadimine oli madalam. Tühjalt sõites oli palgikelk tõstetud ree peale. Nii reel kui ka palgikelgul olid peal pööratavad tugitalad. Palkide veol kinnitati kelk ree taha ristuvate köite või kettidega. Need pidid olema täpselt ühepikkused, et kelgu jalased käiks ree jälgedes nii sirgel teel kui kurvides.

Veskil käia tuli regulaarselt. Jahu, segaviljast loomasöödaks, rukkist leivateoks ja nisust sepiku või odrast karaski küpsetamiseks sai teha oma küla tuuleveskites. Seal tuli viljakotid kaaluda ja ütelda, mida milleks jahvatada. Mölder ütles, millal jahule järele tulla. Järjekorras seista polnud vaja. Veskil võisid käia ka tuulevaikse ilmaga.

Saiajahu, manna, tangu ja kruupi käisime tegemas Järva-Jaani mootorveskis. See oli mitmete kivipaaride, püülivaltside ja sõeltega suur hoonemürakas. Elava järjekorra alusel lasti sinu vili läbi ja said samas oma jahukottidega koju tagasi sõita.

47

SELJA TALU LUGU Ostu-müügi leping. Ajalooarhiivis EAA.4187.1.5538. Selja kinnistu toimik 742 Vao mõisa omanik – härra - Paul M. von Rennenkampff müüb ja – talupoeg Juhan Weisberg ostab 29.03.1885 – Selja koha nende rajade sees, mis aastal 1883 maamõetja G.M.Gnadeberg ise kaardi peale pannud ja raja-märkidega piiranud on, mis seal juures 41 dessatini 656 ruutsülda suur. Selle eest maksab ostja 3190 hõberubla. Kohe maksab käeraha 319 hõberubla ja võtab enda kanda mõisa võlga krediidikassast 1020 hõberubla. Ülejääk, 1851 hõberubla tuleb maksta krediidikassale aastaks 1894. Kuni aastani 1889 makstakse intressi 5% aastas, edasi 6%.

Kaardil aastast 1884 mõõtkavas 1:4200, Ajalooarhiivis EAA.1.3438 on näidatud rehielamu otsaga vastu maanteed praeguse elumaja kohal ja neli väiksemat hoonet ümber õue. Koplis on näidatud haritavat maad.

Kaardil aastast 1924 mõõtkavas 1:5000, Riigiarhiivis ERA.62.28.24001, lehel 24 on näha praegune elumaja ja tall, veel 2 väikest hoonet talli taga (sepikoda ja kelder?) ning küün (praeguste kivihunnikute kohal).

1917.a põllumajandusloendus. Riigiarhiivis ERA.1831.1.1669. Ülevenemaaline 1917.a põllumajanduslik üleskirjutus. Vene ja eesti keeles. Lk 183. Selja talu peremees Veisberg, Juhan Adu poeg. Maad on 41 dessatini. Loomi on kirjas: 2+1 hobust, 6+2 lehma ja 4 siga. Inventar: 2 ühesahalist ja 1 mitmesahaline ader, laialtkülvimasin, peksumasin, tuulamisemasin, niidumasin, 2 raudtelgedega vankrit, hobusereha, vedruäke, raudtrull.

18.09.1920.a suri Juhan Ado p. Veisberg. 17.03.1928.a otsustas Väike-Maarja jaoskonna Rahukohtunik avalikul istungil kinnitada pärijateks tema lese Kristine Jaani tütar Veisberg`i ja poja Arnold Veisberg`i (viimase avalduse alusel).

20.03.1930.a. abiellusid Arnold Veisberg (sündinud 19.03.1897) ja Linda Meibaum (sünd. 3.10.1908). Linda oli 22–aastane ja mehest 11 aastat noorem.

Selja oli jõukas ja korras talu.

1939.a põllumajandusloendus. Riigiarhiivis ERA.1831.1.3032.

Maaleht: Maaüksus koosneb 3 lahusmaatükist. Maad on kokku 45,09 tiinu, sh põllumaa 16,82; heinamaa 8,52; karjamaa 8,62; metsamaa 10,02; ehitused ja õued 0,20; teed 0,71; veed ja kraavid 0,20. Maaüksuse omanikud on Veisberg Arnold ja Kristiine. Maaüksus saadud pärimise viisil. Maad kasutab: Veisberg Arnold.

Talundileht: Põllukultuurid: rukis 2,8; talinisu 1,7; oder 2,3; kaer 2,6; talihernes 0,2; ristikhein 1.a 1,0, 2.a 2,8, 3.a 1,0, suviseks söödaks 1,0; kartul 2,0; köögivili 0,05; teised kultuurid 0,35; jaanikesa 1,5; kokku 19,3 ha. Köögiviljad m²: söögikapsas 60; sibulad 5; söögiporgand 2; tomatitaimi 10. Õunapuid, suvisordid 30, sügissordid 10, talisordid 40; karusmarjapõõsaid 30, mustsõstrapõõsaid 50, punasesõstrapõõsaid 50, vaarikaid 20.

Loomad: 3 hobust; 5 lehma (45 kg piima müüdi loeni eelneval päeval); 58 kana, 20 tibu, 1 kukk Masinriistad: ühesahaline ja 2 mitmesahalist atra; vedruäke; hobusekultivaator; niidumasin aparaadiga vilja jaoks, hobusereha, aida- ja koormakaal.

48

Taluhooned on 6 ehitusüksuses. Elumajas 6 eluruumi, ehitusaasta 1890; sõnnikulaut, ehitusaasta 1909; kanala.

Rahvastik: Veisberg, Arnold, mees, 42 aastane, pere pea; naine Linda 30 aastane, välistöö; Susanovitš, naine, 38 aastane, suviline.

Talupidaja perekonnaseis: abielus; viimati õppinud Väike-Maarja kihelkonnakoolis; talupidamist õppinud isatalus, iseseisvalt pidanud talundit 20 aastat.

Käesolev talund on talupidaja perekonnale peaülalpidamisallikaks.

Müügid viimase aasta jooksul: 4 vasikat, 1 veise, 2,5 siga, 800 kg rukist, 800 kg nisu, 200 kg otra, 100 kg kaeru, 15000 kg kartulit, 7000 kg piima Loomi tapnud oma tarbeks: 2 vasikat, 2,5 siga Varu loendi päeval: rukist 150 kg, nisu 50 kg Tükitöölisi kasutatud viimase aasta jooksul: jooksval tööl 50 tööpäeva 24. juunil 1939. Teadete andja A. Veisberg, Loendaja H. Raudvee 13.06.1941.a. arreteeris hävituspataljon Selja talu peremehe Arnold Veisberg`i teadmata mille eest ja ta kaob teadmata kuhu. Mingeid teateid ja tõendeid tema edasise saatuse kohta pole õnnestunud saada.

1949.a. võeti talu kolhoosi, Linda asus tööle Kaarma piiritustehasesse, kus töötas pensionini. Elumajas lubati mõni aeg kasutada vaid ühte tuba, hiljem kogu maja.

1890.a. ehitatud küün ja 1930.a. ehitatud saun lammutati ja veeti ära.

Talu tagasi saamiseks, Linda Veisbergi pärijaks kinnitamiseks tunnistas Tallinna Linnakohus 8.01.1992.a. Arnold Veisbergi surnuks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjoni otsusega 29.04.1993.a. nr 2104 on Linda Veisberg tunnistatud õigustatud subjektiks täies ulatuses Väike-Maarja vallas Vao külas asuvale Selja 12 maale, kinnistule nr 742, suurusega 45,09 ha,.

Väike-Maarja Vallavalitsuse korraldusega 7.02.1995.a. nr.89-k tagastatakse Linda Veisbergile tema soovil 43,3 ha. 1,79 ha kompenseeritakse (jõetagune koppel).

15.06.1995.a. kantakse Selja kinnistu 17,8 ha põllumajandusmaad ja 25,5 ha metsamajandusmaad kinnistusraamatusse.

3.05.1996.a. Linda Veisberg suri.

Linda Veisberg ja Olev 1960.-del

49

Testamendi alusel pärisid võrdsetes mõttelistes osades Selja talu maad Arnold Veisbergi õe poeg Olev ja käesoleva kogumiku koostaja, viimane ka hooned.

Minu vanaema Anna Tanneberg ja Linda Veisbergi ema Marie Meibaum olid õed perekonnanimega Jürgens Mõisamaa külast Kure talust. Linda Veisberg oli ka minu ristiema.

Vastavalt pärijate avaldusele 4.07.1997.a. jagati kaasomandis olev Selja talu 2.02.1998 kaheks kinnistuks.

Selja talu perekonna maakoduks Linda oli ainukesena Vao külas elanud pidevalt oma majas läbi okupatsiooniaastate.

Ta oli säilitanud Selja talu ja siis selle edasi andnud uueks eluks.

Kõigepealt asusime korda tegema hoonete ümbrust, talu õue ja aeda ning renoveerima talli ja elumaja meie suure pere (16 inimest) vajadusi silmas pidades. Selja talu korrastustöödel olid rakendatud pea kõik perekonna liikmed. Saime tuttavaks endise Väike-Maarja kolhoosi igati asjatundliku ehitusmehega. Temast saigi Selja sajaaastaste hoonete tegelik renoveerija, nende kohandamine suure perekonna maakodu tarbeks.

Vao mõisas kortermajas elav Belarusss-kopaga traktoriomanik sõitis aeg-ajalt Seljalt mööda Meibaumi karjääri kruusa autodele tõstma. Mõõduka tasu eest tõstis ta Selja õuel jalust kivihunnikud, kaevas välja suured kivid ja juuris kännud. Onupoeg Jaak aitas kopplaaduriga kive ja prahti ära vedada ning maad tasandada. Õu ja aed oli kõigist külgedest avatud nii tuultele kui läbisõitjatele. Alustasime üksikute alade korrastamisega ja kujundamisega omaette eriotstarbelisteks nurgakesteks. Elumaja välisukse esise kujundasime õuetoaks. Põhjapoolsele äärele vastu Urgase piiri istutasime tuuletõkkeks kaks rida kõrgeid lillasid sireleid ja ühe rea madalamaid valgeid. Veel kaks jasmiini. Õuepealse elektriposti ette tuli lillepeenar, selle kõrvale veesilm. Keset õue on puuritud 26 m sügavune kaev. Torud viivad vee elumajja ja sauna.

Kaugemale, aia põhjapoolsele piirile, olemasolevate sirelipõõsaste ja vahtrapuude vahele istutasime mureleid ja kreeke, ka kaks sarapuupõõsast. Sõjaeelsetest oli säilinud kaks õunapuud. Istutasime mõned juurde. Aia keskel paikneva puuderühma aluse kivihunniku juurde tegime lõkkeplatsi. Samas kasvava vahtra murdunud haru pakkudest said istmed ja laua jalad. Lõkkeaseme ümbritsesime kaarjalt suurte kivide ja põõsastega. Lõkkeplatsilt avaneb avar vaade üle põldude suvisele päikeseloojangule.

Talli taha tekitasime majandusala ja tarbeaia. Talli seina äärde istutasime pika rea vaarikaid, kaevasime peenramaa ja ümbritsesime selle marjapõõsastega. Sauna ja lõkkeplatsi vahele tekkis pesu kuivatamise plats, selle taha puuriidad. Sõnniku- ja kompostihunniku peitsime sirelipõõsastesse vastu peenramaad.

Keset õue püstitasime lipuvarda, selle ümber ladusime valgetest paetükkidest kiviringi ning äärtele mustast graniidist ilmakaarte suunasid tähistavad väikesed kolmnurksed plaadid. Lipuvarda ümbrus sai kivist kompassiks.

Elumaja (ehitatud 1890) on väljast kaetud rõhtlaudisest voodriga. Laastukatus on kaetud eterniidiga. Kolhoosi algaastatel oli õuepoolse toa aken raiutud ukseks, selle ette ehitatud tuulekoda. Tuppa oli tehtud pliit ja soemüür. Sel moel oli tekitatud majja täiendav ühetoaline „korter“ eraldi sissepääsuga. Suur tuba ja vana taluköök moodustasid omaette „korteri“ teise kolhoosipere tarbeks. Talu perenaise kasutada oli lõunapoolne pliidi ja soemüüriga elutuba. Sellel toal oli omaette väljapääs läbi eraldi esiku maja maanteepoolsele küljele. Elumaja õuepoolsele küljele oli erinevatel aegadel ehitatud kolm juurdeehitist, igaüks isesuguse katuse kaldega. Ühendasime kõik elumaja õuepoolsed juurdeehitised ühe katuse alla, mis järgib maja katuse kallet.

Maakividest tall (ehitatud 1909) oli kolme väravapaariga esiküljel. Lõunapoolsesse otsaseina olid kolhoosi ajal raiutud suured väravad. Taluaegsed väiksemad värava- ja

50

aknaavad olid kinni müüritud. Talli põhjapoolse otsa külge oli ehitatud puust sõrestikseintega söödaköök, mis oli talliga ühendatud kiviseina sisse raiutud ukse kaudu. Tallis oli peetud lehmi ja vasikaid, ka ratsahobuseid. Kolhoosi lõppaastatel kasutati talli masinakuurina. Siis lubati talu perenaist kasutada talli juurdeehitist puukuurina. Kuuril vundamenti all polnud, seinad olid alt mädanenud ja vajunud vildakile. Hoone laastukatus oli kaetud eterniidiga.

Talli katuselt kaotasime ära kolm ventilatsiooni korstnat, sulgesime avad ja panime uued harjalauad mädanenute asemele. Talli eesseinas avasime ühe väravaava ja aknaaugu. Talli põhjapoolsesse osasse tekkis garaaž-töötuba-puukuur. Puust juurdeehitise sisse ehitasime sauna leiliruumi ja riietustoaga. Kasutust leidis söödaköögi jaoks ehitatud korsten. Sauna eesruumi ehitasime korstnajala kõrvale esindusliku kamina.

Kamin sai tehtud kohalikust paekivist (Tamsalu rõngaspaas ehk karplubjakivi).

Samast kivist on tahutud ka raudkividest seintega talli väravate ja akende avade ääred.

See kiviliik on ilmastikukindel ehituskivi ja keemiliselt puhas tehnoloogiline toore.

Sellest kivist on läbi aegade lupja põletatud ja mõisate tootmishooneid püstitatud. Ka Vao tornlinnus ja Väike-Maarja kirik on sellest kivist ehitatud.

Kivi kamina jaoks sai lahti murtud Eesti Paeliidu poolt korraldatud katsetööde käigus Rakke lubjatehase Karinu karjääris. Katselõhkamine näitas. et Karinul on võimalik lisaks põhitoodangule - lubjakivi killustikule toota ka ehitus- ja viimistluskivi toorplokke. Ja teha seda samade killustiku masstootmiseks kasutatavate seadmete abil.

Ploki lahtimurdmine toimus kogu kõrge kolmemeetrise kaevandamisastme ulatuses võimsa lõhkenööriga (80 g/m) suure läbimõõduga (89 mm) puuraukudes. Et detoneeriv nöör ei puutuks vastu lõhkeaugu seina, kinnitati ta teibiga laua külge. Laud (mõõtmetega 2,2x5x320 cm) detoneeriva nööriga pandi lõhkeauku. Edasi täideti lõhkeauk märja puurpuruga. Laengud ühendati omavahel detoneeriva nööriga 12 g/m.

Lõhati elektridetonaatori abil. Piki lõhkeaukude rida tekkis pragu kuni karjääri põhjani ja plokk mõõtmetega 0,7x3x3,5 m eemaldus massiivist 0,3...0,4 m kaugusele.

Karinu kivi prooviplokki töödeldi AS Päide Kivi töökojas Rakvere lähistel.

Prooviploki üksikutest kihtidest saeti välja prusse, klotse ja plaate. Nende pindasid lihviti, poleeriti ja klombiti. Poleeritud plaatidest tehti Paidesse Järvamaa Muuseumi uue ekspositsiooni tarbeks toakõrgune paesein (1,0 m lai ja 2,5 m kõrge).

Prussidest ja klotsidest tehti (näidis)kamin Selja talu sauna. Kamin avab kohaliku paekivi dekoratiivsed omadused erinevate viimistlusviiside puhul. Kaminaplaadil on näha poleeritud karplubjakivi nii horisontaalses kui vertikaalses lõikes. Kamina küljed on kokku pandud lihvitud ja klombitud kivi klotsidest. Kaminatarvete metallist hoidja all on eriti dekoratiivne stromatopoorkivist alus.

Perekonna ühiste pingutuste tulemusel sai tosina aastaga saja-aastaste hoonete renoveerimise ja lähiümbruse maastiku kujundamisega rajatud mugavustega maakodu. Põldu kasutavad praegused tegelikud maaharijad.

Selja talu kestab edasi.

51

Selja pildid

1890.a. ehitatud elumaja näeb praegu välja nagu 120 aasta eest.

Selja talu perenaine Linda Veisberg 1990.-tel

Õue pool küljes on juurdeehitised kokku ühendatud

1907.a. ehitatud talli otsaseina on kolhoosi ajal raiutud suured väravad.

Kamin on tehtud kohalikust paekivist

52

Talli teise otsa, endisesse söödakööki oleme ehitanud sauna.

TUULIKUD Tuuleveskeid oli Vaos kaks: kivist kerega mõisa ja puust kerega küla tuulik. Mitme põlvkonna talupoistele olid nad tehnika progressi kohapealsed näited. Esimene tutvus jõuülekannetega, hammasajamitega, tõsteseadmetega. Seepärast on detailselt kirjeldatud tuuliku ehitust. Vabaõhumuuseumisse püsti pandud Kalma tuulik on samasugune kui Vao tuulikud (kirjeldus ja lõiked lisatud).

Olen mõlemas Vao tuuleveskis sõjajärgsetel aastatel vilja jahvatanud.

Vao mõisa tuulik on võetud muinsuskaitse alla, kuid praeguseks on püsti vaid paekivist seinad. Katust pole, sisustus on hävimas. Küla tuulikust pole midagi järel. Vao mõisa Vao mõisa tuulik 2006.a. tuuleveskis oli möldriks Arno Kontrakt, eestistatult Kaljumäe. Elas ta Moonakülas (hiljem Veskiküla) oma talus.

Veskiline tõstis oma viljakoti veski esimesele korrusele. Kott kaaluti ja võeti sealt matiks (jahvatustasuks) teatud protsent teri. Edasi tõsteti viljakott tuule jõul käivitatava kotivinna läbi ülespoole avanevate luukide kolmandale korrusele ja puistati terad viljakolusse. Seal sattusid terad alumise kolu ja kinga (võnkuv puistaja) kaudu veskikivide vahele. Jahu sai veskiline kottidesse alumisel korrusel. Kottide toimetamiseks piki korruseid olid kasutusel kerged käsikärud. Vao küla veskil sai teha ka nn ülesõelajahu. Selleks lasti jahu üle sõela – sorteeriti välja osa terade kestadest ehk kliidest.

Vao veskitega pea samasugust töötavat tuuleveskit saab alates 27.10.2009 näha Albu vallas Seidlas. Vaata internetis: www.seidlatuulik.ee ja Vikipeediast: Tuulik/ Tuuleveskid Eestis/Saaremaa tuulikud/Projektid.

Lisaks (ajalugu, kivid): „Tuulikud läbi aegade"; A. Juske, P. Raesaar, 2008, 240 lk.

Mäletan, et enne sõda lasi isa Vao küla veski möldril teha rõuguredeleid. Need tehti lõhkisaetud kuuselattidest. Tõenäoselt oli veski juures puuripadruniga kreissaag lattide lõhestamiseks ja avade freesimiseks. Pärast sõda veskil käies ei osanud ma märgata, kust tuli veskist välja jõuvõtuvõll ja kus võis paikneda kreissaag. Nüüd Seidla veski pildil sellist agregaati märgates, tuli mõte, et ka Vao küla veskis võis see samuti olla.

53

Vao küla tuulik oli mõisa veskiga sarnane kahe kivipaariga, kuid hilisem puidust ehitis. Tuulik asus küla karjatee ääres paarsada meetrit maanteest eemal. Vao küla tuuliku kere oli puust sõrestikul laudseintega kaheksakandiline tüvipüramiid.

Tuulik paiknes minu kodutalust paarsada meetrit kirdes ja oli elumaja akendest hästi näha.

Vao küla tuuleveskis oli Eesti aja lõpul möldriks Juhanes Meidla. Tal oli palju lapsi, mäletan et Alfred töötas Sääse paemurrus ja teismeline Erika oli naabertalus karjane.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli möldril veski juures 3 taliõunapuud, 7 karusmarja-, 7 mustasõstra- ja 10 punasesõstra põõsast. Kartulit oli tal 2000 m², kapsast 40, sigurit 5, kurki 5, sibulat 4 ja porgandit 5 m². Sigu oli 1, kanu 2. Elasid nad veski põhjapoolse seina sisse ehitatud väikeses toas. Kuulu järgi teinud mölder kihlveo võitmiseks veski tiival ka üle võlli sõitu.

Saksa ajal oli möldriks Laukse Ilmar Vansi talust, hiljem Urgase Eedi – Eduard Veer. Eedi elas surmani oma kaasa Elfriide Kuusega (kutsuti Prits) Juhani talu sepapaja külge ehitatud elamus. Ülemisel pildil on möldri pere veski taustal umbes aastal 1936.

Järgmistel piltidel on näha veskist jäänud viimased märke.

Keskmisel pildil on näha maha varisenud ristvõll ja pearatas.

Alumisel pildil on näha veskikivi.

Auguga oli ülemine pöörlev kivi.

54

Tuuliku ehitus "Suitsutare" - Vabaõhumuuseumi uurimused 1957-1972; Kirjastus Valgus, Tallinn 1976. Artikkel: Hollandi tuulikud Eestis; Veera Fuchs, lk.161 Kalma tuulik Tuuliku kere koosneb keresõrestikust, mis on ketud voodrilaudadega. Tuuliku kere läbimõõt all on 8,8 m, kere kõrgus 11,6 m. Koos peaga on tuulik ligi 15 m kõrgune. Tuuliku kere all on umbes 0,5 m kõrgune õhuavadega kivimüür, et põrandaalune oleks kuiv.

Hollandi tuulik on vahelagedega jagatud järgmisteks korrusteks: 1) veskipõrand e. veskikoda, alumine korrus; 2) kivilagi, ka jahuladu, kus asetsevad veskikivid ja mida kohati nimetatakse esimeseks korruseks; 3) koti- e. teralagi, kuhu jahvatamiseks tõmmatakse terakotid. (Seidla veski on kahekordse kotilaega). Tuuliku korrused on omavahel ühendatud treppidega.

Tuulikusse pääseb kahe vastamisi asetseva ukse kaudu. Kui ühe ukse kohal tiirlevad tuuliku tiivad, kasutatakse sisenemiseks vastasust.

Uksed on enamasti kahe poolega 1,5 m laiused. Tuuliku valgustamiseks on iga korruse kohal 1 – 2 väikest akent.

Kere otsas pöörleb tuuliku pea koos tiibadega puuvõrul (nn. krooniratas e. veskikrants). See koosneb kahest umbes 26 cm laiusest ja 6 cm paksusest võrust, millest alumine kinnitub kerepostide otsa (kivituuliku kere müürile) ja pealmine tuulikupea alla pearaamistiku külge. Pea keeramise hõlbustamiseks on alumisse võrusse tapitud väikestest kumera pinnaga klotsidest võru pinnast väljaulatuv ring, millel „pea nühib ringi käia“. Tuuliku pea kroonil hoidmiseks on pea alusel võrul keskosas soon, mis asetseb eelnimetatud klotside ringil. Kohati on aga peakrooni alumine võru ümber laiem püstloodne serv, mis takistab tuuliku pea nihkumist, nagu näiteks Kalma tuulikul.

Tuuliku pea tuulde keeramiseks on selle tagaküljel oleva ristpalgi, nn pööriike keskele kinnitatud allapoole paksenev ja alt 28x28 cm läbimõõduga maani ulatuv tahutud männipalk, mida üldiselt nimetatakse saba e. sabapuu („kallereiga“ tuulikul ulatub sabapuu „kallereini“, kus toimub ka tuuliku pea keeramine). Viimase puhul esineb ka veel kohati nimetus vihmer, hännapalk ja tüür. Sabapuu külge kinnituvad omakorda eelnimetatud pööriike ja tuuliku peast läbikäiva ristpalgi, nn suurike toepuud, juhed. Hollandi tuuliku tuulde keeramiseks kasutati ka tuuldekeeramise kelku, mida kohati nimetati ka regi e. vints. Selleks oli raamistikku kinnitatud post, mille ümber, posti ristpuuga pöörates, keris sabapuust tulev kett. Kelgu kõrval 55

kasutati kohati sabapuu otsa kinnitatud rulli, mille ümber tuuliku keeramise kett end keris. Kelgu kohalhoidmiseks on ümber tuuliku umbes 0,5 m pikkused postid. Tuulde keerati postivahe viisi, s.t. korraga keerati üks postivahe ja siis tõsteti keeramiskelk järgmise posti taha.

Jahvatusmehhanismi käivitamiseks on hollandi tuulikul kaks võlli – rist- ja püstvõll.

Tuuliku peas olev ristvõll, mida nimetatakse peavõlv e. päävõll, ka suurvõll, on jäme tahutud männipalk, mille kõrval kasutati ka kuuske. Kasutati ka neljast palgist kokkuliidetud võlle. Tagumise otsa poole peenenev ristvõll toetub ümmarguse otsaga ristpalgile (nn. hännapalk) ja eesotsas oleva ümmarguse otsaga (nn. võllikael) ristpakule, mida üldiselt nimetatakse kaelapakk. Et võll libedamini pöörleks, on kaela all veidi nõgus raud- või paekivist kaelakivi. Võllikaela tugevdamiseks on selle ümber rauast käänid e. keenirauad (liistud). Võlli väljaulatuvasse otsa (nn. pea) kinnituvad tiivad, mis panevad tuuliku käima. Tiibu on tuulikul tavaliselt neli, kuid esineb ka kuue tiivaga hollandi tuulikuid (Tartumaal Torma kihelkonnas Kudina vallas Kahara talus).

Tiivad on jätkatud rooga. Võlli peas on umbes 20x30 cm paksused otste suunas peenenevad üle 5 m pikkused vahetükid e. rinnatükid, ka tiivakiilud e. siivapalgijatkud, mille külge tiivad kinnitati raudklambritega. Viimaseid nimetati ka päitsed e. rangid. Hollandi tuuliku tiibadel asetseb roog, ka siiva- e. tiivapalk, tiiva armpuu tiiva servas ja vastu roo väliskülge 13-20 cm laiune õhuke kuusest tuulelaud e. tormilaud. Tuule paremaks püüdmiseks pidi tiival kaar e. kuar sees olema, s.t. tiivaredeli ristpulgad (sõled) pidid tiivaroogu kinnituma teatud nurga all, millest olenevalt oli tiib kaares.

Tuule püüdmiseks kinnitati tiibadele ka purjed, purjud. Varem kasutati kodukootud purjesid. Need olid takusest labasest riidest kahest kangalaiust kokku õmmeldud.

Tiiva külge kinnitamiseks olid purje ääres nööriaasad, mida kohati nimetati lõnksud, ja tiivaroo küljes vastavad konksud e. nagid. Tugeva tuulega pidi tiibadel purjed „ära keerama“. Keerata tuli vastamisi asetsevatel tiibadel ühtlaselt, vastasel korral hakkas tuulik lonkama. Purje tuli keerata nii, et vihm purjest maha jooksis, muidu puri pehkis kiiresti. Purjed kestsid 2-3 aastat. Tiivad pidasid vastu 7-8 aastat.

Ristvõlli külge kinnitub umbes paarimeetrise läbimõõduga hammasratas, nn. päävõlliratas e. pearatas, kohati ka timmratas. Nimetatud ratas koosneb raamistiku otste külge kinnitatud pöiast, milles pöiaga risti paikneb tihe hammaste rida.

Hammasratta hammasteks kasutati kõvemaid ja libedamaid puuliike, nagu metsõunapuud ja saart. Hammasratta võlli külge kinnitamiseks on kasutatud kahte viisi: vanema viisi juures tapiti hammasratas kodaratega (neli kodarat) võlli sisse, uuema kinnitusviisi puhul käis võll hammasratta raamistikust läbi. Viimane kinnitusviis oli praktilisem ja hõlbustas hammasratta vahetamist.

Tuuliku mehhanismi käivitamiseks eelkirjeldatud hammasrattalt jõu ülekandmiseks paikneb tuuliku keskel peast maani ulatuv püstvõll e. emavõlv. Püstvõlliks on üle 50 cm läbimõõduga kaheksatahuline männipalk, mis alumise otsaga toetub aluspakku (laagripakk e. püstvõllipink, ka sigapakk e. poordipakk). Selle keskel on terasest seib, nn. poord, kus tiirleb püstvõlli otsapuss. Varem on terasseibi asemel olnud raudkivist seib. Püstvõlli ülaots kinnitub tuuliku peast läbi käivasse ristpalki, mida kohati nimetati rindpalk. Püstvõlli tiirlemapanemiseks on selle otsas peahammasrattaga ühenduses olev kedervars (ketervars, kedravars e. kistavars). See on tüvikoonusekujuline, umbes meetrise läbimõõduga kahest kettast koosnev ratas.

Kettaid ühendab välisservas tihe rida kodaraid, mis hakkavad pearatta hammaste taha.

56

Kodaratega kedervarre kõrval hakati hiljem kohati kasutama hammasrattakujulisi kedervarsi. Veskikivide käivitamiseks on püstvõlli allosas1,5 m kõrgusel paarimeetrise läbimõõduga ümber pöia välisserva asetsevate hammastega hammasratas, mida nimetatakse veoratas e. jõuratas, ka suurhammasratas e. tärnratas. Eelnimetatud ratta hammastest jookseb läbi veskikividega ühenduses olev pilli kedravars e. värkel. See nagu püstvõlli kedervarski on tüvikoonusekujuline, umbes 0,5 m läbimõõduga kahest kettast koosnev ratas. Kettaid ühendab välisservas tihe rida kodaraid, mis hakkavad püstvõlli hammasratta hammaste taha. Kodaratega pilli kedervarre kõrval on umbes 20. sajandi algul hakatud tarvitama hammasrattakujulisi pillikedervarsi.

Meil esinevad hollandi tuulikud on enamasti kahe paari kividega, mis asetsevad kivilael kahel pool püstvõlli. Alumine kivi kinnitub liikumatult kivilae põrandasse, jämedatest pakkudest kiviraami. Pealmine kivi, mille katteks on silindrikujuline laudadest kivitõrs, asetseb alumisel kivil lahtiselt ja toetub kivi silmas oleva raua (riim e. kuli) abil pilli otsale, millel kivi pöörleb. Pilli alumine ots toetub pillipakul olevasse teraskarpi, mida vanemates tuulikutes asendas raudkivitükk ja mida kohati nimetati vähk.

Varem jahvatasid hollandi tuulikud „maakividega“. Iga kivi jahvatamiseks ei kõlvanud. Kivid ei võinud olla liiga kõvad ega pehmed. Kõva kivi läks ruttu „libedaks“, pehme kivi aga andis jahusse liiva. Alumine kivi pidi olema kõvem, pealmine pehmem. „Kaks kõva kivi ei tee ilmaski head jahu“, ütleb rahvasuu. Tormas peeti soost leitud kive paremaks, maapealsed kivid on päike ja tuul ära murendanud ja need kuluvad kiiresti. Ühed pooldasid pruunikaid kive, teised jälle sinakaid, kuid suurem jagu veskikividest on pruunikad. Kivi süü järgi pooldati püstsüülisi kive, nende „lõikus“ oli parem.

Kivi raiuti kohapeal välja. Tööriistadeks kasutati külasepa valmistatud haamreid (nn. pikad), teraspuure ja kiile, mille abil kivi lõhestati. Mõõduriistaks oli puuvinkel.

Valmisraiutud kivi silmast pisteti pikk ümmargune pakk läbi ja kivi veeti hobusega tuuliku juurde, kus see tiibade abil üles tõmmati. Tuulikukive raiusid vastavad meistrid, enamasti Pepsi-äärsed venelased. Hollandi tuuliku kivid olid meetrise läbimõõduga ja küllalt paksud – pealmine kivi umbes 0,5 m paksune, alumine kivi veidi õhem. Arvati, et paksema pealmise kiviga saab paremad jahud. /Vao tuuliku Väike-Maarjas oli kivi läbimõõt 113 cm – ERVM EA 19, 77/ 19. sajandi lõpul tulid maakivide kõrval tarvitusele nn. „saksamaa kivid“ / ERVM EA 18, 37 Võnnu (Postimees, 1903, 30.juuni) - kivid pärinesid arvatavasti Zittau mägedes Saksa-Tšehhi piiril asuvast Johnsdorfi veskikivimurrust/. Enne Esimest maailmasõda tulid kasutusele nn „valatud kivid“. Vanemad olid maakividele pealevalatud jahvatuskorraga. Valatud kividega oli hoopis jõudsam jahvatada ja need ei läinud nii ruttu nüriks.

Terade paremaks peenendamiseks raiuti veskikivide jahvatuspinnad sooniliseks.

Jahvatamisel sooned kulusid ja neid tuli vahetevahel teritada, „raiuda“. Selleks tõsteti pealmine kivi alumiselt ära nn kivitangide abil. Need oli kõveraharulise kruviga tellitavad raudtangid, mis kinnitusid telje ümber pöörleva vinna külge. Kivitangid asetsesid kivilael püstvõlli kohal kiviraamistiku servas, nii et ulatus mõlema veskikivi pealmist kivi tõstma. Tangiotste kinnitamiseks olid pealmise kivi servas vastavad süvendid. Veskikivide teritamiseks kasutati läbiterasest kahe otsaga kergeid lepapuust varrega pikkasid (vasar-meisel). Kivi tagumine toimus nii kiiresti, et „tokside“ vahet kuuldagi polnud. Päevaga katsuti kivi ära taguda. Pärast kivi raiumist ei saanud algul muud jahvatada kui loomajahu, sest jahusse tuli kivitolmu.

57

Terade juhtimiseks kivi silma oli veskikivide kohal kolu. Hollandi tuulikutes on laia nelinurkse avaga allapoole lehtrikujuliselt kitsenevad püst- või põiklaudadest kolud.

(Kuie tuulikul, ehitatud 1834-1847, on kaarjad küljed). Uuematel tuulikutel on kohati terade kontrollimiseks kolu külgedel umbes 19 cm läbimõõduga avad, mis terade väljavalgumise vältimiseks on seestpoolt kaetud nahast või vineerist alt avaneva klapiga. Kolud on pealt üle meetri laiad ja ligi meeter kõrged, ning mahutavad kuni 15 puuda teri. Kolu otsa all on ühest puust künakujuline king, mille kitsa kõveraotsalise kaela kaudu rappuvad terad kivisilma. Terade paremaks kivisilma rappumiseks peksis kinga kõveras otsas olev kolgotipulk e. lõkuts, lõkutaja vastu kivi silmas olevat hambulist rauda (silmaraud, lõkatiraud, ka põrgas) ja pani kinga rappuma. Kivi silmarauad olid kolme- või neljahambalised.

Vastavalt jahvatustuule tugevusele tuli kivile jooksvate terade hulka reguleerida.

Selleks oli kinga otsas nöör, mille abil kinga kas tõsteti või lasti allapoole.

Terakottide tuulikusse vinnamiseks oli kotilael kotiratas e. kotivinn. Viimane koosnes peenemast ristloodsest võllist, mille püstvõllipoolses otsas oli suur ketas. Kotivinn asetses kotilae põrandas oleva kotiluugi kohal, kus teda käivitati tuule abil. Selleks ühendati kotivinna ketas püstvõlli küljes oleva kettaga. Kottide ülesvinnamiseks oli kotivinna küljes jäme köis või konksuga kett. Kotivinna kohal olev kotiluuk oli ühevõi kahepoolne üles avaneva uksega, nii et kui kott oli läbi luugi vinnatud, siis uks sulgus ja terakott toetus ukse peale. Terade kallamiseks kolusse olid nn. truubid e. viljatrummid. Need olid kas allapoole kitsenevad või ühelaiused laudtorud, mis avanesid kotilae põrandas kahel pool püstvõlli kivilael kolude kohal.

Jahvatamisel jooksis jahu kivilt jahutoru kaudu tuuliku alumisel korrusel olevasse jahukirstu. Hollandi tuulikul on kaks jahukirstu – kummagi kivi kohal üks.

Sõelajahu jahvatamisel ja tangude tegemisel kasutati kõrget lameda laega otstest ja esiküljelt avatud jahukirstu. Sõela jahukirstu kinnitamiseks ja rappuma panemiseks oli kirstu tagumise otsa juures sõelaraputaja e. sõelavapustaja. Jahukirstu eesotsa all asetses tangu- e. kroovikast. Oma nimetuse on see saanud sellest, et tangud ja kroovitud terad kukkusid sõelalt nimetatud kasti. See on väike madalate jalgadega jahukirstu laiune kast, mis on ristvaheseinaga jagatud kaheks lahtriks. Jahvatamisel rappusid eri raskusega tangud ja terad eri lahtritesse. Kroovitud terad ja tegemisel tangud vinnati kroovikastist kolusse elevaatori abil. See on kroovikasti juurest teralaeni ulatuv laudtoru, milles vastavaveorihma vahendusel liiguvad kroovikannud ja juhivad terad ning tangud kroovikastist kolusse.

Tuuliku seismapanemiseks on hammasrattal press e. pärss. See on hammasratta pöiale vastavalt kaarjas ja ühendatud kangi põhimõttel pressi vibuga. Kui vinna tõsta, eemaldub press hammasratta pöialt, langetamisel aga surub vastu pöida. Hollandi tuulikul on selleks pressi otsa all poolviltu asendis palk, mille pressipoolne ots kinnitub ristpulgaga kangi vahele, nii et palk saab üles-alla kiikuda. Palgi otsast käib pressi otsa püstloodne raud. Nimetatud palgi reguleerimiseks on tuuliku lae all, tuuliku peast otsaga väljas pikk vinnapuu, millega palk on keti abil ühendatud.

Vinnapuu välimises otsas on maani ulatuv köis. Tuulikut käivitades tõmbab mölder köiest vinnapuu otsa alla ja press tõuseb hammasrattalt – veski läheb käima.

Et tuulik jahvatamisel „põlema“ ei läheks, pidi seda tihti määrima. Kõige rohkem tahtsid määrimist võlli kael ja krooniratas. Varem kasutati selleks sea- või looma ploomirasva, hiljem vankrimääret ja masinaõli. Kedervarre pulki ja hammasratta hambaid nühiti seebiga, et need libedamini käiksid.

58

Kalma tuuliku pikilõige I – piki peavõlli

59

Kalma tuuliku pikilõige 2 – risti peavõlliga

60

LUBJAAHJUD. JÄLJED Vao mõisa piires on lubjaahjude varemeid kolmel alal.

Vao mõisa lubjaahi asub tornlinnusest 670 m edelas, piki jõekallast Kiltsi viiva pinnasetee ääres. Lubjaahi ja paemurd paiknevad praegusel “Mäeotsa II” kinnistul.

Lubjaahju varemete juurde pääseb hästi kinnistu lääneküljelt. Tõenäoliselt on seda lubjaahju mainitud 1798. aastast pärinevate maamõõtja märkmetes: „Vao mõisal oli tollal lubjapõletusahi oma tarbeks“. Ligikaudu hektari suurune paemurru süvend on valdavalt kinni kasvanud, äärtesse on veetud kive ja olmejäätmeid. Murru põhjal on ulatuslik lage ja tasane ala. Selleni ulatub murru põhjapoolne lauge ja kamardunud külg. Samas kõrval on mõne meetri ulatuses puude vahele jäänud püsima paemurru vertikaalne sein. Paljandi sügavus maapinnalt kuni rusukaldeni paemurru põhjal on ligikaudu 2,5 m. Nähtavasti oli murru sügavus üle 3 m. Arvatavasti on selle paemurru kivist ehitatud kogu Vao mõisaansambel. Ka lubi on põletatud kohapeal siinsest kivist. 1920.a maareformi käigus üritati seda lubjaahju (ja paemurdu) müüa või rendile anda, kuid edutult.

Ebavere lubjaahjud ja paemurd asusid vanasti Vao mõisa territooriumil, nüüd aga Ebavere külas. Lubjaahjude varemed ja paemurru süvend asuvad Ebavere – Vao teeristist pool kilomeetrit Kiltsi poole, teest sadakond meetrit põhja poole suuremas osas Sarapiku kinnistu metsamaal. Looduses on jälgitavad mitmed paljandid sügavusega üle 2 m ja ulatuslikud kaevandatud alad, mis praeguseks on metsa kasvanud. Lubjaahjude varemed on raskesti äratuntavad, kuna neid on sõja ajal kasutatud varjenditena. 1944.a suvel oli metsades Kiltsi ja Rakke raudteejaamade vahel Saksa sõjaväe laskemoonaladu Leningradi rinde varustamiseks. Ladu teenindavaid autosid ja muud tehnikat varjati ümbruskonna metsades. Masina kaitseks kaevati süvend Ebavere mäe seina sisse ja varjati pealt okstega. Varjendiks sobis ka osaliselt lammutatud seinaga lubjaahi või paemurru süvend.

Vao küla lubjaahjud ja paemurd asuvad Õbediku-Tengo talu metsamaal.

Lubjaahju suhteliselt hästi säilinud varemed asuvad kinnistut läbivast metsateest ligikaudu 90 m lõuna poole.

Ahi on rajatud paemurru nõlva sisse. Ahju 9,5 m laiune esikülg on pea täies kõrguses hästi säilinud (keskelt 5,6 m kõrge).

Ahjul on kaks kütteava laiusega ~70 cm ja kõrgusega 120 ning vahega 300 cm. Kütteavad laienevad ja suurenevad ka kõrgusse ahju siseküljel.

Eesseina keskosas on kaarja ülaservaga täiteava laiusega 120 ja kõrgusega 200 cm. Täiteava kõrgus ahju põhjast on 200 cm.

Ahju tagakülg ja sisevooder on suures osas varisenud. Ahi on seest ovaalne, läbimõõdud ~6 ja 8 m. 2007.a suvel raiuti lubjaahju ümbrus lagedaks ja nüüd on ahju ülaservale kasvanud puud tuule meelevallas. Karta on, et lähiajal variseb kokku ka lubjaahju 61

imposantne esikülg. Vanas paemurrus olid veel kahe lubjaahju varemed. Need olid varasemad ja väiksemad, läbimõõduga ca 5 m.

Mõisalt 1884.a. Õbediku-Tengo talu päriseks ostmise lepingus pole lubjaahju ja paemurdu mainitud. Richteri 1900. aasta aadressraamatus on kirjas, et Vao külas on kaks lubjaahju, omanik on Jakob Dengo. 1915.a. müüs Jakob Tengo talu lätlasele Jaan Peetri poeg Laats`ile, Vendeni lubjatehase omanikule. Laats võis seal ka uue ahju ehitada ja lupja põletada, kuid lähedal asuvate Tamsalu (1898) ja Rakke (1910) lubjatööstuste suurte ringahjude lubjaga konkureerimine polnud väiketootjatele ilmselt jõukohane. Talu edasimüümise lepingus Karl Hansu poeg Tambergile 1923.a. lubjaahju ei mainita, küll aga on kirjas, et 178 kuupsülda välja võetud paekivi jääb müüja omandiks 10 a jooksul äravedamiseks. Kinnisvara hindamise protokolli 11.08.1924 (ERA.62.28.21259) lõpus on kirje - Peale selle on tulu järgmistest kinnisvaradest: 1 elumaja ja tööstuseline paemurd ja lubjaahi.

1930.-tel aastatel kasutati Vao-Õbediku lubjakivi tehniliseks toormeks Tallinnas Lorupi klaasivabrikus (Tarbeklaasi eellane). Alfred Elvre Pärna talust meenutas, et lahtimurtud kivi vedasid talumehed oma hobustega paemurrust raudtee äärde riita.

Kiltsi ja Tamsalu jaamade vahelise raudteeni ulatus ka Õbediku-Tengo kinnistu ja seda markeerivad piirisihid. Mööda sihti oli murrust raudteeni vaid 650 m.

Kokkulepitud ajal tõi manöövervedur jaamast paeriida kõrvale platvormvaguni, mis tuli kiiresti enne sõiduplaani kohast rongi täis laadida. See töö oli ümberkaudsetele tugevatele talupoistele tulus teenistus.

1950.-tel aastatel kaevandati Vaost paekivi Järvakandi klaasitehasele. Kivi veeti murrust autodega Tamsalu kitsarööpmelise raudtee jaama ja saadeti sealt edasi Eidapere jaama, kust veeti omakorda autodega Järvakanti.

1952.a. uurisid Leningradi geoloogid koos Tamsalu ümbruse paemurdudega ka VaoÕbediku paemurru kivi omadusi. 1962.a. uurisid Vao küla paemurru lähiümbrust omakorda Eesti Geoloogiakeskuse geoloogid.

Vao lubjakivimaardla kanti riiklikku registrisse 2000.a. Registrikaardi number on 651, tehnoloogilise lubjakivi aktiivseks reservvaruks 2,25 ha suurusel alal on kinnitatud 83 tuh m3 detriitset nn karplubjakivi või rõngaspaasi (keskmine paksus 3,7 m). Tegemist on Tamsalu kihistu Tammiku kihistiku borealis-lubjakiviga, mis kuulub Alam-Siluri Juuru lademesse. Lõunast külgneval 26,86 ha-l on hinnatud 537 tuh m3 prognoosvaru (keskmine paksus 2,0 m). Katendis on keskmiselt 0,2 m kasvukihti, 1,5 m moreeni. Ülemine 0,3 m paksune lubjakivikiht on savikas ja dolomiidistunud.

Hüdrogeoloogilised tingimused on soodsad: kasulik kiht asub põhjavee tasemest kõrgemal. Maardla on võrdlemisi keerulise geoloogilise ehitusega: kasuliku kihi kvaliteedi suur muutlikkus, katte- ja kasuliku kihi paksuste suured kõikumised. See on tingitud tektoonikast ning sellest tulenevast intensiivsest dolomiidistumisest. Maardla paikneb Urgase kinnistul, prognoosala kinnistutel Uus-Vansi, Ivalo, Selja, Uustalu ja Õbediku-Tengo. Vana paemurd ulatub ka lõunapoolsele Viisparra kinnistule.

AS EDK rajas 1995.a. vana paemurru kõrvale (prognoosala lõunaserva) katsekarjääri sügavusega 3-4 m kõrge valgesusega täitematerjalide valmistamise ja selle tootmistehnoloogia ning eriseadmete konstruktsiooni täpsustamise eesmärgil.

Paljandati 0,5 ha, lõhatud materjali oli 2000 tonni. Selgus, et Vao kivi sobib kõrge valgesusega pigmenteeruva täiteaine ja kvaliteetse lubja tootmiseks vaid selektiivsel

62

kaevandamisel piiratud ulatuses. Karjäärist võiks murda aga rõngaspaasi ehituskiviks, seda mõne meetri kaugusel lõhketööde alast. Karplubjakivi suured kavernid ei soodusta plaatide kasutamist välisviimistluseks, küll aga saab poleeritud viimistlusplaate kasutada sisetöödeks, suveniirideks jne. AS EDK loobus kaevandamise kavadest ja 2000.a. katseala metsastati. Koos katsealaga tasandati ka osa vanast paemurrust ja samuti metsastati. Uurimistööde käigus rajatud 2 šurfi jäeti geoloogiliste paljanditena õppe- ja turismiobjektideks. Metsateest ligikaudu 30 m lõunasse jääv uuringušurf on keskelt 4 m sügav ja selles on paljandunud 7-8 m pikkuselt vertikaalne sein – puhas geoloogiline läbilõige. Teele lähem (~10 m) šurf on täitunud lõhatud materjalist. Informatsiooniline aruanne uurimistööde käigust on Eesti Geoloogiafondis ja selles on kirjeldatud nii geoloogiline läbilõige kui ka materjali omadused. Geoloogiliselt uuritud ja mäenduslikult avatud lubjakivi varud võimaldavad rajada ehituskivi ja –killustiku karjääri.

Lubja põletamine maa-ahjus. Ülevaate koostamisel on kasutatud Helmut Joonuksi tööd Eesti Rahva Muuseumis “Lubjapõletamine” aastast 1961; Mihkel Leetmaa artiklit “Lubja- ja tõrvaaugud” Eesti Vabaõhumuuseumi väljaandes “Suitsutare 2” aastast 2000 ja Priit Penu kirjeldust Saaremaal Lümanda vallas Mõisa külas Tolmu talu maadel tänaseni töötavast lubjapõletuse maa-ahjust. Viimasest on pärit ka lisatud fotod.

Paas laoti ahju kindla korra järgi. Kütteavade juurest läks kolle või tuleruum kuni vastasseinani, keskelt ühendas ristlõõr ringlõõri. Lõõrid jäeti kõik pae sisseladumisel.

Kolde kohale pandi suured serviti paekivi tükid ja toestati väiksemate kividega. Üle poole ahjude kõrgusest jäeti püstised lõõrid. Need moodustati puust teivaste ümber, mis lasti ära põleda. Kuni 2,5-3 m kõrguseni laoti paas ahjudesse käsitsi, selleks kasutati suuremaid kive, et vahele jääksid suitsukanalid. Ahju ülaosa täideti korrapäratult. Köeti ööpäevaringselt nädal aega. Koldesse loobiti puud käsitsi.

Kasutati enamasti kaks aastat kuivanud kuusepuud. Puud olid kuni 2 m pikad.

Lubjaahju küttekolle

Töösoleva Saaremaa lubjaahju pealtvaade

Tehnoloogilist režiimi reguleeriti koldeava katmise ja/või puude lisamisega vastavalt ilmastikuoludele ja protsessi arengule. Põletamistemperatuur on 1100..1300 °C, siis toimub lubjakivi lagunemine ja lendub CO2. CaCO3 - CO2 = CaO. Valminud lubjakivi omandab pealt rohekaskollaka värvivarjundi. Pärast põletamist peab kivi 2-3 ööpäeva jahtuma. Seejuures tuleb vältida kivi kokkupuutumist veega, sest kustutamata lubi on keemiliselt väga aktiivne. Vihmaohu korral kaetakse ahi pealt kattega. Suure õhuniiskuse juures imab lubjakivi siiski õhust niiskust ja vähesel määral hakkab toimuma kustumisprotsess, mis raskendab tühjendustöid.

63

5 4 3 2 1

Maa-ahju joonis väljaandest „Suitsutare 2“ A – Kolle, tuleruum B – Kiviruum 1. Kolde külg- ja tagasein laoti hõredalt suurtest lubjakivi tükkidest 2. Kolde kohale laoti serviti suured paeplaadid, mis toetusid otstega kolde külgseintele 3. Kiilukividega kinnitati suured koldekivid omavahel otstest ja pealt ning moodustati seega püsiv koldevõlv koos vajalike tõmbeavadega 4. Koldevõlvi kivide kohale ja vahele paigutati puust teibad tulelõõride moodustamiseks, et juhtida tuld võimalikult ahju äärtesse 5. Kiviruumi ülaosa täideti ahju ülaservast kive sisse loopides. Ahju allosa kuni kolderuumi laeni täideti aga käsitsi, ladudes kive risti-rästi tekitamaks kõikvõimalikke horisontaalseid tulelõõre Lubjaks põlenud paekivi säilitab oma tükilise struktuuri, on vaid veidi porsunud.

Jahtunud lubi võeti ahjust välja sangadega puukasti – vakaga, mis oli ühtlasi ka mõõtühikuks. Algul kanti kastid ahjust välja ahju pealt kaldtreppi pidi, edasi esikülje täiteava kaudu. Suurtel maa-ahjudel oli ahju täitmise-tühjendamise hõlbustamiseks ahju esiküljel täiendav ava, mis põletamise ajaks kinni müüriti (vaata pilti ÕbedikuTengo lubjaahjust).

64

Kalevipoja hobuse jäljed.

Vao metsades, Õbediku-Tengo lubjaahju lähikonnas on näha pinnases süvendeid, mida kutsutakse Kalevipoja hobuse jälgedeks. Kõige kergemini leitav jälg on Selja ja Ivalo kinnistute vahelisel piirisihil ligikaudu 20 m kaugusel metsateest lõuna poole.

Jäljerida jätkub mõlemale kinnistule: Selja metsas on näha tosinajagu süvendeid, Ivalo raiesmikus paarkümmend.

Väike-Maarja Keskkooli õpetaja ja koduloomuuseumi asutaja Eduard Leppik mõõdistas õpilaste abil ja plaanistas jälgede süsteemi aastatel 1960-1965.

Hiljem ilmutas ta sellekohase raamatu - Eduard Leppik, ”Kalevipoja hobuse jäljerida”, Tartu 2001 81 lk. Väljavõte raamatust: jäljed on enamasti ümmargused; kulgevad mööda kõrgemaid kohti; läbimõõt ülalt kõigub 2,0-6,2 m (tüüpiliselt 4 m ümber) ja sügavus 0,1-1,4 m (enamasti 0,55-0,85 m).

Kokku on 1117 lohku, mis kulgevad reana. See jäljerida algab Kiltsi alevikust lääne poolt Risu ja Ilmandu küla vahelt, suundub algul kirdesse kuni Assamallani, pöördub sealt loodesse ja lõpeb Neeruti Tagajärve lõunaotsa juures.

Kelchi kroonika alusel jõuab Leppik järeldusele, et Kalevipoja hobuse jäljerida on tehislik, inimeste kätetöö. Selle võisid 1702. a sügisel kaevata W. A. Schlippenbachi palgasõdurid, kes olid tollal siia talvekorterisse majutatud. Rajatise eesmärgiks võis olla loodusliku tõkkejoone tugevdamine rüüsteretki teostava Vene sõjaväe vastu.

Praeguseks on peale Vao metsade mitmes teiseski piirkonnas jälgi uuesti avastatud ja kaardile kantud.

Mõned uurijad on aga arvamisel, et tegu on omaaegsete küttide püünisaukudega.

Samas on pandud ette, et võiks ajaloolaste abiga mõned jäljed lahti kaevata.

Olenemata jälgede päritolust oleks huvitav teada saada, millised olid need Kelchi kroonikas mainitud Rootsi sõjaväe talvituskohad Põhjasõja ajal meie mail. Kuidas olid nad kaitstud talvekülma eest, kuidas vaenlase kallaletungi vastu? Kas nad olid rajatud tihedasse metsa (nagu praegu neid ümbritseb) või oli seal sel ajal avatud maastikuga põllu- või heinamaa? Vastuseid võiks leida tõenäoliselt Rootsi sõjamuuseumist.

Vaatamata sellele, millised on teaduslikud seletused jälgede päritolu kohta, on tore teada, et Kalevipoeg on tegutsenud ka meie mail. Oleme uhked, et jälgede selline selgitus on kandunud läbi põlvede meieni.

65

KOOLID Külakool Esimene kool Vaos asutati 1784. aastal, kuid suri 19.saj algul välja. Uuesti asutati kool Vaos 1834.a., kusjuures ta oli koos Porkuni ja Põdrangu kooliga esimene 19. sajandil Väike-Maarja kihelkonnas. 1835.a. töötas Vao koolis Hans Hohni juhtimisel 34-st õpilasest koosnev segakoor. (Janis Tobreluts. EAA.1187.2. 443 ja 503).

1840.-1850.dail aastail oli õpetajaks Ferdinand Freiberg. Kooliõpilaste arv tõusis kuni 70-ni. - Kirjutab ajalehes „Kodukolle“ 1959.a. Rakvere koduloo muuseumi teaduslik töötaja O. Landberg.

Vao koolimaja ehitati 1872.a. Vao kool tegutses seal aastani 1930 külaja mõisavalla kooli, viimati algkooli nime all. Edasi oli majas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Vao osakonna kodu ja Kooli talu rentniku, hiljem Mäeotsa talu omaniku eluruumid.

Vao külakooli vana koolimaja oli ühtlasi ka vallamaja ja asus uuest, praeguseni säilinud koolimajast 150 m kirdes järsaku all nõos. Uue koolimaja valmimise järel paigutati vanasse koolimajja peale vallavalitsuse veel vallavaesed ja seda hakati hiljem kutsuma vaestemajaks (Eduard Leppik 2005). 1892.a vallaseadusega koondati ümberkaudsed mõisavallad ühendatud Vao vallaks ja ehitati uus kivist vallamaja 1894.a. Väike-Maarjasse (vallatalitaja Jakob Dengo oli Vao küla Õbediko-Dengo talu peremees). Vana koolimaja jäi siis vaid vaestemajaks.

Lembit Andresen. Eesti kooli ajalugu. Algusest kuni 1940. aastani. Tallinn 1995.

Koolikohustus vallakoolis oli jaotatud kolmeks: kodulapsed (vanuses 8-9 a), koolilapsed (10-13) ja vahekooli lapsed (14-16). Kodulapsed õppisid emade juhtimisel lugemist, vahekoolilapsed käisid kord või kaks kuus usuõpetust või kirikulaulu kordamas. Kord aastas, kevadel, oli nn. koolikatsumise päev. Koolilapsed pidid kirikuõpetajale näitama, kuidas nende usulised teadmised olid täienenud.

Kontrolliti ka lugemisoskust, õigekirja ja laulmist. Vahekoolilastel kontrolliti leeriõpetuseks vajalikke teadmisi.

Kodulapsed pidid enne kooli tulekut lugemise selgeks õppima, katekismuse käskusid ja mõnede kirikulaulude sõnu tundma. Koolis pidid käima kõik 10-13 aastased lapsed kolm talve. Hindeid pandi kolme palli süsteemis: 4 – hea, 3 – rahuldav, 2 - puudulik. Õpiti kolmes jaos ühe õpetajaga ühises klassiruumis. Koolitöö kestis 15. oktoobrist 15. aprillini, nädalas pidi olema 30-33 tundi. Vanema jao õppeplaan: vene keel - 7

66

tundi nädalas, eesti keel – 5, aritmeetika – 6, geograafia – 2, laulmine – 2, kalligraafia – 2, võimlemine (poistele) – 2, käsitöö (tüdrukutele) – 2, usuõpetus – 2.

1906. aastast alates oli lubatud esimesel õppeaastal õpetada lapsi emakeeles.

1918.a kevadel minnakse venekeelse päeviku täitmisel poolelt kuult üle eesti keelele.

1919 pandi maksma üldine koolikohustus 9.-14. eluaastani nelja õppeaasta ulatuses.

1920 kehtestati 6 klassiline kohustuslik, emakeelne, maksuta ja ilmalik algkool 7.-16. eluaastani või algkooli lõpetamiseni.

Vao koolis on käinud kõik ümbruskonna lapsed, sh ka käesoleva ülevaate koostaja mõlemad vanemad. Ema Alviine Tanneberg oli ka Vao algkoolis õpetaja-juhataja kolmel õppeaastal 1924/1925, 1925/1926 ja 1926/1927. Viimasel - 1929/1930 oli kooli juhataja Meeta Ploum. Vao külakoolis oli mõnda aega õpetajaks hilisem kirjandusteadlane ja Tartu Ülikooli professor Villem Alttoa. Ja keeleteadlane Elmar Elisto, kes oli Vao kooliõpetaja Priidik Trinkmanni poeg, Vao kool 1926.a.

Vasakult, ülal: 1. Elviira Herne, 2. Siimu Arved Martens, 3. Oskar Herne, 4. ... Kaaber. Keskel: 1.

Leida Meibaum, 2.Elmar Ladvik, 3. Katariina Kimmel, 4. ... Meos, 5. Linda Griffel All: 1. Soo Leida Martens, 2. Pärna Helmi Essenson/Elvre-Ulla, 3. Meeta Vollmann, 4. õpetaja Alviine Tanneberg-Tomberg, 5. Lisette Koppas, 6. Meeri Purk-Neelus

Vao-Mõisamaa vallakooli päevik 1911-1916: ERA.4232.19.8 Uuetoa talust Alviine Tanneberg on kolmel järgneval õppeaastal alates 1911/1912 koolis käinud vaid mõned päevad, kuid hinded on pandud, näiteks Alviinel 1913.a. käitumine 5, hoolsus 2, laulmine 2, vene keel 3-, eesti keel 3+, aritmeetika 3-, geograafia 2+, kalligraafia 3, usuõpetus 3. Samal ajal käis ta Väike-Maarja köstri peres nende laste Piia ja Alar Kotli (hilisem kuulus arhitekt, sh Estonia teatri taastamise ja laululava projektide autor) koduõpetuse tundides.

1911/1912 on kodus õppijate kirjas Arnold Veisberg, Karl Burk (s. 22.06.1902), Osvald Burk (s. 03.05.1902), August Kala (s. 28.10.1902), Heinrich Tomberg (s.

11.04.1904), Rudolf Veerbaum (s. 16.12.1903). Heinrich Tombergi hinneteks on pandud: piiblilugu 2, katekismus 3-, lugemine 3+, kirjutamine 2-.

1912/1913 lisandub II jao nimekirja Antonie Burk. 1915/1916 on III jao kirjas Arnold Veisberg, Karl August Burk ja Heinrich Tomberg.

Hinded detsembris 1915. Viisparra talust Karl August Burk: hoolsus 2+, vene keel 3, eesti keel 3, aritmeetika 3-, geograafia 2, laulmine 2, kalligraafia 2+, usuõpetus 3.

Juhani talust Heinrich Tomberg: hoolsus 4, vene keel 4, eesti keel 4, aritmeetika 4, geograafia 4, laulmine 5-, kalligraafia 4, usuõpetus 5-.

67

Õpilaste hindamisraamat 1916-1920: ERA.4232.19.7 Kodusõppijate nimekirjas on Linda, Marta ja Alma Meibaumid, Uuetoa Hugo Tanneberg, Pärna Alfred Essenson, Elfriede Burk, Kaasiku Lembit Treimann, Juhani Meeta Mägi.

1919/1920 minnakse Vaos üle 4-le jaoskonnale (klassile).

Nimekirja lisanduvad: I jaos Kusto Harry Reise, II jaos Kure Karl Jürgens, Ida Purk.

1921/1922 on uue nimed I jaos Tisleri Edmund Landsmann; Olga Meibaum, Helmi Veisberg, II jaos Urgase Eduard Veerbaum, Pupso Magda Veisberg, 1922/1923 I jaos Salme Kaaber. Õpilaste nimekirjad ja tunniplaanid: 1920-1930 ERA.4232.19.9 Näide Vao algkooli 1925/1926 õppeaasta oktoobri kuu I ja II klassi (liitklassi) tunniplaanist. Koolis käiakse 6 päeva nädalas. Tunnid algavad kell 9. Päevas on 4 tundi, välja arvatud teisipäev ja neljapäev, kus 5. tunnina lisandub usuõpetus. Nädalas on kokku 26 õppetundi. Õppeained: Eesti keel 7 tundi nädalas, aritmeetika 6, kodulugu 3, laulmine 2, joonistamine 2, usuõpetus 2, võimlemine 2, käsitöö 2.

Vao neljaklassilise algkooli lõpetajate nimestik 1920-1924. Kokku 38 nime.

1920 - Karl Veerbaum, Aleksander Teener, Evald Pull, Lembit Nõmmeste, Marta Meibaum, Linda Meibaum, Elfriede Kahlberg, Harald Roosvald, Hilda Vendt.

1921 - Pärna Alfred Essenson, Juhani Meeta Mägi, Marta Veisberg, Ivan Kaima, Heinrich Veisberg, Julius Vehnik, Hermann Greenberg, Uuetoa Hugo Tanneberg, Robert Reinstein.

1922 - Arnold Teener, Kaasiku Lembit Treimann.

1923 - Johannes Bachmann, Aksel Nõmmeots, Elfriede Burk, Alfred Steinfeldt, Kangru Endel Vademann ja Leo Vademann, Oskar Vollmann.

1924 - Linda Birk, Helmi Kase, Siimu Marta Martens, Elfriede Veisberg, Artur Steinfeldt, Aliide Veerbaum, Vansi Vanda Laberg, Kustu Harry Reise, Aleksander Ulfsak, Hans Veerbaum, Otto Ellert.

Vao algkooli õpilaste nimekiri 1929/30 õppeaastal. 17 nime.

Lapse perekonna- , risti- ja Sünd. Elukoht Klass Ilmumata isanimi aeg - põhjus Piiskop Eduard 1919 Vao as.

2 Kiltsi k.

Treu Salme Hansu t.

1919 Vao küla 2 1919 " " 3 Landsmann Elmar Laberg Ilmar Mardi p.

1919 " " 3 1919 " " 2 Kaarna Šarlotte Teinfeldt Leontine 1919 Vao as.

2 surnud Kimmel Stefan 1917 Vao küla 3 Saum Marta 1917 " " 3 Maarja k.

Martens Elmar Otto p.

1919 Mõisamaa 3 Juhkam Martin Joh. p.

1921 Vao küla 1 Järvald Elga Jaani t 1921 Vao as.

1 Kiltsi k.

Kaarna Irene Joh. t.

1920 Vao küla 1 Kadak Arkaadi Augusti p. 1921 Vao as.

1 Kiltsi k.

Reinson Marta Jaani t.

1921 " " 1 Teiva Lembit Karli p.

1920 " " 1 Mägi Linda Joh. t.

1919 Vao küla 3 Martens Leida Mihkli t.

1919 Mõisamaa 3 68

Märkused Saab IV kl Saab IV kl Saab IV kl Saab IV kl Saab IV kl Saab IV kl Saab II kl Saab II kl Saab II kl Jääb I kl Saab IV kl Saab IV kl

ÜENÜ Vao osakond Vao koolimajas Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ) oli asutatud 5.05.1919. Väike-Maarja osakond asutati 1928.a. ÜENÜ Vao osakond asutati 1933.a. Esimeheks valiti Jakob Veisberg Pupso talust. Vao vald andis osakonnale tegutsemiseks endise VaoMõisamaa koolimaja klassiruumi (8x7x2,5 m). Teiselpool maja otsas elas valla koolitalu rentnik.

Peamised allikad: Janis Tobrelutsu märkmeid aastast 1991 ja Anto Vardalt saadud isa Jakob Veisberg-Varda käsikirjaline ülevaade ÜENÜ Vao osakonna tegevusest aastatel 1934-1937. See on 9-l leheküljel, illustreeritud enamjaolt Oskar Tammiste tehtud fotodega (22 tk). Ülevaates on pilte osakonna lugemislauast 1936, võrkpallist 1935, 1936, 1937, suusatamisest 1937, koroonast 1937, rahvatantsust, kursustel valmistatud mööblist ... Kaustas on ÜENÜ Keskjuhatuse ringkirju aastast 1939, kirjutisi osakonna oma-ajakirja väljaandmisest (J.Veisberg, E.Vahersalu), Olulisemaid kajastamist leidnud ettevõtmisi: 4.05.1935.a. kell 9 õhtul peeti Vao osakonna 2. aastapäeva puhul koolimajas perekonnaõhtu. Pääse oli 30 senti. Kava: Avasõna ühes möödunud aasta tegevuse ülevaatega kandis ette osakonna esimees J. Veisberg. Tervitused. Näidend „Ühistegelased“. Rahvatantse. Tants.

1935.a-st tegutses rahvatantsurühm koosseisuga enam-vähem 5+5 liiget. Rühmal oli 4 komplekti Väike-Maarja kihelkonna ehtsaid rahvariideid. Juhedajaks oli Alfred Elvre, hiljem vastavad kursused läbinud Leida Martens. Harjutati 1 kord nädalas oma koolimajas 2-4 tundi korraga. Õpiti selgeks hulgaliselt eesti rahvatantse, nende seas ei puudunud ka kaerajaan, tuljak jt. Õpiti ka soome ja rootsi rahvatantse. Rühma pillimeheks oli Leo Vahersalu, kes oli elukutselt põllumees. Ta oskas mängida nii puhk- kui keelpille, rühma saatis ta tavaliselt viiuliga.

Rahvatantsijad Luumäel Vasakult: 1. paar - Pupso Jaagup ja Vanda Vardad; 2. - Kangru Leo Vahersalu ja Meibaumi Leida; 3. - Pärna Alfred Elvre ja õde Helmi Elvre-Ulla; 4. – Vansi Ermo Laukse ja ja Soo Leida Martens 28.06.1935 korraldati ekskursioon veoautol Mõdriku kodumajanduskooli, Arkna Põllunduskooli, Imastu invaliidide kodusse ja Sõmerule R. Essensoni „Kopli“ talu majapidamistesse. Osavõtjaid oli 15, osavõtumaks kr.1.50.

69

1936. aastast oli Vao osakonnal oma laulukoor, näitering ja lipp 1937.a. otsustas Vao valla volikogu endise koolimaja koos kõrvalhoonete ja maaga oksjonil maha müüa. Koostati 183 piirkonna inimese allkirjaga palvekiri Viru Maavalitsusele ja Vao Vallavalitsuse - jätta osa koolimajast ja maast ÜENÜ Vao osakonna kasutusse. Palvekirja mõjul ja ÜENÜ Keskjuhatuse kirja toel otsustas vallavalitsus Vao osakonna kasutusse jätta osa koolimajast ühes maaga 20-ks aastaks.

1937.-st aastast hakati korraldama mitmesuguseid kursusi. Näiteks toimusid koolimajas puutöö- ja kodukaunistamise kursused. Spordialadest harrastasid Vao noored kergejõustikku (7 liiget, juhendas Elmar Laansalu), võrkpalli (10 liiget, juhendas Elmar Maldvere). Tegeleti ka suusatamisega. Paremad olid Elmar Laansalu, Alfred Elvre, Elmar Maldvere ja Aino Martens.

Mesindustarvete ja tarude valmistamise kursus veebruaris 1937 Pildil vasemalt: Ermo Laukse, Jakob VeisbergVarda, Harri Raudvee, Ilmar Laukse, Leo Vahersalu, Alfred Elvre, Terese Kiehlefeldt, juhendaja Karl Raudsepp, Lembit Talvik, Arnold Uduste, Marta Maldvere, ees isub Elmar Maldvere.

1.-15.03.1937 korraldas naisring kangakudumise kursused. Kooti ukse- ja aknaeesriideid, sohvapatju, käterätte jne.

10.10.-17.11.1937 korraldati puutöökursused, kus osavõtjad valmistasid mööblit oma kodudesse.

70

Kihelkonnakool, gümnaasium, ülikoolid.

Kihelkonnakool Väike-Maarjas avati 1723.a. (Eduard Leppik 1998, 2005).

Hiljuti lõppenud Põhjasõda ning katku ja ikalduse järelmõjud suretasid kooli juba järgmisel kümnendil välja.

1750.a. läks kool taas käima uues pastoraadis ja sai tegutseda pool sajandit.

1873.a. alustas Väike-Maarja kihelkonnakool juba kolmandat korda, sedakorda leerimajas Pikk 3, kus praegu on muuseum. Esimesel kümnel aastal kündsid siin koolipõldu viis juhuslikku meest. Siis sattusid seda ridamisi tegema Peeter Koit (1885-1892), Jakob Tamm (1893-1907) ja Märt Meos (1907-1919), kes viisid VäikeMaarja kihelkonnakooli hinnatavale tasemele. Märt Meos oli lisaks heale õpetamisele osav asju ajama ülalpool.

1907.a. liideti Väike-Maarja kõrgem tütarlastekool (alustas õppetööd 1902.a.) seni kaheklassilisena tegutsenud kihelkonnakooliga ja muudeti ühtlasi 3-, 1911.a. 4- ja 1919.a. 5-klassiliseks. Viies klass vastas juba gümnaasiumi 1. kl-le.

1922.a jagati kihelkonnakool 6-klassiliseks algkooliks ja gümnaasiumiks, mis andis esimese lennu 1923 a. Edasi arenes kõik läbi raskuste, ent aina tõusvas joones.

1924.a. sai valmis gümnaasiumi oma maja.1925. a avati algkooli juures 2-aastase kursusega täienduskool.

1938.a. ehitati algkoolimaja 2-korruseliseks ning lisati avar lõunatiib.

1944 korraldati Väike-Maarja õppeasutused nõukogudepäraseks: gümnaasiumist sai keskkool 7.-11. kl-ga, alg- ja täienduskoolist aga mittetäielik keskkool 1.-6. kl-ga.

1949 need koolid liideti Väike-Maarja keskkooliks. 1946-1967 tegutses keskkooli juures õhtune maanoortekool (keskastme klassid) töötavatele noortele ning 1954-1955 töölisnoorte keskkool (9.-11. kl).

3. III 1970 keskkoolihoone Pikk 1 põles. Õppetööd jätkati kahes vahetuses Pikk 23 algkoolimajas. Tulekahjus tugevasti kannatanud ehitis lammutati.

11. X 1976 avati uus 640 kohaga 4-korruseline koolimaja.

1995.a. alustas kool tööd gümnaasiumina.

Vao küla inimestest on lõpetanud Väike-Maarja gümnaasiumi või keskkooli: Herman Veisberg 1925, Harry Reise 1931, Magda-Helene Veisberg 1933, Linda Treu 1934, Helmi Essenson 1936, Margarete-Scharlotte Kaarna 1940, Elmar-Johannes Laansalu 1940, Astrid Kaarna 1943, Aino Martens 1943, Uno Tomberg hõbemedal 1947, Kaljo Lehiste 1948, Helju Valgmäe 1948, Valve Kaljuvee 1949, Eino Tomberg 1949, Henn Tomberg 1949, Õilme-Marie Veerbaum 1950, Ainu Meidla 1954, Helgi Sergejev 1954, Juhan Danneberg 1956, Eha Tarre 1956, Anto Varda 1956, Lea Tarre 1957, Einar Laukse 1962, Juhan Elvre 1962, Sirje Tombak 1968, Kuno Tombak 1970, Urve Veerbaum 1971, Aivar Jürgens 1986, Priit Tarre 1996, Aigar Tarre 1998, Signe Tammoja 2004, Sven Tammoja 2004 ...

Vao küla inimestest on lõpetanud Tartu Ülikooli: Edmund-Aleksander Landsmmann/Laansalu – mag theol 1938, Aigar Tarre – geograaf 2007, Kristo Burk – psühholoogia magister 2008...

Vao küla inimestest on lõpetanud Eesti Maaülikooli (EPA): Juhan Danneberg 1962, Anto Varda 1961, Juhan Elvre – maaparandusinsener 1970, Signe Tammoja – maastikuarhitektuur, bakalaureus

71

Vao küla inimestest on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli (Tallinna Tehnikum, TPI): Karl Veisberg – tehniline keemia 1926, Aleksander Veisberg - elektrotehnika 1932, Herman Veisberg – Ehitustehnika 1934, Uno Tomberg – hüdrotehnilised ehitised cum laude 1952, Kalju Lehiste – mäeosakond 1953, Henn Tomberg – hüdrotehnilised ehitised 1954, Eino Tomberg – mäeosakond 1954, Valve Kaljuvee/Praust – kütuste keemiline tehnoloogia 1954, Einar Laukse – elektriajamid ja tööstusseadmete automatiseerimine 1969.

Vao külast võrsunud inimestest jõudsid esimestena kõrghariduseni, Käsmu ja Paldiski merekooli ning said kaugesõidukapteniteks 20.saj algaastatel Mõisamaa külas Kure talus sündinud Gustav *1884, Herman *1889 ja Karl *1891 Jürgens`id.

Esimestena jõudsid Tartu Ülikooli Uuetoa talust Gustav Tanneberg (õppis 1920-1921 ning veel 3 aastat mittestatsionaarselt matemaatikat) ja Alviine Tanneberg (õppis 1921-1923 ajaloo-keeleteaduskonnas).

Koolimajad

Väike-Maarja kihelkonnakool tegutses selles majas alates aastast 1873.

Praegu muuseum

Väike-Maarja gümnaasiumi maja sai valmis 1924.a. Põles 1970. Õppisin seal 1945-1949

72

Väike-Maarja algkooli maja sai kahekorruseliseks 1938.a. Õppisin seal 1938-1945

Tallinna Polütehnilise Instituudi peahoone Tallinnas Kopli linnaosas. Õppisin seal 1949-1954

KAOTUSED Inimesed 1920.a. Hukkus Peterburis revolutsiooni ja kodusõja keerises Kure talust pärit kaugesõidukapten Karl Jürgens.

1941.a. hävituspataljon arreteeris Selja talu peremehe Arnold Veisberg`i teadmata mille eest ja ta kadus teadmata kuhu. Õbediku-Tengo talu rentnik Juhan Naukas hakkas uusmaasaajaks ja sai talu endale.

Sakslaste sissetungi järgne karistussalk laskis ta 1941.a. maha.

Pupso talust pärit ja elektriinseneriks õppinud Aleksander Varda arreteeriti 1942.a.

Tallinnas ja hukkus koonduslaagris kusagil Saksamaal. Punapisiku oli ta saanud Väike-Maarja gümnaasiumi kommunistlike vaadetega õpetajalt Anton Vaarandi´lt.

Saksa sõjaväkke kadusid Salla talust Martin Juhkam ja Tooma talust Viktor Sergejev. Viimase kohta tuli peale sõda surmateade Inglismaalt. Siimu talust Elmar Martens pääses sõjast küll eluga, kuid suri peagi sõjas saadud tervisekahjustustesse.

1944.a. põgenes läände Kustu talust Harri Raudvee. Temast sai edukas ehitusettevõtja Kanadas.

1945.a. arreteeriti Juhani talust Heinrich Tomberg ja Kure talust Eduard Jürgens.

Eduard Jürgens suri 1946.a. Kemerovo oblastis Siblag`is. Heinrich Tomberg suri 1949.a. Krasnojarski krai Norilski sunnitöölaagris. Samal ajal arreteeritutest pääsesid Siberist eluga Pärna talust Alfred Elvre ja Urgase talust Rein Veer ning Juhan Veerbaum.

1951-1956 oli sunnitööl Kemerovos Tisleri talust pärit Simuna kirikuõpetaja Edmund Landsmann/Laansalu.

1949.a märtsis küüditati Siberisse Therese Kaarna, Hilda Veer ja Jaan Jürgens.

Nemad pääsesid eluga.

Tulekahjud 1945.a kevadel põles maani maha Uuetoa talu. Arvatakse, et süttis korstnast, millesse võisid tekitada praod 1944.a. Tallinna ja Tapa pommitamiste ajal Mõisamaa külale poetatud pommid.

1948.a kevadel põles maani maha Pupso talu. Kahtlustati süütamist. Jakob Varda oma perega kolis Kustu tallu. 1949.a. siirdusid nad Juhani tallu. Pärast teistkordset põlemist Pupsol läks Magda Tarre elama Kustu talu sauna.

8.05.1950 põles maha pool Vao küla - Viispara, Tooma, Salla, Tidriku, Juhani, Andrekse ja Õbediku talud. Seitsme talu hoonetest jäid järele vaid Tidriku ja Andrekse talu elumajad. Jakob Varda oma perega põles Juhani talus teistkordselt ja läks edasi elama mäele Kingsepa Liide juurde.

Kolhoosid Kevadel 1949 tehti Vao külasse kolhoos „Sirp ja Vasar“. Mõisamaa küla majapidamised ühendati Kaarma küla kolhoosiga. Ainult Mäeotsa talu Theodor Komp võitles veel mõnda aega järjest tõusvate maksudega, ennem kui alla andis.

Inimesed vananesid pikkamööda ja surid, uusi tuli juurde vähe.

Hooned lagunesid tasapisi, talude asemetele kasvasid puud.

Maa ei kadunud kuhugi.

73

VAO KÜLA KAASAJAL – AASTAKS 2012 Kaasaegset Vao küla on käsitatud külatee, jõe ja koplite, põldude ja peremeeste ning hoonete ja omanike kaudu. Kirjeldatud-kaardistatud on praeguseks kujunenud olukorda koos väikeste ajalooliste tagasivaadetega - kuidas selleni on jõutud.

Inimeste osas on eriline tähelepanu pööratud taluperedele ja haridusele. Päriseks ja pärandatavaks ostetud talu kindlustas äraelamise ka järgnevatele põlvkondadele. Talu päris enamasti üks laps, teistest said põllu- või käsitöölised. Neile oli haridus elus edasijõudmiseks eriti tähtis.

Vao, sh Mõisamaa, Imakaevu ja Tagaküla 27 talu ostu-müügi lepingud on sõlmitud aastatel 1885-1895. Esimesed lepingud on saksa ja eesti keeles, edasi vene ja eesti keeles, viimased ainult vene keeles. Talude kaartidele on kohanimed hiljem peale kirjutatud kirillitsas.

Mõisarentnikest said nüüd talude pärisperemehed. Maa sai talu peremehe pärisomandiks, ja mis olulisemgi – pärandatavaks. See muutis tunduvalt suhtumist maasse ja töösse.

Eri aegadel olnud talude piire, nimesid ja hoonete asendeid võib näha riigi- ja ajalooarhiivis kaartidelt aastatest 1938, 1924 ja 1884.

Omandireformiga seoses avaldati Väike-Maarja valla Infolehes aprillis 1994 külade kaupa talude ja maaomanike nimekiri. Varasemaid andmeid leiab riigiarhiivist põllumajandusloenduste lehtedelt (1939 ja 1917).

1884.a. koostatud kaardil M 1:4200 on näha talude toonane hoonestus. Kõigil taludel on üks suur rehielamu ja mõned väiksemad hooned õue ümber. Lisatud on 3 lehte.

1924.a kaardil M 1:5000 on näha olukord 40 aastat hiljem. Taludel on nüüd eraldi ehitatud loomalaudad ja küünid. Suurel osal taludest on omaette elumajad. Teistel on rehielamu kambrid laiendatud valgusküllasteks eluruumideks. Selle kõrval on makstud veel mõisavõlga, elatud üle I Maailmasõda ja Vabadussõda. Lisatud 3 lehte.

1938.a katastrikaartidelt M 1:10 000 ja 1939.a põllumajandusloenduse lehtedelt on näha kuhu on jõutud järgneva 15 aasta rahuliku arengu tulemusel. Kokku on pärisperemeesteks oldud 45 aastat. Vabu talupoegi on kasvanud üles kaks uut põlvkonda. Talus elades on lapsed omandanud harjumuse tööd teha ja looduskeskse maailmavaate. Majanduslik võimekus on lubanud ärksamates peredes lapsi koolitada.

Lisatud on veel kaardid aastatest 1798, 1935 ja 2000.

Praegust olukorda ilmestavad-kirjeldavad kõige täpsemalt riigi Maa-ameti 2012.a internetikaardid ja nende juures olevad andmestikud maakasutuse, kaitsealuste territooriumite ja pärandkultuuri objektide kohta. Lisatud on väljavõtted Maa-ameti kaardiserverist mõõtkavas ligikaudu 1:7000 3-l lehel. Lehtede numbrid algavad küla Väike-Maarja poolsest otsast. Lehel nr 3 on näha Saekaatri, Veski farmi ja Põllupiiri kinnistu hooned.

Administratiivselt kuuluvad Vao (Põltsamaa) jõe vasakkaldal paiknevad kinnistud praegu Ebavere küla koosseisu, vanasti Mõisamaa küla alla. Paremkalda kinnistud kuuluvad koos mõisasüdamega Vao küla koosseisu. Tagakülaks kutsuti vanasti pooleteise kilomeetri kaugusel paiknevat kolme talu (Pärna, Kaasiku, Vansi) ja Imakaevu külaks veel kaugemal eraldi paiknevaid talusid (Kangru, Metsavahi, Kutsari-Jaani, Nõmmevälja).

74

VAO JÕGI Vao küla ja mõisa kohal on Põltsamaa jõe algust ikka Vao jõeks kutsutud.

1968.a Vene salajasel sõjaväekaardil M 1:25 000 on Vao küla kohal jõe nimeks kirillitsas kirjutatud saksakeelse Vao nime kujuga sõna algus Vakk, lõppu aga eestikeelne jõgi, niisiis reka Vakkjõgi. Kiltsi kohal on jõe nimi Vorsti. 1986.a sõjaväekaardil M 1:10 000 on jõe nimi nii Vao küla kui Kiltsi kohal Põltsamaa jõgi.

Teadupärast on veelahe Porkunis. Järvest voolab põhja poole Soome lahte Valgejõgi.

Emajõe vesikonda kuuluva Põltsamaa jõe alguse allikad on järvest mõnevõrra lõuna pool Ilumäe all. Ülaltpoolt Mõisamaa küla silda tuli 1940.-date lõpul aastaringselt hulganisti vett.

Praegu vaevalt märgatavalt. Uuetoa ja Siidari talu koplites oli pikka aega valla prügila. Põhilise toite andsid jõele Mõisamaa allikad. Veerohke oli suur Siimu allikas.

Laiallikal käisid vanasti poisikesed parvega sõitmas. Manukse allika juurde ehitati nõukogude ajal saun. Kure talu õue rajati Väike-Maarja kolhoosi reovete puhastusseadmed ja koplisse pajudega palistatud kraavid. Serpentiinina paigutatud kraavide kogupikkus on ligi kaks kilomeetrit ja pajujuured pidid toimima järelpuhastina. Pajusid pole aga ettenähtud ajal raiutud, süsteem ei tööta enam.

Põlisküla kohal on jõge õgvendatud-süvendatud juba mõisa ajal. 1883.a kaardil on näha otseks kaevatud jõe lõigud. Vana jõe käärudes oli vett vaid suurvee ajal.

Nõukogude ajal oli Andrekse talu elumajas jahimeeste pidu panemise koht. Partide küttimise hõlbustamiseks kaevati jõega ühendatud kraavid koplitesse piki mõisa põllu ja tee äärt pikkusega ligikaudu 0,8 km. Tänaseks on nii koplid kui kraavide kaldad tihedalt võssa kasvanud. Nõokogude aega jäävad ka teadmata põhjusel kaevatud kraavid ja kaevandid Veskiküla all.

Suurem jõeäärsete alade maaparandusprojekt teostati mõisa poolt 19.-20. sajandi vahetusel. Nähtavasti kavandas Vao mõisa omanik pärast põlistalude müüki rakendada saadud raha mõisasüdame maade efektiivsemaks majandamiseks.

Ajalooarhiivis on ürik EAA.2486.1.3342 “Meliorationakte des Gutes Wack, Kirschpiel Klein-Marien, Kreis Wierland. Anfange 1899” Kaardil mõõtkavas 1:4200 on näidatud Vao jõe ja harude (läbi mõisa tiikide ja Uuemõisa) õgvendamise ja süvendamise kavad. Ala algab Vao küla piirilt ja lõpeb Kiltsis ning hõlmab üle kahe kilomeetri pikkuse lõigu jõest. Jõgede ühinemiskohal on näidatud loodekagusuunaline veskitamm ja ka tee läbi Veskivahe metsa. Kunagisest paisjärve põhjast kavandati teha kultuurheinamaa. Lisatud on üksikute alade nivelleerimise lehed ja plaanid M 1:2100 kõrgusjoontega ning käänulise jõesängi õgvendatud trassi äranäitamisega. Näha on kuivenduskraavide hargnev võrgustik ja turbavõtu kohad (Torf Grüben) Moonakülast lõunasse ja Uuemõisast kirdesse. Vao küla poolses osas on näidatud jõe hargnemiskohas tammid ja vallid (sild?).

Pärast 1919.a maareformi jäid parandatud maad asundustalude hallata ja 1949. aastast kolhoosi koosseisu.

Varasemate ja 20. algul tehtud kuivendustööde süsteemi (või mis sellest veel säilinud oli) muutis kardinaalselt 1996.a lõpukuudel tehtud veetaseme alandamise tööd seoses päästekooli õppeväljakute rajamisega. Jõge süvendati kuni Kiltsi alevikust mõisa poole viiva sillani. Vao küla kohal tõsteti jõe põhjast välja sinna settinud valkjat värvi peeneteraline jõelubi ja aeti kaldapealsele laiali. Kohati jäid kaldavalli 75

taha sulglohud. Tuuleerosiooni tõkkeks külvasid maaomanikud jõeäärsele alale heinaseemne. Kümmekond aastat niitis heina maha põllumajandi traktorist ja Tammiste kinnistu perenaine koristas selle oma lehmale söödaks. Praegusel ajal pole külas enam ei lehmi ega lambaid. Heina pole kellelegi vaja ja jõeäärne kaldariba võsastub aegamööda. Viisparra peremees haris üles vanad tükati võssa kasvanud koplid jõe ja maantee vahel ning kasvatab seal otra.

Viimaste aastate talved olid erakordselt lumerohked. 2011.a kevadel lumesulamisveed uhtusid ära maantee Mõisamaa küla silla kõrvalt. Kevadised tulvaveed ujutasid üle pikaks ajaks ka Vao küla talude koplid ja muutsid harimiskõlbmatult pehmeks kaldavalli tagused sulglohud. Nii ei saanud osale koplitest 2011.a. külvata teravilja.

Lumesulamisveed ujutasid igal kevadel üle ka Õbediko talu õue ja Selja aia. Õbediku peremees pani maantee alla truubi ja päästis nii oma õue uputusest. Selja talu kohal aga uhub igaaastane kevadine suurvesi maantee sisse kraavikese, mis tasandatakse hiljem teehöövliga.

Jõge küla kohal on vahelduva eduga asustanud ka koprad. Nende tegevus, vahetult puhastusseadmete tagusel jõe lõigul, on mõnevõrra häirinud ka biopuhasti tööd.

Jõe külapoolsel kaldal tegutses veel mõni aasta tagasi kaks veerohket allikat. Kui jõge 1996.a. süvendati, jäeti allikad omaette jõeharule. Tamm eraldab puhastusseadmete heitveega „rikastatud“ jõest allikatega haru. Nii on Visparra koplis puhta allikaveega bassein. Tänaseks on teine allikas kuivanud, üks aga tegutseb edasi ja toidab puhta veega basseini. Kui torm küla elektrita jättis, jäid seisma ka pumbad talude puurkaevudes. Siis saadi vett allikast.

Küla piirilt veidi edasi hargneb jõgi kaheks. Üks haru läheb läbi Uuemõisa ja edasi paralleelselt raudteega Kiltsi poole. Teine haru läheb läbi Vao mõisa ja sellel on kaks tiiki, väiksem valitsejamaja ja viinavabriku ees. Varem oli kolmaski tiik tammi ja vesiveskiga tornlinnuse kõrval. Jõed ühinevad enne Kiltsi alevikku. Jõgede ühinemiskohal oli varem vesiveski paisjärvega. Veskitammi on looduses raske märgata, arvatavasti kasutati tammi materjali raudtee muldkeha rajamiseks.

76

KÜLATEE Vao põlisküla läbiva ajaloolise Rakveret Paidega ühendava tee kirjeldust alustame kirikukihelkonna keskuse, Väike-Maarja poolsest otsast – Mõisamaa küla teede ristist, kust põhjapoole viib harutee praeguseks suletud prügilani ja lõunasuunas heitvee puhasti poole. Lõpetame Saekaatri kinnistu juures, kust tee hargneb Ebavere ja Vao mõisa poole. Talude päriseksostmise aegses nimistus (1884) algas talude numeratsioon mõisapoolsest küla otsast: Õbediku 1, Andrekse 2, Juhani 3 jne. Need numbrid kehtisid ametlikult kuni talude võtmiseni kolhoosi (1949). Ligikaudu 1,8 km pikkust teelõiku ääristavad 19 kinnistu maad või 14 vana talu valdused. Kinnistamata maaga külgnevaid teeservasid on 0,8 km ulatuses. Selguse mõttes toome alguses ära kinnistu praeguse nimetuse, edasi omaaegse talu nime ja siis olulisi fakte ajaloost. Sel kombel on käsitletavad kohad hõlpsasti leitavad looduses ja kergesti määratletavad kaasaegsetel interneti kaartidel. Üksikasjaliselt on edaspidi kirjeldatud neid kinnistuid (peresid), mis on tähelepanuväärsed praegu või on olnud seda varasematel aegadel.

Kinnistud tee ääres.

Endise Mõisamaa küla teede ristist lõuna pool on Jõekääru kinnistul, endise Kure talu krundil maja vare. Maja ehitas Kure talu peremees Jaan Jürgens oma esimesele pojale Aleksandrile 1884.a. Too aga ei tulnud majja elama. Pärast Venemaalt opteerumist elas seal lühikest aega tema kolmanda poja kaugesõidukapteni Gustavi naine Hermine Elisabeth (hiljem Äksi nõid) oma kahe poja Arturi ja Karliga (hiljem meisterlaskur ja luuraja). Karl Jürgens oli ka Vao külakooli õpilaste nimekirjas 1919.1920. õppeaastal. Peale sõda elas majas rätsep Veisbergi pere, viimati tütar Helmi ja poeg Arnold. Maja on olnud pikka aega elaniketa, praeguseks on katuski sisse langenud. Jõekääru kinnistu külgneb teega 160 m ulatuses.

Samas tee põhjapoolsel küljel on Kure kinnistul tühjade aknaaukudega maja vare.

Viimati, 1950.-datel aastatel elasid majas Soo talust Martensid. Hiljem kasutasid nad maja suvisteks peatusteks Vaos. Hoonele sai saatuslikuks Väike-Maarja prügila rajamine Uuetoa ja Siidari talu koplitesse. Majast mööda käivad „prükkarid“ murdsid majja sisse ja võtsid kaasa kõik, mis võtta andis, isegi pliidiraua. Viimati uksed ja aknaraamidki. Praeguseks ajaks on prügila suletud, rüüstatud maja aga maha jäetud.

Kure kinnistu külgneb teega 40 m ulatuses.

Järgmisena ulatub teeni 50 m ulatuses Raba kinnistu, endise Soo talu maa.

Ennevanasti oli seal tee ääres kõrts ja vastas üle tee, Kure talu koplis mahukas sepikoda.

Jõesoo kinnistult viib tee kaugemal Killi kinnistule ehitatud uute hoonete juurde.

Varem kuulus maa Terese Kiehleveldti Kopliotsa A-104 asundustalule. Selle hooned on hävinud. Jõesoo kinnistu külgneb teega 60 m ulatuses.

Maantee käänakul Luu mäe otsas Mäeotsa kinnistul paikneb kunagise Vao külakooli renoveeritud hoone. Mäe nõlvad ja endise Pupso talu ase on korrastatud pargiks.

Kinnistu külgneb teega 200 m ulatuses. Seda kontrastsem on vaade lõunapool teed paiknevale umbselt võssa kasvanud tühermaale, vanade Soo ja Pupso talu koplitele.

Tegemist on jätkuvalt riigi omanduses oleva kinnistamata maaga, mida käsitatakse reservina puhastusseadmete laiendamiseks. Tühermaa ulatus piki teed on 620 m.

77

Teest põhja poole jääv Luumäe nõlv 480 m ulatuses kuulub Liivapõllu kinnistule.

Hoonete varemed jäävad mäe taha ja teele ei paista. Enne sõda oli Liivapõllu asundustalu omanik Rein Veer. Hiljem elas seal tema naine Hilda (Urgase Illu).

Teest lõuna poole jääb 180 m ulatuses Suurallika kinnistu. See asub endise Hans Landsmannile kuulunud Tisleri talu allikaterohkes koplis. Talu pärijad jätsid enda omandisse vaid selle tänaseks enamasti võssakasvanud heinamaa tüki. Suurallika kinnistul vahetult tee ääres paikneb posti otsas ka Vao küla toitev elektritrafo.

Edasi on vaatluse all teelõik reas paiknevate Vao põlisküla talude kohal, Tammiste ja Saekaatri kinnistute vahel. Lõigu pikkus on ca 1 km ja selle ääres on 11 omaaegset põlistalu aset. Talu õue laiuseks polnud sadat meetritki.

Miks olid talude hooned paigutatud nii tihedalt üksteise kõrvale?

Asustuse algusaegadel oli tee rajatud jõeäärse oru põhjanõlvale. Talude hooned ehitati vahetult tee äärde. Aegapidi perede pungudes rajati olemasolevate vahele uued talud, küla sai tihedam. Põllud raadati õhukese mullaga paepealsele alale hoonetest põhjapoole. Talude päriseksostmise ajaks olid põllud veninud kitsa, ligikaudu 100 m laiuse ribana kuni 1,5 km kaugusele hoonetest. Talude koplid (heinamaad) jätkusid üle tee ja jõe veel sadakond meetrit kuni praeguse Päästekooli õppeväljakute alani.

Luumäe kõrval on Tammiste kinnistu, endine Tisleri nr 14 talu. Elumaja on korda tehtud ja värvitud. Pikemalt allpool.

Järgmine on Vahepeenra kinnistu endise Urgase nr 13 talu maadel. Sealt algab põldudevaheline harutee, mis viib Meibaumi kruusakarjääri ja talude metsadeni.

Naabrid on teinud korda ja niidavad teeäärsel alalt rohtu, et ei tekiks kergestisüttivat kulu hoonete lähedusse.

Selja kinnistul, endisel Selja nr 12 talul on säilinud elumaja ja tall. Korda on tehtud hoonete ümbrus. Pikemalt on talu lugu kirjeldatud eespool.

Jõepere kinnistul, endise Uustalu nr 11 maadel on õu ja teest eemal paiknevad hooned korrastatud. Pikemalt allpool.

Viisparra 2 kinnistu hõlmab endise Obediku-Tengo nr 10 talu rehielamu ja tootmishoonete aluse ala. Rehielamu on remonditud, maakivist ait renoveerimisel.

Tengo kinnistul on endise Obediku-Tengo nr 10 talu „Valge maja“ ja selle taga vastasutatud puuviljaaed. Pikemalt allpool.

Viisparra kinnistu omanik, endise Viisparra nr 9 talu pärija on korda teinud mahapõlenud elumaja aluse keldri ja poole küla talude koplid. Pikemalt allpool.

Toomavälja ja Tooma III kinnistud paiknevad endisaegse Tooma nr 8 talu maadel.

Hoonete asemed ja koplid on võssa kasvanud.

Toomavälja ja Pillaku kinnistu vahelt läheb karjatee Tagaküla taludeni ja metsadeni.

78

Pillaku kinnistu on endistel Salla nr 5 ja Tidriku nr 4 talu maadel. Tidriku elumaja on säilinud, õu on korras. Salla hoonete asemed ja koplid on võssa kasvanud.

Juhani talu nr 3 kinnistul on põlenud maakivist keldrile ehitatud uus katus. Hoonete asemed, aed ja koplid on võssa kasvanud. Väravasse on paigutatud mälestustahvel.

Pikemalt on talu lugu kirjeldatud eespool.

Saekaatri kinnistule, endise Andrekse nr 2 talu õuele on rajatud saekaater – raamsaag ja seimer. Pikemalt allpool. Õbediku nr 1 talu ase on ainsana teest lõuna pool ja seni kinnistamata maal. Teest lõunapoole, vahetul Ebavere poole suunduva tee äärde jääb endine Vao mõisa kõrtsi koht. Õbediku õu, kõrtsi ase ja koplid on võssa kasvanud.

Mõisamaa küla teede ristist lõunasuunas kulgeva tee äärde jääb kolm hoonestatud kinnistut. Selle tee kaudu sai omal ajal Ebavere mäele.

Biopuhasti kinnistule, endiste Kure ja Kusto talu koplitesse on rajatud Väike-Maarja heitvete puhastusseadmed.

Mänukse kinnistul on säilinud ja hästi korras hoitud vana talu elumaja ja tall.

Siimu kinnistul on hästi säilinud ja uuemal ajal renoveeritud omaaegne rehielamu.

Tee hooldus oli kuni kolhoosikorra kehtestamiseni jagatud talude vahel. Talu hoolduspiirkond oli tähistatud tee serval väikese betoonsambaga. Sellel oli valgeks võõbatud väike ring ja ringi sees number. Iga peremees teadis, mis numbrite vahel tema hoolduslõik asus. Näiteks Juhani talu lõik oli mõisa veski kohal. Kevadel (kas ka sügisel?) tuli tasandada vankrirataste poolt teesse kulutatud rööpad ja vedada peale värske kruusakiht jõetagusest kruusaaugust. Rööbaste tasandamine toimus hobuse järele kinnitatud vankriratta rauast vitsa (rehvi) abil. Sellele kinnitati laud ja ise tuli olla raskuseks peal. Rauast vitsa terav serv lõikas rööpa üles paisunud servad tasaseks ja nõgus tagaserv koondas lahtilõigatud materjali rööpa sisse. Tee seisundit kontrollis teemeister. Kaasajal hooldab teed vallavalitsus. Hiljuti veeti teele paks kruusakiht.

Suvel hööveldatakse teed korduvalt, teepeenraid niidetakse. Elanikke häirib aga tolm.

Taludevaheline tee on Vao põlisküla kohal ääristatud puudega moodustades omalaadse puiestee. Vanemad puud on istutatud talude õuedele ja tee äärde ning piiridele enne maa päriseksostmist (1885-1895). Puude vahelt avanevad tükati vaated hoonetele või nende varemetele ning vastasküljel jõeäärsele tasandikule, endistele koplitele. Tänaseks on põlispuude vahele kasvanud hulganisti põõsaid ja noori puid, kohati sõiduteele nii lähedale, et segavad lumetõrjet ja teepeenarde niitmist.

Mahajäetud talude õuedele, aedadesse ja varemetele on samuti kasvanud puud ja põõsad. Ka maantee ja jõe vahelised talude koplid on enamasti võssa kasvanud.

Väike-Maarja Vallavalitsuse “Külaliikumise” 2008-2009a projekti toel on korrastatud Vao põlisküla sissesõidutee ääred Väike-Maarja poolses osas. Ligikaudu 0,5 km küla läbivast teest on kujundatud puiesteeks, on avatud vaated hoonetele, õuepuudele ja jõele. Teeäärsed väheväärtuslikud puud ja põõsad raiuti välja, veeti ära ja põletati, koristati kivid ja tasandati maa. Põhilise töö mootorsae ja traktorihaaratsiga tegid 79

Viisparra ja Tengo peremehed. Mõnest püsti jäetud kõrgest kännust võiks saagida puukujud. Kruusakarjääri ekskavaatoriga aitas AS Antaares. Kivide koristamisel ja teeäärse vana kaevu täitmisel oli abiks AS Vao Agro kopplaadur.

Teeäärse võsa tagant tuli välja Tisleri talu paekivist rehielamu otsasein. Valkjat paeseina ilmestavad punastest tellistest akende piirded. Nähtavaks on saanud Meibaumi kruusakarjääri suunduva tee ja külatee vahelises nurgas kasvav suur tamm.

Võsa eemaldamine avardas vaatevälja piki teed ja nii mõnigi mees kipub külavahel kihutama ja tolmu üles keerutama. Majad on omal ajal ehitatud teele lähedale ja õuest väljasõit on muutunud ohtlikuks.

Viisparra peremees on korda teinud jõe- ja maanteevahelised koplid nelja talu piires.

On kõrvaldanud kivid, välja juurinud põõsad ja puude kännud ning tasandanud maa.

Kasvama jäid vaid üksikud suured puud. Külatee 340 m pikkusel lõigul on taastatud avar vaade jõeäärsele maastikule. Teravilja kasvatamisega hoiab ta ligi hektari suuruse pindalaga maa korras uuesti võsastumise eest. Varasematel aastatel on ta lahti niitnud ka jõeäärse kallasraja. Kui tekiks rohule-heinale tarbija võiks külvata koplitesse heinaseemne ja taastada seal ajalooline puisniit.

Korrastustöid tuleks jätkata. Teha korda külatee, koplid ja mahajäetud talude asemed kogu 1,8 km pikkusel lõigul. Nimesiltidega tuleks tähistada talude (või nende varemete) asukohad.

2009.a suvel kirjeldas Janek Kivi Vao külatee äärde jäävaid puid ligikaudu 600 m pikkusel lõigul. Ta määras puude liigilise koosseisu ja kahjustused. Mõõdetud said puude kõrgused ja diameetrid. Kirjalik ülevaade tehtud tööst on 13 lehekülge pikk ja kannab pealkirja Vao küla allee ning koosneb järgmistest lõikudest: Vao küla, Vao küla allee, Puude liigiline kooseis ja kahjustused, Allee uuendamine, Kirjandus ja allikad. Lisatud on tabelid Vao küla allee puuliikide takseerandmetega. Eraldi lisana on Vao küla allee puude paiknemise skeem ja kaardikiht allee puude graafilisest paiknemisest.

Töös on kirjeldatud 71 puud teeäärsel puiesteel ja Selja talu õuel. Valdav liik on harilik vaher – 55%, rabe remmelgas moodustab 9%. Vähem on tamme, jalakat, lehist, pärna, toomingat. Jõepere kinnistul asub ligikaudu 30 m pikkune kuuskede rida – väljakasvanud kuusehekk. Väljapaistvaim puu on suur tamm (d-100 cm, h-20 m) Tammiste kinnistul. Selja kinnistul on suuremad puud: vaher (d-95 cm, h-22 m), lehised (d-49 cm, h-15 m), rabe remmelgas (d-76 cm, h-19 m), saar (d-100 cm, h-21 m), arukased (d-36 cm, h-18 m) ja pärn (d-50 cm, h-17 m).

26.07.2010 äikesetorm murdis maha mõned põlispuud: Seljal ühe jalaka (d-26 cm, h14 m) ja vahtra (d-28 cm, h-12 m) ning Jõeperel kaks kuuske (d-25 cm, h-15 m).

Internet. Aastaid sai e-posti kirjasid lugemas ja saatmas käia Väike-Maarja raamatukogu internetipunktist ja põllumeeste seltsi kontorist rahvamaja keldris.

Hakkasime uurima võimalust saada interneti ühendus õhu kaudu. Kohal käis Elioni spetsialist, kes mõõtis välja võimaluse saada piisava tugevusega signaal otse Sauevälja mastilt Selja sauna tagaseinale. Sinna lasime panna taldrikantenni ja edasi kaabli kaminatuppa – saimegi Seljale internetisauna 2008.a. Järgmisel suvel läks käima aga kogu maa internetiseerimise projekt. Peagi oli fiiber-optiline kaabel Vao küla läbiva maantee serval maa sees ja ots toas. Augustis 2009 saime interneti püsiühenduse, digi-tv ja ka tavatelefoni kirjutuslauale.

80

Kinnistud tee ääres 1

Jõekääru Kure

Mäeotsa Kooli

Selja

81

Kure

Tammiste Tisleri

Jõepere Uustalu

Kinnistud tee ääres 2

Viisparra 2 Õbediku-Tengo

Tengo Õbediku-Tengo valge maja

Saekaatri Andrekse Pillaku Tidreku

Biopuhasti Kure

Mänukse Siimu 82

K체latee korrastasime puiesteeks 2008. A.

Fiiberoptiline kaabel pandi Vao k체latee 채채rde 2009. aastal

83

Koplid

Talude ajal olid ka ülejõe koplid niidetud.

Ebavere torn paistis kätte külateele.

Külatee on korrastatud puiesteeks TALUPEREDE LUGUSID

84

Koplid hoitakse võsastumisest Teravilja kasvatamisehga

Põllud ja peremehed Vao külas osteti aastatel 1885-1895 päriseks 27 renditalu, lisaks oli veel Kooli koht.

Kokku oli Vao taludel 530 ha põllumaad. Praeguseks on endiste omanike pärijate omandis 8 talu põllumaad, ehk alla veerandi üldisest põllumaade pindalast. Nende talude omaaegsed nimed langevad kokku praeguste kinnistute nimedega: Kure, Uuetoa, Kusto, Selja, Uustalu, Visparra (Viispara), Andrekse ja Pärna (Pearna). Uusi omanikke on kümmekond. AS Vao Agro omandis on üle poole üldisest põllumaast, kasutab veel rohkem. Ainsana harib oma esiisade põldu Visparra talu peremees.

Metsamaade osas on pilt kirjum ja pole maakasutuse ajaloolistele trendidele nii iseloomulik.

Hooned ja omanikud Hooneid on säilinud ja tänaseni kasutatavad 10-l vana talu maal - praegusaegsel kinnistul, sh külatee ääres 7: Mäeotsa, Tammiste, Selja, Jõepere, Visparra 2, Tengo, Pillaku. Hajali veel 3: Põllupiiri Tagakülas ning Siimu ja Mänukse Mõisamaa külas.

Uusi rajatisi on 4-l kinnistul: Killi, Biopuhasti, Saekaatri ja Veski farm.

Varemeid, kasutuskõlbmatuid hooneid, on 3-l kinnistul: Kure, Jõekääru ja Liivapõllu.

Juhani kinnistul on kasutusel vana talu maakivist seinte ja raudbetoonist laega keldrihoone. 1950.a. mahapõlenud rajatisele on hiljem ehitatud uus katus.

Kümnest säilinud hoonetega talust on vaid ühel, Selja talul, hooned ja põllud (osaliselt) kolhooside eelsete omanike pärijate valduses. Selja ja Juhani talu lugu on käsitatud põhjalikul eelnevates peatükkides, seepärast me siin neist enam ei räägi.

Taluperede lood Allpool on kirjeldatud 9 praegusel ajal kasutuses olevate hoonetega talude ja perede lugusid: Mäeotsa, Tammiste, Jõepere, Visparra, Tengo, Pillaku, Põllupiiri, Siimu ja Mänukse. Edasi on kirjas 4 uute rajatistega kinnistu lugu: Killi, Biopuhasti, Saekaatri ja Veski farm. Lisaks on ära toodud veel 8 tähelepanu vääriva vana talupere lood: Kure, Kusto, Uuetoa, Soo, Pupso, Õbediku, Andrekse, Kaasiku.

Taluperede lugudes alustame selguse mõttes nüüdse kinnistu nimega. Edasi toome kinnistu saamisloo ja kirjelduse. Ülevaate lõpetame endiste talude ja perede lugudega.

Lisatud on pilte praegusest ja endistest hoonetest ning omaaegsetest taluperedest.

Käesolevas kirjutises pole pikemalt käsitatud 10 vana talu käekäiku: Siidari, Metsavahi, Kutsari, Jaani, Kangru, Vansi, Pärna, Salla, Tooma, Urgase.

Kõigi omaaegsete talude kohta on andmeid käesoleva kogumiku põlistalude peatüki 3-s tabelis: Talupered 1917, Talupered 1939, Talud 1939 Seltside peatükis on kirjeldatud põgusalt neid seltse ja ühendusi, mis kutsuti VäikeMaarjas ellu saja ja rohkema aasta eest ja mis aitasid oluliselt arendada vastselt päriseks ostetud talude elu ka Vao külas.

Eraldi on kirjeldatud Vaost põlvnenud inimeste lugusid, kelle tuntus on omal ajal ületanud kogukonna piire: Vabadusristi kavaler Herman Jürgens, laskespordi suurmeister ja luuraja Karl Jürgens, soomusrongitüdruk Elfriede Burk, meisterlaskur Heinrich Tomberg.

85

Mäeotsa Mäeotsa kinnistu ulatub peamiselt kahe omaaegse talu maadele: Kooli, hiljem Mäeotsa talu, mille omanik oli Theodor Komp ja Pupso talu, mille omanik oli Jakob Varda. Pupso talust on kirjutatud allpool pikemalt, seepärast on siinkohal juttu vaid Kooli-Mäeotsa talust.

Hooned omandati Theodor Kombi (†1976) elukaaslase Laima Kruve käest 1986.a.

Hooned, nende ümbrus ja teede ääred on korrastatud. Luumäe nõlvad on võsast puhtaks raiutud. Mäe alla, endise Pupso talu hoonete asemetele on rajatud avara muruväljaku ja tiigiga aed. Renoveeritud elumaja on kunagine Vao mõisavalla kooli (Vao külakooli) maja, ehitatud 1872.a.

Järgnevalt toome väljavõtteid riigiarhiivis säilitatavatelt põllumajandusloenduse lehtedelt.

1917.a põllumajandusloendus ERA.1831.1.1669. Ülevenemaaline 1917.aasta põllumajanduslik üleskirjutus. Üleüldise majapidamiste üleskirjutuse leht: Kooli talu. Majapidamise pea: Trinkmann, Friedrich Willemi p, naine on 36a, tütar 10a. Maad on kokku 16 dessatini kahes tükis, sellest põldu 7. On 1 hobune, 3 lehma, 5 lammast, 3 siga.

1939.a põllumajandusloendus ERA.1831.1.3926. Talundileht: Mäeotsa talu nr 25. Talupidaja Komp, Theodor 39a vana, perekonna pea; naine Miralda 29a; palgaline Kruve Elma 24a.

Theodor Komp

86

Maad on kokku 17,02 ha: põllumaa 9,13; heinamaa 3,29; karjamaa 1,51; metsamaa 2,54; muu maa 0,55. Õunapuid on 6 tk; karusmarjapõõsaid 8; mustsõstrapõõsaid 2; punasesõstrapõõsaid 6; vaarikaid 1 m²; noori õunapuid (istutatud 1938 sügisel või 1939 kevadel) 6.

Loomad: 1 hobune; 3 lüpsilehma +1 mullikas ja 1 vasikas; (piimatoodang loendi eelneval päeval 26 kg); 1 siga ja 11 põrsast; 2 lammast + 1 tall; 12 kana, 1 kukk, 8 tibu.

Masinriistad: 1 ühesahaline hobuseader; 1 hobusekultivaator; niidumasin aparaadiga vilja jaoks.

Elumaja on 3 eluruumiga, ehitusaasta 1872; sõnnikulaut, ehitusaasta enne 1929; taluhooned on 3 ehitusüksuses.

Tammiste Tammiste kinnistu paikneb endise Tisleri talu maadel. Talu hoonete kõrval oli puusepp Krentsi maja. Maja ostis Krentsi leselt ja pärandas hiljem praegusele omanikule Oskar Tammiste (1910-1991). Oskari isa-ema töötasid Kreenholmis.

Vanemateta jäänud poiss toodi Vaosse sugulaste juurde. Töötas suvilisena Kangrul (1939), edasi raudteel pensionini. Oli küla piltnik läbi aegade, ka filatelist ja numismaatik. 15 albumit enamasti 6x9cm fotodega, kokku ligi 3 tuhat pilti. Algselt palkmaja laskis Oskar katta tõrvapapiga, see asendati hiljem laudvooderdisega.

Praegune omanik elab kinnistul aastaringselt alates 1989.a. Maa hoonete juurde ostis ostueesõigusega erastamise teel 2000.a. Elumaja ehitamise aastaks on tõenäoliselt 1895-1899. Paekivist rehielamu varemetest pudenenud kivil on aastaarv 1816.

Tisleri (ka Tiisari) nr 14 talu ostis Vao mõisalt päriseks Hans Adder (37 dessatini 1920 ruutsülda - 3000 rbl) 1895.a. ja müüs 1899.a. kingsepp Hans Landsmann`ile (mõisale maksta 1710 rbl, krediidikaasale 990 rbl, käsiraha 200 ja 1.03.1900 veel 200 rbl). Tingimuseks, et suure tee ääres seisev uus puust elumaja ja tema all olev maatükk (215 ruutsülda) jääb 90 aastaks (1900-1990) Hans Adderi ja tema pärijate omanduseks. 90 aasta möödudes langeb maatükk Hans Landsmanni ehk tema järeltulejate pärisomanduseks. Müümise korral jääb Hans Landsmann`ile eesõigus seda maatükki osta, kui ta nõuetava hinna tahab välja maksta.

Maja ja kõrvalhoone on 1924. ja 1938.a kaardil Tisleri talu kinnistul.

1917.a loendis on kirjas Krents, Toomas Kaarli p. - puusepp + sell, naine 55 a vana.

1939.a loendis on kirjas Liisu Krents puusepa naine – tal on 10 õuna- ja 1 ploomipuu, 1 kirss, 2 murelit, 9 punase sõstra põõsast, kartulit 150 m², söögiporgandit 3 m², kanu 21 tk.

Tisleri nr 14. 1939.a põllumajandusloendus: maad 41.20, sh põldu 17,8 ha. Õunapuid, suvisordid 3, sügis- 3, talisordid 1; kirsipuid 6, punasesõstrapõõsaid 6.

Loomad: 3 hobust; 6 lehma (55 kg piima müüdi loendi eelneval päeval); 1 siga; 6 lammast; 24 kana, 5 tibu, 1 kukk; 1 part.

Taluhooned 5 ehitusüksuses. Elumajas 4 eluruumi, ehitusaasta 1935; 2 sõnnikulauta, ehitusaasta 1890 ja 1850.

Rahvastik: Landsmann, Hans, mees, 64 aastane, pere pea; naine Liisa 55 aastane, välistöö; poeg Elmar 19 välistöö; Veko, Leida, naine, 26 välistöö; Kleinschmidt, Tooni, 71 aastane, karjane. Poeg Elmar Laansalu on õppinud Väike-Maarja keskkoolis (suri Saksa ajal kopsupõletikku), poeg Edmund Laansalu on õppinud Tartu ülikoolis kirikuõpetajaks.

Tisleri talus sündinud Edmund Landsmann - 1932 Laansalu (1913-1973) oli esimene Vao külast pärit Tartu ülikooli lõpetanud mees. Ta lõpetas J.Westholmi gümnaasiumi Tallinnas 1932, Tartu ülikooli 1938 – mag. theol. Aastatel 1939-1951 oli Simuna koguduse õpetaja; 1951-1956 sunnitööl Kemerovos; 1956-1973 Paide ja Anna koguduse õpetaja. Naine Eha Lehiste (1923-1979), kaks last - poeg ja tütar.

Pärast ema surma lammutas ta Tisleri uue elumaja ja ehitas üles Tartusse. Eha vend Kalju lõpetas talust käies Väike-Maarja keskkooli 1948 ja TPI mäeinsenerina 1953.

87

Raudteemees ja fotograaf Oskar Tammiste ja õmblejast abikaasa Mare 1950-tel

Tisleri talu paekivist rehielamu seinast pudenenud kivil on aastaarv 1816

Tammiste kinnistul, Meibaumi kruusakarjääri suunduva tee nurgal kasvab võimas tamm.

Tüve läbimõõt on 100 cm, kõrgus 20 m

88

Jõepere Jõepere kinnistu paikneb enamasti endise Uustalu maadel.

Uustalu nr 11 talu ostis Vao mõisalt päriseks 1892.a. Juhan Jaani poeg Dengo – (42 tiinu 320 ruutsülda) 3600 rubla eest. 1915.a. müüb ta talu edasi Karl Mihkli p Weisberg`le, kes sureb 1918.a. Talu peab edasi tema vend Jaan Mihkli p Weisberg, ja maksab 1928. a kokkuleppe alusel teistele pärijatele Jüri Mihkli p Weisbergile (Porkuni vald) - 800 kr, Jakob Mihkli p Weisbergile (Tallinn) – 800 kr, Leena Mihkli t Park`ile s Weisberg (Wao vald, mees Karl Purk) – 400 kr ja Anna Marie Weisbergile (Tapal) – 400 kr.

1939.a põllumajandusloendus: maad on kokku 46,08 ha, sh põld 17.60 ha.

Loomad: 2 hobust; 7 veist, neist 4 lüpsilehma (45 kg piima müüdi loendi eelneval päeval); 1 siga; 5 lammast; 23 kana, 1 kukk, 3 parti; 2 mesiperet. Õunapuid, suvisordid 2, sügissordid 3, talisordid 2; kirsipuid 1; karusmarjapõõsaid 15, mustasõstrapõõsaid 6, punasesõstrapõõsaid 15.

Köögiviljad m²: söögikapsas 70; kurgid 10; söögiporgand 4; tomatitaimi 10.

Taluhooned on 6 ehitusüksuses. Elumajas 4 eluruumi, seinad puust, laastukatus, aluspind 120 m², ehitusaasta 1932; 2 sõnnikulauta, ehitusaastad 1929 ja 1933.

Elumaja ehitamise aastaks on loendis märgitud 1932, tõenäoliselt renoveeriti siis rehielamu otsas vanad kambrid suurte akendega eluruumideks.

Rahvastik: Veisberg, Jaan, mees, 63 aastane, pere pea; naine Liisa 53 aastane, välistöö; Majamäe, Jakob, mees 17, välistöö, palgaline; Moor, Juula, naine 38, karjane, palgaline. Talupidaja lastest elavad pidevalt talundist väljas: poeg 30 aastane, lõpetanud gümnaasiumi, elab linnas, kindlustusseltsi välisametnik; tütar 26 aastane, lõpetanud kutsekooli, elab linnas, õmbleja.

Praegused omanikud elavad kinnistul alates aastast 1987. Hooned on ostetud Vao kolhoosilt. Talu ülejäänud maad kuuluvad endiste omanike järglastele.

89

Visparra Visparra kinnistu päris praegune omanik oma isalt. Vendadevahelisel kokkuleppel hakkas isatalu taastama praegune omanik 1990.a. 1996.a. liideti taluga ostu teel kinnistu Visparra 2 - naabertalu Obediku-Tengo rehielamu ja sellealune maa.

Rehielamu ehitamise aastaks on 1939.a loendis märgitud 1875. Rehielamu näeb praegu välja nagu 1936.a. tehtud fotol. Ta on külas ainukene, kes harib ise oma esivanemate maad. Enamgi veel, ta on korda teinud jõe- ja maanteevahelised koplid Viisparra, Tengo, Jõepere ja Selja kinnistute piires. On kõrvaldanud kivid, välja juurinud põõsad ja puude kännud ning tasandanud maa. Teraviljakasvatusega hoiab ta maa korras uuesti võsastumise eest.

Visparra nr 9 talu ostis Vao mõisalt päriseks 1892.a. Karl Andrese p Burk (42 dessatini 2336 ruutsülda) - 4000 hõberubla eest. Karl Andrese p Burk kinkis 1933.a. talu väärtusega 2210 kr oma pojale Karl Karli p Burk´ile (1902-1981).

1939.a põllumajandusloendus: maad kokku 46,94 ha, sh põld 17,50.

Põllukultuurid: rukis 1,4; talinisu 1,8; suvinisu 1,5: kaer 0,5; segavili 5,1; ristikhein 1.a 1,7, 2.a 1,7, 3.a 1,7; kartul 1,5; loomasöödajuurikad 0,1;köögivili 0,01; teised kultuurid 0,39; mustkesa 1,1 ha. Köögiviljad m²: söögikapsas 40; kurgid 12; sibulad 4; söögiporgand 3; tomatitaimi 10. Õunapuid: suvisordid 3, sügissordid 8, talisordid 12; ploomipuid 3; karusmarjapõõsaid 14, mustasõstrapõõsaid 3, punasesõstrapõõsaid 8.

Loomad: 2 hobust; 7 veist, neist 4 lüpsilehma (65 kg piima müüdi loendi eelneval päeval); 2 siga; 8 lammast; 4 kana, 1 kukk. Masinriistad: ühesahaline ja mitmesahaline hobuseader; vedruäke; hobusekultivaator; laialtkülvaja; viljalõikaja, niidumasin, hobusereha, aida- ja koormakaal. Taluhooned 4 ehitusüksuses. Elumajas 7 eluruumi, ehitusaasta 1921; 2 sõnnikulauta, ehitusaastad 1980. Rahvastik: Burk, Karl, mees, 36 aastane, välistöö; Kuusk Alide, naine 30, välistöö, palgaline; Meidla, Erika, naine,12, karjane, palgaline. Talupidaja perekonnaseis: vallaline; viimati õppinud Paide linnakoolis; talupidamist õppinud isatalus, iseseisvalt pidanud talundit 8 aastat. 1949.a. võeti talu kolhoosi. Hooned hävisid 1950.a suurtulekahjus.

Karl Burk, abikaasa Alide ja pojad 1950.-tel

90

Tengo Tengo kinnistu paikneb endise Õbediko-Tengo talu maadel. Praegune omanik ostis kinnistu 2006.a. On korda teinud maja ümbruse, asutanud aia Oebediku-Tengo talu ostis Vao mõisalt päriseks Jakob Jaani p Tengo 1885.a. 3690 hõberubla eest. 1915a. müüs ta talu Jaan Peetri p Laatsile. Edasi: 1923 Laats – Tamberg, (178 kubik sülda paekivi jääb Jaan Laatsile); 1925 Karl Hansu p Tamberg – Wassili Gawriili p Kimmel; 1933 Kimmel – Peeter Karpa, (sh valge krohvitud maja); 1935 Karpa - Antonie-Marianne Kitsas 6800 krooni eest.

Kinnisvara hindamise protokoll 11.08.1924 (Riigiarhiivis ERA.62.28.21259): ...

Valdaja Jaan Laats, esitaja Wassili Kimmel. Selle lõpus on kirje : Peale selle on tulu järgmistest kinnisvaradest: 1 elumaja ja tööstuseline paemurd ja lubjaahi. Lisaks skeem 12.12.1923: Hõbediku, Dengo hoonete (elumaja) hindamine (4 tuba).

1939.a põllumajandusloendus: raharendil maad kokku 46,79 ha, sh põld 17,6. Õunapuid: suvisordid 8, sügissordid 10, talisordid 10; ploomipuid 2; kirsid 1; karusmarjapõõsaid 21, mustasõstrapõõsaid 10, punasesõstrapõõsaid 22. Köögiviljad: söögikapsas 50 m². Taluhooned 5 ehitusüksuses. Elumajas 3 eluruumi, ehitusaasta 1875; 1 sõnnikulaut, ehitusaasta enne 1928. Rahvastik: rentnik Naukas, Juhan, mees, 58 aastane, perepea; naine Anna 54, välistöö; tütar Leida 28, välistöö; Pajusi, Karla, mees 58, välistöö, palgaline. Talupidaja lastest elab pidevalt talust väljas maal 25 aastane keskkooli lõpetanud tütar, kes töötab kantseleiametnikuna.

Rentnik Juhan Naukas võttis uusmaasaajana talu endale 1940.a. Sakslaste sissetungi järgne karistussalk laskis ta maha 1941.a. Saksa ajal ja edasi pidas talu Johannes Õnnemäe – tema läks ka koos taluga kolhoosi 1949.a. Talust käies lõpetas Valve Kaljuvee Väike-Maarja keskkooli 1949 ja TPI keemiainsenerina 1954. „Valge maja“ ehitamise aeg on tõenäoselt 1890 ... 1900 ... Ligikaudu samal ajal kui Selja ja Tammiste kinnistute majad, võib-olla ka samade meistrite poolt. Jakob Dengo (Õbediku-Tengo talu peremees ja vallavanem) ehitas valge maja tõenäoliselt talu pojale pärandamise järgselt talupere elumajaks ja päikesepoolse osa oma vanaduspäevadeks. Arvestada tuleb ka seda, et tema isa Jaan Jaani p Dengo (18211903) oli 1893.a. uuesti abiellunud ja 1898 oli neile sündinud tütar Ida. Jakob Dengol (1854-1916) ja naisel Annel, Weinmani Mardi tütrel Kiltsist (1863-1950) oli kaks poega: Gustav Herman (1888-1914) ja Arnold (1891-1914). Pojad olid tolle aja kohta kõrgelt koolitatud. Kui mõlemad pojad 1914.a. surid oli Jakob Dengo 60, pojad Gustav Herman 26 ja Arnold 23 aastat vana. Ta müüs Õbediku talu ja ostis väikese maja Mõisamaa külasse Kure talu maale Soo pere naabrusse. Elada sai ta seal vaid aastapäevad kuni surmani 9.01.1916.

Valges majas on olnud palvemaja, kauplus ja korterid. Sõja järel tuli Punaarmeega kodumaile tagasi Osvald Pajula. Koos naise Vaikega asusid nad elama valgesse majja.

Osvald oli külavolinik. 1949.a kevadel sai temast kolhoosi esimene esimees. Kolhoosi kontor paigutati valgesse majja. Kõige lõpuks elas majas Leida Meibaum, viimane Vao küla põliselanik. Ta oli olnud kolhoosi liige selle algusest lõpuni.

Selja Linda oli kuulnud, et valge maja veranda oli algselt tellitud Selja talu uuele elumajale, kuid mingil põhjusel viis ehitaja ta Õbedikule. Selja peremees olla seepeale öelnud, et ärgu siis olgugi verandat.

91

Pillaku Pillaku kinnistu paikneb suures osas endise Tidriku talu maadel.

Tidriku talu ostis Vao mõisalt päriseks Jaan Johani p Wahlberg 1892.a.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli talul maad 30,16 ha, sellest põldu 15,50 ha. Talu pidasid August Hiiemäe 29 aastane, naine Elmo 37a. Lapsi neil polnud. Oli keskmine kahehobuse talu kolme lüpsilehma, 7 lamba, 13 kana 1 kuke ja 8 pardiga. piima müüdi loendi eelsel päeval 30 kg 1950.a suurtulekahjust on säilinud elumaja ehitamisaastaga 1904.Praeguse omaniku valduses on Pillaku kinnistu olnud kümmekond aastat.

Põllupiiri Põllupiiri kinnistu paikneb endise Kaasiku talu maadel.

Kasiko koha (32 dessätini, 512 ruut-sülda) ostis Vao mõisalt 2200 hõbe-rubla eest 1884.a. Madis Künnamägi.

1917.a põllumajandusloenduse andmetel oli Kaasiku talu majapidamise pea Treimann, Isak Juhani p. Maad oli kokku 32 dessatini, sellest põldu 15. Naine oli 50aastane, tütar 16a.

Isak Treimann oli pärit Rakke lähedalt Jaola külast. Ta müüs oma sealse talu lubjatöösturile Kadakale Kamariku paekarjääri alla ja ostis Kaasiku talu.

1939.a põllumajandusloenduse andmatel oli Kaasikul talupidaja Lembit Talvik 29 aastat vana, naine Leida 25a, isa Isak 75a. Maad oli kokku 35,19 ha, sh põllumaad 19,60 ha. Talus oli 2 hobust, 11 veist, sh 5 lüpsilehma (piimatoodang loendi eelneval päeval 100 kg); 1 siga.

Kaasiku rehielamu oli ehitatud 1880.a. – majas oli 4 tuba. Rehielamut hakkas ümber ehitama Lembit Talvik pärast sõda 1945.a. – jäi aga lõpuni välja ehitamata. Talvikud siirdusid Rakverre. 1954.a. ostid Kaasiku hooned Elvred naabertalust. Nende kodu, Pärna talu õlgkatusega rehielamu oli muutunud elamiskõlbmatuks. Kaasikul oli välja ehitatud üks tuba. 1987 ostis Elvretelt Kaasiku talu Vao kolhoos ja ehitas maja kapitaalselt ümber kahe korstnaga elamuks.

Praegused omanikud elavad kinnistul aastast 1988. Maja ja ait saadi Vao kolhoosilt, kui asuti tööle lähedalasuvasse Veski farmi. Põllupiiri on käsitöötalu, erialaks kudumine.

92

Siimu Siimu kinnistu paikneb endisaegse Siimu talu maadel.

1917.a põllumajandusloenduse andmatel oli Siimu talu peremees Otto Mihkli poeg Martens. Maad oli 39 ha, sellest põllumaad 11 ha.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli Siimu talu pidaja Otto Maldvere 61a vana ja perekonna pea; naine Miili 50a; poeg Arved 24a; poeg Elmar 20a; tütar Elna 10a; palgaline Rand, Herman 43a; tütar Marta 28a on maal taluperenaine (Pärna talus), õppinud täienduskoolis.

Talupidaja perekonnaseis: abielus; viimati õppinud Vao vallakoolis; talupidamist õppinud kodutalus, iseseisvalt pidanud talundit 35 aastat.

Maad on kokku 43,32 ha: põllumaa 13,80; heinamaa 12,70; karjamaa 11,40; metsamaa 4,90; muu maa 0,52 ha. Õunapuid on 6 tk; ploomipuid 2; karusmarjapõõsaid 5; mustsõstrapõõsaid 10; punasesõstrapõõsaid 10; vaarikaid 3 m²; mesiperesid 8.

Köögiviljad m²: söögikapsad 100; kurgid 20; sibulad 10; söögiporgandid 10; tomatitaimi 5 tk.

Loomad: 2 hobust ja 1 varss; 4 lüpsilehma, 1 mullikas ja 1 vasikas (piimatoodang loendi eelneval päeval 28 kg); 3 siga; 4 lammast, 9 talle; 20 kana, 1 kukk.

Elumaja 3 eluruumiga, ehitusaasta 1912; 2 sõnnikulauta, ehitusaastad enne 1929; taluhooned on 10 ehitusüksuses.

Otto oli eestistanud perekonnanime Martens Maldvereks. Lapsed olid Otto esimesest abielust Ida Kuldeniga. Miili oli Otto teine naine Emilie Sõnum. Omi lapsi tal polnud, kasvatas mehe omi. Arved Martensil oli Asta Vaht`iga 3 last. Elmar pääses sõjast eluga, kuid suri peagi järglasteta. Elnal oli abielust Virgo Kalmetiga 2 last. Martal oli abielust Pärna talu peremehe Alfred Elvrega 2 last.

Talu pärija, Otto tütar esimesest abielust Elna müüs hooned 1977a. praeguse omaniku isale. Vanadest hoonetest olid säilinud rehielamu ja ait.

Elumaja ehitamise aastaks on 1939. loendis märgitud 1912. Tõenäoliselt ehitati siis rehielamusse kambrid. Praeguseks on rehielamu endistes piiretes ümber ehitatud mitmete funktsioonidega kaasaegsete mugavustega elamuks. Hoonete ümbrusse on kujundatud aed.

93

Mänukse Mänukse kinnistu hõlmab omaaegse Manukse talu õuemaad, elumaja, talli ja aeda.

Manukse talu (39 dessätini, 240 ruut-sülda) ostis Vao mõisalt päriseks 3350 hõberubla eest 1884.a. Hans Jüri p Wehrbaum.

1939.a põllumajandusloendus - Manukse talu.

Talupidaja Veerbaum, Jaan Hansu p on 60a vana, perekonna pea; naine Valli 42a; tütar Helju 10a; suviline Veisberg, Juhan 62a; aastatüdruk Treifeldt, Helja 18a; karjane Treifeldt, Helga 13a. Talupidaja perekonnaseis: abielus; viimati õppinud Vao vallakoolis; talupidamist õppinud isatalus, iseseisvalt pidanud talundit 33 aastat. Käib ajakiri „Põllumajandus“. Maad on kokku 41,72 ha, sellest põllumaa 18,70; heinamaa 13,80; karjamaa 5,70; metsamaa 3,80; muu maa 0,72 ha. Õunapuid – 9 tk; kirsipuid (mureleid) 1; karusmarjapõõsaid 15; mustasõstrapõõsaid 2; punasesõstrapõõsaid 5; vaarikaid 5 m². Köögiviljad m²: söögikapsad 75; kurgid 10; sibulad 2; söögiporgandid 15; tomatitaimi 10 tk. Loomad: 2 hobust; 7 lüpsilehma+1 vasikas+ 1 üle 10 a lehm; (piimatoodang loendi eelneval päeval 90 kg); 2 siga; 3 lammast; 9 kana, 1 kukk. Masinriistad: 1 ühesahaline ja 1 mitmesahaline hobuseader; 2 vedruäket; 1 hobusekultivaator; 1 niidumasin aparaadiga vilja jaoks; 1 hobusereha; hobuse jõul viljapeksumasin, aidakaal. Elumaja 5 eluruumiga, ehitusaasta 1889; 2 sõnnikulauta, ehitusaasta enne 1929; taluhooned on 7 ehitusüksuses.

Mänukse kinnistu praegune omanik on endisaegse Manukse talu pidajate järglane.

Vanadest hoonetest on säilinud ja heas korras elumaja ning kokku ehitatud tall ja küün.

Hoonete vahel on taraga piiratud puuvilja- ja marjaaed. Hoonete ees on hästi hooldatud muruga avar õu.

94

1889.a. ehitatud Manukse mahukas elumaja oli tollasele ajale iseloomulikult ﾃｼhe korstnaga

Veerbaumid Manuksel 1938.a. Vasakult: Valli on 41 aastane, Helju 9, ﾃ品lme 6, Jaan 60

95

Killi Killi kinnistu praegune omanik ostis nn Pingi sauna 1985.a. Jakob Pingilt. Ka läbi Jõesoo kinnistu rajatud juurdesõidutee kuulub Killi kinnistu omanikule. Omaaegsest Pingi saunast pole tänaseks midagi järel ega kohtki looduses märgatav. Kinnistule on kerkinud uusehitised: elamu, saun ja majandushoone, kus omal ajal kasvatati sigu.

Samas on võrkaiaga ümbritsetud spordiplats. Hoonete ümbrus ja sissesõidutee äär on kujundatud pargiks.

Praeguse Killi kinnistu eellase vabadikukoha hooned paiknesid Vaost Porkuni (Ilumäele) suunduva vana tee ääres. See oli ka talude karjatee. Tee oli rajatud Põltsamaa jõe alguse ürgoru paremale nõlvale. Tee on praegu suletud.

Vabadike (maata meeste) väikest elamut kutsuti saunaks.

Algne saun asus Uuetoa talu üle jõe ulatuva kopli läänenurgas tee ääres. Pärimuse kohaselt ehitas selle Uuetoa talu peremees Juhan Danneberg (1857-1916) oma nooremale õele Annale (1861-1945) eluasemeks abiellumisel 1889.a. Kaarel Burgiga (1842-1921). Kaarel Burk põlvnes Vao külast Viisparra talust Burkide perest.

Nende poeg Johan Burk (1890-1961) läks 1908.a. Venemaale ja hiljem Ukrainasse.

Sai seal mõisavalitsejaks Poola rahvusest mõisniku juurde.

Töötas seal kuni 1. Maailmasõjani.

Johan Burk 1912 Johan Burk 1920.-dad Mobiliseeriti ja oli sõjaväes kirjutaja. Vabadussõja ajal tuli Eestisse, Tallinna ja teenis hiljem suurtükiväes majandusülemana. 26 aastat teenis sõjaväeosaga Loodis Viljandimaal. Elas hiljem tütre Elleni peres. Maetud Haapsallu. Tütre mees Eerik Hiisjärv (1913-1995) töötas kirikuõpetajana Kodaveres, Haapsalus ja Tallinna Toomkirikus.

1930.-datel aastatel kuulus saun Kustas Pingile. Peale sõda elas seal tema poeg Pingi Jaagup, endine piirivalvur, kelle naine oli läinud sõja ajal tütrega Rootsi. Jaagup oli masinamees ja muidu muhe sell, töötas traktoristina. Hiljem kolis Jaagup uue elukaaslase juurde Koonusse. Tütar abiellus Rootsis USA sõjaväeatašeega ja läks elama Ameerikasse. Jaagupi tütar oma tütrega käis Eestis ja koos Jaagupi elukaaslasega ka esivanemate kodukohta vaatamas.

96

Biopuhasti Biopuhasti kinnistu paikneb endiste Kure ja Kusto talu maadel.

Väike-Maarja reoveesüsteemi tsentraliseeritud kanalisatsiooni biopuhasti kuulub väike-puhastite hulka. Selle koormus on 2000 kuni 7000 IE ööpäevas. Puhastile juhitakse olmereoveed Väike-Maarja alevikust ja Ebavere külast. Peale reovee puhastamist juhitakse heitveed biolodu ja äravoolukraavide kaudu Põltsamaa jõkke.

Väike-Maarja tsentraliseeritud kanalisatsiooni (aleviku kanalisatsiooni kollektor, harutrassid ja puhastusseadmed) operaatoriks on OÜ Pandivere Vesi.

Saekaatri Saekaatri kinnistul paikneb kolhoosi ajal rajatud saekaater. Ühise katuse all on saekaater ja seimer. Olmehoone ja varjualune on ehitatud hiljem eravalduses olles.

Saekaatri kinnistu asub endise Andrekse talu maadel.

1917.a põllumajandusloenduse andmetel oli Andrekse talu peremees Mart Jüri p Essensohn. Maad oli 29 ha, sellest põldu 18 ha. !939.a põllumajandusloenduse andmetel oli talu pidaja Aleksander Elvre 60 aastane, naine Rosalie 40. Maad oli 37 ha, sellest põldu 22 ha. Talus oli 4 hobust (neist 2 tööhobust), 10 veist (neist 5 lüpsilehma), piima müüdi loendi eelsel päeval 50 kg.

Peres oli viis tütart.

Andrekse talu viimane peremees oli Mart Aleksander Essensohn/Elvre. Ta oli olnud ka vallavanem. Andrekse talul oli viljakuivati ja saun. Andrekse oli postitalu, kollane postkast oli elumaja teepoolsel küljel. Postkasti pani hobusega ringi sõitev postimees kogu küla lehed ja kirjad ning võttis teisest lahtrist saadetava posti.

Taluperest viis keegi posti tuppa ja sealt sai oma posti kätte külarahvas. Postitalus oli ka telefon.

1950.a suurtulekahjust jäi Andrekse talus järgi vaid elumaja. See kuulus mõnda aega jahimeeste seltsile, hiljem lammutati. Hoonete asemetele on rajatud saekaater. Põllule ulatub ka Vesti farmi kinnistu. Muu maa on endiste omanike pärijate valduses.

97

Veski farm Enamik andmeid on saadud internetist 2011.a. farmi laiendamise keskkonnamõju hindamise aruandest.

Vao Agro AS Veski veisefarmi rajatiste kompleks paikneb endiste põlistalude Andrekse ja Õbediku põldudel ning Veskiküla asundustalude maadel. Veski farmis on ka kontoriruumid. Vao keskuses on veel masinakeskus, Mäe küün, Vitsakopli laut, kaalumaja ja mõned korterid korrusmajades.

Töötajaid oli 2010.a. 19 inimest. Veised oli kokku 640, lüpsilehmi 323. Lehma keskmine toodang oli 2009.a 9459 kg/a, 2011 - 9787 kg/a. Rekordlehm „Leet“ nr 1409 andis aastas 13030 kg. Müüdi 2009.a. 2518 tonni piima ja probleemseid loomi ning vasikaid. Piimatoodang lehma kohta päevas oli 1998.a. – 13,8 liitrit, 2010.a. 33,8 liitrit.

Vao Agro AS-l on kokku 905 ha haritavat maad, sellest ca 677 ha kuulub Vao Agro AS-le või on kasutusvalduses ja 228 ha on renditud pind. Maad on Vao, Uuemõisa, Ebavere, Aavere ja Aburi külades. Kaugeima põlluni Aaveres on 10 km. Kasvatatakse valdavalt põldheina ja otra söödaks. Kultuurkarjamaid mullikatele on 15 ha.

Käsil on Veski veisefarmi laiendamine ja rekonstrueerimine. Ümberehituse tingib vajadus tõsta farmi tootmise efektiivsust ning parandada nii loomade heaolu kui keskkonnakaitset. Seni oli veisefarmi tootmisvõimsus 340 lehmakohta ning 460 noorloomakohta. Farmikompleks koosnes ühest uuest vabapidamisega lüpsikarjalaudast koos lüpsi-olmeplokiga ning kolmest teineteisega vahehoonete abil ühendatud vanemast laudahoonest. Lisaks paiknesid kinnistul söödahoidlad, sõnnikuhoidlad ja puurkaev. Kaev on rajatud 1959. aastal 53 m sügavusena SiluriOrdoviitsiumi veekompleksi.

Rekonstrueeritud farmi mahuks on kavandatud 546 lüpsilehma kohta ja 546 noorloomakohta. Kavandatakse ühe uue vabapidamislauda kasutuselevõtt 277-le lüpsilehmale olemasoleva lauda pikendusena (sai valmis 2011) ja olemasoleva söödahoidla tahesõnnikuhoidlaks rekonstrueerimine. Samuti rekonstrueeritakse osaliselt olemasolevad noorloomalaudad ja abirajatised. Lisaks rajatakse uus silohoidla. Sõnniku hoiustamiseks on olemas vedelsõnnikumahuti mahutavusega ca 5100 m³, lisaks rajatakse laguun-tüüpi sõnnikuhoidla mahutavusega 9000 m³ (valmis 2011). Farmikompleks sisustatakse vajalikus osas uue sisseseadega. Rajatud ja rekonstrueeritud hooned saavad olema tänapäevased ja parima võimaliku tehnika nõuetele vastavad. Rekonstrueerimistööd on kavas lõpetada aastaks 2015.

Pidamistehnoloogia Lüpsikarjalaudas peetakse lüpsvaid lehmi aastaringselt vabapidamisel puhkelatrites.

Puhkelatrite ridade arv on 3+3. Olemasolevas laudas peetakse loomi põhuasemetel, uues laudas kummimattidel. Vabapidamisel loomade liikumine lauda sees ei ole piiratud. Loomad on grupeeritud lähtuvalt piimaannist ja muudest faktoritest.

Lehmade lüpsmine toimub paralleel-tüüpi lüpsiplatsil. Osaliselt jätkub farmis ka torusselüpsi tehnoloogia kasutamine. Piim kogutakse ja jahutatakse lüpsiplokis asuvas piimaruumis, kus seda hoitakse kuni üleandmiseni piimatöötlejale. Vasikalaudas peetakse vasikaid allapanul rühmasulgudes. Vajadusel saab haiged loomad eraldada ravisulgu. Poegimislaudas on mattidega puhkelatrid veistele vanusega üle 24 kuu ning kohad poegivatele lehmadele grupisulgudes.

Loomade söötmine toimub söötmiskäigust. Täismahuline söödaratsioon koostatakse vastavalt loomade vanusele, piimatoodangule ja laktatsioonistaadiumile. Vastavalt

98

ratsioonile antakse söödana silo, lisaks jõusööta, kvaliteetset heina ja põhku. Selleks, et kõik lehmad söönuks saaksid, peab sööt olema lehmadele söödalaval alati kättesaadav. Loomade jootmiseks kasutatakse lüpsilautades ja rekonstrueeritud lautades külmumiskindlaid grupijootureid.

Lautades kütet ette nähtud pole, kütet kasutatakse lüpsi- ja olmeplokis. Ruumide soojaga varustamiseks kasutatakse graanulküttel katelt, mis soojendab ka olmevett.

Tehnoloogilist vett soojendatakse elektriboileritega. Jahutusseadmed töötavad elektrienergial ning neid kasutatakse lüpstud piima jahutamiseks ja hoidmiseks nõutaval temperatuuril.

Sõnnikukäitlus Puhkelatrites pidamise tõttu toodetakse lüpsikarja lautades ning poegimislaudas vedelsõnnikut. Asemeid puhastatakse vastavalt vajadusele lüpsi ajal. Sõnnik eemaldatakse lautade sõnnikukäikudest skreeperseadmetega sõnnikukanalisse, kust see läbi pumpla pumbatakse vedelsõnnikuhoidlatesse. Vasikalaudas tekib tahesõnnik, mis eemaldatakse mobiilse vahendiga (traktoriga) ning kogutakse tahesõnnikuhoidlasse. Vedelsõnniku laotamine toimub lohisvooliklaoturiga. Sõnnikut laotatakse nii kevadel kui sügisel. Sõnniku laotamine toimub vedelsõnniku laotusplaani ning põlluraamatu alusel. Selleks, et laotada sõnnikut vastavalt lubatud normidele on vajalik vähemalt 346 ha laotuspindu. Tahesõnnik läheb viljapõldudele ja uuendatavatele rohumaadele tahesõnnikuhoidlast ja varem põldude servale kogutud patareidest. Kunstväetisi ei kasutata.

Reoveekäitlus Piimaruumist, lüpsiplatsilt ja lüpsiootealalt tulev reovesi suunatakse vedelsõnnikuhoidlasse. Olmereovesi suunatakse olmeploki kõrval paiknevasse septikusse ning puhastusjärgselt vedelsõnnikuhoidlatesse. Hoonete katustelt ja kõvakattega pindadelt tulenev sademevesi suunatakse teekatendite ja maapinna vertikaalplaneerimise kaudu hoonetest eemale territooriumi madalamatesse kohtadesse, kust vesi imbub loomulikul teel pinnasesse.

99

Kure talu Kure talu (46 dessatini, 1328 ruutsülda) ostis 4180 hõberubla eest 1885.a. Vao mõisalt päriseks ja pärandatavaks Jaan Jüri p Jürgens (1841-1925).

Abielust Leeno Kuulbasiga (1851-1917) sündis ja kasvas üles 9 last, 3 tütart ja 6 poega. Tänaseni ulatuvaid järglasi on Annal, Mariel, Gustavil ja Eduardil. Suguvõsa nimekirjas on üle saja nime.

Jaan ja Leeno koolitasid tolle aja kohta kõrgelt oma viis poega. Aleksander (18801925) oli laevamehaanik, Johannes (1882-1908) kooliõpetaja. Gustav, Herman ja Karl olid kaugesõidukaptenid. Nemad olid ka esimesed laiemalt tuntud ja kõrgelt haritud mehed Vao külast. Herman (1889-1944) oli kapten, sai osavõtu eest Vabadussõjas 1.liigi 3. järgu Vabadusristi. Karl (1891-1920) oli kapten, ka Botnja laevastiku juhataja. Gustav (1884-193?) oli kapten ja osanik laevas, tema naine Hermine Elisabeth (1892-1976) sai hiljem tuntuks kui Äksi nõid, nende poeg Karl (1910-1944?) oli suurmeister laskmises ja luuraja Soome Talvesõjas.

Tütred Anna (1877-1932) ja Marie (*1887) said talude perenaisteks, Liisa (*1874) abiellus linnakodanikuga.

Noorim poeg Eduard (1892-1946) sai Kure talu peremeheks 1922.a.

1924.a kaardil on näha tollane hoonestus. Kure talu õue ümber on rehielamu ja kolm suuremat hoonet. Koplis on küün ja sepapada. Maantee ääres on elumaja ja kuur, vastas üle tee veel üks väiksem elamu.

1939.a põllumajandusloenduse (ERA.1831.1.3032) andmetel oli Kure talul maad 50,66 ha, sellest põldu 18,20 ha. Õunapuud: suvisordid 5, sügissordid 7, talisordid 5; ploomipuid 1; karusmarjapõõsaid 25, mustasõstrapõõsaid 7, punasesõstrapõõsaid 15; köögiviljad m²: söögikapsas 80; kurgid 15; söögiporgand 5; tomatitaimi 15.

Loomad: 2 hobust, 1 sälg, 1 varss; 8 veist, neist 5 lüpsilehma (50 kg piima müüdi loendi eelneval päeval); 3 siga; 6 lammast; 17 kana, 1 kukk.

Taluhooned: elumaju on 2, eluruume neis 5 ja 4, ehitusaastad 1886 ja 1884; sõnnikulautu 2, ehitusaastad enne 1929 ja 1937.

Rahvastik: perepea Eduard (46 aastat vana), naine Ida (46) tütar Leena (15, suri neiueas), poeg Jaan (9); Ülesoo, Endel (12), karjane, palgaline. Talupidaja perekonnaseis: abielus; talupidamist õppinud isatalus, iseseisvalt pidanud talundit 19 aastat. Õuel oli kõrge piksevarras.

1945.a jaanuaris vangistati Eduard Jürgens (Kure Eedi) Sõjatribunal määras talle 20 aastat sunnitööd + 5 aastat kõigi õiguste kaotamist osavõtu eest Omakaitses ja Vabadussõjas. Ta suri 1946.a. Kemerovo oblastis Siblag`is.

Eduardi poeg Jaan (1929-1999) küüditati märtsis 1949. Ida pääses. Jaan oli asumisel Krasnojarski krai, Hakassi autonoomne oblasti, Biiski rajooni, Dimitrovski küla, kolhoosis „Krasnaja Zvezda“. Sai tagasi 1965.a.

1949.a kevadel võeti Mõisamaa küla majapidamised, sh Kure talu Kaarma külaga ühisesse kolhoosi. Järgnevalt tehti Kure tallu külanõukogu kontor. Edasi ehitati sinna Väike-Maarja heitvete puhastusseadmed, hooned lammutati. Kure talu kadus kaardilt.

Kure talu maad on praegu õigusjärgsete pärijate omandis.

100

Leeno Jürgens Kure rehielamu ees 1900.-te algul

Johannes*1882 ja Gustav *1884

Käsmu merekool, vasakult teine seisab Karl Jürgens (1891-1920)

Herman Jürgens (1889-1944) õppis Paldiski merekoolis

101

Ida *1893, Jaan *1929 ja Eduard *1892 Kure õuel 28.10.1933

Kusto talu Kusto talu peremees Jüri Wahlberg´i (1845-1923) abiellus 1874.a. Eeva Dannebergiga (1851-1927) Uuetoa talust. Neil oli kaks tütart Vilhelmine ja Liine.

Kohalikus kõnepruugi oli talu nimi Kustu.

Vilhelmine Holm s Wahlberg (1876-1957) oli oma tütre Ella-Anette Kiviväli s Holm´i (1905-1969) ja tema lastega Sven (*1930) Marje (*1939) Kiviväli´dega sõjapõgenikuna sattunud Austraaliasse. Vilhelmine lasi oma urni matta Väike-Maarja vanale surnuaiale. Sven oli sõja aja suvedel käinud Kustul ja meie suguseltsile tuttav.

Sveni isa Karl-Robert Kiviväli (1903-1979) oli Eesti ohvitser, võeti Punaarmeesse ja tuli Eesti Korpusega tagasi. Sven käis 1998.a. Eestis, vaatasime koos üle tuttavate hauad ja talude asemed ning külastasime sugulasi.

Liine Wahlberg jäi elama Kustu tallu ja abiellus Jaan Reise´ga (1873-1949) Kaarma külast. Nende poeg Harri Reise, alates 1935 Raudvee (*1912) sattus sõjapõgenikuna Kanadasse, oli seal edukas ehitusettevõtja ja saatis emale pidevalt pakke. Oli abielus eestlannaga ja neil sündis kaks tütart. 1949.a suri Jaan Reise ja Liine jäi üksinda. Liine oli käinud Väike-Maarja kihelkonnakoolis ühel ajal Tammsaarega.

Harri tütar on Kusto talu maade praegune omanik.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli talundi pidaja Jaan Reise 65 aastane, naine Liine 56 poeg Harri 27. Maad oli 42,44 ha, sh põldu 17,1. Talus oli 2 hobust, 3 siga, 11 veist, sh 10 lüpsilehma (100 kg piima müüdi loendi eelneval päeval).

Kusto talu õue läbis Manukse ja Siimu tallu viiv külavahetee. Teest lõuna pool olid põllud ja 19.saj lõpukümnenditel ehitatud elumaja. Muud hooned: rehielamu, tallidlaudad ja 1930.-tel ehitatud ait ning saun koos pumbakaevuga jäid teest koplite poole Kui 1945.a kevadel põlesid maani maha Uuetoa talu hooned, kolis Magda Tarre oma lastega Pupso tallu venna Jakob Varda juurde ja majandas sealt talu edasi.

Kui 1948.a kevadel põles maha Pupso talu, kolis Magda pere (kaks last ja ema) Kustu sauna (poeg sündis seal 1953.a.) ja jäi sinna aastateks. Esialgu kolis Kustu peretuppa ka Jakob Varda oma naise ja kahe pojaga (tütar sündis Kustul 1948.a.).

1949.a. kolisid nad Vao külla Juhani tallu.

Kevadel 1949 võeti Mõisamaa küla talud Kaarma külaga ühisesse kolhoosi. Magda sai tööd kolhoosi laudas, lasteaias, oli külanõukogu sekretär (Kure talus). Pidas lehma, lambaid, siga ja kanu Kure laudas, hiljem Kustul. Ka Magda mees Hugo tuli elama Kustule, tööle Väike-Maarjasse. Pärast ema Anna surma 1955.a tuli Kustu sauna elama Magda tädi Anette Saage - tädi Neti.

1950.a kevadel põles maha pool Vao küla, sh Tomberg´ite eluase Juhani talu. Oma perest kedagi kodus polnud: pere-ema Alviine oli puusaluu murruga haiglas, pojad õppimas TPI-s. Tulest päästetud asjad toimetati Kustu aita. Jakob Varda oma perega põles Juhani talus teistkordselt. Karkudega käiv Alviine elas aastani 1957 oma täditütre ja ristiema Liine Reise juures Kustu talus. Edasi aastani 1968 oli ta Kustul suveti pojalastega.

Kustu õu oli pidevalt elu täis. Kustu õuest käisid läbi naabertalu Manukse perenaine Valli, ta tütred Helju ja Õilme ning Helju tütar Urve koolikotiga. Kustu õuest käisid

102

labi ka Siimu talu vanaperenaine Miili ja pärija Elna oma mehe Virgo, poja Kalev´i ning tütre Kaja´ga. Naabrid Kure maanteeäärsest majast rätsep Veisberg´i tütar Helmi ja poeg Arno olid tihti Kustu õuel. Ka kaugemad naabrid käisid tihti Kustul juttu ajamas ja uudiseid vahetamas: Kiehlefeldt´i Teesi; Soo Liide ja Leida pere; Teodor Komp koolimajast.

Kustul peeti Magda ja Hugo pere sünnipäevi, tütarde pulmi. Kustul käisid tihti külas sugulased Vardad Pupso talust ja Uuetoalt pärit Tannebergid ning Tombergid. Vahel astus läbi Selja Linda kui tuli töölt Kaarma viinavabrikust. Raudteemees Tammiste Oskar tegi kõigist tähtsündmustest pilte, tema naine Mare õmbles tuttavatele.

Kaugemalt sugulane Ilmaste Mall oma mehega käis tihti külas.

1969.a. suri Hugo 60 aastasena. Magda oli 56, jäi pensionile. 1971.a. suri Liine Reise 88 aasta vanusena. Viimased kuud oli ta Kustu saunas Magda hoole all. Kustu hooned pärandas ta Magdale. Elumajale tehti remont, 1972 kolis Magda saunast välja Kustu elumajja. 1973.a. suri Magda 60 aastasena. Edasi elas Kustul Magda poeg oma perega.

Kustu lõpp tuli 1986.a. Väike-Maarja heitvete puhastusseadmete laienemise tõttu Kustu talu maadele.

Jaan ja Liine Reise Kustu õuel 1940.-tel

Liine Reise 1965.a.

Heinateo talgud Kustul 1951.a.

Vasakult: Uuetoa Hugo Tarre, Soo Liide Martens, Kusto Liine Reise, Uuetoa Magda Tarre, külitab fotograaf Oskar Tammiste, Uuetoa Liisi Tanneberg, TPI üliõpilane Eino Tomberg Juhani talust

103

Kustu elumaja oli tüüpiline ühe korstnaga taluhäärber 19.sajandi lõpult.

Paremalt paistab sauna otsasein.

1970.-teks on Kustu talu hoonetest järel veel elumaja (pildil paremal), ait ja saun.

Vasakul on näha maakivist seintega lauda ja talli varemed.

Esiplaanil on Manukse talu rehielamu varemed. Taamal vasakul on näha Kure talu maanteeäärse maja kontuurid.

104

Uuetoa talu Uuetoa talu (49 dessatini 320 ruutsülda) ostis Vao mõisalt päriseks ja pärandatavaks Juhan Jaani p Danneberg 1892.a. 3700 hõberubla eest. Juhan oli talupidamisele lisaks ka lihunik. Ostis laatadelt ja maaomanikelt loomi kokku. Hoidis Uuetoal jääkeldris ja müüs värsket liha (mõisnikele). Jääd lõigati mõisa tiigilt, talumehed vedasid jääkeldrisse. Samas oli ka loomade tapmise ruum.

1896.a. abiellus Johan Tanneberg (1857-1916) Anna Jürgens`iga (1877-1932) sama, Mõisamaa küla Kure talust. Neil oli 6 last, kellest 2 surid tiisikusse 1925.a. (Nikolai 24 aastasena ja Marta 21 a).

1917.a põllumajandusloenduse andmetel oli Uuetoa talu pidaja Anna Tanneberg, maad on kokku 49,2 dessatini, sh põld 17.

1924. a kaardil on õue ümber viis hoonet. Keset koplit on küün ja jõe taga vastu Luumäge Pingi saun kõrvalhoonega.

Poeg Gustav ja tütar Alviine (käesolev kogumiku koostaja ema) on esimesed Vaost, kes on käinud Tartu ülikoolis, seda küll lõpetamata.

Gustav (1899-1971) võttis osa Vabadussõjast ja õppis Tartu ülikoolis matemaatikat 1920-1921, lisaks 3 aastat mittestatsionaaris. Oli pikka aega õpetaja ja koolijuhataja Pärsti ning Jõõpre algkoolis. Abielust 1942.a. Asta Vihvelin`iga sündis 7 last.

Alviine (1901-1968) õppis Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas 1921-1923 ja oli kooliõpetaja Vao ja Koonu-Ärina algkoolis. Oli veel äriteenija, taluperenaine ja kolhoosnikki. Abielust Heinrich Tombergiga Vao külast Juhani talust oli tal 3 last.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli Uuetoa talu jagatud võrdselt pooleks vanima poja Hermanni (1897-1945) ja noorima Hugo (1909-1969) vahel. Hugo ja Gustav olid eestistanud perekonnanime Tanneberg Tarreks. Hugol oli 3, Hermannil 2 last. Hermanni täiendav sissetulekut andev tööala oli Üh. „Eesti Lihaeksport“ loomade vastuvõtmine Kiltsi jaamas ja saatmine rongiga Tallinna.

Taluhooned olid kokku 5 ehitusüksuses, lisaks küünid koplis ja põllul. Õuel oli piksevarras ja puurkaev, laudas vesivarustus. Endisaegsesse rehielamusse oli ehitatud kaks omaette elamist. Kummalgi talul oli maad 27 ha, sh põllumaad 10 ha. Hermanil käis ajakiri „Põllumajandus“, Hugol „Taluperenaine“.

1945.a kevadel põles maani maha Uuetoa talu. Arvatakse, et süttis korstnast, millesse võisid tekitada praod 1944.a. Tallinna ja Tapa pommitamiste ajal ka Mõisamaa külale punalendurite poetatud pommid. Uuetoa ja Soo talu vahel lõhkes üks pomm üsna Hugo majapoole akende lähedal. Klaasikillud lendasid vastasseina ukse sisse. Inimesed olid keldris ja pääsesid vigastusteta. Paar pommi kukkus ka Uuetoa põllule. Mitmed pommilehtrid avastasime veel Mõisamaa ja Vao küla vaheliste allikate alalt.

Herman Tanneberg´i pere leidis varju Kure talus. Herman suri seal peagi. Mõnda aega elas pere veel Siidari talu taga Purgi Hermani saunas. Edasi ehitas perenaine Lisette Uuetoa varemetele maja ja lauda ning pidas talu edasi. Hugo naine Magda oma lastega kolis oma endisesse kodusse Pupso tallu venna juurde ja majandas sealt talu edasi. 1948.a kevadel põles maani maha Pupso talu. Pärast teistkordset põlemist Pupsol läks Magda pere elama Kustu talu sauna. Kustu perenaise Liine Reise surma (1971) järel tehti korda Kustu elumaja ja Magda elas seal oma surmani (1973).

105

1949.a kevadel võeti Mõisamaa küla majapidamised Kaarma külaga ühisesse kolhoosi.. Hugo tütremees Ülo pani kirja Dannebergide sugupuu – 11-s põlvkonnas on koos hõimlastega kokku 161 nime.

Praegu Uuetoa maad Hermani ja Hugo laste omandis.

Dannebergid Uuetoal 1911.a.

Ülal vasakult: Herman 14 aastane, Gustav 12, Anna 34, Juhan 54, Alviine 10 ja Hugo 2

Gustav Tartu Ülikoolis 1920-1921

106

Alviine Tartu Ülikoolis 1921-1923

Soo talu Soo talu hoonestus on varasemalt paiknenud teisel pool jõge Pupso vastas koplis.

1884.a kaardil on seal näidatud rehielamu ja küün. 1924.a kaardil on rehielamu ja kolm kõrvalhoonet näidatud hilisemal kohal oma põllu serval ja vanas kohas koplis on vaid küün. Pupso põlemise ajal 1948.a süttis ka Soo talu elamu. Ära põles vaid katus, see parandati ja elati edasi. Soo talu maal, praegu Raba kinnistul maantee ääres oli ennevanasti Mõisamaa küla kõrts.

1917.a põllumajandusloenduse andmatel oli Soo talu peremees Jaan Kustase p Martens (1849-1925). Maad oli 42 tiinu, sh põldu 16. Abielust Krõõt Saarega (18531945) oli 4 poega ja tütar.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli talundi pidaja Mihkel Jaani p Martens 59 aastat vana, naine Liide 40, tütred Leida 20 ja Aino 16, vend Gustav 62. Maad oli 45,92 ha, sh põldu 18,00. Talus oli 3 hobust, 2 siga, 10 veist, sh 7 lüpsilehma, (piima müüdi loendi eelneval päeval 65 kg).

Soo talu peremees Mihkel Martens (1880-1957) oli I Maailmasõjas teeninud rannakaitse suurtükiväes Häädemeestel ja sealtkandist leidnud naise Alide-Elisabeth Berendson´i (1898-1985). Vanem vend Gustav Martens (1877-1951) oli vanapoiss ja oli samuti käinud I maailmasõjas. Nooremad vennad olid aga olnud Vabadussõjas.

Johannes Martens (1887-1973) sai tähtsa teate edasitoimetamisel haavata, mürsukild jäigi selga. Jakob Martens (1895-1967) oli kindral Aleksander Tõnissoni staabis kirjutaja. Mõlemad vennad said Vabadussõjast osavõtu eest asundustalud Vao Uuemõisa külasse.

Soo talu peretütar Leida on sündinud 24.02.1919 ja praegugi, üle 90 aastasena väga hea mäluga hindamatu ajaloo allikas.

Teise peretütre Aino (1923-2003) tütar Riina on kokku pannud omavahel põimunud Martensite ja Veisbergide arvukate järglastega sugupuud.

Siimu talu viimane peremees Otto Martens/Maldvere *1878 oli Soo talu peremehe Mihkel Martensi lellepoeg. (isa venna poeg).

Pupso talu viimase peremehe Jakob Veisberg/Varda vanaema Viiu oli Soo talu peremehe Mihkel Martensi tädi (isa õde). Pupsolt pärit Magda Veisbergi abielu kaudu Hugo Tanneberg/Tarrega said omavahel sugulasteks Pupso ja Uuetoa talu pered.

Kure talu maanteeäärses majas elanud rätsep Veisberg oli sugulane nii Soo kui Pupso talu peredega.

Jaan *1849 ja Krõõt *1853 Martensid 107

Martensid Soo talu õuel Vasakult ülalt: Johannes 1887-1973, Mihkel 1880-1957, Jakob 1895-1967, Gustav 1877-1951, Jaan 1849-1925, Krõõt 1853-1945, Julie 1884-1979 Pildil on taamal üle varbaia näha Kure talu maanteeäärne maja, kus viimati elas rätsep Veisbergi pere.

Jakob Veisberg *1972 oli Pupso talu peremehe Gustav Weisbergi (1869-1928) noorem vend. Abielust Pauline Okasega sündisid tütar Helmi *1910 ja poeg Arnold *1913. Mõlemad surid järglasteta. Jakobi ja Gustavi ema oli Soo talu peremehe Jaan Martensi õde Viiu.

Arnold Veisberg mobiliseeriti sõja lõpul Saksa sõjaväkke. Sõjast pääses eluga, kuid kartis punavõimu kättemaksu ja varjas ennast vanemate juures. Kogu külarahvas teadis, et Arno on kodus, kaebama aga ei läinud keegi. Seal hakkas tal igav ja ma mäletan, et koolist koju tulles mõnikord Arno viipas pööningu aknast ja kutsus tuppa uudiseid rääkima. Kuni Mõisamaa külasse tuli elama inimene mujalt, kes polnud külarahvaga sugulane. Peagi olid miilitsad majas ja käskisid Arnol välja tulla. Arno tuligi kapist välja ja andis ennast võimu voli kätte. Kuuldavasti teda eriti ei kimbutatud, lasti peagi vabaks ja tuli koju tagasi.

108

Pupso talu Juhan Weisberg oli Vao mõisas teomees ja rehepapp. 1886.a. rentis ta mõisalt Pupso talu. Põllud Luumäel olid Vao küla äärmised, kuid elati jätkuvalt popsi saunas, mis paiknes Luumäe all ligikaudu praeguse Mäeotsa talu keldri kohal. Jakob Varda märkmete kohaselt on rehielamu otsaga vastu maanteed ehitatud aastatel 1879-1880.

Pupso renditalu ostis Juhan Weisberg (1832-1903) Vao mõisalt päriseks ja pärandatavaks 1892.a. oma poja Gustavi nimele. Talu suurus oli 37 dessatini ja 752 ruutsülda, hind 3200 hõberubla. Juhani naine Wio (1838-1895) oli Soo talust Kustas Martensi tütar. Neil oli 5 poega. Kaarlist sai Kubjarahva talu peremees Pandivere külas. Gustav sai Pupso talu. Jakobist sai rätsep Kure talu maanteeäärses majas. Juhan oli vanapoiss, Mihkel suri noorelt.

1917.a põllumajandusloenduse andmetel oli Pupso talu pidaja Gustav Juhani p Weisberg, maad oli 37 tiinu, sellest põldu16.

Gustav Weisbergi (1869-1928) Anna Saage (1872-1955) abielust 1897.a. sündis neli poega ja tütar.

Gustav ja Anna kolmest pojast said Vao küla esimesed insenerid ja neljandast õpetatud põllumees, tütrest koolitatud taluperenaine.

Karl (1900-1975) lõpetas Tallinna tehnikumi (tehnikaülikooli eellane) 1926.a. tehnilise keemia erialal. Aleksander (1904-?) - lõpetas Tallinna tehnikumi elektriinsenerina 1932.a. ja Herman (1906-1994) ehitusinsenerina 1934.a.

Tütar Magda (1913-1973) lõpetas pärast Väike-Maarja gümnaasiumi veel Tallinna naiskutsekooli 1936.a. Magda abiellus Hugo Tarrega Uuetoa talust. Neil oli 3 last.

Jakob (1902-1979) lõpetas 1921.a. Jäneda põllutöökooli (1. lend) ja päris talu ning aitas koolitada nooremaid, pärast isa surma 1928.a. Perekonnanime Veisberg eestistasid nad Vardaks. Abielust Vanda Labergiga Vansi talust sündis 3 last.

1939.a põllumajandusloenduse andmetel oli Pupso talundi pidaja Jakob Varda 36 aastat vana, naine Vanda 27, ema Anna 69. Maad oli 51,19 ha, sh põldu 17,8. Talus oli 3 hobust, neist 2 tööhobust, 1 siga, 10 veist, sh 8 lüpsilehma, (piima müüdi loendi eelneval päeval 75 kg).

Kui 1945.a kevadel põles maani maha Uuetoa talu asus Magda Tarre oma lastega Pupso tallu venna juurde ja majandas sealt talu edasi.

1948.a kevadel põles maha Pupso talu, järele jäi vaid ait. Kahtlustati süütamist.

Jakob Varda naise ja kahe pojaga kolis Kustu talu peretuppa. Tütar sündis seal 1948.a sügisel, järgmisel aastal asuti elama Juhani tallu.

Kevadel 1949 võeti Pupso talu kolhoosi „Sirp ja Vasar“ koos teiste Vao küla taludega. Mõisamaa küla majapidamised ühendati Kaarma küla kolhoosiga.

8.05.1950 põles maha pool Vao küla. Jakob Varda oma perega põles Juhani talus teistkordselt. Elama mindi nüüd Pupso aita, sügisel Kingsepa Liide juurde Luu mäele, 1955.a. siirduti püsivalt elama endise Kiltsi mõisa aedniku Vehiku asundustallu.

Praegu on Pupso talu hoonete asemetele rajatud Mäeotsa talu aed ja koplisse tiik.

109

Koloreeritud foto – Photgr. G. Oskar „Wäike-Maarja Luumägi“.

Pildi vasakul poolel on näha Luu mäe peal kunagisi vabadike elamuid. Pildi paremal poolel on Vao koolimaja (ehitatud 1872) ja koolirentniku majapidamishooned.

Mäenõlva all (tugevalt retušeeritud) on Pupso saun - talu vana elamu praeguse Mäeotsa talu keldri kohal.

Vao koolimaja pildil on näha Pupso talu rehielamu ja teised hooned, mis ehitati maantee äärde ja põlesid 1948.a.

Mäeotsa talu kaasaegsel pildil on näha, et koolimaja on renoveeritud elamuks ja Pupso talu hoonete asemele on rajatud aed.

Mäenõlva sisse ehitatud keldri kohal asus tõenäoliselt kunagine Pupso saun.

110

Gustav *1869 ja Anna *1872 Veisbergid Pupso talu õuel Paremal on näha Pupso aida ots.

Vaskul ülal Luumäel on näha Vao koolimaja

Pupso talu Veisbergid 1930.-tel Ülalt vasakult: Jakob *1902, Herman *1906, Aleksander *1904, Magda *1913, Anna *1872, Karl *1900

111

Õbediku talu Obediku nr 1 talu (30 dessatini, 1776 ruutsülda) ostis 3300 hõberubla eest 1884.a.

Vao mõisalt päriseks Toomas Trei.

1917.a põllumajandusloenduse andmetel oli Õbediku talu peremees Hans Tooma p Trei. Maad oli 30 ha, sellest põldu 20 ha. !939.a põllumajandusloenduse andmetel oli talu pidaja Hans Trei 64 aastane, naine Henriette 53, tütar Linda 24. Maad oli 38 ha, sellest põldu 25 ha. Talus oli 4 hobust (neist 2 tööhobust), 2 siga, 9 veist (neist 6 lüpsilehma), piima müüdi loendi eelsel päeval 60 kg.

Keset Õbediku talu põlde paikneb praegu AS Vao Agro Veski farmi hoonete kompleks. Talu taastas peretütar Linda Trei/Truumaa. Ta suri lasteta ja pärandas maa mujal elavale sugulasele. Too vahetas maa oma talu juurde ja nüüd harib Õbediku talu põlde AS Vao Agro.

Trei pere 1920.-tel: Hans 1875-1961, Linda 1915-2008, Salme 1920-1934, Harriette, neiuna Lepik 1886-1969

112

SELTSIDEST Peamised allikad: “Väike-Maarja vald” 2005 - Eduard Leppik´u käsikiri ja raamat „Väike-Maarja Põllumeeste Selts” 1996. „Väike-Maarja Põllumeeste Selts (1896-2006) 110. Taasasutamine ja tänapäev”.

2006. Koostajad Marju Metsman, Ülle Metsman, Mart Lepik, Piit Sõnum.

Väike-Maarja Põllumeeste Selts Ellu jäämiseks ja elus püsimiseks on inimesed omavahelist koostööd teinud läbi aegade. Koos oldi malevates väliste vallutajate vastas. Koos üritati saada vabaks Jüriöö ülestõusus ja saadi alles Vabadussõjas. Laulupeod ja Balti kett on samuti oluliste tulemusteni viinud koostöö vormid. Muinasajal oldi koos hiites, hiljem kirikutes ja rahvamajades. Üheks vanemaks koos tehtud ja meie päevadeni säilinud rajatiseks Pandivere mail tuleks lugeda Agelinde muinaslinnust Äntu Punamäel.

Simuna ja Väike-Maarja kirikud ehitati võõra sunni all, hiljem Avispeal ja Tamsalus vabatahtliku koostöö vormis. Ka Väike-Maarja Rahvamaja ehitati valmis ümbruskonna ärksamate inimeste ühise ettevõtmisena põllumeeste seltsi majaks.

Väike-Maarja kihelkonna põllumehed said enam kui sada aastat tagasi aru, et koos tegutsedes on kergem ja mis peamine – tulemuslikum. Mõisa rentnikest olid äsja saanud pärisperemehed – Vao mõisa talude päriseks ostmise lepingud on sõlmitud enamasti aastatel 1885-1895. Nii ühinetigi 1896. aastal põllumeeste seltsiks.

Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi põhikiri. 1896.a eestikeelse paralleeltekstiga põhikirja tiitellehel on ülalpool vene tekst ja selle all: ”Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi Põhjuskiri”. Algkirja peale on Põllutöö ja Riigivaranduse Ministri herra oma käega kirjutanud: ”Kinnitan A. Jermolov. 5. Junil 1896”.

Seltsil on eesmärgiks Väike-Maarja kihelkonnas, Rakvere kreisis, maapidamise külge puutuvaid töösid ja käsitöösid edendada ja täiendada. Sellele eesmärgile saamiseks: peab selts oma liikmetega arupidamiseks oma tegevuse asjade küsimuste üle koosolekuid; annab oma liikmetele kõige kasulikuma maapidamise ja käsitöö produktide müümise ja tarvitamise ja selle maakoha kõige kasulikumate viljaseltside ja teiste taimede laialilaotamise üle nõu; avitab paremaid tööriistu, elajaid ja viljaseemet laiali laotada väljanäituste abil ja nende muretsemise kergendamise teel; laotab selts maapidamise sisulisi raamatuid laiali ja annab, kui võimalik, ise ajalehe välja; peab selts avalikke läbirääkimisi ja õpetlikke kõnesid põllumajanduslikkude küsimuste üle; annab selts maapidamise tööde eest auhindasid ja nimelt raha, aurahasid, majapidamise abinõusid jne.; on seltsil oma raamatu- ja asjade-kogu; avab selts ühe eeskujuliku õpetliku majapidamise. 1930.a. sõnastati seltsi eesmärk järgmiseks: Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi eesmärk on oma tegevuse piirkonnas põllutöö, käsitöö ja nendega ühenduses olevate tööharude edendamine, põllutööliste ja teiste isikute varanduse kaitsmine kahjude eest, töörahva kehalise ja vaimulise jõu kasvatamise eest hoolitsemine ja ka üleüldise hariduse edendamine.

Liikmeskond. Asutajaliikmeid on algses põhikirjas täpselt sada. Neist 62 olid talupidajad, sh. 8 Vaost: Juhani talust Juhan Tomberg, Mart Tomberg, Wiispere K. Burk, Õbediku Hans Trei, Selja J. Veisberg, Õbediku-Tengo Jakob Dengo, Kangru Friedrich Vaademann, Kustu Jüri Wahlberg. 1915. aastal oli liikmeid 385. Praegu on Vaost seltsil liikmed selle asutajate järglased Anti Burk ja Eino Tomberg ning Priit Sõnum ja Jüri Elmend. Seltsi liikmed on ka praegu Ärinal elavad, aga Uuetoalt pärit Reet Rohtmets ja Jaak Tarre. Käesoleva kogumiku autor on seega seltsis 4.-da 113

põlvkonna liige: isa oli liige seltsi likvideerimise ajal, vanaisa ja vanavanaisa olid liikmed seltsi asutamise ajal.

Seltsi töö alustamise koosolekul 15.07.1896 valiti juhatuse esimeheks-presidendiks Aleksander von Harpe. 1911.a. valiti seltsi esimeheks esmakordselt eesti soost mees Villem Eichhorn. 1940.a. oli esimeheks Arnold Matlep (Mathiesen).

Suurmaaomanikest kuulus asutajaliikmete hulka seitse ümberkaudset mõisnikku.

Seltsi ideoloogideks olid kihelkonna 11 kõige aktiivsemat koolmeistrit, vallakirjutaja, köster ja pastor. Käsitöölisi ja ametnikke oli 7. See põgus sotsiaalne vaatlus näitab, et seltsi ridadesse koondusid põhiliselt oma talu paremast majapidamisest huvitatud ärksamad peremehed, kuid peale nende ümbruskonna intelligents, kelle huvid olid talupidamise arendamisest märksa laiemad. Sellele vihjab ka põhikirjas fikseeritud tegutsemisprogramm. Tänu seltsi liikmeskonda kuulunud kümmekonnale väga tarmukale ja avara silmaringiga mehele sai Väike-Maarja Põllumeeste Seltsist kihelkonna majanduselu ja kultuuritöö hinnatav keskus, mille ergastav mõju küündis üle kihelkonna piiride, 1930. aastail juba üle kogu Virumaa.

Seltsi liikmete arv suurenes 1915. aastal 385-ni. Edasi toimus liikmeskonna pidev vähenemine, kuni 1919.a. oli veel vaid 155 liiget. 1920. aastate algupoolel liikmete arv stabiliseerus, olles pisut üle saja. Põhiliselt tuli see sellest, et omariikluse algukümnendil loodi Väike-Maarjas kümmekond uut, kitsa spetsialiteediga ühingut ja aktiivsed inimesed astusid vastavalt oma erihuvidele nende liikmeiks, minnes mööda põllumeeste seltsist. 1920. aastate teisest poolest hakkas siiski ka Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi uut verd juurde voolama. Nõnda kuulus 1929.a. lõpus sinna juba 196 inimest.

Likvideerimise ajal 1940.a. oli seltsil 203 liiget, neist naisi 36. Tegevusaladest oli kõige rohkem taluomanikke - 131. Kui siia juurde arvata ka taluperenaised, siis oli see arv 148. Seltsi alguaastatega võrrelduna oli õige tugevasti paisunud teenistujate hulk, sellest ametnikke 23, õpetajaid 8, põllumajanduse spetsialiste 5. Seltsi kuulus veel 5 koduperenaist (teenistujate abikaasad), 4 ärimeest ja 3 käsitöölist. Ligikaudse arvestuse põhjal on aastatel 1896-1940 seltsis tegevad olnud 1250 isikut.

Talu. 1910.a. omandas Väike-Maarja Põllumeeste Selts Tallinnas toimunud enampakkumisel Lurichi päranditompu kuuluva Sandhofi talu Väike-Maarja lõunapiiril 8331 rbl. eest. Talu oli 30 ha suurune ja korralike hoonetega (praeguse Aia ja Jaama tänava ristmikul Georg Lurichi mälestuskivi kohal). Hooned põlesid 1941.a.

Väike-Maarja suurtulekahjus. Talu tahtis seltsi eest ära osta seltsi mõisnikust esimees Arthur von Gruenewaldt oma esindaja kaudu, kuid kavaldati üle.

Muid majanduslikke üritusi. Nende all on mõeldud seltsi mitmesuguseid silmapaistnud ettevõtmisi, millega püüti kohalikule talumajandusele senisega võrreldes uut kvaliteeti anda, seda tootlikumaks ja tasuvamaks muuta. Igaaastaseid põllumajandusnäitusi korraldati alates aastast 1897. Algul peeti näitusi Müürikul, oma maja valmimise järel aga Väike-Maarjas. Külastajaid oli 2000-3000 piires.

Näitustel olid traditsioonilised osakonnad: hobuse- ja veisekasvatus, sead, lambad, sulgloomad, mesindus, piimandus, mees- ja naiskäsitöö, rahvakunst (eesti laadi käsitöö), kunstkäsitöö, tööstus, ühistegevus, maaparandus. 1931, 1934 ja 1938.a. olid Väike-Maarja põllumajandusnäitused ülevirumaalised. Vaost oli Trei Hans korduvalt hobuste hindajaks. Jaan Martens oli saanud auhinna 1897.a. hobuste eest, Selja Linda 1928.a. lüpsivõistlustel. Näituste kataloogis 1948.a-st on põllumajanduslike katsete nimekirjas: ... rahvamaja põllumajandusringide liikme Eino Tombergi fosforiidikatsed

114

talvrukkiga ... 1907.a. korraldatud esimesel kursusel käsitleti põllutööd, karjakasvatust, aiandust, mesindust. 1910.a. toimusid esimesed keedukursused, 1926.a traktoristide kursused. 1919.a. hakati seltsi eestvõttel Väike-Maarjas neljapäeviti turgu pidama, millel vana Kaarma kõrtsi ja Jakob Liivi poolt ehitatud maja vahelisel väljakukesel said oma tooteid müüa kõik asjahuvilised. 1929.a. avatud viljasorteerimispunkt tegutses näituseväljaku põhjaserval, praeguse Ravi tänava ääres haigla vastas. 1930-datel hakati korraldama erialapäevi - põlluharijate päev, karjapäev, loomakasvatuspäev.

Põllumeeste seltsi eeskujul ja algatusel hakati moodustama ka teisi seltse ja ühendusi.

Kaasajal. Poolesajandilise pausi järel loodi 1990.a. uue ärkamisaja vaimus VäikeMaarja Talunike Selts. Kuigi põllumeeste seltsi kunagisest liikmeskonnast olid elus vaid üksikud, taastati 1995.a. Väike-Maarja Põllumeeste Selts (VMPS) Mart Lepiku ja Harri Variku (oli liige ka 1940.a. kui selts likvideeriti) eestvedamisel.

Taluseltsi liikmed läksid enamuses VMPS-i üle. Seisuga 25.11.1995 oli VMPS-il 47 liiget, sh 5 ennesõjaaegset liiget ja 11 tollase seltsi liikmete järglast. Seltsi tegevuse katkemine nõukogude perioodil ei võimaldanud aga taasasutatud VMPS-i Eesti seaduste kohaselt 1896.a. asutatud seltsi õigusjärglaseks tunnistada. Nii jäid tagasi saamata esiisade ehitatud seltsimaja, maad ja metsad.

Vaatamata kõigele jätkab VMPS talunikke-põllumehi ja maaomanikke ühendava seltsina. Regulaarselt korraldatakse ettekandekoosolekuid, õppereise, kohtumisi spetsialistide ja vallaametnikega. Traditsiooniliselt tähistatakse üheskoos tähtsamaid rahvakalendri tähtpäevi: vastla-, jaani- ja jõulupäeva, võetakse osa kodukandipäevadest. Seltsi liikmed on käinud külas, tööl ja koolitustel nii Eestis kui ka sõprusvaldades Soomes, Norras ja Taanis, samuti Belgias. Masinaühistud olid organiseeritud seitsmes külas ja aastaid kasutati ühiselt välisabina saadud põllutehnikat. Renditi maad ja kasvatati vilja, mille müügitulud aitasid rahastada seltsi tegevust. Organiseeriti künni- ja põllupeenrapäevi.

VMPS osales valla teabetoa ja avaliku internetipunkti (AIP) loomisel ning VMPS-il on oma rubriik Väike-Maarja valla infolehes. Selts sai omale ruumid seltsimaja keldrikorrusel. Seal on seltsi raamatukogu, arvuti printeriga, internetiühendus.

Tihedat koostööd tehakse maanaiste seltsi ja aiandusseltsinguga. Koos Eesti Paeliidu ning Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskusega korraldati 2006. ja 2011.a. seltsimajas paekonverentsid. Koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega on restaureeritud kohvik seltsimaja keldris (2008) ja taastatud esialgne värvilahendus saalis (2010). Kontakte ühisteks ettevõtmisteks on loodud ja loomisel teistegi organisatsioonidega. Tänaseks on Väike-Maarja Põllumeeste Seltsil oma laihaardeline interneti kodulehekülg, kus kajastatakse jooksvalt seltsi ettevõtmisi, ajalugu, pärandkultuuri jne.

Väike-Maarja Tarvitajateühisus 1910.a. asutati Väike-Maarja Kaubatarvitajate Ühisus. 30 asutajaliikme hulgas olid sellised tuntud Väike-Maarja inimesed nagu August Lepik, Johan Kotli, Märt Meos ...

Ettevõte teenis jäägitult kohalike talupidajate huve ja kasvas seepärast aasta-aastalt, seda isegi I Maailmasõja ajal.

1911.a. avati kauplus Kotli majas (praegu Pikk 16 – Georgi Söögituba), kus enne oli tegutsenud erakaupmees. Tarvitajate ühisuse liikmed vedasid oma hobustega Rakverest ja Kiltsist kaupa ühisuse poodi tasuta. Ka tehti Väike-Maarja Põllumeeste 115

Seltsis korduvalt selgitustööd tarvitajate ühistu kasuks. Esimene tegevusaasta kujunes raskeks, sest inimesed umbusaldasid uut ettevõtet, pealegi tegid erakaupmehed vastupropagandat, kuid hea kaup ja õiglased hinnad meelitasid sinna rohkesti ka mitteliikmeist kundesid. Raskustele vaatamata lõpetati aasta 1404 rbl suuruse netotuluga, kusjuures kaupa müüdi 26.253 rbl eest.

1917.a. ostis ühisus Kaarma kõrtsi hoone (nüüd ReinPaul) ja Lurichite poemaja (Pikk 14). Kõrtsihoone olid Lurichid omandanud 1876.a. ja poemaja ehitanud 1877.a.

Pärast G. Lurich sen surma 1903.a. ostis maja Tamsalu lubjatööstur B. Limberg ning viimaselt 1917.a. Väike-Maarja Kaubatarvitajate Ühisus. Poodi pidas seal tollal erakaupmees Kudrjätšev. Vana kõrtsi lõunatiib ulatus poemaja õuele. Sealsed ruumid kohaldati ladudeks ning õli, petrooli ja bensiini hoidmiseks. Majja mahtus kontor, ärijuhi korter ja kaupluse müügisaal. Õuepoolses tiibhoones olid raamatupidaja korter ja pesuköök ning saun. Geog Robert Lurich oli sündinud 1876.a Kaarma kõrtsihoones, noorem õde Elisabet Alide oli sündinud 1884.a. poemajas. Majal oli tänava pool uhke klaasitud veranda, kus tuletõrje puhkpilliorkester käis noort kuulsat Georgit mänguga tervitamas, kui see vahel kodukanti sattus.

1925.a. tehti majale põhjaotsa kahekorruseline juurdeehitus. Alumisel korrusel oli suur müügisaal, ülemisel kaks korterit äriteenijate jaoks. Poemaja kõrval vastu turuplatsi olid lasipuud hobuste kinnitamiseks. Poe nurgal oli tankla autodele. Üle munakivisillutusega tee oli raamatukauplus (ehitas Jakob Liiv, viimati kauples Vaost pärit Karl Kiehlefeldt). Edasi Kase pagariäri ja villavabrik. Hooned teinepool teed põlesid maha 1941. a suurtulekahjus. Praegu on nende kohal vallavalitsuse maja ja Grossi kauplusehoone. Väike-Maarja tarvitajate ühisusel olid harukauplused Kiltsis, Avispea ja Kurtna külades, hiljem ka Pikeveres. Ühisuse esimeseks ärijuhiks palgati Gustav Rosenberg Narvast. Ta oli sellel kohal kuni surmani 1925.a. Juhatuse otsuse järgi määrati „võimeka ja ausa ärijuhi, nüüd surma läbi lahkunud Gustav Rosenbergi tütrele Ellenile ja pojale Lembitule kummalegi 3000 marka pensioni kuus nende täisealiseks saamiseni”. Ühisuse liikmete üldkoosolek kinnitas juhatuse otsuse. Seaduslikul alusel said sel ajal pensioni ainult riigiteenijad, kõik teised pidid ise oma vanadus- või toitjakaotuspäevade eest hoolt kandma. Gustav Rosenbergi tütar Ellen Lätt õppis Rakvere õpetajate seminaris ja oli kooliõpetaja Sondas ja Porkunis. Praegu elab tänavu 99-seks saanud kooliõpetaja Tartus oma tütre juures. Tema käsikirjalistest mälestustest pärinevad mõnedki faktid selles kirjutises. Aastatel 1930-1940 oli ärijuhiks Heinrich Tomberg, käesoleva ülevaaate koostaja isa.

Laenu-hoiuühisus. Majandustegevuse hõlbustamiseks paikkonnas asutati põllumeeste seltsi eestvedamisel 1909.a. Väike-Maarja Laenu- ja hoiuühisus.

Tegevuspiirkonnaks kinnitati 30 versta Väike-Maarja ümber. Hoiule võetavate summade suuruseks määrati 1-2000 rbl. Intressi maksti 4 ja 4,5 %, välja laenati 6-7 % eest. Asutajaliikmeid oli 25. Iga ühisuse liige pidi tegevuskapitaliks sisse maksma 100 rbl. Väike-Maarja Põllumeeste Selts andis algkapitaliks 100 rbl.

Väike-Maarja Piimaühing, alustas 17 piimatoojaga tööd 1923.a. Koonu mõisa endises meiereis, kusjuures piima aeti läbi käsitsi vändates. Ajakohane meierei võimsusega 2000 liitrit piima tunnis sai valmis 1926.a. Pandi käima ka kaks koorejaama, üks Kiltsi mõisas. 1930.a. oli ühingul 204 liiget, sh enamik Vao

116

peremeestest. Päevas töödeldi keskmiselt 12300 kg piima. Piima vedasid talud meiereisse kordamööda, talvel üle päeva. Piimaringi kuulus niipalju talusid, kui mahtus piimanõusid hobuvankrile.

Esimesed karjakontrollühistud asutati põllumeeste seltsi tegevuspiirkonnas 1913.a.

Karjakontrolli assistent käis külakorras ringi. Kast proovide võtmise klaaside ja töötlemise aparaadiga toodi tallu koos assistendiga. Igalt kontrollialuselt (tõu)lehmalt kaaluti lüpstud piim, määrati piimarasva sisaldus jne. Proovi töötlemine toimus käsitsi ringi aetaval tsentrifuugil. Väntasid enamasti talulapsed. Assistent ööbis talus ja järgmisel päeval sõidutas peremees ta oma kastiga järgmisse tallu.

1920.-datel omandas põllumeeste selts Kiltsi rabast Vorsti küla juurest 16 ha suuruse krundi, et varustada oma liikmeid alusturbaga. Rabas kuivatatud turbapätsid tuli loomadele allapanuks peenestada. Algselt tehti seda nüri kirvega. Edasi laenutas turbaühing talunikele käsitsi ringi aetavaid suure hoorattaga turbapurusteid. Hiljem traktori käivitatud purusti puhus peenestatud turba ka vajalikku kohta.

Tuletõrje selts asutati 1897, lipp saadi 1901, auto 1931. Kindlustusselts asutati 1902, Muusikaselts 1922. Maanaiste selts (1930) korraldas kursusi: kangakudumine, õmblemine, hoidised jne. Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Väike-Maarja osakond asutati 1928.a. Vao osakond (1933) tegutses tühjalt seisvas Vao koolimajas.

Külanoored käsid koos vaba aega veetmas, rahvatantsuringis ja mitmetel kursustel.

Perepojad tegid instruktori juhendamisel oma kätega kodudesse mööblit. Peretütred õppisid talumajapidamise tarkusi. Vao-Mõisamaa masinaühistu muretses 1930.datel traktori ja viljapeksumasina ning tegi oma liikmetele teenustööd odavamalt kui eraettevõtted. Tegutsesid veel haridusselts, jahimeeste selts, metsaühing, munaühisus, kartuliühisus ... Elektriühing pani käima diiselmootoriga dünamo ja alevik ning seltsimaja said elektrivalguse 1927.a. Kundast toodi kõrgepingeliin 1939.a.

Vaade kiriku tornist 1930.-tel aastatel. Vasakul ees on Kase villavabrik ja pagariäri, torniga pritsimaja ja raamatukauplus. Üle tee Kotli uus maja, Kotli vana maja, kus oli Lindebergi pood, Kaarma kõrtsi hoone ja tarvitajateühisuse kauplus 117

Vasakul on näha Jakob Liivi asutatud raamatukauplus, üle selle paistab pritsimaja torn. Edasi on Kase pagariäri ja villavabrik. Praegu on nende kohal vallamaja ja Grossi pood. Paremal pool munakivist teed on tarvitajateühisuse kauplus ja edasi üle turuplatsi on Kotli vanas majas Lindebergi pood (praegu Georgi söögituba).

Tarvitajteühisuse poe ees oli bensiinitankla. Selle madalamasse puust osasse veeretati 200 liitrine bensiinivaat. Vaadist löödi käsipumbaga tellitud kogus bensiini ülemisse mõõteklaasiga varustatud nõusse ja lasti siis voolikuga auto paaki.

118

Väike-Maarja Tarvitajateühisuse kaupluse hoone

1925.a. ehitati endisele Lurichi majale kahekorruseline juurdeehitis. Õuel on näha Kaarma kõrtsi hoone, mis ehitati hiljem ümber ladudeks, nagu näha alumisel pildil

Nüüdseks on klaasveranda kadunud ja erinevad kauplused on hõivanud kogu hoone esikülje. Lasipuu kohal, mille külge olid vanasti kinnitatud talumeeste hobused, on praegu autode parkimise plats.

119

SELTSIMAJAST Ellen Karu. Eesti arhitektuur 3, 1997, lk 166: Väike-Maarja seltsimaja ehitati kohalikule põllumeeste seltsile 1912 insener F. Kangro projekti järgi Rakvere-Tartu maantee äärde. Oli 1910. aastate üks suurimaid ja moodsamaid maaseltsimaju. 2korruseline, krohvitud, paekiviseintega ja viilkatusega hilisjuugendlik hoone, tollal ehitama hakatud T-kujulise põhiplaaniga. Fassaadiploki I korrusel asuvad reeglipäraselt vestibüül, garderoob, puhvet ja puhvetipidaja korter, II korrusel väike koosolekusaal, neli tuba seltsitöö tarbeks ning saali rõdu. Tagaseinas paikneb läbi kahe korruse ulatuv 600-700 -kohaline saal koos fuajeega ning saali pikendusena lava koos selle kõrval asuvate esinejateruumidega. Üsna vähe ümberehitatuna ka praegu kasutusel kultuurimajana.

Alltoodu täiendavad allikad on Väike-Maarja valla infolehes ilmunud kirjutised: Harry Veldi „Kultuuriloolisi mälestusi Väike-Maarjast“ - nov. 2002 - juuni 2003, Asael Truupõld “95 aastat VMPSi seltsimaja” – nov. 2007, Marju Metsman “VäikeMaarja seltsimaja keldriruumid on restaureeritud” – okt. 2008 ja osaliste mälestused.

1896.a. asutatud Väike-Maarja Põllumeeste Selts (VMPS) pidas kuni 1912.aastani oma koosolekuid põhiliselt Vao vallamajas (praegu Pikk 8), kuid sealne kohtusaal oli arvukale liikmeskonnale kitsavõitu. Veelgi halvem oli olukord pidude korraldamisel, sest siis tuli veerand niigi ahtast ruumist jätta lava tarvis. Nõnda tekkis juba sajandivahetuse paiku mõte seltsile oma maja ehitada, kus oleks saanud koosolekuid läbi viia, pidusid korraldada, proove teha ja muidki üritusi korraldada. Asja tegid algul lootusetuks finantseerimisraskused, aga veelgi enam ehituskrundi puudumine. Kuulus ju kogu maa Väike-Maarjas Kaarma, Ärina ja Müüriku mõisale ning Väike-Maarja kirikule. Mõisad olid oma valdused Väike-Maarjas juba kas ise hoonestanud või ära müünud, Väike-Maarja kirik kui suurim maaomanik alevikus aga keeldus kategooriliselt kellelegi jalatäitki loovutamast, ainult köster Johan Kotlile ja karskuskuratooriumi teemaja pidajale Jakob Liivile oli kirikukonvent 1901.a. 99 aastaks väikese ehituskrundi rendile andnud. Rahamured lahendati 1909.a. asutatud Väike-Maarja Laenu- ja hoiuühisuse kaudu. Maa saadi 1910.a. kui Väike-Maarja Põllumeeste Selts omandas Tallinnas toimunud enampakkumisel Lurichi päranditompu kuuluva Sandhofi talu.

6. veebruaril 1911.a. tehti põhimõtteline otsus seltsile maja ehitamiseks ja valiti projekti koostamise komisjon (M.Meos, J.Liiv ja A.Allas). 12. juunil 1911.a. Tehti otsus plaan seltsimaja ehitamiseks ära tellida ja asjaajamine M. Meose hooleks jätta.

Komisjon käis tutvumas Vaivara ja Narva seltsimajaga ning M. Meos üksinda veel Tartus ja Valgas, kust kõikjalt toodi plaanid kaasa. Nende põhjal koostati nõuded Väike-Maarja seltsimaja tarvis. Projekt taheti algul tellida Karl Burmanilt, kuid see tahtis töö eest 300 rbl., mistõttu ülesanne usaldati Tartu insenerile ja ehitusmeistrile Fromhold Kangrole, kes küsis ainult 50 rbl. ja andis projekti üle 1912.a. algul.

6. mail 1912.a. pandi Väike-Maarja Põllumeeste seltsimaja nurgakivi.

Ehitusmaterjal oli kohale toodud juba 1911.a sügisest peale. Seega läks pärast nurgakivi panemist kohe ehitamiseks. F. Kangro soovitas Tartust ehitusmeistriks M. Piksoni, kes aga käis vaid aeg-ajalt nõu andmas, tegelikult juhtis tööd kohalik meister Peeter Rump. Et vundament oli valminud enne nurgakivi panemist, jõuti massiivsed müürid juba jaanipäevaks üles laduda. Müüridel töötas päevast-päeva 50 meest ning

120

Jakob Liiv oli pidevalt ehitusplatsil. Õhtuti pärast tööd kirjutas ta avapeoks uut näidendit. Märt Meos korraldas materjalide kohalevedu ümbruskonna paemurdudest ja kruusaaukudest. Vedasid seltsi liikmed oma hobustega, seisakud tekkisid vaid kevadiste põllutööde ajal. Juuli lõpus sai maja katuse alla ja algasid sisetööd.

Lavadekoratsioonid ja eesriide valmistas maaler Paris Tartust. Novembris tööd lõpetati. Koos rõduga, kuhu mahtus 100 inimest, oli majas 500 istekohta.

22.12.1912. toimus maja ametlik avamistalitus. Avamispidu kontserdi, Jakob Liivi näidendi ”Vare” esietenduse ja tantsuga oli 23.12.1912. Teisel jõulupühal oli veel teinegi pidu. 1913.a. kinkis Peterburis õppiv Koonu külast pärit Emilie Tõnso seltsimajale August Weizenbergi valmistatud 6 kipsbüsti rahvusliku liikumise tegelastest: C.R.Jakobson, J.V.Jannsen, L.Koidula, F.R.Kreutzwald, J.Hurt ja kohalik mees Peeter Jakobson. Kõik need pandi jalutussaali seinale kinnitatud alustele. Sealt kadusid nad nõukogude aja algul.

Hanno Tamm teadis rääkida, et põllumehed vedasid seltsimaja ehituse kivid paemurdudest kohale oma hobustega talutöö kõrvalt. Pärimuse järgi oli üks murdudest Kaarma mõisa paemurd – praegu Kiltsi tee ääres Ebaveres, on infotahvlitega tähistatud. Hindamaks tollaste talumeeste vabatahtliku töö panuseid mainigem, et seltsimaja ehitamiseks kasutati 1060 m³ paekivi.

1913.a. algas suure ehitusvõla tasateenimine pidudega, mis oli tõsine ülesanne, sest juba üksnes võla protsente tuli esimesel aastal tasuda 1422 rbl. ja 1914.a. 1746 rbl., üldse kuue aasta jooksul kokku 8992 rbl. Rahakursi tugeva languse tõttu suudeti võla tasumine 1919.a. lõpetada.

VMPS-le koosolekute ja pidude tarbeks ehitatud seltsimaja on aegade jooksul kasutatud õige mitmesuguste vajaduste rahuldamiseks, eriti kui tegemist oli suuremate rahvahulkadega. Seal on korraldatud näitusi, teeõhtuid, juubelipidusid, tantsukursusi, festivale, aktusi, ka peiesöömaaegu. Seltsimajas on näidatud kino, on nähtud teatrite, kooride, ansamblite ja estraaditruppide külalisetendusi. Majas on paiknenud ka korterid, klassiruumid, söökla, sõjaväehaigla, majandi kontor.

Esimene avalik raamatukogu (laenuraamatukogu) asutati Väike-Maarjas 1880.a.

VMPS liikmetele mõeldud käsiraamatute kogust (1906) arenes välja valla raamatukogu. Avalikuks raamatukoguks muutis selts selle 1918.a. Vao valla alluvusse läks kogu 1939.a. ja kolis seltsimajast algkoolimajja (praegu Pikk 23). Edasi viis tee 1943.a. kirikumõisa, 1945.a. tagasi seltsimajja. 1980.a. oli raamatukogu majas Tamsalu mnt 6, siis veel kord rahvamaja teisel korrusel.

VMPS maja ülemise korruse saalis oli mõnda aega postkontor. Sealt kolis asutus Pikk 12 alumisele korrusele, kus ta tegutses 3. aastatuhande alguseni.

1924.a. sai valmis gümnaasiumihoone üle tee, tihedaks sai koostöö seltsimaja ja kooli vahel. Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Johannes Pervik hakkas iga kahe nädala tagant näitama seltsimajas lühifilme. Ettevõtmist korraldas Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi Toetamise Selts. Kohalikust elektrijaamast sai tarvilikku voolu, kuna muusikat andis grammofon, millele muretseti juurde valjuhääldaja. Üle 40 aasta oli seltsimaja vastu pidanud ilma suuremate remontideta. 1958-1960 kapitaalremondi käigus lõhuti välja ahjud, pandi keskküte, maja külge ehitati 121

katlamaja, kütteladu, garaaž bussile, rõdule kinoruum. Katlamaja köeti põlevkiviga.

Korda tehti ka keldrikorrusel olev puhvetiruum, mis seni oli kolikambriks. Saalidesse pandi parkettpõrandad. Saali lakke riputati „ämblik“ – uus lühter.

1960. aastate keskel ehitati saali lava eesriide ette treppidega eeslava. Ka fuajee sai uue näo. Et tekitada suuremat avarust vähendati riidehoiu osa ja sinna sai ka piletikassa. Vana kassaruum kujutas endast kappi, mis asus teisele korrusele viiva trepi kõrval. WC-de ukse ette ehitati dekoratiivsein peeglitega. Fuajee lakke riputati terve rida valgusteid endise paari kupli asemele.

1979-1980 tegi Väike-Maarja kolhoos kultuurimajas teise kapitaalremondi. Maja ühendati vastrajatud kanalisatsioonivõrguga, kuivkäimlad tehti ümber, remonditi kõik ruumid, keldrisse ehitati kohvik-söökla, saalis asendati puittoolid metallist toolidaga.

Kolhoosil oli Kaarmal suur katlamaja. Sealt toodi torustik kultuurimaja katlaruumi.

See ruum muutus nüüd aleviku soojusvõrgu jaotussõlmeks.

Ruumide kujunduse kavandas kombinaat “Ars”. Projekti juhtis Aili Nurk. Saali pikad kardinad, lava eesriie ja dekoorid on tekstiilikunstnik Peeter Kuutmaalt. Fuajee saalipoolsele seinale maalis Eva Jänes maast laeni ulatuva fresko “Maarjapäevad”.

Teostusel oli abiks Elvi Gailit. Metallikunstnik Mai Mägi kavandas saali laevalgusti, keldrikohviku lae- ja seinavalgustid, suure mitmeharulise küünlakujuliste elektrilampide aluse-kandelaabri ja akende sepisvõred, keldrikohviku sissepääsu võreukse ning jalutussaali trepi äärised (teostajaks oli tema abikaasa Mart Mägi).

Jalutussaali aknavitraaži kavandas ja teostas Katrin Kõrvits-Linde.

Jalutussaali pandi 1981.a. kunstnik Georgi Markelovi (lõpetas Väike-Maarja keskkooli 1950) loodud seinaplaat Jakob Liivi ja Märt Meose bareljeefiga. Plaadile on nikerdatud tekst: “Jakob Liiv on öelnud... Võib olla, et teie lapselapsed, vahest ka Väike-Maarja ajalugu mind kord tänulikult mäletab, et olin aktiivsemaid mehi Märt Meose kõrval seltsimaja ehitamisel”. Ühtlasi paigutati ruumi sama kunstniku voolitud portreebüst Georg Lurichist.

1981.a. kolis kolhoosi kontor vastremonditud majja. Esimesel korrusel olid ruumid esimehele, aseesimehele, varustajatele. Teisel korrusel asusid agronoomid, loomakasvatajad, ökonomistid, raamatupidajad. Saalis peeti koosolekuid.

Kultuurimaja kasutuses oli ainult paar väikest ruumi esinejate toa juures.

1991.a kolis kolhoos majast välja oma uude keskusesse. Kultuurimaja anti üle vallale ja nimetati ümber rahvamajaks. Tuli tagasi raamatukogu.

Septembris 1996 alustas rahvamajas tegevust Väike-Maarja Muusikakool, mille direktorina tegutseb Vallo Taar. Muusikalise alghariduse annab kool 7 aastaga. On võimalik lõpetada ka ainult noorem aste, mille saab 4 aastaga.

Vallale kuuluval perioodil on maja saanud kolmanda kapitaalremondi.

Soojusvõrgu erastanud firma ehitas endise soojussõlme gaasiküttega katlamajaks.

Katus sai plekist katte. Uuendati elektrisüsteem, remonditi keskküte, seati üles tuletõrje häiresüsteem.

Viimasel ajal on restaureeritud kohvik seltsimaja keldris (2008) ja taastatud esialgne värvilahendus saalis (2010).

122

Koostaja mäletamisi.

Peale sõda oli seltsimaja ülemisel korrusel pank ja selle ametnik Leetbergi Magda elas ka ülakorrusel. Veel oli seal raamatukogu, mida juhatas Kallaste Maie. Alumisel korrusel oli majahoidjate Jaan ja Marie Küüts´ude korter – kaks tuba ja köök väljapääsuga õuele. Suurem tuba korteri ees oli eestiaegne puhveti ruum. Enne sõda oli seltsimaja puhvet avatud pidulistele õhtuti. Päeval lõunatasid seal alevi antvärgid.

Selle ruumi seinal oli omal ajal ka 5-sendiste mänguautomaat. Keldris, kus praegu pesitseb põllumeeste selts, hoidsid Küütsud oma kartuleid ja kapsatünni.

Halbade ilmade puhul olime meie kaksikvenna Hennuga Küütsude juures korteris.

Magasime Küütsu papaga väiksemas toas. Suuremas toas, väljapääsuga puhvetiruumi magasid Küütsu mamma ja kasutütar Hilda. Hilda aitas maja koristada ja kütta. Veel puhastas ta elektrimasinaga põllumeestele seemnevilja. Tollal oli seltsimaja krundil aed ümber. Seespool oli terved read loomade bokse põllumajandusnäituste tarbeks, veel laut ja küün. Ja Küütsude peenramaa.

Hilda abiellus hiljem alevi fotograafi Kadaka poja Rauliga. Nad ehitasid Tallinna Meriväljale oma maja. Hilda õde töötas Tartus trükikojas ja käis aeg-ajalt VäikeMaarjas. Tema abiellus Tammeranna Edgariga, kes oli meie kehalise kasvatuse õpetaja, hiljem kõrge ametnik rajoonikomitees ja pangas. Kallaste Heino oli sõjalise ala õpetaja, hiljem kuulus kolhoosiesimees Vinnis.

Saalis mängisime võrkpalli. Põigiti üle saali oli tollal võrk. Nurkades oli kaks suure läbimõõduga ümmargust ahju. Need jäid mänguväljaku piiride sisse ja põhjustasid tihti vaidlusi, kas pall oleks ikka välja läinud!? Pahatihti kukkus pall ka orkestriruumi.

Eesti ajal ühel tuletõrjujate peol või õppusel kukkus surnuks Vao mõisa Veskiküla mees Päären. Seltsimaja kõrgelt Kiltsi poolsest katuseaknast oli välja pandud köis ronimiseks. See olla katkenud ja mees kukkus alla.

Pidude ajal esinesid laval keskkooli koorid ja teised isetegevuslased, minagi rahvatantsuringis. Populaarsed olid õpetaja Aadu Kivilaidi poolt lavastatud ja vanemate klasside õpilastega mängitud näidendid. Meelde on jäänud, et Eduard Vilde „Pisuhännas“ mängis Sanderit hilisem tuntud maalikunstnik ja luuletaja Aleksander Suumann. Tantsuks lükati saali toolid, kokkumonteeritud ridade kaupa, seinte äärde ja laoti üksteise otsa.

1949.a märtsiküüditamise eelõhtul aeti valla aktivistid hobustega kokku seltsimajja koosolekule. Terve õu oli hobuseid ja regesid-saane täis. Instrueerimise järgselt neid ei lastud enam saalist välja ja pandi varahommikul inimesi kokku vedama. Mõni inimene olla siiski välja pääsenud ja nimekirjas olijaid hoiatanud. Meie kahe paralleelklassi neljakümnest õpilasest viidi ära neli: Gerda Eller, Evi Aus, Maret Holm ja Ants Preem. Ükskord purjus vene sõdurid laamendasid ja lõhkusid seltsimajas peoõhtul. Küütsu papa sai vigastada rindkerest ja Kalda Rein tõsiselt peast.

123

6.02.1911 otsustati Väike-Maarja Põllumeeste Seltsile oma maja ehitada 6.05 1912 pandi Väike-Maarja Põllumeeste seltsimaja nurgakivi.

Väike-Maarja Põllumeeste seltsimaja sarikapidu 22.12.1912 avati maja ametlikult 1913 algas suure ehitusvõla tasateenimine pidudega, trükiti ka postkaarte 1919 oli maja ehitusvõlg tasutud

Väike-Maarja Põllumeeste seltsimaja postkaart

124

1980.a kapitaalremondi käigus uuendati seltsimaja nii seest- kui väljaspoolt

Järgnevalt toon ülevaated Väike-Maarja rahvamajas korraldatud kahest üle-eestilise tähtsusega teaduslik-praktilisest paekonverentsist.

125

Praktilise paekonverentsi ”Rahvuskivi rahva kiviks Pandivere Paeriigis” korraldasid Eesti Paeliit, Väike-Maarja vallavalitsus ja põllumeeste selts Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel 8.09.2006 Moto: Rahva kiviks saab paekivi siis, kui ta muutub kättesaadavaks kõigile, kui teda osatakse kaevandada, käepäraste vahenditega töödelda ja kasutada nii ehitamiseks, aiakujunduseks, kui ka suveniiride ja ehete valmistamiseks. Kõike seda tutvustatakse praktilisel paekonverentsil. Konverentsi peamiseks sihtgrupiks olid valitud põllumehed - maarahvas. Konverentsil tutvustati paekivi kasutamist oma kodu rajamisel, samuti muude tegemiste võimalusi talutöö kõrvalt. Konverents aitab parandada elukvaliteeti maal ja soodustab majandustegevuse mitmekesistamist Rahvamajas olid avatud näitused: „KIVINE” – Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Kalev Nõmmela skulptuurid; metallikunstniku Raili Vinn´a ja nahakunstniku Ivi Proos`i paekivist ehted; klaasikunstniku Eino Mäelt´i kompositsioonid “klaas ja paas”; paeliidu liikmete Külli Aus´i, Helle Perens´i ja Elmar Kala taiesed; Tartu Kõrgema Kunstikooli ning VanaVigala Tehnika- ja Teeninduskooli õpilastööd; Porkuni Paemuuseumi väljapanek.

Seintel olid infotahvlid Eesti Paeliidust, Porkuni Paemuuseumist, Eesti geoloogiakaart paekarjääridega. Laudadel olid eelmiste paekonverentsi artiklite kogumikud, ülevaated Tamsalu paemurru renoveerimisest lubjapargiks ja „Pandivere paekaart 2005”.

Väljas olid paekivist plaadid pinnatöötluse viiside ja erinevate leiupaikade paeliikide tutvustamiseks ning väliseluruumi kujunduselemendid.

Kalle Suuroja raamatu „Kiviaabits” kõrval olid koolidele mõeldud karbid 36 kivipalaga „Eesti kivimid”. Toimus Helle Perens`i raamatute „Paekivi Eesti ehitistes” esitlus ja näitusmüük.

Konverentsi juhatasid sisse muusikakooli õpilaste pillilood.

Konverentsi avas Ilve Tobreluts vallavalitsusest, korraldajate poolt tervitas kokkutulnuid põllumeeste seltsi esimees Priit Sõnum. Tervituskõnega esinesid LääneViru maavanem Urmas Tamm ja Riigikogu liige Vello Tafenau. Loeti ette keskkonnaministri Villu Reiljan`i meili teel saadetud tervitus paekonverentsile.

Konverentsi ettekanded-artiklid (15 tk) on avaldatud trükitult 40-leheküljelises paekonverentsi artiklite kogumikus.

Ettekandad / artiklid: 1. Väike-Maarja vald, loodus, kultuur, majandus – Aivar Niinemägi, Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskuse juhataja 2. Ordoviitsiumi ja Siluri piirikihtidest Tamsalu-Porkuni ümbruses – Helle Perens, geoloog 3. Paemurrud ja lubjaahjud Pandivere paekaardil – Imbi Tomberg, Eino Tomberg - Eesti Paeliit 4. Tamsalu lubjapargist – Riho Tell, Tamsalu vallavalitsus 5. Paekivi kasutamisest ehituses ja aiakujunduses viimase 15 aasta jooksul – Aivar Allikmaa, OÜ Lossikivi 6. Paekivi kaevandamine oma murrust – Erki Niitlaan - OÜ Inseneribüroo STEIGER, Eino Tomberg – Eesti Paeliit 7. Skulptuur ja kivitöö Tartu Kõrgemas Kunstikoolis – Kalev Nõmmela, õppejõud 8. Kiviraiumise ja sepatöö õpetamine Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis – Enn Roosi, direktor

126

9. Käsitöömeisterite tunnustamine kogub hoogu – Mare Johandi, Kutsekoja koordinaator 10. Geoturismi arendamine Eestis ja Soomes: õppides tundma maa minevikku – Alvar Soesoo - TTÜ Geoloogia Instituut, Heikki Bauert - MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 11. Väike-Maarja põllumeeste seltsist ja -majast – Ülle Metsman, Priit Sõnum, Eino Tomberg - Väike-Maarja Põllumeeste Selts 12. Väike-Maarja kirikust – Ahto Mäe, õpetaja 13. Hauatähistest Väike-Maarja kirikaias – Janis Tobreluts – EELK Konsistoorium, Imbi Tomberg – Eesti Paeliit, Hanno Tamm – Väike-Maarja Põllumeeste Selts 14. Päide kivitööstus, firma ja toodete tutvustus – Silver Visnapuu, Kalmer Visnapuu 15. Eesti Paeliit 2005-2006 – Aivar Allikmaa - paevanem, Eino Tomberg teadussekretär Kivikunstnikud esinesid rahvamaja kõrval spordisaalis: - skulptuuride ja väikevormide tegemine (näidised, tööriistade ja toimingute tutvustus) – õppur Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist Kadri Tambre; - suveniiride tegemine elektriliste käsitööriistadega: lõikamine ja lihvimine, kivile kirjutamine ja graveerimine – harrastuskunstnik Tamsalust Jaan Tomasov; - treitud väikevormid Selgase dolokivist – ettevõtja Saaremaalt Taivo Parbus; - paepiltide ja bareljeefide tegemine meisli ja minifreesi abil – harrastuskunstnik paeliidust Külli Aus. Kirikus sai kuulata orelimuusikat Marju Metsmanilt, kirikuõpetaja Ahto Mäe tutvustas kiriku ajalugu ja avas keskaegse renoveeritud paekivist altari. Altari aluse paekivist plaadid tehti KIKi projekti käigus Päide kivitööstuses. Kirikaias tutvustasid Janis Tobreluts ja Hanno Tamm hauatähised ja nende alla maetuid.

Päide kivitööstuses tutvustas Silver Visnapuu ettevõtte tööd ja paekivist tooteid: - paekivi saagimine, hööveldamine, lihvimine, poleerimine; - ehituskivi ja plaadid, mõõtu lõigatud ja vabakujulised; - paekivist plaatidest tee ehitamine: aiatee murusse ja kõnnitee liivapadjale Konverentsist võttis osa 158 paehuvilist, sh 67 õpilast.

Kõik said kaasa voldiku „Pandivere Paeriik - paemurrud, lubjaahjud, ehitised”.

Konverents leidis kajastamist Eesti Televisioonis, Vikerraadios ja „Virumaa Teatajas“ Pandivere paekonverentsi 9.09.2011 korraldas Väike-Maarja rahvamajas Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskus PAIK. Ettekanded: 1. Paekivi tähtsusest - Riigikogu keskkonna töögrupi liige Tõnis Kõiv 2. Eesti pae-erimite nimistu ja kollektsioon - Kalle Suuroja, Eesti Geoloogiakeskus 3. Pandivere hüdrogeoloogiast - Rein Perens, Eesti Geoloogiakeskus 4. Paekarjäärid maastikukultuuris - Rein Einasto, Eesti Paeliit 5. Ca osast taimede kasvul - Malle Järvan, Eesti Maaviljeluse Instituut 6. Paelembestest taimedest - Tiiu Maran, Väike-Maarja Õppekeskus 7. Väike-Maarja seltsimaja 100 - Marju Metsman, Väike-Maarja Muuseum 8. Virumaa paeaasta kogemustest - Aivar Niinemägi, PAIK Õppereis toimus marsruudil: Liiduri lubjaahi - Kiltsi loss - Võivere tuuleveski.

127

Paekonverentsi n채itused V채ike-Maarja rahvamajas 8.09.2006

Eesruumis olid v채ljapanekud paekivi kasutamise erinevatest viisidest

128

Jalutussaalis oli näidatud paekivi kasutamist kunstis: paest ehted vitriinides ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Kalev Nõmmela skulptuurid

129

VÄIKE-MAARJA KIRIK JA KALMISTUD Käesoleva kirjutise peamised allikad on kirikuõpetaja Ahto Mäe ettekanne „Kiriku lugu“ 2006.a. paekonverentsil ja teoloogiaüliõpilase Janis Tobreluts´u 1999.a. tehtud uurimus. Ta kaardistas-kirjeldas kirikaias 35 perekonnaplatsi ja 134 hauatähist.

Uurimuses on kirikaeda maetute kohta lühikesed elulood ja kirikaia skeem.

Täiendavalt uurisid hauatähisteks kasutatud kivimaterjali Eesti Paeliidust Helle Perens, Aivar Allikmaa, Silver Visnapuu ning Imbi ja Eino Tomberg 2006.a.

Siinsesse kirjutisse on valitud kümmekonna kultuurilooliselt tuntuma isiku hauatähise ja eluloo tutvustus.

Kiriku lugu - Ahto Mäe, õpetaja 2006 Esimene kirjalik teade siinsest kandist leidub „Henriku Liivimaa Kroonikas“ – nimelt ristisid preestrid 1220.a. Ebavere mäe ümbruses kolm küla, “kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suure jumala, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende ebajumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.“ Kuidas küla kuni kiriku ehitamiseni kutsuti, pole teada. 1346.a. puitkabeli asemele rajatud kivikirik pühitseti Neitsi Maarjale. Kiriku nimepäev on 8. septembril, Neitsi Maarja sünnipühal e. Ussi-maarjapäeval. Et naaberkihelkonnas, Amblas, oli sajandi võrra varem rajatud Maarja kirik, siis nende eristamiseks kutsuti vanemat kirikut – St. Mariae amplae (Suursugune Maarja) ja siinset kirikut – St. Mariae minoris (Väike Maarja). Ühes uue pühakoja rajamisega lahutati ümberkaudsed alad Simunast iseseisvaks kihelkonnaks.

Väike-Maarja kirik püstitati kindluskirikuna. Seda kinnitavad kuni 3,3 m. paksused müürid, torniseintes asuvad laskepilud ning lääneseinas kummalgi pool ust paiknevad piluavadega laskekambrid. Kaks paari kõrge sokliga ümarpiilareid jagab pikihoone kolmeks lööviks. Trapetsikujulistele püramiidjatele konsoolidele toetuvad ristvõlvid sarnanevad 14. saj. II poolest pärineva Vao tornlinnuse omadele, viidates samadele ehitusmeistritele. Kantsel ja suur osa pingistikust pärinevad Põhjasõja järgse taastusremondi ajast 1773.a. Esialgselt ühe manuaaliga ja nn. laenupedaaliga oreli ehitas 1848.a. Gustav Normann. 1877.a. täiendas meister orelit kahe iseseisva pedaalregistriga. Tänaseks on see teadaolevalt vanim säilinud instrument meister Normannilt. Orel renoveeriti 2005. a.

Suuremaid ümberehitusi tehti kiriku juures 1873.a. Katusest vaid 10 m kõrgemale küündinud torni puidust ülaosa lammutati, asemele rajatud kivitorn koos kiivriga on 61,4 m kõrge. Lammutati kiriku lõunaukse ees olnud sandikoda, aknaavasid laiendati allapooled, samuti raiuti tunduvalt suuremaks kooriruumi ja pikihoone vaheline võidukaar, kantsli kohale paigaldati kõlaräästas. Järgnevad suuremad renoveerimised toimusid 1937.a. ning seejärel 2003.a. (välistööd) ja 2004.a. (siseseinad, aknad, käärkamber, altariruumi põrand).

Uued tornikellad on valatud 1882.a. Keskmises põhjaaknas asuv vitraaž on kogudusele kingitud 1891.a. ning restaureeritud Riho Hüti poolt 2002.a. Aasta hiljem valmis kunstnikul roosakna vitraaž „Maarja kuulutamine“. Praegune altarisein pärineb aastast 1902, mil Vao mõisa vanapreili von Rennenkampff tellis kunstnik Eduard von Liphardtil maali „Kutsuv Kristus“.

1560.a. kinkis Kaarma mõis kirikule 80 ha. maad. Selle majandamiseks ehitati pastorile uus elamu ja vajalikud kõrvalhooned, sest pastoraat hävitati Liivi sõjas 1558.a. Vene vägede poolt. Sama juhtus ka Põhjasõjas. Uus pastoraat valmis alles

130

1750.a. Ka see hoone langes 1883.a. tuleroaks. Järgmisel aastal ehitatud kivist pastoraat on säilinud tänini, ning täidab 2006. aastast üle pika aja taas oma algset ülesannet.

Algselt sängitati surnuid kirikusse ja kirikaeda. 1774.a. rajati uus surnuaed kirikust 400 m. põhja poole Ambla ja Rakvere maantee vahele ja kirikaeda maeti ainult saksa koguduse liikmeid. 20. saj. I veerandi lõpul rajati kirikaiast vahetult põhja poole veel kolmaski kalmistu.

Kirikaias on kaks kivikabelit. Kiriku idaotsa juures on 7x7 m. suurune nn. Saksa kabel, mis valmis u. 1770.a. ja oli algselt laud-katusega, aga sai umbes 1820.a. tinutatud plekist katuse, mis asendati 2004.a. uuega. Kiriku loodenurga juurde ehitati sajandi võrra hiljem neli korda suurema põrandapinnaga kabel maakoguduse tarvis.

Esimene teadaolev leerimaja lammutati 1869.a. ja samal suvel ehitati selle asemele uus, kuhu 1873.a. asus äsjaloodud kihelkonnakool, praegu asub hoones Väike-Maarja muuseum. Köstrimaja (Simuna mnt. 5) ehitati tõenäoliselt 1880. aastate alguses varasema rehielamu asemele.

Koguduse mõju ümbruskonnale ei piirdunud vaid külale nime andmisega. 1875.a. alustas köster Voldemar Eichhorni eestvedamisel tegevust esimene laulukoor.

1893.a. valiti köstriks Johan Kotli (1853-1940), kes jäi ametisse surmani. Johan ja Ilse Kotli peres kasvasid tütar Pia ja poeg Alar, kellest sai tuntud arhitekt. Kotli algatusel asutati pasunakoor, ta edendas koorilaulu, oli muusikaseltsi looja ning kohalike laulupäevade üks eestvedajatest. Kotli tegeles ka seemnesortide kasvatamise, aianduse, mesinduse ja naeri propageerimisega. Tema juhtimisel loodi Väike-Maarja Põllumeeste Selts, millest kasvasid välja Tuletõrje Selts, Laenu-Hoiu Ühisus ja Tarvitajate Ühisus. Kotli avaldas ka ajalehtedes ridamisi Väike-Maarja teemalisi artikleid.

Esimeseks nimeliselt teadaolevaks pastoriks Väike-Maarjas oli Nikolaus Kirbusch, kes teenis kogudust 1550.a. Sealtmaalt tänini on kogudust teeninud 25 vaimulikku.

Neist mitmed on meie kultuurilukku jälgi jätnud.

Johann Engelhard Benderus (surn.1695) andis 1641.a. välja aabitsa.

Georg Magnus Knüpffer (1785-1863) oli agar põllumees, kellelt ilmus 1837.a. “Õppetusse ramat Saksamaa lamba-karjastele”, mis on esimesi eesti zootehnilisi käsiraamatuid. Peale selle oli ta üks Õpetatud Eesti Seltsi asutamises osalejaid ja Eduard Ahrensi keelelisi kaastöölisi.

Tema poeg Carl Theodor Knüpffer (1823-1871) pidas Tartus esimesel laulupeol 1869.a. peojutluse ning oli Väike-Maarja kihelkonnakooli taastamise algataja.

Esimene kool rajati kiriku juurde 1723.a. 1728. aastaks oli kihelkonnas kümme kooli.

Tagurlike riigivõimude survel ei tegutsenud neist sajandi lõpuks ükski.

Kihelkonnakool taasavati 1873.a.

1930-41.a. vaimulikuks olnud Johannes Hiiemets (1904-1942) on avaldanud kirikuisade elulugusid ja ka kolm romaani.

Järgnevalt teenisid kogudust praost August Villem Laumets (1941-91), hooldusõpetaja Enn Kivinurm Rakverest (1991-96) ning Tauno Teder (1996-2002).

Detsembris 2002.a. valiti õpetajaks Ahto Mäe. Käesoleval ajal teenib kogudust hooldusõpetaja Enn Salveste Simunast Neitsi Maarja altar Väike-Maarja kirikus Paekonverentsi puhuks ehitati kirikusse paekivist altar. Altari aluse paekivist plaadid tehti Päide kivitööstuses ja monteeriti kirikusse Silver Visnapuu juhtimisel.

Keskaegsest altariplaadist oli säilinud ca 1,4x1,0x0,2 m suurune osa. See oli paigutatud käärkambri välisukse lävepakuks. Kulunud ja osalt kahjustatud altariplaadi 131

pinnal olid nähtavad sinna omal ajal raiutud ristide kontuurid. Plaat oli tehtud kohalikust rõngaspaest.

Keskaegse altariplaadi baasil tehti kirikusse uus kõrvalaltar Neitsi Maarja kuju alla.

Kiriku põrandasse lõigati ava. Sinna valati betoonist vundament ja paigutati sellele põranda tasapinnal altari alusplaadid. Nendele monteeriti altarilaua toed. Alusplaadid ja toed tehti Kunda paemurrust võetud Lasnamäe lademe paekivist. Tugede plaadid tehti 10 cm paksusest plaadist, mille siseküljed olid hööveldatud, välisküljed lihvitud.

Tugiplaatide kõrgus oli 100 cm. Esikülje plaadi laius oli 50 cm, küljeplaatidel 70 cm.

Tugiplaatidele raiuti samasugused ristid nagu olid altarilaual. Esiplaadile raiuti kiri SALVE REGINA. Tagumise tugiplaadi allossa raiuti väikeste tähtedega: Eesti Paeliit, AS Päide Kivi, 2006 Hauatähistest kirikaias - Janis Tobreluts - EELK Konsistoorium jt Väike-Maarja kirik koos kirikaiaga moodustab mitmekülgselt huvitava kultuuriruumi.

Nii kirikusse kui kirikaeda on aegade jooksul kontsentreerunud märkimisväärselt palju kihelkonna aja- ja kultuuriloolist mälu. Maa-aluse kalmistu nime all arheoloogiamälestisena riikliku kaitse alla võetud Väike-Maarja kirikaed on ainukeseks teadaolevaks keskaegseks matmispaigaks kogu kihelkonnas.

Kõrg- ja hiliskeskajal maeti kristlikus Euroopas vaimulikud ja aadlikud traditsiooniliselt kiriku põranda alla, lihtrahvas kiriku lähimasse ümbrusesse. 1772. aastal keelati Vene riigi Valitseva Senati käskkirjaga kirikutesse matmine, surnuaedade asutamist nõuti vähemalt 300 sülda elamuist eemale.

Kirikaias leidub hauatähiseid neljast erinevast sajandist ja mitmetest raidkivi liikidest.

Eesti paekivi on kasutatud kümmekonnal korral. Vanimaks kalmumärgiks on kiriku lõunaküljel murdunud Lasnamäe lubjakivist ratasristi jalg, mille ülaosas jookseb loetav tekst ANNO 1648. 1989. aastal leidsid Väike-Maarja Muinsuskaitse Seltsi liikmed kirikaia korrastamisel kümmekond meetrit kirikust põhja pool maa seest 1677. aastast pärineva rõngasristi. Kiriku lääneukse läheduses seisab rõngasrist, tekstiga ANNO 1718 DEN 19 AUGUSTUS WISTLAST MICHKLE MATIS. Need ristid on tehtud kohalikust Porkuni lademe Röa kihistiku paekivist, heast raidkivist. Lisaks eelpoolnimetatud ristidele on üks paest, kirjet ANNO 1918 kandev rõngasrist müüritud kiriku idaseina välismüüri. Kirikus on säilinud üks Lasnamäe lubjakivist tehtud 17. sajandist pärinev kulunud raidkirjade ja kahe vapiga hauaplaat. See on kinnitatud vertikaalasendis kiriku kooriruumi põhjaseina Vasalemma paekivist, nn Vasalemma marmorist hauatähiseid on platsidel 25 ja 27. Harukordne on mustast lubjakivist rist platsil 16-1. Seda raidkivi liiki tuuakse kaasajal Belgiast. Arvukalt on kasutatud halli, punast ja musta graniiti (9, 11, 20, 21) gneissi (18, 22, 28) ja gabbrot (13, 17, 19, 23, 24, 28). Marmorist on plaat platsil 17-3, postamendid platsil 28 ja ristid platsil 33.

Arvukalt esineb läinud sajandi linnaseppade poolvabrikutootena valmistatud ristikheinalehekujulisi raudriste, veidi vähem külaseppade sepisriste. Kaks 19. sajandi alguses külaseppade poolt valmistatud sepisristi asuvad kirikaia kagunurgas. Mõlema risti nimeplaat on roostetanud, sinna maalitu ammu kadunud.

Kirikaed teenis 19. sajandi algusest 1939. aastani saksa koguduse kalmistuna. Siia maeti valdavalt toonased privilegeeritud seisuste liikmed, eeskätt ümbruskonna baltisakslastest aadlikud ja kohaliku koguduse vaimulikud, aga ka saksa kogudusse kuulunud eestlasi. Kirikaeda piirav kiviaed võib põhijoontes pärineda 19. sajandi algusest, on laotud paest ja maakivist, idapoolses müüritises on kasutatud telliseid.

132

Ansambliliselt kujundatud hauaplatsidest võib esile tuua Müüriku Hoffmannide plats 8 ja Kiikla Dehnide plats 24 perekonnaplatse. Hoffmannide kalmul on punasest graniidist soklil asuv hallist graniidist sammas. Toredad ja omanäolised on Hoffmannitel ka kaks ristikheinalehe risti, mis koos nimetatud graniitsambaga moodustasid kena koosluse. Kiikla Dehnide platsil on kesksel kohal perekonna vappi ja maetute nimesid kandev suursugune mustast kivist (tõenäoselt basaldist) obelisk.

Viimasest vasemale ja paremale on paigutatud mustad gabbrost horisontaalsed hauaplaadid, millel ladina rist ja piiblitsitaat. Hauatähistel on sageli peale maetu nime ja eluaastate ka hauakiri. Kasutatud on kirjakohti Vanast ja Uuest Testamendist.

Kirikaeda rüüstati korduvalt 1960-1970-ndatel aastatel. Seetõttu on mitmed kaunid hauatähised vandaalitsejate käe läbi palju oma ilust kaotanud. Paljud kirikaia hauatähised on kadunud, enamik suurejoonelistest marmorist ja graniidist hauasammastest on purustatud, metallristid on oma vundamendilt lahti murtud.

Ristidel asunud vaskplekist nimeplaate on vähe järel. Brevernite ja Hoffmannide perekonnaplatsidel paest laotud hauakambrid (krüptid) on prahiga täidetud.

Kirikaeda korrastas1980-date lõpul Väike-Maarja Muinsuskaitse Selts. Uue ilme on saanud kirikaed aastatel 2003-2005: kõrvaldatud on ohtlikud puud, puhastatud on platsid ja hauatähised, üle on värvitud raudristid ja –aiad.

Kirikaeda maetutest.

Karl Heinrich v. Dehn plats 11-5 (1816-1878) oli tsaar Aleksander II kindraladjutant (üks kõrgeimatest tiitlitest omaaegses Vene riigis), Koonu ja Tamsalu mõisate omanik, juhatas vägesid 1837-1841 võitlustes mägirahvaste vastu Kaukasuses ja hiljem surus maha ülestõuse Poolas. Helmut Joonuksi andmetel oli ta Mihhail Lermontovi koolivend. Kirikus on säilinud tema mälestusepitaaf.

Nikolai v. Dehn plats 11-3 (1854-1902) oli Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutajaliige. Otto Karl v. Dehni (1909-1994) urn toodi Kanadast Väike-Maarjasse 1994. a. Hauaplatsil on mälestuskivi Kiiklas südinud filosoofiadoktor professor Madeleine v. Dehnile (1906-1996). Paljudelt Dehnide perekonnaplatsi hauatähistelt on kadunud nimeplaadid, suured ilusad mustast graniidist hauatähised on lõhutud.

Heinrich Rudolf v. Dehn (1885-…) Koonust osales Vabadussõjas eestlaste leeris.

Maareformi käigus jäeti talle päriseks Koonu mõisasüda, kus majandas 1939. aastani.

Tema nime võib leida Väike-Maarja kihelkonna vabadussambalt.

Walther v. Harpe plats 16-3 (1877-1953) oli kuulus kartulikasvataja. Õppis juurat ja põllumajandust Tartu Ülikoolis ja Münchenis. 1904-1919 oli Äntu mõisa omanik, mõisavalitseja Koonu ja Ärina mõisates. 1924-1939 Äntu mõisa rentnik. Oli Eesti Põllumajanduse Seltsi juhataja (alates 1924) ja president (1926-1939).

Ewald v. Rennenkampff plats 17-5 (1859-1930), Porkuni mõisa omanik oli VäikeMaarja Põllumeeste Seltsi asutajaliige. Kunagi kihelkonna ilusaimaks peetud hauaplatsile on maetud tema lastest noorena surnud poeg ja kaks tütart. Kolm hauatähist sellel platsil kuulusid ilmselt siis kolmele varasurnud lapsele (plats 17, tähised 1, 3 ja 4). Ka säilinud hauakiri avatud marmorist raamatul (17-2) kinnitab seda: Lasset die Kindlein zu mir kommen und wehret ihnen nicht den ihret ist das Reich Gottes Ev.Luc.18:16. Wiedersehn ist unser Trost. Laste hauasammastest on alles vaid graniitsoklid.

133

Arthur v. Grünewald plats 21-1 (1868-1929) oli maanõunik, ostis Triigi mõisa 1897. a. Grünewaldidele kuulus Triigi kuni maareformini 1919. a. Eesti Vabariigi päevil oli Triigi riigimõis. Arthur von Grünewald oli Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutaja ja president.

Stephanie Baronin Uexküll-Güldenband plats 20 (1878-1917) oli Tamsalu mõisa omaniku ja lubjatööstuse ühe rajaja, ringahjude ehitaja Ludwig-Ferdinand Vabahärra von Uexküll-Güldenband`i tütar. Ludwig-Ferdinand sündis Peterburis 1849, õppis Toomkoolis, Karlsruhe ja Riia Polütehnikumis. Oli insener Badenis. Suri Tamsalus 1896. Maetud on tõenäoliselt perekonna hauaplatsile tütre kõrvale.

Dawid Julius Limberg plats 23 (1845-1913) oli lubjatööstuse üks rajajaid Tamsalus. Algul põletas lupja maa-ahjudes, 1907.a. ehitas šahtahju. Rajas Sääse mõisa, oli ka Kaarma mõisa omanik. Platsil on Dawid Juliuse pojapoja Paul David Limberg`i urn (1917-1997). Tema lapsepõlv möödus Kaarmal ja Sääsel. Aastatel 1934-1939 õppis Tartu Ülikoolis põllumajandust. Peale ümberasumist 1939.a. jätkas õpinguid Breslau Ülikoolis, mille lõpetas 1941.a. Pärast sõda algas intensiivne teadustöö Giesseni Ülikoolis. 1951.a. promoveeriti ta agronoomiadoktoriks. Jätkus töö J. Liebigi ja Berliini ülikoolis, kus ta oli nii õppejõuna kui ka teadlasena tegev elu lõpuni. Omas ulatuslikke teadusalaseid koostöölepinguid Türgiga ja alates 1987.a-st ka Eestiga. Oli Eesti Põllumajandusülikooli audoktor a-st 1991.

Eduard Bosse plats 22 sündis 1854 Peterburis ja suri 1927 Sääsel. Oli Limbergi lubjatööstuses insener.

Georg Magnus Knüpffer plats 25-2 (1786-1863) oli 1812-1852 Väike-Maarja pastor. Temalt ilmus 1837. a. üks eesti esimesi zootehnilisi käsiraamatuid pealkirjaga „Õppetuse ramat Saksama lamba-karjastele“. Ka oli ta Õpetatud Eesti Seltsi kaasasutajaid ja Eduard Ahrensi kaastöölisi. Georg Magnuse poeg arhitekt Rudolf Knüpffer abiellus Paul Theodor v. Krusensterni ja Wilhelmine v. Kotzebue (näitekirjanik August v. Kotzebue tütar) tütre Wilhelmine v. Krusensterniga (18391917). Rudolf Knüpffer ja Wilhelmine Krusenstern on kinkinud Väike-Maarja kirikule ühe kaheksaharulise kroonlühtri. Arhitekt Rudolf Knüpffer on Tallinna Kaarli kiriku projekti kaasautor, on projekteerinud Tallinna pritsimaja, Tartu Peetri kiriku ja maju Tallinnas.

Magnus v. Essen plats 28-1 (1796-1869), salanõunik ja kammerhärra oli Eestimaa Rüütelkonna peamees (1845-47) ja Liivimaa tsiviilkuberner (1847-62).

Porkuni loss kuulus 19. sajandi algusest Essenitele. Essen olevat toonud Riia raekoja vana kella Porkunisse ja seadnud selle endise piiskoplossi väravatorni üles. Tema tütar Stephanie plats 28-4 abiellus rikka perekonna ainukese tütrena Ludwig Otto v.

Rennenkampffiga (1822-1881) Pandiverest. Nende pojalt Ewaldilt Porkuni mõis 1919. a. võõrandati.

Krusenstern - plats 29. Ümbermaailmasõitja Adam Johann v. Krusenstern (17701846) ostis 1816.a. Kiltsi lossi. Maetud on ta Tallinna Toomkirikusse. Väike-Maarja kirikaias puhkab polaaralade uurija Adam August Otto Paul (1834-1871) plats 29-3 (rist Vasalemma paekivist, plaat marmorist) ja viitseadmiral Paul Theodor (18091881) plats 29-1 (rist marmorist, tsemendiga parandatud, plaat Vasalemma paekivist) ning tema teine abikaasa Pauline (1828-1887) plats 29-2 (rist Porkuni lademe Röa kihistiku paekivist, plaat marmorist) sündinud krahvitar Zeppelin-Aschausen. Paul

134

Theodori tütar Wilhelmine (1839-1917) abiellus arhitekt Rudolf Knüpfferiga (18311900) Väike-Maarja pastori perekonnast. Krusensternide haudadel olevad valged kiviristid on olnud kunagi lõhutud, praeguseks taastatud.

Lurich - plats 34. Perekond pärines Läänemaalt, Vigala kihelkonnast, Veliselt, kus elati Köhli talus. 1836. a. said Jüri ja Liso endale priinime Luri, neil oli neli last.

1870-ndatel aastatel tulid Väike-Maarjasse Anton ja Jüri Lurid. Jõumehe isa võttis saksa kogudusse astudes enesele nimeks Jüri Luri asemel Georg Lurich. Lurichid tegelesid Kaarma kõrtsi pidamise ja kauplemisega. Nad said nii jõukaks, et ostsid Kaarma mõisalt kuus renditalu ning moodustasid neist Väike-Maarja külje alla suurmajapidamise, mille nimetasid Sandhofiks. Jõumehe isa Georg (1841-1903) plats 34-2 ja ema Julie Caroline (1850-1901) plats 34-1 on maetud perekonnaplatsile.

Samuti on sinna maetud ka jõumehe üks vend 34-3 (rist on Porkuni lademe Röa kihistiku paekivist) ja lell koos abikaasaga.

8.08.2010.a tormis said kirik ja kirikaia puud tugevasti räsida. Tormituul tõstis kirikutornilt kiivri ja paiskas selle leinamaja katusele. Praegu tornikiivrit taastatakse ja loodetavasti paigutatakse tagasi torni tippu lähemal ajal. Leinamaja taastamiseks aga raha pole seni leitud.

Allpool on toodud kirikaia ja hauaplatside plaan.

Vana ja uue kalmistu plaanid on nähtavad Väike-Maarja valla interneti kodulehel.

Stephanie Baronin Uexküll-Güldenband (1878-1917) plats 20 plaanil

135

136

V채ike-Maarja kirik aastal 2006 Paremal Saksa kabel Vasakul Eesti kabel ehk matusemaja

Neitsi Maarja altar p체hitseti 8.09.2006

137

8.08.2010.a torm t천stis kirikult tornikiivri ja paiskas selle matusemaja katusele

138

VAO MÕIS Enamik andmeid on pärit ajaloolisest õiendist, mis koostati seoses tornlinnuse restaureerimisega 1980.a.

Vao mõisasüda on üks paremini säilinud varaklassitsistliku hoonestusega mõisaansambleid Eestimaal. Seda nii kasutuskõlblike hoonete üldarvult, kui ka hoonestiku kui tervikliku ansambli sulandumise seisukohalt ümbritsevasse maastikku.

Mõisasüdant läbib Vao jõe haru, mis saab alguse Ilumäelt, kuid enamuse veest Mõisamaa allikatest. Vao mõisasüdame piires on jõele moodustatud kaks tiiki. Kolmas tiik, kunagise vesiveski tammi tagune paisjärv tornlinnuse all on kinni kasvanud.

15 rajatist on arhitektuurimälestistena muinsuskaitse all: tornlinnus, tuuleveski, talltõllakuur, ait, viinavabrik, karjalaudad, kuivati, sepikoda, meierei, valitsejamaja, saun, rehi, karjalaut, magasiait, pritsikuur. Õigel ajal ehitatud eterniitkatused on säilitanud hooned oluliste kahjustusteta välisilmes tänaseni. Ajalooliste hoonete vahele ja tiikide äärde pole ehitatud uusi elu- ega tootmishooneid. Selle eest tuleb igati tunnustada nõukogudeaegsete majandijuhtide pieteeditunnet, kes on osanud paigutada uued masinakeskused, bensiinijaama ja eramud ning paljukorterilised elumajad väljaspoole vanade hoonete mõjusfääri. Looduskaitse all on tornlinnuse lähistel kasvav lehis.

Ajaloost. Ajaloolise õiendi kohaselt pärinevad esimesed kirjalikud teated Vao mõisa ja küla kohta 1442. aastast, mil Vao maad kuulusid de Wackede perekonnale.

Ajaloolased peavad võimalikuks, et ammu enne seda oli Vaos läänistus olemas.

1286.a. läänistas Taani kuningas Erik Menved vendadele Johannes, Jordanus ja Henricus de Wackele kogukäe õiguse alusel nende isa mõisa. Ehkki kohanime pole teates mainitud, peab ajaloolane Paul Johansen tõepäraseks, et Vao oli Wackede põhivaldus ja nende nimigi tuletatud sellest. Samuti on arvatud, et Wackede nimi on andnud paigale nii eestikeelse (Vao) kui ka saksakeelse (Wack) nimekuju.

Oletatakse, et enne praegust asukohta paiknes kindlustatud mõisakoht hilisema Mõisamaa küla maal. Seal see hävis või hävitati ja mõisaasula viidi üle soodsamasse asukohta, kuhu rajati ka linnus. Wackede järel kuulus mõis XVI sajandil Wedeweside, seejärel Budbergide, Anrepide, Pahlenite ja Helffreichide perekondadele.

1798.a-st pärinevate maamõõtja märkmete kohaselt oli Vao mõisal kudumistöökoda ja lubjapõletusahi ning kivist viinapõletuskoda. Vao mõisal oli neli kõrtsi: Mõisamaa, Vao, Ebavere ja Risu külades. Ebaveres oli veel teinegi - Kükita kõrts, hargnesid ju siit teed ka Jõgeva – Tartu suunale ja Kiltsi mõisa poole. Tollal kulges Rakvere Väike-Maarja - Paide maantee läbi Vao ja Risu küla. Ebaverest Kiltsi raudteejaama ja üle raudtee Liiduri küla poole suunduv munakividest tee rajati alles I Maailmasõja ajal.

Mõisal oli kaks vesiveskit. Tornlinnuse aluse veski tamm on praegugi märgatav. Kiltsi pool, jõgede ühinemiskohal olnud vesiveski tamm on looduses raskesti aimatav.

18. sajandi esimesel poolel omandas Vao mõisa von Rennenkampffide perekond, kes alustas hoonete plaanipärast ehitamist. Nende rajatud ongi kogu mõisaansambel.

Puidust häärber hävis tulekahjus 1918. aastal. Mõisnike eluasemeks sai valitsejamaja.

Rennenkampffide perekonna käes püsis Vao mõisasüda kuni 1939.aastani, mil perekond Saksamaale ümber asus. Mõisasüdame majandushoonete kompleksi ehitamist alustati 18. saj. lõpuveerandil. Hooned ehitati peamiselt paest ja raudkividest seintega, mis osal hoonetest on krohviga kaetud. Paekivi on tõenäoliselt murtud keskusest 139

ligikaudu poole kilomeetri kaugusel asuvast paemurrust, mis praeguseks on võssa kasvanud. Ilmselt kavatses Karl Gustav von Rennenkampff (1742-1794), tiitlilt rittmeister ja ametilt kreisikohtunik, teha Vaost suguvõsa pärusmõisa, nagu nähtub mõisa suurejoonelisest ja kiirest väljaehitamisest. Samaaegselt planeeriti park ja kujundati terve kompleks ühtseks ansambliks. Ehkki säilinud hoonestus pole kõrgelt kunstiväärtuslik, on enamik ehitisi küllalt stiilsed ja esinduslikud 18.–19. saj mõisaarhitektuuri näited.

Vao mõisaansambel algas poolekilomeetrise lehtpuualleega Ebavere mäe poolt. Sellel suunal oli kirikukihelkonna keskus Väike-Maarja ja kreisilinn Rakvere. Edasi suundus tee paekivist müüridega viljapuuaedade vahelt peaväravani, mille postide otsas olid vaskkuulid veel 1930.-datel aastatel. Suurem osa alleest ja paekivist aedadest on säilinud.

Värava vastas ringteega ääristatud väljaku - pargi eesosa ääres asuv puust härrastemaja põles 1920.a. Selle varemetel kasvavad praegu suured puud. Räägitakse, et revolutsiooni eest Saksamaale põgenenud mõisnik jättis valitseja oma varasid valvama, aga see varastas härrastemaja tühjaks, ning pani selle siis oma kuriteo jälgede kaotamiseks põlema.

Peaväljakut ääristavad mõlemalt poolt praegugi imposantselt mõjuvad paekivist massiivsed, üheksakaarelise arkaadiga esiküljel, ait ja sõiduhobuste tall-tõllakuur. Aidas on praegu pood. Lõunakülje sulgeb kolhoosi uus kontorihoone, mis on ehitatud endise mõisateenijate maja kohale ja sulab välisilmelt üsna hästi kokku vanade hoonetega.

Väljaku põhjapoolsel küljel oli meierei. Selle restaureeritud hoonesse on paigutatud sidesõlm ja tornlinnuse teeninduse toad. Edasi järgneb tornlinnus ja selle kõrval pritsikuur. Pritsikuur on jõe poolt kahekorruseline ja algselt krohvitud segakivist seintega hoone. Hoone on arhitektuurselt ilmetult ümber kujundatud suurte väravatega garaažiks.

Omapärane on hoone seestpoolt – mõlemal korrusel on punastest tellistest tehtud ristuvate võlvidega laed.

Mõisaansambli põhjapoolse, nn. alumise osa moodustavad ümmarguse (teise) tiigi ümber ehitatud valitsejamaja, viinavabrik, sepikoda ja kuivati. Samas on härjatalli ja viinakeldri varemetele ehitatud silikaattellistest kinomaja ja esimese tiigi äärde

140

maakividest saun. Tornlinnuse taguse jõeoru vastasnõlval paiknevad magasiait, Vitsakopli laut ja Mäe rehi. Siia paistab kaugemal künkal 600 m kaugusel asuv paekivist seintega tuuleveski vare.

Tornlinnus Torni tüüpi linnuseid esines Eestis XIV sajandil üsna arvukalt. Neid ehitati maa- ning veeteede julgestamiseks ja samuti paikadesse, kuhu ei olnud vaja arvuka meeskonnaga suuri linnuseid. Väiksemaid tornlinnuseid ehitasid vasallid, kes hakkasid XIII sajandi teisel poolel linnadest ja kindlustatud keskustest oma läänimaadele kolima. Alistatud talupoegade ülestõusude tõttu olid feodaalid sunnitud rajama kaitseehitisi, mis tornlinnuste näol olid küllaldaseks toeks väiksemate kallaletungide korral. Üsnagi teravad olid ka feodaalide omavahelised suhted. Eriti hoogustus tornlinnuste püstitamine pärast Jüriöö ülestõusu 1343. aastal, mil hävitati hulk mõisaid Põhja-Eestis. Seetõttu on tornlinnused levinud eelkõige Põhja- ja LääneEestis. Neist enamik on hävinenud, osa seisab varemetes. Ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius.

Problemaatiline on tornlinnuse ehitamise aeg. Esimestena dateerisid linnuse S.Karling ja A.Tuulse, määrates selle keldrivõlve toetava piilari kapiteeli ja baasvormide põhjal, mis sarnanevad Väike-Maarja kiriku sammastega, 1370.-datesse aastatesse. Sama dateering esineb ka meie varasemas arhitektuuri ajaloos. V.Raam tõi linnuse ehitamisaja sajandi võrra lähemale, seega XV sajandi lõppu, mida ta põhjendas lavatooriumi (kivist valamu) redutseeritud kuju ning veeliistudega kaitstud akende tüübiga, mis olid kasutusel selleaegsetel Tallinna ehitistel. Vao tornlinnus on neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Algselt kattis seinu tõenäoliselt krohv, nagu oli keskajal üldiselt kombeks. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Linnuse kõik küljed ja ka kõrgus on 10 meetri suurused.

Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad.

Vao tornlinnus oli vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks ja kaitseks.

Tornlinnus restaureeriti Vao sovhoosi eestvedamisel aastatel 1983 - 1986. Tollase majandijuhi Hans Veermäe mäletamist mööda kujunes tööde maksumuseks 130 tuhat rubla, mis oli sellal kahekorruselise nelja mugavustega korteriga maja hind.

Projekteeris Tallinna Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut. Töid teostas Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond. Restaureerimisprojekti autor on arhitekt Urmas Arike. Raiddetailid teostas Tallinna kiviraidur Ott Laes.

Kahetsusväärne on see, et restaureerimisel pole hävinenud detailide taastamisel kasutatud kohalikku paekivi. Nii on uste piirded raiutud Saaremaa Kaarma murru dolokivist ja esimese ning teise korruse hööveldatud põrandaplaadid on valmistatud Lasnamäe lademe paekivist. Tollal toodeti raidkivi ainult üksikutes paemurdudes ja kohapealse kivimurru taastamist ei peetud vajalikuks.

Teise korruse sisustamisel on püütud jäljendada ruumi keskaegset ilmet. Keskel on massiivne laud, mida ümbritsevad metssea nahkadega kaetud tugevad toolid, kokku on neid kolmteist. Seintel ja laes on metallist sepisvalgustid. Läänepoolsel aknal on vitraaž Wackede vapiga. 2000. aasta septembris, ussimaarjapäeval avati Janis Tobreluts´u eestvõttel idapoolsel aknal neitsi Maarja kujutisega vitraaž. Aken asub 141

endise linnusekabeli kohal. Vitraaži autor on Tartu Kunstikooli lõpetanud noor kunstnik Tuuli Puhvel. Samas toimunud konverentsiga neitsi Maarja teoloogilisest taustast ning tema kiriku- ja kultuuriloolisest sidemetest Maarjamaa ja VäikeMaarjaga tähistati ühtlasi kihelkonna nimepäeva.

Linnust on võimalik külastada alates 1991. aastast. Praegu kasutatakse linnust valla esindusürituste korraldamiseks ja muuseumina. 1991-1997 tegutses endises valitsejamajas Vao muuseum Janis Tobreluts´u eraalgatusel. 1998. aastal valmis tal torni esimese korruse ekspositsioon koostöös Väike-Maarja Muuseumiga. Stendid tutvustavad torni, mõisa ja ümberkaudsete külade ajalugu. Fotod jutustavad linnuse restaureerimisest. Võib vaadata mõisas elanud suguvõsade vappe. Pildid näitavad mõisahoonete järkjärgulist valmimist, elu mõisas ja külades. Pikemat käsitlust leiab mõisa viimaste omanike von Rennenkampffide perekonnalugu. Vitriinidesse on välja pandud täiendavat esemelist materjali. Torni ülemisel korrusel korraldatakse näitusi.

Muuseumi kompleksi kuuluvad tualetid ja köök kõrvalasuvas endises meierei majas.

Muudest hoonetest on vanim paekivist massiivne sõiduhobuste tall, valminud 1774.

Efektselt mõjuvad talli üheksa kaart. Aastatel 1850…1860 ehitati talli taha karjalaudad, kus hooned on paigutatud neljakandilise siseõue ümber. Omapärane on paekivist ülakaare ja punaste katusekividega kaetud värav tõllakuuri ja karjalautade vahel.

Teine silmapaistev majandushoone on paekivist ait, mille fassaadi ehib samuti suurejooneline, üheksa, samasuguse kitsa ja kõrge, kaarega käik. Ehituse keskel on müüritud kivi daatumiga 1783. Lohepeakujulistele tuulelippudele on lõigatud 1780.

Aida kõrvalt viib tee mõisa majandusõue, mille ümber paiknevad tiheda rühmana imposantne viinavabrik, valitsejamaja, kuivati ja sepikoda. Domineerib viinavabriku massiivne kehand. Seinad on tehtud tahutud paekivist. Uste ja akende avad on ääristatud punaste põletatud savist tellistega. Seintel on veel muidki punastest tellistest ja tahutud paekivist tehtud reljeefseid kaunistusi. Maja katuseharjal näitas tuule suunda ja ehitusaastat – 1864, tuulelipp. Viinavabriku peaukse kohale müüritud vapikujuline lihvitud kivi on jäänud lagedaks. Sellesse kavatseti tõenäoliselt jäädvustada ehitusaasta või omaniku initsiaalid. Hoone idaküljele jääb, uue katla tarvis, juurdeehitus (1900).

Seegi on kaunistatud muu hoonega sarnaste punasest tellistest dekoratiivsete elementidega. Hilisemad ukseava suurendajad on ära kaotanud ehitusmeistri nime ja daatumiga varustatud kivilt viimase numbri.

Viinavabriku kõrval seisab väike dekoratiivne lõhutud maakividest sepikoda (ehitusaeg 19.saj. II pool). Ehituslaadilt sarnaneb sellega tiigi kaldal olev saun (19.saj. II pool).

Sepikoja ukseava küljed ja võlvkaar on tehtud tahutud paekivist, samuti ust ümbritsevad reljeefsed seinakaunistused. Ümmargune aken kelpkatuse harja all on ääristatud punaste tellistega. Maakive ühendava valge lubimördi sisse on täpitud tumedaid kivikillukesi.

Toredasti mõjuvad seinamaterjaliks kasutatud valge paekivi ja lubjamördi, punaste savitelliste ning tumedate maakivide kontrastsed toonid. Ka seinteks kasutatud maakive on valitud mitut erinevat värvi.

Valitsejamaja (19.saj.) massiivsed paekivist seinad on väljastpoolt krohvitud valgeks ja tiigipoolsel küljel tükati kaetud metsviinapuu rohelusega. Roheliste vetikatega on kattunud ka hoonetevahelise väikese ümmarguse tiigi pind. Tiigi ümbruses ja kasutult seisvate hoonete vahelisel alal võimutsevad inimesest kõrgemad mürgised karuputked.

Kuivati (19.saj. II pool) otsaseina kohale ehitatud postide otsas, väikese katuse aluses tornikeses, on säilinud kell, mille löökidega anti märku tulekahjust ja ka lõunavaheajast.

Räägitakse, et kellalööke kuuldes jäänud teomeeste hobused poolelt künnivaolt

142

paugupealt seisma. Aknaavad on praeguseks laudadega kinni löödud, kuid veel mõni aasta tagasi oli näha tihedat, 16-ruudulist raamistust.

Mõisa õuelt loodesse jääb mäe rehi (19.saj.). Rehe seinad on tehtud valdavalt tahutud paekivist. Seintesse ehitatud pikad kitsad tuulutusavad ja ukseaugud on ääristatud samuti tahutud paekiviga. Veel ilmestavad seinu ja markeerivad värava kohta reljeefsed paekivist vööd. Vaid otsaseina ülaosa tuulutusavad ja ümmargune aken on ääristatud punaste tellistega. Säilinud on väravate vanaaegsed hinged.

Tornlinnuse vastas jõe parempoolsel kaldanõlval troonib vitsakopli laut (19.saj.). Hoone on paekivist seintega ja korduvate juurdeehitustega oma esialgse ilme minetanud.

Laudast edasi kõrgub kahekorruseline kõrge paekivist seintega magasiait (19.saj.). Vaid katusealused postid on tehtud punastest tellistest.

Paekivist seintega kahe paari kividega mitmekorruseline tuulik on ehitutud veidi kaugemale künkaharjale. Hollandi tüüpi tuuleveski sai valmis 1786.a. ja kuulub eesti vanimate hulka. Veski külje alla tekkis hiljem mõisatööliste asula – Moonaküla, nüüd Veskiküla.

Suured muutused 1883.a. algas Vao mõisas renditalude müümine. Siis mõõdistati Vao, Mõisamaa ja Risu küla 31 talu maad ja koostati kaardid iga talu ostu-müügi lepingu juurde.

Koostati ka üldine talude hindamise kaart ”Taxationakts des Hofs- und Bauerlands des Gutes Wack, Kirschpiel Klein-Marien, Kreis Wierland. 1884 M 1:4200”.

(EAA.2486.1.3438).

1919-1920. a maareformiga võõrandati mõisate maa ja inventar. Valdav osa maast jagati asundustalude vahel, inventar müüdi, saeveski ja viinavabrik renditi välja.

Mõisasüda koos osa maaga jäi endiselt Rennenkampff´idele. Koostati kompleksne töö ”Vao vallas Vao mõisa järgi asuvate maakohtade katastri hindamise plaanid ja Vao mõisa metsa plaanid ühes katastri hinde väljaarvamise toimikuga (ERA.62.28.24001).

1939. a põllumajandusloenduse andmetel (ERA.1831.1.3926) oli Vao mõisas talundi pidaja Paul Rennenkampff 25 aastat vana, poissmees. Lõpetanud oli ta Saksa gümnaasiumi Rakveres ja põllutöökooli Saksamaal. Iseseisvalt oli talundit pidanud 2 aastat. Oli ka piiritustehase ja lauatehase omanik (vaidlustas tööstuse võõrandamise ja sai tagasi). Tellis ajakirja “Põllumajandus”. Valitseja oli Ernst Auer, 32 a vana, palgalisi oli 37.

Maad oli ainuomandis 31,90 ha, kaasomandis 97,13 ha, raharendil 96,60 ha. Kokku kasutas maad 225,63 ha, sellest põllumaad 117,30 ha.

Jõumasinad: aurumasin (10 HJ, 33 aastat vana), traktor (20 HJ, 4 aastat vana). On veel viljapeksumasin, 2 tuulega viljasortijat, triöör. Ja kõik vajalikud hobustega veetavad põllutööriistad.

Loomad: hobuseid 28, veiseid 50, sh 28 lüpsilehma päevase piimatoodanguga 420 kg, sead 79, kanad 45, pardid 16, kalkunid 3.

Hooned: elumajad 3 (I 1840 - 11 tuba, II 1802 – 12 tuba, III 1870 – 5 tuba), puhaslaudad 3, sõnnikulaudad 1, viljakuivati, puhassigala, kanala, silo, puurkaev.

Väike-Maarja valla 1994.a aprillikuu Infolehes on märgitud nelja sõjaeelse asundustalu omanikeks Rennenkampffid: Mineviku A-44 - Andreas Rennenkampff; Vao A-48 Gerda Rennenkampff, Kivisilla A-49 - Karl Rennenkampff, Härma A-50 - Paul Rennenkampff.

143

1940.a. Rennenkampffide lahkumise järel Saksamaale moodustati Vaosse Eesti Vabariigi poolt mõisnikele kinnimakstud maast ja varast riigimõis. Nõukogude ajal oli omandivormiks vaheldumisi sovhoos ja kolhoos.

1991.a maareformiga jagati Vao kolhoos väiksemateks tootmisüksusteks, mis elavad omaette elu ajaloolistes hoonetes. Mõisasüdame hoonestus kuulutati reformi käigus nn. keskuse tervikvaraks, mille terviklikkust ei tahetud lõhkuda. Reformikava kohaselt jäi hoonete omanikuks kolhoosi õigusjärglane osaühing Vao, sealhulgas sinna oma osakud paigutanud endise kolhoosi liikmed ja nende pärijad. Ühtset kompleksset äriplaani kogu hoonestiku sihipäraseks kasutamiseks ei õnnestunud leida. Kaasajal paiknevad 15-st muinsuskaitsealusest hoonest enamus erinevatel kinnistutel ja on valdavalt eravalduses.

Põlengu järgi Aavere mõisas toodi sealse hooldekodu asukad 1997.a. Vao mõisa.

Hoolealused on paigutatud uude kontorihoonesse ja korterelamutesse. Ka saun läks hooldekodule. Praegu on käimas hooldekodu ümberasumine.

Käesoleval ajal töötavad mõisa ajaloolistes hoonetes avalikes huvides muuseum tornlinnuses ja kauplus aidahoones. Töötab ka katlamaja, saunaga ühise katuse all tegutseb päevakeskus. Korrusmajade korterid on valdavalt erastatud.

MTÜ Vao Ratsaklubi kavandab talli ja tõllakuuri ning lähiümbrusesse renoveerimisja arendustöid hobuste treeningväljakute rajamiseks ja turismiteenuste pakkumiseks.

Valitsejamajja kavandatakse pärandkultuuri keskust.

Praegu kuulub Vao mõis administratiivselt Vao küla koosseisu koos Vao põlisküla, Veskiküla (endine Moonaküla) ja Vao asundusega. Seisuga 01.01.2011 oli Vao külas 391 elanikku. Varem Vao mõisa alla kuulunud Mõisamaa küla kuulub nüüd Ebavere küla alla ja Uuemõisa majapidamised moodustavad omaette küla.

Vao mõisa plaan on tehtud 2007.a. Maa-ameti internetikaardi alusel ja näitab rajatisi ja kaitsealuseid objekte Vao mõisasüdames kaasajal.

Pildilehel on 13 värvifotot Vao mõisast.

144

Vao mõisa plaan

Kaitsealused objektid 1 - Mäe rehi 2 - Magasiait 3 - Vitsakopli laut 4 - Valitsejamaja 5 - Viinavabrik 6 - Saun 7 - Pritsikuur 8 - Tornlinnus 9 - Meierei 10 - Ait 11 - Kuivati 12 - Sepikoda 13 - Tall-tõllakuur 14 - Karjalaudad 15 - Tuuleveski (Pole põhikaardil) 16 - Lehis

145

Muud rajatised A - Vao Agro töökojad V - Vana kaalumaja K - Kivitall H - Härjatall ja viinakelder, kino T - Tiigid N - Tankla O - Loomapidamishooned E - Elamud M - Korrusmajad B - Häärberi vare U - Uus kontor, hooldekodu R - Päevakeskus C - Katlamaja S - Uued kuivatid P - Paemurru paljand L - Lubjaahi

Tuulik

Kuivati kellatorniga

Viinavabrik

Sepikoda

Vitraaž tornlinnuses Taamal tornlinnus, ees renoveeritud meiereihoone Võlvialune vanas pritsikuuris

Vapid tornlinnuses

Värav tõllakuuri ja karjalauda vahel

Tõllakuur

Tornlinnuse II korrus

Vao mõis linnulennult

146

Valitsejamaja tiigiga

Pitka talu Ebavere mäe lähistele rajas Vabadussõja kangelane Johan Pitka endale 1936.a. talu – A 111 “Lilleoru“. Talu paikneb kunagises mõisa- ja külarahva suviste pidustuste kohas - looduskaunis „Saksaaru metsas“.

Väärib märkimist et Vabadussõja teenete eest omistas Inglismaa Pitkale lordi tiitli. Elumaja põles maha pärast sõda 1945.a., kui seal talvitusid punaväelased, kes demineerisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Säilinud on massiivne betoonist soklikorrus. Alles on rentniku maja, praegu kinnistul „Õienupu“. Pitka pärijad kinkisid talu aseme kaitseliidule. Varemete ümbrus on korrastatud, koht tähistatud. Seal on peetud pidulikke rivistusi, Eesti Lipu päeva jne.

Pitka maja trepil

Mahapõlenud maja sokkel trepiga

Kruusaaugud Vao mõisa maadel oli kaks laialdast kruusa kaevandamise ala. Kaugem piirkond paiknes Vao jõe paremal kaldal Mõisamaa külast kilomeetri jagu Porkuni poole. Nõukogude aja lõppaastatel oli seal kaks kruusakarjääri, üks Vao kolhoosi, teine Rakvere metsamajandi oma. Vao küla talude metsad kuulusid tollal riigimetsa alla. Vao küla metsadesse rajati ristuvate sihtidega metsateede võrk ja sillutati kruusaga kõrvalasuvast karjäärist. Vao küla põldudele rajas kolhoos samasuguse ristuvate suundadega teedevõrgu. Tänu kruusa heale kvaliteedile on need teed ilma suurema remondita sõidetavad tänagi. Praeguseks on kruusakarjäär jõelammi äärsest metsast laienenud põldudele ja kannab lähedal olnud talu järgi Meibaumi karjääri nime. Selle karjääri kruusa ja liiva kasutavad praegu ehitajad Väike-Maarja vallast ja kaugemaltki. Kaevandamisest maha jäetud alal oli sovhoosi ajal mootorrataste krossirada. Mõnda aega ka jaanitule pidamise koht.

Ebavere mäe ja Vao jõe vasaku kalda vahel oli ulatuslik metsaga kaetud kruusaküngaste ahelik. Üht küngastevahelist orgu kutsuti Täkutiigiks. Vao jõele lähimast künkast oli kruusa võetud juba ammustest aegadest. See kruus oli väikeste veeristega ja sobis hästi külateede remondiks. Kui nõukogude aja lõpupoole ehitati soomlaste poolt suur Rakvere lihakombinaat, võeti tootmisplatsi planeerimiseks materjal Vao kruusakarjäärist. Veeti ära kõik korralikust kruusast künkad. Maha jäeti kümned hektarid ebaühtlaselt kaevandatud ja tükati soostuvat tühermaad. Kui uuel iseolemise ajal loodi VäikeMaarjasse päästekool, rajati selle jaoks õppeväljakud Vao kruusakarjääri mahajäetud alale – Ebavere mäe ja Vao küla vahele. Tühermaa on taas rahvast teenimas.

147

Ebavere mägi Ebavere mets ja mägi on vanade kaartide järgi kuulunud Vao mõisale. 1919-1920.a maareformiga jäeti mägi ja lähiümbruse maa riigimetsa koosseisuja ning on seda praegugi. Ebavere mäe tipul oli enne ja pärast sõda maamõõtmise tähis – üle metsa ulatuv kõrge puust triangulatsiooni torn. Viimane rauast kolme jalaga torn lammutati 2006.a. Satelliitide ajastul polnud torni enam vaja.

Sõjajärgne torn oli puidust sõrestikuga ehitis. Koostaja mälestused pärinevad aastatest 1947-1948. Redelid viisid korruselt korrusele. Redelite pulgad olid tapitud postide sisse ja paljud loksusid, mõned olid puudugi. Ka ühele torni külgmisele postile olid tapitud sisse redelipulgad. Ülemisel korrusel oli vaatlusplatvorm. Selle keskel oli väike ümmargune laud mõõtmise instrumentide paigutamiseks. Päris torni tippu oli tehtud laudadest nelja kaarde näitav tähis laiuse ja kõrgusega üle ühe meetri. Sinna sai ronida vertikaalset posti pidi. Sellesegi oli tapitud redelipulgad. Torni otsa, vaatlusplatvormile ronimine oli tollal poistele auasjaks, kõrguskartlikule aga paras eneseületamise proovikivi. Mõned julgemad ronisid ka päris tippu. Mäletan, et Köögi Jussa seisis harkis jalgadega tipu tähisel. Hea võimleja Bäregrupi Villu kasvatas aga seal isegi tiritamme.

Ebavere mäele käidi seltskonniti pidupäevadel ja perekondlikel tähtpäevadel. Lapsedki võeti täiskasvanute kukil mäele kaasa. Ebavere mäel saadi kokku ka kalli inimesega.

Praegu on mäele rajatud valgustatud suusarajad, Saltsi on ehitatud tervisespordikeskus.

Ebavere mägi oli oluline maamõõtmise tähis Tartu meridiaani kaarelõigu mõõtmisel maastikul aastatel 1816-1852. Meridiaani kaarelõigu mõõtmiseks rajati ulatuslik astronoomilis-trigonomeetriline kolmnurkvõrk Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni, kogupikkusega 2822 km. Kaarelõigu pikkus õnnestus määrata 12meetrise täpsusega. Mõõtmistulemusi kasutati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmete ning maa- ja merekaartide täiendamiseks. See teaduse suurüritus on meile oluline veel selle poolest, et algatajateks ja korraldajateks olid eesti soost Vene tsaariarmee kindral Carl Tenner ning baltisaksa päritoluga Tartu Ülikooli teadusmees Wilhelm Struve.

Struve triangulatsiooniahel on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse.

Simuna-Võivere baasjoone Simuna (Katkuküla) otspunkti tähistasid 1849.a. mõisnikud Lütke ja Wrangel põllukivist raiutud tulbaga. Võivere otspunkt kaevati lahti 2002.a. Võivere paekivist tuuleveski lähistel sirelihekist. Üsna maapinna lähedalt leiti paeplaatidest laotud paarimeetrise läbimõõduga alus, mille peal oli nelinurkne graniidist väljatahutud kivi. Tänaseks on Võivere otspunkt tähistatud klaasist püramiidiga. Taastatud baasjoone pikkus mõõdetuna kaasajal satelliitide abil erineb Struve andmetest - 4512,280 meetrit vaid 14 millimeetrit.

Ebavere mägi on põline hiiemägi, on meile ürglooduse ja maausu meenutamise koht.

Läti Henriku kroonikast (1220) pärineb esimene kirjalik teade läänemerelaste suurjumalast Taarapitast, kes lennanud tulelohena Ebavere mäelt Saaremaale.

Lennart Meri oma raamatus „Hõbevalge“ (1976) kirjutas maailmale tuntuks selle müüdi sünniloo: Kaarma meteoriit sisenes atmosfääri ja muutus nähtavaks tulekerana Ebavere mäe kohal.

See lugu on meile tähtis tänapäevalgi. Toon siinkohal ära Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt 2012.a veebruarikuus vahendatud üleskutse teksti.

148

Teadaandmine.

Velise Kultuuri ja Hariduse Selts vana Läänemaa kagusopist nüüdse Märjamaa valla lõuna osas kutsub kõiki hea tahtega kaaskodanikke- nii suuri kui väikseid, samuti seltse ja ühinguid oma osalemisega toetama-jätkama

neljapäeval, 29.märtsil 2012 Lennart Meri mälestusüritust.

Algatajateks olid 2006.a.kevadel Pandivere Arenduse ja Inkubatsioonikeskusest Aivar Niinemägi, Väike-Maarja Vallavalitsus Lääne-Virumaalt ja Kaarma Vallavalitsus Saaremaalt.

Selleks süütame mälestuslõkked või märgutuled /lapiküünlad/oma jaanitule kohtades, külaplatsidel, linnustes või teistes väärikates kohtades, mis paiknevad võimalikult lähedal mõttelisele joonele Ebavere mäe ja Kaali järve vahel – seega oletatavale Kaali meteoori ehk Tarapita teekonnale.

Seda teekonda võib teisiti kutsuda ka

Suure Lennu kaareks või tuleteeks.

Ebaverest alates kulgeks kaar Järvamaal Järva-Jaani kohal üle Purdi ja Lõõla küla.

Raplamaal leiab neid paigad, kui ühendada kaardil joonega Lelle aleviku keskpaik ja Lihuveski sild Raikküla vallas ning Avaste mäe keskpunkt Vigala vallas Lõuna-Läänemaad läbiks tuledekett siis joonel Avaste mäest läbi Lõo küla Puhtu poolsaarele, puutudes pisut Pärnumaad Koonga vallas, kaugele ei jää Vatla linnus.

Enne Saaremaad trehvab teekond Viirelaidu ja Võisilma Muhu lõunarannal. Saaremal jäävad joone alla Pöide valla külad alates Kõrkverega, Laimjala valla Audla-Ridala kohal jätkub tee Kaali suunas otse üle Valjala kandis paikneva põliste linnusevallide.

Velise-Valgu kandi rahva tule tegemine saab toimuma PAISUMAAL Tooma talu maadel neljapäeval,29.03.2012 üks tund enne päikese loojangut.

Teemakohast Lennart Mere raamatut HÕBEVALGE pakuvad kõik raamatupoed ja muidugi raamatukogud üle Eesti. 2011nda aasta raamatu-uudis tuli kirjastuselt VARRAK - Marju Kõivupuu 101 EESTI PÜHAPAIKA-kus esimestena kirjas Ebavere mägi ja Kaali järv

Kaasa võtta hea tuju ja kindlasti lood ning mälestused asjakohasteks meenutusteks.

Esimest korda toimus mälestustule tegemine märtsis 2006.

Velise Kultuuri ja Hariduse Selts Velise Muinsuskaitse Selts Eesti Looduskaitse Seltsi Märjamaa osakond Sillaotsa Talumuuseum

149

VAOAST PÕLVNENUD Vabadusristi kavaler Herman Jürgens Sündis 1889.a. Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas Vao vallas Mõisamaa külas Kure talus. Suri 1944.a.

Tallinna haiglas, maetud Kaitseväe kalmistule.

Lõpetas Väike-Maarja kihelkonnakooli ja Paldiski merekooli. Sõjaväelise hariduse sai 186. Vene polgu vabatahtlike komandos ja Inglise kadettide komandos Arhangelskis polkovnik Edwards`i juhendamisel.

Sõjavangis olnud 5.08.1914-15.06.1916 Saksamaal.

Juuli kuust 1916. a-st Vene sõjaväes Põhja-Jäämere laevastikus. Esimese ohvitseri aukraadi saanud 16.06.1917. Edasi: 20.06.1917 traaler „T 22“ peal vahiohvitser. 2.11.1917 „T 37“ peal vahiohvitser. 19.03.1918 vabastatud sõjaväeteenistusest.

2.09.1918 vabatahtlikuna Inglise sõjaväes soldatina. 6.10.1918 ülendatud 2.-ks leitnandiks. 6.12.1918 ülendatud leitnandiks. 1.02.1919 kuni 21.07 1919 üle viidud Inglise jõe laevastikku Põhja-Venemaal. Sõjategevusest osa võtnud Oneega liinil 4,5 kuud 1918.a. ja Põhja Düüna liinil 2,5 kuud 1919.a.

21.07.1919 astunud vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke. 6.09.1919 Merejõudude juhataja käsutada; 15.09.1919 Mereväe ekipaaži 4. roodu noorema ohvitseri kohusetäitja; 19.09.1919 Merejõudude Juhataja staabi käsutäitja ohvitseri kt; 29.09.1919 miiniristleja „Vambola“ vahi ülema ja signaal ohvitseri kt; 10.10.1919 miiniristleja „Vambola“ roodu komandöri kt. 1.06.1920 demobilisatsiooni puhul reservi lastud.

Edasi elas Tallinnas. Tööline. Kaitseliidu malevkonna gaasikaitsepealik ja VRVÜ (Vabadussõja Rindevõitlejate ühing) Tallinna osak liige. Abielus 28.06.1921; naine Annette-Rosalie Ork *1891 Loona vallas; tütar Helmi-Lovise (adoptiiv) *1913.

Alates maist 1930 tüürimees mitmetel Eesti kaubalaevadel. Viimati tüürimees aurulaeval “Viire“. 10.07.1941.a. reisil Virtsust Kuivastusse võeti „Viire“ Saksa sõjaväe (lennuväe) poolt kahuri- ja kuulipilduja tule alla, kusjuures Herman Jürgens olles oma kohustuste täitmisel komandosillal roolis, sai kuulide läbi raskest haavata paremast labajalast. Kuivastusse jõudes viidi Herman Jürgens Kuressaare Vene Mereväe Haigla ravimisele, kust ta peale kuu ajalist ravi venelaste poolt Tallinna viidi. Tallinna viimisel ei olnud Herman Jürgensi jala haavad veel mitte täiesti kinni kasvanud.

Autasud: 1. liigi 3. järgu Vabadusrist 14.12.1920; Eesti Vabadussõja mälestusmärk ja 25 000 marka 1923.a. nr. 554; Medal Kotkaristi kuldtäht 1938 Allikad Riigiarhiiv - ERA.527.1.529; ERA.495.7.1387; ERA.50.12.894 Mati Strauss - Eesti Muinsuskaitse Selts Sugulus koostajaga: oli minu emapoolse vanaema vend e vanaonu.

150

Laskespordi suurmeiester ja luuraja Karl Jürgens Karl Jürgensi isa Gustav Jürgens oli sündinud 1884.a.

Kure talus, oli Herman Jürgensi vanem vend, samuti kaugesõidukapten ja elas Peterburis.

Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. 2001.

JÜRGENS, Karl *7.10.1910 Peterburis, nähtud viimati Tallinnas 6.12.1944. Laskur. Lõpetas 1925. a.

Tallinna kolledži. Lasketreeningud alates 1925. Võitis MM-l 1937 sõjapüssist põlvelt ja püsti laskmises 2 meesk. hõbedat ja kogusummas pronksi (ind.11).

MM-l 1939 armeepüssist laskmises kogusummas meesk. pronksi (ind.15).

Eesti mv 36-39 võitis 2 kulda 2 hõbedat ja 1 pronksi. Isikl. rekordid: väikepüss 3x20 585 (1940) ja 3x40 1146 (1938), täpsussõjapüss 3x20 544 (1937).

Suurmeister täiskaliibrilisest püssist (1936) ja väikepüssist laskmises (1937).

Võistles 1936-39 Eesti koondises. Kuulus Kaitseliidu Põhja malevkonda ja NMKÜsse. Tegutses 1931-32 Kaitseliidu spordiinstruktorina, Oli 1935 „Pressa“ ärijuht.

Osales 1942-44 Soome jätkusõjas.

Tähtsamad autasud: Kotkaristi V klassi teenetemärk 21.02.1933; Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk; Kaitseliidu sõrmus heade lasketulemuste eest 1936; Kuldkäekell riigihoidjalt Konstantin Pätsilt 22.02.1938.

Ajakiri “Tuna 1998-1“ Tõnis Ritson „Toomas Hellat ja KGB“; Hellatilt pärinevatele andmetele tuginedes purustasid julgeolekuorganid detsembris 1944 Haukka-Trümmleri grupi. Tapeti Leo Talgre. Arreteeriti kakssada inimest, konfiskeeriti 23 raadiosaatjat ning avastati paarkümmend konspiratiivkorterit ja peidupaika. Hellati protokollist: Karl Jürgens – seersant *7.10.1910 Peterburis, ärijuht, kaitseliitlane ja laskespordi suurmeister. Soome armeesse 7.03.1942, suunati Vehniäse kaugluure üksusse, käis kolm korda Punaarmee tagalas. 1943 võeti Haukkasse, sai Staffani saarel koolituse ja saadeti 1944.a juulis Eestisse Punaarmee tagalasse. Viimati nähti Tallinnas 6.12.44, edasised andmed puuduvad. ... Abielus Ester Johansoniga. ... Sakslaste ajal pandi vangi aga lasti vabaks. Varem oli tuntud võrk- ja korvpallur, eriti aga laskur: Eesti meeskonnas 1937 MM-il Helsingis III k.

Pikk, kõhn, tumedad lokkis juuksed, viimasel ajal kasvatas vurre. Venelaste saabumise järel teenis Tallinnas restoranis Bristol.

Pikemalt loe: Jaak Valdre. Eesti laskesport Argentiina karika valguses. Põltsamaa 2006 lk 595-606 Ago Kallandi, Jaak Valdre „Hõbeda- ja pronksivõitjad“. Äksi nõid Hermine Elisabeth Jürgens – Karl Jürgensi ema Wikipedia. Elukäik ... Hermine Elisabeth Blaubrück sündis 1892 Sankt-Peterburgis klaverivabrikandi peres. Tema isa Georg Blaubrück oli pärit Tartumaalt Kärevetest Topa talust. Hermine võttis kaks isa ettevõttest pärit klaverit Eestisse tulles kaasa ning üks neist, Bechsteini tiibklaver, oli tema kasutuses elu lõpuni. Ta õppis Peterburi gümnaasiumis, kus omandas väga hea vene ja saksa keele. 18-aastaselt abiellus kaugesõidukapteni Gustav Jürgensiga. ... Tema enda sõnul tugevnes sünnipärane selgeltnägemise võime 30. ja 40. eluaasta vahel. ... Suri 1976, maetud Äksi kalmistule, 151

haual paekivist tahvel kirjaga „Äksi nõid“. Talle meeldis see hüüdnimi. 1996 avati tema kalmul uus kivi. 11.07.1999 avati Äksi nõia viimase elukoha asemel Puhtaleiva külas mälestuskivi. Mälestuskivi autor on skulptor Ado Koch ja maastikukujundajaks oli Maire Runtel-Orav Kalle Truus. Tundmatu Äksi nõid. Elulugu, pärimused, kommentaarid, 1999 Lk 13 + ... Hermine Elisabeth Blaubrück *7.02.1892 (vkj) Sankt-Peterburgis. Abiellus 28.02.1910 Gustav Jürgensiga. Suri 1.07.1976 - 84 a vanuses Kastre invaliididekodus.

Jäi 9 aastaselt emata, kaks poolvenda, kes hiljem olid Tartus üliõpilased, üks sooritas enesetapu. Pojad Karl *7.10.1910 ja Artur *24.10.1911. Kolisid koos Eestisse. HJ tegi läbi vastavad kursused ja oli Vabadussõjas rindeõde ... Arvatavasti elasid mõnda aega Laeva vallas Käreveres, kus HJ onu talu pidas. Meie andmetel Vaos Kure talus.

Gustav Jürgens oli mõnda aega Kiviõlis insener, suri 1920-te lõpus. Intriig mehe liigjoomise pinnal saavutas haripunkti siis, kui mõlemad lapsed olid veidi üle 10 a vanad. HJ võttis pojad kaasa ja lahkus Tartusse. Elas seal pidevalt üle 10 a. Esialgu (u.

1922-1924) ühes toas 8-korterilises üürimajas Võru 46 oma kahe poja, teenija ja koeraga. Lisaks suur tiibklaver. Tummfilmide klaverisaatja. Hiljem organist, muusikaõpetaja. Lõpetanud Viiburis 1918-1939 tegutsenud Musiikiopisto, mis andis kõrghariduse. Mõnedel andmetel õppinud või end täiendanud Pariisi konservatooriumis. HJ on komponeerinud väiksemaid palu. Ühel neist oli nimeks „Rong itta“. 1930 sügisel siirdusid pojad Tallinna. 1935 oli Ahja metskonna Krõpsi metsavahi abikaasa ... naiskodukaitses... Tallinnas ... 1940 Äksi ... Puhtaleiva.

Arno Niitme. Neli kooli, 1996. lk 145 ... aastail 1932-1933 ... Ta kuulutas tulevikku käejoonte järgi peopesa, aga samahästi ka taevatähtede – sodiaagi, ja vahel ka foto järgi. Kaartide ja klaaskuuli järgi ennustamist ta ei tunnistanud. Juba Tartus Tähe ja Pargi nurgal elades oli ta uksel ilutsenud nimekaart: Memme Gemma – astroloog. Siis püsis ta veel enamasti kodus, nüüd aga rändas maal ringi, peatudes puhkuseks ühes ja teises kohas. Viis jutu ettekuulutuse peale ja mainis, et tema seda oskab ja kui leidub huvilisi ... Harva jäi ta enamaks paigale kui päevakskaheks. Siis liikus ta jälle edasi. Kuidas see amet end tasus, pole teada, aga Tartus ei olnud jõukust majas ja Tallinnas ei paistnud tal midagi poegadele saatmiseks üle jäävat. Rändamine ja ettekuulutamine oli tal veres ja paigalist temast ei saanud. Aegajalt tõi teekond teda jälle poiste juurde ja mõnikord isegi nädalaiks. Pere oli siis rõõmsalt koos. Õmbles poistele, lappis ja parandas, keetis toitu jne. Ühel sellisel korral oli mul võimalus temaga pikemalt jutelda. Ta jättis mulle väga intelligentse inimese mulje. Palju enesekindlust ja sugereerimisvõimet oli selles naises. Oskas lihtsate sõnadega veenda ega kaldunud kunagi liialdustesse. Ta lubas parajasti niipalju, kui tundis oma võimeid olevat. Näiteks kui Karlil oli hambavalu, siis vedas ema oma vasaku käe sõrmedega üle valutava koha, siis sopsas sõrmi, nagu tahaks sealt küljest midagi lahti raputada, ja kordas samasugust vedamist veel mitu korda. Ei ta öelnud, et see oleks mingi nõidumine, vaid põhjendas oma sõrmedes (eriti vasakul käel) leiduva magneedi või elektriga, mis aitavat valude vaigistamisel. See aitaski Karli hambavalu vastu – valu kadus ja ei tulnud enam tagasi, vähemalt minu sealoleku ajal. Ta hajutas ka peavalusid.

Aili Paju, Teadjanaine, Tartu 1994, 2005. Jutustus, mida autor nimetab eesti rahva naisnõia koondportreeks, tugineb suuresti Hermine Jürgensiga seonduvale.

Karl Jürgensi sugulus koostajaga: oli minu emapoolse vanaema venna poeg.

152

Meisterlaskur Heinrich Tomberg Heinrich Tombergi vanaisa Jüri Tomberg oli sündinud 1843.a. Vao külas Juhani talus teise pojana. Pidas Väike-Maarja lähedal Kruusiaugu kõrtsi ja ostis Kaarma tagakülast Tislerivälja talu. Heinrich oli tema poja Jakobi üheksast lapsest viies.

Heinrich Tomberg sündis 30.07.1907 Väike-Maarja kihelkonnas Kaarma külas ja suri 6.11.1987 Tallinnas. Maetud on Metsakalmistule, spordikuulsuste sektorisse. Hukkus liiklusõnnetuses, jäi Liivalaia tänaval auto alla. Elas Pirital oma majas Meremehe tee 14, lasteta. Naine Helmi pärandas maja oma kooliõe tütrele, kes hoolitses tema eest, kui tal nägemine viletsaks jäi.

Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. 2001.

Koostanud Henn Saarmann ja Erlend Teemägi.

TOMEBRG, Heinrich - laskur. Lõpetas Väike-Maarja algkooli, 1927 Tallinnas allohvitseride kooli ning 1931 üleajateenijate täienduskursused. Sportima hakkas 1927, laskmises võistlema 1930.

1937 MM-il medalilaskmises sai 1 kuldmärgi, 2 hõbemärki ja 1 pronksmärgi.

NL-i mv-tel 1948 võitis ind. vabapüssi püsti- ja põlveltasendis laskmises kulla ja standardharjutuses 3x40 lasku hõbeda, ”Dünamo” meeskonnas väikepüssi püstiasendist pronksi.

Eesti mv-tel 1936-1955 sai ind. 1 kulla (1936 sõjapüssi lahinglaskmises), 2 hõbedat ja 10 pronksi. Püstitas 1938 ind. 2 Eesti rekordit (väikepüss 20 lasku püstiasendis 189 ja lahinglaskmises 14/106) ning 1953-55 vabapüssilaskmises 8 meeskondlikku rekordit. Isiklikke rekordeid: väikepüss 3x20 lasku 571 (1038) ja 3x40 lasku 1152 (1937), vabapüss 3x40 lasku 1124 (1937).

Suurmeister väikepüssiharjutuses (1936) ja täiskaliiberpüssi harjutuses (1937).

Vab. kat. kohtunik. Kuulus Lahingukooli Üleajateenijate Laskespordiühingusse (oli ka juhatuse sekretär) ja ”Dünamosse”. Võistles 1935-55 Eesti koondises.

1928-1941 oli elukutseline sõjaväelane, a-st 1937 lahingukoolis instruktor (veltveebel). Saksa okupatsiooni ajal raudteel liikluspolitseinik, 1948-71 ”Dünamo” suusavabriku tööline ja hiljem Tallinna velodroomi puusepp.

Peep Varju - SA „Eesti Represseeritute Abistamise Fond“.

Heinrich Tomberg arreteeriti 16.03.1945 Tallinnas, Niine t. 5-1. Süüdistati, et punaarmeelasena andis end sakslastele vangi ning teenis hiljem politseis. Oli Tallinna vanglas kuni 16.09.1946 (mõisteti õigeks). Arvati, et spordiühingu „Dünamo“ (oli N Liidu siseministeeriumi spordiühing) mehed tõid ta välja!?

Sugulus koostajaga: oli minu vanavanaisa venna pojapoeg – minu isapoolse vanaisa isa Juhani (1838-1917) venna Jüri (1843-1902) poja Jakobi (1867-1939) poeg Heinrich (1907-1987).

Vao külast võrsunud kaks suurmeistri laskmises Karl Jürgens ja Heinrich Tomberg on ühisel pildil Eesti meeskonnas maailmameistrivõistlustel Helsingis 1937.a.

153

MM- v천istlused laskmises (Helsingi 1937), Eesti meeskond Kulosaari hotelli ees 28.07.1937 Teises reas vasakult neljas on Heinrich Tomberg, kolmandas reas vasakult teine on Karl J체rgens

Heinrich Tomberg 1907 - 1987

154

NL rahvaste 1. Spartakiaadil 1956 Vasakult: Ernst Rull, Kaarel K체bar, Heinrich Tomberg, Erast Vilbert

Fotomontaaž Eesti laskurmeeskonnast MM-l 1937 võidetud auhindadega. Ümberpildistus ajakirjast ”Nädal Pildis” 155

Soomusongitüdruk Elfriede Burk Elfriede Burk sündis Virumaal Vao vallas Vao külas 27.01.1901. Isa Jakob (18701929) oli puusepp. Peres oli viis last. Kirikuraamatus on nad kirjas Visparra talu Burkide lehel. Elfriede lõpetas Väike-Maarja kihelkonnakooli 1915.a. Asus õppima Rakvere tütarlaste gümnaasiumi. Elas edasi vanemate juurde, tehes ka juhuslikke töid kodukülas. Seejärel töötas Tallinnas ühes fotograafiaäris, õppis ka masinakirja ja kaubandust.

Eesti Vabadussõja ajal mais 1919.a. registreeris Elfriede Burk ennast laiarööpmelisele soomusrongile Nr.2 (LR S Nr.2) Sellel soomusrongil võitlesid lahingutes teiste hulgas kokku neli naist. Elfriede Burk, 18-aastane gümnaasiumi õpilane Rakverest ja Julie Aman, üliõpilane Tartust, olid lahutamatud kaaslased nii vabal ajal kui ka lahingus, või valvetõkkes postil olles. Nad kuulusid soomusrongi dessantroodu. Nad asusid samas vagunis, kus mehedki ja nende kasutada oli üks teise korruse lavats.

Elfriede sai lahingus Irboska lähistel 6.11.1919 jalast haavata, pöördus rivvi tagasi 6.12.1919 ja vabastati omal soovil sõjaväest kapralina 1.01.1920.

On huvitav märkida, et sama soomusrongi sõdurite seas oli ka Varangu mõisast pärit hilisem Eesti kuulsamaid graafikuid – Eduard Viiralt (1898-1954), kes läks sõja puhkedes kohe rindele ja tuli sõjaväest tagasi alles 1919. a suvel. Veel sõdurina astus ta Tartu Pallase kunstikooli. Hiljem Rootsis paguluses viibides võttis Viiralt osa kõikidest LR S Nr.2 veteranide kokkutulekutest.

LR S Nr.2 võitlejate hulgas oli ka Vao-Mõisamaa külast Uuetoa talust pärit Gustav Tanneberg 18.06.1919-19.08.1920. Samal soomusrongil olid niisiis üheaegselt kaks Vaost pärit võitlejat.

1920.a. sügisel tegi Elfriede eksternina eksamid Rakvere Linna Tütarlaste Gümnaasiumi ja 1923.a kevadel lõpetas kooli. Edasi õppis ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas 1923-1927. Teatavasti oli Vabadussõjast osavõtjatele õppimine tasuta. Enne riigieksameid avanes tal võimalus ennast täiendada Prantsusmaal 1927-1931. Majandusliku kitsikuse tõttu tuli tal Pariisis töötada kontoriametnikuna, raadioaparaatide tehases jm. Prantsusmaal ta püsivat tööluba ei saanud ja tuli Eestisse tagasi. 1932-1940 töötas majandusministeeriumis.

1936.a. eestistas Elfriede Burk oma nimeks Ell Hallingvee.

Pärast 1940. a juunipööret töötas Ell mitmesugustel ametikohtadel majandusalal.

Arvatavalt juba kooliajal toimus Ellu ja vasakpoolsete vaadetega klassiõe Helene Mugasto-Johani lähenemine. Ilmselt kasutati Ellu ka Pariisis kui sidemeest. Helene Mugasto oli eestiaegse Kalevipoja päisliistude autori, kunstniku Hando Mugasto õde.

Helene mees maalikunstnik ja graafik Andrus Johani oli hävituspataljonis ja hukati 1941.a. Helene Johani evakueerus Nõukogude tagalasse.

1941.a septembris Ell arreteeriti. Teda süüdistati koostöös nõukogude võimuga. Istus kinni Tallinna Keskvanglas, oli tööl Lavassaare turbarabas. 1943.a lõpus ta vabastati ja elas politsei järelevalve all Väike-Maarja lähedal Ärina külas venna talus.

Nõukogude võimu uuel tulekul 1944.a. asus Ell tööle ametiühingu liinis, oli ühe asutuse varustusosakonna juhatajana, kuid peagi jäi tööta. Ilmselt uus võim ei usaldanud teda, sest oli osa võtnud Vabadussõjast ja elanud ka välismaal.

156

1945.a suvel sai ta tööd ENSV Riiklikus Raamatukogus tõlkijana, sest valdas mitut võõrkeelt. Klassiõde Rakvere gümnaasiumi päevilt Helene Johani oli raamatukogu direktor. Seal töötas ta kuni surmani 3.11.1952.

Peamised allikad: Anto Juske. Naised Eesti Vabadussõjas aastail 1918-1920. Tallinn, 1998.

Reinvaldt, E., Kint, T. „Laiarööpmeline soomusrong Nr.2 Vabadussõjas“. Stockholm, 1972.

Lisan siia Elfriede Burgile – Epp Hallingveele pühendatud postkaardi pildi.

Tagaküljel on tekst: Ell Hallingvee (endise nimega Elfriede Burk); 27.01.1901 – 3.11.1952) astus vabatahtlikuna mais 1919 Eesti Vabadussõtta. Võitles soomusrongil Nr 2, sai 6.11.1919 jalast haavata, pöördus rivvi tagasi ja ta vabastati 1.1.1920 kapralina omal soovil sõjaväest. Kuulsa rongiülema Jaan Lepa soomusrongil Nr 2 võitlesid lahingutes teiste hulgas kokku neli naist. 1923 kevadel lõpetas Ell Rakvere Linna Tütarlaste Gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis 1923 – 1927. Seejärel siirdus Prantsusmaale ennast täiendama. 1941 – 1943 oli Ell vangis ja töölaagris. Alates 1945 aastast kuni surmani (12.12.1945 – 3.11.1951) töötas Ell Eesti NSV Riiklikus Avalikus Raamatukogus (tänase RR eelkäija).

Insener Anto Juske, Eesti Rahvusraamatukogu lugeja alates 1948 a.

Tallinnas, 21.11.1008 Postkaardi on välja andnud Anto Juske oma kulu ja kirjadega Fotol on laiarööpmelise Soomusrongi Nr 2 suurtükivagun ja Ell Hallingvee Vao külast Visparra talu Burkidest on põlvnenud veel üks Vabadussõjas osalenu, Tsaari-Venemaal ja Eesti Vabariigis mõisavalitseja ametit pidanud Johan Burk (18901961). Temast oli juttu seoses Killi kinnistuga. Ta oli käesoleva kogumiku koostajaga sugulanegi – oli minu emapoolse vanaisa õe Anna Dannebergi (1861-1945) poeg.

157

JÄRELSÕNA Kogumiku „Vao küla lugu“ mahuks kujunes 172 lehekülge, sh 158 lk teksti koos piltide ja plaanidega, esikaas ning 13 kaarti. Vao küla lugu on mõeldud avalikuks kasutamiseks internetis, seepärast pole ilma kokkuleppeta kirja pandud elavate inimeste isikuandmeid. Võimaluse korral tuleks kogumik avaldada mõningase kohendamisega ka trükisena.

Kirjapandu hõlmab perioodi talude päriseksostmisest mõisalt kuni äravõtmiseni kolhoosi (1885-1949) ja talude tagasisaamisest kaasajani (1992-2012). Vahepeale jääb ligi poole sajandi pikkune ajavahemik, ühispõllunduse aeg. Tihedam side kodukoha ja sealsete uute inimestega nii külas kui kohalikes võimukoridorides tekkis alates talude tagasisaamise taotlemisest.

Aastatel 1885-1895 osteti Vao mõisalt päriseks kõik Vao küla 27 renditalu.

1991.a maareformi seadusega läksid maad tagasi endiste omanike pärijatele.

Praeguseks on valdav osa Vao küla talude põllumaast läinud uute suuromanike valdusesse. Pärijate omandis on 8 talu põllumaad. Ainsana harib ise oma esiisade põldu Visparra talu peremees. Hooneid on säilinud ja tänaseni kasutusel 11-l kinnistul. Aastaringselt elab 6-s majapidamises kokku 14 inimest. Loomi ei peeta.

1939.a põllumajandusloenduse andmatel oli Vao küla taludel kokku 530 ha põllumaad. Taludes elas kokku 92 pere liiget ja töötas 40 palgalist – sulased, tüdrukud, karjalapsed. Taludes oli 2 tööhobust ja vajalik komplekt põllutööriistu.

Põllusaadustest müüdi peamiselt kartulit Vao mõisa viinavabrikule.

Põhiline sissetulek saadi piimakarjast. Paljudes taludes peeti tõulehmi, regulaarselt käis neis karjakontrolli assistent. Külas oli 160 lüpsilehma, talu kohta 4-10, keskmiselt 6. Suvel müüdi lehma kohta 10 kg piima päevas. Majandust ja kultuurielu elavdas oluliselt külaelanike osavõtt mitmete seltside tegevusest.

Valdavat osa Vao küla üldisest põllumaast harib praegu AS Vao Agro, rendib juurde mujaltki. Sööda tootmiseks ja karjatamiseks kasutab kokku 900 ha põllumaad. Vao küla põldudel paiknevas Veski farmis on 323 lüpsilehma ja 19 töötajat. Praegu on piimatoodang lehma kohta aastaringselt 33,8 kg päevas.

Lisaks päriseks ostetud 27 põlisküla talule, moodustati 1919.a maareformiga Vao mõisa maadele veel arvukalt asundustalusid. Paljudes neist elatakse järjepidevalt tänaseni. Uurida ja kirjeldada tuleks ka nende talude ja perede lugusid.

Ka küla lugu tuleks uurida ajas tagasi. On ju tore saada teada, kuidas toimetati siinmail enne meid, tundma õppima oma juuri. Lihtsam on seda teha käesoleva ülevaate abil. Töös tutvustatud allikate kaudu saab igaüks kergema vaevaga koostada oma talu ajaloo ja perekonna sugupuu.

Tuleks innustada ja abistada maaomanikke korda tegema mahajäetud taluasemeid, võssakasvanud kopleid ja teeääri. Tähistada tuleks talude asemed nimesiltidega.

Tuleks taotleda selleks toetust kohalikult omavalitsuselt ja fondidelt. Kaasata tuleks ka mujal elavaid maaomanikke. Ühiste ettevõtmistega kasvaks kogukonnatunne.

158