Märt Meos. Väsimatu vaimsus

MÄRT MEOS

VÄSIMATU VAIMSUS

MÄRT MEOS E-raamatuna avaldatud Märt Meose käsikirjade esimene väljaanne on koostatud Väike-Maarja Gümnaasiumi 100. aastapäevaks

Väike-Maarja 2019

2. toimetatud väljaanne Esikaanel: Märt Meos. VMM.F.441.4.

Väljaandja Väike-Maarja Muuseumisõprade Selts Koostaja, toimetaja ja küljendaja Marju Metsman Keeletoimetaja Hannamari Soidla Kasutatud on fotosid Väike-Maarja Muuseumi ja erakogudest.

Raamatu toimetamist ja keeletoimetamist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Lääne-Virumaa ekspertgrupp

EESSÕNA Sajand tagasi iseseisvunud Eesti riik vajas loomise eel ja järel sügava missioonitundega inimesi, kellest üks oli Viljandimaalt Virumaale jõudnud koolmeister Märt Meos. Ta oli tuttav tsaariaegse koolikorraldusega, nägi selle puudusi ja mõistis noore Eesti vabariigi koolisüsteemi ülesehitamiseks elluviidavate muudatuste vajalikkust. Märt Meose tegevus Eesti koolipõllul kestis kokku 56 aastat: Saaremaal, Viljandimaal, Virumaal. Hariduselu kõrval panustas ta oluliselt ka seltsi-, kultuuri- ja majanduselu arendamisse.

Märt Meos saavutas Eesti kooli ülesehitajana Virumaal märkimisväärseid tulemusi just töösse põhjalikult süvenemisega. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul eri tüüpi koolide juhatamisega Eesti erinevates piirkondades sai Märt Meosele selgeks muudatuste vajaduse ulatus haridussüsteemis. Ta lähenes haridusvaldkonna parandamisse terviklikult, tegeledes õppekavade sisulistest ja vormilistest muudatustest kuni koolipinkide vahetamiseni.

Märt Meos oli üks nendest põhimõttekindlatest koolmeistritest, keda noor Eesti riik edenemiseks väga vajas. Virumaa vanima segagümnaasiumi ühe loojana lõi ta olulise võimaluse kvaliteetse hariduse kättesaadavuse suurendamiseks maapiirkonnas. Töötades Virumaa koolinõunikuna ja täites Haridusministeeriumi tegevussuuniseid, oli Märt Meosel aga vabadus määrata oma tööviis. Sisemine sund jalule aidata iseseisvunud Eesti haridussüsteem andis talle motivatsiooni teha rohkem kui oodati. Püüdlused ühendada ja koolitada õpetajaskonda, pöörata tähelepanu õpilaste arengule uue õppekava kontekstis ja seletada lapsevanematele lahti rahvusliku kooli suundumust kandsid vilja.

Virumaal riikliku õppekava sihti ellu viies tegi Märt Meos kõik selleks, et Eesti vabariigi haridussüsteem täidaks oma eesmärgid ja õpilastest kujuneksid iseseisvalt mõtlevad ning nähtusi uurivad inimesed. Ta rakendas oma piirkonna koolides koheselt ja sihikindlalt noore Eesti riigi haridussüsteemis vastu võetud seaduseid, näiteks 4-klassilisele koolikohustuslikule algkoolile üleminek.

Koolinõunikuna suunas ja kohustas Märt Meos õpetajaid kasutama enda välja töötatud abistavaid töökavasid, hoolitses alates 1920. aastast kohustuslikuks võõrkeeleks muudetud inglise keele õpetamise eest koolides ning jälgis koolikohustuse täitmist. Ta võttis vastu otsuseid koolimajade seisukorra parandamiseks ja teostas kooliaedade rajamist. Olukorras, kus lapsevanemaid vaevasid kahtlused tsaariaegsest erineva koolisüsteemi vajalikkuse osas, püüdis ta selgitada uuenduste tähtsust koosolekute ja artiklite abil.

Märt Meose eestvedamisel hakati korraldama ka koolinäituseid, mis andsid rahvuslikust koolist tõhusa pildi ja lastevanematele kindlustunde ning usu muutuste tähtsusesse. Märt Meos oli 1934. aastal Eesti Koolinõunikkude Ühingu poolt korraldatud esimeste riiklike testide läbiviija ja kokkuvõtete koostaja emakeele aines.

Märt Meos viis läbi mitmed muudatused õppeainete omandamise osas metoodika abil, mis pani õpilased ise reaalselt mõtlema. Koolide nõrk emakeele õpetus, kus toimus mehaaniline töö nii suulises kui kirjalikus osas, paranes, kui Märt Meos koostas õppekavad 1. ja 2. klassile ning andis 1929. aastal välja harjutustiku „Vaatlusi ja harjutusi õigekirja õppimiseks.“ Lapsed hakkasid iseseisvalt mõtlema, vaatlema ja uurima. Ka matemaatikatunnis oli Märt Meose idee panna lapsi ümbrust vaatlema, märkama arvude suhteid, leidma probleeme ja lahendusi. Selleks pooldas ta algklassides õpetada ilma ülesannetekoguta ning koostas õpetajatele käsiraamatu „Arvud elust“, mis trükiti 1937. aastal. Uue koolisüsteemiga õppekavasse lisatud koduloo, käsitöö ja joonistamise tundide osas jagas Märt Meos õpetust šapirografeeritud materjali ja praktiliste kursuste näol. Samalaadselt püüdis ta aidata ka ajalootundide edendamist.

Märt Meosest kujunes Eesti haridussüsteemi edenemist toetavate ettevõtmiste eestvedaja ja metoodiliste materjalide koostaja, sest teda huvitas õpilaste individuaalne areng ja tahe õpetada noori iseseisvalt mõtlema.

Käesolev e-raamat on valminud Väike-Maarja Gümnaasiumi 100. aastapäevaks.

Eesti haridussüsteemi edendaja, Virumaa koolinõunik, mitmete metoodiliste materjalide koostaja Märt Meos on oluliselt kaasa rääkinud Virumaa, eriti aga Väike-Maarja hariduselu, omakultuuri ja rahvusliku iseteadvuse arendamisel.

Eelnimetatus edu saavutamiseks pidi Märt Meos kahtlemata olema loominguline ja uuendusmeelne, nõudlik nii iseenda, õpilaste kui ka alluvate vastu, korrektne ja sihikindel ning eesmärkide väsimatu elluviija. Teda

iseloomustavad ka teatud auahnus ning kohati nõudmistega liialdaminegi, mistõttu sai Märt Meos õpetajana hüüdnime Posle Urokov. Peale pedagoogilise tegevuse pööras Märt Meos tähelepanu muusikaharrastusele, seltsielu ja majanduse elavdamisele, mis omakorda aitasid kaasa hariduse ning kultuuri edendamisele.

Oluline on teada ja teadvustada Mät Meose kui peaaegu virulaseks saanud mulgi lugu meie haridus- ja kultuuriloos.

Marju Metsman raamatu koostaja ja toimetaja Liisa Siirak Väike-Maarja Gümnaasiumi uurimistöö Märt Meosest koostaja

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

8

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

MINU HARIDUSTEE, HARIDUSJUHID JA TSAARIAEGNE TÖÖVÄLI Kuressaare vallakoolis 1891-1892 Olen sündinud 16. jaanuaril 1881. aastal Viljandimaal Tarvastu vallas Mõnnaste külas Telve talus, kust minu vanemad, kui olin umbes viieaastane, Kuressaare valda Hendriku tallu kolisid. Minu koolikohustuse täitmine algas seega 1891. aasta sügisel, s.o kümneaastaselt.

Telve talu. VMM.F.446.1.

Seesugune vanusemäär kooliõpetuse alguse kohta kehtis kuni tsaariaja lõpuni.

Vallakooli astujailt nõuti tol ajal lugemisoskust, katekismuse viie peatüki peast ülesütlemist ja ükskordühe tundmist. Nende teadmiste andmise eest pidid hoolitsema kodud, peamiselt vanemad vennad-õed. Lähema kooli õpetaja käis kodudes seda tööd kontrollimas. Kooli astumisel lugeda ma oskasin, peatükkidest jäid küll kaks viimast õppimata ning ka ükskordühe tundmisest jäi vajaka.

Niisiis, 1891. aasta sügisel Kuressaare vallakooli. Kuressaare vald oli väike kroonuvald Tarvastu kihelkonnas. Vallas oli vaid üks kool, mis asus valla 9

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

servas. Koolimaja oli uuepärane puust ehitis, mis seisab praegugi (1963. aastal) üleval. Kooli ei ole seal aga pikemat aega peetud. Kooliõpetajaks oli Aadu Rennit („Kooli Aadu”), luuletaja August Renniti onu. Töö tasuks oli tal kasutada kooli talu. Tavaliselt sel puhul rahapalka ei maksetudki. Rennit oli ärksa vaimuga mees, kes hoolitses ka oma laste suurema hariduse eest. Poeg oli tal Põltsamaal pikemat aega kirikuõpetajaks. Vene keele mittemõistmise pärast pidas August Rennit omal kulul abiõpetajat, kelleks oli minu ajal keegi noormees Mõttus. Peamine tundide andmine oligi abiõpetaja hooleks. Tunnid toimusid hommikusöögist lõunani ja ka pärast lõunavaheaega. Vana Rennit käis klassis hommikul enne sööki ja õhtul videviku ajal. Hommikul astuti klassi loomalaudast tulles, sageli ilma ümber riietamata. Kooliõpetaja lasi siis peatükke peast lugeda. Mitteoskajad said ka koolmeistri mütsimatse maitsta.

Kaua püsisid õpilaste meeles õpetaja sõnad, milliseid ta rahulolematuse puhul luges. Õpilase kõrvast kinni hoides (kui tugevasti, ei tea) kordas õpetaja: „Viinakoja tiik, Surmajaagu niit, Palanu auk (kohad, kus liugu laskmas käidi), kurjategijas, õpi hästi!” Ei mäleta, kas seesugused võtted aitasid.

Videviku ajal oli peast arvutamise tund kõigil õpilastel koos. Õpetaja istus siis „kantslis” ja esitas peast ülesandeid. Need olid väga elulised. Vastuse leidja ütles selle õpetaja kõrva sisse. Õige vastuse korral saadeti õpilane kõrvale, vale puhul aga oma kohale tagasi. Abiõpetaja õpetas rehkendust raamatu järgi.

Veel õpetas ta piiblilugu, eesti ja vene keelt, laulmist ja vanemas klassis mõnd muudki ainet. Piiblilugu tuli sõna-sõnalt pähe õppida. Eesti keele tundides harjutati peamiselt lugemisteh-nikat. Ei mäleta, et oleks mõningaidki arendavaid seletusi olnud. Kauaks jäid arusaamatuks näiteks C.R. Jakobsoni lugemiku esimestestki paladest laused: „Kassil on salajane käik” ja „Koeral on viltu käik”.

Kõik õpilased, ka lähemast ümbrusest, olid koolis terve nädala – esmaspäevast laupäevani. Magati põhukottidel, mis poistel päeva ajal olid klassi kõrval väikeses toas hunnikus, kust nad õhtul klassi põrandale toodi. Tütarlaste jaoks oli magamiseks suurem ruum, kus oli ka mõni voodi. Leivakotid nädala moonaga hoiti sahvris, kust need söögi ajaks klassi toodi. Kogu aeg oli külm toit, talvel tuli ka külmunud leiba süüa, kuid haigestumisi tuli siiski harva ette. Haigete jaoks ei olnud koolimajas ruumigi.

Lõuna-Eestis, kus elati üksikutes taludes, oli ikka tavaks, et maakoolide õpilased nädala keskel kodus ei käinud ja elasid koolis eespool kirjeldatud olukorras. Põhja-Eestis, kus rahvas elas külades ja igas külas oli oma vallakool, ei olnud õpilastel kombeks koolimajas ööbida. Õppetöö vallakoolis toimus talve südames – oktoobrist aprillini.

10

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Meoste pere.

Keskel Tarvastu taluperemees Märt Meos ja tema naine Anu. Ees vasakul tütre Liisi pere, paremal poja Ado pere, taga vallalised pojad: Juhan, Märt, Jaak, Jaan, Hans.

VMM.1174.1

Tarvastu kihelkonnakoolis 1892–1897 Vallakoolis õppisin vaid ühe aasta. Vanem vend hakkas samme astuma, et ma Tarvastu kihelkonnakooli pääseksin. Ja see läkski tal korda. 1892. aasta sügisel viidi mind kihelkonnakooli. Kuidas see tol korral võimalik oli, ei ole mul praegugi veel päris selge. Ma ei olnud ju vallakooli veel lõpetanud, jõudsin aga õpingutega uues koolis teistega siiski sammu pidada ja kolme aastaga kihelkonnakooli lõpetada. Vist oli siis kihelkonnakooli õpetustase ikka veel madal.

Kihelkonnakoolis oli kaaluvaks aineks usuõpetus (piibli- ja kirikulood ning katekismus ja kirikulaulud), siis eesti ja vene keel, rehkendus geomeetriaga, loodusõpetus ilma füüsikata, geograafia, ajalugu (vene ja üldajalugu), laulmine ja joonistamine; võimlemisruumi ei olnud, võimeldi kevadeti ja sügiseti õues.

Kihelkonnakoolis õppisid poeglapsed. Tütarlaste kõrgem algkool töötas teises majas (umbes kilomeetri kaugusel poeglaste koolimajast) eri juhataja ja õpetajatega. Õppemeetodid olid, nagu tol ajal peaaegu üldiselt, vähearendavad, domineeris tuupimine. Peale katekismuse ja piibli- ning kirikulaulu salmide õpiti sõnasõnalt pähe piibli- ja kirikulugu, ka ajalugu ning jutustamiseks eesti- ja 11

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

venekeelsed palad. Et kõige tööga toime tulla, oli vaja õppida ka pärast tunde, ka laupäeviti oli järeleõppijaid küllalt. On meeles, et kuidagi ei tahtnud mällu jääda üldajaloo leheküljed Ilovaiski õpikust.

Ega mõned värskendavadki võtted polnud ununenud. Geograafiatunnis pidi õpilane vastamisel klassitahvlile joonistama kõne all oleva maa-ala kontuuri ja siis jutustades sinna märkima jõed, mäed, linnad jne. See sundis tähelepanelikult tunniks ette valmistuma. Kord tuli ühel õpilasel vastamisel anda ülevaade Aafrikast. Ta asus hoolega tahvlil Aafrika kontuuri joonistama, kasutades selleks klassi seinale unustatud maakaarti. Kui õpetaja seda märkas ja laskis kaardi maha võtta, oli õpilasel kontuur üldjoontes juba valmis.

Värskendust emakeele õpetusse tõi vast õpetajate seminari lõpetanud noor õpetaja Bruno Voita. Kui eelmise õpetaja juures olid vanemas klassis emakeele kirjandite teemaks olnud näiteks „Uurali mäed”, „Karjakasvatamisest Venemaal” jne, siis uue õpetaja teemadeks olid palju elulähedasemad, nagu „Lina”, mida Viljandimaal rohkesti kasvatati. Siis veel „Jõulu koolivaheaeg”, „Sügisene Tarvastu laat”, antud kava järgi „Taimede tulu” jne. Huvi pakkusid võrdlusteemad, nagu „Häll ja puusärk”, „Õied ja lootused” jne. Et õpilaste mõtted liikuma panna ja aimu anda, milline umbes võiks töö antud teemal olla, luges õpetaja midagi sarnast eeskujuks ette. Õpilaste kirjatööd hakkasid paranema. Ja kui õpilased leidsid oma tööde all veel õpetaja ilusa käekirjaga kirjutatud märkusi, nagu „Väga rõõmustav, et töö nii kõne kui ka kirja poolest paraneb” või „Töö on täielik, aga mõned vead on sees, mis hoolsamal järelevaatamisel tegemata oleksid jäänud”, siis satuti kirjandite kirjutamisest päris hoogu. Sellest oli õpilastele suur kasu, sest oli ju tol ajal kihelkonnakool, peale vallakooli, ainus kool, kus eesti keelt õpetati. Tartu Õpetajate Seminaris olid ühes klassis küll ka mõned eesti keele grammatikatunnid, mis olid aga väga elutud ja vähe tulu andvad.

Peale Voita oli minu ajal kihelkonnakoolis õpetajaks veel Gustav Parts. Tal oli nähtavasti vähe teadmisi ja puudus ka huvi töö vastu. Koolijuhatajaks oli ikka köster. Esimesel aastal oli juhatajaks Mathias (rahva suus Mats) Vühner. Ta oli juba 20 aastat selles ametis olnud. Vühneri järel 1893. aastal tuli köster-koolijuhatajaks Peterburist David Birkenthal. Tema õpetas peamiselt usuõpetust ja oli ise nähtavasti väga jumalakartlik inimene. Hommiku- ja õhtupalvet luges ta peast hardumusega. Tema teod ei erinenud ta sõnadest.

Seesugune usuinimese eeskuju avaldas mõju nii mõnelegi õpilasele usulises suunas. Kirikuõpetaja kutse valis küll vaid üks minu koolivendadest, nimelt Jaak Varik1, pärastine Alutaguse praost. Birkenthal õpetas veel laulmist ja vanemas klassis vene keelt. Õpilaskoor (poistekoor) oli tubli. Esineti pidudel 1 Jaak Varik (1882 Tarvastu – 1941 Jõhvi), aastatel 1923–1941 Narva-Alutaguse praost ja Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja. Alates 1931. aastast oli Jaak Varik Eesti Kiriku peatoimetaja. Ta hukati 1941. aastal suvel hävituspataljonlaste poolt.

12

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ja ka kirikus. Oli ju Birkenthal ka tubli kihelkonna segakoori juht. Vene keele tundides ei pandud vene kõnekeele arendamisele suurt rõhku, küll aga nõuti õpilastelt omavahelist kõnelemist vene keeles. Selle nõude vastu eksijaid karistati. Üks karistusviisidest oli see, et eksija pidi peale tunde õige palju kordi kirjutama ühte ja sama lauset. Edasi õppida soovijad pidid vene keeles, kui eksami peaaines, rohkesti lisa hankima iseseisvalt. Üldse oli Birkenthal hoolas ja korraarmastaja autoriteetne koolijuhataja. Suuremaid korrarikkumisi õpilaste poolt koolis ette ei tulnud.

Kihelkonnakool oli ka internaatkool, õpilased veetsid terve nädala koolis, vaid laupäeval mindi koju. Toitlustamisega oli lugu samasugune kui eespool kirjeldatud vallakoolis. Kodust kaasavõetud toitu hoiti leivakottides külmas ruumis riiulil. Söödi klassis koolilaudadel, külmale toidule võis harva lisaks saada köstri köögis keedetud teed ja koorega kartuleid. Kartulid olid õpilastel muidugi kaasa toodud. Mõnel õpilasel õnnestus köstri köögis oma keedetud karbiliha pannil ka üles soojendada. Vilets oli olukord toitlustamises, aga paremat ei teadnud nagu soovidagi.

Kihelkonnakoolis magasid õpilased voodites, ikka kahekesi ühes voodis.

Magamiseks oli küll kaks tuba: üks suurem ja teine väiksem, mõlemad olid aga voodeid nii täis, et oma voodi juurde pääseti üle teiste voodite. Voodite aluseid vaevalt küll keegi sai puhastada.

Klasside põrandaid pesti harva. Kui pesti, siis tegid seda õpilased ise suure veega, nii et põrandad ujusid. Lauad olid siis õues. Põrandate mudaseks saamise eest hoidmiseks kaeti nad valge liivakorraga. See tekitas aga tublisti tolmu.

Koolis püsis traditsioonide tõttu kujunenud koolikord tundide, õppimise, söömise ja magamise aja kohta. Vahetunnid veedeti enamasti klassides, sest puudus jalutusruum. Talviti ilusate ilmadega oli poistel kombeks kooli lähedal oleva heinamaa lumel maadelda. Sel puhul heinamaa kihas maadlejaist. Enamvähem tasavägised poisid rühmitusid omavahel, ilma et oleks siis veel teatud rühmitusest kaalu järgi. See oli hea sport värskes õhus.

Kooliaasta oli kihelkonnakoolis pikem kui vallakoolis, kestes septembrist mai lõpuni. Kolm talve kihelkonnakoolis õppinuile, kooli lõpetajaile, korraldati ühepäevane lõpueksam. Tol ajal oli kombeks koondada Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnakoolide lõpetajad ühisele eksamile, mis peeti Tarvastu kihelkonnakoolis. Sinna kogunesid siis oma õpilastega ka nende õpetajad koos kirikuõpetajaga. Komisjoni esimeheks oli Viljandi linnakooli esindaja.

Linnakooli plangil anti välja kihelkonnakooli lõputunnistus.

Nagu juba eespool märgitud, sain ka mina seesuguse tunnistuse kolmeaastase 13

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos (paremal) vendadega. VMM.F.441.17. õppimise järel. Olin siis 14-aastane. Tahtsin edasi õppida, minna ei olnud aga kuhugi. Gümnaasiumi vastava klassi jaoks olin vana. Sinna pääsemist ei võimaldanud ka suurperega vanemate aineline seisukord. Mõtted jäid peatuma Tartu Õpetajate Seminarile, kuhu mõned koolilõpetajad olidki siirdunud.

Seal nõuti aga 16-aastast vanadust. Ei jäänud siis muud üle, kui jääda sama kooli juurde kaheks aastaks lõpuklassi kursust kordama, nagu see mõnel teiselgi kombeks oli. Nii tuli õppimise järel elluastumine kaheks aastaks edasi lükata. Teha ei olnud aga midagi. Kahjuks seesugune kordamine ja ainetesse süvenemine ei olnud. Seminari astumiseks tuli aga veel erilisi ettevalmistusi teha nii koolis kui ka kodus iseseisvalt.

14

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Tartu Õpetajate Seminaris 1897–1901 Saabus 1897. aasta, sellega olin siis ka 16-aastane. Koos klassikaaslase Jaak Petersoniga (nüüd Padari, elab veel Nõmmel) sõitsime siis koolijuhataja Birkenthali saatel augustikuu keskpaiku Tartusse. Palvekirjad olid meil seminari juba varem sisse antud. Palvekirja kirjutamisel soovitas koolijuhataja mul kroonukulu mitte mainida, sest seda antavat algul vaid ühele eestlasele – luteriusulisele. Petersonile olevat seda rohkem tarvis. Nii tuligi mu vanematel esimesel aastal seminarile maksta 110 rubla õppe- ja kostiraha.

Kui kevadel pärast üht aastat õppimist esitasin seminari direktorile palvekirja kroonukulu saamiseks, ütles ta: „Miks teie seda sügisel ei teinud?”. Nähtavasti oli ka mind kroonukulu määramisel silmas peetud, see jäi mul aga esimesel aastal saamata, sest et „Ma ise seda ei soovinud”. Kolm aastat olin siiski kroonu stipendiaat.

Nüüd tulen siis tagasi vastuvõtueksami juurde. Eksamit peeti suures saalis, kuhu oli kogunenud üle saja noormehe (seminar oli tol ajal poiste kool).

Esimesel eksamil oli vene keele etteütlus. See pudendas umbes pooled eksaminandid välja. Teistel eksamitel langes veel paarkümmend ära ja vastu võeti vaid 30 õpilast. Nende hulgas ka siis mina ja Jaak Peterson.

Seminar oli kinnine õppeasutus. Kinnine, s.o kasvandike liikumine oli piiratud. Linnas võis käia pärast lõunat kella viieni, esimestel aastatel oli ka selleks korrapidaja õpetaja luba tarvis. Soovijate nimed kanti eri raamatusse.

Hiljem jäeti registreerimine ära ja õpilased võisid kahe tunni jooksul pärast lõunat linnas vabalt liikuda. Kell 5 oli üldine loendus. Enamik õpilasi (100 ümber) elasid kooli ruumides, vaid üksikud oma kulul õppijad olid korterites.

Enamik õpilasi õppis riigi kulul, vanemates klasside peaaegu kõik. Kuidas mõista tolleaegset riigi kulul õppimist õpetajate seminaris? Riigi kulul õppijal oli tasuta õpetus, korter, toitmine, õpikud ja muud õppetarved, arstiabi, saun, selja- ja voodipesu pesemine. Kasutada olid viiulid (kõik õpilased pidid viiulimängu õppima) ja teised muusikariistad. Seega oli loodud soodne võimalus kehvematele õpilastele hariduse juurde pääsemiseks, mida nad siis ka ohtralt kasutasid. Õppekursus kestis esimesse (ettevalmistamisse) klassi astujail neli aastat.

Ehkki õppimiseks olid head tingimused, ei jõudnud sellest edasi õige suur hulk õpilasi. Nii, minuga esimesse klassi astunud 30 õpilasest jõudsid lõpuklassi vaid pooled. Koolist heideti välja vaid üksikuid halva käitumise (joomise) pärast, poliitilistel põhjustel minu kursuselt mitte ühtki. Enamasti oli takistuseks liiga nõrk õppeedukus. Venelastest ja lätlastest, keda algklassis oli õige mitu, pääsis lõpuklassi ja lõpetas seminari vaid üks lätlane.

15

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Tartu Õpetajate Seminari üldise siseelu kirjelduse, samuti õpetajate ulatuslikuma iseloomustuse jätan selles ülevaates ära. Asjast huvitatud loevad kõigest sellest täielikumalt seminari 100-aastase juubeli puhul trükis ilmunud albumist. Peatun vaid mõne üksiku iseloomuliku seiga juures. Nii toon ma õpetajate juures esile vaid neid külgi, mille kohta minul pärastises elus on seisukohad kristalliseerunud ja mis minu isiklikus pedagoogilises töös on end tunda andnud.

Direktor M. Serkovil seminari juhtimises autoriteeti oli. Oma aine – pedagoogika õpetamises ta ei saanud raamatu tekstist kaugemale, ei lubanud seda ka õpilastele. Viimast iseloomustab tema sagedane meelde tuletamine vastajale õpilasele – aga mis seal sulgudes on veel öeldud. Seesugune õpetamisviis õpilastele eeskujuks ei saanud olla, aine tuli hiljem iseseisvalt ümber õppida.

Tuupimist pooldas ja nõudis ka õpetaja I. Prostakov peamiselt inimese anatoomias ja füsioloogias. Oli õpilasi, kes eksamile minnes võisid õpiku algusest lõpuni sõna-sõnalt üles ütelda. Prostakov õpetas ka geograafiat. Seda ainet ta ise uuris, luges palju ja tõi üht-teist ka klassi. Tunniaine kohta nõudis ta ikka lisakirjanduse lugemist.

Seminaris oli peale klassiraamatukogude veel suur nn põhiraamatukogu, suuremate teostega igalt teadusalalt, mida õpilased rohkesti kasutasid. Lisaks sai raamatuid lugeda ka õpetaja Prostakovi isiklikust mahukast kogust. Õpilaselt, kes tunnis oli vastanud, küsis Prostakov ikka: „Mida ja kust olete selle aine kohta lisa lugenud?”. Leidus õpilasi, kes sel puhul talle ka fantaseerisid, arvestades, et aga õpetaja ei ole kõiges kompetentne. Kui Prostakovist kõnelda, siis ei põhjusta seda just tema õpetuslik külg, vaid tema iseloomujoon, mis ei tohi olla omane õpetajale. Nimelt, ta oli väiklaselt jonnakas. Selleks mõningad näited. Õpilased käisid seminari harjutuskoolis muusikat harjutamas. Seal olid klaverid ja väike pedaalidega orel. Mina käisin seal välja pandud graafiku alusel orelit mängimas. Olgu siin lisatud, et minu väike oskus orelit mängida pidi pärastises elus mulle saatuslikuks saama. Kui olin juba õpetaja, kutsuti mind köstriks esmalt Häädemeeste kogudusse ja hiljem Kolga-Jaani. Aineliselt olid kohad head, eriti Kolga-Jaanis. Minu südametunnistus aga ei lubanud mul lahkuda õilsast õpetajaametist. Pedagoogiline tegevus on mind paelunud kogu elu.

Minu orelimängimise aeg sattus kord kokku õpilaste loendusega seminaris.

Mind siis muidugi loendusel ei olnud. Loendust korraldas korrapidaja õpetaja Prostakov. Kui tulin koju, ei arvanud ma tarvilikuks endast teatama minna, nagu tegid seda hilinejad. Olin ju graafiku järgi tunnis. Õpetaja nägi mind kogu õhtu, aga ei teinud väljagi. Ootas löögiks parajat momenti. See tuli järgmisel päeval tema tunnis. Tal oli kombeks esitada küsimusi klassile, kui õpilane ei 16

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose joonistus Tartu Õpetajate Seminari päevilt.

VMM.337.4-1..

17

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose joonistused Tartu Õpetajate Seminari päevilt.

VMM.337.4-1..

18

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

19

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

20

Märt Meose joonistused Tartu Õpetajate Seminari päevilt.

VMM.337.4-1..

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

21

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose joonistused Tartu Õpetajate Seminari päevilt.

VMM.337.4-1..

22

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

23

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

24

Märt Meose joonistus Tartu Õpetajate Seminari päevilt.

VMM.337.4-1..

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

teadnud. Vastaja ei teadnud ajaloos ühe vanaaja ajaloolase nime. Küsiti mind.

Mina ka ei teadnud. Ja nüüd õpetaja: „Longite linnas ringi, tundi ette ei valmista.”

Mulle tuli see üllatusena. Oma etteheidet kordas õpetaja samadel juhtudel tüütuseni. Võtsin siis südame rindu ja läksin ühel õhtusel tunnil õpetajate tuppa, kus korrapidajaks oli jälle Prostakov. Küsisin: „Miks te mulle alati ette heidate, nagu kõnniksin ma palju linnas?” Tema ütles: „Aga sellepärast, et teie tundi ei tea.“ Mina: „Teilt ma ju alla rahuldava hinnet ei ole saanud.” Tema: „Aga vastustes mõne kohapealt jääte võlgu.“ Mina: „Kõikidele juhuslikele küsimustele ei vasta küll ükski õpilane.” Selle peale naeratas õpetaja ja jättis sellise norimise ära. Prostakov õpetas ka joonistamist. See ala oli seminaris küll lapsekingades. Tehti midagi ja kuidagi. Hinded olid aga enamikul neljad.

Mina püüdsin hoolega ja hästi teha, eriti pliiatsiga pinna katmist, üle kolme ma ikka ei saanud. Siin võib ütelda: kunsti tundmine on maitse asi ja meie maitsed sel ajal ehk erinesid. Tegelikult aga mitte. Ka selle kohta näide.

Kord nõudis Haridusministeerium Peterburi õpilaste töid joonistamise alalt.

Prostakov vahtis ja uuris ning võttis meie klassist minu tööd. Oma teguviisi põhjenduseks lisas ta: „Mitte just sellepärast, et nad paremad oleksid.” Lõpu jättis ütlemata. Minu ja teiste õpilaste hinnete suhet sel alal ikkagi ei muudetud.

Seesugune õpetaja käitumine kujundas minus kategoorilise imperatiivi – ärgu olgu õpetajas väiklust. See nõue on minu pikas mitmekesises pedagoogilises tegevuses mulle alati juhtlauseks olnud. Prostakovil oli teistest õpetajatest väga erinev hindamisviis. Kui keegi õpilastest näiteks esimeses veerandis oli tema aines saanud kahe, siis ei olnud oluline, kui hästi ta järgmistes veerandites ka vastas, oma ülesnäidatud teadmistele vastavat hinnet ta tunnistusele siiski ei saanud. Võeti ikka arvesse esimese veerandi kahte ja lisati vaid veidi juurde nii teises veerandis „3“, kolmandas veerandis „3“ ja vaid neljandas veerandis „4“. Kõrgema hinde „5“ said õpilased vaid eksamikomisjoni ees. Hinde „5“ väljapanemisel olid ka teised õpetajad tagasihoidlikud.

Matemaatikaõpetaja A. Tomson ei olnud ise kodus oma aines. Sellest osaliselt olid tingitud ka tema närvitsemine ja kärkimised tunnis. Sagedane alkoholi tarvitamine tegi tema töö veel ilmetumaks. Tema õpilased ei saanud küll hiilata oma matemaatiliste teadmistega. Minul ei tulnud õnneks seda ainet õpetada kogu oma õpetajaameti kestel. Laul oli Tomsoni huviala. Seminari meeskoor esines ka väljaspool kooli ning ühel ülikooli pidustusel ülikooli aulas. Innustatud laulust, harjutasid ja laulsid õpilased ka vabal ajal iga aasta selleks määratud lõpuklassi õpilase juhatusel. Pärnu esimesel laulupeol esineti Jaak Depmani juhatusel võistulauluga „Porilaste marss”.

Vanemate klasside vene keele ja ajalooõpetaja M. Stoljarov oli vastand Tomsonile. Ta oli kaine ja hoolas töömees. Vene keele foneetikale ja ortoeepiale ta miskipärast rõhku ei pannud. Õpilased võisid kooli lõpetada ka väga halva vene keele hääldusega. Suured jutumehed olid pastor A. Klaassepp ja preester 25

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

I. Jegorov. Viimane õpetas slaavi keelt. Mis oli kahe viimase klassi tunniplaanis kahe nädalatunniga.

Kokkuvõttes võiks ütelda, et seminar andis õpilastele tublisid teadmisi, nii et mõnes aines lisaeksami sooritamisega võis ülikooli astuda, mida ka suur hulk lõpetanuid tegi. Õpiti ka tüsedalt tööd tegema ja raskusi võitma. Sellest oli ellu astumisel suur kasu. Töö noori õpetajaid ei kohustanud. Igal alal haarati tööl sarvist kinni. Seminari juubelialbumist võib lugeda, kes ja millega tegeleda suutis.

Pedagoogina tööle asudes tulid siiski ilmsiks ka mõnedki seminariõpetusliku külje puudused. Seminaris pakuti teadmisi üldiselt, pidi aga silmas pidama, et neid teadmisi vajavad noored, kes peavad neid teadmisi oskama ka edasi anda. Sellepärast tuli noortel õpetajatel teadmisi ümber õppima hakata. Nagu eespool öeldud, lepiti seminaris raamatust päheõpitu ülesütlemisega. Seda võis teha ja ilma ainet sisuliselt mõistmata. Seesuguse jutuga ei saanud ju õpetaja oma õpilaste ette minna. Noorel õpetajal tuli uurida ja puurida, et aine igatpidi sisuliselt selgeks saaks.

Ka metoodiliselt peaksid pedagoogilise õppeasutuse õpetaja tunnid teistsugused olema, kui üldhariduslikes koolides. Viimastes ütleb õpetaja õpilastele – seda tuleb teil teada, pedagoogilises õppeasutuses peaks õpetaja ütlema – seda tuleb teil osata ka edaspidi anda noortele ja umbes nii nagu mina teile esitan. Seda aga seminari õpetajad oma töös silmas ei pidanud.

Loodeti vaid sellele, et õpetati ainete metoodikat ja korraldati lõpuklassis praktikatunde. Sellest oli aga vähe. Õpetajate oma tunnid ei olnud kooskõlas metoodika nõuetega. Suurimaks puuduseks oli näitlikkuse vähesus.

Niisiis, ka metoodilistes küsimustes oli noor õpetaja oma töö algul nõrgal alusel. Ta libises tegema ikka mitte nii nagu metoodikas õpitud, vaid nii, kuidas oli oma õpetajat tegemas näinud.

Nagu senisest näha, olen kogu aeg, välja arvatud üks aasta vallakooli, õppinud vaid poeglaste koolides, lahus tütarlastest.

Nii mõnigi kord olen elus mõelnud, kas ei oleks parem olnud, kui oleks saanud segakoolis õppida. Siis oleks õppinud naisterahvast tundma kui kaasinimest kõigi tema hüvede ja puudustega. Naisolevusi nähti seminaris vaid eemalt, nagu pildil. Huviga jälgiti Laia tänava seminarist mööduvaid Grassi eragümnaasiumi tütarlapsi. Neile anti nende välimuse järgi eri nimedki.

Kui siis tuli elus naisolevustega kokku puutuda palgest palgesse, siis tunti kohmetust, ei osatud jutulõnga nagu kusagilt alustada ja naisterahvas jäigi nooruseas idealiseerivaks kauge ilma olendiks.

26

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Koha otsimisel 1901. aastal Ülal kirjeldatud oludes tuli neli aastat õppida ja töötada. Siis anti kätte õpetajatunnistus ja saadeti ellu.

Töökohtade saamisega oli tol ajal raskusi. Oli harulduseks, kui leidus ajalehes mõni õpetaja vakantse koha kuulutus. Tuli enesel sõita, käia ja kuulata, kus „maa lahti“ oli. Ja siin tuli siis kohtuda haridusjuhtidega. Ma oleksin küll ilma otsimiseta koha saanud. Nimelt olid koolis, kus ise õppisin, s.o Tarvastu kihelkonnakoolis juba jõulust üks õpetaja koht vakantseks jäänud. Sain juhuslikult teada, et mind sellel kohale oodatavat. Mul miskipärast ei olnud soovi jääda oma kihelkonda. Ütlesin siis kaaslõpetajaile, kes neist sooviks saada kohta Tarvastus. Leiduski Peeter Särg (oli hiljem, ülikooli lõpetamise järel, Rannus arstiks), kes tuli minuga kaasa.

Läksime siis temaga koos koolijuhataja Birkenthali juurde, kus Särg esitaski oma soovi koha saamiseks. Birkenthal tegi suured silmad, kutsus mind teise tuppa ja küsis, kas ma siis tõepoolest ise ei soovi seda kohta. Saanud minult eitava vastuse, tegi ta minu koolivennaga kauba kindlaks. Mina aga hakkasin mujalt pinda uurima. Juhuslikult sain teada, et Võru linna elementaarkoolis on õpetaja koht vaba. Seadsin siis sammud sinna poole. Enne sõitu kohtusin Tarvastu pastor praost Jürmanniga2. Tema tundis Võru praost Schvarzi3 ja andis tema nimele mulle kirja kaasa. Schvarz pidi Võrus olema koolikolleegiumi liige.

Võtsin kirja, sest siis oli vähemalt põhjust Schvarzi juurde minna. Schvarz oli vana hall mees, võttis mind vastu ja oli algul väga karm. Paistis, et ta ei sallinud vene seminariste. Andsin siis kaasa toodud kirja talle üle. Ta luges selle läbi ja ta nägu muutus lahkemaks, ütles siis: „See kiri on mulle rohkem väärt kui teie seminari tunnistus.“ Ta andis mulle lootust koha saamiseks. Ütles aga: „Meil on kolleegiumis kuus liiget: kolm venelast ja kolm luterlast, need on aga kui koerad üksteise vastu. Kui mind valitakse koosoleku juhatajaks, siis võite selle koha saada, sest juhataja hääl otsustab.“ Nii lõppes minu esimene kohtumine koolivalitsuse liikmega lootustäratavalt.

Tuli siis ka kohalik rahvakoolide inspektor Prosljakov üles otsida. See suvitas maal ilusa Kasaritsa järve ääres kuus versta Võrust. Tema jutt oli tagasihoidlikum. Sõitsin siis koju ja sain hiljem teate minu mittevalimisest. Kui järgmisel aastal kohtasin Prosljakovi Viljandi inspektorina, siis ütles ta, et mul olevat Võru koha saamiseks väljavaateid olnud, sinna olevat aga otsustatud 2 3

Michael (Mihkel) Jürmann (1853-1932) Johann Christoph Schwartz (1869-1942) 27

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

valida naisõpetaja. Ega siis midagi, tuli vaatama ja ootama jääda. Oli nagu vähe kahju, et pakutud Tarvastu koha ära ütlesin. Koolitöö aeg hakkas juba lähenema, mina aga ikka ilma kohata. Kodused hakkasid ka muret tundma.

Juhuslikult leidsin „Postimehes“ kuulutuse, et Vana-Lõve ministeeriumikool Saaremaal vajab õpetajat. Saatsin sinna kohe sooviavalduse. Varsti tuligi sealt jaatav vastus, paluti mul kohale sõita. Sõita tuli raudteel Riiga, sealt laevaga Kuressaarde ja siis postihobustega Vana-Lõvele 25 versta Kuressaarest.

Niisugune marsruut oli koolijuhataja poolt märgitud. Teist võimalust tookord ei olnud. Läbi tuli teha mul seega esimene meresõit ja kannatada merehaiguse all. Kuressaares astusin sisse ka sealse rahvakoolide inspektori Dubrovni juurde. See andis mulle isalikke näpunäiteid ja saatis heade soovidega mind minu esimesele kohale.

Saaremaal Vana-Lõve ministeeriumikoolis 1901–1902 Vana-Lõve ministeeriumikool oli alles kujunemisel. Olid vaid algklassid ja nendega oli töötanud koolijuhataja G. Nurm üksi. Mina tulin sinna teiseks õpetajaks. Kool asus vanas kivist vallamajas, kus olid kaks klassiruumi, magamistuba ja veel mõni ruum. Minu toaks oli seal endine vangikamber kolmeruudulise väikese aknaga. Koolijuhataja korter oli eraldi olevas puumajas. Koolijuhataja Nurm oli õppinud Pihkva Õpetajate Seminaris, kus oli omandanud ka raamatuköitmise oskuse, mida ta siis edasi andis õpilastele ja ka mulle ning mina hiljem oma õpilastele Väike-Maarjas. Köideti ka suuremaid raamatuid kullatud selgadega. Viimased olid inspektori kogust.

Jaotasime omavahel õppeained ja asusime tööle ning töötasime sõbralikult. Ülalpidamise pärast mul muret ei olnud, olin koolijuhataja juures kostil.

Töötasin innu ja hoolega, lootsin, et kõik on kõige paremas korras. Kevade poole tuli inspektor kooli revideerima. Ta viibis kahekomplektilises koolis terve päeva. Revideerimise lõpul varus ta momenti, et mulle nelja silma all öelda otsust minu töö kohta ja see oli – õpilaste teadmised ikka vähesed. Kas ta mulle ka mingeid juhtnööre andis, ei mäleta. Hakkasin siis ise analüüsima ja tulin otsusele, et oskusi oli seminarist ikka vähe kaasa toodud. Tuli ainetesse süveneda põhjalikumalt ja otsima hakata paremaid meetodeid. Aega selleks oli Saaremaal rohkesti, ei olnud palju seltskondlikku tegevust. Olin vaid koolijuhataja poolt paari aasta eest asutatud Valjala Põllumeeste Seltsis kirjatoimetajaks ja esinesin koosolekul kord ka kõnega. Võõrsil käimise kohti oli vähe. Koolijuhataja külastas kroonumõisa rentniku Neggo lasterikast perekonda ja lähedal asuva hobupostijaama pidajat Vesbergi. Mind kutsus ta ka ikka kaasa. Mulle ei olnud need mõlemad külad kuigi mugavad, sest neis valitses kadakasaksa vaim ja kõneldi saksa keelt. Kord käisime ka Kuressaares 28

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos (vasakul).

VMM.F.441.5. tuletõrjujate maskipeol, kus tuli viibida ka kadakasaksluse õhkkonnas. Igav oli elu Tartu ja Suuremaa järel. Vaid ärkvel olles olin Saaremaal, unes aga ikka „Suurel maal“. Igatsusega sai kevadet oodata, et siis saaks unistusi täide viia.

Talvel oli see võimatu eespool märgitud viletsate liiklemisteede tõttu. Kui kevadel koolitöö lõppes, siis kohe vastostetud jalgrattale ja teele Suure Väina 29

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

suunas. Jalgratta, tookord veel ilma vabajooksuta, sain osta järelmaksuga. Olin nagu talveunest ärganud, kui sain „Suurele maale“. Kasutasin seal ohtrasti jalgratast liiklemiseks, otsisin üles oma koolivennad Tartus ja mujal. Peatus oli ikka Tarvastus vanemate kodus.

Kogu aeg mõtlesin ja kaalusin, kuidas pääseda Saaremaalt välja. Sain kuulda, et naabervallas Kärstnas oli otsustatud vallakool muuta ministeeriumikooliks.

Käisin kohapeal vaatamas ja sõitsin Viljandimaa koolide inspektori jutule, kes tol ajal asus Pärnus. Andsin sooviavalduse sisse Kärstna ministeeriumikooli juhataja kohale ja jäin ootama. Vastus viibis. Sügisene koolitöö algus hakkas lähenema ja ma sõitsin jalgrattal tuldud teed tagasi Saaremaale vanale kohale.

Jõudsin vast sinna, kui tuli kiri Viljandimaa koolide inspektorilt, et minu soovi kohaselt on mind määratud Kärstna ministeeriumikooli juhatajaks, alates 1. oktoobrist 1902, ja et mul tuleb ajaviitmatult vanast kohast lahti ütelda ning uuele teenistuskohale ilmuda. Kirjast selgus, et see oli mitte sellelt Viljandimaa inspektorilt, kellele esitasin sooviavalduse, vaid uuelt ja nimelt Prosljakovilt, endiselt Võrumaa inspektorilt, kelle juures käisin eelmisel aastal. Kohast lahtiütlemine oli küll hilinenud, aga vana auväärne Saaremaa inspektor Dubrovin mulle lahkumiseks takistusi siiski ei teinud. Lahkuda ei saanud ma siiski päevapealt, tuli oodata kuni leitakse uus õpetaja. Selleks kulus paar nädalat. Nii tuli mul ka veel klassides töötada. Sel ajal panin ma tähele, et laste käitumine oli erinev; nad olid nii kurvad ja eriti vaiksed. Ma ei mõistnud midagi arvata. Hiljem selgus aga, et nad olid teada saanud minu lahkumisest ja see oli nende meeled kurvaks teinud. Kui nad siis minu lahkumise päeva hommikul kogunesid suuremasse klassi ja ma nendega hüvasti jätsin, läks nutt lahti. Valju nutuga saadeti õues minu vanker koolimaja juurest minema.

Kõik see tuli mulle nii ootamatult. Ei võinud arvata, et ma, alati nii tõsine ja nõudlik, niisuguse poolehoiu avalduse osaliseks võisin saada. Analüüsisin asju. Need minu vastnimetatud omadused ei oleks võinud ehk põhjuseks olla.

Jäin peatuma mõtte juurde, et õpilased olid taibanud, et ma ei olnud nõudlik ainult nende, vaid ka enese suhtes ja et mul ühtlane ning õiglane mõõdupuu oli kõikide õpilaste vastu, olgu nad sõprade, sugulaste või võõraste, „rikaste“ või vaeste lapsed. Nn pailapsi mul ei olnud. Ja kui hiljem Kärstnast ning VäikeMaarja kihelkonnakoolist (koolinõuniku ametisse) lahkumise puhul õpilaste poolt samasugused avaldused ilmsiks tulid, siis ikka juba mainitud põhjustel.

Kärstnast lahkusin ma küll sügisel enne õppetöö algust, kuid need sealse kooli õpilaste massiliselt saadetud kirjakesed ja kaardid lasevad oletada, et minu lahkumine sealt õppetöö ajal oleks olnud samasugune kui eelmisestki koolist.

Hilisematel aegadel on minu endistelt õpilastelt, juba täiskasvanutelt, ikka kuulda olnud nendest minu eespool mainitud omadustest. Olen mõelnud, kas nende positiivsete omaduste arendamisele siiski kaasa ei ole aidanud seminari õpetaja Prostakovi negatiivne talitusviis.

30

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kärstna ministeeriumikoolis 1902–1907 Saaremaalt sõitsin tagasi jälle Kuressaare, Riia, Valga ja Viljandi kaudu, sest mul oli kaasas ka bagaaž. Sõitsin vanemate koju ja sealt kohe Kärstnasse ning alustasin tööd uue kooli organiseerimise alal. Kool loodi Kärstna vallakooli baasil, mis valitsuse pealekäimisel oli otsustatud muuta ministeeriumikooliks.

Paljud valla elanikud suhtusid algul vaenulikult uude kooli. Seda vaenulikkust oli õhutanud ka Helme koguduse pastor G. Koik4 (kool asus Helme kihelkonnas). Suvel, enne koolitöö algust koolimajas palvetunni pidamisel olevat ta seletanud, kui kahjulikku mõju võib uus kool avaldada lastele nii usulisest kui ka rahvuslikust küljest. Ta oli öelnud, et ta oma jalaga uude kooli ei tule. Nähtavasti kartis, et seda talle ka ei lubata. Palvetundi ta kooli küll enam pidama ei tulnud, aga oma kohustust usuõpetuse revideerimise alal pidi ikka täitma. Kui ta siis esimesel aastal kevade poole tuli kooli revideerima ja leidis ka usuõpetuse alal kõik korras olevat ning et koolis töötasid kaks õpetajat, mõlemad eestlased ja veel pealegi luteriusulised, siis ütles ta õigusega: „Kooli nimel ei ole tähtsust, kool on ikka nii, kuidas on õpetajad.“ Nii leppis ta kooliga ära ja suhtus õpetajaisse heatahtlikult.

Mis kool see ministeeriumikool siis oli? See oli pooleldi valitsuse kool: majanduslikud kulud kandis valla omavalitsus, õpetajate palgad maksis riik, kes varustas kooli ka õppevahenditega ja raamatukogu raamatutega. Õpetajaid määras ametisse inspektor ja just see viimane ei meeldinud vallameestele. Et aga õpetajad ei eraldunud rahvast, võtsid agarasti osa seltskonnategevusest, siis lepiti uue kooliga. Rahul olid eriti lastevanemad, sest kool andis lastele vallakoolist kõrgema hariduse ja pealegi tasuta. Ümberkaudsetes kihelkonnakoolides (Helmes, Tarvastus, Paistus, Karksis) oli õppemaks. Kooli nimetati kaheklassiliseks ministeeriumikooliks: esimese klassi moodustasid kolm vallakooli õppeaastat, teise klassi – lisaks tulnud kaks õppeaastat. Seaduse järgi kestis koolikursus seega viis õppeaastat. Aegamööda ilma erilise loata

Märt Meos Kärstna Ministeeriumikooli päevilt.

VMM.F.441.3.

4

Georg Koik (1855-1914)

31

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

kasvatasime juurde ka kuuenda õppeaasta. Nii olime kursuse ulatuse poolest võrdses olukorras kihelkonnakoolidega.

Koolimajas oli tarvis enne koolitöö algust mitmeidki kohendusi läbi viia.

Vallavalitsuse abiga tuldi nendega toime. Kohale sõitis ka mind ametisse määranud Viljandimaa koolide inspektor Prosljakov. Ta tuli suure pahandamisega, miks ma teda Viljandist läbisõitmisel ei olevat üles otsinud.

Viljandis kuulsin küll, et inspektor olevat neil päevil seal olnud, keegi aga ei teadnud, kus ta momendil viibib, arvati ka, et ta on ehk oma asukohta – Pärnu ära sõitnud.

Inspektor pahandas, aga kui kuulis, mis ma Viljandis kõik tema leidmiseks ära olin teinud, siis jättis rahule. Ta tõi kaasa asjaajamise raamatuid, andis mõningaid juhatusi ja sõitis jälle minema. Õppetöö algas 1902. aasta oktoobris nelja jaoskonnaga kahe õpetaja juhatusel.

Teiseks õpetajaks oli minust ühe kursuse võrra noorem Tartu seminarist Andres Allast, pärit Paistu kihelkonnast.

Mõne nädala töötamise järel oli kooli ametlik avamine. Inspektor sõitis selleks kohale juba eelõhtul ja tõi kaasa kooli jaoks ka pühakute pilte (ikoonasid).

Avamisele olid kutsutud ka mõlema usu vaimulikud. Apostliku õigeusu preester Entson5 Suislepast oli küll kohal ja pühitses maja uue kooli jaoks.

Helme pastor Koik jäi küll tulemata. Inspektor pidas venekeelse kõne, mille ma lausete kaupa tõlkisin. Ta tahtis midagi ka eesti keeles tervituseks öelda ja pidas minuga enne aktust nõu. Kirjutasin talle siis paberile eesti keeles „Kärstna ministeeriumikool elagu!“. Unustasin aga tähelepanu juhtimise õigele hääldamisele. Oma kõne lõpul hüüdis ta siis: „Kerstna ministeeriumikool jelagu!“ See kutsus muidugi kuulajatel muige esile. Eesti keelt tuli mul inspektorile õpetada ka ükskord hiljem. Sõitsime temaga vankrihobusega koolist Viljandisse (37 versta). Teel tuli olla viis kuni kuus tundi. Muu hulgas algaski eesti keele õppimine: tema ütles lauseid vene keeles ja kordas minu tõlkeid. Meelde on jäänud üks tema lause. Tõlkisin: isa, poja ja pühavaimu nimel. Tema siis seda kordas ja kordas. Vahepeal oli ka muud juttu. Mõne aja pärast küsis proovis ise ja ütles: „Isa, poja ja pühavaimu inimene.“ Parandasin muidugi. Jõudsime viimaks Viljandisse ja mul jäi teadmata, kas minu õppetunnil tulemusi oli. Hiljem selgus, miks inspektor eesti keele õppimisega tahtis vaeva näha. Riia õppekonna kuraator Lövsin olevat inspektoritele kohuseks teinud kohaliku rahva keele õppimise. Vaevalt küll sellise nõudmise täitmisest midagi välja tuli.

5 Joann Envere/Entson (1874–1969)oli eesti õigeusu vaimulik: köster-kooliõpetaja, diakon, preester, ülempreester, Petseri Vaimuliku Seminari õppejõud. Preester Suislepa Püha Katariina koguduses aastatel 1901–1906.

32

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

22-aastane Märt Meos VMM.F.180.

Pärast kooli ametlikku avamist kestis koolitöö edasi. Õpilased elasid nädal aega koolimajas selle ülevaate algupoolel kirjeldatud tingimustes. Raskusi oli algul korrapidamisega vabal ajal. Õpilastel (poistel) oli endisest ajast kombeks jäänud üksteist peksta. Selleks olid neil nuudid – rätiku sisse peidetud kivid.

Nendega löödi ja õige valusasti. Tuli energilisi samme astuda selle halva kombe väljajuurimiseks. Nähtud ja kätte saadud lööja eraldati vabal ajal teistest, ta seisis harilikult nurgas. Kui vahetund lõppes, võis ta vajaduse korral õue minna.

See kestis seni, kui süüdlane palus luba jälle teiste hulka pääsemiseks. Nähtuse kordamise puhul algas eraldumine uuesti ja kestis seni, kui käed peksmiseks 33

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

enam ei sügelenud. Üks poiss oli juba mitu korda seisnud ja ka vabaks saanud.

Tal tuli aga veel seista. Poiss oli viimaks seismisest täiesti tüdinenud ja palus vabaks. Ma ütlesin: „Sa ei pea ju oma lubadusi, hakkad jälle peksma. Miks sa seda teed?“ Ta ütles: „Ma ei saa nagu teisiti,“ ja ise pistis nutma. Nii oli ka temaga jõutud pöördepunktini. Ta sai teiste hulka ja paranes. Seesugune peksmine oli vanematele suurt muret teinud. Ma kuulsin sellest vaid kevadel, kui nad rääkisid: „Hea, et peksmisele on koolis nüüd piir pandud.“ Koolis oli õppekeeleks vene keel. Eesti keeles olid vaid emakeele- ja usuõpetusetunnid. Vene keelt tuli õpetada ilma tõlkimata, nn naturaalmeetodi järgi, nii nagu laps väiksena õpib emakeelt. Raske oli sellise õpetamisega toime tulla algtasemel ja mitte ainult abstraktsete mõistete seletamisel, vaid ka konkreetsete asjade puhul. Mäletan, et oli tarvis selgeks teha, mis on sidron6.

Külalapsed ei olnud seda muidugi näinud. Tõin siis klassi linnast ostetud sidroni, pingiridade vahel liikudes näitasin seda lastele, lõikasin pooleks ja lasksin nuusutada. Lõpptulemusena sain, eesti keeles küsides, vastuse – kurk.

Palju anekdoote räägiti selle meetodi puhtal kujul tarvitamise kohta. Inspektor kooli revideerimisel jälgis aga hoolega, et sellest meetodist kinni peetaks.

Sõnastikke ei tohtinud õpilastel ametlikult olla. Neid trükiti aga eraviisil ja nad sattusid koolidesse. Inspektor laskis nad revideerimise puhul kokku korjata laua otsale, kust õpilased nad hiljem jälle kätte said. Räägiti ka juhusest, et inspektor olevat kokku korjatud sõnastikud oma käega küdemisel olevasse ahju loopinud. Nii taheti vist vene keelt teha õpilaste emakeeleks. Tulemusi see siiski ei andnud. Et aga vene keele oskus siis pea igal sammul tarvilik oli umbkeelsete ametnike pärast, siis soovitati küll, et õpilased koolis omavahel harjutaksid vene keeles rääkima. Vene keele õppimisele tuli ikka suurt rõhku panna, sest vene keele oskus hõlbustas teadmiste omandamist ja avas tee edasiõppimiseks.

Kooli revideerides küsis inspektor Prošljakov õpilasi peamiselt ise. Esimesel revideerimisel ta kogu aeg suitsetas seejuures. Peatudes mõne suurema tütarlapse ees, suunas ta suitsujoa talle otse näkku ja jälgis, kuidas sellele reageeritakse. Hiljem ta klassis küll enam ei suitsetanud. Ei saanud kuulda, missugused asjaolud sundisid teda sellest loobuma. Üldse oli Prošljakov väga labane oma käitumises ja väljendustes, minnes viimastes kogunisti ropendusteni. Asudes Pärnus, sai ta oma tööpiirkonnaks hiljem Pärnumaa. Seal ei püsinud ta aga kaua, sest sealsed õpetajad leidsid, millest kinni hakata. Nad esitasid õppekonna kuraatorile kaebusi, mistõttu Prošljakov paigutati ümber kuhugi kaugemale. Viljandimaa sai uueks inspektoriks Lafini, asukohaga Viljandi linnas.

6 34

sidrun

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kärstna Ministeeriumikool.

Keskel õpetajad Andres Allast, Märt Meos, Mihkel Jõks.

VMM.1174.4.

Kui koolile lisandus viies õppeaasta, määrati tööle ka kolmas õpetaja. Selleks oli esmalt Paul Kangur, ka Tartu Õpetajate Seminari lõpetanu. Eespool märgitud kuuenda õppeaasta lisamise järel muutus kool kolmekomplektiliseks, igas komplektis kaks jaoskonda.

Kolmandat klassiruumi ei olnud. Kolmas komplekt töötas algul õpetajate toas. Laste arv kasvas ja kooliruumid kippusid üldse kitsaks jääma, eriti internaadi osas. Koostasin juurdeehituse projekti kuue sülla7 peale ja esitasin selle vallavalitsusele ning käisin vallavolikogus seda kaitsmas.

Siin oleks paras koht veidi peatuda vallavalikogu koosolekute juures. Peeti neid ikka vallamajas. Eelkoosolekud olid aga Kärstna vallamaja lähedases kõrtsis. Sinna kogunesid volikoguliikmed enne ametlikku koosolekut. Seal arutati päevakorras olevad küsimused läbi ja tehti esialgsed otsusedki valmis.

Kui otsustest huvitatu viibis ka seal, siis pidi ta loomulikult liiku tegema. Nii toimus see ka õpetajate valimise puhul. Et aga ministeeriumikooli ajal õpetajate valimisõigus volikogu käest ära läks ja liigutegemisjuhud vähenesid, seda ei 7 Süld – etalon on olnud laiali sirutatud käte sõrmeotste vahe. Eesti rahvapärane käsisüld on umbes 6 jalga ehk 1,80 meetrit.

35

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

saanud volimehed nii kergesti unustada. Kui siis arutlusele tuli koolimaja juurdeehituse asi, siis arvati paras aeg olevat näidata oma peremeheõigusi. Enne koosolekut mina kõrtsi ei läinud, see meestele muidugi ei meeldinud. Pandi siis omal kulul tubli aur peale ja tuldi koosolekule. Peab ütlema, et volimehed, kui neid üksikult tuli kõnetada, olid päris kenad ja arukad inimesed. Kui nad aga kokku tulid ja pealegi eelpool kirjeldatud olukorras, pidi küll nii mõnegi mehe mõistuse juurde küsimärgi panema. Kisendati, räägiti rumalusi ja tehti otsus risti vastupidine soovitule. Nii oli lugu ka koolimaja juurdeehituse projekti arutlusel. Räägiti palju kuuesüllase juurdeehituse vastu ja soovitati ehitada vaid neli sülda lisaks. Küll sai seletada, et neljasüllase lisamisega ei lahenda ühegi ruumi kitsikust, aga mehed jäid oma juurde. Ütlesin ärevuses veel mõne kõva sõna ja lahkusin. Hiljem sain kuulda, et mehed lõppude lõpuks olid arud ikka pähe võtnud ja minu projekti kuue sülla peale kinnitanud. Nii asuti 1905. aasta kevadel juurdeehitust teostama ja viidi see ka sügiseks läbi.

Kool sai juurdeehituse ja vanade ruumide ümberkorralduse tõttu kolmanda klassiruumi, kaks mahukat magamistuba, kus voodites magati, kahetoalise õpetaja korteri, kaks kööki õpilaste jaoks, kus olid ka silmapesunõud. Kahe klassiruumi vahel oli liikuv vahesein, mis suuremate koosolekute ajaks ära võeti. Nii sai kool lahedamalt hingama hakata. Õpilaste ühislaua jaoks küll ruume ikka veel ei saadud ja õpilased einestasid endist viisi klassilaudadel.

Nagu öeldud, elasid õpilased nädal aega kooli internaadis. Elu internaadis kulges õppenõukogu poolt välja töötatud ja kehtestatud kodukorra alusel.

Algul esinenud korrarikkumised kadusid ja kujunes aja jooksul välja nn teadlik distsipliin. Korrapidajaõpetajal oli vähe tegemist. Õpetajad võisid ka kõik pärast tunde puududa, aga nimetamisväärseid pahandusi ei esinenud.

Kooliteenija rääkimise järele olevat õpilased sel juhul õhtuti veel vaiksemalt õppinud. Siiski on ohtlik suurt internaati jätta omapead. Selles veendusime ühe juhtumi puhul. Olime jälle kõik kolmekesi Tõrva reisil. Saabusime koju nii poole öö paiku. Hakkasin oma toas juba lahti riietuma, kui kuulsin tütarlaste magamistoast, mis oli minu toast eraldatud klassiruumiga, mingit ärevat kõminat. Ruttasin sinna. Pilt, mida nägin, oli kohutav. Väikese petrooleumilambi valgusel oli magamistoas hirmus segadus. Pooleldi lahti riietanud tütarlapsed ronisid voodist voodisse, mõned tahtsid nagu ka seina mööda üles ronida. Ise nad rääkisid sonides segaseid jutte, häälitsesid korisedes jne. Vaid üksikud olid normaalses olukorras. Mida oskasid noored õpetajad siin peale hakata? Algul ei olnud ka teada, mis kõige selle põhjuseks oli. Arst elas Tõrvas (14 versta), vallamaja telefoni juurde oli kolm versta.

Kohe sai inimene saadetud telefoni juurde arsti kutsuma. Möll magamistoas ei võinud ju edasi kesta. Tuldi mõttele eraldada suuremad märatsejad teistest.

Need kanti vooditega klassidesse laiali. Tuli märatsejate taltsutamiseks ka valjult sõna tarvitada. Ettevõetud abinõud andsid tulemusi. Kui arst kahe kuni 36

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

kolme tunni pärast kohale jõudis, oli kõik juba vaikseks muutunud. Arstil jäi konstateerida, et ettevõetud abinõud olid tarvilikud. Ta andis mõningaid juhtnööre edaspidiseks talitusteks ja lahkus. Rahunenud õpilased kanti voodites jälle magamistuppa, kus uni neid varsti oma hõlma võttis. Hommikul võis tööd jälle normaalselt jätkata. Mõned tütarlapsed, ka suuremad, keda vapustus oli nõrgaks teinud, tuli toibumiseks koju saata. Mõistuse juures olnud tütarlapsi sai rangelt hoiatada, et nad haiguse hoos olnud tütarlastele midagi meelde ei tuletaks sellest, mis nad olid näinud ja kuulnud segaduse ajal. Üks vanem tütarlaps, kelle närvide vapustus oli väga tugev olnud, pidi pikemaks ajaks koju jääma. Ja mis oli selle häire põhjustanud? Oli koolis üks väike noor tütarlaps, kes sageli kannatas närvivapustuste all. Meie äraolekul oli ta üksi pimedas õue läinud ja sealt suure kisaga klassi jooksnud hüüdes – õues on hull koer! Ise oli ta kiljates kokku langenud. Varsti oli teine tema kiljatuse peale samasugusesse seisukorda sattunud jne. Õppimistunni lõpul siirduti magamistuppa ja seal see päris möll siis algas. On päris selge, et kui õpetaja oleks kodus olnud ja õigel ajal haige eraldanud, siis oleks suur segadus tulemata jäänud. Rääkisin sellest loost inspektorile. Tema teadis omalt poolt lisada, et tütarlaste pansionides olevat seesugused häired päris harilik nähtus samadel põhjustel. Õpetajatel tuli ka edaspidi koolist lahkuda mitmesugustel põhjustel. Kärstna rahvas oli väga külalislahke. Perekonnapidudest pidi ikka ka õpetaja osa võtma. Suurtel pühadel oli juba ette kindlaks määratud, kuhu ja mis õhtul õpetajatel tuli külla sõita. Tuldi hobusega järele ja toodi tagasi samal õhtul, mõnikord ka teisel hommikul. Kooli internaati koolitöö ajal aga üksi ei jäetud.

Elu internaadis mõjus väga soodsalt õppeedukusele. Vanemad õpilased said nooremaid õpingutes aidata. Käepärast olid tarvilikud õppevahendid. Ka õpetajal tuli ühe kui teise küsimuse kohta nii individuaalseid kui ka üldisi seletusi anda. Õpilaste tööde vihikud tagastati sageli õhtuti ja võideti sellega aega tundideks.

Nii kasvatusele kui ka õpetusele avaldas head mõju ka see, et õpetajate keskel valitses üksmeel, elati nagu sõbralikus peres, oldi avameelsed igas küsimuses.

Söödi ühes lauas ja pesupesemise asjus ei olnud õpetajatel muret. See paistis nii endastmõistetav olevat, teisiti see nagu ei võinudki olla. Inspektor Lafin oli seda märganud juba kooli esimesel revideerimisel. Kui ta teist korda kooli külastas, lausus ta: „Kui sõbralikult teie siin elate, ma rääkisin sellest ka direktorile.“ Olgu siinjuures tähendatud, et inspektorite ülemuseks oli rahvakoolide direktor. Neid oli üks iga kubermangu kohta. Liivimaa direktor elas Riias. Tolleaegseks direktoriks oli keegi Viljev. Kärstna ministeeriumikooli õpetajate sõbralik elu leidis inspektori poolt allakriipsutamist seetõttu, nagu hiljem selgus, et teistes Viljandimaa samanimelistes koolides (Kõos, Vastemõisas, Võisikus) olevat õpetajad omavahel tülitsenud ja inspektorile 37

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

palju muret teinud. Tülitsejate laiali saatmine võeti ette kooliaasta keskel. Üks neist – Mihkel Jõks, toodi Võisiku ministeeriumikoolist Kärstnasse ja meie Paul Kangur paigutati tema asemele. Tuleb märkida, et Jõksil oli kalduvusi tülinormiseks, meil aga kadusid need konarused miinimumini ja häireid meil ei olnud. Oma kolleegide kohta pean ütlema, et nende hulgas ei ole mul ei Kärstnas ega hiljem ka mujal logelejaid olnud, välja arvatud üks õpetaja, kelle leidsin Väike-Maarjast eest. See oli Johannes Sõster. Tema oli enne VäikeMaarjat paarist koolist juba vallandatud ebapedagoogilise käitumise pärast õpilaste suhtes. Vallandati ta ka Väike-Maarjast õppeaasta keskel ja hiljem mitmest teisest koolist, kuni talt viimaks õpetajakutse võeti. Kõik teised on töötanud hoolega. Juhuslikult vabaks jäänud tundidele peeti otse jahti.

Kellelegi ei tulnud keelele ega mõttessegi küsida – kes mulle selle eest maksab?

Seetõttu oli ka edu õppetöös. See edu oli inspektor Lafinil teada. Ja kui direktor Viljem sõitis Viljandisse ja soovis näha mõnd maakooli, siis oli Lafinil otsus kindel – Kärtsnasse. Küll olevat direktor vastu seisnud sellele pikale reisile (37 versta) hobustel talvise külmaga, aga viimaks siiski inspektorile järele andnud.

Paistus olevat direktor veel ettepaneku teinud tagasi sõita, siiski sõideti edasi.

Jõuti Kärstnasse, kui hommikused tunnid ja lõunavaheaeg olid juba möödas (peale kella 14). Läbikülmunud direktoril oli esimene küsimus: „Mitu versta on siia Viljandist?“ Vastasin – 37 versta. Tema – ei, kolm korda 37 versta. Oma pahameele väljavalamiseks inspektorile ütles direktor. „Inspektor on teiega väga rahul, mis teil on rääkida inspektori kohta?“ Seesugune küsimus tuli üllatusena ja väga ootamatult, seetõttu jäi vastus võlgu. Ega sellega veel kõik ei lõppenud. Direktor püüdis igati solvavalt suhtuda inspektorisse. Nii võttis direktor lõunalauas oma kohvrist toidule vähe lisa. Inspektor tahtis sedasama teha. Direktor aga hüüdis: „Ärge lõigake seda, vaid teist vorsti!“ jne. Klassides kestis töö edasi hilisõhtuni. Küsis peamiselt direktor ise. Lõpuks pöördus direktor õpilaste poole lühikese kõnega. Ta rääkis nagu vähe liigutatult ja ütles seesugusesse kolkasse ta küll millaski enam ei tule. Ta tänas kooliperet hea töö eest. Öömaja võimalused oli meil väga kitsad, aga kuidagi oleks ikka külalisi ära paigutada saanud. Inspektor ei olnud aga sugugi nõus jätma kõrget külalist ööseks kehvadesse küla-oludesse. Võeti siis veel väga hilja sõit ette Tarvastusse (12 versta), kus inspektoril olevat kavatsus olnud öökorterit leida praost Jürmanni juures. Et viimast aga kodus ei olnud, siis olevat edasi sõidetud kihelkonnakooli juhataja Birkenthali juurde, kus ka ööbitud. Nii oli inspektor direktorit küllalt vintsutanud ja seetõttu viimaselt kindlasti tublisti etteheiteid veel lisaks saanud.

Oli kindel, et Kärstna kooli õpetajate silmis oli inspektori autoriteeti riivatud.

Kuidas seda taastada, andis ehk inspektorile päris mõtlemist. Midagi oli tal selleks ka valminud. Umbes nädal pärast kirjeldatud sündmusi oli ühel hommikul enne tundide algust, kui oli veel pime, õpilaste hulgas kihinat38

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

kahinat kuulda, et inspektor olevat koolis. Läksin teda siis otsima ja leidsin ta poiste magamistoas voodite vahel tikke üles krapsimas ja voodite alla vahtimas.

Tema pragama: „Voodite alused teil prahti täis, mis kord teil siin koolis on?“ Jah, voodite alla oli küll nende ülestegemisel põhukottidest kõrrekesi sattunud.

Kooliteenija oli sel hommikul kohtu kutse peale vara ilma teatamata ära läinud ja oma ülesande täitmata jätnud. Vaat, kus inspektor leidis asja, mille eest etteheiteid teha. Ütlesin talle, et meie inspektori pärast küll koolis midagi ei tee, ega jäta tegemata. Meil on välja töötatud kodukord, mille täitmist meie hoolega jälgime, vaatamata sellele, kas kooli revideeritakse või mitte. (Sellest kodukorrast saatsin ma ärakirja ka inspektorile, kes seda siis kasutas teiste koolide instrueerimisel.) Ilma sõidumantlit maha võtmata lahkus inspektor koolist kaunis pahaselt. Ta oli saanud jälle ülemusena tegutseda. Aga halvaks ta ei tahtnud kooli vastu, mis direktorilt kiita sai, nähtavasti ka jääda. Nädal hiljem oli inspektor, kes tavaliselt kooli külastas vaid üks kord aastas, jälle koolis, vist möödasõidul. Soovis siis näha ka magamistuba. Pilgu heitnud sellele, ilma voodite alla vaatamata, ütles ta lahkesti: „Vaat, nüüd on hoopis teine asi!“ Sellega arvas inspektor pühitud olevat kõik ebameeldivused, mille osaliseks ta sai direktoriga kooli külastamisel.

Jah, tujukad olid need inspektorid. Teada saanud, et koolimajas töötasid isetegevusringid, saatis ta kooli kirja sellise tegevuse keelamiseks. Ta põhjendas oma keeldu sellega, et isetegevuslased toovat ja levitavat koolis nakkushaigusi.

Seletasin talle siis kirjalikult, et haiguste levitamise ohtu on enam karta koolis käivate lastevanemate ja ka laste eneste poolt ning isetegevuse jaoks ei ole külas teist kohta. Kirjale jäi vastus tulemata, meie aga jätkasime oma tööd koolimajas isetegevuse alal. Suuremaks ürituseks isetegevuslastel oli 1905. aastal Kärstna Kabelimäel peetud esimesi maalaulupidusid, millest juttu on olnud teisal.

Inspektoril oli kavatsus Kärstna koolitöö kogemusi juurutada ka mujal.

1906. aasta suvel tahis ta mind ümber paigutada Kõo ministeeriumikooli juhatajaks, kus juhataja sai juhatamise eest aastas 100 rubla lisatasu. Kärstna koolis juhatamise eest tasu ei makstud, juhataja sai sama palga kui teisedki õpetajad – 30 rubla kuus 6% mahaarvamisega pensionikassa heaks. Sellest inspektori kavatsusest võiks ehk arvata, et inspektoril oli soov minu ainelist olukorda parandada. Inspektor ise aga hajutas selle illusiooni, öeldes, et mind olevat Kõosse tarvis kooli kordaseadmiseks, sest järgmisel aastal olevat seal direktori revideerimist oodata (see kool asus raudteejaama läheduses).

Ei meelitanud mind see sajarublane palgalisa. Ettepanek tuli pealegi nii ootamatult, hakkas nagu kahju Kärstnast lahkuda. Andsin siis eitava vastuse.

Ka vallavanem olevat, nagu inspektor rääkis, minu paigalejätmist palunud.

Inspektor andis viimaks järele, öeldes, et ta mulle millaski enam paremat kohta ei anna. Oma sõna ses asjas oleks ta ka kindlasti pidanud.

39

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

1869. aastal Järgmisel, 1907. aastal tuli mul Kärstnast siiski lahkuda. Asi kujunes leerimajana valminud järgmiselt. Suri Väike-Maarja kihelkonnakooli juhataja kirjanik Jakob Tamm. hoones alustas Otsiti temale järeltulijat. Väikemaarjalastele oli tuttav Helme kihelkonnakooli 1873. aastal püsivalt juhataja August Krimm. Ta oli küll pärit Kodaverest, oli aga õppinud Väiketööd Väike-Maarja Maarja kihelkonnakoolis sel ajal, kui ta vanem vend Kaarel oli Maarja lähedal kihelkonnakool.

Koonu-Ärina kooli õpetajaks. Ka olevat ta Tamme matustest osa võtnud ja Paremal õpetajad esinenud seal ilusa kõnega. Talle tehti ettepanek tulla Tamme järglaseks.

Peeter Koit ja Tema oli aga Helme seltskonnaellu nii sukeldunud, et ei soovinud sealt Mihkel Kampmaa lahkuda. Pealegi oli Helmes valminud kihelkonnakooli jaoks uus ajakohane 1890. aastal. koolimaja. Krimm soovitas väikemaarjalastele mind. Krimmi ettepanekul VMM.1153.5. saatsin Väike-Maarjasse oma sooviavalduse. Ilmusin ka ise valimistele, kus mind viie kandidaadi hulgast Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks valiti.

Valmistusin Kärstnast lahkuma. See ei läinud aga päris libedasti. Inspektor ei tahtnud lahkumiseks kuidagi luba anda. Ei mäleta enam, kuidas ma siiski minema sain. Järgmisel talvel Kärstna kooli revideerimisel olevat inspektor õpetajatelt küsinud: „Kas Meosel jookseb nüüd maa küll piima ja mett?“ Pahane ta minu peale siiski ei olnud. Kui tema sulest ilmus koolidele väike ajaloo raamatuke, saatis ta selle ka mulle oma autogrammiga.

Ehkki elasin Kärstnas vaid viis aastat, oli küllaltki kogunenud sellist kraami, 40

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

mida kaasa võtta ei saanud ega tahtnudki. Need likvideerisin kooli juures peetud oksjonil. Terve nädal enne lahkumist käidi hüvasti jätmas. Lahkumise hommikul kogunesid kooli juurde orkestrandid hobuste ja pillidega ja saatsid mind Puka raudteejaama (30 versta). Orkestri helide saatel hakkas rong liikuma põhja suunas – Liivimaalt Eestimaa kubermangu, kus elu oli mitmeti teistsugusem kui endises kohas. Nii lõppes tähtis lõik minu elus. Enne uue kooli juurde üleminekut tuleks veidi peatuda Kärstna ministeeriumikooli tähtsuse juures.

Esimese viie aasta jooksul laskis kool välja mitu lendu. Õige mitmel lõpetanul õnnestus edasi pääseda kõrgematesse koolidesse. Kehvemad suundusid peamiselt Tartu Õpetajate Seminari, kus nad algusest peale, kui paremad õpilased, võisid õppida riigi kulul. Nii mõnigi neist, seminari lõpetamise järel, õppis edasi ülikoolis. Juba minuaegsetestki lõpetanuist, seda teed käies, said nimekad teadlased ja töötajad, nagu dr Jaan Port (arhitekt Mart Porti isa), ins Eduard Jõgi, nõukoguaegne töötaja põllutööministeeriumis, nõukoguaegne Rakvere Õpetajate Seminari direktor Jaan Kurn, luuletaja Hendrik Adamson, koolitegelane Anni Varma jt. Kärstna ministeeriumikool aitas suuresti tõsta valla elanike üldhariduslikku taset.

Väike-Maarja kihelkonnakoolis 1907–1919 Väike-Maarja kihelkonnakool, nagu kõik teisedki sellenimelised koolid, oli ametlikult kaheklassiline. Baseerus ta vallakoolide kursustele. Kooli võeti vastu ka vallakooli mittelõpetanuid, kes koos vähemarenenud õpilastega moodustasid nn ettevalmistusklassi. Seega kestis kihelkonnakooli kursus enamasti kolm aastat kahe õpetaja juhtimisel. Minu esimeseks ülesandeks uues koolis oli kolmanda klassi vormistamine, mis toimus kooli ülemuse loaga kohe 1907. aasta sügisel. See oli eeltööks teisele tähtsale sammule kooli paremale järjele seadmise alal. Kool oli pikemat aega kiratsenud kitsastes ebahügieenilistes ruumides. Ei olnud ka mingisuguseid kavatsusi asja parandamiseks, kui mitte arvestada koolijuhataja Koidu8 ajal koolimaja läänepoolsesse otsa kahe väikese pööningutoa ehitamist. Ruumide kitsikus oli koolijuhataja Tamme ajal kogunisti ettekäändeks, et tütarlapsi koolist ära jätta (1898. aastal). See sundis Vao vallavalitsust avama vallakooli lõpetanuile 8 Peeter Koit (1857–1935). Tuli 1883. aastal Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks.

Kool oli sagedaste juhatajate ja õpetajate vahetamiste ning halva majandusliku olukorra tõttu laostunud. Peeter Koit viis kooli kiiresti paremale järjele. Ta on avaldanud jutte, näidendeid, tõlkeid ja luuletusi. Kirjandusloos peetakse teda üheks Väike-Maarja parnassi liikmeks. Lahkus Väike-Maarjast 1892. aastal.

41

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

tütarlastele 1901. aastal uue kooli „Väike-Maarja tütarlaste linnaalgkooli“ nimetuse all. Selleks üüriti maja ja tehti juurdeehitus. 1907. aastal oli seal juhataja kriis, ka laste arv oli vähenenud 28-le. Seda juhust tuli ära kasutada kihelkonnakoolile õhu ja valguse lisaks hankimiseks ja üldse kohaliku koolielu paremaks korraldamiseks. Otsus oli kindel – koolid ühendada. Pandi kõik rattad käima selle kavatsuse teostamiseks. Vao vallavalitsus pooldas ühendamist, Porkuni asus eitavale seisukohale. Viimane ei saanud aga asjale takistuseks olla.

Koolivalitsus andis loa koolide ühendamiseks. 5. novembril 1907 algas ühine õpetus poeg- ja tütarlastele kihelkonnakoolis. Mida sellega siis võideti? Kool sai uues majas juurde kaks suurt klassiruumi, kaks õpetaja korterit ja tütarlaste internaadiruumid. Vanasse majja jäi üks klassiruum, teine klassiruum muudeti poiste magamistoaks, kus magati voodites. Endised magamisasemed – kahe kuni kolmekorruselised polutid koos sinna siginenud söödikutega hävitati ja ühte ruumi sai polutite asemele õpilaste söögituba, teise sahver ja pesuruum korraliku pesuriistaga. Sai läbi viia teisigi ümberkorraldusi.

Kooliõu (poeglaste koolimaja ukseesine) oli eriti sügiseti ja kevadeti haisev mudamülgas. Seesuguse olukorra põhjustasid kirikuliste hobused, kes olid pühapäeviti seotud õue paigutatud lasipuu külge, kus nad siis õue mudale tallasid, jättes sinna ka oma mustuse. Sellele väärnähtusele sai piir pandud lasipuu üleviimisega maantee äärde, mistõttu hobustega õue pääsemine oli takistatud. Ära sai kaotatud ka rahva liikumine koolimaja uste eest tiigi poole 42

Väike-Maarja kihelkonnakool matkal Eipris Mihkelsoni koplis Märt Meose ajal 1911. aastal. Ees Eesti lipp. Märt Meos põlvitab keskel.

VMM.FII.21.4.

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

I Väike-Maarja laulupidu Müüriku mõisa aias, mille tulu oli mõeldud uue Väike-Maarja koolimaja ehitamiseks.

VMM.F.842.14.

plangu etteehitamisega. Ega viimased korraldused ei meeldinud õue kasutada tahtvale rahvale, oli nurisemisi, mis aga pikapeale vaibusid.

Inspektori loaga laiendati ka õppekava, lisati kaks tundi käsitööd, kaks tundi saksa keelt ja kaks tundi aiatööd. Laiendatud kihelkonnakool jätkas tööd kolme klassi ja kolme õpetajaga hoopis paremates tingimustes. Ja kõik need suuremad uuendused viidi läbi ühel – 1907. aasta sügisel. Samal sügisel osteti koolile raamatukapp ja klassi seinakell. Venekeelset õpilasraamatukogu täiendati eestikeelsete raamatutega. Poeglaste maja klassis olid pikad viieistmelised nugadega läbilõigatud pingid, mis kõikusid kulunud põranda muhkude otsas. 1908. aastal muretseti nende asemele inspektori poolt saadud 200 rubla eest moodsad kaheistmelised lauad. Ka klassi põrand uuendati ja värviti. 1910. aastal osteti koolile füüsika õppevahendid ja mineraalide kogu.

1911. aastal laiendati veel koolikursust, lisati 4. klass ja kooli hakati vallakoolide lõpetanuid vastu võtma eksamitega. Nii võis neljaklassiline kihelkonnakool nelja õpetajaga anda õpilastele nn linnakooli hariduse.

Kooli majandusliku külje juures peatudes tuleb märkida, et selles suhtes oli kool ebakindlal alusel olnud. Kool töötas ilma ametliku eelarveta. Peamise sissetuleku moodustas õppemaks. Sellele lisandus kihelkonnas oleva kahe valla rahaline toetus 300 rubla ja 36 sülda puid. Õpperahast arvati maha 10% petrooleumi ostmiseks ja muudeks väiksemateks kuludeks. Rahaline sissetulek läks koolijuhataja palgaks, millest koolijuhataja määras tasu teisele õpetajale kokkuleppel. Suuremateks majanduslikeks kuludeks ei olnud allikaid.

43

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Vaade Väike-Maarja kihelkonnakoolimaja ümbrusele. VMM.F.151.1.

Seesugune olukord oli kestnud pikemat aega, mis ei jätnud mõju avaldamata kooli arengule. Koolide ühendamise järel tuli ka sel alal parandusi teha. Juba 1910. aastaks võtsid vallad oma ühisesse eelarvesse ka kihelkonnakooli kulud.

Kui 1912. aastal Porkuni vald kihelkonnakooli ülalpidamisest lahti ütles, siis võttis Vao vald üksi kooli kulud oma eelarvesse. Nii sai kooli majanduslik külg kindlamale alusele ja õpetajate palk ei olenenud enam õpilaste arvust.

Kool oli saanud küll palju korralikumad ruumid. Need asusid aga kahes teineteisest eemal seisvas majas ja neil oli küllaltki puudusi. Ei saanud lahti mõttest, et ükskord peab saama kool uue, nõuetele vastava maja. Asuti selleks otstarbeks ja muude lisakulude katteks allikaid otsima. Kooli kuratooriumi ettepanekul otsustasid vallad (Vao ja Porkuni) 1909. aastast peale suurendada iga valla hinge pealt maksu 20 kopika võrra uue koolimaja ehitamiseks.

1. jaanuariks 1913. a oli valdade kassadesse kogunenud seega juba 1897 rubla.

Kool korraldas 1909. aastal samaks otstarbeks näitemüügi, mis andis puhast tulu 823 rubla. 1910. aastal peetud Väike-Maarja esimese laulupeo tulu oli 347 rubla, 1911. aastal peetud kirikukontserdid Väike-Maarjas ja Simunas andsid tulu 346 rubla. Kõik need summad aga ei võimaldanud koolimaja ehitusega algust teha. Pealegi oli tarvis teha mõningaid hädavajalikke kulutusi. Nii tervitasidki vallad 1909. aastal näitemüügi sissetuleku 823 rubla tütarlaste kooli üürimaja ja selle all oleva maa ostusumma täienduseks. Kui Porkuni vald 1912. aasta kihelkonnakooli ülalpidamisest lahti ütles ja Vao vald seetõttu oma abi koolile pidi suurendama, tarvitati selleks ära eespool märgitud koolimaja ehitamisfondi valla osa. Ära jäi ka 20-kopikaline maks selleks otstarbeks. Nii kasvas koolimaja ehitamisfond kokku ja uue koolimaja ehitamiskavatsusest tuli loobuda, seda mõjutas ka alanud Esimene maailmasõda. Ehitusfondi jäid püsima ainult eespool nimetatud laulupeo ja vaimulikkude kontsertide 44

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Seltsimaja nurgakivi paneku päev 6. mai 1912.

VMM.134.3.

sissetulekud. Ka nendest summadest tarvitati osa ära 1913. aastal poeglaste koolimaja juurde seni puudunud hädavajaliku pumbakaevu ja 1915. aastal kooli tütarlaste maja juurde puukuuri ehitamiseks. Kogutud summade rest9 jäi kohalikku Ühispanka hoiule. Seal oli hoiul ka kooli nn stipendiumikapital, millele pandi alus 1909. aastal ja mille suurus 1913. aastal oli 760 rubla. Nii hankis kool lisatulusid koolimaja paremale järjele seadmiseks.

Kooli sisekorra juures tuleb nimetada veel koolijuhataja Koidu ajal lõunasöökidena algatatud, Tamme ajal aga täiesti ära jäänud ühistoitlustamise korraldamist poeglaste majas, alates 1913. aastast. 1917. aastal asutatud õpilasselts korraldas koosolekuid, kõneõhtuid ja pidusid ning toimetas kuukirja „Eha“, mille esimene number ilmus 1918. aastal.

Väike-Maarja ja Simuna põllumeeste seltside korraldatud väljanäituse pilet.

Erakogu

Kooli elu kulges juba 1907. aastast peale, samuti kui Kärstnaski, kodukorra alusel, mida õppenõukogu poolt muudeti ja täiendati tarviduse järgi.

Kodukorra nõuete täitmine õpilaste poolt muutus aja jooksul endastmõistetavaks tarviduseks.

9 ülejääk 45

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Kadusid varem kombeks olnud oma süütegude kangekaelne salgamine, Seltsimaja sarikapidu noorematelt õpilastelt teenuste nõudmine ning noorte naiivsete õpilaste 1912. aastal sissevedamise katsed. Viimase kohta väike näide. Olin kord kaupluses ja VMM.1901. kuulsin, et üks uustulnuk soovib osta „kanamuna seemet“. Küsisin, kellele ta seda tahab viia. Ta nimetas ühe vanema õpilase nime. Ütlesin, et ma viin talle need ise. Küll ma siis ikka ka viisin. Koolis oli välja kujunenud midagi õpilaste omavalitsuse sarnast. Kõik kulges õpilaste eneste keskelt aastaks valitud ülemkorrapidaja (priimuse) ja tema abi juhtimisel. Nädala lõpul andsid korrapidajad koosolekul aru oma töö kohta ja said ka hinded. Koosolekute otsused protokolliti. See kõik toimus vene keeles, mis oli väga kasulik keele harjutamiseks. Sel eesmärgil oli õpilastele ka soovitatud omavahelistel vestlustel tarvitada vene keelt, mida ka püüti teha.

Kõige ülaltoodu lugemisel kerkib tahtmatult üles küsimus koolijuhataja töökoormuse kohta. Koolil asjaajajat ei olnud. Koolijuhatajal tuli kõik töö sel alal endal teha: tuli hoolitseda kütte, valgustuse ja ruumide korrastamise eest, pidada kirjavahetust, koostada eelarved ja kaitsta neid, pidada korras kooli asjaajamisraamatud, muretseda koolile mööblit ja õppevahendeid, olla valvel, et õppetöö kulgeks häireteta jne. Praegusaja olude järgi võiks arvata, et koolijuhatajal oli ju vähem koolitunde, mistõttu tal küllaldaselt aega jäi kõige ülaltoodu jaoks. See aga ei olnud siis nii. Koolil oli nelja komplekti kohta vaid 46

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

neli õpetajat ja kõik töö tuli õpetajate vahel võrdselt jagada. Nii oligi kõigil õpetajatel viiel päeval 5 tundi, laupäeval 4 tundi, kokku 29 nädalatundi. Minul kui sageli ainsal lauluõpetajal koolis oli neile lisaks veel 3 koorilaulutundi, kus kõik klassid olid ühendatud. Nii oli mul kolmel päeval a’ 6 tundi, kokku 32 nädalatundi. Seni kirjeldatust peaks küllaltki olema koolijuhataja tubli töökoormuse märkimiseks. Sellele tuli aga mulle Väike-Maarjas olude sunnil tublisti lisa (tegelasi oli vähe, teha oli aga tarvis). Juba eespool nimetatud pidutused kooli heaks andsid rohkesti lisatööd. Minu lisatöödena koolis tuleb mul veel märkida kahel pärastlõunal viiulitunnid, õhtuti poistele raamatuköitmise õpetamine.

Väljaspool kooli olin kaks korda nädalas pärast lõunat seotud kohaliku LaenuHoiu-Ühisuse (Ühispanga) tööga, mis 1909. aastal alustas oma tegevust minu algatusel ja kus olin asjaajajaks ja raamatupidajaks; talve perioodil oli nädalas vähemalt ühel õhtul minu juhatusel laulukoori ja orkestri harjutus; tarvitajate ühisuses olin mõnel aastal kassapidajaks, põllumeeste seltsis pärast kirjanik Jakob Liivi Väike-Maarjast lahkumist (1913. aastal) olin abiesimeheks. Ühiskondliku tegevusega olid seotud osavõtud juhatuse ja peakoosolekutest, nootide kirjutamine oma koorile ja ühendatud kooride esinemise puhul ka teistele kooridele jne.

Seltsimaja ehitamise suvel (1912. aastal) olin jalul harilikult hommikul kella viiest kuni õhtu kella üheteistkümneni. Kihutasin jalgrattal ringi paemurrust paemurdu, sealt liivaaukudesse, telliskivi tehastesse, Roela lauavabrikusse jne. Tuli hoolitseda selle eest, et 50 müüriladujal materjal ei lõpeks ja et kulude jaoks oleks alati krediit olemas. Viimaks tuli otsida ja leida isikuid, kes 300-rublalisele võlakohustusele oma allkirju andsid. Sõitudest vabad hetked tuli veeta ehitusel, kus peaaegu alatiselt viibis kirjanik Jakob Liiv. Ehituseeelsed ja lõpule viimise tööd ulatusid ka kooliaega. Seltsimaja ehitamine viidi läbi võlgadega. Suurem osa võlgadest tasuti pidude sissetulekutest. Kui palju aega nõudsid pidude ettevalmistused ja nende läbiviimine!

Pidusid peeti läbistikku üks üritus kuus. Igal peol oli näidendite eel ikka kontsert koorilaulude ja orkestri ettekannetega. Ettekannete lõpul oli tants.

Tantsumuusikaks oli tavaliselt minu viiul ja Kaarma kooliõpetaja R. Summeri10 klaver. Suvel olin veel põllumajanduslike näituste ja suuremate rahvapidude korraldamistega seotud. Ja nii aastast aastasse. Suvepuhkusest ei saanud juttu olla ja see ei olnudki siis nii väga moes. Ka talvised koolivaheajad kulusid eespool loetletud toiminguteks. Väga hästi on meeles, kuidas tol ajal tuli suurtel jõulupühadel ja kallil jõuluõhtul arvutada panga arvete protsente ja koostada aastaaruandeid. Kõik loetletud seltskondlik tegevus, kaasa arvatud 10

Rudolf Summer (1884-1920). Kaarma kooli õpetaja aastatel 1902—1920.

47

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ka töö seltsimaja ehitamisel, toimus tasuta, vaid Ühispanga raamatupidamise eest suutis pank väikest tasu maksta. Kui nüüd siia veel lisada minu askeldused ja kirjavahetus kooli kaitsmise alal valitsuse pealekäimise vastu kooli ümbermuutmise asjas valitsuse kooliks, mis kestis 1912–1915. aastani.

Need toimingud võtsid enese alla minuaegsest kooli ajaloo osast ligikaudu 1/3, siis saab ehk peaaegu täieliku pidi minu töökoormusest. Liialdatud ei ole siin midagi, küll aga on jäänud nii mõndagi vähemtähtsat veel nimetamata, mida tuli ka teha. Kõigele sellele nüüd tagantjärele mõeldes, tuleb eneselgi imestada, kuidas kõigega küll toime tulin. Kõige selle juures ei jooksnud ma oma pedagoogiliste teadmiste tagavarast tühjaks, vaid rühkisin ka sel alal edasi, et seista ajakohasel kõrgusel.

Juba 1909. aastast peale hakkasin ma, eestikeelse pedagoogilise kirjanduse puudumisel, tellima ja lugema pealinnas Gurevitši toimetusel väljaantavat ajakirja, millest mõned aastakäigud on senini köidetult säilinud. 1916. aastal Tartu Ülikooli juures korraldatud suvekursustest võtsin osa ja täiendasin oma teadmisi professor Popovi juhatusel botaanikas ja professor Kessleri juhatusel keemias. Arutlesin kooliküsimuste üle ka kohalikus ajakirjanduses.

Väike-Maarja kihelkonnakool, nagu kõik Väike-Maarja ja Simuna kihelkonna koolid, kuulusid sajandite vahetusest peale Järvamaa rahvakoolide inspektori alla, kes asus Paides. Mind kinnitas ametisse mingil põhjusel küll Narva koolide inspektor Bõlov. Kooli revideerimas käis algul Paide inspektor Anson.

Oli vana tasakaalukas mees. Tema hankiski koolile toetust 200 rubla mööbli ostmiseks.

Ansoni järel oli lühemat aega inspektoriks keegi Tsiklinski. Ta külastas kooli vaid ühe korra. Paistis arukas mees olevat. Õpetajate ettevalmistuse küsimust puudutades ütles ta õigusega, et seminari õppejõud peaksid erilise ettevalmistusega olema, nad on aga tavalised üldharidusliku kooli õpetajad, kellest ja kelle tööst noorel õpetajakandidaadil on vähe õppida. Ta ööbis minu juures. Ajaviiteks läks ta juba õhtul klassi, kus õppisid internaadi poeglapsed, ja hakkas nendega vestlema, puudutades nii üht kui ka teist ainet. Õpilaste vastused meeldisid talle. Tuppa tulles küsis ta, kui palju saab kool riiklikku toetust. Kuuldes minu eitavat vastust, imetas ta selle üle ja ütles: „Riikliku toetusega koolides ei tehta tööd, siin on aga tööl edu, aga kool toetust ei saa.“ Ta rääkis ka, et teda olevat Paides külastanud Viljandi kõrgema algkooli inspektor Rõbalka, samal ajal kui Tsiklinskil olevat läbivaatamisel olnud Väike-Maarja 1910. aasta esimese laulupeo kava. Et pidu oli ette nähtud kooli heaks, siis politsei nõudis ka inspektori seisukohta. Rõbalka, näinud, et peo kavas on ka „Postimehe“ toimetaja Jaan Tõnissoni kõne, olevat ütelnud, et tema seesuguseks peoks kuidagi luba anda ei saaks. Tsiklinski andis siiski pooldava vastuse ja laulupidu peeti ära. Saatus tahtis aga, et Tsiklinski järel 48

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

tuligi Paide inspektoriks Rõbalka. Ja temaga tuli siis mitmes asjas maadelda.

Oli ju Rõbalka Viljandis kuulsaks saanud sellega, et ta laskis 1905. aasta revolutsiooni ajal oma õpilasi tsaari karistussalga poolt nuhelda. Väiklane oli see mees, teda võiks ka intrigandiks nimetada.

Kihelkonnakooli heaks ta midagi ei teinud. Vastupidi, ta lõi kaasa neile, kes seda kooli kaotada tahtsid, nagu näha ka kooli ajaloost. Talle oli ülesandeks tehtud, või oli ta ise selle ülesande enesele võtnud, rohkem valitsuskoole avada. Mõte on ju pealtnäha õilis, inspektoril oli aga selle taha peidetud eriline kavatsus. Väike-Maarjas ei õnnestunud tal seda kavatsust teostada. Katsuti siis mujal. Naaberkihelkonnas Simunas töötas 1907. aastast haridusseltsi kõrgem algkool. Sirutati käsi selle järele. Et kavatsus ka seal korda ei läinud, avati haridusseltsi kooli lähedal vanas talumajas valitsuse algkool. Tehti see muidugi sel otstarbel, et haridusseltsi kooli surnuks võistelda. Varustati seda kooli igasuguste õppevahenditega, ka õpetus oli seal tasuta. Õpilasi jätkus mõlema kooli jaoks. Nagu juba öeldud, püüdis Rõbalka Väike-Maarja kihelkonnakoolile igati kaikaid kodarate vahele loopida. Saadud kuulujuttude põhjal ähvardas ta koolijuhatajat ametist vabastada. Näinud Kreutzwaldi ja C.R. Jakobsoni pilte õpetajate erakorterites tegi ta sellepärast õpetajatele etteheiteid. Leidnud klassis vene keele õpiku, milles haridusministeeriumi tarvitamisluba oli märkimata, kuulutas ta koolijuhatajale märkuse. Kui inspektorile hiljem teatasin raamatu kirjastaja kirja põhjal, et raamatul siiski oli luba, siis sähvas inspektor, et ma ei tohtivat koolis tarvitada ka heakskiidetud õpikuid ilma tema (inspektori) loata. Kes siis niisugust korraldust sai tõsiselt võtta? Nii jäi mõni teine inspektori näiliselt ülekohtune nõudmine täitmata nii Väike-Maarjas kui ka endises Kärstna koolis.

Nii kulges minu tegevus Väike-Maarjas kuni 1919. aastani, välja arvatud 1918. aasta Saksa okupatsiooniaeg, millal mind koos teiste kihelkonnakooli õpetajatega ametist vabastati, sest keeldusime Saksa teenistuslepingule allakirjutamisest. 1919. aasta 16. detsembril määrati mind Virumaa I jaoskonna koolinõunikuks ja mul tuli kooli juhatamine üle anda Aleksander Remmelile. Asukohaks jäi mul ikka Väike-Maarja. Kihelkonnakoolist seitsmendale õppeaastale klasside lisamisega kasvas välja Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasium. Kihelkonnakooli asemele jäi Avalikkude algkoolide seaduse järgi töötama kuueklassiline algkool.

49

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

VÄIKE-MAARJA ELUST-OLUST 20. SAJANDI ALGUL11 Olles sündinud ja üles kasvanud Lõuna-Eestis, s.o Liivimaa kubermangu põhjapoolses osas Tarvastu vallas ja tuttav koduümbruse eluga, arvasin, et eestlased elavad igal pool samuti. Hiljem, kui teed viisid kodust kaugemale, selgusid erinevused rahva kommetes, keeles ja üldises elulaadis. Eriti erines Saaremaa rahva elu „Suure maa“ omast. Saaremaa eluga tutvusin, kui alustasin seal oma pedagoogilist tegevust Vana-Lõve ministeeriumi koolis 1901. aastal. Vahepeal (1902–1907) elasin küll jälle Viljandimaal, olles Kärstna ministeeriumikooli juhatajaks. Saaremaalt saadud muljed aitasid mul aga paremini mõista minu uue koha ümbruse eluolu, kui 1907. aastal asusin elama Väike-Maarjasse kihelkonnakooli juhataja koha saamise tõttu. Õige palju seda, mida oli nähtud Saaremaal, tuli jälle näha Väike-Maarja ümbruses, ehkki väiksemas mastaabis. Väike-Maarja asub ju Põhja-Eestis (endises Eestimaa kubermangus) ja Põhja-Eestil on (varem oli rohkem) sarnasust Saaremaaga.

Lõuna-Eestis oli ja on võõras paene pinnas, Põhja-Eestis, seega ka VäikeMaarjas, tõuseb paas parajasti üsna pinna lähedale. Saaremaa on kuulus oma paese pinna poolest. Kuna Liivimaa osas elasid talupojad üksikutes taludes, elati ja elatakse veel praegugi, siis nii Põhja-Eestis kui ka Saaremaal külade kaupa. Ka rahva rõivastuses ja keelemurdes oli Põhja-Eesti ja Saaremaa rahval midagi ühist. Nii siin kui ka seal tarvitati lihtrahva hulgas pikkade täishäälikute asemel kaksiktäishäälikuid: kool-kuol, keel-kiel, maa-mua jne. Ka saunade puudumine Väike-Maarja ümbruses meenutas Saaremaad. Saunu hakati Väike-Maarjas ehitama hiljem ja seda tegid Liivimaa päritoluga inimesed.

Rahvaharidus oli Põhja-Eestis erinevate koolikorralduste ja seaduste tõttu madalam kui Lõuna-Eestis. Seetõttu andis Põhja-Eesti möödunud sajandi teisel poolel ja käesoleva sajandi algul ka palju vähem avalikke tegelasi kui teine. Vahekord sel alal teose „Eesti avalikud tegelased“ järgi 23,5:76,5 ja teose „Tartu Õpetajate Seminari“ koguni 13:87. Sellise suhte põhjustest olen pikemalt kirjutatud artiklis „Meie mineviku maakoolitüüpe“. Lõuna-Eesti andis avalikke tegelasi (pastoreid, kooliõpetajaid jt) ka Põhja-Eestile. Nii töötasid Väike-Maarja kihelkonnakoolis Koidu ajast 1883. aastast peale, s.o ajast, mil kool tõelise kihelkonnakooli ilme sai, kuni 1915. aastani kõik juhatajad ja õpetajad Lõuna-Eesti päritoluga. Alles 1915. aastal valiti koolile esimene 11 50

Kirja pandud 5. mail 1964. aastal

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Otsetee Kiltsist Väike-Maarjasse läbi Vao küla.

VMM.FII.4.6.

õpetaja kohapeal, nimelt Alma Olev, kes oli saanud gümnaasiumihariduse.

Gümnaasiumiharidusega tütarlaps oli seal siis harulduseks. Ka Väike-Maarja kihelkonna vallakoolides oli 14-st õpetajaist enamik Liivimaalt. Jakob Liiv märgib oma „Mälestustes“, et tema ajal olevat Väike-Maarja vallakoolides õpetajatest viis olnud Kodavere kihelkonnakoolist. Nii olid vallakooliõpetajad enamasti kihelkonnakooli haridusega, mille olid omandanud Liivimaa osas. Üksikuid vallakooliõpetajaid andis ka Simuna köster Normanni kool ja hiljem hakkas neid andma ka Väike-Maarja kihelkonnakool.

ARVUKAD MÕISAD Väike-Maarja kihelkond oli kuulus oma mõisate rohkusega, neid oli 13. Olgu võrdluseks märgitud, et minu kodukihelkonnas Tarvastus oli rüütlimõisaid vaid kaks. Sellepärast oli viimases talupoegadel mõisaga vähe kokkupuuteid.

Neil oli mõisnikega talude ostulepingud sõlmitud ja suurel osal talu hindki makstud. Mõisnikule müüa ja mõisnikult osta ei olnud Lõuna-Eestis talumehel midagi. Talupoegadel oli näiteks Viljandimaal suuremaks tuluallikaks lina. Seda kasvatati ja müüdi linnas asuvatele linakaupmeestele, kelle sellid („linasaksad“) käisid talude linu ostmas. Niisiis oli Lõuna-Eesti talupoegadel mõisnikest vähe kõneainet. Mina olin juba täismees, kui esmakordselt mõisnikku nägin ja sedagi ühes teises kihelkonnas.

51

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja nn Hoopis teistsugune oli olukord Põhja-Eestis, seega ka Väike-Maarja ümbruses. kolme tee vaheline Lina seal ei kasvatatud, kasvatati aga rohkesti kartuleid, millest tulu saadi. kolmnurkt - Jakob Nende realiseerimiskohaks olid aga mõisad oma piiritusvabrikutega.

Talupoegadel oli tarvis „härrale“ küllaltki kummardusi teha, et oma kartulitest Liivi raamatukauplus ja tuletõrjekodu. lahti saada. Ka talude ostuhinna õiendamisega oli talupoegadel siin rohkem Erakogu tegemist. Oli veel teisigi põhjusi talupoegadel mõisaga kokkupuutumiseks.

Niisiis „härra“ siin ja „härra“ seal. Muudkui kummarda ja kergita mütsi, mida mõned „härrad“ nõudsidki. Ei ole siis ime, kui mõni talumees kippus kõnelemisel mütsi kaenlasse tõmbama ka „mittehärra“ ees. Seda juhtusin ka mina nägema Maarjasse tuleku järel. Üldse oli Maarja ümbruse rahvas tagasihoidlik nii oma rõivastuses kui ka kõnelustes ja käitumises. Ülaltooduga on seletatavad nii mõnedki nähtused, millest edaspidi juttu teen.

ALEVI ARENG Väike-Maarja oli 1907. aastal nii enne ja ka pärast seda aega sõna otseses mõttes väike. Maju oli kiriku läheduses kahes rühmas. Põhirühmas, mis asus kirikule lähemal, oli vana kihelkonnakoolimaja, Vao vallamaja jt. Teine rühm, mis kandis „Kassisaba“ nimetust, asus vana kalmistu lähedal (uut kalmistut, kirikust põhja pool, siis veel ei olnud). „Kassisaba“ oli tähtsamaks hooneks kihelkonnakooli teine maja, nn tütarlaste koolimaja ja apteek.

52

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kiltsi jaamast pääses Väike-Maarjasse Vao küla kaudu. Otsetee – Vao ja Kiltsi mõisade põldude vahelt Ebavere kaudu rajati hiljem, nii aastal 1909 või 1910. Väike-Maarja alevivahelised teed olid piigitamata12. Vihmasel ajal olid nad seetõttu nagu vedela kördiga üle valatud. Vankri- ja jalajäljed jooksid kohe kokku. Kui tahtsid teest kuiva jalaga üle saada, siis pidi end varustama kivikeste või lauatükkidega. Kahe koolimaja vahel liikumine võis toimuda siis vaid kõrge teekraavi kallast mööda. Alevivahelised teed sillutati munakividega Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal.

Väike-Maarja alevi arenemiseks ei olnud enne Oktoobrirevolutsiooni kuigi häid väljavaateid. Need andmed, mida keegi Kuslap esitab „Punases Tähes“ (nr 95, 1962) on osalt liialdatud, osalt ebaõiged. Nii võis alev kasvada Ärina ja Kaarma mõisa ning Müüriku karjamõisa maade baasil. Pastori maadele ehitamiseks oli aga luba tarvis hankida õige kaugelt ja seda luba keegi ka ei saanud peale Jakob Liivi, kellele anti kolme tee vahel olev kolmnurk maja asemeks. Mainitud kirjutises on Väike-Maarja majade ja elanike arv tegelikust suuremana näidatud. Nii pidanud 1900. aastal Maarjas olema maju 30 ja elanikke 200.

1907. aastal koostatud aleviku plaani järgi oli alevikus 24 maja, neist 2 maja (Liivi ja Kotli eramaja) olid ehitatud pärast 1905. aastat. Majad olid peale kahe ühekorruselised, kus elasid üksikud perekonnad, nii võis elanike arv olla 100 ümber. Vaid mitte alaliselt Maarjas elunevate kihelkonnakooli õpilastega võis see arv tõusta 200-ni. Majadest pidid 6 olema kiviehitised. Mis majad need siis olid – kaks tühjaks jäänud kõrtsihoonet, millel vaid teekäijate hobuste ruumid olid kivist. Teised kivimajad olid kirik kirikumõisaga, Vao vallamaja, apteek ja nn Jostsoni maja, mis puuosa juurdeehitusega oli tütarlaste koolimajaks, hiljem teiseks kihelkonnakoolimajaks. Nimetatud artikli autor mainib veel, et alevi arengule olevat tublisti kaasa aidanud tööstuslikud ettevõtted, nagu Kaarma piiritusvabrik ja mineraalveevabrik. Kaarma mõis oma vabrikutega asub aga alevist kahe km kaugusel ja vabriku töölised ei ole millalgi alevis elanud. Mineraalvett valmistas kohalik apteeker ühe töölisega. Üldse püüab eespool nimetatud artikli autor, rääkides kiriku juures olevast alevikust, sinna sisse märkida alevikust hoopis eemal olevaid asutisi. Nii jääb artikli lugejal mulje, nagu oleks alevik olnud ka 22 hobusega hobujaama asukohaks.

Tegelikult oli see asutis Väike-Maarjast 4-5 km kaugusel Pandivere mõisas.

Ka vaestemaja asus 7 km kaugusel Avispea külas. Jaoskonna-arstid ei elanud mingi aeg alevikus. Pikemat aega oli jaoskonna-arsti asukohaks kilomeetri kaugusel asuv Müüriku karjamõis. Seal siis oli arst Utt’ il kolme voodiga haigla. Arstid, esmalt Utt, siis Kemmerer elasid sajandi algul kogunisti alevist eemal – Müürikul. Hiljem oli jaoskonna-arsti asukohaks Pandivere ja Kaarma mõis. Ka Väike-Maarja lähedal olevaid tuulikuid (Kaarma mõisa ja Kašani 12

pigitamata 53

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

omad) ei saa aleviku juurde kuuluvaiks märkida. Alles vabariigi ajal hakkas Väike-Maarja kasvama kirikumõisa maade baasil ning enne Väike-Maarja põlemist 1941. aastal oli majade arv 66.

SELTSIELU Seltse sajandi algul töötas Väike-Maarjas kaks: põllumeesteselts ja tuletõrjeühing. Esimene neist oli asutatud 1896. aastal ja teine aasta hiljem.

Nende asutamislugu on „Punase Tähe“ eespool märgitud numbris ka vildakalt kirjutatud. Nii ei ole põllumeeste seltsi asutajate hulgas nimetatud köster Johan Kotlit. Tema oli Maarjasse asunud 1893. aastal. Enne seda, olles Laiuse kihelkonnakooli õpetajaks, õpetas ta oma algatusel seal ka põllumajandust. Ta oli innustunud seemnesortide arendaja ja naerikasvatamise levitaja. Ei ole ime, et tal mõte tekkis põllumeeste seltsi asutamiseks, kus võiks oma kogemustest põllumeestele kõnelda, mida ta ka hiljem tegi. Nimetatud „Punase Tähe“ numbrist paistab, nagu oleksid kohalikud mõisnikud ise tikkunud seltsi etteotsa. Kui aga meenutada eespool kirjeldatud mõisnike ja talupoegade tolleaegseid suhteid ja et seltsi mõttealgatajaks oli mõisnikest ja kirikust sõltuv köster, siis on päris kindel, et mõisnikke paluti seltsist osa võtma. Eks sellele võimalusele vihja ka tuntud „Tuljaku“ sõnad. Tähtsatele üritustele oli ikka – „mõisahärra prouagagi palutud“. Paistab küll tõenäoline olevat, et mõisnikud algul soovitasid mitte iseseisvat organisatsiooni, vaid arvasid paremaks asutada Väike-Maarjas Eestimaa Suurpõllumeeste Seltsi osakond.

Sellega ei oldud kohapeal muidugi nõus ja Väike-Maarja Põllumeeste Selts alustas 1896. aastal oma tegevust. Vägivaldselt mõisnikud küll ei võinud seltsi juhtima asuda. Küll nad olid ikka seltsi liikmete poolt sinna valitud. „Härrast ei võinud ju mööda minna“ – oli tolleaegseks loosungiks. Ja nii oli siis seltsi esimeheks algul Põdrangu mõisnik Alexander von Harpe ja tema järel Triigi mõisa omanik Artur von Gruenevaldt. Valimisi korrati iga aasta ja mõisnike poolt seltsi juhtimine kestis kuni 1911. aastani. Võib olla, et see juhtimine oleks mõni aeg veel edasigi kestnud, kui Gruenevaldt ei oleks end blameerinud seltsi talu ostmise loos. Sellest kirjutab pikemalt Jakob Liiv oma raamatus „Elu ja mälestusted“. Tundes piinlikkust oma ebaausas ja ebaõnnestunud aktsioonis, pani ta seltsi esimehe ameti maha. Siis vast valiti ühel häälel seltsi esimeheks talupoeg. See oli Jätiku talu omanik Loksa külast Villem Eichhorn. Seda valimist on õigesti märkinud ka Jakob Liiv oma mälestustes. Valimise kohta on ilmunud ka teistsuguseid kirjeldusi ajalehes “Kommunismi Koit”, mis tõele ei vasta.

Põllumeeste seltsi ettevõtteiks olid peamiselt üldkoosolekute ja põllumajandus- ning käsitöönäituste korraldamine. Näitusi peeti igal suvel, peamiselt juunikuu algul (vana kalendri järgi). Need olid väljapanekuterohked 54

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja tuletõrjeühingu aktsioon kihelkonnakoolimaja juures asuvatel tiikidel.

VMM.FII.82.3 ja kujunesid rahvapidudeks. Peeti neid algul Müüriku aias kuni 1911. aastani.

Esimene näitus oli seltsil oma talu maa peal 1912. aasta juulikuu lõpul. Käsitöö osakond oli siis paigutatud vast katuse alla saanud seltsimaja ruumidesse.

Näituse juhtivateks isikuteks olid algul eestseisuse liige kirjatoimetaja Johan Kotli, hiljem Vao valla kirjutajad (minu ajal – Jakob Blumfeldt (Imakaevu), siis kihelkonnakooli õpetajad Andres Allast, Eduard Martin jt). Ühel aastal – Esimese maailmasõja ajal (1916. aastal) juhtisin näituse käiku mina, kui politsei tahtis näituse sulgeda.13 Iga üldkoosoleku päevakorras oli ikka üks-kaks kõnet. Kõnelejateks olid enamasti asjatundjad väljastpoolt. Põllumeeste seltsi arenemisloo oli kirja pannud Assamalla kooli õpetaja Juhan Elken, kes selle lühendatult ühel seltsi koosolekul ette kandis. Ka mina valmistasin seltsi protokollide põhjal seltsi 30. aastapäevaks ülevaate seltsi tegevusest. Need materjalid on koos seltsi varandusega kaduma läinud. Põllumeeste seltsi liikmeteks olid mitte ainult põllupidajad, vaid ka käsitöölised ja küla intelligents. Liikmete arv liikus parematel aastatel 300 ümber. Koosolekuid peeti algul Vao vallamaja saalis, hiljem omas seltsimajas.

Tuletõrjeühing oli väiksema liikmete arvuga. Selle ümber koondusid mehed, kelle südamel oli ligimeste kaitsmine tuleohu eest. Mind meelitas ka läikiva vaskkiivri kandmine ja napsutamine, mis toimus ikka meeste kokkutulekutel ja pidudel, mis muutusid seetõttu tihtipeale üsna kärarikasteks. Pidusid pidasid nad vähe. Oli kombeks, et jaanipäev oli nende peo jaoks reserveeritud.

Kustutusvahendite hoidmiseks oli ühingul tiigi kaldal puust torniga sara.

13 Autor on teemat pikemalt kirjeldanud peatükis „Minu kokkupuuteid tsaariaegsete politseivõimudega“.

55

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Hiljem Eesti Vabariigi valitsuse ajal ehitas ühing moodsama hoiukoha kirikumõisa maa peale. Seal on nüüd väljak rajooni valitsuse hoone ees.

Teisi seltse sajandi algul Väike-Maarjas ei olnud. Enne mind, 1905. aasta revolutsiooni järel, oli teiste kihelkondade eeskujul samme astutud ka haridusseltsi asutamiseks. Mina jätkasin positsiooni sel alal. Kõik ponnistused jooksid aga karile, sest kohalik politseiülem Robert Brandt pani üritusele oma „veto“ peale. Sellest kõneles ta ise päris avameelselt. Asja algatajad pidid rahunema. Ei olnud Väike-Maarjas ka erilist tarvidust haridusseltsi järele.

Naaberkihelkondades ilma seesuguse organisatsioonita ei saadud käima panna kõrgemat algkooli, Maarjas aga selline kool juba oli kihelkonnakooli näol ja üldhariduslikke kõnesid esitati ka põllumeeste seltsi koosolekutel.

AVALIK RAAMATUKOGU Avalik raamatukogu puudus. Põllumeeste seltsil oli oma liikmete jaoks väike kogu põllumajandussisulisi raamatuid. Avaliku raamatukogu asutamiseks tuli samme astuma hakata. Pidude sissetulekutest sai selleks otstarbeks summasid eraldada. Kui summakesi oli juba kogunenud, siis telliti raamatud.

Need jõudsid kohale 1918. aasta lõpul, kui sõjarinne juba lähenema hakkas.

56

Väike-Maarja tuletõrjeühingu liikmed oma maja ees.

VMM.F.165.3

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Korraldustööd tulid katkestada ja raamatud kastidesse tagasi paigutada, mis jäid kihelkonnakooli hoonesse. Sõja möödumisel korraldati raamatud nõuete kohaselt ja avati Põllumeeste seltsi avalik raamatukogu. Raamatuid osteti ikka juurde ja kogu paisus suurimaks raamatukoguks. Mina ise annetasin oma raamatutest kogusse sada köidet, neid minu nimemärgiga raamatuid võib sealt ehk praegugi leida.

MUUSIKAELU Laul ja muusika on Väike-Maarjas ikka kõlanud. Edu sellel alal oli aga vaid siis, kui leidus vastavaid innukaid harrastajaid. Eks selline nähtus kordub ka hilisematel aegadel. Väike-Maarjas on ikka leidunud musikaalseid tegelasi. On teada, et köster Kotli ja enne teda köster Eichhorn on laulukoori juhatanud.

Pasunakoori juhtidest tuleks nimetada kihelkonnakooli Tamme-aegseid õpetajaid Gustav Mälki (1894-1898) ja Mihkel Reisenbuki (1899-1903).

Esimene neist olevat pasunakoori rajajagi olnud. Kihelkonnakooli õpetajatest möödunud sajandi lõpul olid head viiuldajad Samuel Lindpere ja August Peenemaa. Nad töötasid koolis kumbki ühe talve ja mängisid peamiselt endale.

Laulukoori on juhatanud veel tütarlastekooli juhataja Ernst Martisson (Enn Murdmaa), kes lahkus Maarjast 1907. aastal. Kui koorijuhtidest kohapeal nappus oli, siis sõitis 10 km kauguselt Assamallast laulusõber Juhan Elken oma abi pakkuma. Nii on Tamme matusest ühe osavõtja jutu järgi meeskoor Elkeni juhatusel matusel hästi esinenud, pasunakoori mäng aga kehv olnud ja seda muidugi vist juhi puudumise tõttu.

Gustav Mälk.

VMM.F.842.13

Väike-Maarjasse tulles ma valmis laulukoori eest ei leidnud. Tuli hakata laulukoori komplekteerima. Selleks tuli endised laulukoori liikmed üles otsida ja uusi juurde leida. Alevik ise andis vaid mõned üksikud lauljad. Enamik käis ümberkaudsetest küladest- Ärinalt, Koonust, Pandiverest, Kaarmalt, Vaost, Äntust ja mõnikord ka Avispealt ja Kurtnalt. Seetõttu oli harjutustele kohale saabumistega tegemist, kiputi ikka hiljaks jääma. Ise pidin ma ikka määratud ajal kohal olema. Alguaegadel oli nii, et kogunemiseks kulus tund 57

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

või mõnikord rohkemgi. Minule ei sobinud seesugune olukord aja nappuse tõttu. Tuli rääkida ja kogunemise tähtaega edasi lükata seni kuni asi paranema hakkas. Kui kord koos olime, siis oli aga intensiivne töö. Põhiüksuseks oli segakoor. Sageli aga sai segakoori naislauljatest moodustada lisaks naiskoori ja meeslauljaist meeskoori mõningate koopteerimistega. Ja siis – üks rühm harjutas, teine puhkas. Viise õpetasin viiuliga.

Ernst Martinsoni juhatusel oli tegutsenud väike keelpilliorkester. Need mängijad tuli üles otsida, uusi juurde leida, täiendada puhkpillidega, juurde muretseda kontrabass ja oligi väike sümfooniaorkester koos. Isiklikke noote oli mul endisest teenistuskohast kaasa toodud, uusi jõukohaseid sai juurde muretseda. Ja Maarjas kõlaski segapillide orkestri mäng. Orkestri juhina pidin ma ise esimese viiuli osa täitma.

Need koorid ei kuulunud algul ühegi eespool mainitud seltsi juurde. Harjutati, lauldi ja mängiti, et pidudel esineda. Pidude korraldamiseks oli peotegelastest vabal viisil loodud peotoimkond, kes otsustas peo koha, aja ja koostas kava.

Kord üks, kord teine toimkonna liikmeist oli valitsuse ees peo eest vastutav.

Pärast pidu koostas peotoimkond aruande, mis kirjutati selleks peetavasse 58

Väike-Maarja pasunakoor.

Keskmises reas vasakult 3. Johan Kotli.

VMM.F.842.10

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Jakob Liivi värssnäidend “Mäevaim” on kirjutatud möödunud sajandi alguses järgmise legendi põhjal: Ebavere mäe juurest jooksis ennemuiste läbi suur jõgi. Mäge kaitses Mäevaim, jõge aga Jõehaldjas.

Nende vahel oli leppimatu vihavaen, sest jõgi õõnestas pidevalt mäekallast.

Et tüli lahendada, pani vanaisa Uku Mäevaimu ja Jõehaldja võidu jooksma. Mäevaim jõudis enne sihile: mägi jäi alles, kuid jõgi pidi lahkuma.

Kuivanud jõe haudadest tekkisid metsa seitse ridamisi asetsevat Äntu järve.

VMM.F.842.13

protokolliraamatusse. Raamat seisis minu ajal kihelkonnakoolimajas. Peo ülejäägid seisid kassapidaja käes, kelleks oli toimkonna liige Vao kooliõpetaja Fr. Trinkmann. Kassa summasid tarvitati muusikariistade ja nootide ostmiseks.

Pidude tulud olid ju ruumide kitsikuse tõttu väikesed. Suurema väljamineku moodustas tasu kunstnik Jaan Koortile Jakob Tamme mälestussamba esialgsel kujul püstitamise eest.

Peokava ei piirdunud milleski vaid näidendiga, kuigi ta oli küllalt pikk ja võis, nagu see toimubki praegusel ajal, terve õhtu täita. Peokavas oli ikka kolm osa – kontsert koorilaulude ja orkestripaladega, näidend ja lõpuks tants eripiletitega. Pidusid peeti ikka talvisel hooajal ja peamiselt suurtel pühadel.

NÄITEKUNST Näitekunsti isaks Väike-Maarjas oli Jakob Liiv. Ta oli veel Avispeal elades mõne näidendi Väike-Maarja lavale toonud. Kui Liiv aga 1901. aastal VäikeMaarjasse asus, siis võttis lavategevus juba kindlama ilme. Näitlejaid leidus nooremate õpetajate ja teiste hulgas. Ka naisterahvad ei häbenenud enam näitelaval end näidata. Näidendeid kirjutas Liiv ise. Tuli neid ka mujalt hankida, peamiselt teater „Vanemuise“ repetuaarist. Nende leidmisega oli näitejuhil palju tegemist. Ehkki algul aastas neli kuni viis pidu peeti, tuli siis ka sama palju näidendeid ära õppida, sest näidendi teistkordsest esitamisest ei saanud juttu olla ei ka teisel ega järgmistel aastatel, sest peolkäijate ring oli väga piiratud. Seda tõsiasja teades, peab küll fantastiliseks liialduseks pidama Arnold Liivi väidet tema kirjutises „Kilde Väike-Maarja näitekunsti 59

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose kutse Anna Weerbaumile “Mäevaimu” etenduse lauluharjutusele tulekuks.

Väike-Maarja Muuseumi kogu arenemisest“14, milles autor märgib, et „pea iga kuu mängiti siis paar uut näidendit“. Mainitud kirjutises esineb teisigi vääratusi. Nii nimetatakse seal pidude pidamise paikadest Vao vallamaja saali, on aga märkimata jäetud peamine koht, s.o kooli tütarlastemaja ruumid, mis olid selleks märksa avaramad. Koolitöö ajal, mil pidusid peamiselt peetigi, tuli aga koolimajast välja kanda mitte ainult koolipingid, vaid ka internaadivoodid. Kõik väljakantud mööbel tuli aga öösel pärast peo lõppu jälle oma kohale tagasi kanda ja ruumid esmaspäeva hommikul koolitöö jätkamiseks korda seada. Kõik see tegi rohkesti tüli koolile, aga ka lastevanemate poolt oli nurinat kuulda. Seda 14 60

Kommunismi Koit lisa Kodukolle nr 5, 1961

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

nurinat kasutas ära Preitlofi-nimeline mees Aburi külast. Ta saatis koolide direktorile Tallinnas kirja, milles kirjeldas pidude halvast mõjust koolitööle ja avaldas ühtlasi kahtlust, kas pidude tulu ausasti kasutatakse. Direktor andis asja lahendamiseks Paide rahvakoolide inspektor Ainsonile (Väike-Maarja ja Simuna kihelkond kuulusid siis Paide rajooni). See sõitis ühel sügisesel päeval porise teega Paidest (60 versta) kohale. Jõudis pärale hilja õhtul. Söögilauas, nagu muu hulgas, küsis ta, kas mul kohapeal mõnd vihameest ei ole. Ei teadnud selle kohta kindlat öelda. Inspektor tahtis üle minna teisele jutule.

Mul paistis asi kahtlane olevat ja ma palusin alustatud juttu jätkata. Inspektor ei tahtnud algul seda teha, et mitte, nagu ta ütles, minu unerahu rikkuda.

Kui ikka peale käisin, siis rääkis ta ära oma väljasõidu põhjuse. Kõige enam pahameelt sünnitas mulle süüdistus, et pidude tulu ebaausalt tarvitatavat.

Sellel süüdistusel sai küll kergesti jalad alt võtta. Tõin inspektorile ette eespool nimetatud peotoimkonna protokolliraamatu, mida hoiti koolimajas.

Seda silmitsedes ütles inspektor: „Ei tea, kas sel kaebajal on liig palju või õige vähe aru. Temal oli tarvis ära raisata vaid seitsmekopikaline kirjamark, mis maksab aga minu reis Paidest siia seesuguse ilma ja teega.“ Mina vastasin, et aru sel mehel rahva jutu järele on küll vähe, ta pidavat end kirjanikuks, ehkki midagi veel avaldanud pole. Olgu märgitud, et kohaliku panga juhatus, kus olin liige, lükkas kaebaja laenusaamise palve tagasi. Sellest siis oligi tingitud viha ja kaebekiri minu vastu. Minu soovi, et kaebaja saaks seletuse andmiseks kohale kutsutud, ei pidanud inspektor tarvilikuks.

Kirjeldatud olukord pidude asjus pani koolijuhatajat tõsiselt mõtlema ja kaaluma, kuidas leida lahendust. On siis päris loomulik, et sealtpoolt seltsimaja ehitamise mõte üles võeti. Seda märgib ka Jakob Liiv oma „Mälestustes“. Mõte on mõte. On küll palju ilusaid ja kasulikke mõtteid, mis aga peavad teostamata jääma – ei leita teostamiseks tarvilikke võimalusi. Küll see seltsimaja ehitamise mõtegi oleks pikemat aega pidanud kalevi alla seisma jääma, kui mitte Väike-Maarja seltsielus ei oleks vahepeal suuri muudatusi olnud. Need muudatused toimusid kohaliku põllumeeste seltsi jalgealuste tugevnemise ja uute organisatsioonide asutamise tõttu. Nimelt põllumeeste selts ostis 1910. aastal Lurichi pärijailt oksjoni teel Maarja külje all oleva talukoha. Nii oli maa-ala olemas, kus ehitust ette võtta võis. Ehitamine nõudis suuremaid summasid, mis põllumeeste seltsil puudusid. Talu ostmisel koormas selts end kogunisti suure võlasummaga. Kui keegi seesuguse olukorra juures oleks seltsile ettepaneku teinud seltsimaja ehitama hakata, siis oleks ettepaneku tegijat küll arulagedaks peetud. Tuli minna teistsugust teed. Oli küll selge, et seltsimaja peremeheks peab olema juriidiline isik – mõni kohalik selts. Oli läbirääkimisi ka tuletõrjeühinguga. Need pidid aga katkema, sest kohalik politseiülem Brandt, kel selles ühingus rohkem võimu oli, ei olevat asjaga päri olnud. Ei jäänud muud üle, kui maaomanikuga aga s.o põllumeeste seltsiga 61

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

sobitust pidama hakata. Saadi viimaks niikaugele, et põllumeeste selts lubas enda nimel seltsimaja ehitama hakata. Olgu kohe algul märgitud, et raha selts ei seltsimaja ehitamise jaoks ega võla kustutamiseks kopikatki ei andnud.

Oli kogunisti juhtum, kus seltsi eestseisus seltsimaja ehitamiseks laekunud summa seltsi üldkulude katteks kasutas. Kust siis ikkagi raha saadi? Siin tuleb nüüd rääkida Väike-Maarja Laenu-Hoiu Ühisusest.

VÄIKE-MAARJA MAJANDUSLIKUD ÜHINGUD Väike-Maarja Laenu-Hoiu Ühisus (hiljem – ühispank) alustas oma tegevust 1909. aastal. Selle asutamine ei läinud ka päris libedasti. Kohapeal sooviti põhikirja paigutada mõned normaalpõhikirjast erinevad paragrahvid, mis oleksid võimaldanud pangale laiemat tegevust. Sellega ei olnud valitsus nõus ja põhikirja projekt tuli mitu korda kinnitamatult tagasi. Tuli viimaks Väike-Maarja leppida normaalpõhikirjaga. Avakoosolekul valiti ühisuse juhatus ja nõukogu. Ühispanga juhatuse Juhatuse esimeheks valiti põllumeeste seltsi esimees Villem Eichhorn Loksalt, revisjonikomisjon kassapidajaks Hans Kaber Avispealt ja asjaajajaks-raamatupidajaks mind. asutuse 25. juubeli Neid juhatuse liikmeid valiti korduvalt edasi ja kaks esimest pidasid oma puhul 1934. aastal. ametit kuni oma surmani (Eichhorn suri 1927. aastal, Kaber mõni aasta varem).

Mina pidin oma ameti pangas maha panema, kui 1919. aasta lõpul lahkusin Vasakult Rein Tamm, Juhan Heinpalu, kihelkonnakooli juhataja kohalt ja kui minu tegevusväli laienes väljaspoole Märt Meos ja Väike-Maarjat. Panga nõukogu määras krediite ja toimetas panga revideerimist.

Johannes Teksal.

Nõukogu esimeheks oli Jakob Liiv kuni Maarjast lahkumiseni 1913. aastal.

VMM.F.852.2

62

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Ühispanga nõukogu 1934. aastal. Keskel istub August Lepik.

Erakogu

Tema järel oli nõukogu esimeheks Avispea kooliõpetaja August Lepik, ka kuni Maarjast lahkumiseni (1941. aastal) Panga operatsioonid toimusid esialgul Vao vallamajas nn „Otsuste toas“, väärtuste ja asjaajamisraamatute hoidmiseks anti kasutada valla tulekindel arhiiviruum. Kassa oli avatud kaks korda nädalas pärast lõunat, et mul oleks võimalik tööst osa võtta.

Panka suhtus rahvas vähese usaldusega. Oli ju vanematel inimestel veel meeles õnnetu „Linda seltsi“ saatus. Aegamööda kasvas usaldus ja raha hakati rohkem hoiule tooma, nii et sai kõiki laenusoovijaid rahuldada ja ülejäägid kippusid seisma jääma. See asjaolu oli seltsimajas ehitamise mõttekandjatel teada, siit leiti väljapääs. Tarvis oli leida isikuid, kes vormistasid tarvilikud paberid laenu-hoiu ühisusest 300-rublalise laenu saamiseks. Nii saadud raha kasutati seltsimaja ehitamiseks. Tegelikult sai küll iga isiku nimelt vaid 282 rubla, sest pank arvas aasta laenuprotsendi maha. Nii tuli ka järgnevatel aastatel laenuprotsendid maksta seltsimaja tuludest, mis märksa suurendas igaaastast kulusummat. Võlausaldajaid leidus saja ümber ehkki, eriti lõpu poole, suurte raskustega. Sel teel saadud laen moodustaski peamise ehituskapitali.

Seltsimajas oli ette nähtud ruumid (kaks tuba ja tulekindel kassaruum) ka panga jaoks. Pank andis ehitamiseks üüri arvelt veel ette 1500 rubla. Nii sai Väike-Maarja kohaliku veel võrdlemisi noore panga kaudu enesele seltsimaja (1912).

63

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Tarvitajate Ühisuse esimene juhatus ja teenijaskond vasakult August Lepik- juhatuse esimees, Andres Allast, raamatupidaja.

J.ohan Kotlikassapidaja, proua Liisa Rosenbergmüüja, Gustav Rosenberb- ärijuht, M. Kelindemannmüüja, J. Treumann.

VMM.F.1462.4.

Teine majanduslik selts – Väike-Maarja Kaubatarvitajate Ühisus asutati 1911. aastal. Selle organiseerijaiks olid Avispea kooliõpetaja August Lepik ja kihelkonnakooli õpetaja Andres Allast. Esimene neist oli juhatuse esimeheks kuni Maarjast lahkumiseni (1941. aastal), teine – ühisuse asjaajajaks ja raamatupidajaks ka kuni elukoha muutumiseni (1916. aastal). Mina olin algul juhatuses kassapidajaks. Ühisuse kauplus oli algaastail köster Kotli majas (Pika ja Turu tänava nurgal, nõukogude ajal oli seal haigla ambulatoorium). Ühisuse äritegevus arenes tõusvas suunas, harukauplused olid tol Kiltsis ja Avispeal. Hiljem ostis ühisus Lurichi pärijatelt nende elumaja, tegi juurdeehituse ja sai avarad korralikud ruumid (praegu, 1964. aastal, asub seal toiduainete kauplus).

Kaubatarvitajate ühisuse tähtsus seisnes tarbijatele mõõdukate hindadega kauba muretsemises. Ühtlasi oli erakaupmeeste liigsele hindade üleskruvimisele piir pandud. Seltsimaja ehitamiseks sai ühisuse kaudu rauamaterjale, klaasi, tsementi jne. Kultuurilisi üritusi toetas ühisus, samuti nagu pank, puhtast kasust summade määramisega.

Postiasutust Maarjas siis veel ei olnud. Posti saadi Kiltsist, kust Vao valla postivedaja selle tõi. Kirjad ja ajalehed pandi vallamajas saali aknale, kust igaüks võis võtta oma. Ka võõra oma võtmist tuli ette. Kes seda kartis, laskis oma posti adresseerida Jakob Liivi raamatukauplusse. Sinna tuli siis ka kiri aadressiga „Liiva posti“. Alles hiljem avati Vao valla kirjutaja juhtimisel postijaoskond.

Käesolevas ülevaates ei saaks ju puudutamata jätta Väike-Maarja kooliolusid.

64

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Tarvitajate Ühisuse peakoosolek 30.03.1940. Ühingu 30. tegevusaasta.

Erakogu

Et aga selle kohta on kihelkonnakooli hoolekogu poolt kooli 50. aastapäeva puhul trükis avaldatud kaunis põhjalik töö, siis oleks ülearune kõike seda siin kordama hakata. Olgu vaid mainitud, et kihelkonnakooli õpetajad, nagu osalt eespool juba nägimegi, on kõikides organisatsioonides ikka juhtivatel kohtadel olnud, kusjuures nii mõnedki organisatsioonidest on nende algatusel ellu kutsutud.

Liiklus Väike-Maarja vahel oli elavam pühapäeviti. Oli ikka kirikuskäijaid.

Pühapäeviti peeti alevikus ka turgu. See oli ümbruskonnas kuulus põrsaturg.

Kirjeldatud olukorras läks Väike-Maarja vastu Esimesele maailmasõjale ja sellele järgnevale Suurele Oktoobrirevolutsioonile.

PIDUDEST VÄIKE-MAARJAS Kuidas olid lood pidude pidamisega Väike-Maarjas hilisemal ajal, kes neid pidas ja kuhu jäi eespool kirjeldatud peotoimkond oma väikese varaga nootide ja pillide näol?

Pidusid võisid pidada tol ajal need seltsid, mille põhikirjas olid peod ette nähtud.

Nii oli tuletõrje seltsil pidude pidamise võimalus olemas. Seda võimalust aga ei olnud põllumeeste seltsil, mille põhikirjas vastav paragrahv puudus.

65

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Imelik oli asjaolu, et üksikutel isikutel lubati siis pidusid pidada, vaatamata Etendus “Südameuss” Väike-Maarja selle, missuguseks otstarbeks peo sissetulekut kasutati. Seesugune olukord Seltsimaja laval. võimaldaski, nagu eespool juba märgitud, peotoimkonnal pidusid pidada. Kui Erakogu põllumeeste seltsimaja valmis sai, hakkas selts taotlema pidude pidamise loa saamist. Tehti vastavad otsused ja valmistati palvekiri kubernerile esitamiseks. Saadikuteks valiti Jakob Liiv ja mina. Seda reisi olen kirjeldanud oma kirjutises „Minu kokkupuuteid tsaariaegsete politseivõimudega“. Ka Liiv kirjutab sellest oma „Mälestustes“, märgib aga, asjast eemal olles, et meie loa saime ja veel kogunisti kolme nädala pärast. See küll tõele ei vasta. Vastus kubernerile esitatud palvekirjale viibis. Käisin selles asjas veel Peterburis põllutööministri jutul. Viimaks sai selts vastuse ja see oli eitav. Selts proovis siiski pidada pidusid oma nimel. Proovi tehti seltsimaja avamispidustustega.

Külma südamega sõitsin peokirjadega Rakverre. Olgu vahemärkusena öeldud, et mitte ainult süda ei olnud külm, vaid olin üldse läbi külmunud, vankriga konarlikku teed mööda kuus tundi kolistanud. Oli küll vana kalendri järgi juba detsembri keskpaik, aga lund ei olnud veel. Pika vihmase sügise järel tulid hiljem kanged külmad. Peolubade andmise oli kreisiülem usaldanud oma parema abi Petrovi hooleks. See sirvis minu poolt esitatud pabereid, ilma et oleks palju rääkinud ja kirjutas loale alla. Ruttasin rõõmusõnumit telefoni teel Maarjasse teatama ja siis trükikotta müürilehti ja kavu trükki andma. Trükkimine kestis hilisõhtuni. Ja siis valmis materjaliga tuldud teed 66

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Pidu Väike-Maarja Seltsimajas.

Väike-Maarja Muuseumi kogu

kirjeldatud olukorras jälle tagasi, olles niiviisi juba teist ööd magamata. Nii oli pidudele loa saamisega algus tehtud ja põllumeeste selts sai lubasid samal viisil ka edaspidi, tänu kreisiülema vanema abi Petrovi vastutulelikkusele.

Nii kestis see seni, kui pärast revolutsiooni põllumeeste seltsi põhikirja muudeti ja täiendati pidude pidamise õigusega. Petrov oli oma talitusviisiga tõelise lugupidamise ära teeninud. Ta liikus vana mehena veel hiljem Rakvere tänavatel. Hea meel oli teda näha, vanu aegu meelde tuletada.

Nii pidas siis põllumeeste selts omal nimel seltsimajas pidusid. Pidude korraldajaks ja sisustajaks oli ikka seesama peotoimkond, kellest eespool juttu oli. Seltsi alla ta kuuluda ei saanud juba põhikirja tõttu. Mis sellest? Peeti ju enne seltsimaju pidusid ja nähti vaeva. Töötati kitsastes oludes ja aineline tulu oli minimaalne. Uutes avarates ja mugavates ruumides oli ju lõbusam töötada.

Tööl oli ka suur eesmärk – seltsimaja ehitamiseks tehtud võlgade tasumine.

Selleks siis lisati hoogu juurde, pidude arv aastas suurenes. Kuna varem, nagu öeldud, peeti pidusid peamiselt talvel ja suurtel pühadel, siis seltsimaja esimesel aastal (1913) peeti neid 16, 1914. aastal 13 jne. Kõige väiksem pidude arv oli 1917. aastal – vaid 5, mis oli tingitud poliitilistest oludest. Pidudel oli algusest peale kindel kord. Tehti kõik selleks, et peod määratud kellaajal ka algaksid.

Kulus ära tükk aega ja hulk meeldetuletusi nii suuliselt kui ka müürilehtedel enne kui see traditsiooniks sai. Etenduse ajal olid saali uksed suletud. Et 67

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Etendus hilinejad saali uste taga kolistada ei saaks, seati saali uste juurde korrapidajad.

Tuleb meelde sel puhul juhtum Rakke lubjakuningas Kadakaga. Saalis käis “Saaremaa laulupeol” Väike-Maarja näituseaegne päevane etendus. Olin pilguks ise ukse juures korrapidajaks.

Seltsimaja laval.

Tuleb suure hooga üks mees ja kipub saali minema. Juhtisin ta tähelepanu VMM.F.842.1A. saali uksele pandud plakatile „etenduse ajal on uks suletud“ ja ei lasknud teda saali. Tema vihaselt: „Mina olen Rakke Kadak.“ Kui tähendasin, et ka see ei

aita, siis läks ta minema ja ütles, et ta oma jalaga Maarjasse enam ei tule. Kas ta seda ka täitis, ei tea. Nii kasvatati publikut ja nagu eespool märgitud, ka tegelasi distsipliini austama.

Osavõtt pidudest, võrreldes endise ajaga, oli ikka kümme korda suurem. Kõige suurem piletitega peoliste arv oli 1916. aasta. 26. detsembril. (2. jõulupüha!).

Siis oli etendusele müüdud 580 piletit ja tantsule 456. Saalis ühes rõduga oli 500 istekohta. Suure tungi puhul pandi saali seinte äärde pikki pinke lisaks. Kõige väiksem pidu osavõtjate poolest oli samal aastal 27. november (115+68). Seda mõjutasid kadripäeva halvad ilmastiku- ja teeolud. Kõik pidude puhastulu läks seltsimaja võlgade katteks. Arved käisid läbi küll põllumeeste seltsi raamatust, seltsimaja arveid peeti aga lahus teistest seltsi arvetest.

Sellepärast oli nende arvete kohta alati kindel ülevaade. Nii kestis see kuni seltsimaja lõpliku võla tasumiseni 1918.

Nagu juba öeldud, ehitati seltsimaja üles võlgadega. Seltsimaja koos inventariga 68

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

läks maksma 33 763 tsaarirubla ja see summa oli saadud laenu teel. Suurema summa laenude tasumiseks (17 674 rubla) andsid pidude tulud. Annetusi kohalikelt organisatsioonidelt nende aasta puhastulust ja paljudelt isikutelt saadi 11 436 rubla. Peab märkima, et nende summade saamiseks tuli valvel olla, et need ühingute juhatuste ja peakoosolekutel läbi läksid. Seltsimaja üürid andsid 4078 rubla ja Maarja vaadetega postkaartide müük andis puhastulu 1393 rubla.

Nii korjati kopikaid ja rublasid ning hoiti kokku, et aga võlast lahti saada. Kui siis seltsimaja lõpliku valmimise järel tahtis seltsi peakoosolek kahele ehituse juhile tasu määrata, siis leidis seltsi kirjatoimetaja veel kolmanda tegelase, et ainult kahest ei saaks juttu olla. See kolmas oli keegi Otto Eichhorn, kes vaba mehena mõnikord Liivi äraolekul käis teda asendamas, s.o kohale jõudnud materjali vastu võtmas, seda mõõtmas ja vedajatele kviitunge välja andmas, millega vedajad seltsi kassapidajalt raha said. Tegelastele määratav tasu pidi tulema muidugi ka seltsimaja arvelt. Piinlik oli mõelda ja vastu võtta „tasu“ neist summadest, mis ehitamise jaoks nii suure vaevaga oli kokku saadud.

Mina teatasin koosolekul, et kõik, mis tehtud on, ei ole tasu saamise otstarbel tehtud ja ükski rahaline tasu ei kata seda vaeva, mis ettevõtte läbiviimisel näha ja kanda oli. Keegi koosolijaist tähendas, et mul pidi ehituse jaoks tehtud sõitudel küll mitu paari jalgrattakumme kulutatud olema ja et vähemalt need tuleks tasuda. Minule määratud tasu jäi siiski seltsimaja kassasse. Teised said küll oma osa kätte.

Kõigest ülaltoodust on selge, et Väike-Maarja seltsimaja ehitamine oli päris eraüritus, mis põllumeeste seltsi nimel läbi viidi. Kui võlakoorem lasus seltsimajal, siis selts maja nii väga omaks ei tahtnudki pidada. Kord purskas seltsi esimees vihahoos selle välja, mis ta hinges peidus oli. Ta ütles: „Mis te ajasite risust seltsile kaela.“ Jah, mulle võis seda õigusega öelda, sest ma ei olnud sel ajal seltsi eestseisuse liigegi. Kui aga tegelaste energilise töö tulemusena võlasumma hoogsalt vähenema hakkas, siis võis seltsi liikmetelt mõnikord kuulda ka – see on „meie maja“. Ürituse läbiviijad aina mustasid selle üle öeldes: „Kana võtab pojad omaks!“ Nagu juba öeldud, kustutati võlg lõplikult 1918. aasta lõpul, s.o kuue aastaga – järelikult märksa varem, kui ürituse algatajatel plaanis oli. Võla kustutamiseks pidi kuluma 30 aastat.

Kustutamistempot kiirendas lõpu poolel ka rahakursi langus.

Nii sai Väike-Maarja põllumeeste selts suure varanduse omanikuks kirjeldatud teel püstitatud seltsimaja näol. Nüüd hakkas seltsimaja seltsi üldkassasse suuri sissetulekuid andma, pärast võla kustutamist juba esimese viie aasta jooksul laekus seltsi kassasse seltsimaja arvele puhastulu – 216 632 Eesti marka (marga ja tsaarirubla vahekord oli 100:1).

69

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

VÄIKE-MAARJA OLULISI TEGELASI Nagu kirjutise algul juba märgitud, oli Väike-Maarja ja selle ümbruse rahvas tagasihoidlik. Selle tõenduseks mõned näited. Oma endises koolis Kärstnas Viljandimaal oli õpetajail tihe kontakt külarahvaga. Seda kontakti VäikeMaarjas oli kihelkonnakooli õpetajail raske luua. Neid nimetas rahvas „koolihärradeks“ ja võib olla, et pidaski härradeks, nagu kiriku-, mõisa- ja teisi härrasid. Oma külakooli õpetajaid ehk kutsuti perekonnapidudele, kihelkonnakooli õpetajaid nagu ei söandatud kutsuda, kuigi need igal pool seltside tegevuses rahvaga kokku puutusid. Oli vaid paar talu, mis moodustasid erandi, kutsudes külla ka kihelkonnakooli õpetajaid.

Organisatsioonide üldkoosolekutel paistis rahva tagasihoidlikkus eriti silma.

Kõnedega esinesid, nagu juba eespool märgitud, ikka väljastpoolt tulnud isikud või kohapealsed juhtivad tegelased. Ka läbirääkimistel palju sõna ei võetud, lepiti vaid lühemate väljendustega. Kui põllumeeste seltsi koosolekul juhtusid olema vennad Böcklerid Nurmetust või Jaan Ots Kadilast, siis nemad võtsid, arutusel olevate küsimuste üle pikemalt sõna, tegid parandusi, täiendusi ning motiveerisid kõiki. Päris maarjalased aga kuulasid ning kaalusid, kui küsimus oli küllalt selgeks saanud ja kui leiti, et asi on aus, siis hääletati ka selle poolt.

Ei mäleta juhtumit, et koosolek oleks hea asja maha hääletanud. Edaspidi selle kohta mõni näide. Kui rahvas leidis, et juhtiva tegelase püüded on ausad, siis tekkis rahval tema vastu usaldus ja sellise usalduse tõttu oli võimalik suuremaid üritusi läbi viia, nagu panga asutamine ja selle hoogne tegevus, seltsimaja ehitamine jne. Isiklikult minu vastu oli seesugust usalduseavaldust märgata varsti pärast minu Maarjasse asumist.

Nüüd siis võtame luubi alla üksikuid tolleaegseid seltskonnategelasi. Ülevaates on neist juba juttu olnud. Siin lisaks veel mõningaid jooni, mis neid tegelasi lähemalt iseloomustada võiks.

Jakob Liiv Minu tuleku ajal Väike-Maarjasse oli Jakob Liiv juba nimekas kirjanik. Tema rajatud kirjanike parnass Jakob Tamme surmaga oli juba lõppenud. Liiv oma mälestustes märgib, et ta oli siis nagu viimne mohikaanlane üksi järele jäänud. Elas küll veel Assamalla kooliõpetaja Juhan Elken, keda mõnelt poolt ebaõiglaselt parnassi liikmena märgitakse, Liiv ise teda aga sellena kuskil ei nimeta ja seda lihtsal põhjusel, et Elken ei olnud kirjanik. Ka mina ei olnud kirjanik, sellepärast meil Liiviga kirjanduslike küsimuste üle palju rääkida ei olnud. Kõnelen siis temast kui inimesest ja seltskonnategelasest. Olgu 70

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Vasakul Andres Allast, Märt Meos ja Jakob Liiv, õpetaja Allasti toas, aknal Jakob Tamme portree, u 1911. aastal.

VMM.FII.50.2.

vahepeal märgitud, et Maarjas tutvusin ma seesuguste isiksuseomadustega, mis mul seni päris võõrad olid olnud, s.o kahekeelsusega ja silmakirjalikkusega.

Need omadused on mulle võõraks jäänud ka terveks eluajaks, kuigi mul oma otsekohesuse pärast on tulnud ebameeldivusi ja raskusigi kanda. Liiviga puutusin kokku pärast Maarjasse asumist. Oma valimiste ajal ei mäleta, et oleksin temaga kõnelnud. Niisiis, meie esimesel kohtumisel tegi Liiv juttu õpetaja Johannes Sõstrast, kes oli Tammel abiks olnud mõne aasta ja kandideeris ühes minuga kihelkonnakooli juhataja kohale, sai aga 26 valija häälest vaid kolm. Mina seda meest ei tundnud. Liiv kirjeldas Sõstrat väga tumedates värvides, kõneles, milliste kutse-eetika nõuete vastu eksimiste pärast ta paarist eelmisest kohast vallandatud oli jne. Ta pidi Liivi teadmiste järgi ja ka inspektori otsuse põhjal olema halb matemaatikaõpetaja. Et üks Liivi poegadest (Villem) õppis veel kihelkonnakoolis, siis soovis Liiv, et mina hakkaksin matemaatikat õpetama. Seda ma muidugi ei teinud, sest ei olnud varem matemaatikat õpetanud. Hiljem selgus, et kõik Liivi jutt Sõstrast tõele vastab. Liivi jutu järgi paistis nii olevat, et Liivi ja Sõstra vahel ei võiks mingit sobivust olla. Hiljem pidin ma nägema, et Sõster oli alatine Liivi külaline ja Liiv, kui tarvis oli, nimetas Sõstrat avalikult oma sõbraks ning astus tema kaitseks välja. Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas võis Liiv oma 71

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

sõbrast mulle eespool toodud viisil kõnelda.

Kohalikud elanikud käisid sageli Liivilt nõu küsimas. Tegid nad seda Liivi raamatukaupluses, kui see avatud oli. Sellest see tuligi, et Liivi maja hakati „raatuseks“ nimetama. Aja jooksul oli Liivil nähtavasti kujunenud seesugune soov, et ilma temata ei võiks Maarjas midagi toimuda ja kui asi kippus niiviisi minema, siis püüdis kõveraid teid mööda sellele takistust teha. Nii juhtus juba esimesel sügisel, kui Maarjasse tulin. Olin laulukooris ja juba mõned harjutused teinud, kui sai teatavaks, et endise põllumeeste seltsi esimehe Põdrangu mõisa omaniku Harpe abikaasa surnud oli. Lauljad soovisid endiste kommete kohaselt, millest kirjutab ka kirjanik Otto Münther oma „Sulejoonistustes“, kadunu matusele laulma minna. Minul kui värskel uustulnukal ei saanud ju selle vastu midagi olla. Mis tegi aga Liiv? Ta saatis esinemise eelõhtul ühe inimese kandvate lauljate (Tillikas, Viik) juurde neid mõjutama, et nad tulemata jätaksid. Need ilmusid aga siiski, rääkisid asjast pahameelega ja ütlesid, et seesugune talitusviis neid just välja ajaski. Võib ehk arvata, et vaen mõisnike vastu sundis Liivi nii talitama. Seda ei saa aga oletada, kui on teada, et Liiv (Sõmera nime all) küll mitmed aastad varem käis ise saatkonna liikmena sedasama Harpet tema hõbepulma puhul tervitamas, nagu kirjutab sellest O. Münther oma „Sulejoonistustes“.

Umbes sarnane lugu juhtus ka hiljem. Uue kihelkonnakoolimaja ehitamise kapitali hankimiseks korraldati 1910. aastal esimene Väike-Maarja laulupidu.

Järgmisel aastal toimus samaks otstarbeks ühendatud kooride vaimulik kontsert esmalt Väike-Maarjas, siis Simuna kirikus. Üldjuhiks oli helilooja Topman Tallinnast. Kontserdid, eriti Väike-Maarjas, õnnestusid hästi. Ka selle ürituse kohta olevat Liiv ettevalmistamise perioodil laitvalt kõnelenud. Sain sellest hiljem teada ja pärisin Liivilt järele. Tema vastas: „Tegin seda meelega ja nimelt asja kasuks, sest teadsin, et kui Meosele vastu töötatakse, siis see talle tegutsemiseks veel hoogu lisab ja asi õnnestub paremini.“ Sellised olid Liivi sõnad. Võib olla, et tal selles suhtes ka õigus oli. Kas ta sel puhul aga talitas tõepoolest heas mõttes, selles tuleb kahelda.

Jakob Liiv oli üks nendest vähestest maarjalastest, kes koosolekutel parajas paigas ikka oma suu lahti tegi. Ühel juhtumil, ja see on õige tähtsal korral, jäi ta suu aga kinni, õigemini – ta jäi koosolekust koguni eemale, ehkki teadis, missugune küsimus koosoleku päevakorras esile kerkib ja kes koosolekule tuleb. See oli põllumeeste seltsi peakoosolek, millele 1911. aastal ilmus politseiülem Brandt koos endise põllumeeste seltsi esimehe Triigi mõisa omaniku A. Gruenevaldtiga selleks, et seltsimaja ehitamist nurja ajada. Sel korral oli lahing äge ja nagu ikka ei pane lahinguhoos nagu tähele, kes sulle ka kaasa lööb, kes mitte. Nii ka sel korral. Lahing võideti. Minu teada pidi 72

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Koonu-Ärina kooliõpetaja Ida Esinurm.

Märt Meose kauaaegne mõttekaaslane.

VMM.F.259.9. küll ka Liiv sellest lahingust osa võtma, nagu ta oma mälestustes ka märgib.

Koosolekust osavõtjad, lahingu käigu jälgijad räägivad ja kirjutavad hoopis teist juttu. Nii mainib J. Elken „Väike-Maarja kihelkonnakooli ajaloos“ nimetatud lahingust osavõtjaid, Liivi nimi aga seal puudub. Veel kujukamalt kirjutab I. Esinurm sellest oma mälestustes. Ta ütleb: „Pärast koosolekut (sellest, millest jutt) läksin Liivi kauplusse, kus momendil võõraid polnud, ja küsisin talt otsekohe: „Mitu küüru sa enesele nüüd selga tõmbasid?“ (Tema luuletus – „Mitu küüru enesele selga tõmbab roomaja“), Liivi vastus oli: „Jah, mu maja on ju nende maa peal.“ Liivi maja, nagu eespoolgi märgitud, oli küll kiriku maa peal ja Gruenevaldt oli kiriku eestseisja. Väga suur põhjus vaikimiseks nii tähtsal silmapilgul!

Ma puutusin Liiviga võrdlemisi vähe kokku ja ei mäleta, et oleksin tarvidust leidnud oma ürituste asjus temaga nõu pidada. Oma mälestustes märgib Liiv, et mina olevat seltsimaja ehitamise mõttest küll vist kõige enne rääkinud. See võib võimalik olla, sest oli tarvis ju mobiliseerida kõiki asja tähtsuse mõistjaid 73

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

inimesi, neid oli aga vähe. Liiv haaras ürituse mõttest täie hingega kinni ja elas ning aitas selle teostamisele kaasa, nagu ta märgib ka oma mälestustes. Ta mõistis juhtimise tähtsust ja tarvidust. Seda väljendas ta kord, kui tõusime temaga jaanilaupäeva õhtul seltsimaja tellingutele, kui müürid olid juba üsna kõrgele kerkinud ja nägid õhtu ämaruses nii gigantsetena. Ta hüüdis siis: „Mida kõik kaks meest võivad teha!“ Veidi üle viie aasta langes minu ja Liivi Maarjas olemise ajast ühte. Puutusime temaga kokku peamiselt põllumeeste seltsi ja laenu-hoiuühisuse tegevuses ning pidude korraldamisel. Peab täheldama, et üldiselt mõnus mees oli see Jakob Liiv. Kui siinkohal olen esile toonud kirjaniku mõningaid negatiivseid iseloomukülgi, siis tegin ma seda selleks, et näidata, et ka tema ei olnud vaba inimlikest nõrkustest, ehkki ta neid oma luules piitsutas ja hukka mõistis.

Johann Kotli Väike-Maarja koguduse köstriks oli Johann Kotli. Ta oli sellele kohale asunud pärast köster Mihkel Kampmanni lahkumist 1893. aastal. Oli siis 40-aastane ja poissmees, abiellus alles 1902. aastal. Tema seltskondlikust tegevusest on eespool juba juttu olnud. Olgu vaid juurde lisatud, et ta oli mitte ainult Väike-Maarja põllumeeste seltsi üks asutajaid, vaid ka tuletõrjeühingu rajaja.

Minu ajal tema seltside tegevusest aktiivselt enam osa ei võtnud, seda ka tervislikel põhjustel. Tema oli ehtne tolleaegne köstritüüp. Saanud Valgas Zimse köstrite seminaris saksa hariduse ja olles abielus saksa keele omandanud naisega, oli tema koduseks keeleks ikka saksa keel.

Kadakasaksu oli sajandi algul VäikeMaarjas rohkesti, nende hulka kuulusid: arst (Utt), apteegi omanik (Mathiesen), kaupluse pidajad (Kurvits, Ellrem), politseiülem (Brandt) ja ümberkaudsete mõisate valitsejad. Pastor (Eberhard) oli päris sakslane. Kui siis köstri juures oli mõni koosviibimine, siis võtsid algul sellest osa ülalnimetatud isikud ja läbirääkimiskeeleks oli saksa keel.

Seesugune keele- ja meeleasi oli tol Johan Kotli. ajal kirikute ümber olevates alevikes VMM.F.109.7.

74

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

päris tavaline nähtus ja seda ei saanud nagu pahakski panna.

Hiljem kui Maarjas jäi „saksu“ vähemaks ja nende asemel olid peovõõrasteks enamasti päris eestlased, siis sai läbirääkimiskeeleks ka eesti keel. Kotlite lapsed: tütar Pia ja poeg Alar (hiljem kuulus arhitekt), said algõpetuse kodus.

Selleks peeti koduõpetajaid. Hiljem jätkasid nad oma õpinguid gümnaasiumis.

Kotlid olid külalislahked inimesed. Perenaisel oli suuri kogemusi külalislaua rikkalikuks katmiseks. Oli hoolitsetud ka meelelahutuste eest. Tütar oskas hästi klaverit mängida ja laulda. Mõnikord seati ka kaardilauad korda. Vana ise avas sageli oma anekdootide küllusesarve ja siis muudkui kuula ja lase laginal naeru. Rohkesti oli Kotlil küll neid anekdoote ja igale alale sobivaid.

Kui ta vahetevahel mõttesse jäi ja siis tal naeratus näole ilmus, tuli jälle midagi kuuldavale.

Palka maksis köstrile kogudus ja tema kasutada olid köstri põllud, mis laia ribana Müüriku tee vasemal poolel ulatusid kuni Müüriku aiani. Nii sai ta lisasissetulekut oma majapidamisest ja ka kaunis suurest aiast, kus ta ka mesilasi pidas. Elamiseks oli tal kasutada terve suur maja (end. apteegi kõrval, kus hiljem oli „Kommunismi Koidu“ toimetus ja selle trükikoda).

Jakob Blumfeldt (Imakaevu) Vao valla kirjutajaks oli Jakob Blumfeldt (Imakaevu). Oli varem õpetaja ametit pidanud vallakoolides Vaos ja Udrikul). Vaosse oli ta vallakirjutajaks valitud 1906. aastal. Olles ise oma hariduse saanud Väike-Maarja kihelkonnakoolis Peeter Koidu ajal, mõistis ta selle kooli tähtsust ja kaitses seda volikogu kaudu. Siiski sai ta kord pahaseks, kui vallamaks 1913. aasta eelarve järgi suurenes ja selle suurenemine rahva seas pandi kihelkonnakooli kulude arvele.

Tegelikult oli maksu suurenemine tingitud teistest põhjustest, oli tõstetud ka vallakirjutaja palka. Et nurinale piiri panna, avaldasin, kasutades vallavolikogu protokolle, ajalehes seletuse, näidates arvudega, et kooli eelarve tõi lisakulu vaid 3 kopikat maksja hinge kohta. Seesugune avalik seletus miskipärast pahandas vallakirjutajat. Koolile oli ajalehekirjutis aga kasuks – suur nurin kooli vastu vaibus.

Olles põllumeeste seltsi kirjatoimetajaks ka seltsimaja ehitamise ajal, suhtus ta sellesse üritusse vägagi ükskõikselt. Mõnikord paistis, et ta ei näinud nagu hea meelega, et asi edeneb. Olgu selleks üks näide. Et seltsimaja ehitamine toimus seltsi nimel, siis oli tarvilik, et seltsi eestseisus vahetevahel mõningaid otsuseid teeb ja need protokollib. Kord pidi kiiresti üks otsus protokollitud saama. Eestseisuse liikmeid tuli Vao vallamajasse kokku, puudus aga esimees 75

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ja tema abi – Jakob Liiv. Viimane oli pühapäeva tõttu kibekiires ametis oma raamatukaupluses. Oli ju pühapäev tal suurimaks müügipäevaks. Asi enesest oli selge, oli tarvis vaid vormistada protokolli. Liiv andis sõna, et ta protokollile kindlasti alla kirjutab, toogu vaid valmis protokoll talle allakirjutamiseks.

Kirjatoimetaja teadis, et Liivil on peaaegu võimatu kauplusest ära tulla. Ta mõne teise eestseisuse liikmega jäi oma seisukoha juurde nagu soovides, et tarvilik otsus tegemata jääks. Ei olnud siis muud teha, kui asusin ise Liivi asemele leti taha ja lasksin Liivil koosolekule minna. Ise ma eestseisuse liige ei olnud. Imakaevult oli ikka väikest vimma minu vastu märgata. Ei tea, kas sellepärast, et ma ei taibanud tarvilikul määral tema vastu lugupidamist üles näidata. Tema ja ta perekonnaga käisime siiski läbi.

Andres Allast Kui Väike-Maarjasse tekkis minu esimesel aastal õpetaja J. Sõstra vallandamise tõttu keset õppeaastat õpetaja kriis, siis uue õpetaja saamiseks jäid mu mõtted peatuma oma endisele kolleegile Kärstnast – Andres Allastile. Töötasime temaga koos kogu minu Kärstnas olemise aja. Tema oli tubli matemaatika ja emakeeleõpetaja ja seda oli Maarjas tarvis. Kuni kevadeni oli Sõstre asetäitjaks ajutiselt Eduard Puutmaker. 1908. aasta sügisel asus siis Allast Maarjasse.

Kuna Kärstnas olime kõik õpetajad üks suur pere, ühemõttelised ja üksteist usaldavad, tundus mulle algusest peale, et Allast on ühe aasta jooksul, mille ta veel Kärstnas veetis, nagu võõramaks jäänud. Ta otsis sõpru mujalt. Oma lahke käitumisega, igale oma paberosse pakkudes (ta oli kirglik suitsetaja), leidis ta poolehoidu ja kerget kiitust. Ta oli põllumeeste seltsi eestseisuses koos Blumfeldtiga tegev ning pooldas tema talitusviisi eespool kirjeldatud loos.

Olgu siinjuures veel mõned näited vägikaika vedamise püüdeist. Eespool oli väike märge selle kohta, et põllumeeste seltsi eestseisus kasutas seltsimaja ehitamiseks laekunud summasid oma üldkulude katteks.

Juhtus see nii. 1912. aasta suvel, kui seltsimaja müürid kerkisid, korraldati seltsimaja aias suur pidu ja näitemüük. Üritus oli muidugi seltsi nimel, igaüks aga teadis, et sissetulek läheb seltsimaja heaks, ning ohverdas hoogsalt.

Puhastulu oli üritusest 800 tsaarirubla. Sellest andis aga seltsi eestseisus, kus nimetatud isikud oma mõju avaldasid, ehituse heaks vaid 400 rubla.

Teine näide: seltsimaja ehitamisvõlgade tasumiseks oli suur lootus ühisuste puhtakasu summadele. Nendest toetuste eraldamine oli laenu-hoiu ühisuses kerge, kaubatarvitajate ühisuses kiputi aga veiderdama. Pidi valvel olema. Kord olin ma jälle ühisuse puhtakasu jaotuskava koostamisel. Eestseisus määras 76

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

minu mõjutamisel seltsimaja heaks kaunikese summa. Rahuldustundega lahkusin koosolekult. Imestusega tuli aga hiljem trükist ilmunud aruandest lugeda, et seda summat oli märksa vähendatud. Minu äraolekut kasutades olid teatavad isikud läbi viinud endise otsuse muutmise. Peakoosolekul tuli siis tublisti kõnelda. Seal siis tuli ilmsiks jälle see Väike-Maarja rahva hea omadus, millest eespool juttu oli. Anti järele ja toetussumma jäi esialgsel kujul eelarvesse. Juhatuse koosolekul muutumise läbiviijad vaikisid. Vist oli piinlik oma tempu kaitsta. Tembutajate eestvedajaks oli seal jälle ühisuse raamatupidaja A. Allast.

Kui aga seltsimaja valmis sai, siis ta ei lakanud kordamast lauset: „Mida nüüd Maarjas muud kuuled, vaid – Meos, Liiv ja seltsimaja!“ Lugejal ei ole raske mõista, mis sundis Allastil toimida ja niiviisi rääkida. Muide, Allast püüdis seltside tegevuses õige aktiivne olla. Kaubatarvitajate ühisuses oli ta algusest (1911. aastast) peale kuni Maarjast lahkumiseni (1916. aastal, lahkus sõjateenistusse) ühisuse raamatupidajaks ja pidas selle alati korras. Koolitöös oli ta endiselt hoolas ja töötas heade tulemustega.

August Lepik Väike-Maarja kaubatarvitajate ühisuse asutajaks ja kandjaks oli Avispea kooliõpetaja August Lepik. Peab imestama tema huvi ja energiat selles tegevuses. Käia 7 km kauguselt Maarjas asja juhtimas ja vaol hoidmas ei ole ju kerge asi. Kohapeal toetasid teda raamatupidaja Andres Allast ning ärijuht Gustav Rosenberg (hiljem Raital). Lepik võttis keskuses osa veel igast kultuurilisest üritusest: käis meeskooris laulmas, orkestris teiste puudumisel mängis kontrabassi, oli näidendites alati peaosas ja Liivi lahkumise järel (1913) kandis selle eest hoolt, et peod alati korralike ettekannetega sisustatud oleksid. Üsna sageli täitis tema abikaasa näidendites naispeaosi! Lepik valiti Liivi järel kohalikus laenu-hoiuühisuses nõukogu esimehe kohale. Seltsimaja ehitamist toetas ta kahele osatähele (a` 300 rubla) oma allkirja andmisega.

Juba see ülesannete loetelu laseb aimata, kui palju pidi Lepik oma otsekohese töö ja perekonna juurest ära käima, et keskkohas kultuuritööde teostamisel abiks olla. Kõige selle juures oli tal koolitöö korras ja tal jätkus aega veel kohapealsete ürituste (laulukoor) juhtimiseks. Ta oli võrdlemisi tagasihoidlik ja ei allunud mõningatele vääradele mõjutustele. Saatus viis ta elu lõpu poole esmalt Rakverre, kus tal olid omad majad, ja hiljem, kui majad natsionaliseeriti, siirdus ta Tallinna ETKVL teenistusse, kus ta 1955. aastal 74-aastasena suri.

Maeti ta Rakvere kalmistule oma perekonna matuseplatsile.

Villem Eichhorn Villem Eichhorn – Loksa külas võrdlemisi suure talukoha omanik. Ta oli alati 77

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

vallarahva hulgas lugupeetud. Oli Vao valla talitajaks sajandi algul. Tema koos vallakirjutaja Kookiga oli Väike-Maarja tütarlaste kooli üks asutajaid (1901. aastal) ja hoolitses selle eest, et kool juurdeehituse käigus korralikud ruumid saaks. Ta valiti 1911. aastal esimeseks põllumeeste seltsi esimeheks talupoegade hulgast ja oli selles ametis kuni oma surmani (1927. aastal). Samuti kuni surmani oli ta laenu-hoiuühisuse juhatuse esimeheks ühisuse asutamisest (1909. aastast) peale. Laulukooris kõlas alati tema kõrge ja puhas tenorihääl. Ta oli hoolas, täpne, korralik ja aus inimene. Suurematest üritustest oma vähese hariduse ja kaunis kitsa silmaringi tõttu oli tal mõnikord nagu raske aru saada.

Seltsimaja ehitamise vastu tal väliselt ei paistnud midagi olevat. Miski asi siiski vaevas ta südant ja see vaev leidis mõnikord ka väljendust. Kui kord istusime vallamajas laenu-hoiu-ühisuse operatsioonidel, vaatas ta aknast seltsimaja kerkivatele müüridele. Kuulnud, et maja näitelava osa veel poole kõrgemale tõuseb, ütles ta kibedusega ja kurja ennustavalt: „Küll ta kukub teile kaela!“ Temap see oli ka, kes kord pahameelega seltsimaja „risuks“ nimetas. See oli muidugi siis, kui võlakoorem oli suur. Ei saa siin siiski märkimata jätta kindlat seisukohavõttu eespool kirjeldatud koosolekul, kui seltsimaja ehitamise nurjaajajad lahkusid. Värske seltsi esimehena ja koosoleku juhatajana ütles ta rahulikult: „Seltsimaja ehitamise küsimus on meil ühel eelmisel koosolekul juba otsustatud, täna on meil arutlusel küsimus, kas ehitada maja puust või kivist?“ Ta nägi ka seda aega, kui seltsimaja võlg oli tasutud. Rahuga võis ta 1927. aastal Väike-Maarja kalmistule puhkama minna. Tal oli aja jooksul kõrgeid ameteid pidades tekkinud arvamus, et kõik Väike-Maarja edusammud on tema teene. Seda väljendas ta ka, kui teda tema surivoodil veel külastasin.

Ta tänas mind ja ütles, et ma olevat talle suureks abiks15 olnud kõikide ürituste läbiviimisel.

Juhan Elken Nüüd lõpuks veel ühest üsna eemal elutsevast Väike-Maarja tegelasest, nimelt Assamalla valla kooliõpetajast Juhan Elkenist. Elades eemal (10 km) ja tegutsedes kohapeal väga mitmel alal, võttis ta energiliselt osa ka keskkoha igasugustest üritustest kogu oma Assamallas oleku ajal (1874–1913). Küll oli ta siin ürituste algatajaks ja kaasalööjaks ning kaasatundjaks igale ausale algatusele. Käidi Maarjas seltside asutamisel, võeti osa igasugustest koosolekutest, kus esineti ka kõnedega, lauldi koorides ja kui tarvis, siis juhatati ka koore. Ja kõike seda tehti ikka väsimatult, innuga. Oli seltsimaja ehitamise üks tõsisemaist toetajaist nii sõna kui ka teoga. Korraldas ta ju oma külas ka peo, mille sissetuleku annetas Maarja seltsimaja ehitamiseks. Koolis tegi tööd hoole ja armastusega. Kui koolid läksid Vene haridusministeeriumi alla (1887), siis tegi talle raskusi vene keel, mida ta ei olnud õppinud. Õppis 15 78

Meos oma käsikirjas on „suureks abiks“ alla kriipsutanud

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

seda siis ise ja oli teoreetiliselt küllalt tugev, et võis seda lastele õpetada. Tema kõneoskus oli siiski väheldane. Kord tuli vene koolide inspektor Assamallast ja rääkis: „Ei tea, kes seal Assamalla koolis küll vene keelt õpetab, sest lapsed räägivad õigesti, aga õpetaja kõneleb vigadega.“ Rääkisin sellest Elkenile. Ta muigas ja vastas: „See võib tõsi olla, sest kui õpilane teeb vea, siis parandan ma selle ja tema harjub nii õigesti kõnelema. Mina aga vähese praktika tõttu ja veel ülemusega kõneldes võin küll takerduda.“ Kui kihelkonnakool hakkas 1911. aastal vallakoolide lõpetajaid vastu võtma eksamiga, näitasid Assamalla kooli õpilased häid ja kindlaid teadmisi, kuna mitme teise kooli õpilastel palju vajaka jäi ja mitmed neist kihelkonnakooli ei pääsenud. Elken on avaldanud ka kooli ja vaimuliku sisuga raamatuid. Väike-Maarja kirjanike parnassi liikmeks teda parnassi rajaja Jakob Liiv Elkenit siiski ei pea.

1913. aastal asus Elken Kaarmale oma väimehe Jakob Blumfeldi (Imakaevu) tallu elama ja hakkas pensioni saama. Siin võttis ta minult enese peale segakoori juhatamise, meeskoori ja orkestri juhatamine jäi ikka minu hooleks. Elken oli veel laenu-hoiu-ühisuses kassapidajaks ja tegutses jõukohaselt nii ühel kui ka teisel alal kuni oma surmani 1931. aastal.

Need oleksid siis kõik tähtsamad Väike-Maarja seltskonnategelased käesoleva sajandi algul kuni Suure Oktoobrirevolutsioonini. Ka mina tegutsesin VäikeMaarjas kogu aja aktiivselt.

79

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

MINU KOKKUPUUTEID TSAARIAEGSETE POLITSEIVÕIMUDEGA16 Tsaariaegse politseivõimu esindajateks olid külades urjadnikud. Need allusid kreisiülema nooremale abile, kes asus maal. Abilisi oli kreisis mitu. Need allusid kreisilinnas elunevale kreisiülemale, ülemad omakorda allusid kubernerile, kelle asukoht oli kubermangulinnas, Eestimaa kubermangu kuberneril Tallinnas, Liivimaa kubermangu kuberneril Riias. Nii kuulus Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangu alla. Kõikide ülalmainitud võimuesindajatega on mul kokkupuuteid olnud.

Kerkib üles küsimus, kas siis politsei segas end ka kooli asjadesse, sest olin ju kooliõpetaja. Seda just küll mitte. Kooliõpetaja oli aga tavaliselt seltskonnategelane ja seltsides töötades tuli politseiga ikka kokku puutuda.

20. sajandi algul (1902) määras rahvakoolide inspektor mind Kärstna (Viljandi rajoon) ministeeriumikooli organiseerijaks ja juhatajaks. Rohke koolitöö kõrval ei saanud ka seltskonnategevusest eemale jääda. Oli tol ajal karskuse seltside tegevuse hooaeg. Helme Karskuse Seltsi „Üksmeele“ tegevus kaldus kihelkonna keskkohast selle serva – Kärstnasse, sest liikmete ülekaal oli viimases. Mind valiti kohe Kärstnasse asumise järel karskuse seltsi esimeheks.

Tuli ka laulukoori ja segapillide orkestrit juhatada. Aineliselt oli karskuse selts viletsas seisukorras. Koos käidi koolimajas. Pidusid peeti vaid suvisel hooajal, peamiselt küla küünides. Sissetulekud olid nii väikesed, et need kulusid ära jooksvateks väljaminekuteks ja nootide ning mänguriistade ostmiseks. Tekkis mõte hakata seltsile maja ehitama.

Selleks oli aga tarvis ette võtta mõni suurem üritus, mis annaks rohkem sissetulekut. Jäädi peatuma kohaliku laulupeo (ühendatud kooride kontserdi) korraldamise juurde. Ajalehes avaldati üleskutse kooridele, millele reageerisid peale Helme kihelkonna ka Tarvastu, Paistu ja Karksi kihelkonna laulukoorid ja segapillide orkestrid.

16 Koopia tehtud kooli asjaajaja S. Rõngase poolt 1963. aasta suvel. Masinakirjas käsikiri Meose allkirjaga oli Viljandist posti pandud 14. juunil 1963.a. (Väike-Maarjas 27. augustil 1963. aastal E. Leppik).

80

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

A. Lätte andis nõusoleku juhatada ühendatud koore. Peoplatsiks valiti Kärstna „Kabelimägi“, kuhu ulatusid nelja eespool nimetatud kihelkondade piirid. Kõnepidajaks kutsuti tolleaegne kuulus karskustegelane Kolga-Jaanis pastor Villem Reiman. Viimane oli nõus kõnega esinema tingimusel, kui temalt ei nõuta kõne teksti venekeelset tõlget, mis tol ajal kombeks oli. Sellist nõusolekut ei saadud. Peo avakõne kohta tõlget aga ei nõutud. Nii paigutati Reimani kõne peo kavva avakõne nimetuse all.

Sellest haaras peo järel kinni politseinik (urjadnik). Kõne ei olevat pidanud vastama väljakuulutatud avakõnele ei teemalt, ei ulatuselt, ei ka aja poolest.

Koostati protokoll ja esitati mind kui peo eest vastutavat isikut vastutusele võtmiseks. Peab ütlema sel puhul ja ka edaspidi, et alamad ametnikud tihtipeale liialdasid oma agarusega. Kõrgemate ametnike juures ei läinud sageli alamate ametnike ettepanekud läbi. Nii ka siin. Võeti arvesse olukorda ja minu seletusi ning jäeti mind karistamata. Nii lõppes siis minu esimene kokkupõrge politseiga ilma pahade tagajärgedeta minu suhtes.

Olgu siinjuures lisatud, et pidu ise pidi peaaegu nurjuma peopäeva hommikupoolse lakkamatu vihmasaju tõttu. See viidi siiski läbi lühendatud kavaga neljatunnise alguse edasilükkamise järel. Nagu 1905. aasta nädalaleht „Olevikus“ nr 19 avaldatud aruandest näha, andis pidu vaid 223 tsaarirubla puhaskasu. 1905. aastal peetud Kärstna laulupidu oli vist küll, kui mitte esimene, siis üks esimestest maalaulupidudest. A. Läte oli väga vaimustatud sellest, et peol esinesid (arvult neli) segapillide orkestrid, mis oli siis esmakordne. Ei ole ka hiljem sümfooniaorkestrid ei suurematel ega väiksematel laulupidudel esinenud. Ikka pasunakoorid – puhkpillide orkestrid.

Peaaegu samalaadne vahejuhtum politseiga pidustuse avakõne asjus oli mul üle kümne aasta hiljem Väike-Maarjas. Oli seal järjekordne suvine rahvapidu Väike-Maarja seltsimaja aias seltsimaja võlgade katteks. Avakõne pidasin mina ise. Kui sain kõne lõpetada, kutsus urjadnik mind kõrvale näituse hoonesse ja ütles, et kohalik politseiülem – kreisiülema noorem abiline Saar, olevat talle ülesandeks teinud minu kõne kohta protokoll koostada, sest see olevat oma ulatuselt avakõne raamest välja läinud. Mind kuulati üle ja koostati protokoll. Põhjendasin oma kõne pikale venimist sellega, et oli tarvis luua alus üleminekuks hümni laulmisele. Politseiülem saatis protokolli kubernerile ja tegi ettepaneku mind administratiivsel teel karistada. Oli ju Esimese maailmasõja aeg ja maal kehtis sõjaseadus. Kuberner oli siiski teistsugusele seisukohale asunud ja otsustanud ettepaneku tühistada. Selle kuberneri otsuse teatas mulle kohalik politseiülem alles mõne kuu pärast. Tal oli nähtavasti piinlik seda teha.

81

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kärstnas töötamise ajal (1902–1907) tuli mul läbi elada ka 1905. aasta revolutsiooni sündmused. See revolutsioon oli suunatud peamiselt tsaari vastu, seepärast tõmbas ta kaasa paljusid, ühtesid rohkem, teisi vähem. Jälgiti aga hoolega, kes ja mida revolutsiooni mõttes tegi. Pandi tähele, et õpetajad laulsid revolutsioonilisi laule. Neid lauldi peamiselt Tõrva (14 versta Kärstnast) reisidel, kuhu sõideti peale tunde (kell 16). Laulud läksid lahti tagasisõidul, kui oli juba täiesti pime, mistõttu ei nähtud ka mõnikord kaasavõetud punaseid lippe. Laulud said hoogu, kui ühel hommikul ootamatult astus sisse minu Tartu Õpetajate Seminaris õppiv noorem vend koos mõne kaasõpilasega.

Seminari töö oli katkestatud kohapealsete rahutuste tõttu ja õpilased saadeti koju. Kõik seesugused avaldused ei jäänud vaka alla. Pealegi juhatasin ma üht miitingut. Juba vaid sellepärast olevat inimesi maha lastud. Ei ole siis ka ime, kui Viljandi kreisiülema Tõrvas asuv noorem abiline Mägi Kärstna kooli mitu korda juurdluse tõttu külastas. Mägi oli elatanud mees ja pidas noorte tegevust nagu ulakuseks, millele ei peaks järgnema karm karistus. Koostati protokoll ja lahkuti. Viimaks astus politseinik sisse väga mornina. Oli midagi erilist juhtunud. Hiljem kuulsime, et temale olevat ülevalt poolt ülesandeks tehtud mind koos õpetaja Allastiga ära viia. Ta asus aga ka seekord meid üle kuulama ja protokolli kirjutama. Enne sellele tööle asumist hoiatas ta meid Jumala nimel, et meie mitte midagi rohkem ei räägiks, kui vaid vastaksime lühidalt tema küsimustele. Nii jättis politsei ka seekord meid kaasa viimata.

Karistussalk von Sieversi juhatusel tegutses aga Viljandis ja selle ümbruses.

Armutult lasti maha need, kellel leiti vähegi süüd olevat. Sest ajast on pärit Viljandi järve läänepoolsel kaldal ühine matusepaik. Oli kuulda, et karistussalk on naabrusesse Tarvastu valda tulnud. Pärast tunde lahkusid koolimajast teised õpetajad. Mina kui koolijuhataja seda ei teinud, juba minu äraolek oleks karistusvääriliseks arvatud. Istusin siis öö otsa üleval valvel, oodates iga minut sõdurite sissemarssimist. Need jäid aga tulemata. Hommikul teati rääkida, et Kärstna mõisnik von Anrep ei olnud nõustunud karistussalka oma valda sisse laskmast. Hommikul ilmusid ka teised õpetajad ja koolitöö kestis edasi. Minu mustadesse juustesse oli aga eelmisel ööl tekkinud salgake valgeid.

Nii leidus nii politseinike kui ka teiste hulgas inimesi, kel südant oli, kes ei lasknud tsaarivõimul armutult hävitada. Jätame nüüd Kärstnaga hüvasti ja siirdume jälle Väike-Maarjasse, kus mul tuli pikemat aega töötada esmalt kihelkonnakooli juhatajana ja seltskonnategelasena, hiljem koolideinspektorina ja nõukogude ajal jälle õpetajana Väike-Maarja Keskkoolis ja Simuna koolis.

Seltskonnategelasena oli mul ka siin kokkupuuteid politseiga, nagu juba eespool ühest juhtumist jutt oli.

Minu tulekul Väike-Maarjasse oli kreisiülema nooremabilise asukoht Müürikul. Ülemaks oli seal Robert Jakobi p. Brandt.

82

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Ta oli võrsunud kadakasakslaste perest, oskas vene keele kõrval ka hästi saksa keelt. Eesti keelt kõneles kadakasaksa stiilis. Ta otsis poolehoidu nii mõisnike kui ka talupoegade poolt, sügavaid kummardusi tehes muidugi oma ülemuse ees. Ta tundis oma võimu ja olevat ennast Maarja jumalaks nimetanud.

1905. aasta revolutsiooni ajal olevat ta välja astunud talupoegade kaitseks.

Minu kokkupuuted temaga algasid kohe pärast minu Maarjasse asumist.

Juba enne mind oli Maarjas asutud haridusseltsi asutamisele. Loa saamine oli ikka veninud. Mina jätkasin seltsi asutamisasja edasi ajamist. Tagasisaadetud põhikirja projektis said tarvilikud parandused tehtud ja uuesti esitatud kinnitamiseks, aga luba jäi ikka saamata. Viimaks ütles Brandt: „Ärge nähke asjata vaeva projekti uuesti esitamisega, luba teie ei saa.“ Nii jäigi Maarjas haridusselts asutamata, kuna nad kõigis naaberkihelkondades töötasid.

Ka seltsimaja asjas asus Brandt, siin aga koos endise põllumeeste seltsi esimehega Triigi mõisniku A. von Gruenevaldtiga täiesti eitavale seisukohale. Ettevõtte nurjaajamiseks tulid nad mõlemad ootamatult ühele seltsi peakoosolekule ja võtsid selleks tarvitusele oma kõneosavuse, pidid aga löödutena lahkuma. Ähvardati teha kõik, et ehitus ei teostuks. Küll nad oleksid ähvardused ka täide viinud, saatus astus aga vahele. Kui kubernerile esitatud seltsimaja projekt tuli kohapeale seisukoha avaldamiseks 1912. aasta algul, siis Brandt ei olnud enam siin politseivõimu esindajaks. Oli keegi poolarahvusest Veljansky.

See kutsus mind oma juurde, küsis, kust mõeldakse ehitamiseks materjali ja krediiti saada. Minu vastused rahuldasid teda ja ta ütles: „Ma ei näe ürituses midagi halba, pooldan seda. Minu eelkäija aga (Brandt), asjaajamist mulle üle andes, kinnitas mulle, et ma seltsimaja ehitamise asja mitte läbi ei laseks.“ Niisiis, kui Brandt oleks Maarjas olnud, oleks seltsimaja ehitamine tookord nurjunud.

Esimese maailmasõja ajal määrati Maarjasse politseivõimu esindajaiks noormehi, küll eestlasi. Neil ei olnud aga töökogemust. Nad püüdsid teenida kannuseid oma liigagarusega, tegid aga pahandusi seltskonnas ja tekitasid ebameeldivusi ka oma ülemustele. Üks seesugustest noormeestest oli eelpool mainitud Saar. Olgu siin tema „tegevusest“ veel mõned näited.

Väike-Maarja põllumeeste selts pidas ka sõja ajal põllumajanduslikke näitusi. Näitusi korraldati Väike-Maarjas iga aasta rohkete väljapanekutega hobustest, kariloomadest ja ka käsitööst. Ilusaid hobuseid oli ikka 60–70.

Hobuste omanikele auhindade määramiseks andis riigivalitsus 300 rubla abiraha ja saatis näitusele oma esindaja. Seesuguseid hobusenäituse punkte olevat Vene riigis olnud kolm. Näitused kujunesid suurteks rahvapidudeks, kuhu sõideti selleks puhuks kokku ka kaugematest kohtadest. Külastajate 83

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

arv, eriti pühapäeval ulatus kolme kuni nelja tuhandeni.

1916. aastal olin mina näituse korralduse juhiks. Laupäeval varsti peale näituse avamist teatati mulle värava juures olevast kassast, et politseinik Saar on piletite müümise kinni pannud ja rahva sissepääs näitusele on takistatud.

Põhjuseks pidi olema see, et pileteid müüdi ilma markideta. Marke nõuti küll pidude piletitele, see oli n-ö lõbustusmaks miskisuguse heategeva seltsi jaoks.

Arusaamatus näituse piletite margistamise asjus oli aga juba ammu riigivalitsuse poolt seletatud Tartu näituste korraldajate algatusel. Politseinik Saar aga seda ei teadnud. Oli võhik selles asjus ka Rakvere kreisiülem Mattiassevits, kellele Saar oli ettekande teinud. Kui läksin telefoni teel kreisiülemalt abi otsima, siis võeti mind n-ö sõimuga vastu. Kärkides öeldi, et senised ametnikud Maarjas jälgisid, mida Tartus tehti, aga riigi seadusi nad ei tundnud. Küll ma teid õpetan seadusi tundma ja austama. Ja kõnel oligi lõpp. Mida nüüd ette võtta? Oli selge, et kohalikel võimudel ei olnud õigust ja et nad talitavad nii teadmatuse pärast. Tarvis oli abi otsima minna ülevalt poolt. Varsti oligi kiirtelegrammi tekst kubernerile valmis ja saadeti ära Kiltsist (Maarjas ei olnud telegraafi).

Ja sündis ime. Ei läinud mööda kahte tundigi, kui näituse kinnipanija Saar tuli oma korraldust tühistama. Kuidas oli siis asja käik? Kuberner, saanud meie telegrammi, võttis telefoniühenduse kreisiülemaga ja andis talle väära talituse eest peapesu. Kreisiülem omakorda sõimas läbi oma abilise Maarjas sissevedamise eest. Sõim oli ikka päris mehine olnud, nagu politsei sekretär seda oli pealt kuulnud. Nii siis õpetati politseinikke seadusi tundma. Saarel oli muidugi piinlik tulla oma korraldust tühistama. Ta olevat sellest nii mööda minnes ütelnud teel juhuslikul kokkusaamisel seltsi esimehega.

Nii oli noore politseiniku liigagarus halba teinud talle enesele ning tema ülemusele, tema autoriteet oli kannatada saanud. Tal oli siis tarvis midagi ette võtta, mis asja parandaks. Selleks arvas ta paraja olevat ära kasutada järgmist juhust. Kihelkonnakooli õpilased tahtsid korraldada omavahelise koosviibimise seltsimajas, sest kooli ruumid olid selleks väga kitsad. Selle sisustamiseks oli küllaldasi ettevalmistusi tehtud. Oldi kindel, et seesuguseks kokkutulekuks ei ole politsei luba tarvis ja ei hakatudki seda hankima. Ettekannete algul ilmus seltsimajja politseinik Saar ja nõudis minult kui koolijuhatajalt kokkutuleku luba. Et seda ei olnud, siis koostati protokoll. Koosviibimine kestis küll edasi, minu meeleolu oli aga rikutud. Läksin telefoni teel kreisiülemalt abi otsima.

See oli Saare poolt juba informeeritud. Tema jutt oli lühike: „Tegin korralduse anda asi kohtu võimudele kooli juhataja vastutusele võtmiseks loata peo organiseerimise eest.“ Ega siis midagi, tuli ootama jääda kohtukutset. See tuli ka varsti. Rakvere kohtunik kutsus mind aru andma seadusevastase teo asjus. Olin kogenematu kohtuasjas. Võtsin kaitsjaks advokaat Valdmanni.

Kohtus sai selgeks teha, et peol ei olnud võõraid, peale mõne üksiku juhusliku 84

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

sisseastuja, ja et seltsimaja ruume on kool varemgi kasutanud kokkutulekuteks, ka võimlemiseks. Paistis, et kohtunik nägi kaebuses väiklust ja nagu otsis alust selle tühistamiseks. Kaebus tühistatigi. Jälle uus lops nii Saarele kui ka kreisiülemale.

Et Saare märatsemised ikka edasi kestsid, olevat ähvardatud mõnd vanemat seltskonnategelast kogunisti vitsadega, siis tuli sellise politseitegevuse vastu tõsiselt abi otsima hakata. Esialgne kavatsus oli minna saatkonnaga kuberneri juurde. Sellest kavatsusest oli teada saanud kreisiülema tolleaegne kantseleiülem (sekretär) väikemaarjalane Karl Kichlefeldt. Ta ütles: „Küll te kuberneri juures õigluse saate, aga siis on kreisiülemal paha. See ei oleks hea, sest kreisiülemaga on teil ikka tegemist ja ei ole ükskõik, kuidas ta teisse suhtub.“ Otsus meil siis kindel – esmalt kreisiülema juurde. Minuga tulid kaasa põllumeeste seltsi esimees Villem Eichhorn ja ühispanga kassapidaja Hans Kaber (teda oligi Saar ähvardanud vitsadega). Ega viimastest, vene keelt mitte osates, küll mulle ettekandmiseks palju abiks saanud olla, nad moodustasid aga saatkonna. Ühel päeval ilmusimegi kreisiülema juurde. Vastu võeti meid lahkesti ja kuulati tähelepanelikult ära, mis meil ette kanda oli. Kuuldusse suhtus kreisiülem tõsiselt, sest Saare tembutamised olid ka talle enesele paha teinud. Lubati siis lähemal võimalusel asja parandada. Lahkumisel, nagu muuhulgas, küsis kreisiülem minult: „Kuidas lõppes teie kohtuasi?“ Vastasin: „Kaebus tühistati.“ Tema: „Ma olen rõõmus, et see asi nii lõppes.“ Läks mõni aeg mööda. Juhtusin kord mööduma telefoni keskjaamast. Mind nägi läbi akna telefonist, koputas aknale ja kutsus mind telefoni juurde, öeldes: „Just praegu helistas kreisiülem ja palus teid telefoni juurde:“ Võtnud telefonitoru, kuulsin kreisiülema häält: „Kas mäletate oma soove Saare asjus?“ Kartsin, et ei tea, mis nüüd jälle lahti on ja ei saanud veel vastata. Tema: „Teie käisite minu juures.“ Mina: „Ega ma üksi käinud.“ Tema: „Võtke teadmiseks, et Saar lahkub neil päevil Maarjast.“ Mis siis muud, kui kreisiülemale ütelda „suur tänu“ selle eest. Varsti Saar lahkuski ja tema asemele tuli uus politseiülem.

Kes ta oli, ei mäleta enam. Sündmused kuhjusid ka üksteise peale, kukutati keiser, tuli Oktoobrirevolutsioon jne. Mul enesel tuli uue ameti tõttu (koolide inspektor) seltskonnategevusest eemale jääda ja mul ei olnud enam kokkupuuteid politseivõimudega.

Enne oma ülevaate lõpetamist tuleb kõnelda veel kõrgemast politseivõimust kubermangus, s.o – kubernerist.

Eestimaa kubermangu kuberner Korostovetsiga oli mul mitu kohtumist.

Korostovets armastas suvisel ajal koos kõrgemate ametnikega teha autosõite oma kubermangu piirides. Seda tehti peamiselt pühapäeviti. Maarahvas 85

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

sai siis näha kuberneri ja ka autosid, mis sel ajal olid maal veel haruldaseks.

Kord läbisõidul peatus ta Vao vallamajas (seltsimaja siis veel ei olnud). Mul oli seal laulukoori harjutus. Rahvast kogunes vallamaja saali kaunis rohkesti.

Kuberner pöördus koosviibijate poole venekeelse kõnega. Kõneles ta iga lause lõpul peatudes. Lauseid tõlkis kuberneri nõunik (vist Paul). Raskusi tekkis tal kuberneri väljendite tõlkimisel, mis olenes tõlkija puudulikust eestikeelsest sõnavarast. Nii siis juhtuski veider tõlge. Kuberner soovitas arusaamatuste puhul kohapeal pöörduda kõrgemate instantside poole. Tõlkija tahtis sõna „instants“ ja peatus. Veidi mõeldes oli tal ka vaste käes ja see oli „istandus“.

Kuberner soovis ka koorilaulu laulda. Laulsime siis: „Minu isa ütles mulle – prii on jälle meie maa ... .“ Kuberner tahtis teada saada, milles laulus räägitakse.

Sain ütelda – vabadusest. Ülemus tõmbas kulmud kortsu ja küsis kõrgendatud häälega: „Missugusest vabadusest?“ Seletasin siis ära, et vabadusest, mille kinkis eesti rahvale keiser Aleksander I 1819. aastal. See rahustas küsijat. Kas kuberner sel korral ka valla asjaajamisest huvitatud oli ja mida ta vallavalitsuse liikmetega kõneles, see jäi mul teadmata.

Teinekordne seesugune kuberneri sõit toimus mõni aasta hiljem, seltsimaja oli juba püstitatud. Jälle oli pühapäev ja järjekordne lauluharjutus näitelaval.

Kuberner sisenes laulu ajal saali tagumisest uksest, võttis vormimütsi peast ja jäi kuni laulu lõpuni ukse kõrvale seisma. Siis aga astus üle saali pikkade sammudega lava ette ja hakkas esitama mulle mitmesuguseid küsimusi.

Nähes, et jutt venib pikale ja et kuberneril on halb alt üles vahtida, hüppasin üle lavaserva alla saali. Kuberneri küsimustest on meelde jäänud vaid üks ja see on: „Milleks teil on siin nii suur maja püstitatud? Kas hakkate miitinguid pidama?“ Seletasin siis, milleks suuri ruume vaja läheb. Kõigepealt on neid tarvis seltside peakoosolekute pidamiseks ja seltsi liikmete arv igas kohalikus seltsis on suur, põllumeeste seltsil üksi 300 ümber. Siis oli ka jutt lõpetatud.

Kuberner vaatas veel ruumides ringi, väljus ja sõitis edasi.

Tähtsam kohtumine kuberneriga oli siis, kui meie kirjanik Jakob Liiviga Tallinnas tema jutul käisime. Selle käigu põhjustas järgmine asjaolu.

Väike-Maarja organisatsioonidest oli vaid Tuletõrje Ühingu põhikirjas pidude pidamise õigus ette nähtud. Tema siis neid ka harva pidas oma tulude suurendamiseks. Teiste seltside, nii ka põllumeeste seltsi põhikirjas seesugune õigus puudus. Pidusid peeti Väike-Maarjas aga peamiselt suurtel kirikupühadel. Suvistel kuudel kiire põllutöö ajal neid ei olnud. Pidude korraldajaks oli laulukoori, orkestri ja näiteringi esindajatest moodustatud peotoimkond. See määras pidude aja ja koha, koostas kava ja märkis oma liikmete hulgast peo eest vastutaja. Viimane siis esitas kreisiülemale palve peoloa saamiseks. Selleks ei olnud üldse tarvis märkida, mis otstarbeks on 86

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

peo sissetulek määratud. Nii võisid ka üksikud isikud ja oma heaks pidusid korraldada, seltsile aga, kel põhikirjas ei olnud pidude pidamine ette nähtud, keelduti luba andmast. Olgu märgitud, et Väike-Maarja peotoimkonna poolt korraldatud pidude sissetulekud ei läinud küll üksikutele isikutele, vaid toimkonna kassasse, kust nad toimkonna otsuste põhjal määrati nootide ja muusikariistade ostmiseks ning heategevaks otstarbeks. Otsused protokolliti.

Kui nüüd 1912. aastal seltsimaja ehitamise tööd hakkasid lõpule jõudma, sõitsimegi Jakob Liiviga Eestimaa kuberner Korostovetsi juurde palvega, et ka põllumeeste seltsile lubataks pidusid pidada.

Kuberner võttis vastu Kadrioru lossis. Saime loa ooteruumi pääsemiseks. Seal oodates kuulsime, kuidas kuberner kohtles oma külastajat. Kasvult suurel mehel oli ka tugev hääl, mis võis mitmestki seinast läbi kosta. Kuulsime seetõttu ülemuse iga sõna. Ta sinatas külastajat, kelleks osutus Tallinna linnavalitsuse esindaja. Talle öeldi: „Ehitate siin Eesti teatrit (Estonia oli ehitamisel), sõjaväe jaoks aga ei ole kasarmuid.“ Kõike seda kuuldes vahtisime J. Liiviga teineteisele otsa. Liiv arvas, et oleks parem mõni teine kord tulla, kui ülemus on paremas tujus. Kui linna esindajat oli küllalt „tuuseldatud“, lahkus see ja järg oligi meie käes. Läksime noruspäi mitte midagi head lootes.

Kuberner ühes oma nõunikuga võttis meid vastu püstijalu. Varem kostnud kõuekärgatuste järel oli saabunud aga vaikus. Rahulikult kuulas kuberner ära minu suulise ettekande ja võttis vastu meie poolt esitatud tarvilikud paberid. Veidi vestelnud oma nõunikuga, ütles ta, et ta pooldab meie palvet, see tulevat aga edasi saata Peterburi põllutööministeeriumi otsustamiseks.

Rahuldustundega lahkusime kuberneri lossist, ise aga mõtlesime, miks meile nii lahke kuberner linna esindaja vastu karm oli. Küll see Estonia teatri ehitamine oli talle suureks pinnuks silmas, millele ta püüdis igati takistusi teha. Keelas ta ju ära teatrimaja avaliku nurgakivi panemise toimingu.

Olgu lisatud, et meie kubernerile esitatud palve jäi siiski rahuldamata, ehkki ma selles asjas üksinda veel põllutööministeeriumis käisin. Pidusid sai põllumeeste selts tsaariaja lõpuni pidada Rakvere kreisiülema vanema abilise auväärt vanamehe Petrovi heatahtliku suhtumise tõttu seltsi. Petrovile oli usaldatud pidudeks lubade andmine, tema aga ei pööranud tähelepanu põhikirja sätetele.

Kokkuvõtte tegemise eespool toodud isikute ja nende tegude iseloomustamiseks jätan lugeja hooleks. Tõetruult esitatud faktid annavad selleks küllaldaselt materjali.

87

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi vundamentiööd.

VMM.F.811.3,

Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi nurgakivi panek.

VMM.F.811.5,

88

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi hoone.

VMM.F.199.5.

VÄIKE-MAARJA KESKKOOLIHOONE EHITAMISEST17 Keskkool Väike-Maarjas tekkis ja hakkas arenema kihelkonnakooli baasil 1919. aastal, mil kihelkonnakooli juurde avati esimene keskkooli klass (8. õppeaasta). Avatud keskkooli klass töötas kihelkonnakooli ruumides.

Keskkoolile lisandus igal aastal klasse kuni kool muutus viieklassiliseks.

Klasside paigutamisega oli raskusi. Klassid olid alevis laiali pillatud: oli neid kirikumõisas, praeguse postkontorimaja teisel korrusel, seltsimaja teisel korrusel ja kihelkonnakoolimajas.

Milliseid raskusi tekitas seesugune olukord nii õppe- kui kasvatustööle!

Kõigile oli päris selge, et kui Väike-Maarjas tahetakse säilitada keskkool, tuleb selle jaoks ehitada oma maja. Maja ehitamise küsimus võeti üles Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise Seltsi avapeakoosolekul 17

Koostatud Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise Seltsi protokollide põhjal 89

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja 20. veebruaril 1921. aastal, kus otsustati asuda maja ehitamisele. Järgnevatel Ühisreaalgümnaasiumi seltsi juhatuse koosolekutel arutati küsimusi – kas ehitada maja puust või seinad kerkivad. kivist, kust saada materjali ja kellelt tellida projekt. Projekti tellimine jäeti VMM.F.811.6, nende ridade kirjutaja hooleks (protokoll 8, 1921). Vahepeal sai aga teatavaks, et mõisnike põllumeeste selts soovib müüa oma Kehra jaama juures olevat pooleliolevat puust koolimaja. Asuti läbirääkimistesse nimetatud seltsi volilikuga Äntu mõisa omanik V. Harpega. Varsti sõlmitigi seltside vahel maja ostu-müügileping; müügi hinnaks oli 300 000 eesti marka. Vahemärkusena olgu täheldatud, et käesolevas ülevaates on algul rahaüksuseks eesti mark, hiljem – 1927. aastast aga kroon; krooni ja marga vahekord oli 1:100. VäikeMaarja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise Selts kinnitas oma 29. mai 1921. aasta peakoosolekul lepingu.

Ostetud maja projektis tuli teha suuremaid muudatusi, et teda kohandada Väike-Maarja kooli jaoks. Projekti ümbertegemine anti välja 12. juunil 1921. aastal 100 000 marga eest arhitekt E. Kühnertile, kes oli ka algprojekti autoriks. Kühnertil oli varsti esialgne skits valmis, nii et juba järgmisel päeval võis töö edasi anda Kühnerti poolt soovitatud meistrile Ernst Fagerströmile.

Meistri töö hulka kuulusid järgmised tegevused: Kehras ostetud maja mahavõtmine, palkide saatmine Kiltsi jaama ja kohapeal maja vundamendi tegemine, muudetud projekti järgi seinte ülesladumine, korstnate tegemine ja maja katuse alla viimine. Viimane pidi toimuma 1. novembriks 1921. a. Selle töö 90

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Riigivanem Jaan Teemant külastas oma visiidil VäikeMaarjasse 1932. aastal ka Ühisreaalgümnaasiumi.

VMM.FII.48.9.

tasuks määrati 1 miljon marka.

8. juuli 1921. aastal võetakse Kehras ostetud maja Toetamise seltsi poolt vastu ja antakse meistrile üle. Algas materjalivedu Kehrast ja mujalt. 11. septembril võis juba nurgakivi paigale asetada.

Edaspidise töö käigu kohta leidub seltsi protokollides vähe andmeid.

11. detsembril 1921. aastal otsustatakse seltsi peakoosolekul meistrile vaid esimese korruse valmissaamise puhul maksta 50 000 marka. Nii oli töö tähtaeg lastud mööda minna. Tähtaeg nihkub veelgi edasi. 14. mai 1922. aasta juhatuse ja ehituskomisjoni koosolekul annab meister Fagerström allkirja ja lubab oma töö lõpetada 15. juuliks 1922, vastasel korral pidi ta osast tasust ilma jääma.

Katuse alla viidud hoone võeti aga Fagerströmilt vastu alles 4. detsembril 1922 lepingus ettenähtud 1. novembri 1921. aasta asemel. Siis löödi maja ukse- ja aknaaugud laudadega kinni ja ehitus jäi töö edasijätkajat ootama.

Mis oli siis töö pikalevenimise põhjuseks? Ei saa ütelda, et just rahapuudusest see tingitud oli. Summasid saadi ja hangiti, ehkki raskustega. Juba maja ehitamise otsustamise koosolekul tehti ka otsus kapitali saamiseks välja anda 500-margalised osatähed, mille realiseerimisest loodeti saada vähemalt 1 miljon marka. Loodi realiseerimise komisjon ja tehti selgitustööd, osatähtede müük edenes aga väga visalt, nagu teatab sellest komisjoni esimees Lind seltsi 91

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja peakoosolekul 11. detsembril 1921. Osatähtede müügist saadi üldse 40 tuhande Ühisreaalmarga ümber. Peod andsid üsna rohkesti sissetulekut, neid peeti seltsimajas gümnaasiumi peaaegu eranditult Toetamise seltsi heaks. Näiteks 1922. aasta esimesel poolel Toetamise Seltsi peetud üheksast peost saadi puhastulu 96 487 marka. Samal ajal peetud juhatus aastatel 1929näitemüügi tulu oli 75 807 marka ja loterii brutotulu 232 825 marka. Osa 1930.Seisavad vasakult sissetulekutest läks muidugi ka keskkooli ülalpidamiseks, sest kool töötas tol Viktor Neemre, ajal erakoolina. Kui palju toetusi on saadud organisatsioonidelt, seda ei saa Johannes Einblau (Juhan Heinpalu), kindlaks teha, sest aruanded ei ole protokollidest läbi kantud. Protokollidest Jakob Blumfeldt on näha, et pankadest on laenatud üldse 1 695 000 marka – protokoll 27, 41, (Imakaevu), 1924. aasta – Eesti Pangast 1 miljon, Rahvapangast 500 000 ja kohalikust Johannes Kalda Laenu-Hoiu Ühisusest 195 000 marka).

(Juhan Kalda), istuvad vasakult Kulusummadest on teada: ostetud maja hind 300 000 mk, meistrile lepingu Kurt Hugo Lipp, järgi ja lisatööde eest 1 317 505 mk, arhitektile projekti eest 100 000 mk, Juhan Elken ja kokku 1 717 505 mk. Kui siia juurde arvata ehituse lisamaterjal – kivid, palgid, Märt Meos. katusepapp jne, siis on kindel, et maja katuse alla viimine läks maksma VMM.845.3. kaugelt üle 2 miljoni marga. Vahesummad olid kaetud jooksvatest tuludest, annetustest ja eralaenudest. Seega puudusid ka väljavaated uute summade saamiseks ja maja edasiehitamiseks. Toetamise selts oma peakoosolekul 23. detsembril 1923. aastal konstateerib, et ta koolimaja ehitada ei suuda.

92

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Mis viis siis ettevõtte sellisele fiaskole? Protokollidest nähtub, et algusest Ühisreaalpeale hakati tööde läbiviimiseks looma igasuguseid komisjone, nende tõsisest gümnaasiumi pere tööst ei ole aga palju midagi märgata, nagu juba nägime eespool osatähtede kooli 10. aastapäeval müügi komisjoni tegevusest. Puudus üldjuht, kes komisjonide tegevust oleks 1929. aastal. Ees reas koordineerinud ja pidevalt ning pingeliselt vedanud. Ehituse ajal tegutsevatest vasakult: õpetajad isikutest peale koolijuhataja L. Mikiveri võiks protokollide järgi nimetada Johannes Einblau, veel kooli asjaajajat Johannes Kaldat, ehitusekomisjoni esimeest R. Kaschanit, Anna Neemre koos palgalist ehituse juures olijat J. Kõrvi ja mõnda teistki. Nende ridade kirjutaja Olgertiga, oma laialdase tööpõllu tõttu tol ajal väljaspool Väike-Maarjat ei saanud pr Lipp, Märt Meos, üritusest palju tegelikult osa võtta. direktor Kurt Hugo Lipp.

Maja ehitamine ei võinud ju pooleli jääda, sest maja oli koolile tungivalt tarvis.

Nende vahelt paistab Viru maavalitsusega peeti läbirääkimisi, mille tulemuseks oli, et maavalitsus köster JohanKotli, lubas maja ehitamise lõpule viia selleks sõlmitud lepingu põhjal. Lepingu teisel pool Kurt Hugo projekt oli arutlusel Toetamise seltsi peakoosolekul 16. märtsil 1924. Selle Lipu taga Jakob projekti järgi oli Toetamise selts valmis maavalitsusele ära andma kõik Imakaevu (Blumfeldt). oma vara ja jätma laenud enese tasuda. Kui allakirjutanud seesugusele liialt Lipu kõrval järeleandlikkusele oli peakoosoleku tähelepanu juhtinud, anti talle volitus Johan Elken samme astuda, et maavalitsus võtaks pankade võlad 1 695 000 marga suuruses VMM.FII.46.1. enese kanda. Allakirjutanul läkski see korda maavalitsuses ja maanõukogus.

Seal otsustati märgitud võlga tasuda võimaluse järgi iga aasta eelarve korras.

93

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Lepingu kinnitamise järel asus maavalitsus koolimaja ehitustöid jätkama. Tööd edenesid kiiresti. Juba 23. augustil 1924 võttis maavalitsus oma meistritelt maja valminuna vastu ja andis selle akti põhjal Toetamise seltsile üle kooli tarvitamiseks. Kool alustas tööd uues majas 1924. aasta sügisel.

Kool sai küll niiviisi peavarju, varem tehtud võlad kummitasid aga Toetamise seltsi pikemat aega. Maavalitsus tasus pangavõlgadest iga aasta harilikult vaid 100 000 mk, hiljem vastavalt 1000 krooni. Toetamise seltsil tuli enese poolt kõik rattad käima panna võlakoorma kiiremaks vähendamiseks, et tal ei oleks suuri protsente summasid tasuda. Nii tarvitati nimetatud otstarbeks kõik pidude, loteriide, näitemüükide, kinoetenduste, laulu- ja rahvapidude tulud ning korjandused. 1929. aasta laulupidu üksi andis 2000 kr puhastulu. Võla kustutamise oli oma südameasjaks teinud tolleaegne keskkooli direktor K. H. Lipp, kes ei jätnud selleks kasutamata ühtki juhust. Siiski vaid 1939. aastal võidi konstateerida, et koolimaja ehitamiseks tehtud võlad on tasutud.

Nii sai tolleaegses Väike-Maarjas valmis teine suurem ehitus. Selle saamine oli aga palju keerulisem ja pikemat aega ning pingutusi nõudev ettevõtmine kui varem ehitatud seltsimaja püstitamine. Käesolev ülevaade annab pildi sellest, milliste raskustega tuli võidelda kultuurihoonete püstitamisel, eriti maal.

94

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

KUIDAS VÄIKE-MAARJA SAI KESKKOOLI (GÜMNAASIUMI).

KOOLI HEITLUSI OMA OLEMASOLU PÄRAST18 Väike-Maarja Keskkool oli üks esimesi maakeskkoole Eestis. Selle asutamiseks olid käesoleva sajandi algupoolel kõik eeltingimused olemas.

Kohalik kihelkonnakool (kõrgem algkool), olles ainus selline õppeasutus ümbruskonnas, oli aastate jooksul teinud tublit tööd ja selleks pinda ette valmistanud, võimaldades Väike-Maarja, Simuna, Koeru, Ambla jt kihelkondade noortel saada seitsmeklassilist algharidust. Registreeritigi ju tol ajal keskkooli klassideks seesuguseid klasse, mis olid kõrgemal seitsmendast õppeaastast.

Esimese maailmasõja järel, kui tsaarivalitsus oli kukutatud ja tulid vabamad ajad, otsustas Väike-Maarja kihelkonnakooli hooldekogu 8. aprillil 1919. aastal avada oma kooli juures, s.o keskkooli 1. klassi. Valitsus registreeris selle klassi ja võttis ta avalike keskkoolide võrku. Avatud keskkooliklassil oli esialgu kõrgema algkooliga ühine juhataja (direktor) ja õpetajad. Esimeseks juhatajaks oli allakirjutanu.

Keskkool oli avalike keskkoolide võrgus vaid ühe aasta. 1920. aastal arvati ta võrgust välja ja oli seega kadumisele määratud. Sellel aga ei lastud sündida.

Keskkooli ja kõrgema algkooli ühine hoolekogu oma 5. oktoobri 1920. aasta koosolekul otsustas nimetada keskkooli ülalpidajaks Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise Seltsi, mille põhikiri registreeriti 1921. aasta algul Rakvere-Paide Rahukogu poolt.

Keskkool jäi töötama erakoolina. Iga aasta lisandus koolile ülaltpoolt üks klass ja 1921/22. kooliaastal ka altpoolt seitsmenda õppeaasta klass. Nii töötasid 1922/23. aastal koolis kõik viis klassi – 7. kuni 11. õppeaastani. Kool saatis 1923. aasta kevadel välja esimese lennu.

18

Koostatud Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise Seltsi protokollide põhjal

95

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Toetamise seltsil oli keskkooli ülalpidamisega ainelisi raskusi. 5. märtsil Väike-Maarja Ühisreaal1923. aastal palus seltsi juhatus haridusministeeriumi võtta seltsi gümnaasiumi eragümnaasium avalike keskkoolide võrku. Aeg sellise palvekirja esitamiseks oli väga sobiv. Nimelt valmistus kihelkonnakool (algkool), kus olid õppinud õpilased inglise keele eksamil. ka mõned valitsuse liikmed, oma 50. aasta juubeli tähistamiseks. Valitsus, Erakogu. hinnates väikemaarjalaste harrastusi hariduse alal, otsustas võtta keskkooli avalike keskkoolide võrku. Selle teate tõi Väike-Maarjasse haridusnõunik Kiivel kihelkonnakooli juubelipäeval 19. augustil 1923. aastal.

Järgnevad kolm aastat, s.o kuni 1926. aastani, võis kool rahulikult töötada, sest õpetajate palgad olid riigi ja majanduslikud kulud Viru Maavalitsuse kanda. Õpilaste arv tõusis ja ulatus 1925/26. kooliaastal viies klassis 142-ni.

Sellest peale hakkas õpilaste arv kiiresti kahanema ja langes 1929/30. kooliaastal 82-ni. Languse põhjuseks oli asjaolu, et koolialused löödi jälle kõikuma.

16. juunil 1926. aastal otsustas riigivalitsus haridusministri Jaan Lattiku ettepanekul määrata Väike-Maarja Keskkool ühes teiste maakeskkoolidega järk-järgult sulgemisele 1926/27. kooliaastast esimese klassiga alates, sest maakeskkoolid ei suutvat anda intelligentseid keskharidusega kodanikke. See otsus kestis kaks aastat ja sel ajal olid kooli esimene ja teine klass toetamise seltsi ülalpidamisel.

96

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi õpilased keemia tunnis.

Erakogu.

27. jaanuaril 1928. aastal otsustas toetamise seltsi juhatus saata allakirjutanu ühes kooli direktor Lipuga vabariigi valitsuse liikmete juurde palvega, et valitsus oma kahe aasta eest tehtud otsuse kooli suhtes muudaks. Sellise avaldusega oli esinenud ka Viru maavalitsus. Olgu tähendatud, et alati, kui kõuepilv tõusis kooli kohale või seisis seal, saadeti sellised delegatsioonid pealinna ja nende käigud ei jäänud tulemusteta. Nii ka seekord. 29. mail 1928 teatati seltsi peakoosolekul, et valitsuse otsusega 12. maist 1928 on kool jälle vastu võetud keskkoolide võrku.

Uus riigivalitsuse otsus Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumi ja ka teiste maakeskkoolide kõikide klassidega avalike keskkoolide võrgust väljaarvamise kohta järgnes taas 1931. aastal. Jälle palvekirjad ja delegatsioonid. Viimast otsust leevendati Väike-Maarja suhtes sellega, et jäeti kaks nooremat klassi kooli võrku, kolm vanemat klassi aga jäid töötama erakoolina. Kooli ülalpidajaks jäi endiselt Viru maavalitsus, kuna ülema astme õpetajate palgad maksis Toetamise selts.

1934. aastal alustatud üldine koolireform tabas ka Väike-Maarja Keskkooli.

Reform seisis selles, et endised viieklassilised gümnaasiumid, kus õpetus algas seitsmendast õppeaastast, määrati järkjärguliselt sulgemisele. Nende asemele avati viieklassilised progümnaasiumid, millele järgnesid kolmeklassilised gümnaasiumid. Progümnaasiumi esimesse klassi võeti vastu algkooli 97

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

lõpetanuid ja 3. klassi täieliku algkooli (6. klassi) lõpetanuid.

Reformi tagajärjel pidi Väike-Maarja jääma jälle ilma keskkoolita. Palvete ja delegatsioonide käikude tulemuseks oli, et Väike-Maarjasse jäi avalike keskkoolide võrku kuuluv ja Viru maavalitsuse poolt ülalpeetav viieklassiline progümnaasium ja Ühisreaalgümnaasiumi Toetamise seltsi poolt ülalpeetav progümnaasiumi jätk – kolmeklassiline eragümnaasium. 1939. aastaks oli reform läbi viidud. See oli viimane kooli kuju muutmine enne nõukogude koolivõrku minekut 1940. aastal. Selle järel töötas kool mõned aastad Saksa okupatsiooni korralduste alusel kuni nõukogude võimu taastamiseni 1944. aasta. Siit peale püsib kool stabiilselt. Väike-Maarja seitsmeklassilise kooliga ühinemise järel 1948. aastal on kool töötanud täieliku keskkoolina esimesest kuni 11. klassini.

Nagu eespool nägime, on pärast keskkooli avamist Väike-Maarjas 1919. aastal riigivalitsuse poolt kuuel korral (1920, 1923, 1926, 1928, 1931, 1934) kooli olemasolu kaalutud ja otsuseid tehtud kord kooli kahjuks, kord kasuks. Kõik see on häirinud tegelasi ja kooli tööd ning sageli viinud kooli ülalpidaja – Toetamise seltsi – ainelistesse raskustesse. Kõigest sellest on aga üle saadud tänu kohalike elanike visale püüdmisele säilitada kohapeal keskkool, kus ka kehvemate vanemate lastele oli võimalus anda haridust.

Võitluste eesotsas seisis kooli toetamise seltsi juhatus, kus kandvateks jõududeks olid kooli direktorid.

Koolil oli kirjeldatud esimese 20 aasta jooksul peale eespool nimetatud esimese direktori lühemat aega direktoriteks Aleksander Remmel, Andres Erikson ja Theodor Vaas. Pikemat aega on kooli juhtinud Leonhard Mikiver (1920– 1924) ja Kurt-Hugo Lipp (1927–1940). Nendest esimese ajal alustati (1921) gümnaasiumi maja ehitamist ja viidi ehitus katuse alla, kusjuures toetamise seltsil tekkisid suured võlad; direktor Lipu ajal aga mobiliseeriti kogu jõud võlgade kustutamiseks ning kooli õigusliku ja majandusliku külje kaitsmiseks.

Nõukogude ajal on keskkooli direktoriteks olnud Eduard Kansa ja Juhan Heinpalu (1940/41) ning 1944. aastast peale kuni kooli neljakümnenda aastapäevani kooli endine õpilane Arnold Kivistu.

98

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

MINU VEERING EESTI KOOLI LOOMISTÖÖSSE19 Mis on Eesti kool ja millal algas selle loomine?

Eesti kooli loomistöö, millal see siis algas? Seda algust ei saa väga kaugesse minevikku viia, see on aega, mil Eesti koole veel ei olnud. Tsaarivalitsuse ajal meil olid ju koolid, alates vallakoolidest kuni ülikoolini. Nende koolide korraldamise kohta, välja arvatud vallakoolide, oli eesti rahval aga vähe öelda. Koolide programmid ja koolitöö eesmärgid olid vene valitsuse poolt kindlaks määratud ja õppekeeleks oli kõigis koolides, algkoolist peale, vene keel. 1905. aasta revolutsiooni tagajärjel lubati küll avada ka emakeelseid koole ja neid siis haridusseltsid eraviisil asutasidki. Nii töötas Tartus Eesti Noorsoo Kasvatusseltsi Tütarlaste Gümnaasium, teistes kohtades asutati progümnaasiume. Põhja-Eestis, kus puudus kohustuslik kihelkonnakoolide ülalpidamine ja neid seal seetõttu olid vaid üksikud, avasid haridusseltsid oma kulul kõrgemaid algkoole. Need koolid olid aga reaktsioonilistele vene ametnikele pinnuks silmas ja nende tegevusele tehti igasuguseid takistusi.

Keilas kange revisjoni järel suletigi haridusseltsi kool. Pealegi olid need koolid sunnitud, vähemalt vanemates klassides, üle minema venekeelsele õpetusele, et õpilastel ei oleks takistusi kõrgemaastmelistesse koolidesse pääsemiseks. Seesugune olukord koolide alal kestis meie maal kuni Suure Oktoobrirevolutsioonini. Ka see suur sündmus Vene riigi elus ei toonud järsku muudatust eestlaste ellu ega koolikorraldusse.

Ei saanud ju midagi veel tegema hakatagi, kui 1918. aasta algul (veebruaris) Saksa sõjavägi okupeeris meie maa. Meie koolid tõmmati saksa mundrisse ja nad kandsid seda mundrit kuni okupantide lahkumiseni 1918. aasta lõpul.

Kui Eesti oli võõrastest vägedest vabanenud, siis alustas Eesti valitsus Eesti elu korraldama ja ka Eesti rahvuslikku kooli looma. 1919. aastal Asutava kogu poolt kehtima pandud Avalikkude algkoolide seaduse alusel hakati algkoole 19

Kirjutatud 1963. aastal

99

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ümber korraldama ja ka teistele koolidele Eesti ilmet andma. Seega võime siis 1919. aastat Eesti kooli loomise algusaastaks lugeda.

Milles seisis loomine ja loomise raskused?

Looma – tähendab tavaliselt – tegema midagi ei millestki. Eesti kooli loomise kohta see lause täielikult just ei sobiks, sest meie koolidel, nagu eespool nägime, oli juba midagi olemas. Ei taha sellepärast ka paika pidada õpetajate kursustel ühe välismaa lektori poolt öeldud väide, et oma rahvusliku kooli loomine pidi meil soodsam olema, sest meil ei pidavat sel alal takistavaid traditsioone olema.

Takistusi ja raskusi oli aga palju, kõige enne endise kooli igandite näol. Tuli ju uued koolid üles ehitada vanade koolide baasil ja endiste õpetajate poolt, kes vanast nii kergesti ei vabanenud. Pealegi oli õpetajatest suur puudus, peamiselt gümnaasiumide (keskkoolide) osas. Tsaariajal olid gümnaasiumiõpetajateks peaaegu eranditult inimesed võõrast rahvusest, kes revolutsiooni järel meie maalt lahkusid. Vähesed eesti rahvusest gümnaasiumiõpetajad asusid ülikooli õppetoolidele. Õpetajatest olid ka paljud langenud Esimeses maailmasõjas.

Pealegi muudeti meie algkoolid maal Avalikkude algkoolide seaduse alusel juba 1919. aastast peale kahekomplektilisteks neljanda sundusliku õppeaasta juurde lisamisega. Avati ka uusi keskkoole. Kõik see nõudis rohkesti uusi õpetajaid, keda oli aga raske leida. Ka kooliruumid ei vastanud laiendatud õppetegevusele. Eestikeelseid õpikuid peaaegu ei olnudki. Tuli läbi ajada algul õpetajate suuliste tõlgetega, hiljem ilmusid tõlked ka trükis. Seesugustes oludes tuli hakata Eesti kooli looma. Raskustest saadi aastate jooksul siiski üle tänu energilistele tegelastele, keda innustas töö kõrge eesmärk, s.o oma rahvusliku kooli loomine.

Minu loomistöö algus Sellesse loomistöösse panin ka mina oma veeringu. See töö sai laiemas ulatuses mul võimalikuks, kui mind määrati Virumaa koolinõunikuks 1919. aasta detsembris. Seesugusele laiemale tegevusele oleksin ma võinud asuda küll juba 1918. aastal Saksa okupatsioonivägede lahkumise järel, kui mind kutsuti Virumaa Koolivalitsuse juhatajaks. Olin aga Väike-Maarjas sukeldunud väga mitmesugusesse tegevusse, millest oli raske järsku välja pääseda.

Väikemaarjalaste tungival palvel jätkasin vanas kohas oma tegevust.

1919. aastal asuti Virumaal koolikohustust laiendama neljanda õppeaasta lisamisega. Selle läbiviimise võimalust arutati maakonna nõukogus, mille liige 100

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos koolinõunikuna.

VMM.F.441.7. ma olin. Et Virumaal siis veel koolinõunikud puudusid, otsustati maakond (suurim teistest) jaotada nelja piirkonda ja panna neisse ajutiselt ametisse neli haridusinstruktorit. Väike-Maarja ja Simuna kihelkond määrati minu tegevuspiirkonnaks. Kadrina ümbruskonnas oli instruktoriks Kadrina haridusseltsi kooli juhataja Paul Pedisson, maakonna keskosas – Pikaristi kihelkonnakooli juhataja Pastak ja Alutaguses – Jõhvi koolijuhataja Möller.

Instruktorite ülesandeks oli – „korraldada valdades koolivõrgu loomist ja haridusasju üldse“. Selleks oli instruktoritel õigus kokku kutsuda vallakooli valitsusorganeid, osa võtta vallanõukogude koosolekutest, kuulata pealt koolides õpetust ja anda õpetajaile tarvilist juhatust. (Virumaa Koolivalitsuse kiri mulle 31. mail 1919).

Minu tegevus haridusinstruktorina Instruktorina tuli mul siis kõik oma piirkonna koolid läbi sõita ja kaaluda võimalusi, kuidas saaks juba sama aasta sügisel neljas õppeaasta tööle panna.

101

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Sõit algas juunikuus, mil koolitöö oli lõppenud. Kurb oli pilt paljudest koolimajadest, eriti Salla vallas. Kirjutan sellest ilma liialdamiseta. Salla külas asuva koolimaja juurde tulles märkasin, et koolimaja välisseinas on augud ja pärisin õpetajailt, millest need võisid tekkida. Küsitu vastas, et vallavolikogu liikmed koolimaja järelvaatusel olid need augud teinud, jalaga seina tugevust katsudes. Lasinurme koolimajja ei pääsenud sisse – kedagi ei olnud kodus.

Läbi tuhmunud ja katkiste aknaklaaside võis näha klassi sisemust. Põrand paiguti haljendas seal kasvavatest hernevõsudest. Lapsed olid talvel herneid süües teri põrandale pudendanud, mis põranda katkiste laudade vahele peitu pugesid ja jäid seal kevadet ootama. Maja õige hõredaks muutunud katuse kaudu oli klassi parasjagu niiskust tulnud. Nii olid siis hernekasvuks soodsad tingimused. Teiste Salla valla koolimajade seisukord ei olnud palju parem. Ka teistes valdades oli rohkesti viletsaid koolimaju.

Vallakoolid olid tsaariajal enamikus ühekomplektilised. Klassid olid ehitatud avarad, sest nendes peeti rahvale ka palvetunde. Teise klassiruumi saamiseks tuli suur klass poolitada vaheseinaga kaheks. Nii lahendati kergesti ruumide küsimus enamikus koolides. Teistes tuli avatav uus komplekt paigutada kas talu- või mõisamajja. Laste loendamise teel tehti koolikohustuslike laste arv nelja õppeaasta ulatuses kindlaks ja valmistati puuduvad koolipingid. Kõikide nende tööde kohta koostati eelarved ja esitati vallavolikogudele kinnitamiseks.

Valitsuse esindajana olin neil koosolekuil ja põhjendasin kulutuste tarvidust.

Ettepanekud ja eelarved võeti volikogudes vastu ja kinnitati Maakonna Koolivalitsuse poolt. Vallad asusid korraldustööde läbiviimisele. Nii tehti ka teistes instruktorite jaoskondades ja Virumaa koolides hakkaski 1919. aasta sügisel kehtima neljaklassiline sunduslik algkool, mitmes teises maakonnas toimus see hiljem.

Õpetajate ettevalmistamine Õpetajate ettevalmistamiseks korraldati 1919. aasta suvel Rakveres ülemaakondlikud kursused. Nendest osavõtjad määrati sügisel tühjaks jäänud ja uutele õpetajate kohtadele. Ettevalmistamiskursused kestsid kolm suve ja nendest osavõtjad said sooritatud eksamite järel algkooliõpetajakutse.

Seesugused kursused toimusid igas maakonnas. Sellest kõigest oli aga vähe koolikohustuse laiendamisest tingitud ülevabariigilise õpetajate vajaduse rahuldamiseks. Endiste Tartu ja Rakvere õpetajate seminaridele avati lisaks Võru ja Haapsalu seminar, pandi tööle pedagoogilised klassid Viljandi, Kuressaare jt gümnaasiumide juurde. Keskkoolilõpetajaid valmistati ette ülikooli juures korraldatavatel kursustel jne. Siiski oli algusaastail, eriti keskkoolide osas õpetajatest suur puudus, nõnda et tuli tööle rakendada juhuslikke, ilma pedagoogilise ettevalmistuseta ja ka vähese üldharidusega 102

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

isikuid. Pääsesid koolidesse tööle ja püsisid seal lühemat aega ka isikud võltsitud ja võõraste dokumentidega.

Koolinõunikuks määramine ja tegevuse algus koolinõunikuna Sideme pidamiseks Koolivalitsuse ja koolide vahel ning koolide revideerimiseks pandi ametisse koolinõunikud (Schulrat), keda teisel iseseisvuse aastakümnel nimetati ümber koolide inspektoriteks. Eespool nimetatud haridusinstruktoritel olid küll seesugused ülesanded, see institutsioon ei olnud aga loodud vabariigi valitsuse poolt. See kehtis vaid Virumaal. Koolinõunike leidmine tegi kohalikele Koolivalitsustele raskusi.

Pikemat aega seisid koolinõunike kohad täitmata vastavate isikute puudumise tõttu. Virumaa koolivalitsus määras mind oma 9. detsembri 1919. aasta kirjaga Virumaa koolinõunikuks. Selle otsuse kinnitas Haridusministeerium pärast vastava määruse vastuvõtmist Asutava Kogu poolt 17. mail 1920. Olin algul ühe aasta üksi Virumaal selles ametis. Virumaa jaoks oli ette nähtud kolm koolinõuniku kohta ja Narva linnale eraldi veel üks. Kui hiljem need täideti, siis nimetati minu tegevuspiirkond esimeseks koolinõuniku jaoskonnaks.

Esimene revideerimisreis Tegevust alustasin ma 16. detsembril 1919. Esimene väljasõit minu asukohast Väike-Maarjast oli Simuna Haridusseltsi kooli. Seal olid tekkinud arusaamatused koolijuhataja Roosvaldi (Raigna) ja õpilaste vahel. Asja seletamine ja lahendamine ei olnud kuigi kerge. Üldse ei meeldinud mulle ja olid päris vastikud tülid õpetajate eneste ja õpetajate ning lapsevanemate vahel. Neid juhtus aga üsna sagedasti. Kõigest sellest pikemalt hiljem.

Enne revideerimisreisidele asumist palusin valdadelt andmeid koolide ja skeeme valla koolivõrgu kohta. See materjal oli mul tarvilik marsruutide koostamiseks. Tuli ju välja sõita terveks nädalaks ja mõnikord ka pikemaks ajaks. Esimene reis kestis kaks ja pool nädalat (12.–28. jaanuar 1920). See kulges laial rindel Jõhvist alla Peipsi suunas, sealt Tudulinna, Roela ja Avanduse valla kaudu tagasi Väike-Maarjasse. Seesuguse kestva ja pika reisi jaoks pidi kõik tarvilik, tol ajal ka leivakott, kaasas olema, sest sõda ei olnud veel lõppenud ja toiduainetest oli kohtadel suur nappus. Õpetajad käisid kogunisti linnadest toitu toomas. Väljasõiduks kuni Jõhvini sai raudteed kasutada, kõik muu osa teest tuli läbida valdade poolt antud küüthobustega. Kui vilets oli tihtipeale 103

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

küüdi saamine, ka selle juures tuleb peatuda edaspidi.

Esimesel reisil külastasin 27 kooli. Nendest neli kooli ei töötanud õpetajate ja õpilaste haiguse tõttu. Nägin 45 õpetaja tööd. Nii olid maakoolide kohta esimesed muljed saadud, need olid aga üsna masendavad. Kaheksal koolil olid vanad ebahügieenilised ruumid. Kolmandiku õpetajate töö oli ilmetu, mitmel päris nõrk. Oli puudus õppevahenditest ning õpikutest jne. Üldse – koolitöö seisukord oli madalam kui ma arvata võisin.

1920. aasta esimesel poolel revideeritud koolid ja aruandlus Samasugune mulje jäi mul koolidest ja koolitööst minu teisel reisil, mis kestis 5.–27. veebruarini 1920. Sel korral külastasin Lüganuse ja Rakvere ümbruse 26 kooli. Hiljem Lüganusest idapoolsetesse koolidesse ma enam ei pääsenud, sest suurem osa sealseid koole tuli sulgeda levineva plekilise soetõve tõttu. Liikusin siis maakonna kesk- ja läänepoolses osas. Üldse külastasin 1920. aasta esimesel poolel 110 kooli ja nägin 169 õpetaja tööd. Tuleb nentida, et eespool kirjeldatud pilt koolidest palju ei muutunud, nõrgapoolsete ja nõrkade õpetajate suhteline arv kogunisti suurenes. Oli küll ka võrdlemisi häid õpetajaid, nende arv küündis vaid 1/7-ni nähtud õpetajate üldarvust.

Diagnoos oli pandud. Olukorra kirjelduse esitasin reiside järel Maakonna Koolivalitsusele. Tegin seda enese poolt koostatud kava järgi. Esimese 2½ a koolide revideerimisaktide originaalid on minu käes, teised jäid Koolivalitsusse. Ärakirjad aktidest koos kokkuvõtete ja ülevaadetega andsin Maakonna Koolivalitsusele ja saatsin ka Haridusministeeriumile. Kokkuvõtted tegin algul vabas vormis, hiljem andis Haridusministeerium selleks üldised juhised.

Koolitöö parandamiseks astutud esimesi samme Juba esimesel poolaastal saadud andmete alusel tuli olukorra parandamiseks hakata samme astuma. 19. veebruaril 1920 saatis Maakonna Koolivalitsuse juhataja E. Rosenbergi ja koolinõuniku allkirjaga ringkirja kohalikele koolivalitsustele õpetajate teavitamiseks. Olgu märgitud, et Avalikkude algkoolide seaduse järgi olid ka valdades oma koolivalitsused eesotsas koolivanemaga. Ringkirjas juhiti tähelepanu koolitöös leitud puudustele ja nõuti nende kõrvaldamist. Saadeti ka minu poolt väljatöötatud vorm kooliealiste laste nimetiku jaoks. Puudustele koolitöös juhtis õpetajate 104

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

tähelepanu Koolivalitsuse juhataja ka järjekordsel maakondlikul õpetajate kokkutulekul.

Töökavade nõudmine Avalikkude algkoolide seaduse alusel oli iga õpetaja kohustatud kas terve kooliaasta või selle poole jaoks valmistama töökava, milles pidi märgitud olema ülevaade õpetatava aine materjali kohta ja selle paigutamise üle aja raamesse. Seda tööd õpetajad ei olnud veel teinud, millest oligi suurel mõõdul tingitud laokilolek õppetöös. Maakonna Koolivalitsus oma 12. aprilli 1920. aasta ringkirjas juhtis sellele seaduse nõudele tähelepanu ja soovitas, et õpetajad valla piirides rühmituksid ainete järgi ja asuksid kollektiivselt töökavu koostama, vähemalt teeksid kohtadel eeltöö, mis oleks materjaliks õpetajate suvekursuslastel töökavadele lõpliku kuju andmisel. 1920. aasta suvel kogunesid õpetajad teistkordselt kursustele, mille juhatajaks ma olin.

(Kursustest võtsid soovi korral osa ka kutsega õpetajad.) Seal selgus, et õpetajad ei olnud kohtadel töökavade asjus peaaegu midagi teinud. Ei saanud siis ka kursustel töö rohkuse tõttu töökavadele ilmet anda. Puudusid ju kogemused sel alal. Oma 12. septembri 1920. aasta ringkirjas andsin koolidele vormi ja juhised töökavade koostamiseks koos näidetega. Neil alustel sai õpetajatelt töökavade koostamist nõuda. Ulatuslikumad juhtnöörid töökavade koostamiseks ainete järgi andsin hiljem ajakirjas „Eesti Kool“.

Juhatusi emakeele õpetamise alal Väga puudulikuna püsis koolides igivana õppeaine – emakeele käsitlus nii kirjalikus kui ka suulises osas. Kirjutada tuli õpilastel liitklassides palju.

Kirjutamisse rakendati vaba jaoskonna õpilasi peamiselt selleks, et nad õpetajat tema töös ei segaks. Esimeses klassis tehti enamasti lugemikust ärakirja. Vanemates klassides kirjutati ka grammatilisi harjutusi E. Petersoni (Särgava) „Algharjutustest“ ja A. Rulli harjutustikust. Tööd olid süsteemita ja ei olnud kooskõlas kehtiva õppekavaga. Sageli anti harjutused ilma eelneva seletuseta, nimetati vaid harjutuse number ja algas töö. Oli juhtumeid, kus sama klassi õpilased olid harjutuste kirjutamisel eri kaugusel. Kirjutati nii, kuidas keegi jõudis, ise üle minnes ühelt harjutuselt teisele. Seesugune töö ei saanud muidugi keeleõpetusele kasuks olla. Tööd jäid sageli õpetaja poolt ka kontrollimata. Selle puuduse kõrvaldamiseks koostasin 1. klassi jaoks süstemaatilise harjutuste kava 60 tunniks ja 2. klassi jaoks 120 tunniks. 3. ja 4. klassi jaoks näitasin vaid, kust leidub materjale harjutusteks. 1. ja 2. klassi 105

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

kavas oli õppekava aine jaotatud tundideks ja näidatud, kust leidub materjali harjutusteks. 1921. aasta sügisel saatsin kavad šapirografeeritult koolidele koos juhisega kavade kasutamise kohta. Ringkirjas andsin juhatusi ka etteütluste ja kirjandite kirjutamiseks.

Lugemistunni käsitlus oli enamikus koolides samasugune kui oli see minu enese vallakoolis õppimise ajal 30 aastat varem. Ikka vaid etteantud palade mehaaniline lugemine, kusjuures lühemad palad loeti läbi kuni kümme korda.

Esitati ka küsimusi pala sisu kohta. Jutustamiseks olid õpilastel palad pähe õpitud ja õpitu kanti ette raamatu järgi sõna-sõnalt. Õpetaja jälgis jutustamist ka raamatu järgi ja tuletas õpilasele meelde koha, kus see takerduma jäi.

Uued palad ja ka luuletused pähe õppimiseks anti ette seletamata. Mõni õpetaja arvas kogunisti, et nooremates klassides olevat seletuste andmine veel varajane ja ülearune. 1919. aasta suvekursustest oli sel alal veel vähe kasu saadud. Vaid üksikute õpetajate tööl oli ilmet. Paremat õpetajate seisukohti arvesse võttes saatsin 1920. aasta sügisel koolidele šapirograafitud ringkirja, milles andsin juhatust nelja esimese klassi Kampmanni lugemiku palade tarvitamise kohta. Selles oli ka märgitud, millised lugemiku luuletused võiksid tulla päheõppimisele, et ära hoida kõikide lugemikus leiduvate luuletuste päheõppimist, mida mõnes koolis märgata oli. Ringkirjas oli tähelepanu juhitud ka Kevendi käsiraamatule mõnuga lugema õpetamise kohta.

Juhatusi koduloo alal Vaeslapse osas püsis ka uus aine eesti koolis, s.o kodulugu. See ei tahtnud kuidagi jalgu alla saada. Koduloo mõiste ei olnud õpetajatel selge ja ainele ei osatud sisu leida ega õpetamisele ilmet anda. Koduloo all mõisteti üsna tihti kodumaa geograafiat ja õpetati seda. Uue aine tunnid kujunesid sageli asjatuks ajakuluks. Olid küll juba ilmunud mõned käsiraamatud, nagu H. Turpilt „Koduloo metoodika“ ja S. Süttilt „Kodulooained“. Ka õppekava oma seletuskirjaga pakkus juhatusi. Kõigest sellest oli ikka nagu vähe. Asja parandamiseks andsin 1922. aasta sügisel koolidele šapirograafitult enese poolt väljatöötatud koduloo töökavad esimese kolme klassi jaoks, kus seda ainet õpetati. Iga klassi jaoks oli selles kavas läbi töötatud tarvilik arv (90) tundi järgmise skeemi järgi: a) tunni aine, b) tunni käsitlusviis, koht, aeg, c) juhatusi kirjandusest küsitlemise kohta, d) õppevahendid, e) tunni ainele vastavad palad – saateaine, f) õpilaste iseseisvad tööd. Kava koostamine oli väga pingerikas töö ja ta nõudis tutvumist väga laialdase materjaliga. Koolid olid tänulikud seesuguse abi eest. Viru maakonna kolleegid (1922. aastal olime juba kolmekesi) said need kavad kasutamiseks. Ühel koolinõunike nõupidamisel tutvustasin ma ka Haridusministeeriumis teiste maakondade kolleegidele seda suurt tööd. Kuuldavasti olevat mõned neist saatnud kavad 106

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ka oma ringkonna koolidele juhtnööriks töö korraldamisel koduloo alal. Kavad aitasid suuresti kaasa koduloo õpetamise ilmekamaks muutmisele.

Juhatusi joonistamise ja käsitöö alal Uued ained koolid olid ka käsitöö ja joonistamine. Nende ainete õpetamine sai aga kiiremini ja kergemini jalad alla. Põhjustas seda asjaolu, et kursused neis ainetes ei olnud teoreetilised, vaid praktilised. Kursuslased pidid ise süstemaatiliselt läbi tegema kõik need tööd, millega neil tuli klassi minna.

Töötades jäi oskus püsima, kusjuures omati ka edasiandmise viisid.

Tunniplaanide kinnitamine Korraldused koolide alal kestsid edasi. Algul ei nõutud koolidelt tunniplaanide esitamist. Esimestel reisidel selgus, et tunniplaanide kinnitamine on tarvilik, et vältida kõrvalekaldumisi ametlikest õppekavadest. Kui õpetajatele hakati tasu maksma antud tundide arvu alusel, siis muutus tunniplaanide kinnitamine möödapääsmatuks. Et tunniplaanid oleksid ühtlased, ülevaatlikud ja sisaldaksid kõike tarvilikku, siis töötasin välja vastava vormi. Selle järel trükiti tunniplaanide plangid kohalikud trükikojas, kust koolid neid osta said.

Et ei oleks juhuslikkust ainete paigutamisel tunniplaanis, tuli koolidele ka selles osas juhatust anda. Siit peale loobusin ma tülikast šapirograafimisest ja hakkasin tarvitama trükisõna. Teadusmeeste eksperimentidele toetudes koostasin pikema artikli „Koolitöö väsitavus“, mis avaldati tolleaegses pedagoogilises ajakirjas „Kasvatus“ nr 12, 1922. aastal. Artiklis märkisin, missugused ained on rohkem väsitavad ja missugused ajad on sobivamad nende tunniplaani paigutamisel jne.

Uue kooli põhimõtete selgitamine Koosolekud Uus kool erines suuresti endisest – tsaariaegsest koolist nii õppeainete kui ka viiside poolest. Lapsevanemad ei suutnud aru saada uuenduste tähtsusest. Uusi aineid – tööõpetust, joonistamist, kodulugu ja ka õppekäike peeti ülearuseks aja raiskamiseks. Koosolekutel tuli rohkesti selgitustööd teha. Koosolekuid korraldasin õhtuti neis koolides, kus ööbisin. Algul olid need peamiselt lapsevanematele määratud. Hiljem pidasin ma, samuti õhtuti, terve seeria loenguid kasvatusteadusliste küsimuste üle. Rõõmustaval viisil võttis neist loengutest osa ka rohkesti noort rahvast. Alati olid ruumid tulvil. Kuulati väga tähelepanelikult. Kõigest paistis, et rahvas otse janunes seesuguste teadmiste 107

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

järele. Üks õpetaja rääkis, et ema, kellel koolis õppis väga vallatu poiss, olevat öelnud: „Kui ma vähegi sellest, mida täna kuulsin, oleksin teadnud, ma oleksin küll oma poega paremini kasvatanud.“ Loomakasvatuse kõrval, millele suurt rõhku pandi, oli laste kodune kasvatus miskipärast päris unarusse jäetud.

Tundsin nagu tarvidust sel alal midagi teha. Üks talv oli õige loengutihe, pidasin umbes 100 loengut, suuremates keskustes kuni kolm loengut õhtu kohta.

108

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Koolide kevadnäitus Väike-Maarja Seltsimajas 27.-28. maini 1922.

Statistika osakond (seltsimaja jalutusruumis).

VMM.FII.24.5.

„Meie kool“ Trüki jaoks kirjutasin brošüüri „Meie kool“, milles põhjendasin kooliuuenduste tarvidust. Maakonnavalitsuse kulul trükiti brošüüri nii suurel arvul, et koolid võisid neid jagada kõigile oma kooli lapsevanematele. Ka teiste maakondade koolivalitsused tellisid brošüüri oma koolide jaoks. Praegu seda brošüüri lehitsedes võib märkida, et selle põhimõtted on kooskõlas ka nõukogudeaegsete kooli eesmärkidega: kool peab õpetama lapsi tööd armastama ja oma hästi tehtud töö üle rõõmu tundma.

Koolinäitused Uue kooli propageerimiseks otsustas Maakonna haridusnõukogu minu ettepanekul korraldada 1922. aastal koolinäitused Väike-Maarjas, Jõhvis ja Rakveres – iga koolinõuniku piirkonna keskuses. Näitused kestsid igas kohas kaks päeva. Nad andsid uue kooli tööst tõhusa pildi. Õpetajad jälgisid näitustel huviga uute ainete eriteadlaste esinemisi, mille juures ettekannete illustreerimiseks kasutati näituse eksponaate. Esimene näitus oli maikuu lõpul Väike-Maarjas. Selle kogemusi kasutati ära teiste näituste korraldamisel juunikuus. Täieliku näituse aruande esitasin Maakonna Koolivalitsusele ja Haridusministeeriumile.

109

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

110

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Koolide kevadnäitus Väike-Maarja Seltsimajas 27.-28. maini 1922.

VMM.FII.24.3,4,6,7.

111

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Võõrkeelte küsimus Arusaamatusi ja segadusi tekitas 1920. aastal antud Haridusministeeriumi määrus keelte asjus. Selles nõuti, et võõrkeelena 4. klassist peale tuleb õpetada inglise keelt, vaid erakorraliselt võib selle asemel olla vene keel. See määrus tuli üllatusena, sest õpetajad ei olnud selleks ette valmistatud, maaõpetajad ei olnud seda keelt oma kõrvaga kuulnudki. Julgesin värske ametnikuna juhtida sellele Haridusministeeriumi tähelepanu. Sealt minule saadetud kirjas põhjendati antud määruse tarvidust ja lisati juurde, et määrused hakkavad kehtima siis, kui ametis olevad isikud määruse andjaga ühes suunas töötavad. Viimane oli nähtavasti mõeldud märkusena mulle minu julguse pärast. Loomulikult pidi koolides püsima jääma vene keele õpetamine, peale mõne erandi. Oma esimesel reisil nägin siiski ühes Alutaguse neljaklassilise kooli (Atsalama) tunniplaanis figureerimas inglise keele tundi (tunniplaanide kinnitamist siis veel ei olnud).

Küsisin, kes seda õpetab. Vanaldane meesõpetaja vastas, et tema teeb seda, ta olevat eelmisel suvel ise õppinud seda raamatu järgi. Võib arvata, kuidas võis sel puhul kõlada inglise keel. Mis teha, arvati et ülemuse korraldust tuli täita. Ainult pärast keeltemääruse ilmumist hakati keskkoolides ja õpetajate seminarides inglise keele õpetamisele rõhku panema ja inglise keele kursusi korraldama.

Kui keeltest jutt on, siis meenub mulle, kuidas ma kord keelte küsimust lahendamas käisin. Narva jõe taga oli meil kolm valda – Narva, Kose ja Permisküla. Esimeses neist (põhjapoolsemas osas) elasid ingerlased. Nende koolide õppekeele asja tuli mul 1920. aasta sügisel lahendama sõita. Nimelt olid seal käinud mõned soomesõbralikud mehed ja ingerlaste keskel kihutust teinud, et nad oma koolides võtaksid õppekeeleks soome keele. Seal oleks võinud õppekeeleks olla ka kas vene või eesti keel, sest neid mõlemaid valdasid külaelanikud. Kokkukutsutud lastevanemate koosolekul alustasin läbirääkimisi vene keeles. Arutluse käigus aga selgus, et kõik koosolijad kõnelevad ka eesti keelt. Siis jätkus kõnelus eesti keeles. Laste tulevikku silmas pidades palusid lapsevanemad, et neil kooli õppekeeleks jääks eesti keel, sest soome keele puhul oleks lastel pärast algkooli haridustee kinni, Soome nad ju lapsi saata ei saa. Lastevanemate soov rahuldati valitsuse poolt. Nii laheneski ingerlaste juures kooli õppekeele küsimus.

Samal sügisel käisin ma veel ka Narva-taguses Kose vallas tutvumas koolioludega ja sügisese õppetöö algusega. Permisküla vallas jäi mul käimata.

112

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Teadmiste täiendamine välismaa reisidel, kursustel ja kirjanduse lugemisel Et kõiki koolinõunikule pandud ülesandeid tulemustega täita, tuli mul kogu aeg oma silmaringi laiendada ja oma teadmisi sel alal täiendada. Selleks tuli käia kursustel ja loengutel, lugeda rohkesti vastavat kirjandust ja võtta ette ka välismaa reise sealsete koolioludega tutvumiseks. Esimene ekskursioon oli Soome. See oli 1920. aasta mais ja kestis 10 päeva. Sellest võtsid osa peale kaheksa koolinõuniku veel kolm seminari direktorit ja mõned Haridusministeeriumi töötajad. Tutvusime seal igat liiki koolidega nii linnades kui ka maal. Vastuvõtt soomlaste poolt oli väga sõbralik. Väliselt olid Soome koolid igal pool meie koolidest ees – majad korralikud ja hästi varustatud. Oli värskust ja hoogu näha käsitöö ja joonistamise õpetamisel, ka maakoolidel olid oma töötoad.

Teiste ainete metoodikas me palju uudset küll ei näinud. Siiski oli see reis heaks õpetuseks meie uue kooli ehitajaile. 1920. aasta septembrikuu „Kasvatuses“ on avaldatud viis pikemat artiklit tolleaegse Soome koolikorralduse kohta. Need on kirjutatud ekskursioonist osavõtjate poolt.

Teine kord välismaa koolioludega tutvumiseks avanes mul 1928. aastal Budapestis peetud Soome-Ugri kongressi puhul. Ehkki aeg koolide külastamiseks ei olnud siis kuigi sobiv, oli juunikuu ja koolid valmistusid tööd lõpetama, õnnestus meil siiski näha koole Budapestis ja ka maal. Südamesoov oli näha ka Viini koole. Oli ju Viin siis oma kooliuuenduse poolest ülemaailmne kuulsus. Viin oli haridustegelaste Mekaks. Sinna voolas koolitegelasi kokku igast ilmakaarest. Ka mõnel meie mehel läks korda viibida pikemat aega Viini koolides. Nad rääkisid nähtust vaimustusega. Olid kogunisti uhked selle üle, et nad seal käinud olid. Ei ole siis ime, et igatsesin oma silmaga näha seda, mida kõrv oli teistelt kuulnud. See õnnestuski. Pärast kongressi Budapestis sõitis grupp koolimehi Viini. Mõned meist olid seal varem käinud ja võisid olla seega teejuhiks. Paljusid koole ma seal külastada ei saanud eespool märgitud põhjusel. Siiski midagi nägime. Silm ja kõrv haaras ahnelt seda, mis ette puutus. Ja tulemuseks oli – pettumus. Kui kõigest kuuldust-nähtust sügisel oma ringkonna õpetajaile kõnelesin, siis pidin märkima, et ka Viinis polnud „taevas maa peal“. Reis kasutu muidugi ei olnud. Üks, mis mind rahustas, oli see, et mul sai selgeks, et sealkäinud kolleegid olid mõndagi liialdanud. Nüüd võis rahuldustundega „päevakorras edasi minna“, ise „oma saart“ otsides.

Kursusi haridustegelastele korraldati mitmesuguseid ja paljudes kohtades.

Peale eespool nimetatud kolmeaastasi suvekursusi algkooliõpetaja kutse saamiseks olid Tartu Ülikooli juures pedagoogilis-metoodilised kursused keskkoolilõpetajate ettevalmistamiseks. 1921. aasta suvel võtsin neist osa ajaloo- ja psühholoogiaosakonnas. Viimast ainet luges professor K. Ramul, 113

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

korraldades ülikooli psühholoogia kabinetis igasuguseid eksperimente.

Neist loengutest oli mul suur kasu oma kutsetöö jaoks. Võtsin osa ka nn kasvatusteaduslistest nädalatest. Neid korraldas Eesti Õpetajate Liit. Esimene selline nädal oli 1922. aasta suvel juuli- ja augustikuus. Nädala tööülesandeks oli tutvustada Eesti õpetajaid ja haridustegelasi töökooli põhimõttega. Oli ju töökool kooliuuendajate hüüdsõnaks, mis määras metoodilise töö suuna.

Töökooli teostamine oli käimas Austrias, Saksamaal ja mujal. Nädalale olid lektoriteks kutsutud Saksamaa nimekad koolimehed. Nädala jooksul nad siis kõnelesid, kuidas õppeainete õpetamisel töökooli põhimõtet teostada saab.

Loengud peeti saksa keeles, oletades, et meie inimesed niipalju saksa keelt valdavad, et võivad kõigest aru saada. „Kasvatuse“ toimetus aga kahtles selle oletuse juures ja valdas lühidalt loengute sisu ajakirja seitsmes numbris. Ühel teisel haridustegelaste kokkutulekul esines loengutega Londoni pedagoog nr Lynch. Tema tutvustas kuulajaid moodsa õpetamisviisiga, nimelt daltonplaaniga. Ise ta nähtavasti vähe uskus selle õppeviisi paremusse. Ta rääkis ironiseerivalt sellest, missuguse korralageduseni võib koolitöö minna selle tööviisi vääral tõlgitsemisel. Talt küsiti, kas Londonis on palju seesuguseid koole, kus dalton-plaani puhtal kujul tarvitatakse. Ta vastas tähendusrikkalt sellele küsimusele, et üks õpetaja olevat katset teinud, aga tema olevat surnud.

Tema loeng tõlgiti ettekande ajal lausete kaupa. Teisel kasvatusteadlisel nädalal, mis peeti 1925. aasta augustis, oli põhiaineks eesti keel ja kodulugu.

Siin olid lektoriteks juba parimad pedagoogid: eesti keele alal – J. Semper, R. Reiman, E. Martinson ja koduloo alal – J. Käis, meie töökooli propageerija.

Aastate jooksul peeti veel igasuguseid teisigi kursusi, ühestki neist ei saanud ma eemale jääda, sest tuli ju kõigega kursis olla, et haridusvankrit õigesti juhtida.

Kursused, loengud ja ka ekskursioonid olid küsimuste vastu vaid huvi äratajateks, probleemidesse süvenemiseks tuli aga palju lugeda ja uurida.

Lugeda sai tol ajal vaid läänepoolset pedagoogilist kirjandust, idapoolne oli suletud piiri tõttu kättesaamatu. Ei olnud võimalik rohkearvulisest kirjandusest ise paremat valima hakata. See oleks võtnud rohkesti aega, mida oli aga napivõitu. Oli meil koolitegelasi, keda paelus vaid mõni üksik aine.

Need siis hankisid selle aine kohta igasugust kirjandust ja märkisid loetust parimad teosed. Nende parimate teoste kohta saingi ma andmeid eriteadlastelt ja muretsesin need teosed ka enesele. Üks neist oli eriti kasulik teos, nimelt A. Rude „Methodik des Volksschulunterrichts“. Selles oli iga õppeaine käsituse kohta avaldatud paljude koolimeeste seisukohad. Oma seisukoha ütles autor kokkuvõttena analüüsi lõpus. Lugesin ka teisi teoseid iga üksiku aine kohta ja tegin väljakirjutisi. Lugeda tuli ka teise eesmärgiga. Pikemat aega õpetajaametis olles ei olnud ma siiski kõiki aineid õpetanud ja peensused nende kohta olid aja jooksul ununenud. Pealegi oli omal ajal kõik õpitud vene keeles, eestikeelsed 114

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

terminidki olid võõrad. Tuli siis meelde tuletada ja õppida, et kõikides ainetes kodus olla, vähemalt kuueklassilise algkooli ulatuses.

Kui niiviisi enesel olid kujunenud kindlad seisukohad ainete ja nende meetodite kohta, siis algas esialgse suurest laastust löömise järel hoogne koolitöö õigesse roopasse juhtimine. Seda, n-ö lihvimise tööd ei saanud tegema hakata kõigis ainetes korraga, tegin seda järk-järgult. Kõige enne võtsin käsile eesti keele, mille väärast käsitlemisest eespool juttu oli. Alustasin aabitsa kursusega. Meil olid juba ilmunud töökooli põhimõtteil koostatud aabitsad, nimelt Kuulbergi ja Oro-Nurmiku omad. Nendega ei osatud aga midagi peale hakata nende vähese teksti mahu tõttu. Nii mõnegi autori poolt oli juba kirjutatud, kuidas tuleks uue aabitsa järgi töötada, see kõik oli aga vaid teooria, praktika jaoks osati sellest vähe välja tuua ja rakendada. Asi nõudis parandamist. 1925. aastal avaldasin trükis brošüüri (64 lk) „Kuidas õpetada lugema ja kirjutama“. Selles on kaks osa: 1) üldised põhijooned, 2) praktiline osa ühes õppevahendite loeteluga. Vahenditest lugema õpetamisel („lugemismasin“ jt) ilmus mul hiljem veel eri artikkel ajakirjas „Eesti kool“. Teises osas on näidatud, kuidas iga häälik koos tähega tuleb läbi töötada. Selles on antud vastav materjal ja juhatused kokkulugemise harjutusteks. Brošüüri lõpul on pärast kirjutama õpetamise osa poolteist lehekülge kirjanduse loetelu lugema ja kirjutama õpetamise kohta. Töö hakkas ilmet võtma, kuid sellestki oli vähe. Tuli veel kõnelda ja korraldada näidistunde jne. Käsiraamat soovitati Haridusministeeriumi poolt ka rahvaraamatukogudele, et ka lapsevanemad uue lugemaõpetamise meetodiga tutvuda saaksid. Pikem minu kirjutis kirjutama õpetamisest üldse ilmus 1925. aastal ajakirjas „Kasvatus“. Valmistasin ka tabeli õpilase seisu kohta kirjutamisel eest- ja kõrvalvaatena, mis trükitult suure õppevahendina koolides tarvitusele võeti.

Eespool oli juttu sellest, missugust mehaanilist vähearendavat tööd tehti lugemistunnis enamikus meie koolides, mitte ainult minu jaoskonnas, vaid ametivendadelt saadud andmeil kogu vabariigi koolides. Olukorra parandamiseks tuli tõsiseid samme astuma hakata. Senine lugemistunni mehaaniline töö tuli muuta last arendavaks loovaks tööks lugemistunni kõigis osades. Selle tööga tuli alustada juba aabitsakursuse osas, nagu märkisin oma vastavas brošüüris. Tarvis oli õpetada lapsi lugema teadlikult, mõttega jälgima loetava sisu, lugedes pilte ette kujutama. Kuidas seda teha, puudutasin lühemates ja pikemates kõnelustes õpetajatega, demonstreerisin vastavaid võtteid näitetundides ja parajal juhul koolide külastamisel emakeeletundides.

Andsin emakeeleõpetajaile trükitult mõneleheküljelise „meelepea“. Selles juhtisin tähelepanu emakeele õpetamise eesmärkidele ja tuletasin meelde: 1) vääri võtteid emakeele õpetamisel, küsides, missuguseid eesmärke saaks nendega taotleda; 2) märkisin paremaid võtteid koos näidetega. Samas vormis 115

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose koostatud õpperaamat.

Avaldatud 1925. aastal Foto: Marju Metsman olid küsimused ja näited ka grammatiliste harjutuste osas. Minu pikem (kümme suurt lehekülge) kirjutis teadliku, mõttega lugema õpetamise kohta ilmus 1937. aastal „Eesti Koolis“. Enne selle artikli avaldamist kõnelesin sellest küsimusest ühel ülevabariigilisel koolinõunike nõupidamisel, mille järel mind kutsuti esinema selle referaadiga ka Tallinna õpetajate kokkutulekul. Nii tuli ikka ja ikka aastate jooksul puudutada seda küsimust nii sõnas, kirjas kui ka praktikal seni, kuni töö hakkas ilmet võtma.

Töö eesmärkide üle järele mõeldes ja parematest võtetest virgutust saades hakkasid õpetajad ise ka selles suunas tegutsema ja täiendavaid võtteid leiutama. Olgu selle kohta väike näide. Ühe kooli esimeses klassis loeti lühikest pala. Lugemise järel kutsuti üks õpilane klassi ette seda jutustama. See toimus täiesti raamatu sõnadega. Meel läks päris pahaseks ja haledaks seda kuuldes.

Taibukalt õpetajalt ei oleks seda oodanud. Siiski oli midagi iseäralikku märgata.

Jutustamist, eriti kui seda tehakse raamatusõnadega, klass tavaliselt ei kuula.

Siin kuulas klass aga pingeliselt ja kui jutustaja lõpetas, siis tõusis kätemeri.

Kõik tahtsid midagi öelda. Selgus, et õpetaja oli soovitanud jutustamise ettevalmistamisel teha pala sisus mõningaid muudatusi, kõrvalhüppeid. Klass jutustamise ajal püüdis hoolega avastada need kõrvalhüpped ja jutustamise 116

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose koostatud õpikud.

Foto: Marju Metsman

lõpul õpilased kõnelesid siis neist. Nii õpetati õpilasi jutu sisu kontrollima, mitte vaid sõnu.

Lugemistunni ümberkorraldamine uute põhimõtete kohaselt tuli läbi viia kogu algkooli ulatuses. Kui 5. ja 6. klassi jaoks kehtestati standardlugemikud, siis püüdsin õpetajatele abiks olla lugemike palade prepareerimisel. 1939. aastal avaldasin mõlema klassi jaoks eribrošüürid, mille sisuks olid peale metoodilise eessõna näpunäited kõikide proosapalade läbitöötamise kohta järgmise kava järgi: 1) vihjed võimaliku sissejuhatava vestluse kohta (kus see tundus tarvilik olevat), 2) pala kavastamise projekt, 3) ülesandeid mõtlemiseks, mis nõudsid tähelepanelikku lugemist, 4) juhised jutustamisviiside kohta, 5) paladest väljakasvavad võimalikud teemad kirjandite jaoks. Neid tööjuhatusi tarvitati ülevabariigiliselt.

Grammatiliste harjutuste alal hakkasid koolides kaduma eespool mainitud Petersoni ja Rulli õpikud – uusi trükke neist enam ei ilmunud. Nende asemel hakkasid levima Fr. Puusepa „Keelelised harjutused“. Neid harjutusi esitati ja kirjutati samuti kui eespool kirjeldatud. Keeleõpetuse alal oli seesugusest tööst vähe kasu. Kui esitasin klassile mõningaid küsimusi läbikirjutatud keeleliste nähtuste kohta, siis enamasti vaikiti, sest harjutusi kirjutati mehaaniliselt, puudusid eelnevad seletused ja pärastised kokkuvõtted. Väära 117

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ilme ja mehaanilisuse andsid tööle ka harjutuste tööjuhised. Nii nimisõna osas nõuti ikka ja ikka paljudes sõnade käänamist kõigis käänetes. Ja vihikud muudkui täitusid käänamisharjutustega. Puusepp ei mõelnudki oma õpikute parandamist ette võtta. Ilmusid ikka uued „muutmata“ trükid.

Keeleõpetuse parandamiseks tuli midagi ette võtta. Meie kooli metoodilise töö aluseks oli pandud ju töökool. Selle põhimõte oli lastes arendada vaimset isetegevust, lapsi tuli panna nähtusi vaatlema ja uurima nende põhjusi.

Seesugusel tööl pidi olema kolm momenti ja nimelt: nähtuse vaatlemine, vaatluse kohta järelduse (kokkuvõtte) tegemine ja siis alles harjutus nähtuse kinnistamiseks. Neil alustel hakkasin ma materjali koguma uut tüüpi harjutustiku koostamiseks. Puusepa õpikutes olid kahe klassi harjutused koondatud ühte raamatusse. Jäin ka selle korralduse juurde liitklasside olemasolu tõttu ja ka sellepärast, et mõningaid nähtusi tuli käsitleda kontsentriliselt. Seega oli siis eelmise aasta materjal kordamiseks käepärast.

Minu õpikute uudsuseks oli ka see, et ma soovitasin ja andsin ka ise harjutustele sisu määrava pealkirja. Seesugune pealkirjade andmine on üle kandunud ka nõukogudeaegsetesse harjutustikkudesse. Ka pidasin ma sobivamaks, et õpilane kirjutaks tööjuhatuse osa vihikusse mitte käskivas kõneviisis, vaid mina-vormis (märgin …, kriipsutan alla … jne). Esimesele klassile tuli algul anda harjutusi ärakirjutamiseks kirjutatud kirjas. Et meil olid tähekujud veel normeerimata ja üldse puudusid igasugused juhtnöörid kirja kohta, siis tuli siin talitada omapead.

Uurisin kirja katkestamata joone põhimõtet ja andsingi oma 1. ja 2. klassi õpiku esimeses trükis sellekohaseid näiteid. Hilisemates trükkides tuli käia Haridusministeeriumi poolt kehtestatud normaalkirja alustel. Nii siis 1929. aasta sügisel ilmuski trükist minu esimene harjutustik „Vaatlusi ja harjutusi õigekirja õppimiseks“ (1. ja 2. õppeaasta). Metoodilise kirja andsin eraldi lehel. Et aga lehed sageli õpetaja kätte ei sattunud, siis avaldasin edaspidi metoodilised juhatused õpikutes eessõnadena. Kirjastuse kulud kandsin ise. Nii ka minu teiste õpikute puhul. Tegin seda kahel põhjusel: et õpikud oleksid kvaliteetsemast materjalist ja et nende hind oleks mõõdukas.

Kirjastused neid kahte nõuet iga kord silmas ei pidanud. Raamatuid ma ise ei levitanud. Raamatud andsin levitamiseks üle esmalt V. Tammani kirjastusele ja kui see oma tegevuse lõpetas, siis kirjastusühisusele „Loodus“. Lepingute põhjal maksid kirjastused mulle müüdud eksemplaride eest teatud protsendi.

Sellest katsin kõik trükkimisega ühenduses olevad kulud ja sain ka väikest honorari.

Haridusministeeriumi kooliraamatute-komisjoni otsusega lubati raamat koolides tarvitusele võtta. Ka avalikud arvustused ajakirjades ja ajalehtedes 118

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

(„Kasvatus“, „Postimees“ jt) pooldasid uue süsteemiga uut õpiku. Esialgselt kavatsesin piirduda vaid ühe õpikuga. Et aga õpik sai õpetajate poolehoiu osaliseks ja sooviti näha selle järge, siis jätkasin oma tööd harjutustike koostamisel kõigi algkooli kuue klassi jaoks. Metoodilised alused jäid endisteks. Nii ilmus trükist 1930. aastal teine harjutustik (3. ja 4. õppeaastale) ja 1931. aastal kolmas (5. ja 6. õppeaastale). Ka neid õpikuid arvustati avalikult ja tehti seda põhjalikult (vt „Kasvatus“ 1932). Et arvustajal olid mõned kriitilised märkused tekkinud väära tõlgendamise tõttu, siis tuli mul samas avaldada oma vastuväited. Oli märkusi ka õpikute keelelise külje kohta. Neid õiendas õpikute keeleline korrektor ülikooli lektor J.V. Veski. Üldiselt tunnistati minu õpikud paremateks kõigist endistest sellesarnastest oma kindla süsteemi poolest. Märgiti, et neid saab tarvitada „iseseisva töö käsiraamatutena“.

Raamatud hakkasid ülevabariigiliselt kiiresti levima. Peaaegu iga aasta tuli anda uusi trükke. Mõned raamatud jõudsid viienda trükini. Nad olid tarvitusel ka nõukogudeaegsetes koolides (1940/41. õppeaastal). „Keeleliste harjutuste“ autor Fr. Puusepp oli minu peale väga pahane, et ma olevat õpikute hinnad alla viinud. Nagu varem öeldud, olin ma ise hinna kalkuleerijaks ja määrajaks, mitte kirjastus, sellepärast võisin ma, mitte suurt kasu taga ajades, ka hinda alandada. Nii oli minu kolmanda õpiku hinnaks 1 kr 10 senti, kuna Puusepa sama lehekülgede arvuline kolmas õpik, olles pealegi hästi halvemal paberil, maksis 1 kr 60 senti. Milline suur liigkasu võtmine!

Õpilaste klassivälise lektüüri korraldamine Ka õpilaste klassivälise lektüüri asi vajas korraldamist. Õpilaste raamatukogudesse oli sattunud rohkesti ebasobivat kirjandust, kogude täiendamine uute teostega toimus väga juhuslikult, sest puudus soovitud raamatute nimestik. Tuli asuda selle koostamisele. Selleks kasutasin koolide abi. Palusin kõigil oma jaoskonna koolidel teha oma õpilasraamatukogu raamatute nimestikust ärakiri, milles soovitud raamatud tulid märkida plussiga ning ebasobivad miinusega. Koolid saatsid need ärakirjad oma õpetajate ühingu juhatusele kokkuvõtte tegemiseks. Saadi niiviisi õpetajate ühingute arvule vastavalt viis nimestikku. Nendest viiest nimestikust koostasin ühe üldise nimestiku, milles oli täpselt 1000 teost. Selle nimestiku vaatas läbi Maavalitsuse haridusosakonna juures moodustatud komisjon, kes jättis välja veel rohkesti teoseid ja täiendas nimestikku uuema ja parema kirjandusega. Nii valmis õpilasraamatukogudele soovitatud raamatute nimestik, mis sisaldas 450 teost. Nimestiku laskis Maavalitsus 1931. aastal trükkida ja saatis kõigile koolidele juhtnööriks õpilasraamatukogude korraldamisel ja täiendamisel.

119

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

See saadeti ka teistele maakonnavalitsustele tutvumiseks. Nimestik kehtis Virumaal seni, kuni Haridusministeeriumil valmis uus üldine sellekohane nimestik.

EESTI KEELE TESTID 1934. aastal alustas Eesti Koolinõunikkude Ühing kogu vabariigi ulatuses uurima sundusliku kuueklassilise algkooli lõpetaja võimeid, teadmisi ja oskusi kõikide algkooli õppeainete alal. Tehti seda testide ja ankeetide abil.

Iga ala jaoks oli määratud eri vabariigi osa. Eesti keele test korraldati kõigis Virumaa algkoolides koos linnadega, Harjumaa esimese koolinõuniku ringkonnas, osas Tallinna ja Nõmme linna ning Petserimaa eesti õppekeelega algkoolides. Eesti keele testide läbitöötamine ning kokkuvõtete tegemine anti minu hooleks. Kõik materjalid nimetatud ringkondadest saadeti selleks minu kätte. Test haaras lugemisoskust, keeleõpetust, õigekirja, kirjavahemärke, sõnavara, kirjandust ja klassivälist lugemist. Ülesandeid oli üldse 200. Töö testide ja ankeedi andmete läbitöötamisel ning kokkuvõtete tegemisel oli väga pingerikas. Võrdluseks ja ülevaate saamiseks koostasin neli diagrammi ja 12 tabelit. Tehtud töö käsikirja saatsin Koolinõunikkude Ühingule, kes Haridusministeeriumi kulul avaldas selle trükis eribrošüürina pealkirja all „Eesti algkooli lõpetaja oskused ja teadmised emakeele alal“. Samasugused brošüürid ilmusid ka teiste ainete kohta. Need koostati teiste maakonna ja linna koolinõunike poolt samal aastal korraldatud testi andmete põhjal. Need

Märt Meose koostatud eribrošüür „Eesti algkooli lõpetaja oskused ja teadmised emakeele alal“.

Foto: Marju Metsman 120

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

brošüürid on väga huvitavad ja nad annaksid rohkesti materjali võrdluseks nõukogudeaegse kooli õpilaste teadmistega. Mul on neid säilinud õige mitme aine kohta.

Kirjutuse senisest osast võib ehk paista, et ma koolinõunikuna instrueerisin koole vaid koduloo ja eriti emakeele alal. Seda tuli küll eeskätt teha, sest kodulugu oli meie koolis uus aine ja emakeele kui peaaine käsitlus tuli põhjalikult ümber korraldada, et see oma kivinenud vähearendavast olekust välja pääseks. Sellest ei saa aga järeldada, et teised ained mul päris tähelepanemata jäid. Seda küll mitte. Kõikide juures tuli peatuda, ehkki vähemas ulatuses. Võtsin ained käsile järk-järgult.

Ajaloo õpetamisel oli märgata elutut tööd, peaasjalikult raamatust pähetuupimist. Püüdsin leida selle aine jaoks paremat käsitlusviisi. Jäin, peamiselt nooremates klassides, peatuma belletristlikule meetodile.

Käsiraamatuteks sel alal märkisin Parijõe „Möödunud ajad jutustavad“ ja vanemates klassides ajaloolugemikud ning algallikate kogud. Saksakeelses koolikirjanduses leidus ajalootundide jaoks rohkesti sellelaadilisi preparatsioone. Valmistasin allikate põhjal pikema ettekande järjekordse õpetajate nõupidamise jaoks. Ettekandele järgnes esitatud põhimõtteil ülesehitatud ajalootund, mille andis kohalik ajalooõpetaja minu lavastusel.

Nii oli selle aine käsitluse ümberkorraldamisele alus pandud, mida siis edasi arendati kursustel jm.

Matemaatika õpetamine kippus elust irduma. Tundides piirduti vaid raamatuülesannete lahendamisega. Kui õpilastelt mõnikord küsisin, kus neil elus on tulnud arvutada, siis vastati, et seda tehakse matemaatikatundides ja et ülesandeid leidub vaid õpikutest. Et seesugusele õpilaste ja õpetajate arvamisel jalad alt ära lüüa, hakkasin ma, toetudes välismaa ja ka meie oma matemaatikute seisukohtadele, propageerima matemaatika õpetamist ilma ülesannetekoguta. Ei saanud selle juures piirduda vaid teoreetiliste juttudega, tuli ka praktikas näidata, kuidas seesugune õpetus teostatav on. Koostasin käsiraamatu õpetajatele, mille pealkirjaks panin „Arvud elust“. Käsiraamat sisaldas, peale sissejuhatava osa, 150 1. klassi matemaatikatunni preparatsiooni.

Iga tunni jaoks oli märgitud kaks osa: A – õpetaja töö klassiga, B – õpilaste iseseisev töö. Mõne tunni C – osas oli naljaülesandeid, mõistatusi jne. Raamat sai Haridusministeeriumi loa ja ilmus trükist 1937. aastal. Ta hakkas lävima vabariigi koolides. Päris puhtal kujul teostati matemaatika õpetamist sel kujul algul vaid üksikutes koolides. Suund oli siiski näidatud. Ühel Virumaa õpetajate kokkutulekul esines, mulle üsna ootamata, üks mitte minu jaoskonna õpetaja ettekandega matemaatika õpetamisest. Ta nimetas töötamist minu käsiraamatu põhimõtteil pöördepunktiks matemaatika õpetamisel. Ühes minu 121

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

jaoskonna koolis leidsin, et matemaatika õpetamine ilma ülesannetekoguta toimus mitte ainult 1., vaid ka 2. ja 3. klassis. Selle juures oli arvutamisoskus küllaltki arenenud. Peaasi oli aga, et osati orienteeruda elulistes küsimustes, raamatu- ja luuletatud ülesannete asemele olid asunud arvud elust. Viimase väite tõenduseks üks tekstinäide: olin koolis ööbinud. Kool asus endise mõisa pargis. Ilusal kevadisel hommikul jalutasin pargis. Algas matemaatikatund esimeses komplektis (1.-3. kl). Õpilaste iseseisev töö toimus igasuguste vahenditega. Nagu kombeks, soovisin ka ise rääkida, seekord 1. klassiga.

Hakkasin esitama päris tõenäolist ülesannet: hommikul pargis kõndides nägin varblasi … , kui üks tütarlaps kuulis sõna „nägin“, hakkas ta muhelema ja ütles endamisi – midagi teie ei näinud. Nii nagu mina alustasin oma ülesannet, nii alustatakse ju kõiki luuletatud ülesandeid. Luule aga nende laste hinge ei mahtunud, nad olid harjunud opereerima reaalarvudega. Sellepärast ka see õpilase süütu spontaanselt öeldud repliik ei saanud mind pahandada, vaid vastupidi – rõõmustas kogunisti, sest töö matemaatika õpetamise uues suunas oli tulemusi andnud.

Ma püüdsin ikka õpetajate tähelepanu juhtida sellele, kuidas matemaatika reegleid ja probleeme saab lihtsamalt, elulisemalt ja meeldejäävamalt seletada.

Kirjutasin sel teemal pikema artikli, milles puudutasin seesuguseid küsimusi kogu kuueklassilise algkooli matemaatikakursuse ulatuses. See artikkel avaldati 1939. aastal meie pedagoogilises ajakirjas „Eesti Kool“.

Siin veel nimetamata ainete (tööõpetus, joonistamine jne) kohta said õpetajad põhjapanevaid teadmisi ja oskusi peaaegu igal suvel korraldatud ainekursustel.

Osavõtt kursustest oli õpetajatel vabatahtlik, sellele vaatamata olid kursused rohkearvulised. Kursustel saadud teadmisi ja omatud oskusi ei jäetud vaid enesele, ei maetud vaka alla, vaid jagati teistega, kes olid teiste ainete kursustel olnud või ei saanud mõnesugustel põhjustel kursustest osa võtta. Nähtustkuuldust kõneldi traditsioonilistel õpetajate kokkutulekutel, mida korraldasin igal sügisel õppetöö alguses. Käsitöö ja joonistamiskursustest osavõtjad tõid neile koosolekuile kaasa terve näituse oma kursustel tehtud töödest. See andis suurt hoogu töödele ka teistes koolides.

Sügiseste kokkutulekute päevakorras oli ikka ülevaade eelmise õppeaasta koolitöö tulemustest ja muljetest ning ka teisi küsimusi. Näiteks üks 1937. aastast säilinud päevakord: 1) „Möödunud kooliaasta õppe-ja kasvatustöös esinenud puudusi ja abinõusid nende vältimiseks“ – M. Meos, 2) „Mida kavatsen teha eeloleval kooliaastal oma kooli õppe- ja kasvatustöö arendamiseks“ – O. Siirak, 3) „Matemaatika õpetamisest algastmel“ – M. Meos, 4) „Uutest õppe- ja tunnikavadest ning rakendusraamatutest“ – H. Sakk, 5) „Muljed algkooli juhatajate suvilaagrist“ – R. Lahi, 6) Koosolekul 122

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

algatatud küsimusi. Peale sügiseste kokkutulekute korraldasin veel iga õppeaasta kestel nn pedagoogilisi päevi. Näiteks ühe seesuguse päeva kava 1923. aastal: 1) näitetunnid – a) kodulugu I ja II kl – õp Penno, b) eesti keel III, geograafia IV kl – õp Martinson, c) kodulugu III, loodusõpetus IV kl – õp Pedisson; 2) näitetundide arutlus; 3) koolitöösse puutuvaid küsimusi. Märkus: koosolek toimus Kadrina koolis, kus on korraldatud ka Kadrina ja Liiguste koolide õpilastööde osaline näitus. Seesuguseid kokkutulekuid korraldasin koolinõunike ringkondade väljakujunemise järel viies kohas: Väike-Maarjas, Simunas, Viru-Jaagupis, Kadrina ja Rakveres või Rakvere lähedal mõnel koolis.

Vaatamata tolleaegsetele viletsatele liiklemistingimustele oli kokkutulekutest osavõtt kohtade kättesaadavuse tõttu ikka sajaprotsendiline.

Oma jaoskonna õpetajate ühingute esindajatega võtsime ekskursioone ette ka õpetajate ettevalmistusasutustesse. Nii 1924. aastal käisime tutvumas Võru Õpetajate Seminari tööga. See seminar oma kooliuuendusalase direktor J. Käisega teostas töökooli printsiipe. Seminari aastaraamatus „Teel töökoolile“ tutvustati laiemaid ringkondi selle tööga. Kooli külastamisel sai oma silmaga näha seda tööd. Seal oli palju õppida. Muu hulgas kasutati seminaris väga palju õpilaste eneste poolt valmistatud õppevahendeid. Neid tehti ka lattu. Sealt sai iga seminari lõpetaja n-ö kaasavaraks terve kogu igasuguseid vahendeid oma esimesse kooli viimiseks. Kahe päeva jooksul tutvusime seminari tööga igakülgselt. Külastasime ka Tartu Õpetajate Seminari, kus töötasid üldtuntud koolitegelased, nagu direktor J. Tork, õpetajad J. Kuhlberg (Kallak), Fr. Puusepp jt. Ka sealt oli midagi kasulikku kaasa viia. Küll oli siis ühingute esindajatel palju rääkida kolleegidele sügisestel kokkutulekutel. Esindajate hulgas oli muuhulgas praegune ülikooli filoloogia õppejõud dr Villem Alttoa, kes siis töötas õpetajana minu jaoskonnas.

Mind ennast kutsuti tihtipeale kõnelema metoodilistest küsimustest ka väljaspoole oma maakonda. Nii esinesin Narvas ja Paides ettekannetega lugemisõpetamise ja kirjatehnika kohta, Pärnus kõnelesin kooliaedadest ja nende tähtsusest koolitöös. Eesti Õpetajate Liidu poolt olin määratud 1928. aastal Viljandis peetud õpetajate suvekursustel lektoriks emakeele ja koduloo õpetamise metoodika alal jne.

Kogu aeg tuli valvel olla ja tegutseda, et moodsamad meetodid õpetamisel läbi lööksid. Õpetajad mõistsid sellise töö tarvidust, võtsid asja tõsiselt ja lõid uuenduste kehtestamiseks jõudu mööda kaasa, nagu ühes kohas eespoolgi nägime. Kui tuli ette veel vääratusi, või oli tarvis näidata tunnis mõnd uut võtet, siis võtsin tunni jätkamise enese kätte. Igal aastal tuli jaoskonda tööle uusi õpetajaid, ka otse õppeasutustest. Neidki tuli suunata. Nii mõnigi asi oli neil õppides kahe silma vahele jäänud või jäetud. Nii olid emakeele 123

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

lugemistunni ümberkorraldamisel tervitatavad võtted mõne seminari lõpetaja jaoks, kes enne lõppu praktiseerisid ka minu jaoskonna koolides, üsna võõrad.

Kiideti need klassis nähtud ja vestluses puudutatud võtted heaks, öeldi aga – kes meile sellest ei rääkinud. Õpetajate kohta pidasin ma eri nimestikku, mis, peale andmete hariduse ja töökohtade üle, sisaldas revideerimisaktidest võetud iga-aastased õpetaja töö hinnangud. See nimestik võimaldas saada põgusat ülevaadet õpetajate koosseisust ja jälgida nende töö suunda. Nimestik on mul säilinud.

Pikapeale hakkas õppetöö ikka enam ja enam ilmet võtma ja oli hea meel näha, et parem töö hoogustab ja iganenud võtted kaugusse vajuvad. Eespool kõnelesin juba ühes matemaatikatunnis tehtud tütarlapse repliigist, mille üle rõõmustusin. Siin veel sellest, missugune lugemispala ümberjutustamine oli aset leidma hakanud raamatusõnadega jutustamise asemel. Õpilased olid lugemispala lugemisel harjunud pala sisu sisemiselt, niiöelda piltides nägema.

Need pildikesed leidusid ka õpilaste töövihikutes. Nad olid õpilaste poolt jõukohaselt joonistatud. Piltide arv vastas pala kavapunktidele. Õpilane astus oma vihikuga klassi ette ja näitas klassile pilte. Klass vaatles ja vastas, kas esemed piltidel on pala sisukohaselt õigesti paigutatud. Parandati, kui tarvis oli. Vaidluse puhul loeti vastavat kohta raamatust. Selle järgi siis õpilane jutustas pala sisu, seda sisemiselt nähtuna. Tarvitati ka palju teisi arendavaid lugemis- ja jutustamisviise. Jutt kõigist uuendatud võtetest õppetööst viiks pikale. Üldse, pingne töö kandis vilja.

Aja jooksul paranesid ka töötingimused. Kool sai ikka enam ja enam igasuguseid õppevahendeid. Koolimajade seisukord muutus suuresti. Nii sai 1/3 minu jaoskonna koolidest paremad ruumid – 9 endiste mõisate majades, 19 koolile ehitati uued majad või parandati olukorda juurdeehitustega. Ka eespool nimetatud Salla valla koolidest said uued majad Lasinurme ja Tammiku kool.

Salla kool asus mõisa härrastemajja pärast kapitaalremonti.

Nii esimese 20 aasta jooksul paranes tublisti koolimajade seisukord.

Kasutasin iga juhust, et virgutada vallamehi tegutsema selles suunas. Juba oma 1922. aastal ilmunud brošüüris, tuues esile paljude koolimajade viletsat olukorda, juhtisin tähelepanu uute koolimajade ehitamise tarvidusele ja võimalustele. Maakonnavalitsuse nimel panin oma jaoskonnas nurgakivi Kadrina, Kadila ja Peresaare uutele koolimajadele.

Koolide ümbrused olid algul väga viletsas seisukorras. Nii oli Virumaal vaid 10% algkoolidest enam-vähem korralikud viljapuuaiad, 15% koolidest oli kasutada endised mõisa aiad, 25%-l oli koolimajade juures või ligiduses üksikud juhuslikult kasvavad vilja- ja ilupuud ja tervelt 50% koolidest olid puudest täiesti 124

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja alg- ja täienduskooli kooliaia korraldamise kavand 1925. aastal.

VMM.D.89. lageda ümbrusega. Moodsast kooliaiast ei saanud ühegi kooli juures juttu olla.

Kooliuuenduse läbiviimine ilma korraliku kooliaiata oli aga raskesti teostatav.

Tuli siis asuda ka seda ala kohendama. Selleks oli tarvis jälle vastavat kirjandust hankida. Tegin seda eespool märgitud viisil. Meie koolimeestest olid mitmed kooliaia küsimust juba puudutanud. Sellepärast oli selge, et kokkuvõtlikke juhtnööre kooliaia asutamiseks ja selle tähtsuse selgitamiseks tuleb anda koguteoses. Pöördusingi asjatundjate poole ja palusin neid kirjutada artikleid selle teose jaoks. Varsti oligi materjal koos ja teos võis minna trükki ning ilmus 1928. aastal Viru maavalitsuse väljaandena, kandes tiitlit „Kooliaed“. Selles oli peale eessõna neli artiklit: 1) „Kooliaia ajalooline arenemine, aia asutamise ja kasutamise võimalusi“ – M. Meos, 2) „Kooliaed algkooli õppe- ja kasvatustöö 125

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

teenistuses“ – J. Käis, 3) „Kooliaia plaan“ – A. Lange, Tartu Õpetajate Seminari aiandusõpetaja, 4) Viljapuud ja marjapõõsad kooliaias“ – E. Taska, aianduse eriteadlane. Raamatu lõpul on pikk kirjanduse nimestik kooliaedade kohta.

Raamat saadeti tasuta kõikidele Virumaa koolidele juhtnööriks kooliaedade asutamisel ja korraldusel. Teiste maakondade valitsused, kes raamatud tellisid oma koolidele, aitasid raamatu hinna saatmisega trükikulusid kanda. Nüüd algas kooliaedade asutamise ja korraldamise kampaania. Maavalitsus võttis ametisse tagavaraõpetajaks aianduseriteadlase. See sõitis kohtadele tutvuma kooliaia asutamise võimalustega ja koostas aiaplaane. Juhatati kätte ka, kust saab istutamismaterjali. Nii hakkas asi edenema ja arenema. Seda arenemist tuli aga jälgida koolide külastamisel. Peale selle moodustati komisjon, kes iga suvi sõitis koolid läbi ja koostas kooliaedade ülevaatuse protokolli, mis kirjutati selleks väljatöötatud plangil. Puuduvate tööde täitmiseks määrati tähtajad. Käisime kolleegidega tutvumas ka Järvamaa parimate kooliaedadega.

Asi arenes hoogsalt ja kooliaed muutus suureks õppevahendiks.

Kõigest ülaltoodust võiks välja lugeda, et uues koolis oli kõik korras ja et koolilaev võis täie auru all määratud eesmärgile purjetada. Üldiselt oli see tõepoolest nii. Siiski oli kohendamist ja korraldamist küllalt. Korralduste läbiviijaiks koolis olid eeskätt muidugi õpetajad. Õpetajate koosseis, võrreldes algusaastatega, oli suuresti muutunud paremaks. Oli kadunud kutseta õpetajate seisus. Koolidesse oli tööle asunud rohkesti parema ettevalmistusega õpetajaid. Ka vanad kutsega õpetajad töötasid edasi. Viimaste hulgas oli ka neid, kellelt oli raske palju uut nõuda, tuli leppida sellega, mis ta võis. Vahele segada tuli vaid siis, kui asi üsna viltu kippus minema. Ka uute õpetajate juures tuli jälgida, et see, mida nad teevad, ikka uus ka oleks ja et sellele uuele ikka veel uut lisanduks.

Koolinõuniku ülesandeks oli koolitöö üldine juhtimine ja töö kontrollimine.

Tema tegevuse suunamise kohta andis Haridusministeerium üldised juhtnöörid, oma tööviisi määramisel oli tal aga täielik vabadus. Ta võis teha sügavkündi, võis ka adral kergelt libiseda lasta. Mina püüdsin esimeste hulka kuuluda. Sellepärast töötasin alati pingsalt. Selle tõenduseks võiks olla kõik eeltoodu. Olgu sellele veel lisatud, et koole külastades püüdsin ma sügavalt tungida koolitöösse ja kooliellu üldse ning olla abiks seal, kus see osutus tarvilikuks. Tunnis õpetaja töö jälgimisel pidid mul selgeks saama töö head küljed ja ka vääratused. Need tõin siis näideteks õppenõukogu koosolekul koolitöö üldisel arutlusel. Õpiilaste töövihikute, käsitööde, joonistustega jne tutvusin pärast tunde aineõpetajate juuresolekul. Vihikute läbivaatamisel suuremas koolis tuli mul sageli istuda üksi hilisööni. Kõigest leitust informeerisin vastavat õpetajat hiljem. Kooli asjaajamise kontrollimine võttis rohkesti aega. Koolikohustuse täitmise asjus tuli kooli kutsuda kas terve 126

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

hoolekogu või selle esimees.

Koolikohustust puudutades tuleb märkida, et selle täitmise ulatust laiendati seega, et nõuti ikka nooremaid lapsi ja lisati kohustuslikke õppeaastaid. Tehti seda järk-järgult. Lõplikult oli ulatuse piirideks seitsmeaastane iga ja kuus klassi. Juba 1919. aasta sügisel pidid ilmuma 9-aastased lapsed ja lõpetama neli klassi. Ka kooliskäimise aega pikendati, alustades õppetööd juba 1. oktoobril ja lõpetades maikuus. Kõik see raskendas koolikohustuse täitmist ja algul paljud lapsed, eriti aga need, kes olid seotud karjaskäimisega, kippusid sügisel hiljem kooli tulema ja kevadel varem lahkuma. Väiksed trahvimäärad ei kohutanud lapsevanemaid. Eriti halb oli olukord ses suhtes Salla vallas. Hoolekogu poolt määratud trahvid pidi lapsevanematelt sisse nõudma konstaabel. See aga viivitas nõudmisega või maksis väikesed summad oma taskust. Sain sellest teada ja informeerisin Maavalitsust. Viimane karistas konstaablit administratiivsel teel. Tarvitusele võetud energiliste abinõude tõttu hakkas koolikohustuse täitmine vähehaaval paranema. Koolitöö algus viibis sügiseti sageli ka hilinenud koolimajade remondi tõttu.

Kõige nähtu-kuuldu üle kandsin andmed oma märkmikku ja tegin need teatavaks koolile. Hiljem koostasin nende andmete põhjal akti, mille andsin üle haridusosakonnale.

Tundides viibides oli mul ikka kombeks kõnelda õpilastega, et saada aimu, kuidas ainest on aru saadud ja kuidas see on omandatud. Mitu korda ühes ja samas klassis viibimisel jäi nii mõnegi õpilase nimi meelde. Kui ise küsisin, võisin ma neid õpilasi siis nimepidi vastama kutsuda. See sünnitas klassis elevust. Pärast tunde märkisin, missugused õpilased paistsid mulle rohkem arenenud olevat ja rohkem teadmisi omavat. Juhtus siis nii, et ma parimaiks nimetasin mõnikord ka neid, kelle kohta õpetajal oli kogunisti vastupidine seisukoht. Ta pidi aga minu küsimuste ajal antud vastuste järel minuga siiski leppima. Järeldus sellest – seesugune õpilane ei olnud asjata klassis istunud, ta oli siiski midagi oma andekuse tõttu omandanud. Võõra küsimuste ajal ta pingutas ja näitas end heast küljest.

Ka huvitas mind õpilaste üldine arenemine, tahtsin teada, mida õpilased on lugenud ja kas ka ajalehti loetakse. Mäletan, seesugune jutt oli mul ühes koolis, vist Tudulinna kooli vanemates klassides. Küsisin, mida õpilased teavad uudistest rahvaste elus. Nimetati Hispaania kodusõda. Küsimusele, kuidas seal praegu lood on, vastas üks õpilane hoogsalt: „Franko on omadega läbi.“ Momendil paistiski olukord seal sarnasena. Elavad ja arenenud lapsed valmistasid mulle alati rõõmu ja see oli nagu ergutuseks mulle minu pikkadel väsitavatel reisidel.

127

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Jah, need pikad hobusesõidud! Ka neil tuli meelelahutuseks midagi leida.

Meelelahutust pakkusid jutukad küüdimehed oma küsimuste ja seletustega.

Küll neid küsimusi oli usu ja teaduse ning paljudelt muudelt aladelt. Üks noorepärane mees lahkusuliste külast arvas hea juhuse olevat minult teada saada, missugune usk on see päris õige usk, kas baptisti, adventisti, sinise risti või mõni teine usk. Noormees oli aga väga pettunud, kui ma talle rahuldavat vastust ei andnud. Tuli rääkida taevalaotusest, maakera liikumisest, kuu kuju muutumisest jne. Esitati küsimusi ka koolitöö kohta. Üks mees küsis, kas õpilane peab koolis kõik õpitava sõna-sõnalt pähe õppima. Seesuguste küsimuste juures tuli küll pikemalt peatuda. Sooviti teada saada ka minu hinnangut revideeritud kooli ja õpetajate kohta. Seesuguste vastuste eest ma tavaliselt hoidusin, eriti siis, kui hinnang oli alla rahuldava. Kord sõitsin talvel läbi metsade Kõnnu koolist Tapa raudteejaama suunas. Sõidutas mind koolimaade rentnik. Tal oli kange soov oma kooli töö kohta midagi kuulda ja nimelt halba. Et ta aga seda ei saanud, siis olevat ta koju jõudes koolist palju paha rääkinud, öeldes, et ta seda olevat minult kuulnud. Varsti pärast seda sain ma Kõnnu kooli noorelt juhatajalt kirja, milles küsiti missugused puudused ma olevat tema koolitöös leidnud ja miks ma sellest koolis ei rääkinud. Vastuses ma ennekõike tänasin koolijuhatajat otsekohesuse eest. Oli selge, et laitva hinnangu kooli kohta oli välja mõelnud mind sõidutaja koolimaade rentnik, kellel miskipärast seesugust juttu tarvis oli. Ta tegi seda olles arvamisel, et jutt kaugemale ei ulatu. Kirjutasin siis koolijuhatajale ja palusin minu sõidutajale öelda, et kui ta oma laimujuttu tahab ikka minult kuulduks tembeldada, siis võtan ma ta kohtulikule vastutusele. Mees jäi kuuldavasti vait.

Minu jaoskond oli hiljem selline, et ma oma sõitudeks raudteed peaaegu ei saanudki tarvitada. Tuli sõita ka pikemaid otsi küüthobusega. Küüdi saamine oli aga väga vaevaline, eriti siis, kui talumehed pidid küüti andma tasuta. Hiljem määratud väheldane tasu neid ka ei meelitanud. Kõige halvem oli see, et küüt määratud ajaks kohale ei ilmunud. Oli ka juhtumeid, kui küüt miskipärast tulemata jäi. See kõik ajas sõiduplaanid segi. On meeles, et eriti Tuduküla küüdimehed ikka ja ikka tublisti hilinesid. Ka õpilaste kooli ilmumine oli korratu. Koolijuhataja seletas, et hilinemine on tingitud kellade puudumisest külas. Ühel õhtul siiski rääkis koolijuhataja, et järgmisel hommikul pidi küüdimees õigel ajal tulema, sest küüditalus pidi kell olema. Hilineti siiski.

Kui sõidul küsisin hilinemise põhjuse üle, vastas mees: „Kes seda aega talvisel ajal nii täpselt määrata saab.“ Mina: „Teil olevat ju kell.“ Tema: „On küll, aga prussakad on sisse roninud ja selle seisma pannud.“ Niisiis – üks kell küla kohta ja prussakad olid sellegi seisma pannud. Selles külas algul ei olnud nagu mingit tarvidust täpse aja järele. Kui oli vaja viiekümneverstakaugusse maakonnalinna Rakverre sõita, siis väljuti juba eelmisel päeval või õhtul, küll 128

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

siis ikka õigeks ajaks kohale jõuti. Ka see metsanurga küla ärkas hiljem ellu ja muutus kultuursemaks, kui sealt läbistati Sonda-Mustvee raudtee. Kui 1934. aastal ostsin enesele isikliku auto, paranesid sõiduvõimalused tublisti.

Autot sai aga sügiseti ja kevadeti kasutada, talvesüdames tuli ikka endiselt liikuda, sest teid tol ajal lumest vabaks ei hoitud.

Ebamugavused liiklemise alal olid vaid välised raskused. Oli ka teisi asjaolusid, mis raskendasid koolinõuniku tööd ja tegid selle ebameeldivaks. Suurim neist oli juurdluste korraldamine ja tülide lahendamine kohtadel. Selleks tuli ka erakorralisi väljasõite ette võtta. Arusaamatused ja tülid tekkisid õpilaste ja mõne õpetaja vahel, nagu juba selle kirjutise algul Simuna kooli kohta märgitud. Mõnes koolis oli vahekord õpetajate eneste vahel teravaks läinud ja seesuguseks muutunud, et ka hoolekogud pidid asja arutama. Ühes koolis lahendas õpetaja tüliasja ka kohus. Õige sagedased olid kaebekirjad õpetajate tegevuse kohta. Üsna tihti, nagu juurdlusel selgus, olid kaebused aluseta. Mõni inimene oli isiklikes asjus õpetajaga vastamisi läinud, oma kaebekirjale külas allkirju hankinud ja kirja haridusosakonnale saatnud. Kaebuse alusetus selgus juurdlusel ka seega, et allakirjutajad ei teadnud kaebuse sisu. Neile olevat allkirja võtmisel seletatud, et kaebusega tahetavat koolis asju parandada. Oli ka põhjendatud kaebusi, millel oli tõsine alus. Asjaosalisel tuli siis vastust anda ja ka karistust kanda.

Oli kaebusi ka poliitilisel alal. Poliitika kohta tuleb seda märkida, et selle tegemine ükspuhas, mis kujul, oli meie koolides keelatud. See oli ka mõistetav.

Oli meil ju palju poliitilisi erakondi ja kui iga õpetaja oleks hakanud koolis oma erakonna põhimõtteid propageerima, mis me koolist siis oleks saanud.

Poliitikas tuli ju koolinõunikul olla rangelt erapooletu. Minu seisukoht oli – ole sa poliitiliselt kes tahes, ära vii aga poliitikat klassi. Mina pidasin silmas vaid seda, et koolitöö korras oleks. Sellepärast oli mõnel lihtsameelsel õpetajal asjata oma erakonda kuuluvust varjata sellega, et ta ei jätnud nähtavale kohale oma erakonna häälekandjat. Kahel korral kodanlikus Eestis oli minu jaoskonna õpetajate kohta üles tõstetud nende kommunismimeelsus. Nii küsis kord minult Haridusministeeriumi esindaja, et kas mul on teada, et Venevere koolijuhataja Voldemar Veltbach on kommunist. See küsimus tuli mulle üllatusena, sest Veltbach oli suur majandusmees ja elas väga pursuilikult.

Simunasse õpetajate kokkutulekule sõitis ta ikka kahehobuse rakmes. Tema oligi see, kes oma õpetajatega kohut käis ja seda just majanduslikes asjus. Terav vahekord õpetajatega põhjustaski kaebuse ja, et enam kaalu oleks, andsid kaebajad asjale poliitilise ilme. Juurdlust seal korraldada ei tulnud, sest olukord oli mul üldiselt teada. Oli ka teada, et Veltbach oli tubli ja korralik koolimees.

Vahekorra teravnemise tõttu lahkus ta Veneverest ja sai uue koha Oonurmes, kus oli valminud uus koolimaja. Teine sellelaadiline kaebus oli Karitsa kooli 129

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

õpetaja Karl Rossi, Friedrichi ja Heinrichi venna kohta. Kaebasid Karitsa küla taluperemehed, et Ross levitavat koolis kommunismi. Juhtisin Rossi kui oma endise õpilase tähelepanu sellele, et kooliklass peab poliitikast vaba olema.

Külas kestis rahulolematus Rossi vastu ikka edasi ja Rossile tuli anda teine, aga parem koht Kadrina koolis. Seesugune erapooletu Rossi kohtlemine minu poolt olevat Rossile aluseks olnud, et ütelda hea sõna minu kasuks raskel ajal.

Küll neid hea sõna ütlejaid õpetajate hulgas oli teisigi. Olin koolide inspektori ametis ja Teise maailmasõja ajal, mil sakste ülivõim valitses meie maal.

Kohapealsed ametiasutused oma endiste eestlastest ametnikega töötasid aga edasi. Mul tuli siis väga valvel olla, et meie õpetajatele liiga ei tehtaks. Kord oli kohalikelt saksameelsetelt politseivõimudelt haridusosakonda tulnud kaebusi 20 õpetaja kohta. Süüdistused olid tolle aja kohta üsna rängad. Neid õpetajaid ähvardas vähemalt ametist vallandamine. Istusin siis maavalitsuses terve öö üleval, uurisin kaebusi ja koostasin vastuväiteid. Iga õpetaja kohta märkisin politsei süüdistused ja lisasin juurde omapoolsed õiendused ja seisukohad.

Näitasin seda kirja haridusosakonna juhatajale Tankile. See kahtles väga, kas seesugust kaitsekirja võib kellelegi näidata, veel vähem ülemusele edasi anda. Ta käis kirja projektiga Tallinnas. Seal olevat luba antud kiri siiski ära saata. Tagajärjeks oli see, et enamiku kohta kaebused tühistati, mõnda soovitati siiski ümber paigutada teisele kohale. Pahempoolsete vaadetega õpetaja Rudolf Reimani kohta oli hiljem suur juurdlus. Seda toimetas keegi isik Tallinnast, küll eestlane. Olin juhuslikult osakonnas. Sinna astus sisse endine osakonna juhtaja Raatma ja ütles mulle: „Mine õige sina kõnelema selle mehega Reimani asjas, süüdistused on rasked.“ Läksin. Mulle esitati mõningaid küsimusi. Asusin seletusi andma. Mind kuulati aga ükskõikselt, paistis, et otsus on valmis ja minu seletused on ülearused. Siiski viimaks jäädi terasemalt kuulama ja midagi kirjagi panema. Arvatavasti olid minu väited kaaluvad Reimani päästmiseks, mida juurdleja nähtavasti isegi soovis. Tulemuseks oli see, et Reiman jäi puutumata. 1945. aastal rääkis Reiman, et ta olevat Tallinnas olnud kohtus tunnistajaks endise osakonnajuhataja Tanki kohtu asjus. Seal olevat kohtunik juhuslikult küsinud, mis mees see koolide inspektor Meos oli.

Reiman olevat vastanud muu hulgas, et Meos kaitses õpetajaid okupatsiooni ajal. Tankilt olevat küsitud, kas see vastab tõele. Tank olevat öelnud lühidalt: „Kaitses küll!“ Vist tuli tal meelde see minu pikk kaitsekiri, millega ta Tallinnas käis. Tank oli kohtu all oma endiste tegude pärast Petserimaa ülemana.

Küll seesugune minu tegevus sai teatavaks ka uutele ülemustele ja ma pääsesin repressioonidest, erandina minu Virumaa kolleegidest. Oli aga segasel ajal inimesi, kes oma ülesandeks pidasid esitada igasuguseid kaebusi kord ühele, kord teisele poole. Ja kord kutsuti mind NKVD-sse. Tehti seda nähtavasti kaebaja rahustuseks. Räägiti minuga seal ühest-teisest, kõnelustel ei olnud mingit uurimise ilmet. Minu kohta paistis kõik selge ja teada olevat. Öeldi siis 130

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose pensionile mineku päeval 7. septembril 1957.

VMM.F.441.30.

lõpuks, et minul ei pidavat midagi karta olema. Ja nii see ka oli. 1944. aastal soovitati mulle kogunisti jätkata tegevust koolinõunikuna. Seda ma oma vanuse tõttu enam teha ei saanud. Mind määrati siis vene keele õpetajaks Väike-Maarja keskkoolis vanemates klassides. Määrajaks oli osakonna juhatajana minu endine õpilane Kärstna ministeeriumikoolist Jaan Kurn, kes minu võimeid sel alal tundis. Väike-Maarja Keskkoolis töötasin ma igal pool tunnustatud tulemustega kuni 1951. aastani. Elamispinna kaotamise tõttu Väike-Maarjas olin ma sunnitud samal alal edasi töötama Simuna 7-klassilises koolis kuni 1957. aastani, mil lahkusin vanaduspensionile. 1960. aastal siirdusin Simunast Viljandisse, kus veedan vanaduspäevi oma kadunud venna perekonnas.

Nõukogude korra juures kestis ja kestab praegugi Eesti emakeelse kooli loomine ja arenemine edasi. Ka selleaegsest loometööst ei ole ma kõrvale jäänud. Väike-Maarja Keskkoolis töötamise ajal toimus see töö küll peamiselt klassiseinte vahel. Tuli hoolt kanda selle eest, et noorte vene keele oskus nii kõnes kui kirjas ei oleks takistuseks kõrgematesse koolidesse pääsemiseks.

See aine oli siis pea eksamiaine ja seisis eksamite järjestuses esikohal.

Selles ebaõnnestumine võttis võimaluse teiste ainete eksamitele pääseda.

Väike-Maarja Keskkooli lõpetanuil tol ajal aga seesuguseid ebaõnnestumisi 131

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ei juhtunud. Nende teadmisi vene keelest kiideti kõikjal. Oma õpilaste venekeelsete kirjatöödega ja seinalehtede materjalidega esinesin 1950. aastal Rakveres peetud koolinäitusel. Mõne õpilase vihikute ja seinalehtede artiklite komplektid sest ajast on mul säilinud. Minu üksikute tundide konspekte nõuti ka Rakvere pedagoogilisse kabinetti. Seal tutvunes nendega ka VäikeMaarja Keskkooli külastanud kaastööline Neginsky ja kirjutas sellest kiitvalt oma lehes.

Ajalehtedele hakkasin ma kirjutama Simuna koolis töötamise ajal, kus mul töökoormus väiksem oli. Nii ilmus kohalikus rajoonilehes „Kommunismi Koit“ juba 1955. aastal paar artiklit vene keele metoodika alalt. Selles lehes ilmus 1958. aastal ka minu pikem, neljast numbrist koosnev kirjutis „Väike-Maarja kultuurimaja saamise lugu“. Kaastöö saatmine pedagoogilisele perioodikale algas 1957. aastal, kui jäin vanaduspensionile. Sest ajast kuni 1962. aastani on „Nõukogude Õpetajas“ ja „Nõukogude Koolis“ avaldatud 19 minu artiklit.

Nende hulgas on kaks metoodilist kirjutist emakeele alalt, neli vene keele alalt ja kuus matemaatika alalt. Neljas artiklis arvustasin vene keele õpikuid ja kolmes tegin märkmeid vene keele ja matemaatika õppeprogrammide kohta.

Kahel korral on toimetus minu kaastööd oma ajalehes tunnustavalt märkinud (1959. aastal ajakirjanduse päeva ja 1963. aasta ajalehe tuhandese numbri ilmumise puhul).

Eespool oli juttu minu eluläheduse põhimõtteil koostatud algklasside matemaatika õpetamise käsiraamatust, mille ladu sõja ajal kirjastusühisuse „Looduse“ juures ära põles. Et nõukogudeaegses matemaatika programmis eksisteerivad samad põhimõtted, siis tulin arvamisele avaldada oma käsiraamat uues trükis, muidugi kohandatult ajale. Haridusministeeriumi õpikute osakonnas oldi minu kavatsusega nõus ja soovitati esitada käsikiri. Tegin seda 1959. aastal. Matemaatika komisjon (Etverk, Vihman, Lints) oma otsusega pidas „sobivaks avaldada teos käsiraamatuna õpetajatele“, soovitas aga teha mõningaid parandusi. Täitsin komisjoni soovi ja esitasin käsikirja uuesti. Nüüd aga asus õpikute osakond, ühe oma metoodiku soovil, seisukohale, et materjal tuleb esitada mitte üksikute tundidena, nagu käsikirjas oli, vaid teemadena.

See muutus oleks teinud töö vaid teoreetiliseks targutamiseks ja ma loobusin edasi töötamast. Simuna koolis olin 1. klassi õpetajale abiks matemaatikatunni korraldamisel minu käsiraamatu projekti alusel. Õpetajal ja ka mul oli rõõm näha õpilaste innukat individuaalset tööd mitmesuguste vahenditega. Teatava osa läbitöötamise järel andis kontrolltöö õpetajale üllatavalt häid tulemusi.

Niisiis ei ole ma kõrge vanaduse juures pensionil olles koolist ja selle taotlustest eemale jäänud, vaid annan selleks veelgi oma jõukohased veeringuid.

132

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

VIRUMAA ESIMESE KOOLINÕUNIKU JAOSKONNA KOOLE, ÕPETAJAID JA ÕPILASI EESTI VABARIIGI ALGAASTAIL20 Koolid Virumaa koolinõunikuks määrati mind 1919. aastal. Oma tegevust alustasin ma sama aasta lõpul. Ainsa koolinõunikuna inspekteerisin ma algul kõiki Virumaa koole kuni 1921. aasta alguseni, mil ametisse määrati teine koolinõunik Hans Linsi. Kolmanda koolinõuniku, Albert Luuri, ametisse seadmise järel 1922. aastal jaotati Virumaa kolmeks koolinõunikujaoskonnaks. Narva linna jaoks oli veel eraldi neljas koolinõunik Karu.

Minu jaoskond nimetati esimeseks jaoskonnaks. Selle moodustas Virumaa edelaosa 14 vallaga ja see püsis peaaegu kogu aeg suuremate muudatusteta.

Tsaariajast päris see Virumaa osa 67 valla- ehk külakooli ja 5 külakoolist kõrgemat algkooli, need viis olid: Väike-Maarja kihelkonnakool, Aaspere valla Liiguste ministeeriumikool ja haridusseltside koolid Simunas, Viru-Jaagupis ja Kadrinas. Seega 72 kooli.

Kõik vallakoolid olid kolme õppeaastaga (kolme jaoskonnaga) ja ühekomplektilised. Väike-Maarja kihelkonnakoolis oli 4 komplekti (4.7. õppeaasta), Liiguste ministeeriumikoolis 3 komplekti (1.-5. õppeaasta), Simuna haridusseltsi koolis 5 komplekti (3.-7. õppeaasta), Viru-Jaagupi haridusseltsi koolis 3 komplekti (3.-5. õppeaasta) ja Kadrina haridusseltsi koolis 6 komplekti (1.-7. õppeaasta). Nii oli vallakoolides 67 ja teistes 21, kokku 88 klassikomplekti.

20

Kirja pandud 1965. aasta algul 133

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

1919. aastal hakkas riigivalitsus olemasolevat koolivõrku ümber korraldama.

19. septembril andis Asutav Kogu määruse, millega pandi kehtima nelja-aastane koolikohustus 9-14-aastastele lastele. Samal aastal andis Haridusministeerium koolivalitsustele juhendi selle määruse teostamise kohta. Juhendit oli tarvis sellepärast, et paljudes kohtades tegi määruse otsekohene teostamine raskusi.

Virumaal kehtestati aga määrus 1919. aasta sügisel täiel määral.

Suurimaks raskuseks määruse teostamisel oli laiendatud koolidele ruumide leidmine. Virumaal lahendasid aga ruumide asja maakonnavalitsuse poolt ajutiselt ametisse pandud neli haridusinstruktorit. Üks nendest olin mina. Minu piirkonda kuulus maakonna edelaosa; Kadrina koolijuhatajal Paul Pedissonil oli maakonna loodepoolne osa; Viru-Nigula (Pikaristi) kihelkonnakooli juhatajal Pastakul oli maakonna keskosa ja Jõhvi koolijuhatajal Mölleril oli idapoolne osa. Instruktorid astusid kohtadel samme ruumide leidmiseks, aitasid vallavalitsustel koostada tarvilike eelarveid remontide ja koolimööbli muretsemise jaoks ja olid ka valvel, et kõik kavatsetu teostuks koolitöö alguseks. Kõik kulges kavade kohaselt. Vaid Salla valla volikogu tahtis loobuda oma vastuvõetud otsusest. Teda sunniti seda siiski täitma.

Enam-jagu koolides saadi teine klassiruum vallakoolide suurte klassitubade laudseintega poolitamise teel. Osa koole, mille vanemad õppeaastad koondati naaberkoolidesse, ei vajanudki lisaruume.

Nii kujunes minu jaoskonna 1919. aasta sügisel koolivõrk järgmiselt: 67 134

Kadila rahvamajale (koolimajale) nurgakivi panek Ees laua taga Märt Meos.

VMM.F.878.15.

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Väike-Maarja Algkoolimaja ümberehitus 1938. aastal.

Dokumentide rull pannakse nurgakivisse.

Kõneleb Märt Meos.

VMM.F.193.2..

vallakoolist muudeti 37 neljaklassilisteks ja kahekomplektiliseks, 25 kooli jäid töötama kahe esimese õppeaastaga ja viis kooli (väikesed ja eraldi asuvad) kolme õppeaastaga ühekomplektilisena. Viis kõrgemat algkooli jäid töötama endiselt ja oma endiste nimetustega.

Asutava Kogu poolt 7. mail 1920. aastal antud Avalikkude algkoolide seaduses ettenähtud kuueklassilise koolikohustuse teostamine leidis aga mitmesuguseid takistusi, nagu ruumide ja õpetajate puudus, krediidi vähesus jne. Juba 17. septembril 1920 andis riigivalitsuse määrus elluviimise tähtajaks 1930. aasta.

Koolivõrgu korraldamine kestis võimaluste piirides ikka edasi. Nii suleti väikseid koole ja lisati klasse keskustes olevatele koolidele. Minu jaoskonna viis kõrgemat kooli kaotasid oma endised nimetused, nad muudeti kuueklassilisteks algkoolideks. Kuueklassilisteks muudeti veel aastate jooksul 26 neljaklassilist kooli, 20 väikest kaheklassilist kooli suleti. Lõplikult jäid minu jaoskonnas töötama järgmised koolid: 6 kaheklassilist, 2 kolmeklassilist, 13 neljaklassilist ja 31 kuueklassilist kooli. Kokku 52 algkooli ja Väike-Maarja Ühisgümnaasium 7.-11. õppeaastaga.

Koolide sulgemist põhjustas kaks asjaolu: esiteks, laste üldarvu vähenemine (pääsesid mõjule juba Esimese maailmasõja tagajärjed); teiseks, soov luua koolide koondamise teel paremaid tingimusi õppetöö jaoks. Klassikomplektide 135

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

arv aga kasvas.

Nii, koolivõrgu kujundamise algul, oli kõigis algkoolides, nagu juba öeldud, 88 komplekti, kujundamise lõpul aga 147.

Ehkki kolmeklassiliste ühekomplektiliste algkoolide arv vähenes miinimumini (2), jäi seesuguseid komplekte siiski püsima ja nimelt väiksemates kuueklassilistes koolides, kus õpilaste arv ei võimaldanud üle kahe õpetaja ametisse panna.

Koolitöö tingimused muutusid paremaks ka kooliruumide mõttes. Ehkki sellest on juba varem („Minu veering …“) juttu olnud, esitan siin täpsemad andmed sellekohase nimestiku järgi. Nii said koolivõrgu kujunemisel võrku püsima jäänud algkoolid koos Väike-Maarja Ühisgümnaasiumiga 14 uut koolimaja, 7-le koolimajale tehti juurdeehitused, 12 kooli asusid aga endiste mõisate härrastemajadesse. Seega 60% koolidest said uued või uuendatud ruumid. Ülejäänud koolimajade seisukord oli rahuldav.

Õpetajad 1919. aastal alustatud koolireformi teostamisel olid takistusteks mitte ainult viletsad kooliruumid, vaid ka suur puudus vastava haridusega õpetajatest.

Esimene maailmasõda oli nii mõnegi õpetaja ohvriks nõudnud. Koolikohustuse laiendamine neljanda õppeaasta lisamisega nõudis rohkesti lisajõude. Minu ringkonnas avati 37 uut klassikomplekti, seega tuli ametisse panna ka sama palju uusi õpetajaid. Reservi ei olnud aga kuskil. Tuli üles otsida ja ära kasutada kihelkonna- ja ministeeriumikooli ning linnakooli lõpetanuid. Ka pooliku või täieliku keskkooliharidusega inimesi tuli mobiliseerida. Ja nii saidki kohad täidetud.

Ametisse pandud inimesed pidid olude tõttu pikemaks ajaks tööle jääma. Nende hariduse täiendamiseks ja neile kutse andmiseks avas Haridusministeerium kolmesuvelised täienduskursused. Kursuste läbikuulamise ja eksamite sooritamise järel sai õpetajakutse üle 600 kutseta õpetaja. Minu jaoskonnas omas sel teel õpetajakutse 39 õpetaja kohusetäitjat.

Esitan siinjuures andmed minu jaoskonna õpetajaametis olnud isikute kohta 1919.–1923. aastani. Üldse oli märgitud ajavahemikus ametis 87 meest ja 94 naist, kokku 181 isikut. Algul oli neist kutsega 41 meest ja 24 naist, kokku 65; kutseta oli 46 meest ja 70 naist, kokku 116. Pärast suvekursusi vähenes kutsetute arv, nagu juba öeldud, 39 võrra. Sama arvu võrra tõusis siis kutsega 136

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

õpetajate arv ja ulatus 104-ni (65+39). Kutsetuid jäi veel 77 isikut (116-39): 32 meest ja 45 naist. Nende arv likvideerus mõne aastaga.

Huvi võiks pakkuda küsimus, missugune üldharidus oli eespool märgitud 181 õpetajal. Nii oli 104 kutsega õpetajal 12,5%-l haridusallikaks olnud gümnaasium pluss selle juures olev pedagoogikaklass, 13,5%-l õpetajate seminar. Seega oli üldise keskharidusega 26% ja ilma keskkoolita 74%. Sellest 74% olid õppinud linnakoolis ja lõpetanud selle juures pedagoogika klassi (19%), Kuuda seminaris (3%), kihelkonna- ja ministeeriumikoolis (20%), gümnaasiumis ilma lõpetamata (32%). Kaks viimast rühma olid kutse omandanud suve- ja teistel kursustel.

77-l kutseta õpetajal oli gümnaasiumiharidus 40%-l, üliõpilasi oli (keskkoolis) 13%, linnakooli (osalt lõpetamata) haridus 11,5%-l, lõpetamata gümnaasium 15,5%-l, kihelkonna- ja ministeeriumikooli haridus 20%-l. Nii oli kutsetute õpetajate juures täieliku keskhariduse saanute protsent suurem kui kutseliste juures (53:26).

Kolmesuvelised kursused olid ette nähtud peamiselt kutseta õpetajatele kutse saamiseks. Neist võtsid aga osa ka paljud kutselised õpetajad. Tegid nad seda vabatahtlikult. Oli ju neil tarvis oma haridust täiendada neis aineis, mida neil uutena tuli õpetada neljandates klassides, nagu maateadus, looduslugu ja ajalugu. Uhiuued ained – kodulugu, käsitöö ja joonistamine olid võõrad kõigile õpetajatele. Käsitöös ja joonistamises tuli kursuslastel enestel kõik tööd süstemaatiliselt läbi teha. Seetõttu levisid kiiresti koolides voolimine savist ja plastiliinist, tööd laastudest ja õlgedest jt. Joonistamine ei saanud nii suurt hoogu. Vaeslapse ossa jäi aga kodulugu veel kauaks ajaks. Selle aine eesmärk kippus tumedaks jääma. Seetõttu olid koduloo tunnid sageli üsna ilmetud ja tekkis kogunisti mõningane opositsioon selle aine vastu ka koolimeeste hulgas. Nii tuli „Keele-Aavik“ ühel õpetajate suvekursusel (Viljandis) sellega toime, et nimetas kodulugu rumalakstegemise aineks. Rumalaks ta siiski ei teinud, aga sageli olid selle aine tunnid küll ajaraiskamine.

Oli kuidas oli, kõigist raskustest saadi siiski üle tänu Haridusministeeriumi, koolivalitsuste ja ka õpetajate eneste jõupingutustele.

Nüüd tõstame õpetajate-pere kohal oleva liniku üles ja vaatame, mis seal toimus tähelepanuväärset ja nimelt seda, mis oli tolleaegsetest oludest tingitud.

Kõige enne leiame koolipõllult isikuid, kes sinna olid sattunud, kasutades selleks vale-dokumente ja teateid. Õpetajate kriis lõi seesugusteks seiklusteks soodsa pinna. Toon oma jaoskonnast mõned näited.

137

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kui 1919. aastal olin Väike-Maarja koolijuhataja kohalt lahkumas, siis otsiti mulle järeltulijat. Ajalehekuulutusele reageeris üks noormees, kes pidi Moskvas miskisugused kõrgemad kursused lõpetanud olema. Tema avaldus kubises küll õigekeelsusvigadest (sündinud Lääne maakonnas), seda ei pandud talle aga pahaks, sest ta oli ju Moskvas õppinud. Teiste kandidaatide puudumisel jäädigi peatuma tema juurde. Kutse peale ilmus ta kohale – pikk soliidne noormees. Dokumendid pidid hiljem jõudma. Uus õpetaja hakkas minu järel loodusteaduslikke aineid õpetama, sest need pidid tema eriala olema. Mõne aja möödumisel külastasin ühel päeval tema tunde 6. ja ka 8. (noore keskkooli) klassis. Jutt oli noormehel ladus, jutu sisu ei olnud aga teadusega kooskõlas.

Juhtisin nelja silma all sellele tema tähelepanu. Sellest märkas mees, et tema õiget palet hakatakse mõistma, ja lubas kohe Maarjast lahkuda.

Selline pööre tuli mulle ootamata. Ma ei soovinud, et nii järsku õpetajast ilma jääme. Kõnelesin talle, et ta tuli ehk tundi ettevalmistamata. Soovitasin tal hoolikamalt ainega tutvuda ja oma tehtud vead õpilastele märkamatult parandada ning oma ametit jätkata. Ta jäigi kohale. Mõne aja järel teatasin talle, et soovin jälle tema tundi minna. Sellele vastas ta järsult, et ta lahkub Väike-Maarjast. Ega siis midagi, tuli sellega leppida. Tal oli näha mõningaid häid venekeelseid raamatuid loodusteaduse alalt. Et ta lubas õpetajaametist täiesti loobuda, siis ma palusin, et ta müüks need raamatud koolile. Ta oli nõus. Arve kirjutamisel selgus, et noormees on vene keele ortograafias veel palju puudulikum kui eesti keeles. Sest võis järeldada, et noormehel puudus üldse haridus. Tolleaegsetes oludes võis küll nii olla, et eestikeelne õigekeelsus puudulik oli, vene keele puuduliku ortograafiaga ei saanud aga kooliharidust üldse omada. Niisiis oli tegemist vähese haridusega noormehe-seiklejaga.

Oma lubadust minna Läänemaale isatallu ta ei täitnud. Ta astus Tallinnas sisse Haridusministeeriumi, rääkis seal oma ilusad jutud maha ja ta määrati Petseri gümnaasiumi õpetajaks. Seal tabati ta peatselt kriminaalkuriteo pealt ja sellega vist lõppeski tema pedagoogiline tegevus. Olgu siis veel lisatud, et raamatud, mis ta müüs Väike-Maarja koolile, nagu hiljem selgus, kandsid ka ühe võõra asutuse templeid.

Umbes samasugune lugu juhtus Viru-Jaagupi 6-klassilises koolis ühe teise noormehega. Sel olid küll dokumendid näiliselt korras, haridusosakonnas leidus muu hulgas ärakiri Tartu Õpetajate Seminari lõputunnistusest. Juba tema esimestest nähtud tundidest paistis aga, et tema tööl ei olnud miskit ilmet, sipeldi kui kana jalgupidi takkudes. Tuli siis selgitada talle mitmeid metoodilisi küsimusi. Teistkordsel kooli külastamisel pidi aga nägema, et kõik oli asjata olnud. Nüüd tekkis küsimus, kas siin on üldse seminaristiga tegemist. Olgu vahepalana vihjatud sellele, et iga seminar iga kord palju ka ei ütelnud. Selleks üks näide. Tulin Karitsa koolist, mida külastasin 138

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

esmaskordselt, ei olnud sealsete õpetajate ettevalmistusega ka veel tuttav.

Haridusosakonna juhataja aga tundis õpetajaid, sest ta oli seal lühemat aega ise ametis olnud. Ta oli huvitatud, kes noortest õpetajatest eriti silma paistis. Nimetasin üht. Juhataja aga imestas ja ütles: „Kuidas nii, see on ju vaid gümnaasiumiharidusega, kuna teine noor on seminari lõpetanud.“ Mina jäin aga oma otsuse juurde, sest esimesel olid n-ö lahtised käed ja seda kas loomusunnil või oma endiste heade õpetajate eeskuju matkides. Viru-Jaagupi noormehe juures ei olnud aga ei üht ega teist märgata. Asja selgitamiseks tarvitasin väikest kavalust. Tartu seminaristina tundsin sealseid õpetajaid, kes ka hiljem ametis olid. Õhtul õpetajatega koos istudes, viisin jutu Tartu Õpetaja Seminarile ja selle õpetajatele. Siin siis kahtlustatav õpetaja näitas, et kahtlused tema kohta olid põhjendatud, sest ta kirjeldas seminari õpetajaid päris vääralt. Et kahtlustusele veel kindlamat alust saada, kutsuti maakonnast haridusosakonda koos kahtlustatavaga veel teisi samal aastal lõpetanuid.

Teised tulid, tulemata jäi aga Viru-Jaagupi kooli noor õpetaja. Seal siis selgus ka, et koos kutsututega oli seminari lõpetanud küll Suigusaar, nagu seisis tunnistuse ärakirjas, Suigusaar pidi aga hoopis teine isik olema. ValeSuigusaar oli aga kadunud. Tema õiget nime ma ei saanudki teada. Osakonna juhatajale oli ta saatnud kirja, kus ta end soomlaseks oli nimetanud ja pidi olema sõidul kodumaale. Hiljem oli aga kuulda, et temast oli huvitatud olnud politsei ja leidnud ta ikka üles meie maalt. Pärast seda ei kuulnud temast enam midagi. Tõeline Suigusaar oli sõpradele rääkinud, et tal tõepoolest olevat üks oma seminari lõputunnistuse ärakiri kuidagi kaduma läinud. Kuidas see aga seikleja kätte sattus, see jäi teadmatuks.

Oli veel mõni väiksema mastaabiline sellesarnane juhtum. Kui aga õpetajaid hakkasid koolitama viis seminari (Tartu, Rakvere, Tallinn, Võru, Läänemaa (kolm viimast uued)) ja veel mitmed kursused gümnaasiumide juures, siis muidugi kadusid sellised väärnähtused. Tekkis kogunisti kutsega õpetajate üleproduktsioon. Õpetajate ettevalmistamise kursustest olid suuremad nn Kuksi-kursused Tallinnas. Seal valmistati õpetajaid ette massiliselt, nii et neid kursusi nimetati õpetajate „vabrikuks“.

Kehtivate seaduste järgi ei saanud siis seminari ja kursuste lõpetajad kohe kutsetunnistust kätte, lõpetajatel tuli läbi teha prooviaasta mõnes koolis.

Prooviaasta järel esitasid kandidaadid ettevalmistusasutustele oma aruande.

Sinna saatis ka kandidaadi tööd jälginud koolinõunik oma hinnangu kandidaadi kohta. Kandidaadid kogunesid prooviaasta lõpul asutuse juurde, kus arutati veel paljusid töö juures üleskerkinud küsimusi. Kui kõige selle juures leiti, et kandidaat on õpetajakutse vääriline, siis alles andis asutus talle 139

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

kutsetunnistuse. Koolinõuniku hinnangul oli selle juures päris suur kaal. Ühel juhul aga ei võetud minu eitavat seisukohta kandidaadi suhtes arvesse ja anti kandidaadile siiski välja kutsetunnistus. See kandidaat, ei mäleta enam tema nimegi, oli Kuksi-kursustel õppinud. Ta töötas üksi aaspere valla väikeses Auküla koolis. Et esimese visiidi ajal noormehe töö osutus väga ilmetuks, siis külastasin kooli veel mitu korda. Kõik abi ja juhatused ei kandnud vilja. Oli selge, et see inimene ei ole suuteline tegema koolitööd. Teatasin sellest ka direktor Kuksile. Hiljem aga kuulsin, et noormehele oli siiski kutsetunnistus välja antud. Minu sellekohasele küsimusele vastas direktor Kuks, et kursuste juures olevat kaalutud (ei tea, kuidas sellise massi juures lühikse ajaga seda teha sai) ja leitud, et noormees siiski kutsetunnistuse vääriline pidi olema.

Teatasin sündmusest haridusministeeriumile. Seal olevat direktor Kuksiga tõsist juttu räägitud. Kuidas suhtus aga Kuks kõigesse sellesse? Järgmistele lendudele olevat ta suurt „pedagoogilist“ tarkust õpetanud, öeldes järgmisi sõnu: „Hoidke Meose jaoskonda sattumise eest!“ Neid õpetussõnu ei võtnud omaks mõnigi noor õpetaja, nii ka see, kes mulle juba varem ja ka hiljuti (1964. aastal) neid oma direktori targast õpetusest rääkis. Rääkija on Artur Lauringson, kes oli minu ringkonnas Laekvere ja Kiltsi 6-klassilise kooli juhatajaks. Ta ei kartnud ja ei kahjatsenud ka, et tal minu jaoskonnas töötada tuli. Oma 1964. aastal saadetud kirjas lausub ta muu hulgas: „Teie jaoskonna õpetajad (terve rida nimesid!) oleme tänu tundes Teid tihti meelde tuletanud.

Juhtisite meid, et paremini töötada!“ Seda on töötahtelised õpetajad ikka väitnud nii suuliselt kui ka kirjas. Nii, 1964. aasta lõpul oli koolipõllul nimekas õpetaja Mare Sakk kuskilt minu Viljandi aadressi teada saanud ja kirjutab: „Olete väga paljus olnud meile õpetajaks ja eeskujuks.“ Nii, töö armastajatega rabasime koos ja saavutasime ka edu, tööpõlguritele tuli küll n-ö sõrmedele vaadata.

Minu jaoskonna õpetajatel on edasiõppimise teel mitmel suur edu olnud.

Nii on Villem Alttoa (end Alto) praegu Tartu ülikooli professor ja filoloogia doktor ning Aleksander Valsiner Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi direktor. Nende edu ei saa ma küll kuidagi oma teeneks pidada, see olgu siin vaid ära märgitud. Õige mitmeid minu jaoskonna õpetajaid, kes töötasid edasi ka nõukogude koolis, on autasustatud ordenitega, ka kõrgematega, nagu Ida Esinurme, Agnes Rummu, Elise Rummu, Hilda Selbergi, Salme Leppa jt.

Kõigest ülaltoodust võib küll nüüd tagantjärele rääkida. Kuksil oli aga juba tol ajal vähemalt Haridusministeeriumi kaudu teada haridustöö korraldusest minu jaoskonnas. Nii siis mitte see ei sundinud Kuksi oma õpetajakandidaate hoiatama minu rajooni eest, ennem tegi Kuks seda küll selleks, et vältida enese suhtes edaspidiseid ebameeldivusi oma väära pedagoogilise tegevuse pärast.

Mis puutub eelpool mainitud „näppudele vaatamisse“, siis tuli seda ka teha 140

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos oma ja veel rohkemgi. Ei suutnud ju mõista, et noorte kasvatamisel ja õpetamisel kabinetis 1923. aastal. keegi ka logeleda võis. Tegin ise seda tööd hoolega ja olin valvel, et kõikjal nii VMM.F.441.10A.. tehtaks. Minu koolinõuniku esimestel aastatel rääkis mulle üks minu endine õpilane, kes seisis siis juba kõrgel kohal, et ta olevat küsinud oma kooliõelt, kes töötas minu jaoskonnas õpetajana, kuidas ma suhtuvat oma töösse. See vastanud: „Ega Meos laiselda lase.“ See oli õigesti öeldud.

Koolitöö tuli sisuliselt uutele alustele viia, tuli hakata töötama töökooli põhimõtteil. Sellest ei suutnud nii mõnedki vanemad kutsega õpetajad aru saada. Nende suhtes tuli asuda seisukohale, mida pooldasid ka kolleegid, et mitte järsult neid vanast roopast välja kangutama hakata. Nad töötasid hoolega, õpetasid lapsi lugema, ilusa käekirjaga kirjutama, arvutama ja toredasti laulma. Kõik see toimus aga vanal n-ö tuupismismeetodil. Kui sellist tööd oleks järsult muuta soovitatud, siis oleks õpetajal nagu jalgealune kõikuma hakanud ja oleksid tema endisedki töötulemused ilme kaotanud. Tuli toimida tasa ja targu, vähehaaval siit-sealt kohendades ja eeskuju näidates. Nii sai mõnestki, ka vanemast õpetajast „kooliuuendaja“. Kutseta õpetajad, kes ennast ei täiendanud, langesid muidugi vähehaaval välja.

Nii mõnegi, ka kutselise õpetaja koolitöö oli puudulik või muutus selliseks, et õpetajal tuli amet maha panna. Toon siin paar kujukat näidet. Ühel juhtumil oli põhjenduseks perekondlikud olud, teisel aga õpetaja ülekaalukas huvi 141

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

oma põllumajanduse vastu. Olid ju algkooli juhatajatel kasutada endiste külakoolide talud.

Rakvere valla Kloodi algkoolis töötas huvi ja hoolega noor õpetaja Minna Käär.

Abiellumise järel sai ta perekonnanimeks Johannes. Nagu tavaliselt, sai ta varsti emaks. Mis seal ikka! Oled oma dekreediaja ära ja asud jälle tööle … . Siin tuleb aga märkida, et õpetaja sünnitas iga 14-15 kuu järel ja dekreediaeg sattus koolitöö kuude sisse, kui mitte muidu, siis mitmesugustel põhjustel puhkeaja pikendamise tõttu. Nii sai õpetaja sageli vaid mõned nädalad aasta jooksul klassis käia. Töö tegid juhuslikud asetäitjad ja see lonkas. Kui kuuenda lapse järel õpetaja kevadel koolitöö lõpu eel oli jälle tööle asunud, nägin ma teda siis ka klassis. Tööl ei saanud ju ilmet olla. Küsisin talt, mis ta mõtleb olukorra lahenduseks ette võtta. Tema seisukoht oli kindel – tuleb õpetajaametist loobuda. Haridusosakond jäi tema sellekohast kirjalikku avaldust ootama.

See jäi aga tulemata ja põhjusel, millest hiljem kuuleme. Osakond siiski vallandas õpetaja tema suulise avalduse alusel. Siis aga läks kära lahti, asi viidi erakondlikule alusele, kirjutati osakonna „ülekohtusest“ talitusest ajalehes jne. Varsti oli haridusministeeriumist haridusnõunik J. Kiivet kohal, kaasas suur õpetaja kaebe- ja süüdistuskiri. Sõitsime siis Kiivetiga Kloodi kooli asja selgitama. Seal siis tuli avalikuks, et kaebekirja oli kirjutanud mitte õpetaja ise, vaid tema ohvitserist mees, kes oli mõisasüdame omanikuks. Temal oli naise töötasu oma lisasissetulekuna tarvis. Õpetaja ei teadnud kirja sisust midagi.

Ta jäi oma kevadel avaldatud seisukoha juurde ja sellega asi lõppeski.

Paasvere valla Rahkla 4-klassilisse algkooli tuli Järvamaalt juhatajaks kutsega õpetaja Juhan Arak. Selle asemel, et oma haridust täiendada ja vähegi kooliuuendustega kaasa minna, asus ta intensiivselt oma koolitalus tööle. Ta uhkeldas sellega, et olevat oma majapidamises sisse seadnud Taani süsteemi.

See võis ka olla, selle all kannatas tema põhi – s.o koolitöö. Nagu lapsevanemad kaebasid, jättis õpetaja sageli lapsed tundide ajal omapead ja toimetas oma majapidamises. Leidsin sellise olukorra ka ise, kord ootamata kooli tulles.

Tema koolitööl ei saanud seetõttu ka mingit ilmet olla. Kui lapsevanemate kirjalikud kaebused sagenema hakkasid ja kõik süüdistused lapsevanemate koosolekutel ka kinnitust leidsid, siis tuli haridusosakonnal ettepanek teha – vallandada Arak õpetajaametist. Arak, sellest teada saanud, oli käinud riigivanema ja haridusministri juures abi otsimas. Haridusminister Jaakson kutsus mind asja selgitamiseks välja. Pikema kõneluse järel küsis minister, kas Arakut siiski ei saaks ametisse jätta, sest tal on väikseid lapsi. Sellele vastasin mina: „Kui kool võib ka hoolekande asutuseks olla, siis küll!“ Sellega lõppeski meie jutt. Arakul tuli siiski Rahklast lahkuda.

Peale Araku oli tol ajal küllaltki teisi koolijuhatajaid, kes koolitalu pidasid, 142

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

nemad olid aga suutelised mõlemad alad korras hoidma.

Segavalt kippus koolitööle mõju avaldama õpetajate, eriti koolijuhatajate töö seltsides ja ühingutes. Neid viimaseid oli aga palju ja väga mitmenimelisi, nagu põllumeeste selts, tarvitajate, turba-, pulli- jne ühingud. Igas neis oli õpetaja ikka juhtival kohal. Kord korraldatud ankeet näitas, et mõned õpetajad olid enam kui kümnes organisatsioonis ametis. Ja kui palju aega kulus neil siis ära igal pool koosolekutel käimiseks ja organisatsioonitegevuse juhtimiseks.

Tuli sellest õpetajatega kõnelda ja soovitada neile massi hulgast kasvatada enestele järeltulijaid, tõmbudes ise aga vähehaaval tagasi. Need kõnelused küll suuri tagajärgi ei andnud, sest külades leidus siiski vähe teovõimelisi inimesi.

Seltskondliku tegevuse liialdamise pärast ühelgi õpetajal siiski repressioone kannatada ei tulnud.

Pahede hulgas, mis õpetaja tööle ka halvasti mõjus, oli nii mõnelgi liigne alkoholi tarvitamine. Selle poolest paistsid eriti silma üliõpilastest gümnaasiumiõpetajad. Oli neid teistegi hulgas. Nende iga ei kestnud aga kaua, üliõpilased asendusid kutseliste õpetajatega, teised kadusid aja jooksul nagu märkamatult. Kauem püsis ametis Kaarma algkooli õpetaja Rudolf Summer.

See oli küll sageli „auru all“. Kord, kui tulin tema kooli, leidsin lapsed klassis omapead. Õpetaja oli aga oma toas päris pohmeluses. Ta palus, et ma tuleksin kooli mõni teine kord. Ma asusin aga klassis ise tööle tema juuresolekul. Et tema tööga klassis ja seltskonnategevuses või üldiselt rahul olla, siis ei saanud sest juhtumusest suurt numbrit teha. Tema mõistis aga ise enese üle kohut.

Kord öösel purjus peaga ei jõudnud ta koduni, heites puhkama teeäärse põhuhunniku juurde, sealt leiti ta järgmisel hommikul surnult – see peale sattunud, oli ta lämbunud.

Viinavõrku sattusid ikka meesõpetajad, kuna naisõpetajate juures see nähtus ei avaldunud. Ja nüüd olemegi jõudnud mees- ja naisõpetajate ning nende erinevuste juurde. Olgu ennekõike märgitud, et naisõpetajad ilmusid koolipõllul ametisse kodanliku Eesti algul. Tsaariajal olid külakoolides ametis ainult mehed, sest nemad suutsid oma põhipalka välja teenida koolitalu majandades. Ka oli külakoolmeistril täita mõningad vaimulikud talitused, nagu laste ristimine, pruudi tanutamine pulmades, surnute saatmine jne.

Seesuguseid töid ei võidud ju naistele usaldada. Naisi oli õpetajaametis vaid vähestes vallakoolist kõrgemates koolides. Esimene naine, kes Väike-Maarja kihelkonnas Koonu-Ärina kooli külakoolmeistriks valiti oli Ida Esinurm (Eiskop). See toimus 1910. aastal kirjanik Jakob Liivi jt eestkostel. Oli ju see kool kiriku läheduses ja vaimulikke talitusi võis siin pastor ise pidada. Siiski olevat Esinurm ka lapsi ristinud. Naisi hakati õpetajateks valima siis, kui algkoolide kursust 1919. aastal laiendati ja paljud ühekomplektilised vallakoolid muudeti kahekomplektilisteks. Siis, kui mitte juhatajaks, aga teiseks õpetajaks sai ikka 143

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

naine. Ja juba algaastail, nagu eespool märgitud, oli ülekaal naiste käes (94:87).

Nüüd kerkis aga üles küsimus, kas naised suudavad koolitöös meestega võistelda. See probleem leidis laialdast arutlust. Oli kuulda naiste pooldamist ja eitamist. Mõned minu kolleegidest, kellega tuli ses asjus kõnelda, ei pidanud naiste tööst suurt lugu, eriti koolijuhatamise ala. Mina oma kogemuste põhjal võisin küll kinnitada, et oli küllalt naisi, kes mitte ainult jooksva koolitöö, vaid ka kooli juhtimise alal nii mõnelegi mehele silmad ette andsid. Seltskondlikus töös naised juhtivat osa küll ei suutnud etendada.

Vilets oli naisõpetajate olukord maal, eriti siis, kui naised töötasid koolis üksi.

Sageli oli õpetaja ainus haritud inimene külas. Mehed leidsid enestele ikka seltsi, naistel oli see aga raskem. Inimene aga vajab läbikäimist teistega ja nimelt nendega, kes oma hariduselt on samal tasemel. Siis jookseb jutt ja leitakse meelelahtust, mis aitab inimesel nagu veepinnal seista. Omasuguste hulgast leitakse ka sõpru, kellega jätkatakse mõnikord ühist eluteed. Viimase suhtes ei olnud noortel naisõpetajatel külades peaaegu mingit väljavaadet. Nii jäädi vanadeks piigadeks või abielluti mõne vähese haridusega külanoormehega.

Teiste õpetajatega kokkusaamine oli õpetajal raskendatud juba koolidevahelise kauge maa pärast. Igas kihelkonnas olid küll õpetajate seltsid (minu jaoskonnas neli seltsi), need pidasid aga harva oma koosolekuid. Ka koolinõuniku poolt korraldatud kokkutulekud ei andnud vahelduseks palju lisa. Ja nii noored neiud-õpetajad nagu närtsisid tookordsetes külaoludes. Kõike seda nähes ja teades ei söandanud ma soovitada tuttavatele vanematele, et nad saadaksid oma tütreid õpetajaametis ette valmistuma. Kääbuskoolide sulgemine ja koolide koondamine tõi sel alal küll parandust. Ülalkirjeldatud olukorras oodati igatsusega suve, s.o aega, mil sai liikuma.

Enamik õpetajatest kasutas suure osa sellest ajast suvekursustest osa võtmiseks. Tegid nad seda vabatahtlikult, valides rohketest kursustest oma erialale vastava. Seal siis kohtuti oma endiste koolivendade-õdedega, sõlmiti uusi tutvusi, täiendati ja uuendati oma teadmisi ja tuldi sügisel värskendatult küla vaikusse tagasi. Seda värskust jätkus nii mõnekski ajaks.

Vaheldust ja elevust tõi koolitöösse ka koolinõuniku kooli külastamine.

Revidenti oodati erinevate tunnetega. Tööst innustunud õpetajad ootasid teda igatsusega, et näidata oma hoolsa töö tulemusi. Oli neil märgitud ka nii mõnigi küsimus, mida kavatseti kõneluse aluseks võtta. Kel aga oli „patukesi“ südamel ja vigu töös, neile revidendi tulek just rõõmu ei teinud. Igal juhul oldi valvel ja oodati, millal revident lähikonnas liikuma hakkab. Saadud teade anti siis edasi ka naaberkoolidele. Nii võis päris ootamatult tulla vaid esimesse kavatsetud piirkonna kooli. Seesuguseks kooliks oli mul sageli eespool mainitud Paasvere 144

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

valla Rahkla kool. Seesugune ootamatu tulek ei meeldinud kooliõpetaja Arakule ja tema oma naiivsuses kord küsis, miks ma ikka sealkandis tema kooliga algust teen ja lisas, et kui tulekust enne teada saaks, võiks ikka veel midagi korda seada. Ütlesin talle, et sõidan pärast tunde Laekvere kooli ja et vaevalt seal minu tulekust teatakse. Sellele vastas Arak: „Teavad, teatasin telefoniga.“ Rääkisin küll õpetajatele, et tööd tuleb teha mitte revidendi jaoks ja et lohaka töö tagajärjed paistavad vilunud vaatajale kohe silma. Mõnikord hommikul kooli tulles oli näha, et klassipõrandad olid värskelt (vist öösel) pestud. Siis tuli küsida, et kas põrandad olid siis liiga mustad, et tuli öösel seda tööd teha.

Koolijuhatajal oli küllalt tegemist, et kooli kantselei ja asjaajamine korras pidada. Ja kui see töö oli korrast minna lastud, ei saadud siin ka lühema ajaga palju ära teha. Ühes koolis, kui küsisin näha kooli asjaajamisraamatuid, kordas koolijuhataja sõnu – saatus, saatus! Küsisin, milleks ta seda teeb. Ta vastas: „Pidin ikka ja veel eile õhtulgi raamatuid korda seadma hakkama, aga miski asi tuli jälle vahele ja nüüd tuleb mul saatust süüdistada!“ Oli juhtumeid ja üsna mitu, mil minu tulekust ei oldud teatatud ei traadi ega muul moel, aga siiski teati, et tulen. Oli tegemist telepaatiaga. Mõned näited.

Pidin kord sõitma oma asukohast (Väike-Maarjast) kuhugi kaugemale, õhtu hilja otsustasin aga ümber ja läksin hommikul lähedasse Kaarma kooli. Õpetaja Adeele Peebo vaatas nii erilise ilmega mulle otsa ja lausus: „Ma teadsin, et täna tulete.“ Küsisin, kuidas see talle teatavaks sai. Ta vastas: „Eile õhtul istusin laua juures ja parandasin õpilaste töid vihikutes ning jäin vihuvirna peale magama. Unes nägin midagi ning üles tõustes ütlesin mehele, et homme tuleb meile koolinõunik.“ Võib väga võimalik olla, et selle ilmutuse sai õpetaja samal momendil, kui ma mõttes otsustasin tema kooli minna.

Teine kord oli mul tarvis sõita Salla kooli – 25 km Väike-Maarjast. Olid veebruarikuu külmad ilmad. Tellisin õhtul Kiltsist posthobused. Öösel hakkas kogunisti tuiskama. Hobused sõitsid hommikul kohale ja reis tuli siiski ette võtta. Selle ilmaga ei võinud küll keegi õpetaja mind järsku nii kaugelt oodata. Üllatuseks olin siiski seal. Üks noor õpetaja ei olnud nähtavasti sugugi üllatunud. Ta oli aga eriti rõõmus, mida revidendi tulekul siiski harva ette tuleb. Küsisin põhjuse üle. Ta vastas: „Hommikul oma öösise unenäo põhjal ma rääkisin õpetajatele, et täna tuleb revident. Keegi muidugi seda ei uskunud.

Vedasime kihla ja vaat, nüüd olen ma võitnud.“ Oli veel teisigi sarnaseid juhtumeid ka vanemate õpetajatega, millest võis näha, et telepaatia teadete saamises mängus oli.

145

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Revidendi tuleku etteteadmine tõi kaasa kogunisti mõningaid väärnähtusi. Oli õpetajaid, kes valmistasid aegsasti mõne tunni revideerimise puhuks ette, ja kui revidendi tulek ette teada oli, esinesid nad siis selle tunniga revidendi ees.

See oli algul üsna laialdane nähtus. Nii tuli avalikuks, et ühes Pärnu keskkoolis üks õpetaja üht ja sama tundi demonstreeris paljudele revidentidele. Ka omas jaoskonnas tegi Saksi kooli õpetaja Theodor Koonukõrb sellise katse mind alt vedada. Neljandas klassis geomeetria tundi jälgides tekkis mul kahtlus selles, kas tunni aine on päris uus. Võtsin klassi päevaraamatu, sirvisin seda ja leidsin, et seda ainet on käsitletud klassis juba kaks kuud varem. Pärast tundi juhtisin õpetaja tähelepanu päeviku sissekirjutusele ja tuli tõsiselt kõnelda sellise teguviisi üle. Olgu täheldatud, et see õpetaja oli suur alkoholi tarvitaja ja ka puskariga hangeldaja, mistõttu ta sattuski politsei küüsi ja tal tuli õpetajaamet kaotada.

Koolinõuniku tuleku etteteadmine mõjus mõnikord kogunisti õpilastele halvasti. Neid hakati siis eriliselt ette valmistama, juhatama, hoiatama, nii nagu teeb seda mõni ema, kelle kodune kasvatus ei ole korras, enne lastega küllaminekut. Seesugune hiline toiming viib lapsed kogunisti segadusse.

Meenub juhtum oma esimeselt reisilt, kui liikusin Virumaa koolides veel üksi. Iisakus olles juhtusin nägema koolijuhatajat sama valla Porskovo koolist. Ütlesin talle, et tulen tema kooli ülehomme ja küsisin, kuidas on seal lugu ööbimisvõimalusega. Ise aga liikusin järgmisel päeval veel mõnes sealse piirkonna väikeses koolis. Tähendatud päeval jõudsingi Porskovo kooli tundide ajal. Reisimantli maha võtnud, läksin kohe 4. klassi, kus koolijuhatajal oli loodusteaduse tund. Sõidul läbikülmunud istusin ahju lähedusse ja ei suutnudki palju tähelepanu tunnile omistada. Seda sundis aga tegema laste eriline käitumine: keda õpetaja küsis, see nutma pistis. Kui nii juba õige mitmed lapsed nutsid, siis tõusin ja soovisin lastega ise rääkida. Ja kui seda teinud olin, vaibus nutt ja lapsed hakkasid silmi kuivatama ja naeruilmegi tekkis mõnele näole. Oli kindel, et nutu põhjustas laste üleliigne treening ja võib-olla ka väärad hoiatused eelmise päeva jooksul.

Olgu märgitud, et ma ka edaspidi oma tuleku aega tavaliselt saladuses ei pidanud ja eriti siis, kui seda just tarvis ei olnud. Seesuguseid drastilisi ettevalmistamise tagajärgi mul küll näha ei tulnud. Õpilased, juba täiskasvanutena, on küll sageli, oma kooliaega meenutades, rääkinud ka kartusest milleks ei olnud aga mingit põhjust. Kord Simuna koolis, kui olin ühest nooremast klassist õpetajate tuppa tulnud, tuli sinna järele ka sama klassi õpetaja, kes jäi veel klassi. Ta oli kuulnud ja rääkis siis õpilaste muljetest minu kohta. Õpilaste ühine seisukoht olevat olnud – „ta ei ole ju kuri!“ Küll seal siis oli sest „kurjusest“ lastele enne räägitud ja lapsi hirmutatud. Kus aga nii õppe- kui kasvatustöö korras oli, seal olid lapsed rõõmsad, abivalmid ja oma käitumise ning kindlate teadmistega 146

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

hajutasid ka minu enese reisiväsimuse.

Nii mõnedki õpetajad sattusid ise ärevusse ja tegid ka seda, mida ei sobinud teha. Mul oli kombeks tunni lõpul õpilastega ise rääkida ja esitada küsimusi läbivõetu kohta. Ja seal siis juhtuski, et mõned õpetajad püüdsid õpilastele salaja ette ütelda. Kui siis õpetajaga pärast tundi sellest juttu oli, siis öeldi: „Ei jõudnud end pidada, õpilased oleksid pidanud seda küll ise teadma.“ Lõpetan ülevaate õpetajate kohta. Selles on toodud rohkesti väärnähtusi õpetajate elust ja tööst. Seda lugedes ei tohi aga unustada, et lood on võetud algaastaist suure murrangu järel, kus oli tegemist ka paljude tsaariaegsete iganditega. Head tööd tehti ka juba siis ja selline töö liikus üldiselt paranemise suunas, kuna väärnähtuste arv vähenes miinimumini. Kuidas töö toimus ja mis tehti selle parandamiseks, sellest olen kirjutanud oma teises töös „Minu veering Eesti kooli loomistöösse“.

Õpilased Tsaariajal oli koolikohustus kehtiv vaid kolmeklassilise vallakooli ulatuses.

Algas see laste kümnenda eluaastaga. Juba 19. septembril 1919. aastal pandi Asutava Kogu määrusega kehtima nelja-aastane koolikohustus 9-14 aasta vanusega laste kohta. 1. oktoobril samal aastal andis haridusministeerium juhendi selle määruse teostamise kohta, lubades teha erandeid, kui kohalikud olud määruse kohest täitmist ei võimalda. Virumaal, nagu juba varem märgitud, teostati selle määruse täitmine juba 1919. aastal. Seega tulid siis korraga kooli 9- ja 10-aastased lapsed. Asutava Kogu poolt 7. mail 1920. aastal antud Avalikkude algkoolide seadus laiendas koolikohustuse aega laste kohta 7-16 eluaastani. Koolikohustuse algust aga kodanliku Eesti ajal kaheksandast eluaastast allapoole ei viidud. See kinnitati ka Riigikogu poolt 2. juunil 1931. aastal antud uues Avalikkuse algkoolide seaduses. Koolikohustuse kahe aasta võrra allapoole viimine tekitas küllaltki raskusi, mille kirjeldamine ei mahu käesoleva kirjutise raamidesse. Olgu vaid märgitud, et programme tuli põhjalikult muuta ja õppemeetode uuendada. Nooremate õpilastega tuli näiteks aabitsakursus koolis läbi võtta, kuna varem oli 10-aastastel lastel enne koolitulekut lugemisoskus põhiliselt omandatud. Nii et tahab paika pidada ühe vanema õpetaja väide, et varem kolmeaastase vallakooli lõpetajad olid rohkem arenenud kui pärastise neljaklassilise kooli omad. Õpilaspere vaatlusele üle minnes tuleb kõige enne peatuda kooli valulapse, s.o distsipliini juures. Oli tsaariajalgi mõnes koolis distsipliiniga küllaltki tegemist, eriti Esimese maailmasõja ajal, kui sõttaläinud õpetajaid asendasid 147

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

juhuslikud asetäitjad. Sõda ise ja pärastine revolutsioon ei jätnud distsipliinile halba mõju avaldamata. Siis oli õpetajal aga distsipliini säilitamiseks rohkem vabad käed. 1920. aasta Avalikkude algkoolide seaduses oli aga rõhutatud, et „kehaline karistus on keelatud“. See paragrahv sai kulutulena õpilastele, eriti ulakatele, teatavaks. Nende trotslikust näoilmest olevat lugeda võidud – ah, ah, puutu veel! Ulakad õpilased olid siis valvel ja iga vähemagi puudutamise korral tõsteti kisa, mis sageli ulatas ka Haridusministeeriumini. Nii kaebas üks lapsevanem, et Roela koolis olevat õpetaja tema poja kõrvale löönud nii, et veri olevat nähtavale tulnud. Asi anti mulle juurdlemiseks. Sõitsin kohale. Õpetaja eitas sellist löömist. Küsisin siis nelja silma all õpilastelt, kummale kõrvale löödi. Õpilane muheles ja ei saanudki öelda, kumb kõrv kannatas. Oli ilmne, et asjaga oli liialdatud.

Mõnikord oli kaebusel ka alust. Nii tuli ministeeriumi Inju lastekodust, kus töötasid ka algklassid, teade, et õpetajad peksavad seal lapsi. Juurdlusel selgus, ja seda rääkisid õpetajad ka ise, et nad on mõnele ulakale õpilasele vitsahirmu andnud. Küsisin õpetajatelt, kas siis teisiti läbi ei saanud ja miks nad seesugust karistust, kui see pidi tarvis olema, asutuse juhataja hooleks ei jätnud. Õpetajad vastasid, et mõne õpilase käitumine pidid täiesti võimatu olema, nad tõusvat muu hulgas tunni ajal klassilaudadele ja jooksvat seal jne. Õpetajad olevat pidanud näitama, et nad ulakatest füüsiliselt üle on. Ja kui nad seda teinud, siis oli asi paranenud. Juurdlusmaterjali saatsin ministeeriumi ja sellega asi lõppes.

Seesugust füüsilist üleolekut „metsikute“ suhtes kasutas nii mõnigi teine õpetaja. Nii rääkis noor tugev Salla 6-klassilise kooli meesõpetaja, et tal pidi vanemas klassis üks suur totakas poiss olema, kes õpetaja suhtes sageli ähvardavaid žeste teinud. Kord, tunni lõpul tulnud poiss jälle õpetaja juurde ja vehkinud rusikaga õpetaja nina all. Õpetaja oli tõuganud poissi nii tugevasti, et see põrandale kukkunud. Metsikult olevat ta sealt vahtinud õpetajale, tõusnud üles ja läinud teiste hulka. Sest ajast peale oli poisi käitumine paranenud.

Roela mõisakoolis oli olnud üks väga vallatu väike poiss. Õppimine ei olevat tema asi olnud, aga vallatuste peale pidi ta päris meister olema. Ta olevat ka sellega toime tulnud, et olevat paljastanud vahetunni ajal oma ihu ja näidanud tütarlastele. See õpilane olevat aga täiesti muutunud ja heaks õppijaks saanud ühe operatsiooni järel. Selle operatsiooni oli õpetaja talle teinud omas toas, poissi „isalikult“ karistades. Ei siin kaebust olnud, poiss nähtavasti tundis, et ta seesuguse karistuse oli ära teeninud. Ta võttis kätte ja parandas end.

Et eespool toodud kaebustele, mis tulid ministeeriumi kogu vabariigist, hoogu vähendada, redigeeriti 1931. aastal antud Avalikkude algkoolide 148

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos.

VMM.F.441.12. seaduses karistusparagrahv järgmiselt: „Koolis võivad olla tarvitusel ainult pedagoogiliselt lubatavad karistusviisid.“ Tekib küsimus, mis sellise redaktsioonilise parandusega öelda taheti. Kas ehk seda, et mõõdukas kehaline karistus, kui see eesmärki taotleb, on ka pedagoogiline, seega lubatud. Vahepalaks olgu lisatud, et tolleaegses Saksa riigi kooliseaduses oli karistusparagrahvil ka ülaltähendatud sõnastus. Seal olevat aga üks õpetaja, õpilasi kehaliselt karistades, kohtu alla sattunud ja talle olevat ka karistus määratud. Õpetaja olevat siis pahaselt öelnud: „Tehtagu siis ükskord kindlaks, mitu vitsahoopi on pedagoogiline.“ Oli ulakaid õpilasi, kes rikkusid kooli korda selleks, et koolikohustuse täitmisest vabaneda. Nii oli Liiguste koolis ühe suure poisi patukesi kogunenud õige palju. Kooli hoolekogu oli arutanud poisi koolist väljaheitmise küsimust 149

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

(tol ajal oli hoolekogul seesugune õigus). Hoolekogu oli kaalunud ja otsustanud selle õpilase siiski veel kooli jätta, lootes, et ehk ta parandab ennast. Õpilane aga, sellest otsusest teada saades, olevat öelnud: „Ah see siis ei aidanud veel!“ Ta jätkanud siis endises suunas oma tegevust seni, kuni saavutas oma eesmärgi. Üldiselt püüdsid õpilased aga hoolega ja igasuguse ilmaga kooli tulla ja koolis käia. Oli juhtum (Salla-Tammiku koolis), kus lapsevanem miskipärast ei tahtnud ühel hommikul oma last kooli lasta ja lukustas toa ukse, ise tööle minnes. Laps oli aga pääsenud läbi akna välja ja põgenenud kooli.

Kord ööbisin ühes väikeses koolis (Saksi-Aruküla). Öösel oli hirmus torm ja tuisk, hommikul olid hanged koolimaja räästani. Arvasin, ega lapsi nüüd küll kooli tule. Lapsed olid aga tundide algul kõik kohal. Küsisin, kuidas nad läbi pääsesid. Vastati – heitsime pikali ja veeretasime end üle hangede.

Koolikohustuse täitmatajätmist, eriti algaastal, tuli siiski ette, mõnes kooliringkonnas vähem, teises rohkem ja tingitud oli see mitmesugustest põhjustest.

Koolidistsipliini juurde tagasi tulles tuleb märkida, et väärnähtused ka sellel alal tekkisid mitmesugustel põhjustel. Kõik vanemad õpetajad ei olnud suutelised orienteeruma uutes ja erinevates oludes, mitmed noored asusid aga koolipõllule väga roosiliste illusioonidega. Nad lootsid koolist leida kõike ilusat ja head, neid oli õpetatud õpilastele alati päikest näitama ja ei juhitud nende tähelepanu koolielu reaalsusele, nimelt sellele, et mis siis teha, kui õpetaja päikese näitamise puhul õpilane õpetajale midagi muud näitab, nagu eelmistes näidetes nägime. Sellepärast noor õpetaja kooli tulles tundis end sageli nagu pilvedelt kukkununa, ei osanud algul paljudes küsimustes seisukohta võtta seni, kuni oma kogemused abiks tulid. Näiteks olgu noore õpetaja loodustund Udriku kooli 4. klassis. Õpetajal oli tund hästi ette valmistatud, ta korraldas õpetajalaual katseid. Seda tulid vaatama vaid mõned õpilased, teised aga liikusid klassis, käisid vabalt ka õues. Rääkisin siis õpetajale, et tunni heaks kordaminekuks tuleb kõige enne luua soodne olukord – hea distsipliin.

Ka vanematelgi õpetajatel juhtus vääratusi. Simuna koolis töötas üks keskealine tõsine naisõpetaja. Ta kiitles alati, et tal on hea vahekord õpilastega, õpilased pidid olema väga töökad ja abivalmid. Mõne ajal järel kostsid sealt aga hoopis teistsugused hääled. Nii, jäänud kord sinna kooli ööbima, astusin sisse ka selle õpetaja korterisse. Õpetajal olid nüüd silmad peos, ta nuttis. Küsisin põhjuse järele. Õpetaja vastas: „Õpilased ei kuula enam mu sõna, ma olen õnnetu!“ Tähendab, õpetaja oli milleski väärsammu teinud ja hea vahekorra rikkunud.

Distsipliin kannatas paaril nähtud korral (Eipris ja Võiperes) õpetaja nõrga kuulmise tõttu. Nende õpetajate tundides, ka minu juuresolekul, oli alaline kõmin ja nii reguleeritud, et see kõmin ei ulatunud õpetaja kuulmispunktini.

150

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Nagu eespool nägime, oli koolikohutuse alguseks algul 10-aastase asemel 9- ja siis 8-aastane laste vanus. Ühes koolis aga nägin ma, et esimeses klassis oli kaunis suur rühm lapsi, kes paistsid hästi nooremad olevat. Nad tunnist osa ei võtnud ja istusid passiivselt. Õpetaja rääkis, et need pidid 6-7-aastased olema ja olevat kooli võetud lapsevanemate soovil, et nad kooliga harjuksid. Juhtisin õpetaja tähelepanu sellele, et lapsed harjuvad küll, harjuvad aga passiivselt istuma, mida hiljem raske parandada. See kool (Tudulinna) jäi hiljem minu jaoskonnast välja, nooremate laste koolivõtmine jäi aga seal püsima ja kadus vist alles ühe vahejuhtumi järel. Nimelt tuli kord üks sealne lapsevanem haridusosakonda ja kaebas, et koolis tehakse ülekohut, sest tema laps, kes möödunud aastal õppis 1. klassis ja sai sealt ka tunnistuse heade hinnetega, on jäetud klassi istuma. Siin selgus, et on tegemist 6-aastase lapsega, keda võeti kooli harjuma ja kellel kevadel anti „naljaviluks“ ka tunnistus.

Kord, kui haridusminister Rahamägi külastas Väike-Maarja Keskkooli, soovis ta näha ka mõnd algkooli. Läksime siis lähedalolevasse Kaarma kooli. Seal pani minister tähele, et 3. klassis on poiss, kes paistis hästi nooremana. Selgus, et see oli õpetaja poeg ja ta oli paar aastat klassikaaslastest noorem. Minister ei pidanud seda normaalseks ja ta ütles tähelepanuväärsed sõnad: „Pärlid valmivad meresügavuses, kui me nad aga sealt enneaegu välja toome, siis me pärleid ei saa.“ Hädas olid õpetajad oma lastega, kes kippusid vara kooli. Kolmanda klassini jõudsid nad küll teistega veel sammu pidada, 4. klass oma uute ja mõtlemist nõudvate ainetega osutus neile raskeks. Ja nüüd seisid õpetajad probleemi ees, mis seesuguste lastega teha, kas jätta nad 3. klassi istuma, või kogunisti üheks aastaks vahepeal koolist ära võtta. Viimast võtet tarvitasid õpetajad oma eespool kõne all olnud pojaga. Üldse oli õpetajate alaealiste laste olukord segane: koolis sa oled, aga klassiminekut tahetakse takistada. Ega sellest takistamisest küll palju midagi välja ei tulnud. Lapsed liikusid oma isa või emaga ikka klassis ka tunni ajal.

Kord oli üks väike tütarlaps minu klassisoleku ajal õpetaja korterisse lukutaha pandud. Vanaema oli aga korraks ukse lahti unustanud. Seda kasutas tütarlaps, jooksis klassi ja hüüdis naeru saatel: „Palun vabandada, et hiljeks jäin!“ Ühes teises koolis oli õpetaja 5-aastane poeg klassis liikudes 1. klassi tütarlaste hulgast enesele ka „pruudi“ leidnud. Vanemad rääkisid poisi kuuldes, kuidas „peigmees“ oma pruudist vaimustatud on. Järgmisel päeval, kui istusin klassis, tuli poisu minu juurde, näitas käega ühele tütarlapsele ja ütles: „See seal!“. Üldse oli see poiss väga arenenud ja jutukas. Kui õhtul olime toas kahekesi, ütles ta mulle: „Meie teadsime, et teie tulete.“ 151

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Huvitavad olid need õpetajate lapsed, nad olid väga elavad ja jutukad, nendega saime varsti sõpradeks ja nii mõnigi soovis mulle midagi oma mänguasjadest mälestuseks kaasa anda.

Märt Meos 25. ametijuubelil Väike-Maarja Seltsimaja jalutussaalis.

Erakogu

152

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

153

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meos oma auto roolis.

VMM.F.441.29.

Märt Meose majaaluse krundi plaan, Väike-Maarja Muuseumi kogu

154

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose maja, VMM.F.441.8.

MINU MAJA VÄIKE-MAARJAS Kui asusin 1907. aastal Väike-Maarjasse kirjanik Jakob Tamme järel Väike-Maarja kohelkonnakooli juhatajaks, siis sain oma kasutusse eelkäija korteri vanas kihelkonnakooli puumajas. Korter, mis koosnes kolmest toast, asus maja keskosas tiigipoolse klassi ja õpilaste internaadiruumide vahel.

Köök oli õpilastega ühine, sahvriks oli väike trepialune ruum. Selles korteris elasin ma kogu koolijuhatajaks olemise aja, s.o kuni 1919. aastani, mil mind määrati Virumaa koolinõunikuks. Kuni 1920. aasta suveni sain koolimajas veel üht tuba kasutada. Võtsin koolinõuniku ameti vastu tingimusega, et minu asukohaks jääks endiselt Väike-Maarja, olin ju sellega 12 aasta jooksul nagu kokku kasvanud. Koolimajja pikemaks ajaks jääda oli mul aga võimatu. Hakkasin Maarjas uut korterit otsima. Minu õnneks lahkus Maarjast eravõitööstuse omanik Viidas ja vabastas oma korteri Müüriku majas. See korter asus praeguse sidekontori maja lõunapoolses otsas üle maantee otse kihelkonnakoolimaja vastas. Seal oli mul kasutada neli väheldast tuba köögi, sahvri ja keldriga.

Maksin kokkulepitud üüri omanikule korralikult iga kuu ette. Järsku aga sain kaudsel teel teada, et omanik on üüri märksa tõstnud. Tahtsin omanikult tea155

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

da saada üüri kallinemise põhjust ja uue üüri suurust. Müüriku omanik laskis mulle aga öelda, et ta mind vastu ei võta. Oli üsna solvatud sellise kohtlemise pärast ja hakkasin mtteid mõlgutama, kuidas korteri asjus lahendust leida.

Kohalik põllumeeste selts oli lasknud oma talu maast Vao ja Kaarma tee äärse osa ehituskruntideks planeerida. Vao tee äärde (praegu Aia tänav) oli juba küllalt maju kerkinud. Olid ehitanud ka õpetajad Kalda, Peebo ja Kokk.

Müürikult tulles kuulsin, et seltsi eestseisusel on parajasti järjekordne ehituskruntide väljaandmine. Tõttasin kohe sinna. Vao tee äärsete kruntide andmisega oli juba õige kaugele jõutud, lähemal oli üle jäänud üks krunt Kaarma tee ääres. Selle saamiseks ei olnud aastate jooksul soovijaid olnud. Selleks oli ka põhjusi. Krunt asus Maarjat kitsa ribana läbiva 30 jala sügavuse savukihi kohal. Selle savikihi olemasoluga on seletatav Maarja tiikide püsiv vesi ja Kaarma soo vesine pinnas. Ka eespool märgitud krundis oli eelmiste tiikide sarnane väike lomp ja suurem osa krundist seisis kasutamata vesise pinnase tõttu. Kui põllumeeste seltsi rentnik mõnele kõrgemale kohale oligi kartuleid pannud, siis jäid need vihmastel sügistel koristamata ma pehmuse tõttu. See kõik oli mul teada. Panin paha meelega siiski selle krundi oma nimele kinni ja maksin käsiraha sisse. See oli 1925. aasta kevadel. Suvi otsa asi seisis. Arvasin, et ägeduses astutud sammust tuleb ehk loobuda ja leida korteri asjus mõnesugune teine lahendus. Oma maja ehitamisele oli ju raske mõelda, sest selleks puudus kapital tarvilikus suuruses. Et suve jooksul aga väljavaated korteri asjus ei paranenud, siis tuli ikkagi oma maja ehitamiseks samme astuma hakata. Enne aga tahtsin selgusele jõuda, kas valitud maatükk laseb end üldse kultiveerida.

Küsisin asjatundjailt. Need vastasid, et pinnast saab parandada vaid sel teel, kui sealt liigvee saab kuhugi ära juhtida. Selle juhtumisest kaugemale ei sanud aga juttu olla. Oli teada, et seal lähedal on kohti, mis kevadist survett alla tõmbavad. Jäin siis lootma sellisele kohale, mida tuli otsida ja mida selleks tegevuseks ka ette valmistada. Sel teel pinnase kultiveerimise teostamine jäi aga edaspidiseks, millest ka siis hiljem juttu teen. Ennekõike tuli maja ehitamine läbi viia. Krunt kreposteeriti minu nimele küll alles 1928. aasta rendi alusel 99 aasta peale. Rendi 53 200 marka (532 krooni) maksin kogu selle aja eest ette.

Maja projekti saamine tegi muret. Juhuslikult leidsin Tartu ajalehes kuulutuse, milles keegi kunstnik-arhitekt oma teenuseid pakkus. See oli N. Viller, kes Moskvast Tartusse elama asunud. Astusin temaga kontakti. Andsin talle oma soovid ruumide arvu ja suuruse kohta ning põhiplaani skitsigi. Katuse alla soovitasin tal märkida paar tagavara toakest. Arhitekt asus tööle ja varsti oligi projekt valmis.

Sellel oli antud kunstimaitseline kuju. Projekt meeldis mulle. Tuli leppida ka sellega, et terve katusealune ruum oli stiili taotlemiseks muudetud mansardkorruseks. Kõik see tõi muidugi lisakulutusi, arvasin siiski, et ka neist saab üle.

156

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

VMM.F.441.8.

Maja pidi saama puust. Sügisel algaski palgimaterjali hankimine. Minu õnneks olid sel sügisel kanged tormid, mis metsa laastasid. Kasutasin juhust, et saada tuulemurtud puid, mida müüdi odavamalt. Neid ma sain Ebaverest ja Vao Kurangu metsast. Tuli lisaks osta ka terveid puid Porkuni Naraka metsast. Viimases oli seesugune juhtum, et kui sõitsime meestega metsa ostetud ja nummerdatud puid maha võtma, leidsime teisi mehi selle töö kallal. Paberite kontrollimisel selgus, et metsaülem oli mulle eksikombel müünud teisele juba varem müüdud puid. Anti vastu puid küll teisest kohast, kuid need olid vähem väärtuslikud. Tuli ka ette, et osa valmistatud palke varastati metsast ära. Otsimised ei andnud tagajärgi ja tuli jälle lisa osta. Naraka metsa palgid servati ja tehti laudadeks sealses metsas olevas Tombachi saeveskis, Ebavere ja Vao metsa palgid aga Vao mõisa saeveskis.

Kõik see töö koos vedude korraldamisega nõudis mult küllaltki pingutust, iga vaba päev ja tund tuli terve talve jooksul selleks kasutada. Kevadeks enne lumelagunemist oli aga peamiselt kõik puumaterjal ehitusplatsil.

157

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

158

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose maja plaan, VMM.F.441.8.

159

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

VMM.F.806.5.

VMM.F.806.6.

160

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose maja, VMM.F.806.7.

Tuli hakata meistrit otsima. Kohapeal oleks vaevalt leidnud mõne mehe, kes oleks suuteline olnud valminud projekti järele maja üles ehitama.

Meenus seltsimaja ehitamise-aegne tööjuhataja kümnik Peeter Rump. Ta elukoht oli Tartus. Otsisin ta üles ja ta oli nõus minu maja ehitamise enese peale võtma. Ta nõudis aga töö eest 410 000 Emk. See summa pani kohkuma ja imestama. Meister aga: „Imestada ei ole siin midagi, kui arvestada et tavalisel majal on vaid neli puhasnurka, sellel aga tuleb neid 20 ja puhasnurga tegemine ongi aeganõudev töö. Vaat sul kunstniku projekt! Ei olnud midagi teha, tuli järele anda. Sõlmitud lepingu järgi võttis meister enese teha kõik tööd maja juures peale välise vooderdamise ja sisemiste seinte krohvimise ning tapeetimise. Meister ka klaasis, kinnis ja pani kohale valmis aknad ning uksed. Viimased tegi suvel kohapeal ka Tartu meister Jaan Põder. Selleks sai kuiva lauamaterjali Tartust Kaplani lauavabrikust.

Nii siis – 1926. aasta maikuu lõpul tuli meister Rump nelja-viie Tartust kaasavõetud mehega kohale. Selleks ajaks olid ka vundamendikivid juurde veetud ja algas töö. Peab ütlema, et töö tempo oli aeglane, sest meister oli, et oma mehi koos hoida, kaasa toonud ka neid, kes puutööd vähe tundsid. Näiteks oli üks mees väga osav krohvija, krohvimistööd oli aga vähe teha ja see töö tuli käsile hiljem lagede krohvimise näol. Seni aga ta nokitses peale siin-seal. Valmissaamise tähtajad kippusid kõik üle minema, mis tekitas arusaamatusigi. Ja 161

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

seda materjali raiskamist! Ehkki palgid olid enamikus vabrikus juba servatud, kerkisid ehituse lõpuks suured laastu- ja palgiotsade virnad, mida pikemat aega sai kütteks tarvitada. Enne 1. oktoobrit sai siiski alumisele korrusele sisse kolida ja 1. oktoobri varahommikul kõlas uutes ruumides mind minu 25. aasta ametijuubeli puhul tervitama tulnud koori laul. Lepingus ette nähtud tööd viidi lõpule aasta lõpuks. Nii valmis Väike-Maarjas Jaama tänav nr 4 minu maja.

Vabastasin siis Müüriku majas korteri. Müüriku omanikule see just rõõmu ei valmistanud. Seda võisin ma märgata ka ükskord, kui tulin ehituse juurde ja leidsin seal tellingute Müüriku „proua“. Tal paistis ilmselt kahju olevat, et asi nii hargnes ja ta lausus muu hulgas: „Kas seda pahandust nüüd tarvis pidi olema!“ Jah, kui eespool kirjeldatud vahejuhtumist temaga poleks olnud, siis oleks minu maja küll ehk ehitamata jäänud. Ja võib olla olekski parem olnud, oleksid tulemata jäänud hilisemad pahandused, mis oma maja minu elus mulle kaasa tõi. Ei oleks olnud ka võlakoormat ja selle eest protsentide maksmist, mille all ma ägasin kauemat aega. Ainult esimesel (1926. aastal) tuli välja maksta üle miljoni eesti marga (Emk ja krooni vahekord oli 100:1).

Oma säästusumma kattis sellest võrdlemisi väikse osa. Emanjagu summasid tuli laenata kohalikust ja Rakvere pankadest ning eraisikutelt ja maksta kõrget protsenti (12%). Oli ju tarvis teha veel uusi kulutusi elumaja juures – vooderdada, värvida, siseruumid korda seada. 1927. aastal algas aia rajamine sama arhitekti projekti järgi, aiaplangi tegemine, puukuuri püsti162

Neemrete pere Meose maja aias.

VMM.F.806.10.

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Märt Meose maja, VMM.F.806.12A.

tamine ja kaevu tegemine. Hiljem tuli ehitada ka majapidamishoone sauna, pesuköögi, kanala, lauda ja kuuriga, mille all oli kelder. Siis tuli läbi viia veel tiigi puhastamine, mille mudaga sai aia osas täita madalamaid kohti.

1927. aastal algasid ka pinnase kuivatamistööd, mis kestsid mitu aastat.

Maa loodimise teostas põllumajandusliidu kultuur-insener B. Gustavson.

Enne seda sai krundi nõgus valmis veeäratõmbe kuristik. Selleks tehti seal savikihi osas (30 jalga) lihtne kaev paekivist raketega. Paekivi osas püuuriti edasi kuni nn kuivasooneni, mistõttu kaevu valguv vesi kadus sügavusse.

Et puuriauk ei ummistuks, selleks sai puuraugu suudmele kinnitada aari meetri pikkune raudtoru. Nii pääsis sügavusse vaid selgunud vesi ja sinna kaevu juhitigi inseneri plaani järele kolmest küljest maatorud. Seesugune töö muutiski peaaegu mahajäetud soomaa kõlbulikuks ja kasutatavaks.

Tuli otse imestada, kui nõgus endise lõikheina asemel pärast torutamist hakkas iseenesest kasvama timut, ristikhein, lutsern jne. Maa kultiveerimine oli niisiis teostatud ja majade all olevad keldrid liigveest päästetud.

Hiljem tehtui samasugused kuristikud keldrite kuivatamiseks ka keskkooli õue ja seltsimaja esiosa põhjapoolse otsa juurde. Ehituskrundil, kui selle omaks sain, ei kasvanud ühtki puud ega põõsast. Kõik, mis seal veel kasvab, on mulda pandud 1927. ja järgnevatel aastatel. Tiigiäärsed hõbepajud hakkasid kasvama aednik Velti poolt Põltsamaalt toodud pajuteivastest.

163

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Kased tõi ja aitas istutadagi Kurtna kooli õpetaja Kalmisto. Kaskede keskel kasvavad nulud toodi Porkunist. Maantee-äärsed hollandi pärnad ja saarvahtrad tõin Tartust Dauguli aiaärist. Sealt on pärit ka kõik viljapuud ja marjapõõsad. Ilupuid ja sõõsaid sain osaliselt Tartu ülikooli botaanikaaiast. Akaatsiahekk on kasvanud osalt istikutest, osalt seemnest.

Suure laastamistöö aias tegi 1938/1939. aasta külm talv, hävitades ilupuid ja –põõsaid ja osa viljapuid. Osa uuesti istutatud puudest riknes 1941/42. aasta pakasel talvel. Siiski jäi minust sinna rohkesti viljapuid ja marjapõõsaid ning kaks juba rohkesti maitsvat vilja kandvat viinamarja põõsast.

Nii olid maja ehitamise-järgsed aastad täis kohendamist ja korraldamist, mis nõudsid ikka lisakulusid. Pikkamööda hakkasid ehitamiseks tehtud võlasummad vähenema ja neist saingi viimaks lahti. Selleks aitasid kaasa kokkuhoiud minu võrdlemisi suurest palgast (250 kr), väljaantud lisaruumide üürid ja ka mõningad tulud minu kirjastusel ilmunud minu kirjatöödest. Üürnikesks olid algul üksikud inimesed, hiljem võttis kõik mansardkorruse ruumid oma kasutusse minu õetütre Neemrete pere. Õetütar oma mehega olid Väike-Maarja keskkoolis õpetajaiks. Nad lahkusid Maarjast 1949. aastal, siirdudes Tallinna Pääskülla, jätkates oma pedagoogilist tegevust Tallinna koolides.

Elu selles vaikses kodus muutus, kui poliitiline taevas pilve läks. Teise maailmasõja algul (1939) paigutati Väike-Maarjasse üks osa Eesti polgust. Minu majja asusid elama üks ohvitser ja kaks politrukki. Kui 1941. aastal Hitleri väed tungisid Nõukogudemaa piiridesse, lahkusid sõjaväelased Maarjast. 1940. aastal ühines Eesti Nõukogude Liiduga. Algas muude natsionaliseerimsite hulgas ka majade natsionaliseerimine. Vastava seaduse teksti järgi pidi see toimuma küll vaid linnaders ja tööliste asulates. Tegelikult laiendati seda seadust aga ka kirikute ümber tekkinud külakestele, kus puudusid töölised ja mis seega tööliste asulate mõiste alla ei kuulunud. Nii algas ka Maarjas majade natsionaliseerimine. Minu maja mõõdeti selleks otstarbeks mitu korda. Ikka ei tahtnud normi (170 m2) välja anda. Mõnikord jäi küll vaid üks m2 puudu. Siis võeti lisaks veel külmi ruume ja saadi viimaks siiski norm kätte ja maja esitati natsionaliseerimiseks, mis ka teostti, sest minu vastulause ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Kui see aga sinna jõudis, hakati nõudma mitmesuguseid täiendavaid andmeid ja teateid minu isiku kohta. See toimus 1941. aasta esimestel kuudel. Kõige tulemuseks oli see, et otsustati minu maja natsionaliseerimine tühistada ja maja mulle tagasi anda. Sellest otsusest sain ma teada era viisil.

Ametlikku teadet kohapeale ei jõutud enam saata, sest algas sõda Hitleri vastu. Et aga denatsionaliseerimise otsus tehtud oli, selgub järgmisest: kui nõukogude võim meil 1944. aastal jälle taastati, siis saadeti Tallinnast kohapeale Väike-Maarja natsionaliseeritud majade nimestik, selles aga puudus minu maa. Nii elasin mina Väike-Maarja keskooli vanemate klasside vene keele 164

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

õpetajana oma majas kuni 1950. aastani, mil Maarja muudeti rajoonikeskuseks.

Nüüd veel ühest tähtsast minu kodusse puutuvast asjast. Kui hitlerlased 1941. aasta suvel lähenesid Väike-Maarjale ja pommitasid seda, siis olid aleviku elanikud enamasti oma kodudest lahkunud. Mina olin Kaarma mõisa kivimajade juures varjus. Sealt oli näha, kuidas ühe mürsu järel ühest aleviku vana kalmistu-poolsest majast purskas üles esmalt suitsupilv ja hiljem tuleleegid.

Paistis olevat tõenäoline, et mürsk tabas maja. Liiguvad ka teistsugused jutud, nagu oleks pomm visatud ühe lahkuva kodaniku poolt. Päris selgust selles asjas ei ole leitud. Tabamuse saanud maja (Mihkelsoni) oli varsti leekides ja tuli kandus allatuule olevatele teistele majadele. Varsti oli kõik maanteest kirikupoolne majade rida leekides. Tulin siis ettevaatlikult sakste kuulipildujatest laskmise ajal koju. Nägin, kuidas süttisid kirikumõisa majapidamishooned, siis Vao tee ääres keskkooli lähedal olev esimene (arsti) maja, siis põllumeeste seltsi rentniku taluhooned Vao ja Kaarma tee ristmel. Tuule suund oli selline, et sädemed läksid minu majadest mööda ja kuigi nad oleksid kukkunud tulekindlale katusele, ei oleks ohtu karta olnud. Vaid puukuuril oli pilpakatus.

Seisin sellel ja niisutasin seda veega. Järsku nägin, et õuemaja katusekivide vahelt hakkas tuld välja ajama. Lakas olevad küttepuud ja põhk põlesid täies hoos. Päästa ei olnud sellest majast enam midagi. Ka elumaja oli suures ohus, sest katuseni puid täis olev puukuur oli vahetult ühenduses põleva hoonega ja puukuuri eraldas elumajast vaid 2-3 meetriline vahemaa. Mida nüüd ette võtta, kas hakata kaitsma elumaja või seda tühjendama? Neemre loopiski maja teiselt korruselt alla oma mööblit. Ka mina viisin aeda mõned juhuslikult kätte sattunud esemed. Selles toimingus ei olnud nagu mingit hoogu. Kõik jäi nagu saatuse hooleks. Tuli aga möllas õues. Kui suur tähtsus on tulekahju korral õues kasvaval puul, seda nägin ma nüüd oma silmaga. Kaua kaitses kaunis suur õuekask elumaja leegitseva kuumuse eest, seni kui tema tulepoolne külg põlema lahvatas, teine külg jätkas seda ülesannet ja kui ka see süttis, siis oli põlev maja juba kokku langenud ja oht vähenenud. Elumaja tulepoolne külg oli aga juba mustaks, peaaegu söele tõmbunud. Et õues oli kuumus juba vähenenud, siis pääses sinna lähemale tiigist toodud veeämbritega. Õues oleva kaevu juurde kuumuse tõttu ei pääsenud. Ka tiigis oli kuiva suve tõttu vähe vett. Seda siiski oleks jätkunud, kui aga kandjaid oleks olnud. Vaid müned üksikud alevisse jäänutest tulid appi. Tuletõrje abist ei saanud juttugi olla.

Siiski sai elumaja süttimine ära hoida. Põlenud maja tukid ja söed hõõgusid kogu saabunud öö ja keldri kohas veel hiljemgi. Olgu juurde lisatud, et minu elumaja päästis peamiselt soodus tuulesuund, mis viis põleva maja leegid eemale. Kuidas aga minu maja põlema süttis, on päris mõistatus. Nagu juba märgitud, teiste põlevate majade sädemed seda teha ei saanud. Räägitakse, et olevat liikumas nähtud üht püssiga meest. Küll siis tema leekkuulid sattusid minu ja mõne teise kõrval oleva maja räästasse inimeste eemaloleku ajal.

165

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

Nii põles sõja ajal (1941. aastal) koos Maarja põlemisega ka minu majapidamishoone maani maha. Tulle jäid plüüs saalimööbel ja raamatukogust põhiline osa, mis olid sinna viidud elumajas toimunud remondi tõttu. Tules hääbus veel kümme puuda nisu, mis oli kasvanud kõlbulikuks tehtud maal ja palju muudki vara. Tuli siiski rõõmus olla, et peavari jäi alles, ehkki selle päästmine oleks võinud elu maksta saksa kuulipildujate rahe all.

Järgmisel päeval pärast Maarja põlemist tulid saksa väeosad alevisse ja asusid järeljäänud majadesse. Minu majas elas saksa komandant. Elu kestis okupatsioonitingimustes edasi. Suur tarvidus tundus, eriti sõja ajal, majapidamishoone järele. Ühe talve tuli aga ilma selleta läbi ajada. Järgmisel (1942. aasta) kevadel hakkasin materjali muretsema. Seda lubas lahkesti lauavabriku omanik Jakob Läänemets. Temap see oligi, kes soovitas mul ehitama hakata.

Naabrid aitasid ka materjali andmise ja tasuta vedudega. Leidus ka meister ja maja oligi kahe suvega endisel vundamendil ja ka endisel kujul jälle üleval ja elu läks kõigist sõja- ja muudest raskustest hoolimata minu kodus edasi kuni okupatsiooni lõpuni ja nõukogude ajal kuni rajoonide rajamiseni. On peaaegu kindel, et kui Maarjasse ei oleks asunud rajooni keskus, ma oleks võinud omas majas, mille ma nii suurte raskuste ja kulutustega olin saanud, oma vanusepäevad ka veeta, sest selleks ta oligi ju ehitatud. Saatus tahtis aga teisiti.

1950. aasta rajooni keskuste asutamisega loodi Maarjas palju asutusi ja toodi sinna umbes kolmsada uut perekonda. Kõigile neile oli ulualust tarvis. Ega siis muud, kui algas uus majade mõõtmine ja natsionaliseerimine. Selle töö juhtijaks oli kohapealne kommunaalmajanduse juhataja Rajas, kes tegi seda sõjameheliku karmusega, ignoneerides isegi vastavaid seadusi ja määrusi. Nii võttis ta minu elumajas omavoliliselt arvesse külmad kojad, sahvri, kloseti, majapidamishoone sauna ja pesupesemise ning pesukuivatamisruumi ja muudki.

Mõõtmist toimetas ta peamiselt üksi. Külmade ruumide pinnasuuruse määras ametnik kogunisti silmaga. Verandapealse külma ruumi mõõdud võttis ta ka arvesse ilma et oleks sinna sisse pääsenudki selle ruumi lukusoleku tõttu (üürnik ei olnud kodus). Loomulikult saadi sel teel rohkesti rm2 üle normi ja maja esitati jälle natsionaliseerimiseks. Esitasin vastulause Kommunaalmajandusministeeriumile, hiljem ka ENSV Ministrite nõukogule, juhtides nende tähelepanu ülaltoodud väärale mõõtmisele. Natsionaliseerimise teostamine hakkaski venima. Rahvakohus vajas aga ruume. Mind kutsuti Täitevkomiteesse ja esitati nõudmine, et ma tühjendaks kohtu jaoks maja alumise korruse, mis oli minu korteriks. Ei olnud midagi teha, tuli ülemisel korrusel asuvatele keskkooliõpetajatele nende korterid üles öelda ja ise sinna kolida.

Seal asus küll juba partei 3. sekretär Künamägi. Alumisele korrusele tuli sisse rajooni rahvakohus. Et aga maja nationaliseerimine venis ja liikusid jutud, et 166

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

see ka teostamata jääb, siis sõlmis 27. oktoobril 1950. aastal kommunaalmajanduse juhataja Rajas minuga kohtu kasutada antud ruumide kohta kirjaliku üürilepingu, milles oli ära märgitud ka üür, mida kohus pidi maksma. Kohus aga ei teinud üürimaksmisest juttu ja mina ka ei nõudnud, nii jäigi mul üür saamata. Olgu märgitud, et rahvakohus jäi minu majja vaid kaheks aastaks.

Siis paigutati ta Imakaevu ruumidesse. Minu majja asus lastesõim ja lasteaed, esimene alumisele korrusele, teine mansardkorrusele. Rajas kuuldavasti pani kõik rattad käima, et maja natsionaliseeritud saaks. Alles 1951. aasta algupoolel teatas Rajas mulle nähtavasti suure rahuldustundega, et minu maja on siiski natsionaliseeritud ja „jantimisel pidavat seega lõpp olema“, natu ta ütles. Ega siis midagi, hakkasin oma korteri eest ka üüri maksma. Aga ega sellega kõik veel ei lõppenud. Aprillis teatas Haridusministeerium, et ta on miskisuguse paragrahvi põhjal mind keskkooli õpetaja ametist vabastanud. Ka pensioni maksmine väljateenitud aastate eest pandi seisma. Ja see nähtavasti kõik vaid sellepärast, et omal ajal ehitasin maja, mida ühiskond nüüd oma kasutusse sai.

Sõitsin kohe haridusministeeriumi asja selgitama. See muutis oma otsuse ja võisin oma õpetajaametit jätkata. Rajooni täitevkomitee, kus esinesin seletusega, taastas ka pensioni maksmise. Nõudmine aga, et ma oma majast lahkuma pidin, jäi siiski kehtima. Et aga Maarjas valitses suurt korterikriis ja mul ei õnnestunud seal korterit saada, siis määrati mind Simuna 7-klassilise kooli venekeele õpetajaks, kus töötasin 1951.-1957. aastani ja läksin siis vanaduspensionile.

Simunas olemise ajal kerkis veel kord üles minu maja denatsionaliseerimise asi. See juhtus järgmiselt. Kord Maarjas olles kohtusin kultuurimaja ees partei 2. sekretäriga, kes vestles ühe kunstitegelasega. Sekretär küsis, kas mul ei ole mõningaid ülesmärkimisi Väike-Maarja kultuurielu kohta. Tuli siis järsku meelde ja ma ütlesin, et mul on kirjutatud terve suur raamat selle kohta, kuidas Maarja kultuurimaja sai – s.o ehitamise ajal kirjutatud kultuurimaja ehitamis-kroonika. Tema palvel viisin raamatu talle lugeda. Selle järel hakkasid liikuma jutud, et ma saan tagasi oma maja. Kõneles seda patrei 2. sekretär Saarsoo. Raamat oli sattunud ka 1. sekretäri Künnapi kätte. See oli Simunast läbisõidul minu pool käinud. Et mind ei juhtunud kodus olema, siis saime temaga rääkida Väike-Maarja partei kabinetis. Künnap kinnitas 2. sekretäri juuresolekul: „Oma maja saate teie tagasi, vaatamata sellele, millised mõõdud ka peaksid olema.“ Nähtavasti hakati seesuguseid jutte rääkima raamatu lugemisel saadud muljete põhjal. Vist leiti raamatust, et minu teened Maarja suhtes väärivad seda, et mul seal ka oma kodu oleks. Mulle soovitati algatada küsimus ministeeriumis ja lubati toetada. Sel põhjal tekkiski mul kirjavahetus ENSV Ministrite Nõukoguga, mis mul on säilinud. Ministrite Nõukogul tehti küll korraldus maja uuesti mõõtmiseks minu juuresolekul. Kohapeal ole167

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

vat ka käinud miski komisjon ilma minule teatamata. Komisjon olevat vaid vaadanud, mitte aga mõõtnud. Toetust lubajate poolt nähtavasti ei olnud ja maja jäi natsionaliseerituks. Toetust ei saanudki olla, sest varsti pärasts eda tekkis Maarjas juhtivate tegelaste omavaheliste tülide tõttu sekretäride kriis: Künnap pidi lahkuma ja asemele tuli Nobel. Nende vahetuse puhul oli kõne all olev kroonikaraamatki jäljetult kadunud. Kõik jäi jälle vaikseks.

Mul oli aga südamel korterimure. Simuna korterisse ma kauaks jääda ei saanud – peremees tahtis võtta ruume enda kasutusse. Tegin veel paar katset Maarjasse saamiseks. Olin ju seal veetnud parima aja omast elust (44 aastat) ja seal küllaltki kultuuritööd teinud. Mõtlesin seal ka oma elupäevad lõpetada ja Maarja mulda puhkama minna. Mul oli seal hauaplatski valmis võetud.

Nii, kuulda saanud, et Maarja lasteaed on asunud uutesse ruumidesse ja minu majja jääb vaid lastesõim, pöördusin rajooni täitevkomitee poole palvega, ehk ta leiaks nüüd minu majas mulle korterivõimaluse. Sellele vastas täitevkomitee, et lastesõim vajab minu majas kõiki ruume ja lisas juurde, et kui ma Maarjas soovin tasuta korterit saada mõnes teises majas, et ma siis esitaksin täitevkomiteele vastava sooviavalduse. Teades, et suur on Maarjas korterikriis ja et korteri pärast seal ametisolevad isikud päris lahinguid löövad, ei esitanud ma sellist sooviavaldust, lisasin vaid, et nurina ärahoidmiseks ei tee ma seda. Kui aga saaksin korteri omas majas, siis vaevalt söandaks keegi nuriseda.

1957. aastal esitasin rajooni täitevkomiteele avalduse minu majapidamishoone denatsionaliseerimiseks. Kavatsesin seal endale korteri korraldada. Täitevkomitee oma üldkoosolekul arutas küsimust ja esitas ministeeriumile sellekohase ettepaneku, motiveerides seda minu teenete loeteluga Maarja kultuurielus. Ministeerium jättis aga ettepaneku kinnitamata. Kuuldavasti oli lastesõim esitanud oretensiooni ka nende ruumide kohta.

Nii olid kõik minu katsed tagasi saada Väike-Maarjasse nurjunud ja mul tuli eluaset hakata otsima kuskil mujal. Kõigeenne jäid mõtted peatuma oma õetütre Neemrete perekonna juurde Tallinna-Pääskülas. Sinna asumiseks olidki juba loadki hangitud. Õetütar aga suri 1959. aastal, mistõttu olukord seal seesuguseks muutus, et tuli loobuda sinnaasumise mõttest. Siis algasid läbirääkimised surnud venna abikaasaga Viljandis, mis lõppesid sellega, et asusin 1960. aasta 11. juunil Viljandisse ja elan nüüd vennanaise perekonnas. Et kultuurne ala võib kiiresti jälle metsistuda, seda nägin ma oma kodu külastamisel sealt mõneaastase lahkumise järel. Nii olid seal viinamarja põõsad külmunud juba rahvakohtu ajal, sest nad olid talveks katmata jäetud; krunti ümbritsev plank oli paiguti maha langenud ja äragi koristatud; aia puudele ja põõsastele ei olnud midagi lisaks istutatud, marjapõõsad võistlesid nõgeste 168

MÄRT MEOS. VÄSIMATU VAIMSUS

ja takjastega, üks maja esist kanistanud vormiline elupuu oli ära kadunud, teine püsis veel sorakil olekus jne. 1963. aastal oli juhus jälle aiast läbi kõndida. Seal nägin lisaks kõigele eeltoodule, et ka inimene ise oli maastiku metsistumisele kaasa aidanud, sest kuristik, see suurte kuludega saadud maa elusoon, oli sootuks kinniaetud, nii et jälgegi ei olnud temast järel. Seega oli melioratsiooni töö alus hävitatud. Seetõttu oli maapind enamikus jälle muutunud endiselt külbmatuks ja seal midagi ei kasvatatud. Õuemaja ümberehitamisega oli sealt muidugi ka osalt pealmaa kelder kaotatud. Tiik, mis teistkordse puhastamise ja süvendamise järel oli omal ajal muudatud ilusaks basseinikspeakivist kallaste ja liivase põhjaga, valgete vesirooside ja purtskaevuga, oli nüüd täis halli haisvat solgivett. Nähtavasti peab ta nüüd muu hulgas vastu võtma basseini kaldale ehitatud pesumaja pesuvee. Oli seal näha veel muudki võõrastavat. Niisuguses suunas areneb seal nüüd siis kultuur!

Kui nii edasi läheb, siis mõne aja pärast oma see krunt jälle eespool kirjeldatud metsiku ilme. Kui siis ükskord tulevikus keegi peaks teda jälle kultiveerima hakkama, siis leiaks ta oma imestuseks maa seest kuristiku rakked, maakuivatuse drenaažitorusid, mudaga täidetud porilombis paekaldaid, selles purtskaevu seadeldist ja aias veel müned kasvama jäänud puudki. Teadku leidja, et need on selle krundi võrdlemisi lühikese kultuurse aja jäänused 20. sajandi teisest veerandist. Teadku ta siis ka seda, et see kultuuriharrastaja mitte ainult oma kodus, vaid teatav aeg ka kogu Väike-Maarja alevikus pidi kujunenud olude sunnil oma kultuursest kodust ja ka Väike-Maarjast lahkuma ning peavarju otsima mujal.

Lõpuks olgu veel märgitud, et minu maja oma ülesannet, milleks ta esmajärjekorras ehitati, ei saanud täita – ta ei pakkunud mulle peavarju minu vanuspäevil. Kui veel arvesse võtta eespool kirjeldatud võõrandamise võtteid, siis ei peaks küll kellelgi midagi imestada olema, et kõik see tekitas minus kõigile inimestele omase kibedustunde.

Majal oli aga täita veel teine ülesanne, mille teostamine pidi algama küll alles pärast minu surma. Et mul otseseid pärijaid ei olnud, siis oli mul juba aegsasti valmis kirjutatud selle maja ülesande projekt pärast minu surma. Minu testamendi järele pidi ta minema ühiskonna kasutusse mõneks kultuuriliseks otstarbeks.

Et seal nüüd, ehkki enne mõeldud tähtaega, on aset leidnud lasteasutus, siis see nagu leevendab eespool märgitud kibedust, sest lapsi olen ma alati armastanud.

169

SISUKORD EESSÕNA 5 MINU HARIDUSTEE, HARIDUSJUHID JA TSAARIAEGNE TÖÖVÄLI 9 VÄIKE-MAARJA ELUST-OLUST 20. SAJANDI ALGUL

50

MINU KOKKUPUUTEID TSAARIAEGSETE POLITSEIVÕIMUDEGA 80 VÄIKE-MAARJA KESKKOOLIHOONE EHITAMISEST

89

KUIDAS VÄIKE-MAARJA SAI KESKKOOLI (GÜMNAASIUMI).

KOOLI HEITLUSI OMA OLEMASOLU PÄRAST 95 MINU VEERING EESTI KOOLI LOOMISTÖÖSSE

99

VIRUMAA ESIMESE KOOLINÕUNIKU JAOSKONNA KOOLE, ÕPETAJAID JA ÕPILASI EESTI VABARIIGI ALGAASTAIL 133 MINU MAJA VÄIKE-MAARJAS 155

Sajand tagasi iseseisvunud Eesti riik vajas loomise eel ja järel sügava missioonitundega inimesi, kellest üks oli koolmeister Märt Meos.

Ta oli tuttav tsaariaegse koolikorraldusega, nägi selle puudusi ja mõistis noore Eesti vabariigi koolisüsteemi ülesehitamiseks elluviidavate muudatuste vajalikkust.

Märt Meose tegevus Eesti koolipõllul kestis kokku 56 aastat: Saaremaal, Viljandimaal, Virumaal.

Hariduselu kõrval panustas ta oluliselt ka seltsi-, kultuuri- ja majanduselu arendamisse.