parem Omega 3 rasvahappete allikas on kala, ei ole selle söömine absoluutselt möödapääsmatu ega kompenseerimatu. ühesõnaga mõistusega süües, ei ole ka siin mingit probleemi.
Hoopis teine lugu on nn halbade rasvadega – küllastunud rasvhapetega. Küllastunud rasvhappeid saab tänapäeva lääneinimene peamiselt loomsest toidust. Mõelgem a la hakkliha, vorstid, viinerid-sardellid, pasteedid, lihapallid jms. Aga ka juustust, koorest ja võist (ja shokolaadist). Küllastunud rasvhapete allikateks on ka palmi- ja kookosrasv, aga kuna need on keemiliselt veidi teistsuguse ehitusega kui loomsed rasvad, ega mängi keskmise eestlase toidulaual just suurt rolli, jätan ma need praegu välja. Tavaliselt kaasneb kõrge halbade rasvade tasemega ka kõrge halva (LDL) kolesterooli tase, mis omakorda p6hjustab igasuguseid vaevusi. Ning see kombinatsioon halbadest rasvadest ja halvast kolesteroolist kaudselt tapab suurema osa eestlastest tõbedega, mille peen nimetus on südame veresoonkonna haigused. Ehk siis võib suhteliselt kindlalt väita, et loomne rasv on halb. Ja taimetoitlased teevad selles vallas omnivooridele tervislikkuse koha pealt pika puuga ära. Puhtalt juba sellep2rast, et
kolesterool n2iteks taimsetes allikates puudub hoopis. Aga nagu ikka, pole ka see puhas tõde. Mul on olnud kunagi klient, taimetoitlane, kelle kolesterooli näitajad olid täiesti laes puhtalt sellepärast, et ta umbes 3 korda päevad juustu sõi. Ja siis me veetsime tunde talle tervislikke, meeldivaid ja juustuvabu taimetoiduretsepte nuputades. Ehk siis, mõõdukus ennekõike. Kokkuvõtteks makroelementide kohta võib õelda, et taimetoitlased ei ole sugugi halvemas olukorras kui omnivoorid ja sageli isegi paremas. Makroelementide all on väärt märkimist ka selline tore asi nagu kiudaine, kuigi see ei imendu ega kuulu kumbagi rühma, on see siiski oluline. Piisavalt kiudaineid hoiab seedimise korras, viib igasuguseid jääkaineid organismist välja ning aitab veresuhkru normis hoida. Ühesõnaga igati hea asi, ja taimetoitlastel tavaliselt sellega probleeme pole. Küll aga omnivooridel, kes tihti tarbivad rafineeritud süsivesikuid koos valgu- ja rasvarikka toiduga, küündimata ligilähedaseltki vajaliku normini. Ühesõnaga, hoidkem taimetoitlaste lippu kõrgel, aga omnivooridena lisagem igasse toidukorda liistakuke rohelist, eelistagem täistera, ning tõmmakem järgi. Ka liigpalju kiudaineid pole hea, kuna siis hakatakse koos jääkainetega kehast ka kasulikke asju välja viima, pluss tualetis veedetud aeg võib venida tundide pikkuseks. Aga ütleme nii, et selle äärmuse pärast pole vaja 99.9% meist muretseda. Mikroelemendid...hmm, vaatluse alla peaks võtma need kõige igapäevasemad, ehk siis raua ja kaltsiumi, ning rääkima ka B12-st, mis on ainuke t6eline “aga” terves selles paraadis. Alustuseks olgu öeldud, et taimetoitlased on tavaliselt omnivooridest paremini varustatud suurema osa mikroelementidega nagu näiteks magneesiumi, folaadi, kaaliumi, fütokeemikaalide ning antioksüdantidega (vitamiin C ja E), ning nagu juba arutatud, ka kiudainetega. Lihtsalt sellepärast, et nende põhiallikaks on taimsed produktid ja loogiliselt võiks õelda, et taimetoitlased söövad neid rohkem. Onju. Punkt taimetoitlastele. Veidi selgitamist võib vajada aga kaltsiumi ja raua omastamine