Issuu on Google+

Monograafia : Taimetoitlus vs. Omnivoorlus Uurimus, kummagi headest ja halbadest k端lgedest. Liis Monson


Kui ma seda väikest kirjatükki kirjutama asusin, tuli välja, et ma olen endale võtnud suht suure tüki hammustada. Ja kuna minu kompetents tegelikult piirdub ainult toitumisja bioloogiaalaste tõdedega, ei hakka ma siinkohal taimetoitluse vs omnivoorluse põhjustesse süvenema, kuna need kõiguvad eetilistest, kultuurilistest, religioossetest kuni ökoloogiliste, majanduslike ja miljoni muuni. Minu eesmärk oleks ikkagi selgitada kumb on tervislikum. Kehale, mitte vaimule. Ja selleks, et teema hallatavam oleks, võtan ma vaatluse alla tavalise taimetoitluse, ehk siis need inimesed, kes ei söö liha-kala, aga söövad mune ja piimatooteid. Ja liha all ma mõtlen igasugust loomset produkti. Tavalisel omnivooril on tihti suhteliselt raske mõista, et searasvas praetud kartul, kanapuljongis keedtud köögiviljasupp või rennetiga kääritatud juust ei ole taimetoidud. Taimetoitlased ei söö isegi väga hästi peidetud liha. Laias laastus võib öelda, et inimene sööb selleks, et ennast toita. See tähendab selleks, et varustada oma keha vajalike makro- ja mikroelementidega. Selgituseks olgu öeldud, et makroelemendid on rasvad, valgud ja süsivesikud, ning mikroelemendid on kõik vitamiinid ja mineraalid, mida meie organism vajab selleks, et toimida. Ja nii kirvega lööma minnes tuleks siis vaadata, millistest allikatest saab neid va vajalikke rohkem kätte. Teine oluline aspekt, tervisest lähtuvalt, on ka see, millistest allikatest saab neid va kahjulikke ühendeid vähem kätte. Sest tõde on ju see, et pole head ilma halvata ja vastupidi. Ja kuna tõde “Sa oled see, mida Sa sööd”, kehtib igal pool, siis ei tasu ennast päris kräppi ka täis toppida, lootes, et hommikul söödud porgand selle ära nullib. Ei nulli. Viga ka ei tee, aga halba toitumist ei ole võimalik ei heaks süüa ega jõusaalis välja treenida. Võtame siis kõigepealt makroelemendid. Need suuremad molekulid, mis on tehtud väiksematest. Kõige lihtsam on süsivesikutega: peaaegu kõik süsivesikud saab inimene taimsest materjalist – leib, sai, riis, pasta, kartul, puuviljad, mingi osa ka piimatoodetest ja imetillukese osa lihatoodetest. Süsivesikud on keha peamised

energiaallikad, ja nende kättesaamisega taimetoitlastel probleeme pole. Teiseks valk, ja ülla-ülla, tuleb välja, et vastupidiselt levinud arvamusele, et ainus “tõeline valk” tuleb lihast, ei vasta see tõele. Valgud on tehtud aminohapetest, millest suuremat osa suudab keha ise sünteesida, aga 8 neist on asendamatud, ehk siis need peab söögiga saama. Ja kõik need 8 on olemas taimsetes produktides. Niikaua kuni taimetoitlane sööb mitmekesiselt st kaunvilju, pähkleid, piimatooteid, seeni jms, ei tohiks valgu omastamisega probleeme tekkida. Üleüldiselt on inimese kehal vaja valku tunduvalt vähem kui arvatakse – inimkeha suudab aminohapetena utiliseerida maksimaalselt 1.5g valku kilogrammi kohta, ehk siis 75kg mees suudab (mitte ei vaja) kasutada umb 100g puhast valku päevas, mis on laias laastus üks selline suurem kanafilee. Kõik ülejäänud valk läheb energia tootmiseks ja kasutatakse samal viisil kui süsivesikuid, ainult et nendest on energiat veidi raskem kätte saada ja ka jääke tekib rohkem. Selle 100g jagu valku saab suurema kärata kätte ka tavalisest toidust, ilma sellele üldse mõtlemata. Teine asi on muidugi, kui taimetoitlane ei pööra tähelepanu oma toidulaua mitmekesisusele. Sellisel juhul võib tekkida nii mõningi defitsiit. Näiteks on mul üks hea tuttav olnud suhteliselt “edukas” veegan juba aastaid, toitudes peamiselt friikatest ja ketsupist. Tema tervis ei ole just kiita. Aga sama kehtib ka omnivooride puhul, kuigi neil tavaliselt aminohapete defitsiiti tõepoolest ei ole. Ahaaa, ja nüüd keerulisem osa – rasvad. Kõik teavad, et on olemas kahte sorti rasvu: head ja halvad. Kõigepealt head – kõik head rasvad, ehk siis küllastumata rasvhapped, on olemas ka taimedes. Omnivoorid saavad tavaliselt need tavaliselt kätte taimsete (rapsi- ja oliivõli, pähklid, avokaadod jne) ja loomsete (põhiliselt kala ja muna) allikate segust. Taimetoitlased peaks sellele toidugrupile veidi enam tähelepanu põõrama ja jälgima, et nende toidusedel sisaldaks näiteks lina- ja kanepiseemneõli ning erinevaid hulgaliselt seemneid-pähkleid, või nende puudumisel võtma toidulisandeid. Kuigi kaugelt kõige


parem Omega 3 rasvahappete allikas on kala, ei ole selle söömine absoluutselt möödapääsmatu ega kompenseerimatu. ühesõnaga mõistusega süües, ei ole ka siin mingit probleemi.

Hoopis teine lugu on nn halbade rasvadega – küllastunud rasvhapetega. Küllastunud rasvhappeid saab tänapäeva lääneinimene peamiselt loomsest toidust. Mõelgem a la hakkliha, vorstid, viinerid-sardellid, pasteedid, lihapallid jms. Aga ka juustust, koorest ja võist (ja shokolaadist). Küllastunud rasvhapete allikateks on ka palmi- ja kookosrasv, aga kuna need on keemiliselt veidi teistsuguse ehitusega kui loomsed rasvad, ega mängi keskmise eestlase toidulaual just suurt rolli, jätan ma need praegu välja. Tavaliselt kaasneb kõrge halbade rasvade tasemega ka kõrge halva (LDL) kolesterooli tase, mis omakorda p6hjustab igasuguseid vaevusi. Ning see kombinatsioon halbadest rasvadest ja halvast kolesteroolist kaudselt tapab suurema osa eestlastest tõbedega, mille peen nimetus on südame veresoonkonna haigused. Ehk siis võib suhteliselt kindlalt väita, et loomne rasv on halb. Ja taimetoitlased teevad selles vallas omnivooridele tervislikkuse koha pealt pika puuga ära. Puhtalt juba sellep2rast, et

kolesterool n2iteks taimsetes allikates puudub hoopis. Aga nagu ikka, pole ka see puhas tõde. Mul on olnud kunagi klient, taimetoitlane, kelle kolesterooli näitajad olid täiesti laes puhtalt sellepärast, et ta umbes 3 korda päevad juustu sõi. Ja siis me veetsime tunde talle tervislikke, meeldivaid ja juustuvabu taimetoiduretsepte nuputades. Ehk siis, mõõdukus ennekõike. Kokkuvõtteks makroelementide kohta võib õelda, et taimetoitlased ei ole sugugi halvemas olukorras kui omnivoorid ja sageli isegi paremas. Makroelementide all on väärt märkimist ka selline tore asi nagu kiudaine, kuigi see ei imendu ega kuulu kumbagi rühma, on see siiski oluline. Piisavalt kiudaineid hoiab seedimise korras, viib igasuguseid jääkaineid organismist välja ning aitab veresuhkru normis hoida. Ühesõnaga igati hea asi, ja taimetoitlastel tavaliselt sellega probleeme pole. Küll aga omnivooridel, kes tihti tarbivad rafineeritud süsivesikuid koos valgu- ja rasvarikka toiduga, küündimata ligilähedaseltki vajaliku normini. Ühesõnaga, hoidkem taimetoitlaste lippu kõrgel, aga omnivooridena lisagem igasse toidukorda liistakuke rohelist, eelistagem täistera, ning tõmmakem järgi. Ka liigpalju kiudaineid pole hea, kuna siis hakatakse koos jääkainetega kehast ka kasulikke asju välja viima, pluss tualetis veedetud aeg võib venida tundide pikkuseks. Aga ütleme nii, et selle äärmuse pärast pole vaja 99.9% meist muretseda. Mikroelemendid...hmm, vaatluse alla peaks võtma need kõige igapäevasemad, ehk siis raua ja kaltsiumi, ning rääkima ka B12-st, mis on ainuke t6eline “aga” terves selles paraadis. Alustuseks olgu öeldud, et taimetoitlased on tavaliselt omnivooridest paremini varustatud suurema osa mikroelementidega nagu näiteks magneesiumi, folaadi, kaaliumi, fütokeemikaalide ning antioksüdantidega (vitamiin C ja E), ning nagu juba arutatud, ka kiudainetega. Lihtsalt sellepärast, et nende põhiallikaks on taimsed produktid ja loogiliselt võiks õelda, et taimetoitlased söövad neid rohkem. Onju. Punkt taimetoitlastele. Veidi selgitamist võib vajada aga kaltsiumi ja raua omastamine


taimetoitlaste menüüst. Rauda sööb keskmine taimetoitlane rohkem kui keskmine omnivoor. Fakt. Kurb asi selle juures on see, et taimedes olev raud on keemiliselt teises vormis kui loomades olev, ja seetõttu raskemini omastatav – keskmine inimene omastab omnivoorsest dieedist umbes 15% olemasolevast rauast ja taimetoidust olenevalt 1-7%. Seega on vaja taimetoitlastel oma rauale tähelepanu põõrata, eriti naistel. Hea uudis on see, et raua imendumist saab soodustada näiteks C vitamiiniga ja tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et ei tarbiks kõrge rauasisaldusega toiduaineid (kaunviljad, rohelised lehtköögiviljad) koos kaltsiumi- või parkainerikaste toiduainetega, kuna need võivad pärssida raua imendumist. Kui sellestki ei piisa ja aneemia ikka ähvardab, tuleb võtta toidulisandeid. Aneemia on aga endiselt suhteliselt harv nähe, aga see esineb taimetoitlastel rohkem kui omnivooridel. Samas ei tasu siin uhkeks minna, kuna tasakaalustatud omnivoorse toitumisega imendub umbes 80% rauast ikkagi taimsest allikast. Kaltsiumiga taimetoitlastel probleemi pole. Isegi mitte ovo-vegetaaridel st nendel, kes piimatooteid üldse ei söö. Kõige rikkam kaltsiumiallikas toidus ei ole mitte piimatooted, vaid rohelised köögiviljad. Suhteliselt kindlalt võib öelda, et kui asi on roheline, siis sisaldab see olulisel määral kaltsiumi, olgu siis tegemist brokkoli, vesikressi, rohelise sibula, spinati või kapsaga. Ka osa pähkleid on suurepärased kaltsiumiallikad. Kas te olete kunagi kuulnud ostoeporoosi käes vaevlevast lehmast? Ei? Sest neil pole seda. Samas võib liharikas omnivoorne menüü küll kaltsiumitasemele halvasti mõjuda, kuna kõrge valgu ja madal süsivesiku tase organismis põhjustab ketoosi, mis tõmbab kaltsiumi luudest välja. See on ka populaarse Atkinsi dieedi kõige tavalisem kõrvalnäht. Aga B12 vitamiin on trikikas ja absoluutselt vajalik närvisysteemi ning vereloome normaalseks funktsioneerimiseks. Mitte ükski taimne või loomne organism ei suuda toota B12 vitamiini. Seda toodavad ainult ja ainult bakterid. Mis tavaliselt pesitsevad

seedekulglas. Näiteks lehmad saavad oma B12e bakteritelt seedimise ajal, jänesed aga söövad iseenda pabulaid samal põhjusel. Inimesel neid baktereid seedekulglas pole ja seega on ainus võimalus B12 saada toiduga, ehk siis nende loomade lihaga/piimaga, kellel on vastavad bakterid olemas ja seega esineb seda vitamiini ka nende kudedes. Taimetoitlased saavad tavaliselt piisavalt B12 piimatoodetest, aga kui nende tarbimine on mingil põhjusel piiratud, siis peaks kindlasti võtma toidulisandeid. Veeganitel B12 allikas toidusedelis puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ka mikroelementide koha pealt pole taimetoitlastel häda midagi. Kui toitumine pole väga teadlik, siis peab seda toetama küll toidulisanditega, aga samas sööb ka hirmuäratavalt suur osa omnivoore kolesterooli ja kõrgvererõhu tõbe pärssivaid “toidulisandeid”, mis ju iseenesest on ju sama: vigase toitumissedeli korrigeerimine tabletiga. Mida siis veel võib kaaluda? Kui jätta mikro- ja makroelemendid välja ja vaadata asja teise külje pealt, siis võib ka öelda, et taimetoitlus on organismile vähem kahjulik kui omnivoorlus. Üldiselt. Ma ei hakka üldse arutamagi nende “toiduainete” üle, mis on supermarketi selles vahes, kust võib leida igavesti säilivaid keekse, vikerkaarevärvilisi kummikomme, tranrasvade kräppi täis küpsiseid jne. Sest see ei ole söök. Vaid räägime ikka päris söögist ja nendest koostisainetest, mida me inimlike nimedega kutsuda oskame, mitte keemilistest ühenditest. Loomsete produktide söömine liiga suurtes kogustes võib põhjustada igasuguseid probleeme, alates erinevatest vähkidest (jämesoolevähk see kõige tavalisem) kuni liigkõrge raua ja kolesterooli tasemeni. Taimsete produktide ülesöömisega samasugust kahju teha on ikka tunduvalt raskem. Ka ülekaalulisus kõigi oma tervisemuredega on tavalisem omnivooride seas, mis muidugi ei tähenda, et taimetoitlased ei võiks paksud olla. Vaadata võib ju ka inimese füsioloogiat ja võrrelda seda olemasolevate imetajatega.


Lihasööjad on looduses alati sitked kiskjad, korralike kihvade ja lühikese soolestikuga. Taimtoidulised loomad on tavaliselt väiksema lihasmassiga, lamedate purihammaste ja pika soolestikuga. Inimene maandub sinna kuskile vahepeale ja on seega looduslikult omnivoor, ehk siis kõigesööja. Aga kindlasti mitte kiskja, kuna tapmisinstinkt meil puudub. Evolutsiooniliselt oli inimene nähtavasti alguses ikkagi oportunistlik lihasööja – kui võimalus anti, siis sõi, kui ei antud, polnud ka midagi viga. Ütleme siis taimetoitlane omnivoorsete kõrvalekalletega. Tänapäeval on sellele antud ka moodne nimi – fleksitaarlane ehk siis inimene, kes igapäevaselt on taimetoitlane, kuid vahel harva (vähem kui korra nädalas) ei ütle ka lihast ära. Ja see olekski nähtavasti üks tervislikemaid viise, kuidas süüa. Tegelik tervislikkuse vahe ei olegi tingitud niivõrd liha söömisest ja mittesöömisest, vaid toidust mõtlemise ja toitu suhtumise erinevusest omnivooride ja taimetoitlaste vahel. Mitte kõik omnivoorid ei sure infarkti

ja mitte kõik taimetoitalsed ei ole terved kui purikad. Aga taimetoitlane on tavaliselt suhteliselt teadlik, mida ta sööb, ja kas see on hea või halb. Samas kui omnivoor tundub olevat suuremal osal juhtudel ikkagi oma isude ori ja ajab suust sisse suht-koht, mis parasjagu meeldib. Bioloogiliselt on omnivoorlus ikkagi see, milleks me oleme loodud. Aga kindlasti mitte sellises vormis nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks. Õnneks tendents liigub teadlikkuse suunas ja järjest rohkem inimesi ikka aktiivselt mõtleb, mida ja miks süüa. Ja nii mõnigi inimene on teinud teadliku sammu liha tarbimise vähendamise suunas, mis on igati rõõmustav. Ma pean küll ütlema, et ma ei tea isiklikult mitte ühtegi eestlast, kes oleks taimetoitlane, aga ma tean väga palju mitte-eestlasi, kaasaarvatud paar lähedast sõpra ja (eks)-boyfriend'i, kes on taimetoitlased, ning nii majanduslik, kui ökoloogiline, kui emotsionaalne tendents Euroopas liigub ikka lihast eemale ja kapsale lähemale.



Taimetoitlus vs. Omnivoorlus