Ada Lundver Minu elu sõnas ja pildis
MINU ELU SÕNAS JA PILDIS
Minu elu sĂľnas ja pildis
ďťż
«Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis» põhineb 2001. aastal kirjastuses Kunst välja antud Lea Arme raamatul «Ada Lundver. Millal ma olin staar?», mida autor on kaasajastanud ja täiendanud. Autor Lea Arme Toimetaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Hele Tigane Fotod erakogu, Eesti Filmimuuseum, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusringhäälingu fotoarhiiv, Kristjan Lepp (Kroonika/Scanpix), Ove Maidla (Postimees/Scanpix), Mihkel Maripuu (Postimees/Scanpix), Priit Simson (Postimees/Scanpix), Toomas Huik (Postimees/Scanpix), Ants Liigus (Pärnu Postimees / Scanpix), Sven Arbet (Maaleht/Scanpix), Urmas Luik (Pärnu Postimees / Scanpix), Helin Loik (Naisteleht/Scanpix), Kalev Lilleorg (Naisteleht/Scanpix) ja Daisy Lappard (Naised/Scanpix) Trükk Greif ISBN 978-9949-9058-5-0 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Lea Arme ja Fookus Meedia OÜ, 2010. Käesolevas raamatus avaldatud tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma kirjastaja eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.
Sisukord 8 11 14 19 28 31 36 46 51 56 65 70 78 85 92 100 116 124 130 141 144 147 162 169 172 177
Sisukord
Lugu legendist 30 aastat estraadi, kuid mille nimel? Kas oleksite nõus mängima vana kärbseseent? Õige koht ongi Hiiumaal lehma saba all! Jänkit minust ei saanud Õhusuudlusi saatev Orumets Peaosa filmis tõi kiire kuulsuse Ema vaid filmis... Kui näpud on põhjas «Ada, minge uurige loomaaias tiigrit.» Kingsepast mannekeen Estraad versus kino Millal ma olin staar? Rahast ei räägita? Leivatöö, mitte lõbu Südameasjad Kuidas persona non grata jänkutoidule pandi Saatuslik film Abielukolmnurk: mees, naine ja alkohol Meie aeg sai otsa Mees peab olema tark! Venemaa – imedemaa Blondiini ohtlik elu Piirid on inimeses endas Vanaks saamise vaimus Filmograafia
5
Lugu legendist
ada lundver. Minu elu sõnas ja pildis 8
Ada Lundver on artist. Viimastel aegadel kipub rahvas selle justkui unustama. Ada Lundveri kontol on rohkem kui 20 filmi, mitme suure rolli – «Mis juhtus Andres Lapeteusega?», «Lindpriid», «Pimedad aknad», «Keskpäevane praam» jt – kõrval hulk vähemaid. Üle 30 aasta tegi ta tööd konferansjeena Eesti Riiklikus Filharmoonias, saates meie soliste ja ansambleid ringreisidel kuuendikul planeedist. Kui palju on maailmas naisartiste, kes võiks samaga hoobelda? Adas on ebatavalist soojust, millega ta ei koonerda. Tegelikult ei koonerda ta ka millegi muuga. Mulle tundub, et Adal on erakordselt helde hing. Nagu polekski tegemist eesti inimesega, kes on oma olemuselt ju pigem kokkuhoidlik koi – ärgu keegi nüüd pahaks pangu. Ta armastab lugusid rääkida ja tema esituses saab lihtlabasestki seigast estraadisketš, mida naera nii, et silmad märjad. Adaga on lõpmata lõbus. Suurima mõnuga viskab ta nalja ka iseenda üle. Ainult kurtmist temalt ei kuule. Vahel kohe tahaks, et temagi hä-
Lea Arme, raamatu autor
«Keskpäevane praam». Leili – Ada Lundver, Artur – Eino Tamberg. Tallinnfilm, 1967.
Lugu legendist
daldaks natuke, noh, nagu meie teised kõik – aga ei, ta on selle koha pealt kinnine nagu kurivaim. Ta keerab jutu mujale, räägib muust, ikka naljaga pooleks. Kuidas ta nõnda jaksab? Mina ei tea. Ma ei tundnud Adat siis, kui ta oli noor ja uskumatult kaunis, aga ma olen üsna kindel, et ta kandis tolle ammuse aja sama väärikalt välja nagu praegusegi. Sama loomulikult. Sest mina ei ole näinud, et Ada teeks nägusid. Nagu sedagi, et ta jagaks inimesi tähtsateks ja tühisteks. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi meenutanud kedagi tigeda sõnaga. Ja mul on raske uskuda, et mõne tema teo taga võiks olla kuri mõte. Mitte et ma arvaks, et Ada on ingel. Sest seda ta kindlasti pole. Ada on väga eriline inimene. Kui raamat «Ada Lundver. Millal ma olin staar?» 2001. aasta detsembris ilmus, osteti tiraaž ära tolle aja kohta väga ruttu, paari nädalaga. Lisatiraažiga läks samuti. Nüüd, üheksa aastat hiljem ilmuvad need lood – ja peotäis uusi – taas, sest Ada on legend! Legende tasub tundma õppida – eriti nüüd, mil nooremad inimesed teavad Ada Lundveri vaid seltskonnaveergudelt. Siin raamatus räägivad Adast ka paljud tema sõbrad. Aastad on teinud oma töö, mitmed neist on tänaseks siitilmast lahkunud. Kuid mälestused on jäänud.
9
30 aastat estraadi, kuid mille nimel?
30 aastat estraadi, kuid mille nimel?
«Tere õhtust, mu daamid ja härrad! Ma olen naine – küll mitte enam 18, mitte ka 20, vaid tsi-ipakene rohkem...» Vaikselt ja pehmelt alustasin seda lugu, kuidas ma mehi võrgutan, õnge püüan. Ja rahvas jäi kuulama, hakkas kaasa elama. Röökis naerda. Vene keeles kõlas see sketš paremini: «... no tšut-tšut pobolše...» Vene keeles sai seda enamasti ka esitatud – ringreisidel mööda Nõukogude Liitu. Ja see töötas, mind ei vilistatud välja. Mitte kordagi kolmekümne aasta jooksul. Mul vedas! Aga külm vesi lidus teinekord mööda selgroogu alla, hirm oli, mõtlesin lava taga: ei, ma ei lähe täna lavale, mitte mingil juhul ei lähe!! Ega vene inimene ole nagu eestlane, et kannatab kõik tuima näoga ära, meeldib see talle või mitte. Üks Arkadi Raikini kontsert Kiievis ei lähe mul kunagi meelest. Meie olime seal talle nagu soojendusbändiks. Raikin tuli lavale ja esitas küsimuse, millest tal kogu sketš hargnema pidi: «A kto ja?» – Ja siis karjus keegi saalist: «Žid tõ, starõi!» – vana juudinäru või -niru, niimoodi hüüdiski. Raikin pööras ringi ja läks lavalt minema. Kontsert jäi ära. Ka parimatega võis seda juhtuda. Kui astud rahva ette, pead läbikukkumisega arvestama. Inimeste põlgus ja poolehoid – iial ei tea, millest see täpselt oleneb või kui kaua kestab. Sind kas võetakse omaks, võetakse vastu – või ei. Ringreisid mööda Venemaad koos orkestrite, solistide ja ansamblitega olid kolmkümmend aastat minu elu. Kaks korda
11
ada lundver. Minu elu sõnas ja pildis 12
viisteist-kakskümmend minutit üksi laval – suured saalid, palju rahvast, kõige rohkem oli vist 26 000 inimest, kui mälu mind ei peta. Kakskümmend kuus tuhat, kes kõik olid tulnud kuulama ... mitte mind, ei, vaid Tõnis Mäge, Jaak Joalat – tulnud muusikute pärast. Ja kelle ma pidin veerandtunniks «kätte saama», et anda poistele natuke puhkust. Kui keegi mõtleb, et konfereerimine tähendab seda, et tuled, tutt peas, eesriide ette, teed kniksu ja ütled ilusa häälega: «Järgmisena tulevad ettekandele Vivaldi «Aastaajad»,» siis – ei-ei, nii see ei ole. Konfereerimine oli estraad, šõu, kui see tänapäeval veel kellelegi midagi ütleb. Minu põlvkonnale jah. Aga noorematele? Päris noortele? Ajad on teiseks saanud. Minugi repertuaar muutus. Ja publik. Kui 1990ndal Eesti Riikliku Filharmoonia estraadiosakond uksed kinni pani ja me kõik pidulikult jalaga peesse saime – ansamblid, solistid, sõnakunstnikud, kõik – hea oli, et leidus tuttavaid, kes siis tööd pakkusid. Et Eeslitallil juhtumisi oli administraatorit vaja. Mis mul mõelda oli? Või valida? Tõnis Mägi ütles mulle kord: «Vaata, Ats (poisid kutsusid mind Atsiks; kui üks naine kambas ongi, siis ikka Ats, mis Ada sa seal oled?), iga inimene sünnib siia ilma, oma kassett peal. Sünnid, kassett läheb käima, ja käib, mängib kuni lõpuni.» Ma usun seda. Me kõik oleme sündinud, saatus paelaga kaelas. Mis mõtet on oma teed trotsida? Ma pole mõelnud, et oh, kui oleksin sündinud mõnel teisel ajal, mõnes teises paigas, teiste võimalustega... Oleks tädil rattad, oleks omnibuss! Aga samas, kui teistpidi võtta: ma olen kolmkümmend aastat olnud estraadil, teinud üle kahekümne filmirolli, pluss neli aastat varieteed – ma ei ole lakke sülitanud, olen aastakümneid tööd teinud! Ja siin ma nüüd olen – 68aastane naine, kel pole oleviku ega
tuleviku suhtes kindlust. Ja minusuguseid on küll ja veel. Kas siin pole siiski midagi viltu? Kui majaperemees ühel päeval otsustab, et talle on seda korterit vaja – kuhu ma siis lähen? Tänavale? Ja ta ei küta ka veel, kuradi ramp! Kütteperiood võib olla ammu alanud, aga minu korteris sul hambad ainult lõgisevad.
kitarri hoian, justkui oskaks mängida...» 1960ndate lõpp.
30 aastat estraadi, kuid mille nimel?
«Vahi, kui tähtsa näoga ma seda
13
«Kas ei jää Mäksi nägu
Kas oleksite nõus mängima vana kärbseseent?
ada lundver. Minu elu sõnas ja pildis 14
Tõnis Mäega, Mäksiga, oleme koos mitu puuda soola ära söönud. Neli aastat ringreise mööda Eestit, Venemaad, N Liitu. Ultima Thule oli populaarne bänd. Ja Tõnist jumaldati! Kontserte oli vahel kuni kuus tükki päevas – kas seda on üldse võimalik ette kujutada, kui pole ise selles rattas olnud? See polnud mingi meelakkumine, vaid tõeline «kütmine» – hagu tuli anda. Ja samas polnud õigust teha seda kunstilise taotluse arvelt. Teinekord pidin poistelt küsima, kumb nüüd tuleb, kas kontserdi esimene või teine pool – nii sassi läks. Aga välja ei tohtinud see paista, et oled omadega viimase vindi peal. Inimesed olid ostnud pileti ja tahtsid saada elamust. See oli meie töö. Mul on juuksed eluaeg olnud igavesti nirud, õhukesed ega hoia kuidagi, tee mis tahad. Nii kui lavalt tulin, keerasin aga jälle pooleks tunniks rullid pähe, muidu ei saanud. Mäks ütles mulle kord: «Kuule, Ats, kui peaks juhtuma, et sina enne ära sured kui mina, siis – mul on tunne, et sa vaatad mulle kirstust kah vastu, rullid peas...» Kui Tõnis Rootsis oli, helises mul ühel hommikul telefon. Sealt küsiti vene keeles Ada Lundveri. Jah, ma kuulen. «Teid tülitab Odessa filmistuudio. Kas oleksite nõus mängima meie uues filmis vana kärbseseent?» Mäks oskab pagana hästi häält muuta, ma ei tundnud teda ära. Aga sihukesi nalju ta armastab... Kord olime Pärnus. Kahe kontserdi vaheaeg oli parajasti, Mäks
vaadates mulje, et ta on õnnest segane?» Tuuril Kesk-Aasias, 1985.
ada lundver. Minu elu sõnas ja pildis 16
istus ja sõrmitses klaverit. Mina läksin temast mööda puhvetisse ja Mäks ütles mulle: «Atsu, kuule, ma tahtsin su käest küsida, et kas sa oled kunagi sellele mõelnud, et Sophia Loren – ja käib sital?» Samal ajal sõrmitses mingit oma lugu, ma ei tea, «Koitu» võibolla. «No sina e i o l e normaalne, Mäks!» ütlesin ma. Üks natuke müstiline lugu on mul Tõnisega seoses ka rääkida. Ma arvan, see oli 1988. aasta suvel, kui me kõik laulsime ja Tõnis Mäe «Koit» kõlas nagu äratus, tõotus, juubeldus. Või oli see 1989? Aeg läheb nii ruttu... Jah, see pidi olema Balti keti ajal. Olin kodus. Hing oli ahastust täis, rasked ajad elus käsil, seda ei oskagi sõnades väljendada. Nagu mõnikord on – tunned, et ei taha su sisse ära mahtuda kõik see, mis seal on. Mäletan, et käisin korteris ringi ja murdsin käsi, küsisin, vannutasin ja karjusin oma mõtteis: «Tõnis, kus sa oled? Kus sa oled, Tõnis?!» Siis heliseb uksekell. Ukse taga seisab Mäks ja ütleb: «Sa kutsusid mind – noh, siin ma olen!» Kummaline asi on lähedus. Armastus, kui soovite. Käsi südamele – ma pole Mäksi kunagi armastanud nagu naine, meie vahel pole olnud midagi niisugust – intimisch. Aga kuni surmatunnini jääb ta mulle üheks tähtsamaks inimeseks elus. Tõnisel on Jumalast antud loojaanne, ta on väga sügav, huvitav, soe ja ehe inimene, parimaist parim. Nagu loojanatuuridega enamasti, eks ole temaski kuristikke, kuhu kukkuda, ta on küllalt raske iseloomuga. Aga kas see midagi muudab? Kui Tõnis 70ndate alguses alustas, ütlesin emale: «Sellest poisist saab laulja!» Emale ta ei meeldinud. Et misasja ta karjub niimoodi – koleda häälega. Emale meeldis Joala.
Tõnis Mägi: «Atsil on ebaeestlaslik temperament.» «Esimene mälestus Atsist pärineb mul ilmselt tiinekaeast. Eks nad kahekesi – Ada Lundver ja Eve Kivi – nii noorte kui vanade eesti meeste jaoks ilu- ja seksisümbolid olid. Nagu Brigitte Bardot, Sophia Loren ja Greta Garbo, kui maailmast paralleele tõmbama hakata. Kaks kaunist ja samas väga erinevat naisetüüpi. Kaheksakümnendate keskpaiku reisisime Atsiga mööda Venemaad koos neli aastat. Ats on hea semu. Temas on rõõmu ja lusti, ta armastab krutskeid teha, aga samas on ka äärmiselt hoolitsev, ütleksin – emalik. Ringreiside ajal ei viitsinud poisid ju mööda poode joosta ja toidukraami peale mõelda. Tavaliselt kujunes nii, et kogunesime ikka Ada numbrisse, tema oskas ka mitte millestki kuningliku lõunalaua välja võluda. Napsi sai kõvasti võetud, ega see ole mingi saladus. Kui päevas on kolmneli kontserti, siis muidu ei lööks vist mitmekuisele turneele vastugi. Aga ma ei mäleta, et Adal oleks sellega seoses laval mingeid probleeme olnud. Iseendast, pean häbiga tunnistama, mäletan küll kaht sellist kontserti... Atsi praegune imago on suuresti kujunenud seltskonnapiltide ja kollase ajakirjanduse toel ja eks ta on ise selles süüdi. Aga Ats on väga loomulik häbene teisi. Atsil on ebaeestlaslik temperament, selline suur soe hing nagu slaavlastel. Eestlane on oma olemuselt silmakirjalik, tahab ikka pisut parem välja paista, kui on, ja see, mis mulje teistele jääb, on vaata et kõige tähtsam. Atsil niisugune joon puudub ja see on vahva. Huumorimeel on väga tähtis ja Adal on see täiesti olemas, selline hiidlaslik vaimustav omadus igasugustest, ka väga rasketest situatsioonidest naeruga välja tulla. Ma arvan, et Ats on andekas inimene. Kui tema loomulikule andele oleks kõva töö juurde tulnud, oleks ka tema karjäär võinud teistsuguseks kujuneda. Samas on Ats üsna kinnine. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis – ma ei oskagi öelda, kas ma teda tunnen, kuigi oleme palju koos olnud. Oma
Kas oleksite nõus mängima vana kärbseseent?
inimene, kellega on hiigla hea olla. Ta ei häbene ennast, oma tundeid, ei
17
muresid ta rääkima ei kipu, ei kurda ega halise. Aitab alati hea meelega kõiki, kes abi vajavad ja kellest ta hoolib, aga ise naljalt abi küsima ei tule. Mulle tundub, et ta on tegelikult väga üksi. Ma arvan: kui Ats oleks natuke avatum, oleks tal endal kergem.»
ada lundver. Minu elu sõnas ja pildis 18