Issuu on Google+

EESTI ELULOOD

Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

IMBI TANILSOO

Minu pere lugu


Autor Imbi Tanilsoo Toimetaja Marii Karell Kujundaja Siim Saidla Keeletoimetaja Hele Tigane Fotod Aldo Luud / Presshouse, erakogu Trükk Greif ISBN 978-9985-9966-2-1 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Imbi Tanilsoo ja Fookus Meedia, 2009 Kõik õigused on kaitstud.


Sisukord

Sisukord

Minu pere lugu 3 Ikka rõõmus?! Aga kuidas? 7 Ootuse aeg 10 Poja sünd 15 Haiglast koju! 20 Põnnist saab Tarmo 23 Imelaps Tarmo saab õe 26 Taasiseseisvumisaja raskused ja ootamatu rasedus 29 Pesamuna sünd 33 Suur mure Andri pärast 36 Tähtsad vanavanemad ja Tarmo suur kärbsehirm 39 Teel usu ja alternatiivmeditsiini poole 43 Kas mu lastel on kaitseinglid? 47 Mullatööline Andri ja lambakarjus Tarmo 50 Tarmoga on vist midagi ikkagi valesti... 54 Suvepuhkusel valminud töövihik 61 Tormiks kasvav agressiivsus 66 Uue auto reisid Tallinna ja kirikusse 69 Algab Tarmo koolitee 75 Üritame sotsialiseeruda 80 Uue kodu otsinguil 83 Kas järgmised kümme abieluaastat tulevad rahulikumad? 90 Kodune meediaimpeerium kasvab veelgi 93 5


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

Miks Tarmo ei oska uisutada ja kuidas KITT meile koju kolis 100 Mida kõike võib juhtuda! 108 Kui kool kinni pannakse, kus siis Andri õppima hakkab? 114 Tarmo läheb uude kooli 127 Laste diagnoos muutub täpsemaks — mõneti hea, kuid mõneti halb uudis 132 Andri vajadustele vastavat kooli otsimas 138 Kõik kolm last lähevad uude kooli 146 Prügimäe pealetulek jätkub 153 Kahe lapse hinded on üle ootuste head 156 Tarmo satub haiglasse 158 Tiigrihüpe jõuab ka meie koju 161 Lisaks Tajo Kadajasele köidab nüüd ka raadio 167 Keskharidus on juba käega katsuda... 173 Andri kooli juurde hoopis erilisele tööle! 176 Kadri tahab emme ilusaks teha 181 Tarmo läheb esimest korda üksi laagrisse 185 Ema taas koolis, Tarmo teeb lõpueksameid 190 Nutt ja pisarad — õnnepisarad! 195 Mis saab lastest siis, kui meie oleme vanad ja väetid? 199

6


Ikka rõõmus?! Aga kuidas?

Ikka rõõmus?! Aga kuidas?

Minult on sageli küsitud, et miks ma alati nii rõõmus olen. Aga mida siis teha? Kui elu ei lähe nii, nagu oled unistanud, siis tuleb leppida sellega, mida sulle on antud ja sellest rõõmu tunda. Olen sündinud kuuekümnendate alguses lihtsasse taluperesse. Isa oli traktorist ja ema kodune. Emal ei olnud minu jaoks eriti aega, sest ta oli uppunud talutöödesse. Pere, loomad, aiamaa. Öösiti kudus kampsuneid ja kangastelgedel vaipu, et teenida auto ostmiseks lisaraha. Õde ja vend olid minust tunduvalt vanemad. Olin kui viies ratas vankri all, sest nende maailmas ei olnud mulle kohta. Kasvasin üles nagu üksik laps ja tundsin mängukaaslastest suurt puudust. Oleks mul vaid olnud endavanune õde või vend! Aga polnud. Kuna olin suure osa ajast üksinda, mängisin väga palju nukkudega. Õmblesin neile riideid või mängisin kooli. Tegelikult huvitasid koolivihikud mind juba päris pisikesena. Kui õde koolist tuli, siis pidi ta hoolega jälgima, et mina kuhugi ära ei kaoks. Kui see juhtus, siis olin kusagil peidus, tema koolivihik ja pliiats käes ning tegelesin vigade parandusega. Pahandust kui palju! Esimene õpetaja ja esimene kool jätsid mulle erilise mulje. Mul ei ole Laguja algkoolist ühtegi halba mälestust, olime kui üks armas sõbralik pere. Nägin vaid, et õpetaja on vana ja haige, ja juba siis mõtlesin, et kui keskkooli ära lõpetan, siis tulen ise siia õpetajana tagasi. Ent saatus mängis mulle vingerpussi — kool suleti 1976. aastal, kui olin alles lõpetanud põhikooli. 7


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

Teadsin, et minu tulevik jääb Lagujasse, et ma ei taha kuhugi mujale kolida, aga mida ma Lagujas tegema pidin hakkama? Valikuid palju ei olnud: kas traktoristina põllule või talitajana karjalauta. Ema oli mind lapsest saadik laudast eemale hoidnud. Isa traktorid pakkusid mulle aga suurt huvi. Nii läkski, et pärast keskkooli lõpetamist asusin kodumajandis tööle kaalujana, et sügisel minna lühiajalistele traktoristide kursustele. Ise aga lõõpisin: «Töötan nii kaua traktoristina, kuni kool avatakse, siis lähen ikkagi õpetajaks!» Need sõnad osutusid tõeks. Olin olnud seitse aastat roolis ja lõpuks uhiuue Belarussi saanud, kui ülemusega väheke sõnelemiseks läks. Isa vihastas ja ütles: «Mis sa passid, käi Tartus ära ja küsi, kas õpetajakoht on veel vaba.» Nimelt oli koolimaja juba teist aastat remondis ja valmistuti taasavamiseks. See näis uskumatu, aga samal suvel sõitsin Värskasse kursustele ja sügisel alustasin koolis õpetajajuhatajana. Kuna elasin vanematekodus, sõltusin neist väga palju. Mind ei võetud kui täiskasvanut, vaid kui last. Mida rohkem aega edasi läks, seda suuremat puudust hakkasin tundma oma pere ja laste järele. Tahtsin, et minu lastel oleks omaenda peres mängukaaslasi. Unistasin kahest poisist ja kahest tüdrukust. Et nemad ei peaks üksi kasvama nagu mina, et neil oleks alati, kellega mängida. Vaatasin kriitilise pilguga neid peresid, kus lapsed palju jonnisid. Minu lapsed tulevad hästi sõnakuulelikud! Unistasin ideaalsest perest! Aga Jumal otsustas anda mulle õppetunni, väga raske ja valuliku. Aga ma olen selle eest tänulik, sest ideaalpere emana oleks ma olnud kui silmaklappidega hobune, kes näinuks maailma liiga ühekülgsena, ainult selle väliselt ilusat poolt. Puuetega lapsed on õpetanud mind nägema paljude silmade eest varjatud elu kurvemat, aga samas ka palju rikkamat ja sügavamat külge. Tänu poeg Andrile töötan Tartu Maarja Tugikeskuses noortega, kes on pakkunud mulle rohkem rõõmu ja armastust, kui osanuks oodata. Nüüd mõistan ka paremini neid rahutuid hingi pühapäe-

8


Ikka rõõmus?! Aga kuidas?

vakoolitunnis, kes tavalisele õpetajale rohkesti halle juukseid pähe tooksid. Varem küsiti minult sageli, et kuidas ma vastu pidasin, sest kodus oli raske ja õpetajaamet närviline. Ütlen ausalt, et koolis käisin oma närve puhkamas. Seal oli palju rahulikum kui kodus. Kõik koolilapsed olid mulle sama armsad kui enda lapsed. Aga teiste lapsed tundusid nii rahulikud. Nende lärm vahetunni ajal kõlas kui muusika minu kõrvadele. Seda ei andnud võrrelda selle kisaga, mis meil kodus oli. Raskeks läks siis, kui vanim laps Tarmo kooli tuli, sest tema erinevus teistest lõi väga teravalt välja. Aga miks ma üldse hakkasin kirjutama oma perest, lastest? Ma tahan, et kõik emad, kes tunnevad, et neil on nii raske, elu nii heitlik, et laste tulevik on kui must tühjus, saaksid minu loost tuge ja lohutust teadmisest, et Issanda teed on imelikud ja ka kõige lootusetumas olukorras võib hakata paistma päästev päikesekiir. Ka kõige pilkasemasse pimedusse võib tulla valgus ja tühjusesse elu. Tarmo valmistas mulle lapsena meeletut kurbust. Ma tundsin, et olen oma murega üksi ja lohutust ei leia kusagilt, pigem tajusin teiste sõnatuid etteheiteid või haletsust. Ärge iialgi andke alla ja tehke enda poolt kõik, et last aidata, ja teil ei jää tulemus nägemata. Kui saate teada, et lapsel on autism või Aspergeri sündroom, siis pole see veel maailma lõpp. See on alles algus, sest iial ei või teada, missugust rõõmu alguses lootusetuna tunduv laps võib valmistada. Jälgige lapse huvisid ja aidake tal neid arendada — see pole asjata nähtud vaev. Nendele inimestele, kelle peres on kõik terved, tugevad ja ilusad, tuletan meelde, et teid on õnnistatud selle imelisega, millest paljud pered on sunnitud ilma jääma. Hoidke ja hinnake seda ning tänage Jumalat selle ilusa kingituse eest.

9


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

Ootuse aeg

1988. aasta sügis Olen alati unistanud suurest perest. Paraku võttis pisikeses külakolkas päris kaua aega, et oma ainus ja õige üles leida. Kes seda endisest traktoristist külakoolmeistrit ikka tahtis? Pealekauba veel kurja äia ja ämmaga. Ega ma oma külast poissi saanudki, seal kartsid kõik minu papat. Kui olin 24aastane, panin lehte tutvumiskuulutuse. Nii leidsin toreda haritud põllumehe Ennu, kes oli nõus minu kodukanti kolima. Abiellusime 1987. aastal pärast kolmeaastast tutvust ja hakkasime Lagujal pesa punuma. Kulus veel terve aasta, enne kui kurg esimest korda katusele lendas. Kahjuks ei olnud seda rõõmu mul kauaks. Ära läks. Ma olen liiga suur pabistaja. Pidin koolilaste sügispidu üksinda läbi viima ja see käis ilmselt üle jõu. Kangesti kurb oli.

1989. aasta talv Pärast jõule tundsin end jälle imelikult. Olin Laguja koolis õpetaja, aga õppisin samal ajal Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaugõppes. Pealinnast sessilt koju jõudes tormasin kohe kraanikausi juurde. Mulle ei meeldinud kohvilõhn, see keeras seest kõik pahupidi. Arsti juurde minnes aimasin juba vastust ette. «Ja ongi olemas, ja ongi olemas!» kepsutas arst rõõmsalt mööda kabinetti ringi. 10


Ootuse aeg

«Mida te edasi teete?» küsis ämmaemand külmalt. «Mida ma pean tegema?» olin üllatunud. «Kas teete aborti või sünnitate?» Tundsin, nagu oleksin ämbritäie solki kaela saanud. Kuidas on see võimalik: me olime juba valmis viljakusraviga alustama, et rasedaks jääda, ning kui lõpuks jäin, siis selline küsimus... «Miks te nii küsite, mul oli niigi alles hiljuti katkemine?» suutsin pärida. «Mina pean seda kõikidelt küsima,» kõlas kalk vastus. Ämmaemanda jõhker suhtumine ei suutnud siiski minu õnne palju varjutada, sest arst rõõmustas ju koos minuga. Sain analüüside tegemiseks pataka pabereid ja kindla rõõmusõnumi, et seda kodus jagada.

1989. aasta kevad Lapseootus ei olnudki nii tore, kui olin ette kujutanud. Iga päevaga läks vastik iiveldustunne järjest talumatumaks. Istusin kägaras diivanil ega teadnud isegi, mida tahan. Isegi sellest hakkas kõhus keerama, kui sõõmu värsket õhku kopsudesse tõmbasin, õues oli veel halvem kui toas. Ka söök oli vastik ja ilma maitseta, sai tundus kui saepuru. Ainsad toidud, mida isuga sõin, olid soolane sink ja must leib. Lõpuks pidin ka neist loobuma, sest analüüsid läksid halvaks. Kontrollis käies sain aga iga kord õiendada, et miks ma olen jälle kaalust maha võtnud! Vaja on hoopis juurde võtta! Märtsis tegi mu tervis arstile juba sedavõrd muret, et ta pani mind kevadiseks koolivaheajaks haiglasse. Vererõhk ronis lakke ja see arstile ei meeldinud. Siiski pidasin suvevaheajani üsna hästi vastu. Minu esimesed õpilased, kellega neli aastat tagasi alustasin, lõpetasid kooli. Koos lastega läksin vaheajale ka mina, teadmata siis, kui pikaks see vaheaeg venib.

11


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

1989. aasta suvi Suvine sess pealinnas möödus palavalt. Päike küttis päeva tulikuumaks, pea igal õhtul ja öösel müristas-kõmistas väljas vihane äikesetorm. Kõndida oli päris raske, sest lõppema hakkas kuues kuu lapseootust ja Kata-Põnn oli päris tujukas. Miks selline nimi — Kata-Põnn? Mina tahtsin kangesti tütart, nimega Kadri. Seepärast rääkisin kõhus oleva titaga ikka, et minu Kadri, väike Kata. Mees aga küsis, et mida sa siis teed, kui on Põnn, ei olegi Kata. Saigi siis lapse kokkuleppeliseks nimeks Kata-Põnn. Laps põtkis kõhus mis hirmus, koorem oli nii raske, et kursusekaaslastega kambas käies jäin teistest alatasa maha. Kui kõht pingesse tõmbas, tuli lihtsalt seisma jääda, sest kõndida oli ebamugav. Sedapuhku olime majutatud Koplisse, mingisse jubedasse venelaste ühikasse. Ühel ööl tungisid vene poisid ühte meie tüdrukute tuppa. Suure kisa peale tõmbasid noorukid uttu, aga öörahu oli rikutud ning järgmisel päeval kolisid tüdrukud sellest ühiselamust välja. Vaid meie tuba otsustas vapper olla ja eksamiperioodi lõpuni vastu pidada.

23.—24. juuni 1989 Kõik oli hästi kuni jaanilaupäevani. Teised tüdrukud sõitsid pühadeks koju, kuid minu tervis ei olnud suurem asi ja ma ei julgenud pikka teekonda ette võtta. Samas oli hirm ka üksinda linna jääda, eriti veel sellesse ühikasse. Kõht oli kivikõva ja aeg-ajalt lõi sisse terav valu. Hommikul, kui teised mööda Eestimaad laiali sõitsid, logistasin mina trammiga Pedasse, et sööklas kõht korralikult täis süüa ja siis linna peale minna. Loenguid parasjagu ju ei olnud, vaba aega oli küllaga. Trammis istudes tundsin taas seda ebameeldivat suruvat tunnet ja kõht tõmbus krampi. Pedasse jõudes läksin tualetti ja ... ehmatasin soolasambaks — jälle hakkab rasedus katkema! Söögiisu kadus silmapilkselt ja peas kummitas sada mõtet. Kas minna tagasi ühikasse või kohe arsti juurde? Kuna ühikas oli meditsiinipunkt, otsustasin 12


Ootuse aeg

selle variandi kasuks, ent veidi aega hiljem kihutasin mulle järele kutsutud kiirabiautos juba Mustamäe haigla poole. See oli minu elu kõige õnnetum jaanipäev. Haigla koridoris mängis teler ja sealt tuli rahvalikku muusikat. Surusin pea sügavale patja ja ulgusin. Peas keerlesid koledad ja meeleheitlikud mõtted: miks pean mina suve kõige kaunimal õhtul lamama vanglat meenutava haigla külmade müüride vahel, ihuüksi? Neelasin siiski korralikult rohtusid ja rahunesin pikapeale maha. Jaanipäeva (see oli pühapäev) hommikul võtsin taas konspektid ette ja enesetunne oli hiilgav. Õhtuks oli tervis korras, pinge kõhust kadunud. Olin võtnud nõuks iga hinna eest esmaspäeval välja saada, sest sess ju käis ja selsamal esmaspäeval oli esimene eksam. Umbkeelne venelasest arst aga ei tahtnud mu lahkumisest kuuldagi. Tegin talle oma napi vene keelega selgeks, et mulle tuleb mees autoga järele ja siis lähen kohe oma arsti juurde. Eksamitest ma loomulikult ei kõssanudki. Lõpuks, napilt tund enne eksami algust, sain oma tahtmise ja tormasin Mustamäelt Kopli ühikasse, et matrikkel kaasa haarata ja eksamile kiirustada. Sõbrannad vahtisid mind kui kummitust, kui ma heameelest särades ja jooksust õhetades uksest sisse sadasin. KataPõnn jäi alles ja ümmargused viied veeresid mu õpinguraamatusse.

Juuli-august 1989 See suvi oli väga palav ja raske. Kõige halvem oli öösel. Magasin lahtise akna all ja poolistudes, kuid enne uinumist pidin käima väljas ja pahinal sisse-välja hingama justkui sepalõõts, nii vähemalt pool tundi. Ka keset ööd võis kohutav õhupuudus mu üles äratada, ahmisin siis lahtise akna juures ammuli suuga õhku nagu kala kuival. Kui väheks jäi, tuli õue minna. Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Ilmade jahenedes läks olemine veidi kergemaks, kuid magada sain ainult paremal küljel või selili. See kurnas, kuid samas 13


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

tekkis mul pöörane söögiisu. Tundus, et kõik kaotatud kilod on vaja kiiresti tasa teha ja veel oma kaalugi tõsta. Augusti lõpus muutus tervis uuesti kehvemaks. Kui vererõhk jälle kõrgustesse kerkis, otsustas arst mind Tartusse saata: raseduspatoloogias on ikka kindlam olla kui kusagil maakolkas.

14


Poja sünd

Poja sünd

5. september 1989 1. septembril lebasin haiglavoodis ja mõtlesin oma koolilaste peale. Imelik ja kurb oli neist sel tähtsal päeval eemal olla. Samas tundsin rõõmu ja ootusärevust — kohe-kohe saabub minu elu pöördepunkt! Kohe-kohe saan Kata-Põnni emaks! 5. septembri hommikul muutus arst mind läbi vaadates rahutuks, sest tablettidest ja süstidest hoolimata oli mul vererõhk taas ohtlikult kõrge. Ja teatas siis, et nüüd ei lähe enam kaua. Tualetis käies sain sellele kinnitust. Millal need valud ükskord algavad, mõtlesin kärsitult. Esimene valuhoog tuli alles pärastlõunal. Kõht tõmbus kivikõvaks, valu kiirgas nagu noaotsaga lõigates selga, ent läks kiiresti üle. Jäin uut hoogu ootama. See tuli alles poole tunni pärast — nõrk, aga täiesti tajutav. Kuna ka järgmine hoog tuli täpselt poole tunni pärast, oli mulle selge, et need on nüüd NEED valud, sünnitusvalud. Ema oli mulle sünnitusest hästi palju rääkinud, sealhulgas igasuguseid õuduslugusid, kuidas naised karjuvad ja milline jube valu see on. Samas ei jätnud ta ka mainimata, et kui tita häält kuuled, on kogu see piin nagu peoga pühitud... Vaatasin kella, see näitas neli pärastlõunal. Ohkasin — kui valud on nii nõrgad ja pika vahega, siis selle õige trallini on aega veel küllalt. Minutid tiksusid edasi, pikkamööda muutusid valud tihedamaks ja 15


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

tugevamaks. Kella üheteistkümneks oli tuhude vahe veerand tundi. Läksin valveõe juurde ja küsisin, millal pean teisele korrusele minema. Valveõde kutsus arsti. Pärast läbivaatust ja vererõhu mõõtmist kästi mul asjad kokku panna ja riided vahetada. Vererõhk oli veelgi tõusnud ja emakas paar sentimeetrit avanenud. Sünnituspalatite lähedale jõudes valgus minusse peale ärevuse ja ootuse ka masendus. Naised kõndisid kaootiliselt mööda koridori, seisatasid vahepeal ja masseerisid ohkides selga. Üks noor naine oli voodis pikali ja kiljus jubeda häälega. Mind valdas hetkeks õudus — kas mina hakkan ka nii kõrvulukustava häälega röökima? Kiljumine muutus veel valjemaks, sarnanedes pigem kriiskamisega. Arst otsis mind koridorist üles ja käsutas neljandale korrusele tagasi. «Kõndige veel üleval korrusel, see lapseke tõstab oma kisaga teie niigi kõrge vererõhu veel kõrgemaks. Kui ta ära sünnitab, siis tullakse teile järele.» Trampisin trepist üles tagasi, seal oli tõesti rahulikum. Umbes tunni aja pärast, kesköö paiku, olin jälle teisel korrusel. Kuna üks voodi oli vabanenud, sain end ka veidi sirutada. Mulle meeldis, et see vabanenud ase oli kõva kušett.

6. september 1989 Kell oli ammu üle südaöö ja ma proovisin veidi tukastada. Ärkasin millegi kummalise peale — ase oli märg ja vett aina tuli juurde. Taipasin, et need on sünnitusveed. Kohe järgnenud valuhoog oli hoopis tugevam ja kestis kauem kui varasemad. «Mul tulid veed ära!» hõikasin erutatult ja tõusin istukile. Kohe kutsuti mind läbivaatusele. Seal ei selgunud midagi head: emakas oli liiga vähe avanenud, arvati, et protsessi tuleb stimuleerida. See mõte mulle ei meeldinud — hakkavad jälle minu niigi hapraid ja läbitorgitud veene nõelaga suskima! Siis jõudis kohale mu arst. «Kas te vererõhku olete mõõtnud?» küsis ta teistelt meedikutelt. Eitava vastuse peale võttis tohter aparaadi ja tegi seda ise. Tuli välja, et stimulatsiooni ei saagi panna. 16


Poja sünd

«Teie vererõhk on liiga kõrge. Kui hakkate sünnitama, siis tõuseb see veel. Teil võivad veresooned silmades lõhkeda ja võite pimedaks jääda. Parim lahendus on keisrilõige. Teid pannakse magama ja kui üles ärkate, on kõik möödas,» seletas arst mulle. «Aga kas ma siis hiljem veel lapsi võin saada?» küsisin. Ma tahtsin vähemalt nelja last, ühega poleks ma mingil juhul leppinud. «Ärge selle pärast küll kartke!» rahustas arst. «Kolm aastat pärast keisrilõiget võite isegi sünnitada. See ei ole raske operatsioon.» Jäin nõusse, sest valud läksid järjest tugevamaks ja nende vahe oli vaid mõni minut. Soovisin, et kõik saaks juba kiiremini mööda. Mind valmistati operatsiooniks ette ja siis olin äkki kodus. Seal olid isa, ema, õde ja vend, muidugi ka Enn, minu mees. Oli justkui mingi sünnipäev... Veetsin koos sugulastega rõõmsalt aega, kui äkki tundsin, et mind sakutatakse ja tiritakse, mässitakse midagi ümber käe ja topitakse kaenla alla. Avasin silmad ja nägin nagu läbi udu valgetes kitlites inimesi. Siis meenus, kus ma olen. Tahtsin nii väga teada, kes sündis — kas Kata või Põnn —, kuid hääl ei tulnud suust välja ja ma vajusin tagasi raskesse unne. Paaril korral tundsin, et keegi jälle tirib ja sikutab mind, kusagilt kaugelt kuulsin mingeid hääli, ning siis mattus kõik pimedusse. Kui viimaks ärkasin, oli akende taga pime. Meenutasin, et operatsioon oli alganud hommikul kolmveerand üheksa. Huvitav, kui palju praegu kell võiks olla, mõtlesin. Katsusin oma kõhtu — see oli kadunud. Käsi kobas riiet, mis oli nööridega kinni seotud. Kurk kuivas, mingi klomp tahtis väljaköhimist. Proovisin köhatada, ent haarasin kohe kõhust. Tundus, et köhatusega rebeneb äsjaõmmeldud haav lahti. Lõpuks saabus õde. «Kes mulle sündis? Ma tahan teda näha!» tahtsin küsida, kuid häält ei olnud. «Kes sündis? Miks mul häält ei ole? Miks mu kurk nii valus on?» suutsin oma küsimused kähistades siiski kuuldavale sosistada. «Teil on ilus ja terve poiss, hommikul toome ta teile näha. Kurgu 17


Imbi Tanilsoo Minu pere lugu

ja hääle asi on normaalne ja läheb varsti mööda. Olge rahulik! Mõõdame nüüd vererõhku ja kraadime ka,» vastas õde pehmel häälel, ent tulemusi nähes vangutas pead ja tõttas kiiresti minema. Oleksin tahtnud küsida, kas kõik on korras, kuid ei jõudnud. Pealegi võttis uni taas võimust.

7. september 1989 Järgmisel hommikul ärgates oli pea selgem. Üritasin end istuli ajada, kuid maailm hakkas ringi käima. Neelatada oli endiselt kibevalus ja mingi röga kurgus ajas koledasti köhima. Ma olin pettunud: naised, kes olid röökides ise sünnitanud, kõndisid omal jalal ringi, käisid meestega kohtumas, naersid. Mina ei saanud naerda, sest see oli väga valus. Varsti tuli õde kraadiklaasi ja vererõhu mõõtmise aparaadiga. Piilusin ka kraadiklaasi ja jahmusin, sest see näitas 39,5 kraadi! «Kui palju mul siis öösel palavikku oli, kui praegugi on nii palju?» küsisin ehmunult. «Eks siis oli natuke rohkem,» vastas õde. «Küll süstid ja rohud palaviku maha võtavad, vererõhk on juba langema hakanud,» rahustas ta mind. «Kui palju see mul praegu siis on?» uurisin edasi. «Natuke palju veel.» «Ja kui palju öösel oli?» ei jätnud ma jonni. «Oi, palju, palju... Aga mis sellest enam rääkida! Hea, et ilusti välja tulite!» vastas õde. «Millest ma välja tulin?» tahtsin teada saada, kuid just sel momendil astus sisse nooruke meditsiiniõde, süles sinisesse tekki mähitud beebi. «Kes on Tanilsoo?» küsis ta. «Tanilsoo on siin,» ütles vanem õde ja läks ära. See sinises tekis beebi oli minu poeg. Lõpuks ometi kohtusin temaga! Upitasin end ülespoole ja lausa klammerdusin silmadega

18


Poja sünd

sellesse väikesesse näokesse, mis mulle oma tumedate silmadega otsa vaatas. «Tere, Põnn,» ütlesin. «Küll on kahju, et ma ei saa sind praegu sülle võtta ja sulle tissi anda... Emme on väga haige,» rääkisin talle. Olin ju veel tilgutiga ühendatud. Potsikud kanüüli otsas hakkasid tühjaks saama, kuid nende asemele pandi kohe uued. «Te kaotasite liiga palju vedelikku,» öeldi selgituseks.

19


Minu pere lugu