Eestimaa kurb tõsiasi
Esmalt ütlen ma ühe lause – kus seda probleemi ei ole? Mind paneb muretsema kogu see noorte elu-olu, kuna siiski olen veel isegi noor ja tean, kuidas meil see elu käib. Ei ole just kõige raskem leida siin maamunal parmu, kes toob sulle poest pudeli meeleolujooki, paki sigarette, või hoopis teab veel mida.
Auris ALEKSANDROV Siit tekibki küsimus – kuhu me nii edasi jõuame? Vaadates varakevadist Eestimaad, leiame suitsetavaid ala-alaealisi, st esimese kuni neljanda klassi õpilasi. Siin tekibki taaskord küsimus – kuidas saab nii, et lastega pered kurdavad rahapuuduse üle? Kus see raha siis on? Raha on suure tõenäosusega juba sent sendi haaval (aga ka sent on raha) kogunenud sigaretifirmade taskupõhja. Kui paljude laste vanemad ka seda uskuda ei taha, on enamus nende võsukesi tõmmanud oma esimese sigareti juba enne viiendat klassi. Muidugi kui proovimisest kujuneb harjumus, on tagajärjed julmad. Ma ei räägi siin tervisehädadest, vaid juba sõltuvustest (alkoholismist, narkomaaniast jne). Kui ma nüüd küsiksin omaealiselt, kust sa selle suitsupaki või viinapudeli said, naerdakse mind esmalt välja: „Kuidas sa siis ei tea?! Parm tõi, võttis vahelt ainult pool eurot.“ Oleme jõudnud järgmise tõsiasjani, mida tänapäeval leebelt kutsutakse win – win teooriaks: laps saab suitsud, parmuonu saab heal juhul terve euro. On ka muidugi lapsevanemaid, kes on nõus sellega, et nende 14-aastane laps suitsetab ja veel vaatavad sellise pilguga: „Varem või hiljem, mis vahet seal on?!“ Selliste vanemate jaoks oleks vaja luua täiesti omaette raviasutus – „Laste elu pe*sse keeranud vanemate raviasutus“. See oleks koht, kuhu saaks saata vanemad, kes poodi minnes oma lapselt küsivad: „Helesinine või tumesinine LM?“ (suitsufirma toim.) Nagu heas reklaamis öeldakse – see ei ole veel kõik! Tänavune kevad oli ometi erakordselt s*tt seeneaasta, aga mida tegid noorukid sel sügisel heinapõl-
dudel – käisid seenel! Sealt muru seest ei leia mitte puravikke ja kukeseeni vaid „hallukaid“, mis on tegelikult täiesti omaette narkootikum. Korjatakse 30 seent, kuivatatakse ja süüakse nö „kuivatatult“ ja siis nähakse mitmeid tunde hallutsinatsioone. Kas tõesti on see, mille puhul vanemad oma võsukeste üle uhked on? Samuti on probleemiks ka see, et lapsevanemad on uhked selle üle, et igal õhtul viskavad poolese „Laua viina“ hinge alla. See näib neile tähtsam kui nende endi laps ja nii jääbki laps hooletusse. Ei ole just tore see, et klassijuhatajad hoolivad oma klassis olevatest lastest rohkem kui nende endi vanemad. See ei ole trauma ei klassijuhatajale ega lapsevanemale vaid just lapsele. Minu arvates on see veidi debiilne, kui laps end purjutavate vanemate pärast magama peab nutma. Mis oleks lahenduseks? Nii nagu tuleb lõpetada 9. klassi matemaatikas tekstülesanne sõnadega – lahendid puuduvad või andmed sobivad – võin ka oma artikli lõpetada. Ma tõesti südamest loodan, et mõni ema või isa tunneb nüüd muret, mida tema laps pärast kooli teeb. Minu silmis ei ole maailmas kohta teile, vanemad, kellel on kõigest savi. Parem jätke pakk suitsu oma võsukesele ostmata!
KOMMENTAAR Lääne Prefektuuri Noorsoopolitseinik KRISTI VAHI Kui vaadelda kas või paari viimast kuud, siis on politseile pea igal nädalavahetusel tulnud teateid alaealiste pidude kohta nii Pärnu linnas kui ka maakonnas. Politsei on kontrollinud kortereid ja renditud pindu ning kahjuks ei saa sellistel puhkudel rääkida paarist alkoholi tarvitanud alaealisest,
vaid tuvastatud on lause kümneid noori. Väikeste korterite puhul võib öelda, et tõesti kehtib vanarahva tarkus „häid lambaid mahub palju ühte lauta“. Üsna tavaline on, et tegemist on kellegi vanemate korteriga ning ega vanematel polegi teadmist, mis parasjagu kodus toimumas. Põhjus on lihtne - normiks on saanud, et mõlemad vanemad on tööl välismaal ning lapsed iseenda kasvatada. Elamisraha muidugi jäetakse, kuid kuidas seda tegelikult kulutatakse, sellega on noorsoopolitsei kokku puutunud küll ja küll. Samas on alaealised olnud osavad ära kasutama ka seda aega, kui vanemad näiteks viibivad välisriigis puhkusereisil – taaskord ei lasta kodul tühjana seista ning külalisteks saavad nii sõbrad kui ka sõprade sõbrad. Kui sellised võimalused puuduvad, siis leitakse mõni täisealine tuttav, kes nõustuks üürima pidustusteks mõnd rendipinda. Kodust ööseks välja saamiseks on üheks enamlevinud valeks see, et vanematele öeldakse, et ööbitakse sõbranna või sõbra juures. Muidugi ei kutsu politsei siinkohal üles vanemate ja laste vahelise usaldamatusele, kuid tuletab meelde tarkusetera: usalda aga kontrolli. Kahjuks on aga sageli hoopis nii, et lapsevanemad väga ei vaevu oma lapse sõnu kontrollima ja minutiline kõne sõprade vanematele jäetakse tegemata, uskudes pahaaimamatult lapse juttu. Kahjuks pean tõdema, et alkoholi- ja tubakatooted on alaealistele seadustest tulenevatele keeldudele vaatamata liiga kergesti kättesaadavad. Oma viieaastase töökogemuse jooksul noorsoopolitseinikuna olen korduvalt küsinud alaealistelt seda, et kust pärineb tubakatoode või alkohol, mida nad tarvitavad. Enimlevinud vastus on: „pomps“ ostis. Kahjuks on elu hammasrataste vahele jäänud
inimesed varmad alaealistele alkoholi ostma. Tasu ühe mõneminutilise poeskäigu eest on neile ilmselt kohatult suur, sest see kipub pimestama mõistust – alaealine ei pea ega ka tohi tarbida talle keelatud tooteid. Samuti on keelatud toodete hankimisel suureks n-ö abikäeks äsja täisealiseks saanud sõbrad, kes ise veel noore ja kogenematuna ei oska tunnetada ohtu ja ette näha traagiliselt lõppevaid juhtumeid. Kindlasti ei saa ka siinkohal mainimata jätta müüjate käitumist. Minu silmis on aastatega olukord paranenud, ehk üha vähem müüakse alkoholi- ja tubakatooteid alaealistele. Kuid siiski leidub müüjaid, kes pikemalt mõtlemata seda teevad. Siinkohal meenub mulle 16aastase noormehe ütlus: „Anna mulle aega maksimaalselt 15 minutit ja ma toon sulle alkoholi ilma täisealise abi kasutamata“. Kahjuks noormehe sõnade tõele vastavust mul kontrollida ei olnud võimalik. Olukorra paremaks muutumist kinnitavad ka alaealiste tubakaja alkoholitarvitajatele suunatud politseioperatsioonide tulemused, mis näitavad avastatud rikkumiste vähenemist. Politsei võitleb endiselt selle eest, et alaealised ei satuks meelemürkide tarvitajate hulka – teeme ennetustööd ja tegeleme ka kahjuks tagajärgedega ning alati ei pääse ka trahvimisest, kuigi see viimane nimetatu pole kunagi eesmärk omaette. Ohtude ja õnnetuste ennetamisel on väga suur roll täita ka lapsevanematel ja koolidel. Viimase puhul on tugevalt märgata koostöö tugevnemist ning paranemist.