Kaitse Kodu! nr 6 2022. a

Page 1

KaitSe KodU! KAITSELIIDU AJAKIRI

6/2022

KaitSeLiit ÕPPUSeL SiiL 22 –

tULemUSed ja järeLdUSed

SUURLAAGER NAISTELE – KUIDAS SEDA KORRALDADA? NOORTE VÄGE TÄIS SUVELAAGER


LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti


toimetaja veerg

KES TEEB, SEE PALJU JÕUAB

I

lmselt mõtlevad paljud suve alguses, et nüüd on aega küllalt – jõuab käia, olla ja teha. Suve lõpus aga nendivad, et pole mahti olnud õieti alustadagi. Mina pole selles suhtes mingi erand.

Siiski, kui nüüd sügise veerel nendele mõnele möödunud kuule tagasi vaadata, tuleb tunnistada, et tegelikult on ka käidud, oldud ja tehtud. Ning usun, et ma pole sugugi ainus, kes niimoodi arvab. Vähemalt selline mulje võib jääda ajakirja kuuendast numbrist. Mõnedsajad kilomeetrid militaarsporti Põrgupõhja retkel ja Admiral Pitka luurevõistlusel, hulganisti erinevaid laagreid ja kursusi, sekka natuke väljaõpet ja laskeharjutusi. Pole ju sugugi vähe. Eriti kui võtta arvesse, et suvi peaks meie organisatsiooni liikmetele olema vähe rahulikum periood.

KARRI KAAS peatoimetaja

Kuid vanarahva tarkuski ütleb, et kes teeb, see palju jõuab. Kaitseliitlased kahtlemata teevad palju. Ja jõuavad ka.

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

KAITSELIIDU AJAKIRI

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

6/2022

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Trükk: AS Printall

Kaastööde saatmise tähtajad: 7/2022 – 14. september; 8/2022 – 19. oktoober

6/2022

3


SiSUKord

6 SÜNDMUS

Admiral Pitka luurevõistluse võitis Jõgeva malev

8 INIMENE

Aasta naiskodukaitsja Leena Tammets: Naiskodukaitse on minu suurim pere

12 VÄLJAÕPE Kaitseliit õppusel Siil 22 – Tulemused ja järeldused 1. osa

Foto: EDUARD IGANUS

16 VÄLJAÕPE Kuumalaine ja sõdurioskuste kursus Lõuna maakaitseringkonnas

18 VÄLJAÕPE Teistmoodi õppus: Oomega staabimäng 21 SÕJASPORT 120 kilomeetrit Põrgupõhja soid ja metsi 26 SÕJASPORT Elitaarne maratonlaskevõistlus Kuldne Kuul SÕDUR 28 HARITUD Kui kriis tabab mind välisriigis olles – kuidas siis hakkama saada?

32 MAAILMAPILK Achilleuse kodusaarest sai armutu võitluse tallermaa

37 MAAILMAPILK Impeeriumite aeg ja suurriikide tahe 40 MAAILMAPILK Musta mere blokaadist ehk Kuidas tõrjuda Puna-Hiina invasiooni

46 M14 – seitse ühe hoobiga SÕJARAUD

GD peatus otse meie kohal, kolm meest tuiskas uste paukudes välja. Nende omavaheline jutt meist kui sihikule võetud põgenikest andis aimu, et meeskond tuli spetsiaalselt meid jahtima. Ju olime oma elupõletamisega tekitanud vastastes hasardi püüda kerget saaki. lk 21

4

6/2022

ESIKAANEL: Kaitseliit õppusel Siil 22

lk 12

Oli juba õhtu ja tööpäeva lõpp. „Kindral piilus sisse ja ütles: „Oh, teid ma just otsingi!“ Mina reageerisin nagu töösituatsioonis ikka: hüppasin laua tagant püsti ja ütlesin: „Härra kindral!“ Aga tema hoopis õnnitles ja kinkis oma meenemündi.“ lk 8


autorid Miks pidasid ukrainlased ja venelased neli kuud ägedaid lahinguid ühe imepisikese Vana-Kreeka legendides mainitud kaljusaare pärast, mis oli tegelikult kaalul ja kuidas on sellega seotud Kremli ideoloog Aleksandr Dugin? lk 32

AUTORID Major RENE TOOMSE Kaitseliidu väljaõppeosakond On väga vähe asju, mida major Toomse maakaitsest ei tea. Ja neist ta ei räägi ega kirjuta. Ta kirjutab asjadest, mida teab. Lugege!

MARGE TASUR vabatahtlik autor Jõgeva vallavalitsuses kommunikatsiooni eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab lugusid maakonnalehte Vooremaa.

48 KURIOOSUM M16 – surmalõks omadele 50 ÜLEELAMINE Tee see ise: kaigastest väligrill 52 MEDITSIIN Ravimid lahinguväljal 54 NAISKODUKAITSE Siia laotan südame ehk Hetki Mari Raamoti 150. sünniaastapäeva tähistamiselt

56 NAISKODUKAITSE Prügist pärliks ehk Naiskodukaitsjad väärtustavad taaskasutust

58 NAISKODUKAITSE Suurlaager naistele – kuidas seda korraldada? 62 NOORED Noorte väge täis suvelaager 64 NOORED Viis unustamatut päeva Leedus – Žalgiris Summer Camp 2022

66 NOORED NROK – edu pant! 68 AJALUGU Auaste, mida ei saanud keegi 70 MILITAARTURISM Museo Histórico Militar de Valencia ehk Valencia

URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ja meedia­ suhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel. TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

DIANA VÄNT Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser Lahingumeditsiini teema on Dianale lähedane. Et see ka teistele lähedaseks saaks, võtab ta vahel aega ja kirjutab sellest. Lugege siis. INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist: laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

sõjamuuseumi külastus

72 FILMIARVUSTUS Sõdurid või mökud? 74 RAAMATUARVUSTUS Mannetult teostatud hea lugu 6/2022

5


sündmus

ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUSE

ASSO PUIDET

VÕITIS JÕGEVA MALEV 6

Augusti teisel nädalal toimunud rahvusvahelise Admiral Pitka luurevõistluse võitis Jõgeva maleva meeskond. Esikolmikusse mahtusid veel pioneeripataljoni ja Leedu esindused. Tekst: KAITSE KODU! 6/2022


sündmus

K

irde maakaitseringkonna korraldatud võistlusel läks rajale ühtekokku 26 võistkonda 14 riigist. Finišijoone ületas 24 võistkonda, sealhulgas oli parimaks välisvõistkonnaks Leedu esindus, kes üldarvestuses saavutas kõrge kolmanda koha. Neid autasustas hinnalise kingitusega kaitseminister Hanno Pevkur. „Admiral Pitka Recon Challenge 2022 pakkus Kirde maakaitseringkonnale hea võimaluse anda oma nägemus ja panus selle legendaarse luurevõistluse arendamisse. Meie idee oli minna võistluse sisulises korraldamises juurte juurde tagasi, pakkuda võistlejatele eeskätt sõjalisest väljaõppest tulenevaid proovikive ning ühendada tervikuks võistluse stsenaarium ja lahinguülesande täitmine,“ ütles võistluse peakorraldaja, Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. „Hea meel on, et saime pakkuda ka mõnusalt suvist Eesti ilma koos tõsist väljakutset nõudvate maastikuoludega. Suur tänu kõikidele, kes andsid oma panuse Admiral Pitka Recon Challenge 2022 võistluse korraldamisse ja läbiviimisse,“ lisas kolonelleitnant Ainsalu.

Luureretkest võtsid sel aastal osa võistkonnad Ühendkuningriigist, Poolast, Bosniast ja Hertsegoviinast, Soomest, Itaaliast, Taanist, Ameerika Ühendriikidest, Lätist, Belgiast, Hollandist, Leedust ja Gruusiast. Samuti läks rajale kaks võistkonda Eestis paiknevate liitlaste lahingugrupist, esindades Prantsusmaad ja Taanit. Lisaks osales võistlusel üks Ameerika Ühendriikide, Eesti ning Bosnia ja Hertsegoviina ühendvõistkond. Lisaks piiritagustele relvavendadele läksid rajale kaks Tallinna maleva võistkonda ning Järva, Jõgeva, Harju ja Tartu malevate esindused. Samuti Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna naiskond, vanglateenistus, pioneeripataljon ja 2. jalaväebrigaad. Admiral Pitka luurevõistlus on rahvusvaheline sõjalissportlik üritus, mis toimub igal aastal erinevas Eesti piirkonnas, et vähendada Eesti võistkondade koduväljaku eelist. Võistluse eesmärgiks on mõõta reaalsusele võimalikult lähedastes oludes osalejate väljaõppetaset, relvastust-varustust ning kindlasti ka moraali.

6/2022

7


KRISTJAN PRII

inimene

8

6/2022


inimene

aaSta naiSKodUKaitSja

Leena tammetS: naiSKodUKaitSe on minU SUUrim Pere

Aasta naiskodukaitsja Leena Tammets (31) on ehe näide paljuräägitud laiapindsest riigikaitsest. Ta panustab riigi kaitsmisse nii tööl kui vabal ajal. Ja samamoodi nagu Leena on vaadanud ja vaatab oma eeskujude poole, tunneb ka temaga koos olles, et just Leena moodi tahaks isegi olla. Tekst: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

L

eena on aasta naiskodukaitsja tunnustusest meelitatud. „Alutaguse ringkonna aasta tegijaks saamine oli meeldiv üllatus. Ses mõttes meeldiv, et sai ikka korralikult tööd tehtud. Sellega kaasnes nomineerimine aasta naiskodukaitsja tiitlile,“ märgib ta ja lisab, et ei arvanud, et paljude toredate ja tublide kandidaatide seast tiitel just talle tuleb. „Tunnustus ei ole ainult eelneva aasta põhjal, vaid kogu teenistuse pealt. Tunnen, et ma ei saa peatuda. Ja mul polegi mõttes kulpi nurka visata,“ teatab Leena. Tema sõnul ei saa organisatsioonis olla niisama kulgemist. „Naiskodukaitse on justkui elus organism, mis muutub koos riigis valitseva olukorra ja ajaga,“ nendib ta. Naise sõnul jagub piisavalt proovikive ja teemasid, millesse panustada, ning neid tuleb järjest juurde.

„Oh, teid ma just otsingi!“ Mina reageerisin nagu töösituatsioonis ikka: hüppasin laua tagant püsti ja ütlesin: „Härra kindral!“ Aga tema hoopis õnnitles ja kinkis oma meenemündi,“ muljetab Leena. Kaitseväe peastaabis töötava aasta naiskodukaitsja kolleegid ei teadnudki, et ta on nii tubli. „Ega ma ise ka ei teadnud,“ naerab naine.

Järgmisel päeval pärast autasustamist koputas Leena kabineti uksele kindral Herem. Oli juba õhtu ja tööpäeva lõpp. „Kindral piilus sisse ja ütles:

Praegune pingeline olukord maailmas ning soov kriisis toime tulla on pannud inimesi mõtlema Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu astumise peale.

Leena räägib, et see on hea võimalus levitada laiapindset riigikaitset. „Ma ei tee seda ainult tasu eest, vaid ka vabatahtlikult töövälisel ajal. Mul oleks tohutult hea meel, kui keegi, nähes tänaval naiskaitseväelast, mõtleks: vot, mina tahaksin ka minna naiskodukaitsjaks või kaitseväelaseks,“ juurdleb aasta naiskodukaitsja, et temagi võiks oma tegudega sütitavaks eeskujuks olla.

Mõttest, et kunagi lähen, on saanud reaalsus. Isegi kui see on vooluga kaasaminek ja inimene hiljem välja astub, on ta teadlikum mees või naine. „Ta on koolitatud ja meie oleme teinud kõik endast oleneva, et anda talle hakkamasaamiseks vajalikke oskusi.“

HOBIST KASVAS TÖÖ

Leena alustas kodutütrena, kellest kasvas välja noortejuht. Teistest tüdrukutest vanemana võttis ta oma kodutütarde rühma üle. Tema ise oli kodutütrena saanud näha tavapärasest pisut erinevat elu ning arvas, et seda võimalust võiks pakkuda teistelegi tüdrukutele. Siis tuli võimalus osaleda staabiassistentide kursusel. Teema oli huvitav ja hakkas meeldima. Igapäevaselt töötab Leena Kaitseväe peastaabis teabehaldurina. Sinna jõudmise eelduseks on olnud kogemus staabiassistendina ja töö Kaitseliidus. „Minu töö on virtuaalmaailma sasipundarde lahti harutamine, et intra6/2022

9


inimene net, mis on üks olulisemaid osi suure organisatsiooni infohalduses, oleks üles ehitatud loogiliselt ja arusaadavalt,“ selgitab ta. Alutagusel on Leena vedada side ja staabi erialagrupp. Lisaks kuulub ta ringkonna juhatusse. Paljud koosolekud on küll veebis, ent kui väljaõpe on kohapeal, siis tuleb sõita. Tallinna ja Tartu ning vajadusel Alutaguse vahet liikumine teda siiski ringkonda vahetama ei sunni. „Alustasin siin, kui veel koolis käisin. Olen küll Jõhvi jaoskonnast Lüganusele läinud, ent ringkonda vahetada ei taha. Alutagusemaal, see tähendab Ida-Virumaal, oli pikalt minu kodu. Siin on armsad inimesed – süda on Alutagusel ja Alutagusega,“ räägib Leena. Seegi piirkond ei ole ääremaastumisest puutumata jäänud. Paljud kolivad ära ning tööd ei ole nii lihtne leida. Kodukoha jaoskonda kuulumine hoiab juurte juures. Kodutütrest naiskodukaitsjaks saamine oli asjade loogiline käik. „Mind veenis toonane esinaine, kes rääkis, et Kaitseliidus saan osaleda ainult Kaitseliidu tegevustes, aga Naiskodukaitses saan kasutada kõiki nende hüvesid ja lisaks veel Kaitseliidu omi. Ma olin müüdud,“ muigab ta. Leena sõnul olid Naiskodukaitses sellised naised, kes võtsid noore oma tiiva alla ja kasvatasid edasi. „Nad on siiani minu suurim pere. Tütarlapsena vaatasin nende poole alt üles: sellised naised, nii targad, ägedad, mina tahan ka,“ räägib ta uhkusega.

PAPRIKAKASTE TEEB KÕIK HEAKS

Leenal on eredalt meeles paari aasta tagune koormusmatk. Võistkonna esindaja sai saata naistele ühte punkti paki. „Kui oled 24 tundi rajal olnud, siis toob selline pakk pisara silma, isegi nüüd,“ meenutab aasta naiskodukaitsja. Kõigepealt oli seal motiveeriv kiri, mille Leena tüdrukutele ette kandis. Parima üllatusena olid pakis aga Hesburgeri burksid paprikakastmega. „Need olid küll külmad, aga nii head! Paprikakaste teeb kõik heaks,“ märgib ta asjatundlikult. Pakis olid veel kuivad sokid, mis lähevad igal ajal kaubaks. Leena sai küll kõige suuremad, ent kannab neid tänaseni, sest need on südamest kingitud. Kuigi kuiv

10

6/2022

sokk on parim, aitavad hädast välja ka hügieenisidemed. Neidki oli pakki pistetud, et tüdrukud saaksid oma saapaid kuivatada. „Karp viinamarju oli ka. Viinamarjad olid magusad, aga need burksid olid ikka …,“ õhkab ta. Millised täpsemalt, peab juba ise tajuma, nähes ja kuuldes Leenat neist rääkimas. Igatahes ajab isutama. Soolaselt magusale liikudes – Leenale on jätnud kustumatu mälestuse ka üks Kirde maakaitseringkonna õppus Põhjakonn. „Olime kolme staabiassistendiga Tudul asuvas staabis, kui Kaitseliidu ülem tuli tordiga meid Naiskodukaitse aastapäeva puhul õnnitlema. See oli nii armas.“

LIHTNE IGAPÄEVAMATEMAATIKA

Praegu on Naiskodukaitses aktuaalseks teemaks värbamine. „Ikka küsitakse, kas aasta naiskodukaitsja soovitaks organisatsiooniga liituda. Loomulikult! Oluline on uute liitujatega ka edaspidi tegelda: olla toeks ja kontaktisikuks, kes teab vastuseid.“ Matemaatiku haridusega Leena puhul ei saa poolest rehkendusest juttugi olla. Kui juba, siis ikka topelt. Lihtsatest Naiskodukaitse-teemalistest arvutustest on nii mõnigi huviline selgema pildi saanud. Esimene, mida võimalikud liitujad küsivad, on: kui palju peab kohal käima? Leena nägu läheb kavalalt muigele ja silmad särama. Juba selle peale olen minagi täiesti müüdud ja tahan kõike seda saada. „Esiti on korrektne vastus, et kohustusest lähtuvalt 48 tundi aastas, aga hakkame arvutama: aastas on 52 nädalat, 48-ga jagatuna on see null koma midagi (täpsuse huvides: 0,92). Seda on vähem kui üks tund nädalas,“ kannab Leena haarava näitlejameisterlikkusega ette. Sellega asi ei piirdu, vaid tehtesse tulevad järgmised muutujad. „Iga nädal tegevust ei toimu, näiteks suvise perioodi, jõulud ja koolivaheaja arvestame välja. Nüüd arvestame, et keskmine naiskodukaitse baasväljaõpe kestab ühe nädalavahetuse, mis on umbes 36–48 tundi. Palun väga – ja 48 tundi saabki täis,“ teatab Leena võidukalt oma tehte vastuse. Teine põhiküsimus on kohustused. „Liikmemaks? Kui suur see on? 12

eurot. Kuus? Ei, aastas. Päriselt,“ kirjeldab ta värvikalt vestlust huvilisega ning jätkab väikse rehkendusega. „Aastas on 12 kuud, 12 jagatud 12-ga on üks euro kuus. Mis sa selle eest saad?“ jätab ta küsimuse õhku, kuid mitte kauaks. „Toon võrdluseks Kaitseliidu kooli ja Äripäeva koolitused. Viimasel maksab ühepäevane lõuna ja kahe kohvipausiga kursus orienteeruvalt 600–800 eurot. Pluss käibemaks. Kaitseliidu koolis algab kursus reedel: sind võetakse vastu, saad loenguid ja õhtul sauna ning kirjutad muuseas paar kirjatükki valmis. Sind koolitatakse terve laupäev väikestes töögruppides. Sa saad personaalset tagasisidet mentoritelt ja meeskonnakaaslastelt. Ja mitte suvalist, vaid ikka konstruktiivset. Lisaks saad kolm korda päevas süüa, magad voodilinade vahel ja sul on pesemisvõimalus. Vahepeal võid mängida piljardit ja suhelda kaaskursuslastega organisatsiooni arengu teemadel,“ võtab Leena oma sütitava kõne kokku ning kinnitab, et organisatsioonist saadavad väärtusi ei ole võimalik rahasse arvestada.

KOGEMUSED ON HINNATUD VALUUTA

Vabatahtlikuks instruktoriks õppinuna tunneb Leena kohust organisatsioonile midagi tagasi anda ja teisi õpetada. „Need kogemused annavad mulle jõudu ja teotahet ka tööl koolitada. Kõik selle, mida saan konverteerida töörahasse, kasutan ära tööl ning mida tööl õpin ja kogen, saan konverteerida Naiskodukaitse vääringusse,“ selgitab ta, kuidas on töö ja vabatahtlik tegevus omavahel põimunud. Kaaslased nimetavad Leenat motiveerivaks eestvedajaks. „Asi on julges pealehakkamises, teeme ära, karta pole midagi. Boonused on palju suuremad.“ Eriti innustavad on eksprompt kohtumised ja mõttesähvatused. Vahel piisab uute ideede algatamiseks ka „palli“ õhku viskamisest. Mõnikord võib pall küll maha kukkuda, aga siis tuleb see jälle kätte ulatada. Pealehakkamist näitas Leena Narva jaoskonnale vene keeles ohutushoiu kursust tehes. „Ma polnud mõnda aega vene keeles rääkinud. Arvasin, et mu keel enam ei paindu rääkima infosõjast, küberohtudest või met-


inimene sas eksimisest. Hakkasin materjale kokku panema, praktiseerisin ja tuli hästi välja,“ jutustab ta. Humoorikalt lähenedes oli seegi hübriidkoolituse moodi, nii eesti kui ka vene keeles. „Kui Narva naistega räägime ja ma õiget sõna ei tea, ütlen neile eesti keeles, nad saavad aru.“

proovimisest sai nauditav hobi. Praegu läheb neljas hooaeg. „Osalen igal aastal Kaitseväe meistrivõistlustel, aga tulutult, poodiumile ikka ei saa, meil on kaitseväes ikka nii tugevad naised,“ lausub ta ja tõdeb asjatundlikult, et peab veel trenni tegema.

Vabal ajal, nii palju kui seda jääb, meeldib Leenale abikaasaga matkata, orienteerumas käia või mööda Eestit sõites uusi kohti avastada. Vabadel hetkedel haarab ta kätte raamatu või suisa mitu. Mõni raamat on tal Tartus, Tallinnas ja kotis alati varuks.

Alutaguse ringkonnas alustati sellise täiesti uudse lahendusega nagu Alutaguse akadeemia. „Korraldame oma liikmetele vastavalt vajadusele ja võimalusele praktilisi huvikoolitusi. Näiteks esimene oli projektijuhtimise koolitus. Õppisime, kuidas projekti alustada, kokku panna ja täide viia. Vabatahtliku töö juures, kus tegevustes võib aeg pikale venida, on oluline nii oskus alustada kui ka oskus oma aega planeerida ja kavandatu lõpule viia,“ märgib Leena. Alutaguse akadeemikud käivad koos vastavalt vajadusele ning vabatahtlike koolitajate olemasolule. Uusi teadmisi saab kasutada nii oma organisatsoonis kui ka muudes valdkondades. Leena Tammets võistlemas Naiskodukaitse koormusmatkal

MARET KOMMER

Kaks korda nädalas käib Leena harjutamas sangpommi rebimist ja tõukamist. Juhuslikust

6/2022

11


väLjaÕPe RENE TOOMSE

Õppus ilma vigadeta on raisatud aeg. Mul on hea meel, et me selle õppusega aega ei raisanud. Taani pataljoniülem ESTPLA-3 õppuse tagasisidel 1996

Pealike õppepäevad Siil 22 ettevalmistusteks

KaitSeLiit ÕPPUSeL

SiiL 22

tULemUSed ja järeLdUSed 1 1. oSa Kaitseliit osales õppusel Siil 22 nelja kompanii suuruse üksusega, üks Saaremaal ja kolm Valga-Võru vahelisel alal (Lõuna-Eesti). Lisaks oli lõunas toetuseks Taani Kodukaitse rekkekompanii ja üks Poola Rahvuskaardi rühm. Esmakordselt tegutseti kogu õppuse jooksul kõigi üksustega hajutatud lahingutegevuses, kus peamine võitlev üksus oli jagu. Tekst: major RENE TOOMSE, PhD, Kaitseliidu peastaap

12

6/2022


väljaõpe

E

rinevad varitsused ja kiired väikesed reidid ilma pikemasse lahingukontakti jäämata olid reegliks. Kõik allüksused püüdsid rakendada „Maakaitse käsiraamatu“ peatükis 1.2 kirjeldatud põhimõtteid nii hästi, kui see selle suhteliselt lühikese õppuse aja jooksul töötas. Ja see töötas. Eriti nendes allüksustes, kes said aru ideest ja olid ka paremini treenitud. Üldiselt saab lugeda õppust Siil 22 Kaitseliidu jaoks hästi korda läinuks, sest kõik allüksused olid aktiivselt tegevuses just hajutatud lahingutegevuse raamistikus ja kõik õppisid palju juurde. Saaremaal toimus vaid vastutegevuse (22MEU) ja Kaitseliidu omavaheline võitlus ehk vastutegevus keskendus kogu oma jõuga just maakaitseüksuste neutraliseerimisele. Lõuna-Eestis oli vastase põhipingutus suunatud 2. brigaadi kaitsest läbimurdmisele, mitte võitlusele maakaitsega.

ETTEVALMISTUSED ÕPPUSEKS Kaitseliidus algasid sisulised ettevalmistused novembris 2021. Kuna Kaitseliidu maakaitsedoktriin2 vajas testimist, oli doktriinis kirjeldatud võitlusviisi vähemalt osaline kasutamine õppusel loogiline valik. Koostati kontseptsioonipaber „Mõtteid Siiliks 22“ ja koguti vabatahtlikke väikeüksuste taktika kogemusega Kaitseliidu liikmeid fiktiivsesse gruppi RIG (Riigikaitse Instruktorite Grupp). Kontseptsiooni tutvustati Lõuna MKR-i staabile detsembris ja lepiti kokku, et RIG viib kavatsuse õnnestumise toetamiseks läbi kolm nädalavahetust väljaõpet Võru ja Tartu malevate õppusele plaanitud allüksuste pealikele alates meeskonna- ja jaopealikest. Kontseptsioon, maa-ala ja vastutegevus said kooskõlastatud mitme sessiooni vältel Kaitseväe õppust ettevalmistavates töögruppides, Lõuna MKR alustas oma käskude planeerimist.

Lääne MKR-i osa õppusel koostöös USA üksusega 22MEU sai samuti soovitatud eraldi kontseptsioonina. Kuigi MEU planeerijad osalesid kohtumisel, ei olnud lõpuni kindlust, et nad ka reaalselt tulevad. Kontseptsioonis pakkusime, et nad sooritaksid vastutegevusena maabumise Saaremaal Tagalahes ja ründaksid Sõrve poolsaarele. Selline manööver annab võimaluse Lääne MKR-i ühendkompaniil (Saaremaa, Pärnumaa ja Läänemaa rühmad) harjutada ja testida võitlust ülekaaluka vastase vastu, kasutades hajutatud lahingutegevust samamoodi, nagu sai plaanitud Lõuna-Eestis.

kolme moodulina veebruarist aprillini 2022, kaks esimest moodulit Nursipalus ja planeerimine koos maastikurekkega Antslas.

Samas ajaraamis asusid Kaitseliiduga koostööle Ühendkuningriigi Ranger rügemendi ja Taani Kodukaitse eriluureüksused, kes olid huvitatud vaatlemisest ning osalemisest allüksuste juhtide koolitustel. Kohe algul sai nendega läbi räägitud ka vajadus saada õppuse vältel toetust vahekohtunikena (OCT) allüksuste juurde.

Seadsime peamiseks prioriteediks miinivaritsused. Miinidena oli kasutada külgmiin M14, kaitselaeng M21, roomikumiinid ja 105 mm suurtükimürsu imitatsioonid. Harjutati nende kombineeritud ülespanekut ja õiges järjekorras lõhkamist. Ühendkuningriigi ranger’id töötasid välja kahju- ja ohutabeli erinevate lõhkekehade mõju arvestamiseks õppusel.

Lisaks soovis maakaitse poolel liituda Taani Kodukaitse ühendkompanii (luurerühm ja jalaväerühm), et harjutada hajutatud lahingutegevust. Lõuna MKR kaasas nende juhtkonna planeerimisse. RIG andis neile kirjalikud soovitused, milleks harjutada kodumaal enne õppust. Lõuna MKR-ist kujunesid osalejateks Võru LaKo, Tartu LaKo ning Tartu staabi- ja tagalakompaniide baasil TT sihtüksus, mis oli tugevdatud Poola rühmaga. Doktriini kohaselt ei peaks maakaitseüksused oma alalt ära liikuma, vaid jätkama vastase järgnevate üksuste kulutamist. Kuid õppuse lühike aeg ja piiratud vastutegevus sellist lähenemist ei võimaldanud. Seega pidi MKR plaanima väga agressiivse maakaitse, et õppust maksimaalselt ära kasutada. Koos RIG liikmetega sai kavandatud tunniplaanid ja jaotatud teemad koolitajate vahel. Väljaõpe ning lõplik planeerimine kuni jagudeni viidi läbi

Peamised kiirkoolitatavad teemad olid: ülesande planeerimine, kontaktidrillid, miinid ja nende imitatsiooni kasutamine varitsustes, erinevad varitsused ja reid. Õppepäevadel osales keskmiselt 40 jaopealikku või nende abi Võru ja Tartu allüksustest. Viimases moodulis toimus kõrgemate käskude andmine pealikele ja vastavalt sellele nende oma plaanide lõplik kujundamine koos maastikurekkega.

Kaitseliitlaste üldine hinnang sellisele ettevalmistavale programmile oli hea, sest aitas kujundada arusaamist nii vajalikest taktikatest kui ka kogu eeloleva operatsiooni olemusest. Samuti tõstis see oluliselt pealike enesekindlust eelseisvaks ülesandeks. Isegi kui hiljem õppuse alguses selgus, et vastutegevus ei kasuta eeldatud teid, oli saadud kogemus andnud pealikele hea aluse, et oma plaanid kiiresti ringi teha. Õppepäevadeks tehtud esitlused ja materjalid said üles laetud Iliase portaali, et pealikud neile ka kodus ligi pääseksid.

MATKEVAHENDID, TÄIENDUSTE JA PARENDUSTE TEGEMINE Ette teada probleem oli, et ametlikult puuduvad Kaitseliidul matkevahendid miinide plahvatuste näitlikustamiseks, kuid ka vajaliku distantsi loomiseks parema vaatluse- ja tulevõimega vastasega. Samuti puudus korralik TT-granaadiheitja imitatsioon, kuu6/2022

13


väljaõpe lipildujad tõrkusid lahjema moona tõttu ja puudusid suitsugranaadid oma eemaldumise katteks.

MIINID JA NENDE MATKIMINE

Miinivaritsused tugevama, eriti soomustatud vastase vastu tuleb sooritada pikalt distantsilt, et varjata ennast vastase vaatluse ja tule eest. Allüksuse paiknemine vastase lahingumasinatele lähemal kui 200 m suurendab oluliselt riski võitlejate eludele. Küsimus on selles, kuidas nii kaugelt või pigem veel kaugemalt lõhata miine hävitusalas. Ainuke mõistlik viis seda kontrollitult teha on raadiosignaalil töötavate distantsseadmete abil. Kaitseliit ostis selleks iga õppusel varitsusi tegema plaanitud jao kohta ühe saatja ja neli vastuvõtjaga initsieerijat, mida kasutatakse professionaalse ilutulestiku tegemiseks. Kuna rahuajal ei saa vastutegevuse vastu kasutada päris miine, tuli lahendada küsimus, kuidas luua piisavalt visuaalne ja samas sihtmärgile ohutu imitatsioon. Lahendus tuli jällegi ilutulestiku valdkonnast: 5 g pauguti sisse paigaldatud elektrooniline süütetikk. Kuna selline pauguti teeb küll valju heli, kuid tema efekt on lühike, paigutasime selle kriidipulbriga (ca

14

6/2022

200 g) täidetud kotti. Sellise „laengu“ plahvatus paiskas üles korralikult nähtava kriidipilve, mis ühtlasi vähendas maapinna süttimise ohtu, summutades pauguti leeki.

paremat moona polnud kuskilt saada, pakkusime lahenduseks paar kompensaatori väljalaskeava keermestada ja poldid ette keerata. Lahendus töötas ja kuulipildujad toimisid õppuse ajal.

Juhuks, kui vastutegevus oleks kasutanud signaali mahasurujat, tuli vastuvõtja viia kaabliga miinist ca 50 m kaugusele, et see jääks segaja kaitsemullist välja.

CG TT IMITATSIOON

Kaitseliit hankis ja RIG komplekteeris iga plaanitud jao tarbeks vastava matkekomplekti: 1 saatja, 4 vastuvõtjat, 20 paugutit, 22 elektrilist tikku, kilekotirull kriidile ja 7kilone kott kriidipulbrit. Komplektid jagati laiali kompaniide kaupa enne õppust. Igasse komplekti kuulus ka juhend laengu ohutuks valmistamiseks. Saatjad, paugutid, elektrilised tikud ostsime ettevõttelt Tõsised Töötegijad OÜ (Arvo Vardja, www.surm.ee). Kriidipulbri saime poest Majatohter (www.majatohter.ee).

KUULIPILDUJAD

Võru LaKo kuulipildujad MG3 väljastatud moonaga ei töötanud. Moon oli vähema püssirohuga ja kompensaatorid ei pidanud kinni uuesti vinnastamiseks vajalikku gaasihulka. Kuna

Allüksuste kasutuses oleval Carl Gustavil ei ole head visuaalset lasuimitatsiooni. Selgus, et Eestis on ettevõte, kes toodab sellist lahendust – Defforce OÜ (https://defforce.com/). Nende süsteem PTR84 koosneb alumiiniumist valmistatud õõnsast hülsist, mille tagaossa kinnitatakse pauklaeng sarnaselt alakaliibriga. Kuid kui alakaliibrit kasutada üksnes müraimitatsiooniga, siis on lask nähtav vaid relva taga. PTR84 aga tekitab visuaalse efekti ka ette, sihtmärgi poole, mis annab ka teisele poolele võimaluse lasku fikseerida. Lisaks ei loeta seda hülssi relvaks nagu alakaliibrit, mis teeb selle ladustamise lihtsamaks (ei vaja relvaruumi). Hankisime igale jaole ühe matkehülsi ja neli laengut. Lahendus töötas väga hästi ja sai kasutajatelt hea tagasiside.

SUITSUGRANAADID

Lahinguolukorras on ilma suitsukatteta eemaldumine äärmiselt ohtlik. Paraku ei ole suitsugranaate Kaitseliidu allüksustele väljastatud juba


väljaõpe

MOBIILTELEFONID JA ARVUTID

Kuna nägime ette, et allüksused peavad oma kontaktid salvestama (nn Hezbollah’ reegel: kui seda pole filmitud, siis seda ei juhtunud), siis tuli tagada jagudele sobivad telefonid. Kaitseliidu side- ja IT-osakonnalt sai kõik vanad telefonid kokku korjatud ja toodud kodust juurde vanu, mida enam ei kasutata. Iga telefon tähistati aplikatsioonidega SIGNAL ja ATAK ning laeti SIM-kaardiga, mil andmesidemahtu 6 GB. Samuti tagati MKR staapidesse allüksustega kiiremaks sidevahetuseks „mustad“ arvutid, kuhu oli installeeritud SIGNAL. Neisse arvutitesse tehti fiktiivsed Google’i ja Facebooki kontod, mille kaudu alas elavad tsiviilisikud saaksid edastada infot vastase kohta.

ELANIKE BAASIL LUUREINFO KOGUMISE ETTEVALMISTAMINE

Selleks, et saada infot vastutegevuse liikumisest, oli kavas ära kasutada kohalike inimeste valmisolekut oma võitlejaid toetada. Selleks loodi kaks erinevat, kuid seotud lahendust, mida

siinkohal ei saa detailselt kirjeldada. Olgu vaid märgitud, et need põhinesid veebilahendustel ega nõudnud kasutajatelt ühegi uue äpi installimist. Ja need lahendused töötasid, ala elanikelt tuli luureinfot.

VAHEKOHTUNIKUD Algusest peale oli selge, et vahekohtunikud ehk vaatlejad-kontrollijadkoolitajad (ingl observers-controllerstrainers, OCT) tuleb panna peamiselt nende jagude juurde, kes lähevad vahetusse kontakti vastasega, ehk rõhuasetus oli võitlevatel jagudel. See eeldas ka vastava väljaõppe ja kogemusega OCT-sid – väikeüksuste taktikas pädevaid inimesi. Õppuse alguseks oli Saaremaal olemas 12 OCT-d (iga jao kohta üks) ja 3 EXCON-i liiget 22MEU baasil, kes asusid allüksusi toetama OCT ülesannetes ning staabis salvestama kontaktide tulemusi. Lõuna-Eestis oli vaja katta vähemalt 34 jagu ja Kaitseliidu OCT staabielement. Eestlastest saime kokku 17 pädevat Kaitseliidu liiget, seega 18 OCT-d tuli saada meie Ühendkuningriigi ja Taani liitlaste hulgast, milleks nad ka lahkelt valmis olid. Lõbusa vahejuhtumina võib mainida ka ühe USA isiku kaasamist. Tegu oli Kaitseliidu ja USA Rahvuskaardi vahetusprogrammi raames siia saabunud seersandi Jake’iga (taust: reke ja snaiper), kes juhuslikult päev enne õppuse algust kohtus siinkirjutajatega Harju maleva staabi ees. RIG oli ette valmistamas järgmiseks päevaks, 21. maiks plaanitud OCT-de seminari ja pakkimas vajalikku varustust. Kui selgus, et kellelgi ei ole asjalikku plaani seersant Jake’ile tema siinviibimise ajal, värvati ta koheselt OCT-ks; leiti talle metsavarustus ja saadeti koos teiste OCT-dega juba järgmisel päeval „lahingusse“.

Vahekohtunikud tegid jagude juures väga head tööd, saates Kaitseliidu õppuse staapi Antslas ettekandeid kontaktidest, ühtlasi nõustasid nad jagusid ja andsid lõpuks ka ausa hinnangu koos soovitustega, mida parandada ja mida kindlasti sama hästi alal hoida.

MEELIS KALME

aastaid. Aga kui nende kasutamist ei treeni, siis võib päris sõjas palju võitlejaid mõttetult surma saada. Kaitseliit ostis ise ettevõttelt Arnika OÜ (www.arnika.ee) piisava koguse suitsugranaate, et jaod saaksid neid kasutada varitsusteks ja muudest kontaktidest eemaldumiseks.

OCT-de üldhinnang õppuse korraldusele oli hea. Puudustest toodi esile halba sideühendust vastaspoole OCT-dega, mis viis sageli OPFOR-i (ingl opposing force, vastutegevus) peatumata läbiliikumisele ka tegelikult tõsisest varitsusest. Halb side võis olla tingitud teise poole OCT-de kogenematusest (mitmed esimest korda) ja ka teadmatusest, mida maakaitse täpselt korraldab. Tihti istusid OPFOR-i OCT-d soomukites sees, kus raadiolevi puudus. Probleemiks oli ka mitmete üksuste konvoide, kes tõenäoliselt liikusid ilma OCT-ta, varitsuste täielik ignoreerimine. Ei olnud võimalik, et nad ei näinud teede ääres imitatsioonplahvatusi, kuid neid lihtsalt ignoreeriti. See ei ole aus mäng, reeglid tuleb kõigile osalejatele selgeks teha. Pisut odava maigu jättis ka see, et OPFOR-i tagalamasinad, mida esimestel päevadel rünnati, panid hiljem külge sinised lindid, mis muutis nad mänguvälisteks. Vastaspool ei tohiks nii teha, õppust tuleb maksimaalselt kasutada õppimiseks. Selline lähenemine ei valmista võitlejaid (ka tagala personal on võitlejad) ette sõjaaja olukordadeks, kus tegelik vastane tuleb sind hävitama. VIITED: 1

2

Artikkel on refereering põhjalikumast ametlikust kokkuvõttest, mis on saadaval Kaitseliidu sisevõrgus. Ametliku, detailse kokkuvõtte maht on 50 lehekülge koos 29 lisaga. Artiklis avaldatud andmed on üldistused, mis ei lähe avaliku kasutamise piirangu alla. Maakaitse käsiraamat. Kaitseliit, 2021, peatükk 1.2.

6/2022

15


väLjaÕPe

KUUmaLaine ja SÕdUrioSKUSte KUrSUS

LÕUna maaKaitSeringKonnaS Alates selle aasta veebruarist on Lõuna maakaitseringkond võtnud vastu hulga uusi liikmeid, kellel eelnev sõjaväeline kogemus puudub või on see jäänud aastakümnete taha ning vajab värskendust.

K

ui tavapäraselt on Tartu malev viinud suvise sõdurioskuste kursuse läbi ühes etapis 20–30 uuele võitlejale 11 järjestikuse päeva jooksul, siis seekordne vajadus oli anda baasoskusi kuni 300-le. See seadis Lõuna maakaitseringkonna (LõMKR) keerulise dilemma ette: kas minna edasi eelmise aasta augustis koostatud prognoosiga, treenida maksimaalselt 60 uut liiget ringkonna üheetapilise sõdurioskuste kursuse raames ja jätta ülejäänud ootama aastat 2023 või leida teine võimalus kõikide uute võitlejate ettevalmistamiseks. Teise variandi teeb raskemaks sõdurioskuste kursuse ainekava maht, mis on aastast aastasse suurenenud

16

6/2022

Tekst: MARGUS LILLAK, Tartu malev

ja viimastel aastatel jõudnud 11 nädalavahetuse pikkuse kursuseni. Teemadesse tähelepanelikult sisse vaadates oli arusaadav, et mitte kõik teemad ei ole absoluutselt kriitilise tähtsusega selleks, et uus vabatahtlik suudaks liituda oma üksusega ja olla seal võrdne teiste võitlejatega. LõMKR 2022. aasta sõdurioskuste kursuse (SOKkl) põhiliseks eesmärgiks oli anda piisavalt palju oskusi, et uued liikmed saaksid võimalikult kiiresti liituda oma üksustega ning minna edasi allüksuse väljaõppesse.

UUDNE LÄHENEMINE

Esmakordselt viidi ringkonna SOKkl läbi kahes etapis: I etapp oli ringkonna tsentraalne etapp, kus õpetati kõrgema riskiastmega teemasid,

mille juures on oluline ühtne kvaliteet – relvaõpe ja laskmine (sh TEST1 ja TEST2), A-kategooria lõhkaja kursus ning lahingumeditsiini õpe (TCCC – tactical combat casualty care). Lisaks õpetati teemasid, mida oli vaja nendel päevadel kohapeal metsas ellujäämiseks: telk ja telkmantel, kateloki kasutamine, välihügieen ning tunnimehe kohustused valvepostil. II etapp jäeti malevatele ja malevkondadele lahendada oma allüksuste juures vastavalt üksuse pealike äranägemisele. Analüüsides saadaolevate LõunaEesti lasketiirude võimeid, oli selge, et ühekorraga pole võimalik kogu koosseisule laskmisi läbi viia, ning osalejad jagati kolme gruppi. Kolm gruppi tähendas ka kolm korda roh-


HENRY NARITS

väLjaÕPe

kem instruktoreid. Lõpptulemusena oli igas grupis 70–90 uut liiget, kes osalesid baaskursusel neli päeva järjest. Iga väljaõppeteema vastutajaks oli määratud tegevväelasest ohvitser, kes tagas väljaõppe kvaliteedi, vahendite ja instruktorite olemasolu. Väljaõpet viisid eelkõige läbi kaitseliitlastest instruktorid vastavalt graafikule, keda lisajõuna toetasid tegevväelased. Kuigi pedagoogilised võtted ja stiilid olid instruktoritel erinevad, oli kvaliteet valdavalt hea või väga hea. Samuti oli see vabatahtlikele suurepärane võimalus viia läbi oma RIK (relvainstruktori kursuse) ja LIK (laskeinstruktori kursuse) praktikaid, ning uuendada C-kategooria lõhkajate kvalifikatsiooni. Eelnevate aastate kogemuste põhjal oli teada, et lisaks instruktoritele on vaja kogenud „rühmaülemaid“, kes oleksid pädevad, suudaksid lahendada väiksemaid kriise ja hoida distsipliini selliselt, et keegi ei tunneks, et talle tehakse ülekohut. Selle ülesande võtsid enda kanda tegevväelastest kompaniiveeblid, kes kursantide hilisema tagasiside põhjal oma ülesandega suurepäraselt hakkama said.

NAHUTAV KUUMUS

Sõdurioskuste kursuse algus langes kokku ka Eestit tabanud kuumalaine algusega, mis tegi nii läbiviijate kui ka osalejate elu üsna raskeks. Higi voolas isegi varjus olles ja see seadis kursandid, kellest enamik hakkas sõjatarkusi õppima esmakordselt, olukorda, kus nad pidid ühtlasi omandama esmaseid ellujäämisoskusi. Abiks olid siin nii erinevate oskuste ja kogemustega kaaskursandid, kogenud rühmaülemad kui ka meditsiinikoosseis, kes kõik suutsid oma teadmiste põhjal jagada vähemkogenud kaasvõitlejatele parimaid soovitusi.

„Igale grupile oli kõige kurnavam just tiirupäev, kus Väluste lasketiirus tuli lagedal sooritada laskeharjutusi, samal ajal kui kõrvetav päike laskureid nuhtles. Õnneks andsid Väluste tiiru kaks tuletõrje veevõtukohta kõigile kursantidele võimaluse end õhtutundidel jahutamas käia,“ sõnas kursuse ülem kapten Margus Lillak. Kolmes grupis läbis sõdurioskuste kursuse suvise etapi kokku 220 uut võitlejat peamiselt Tartu ja Sakala malevast. Selle aasta kursandid jäid silma väga ühtlase taseme poolest. Positiivseks osutus ka see, et suuremal osal oli kindel teadmine, millise allüksusega jätkatakse sõjalist väljaõpet ja millist ametikohta plaanitakse organisatsioonis täitma hakata. „Mulle jäi ühe positiivse mälestusena meelde hetk, kus rühm, kes parajasti oli lõpetanud oma lõhkamised ja võis tegelda puhkamisega, tegi ettepaneku alustada järgmist õpet varem, et aega optimaalsemalt kasutada. Kui tavaliselt on selline ajakasutuse jälgimine kursuse ülema ülesanne, siis vaatamata kurnatusele suutis kogu rühm kaasa mõelda, kuidas aega efektiivsemalt kasutada, ning teha väga asjaliku ettepaneku. Kindlasti vajab äramärkimist seegi, et rühmad hoidsid kokku ja suutsid üksteist rasketel hetkedel motiveerida, järele aidata ning lühikese aja jooksul luua oma kambavaimu,“ ütles kursuse ülem kapten Lillak.

VÄLJAÕPE JÄTKUB

Nüüdseks on enamik malevkondi alustanud sõduri baaskursuse II etapiga, mille käigus antakse oma uutele liikmetele edasi muud olulised oskused ja teadmised. Sellise lähenemise suureks eeliseks on,

et iga teemat on võimalik paremini suunitleda selle järgi, mis eriala või ülesandeid konkreetne allüksus täidab. See kiirendab oluliselt uute liikmete integreerumist allüksusesse. Nii saab malevkond, kes komplekteerib maakaitsekompaniid ning kasutab jao-rühma sidevahendina raadiojaama Icom, keskenduda oma vahendi spetsiifilistele omadustele, ning malevkond, kelle kompaniides on sidevahendina kasutusel Harrised, keskenduda nende eripärale. Osad malevkonnad alustasid ülejäänud väljaõppeteemade õpetamist juba enne tsentraalset etappi ning on oma väljaõppega jõudmas juba lõpusirgele. Mõned plaanivad väljaõpet läbi viia intensiivselt ühes etapis, kasutades selleks sügisest õppekogunemise aega, ning osad panevad seljad kokku, et ühiselt väljaõppega edasi minna. See on koht, kus malevkondade pealikud, väljaõppepealikud ning jao-, rühma- ja kompaniipealikud saavad oma allüksuse uute liikmetega tegutseda täpselt nii, kuidas sõjaaja ülesanded nõuavad, jäädes samal ajal õppekava raamidesse. Kapten Lillaku sõnul oli kursuse sellisel kujul läbiviimine võimalik ainult tänu headele ja tugevatele instruktoritele nii tegevteenistujate kui ka vabatahtlike seast. „Soovin kõigile kursantidele jõudu ja kindlat meelt edaspidises teenistuses! Ärge unustage, et kursuse läbimisega teie väljaõpe alles algab ja selleks, et olla lahinguteks valmis, tuleb väljaõppes osaleda oma allüksuse koosseisus nii palju kui võimalik. Ärge loobuge kergekäeliselt ühestki võimalusest minna nädalavahetusel „põllule“ oma jao, rühma ja kompaniiga! Eesti eest!“, ütles kapten Lillak. 6/2022

17


väLjaÕPe

teiStmoodi ÕPPUS:

oomega StaaBimäng Varsti on jälle oktoober. Aga läinud aasta oktoobrist kuni maini oli kõikidel Naiskodukaitse side- ja staabinaistel võimalik osa võtta Oomega staabimängust, mille eesmärk oli toime tulla vähenenud staabikoormusega ning hoida teadmisi elus, kuniks on taas võimalik staapi panustama minna. Tekst: MERLI KEERUP, NKK Tartu ringkond, Oomega peakorraldaja

T

artu side ja staabi erialagrupi juhtkonna korraldatud Oomega staabimäng oli veidi teistmoodi õppus, kus tuli lahendada erinevaid nuputamisülesandeid. Staabinaised tutvusid mälumängu tarbeks NKK aastaraamatutega, kirjutasid viie-punktikäsu Shreki teekonnaks printsessi päästmiseni, lõid maastikumudeleid, harjutasid teavitusahelat ja mobiilset raadiosidet. Samuti kuulati ja parandati vigaseid ettekandeid, dekodeeriti ja joonistati tingmärke ning lahingutoiminguid, lahendati krüptitud tekste nii kooditabeli abil kui ka ilma etteantud šifrita. Ühtlasi testiti teadmisi-oskusi kaitseväelisest viisakusest ja küberturvalisusest. Ning üks õige naiskodukaitsja tunneb ka esmaabi ja ohutushoidu. Südamekuu raames käisid naised õues kompassiga mängimas ja GPS-kunsti tegemas. Enamik ülesandeid olid lahendatavad individuaalselt, kuid ringkonna peale sai tehtud ka meeskonnatööd. Osalejate, keda muide oli kokku 70, e-posti potsatas iga kahe nädala tagant uus ülesanne, mille lahendamiseks oli aega

18

6/2022

4–5 päeva. Kokku tuli läbida 13 etappi. Mängu sisu oli salastatud kuni stardini. Lahenduseni tuli jõuda erinevaid platvorme kasutades, oli nii Iliast, Google’i vorme, e-maili, mobiilseid kõnesid kui SMS-e. Oli nii ristsõnu kui ka tekstitöötlust, testide vormis lahenduste esitamist, nii mõnelgi korral tuli vastuseid pildistada ja üles laadida.

KAASAKISKUV MÄNG

Iga etapi järel oli osalejatel võimalik anda ka tagasisidet. „Etappe on nii palju, ootan juba põnevusega, mis te veel välja mõtlete“, „Sattusin nii hasarti, et unustasin end poole ööni asju lugema ja lahendama“, „Mõtlesin, et korraks piilun vaid, mis uus etapp sisaldab, ja juba järgmisel hetkel unustasin töö sootuks ja lahendasin kooditabeli abil sõnumit“. Need on vaid mõned näited tagasisidest – võimalusest, mida korraldajate rõõmuks üpriski aktiivselt kasutati. Peakorraldaja hinnangul arenes kõige enam juhendite lugemise oskus. Nii mõneski etapis oli oluline ajaline arvestus. Näiteks tegi üks võistkond neli tundi varem valestardi teavitus-

ahelas, kus esimene signaal pidi ikkagi tulema korraldajatelt. Või siis oli tarvis teha mobiiliga sidekontroll kindlatel kellaaegadel kindlale numbrile. Kõne tuli aga hommikul nii vara, et äratas üles korraldaja, kes unesegasena ei saanud kohe aru, miks talle selline kõne tuli. Hiljem juhistesse peidetud konkse enam alla ei neelatud. Samuti kohtuti põnevate tehniliste viperustega. Näiteks ei ole üks korraldaja tänaseni saanud teavitusahela stardisõnumit.

VÕITSID KÕIK

Mäng aga ei olnud niisama, ikka tahetakse ju parimaid tunnustada. Esikohtade vahel käis tihe rebimine ning päris-päris võitja kolmik selgus ikkagi pärast viimast etappi. Võrdsete võimaluste tagamiseks arvestati 11 parimat tulemust 13st etapist. Lisaks jagasid korraldajad silmapaistvamate tulemuste eest aeg-ajalt boonuspunkte. Esikoha sai harjukas Katre Ulmas, kes kaotas maksimumist vaid pool


MARET VALNER

väLjaÕPe

Staabimängu TOP 10 Katre Ulmas 114,5 Tairi Lappalainen 112,45 Külli Kruus 112,25 Kerli Prants 109,35 Evelin Lappalainen 107,9 Reelika Rohuste 107,75 Liina Karotamm 107,3 Eili Erg 105,55 Liina Heinmaa 105,15 Maris Allik 104,35 6/2022

19


väLjaÕPe punkti! Teise ja kolmanda koha vahel oli vaid 0,2 punkti, hõbedase tulemuse viis Sakalasse Tairi Lappalainen ning auväärt kolmas positsioon jäi pealinna Külli Kruusi kätte. Parima ringkonna tulemuse tõi Rapla! Rapla ringkonnast osales kokku 6 naist, kelle keskmine tulemus tuli 89,67. Järvakad olid kohe kannul 88,63 punktiga ning neile järgnes Tallinn 66,44 punktiga. Mängule pidi järgnema ka grande finale ehk lõpumäng, kus päriselt kokku saame ja planeeritud rada läbime, kuid paraku ei olnud lehekuu selleks parim aeg – staabiassistendid valmistusid Siiliks. Oomega staabimängu korraldas Tartu side ja staabi erialagrupi juhtkond koosseisus Aimi Tedresalu, Keit Prants, Kadri Vider, Merli Keerup. Mängule aitasid kaasa veel teisedki – Helen Allas, Marika Oper, Leane Morits, Jakob Jõgi, Rein Luhaorg, Urmas Rüütli ja teised.

mida ütLeSid vÕitjad? I KOHT: KATRE ULMAS, HARJUMAA

„Osalesin Oomega mängu kõikidel etappidel. Tekkis täielik hasart, nii et ei saanud arugi, et mäng kestis kokku 8 kuud ning sügisest sai märkamatult kevad. Kuna õppused on viimastel aastatel järjest ära jäänud, andis Oomega hea võimaluse varem õpitut meelde tuletada. Osaleda sai ju pingevabalt kodus oma laua taga – õppematerjalid turvaliselt nina ees. Samas jätkus ka piisavalt pinget ja närvikõdi, sest kunagi ei osanud ette aimata, milline ülesanne postkasti potsatab. Sidemehena meeldisid mulle kõige rohkem muidugi raadiosidega seotud ülesanded. Kõige rohkem vastutust tundsin meeskondlikes ülesannetes, sest kaaslasi alt vedada ei taha ju keegi. Teavituskontrolli ülesandes moodustati tiim võhivõõrastest inimestest, kes pidid nüüd omavahel koostööd tegema hakkama. Harjutasime siis oma teavitusahelat ikka paar korda läbi, et võistlusolukorras võimalikult käbedalt tegutseda. Käsu koostamise ülesanne oli minu jaoks kõige raskem ja ajamahukam. Siin tuli meeskonnatöö igati kasuks, sest igal liikmel olid omad tugevad küljed. Mõnikord oli kodus terve perekond tegevustesse kaasa haaratud, näiteks maastikumudeli jaoks kive, oksi ja lehti kokku tassima. Aga enamasti ei saanud perekond arugi, kui ma mõnel õhtul kooditabeli, repi põhjade, kompassi või kaardiga sahmerdasin. Oomega oli üks omamoodi kiirkursus teadmiste värskendamiseks – koroonaajastusse täpselt sobiv.“

II KOHT, TAIRI LAPPALAINEN, SAKALA

„Osalemine ei olnud üldse küsimusekski. Kuna õpe ja praktika on staabiassistentidel üha vähenemas, siis hakkasid oskused ja teadmised juba rooste minema, kuid võistlus võimaldas need jälle töökorda seada. Samuti õppisin, mis on vahepeal muutunud ja mis vead võivad minul suures lahendamiselevuses sisse sattuda. See analüüsiosa, kus toodi välja võtmekohad, andis pärast iga etappi võimaluse ennast arendada ja seda ka juhul, kui osaleda ei suutnud, kuid kokkuvõtet lugesid. Endal jäi üks etapp hooletusest vahele, kuid see innustaski järgnenud etappidel rohkem pingutama. Parim oli see, et vahepeal sai ülesannet teha ka koos grupiga ja pärast seda jäi meil avatuks väike vestlusaken, kus tuletasime üksteisele meelde, et tähtaeg hakkab tulema. Üldine motivatsioon tuli ikkagi igipõlisest teemast, kumb on osavam, kas muna või kana, ja seekord tegi muna kanale napilt, aga kindlalt ära.“

III KOHT, KÜLLI KRUUS, TALLINN

„Kaitseliidus ja Naiskodukaitses on side mulle alati huvi pakkunud ning Oomega staabimängust kuuldes otsustasin pikemalt mõtlemata osaleda. Minu jaoks olid ülesanded väga huvitavad ja mitmekesised. Loobumismõtteid ei olnud, sest lisaks olemasolevate teadmiste kinnistamisele sain ka palju uut-põnevat teada. Paras väljakutse oli näiteks käsu koostamine, samas oli meie tiimil seda tehes ka väga lõbus.

Lahenda kaasa meie nelja

s etapp!

20

6/2022

Meeldiski, et mängu jooksul sai ülesannete kallal nii ise pusida kui ka meeskonnatööd harjutada. Suur tänu korraldajatele ja kui mäng tulevikus taas toimub, võtan jälle osa ning soovitan ka kõigil teistel huvilistel seda teha.“


sõjasport

120 KILOMEETRIT

PÕRGUPÕHJA SOID JA METSI

„Need on põhimõtteliselt Eesti meistrivõistlused,“ toonitas 7. juuli hommikul Põrgupõhja retkeks kutsutavale patrullvõistlusele vurava bussi roolist Kaitseliidu Järva maleva neljaliikmelise võistkonna liige Alo Aasma.

K

Tekst: URMAS GLASE, Roosna-Alliku üksikkompanii

ogenud militaarvõistlustel osalejana on Alo saanud seni maitsta võidurõõmu, kuid seekord ta kõrgeid sihte ei sea, sest nende võistkonnale on Raplamaa Eidapere ja Järvakandi ümbrus võõras. „Harjutame augusti keskel peetavaks Pitka retkeks. Arvan, et Põrgupõhja võidu pärast heitlevad Tallinna maleva Kalevi malevkonna, Põhja kompanii ja Vändra omad,“ ennustas ta. Alo võistkonnakaaslane Arti Kõrgesaar kirus vihma, mida ilmaennustus lubas kolmeks võistluspäevaks ohtralt. Jürgen Põldma seevastu jahmatas kaasreisijaid teatega, et paneb sajakilomeetrisele rännakule jalga tuliuued, sisse kandmata Samelini saapad. Enne starti tormas bussi juurde tagasi neljas võistkonnaliige Janno Viilup, et jätta maha abielusõrmus. „Jama, kui see kuskil metsas peaks ära kaduma.“ Ja läinud see Järva maleva viimaste aastate esindusvõistkonna tiitlit hoidev seltskond oligi. Ent bussi juurde jäi kohmitsema teinegi nelik, nende seas käesolevate ridade autor, kes naabrimeestega Roosna-Alliku üksikkompaniist järgmiseks kolmeks päevaks mesti heitis. Meie võistkonna start on tund pärast Järva oma. Nädalapäevad varem kuulsin, et 30. juunil toimub Tapa ümbruses taas

Taani liitlaste korraldatud rännak. Osalesin kaks aastat tagasi taanlaste 25kilomeetrisel marsil 30kraadises kuumuses Järva maleva aasta kaitseliitlase Lauri Mäepalu kutsel, kellelt uurisin tänavusi osalemistingimusi. Lauri jutust selgus, et seal on osalejate arv täis, kuid ta pakkus alternatiiviks Põrgupõhja retke, kus tal olevat meeskonnast parasjagu üks liige puudu. „Me ei sea kõrgeid sihte. Võime viimaseks ka jääda. Peaasi, et läbi teeme,“ rahustas Lauri. Andmata endale täpsemalt aru, millesse end segasin, jäin nõusse.

ESIMENE PÄEV. EDU MAGUS MAITSE 7. juulil kell 11.10 koos Roosna-Alliku kaitseliitlase Andrus Varese, hiljuti noorkotkaeast välja kasvanud Andero Kaljuvee ja elukutselise kaitseväelase Lauri Mäepaluga starti astudes päris minult kohtunik Kaja Heinsaar, kas Järva Teataja esimene blogipostitus on juba tehtud. „Kuidas osaluseksperimenti tehes kohe esimestel meetritel niimoodi vahele jäin?“ küsisin endamisi, kuid valjult ühmasin, et eks ma vaatan esmalt rajal õunte pealt, kuidas üldse minema hakkab. Alguse astumine läks libedalt. Ühe raielangi servas märkasime vasakul sadakonna meetri kaugusel kaitseväe maastikuautot. Vastutegevus, mis

muud. Leppisime kokku, et kui midagi juhtub, jookseme vasakule. Koos kraavist välja karates andsime 300 meetrit üle lageda jalgadele valu. Masin keeras teelt paralleelselt langiga meie taha, kuid jäi lootusetult hiljaks. Esimesse punkti jõudsime 15 minutit enne kontrollaega ja saime ootealas hinge tõmmata. Kaardi järgi oli esimese etapi pikkus alla kolme kilomeetri, kuid maastikul liikudes venisid vahemaad palju suuremaks. Punkt asus kohas, kus 1949. aasta detsembris langes haarangus legendaarne metsavend leitnant Richard Saaliste koos oma kaaslastega. Kõikides kontrollpunktides oli esimene rutiin kirja panna järgmise punkti koordinaadid ja saabumise aeg ning täita veepudelid. Esimese punkti ülesanne oli ehitada kohtunike antud vahenditest kompass ja määrata sellega ilmakaared. Enamasti oli punktides ülesandeks valmistumise aega kaheksa minutit ja teist samapalju sooritusele. Kas teate, kuidas kompassi teha? „Selleks on vaja metallitükki, veekaussi ja rohulehte,“ õpetas Lauri, kellele see oli juba seitsmes järjestikune Põrgupõhja retk. Kui ülesandelaualt kate eemaldati, olidki mainitud detailid saadaval, lisaks üht-teist muudki. Lauri andis mulle ülesande hõõruda õmblusnõe6/2022

21


SÕjaSPort

la villase sokiga ja valis ise sobiva kandevõimega rohukõrt. Ent meie kaadervärk ei näidanud piisavalt kiiresti õiget suunda. Lauri haaras laualt veinipudeli korgi ja lõikas selle otsast poolesentimeetrise seibi. Selle ajaga olin järgmise nõela villase sokiga üle hõõrunud. Risti läbi korgiseibi lükatud nõel keeras end põhja-lõuna suunda. Tehtud! Pärast sooritust pakkusid kohtunikud, et olnuks me vähem kärsitud, jõudnuks me sellegi ära oodata, millal nõel oleks õigesse suunda painutanud korgist suurema veetakistusega rohulible. Järgmise kontrollpunktini oli oma kolm tundi ja üle viie kilomeetri minna. Paari kilomeetri järel tuli ületada esimene maantee. Jõudsime kruusateede ristumiskohta. Selliseid kohti hoiavad pahad tavaliselt kontrolli all. Kuskilt kaugemalt kostsidki juba lasud. Lauri hiilis raiesmikul põõsaste vahelt olukorda hindama, kuid tormas nagu rästikust nõelatuna tagasi. Selga kõlas mitu püssipauku. Põrutasime ülepeakaela metsa tagasi. „Head jooksmist!“ hüüti meile järele. „Nii kui põõsa oksad laiali lükkasin, oli püssimees minu ees,“ meenutas Lauri hiljem. Hiilisime varju pakkuva metsa all sadakond meetrit paremale ja tegime taas kiire spurdi üle tee. Seekord segamatult. Veidi hiljem ületasime sööstuga ristuva haru ja olime taas turvaliselt metsas. Järgmises kahtlasemas kohas uurisime kaarti ja Lauri küsis minu arvamust. Pakkusin, et vaevalt passib vastane piiratud nähtavusega ja mobiilsust piiravas võsas, vaid ikka lagedamal hea vaadeldavusega ja kiiret liikumist võimaldaval alal. Lauri nõustus. 22

6/2022

Andrus võttis binokli ja seiras ümbrust, aga ei märganud midagi. Saime kaela esimese vihmasabina. Pilves 20kraadise ilmaga oli metsa all astuda päris hea ja kerge vihm mõjus pigem värskendavalt. Esimese kraavi ületamisel ei hüpanud ma piisavalt kaugele ja saapasse läks natuke vett. Ega teisedki paremini pääsenud. Teine kraav alistus kergemini, sest kasutasime sellest üle langenud kuuseronti. Kolmanda kraavi eel tiris Andero maast üles pehkinud kuuse nagu Kalevipoeg ja heitis selle sillaks. Astusime üle vetruva raba, mis on kui üüratu svamm, kuid õnneks üsna kuiv. Kes lapsepõlves on küünis heinakuhja tallanud, mäletab seda tunnet jalgades. Murakad mätastel olid punakaskollased, aga veel toored. Üle raudtee saime probleemideta, kuid kuskil selja taga paukusid jälle relvad. „Kas teil on ka jalad märjad?“ päris Andero. Kõigil olid. Vähem või rohkem.

astuti rajal ikka kahele miinile, aga paar võistkonda tegid ülesande puhtalt. Kahe punkti vahel turgutasime end igaks juhuks rehüdroni ja magneesiumi pulbriga. Esimene ei lase vedelikul organismist nii kergesti välja minna ja teine aitab ära hoida jalakrampe. Parem probleeme ennetada.

Teise punkti jõudsime mõneminutilise varuga. Ülesanne oli tiigist välja tuua sinna kukkunud langevarjur ja viia ta kanderaamil läbi miinivälja ringiga tiigi kaldale tagasi.

Kolmanda punkti eel sattusime pokumaale. No ei olnud see tarnamätastel ja nende vahel seiklemine kuigi lõbus, aga punkti jõudsime kaheksaminutise varuga. Järgnes granaadivise. Kolm granaati tuli lamades heita vastu lina ja kukutada selle ette auku.

„Teil tuleks see Kuusiku lennuväli kinni panna. Eelmisel aastal oli sama ülesanne. Muud te ei oska kui vette kukkuda,“ hurjutas Lauri kohtunikke.

Minul sahises lina kahel heitel kolmest, aga kas vise ka auku läks, ei teagi.

Keegi pidi vette minema topist ära tooma ja kollektiiv otsustas, et ujuma läheb kõige märjemate jalgadega pesamuna Andero. Miiniväljal hakkas üks rohututt mu jala all susisema ja kaaslased jätkasid ilma minuta.

Anderole hakkas mingi lihas põlveõndlas aina rohkem valu tegema. Risti läbi Kaisma raba sumpamine pani sellele veelgi suurema põntsu. Tundus, et kangest valuvaigistist oli abi. Raba ise oli ilus ja elevust tekitas peaaegu jala alt lendu hüpanud tedrekana.

Kohtunik Jaak Kukk kiitis, et meil oli seni kolmas tulemus, sest keskmiselt

„Ära rohkem sellele mõtle ja kõik,“ kõlas Lauri soovitus Anderole.


Järva maleva Roosna-Alliku üksikkompanii võistkond täies koosseisus mõned meetrit enne jõukatsumise finišit

Päeva viimane harjutus nõudis morsesõnumi vastuvõtmist ja dešifreerituna traattelefoniga edastamist. Sellest ülesandest ei saanud ükski võistkond jagu. Esimese päeva pidas valdavalt kuiva ilma. Läbitud teekonna pikkus tuli meeskonnale antud jälgimisseadme andmetel 32,6 kilomeetrit. Ühtegi villi ma saabastest päästetud jalgadelt veel ei avastanud. Andero ütles, et isa jälgis veebis meie kulgemist ja esimese päeva lõpuks olime neljandal kohal. Jõudsime Andrusega näod vaevu laiale naerule vedada, kui Lauri juba manitses, et ega see nii jää. „Seda enam on praegu õige hetk heast päevast rõõmu tunda,“ lõõpisin vastu. Enne keskööd jõudsime seada kuuskede alla kaks telkmantlit katuseks, teha priimusel sooja sööki ja lonksu kuuma jooki. „Nüüd on see koht, kus peaks lahti lõikama soolapeki,“ poetas Lauri järjekordse matkatarkuse. Pekki meil käepärast polnud, küll aga tavalist sinki ja suitsuvorsti. Sääskede kõrvulukustav pinin ja tõrjevahenditele vilistav torkimine ei lasknud paraku eriti magada. Hommikul kuulsime, et esimese päeva õhtul astusid maha Märjamaa naiskodukaitsjad ja hommikul Kõue võistkond.

TEINE PÄEV. ELUDE PÕLETAMINE

teele joostes oli veel üks paha püstolit paugutades vastas. Tuli maksta kaks elu. Lauri ja Andero tegid suurema kaare ja pääsesid seekord puhta nahaga, kuid üsna vettinud jalgadega.

Lauril oli õigus – päevad pole vennad. Esmalt kaldusime liialt märja raba serva, sattusime laiadele pilgeni täis kraavidele ning tegime liigse ringi, kus kaotasime aega.

Viiendasse kontrollpunkti jäime veerand tundi hiljaks. Ülesanne oli ära tunda ained ja aimata nende kaal. Enamasti oli teravili, kuid sekka ka klaasiliiva ja padrunikast. Selle sooritusega jäime Kaleviga esikohta jagama.

Ärkasime kell 5. Kell 6 asusime teele. Enne seda tegime hommikusöögi ja pakkisime laagri. Jõudsime napilt enne esimest vihmasabinat.

Tõeline ebaõnn tabas meid Järvesoo rabast tulles Pööravere küla all, kui ees läinud Andrus ragistas tee ääres otse vastasele sülle. Saime sealt küll terve nahaga plagama, aga reetsime peagi oma liikumissuuna ja jäime sihti ületades passijatele teist korda silma. Otsustasime üle Engle jõe vesise luha teisele poole minna, aga selleks ajaks oli vastane toonud meie püüdmiseks lisaväge ja polnud loota mingit armu. Olime selles kohas ainus pihtide vahele jäänud võistkond ja eks see ajas pahalastel hamba verele. Vastasel jätkus jõudu meid isegi metsa jälitama tulla. Esmalt arvasin, et mu taga ragistab keegi meie omadest. Heitsin pilgu üle õla ja märkasin vastast napi kümne meetri kaugusel. Käratasin Andrusele ja panime jooksu. Vaatasin, et olen paarimehest kiirem, ja lidusin mööda. Raputasime jälitaja maha, kuid maan-

KARRI KAAS

SÕjaSPort

Viimatine soos vastutegevuse eest põgenemine oli meie pesamuna jalad täitsa läbi võtnud ja otsustasime taktikaliselt, et valime teadlikult suurema riskiga teed, kus vastasega kohtumine on tõenäolisem, kuid vähemalt säästame kaaslase jalgu nii palju kui võimalik. Algas enneolematu elude põletamine. Kõige sirgem tee läks läbi turbaraba. Ees liikunud võistkonna pealt nägime ära, et seal ootab kaks varitsust. Sellegipoolest põrutasime täispurjedes peale, et äkki õnnestub läbi rääkida. Esimesest varitsusest kargas meie üllatuseks välja näitleja Märt Avandi. Talle loovutasime kaks elu ja kaks meest said kauplemise ajal ringiga metsa alt varitsusest mööda. Pool kilomeetrit edasi loovutasime veel ühe elu. Igal võistlejal oli taskus pakk kümne eluga, nii et krediiti meil oli. 6/2022

23


sõjasport Eesmärk kandis vilja ja kuuendasse kontrollpunkti jõudsime taas kümneminutilise varuga. Kauguste määramisel haarasid sarvist Lauri ja Andero. Järgmise kontrollpunktini Viluvere raudteejaamas viis taas raskesti läbitav padrik, kus mustmiljon sääske, parmu ja pimedat kärbest. Kaotasime tempos. Poolel teel, nii kella 14 paiku, tegime tõsisema villide plaasterdamise peatuse. Plaastreid said nii Andero kui ka minu jalad. Soos ligunenud jalad hakkasid saabastes kiiresti hõõruma ja Lauri abiga pandud kolm plaastrit aitasid mu kõnnaku endiselt kobedaks. Kruusateedel astudes põrutasime kokku juba tuttavate vaenlastega Pärnu malevast. Pääsesime kolme elu loovutamisega. Ülesandele, milleks oli viktoriin metsavendluse teemal, jõudsime taas hilinemisega ja teenisime trahvipunkte. Kaheksanda punkti poole liikudes oli meil kruusateed ületades rohkem õnne. Hiilisime parasjagu maanteekraavis, kui vastaste veoauto sõitis suure hooga mööda ja keerutas enda taha suure tolmupilve, mille varjus saime märkamatult üle lipsata. Mööda kraavipervi liikudes jõudsime kohale väikese hilinemisega ja asusime joonelt ülesande kallale. Meditsiiniolukorras oli tegu nelja kannatanuga ja eks meie tarkus jõudis paljus kohale alles pärast stopperi kinnipanekut. Ent see oli kõigest pool rehkendust. Veel pidime puu otsast alla aitama järjekordse äpardunud langevarjuri ning tooma ta läbi kraavi ja truubi finišisse.

KARRI KAAS

Järgmise punktini oli joonlaua järgi kaheksa kilomeetrit

Artikli autor Urmas Glase kolmanda kontrollpunkti eel

24

6/2022

ja arvasime, et ehk on tegu päeva viimase ponnistusega. Andero liikumisvõimet arvestades võtsime eesmärgi liikuda omas tempos ja kontrollaega mitte väga vaadata. Esimesel kilomeetril mööda Taarikõnnu looduskaitseala piiri astudes ja metsateede ristumispaigas peatust tehes kalpsas meie eest kraavi varju põdrapull, kuid sadakonna meetri kaugusel redutavas loomas sai võitu uudishimu ja ta pistis algul välja pea, seejärel tuli tagasi teele ja nihkus vaikselt meile lähemalegi. Taas reetis eelmine meeskond varitsusele sülle joostes meile selle asukoha Lellest Pärnuni suunduval raudteeharul. Teadlikult võtsime suuna otse ambrasuurile. Saime vastaselt oodatud neljaelulise laksu kätte. Pikaajalise raudteelasena juhtisin vastutegijate tähelepanu sellele, et rööbastel möllata on vastutustundetu väärtegu ja selline tegevus tuleks jalamaid lõpetada. Minu resoluutsel toonil serveeritud ettepanek olukord kiirmenetluse korras lahendada kukkus läbi. Sama hästi oleks võinud kaikaga vapsikupesa taguda, sest püssimeestel oli raudteeohutusest savi ja minu noomimise peale nõudis kivinäoga seersandihärra nii-öelda kassa eest lahkumata veel neli elu.

See ajas närvi ja protestima. Esimese hooga saatsin ülekohtuse pahalase pikalt, aga mõne sammu järel tegin kaaslastele ettepaneku maanteeröövlile tasu ära maksta, et mitte diskvalifitseeritud saada. Herilased polnud aga leebunud, vaid olid hoopis abiväge kutsunud, et mulle suupruukimise eest samas kohas kolmandatki korda kuklalask teha. Jõudsime vaevu mõnisada meetrit kurvi taha, kui kõrvu kostis läheneva maastikuauto mürin. Kargasime tee kõrvale, sügava kraavi kaldast alla põõsastesse. GD peatus otse meie kohal, kolm meest tuiskas uste paukudes välja. Nende omavaheline jutt meist kui sihikule võetud põgenikest andis aimu, et meeskond tuli spetsiaalselt meid jahtima. Ju olime oma elupõletamisega tekitanud vastastes hasardi püüda kerget saaki. Oleks keegi vastastest sel hetkel põõsasse asjale läinud, lasknuks ta meile lagipähe. Keegi lõgistas püssilukku. Mõtlesin, et meie lips on kohe läbi. Ent üks püssimeestest märkas eemal kraavis kopratammi ja arvas, et ju me sealt üle lipsasime, ning käega löönud jälitajad sõitsid edasi. Panime rinnuni vees läbi kraavi metsaradadele, kuni jõudsime tallu umbtee lõpus, kus reedeõhtuselt pidused noored pakkusid mitu päeva metsas sumbanud laigulistele algul vett, pärast aga ka õlut ja šašlõkki. „Ehk homme samal ajal,“ tänasin viisakalt. Kripeldama jäi talurahva kinnitus, et otseteed läbi lambaaedade pole, ning tihe ja kõrge okastraataed ei lasknud ennast kuidagi alistada. Pealegi nägime taas vastasest püssimeest, kes kooris meilt järgmised neli elu samal ajal, kui paljud inimesed kodudes õhtust „Aktuaalset kaamerat“ vaatasid.


SÕjaSPort Päeva lõpuks tõdesin Lauri sõnade õigsust, et kui korra tekib kiusatus elude loovutamise hinnaga varitsusest läbi minna, siis saab kergema vastupanu tee kiiresti harjumuseks. Sel päeval surime me Raplamaa ja Pärnumaa metsade piiril kokku 20 korda ehk loovutasime pooled oma eludest. Ent kell 21.30 rohkem kui pooletunnise hilinemisega võetud kontrollpunkt ei jäänud vastupidiselt meie ootustele selle päeva viimaseks. Saime hoopis kaasa kaks ligi kümnekilost tankitõrjemiini, mille nägemine vedas Andero näo viltu. Kahmasin ühe endale seljakotti ja sama tegi Lauri teisega. Uued koordinaadid kinnitasid, et kõndida tuleb veel kolm-neli kilomeetrit. Pool tundi hiljem tegi Andero avalduse: „Ma mõtlen esimest korda tõsiselt katkestamise peale.“ „Ära praegu mõtle. Varsti jõuame ööbimispaika, teeme sooja sööki ja magame,“ asusime teda veenma. Enne ööbimispaika jõudmist jäime aina tiheneva vihma ja pimeda kätte. Prillipapana liikusin ees mineva Andruse kannul poolenisti käsikaudu. Kontrollajast jäime maha 67 minutit. Olime teise päeva õhtuks maha käinud 85 kilomeetrit.

KOLMAS PÄEV. VIIMASEL PÄEVAL EI KATKESTATA

Öö otsa sadas. Katuseks seatud telkmantlid lekkisid. Hommikul tuli selga tõmmata sama märjad riided, nagu need õhtul maha said heidetud. Kui kell 6 hommikul teele asusime, ei teinud ma lihtsalt vihmast välja. Enne läksid villidele uued plaastrid, mida sai meediku käest eelmisel õhtul kohe varuga küsitud.

PÕrgUPÕHja retK 2022 7.–9. juulini peetud metsavendlusele ja ellujäämisoskustele pühendatud sõjalis-sportliku võistluse Põrgupõhja retk 2022 võitis Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna meeskond. Esikohale tulnud võistkonda kuulusid Margus Ots, Teet Leppänen, Marko Pikk ja Marko Heinmäe. Teiseks tuli Pärnumaa maleva Vändra I ja kolmanda koha pälvis Tallinna maleva Põhja kompanii meeskond. kaugusel Järvakandist asuva metsavendade punkri juurde üles seatud punkti 24 minutit. Andero oli veendunud, et tal pole enam jalgu ja ta katkestab. Kohtunik ja punktist väljuv meeskond ei andnud talle armu: „Viimasel päeval ei katkesta enam keegi! Mis mõtet oli kaks päeva kannatada ja mõni tund enne lõppu alla anda? Paar tabletti valuvaigisteid sisse ja läheb jälle!“ Ülesanne oli määrata Nõukogude armee auastmeid. See oli minu kui Nõukogude armees ajateenistuses käinud mehe tähetund, kus nimetasin soravalt ja ilmeksimatult kõik auastmed ja väeliigid. Motivatsioonikõne mõjus ja Andero sai taas liikuma, kuigi laskmisülesandele hilinesime kolmveerand tundi. Enne saime ka veel viimase sahmaka vihma. See-eest tabasime märki paremuselt teisena. „Kui juba korra katkestada, siis edaspidi on aina lihtsam jälle alla anda. Parem on sellest hoiduda,“ mõtiskles Lauri kuskil metsade vahel edasi astudes.

Paduvihmal on eelis – vastane ei kuule okste praksumist. Selja taha jäävatest laskudest mõistsime, et olime teelt õigel ajal metsa keeranud. Suurt maanteed ületades jooksime vastasest kiiresti mööda. Püssimees pidi meid saja meetri pealt märkama, aga ju ei jõudnud reageerida või säästis pauke.

Hulljulge rännak otse läbi Järvakandi alevi maksis meile veel neli elu, kuid kahandas eelviimases kontrollpunktis kaotust 19 minutile. Lasso heitmisega saime hakkama juba teisel katsel, samuti nagu Järva võistkond rohkem kui tund enne meid.

Miinidest vabanesime, kui olime kandnud neid 15 kilomeetrit. Kontrollpunktini jäi veel kilomeeter ja 50 minutit. Ometi käisime seda teed teosammul ja hilinesime paari kilomeetri

Võtsime veel kord riski ja põrutasime kruusateele. Maastikuauto eest põikasime võssa, aga see osutus meedikute omaks. Meil vedas, et vastased olid sellelt teelt lahkunud.

Ent Kenni külas üle lageda ristmiku minnes kihutas meie suunas kaks vastase maastikumasinat ja üks veoauto. Kiire spurdiga tormasime metsa ja läinud me olimegi. Metsast kuulsime vaid autouste paukumist. Raudtee alt saime läbi truubi kaudu, hüppasime üle Sauga jõe ja lõpujooksu starti jõudsime juba õigel ajal. „Kui tahaks tulemust teha, oleks nüüd viimane aeg seljakotist kõik liigne välja tõsta,“ jagas Lauri kogemust. Lõpujooksu viimane ponnistus tähendas, et tuli sadakond meetrit mööda mudast kraavi kahlata, võrgust tõkkest üle ronida ja sadakond meetrit topismeest tassida. Veel viimased sada meetrit üle Kassimäe platsi ja oligi 55tunnine retk seitsmenda koha vääriliselt läbi. Meid ergutanud järvakad lõpetasid võistluse neljandana. Selja taha jäi umbes 120 kilomeetrit, millele minu isiklik sammulugeja lisas veel paar kilomeetrit juurde. Võin kätt südamele pannes öelda, et pole ühegi kirjatüki tegemiseks pidanud varem astuma kolme päevaga 136 451 sammu, koguma jalgadele kuus villi ja ihule kolm puuki. Kokkuvõtteks ütlen, et Põrgupõhja retk oli suur seiklus. Samas ei saa salata, et see kompas inimvõimete piire, eriti kui teha sellel debüüt oma 53. sünnipäeva eel. On hea meel, et minu sooritusvõime polnud kinni valutavates põlvedes, villis päkkades ja varvastes, piimhappest pundunud jalgades ega kopsumahus, vaid ikka peas, kus vaim pidas ja sundis valudest ja vaevustest üle olema. Eriti vaevaline oli ülesandepunktide hingetõmbepauside järel hetkega kangestunud jalgu uuesti soojaks kõndida. Jalataldadel ja varvastel lõhkenud villid tahenesid päevaga. Ükski lihas ega liiges ei andnud järgmistel päevadel tunda kogetud koormusest. See oli meeldiv üllatus. Naljatamisi võib öelda, et on palju lihtsamaid enesetapuviise. Ent kes tahab retke valu ja võlu omal nahal kogeda, siis aasta pärast on selleks uus võimalus. 6/2022

25


sõjasport

ELITAARNE MARATONLASKEVÕISTLUS

KULDNE KUUL Mis oleks, kui iga kaitseliitlane valdaks kõiki käsitulirelvi, mis Kaitseliidus kasutusel on? Kahtleja kindlasti ütleks, et see pole võimalik, iga relv nõuab ju oma aega ja süvenemist. Tõsi, aga siiski ... Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

K

ujutleme, et oled aastaid osalenud lasketreeningutel, väljaõppes õppinud tundma järjest uusi relvi, iga päev erialaselt teemas sees. Sellisel juhul, kui oled tõsisem laskehuviline, tekib mingil ajahetkel sportlikult hasartne soov end proovile panna ka relvadega, mis on võõrad ja mida ehk tavarelvastuses polegi. Aga mida see kogemus annab? „Teadmise oma kohanemisvõimest, sest reaalses ohuolukorras võib juhtuda, et kaitseliitlase kasutuses olev relv enam ei toimi, moon on otsas ja lahinguväljal on vaja käigult leida uus töövahend, millega vastast „tervitada“. Samuti näitab see, kui hea laskja sa tegelikult oled, sest enamik meist on harjunud oma kindla relvaga toimetama, kuid tegelik oskus selgub siis, kui sind visatakse vette tundmatus kohas,“ ütleb võistluse Kuldne Kuul peakorraldaja kapral Andres Tomingas.

HÄID LASKJAID ON PALJU

Tomingas, kes igapäevaselt tegeleb põllumajandusega, toimetab tubli kaitseliitlasena Väike-Maarja sise26

6/2022

lasketiirus laskeinstruktorina ja on seda võistlust vedanud viimased viis aastat. Vesteldes temaga endise Väike-Maarja õppekeskuse kitsukeses keldris paiknevas Väike-Maarja Kaitseliidu siselasketiirus, uurime tagamaid, miks selline võistlus tekkis, kes on seda korraldanud, milliseid relvi võistlusel kasutatakse, mil moel võistlejad mõõtu võtavad ja kuidas võistlusele pääseb. „Häid laskjaid on palju, aga väga häid laskjaid mitte,“ selgitab kapral oma siira ja humoorika otsekohesusega põhjust, miks on vaja võistlust ka neile, kel laskmise vastu tõsisem huvi.

AINULT KUTSETEGA

15 korda toimunud võistlusel (alustati aastal 2007) on võistlejaid tavaliselt 20–25 ringis, v.a COVID-i aastad 2020-2021. Aga on olnud ka 30–40 võistlejaga aastaid. Esimesed korraldajad olid malevlased Peeter Pops, Hannes Reinomägi ja hiljuti manalateele läinud väga hea laskur Sander Gutmann. „Kui saabus hetk, kus endised eestvedajad ei jaksanud enam vankrit vedada, võtsin korraldamise enda peale,“ ütleb kapral Tomingas.

ÜLE 10 RELVA KORRAGA TULEJOONEL

Eriskummaline võistlus on kindlasti ainulaadne ja samas ka väga kõrgetasemeline, sest võistlema pääseb vaid kutsetega.

2021. aastal 15. korda toimunud võistlusel lasti relvadest Glock, Margolin, TT, M45, M16 (cal 22), SKS, Sk.Y, M16, Galil, Ksp 58 ja sileraudsest jahipüssist IŽ-12.

Peamiselt Viru maleva siseringis toimuvale laskesündmusele on sattunud ka üksikuid teiste malevate laskjaid. Tegemist on täpsusküttidega, kes teevad maleva eest võisteldes sõja- ja/või sportrelvadest igal aastal häid tulemusi. Seepärast polegi sinna võistlema pääseda nii lihtne.

Paljud neist relvadest on kaitseliitlastele tegelikult tuttavad. Kuid igal võistlusel püütakse mängu tuua ka mõni uus põnev relv. Unistatakse G36st, Carl-Gustavist (alakaliiber 7,62, et saaks lasta nii vasaku kui parema käega), mõnest relvast kaliibriga 12,7, R20-st. „Üks ammune soov on saada


SÕjaSPort

võistlusele mõni revolver, see paneks meestel silma särama,” märgib kapral Tomingas. Iga relva on vaja vähemalt kaks, nii jõuab pika päeva jooksul kõik lasud tehtud. Iga relvaga saab võistleja lasta 5 lasku. Võistlusrelvade seas on olnud ka näiteks DOS 34, IZ-12, mini-Uzi, erinevad 9 mm püstolid.

MILLIMEETRIMÄNG KUNI LÕPUNI

Omamoodi on sel võistlusel ka punktiarvestus. Tavalaskevõistlusel arvestatakse kogusummat selliselt, et kes kõige rohkem punkte ehk „silmasid“ saab, on võitja. Aga sellel võistlusel mõõdetakse paremust millimeetrites. Kõlab kummaliselt? „Tegelikult mitte,“ ütleb Tomingas. „Nimelt arvestavad head laskurid isekeskis täpsust pigem tabamuste tihedusega, mitte enam niivõrd täpsusega märklauas, sest see on elementaarne,” selgitab Tomingas. Iga laskja valib endale märklauas pidepunkti ja laseb oma lasud võimalikult täpselt selles suunas. Kõik lasud peavad märgis olema ja kui pole, on paha lugu. Seega arvestatakse paremuse järjestamisel laskude kaugusi ehk mida väiksem on kaugemate laskude vahemaa, seda parem. Millimeetrid teisenevad punktideks ja need liidetakse eri relvaliikide vahel kokku. Mida vähem millimeetreid/ punkte, seda parem. Võistlevad ka n-ö lahingupaarilised koos, ühtse meeskonnana, nendegi punktid summeeritakse omavahel ja nii sünnib lõpptulemus. Võitjapaar saab aastaks enda hoida rändkarika, kuhu graveeritakse peale nende nimed.

HANNES REINOMÄGI

„Võistlus toimub tavaliselt augustikuu esimesel nädalavahetusel. Palun, olge head, pakkuge meile võistlemiseks uusi põnevaid käsitulirelvi. Toetajaskonnast aga soovime tänada Viru malevat, kes on alati võistluste korraldamisele õla alla pannud,“ ütleb kapral Andres Tomingas lõpetuseks.

6/2022

27


HaritUd SÕdUr

KUi KriiS taBaB mind väLiSriigiS oLLeS – KUidaS SiiS HaKKama Saada? Kriisiolukorra lahendamine algab eelkõige igaühest endast. Esmalt on aga tähtis teada, kuidas üldse vältida välismaal mistahes suuremasse või isiklikku kriisi sattumist.

PIXABAY

Tekst: TIINA KALLASMAA, välisministeeriumi konsulaarabi büroo nõunik, NKK Tallinna ringkonna Lääne jsk tegevliige ja Tallinna maleva Lääne mlvk personalipealik

28

6/2022


HaritUd SÕdUr

O

leme Kaitseliitu, Naiskodukaitsesse või noorteorganisatsioonidesse kuulujatena keskmisest kodanikust paremini teadlikud, mida teha kriisiolukorras. Suur hulk meist on lisaks teadmistele, mida pakub ohutushoiu kursus või „Ole valmis!“ äpp, saanud kriisikäitumist ka praktiliselt harjutada, näiteks evakueerumisõppustel. See kõik on igati kasuks, et kriisis mitte pead kaotada, vaid tegutseda läbimõeldult ja eesmärgipäraselt. Aga see kõik on siiski Eesti-keskne, st oleme tuttavas ümbruskonnas, räägime kaaslastega sama keelt, ümberringi on samuti tuttavad-sõbrad-sugulased-töökaaslased-naabrid ehk inimesed, kellega oleme varemgi kokku puutunud. Kuid kujutame nüüd korraks ette, et kõik need „koduväljaku eelised“ on meilt ära võetud. Kuidas siis hakkama saada? Just sellisesse olukorda võib igaüks meist sattuda näiteks välisriigis paarinädalasel puhkusereisil olles või seljakotiga võõral maal ringi rännates.

Kõige teadlikumad meist oskavad kohe viidata põhiseaduse § 13-le, mis ütleb, et Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Mida see tegelikus elus siiski tähendab? Kas Eesti riik saadab kriisipiirkonda oma lennukid või laevad, et sealt oma kodanikke evakueerida? Või on meil mõned erioskustega meeskonnad, kes lähevad pantvangi võetuid või muus hädas olijaid välismaale päästma (nagu seiklusfilmides tihti näha on)? Õige vastus on – nii ja naa. Eelkõige algab olukorra lahendamine ikkagi inimesest endast. Ja veel enne olukorra tekkimist on tähtis teada, kuidas üldse vältida mistahes suuremasse kriisi (ulatuslik loodusõnnetus, massirahutused, relvakonflikt jmt sündmused) või isiklikku kriisi (passi-/ID-kaardi või raha kaotus, kinnipidamine, haigestumine või isegi surm) sattumist välismaal.

KES UURIB JA KÜSIB, SEE REISIB TARGALT

Esmast infot riigi kohta, kuhu sõit plaanis, tasuks lugeda välisministeeriumi ametlikult lehelt https://reisitargalt. vm.ee. Sellelt lehelt leiab COVID-reeglid, riiki sisenemise tingimused (kas Eesti kodanikul on vaja viisat, kui kaua peab pass/ID-kaart kehtima jms) ja ka hoiatused levinumate ohuolukordade kohta (maavärinad, üleujutused, hooajalised tulekahjud jpt). Ühtlasi saab sealt teada riigis asuva Eesti saatkonna või aukonsuli kontaktid. Kui lehel toodust jääb väheks, saab lisa alati küsida välisministeeriumisse helistades või e-kirja saates. Facebooki kasutajad saavad ühendust võtta ka Veebikonsulile kirjutades.

ANNA ENDAST TEADA

Oma reisi saab registreerida lehel reisitargalt.vm.ee ja see tähendab, et ministeeriumile jääb info selle kohta, 6/2022

29


HaritUd SÕdUr

PIXABAY

kes reisis (registreerida saab korraga kas ühe inimese või terve pere, turismigrupi või klassi), kuhu ja millal ning kuidas nende inimestega ühendust saab. See kõik on vajalik juhuks, kui välisriigis juhtub midagi, mis turistide ehk välismaalaste elu mõjutab – nt lennujaamatöötajate streik või pommiplahvatus populaarses puhkekohas. Ministeerium saadab siis kõigile selles riigis viibimise registreerinutele SMS-i sündmuse teavituse ja edasiste juhistega. Samuti on võimalik siis sündmuse toimumise asukohariigilt uurima asuda, kas on teateid kannatada saanud Eesti kodanike kohta (sest Eesti riigil on olemas info, et tolles välisriigis on X arv meie kodanikke). Kui selgub, et on kannatanuid või halvemal juhul hukkunuid, saab koheselt asuda edasist abi korraldama – vajadusel teavitada kannatanu või hukkunu lähedasi Eestis, vahendada suhtlust asukohariigi haigla, politsei või muu ametiasutuse ja Eestis oleva perekonna vahel jne. Kui Eesti riigil puudub info konkreetses välisriigis viibivate kodanike kohta, siis ei ole võimalik asuda ka abistamist korraldama.

Aeg-ajalt tunnevad inimesed muret, et kui teatan oma reisist, siis äkki saadetakse see info edasi kohtutäituritele või kaitsepolitseiametile või veel kellelegi. Siinkohal saab kõiki rahustada – seda ei juhtu. Reisi registreerimisel saadud teave jääb ainult välisministeeriumile võimaliku konsulaarabi andmiseks ja kolmandatele isikutele seda edasi ei anta. Ja veel, registreerimine on täiesti tasuta!

REISIKINDLUSTUS – ON SEE IKKA TARVILIK? KRIISI VASTU END JU IKKAGI KINDLUSTADA EI SAA ...

Jah, täiesti õige, otseselt kriisivastast kindlustust ei ole olemas. Aga on muud asjad, mille puhul kindlustus on ülioluline – näiteks välisriigis haigestumine või lennuühenduste katkemine, aga ka surm. Enamikule inimestele tuleb äärmiselt halva üllatusena, et kui kindlustust polnud, aga lähedane suri välismaal, siis põrmu Eestisse toomine kas kirstu või urniga on väga kallis. Reeglina on summa lõpus vähemalt kolm nulli… Olnuks aga kindlustus tehtud, oleks olemata suur rahaline mure, mis on niigi šokis ja leinas lähedastele lisakoormaks. Loomulikult ei lähe keegi reisile mõttega, et välismaa võib jäädagi ta viimaseks sihtkohaks siinilmas, aga õnnetused teatavasti ei hüüa tulles ja ikka tuleb ette, et kas lõunamaa kuumus tõi südamerabanduse või juhtus midagi muud, millest


HaritUd SÕdUr inimene enam elule ei toibu. Tehtud kindlustus on siis lähedastele suureks toeks.

KUI MA IKKAGI SATTUSIN KRIISI KESKELE – MILLEST ALUSTADA?

Kui reis polnud enne Eestist lahkumist registreeritud, tasub seda ikkagi teha ka juba välismaal olles. Nii saab riik asuda planeerima, kuidas inimesi kõige tõhusamalt aidata, sest planeerimise aluseks on riigis viibivate kodanike arv. Kui on teada näiteks vaid 10 inimese viibimine riigis, toimub eelkõige reisijate nõustamine, vajadusel suhtluse vahendamine asukohariigi võimudega jms. Kui on teada, et kohapeal on suurem arv kodanikke, võib osutuda vajalikuks evakuatsiooni korraldamine või konsuli lähetamine piirkonda. Siiski on esmaseks tegutsejaks inimene ise. Vaja on aktiivselt uurida, kas on võimalik kasutada mõne kohapealse reisibüroo teenuseid, või otse transpordifirmade poole pöörduda ja uurida lahkumisvõimalusi. Kui selgub, et transpordivariante üldse ei ole, on tarvis võtta ühendust riigis asuva Eesti saatkonna või aukonsuliga (kontaktid leiab lehelt reisitargalt.vm.ee). Kui riigis ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulit, tuleb suhelda mistahes Euroopa Liidu liikmesriigi saatkonnaga, mis selles riigis asub. Euroliidu riikidel on omavaheline kokkulepe, mille järgi kohustuvad kõik liikmesriigid andma üksteise kodanikele konsulaarabi ehk teisisõnu, kui Eestil saatkonda kohapeal ei ole, võib Eesti kodanik taotleda abi mõne teise liikmesriigi saatkonnalt, mis on olemas (nt Saksamaa, Soome, Itaalia või Leedu saatkonnalt). Ühtlasi oleks mõistlik teavitada välisministeeriumi (nt helistades 24/7 töötavale hädaabinumbrile +372 5301999), et inimene on pöördunud mõne EL liikmesriigi saatkonna poole ja milline oli sealt saadud vastus. Kui kohalikud võimud kriisi lahendamisega ise toime ei tule (sündmusest on puudutatud väga suur hulk inimesi) ja ka kommertstranspordiühendused ei toimi (näiteks on suletud kogu tavalennuühendus), asub Eesti ise planeerima oma kodanike ohutusse piirkonda toimetamist. Siin peab arvestama,

et meil pole kasutada riiklikke lennukeid ega laevu, mida oma soovi järgi kohe kusagile saata, vaid tellida tuleb erilend või -laev mõnelt erafirmalt. See omakorda seab geograafilised piirid, kust ja kuhu on võimalik inimesi viia. Näiteks Aasias aset leidnud sündmuse puhul jäävad Eesti käed lühikeseks. Samuti tuleb arvestada, et selliste eritellimuste läbiviimine võtab aega. Seetõttu juhtub sageli, et meil tuleb toetuda Euroopa Liidule, st teiste liikmesriikide korraldatavale evakuatsioonile. See omakorda tähendab, et kui mõnel teisel liikmesriigil on samuti oma kodanikke sündmuse toimumise riigis ja too liikmesriik planeerib nende toomist ohutusse naaberriiki või tagasi Euroopasse, saab Eesti paluda, et kaasa võetaks ka Eesti kodanikud. Arvestama peab siiski, et küllap esitavad sama soovi ka teised liikmesriigid ja seetõttu pole transpordile pääsemine kellelegi koheselt garanteeritud. Tavaliselt koostatakse lennunimekiri teatud põhimõtete järgi – näiteks eelisjärjekorras on eakad, lastega pered jms. Oluline on teada, et evakuatsioon ei ole tasuta, reeglina tuleb pilet lennule või laevale kohe välja osta. Erandjuhtudel on võimalik saada pilet n-ö laenu alusel, nii et selle eest saab tasuda pärast reisi.

AGA KUI MU KRIIS PUUDUTAB AINULT MIND, MU PERET VÕI REISISELTSKONDA?

Selliseks kriisiks võib olla reisidokumendi kaotus, kinnipidamine, haigestumine, asjade (telefoni, rahakoti, auto jne) vargus, rahast ilmajäämine jms. Kõige rohkem tuleb ette passi ja ID-kaardi kaotust või vargust ehk olukorda, mille kohta käivad laulusõnad „Dokumentideta võõras linnas …“ Seda juhtub iga päev (k.a nädalavahetused ja riigipühad) vähemalt 2–3 Eesti kodanikuga. Pandeemiaeelne reisimistase on taastunud ja reisiõhinas inimestel kaob välismaale jõudes kahjuks igasugune valvsus ja tähelepanu. Dokumente unustatakse lennukisse, rongi, taksosse, kohvikulauale, hotellituppa. Neist jäädakse ilma osavate pikanäpumeeste tõttu, kelle poolest on sel suvel kurikuulsaks saanud Napoli, Barcelona ja Pariis. Kui dokumenti enam pole, on tarvis pöörduda Eesti saatkonna, aukonsuli või nende puudumisel EL liikmesriigi saatkonna poole. Sealt väljastatakse ühekordselt kasutatav ajutine reisidokument nimega tagasipöördumistunnistus. Sellega saab tagasi Eestisse. Peab teadma, et kui plaanis oli pikem ringreis mitmes riigis, siis tolle ajutise dokumendiga reisi jätkata ei saa, sellega saab ainult tagasi Eestisse. Seega siinkohal tungiv soovitus kõigile – hoidke oma dokumentidel alati silm peal! Väga nutikas on teha dokumendist telefoniga pilt ja saata see pilt igaks juhuks ka oma e-mailile. Nii on passi/ID-kaardi varguse või kadumise korral midagigi alles. On transpordifirmasid, kes on nõus tolle pildistatud dokumendi alusel reisija ikkagi peale võtma. Muid olukordi – haigestumine, kinnipidamine, surm – tuleb õnneks ette harvemini. Juhiseid ja nõu nende puhul käitumiseks leiab samuti lehelt reisitargalt.vm.ee. Kriisivaba reisimist!

6/2022

31


maaiLmaPiLK

aCHiLLeUSe KodUSaareSt Sai armUtU vÕitLUSe taLLermaa Miks pidasid ukrainlased ja venelased neli kuud ägedaid lahinguid ühe imepisikese Vana-Kreeka legendides mainitud kaljusaare pärast, mis oli tegelikult kaalul ja kuidas on sellega seotud Kremli ideoloog Aleksandr Dugin?

V

Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku magister

ahetult pärast seda, kui Venemaa Eesti sünnipäeva varahommikul mitmel rindel ründas iseseisvat Ukraina vabariiki, läks kiiresti mölluks ka Mustas meres asuval Maosaarel. Selle ukrainakeelne nimi on острів Зміїний. Saar on tibatilluke, selle pindala on kõigest 20 hektarit. Saare kõrgeim punkt asub 41 meetri kõrgusel merepinnast ja sel künkal asus enne käimasolevat sõda 1842. aastal ehitatud 12 meetri kõrgune tuletorn. Nüüd on majakast järel ainult rusud.

32

6/2022

Kaljusaar paikneb 35 kilomeetri kaugusel nii Ukraina kui Rumeenia rannikust, täpsemalt Doonau jõe suudme vastas. Saar asub Musta mere mandrilaval asuvate nafta- ja gaasipuurimise platvormide ning Ukraina linnade Odessa, Nikolajevi ja Hersoni sadamaid Vahemerega ühendavate laevateede lähedal. Maosaar läheb praeguse (info)sõja ajalukku kui üks meeldejäävamaid lahinguvälju, mille järgi sündis üleilmselt tsiteeritud lauseid ja laule, trükiti marke, loodi meeme ja loosungeid. Imepisikesest saarest sai Ukraina info-psüh-


maaiLmaPiLK

Maosaar pärast venelaste lahkumist

holoogilise mõjutustegevuse keskne sümbol ja vahend, kuigi kaljusaar on tähtis ka sõjaliselt. Juba 2021. aasta augustis märkisid Atlandi Nõukogu Euraasia keskuse teadurid Andrew D'Anieri ja Doug Klain, et Maosaar on üks potentsiaalsetest „kuumadest punktidest“ Venemaa ja Ukraina vahelise sõja korral: „Kui Putinil õnnestub Maosaar vallutada, oleksid Vene väed tugevas positsioonis, sest see katkestaks igasuguse meritsi ligipääsu Ukrainale ja suurendaks kontrolli Musta mere põhjaosa üle.“ Saarel asuvate sõjaväebaasi, radarijaama ja laevavastaste kompleksidega oleks võimalik blokeerida Musta mere loodeosa, samal ajal kui sinna paigaldatud keskmaaõhutõrjesüsteemid suudaksid katta nii osa Rumeeniast kui peaaegu kogu Odessa oblasti.

KUIDAS VÕIDELDI MAOSAARE PÄRAST?

Sõja alguses pidas Vene relvajõudude peastaap Maosaare vallutamist ilmselt Odessa lähedal toimuva maabumisoperatsiooni ettevalmistamise esimeseks etapiks. 24. veebruari õhtul, pärast raketi- ja pommirünnakuid merelt ja õhust, hõivasid venelased saare. Neid toetasid venelaste Musta mere laevastiku lipulaev raketiristleja Moskva ja patrull-laev Vassili Bõkov. Operatsioonis osalesid 810. üksiku merejalaväebrigaadi sõdurid, sealhulgas ajateenijad. Kuna Vene merevägi võimutses merel ja Maosaar oli Krimmis paikneva Vene lennuväe pommirünnakute raadiuses, siis paigutas Ukraina peastaap enne sõda saarele vähem kui 100-mehelise sümboolse raskerelvastuseta garnisoni. Sama garnisoni piirivalvurid saatsid sõja teisel päeval raketiristleja Moskva pikalt, sest venelased käskisid neil relvad loovutada ja alla anda. Pärast kuradile saatmist külvas Vene sõjalaev saare kahuritulega üle. Kui saare kaitsjatel laskemoon lõppes, andsid ukrainlased alla.

Sõja alguspäeval, 24. veebruaril kirjutas Kremli üks ideoloogidest Aleksandr Dugin, keda läänes peetakse Putini praeguse välispoliitilise joone üheks innustajaks, et Maosaare hõivamisel on võtmeroll „pühal geograafial“, Dugin kasutas omadussõna „sakraalne“. „Kes kontrollib Maosaart, kontrollib maailma ajalugu,“ väitis imperialistlik mõtleja. Dugini sõnul on Maosaare maailmaajalooline roll tingitud seal asuvast Apollo iidsest pühapaigast. Tõsi, sellisel juhul peaksime tunnistama, et maailma ajaloo kulgu määras 70 aastat Rumeenia, kellele saar kuulus 1878. aastast 1948. aastani, ja alates 1991. aastast Ukraina. Vallutades Maosaare sõja esimestel päevadel, kindlustas Venemaa olulise osa mosaiigist, mis võimaldas Moskval kontrollida Musta mere loodeosa. Moskva jaoks oli see operatiivselt ja strateegiliselt tähtis kolmel põhjusel. Esiteks, Vene merevägi sai osaleda Ukraina pommitamisel tiibrakettidega. Ühtlasi andis see sissetungijatele võimaluse ähvardada Odessat meredessantrünnakuga ja lõppeks võimaldas venelastel blokeerida juurdepääsu Ukraina sadamatesse ja sadamatest. Maosaare kaotusel sõja alguses oli Kiievi jaoks igal juhul tõsine hind. 2021. aasta augustis toimunud Krimmi platvormi diplomaatilisel foorumil ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi just Maosaare kohta, et see saar on sümboolne. „Olgu mistahes Ukraina saar või maismaapiirkond, me kaitseme seda kogu oma jõuga,“ lubas riigipea toona. Korraks sattusid Ukraina võimud Maosaare tõttu ka ebamugavasse olukorda, kuulutades Vene sõjalaeva kuradile saatjad kiirustades surnuks ja andes neile postuumselt 6/2022

33


maaiLmaPiLK

Pildid on tehtud Vene helikopteritest 29. juunil toimunud paanilise põgenemise ajal Maosaarelt. Maha jäi hüljatud Pantsir-S1 SAMsüsteem, aga ka muid masinaid ja varustust

34

6/2022


maaiLmaPiLK

Ukraina kangelase tiitlid. Hiljem selgus, et 82 Ukraina mereväelast ja piirivalvurit olid alla andnud ja vahetati märtsi lõpus venelastest sõjavangide vastu välja. Kuigi venelastel õnnestus saar vallutada, ei saanud nad sündmust oma propagandas ära kasutada. Hoopis ukrainlastel õnnestus muuta oma ajutine ebaõnnestumine, st saarest ja sõduritest ilmajäämine, infosõja kõrgetasemeliseks ja mõjusaks osaks. Lood Maosaare saavutusest koos meeldejääva loosungiga „Vene sõjalaev, mine p***e!“ levisid üle maailma ülinakkava viirusena, mängides olulist rolli Lääne avaliku arvamuse mõjutamisel Ukrainale soodsas suunas. Seejärel hakati lääneriikidest tasapisi Ukrainasse läkitama ka laskemoona ja hiljem raskerelvastust. 13. aprillil 2022 uputasid ukrainlased Musta mere laevastiku lipualuse, staabilaeva Moskva saare lähedal laevatõrjerakettidega. Moskvat aitas allvee-Valhallasse saata Ameerika Ühendriikide luure. Tagantjärele hinnatakse, et nii kalli sõjalaeva, mis on mõeldud vastase lennukikandjate ründamiseks ja mille relvastuses võivad olla tuumalõhkepeaga raketid, hoidmine ühe imepisikese saarekese ja Ukraina ranniku lähedal, oli liigne ja põhjendamatu risk. Eriti arvestades tõika, et Moskva oli oluline osa Vene kauglennuväe õhutõrjesüsteemist. Laev kattis Vene vägede viimist Berdjanskisse ja kaitses Musta mere laevastikku õhust. Ristleja oleks pidanud juhtima Odessa ründamise õhukaitset. Ühesõnaga, Moskva juhtis kõiki Mustal merel toimuvaid operatsioone. Selle kaotuse tagajärjel suurenes Maosaare strateegiline tähtsus elektroonilise sõjapidamise ja õhutõrjesüsteemide baasina veelgi. Igatahes läks venelaste risk erakordselt kalliks maksma. Kui Ukraina relvajõud said lääneliitlastelt kaudtule suurtükiväe ja täiustatud laevatõrjerelvad, oli võimalik Maosaart rannikult sihtida ja tulistada. Vene garnisoni haavatavust ilmestasid ukrainlaste korduvad edukalt lõppenud õhurünnakud Bayraktaridega – uputati vähemalt kaks Raptori tüüpi dessantkaatrit – ja Su-27-ga. Õhulöökidega purustati järjepidevalt venelaste õhutõrjesüsteeme. 30. juunil teatas Venemaa kaitseministeerium, et garnison lahkub Maosaarelt. Pärast venelaste saarelt haihtumist ei ole kõige tähtsam mitte Ukraina kohalolek kaljul, vaid asjaolu, et Vene väed ei saa enam selle strateegilisest positsioonist kasu lõigata. Pärast lipulaeva Moskva kaotust hakkas Musta mere laevastik käituma ettevaatlikumalt. Vene laevad püüdsid vältida Ukraina laevatõrjesüsteemide laskeulatusse sattumist või viibida seal minimaalse aja jooksul. Hoolimata

sellest kandis merevägi jätkuvalt kaotusi, sest Ukraina UAV-d töötasid laitmatult.

MIKS MAOSAARE PÄRAST VÕIDELDI?

Maosaare lahingu põhjusi saab seletada ainult sellega, et saare strateegilise tähtsusega liialdanud Vene kindralid ja admiralid mõtlevad jätkuvalt Teise maailmasõja kategooriates. Kui 1940. aastatel võimaldas Doonau deltas asuv saar tõesti kontrollida kõiki Doonau poolt Musta mere suunas väljuvaid laevu, siis tollest ajast on nii mereväe võimekus kui ka jälgimisvahendid, sh satelliidid, samuti laeva- ja õhutõrje arenenud mitme suurusjärgu võrra. Praegusel ajal on võimalik kontrollida laevaliiklust Doonau deltas või näiteks blokeerida Odessat merelt, ilma et oleks vaja vallutada Maosaart. Seetõttu võib oletada, et Vene kõrgemate ohvitseride mõtteviis on takerdunud aega, mil pidi iga hinna eest hoidma juba vallutatud alasid. Seejuures ei olnud oluline, kui palju energiat, inimesi ja tehnikat kulub territooriumi hoidmiseks. Vaid mõned päevad enne seda, kui Venemaa kaitseministeerium teatas, et Vene garnison lahkub „hea tahte žestina“ Maosaarelt, olles lõpetanud „määratud ülesannete täitmise“, avaldas Kremli-meelne meedia terve hulga materjale, milles lojaalsed eksperdid ja ametnikud selgitasid, kui tähtis on saar Venemaa jaoks. Vladimir Jevsejev, Shanghai Koostööorganisatsiooni Euraasia integratsiooni ja arengu osakonna juhataja SRÜ riikide instituudis, väitis intervjuus portaalile Ukraine.ru, mis kuulub Kremli-meelsele uudisteagentuurile Russia Today, et Maosaar on hädavajalik Doonau suudme kontrollimiseks ja relvade tarnimiseks venemeelsele Transnistria enklaavile. Sõjandusekspert Maksim Klimov ütles presidendi administratsioonile lähedal olevale võrguväljaandele Vzgljad, et Maosaart tuleks kindlasti hoida. „Satelliidipiltide järgi otsustades on meie jõud oluliselt tugevnenud,“ valetas Klimov. Riigiduuma kaitsekomisjoni aseesimees Juri Švõtkin ütles Kremli-meelsele e-ajalehele Lenta.ru, et saart on vaja hoida, et mitte ohustada Ukrainale tarnitavate laevatõrjesüsteemidega Krimmis asuvaid sõjalisi rajatisi ja Venemaa Musta mere laevastiku laevu. Kõige uskumatuma loo jutustas oma isiklikus Telegramikanalis riigiduuma saadik ja 58. ühendarmee endine ülem Andrei Guruljov. Tema sõnul omandas Venemaa Musta mere laevastiku logistikakomandöri asetäitja kindralmajor Mihhail Jasnikov tunni aja jooksul ujuvkraana operaatori kutse, et lahendada ülioluline ülesanne Pantsir SAM-süsteemi sõidutamiseks Maosaarele, kuna tsivilistist kraanaoperaator keeldus osalemast riskantses operatsioonis Ukraina tule all. 29. juunil, mil Vene väed ülepeakaela Maosaarelt põgenesid, jäi Pantsir-S1 SAM-süsteem saarele maha. Guruljov lõpetas oma postituse nii: „Mihhail Jasnikovi otsusekindlus ja julgus võtta täielik vastutus, juhtida mehi ning kogu meeskonda, samuti meeskonna julgus ja kangelaslikkus võimaldasid päästa kõik sõjaväelased, kes valvavad Maosaart. Me vajame kontrolli selle saare üle. 6/2022

35


maaiLmaPiLK See on strateegiliselt tähtis rajatis, nii et täname südamest meie kangelasi.“ Vaatamata tõsisele ja massiivsele meediatähelepanule ei kõhelnud Venemaa kaitseministeerium oma „hea tahte sammuga“ Jasnikovi teo ja Kremli-meelsete ekspertide maine naeruvääristamisest.

MIS SAAB MAOSAAREST EDASI?

Kreml ja Vene kindralstaap on lõpuks mõistnud, et sõda on võtnud pikaajalise iseloomu ja võib kesta aastaid. Sellest tulenevalt tähendaksid katsed Maosaart hoida veelgi suuremaid kaotusi isikkoosseisus ja eelkõige lahinguvarustuses (paadid ja laevad, REB- ja õhutõrjevahendid). Ukraina Forbesi arvutuste kohaselt on Venemaa kaotanud Maosaarel ja selle ümbruses ligi miljardi dollari väärtuses relvastust ja sõjatehnikat: raketiristleja Moskva maksis orienteeruvalt 750 miljonit dollarit, vähemalt kaheksa hävitatud raketirelva 100 miljonit, kolm uppunud paati ja üks tugilaev veel 50 miljonit dollarit, lisaks vähemalt üks helikopter (kaheksa miljonit) ja radar (kuus miljonit). Saare garnisoni kasutamine oleks praeguses operatiivolukorras võimatu, sest vähemasti Odessa suunas ei suuda Vene väed praegu rünnata. Miks? Põhjusi on mitmeid: staabilaev Moskva on mere põhjas ja lääneliitlased on tarninud Ukrainale väga täpseid laevatõrjesüsteeme. Maosaar oleks pideva Ukraina tule all.

LISATEAVE:

maoSaare mineviK Maosaar on tuntud juba iidsetest aegadest. Kreeklased andsid saarele nime Leuke (kreeka keeles Λευκή, ’valge saar’) ja roomlased nimetasid seda Alba, küllap saarel leiduvate valgete marmorist moodustiste tõttu. Kreeka müütide kohaselt lõi Poseidon saare Achilleuse ja Helena asustamiseks, aga ka meremeeste jaoks, et neil oleks saar Euxinuse meres ankrusse jäämiseks, kuid meremehed ei tohtinud saarel magada. Vana-Kreeka legendi järgi tõi Thetis saarele Achilleuse ja Patroklose säilmed ja paigutas need pühapaika, mis on aluseks siinse hellenistliku Achilleuse kultuse asutamismüüdile. Teise müüdi kohaselt andis Thetis saare Achilleusele ja lasi tal seal elada. Euripidese teoses „Andromache“ ütleb Thetis, et Achilleus „elab oma saarekodus“. Saart mainivad Ptolemaios ja Strabon ja kirjeldab Plinius Vanem oma loodusloos. Vene mereväekapten N. D. Kritzki avastas 1823. aastal Maosaarelt Achilleusele pühendatud 30 meetri kõrguse ruudukujulise templi varemed, kuid hilisem tuletorni ehitamine täpselt samale kohale hävitas kõik templi jäljed. 2000. aastate alguses püüdis Rumeenia väita, et Maosaar ei ole üldse saar, vaid kalju, mis oleks võinud ohustada Ukraina majanduslikke ainuõigusi kõrvalasuvale veealale. Rahvusvaheline kohus ei pidanud neid argumente veenvaks, vaid tõmbas merepiiri piiritlemise joone, võttes arvesse Rumeenia huve. Pärast seda, kui venelased annekteerisid 2014. aastal Krimmi ja Sevastopoli, muutsid ukrainlased Maosaare Venemaa sõjalise tegevuse jälgimiseks ette valmistatud eelpostiks: mitte ainult Krimmi poolsaarel, vaid ka Tšernomorneftegazi samuti konfiskeeritud puurplatvormidel. 36

6/2022

Odessa-vastase rünnaku ettevalmistamise ülesandeta oleks Vene garnisonil Maosaarel mõtet ainult juhul, kui kehtestataks pikemaajaline relvarahu. Venelaste katsed end Maosaarel kindlustada lõppesid iga kord Ukraina droonide ja õhurünnakute tõttu. Venelastele sai selgeks, et Maosaare hoidmiseks on vaja pidevat õhutõrjevõimet ja kõvasti laskemoona, st varustuskindlust. Kuigi venelased vedasid saarele kaugtule suurtükisüsteeme, sai neile lõpuks selgeks, et ukrainlaste saarest eemal hoidmiseks ja pideva ründedroonide ohu kõrvaldamiseks on vaja järjepidevat varustamist uue tehnika ja laskemoonaga. Kindlust, et varustamine toimub süsteemselt ja tõrgeteta, aga polnud.

AINULT ARMEEST EI PIISA

Pärast venelaste saarelt haihtumist ei ole kõige tähtsam mitte Ukraina kohalolek kaljul, vaid asjaolu, et Vene väed ei saa enam selle strateegilisest positsioonist kasu lõigata. Seetõttu on vähe tõenäoline, et Vene väejuhid püüavad lähitulevikus Maosaart tagasi võtta. Vähemalt seni, kuni algab pealetung Nikolajevi suunal, mis ohustaks Odessa operatsioonipiirkonda maismaalt. Ometi on Venemaal endiselt suur ülekaal kaudtulerelvades ja ründelennukites. Pärast Vene garnisoni põgenemist tegid Krimmi Belbeki linna õhuväebaasi Su-30 lennukid rünnaku Maosaare pihta, Ukraina väitel tambiti saart fosforpommidega. Rahvusvaheliste lepingute järgi on fosforpommid suure tsiviilelanikkonnaga piirkondades keelatud, sest fosfor tekitab inimestele koletuid haavu, põletades liha luuni välja. Samas on need sõjapidamises lubatud, kui on vaja teha oma üksustele suitsukatet. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi nõuniku Oleksii Arestovitši sõnul ei kavatse Ukraina relvajõud korrata Venemaa sõjaväe vigu ega püüa saarele paigutada garnisoni. Tõenäoliselt jääb Maosaar tühjaks ja asustamata, kuni üks pooltest suudab muuta olukorra enda kasuks. Kui Ukraina relvajõud suruvad Vene väed Krimmi tagasi ja ähvardavad venelaste Krimmi paigutatud lennu- ja mereväge, oleks laevatõrjesüsteemide paigutamine Maosaarele mõttekas. Teiseks, Vene väed võivad alustada rünnakut Mõkolajevi ja Odessa vastu, piirates või häirides Ukraina kaitse põhijõude lõunarindel ja lühendades oluliselt rannajoont, kust on võimalik Maosaare pihta lasta. See looks uued tingimused Maosaare hõivamiseks. Ent pikki sõdu võidetakse harva ainult sõjaliste edusammude abil – otsustavat rolli mängivad majanduslik domineerimine ja survestamine ning poliitiline mõju. Kui Lääs mereriikide koalitsioonina domineerib globaalses merekorralduses, siis diplomaatilisel ja majanduslikul tasandil ei ole tal veel õnnestunud Venemaad isoleerida. Nii pole Musta mere loodeosas asuva väikese kalju saatus kõigutanud mitte ainult Ukraina ja Venemaa vahelist jõudude tasakaalu Mustal merel, vaid ka diplomaatilist status quo'd. Venemaa ja Lääne poliitiline vastasseis maailmaareenil on alles alanud ning võit Maosaarel võis käivitada tõusulaine, mille pikaajalisi mõjusid ei ole võimalik veel lõplikult mõista.


ID-IOM/FLICKR

maaiLmaPiLK

imPeeriUmite aeg ja SUUrriiKide taHe

Soome ja Rootsi vaat et päevapealt NATO liikmeks saamine juunis 2022, milles selgelt oli oma osa USA presidendi Bideni viimase hetke kõnel Türgi presidendile Erdoganile, tuletas tahes-tahtmata meelde suurriikide vahelist geopoliitikat. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

6/2022

37


maaiLmaPiLK

Selle mõju on viimastel aastakümnetel varjutanud jutud väärtustest ning kõikide riikide ja rahvaste võrdsusest. Lihtne on kuulutada, lihtne ka teada, et USA on demokraatlik, Venemaa ja NATO-sse kuuluv Türgi aga diktaatorlikud riigid. Samas kuulub viimane demokraatlikku ühendusse NATO, sest ideoloogiliselt ja mentaalselt lõhenenud maailmas on julgeoleku tagamiseks mitmel kontinendil mõistlik teha mööndusi neile, kes on valinud poole ja soovivad olla kaasatud. Siit aga johtub, et suurtes kooslustes teevad siiani ilma eeskätt suurriigid ning sobilike diktaatorite kaasalöömist õigete ja vajalike otsuste sünniks pole mõtet välistada. Nagu teada, juhatas 2022. aasta suure sõja Ukrainas sisse mullu detsembris Kremli poolt USA-le ja NATO riikidele esitatud ultimaatum revideerida viimase 25 aasta muutusi Euroopa kontinendil (minna tagasi 1997. aasta sõjalistele positsioonidele) ja muuta Ukraina sõna otseses mõttes mõttetuks riigiks. Arvata on, et vaid vähesed adusid, mida Kreml oma denatsifitseerimise ja demilitariseerimise nõuetega taotles – täna näevad kõik, et see tähendab Ukraina majanduse, kultuuri, ka inimeste süsteemset hävitamist või ümberkasvatamist, tagamaks Venemaale alluva naabri teket. Toimuv meenutab kangesti raamatutest loetud lugusid keskaegsete barbarite rüüsteretkedest. Paraku on see reaalsus, mille puhkemise võimalust pikalt ignoreeriti. Täpsemalt öeldes ignoreeriti Vene impeeriumi taassünni võimalust. 38

6/2022

IMPEERIUMITE TÕUS JA LANGUS

Tasub tõdeda, et impeeriumite-poliitika on tagasi. Vähemalt osaliselt. Just impeeriumid pidasid maha Esimese maailmasõja (1914–1918). Seda maailma ümberjagamise nimel. Sõda lõppes Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumite lagunemisega, prantslastel-inglastel õnnestus oma koloniaalvaldused säilitada ja ka kaotanute omad üle võtta. Venemaa, mis ainsa impeeriumina polnud laienenud mitte merede taha, vaid maismaad pidi läände, lõunasse ja itta, suutis hävingust pääseda ja end uue ideoloogia abil arengule turgutada. 1939. aastal algatasid Hitler ja Stalin Ida-Euroopa uue ümberjagamise, millest välja kasvanud maailmasõda tõi Saksamaale kaasa uue hävingu, ent lõppes ka Briti ja Prantsuse impeeriumite lagunemisega. Venemaa punaimpeerium suutis aga oma kontrolli alla saada kogu Ida-Euroopa. Seda tänu eeskätt USA hoiakule, kes toetas Stalinit sõdimises ja kelle väed vabastasid Lääne-Euroopa fašistlikust totalitarismist. Teistkordselt ellujäänud Vene-Nõukogude impeerium lõi koos demokraatlike sõjavõitjatega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, tagamaks rahu ja julgeoleku püsimist maailmas. Ent asus siis peatselt kohalike aktivistide taha varjudes kehtestama maailma eri paigus oma ideoloogiat. Neist suurimateks ettevõtmisteks olid Korea sõda 1950–1953 ja Vietnami sõda 1955–1975. Nimetagem neid ka Vaikse ookeani sõdadeks, sest 1867, kui Venemaa müüs Alaska (1,5 miljonit ruutkilomeetrit) USA-le, kinnitati korduvalt, et Venemaa jätab Vaikse ookeani konkurentide päralt

(Venemaa igivaenlane Suurbritannia vs USA). 18. oktoobril 1867 langetas Venemaa väeosa Alaskal oma riigi lipu ja USA väeosa tõmbas vardasse USA triibulise – ainuke selletaoline juhtum ajaloos. Siinkohal on hea lisada, et seda tehti Venemaa imperaatori, Poola kuninga ja Soome suurhertsogi (kohustuslikult mainitav tiitel) Aleksandr II korraldusel. Soomest aga oli 1808. aastal saanud Napoleoni ja Aleksandr I kokkuleppel ning Vene-Rootsi sõja tulemusena Venemaa impeeriumi osa. Ehk siis – Venemaa tegi edelas suure territooriumi loovutuse, kuid oli eelnevalt vallutanud maad juurde loodes, mida müügi-ostulepingus USA-le meelde tuletati!

TEESELDUD RAHU

Sestap on nüüd omamoodi uhke tõdeda, et kui 1867. aastal teatas Moskva Washingtonile, kellele kuuluvad Soome ja Poola, siis 2022. aastal oli USA see, kes kinnitas Soome vastuvõtmist NATO-sse ja USA vägede staabi eesseisvat asutamist Poolasse. NATO peasekretär Stoltenberg aga rõhutas, et Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga kinnitab seda, et organisatsioon jääb avatuks. Sellest viimasest aga said kõik järeldada, et ka Ukraina liitumine NATO-ga on vastava soovi korral tagatud. USA ja Venemaa vahepealsetest suurejoonelistest avaldustest ja käikudest meenutaks esmalt seda, et 1917–1933 USA Nõukogudemaaga ametlikult ei suhelnud. Stalini surm ja Korea sõja lõppemine andsid võimaluse suhete uueks ülessoojendamiseks. 1955 lõppes ka sõjas kaotanutele


PIXABAY

maaiLmaPiLK

määratud 10-aastane karistusaeg ja olukorra normaliseerimise vajadus (okupeeritud) Euroopas tõi USA ja Kremli liidrid taas kokku Genfis, Pariisis ja Viinis. Järgnevas etendas oma osa USA luurelennuki U2 allatulistamine Uraalide kohal mais 1960. Kasutades edu raketiehituses, läksid Stalini järglased Vaiksele ookeanile tagasipöördumisest selgelt kaugemale. Nad riskisid jultunult. 1962. aastal rabati kogu maailma teatega Nõukogude tuumarakettide asumisest Kuubal ning ühe paanikasse sattunud patareikomandöri korraldusel lasti alla üle Kuuba lennanud USA luurelennuk, lendur hukkus. Õnneks oli juba tööle hakanud otseliin Valge Maja ja Kremli vahel ning raketikriis lahenes: raketid viidi ära, seejuures ka USA omad Itaaliast ja Türgist, kuhu need paigutati 1961. aastal. Nagu teada, varjasid kaks suurvõimu koos viimast fakti mitu aastat. Järgnesid sõjalises mõttes vaat et kõige ohutumad 1970.-80. aastad, mil sõlmiti ning kehtisid tuuma- ja raketirelvastust piiravad ja vähendavad kokkulepped. Samas käis pingeline teineteise jälgimine ja piisas USA-le tuginenud Iraani šahhirežiimi asendumisest tagurlike vaimulike võimuga NSV Liidu piiri ääres (1979), kui Moskvas otsustati kiirelt oma mõjuvõimu laiendada sõjalise operatsiooniga Afganistanis. USA katse pöörata sündmusi Iraanis nurjus, sestap tegutseti naaberriigis, varustades kohalikke moodsate relvadega (Stingerid) ja Afganistanist sai tõeline Nõukogude sõjalise võimu väljakurnamise tallermaa, mis otseselt mõjutas impeeriumi lõppu (1991).

KOLMAS KORD EI ÕNNESTUNUD

Paraku läks ajalugu sääraselt, et 2001. aastal pidas vajalikuks „impeeriumite kalmistule“ – nagu Afganistani on kutsutud Makedoonia Aleksandri sõjakäigust peale – tulla USA, et saada kätte seal redutav 9/11 kuriteo autor. Tegelikult pigem soovist saada KeskAasias tegijaks. Aeg näitas, et üritades midagi muuta, tuleb ikkagi teada ja arvestada kohalikke olusid. Ka teised abiks olnud NATO riigid ebaõnnestusid kohalikega suhete loomisel ja kogu ettevõtmine lõppes USA vägede näotult väljakukkunud lahkumisega Kabulist augustis 2021. Pole kahtlustki, et see – pealegi aasta varem USA presidendi Trumpi poolt välja kuulutatud – lahkumine mõjutas otseselt Venemaa juhi Putini tegutsemist. Vahetult enne Kabuli fiaskot kohtusid Biden ja Putin Genfis, ent kokkuleppimine jäi ära. Pealegi lubas USA aasta lõpuks ära tulla ka Iraagist. Kuna möllas ka pandeemia, on raske öelda, mis sai otsustavaks, kuid veel 2014. aastal oli Putin alustanud Ukraina alistamist ja demokraatlik maailm oli sellele vastanud sanktsioonide kehtestamisega. Ehk siis pidanuks olema selge, et see sõdimise-sanktsioonide seis ei saa kesta lõpmatuseni. Mida aeg edasi, seda rohkem sattus Putin sundseisu. Samas polnud ta impeeriumi taastamissõdu alustades teinud saladust selles, kes on peavastane. Detsembris 2008 ehk kohe pärast Gruusia sõda viis Venemaa moodsaim ristleja Admiral Tšabanenko

neli sõjalaeva läbi Panama kanali. Eelnevalt olid kaks tuumarelva kanda võivat kaugpommitajat maandunud Venezuelas. Viimast operatsiooni korraldati uuesti novembris 2013, seega vahetult enne Euromaidani puhkemist. Kolmandat korda maandusid Vene pommitajad Venezuelas detsembris 2018 ja paraku jagus neid, kes tõestasid, et see pole seotud sõjaga Ukrainas. Mis teha, kui pole harjutud mõtlema suurelt ja geopoliitiliselt ning loodetakse, et ei juhtu see kõige hullem. Paraku juhtus ja lihtne on öelda, et Putini altmineku peamiseks põhjuseks sai see, et Kremlis (ja mitte ainult seal) ei tuntud Ukrainat ja tema rahvast. Nad lihtsalt hakkasid vastu katsele teha neist suurriigi ripats. Putini sõjakäik kukkus läbi, selle koledus aga vapustas eurooplasi, kes olid aastakümneid harjunud, et vaid kusagil kaugel sõdib keegi, sh nemad ise. Kiirelt sai selgeks, et kodus või koduväravas ei taha sõda näha keegi, ja nii sündiski ühisrinne Putini ja Venemaa vastu, Euroopa uue ümberjagamiskatse vastu. Kuna senine julgeolekuarhitektuur ei töötanud, tehti kiired ümberrivistused. See käis nii sujuvalt, nagu oleksid kõik seda ammu oodanud. Saab öelda, et Euroopa pole kunagi olnud nii ühtne ja tervik kui praegu, sest tema ja Venemaa vahel on nüüd paigas kindel eraldusjoon. Teadmata käimasoleva sõja lõppu, võib ikkagi öelda, et ajalugu ei andnud Kremlile kolmandat võimalust impeerium uuesti kokku vallutada. Impeeriumite aeg on möödas. 6/2022

39


GEORGE CHERNILEVSKY/WIKIPEEDIA

maaiLmaPiLK

40

Raketiristleja Moskva enne seda, kui ta õigele kursile juhatati 6/2022


maaiLmaPiLK

mUSta mere BLoKaadiSt

eHK KUidaS tÕrjUda PUna-Hiina invaSiooni Vaatamata raketiristleja Moskva põhjalaskmisele pole Ukrainat merelt varitsev oht kuhugi kadunud ja üha suuremat tähelepanu nõuab Musta mere meresõda, kus laevastikud üksteist ei kohta, kuid mille tagajärjed on globaalse mõjuga. Tekst: HANNES NAGEL, MTÜ Kriisiuuringute Keskus

6/2022

41


maaiLmaPiLK

M

eresõda on nii strateegilise kui ka globaalse kaaluga ja oluline on märgata selle kaugemale ulatuvaid tagajärgi, mis hakkavad geopoliitilisi jõujooni tasapisi siiski läände tagasi suunama. Mis selle tingib? Mereblokaadi on juriidiliselt määratletud kui sõdiva riigi operatsiooni, mille eesmärk on takistada kõikide, nii vaenlase kui ka neutraalse riigi laevade sisenemist või väljumist kindlaksmääratud sadamatest või rannikualadelt, mis on okupeeritud, kuuluvad või alluvad kontrolli all olevale vaenulikule sõdivale riigile. Ajalooliselt on blokaadid sarnanenud rohkem merelt piiramisega ja seostunud maismaal asuva kindlusega, nii et blokaad ei kohaldunud näiteks kindlustamata sadamate või terve ranniku suhtes. Sel juhul puudutasid erinevad arvamused eelkõige blokaadi tõhusust ja seda, kas blokeerivad laevad võivad tegutseda asjaomasest rannajoonest eemal. Sestap kasutatakse terminit blokaad vahel ka ekslikult, sh embargo kohta, mis blokaadist vähemalt osaliselt erineb. Näiteks seetõttu, et embargo sisaldab maismaapiiri piiranguid selle suhtes, mis võib piiri ületada. Käimasolevas Vene-Ukraina teises sõjas on kandev roll nii blokaadil kui ka embargol.

POTJOMKINI LAEVASTIK

Merevägi on Peeter I aegadest alates olnud Venemaal privilegeeritud seisuses, keiser Aleksander III järgi üks kahest Venemaa ainsast liitlasest (armee ja laevastik). Selle tähtsust on korduvalt esile toonud ka Vladimir Putin, kes 2020. aasta jaanuaris on mereväge nimetanud riigikaitse ja julgeoleku tagamise kõige olulisemaks, kui mitte võtmekomponendiks ning rõhutanud selle säilitamise ja tugevdamise vajadust 21. sajandil. Ikka selleks, et ka Venemaa saaks olla juhtiva mereriigi staatuses. Sealjuures on eraldi tähelepanu pööratud Musta mere laevastiku tugevdamisele. Kõnealune laevastik asutati 13. mail 1783. aastal vürst Grigori Potjomkini käsul, kes kuulujutu kohaselt neli aastat hiljem, keisrinna Katariina II ringkäigu ajal Novorossijas lasi püstitada külade makette, jätmaks valitsejannale vaestest maapiirkondadest ilustatud muljet.

ФОТОНАК/WIKIPEDIA

Kuigi viimane lugu on siiski pigem müüt kui fakt, on Potjomkini küla (vn потёмкинская деревня) nimeline fenomen osutunud visaks hingeks, mis ei ilmuta raugemise märke ka 21. sajandil. Puutumata pole sellest jäänud ka toosama laevastik, mille tegevus sõjas Ukraina vastu pakub kõneainet üle kogu maailma.

42

Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti lagunemine, Krimmi poolsaarel ja Sevastoopolis asuvate mereväebaaside kaotus ja seal asunud laevastiku poolitamine Ukrainaga ning seejärel sõjaväele eraldatud rahavoogude drastiline vähenemine nõrgestasid oluliselt Venemaa strateegilist positsiooni Mustal merel.

6/2022

Viimase kahe kümnendi jooksul on aga selle taastamiseks suunatud märkimisväärseid ressursse. Nii on lisaks uutele allveelaevadele, dessantkaatritele, tiibrakettidega varustatud korvettidele, 22. armeekorpusele jm tehnika ja uute üksuste lisandumisele ette võetud ka väiksemaid provokatsioone ja sõjalisi samme, kombates pidevalt Lääne reaktsioone. Nii on Aasovi mere ja annekteeritud Krimmi poolsaare akvatooriumi korduvad sulgemised rahvusvahelisele laevaliiklusele rikkunud 2003. aasta Vene-Ukraina lepingut, rääkimata ÜRO mereõiguse konventsioonist. Ukraina sõjalaevade hõivamine 2019. aastal põhjustas suurema rahvusvahelise meelepaha, seejärel need küll tagastati, ent Venemaa saavutas oma eesmärgi edastada sõnumit. Need ja mitmed teised Venemaa agressiivsed sammud, aga ka varasemad võidukad sõjad (Georgia 2008, Ukraina 2014–2015), millele Lääs reageeris võrdlemisi leigelt, on andnud oma panuse Kremli tõlgendusse olukorrast. Mitte ainult Aasovi, vaid tervet Musta merd nähakse oma sisemerena, kus kõik on lubatud vaid võimsale ja aukartust äratavale Venemaa laevastikule. Kui sellele lisandub veel süsteemne propaganda, mis kujutab Venemaad taas üliriigina pidevalt moderniseeruva ja paisuva arsenaliga, siis võib suletud süsteemis pikapeale domineerima jääda arvamus, et ollaksegi üks juhtivaid mereriike. Siinkohal tuleb nentida, et Musta mere laevastik on tõepoolest saanud juurde palju tänapäevaseid aluseid, ent praktikas ei tähenda see, et neid kõiki on ilma vürst Potjomkini meelsuseta ka tarnitud, hooldatud ja moderniseeritud. Vaatamata sellele aitas olukorda venelaste jaoks parandada ka 2014. aasta Krimmi annekteerimine, mille tagajärjed olid Ukraina mereväele laastavad – kaotati üle 70% sõjalaevadest, mereväelastest ja laevaremondivõimsusest koos peamise mereväebaasiga Sevastoopolis. Kuigi ukrainlased on vahepealsete aastate jooksul püüdnud oma mereväge ja rannakaitset üles ehitada, jäid tulemused pigem tagasihoidlikuks ning neis tingimustes tuli Ukraina mereväel siseneda teise Vene-Ukraina sõtta.

BLOKAAD TULEB MURDA

Suve hakul tuli tõdeda, et Venemaa sissetung Ukrainasse on edukamalt kulgenud merel, kus on halvatud Ukrainale (aga ka maailmale) oluline merekaubandus ja kaubaliiklus Musta mere ja Aasovi mere sadamatesse ning kehtestatud toimiv blokaad Musta mere põhjapoolses kolmandikus. Seda tehes on muudetud mereteed ebaturvaliseks ning algust on tehtud ka teravilja vargusega, et toiduhindu kunstlikult üles viies luua toidupaanikat ja šantažeerida maailma näljahäda ohuga. See kisub omakorda üles energiakandjate ja logistika hindu, mis omakorda paisutavad inflatsiooni. Eks oma osa selles mängivad ka kasumi peal väljas olevad ärimehed, sest käes on parim aeg hindade „korrigeerimiseks“. Just


maaiLmaPiLK

Toiduterrorismi mõju on ulatuslik – see lämmatab Ukraina majandust, mis oli enne sõda maailmas suuruselt neljas maisi ja viies nisu eksportija ning vedas valdava osa viljast välja Musta mere sadamatest. Üleskutsed avada meretee sadamates seisvatele laevadele kõlavad aga kurtidele kõrvadele, sest Kremli soov on viia sõda ja sellega kaasnev palju kaugemale (kodudesse ja köökidesse), et õõnestada Lääne toetust Ukrainale. Seetõttu on selle mereblokaadi murdmine muutunud globaalseks ja nii mõnelegi riigile eksistentsiaalseks huviks. Kuid ilmselge liialdus oleks öelda, et mereblokaad ja sõda merel on Musta mere lae- Rak etiristleja Moskva põh ja laskmine Ukraina arm vastikule kulgenud plaanipäraselt. Kaugel tähtsusega sün ee poolt oli nii märgilise dmus kui ka margilise sellest. Seetõttu saab mereblokaadist kui faktist rääkida siiski rohkem Krimmist itta jääva Musta Odessa lähistel, pealt kuulata NATO liikmesmere ja Aasovi mere mõistes, kus viimane on muudetud riikide sidet piirkonnas ning potentsiaalselt ohustada ka sisuliselt Vene sisemereks. Tõsi, Lõuna-Ukraina kaubasaRumeenias paiknevaid õhutõrjesüsteeme (nt MIM-104 damates on kümned kaubalaevad lõksus ning rannikust Patriot). hoitakse eemale sõja tõttu. Ka pole merd mööda tulemas Sellised hit & run stiilis operatsioonid ei võimalda veneabisaadetisi. Siiski on just see piirkond, kus aeg-ajalt lastel lähitulevikus reaalselt meredessante läbi viia, kui annab valusaid vastulööke ka Ukraina. Näiteks sõja 64. seda ei tehta just Normandia stiilis, kus korraga on merel päevaks korraldati esimestel sõjapäevadel maailmakuulsadu sihtmärke ehk sõidetakse rannikule massiga peale. saks saanud Zmijinõi saarele (Maosaar) õhulöök, millega Selleks aga napib venelastel nii kvantiteeti kui kvaliteeti hävitati praktiliselt kõik seni terveks jäänud objektid ja seda nii vahendites kui ka elavjõus, kes oleks motiveealates vaenlase õhutõrjekompleksidest kuni sidekeskuste ritud sellistes manöövrites osalema seisus, kus vastane on ja administratiivhooneteni välja. põhja lasknud Musta mere laevastiku peamise, rõhutatult Seda kõike tegid venelaste andmetel juba mitu korda võimsaima õhutõrjevõimega sõjalaeva. „täielikult hävitatud“ Ukraina õhujõud, kes pärast operatNüüdseks saab tõdeda, et maabumine Odessa all, mida siooni postitasid sotsiaalmeediasse videod saarel korralVenemaa Musta mere laevastik on mitmel korral edudatud saluudist. tult proovinud (segasid nii ilmastikuolud kui lõpuks ka MIS SAAB MAOSAAREST? merejalaväelaste endi soovimatus selles osaleda), on Juhul, kui venelased ei soovi endale luua uut Tšornotäiendamas suurejooneliste paberile jäänud operatsioobajivkat ehk objekti, kuhu kaotusi täiendama saadetud nide loetelu. Liialt palju on sõjategevuse algusest peale väed saavad rutiinselt kaela tulelöögi, siis võib korduda lisandunud rannikukaitsjate arsenali erinevaid laevatõrjeühe Aadria mere keskosas asuv saare juhtum Esimesest rakette, mis pihtasaamise tõenäosust mitmekordistavad. maailmasõjast. Samas pole Ukrainat merelt varitsevad ohud kuhugi kaKui 11. juulil 1915 hõivasid strateegilise tähtsusega dunud ning üha suuremat tähelepanu on endale nõudmas Pelagosa saare itaallased, pommitasid austerlased seda meresõda, milles laevastikud üksteist ei kohta, ent mille ligi kuu aega, olgugi et itaallased viisid garnisoni kangetagajärgi tunneme nii meie lokaalselt Eestis kui meie kaelselt varustust juurde ja kaotasid ühes saare lähistel liitlased globaalselt. peetud lahingus muuseas ka soomusristleja Giuseppe SIHIKUL ON TAIWAN Garibaldi. Ometi lahtus juba 18. augustiks mõlema poole Ajalugu kipub end kordama ka siis, kui me seda mäletahuvi saare vastu ja see jäi maailmasõja lõpuni eikellegime. Võimsa mereriigina sisenes Teise maailmasõtta omal maaks. ajal ka Jaapan, kes vallutuste abil taotles „Suur-Ida-AaZmijinõi saar on üsna väike, nagu ka eelmainitud Pelasia ühise heaolusfääri“ loomist ning oli esialgu samuti gosa, ent samuti strateegilise tähtsusega. See võimaldab võidukas – kuni 1942. aasta pöördeliste merelahinguteni domineerida Musta mere akvatooriumis ja õhuruumis Midway atollil. Ometi toonane Jaapani meresõjadoktriin 6/2022

BOR IS GRO H/W IKIP EDIA

selles tekkinud nõiaringis, kus lahendused eeldavad muutusi väärtushinnangutes, näeb Venemaa oma suurimat võiduvõimalust, ehkki sellega tõmmatakse enda peale ka seni neutraalseks jäänud riikide meelehärm.

43


maaiLmaPiLK just seda taotleski: mereväe otsustavat lahingut, mis viiks Ühendriikide alistumiseni. Samasugust taktikat näib laiemas kontekstis kasutavat ka Venemaa, kes taotleb „russkii mir’i“ sfääri loomist. Ka selle plaani realiseerumiseks on kriitilise tähtsusega käimasoleva Ukraina invasiooni õnnestumine. See peaks etendama võimsat lööki kollektiivse Lääne vastu ja tooma Ukraina hoiatavaks näiteks, kus eduka sissetungi järel võimust võttev abitus ja tegevusetus tagaksid täieliku võidu ja avaksid tee uutele vallutustele. Hiinlastele on selle sissetungi edu oluline, sest Hiina Rahvavabariik pole kordagi salanud oma soovi allutada Hiina Vabariik (Taiwan) jõuga oma kontrolli alla. Selleks on aastakümneid vaikselt, kuid konveiermeetodil üles ehitatud mereväge, mis on tänaseks planeedi suurim. Tõsi, nõukogulik kvantiteet ei tähenda kohest kvaliteeti, ent seda on nüüdseks enam kui küll, et USA-le tõsine väljakutse esitada.

Enne 24. veebruari kippus domineerima arvamus, et invasiooni korral rullitakse saareriigist ilmselt üle, ent Ukrainas toimuv on seda Pekingi meelehärmiks tasapisi ümber mõtestamas. Vahest suudab Lääs ka Taiwani suunal enne konflikti puhkemist õhusilla tööle panna? Keeruline öelda, aga üks on kindel – vabaduse nimel vähemuses kaitsesse astuv armee on ründajast alati moraalselt üle. Nii oli Vabadussõjas ja on praegu Ukrainas ning pole kahtlust, et ukrainlaste vastupanu innustab ka Hiina Vabariiki oma kaitseplaanidesse korrektuure tegema. Seda ikka selleks, et saada kommunistide sissetungi järel enda selja taha tagalana vaba maailm koos lendliisi abiandmisprogrammiga. Seetõttu on Mustale merele ja Ukraina randade kaitseks suunatud moodsad lääne relvad ühtlasi tulevase sõja ennetamise (ja võitmise) katsepolügoonil. See toimib ideaaltingimustes. Venemaa Musta mere laevastik on doktriini ja mõttemaailma poolest Hiina Rahvavabastusarmee laevastiku koopia

raKetiriStLeja moSKva – teeKond KojU 14. aprillil Musta mere põhja lastud raketiristleja Moskva on saanud maailmakuulsaks. Vähe tuntud on aga fakt, et sellel laeval on ka sõsarlaev Ukraina. Mõlemad laevad on vette lastud Ukrainas Mõkolajivi laevatehases ning nende kaudu võib vaadelda kogu Mustal merel toimuvat meresõda. Kuivõrd märgiline on aga Moskva uppumine tegelikult? Tekst: HANNES NAGEL, MTÜ Kriisiuuringute Keskus

1973. aastal linastus Sojuzmultfilmi lühianimatsioon „Uppunud laevade aarded“ (vn „Сокровища затонувших кораблей“), milles kolm pioneeri sukelduvad Neptuni nime kandval allveelaeval merepõhja, et otsida põhjaläinud laevalt kulda. Avastusretkel satutakse aga silmitsi hiiglasliku sõjalaeva vrakiga, mille küljel ilutseb „Z-29“. Üks pioneeridest teab öelda, et tegemist olla fašistide laevaga. Järgnev dialoog on prohvetlik ennustus. Üks lastest küsib: „Kuidas sa tead?“ „Olen lugenud. Fašistid kirjutasid oma sõjalaevadele Z-tähe,“ vastab teadja.

MOSKVAID ON ENNEGI UPUTATUD

Ehkki Musta mere laevastiku võimsaima sõjalaeva kerel Z-tähte ei olnud, oli see enamat kui lipulaev. Seal asus laevastiku staap ja komandopunkt. Arvestades sellel paiknenud laeva- ja õhutõrjerakettide kogust (vastavalt 16 P-1000, 64 S-300 ja 40 OSA), oli tegemist omamoodi ujuva raketipatareiga, millele tugines suurem osa laevastiku õhukaitsest, mis katnuks Z-mereoperatsioone. Järelikult oli see ikkagi fašistide laev ka. 44

6/2022

Seetõttu ei saa enam rääkida dessandi katmisest ning teistel Vene sõjalaevadel tuleb mõnda aega püsida maaväe õhutõrje tsoonides, sest mõni sõjalaev võib küll omada BUK-süsteeme, kuid mitte S-300-sid. Teistpidi võttes on raketiristleja Moskva suurim Nõukogude või Vene sõjalaev, mis on uppunud lahingutegevuses pärast Teist maailmasõda, kui saksa Luftwaffe sööstpommitajad Junkers Ju-87 ehk Stukad uputasid Nõukogude lahingulaeva Marat, ja esimene Vene lipulaeva kaotus sõjaajal pärast 1905. aasta lahingulaeva Knjaz Suvorovi uppumist Tsushima lahingu ajal Vene-Jaapani sõjas. Maailma mastaabis uputati viimati sarnase suurusega sõjalaev 1982. aastal, kui Briti mereväe allveelaev lasi Falklandi sõjas põhja Argentina kergeristleja General Belgrano. Siiski pole tegemist esimese Moskva-nimelise sõjalaeva kaotusega. 26. juunil 1941 sõitis Mustal merel Rumeenia meremiini otsa Leningradi-klassi hävitaja Moskva, viies endaga kaasa 242 meremeest.


maaiLmaPiLK VALGE LAEVA OOTUSES

Veelgi enam rikub okupeeritud aladelt toiduainete varastamine 1949. aasta Genfi konventsiooni sõjaaja tsiviilisikute kaitse kohta ja on sõjakuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikli 8 kohaselt.

Mis puudutab teravilja, siis võiks kaaluda agressorile vastamist tema enda valitud meetoditega – pole võimatu, et Mustale merele ilmuvad ühel hetkel näiteks tundmatud „sinised mehikesed“, kes rahvusvahelistes vetes alustavad varastatud viljaga kaubalaevade hõivamist, et anda neile kindla käega õige kurss. Vahest võib ühel hetkel aktuaalseks muutuda seegi, et näiteks sõjalaevade eskordi all Odessa poole teel oleva neutraalse riigi konvoi, mille lastiks on kütus ja ravimid, ent miks ka mitte laskemoon või sõjatehnika, ei allu Vene sõjalaevade üleskutsele kurssi muuta või keeldub saadetise kontrollimisest. Ka sel juhul on mereblokaadi suunas kinnas heidetud, ehkki selle tagajärjed võivad lainetada kaugemale Musta mere randadest. Ehkki Venemaa agressioon Ukrainas on Läänt juba mitmel korral pannud Rubicot ületama, peab maailma üldsus andma Venemaale üheselt mõista, olgu siis tava- või hübriidkõnes, et sel teravilja „erioperatsioonil“ on väga tõsised tagajärjed.

Musta mere blokaadi murdmisel mängivad võtmerolli uued tehnoloogiad ja relvasüsteemid, mida on Ukrainale juba piiratud ulatuses tarnitud. Nende relvade edukus määrab aga ära sellegi, kas ja kuidas hakkab taas USA juhitav Lääs üles ehitama Hiina Vabariigi kaitset PunaHiina vastu. Sealjuures peab põhivastutus jääma ikkagi kohalike endi õlule, sest uppuja päästmine on päeva lõpuks uppuja enda asi. Kuid Läänel on sealjuures moraalne kohustus ulatada abikäsi mõttekaaslase päästmiseks. Väärtused ja neist juhinduvad otsused on need, mis meid täna demokraatlikus Läänes eristavad asiaatlikest diktatuuridest ja nende vürst Potjomkinitest.

Mainitud klassist laevu ehitati toona kahe erineva projekti (1 ja 38) alusel, neist esimesi Leningradis ja teisi Mõkolajivis, iroonilisel moel samas linnas, kus 45 aastat hiljem lasti vette samanimeline raketiristleja, mille hauast Musta mere lääneosas on tänaseks saanud Ukraina riiklik kultuuriobjekt.

UKRAINAS VETTE – UKRAINAS PÕHJA

Samal ajal sõitis sõsarlaev Moskva merd, olles vahel ka nn suurtükipaadi diplomaadi rollis, ent osales ka mõnes sõjas. Neist kaks esimest – 2008. aasta agressioon Georgia vastu ja 2015. aasta sõjakäik Süüriasse – olid edukad, ent viimane mitte. Nimelt 2022. aasta 14. aprillil, meenutades 1983. aasta TASS-i teadaannet Korean Air Lines’i lennu 007 kohta, Moskva „... kadus radariekraanilt“. Puht tehniliselt venelased toona ei valetanudki, ehkki jäeti mainimata „kadumise“ põhjuseks olnud fakt, et allakukkumise tingis Nõukogude hävituslennukilt teele pandud rakett. Kuigi Vene propaganda on saanud moodsama ilme, pole võtted muutunud ja seda ilmestab ka mereblokaadi kajastamine. Ristleja kaotust nenditi tinglikult – see olla juhtunud õnnetuse tõttu, kus lõhkeaineplahvatus olevat laeva lõhkunud. Seda, et plahvatanud lõhkeaine tõid juhtumisi kohale paar ukrainlaste Neptun-raketti, ei mainitud. Samas, kui kõrvutada omavahel näiteks Itaalia soomusristleja Giuseppe Garibaldi (1915) ja venelaste raketiristleja Moskva (2022) meeskonna kaotusi, siis kipub venelaste merepäästevõime alla jääma itaallaste Esimese maailmasõja aegsele, sest itaallased suutsid toona päästa pardal olnud 578 meremehest tervelt 525. Seda olukorras, kus omavahel võtsid merelahingus mõõtu kaks võrdväärset

PTU-3 G. KHERSO/WIKIPEDIA

Ometi püsib vee peal tema sõsarlaev raketiristleja Ukraina, mis lasti vette samas kohas aastaid hiljem, 11. augustil 1990. aastal. Muide, 1998. aasta juuliks oli laev peaaegu 95% ulatuses valmis, ent kuna samal aastal alanud Venemaa majanduskrahhi mõjud jõudsid ka Ukrainasse, polnud laeva lõpuni ehitamine ja teenistusse arvamine enam päevakorral. Pigem on seda varasematel aastatel edutult püütud maha müüa, ka venelastele endile.

Ristleja Moskva sõsarlaev Ukraina

eskaadrit. Eraldi tuleb esile tõsta asjaolu, et itaallaste ristleja lasti samuti põhja ühe strateegiliselt tähtsa saare, Aadria mere keskosas asuva Pelagosa lähistel, mille üle peeti mitmeid intensiivseid lahinguid. Seevastu raketiristlejal Moskva hukkunud meremeeste arv on endiselt teadmata ning meenutades eelpool jutuks olnud legendi vürst Potjomkini seiklustest Ukrainas, kipub ametlik teade ühest hukkunust ja 27 teadmata kadunust olema liialt optimistlik. See annab lootust, et mereblokaadi murdmine on pigem aja küsimus, sest vürst Potjomkini vaim elab. Õnneks elab ka Ukraina. Nii seda nime kandev roostes raketiristleja Mõkolajivi laevatehase kai ääres kui ka Ukraina riik. Mis mullast võetud, peab mullaks saama ehk Ukrainas vette lastu on ka põhja lastud. Raketiristleja Moskva on koju jõudnud ja puhkab sünnimaa sängis, Musta mere põhjas. 6/2022

45


SÕjaraUd

USA Õ

HUJÕ

U D/W

IK IP E D

IA

m14

SeitSe üHe HooBiga

Vihatud ja armastatud vintpüss M14. Selle relva austajad leiavad, et M14le ei antud kunagi võimalust, mida see oleks väärinud. Vastaspool aga väidab, et M14 on katastroof sõjatööstuse arenguloos. Tõde võib olla kusagil vahepeal. Aga üks on kindel – tegu on legendaarse relvaga. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

K

ui vintpüss M14 1959. aastal USA maaväes teenistusrelvana kasutusele võeti, pidi see hakkama asendama seitset relva. Peamiselt Teise maailmasõja veterani, M1 Garand poolautomaatset vintpüssi, mille põhjal M14 välja arendati. Aga ka vanemaid, poltlukuga vintpüsse M1903 Springfield ja M1917 Enfield, karabiini M1 Carbine, püstolkuulipildujaid Thompson ja M3 Grease Gun ning kergekuulipildujat M1918 BAR. Seda teoorias. Praktika, mis teatavasti on tõe kriteerium, näitas üsna pea, et M14 oli liiga võimas, et asendada püstolkuulipildujat, ning liiga

46

6/2022

kerge ja liiga väikese salvemahuga, et asendada kuulipildujat. Lisaks oli M14 tagasilöök automaattulerežiimis 7,62 mm padruni tõttu praktiliselt kontrollimatu, mistõttu seati suurem osa püsse ainult poolautomaatrežiimile, et vältida lahingus laskemoona raiskamist.

DŽUNGLIS TESTITUD

Võrreldes M1 Garandiga oligi peamine muutus uus padrun: vana püssi 1906. aastast kasutusel olnud padrun 30-06 mõõtmetega 7,62 x 63 mm vahetati uue NATO standardpadruni vastu, mille mõõtmed olid 7,62 x 51 mm. Teine suur muutus oli 20-lasulise padrunisalve kasutuselevõtt.

Jalaväelane kandis ametlikult kaasas viit 20-lasulist padrunisalve, tegelikult kanti nii paljusid kui võimalik. Ümberlaadimise kiirendamiseks hakati padruneid pakkima viie kaupa padrunihoidjatesse. 60 padrunit koos kiirlaadijaga kangast taskutes moodustas padrunivöö. Sõdur kandis kaasas 2–3 sellist vööd. Vietnami sõjas kasutati M14-t veel 1967. aastani, kuid püssi puupära kippus džungliniiskuses tihti paisuma, mis mõjutas relva täpsust ja mitte paremuse suunas. Olukorra parandamiseks hakati valmistama niiskuskindlaid plastikust kabasid ja laesääri. Need aga kohale ei jõudnudki, sest


SÕjaraUd

m14 teHniLiSed andmed UUS TULEMINE

Kaliiber: 7,62 x 51 NATO Kaal: 5,2 kg Pikkus: 118 cm Raua pikkus: 559 mm, vintraual on 4 parempoolset soont 305 mm sammuga Raua iga: 5000–7000 lasku (sõltub laskemoonast, sest pehme mantliga täpsusmoon kulutab rauda vähem kui M80 ja teised kõva mantliga kuulid) Päästiku tõmbejõud: 2,5–3,4 kg Laskekaugus: lahtise sihikuga kuni 250 m, optikaga kuni 500 m (eeldab laskekauguse ja tuuleparanduse väga täpset hindamist) Täpsus: M80 moonaga keskmiselt 2–3 MOA (100 m kauguselt lastud kuulid tabavad 6–9 cm läbimõõduga ringi)

enne jõuti M14 vahetada väiksema kaliibriga ja paar kilo kergema M16 vastu. M14 kasutamist jätkasid lahinguinseneride üksused. Lisaks kasutati püssi jalaväe baastreeningus ning kuni 1970. aastani ka Euroopasse paigutatud üksustes.

RELV TÄPSEKS

M14 konstruktsiooni baasil hakati 1959. aastal looma spordipüssi M14 NM. Osale neist lisati optiline sihik ja nime all M21 kasutati seda maaväe täpsuspüssina kuni 1988. aastani. Kuigi M14, M14 NM ja M21 on väliselt väga sarnased, on see petlik. M21 ehitamisel kasutati ainult kõrgeima kvaliteediga osi, mis sobitati paika ning lihviti käsitööna. Enamik M14 püsse kingiti aga ebavajalikena sõbralikele riikidele, sh sai ka Eesti 1998. aastal 40 500 sellist relva. Enamik Eestisse toodud püssidest olid täiesti uued ja nende põhjal hakati siinmail välja arendama täpsuspüssi.

taja ehk sõdur aga ei jäänud rahule. Kaebusi oli peamiselt kaks. Esiteks oli Eestis valmistatud uus kaba vale kujuga, mis sobis ainult dioptersihikuga laskmiseks. Koos optiliste sihikute kõrgete jalgadega muutis see laskeasendi ebamugavaks, sest läbi sihiku vaatamiseks oli vaja kael välja sirutada. Teine puudus oli optika ja optika jalgade halb kvaliteet, mistõttu sihikud või niitristikud põrusid sageli lahti. Need vead said õgvendatud edasiarendusega M14 TP2. Sellele relvale jäeti alles algupärane laad ja kaba, küll aga parandati oluliselt sihiku kinnitust. Relvale lisati lisavarustuse kinnitamise siinid, mille peale kinnitati Saksamaal valmistatud optiline sihik Schmidt & Bender 3–12 x 50 Military. Optika ette on võimalik kinnitada öise nägemise seade. Relva alla on kinnitatud harkjalg. Samale siinile saab kinnitada ka käepideme, taktikalise lambi vms. Et laskja saaks mugavalt sihtida läbi optilise sihiku, on kabale kinnitatud põsetugi.

Vahepeal vähem kasutust leidnud M14 on viimastel aastatel Kaitseliidus taas au sisse tõusnud. Möödunud aastal said Kaitseliidu struktuuriüksused automaatrelva M14 jaotuskava korraldusega järgida Kaitseliidu ülema kavatsusi, mille kohaselt väljastatakse poolautomaatpüsse M14, et suurendada kaitseliitlaste individuaalset vastutust oma laskeoskuse parandamisel. Relv võimaldab harjutada laskmist pikemalt distantsilt, mis on seotud sõjalise väljaõppega hajutatud lahingutegevuse tingimustes. Relvade väljastamisega motiveeritakse kaitseliitlasi täitma kehtestatud laskur- ja kütiklassi norme ning osalema Kaitseliidu võistluskalendriga määratud laskevõistlustel. Ühtlasi julgustatakse kaitseliitlasi võtma M14-d kodusele hoiule. Ka saavad M14 soetanud kaitseliitlased õiguse kohandada M14 kaba ergonoomikat ehk kaba pikkust, põsetuge ja kaba tagumise padja nurki oma parema äranägemise järgi. Seda siis eesmärgiga individualiseerida korrektne ja pingevaba sihikusse vaatamine erinevates laskeasendites ning maandada tagasilööki. Samuti on kaitseliitlastel õigus soetada M14 poolautomaatpüssi juurde lisaseadmeid relva konstruktsiooni ja sihtimise parendamiseks. Nii viib M14 meid lähemale soovitud eesmärgile: kui vaenlane peaks söandama tõsta jala meie maale, saab ta tapvat tuld igast aknast ja iga põõsa tagant. ALLIKAD: •

Sisuliselt seisnes see originaalis raudsihikuga relvale optika peale monteerimises. Modifitseeriti ka relva kaba. Odavat Hiina optikat kasutades valmis esialgu M14 TP. Lõppkasu-

Relvade M14 TP2 jõudmine Kaitseliidu üksustesse oli omal ajal oluline areng, mis suurendas kaitseliitlaste tabava tule ulatust vähemalt 500 meetrini.

Kirotar, H. M14 uus tulemine täpsuspüssina. Kaitse Kodu!, 1/2008 M14 vintpüss. https://et.wikipedia.org/wiki/M14_ vintp%C3%BCss M14. http://www.military-today.com/firearms/m14. htm Was The M14 A Lousy Service Rifle? 3 Reasons It Was...And Some It Wasn't https://gunbelts.com/blog/ the-m14-stinks/

6/2022

47


KUriooSUm

S K Õ L a m r SU e L e d a om

6 1 m

Legendaarne ja ikooniline filmidest ja lahingukroonikatest tuntud USA sõjaraud M16 on nii mõneski edetabelis märgitud kui läbi aegade kõige kehvem automaat-vintpüss. Ei ole võimalik? On küll. Aga asi ei ole tegelikult relvas endas. Kohe selgitan.

O

ma esimesed tõsised tuleristsed sai M16 Vietnami sõjas. Karmis džunglisõjas selgus üsna kiiresti kibe tõde – testides nii häid tulemusi näidanud relva ei saanud lahingusituatsioonis usaldada. Nagu rääkis üks Vietnami veteran 1967. aastal ajalehe Time Magazine reporterile, läks tema rühm sõtta 72 mehega ja tuli tagasi 19 mehega. „Uskuge või mitte, teate, mis tappis enamiku meist? Meie oma püss. Peaaegu iga meie surnu leiti koos tema lahtivõetud M16ga. Nad olid seda tule all püüdnud parandada, kuid vaenlane oma mudase AK-47ga jõudis jaole.“

KEHVAD VALIKUD

Vaatame, kuidas jõuti sellise fopaani ja mis olid selle põhjused. 48

6/2022

Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

Teise maailmasõja ja Korea sõja ajal olid USA armee standardvarustuses teadaolevalt levinuimad relvad M1 Garand, M1A1 Carbine ja kuulipilduja M1921, tuntud ka kui Thompsoni püstolkuulipilduja. Kõik need olid vananenud relvad, millele otsiti ühte ja head asendust. Peamine põhjus, miks uuendamine oli vajalik, oli relvade laskemoona maht ja laadimiskiirus. M1 puhul oli ümberlaadimine väga aeganõudev, seda tuli teha hoolika täpsusega. Painutatud klamber või lahtine kuul võis tekitada ummistusi ja talitlushäireid. Maksimaalselt 8 lasku ühe klipi kohta tähendas seda, et sõdurid pidid kohe jälle uuesti laadima. Üleminek klambritoitega relvalt salvetoitega relvale mitte ainult ei suurendanud

ründevõimsust, vaid muutis uuesti laadimise lihtsamaks ja kiiremaks. Kiirus, täpsus ja kasutusmugavus polnud ainsad, mida uuelt teenistusrelvalt nõuti. Kui see nii oleks olnud, oleks M14 (mis oli M16st umbes 15 aastat varasem), sobinud kõigi nende kvalifikatsioonidega üsna mugavalt. Tagantjärele teame, et see oleks olnud ideaalne relv Vietnamis, eriti kuna sõdurid treenisid M14ga baasväljaõppes. M14d olid võimelised töötama poolautomaatses ja täisautomaatses tulistamisrežiimis ja andsid korraliku eelise ka siis, kui oli vaja vaenlast tabada kaugemal distantsil. M14 puudused seisnesid aga peamiselt relva peaaegu kontrollimatus täisautomaatses seadistuses. Nimelt


KUriooSUm

IP WIK

oli selle tagasilöök liiga tugev ja paiskas relvasuudme sihtmärgist eemale. Armee püüdis probleemi lahendada, valmistades erinevaid mudeleid täpsuse säilitamiseks, kuid need katsed ei suutnud ravida M14 ebausaldusväärsust kiirtule andmisel. Paljudele tundus oluliselt parem isegi Browningu automaatrelv (BAR), kuigi see jurakas kaalus ligi kaks korda rohkem kui M14. Raskema padruni tõttu oli ebamugav kanda ka piisavalt laskemoona, et säiliks tuleülekaal Nõukogude Liidu konstrueeritud AK47 ees, mida vietnamlased peamiselt kasutasid.

PÜSSIROHI VEDAS ALT

See kõik sundis USA sõjaväge looma uut relva – areenile astus M16. Toodeti see poolautomaatne vintpüss Eugene Stoneri väljamõeldud AR-15 baasil eesmärgiga luua midagi sama lollikindlat nagu Nõukogude Liidu legendaarne AK-47. Testimisel selguski, et uus relv oli kerge, surmav ja väga töökindel – tõeline tööloom, mida, nagu arvati, võis igas olukorras usaldada. Nii võetigi uus relv USA armees juubelduste saatel kasutusele. Tuleristsed olid planeeritud Vietnami sõtta ning seal pidi relv tagama USA jalaväelastele selge edu. M16 oli peagi ka filmi-

de ja telesaadete peategelaste ikoon, demokraatia sümbol ning sellest sai Ameerika või NATO vägede imagorelv veel aastakümneteks. Kogu selle rõõmustamise kõrval ilmnesid vägeval relval Vietnami sõjas varem nägematud probleemid, mis kummitasid relva aastakümneid. USA armee tegi M16 kasutuselevõtul tõsise vea: relva töökindlust hinnati saatuslikult valesti, kui USA armee läks kokkuhoiu mõttes üle madalamale püssirohuvalemile. Testimise käigus olid M16 loojad kasutanud püssirohtu IMR 4475, kuid 1963. aastal asendas armee selle püssirohuga WC 846, mis põles määrdunumalt kui 4475. Kehvema kvaliteediga püssirohi ei sobinud M16-le kuidagi ja esiti nii töökindel relv hakkas tekitama kuus korda rohkem tõrkeid kui varem.

SAATUSLIK KLÕPSATUS

Oli ju M16 saanud püssirohuga IMR 4475 harjutamise käigus väga usaldusväärse relva maine. Ajateenijad veendusid, et püss sisuliselt ei vajagi puhastamist ja töötab igasugustes oludes veatult nagu Nõukogude Liidu AK-47. Paraku läks uue püssirohuvalemiga

EDI

A/R

O OT

S

M I AR

EEM

UUS

EUM

nii, et M16 nõudis tegelikult rohkem puhastamist kui varasemad tulirelvad ning keset Vietnami vihmametsi tabas USA sõdureid üks halb üllatus teise järel. Lisaks puhastamisvajadusele tekkis relva avas ja kambris ka enneaegne korrosioon. Kuigi sõja lõpupoole probleemid lahendati, oli M16 mõnda aega üks halvimaid kasutusel olnud ründerelvi terves ilmas. Väga tabavalt on kirjeldatud selle töökindlust Vietnamis nõnda: „Tulevahetuse kõige valjem heli on sinu relva klõpsatus. Hetkega mõistad, et üks asi, mis võib sind vaenlase eest kaitsta, on ebaõnnestunud, ja sa alustad võidujooksu ajaga. Viskud põlvili ja võtad püssi lahti, püüdes meeleheitlikult ummistust eemaldada ning ellu jääda. Kui vaatad üles, näed silmapaari, mis on täis puhast vihkamist ja on suunatud alla, AK-47 sihikule. Ta ei tea sinu nime, kuid ta teab su lippu ja sind halastamatult maha lüües võpatab ainult relva tagasilöögi tõttu. Sa vaatad eemale, näed linna siluetti, mille nime sa ei oska isegi hääldada, ja sured kellegi teise riigis, veritsedes oma katkise M16 kõrval.“ ALLIKAD: • •

https://nationalinterest.org/blog/the-buzz/5-worstmilitary-rifles-the-planet-25809 https://philologiavt.org/articles/10.21061/ph.228/

6/2022

49


üleelamine

TEE SEE ISE:

KAIGASTEST VÄLIGRILL Looduses liikudes võib puudus kätte tulla igasugu asjadest. Millest üldjuhul puudust ei teki, on puud. Nii sobivad just need asendama puuduvaid asju – kasvõi grillresti. Jah, toimiva grillresti saab valmistada ka puust. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

E

t grillresti tegemine kätkeb endas suure hulga eri pikkuse ja jämedusega roigaste lõikamist, laasimist ja teravaks ihumist, on teil lisaks tugevale tahtele vaja teravat nuga. Vähemalt. Kasuks tuleksid ka saag ja kirves. Aga piisab noast. Heast noast. Seega, nagu ütlevad klassikud: puid langetama, igatahes! Aga mitte igasuguseid. Esmalt on teil vaja leida või, ütleme otse, lõigata neli umbes naisterahva randme jämedust ja käsivarre pikkust võimalikult sirget ning ühest otsast kaheks hargnevat toigast. Pole just väga lihtne ülesanne, kui olete kuusikus või männikus. Seevastu lepavõsas peaks sellist materjali kasvama hulgi. Otsige sealt. Oluline on, et need toikad poleks kuivanud, pehkinud, mädanenud ega muul moel defektsed. Vastasel korral riskite sellega, et kogu ehitatav konstruktsioon kukub kokku või põleb maha. Võite kindel olla, et see juhtub kõige ebasobivamal hetkel. Just siis, kui roog hakkab valmis saama.

ENAMAT KUI LIHTSALT GRILL

Neli toigast leitud, ihuge need ühest otsast teravaks. Miks? Aga sellepärast, et need tuleb teil ümber lõkkeaseme maasse rammida. Nõnda, et moodustuks näiteks 50 x 50 cm nelinurk, mille keskele, postidele mitte liiga lähedale, jääb lõke. Kaikaid maasse rammides jälgige, et nende hargnemiskohad jääksid kõik ühele kõrgusele ja haarad kõik ühtepidi. Need kvaliteedikriteeriumid on edasises tööprotsessis olulised. 50

6/2022

Seejärel mõõtke silmaga või muu kehaosaga, millega iganes sobilikuks peate, maasse rammitud kaigaste vahekaugus. Siis minge metsa. Ning tulge sealt tagasi kahe pisut peenema, ütleme kahe pöidla jämeduse sirge roikaga. Kui varem ehitatud nelinurga külje pikkus oli pool meetrit, võiks kaigaste pikkus olla 0,75 m. Jällegi on oluline, et need roikad kannataks mõistlikus koguses nii kuuma kui raskust. Ehk siis siingi tuleks eelistada toorest puud. Asetage need nüüd kummalegi poole lõket varem paigaldatud kaigaste harude vahele nõnda, et moodustuks kaks, ütleme, jalgpallivärava sarnast raami. See on teie grillresti kandev konstruktsioon. Raam, kui soovite. Aga raamist ilma restita on sama palju tolku kui praamist ilma vestita. Seega, veel kord metsa! Nüüd on teil vaja – umbes tosin, sõltuvalt sellest, kui tihedat resti soovite – jällegi 0,75 m pikkusi pöidlajämedusi sirgeid pulki. Need asetage risti üle kandva konstruktsiooni. Mitte tihedalt üksteise kõrvale, muidu ei pääse kuumus läbi, vaid nii sentimeetriste vahedega. Ja ongi grillrest valmis. Palju õnne! Kui te seda juba enne ei teinud, siis nüüd on aeg restile tuli alla teha. Aga jälgige, et leegid ei ulatuks üles grillrestini ega hakkaks ka püsttalasid põletama. Grillimiseks pole teil nagunii vaja mitte leeki, vaid kuumust. Umbes nii palju, et saate kätt ei rohkem ega vähem kui kolm sekundit grillresti kõrgusel hoida. Tuli tehtud, polegi muud kui grillitav toode, olgu selleks siis kana, kala, liha või mõni muu produkt,

restile asetada ja oodata, millal see küpseks saab. Selline rohkem kui pisut puine, aga ometigi või just seetõttu silmapaistev insenertehniline lahendus sobib hästi ka näiteks kõiksugustes anumates vedeliku kuumutamiseks. Samuti saab tööpinnale, mis on lõkkest palju mugavamal kõrgusel, asetada näiteks praepanni. Arvestades seadme multifunktsionaalsust võiks isegi öelda, et tegemist pole pelgalt grilli, vaid lausa pliidiga või, ärgem jäägem liialt tagasihoidlikuks, koguni väliköögiga.

LAIENENUD VÕIMALUSED

Kui teil on piisavalt aega, tahtmist ja oskusi, saate grillresti alati parendada ja arendada. Ütleme puhul, kui jääte laagrisse kauemaks kui üheks õhtuks. Näiteks selleks, et konstruktsioonile asetatud pulgad oma kohal püsisid, võib need ära tappida või nööriga kinni põimida. Kui plaanite grillitavad produktid otse restile asetada, kuid puukoorte mõrkjas suitsune kõrvalmaitse ei kuulu teie lemmikute hulka, võite ristpulgad laasida. Või just mitte. Ise tegite, ise teate. Nii või teisiti on teie looduses kokkamise võimalused tänu sellisele, võiks öelda, statsionaarsele küpsetusseadmele oluliselt laienenud. Asetate restile panni kartulitega, selle kõrvale otse restile mõned lihaviilud kõrvuti leibadega. Riputate ühe spetsiaalselt valitud, pisut jämedama ristpulga küljest tulele lähemale kateloki veega. Resti alla, päris süte juurde ajate aga eelroaks varda otsa särisema mõned vorstikesed. Kõlab hästi, eks ole? Ja maitseb veel paremini. Head isu!


ASSO PUIDET

üleelamine

6/2022

51


meditsiin

RAVIMID LAHINGUVÄLJAL

Ka ravim võib vigastada või tappa ning kahjutegijaks ei ole sellisel juhul mitte vastane, vaid oma üksuse meedik. Seda juhul, kui ta teeb tõsise vea või ravim on ebakvaliteetne. Tekst: leitnant DIANA VÄNT, proviisor, Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser

R

avimid on säilitamisel ebastabiilsed nagu toiduainedki, kuid nende riknemist ei ole silmaga näha ega ninaga tunda. Kui tsiviilmeditsiinis käideldakse ravimeid range järelevalve all kuni patsiendile väljastamise või manustamiseni, siis militaarmeditsiinis lõpeb kontrollitud logistiline ahel pärast ravimite laost väljastamist. Edaspidi vastutab ravimite kvaliteedi säilimise eest meedik, kelle valduses ravimid on. Kõlbmatu ravimi kasutamine on keelatud, sest selle toime on etteennustamatu ning lõpeb halvimal juhul patsiendi tervisekahjustusega. Seega ei ole ravimite nõuetele mittevastavus isoleeritud probleem, vaid kujutab endast ohtu kõigile kaasvõitlejatele.

KUIDAS RAVIMEID SÄILITADA?

Ravimite säilitamine on palju lihtsam, kui enamasti arvatakse. Üldjuhul ei ole vaja ei külmkappe ega termokaste, sest meditsiinikomplektidesse on valitud ravimid, mida tuleb säilitada toatemperatuuril ehk +15 … +25 kraadi juures. See on temperatuur, mille juures ka inimene tunneb end kõige paremini, ei ole liiga külm ega liiga kuum. Kõige stabiilsemad tingimused ravimite säilitamiseks on köetavas siseruumis. Maastikul, autos ja kütmata ladudes on temperatuuri kõrvale52

6/2022

kalded vältimatud. Et mõju ravimite kvaliteedile oleks minimaalne, tuleb kumulatiivne kahjustus hoida võimalikult väike ehk esimesel võimalusel tuleb ravimid taas paigutada nõuetekohastesse tingimustesse. Seega tuleks pärast õppust ravimid võimalikult kiiresti komplektidest ja autodest eemaldada ning ravimilattu tagastada. Ravimiladudes on tagatud ühtlane temperatuur ja selle nõuetekohane dokumenteerimine, millega vajadusel saab tõendada, et ravimeid on säilitatud õigetes tingimustes.

ÕPPUSELT TAGASITULNUD RAVIMITE KÄITLEMINE

Tuleb arvestada, et kui ravimid on korra laost välja võetud ning need on õppusel, turvamisel või missioonil käinud, ei ole nende kvaliteet enam sama nagu laokaubal. Isegi kui ravim loetakse kõlblikuks, ei saa enam olla kindel, et ravim on stabiilne tootja antud kõlblikkusaja lõpuni. Seepärast oleme missioonikogemustele tuginedes määranud asutusesiseselt piiriks 6 kuud, mille jooksul laost välja saadetud ravimeid võib turvaliselt kasutada. Heaks tavaks on ka rikutud pakendiga või alla 6 kuu säilivate käsimüügi-

ravimite õppusejärgne jagamine üksuse liikmete vahel. Nõnda saavad ravimid ökonoomselt ära kasutatud ning ka ravimijäätmeid tekib vähem. Parameediku kotist võib välja jagada paratsetamooli, allergiatabletid, Braunovidon salvi ja Rennie tabletid. Ravimivarude korraliseks uuendamiseks ja õppusel ära kulunud ravimite taastamiseks on eelarvelised vahendid ette nähtud ning materjali regulaarne roteerimine tagab varude värskuse. Retseptiravimeid, sealhulgas süste- ja infusioonilahuseid niiviisi jagada ei tohi. Retseptiravimeid tuleb rahuajal kasutada rangelt tervishoiutöötaja järelevalve all ning nõuetekohaselt dokumenteerides. Laskur-sanitari või parameediku õppe läbimine ei anna õigust iseseisvalt retseptiravimeid kasutada ega nendega protseduure teostada ning selline ravitegevus on seadusega karistatav.

KÕLBMATUD RAVIMID

Kui ravim on piisavalt kaua olnud liiga kõrgel temperatuuril, kipub selle toimeaine lagunema või toimuvad muud keemilised reaktsioonid. See võib kaasa tuua muutusi ravivormis, mistõttu toimeaine vabaneb kas liiga kiiresti või on selle vabanemine takistatud.


meditSiin

PIXABAY

stabiilsuskatsete tulemuste andmestikku, vaid hindavad ise oma ravimite kõlblikkust, arvestades kogu logistilise keti andmestikku konkreetse partii kõrvalekallete kohta. Kui andmeid on osaliselt puudu, loetakse partii kõlbmatuks.

Läbikülmunud ravimite puhul on struktuurimuutused sageli pöördumatud. Ka steriilsete ravimite pakenditesse võivad tekkida mikromõrad ja nende mikrobioloogiline puhtus pole enam tagatud. Samasugused muutused on paratamatud ka ravimite aegumise korral. Ravimi pakendile on tootja märkinud kõlblikkusaja, mille jooksul ravimitootja tagab ravimi kvaliteedi eeldusel, et ravimit on säilitatud tootja nõutud tingimustel. Ebakvaliteetse ravimi kasutamisel on ravitulemus prognoosimatu, halvemal juhul on selle tagajärjeks patsiendi tervisekahjustus.

KUI SUUR KÕRVALEKALLE ON OHUTU?

Ravimite säilitustemperatuuri kõrvalekaldeid esineb ravimite logistikas küllaltki sageli, eriti nende transpordil, aga ka säilitusruumide jahutus- ja kütteseadmete rikke korral. Kui hõlmatud on suuremad ravimikogused, mille maksumus on suur, on asutusel võimalik pöörduda ravimitootja poole, kes annab hinnangu, kas antud partii, arvestades kõrvalekalde kestust ja ulatust, veel kõlbab. Ravimitootjad ei avalda oma ravimite

Selline partii kvaliteedi hindamine on ravimitootja poolt väga suur vastutulek, sest sellega võtab ravimitootja vastutuse kõrvalekalde eest endale ega kasuta lisamüügi võimalust. Aga kui ravimitootjalt tagasisidet ei tule, tuleb kvaliteedikahtlusega ravimid lugeda kõlbmatuteks ning utiliseerida ohtlike jäätmetena. Kuigi andmeid ravimi kõlblikkuse isehindamiseks ei ole, on teada, et ravimi läbikülmumine on ohtlikum kui nende hoidmine ettenähtust mõnevõrra soojemas kohas. Läbikülmunud ravimid tuleb koheselt lugeda kõlbmatuteks, sest jäätumisega kaasnevad väga ulatuslikud muutused ainete struktuuris. Eriti ettevaatlik tuleb olla ravimitega, mis peavad olema steriilsed (süste-, infusioon- ja silmaravimid) või mille toksilisus on juba nagunii kõrge (hormoonid, antibiootikumid, paratsetamool).

ravimite KäitLemiSe aBC HOIA RAVIMEID LUKU TAGA

Ravimeid käideldes hoia ära nende sattumine kõrvaliste isikute kätte. Samuti ei tohi ravimid sattuda loodusesse, sest võivad mõjutada teiste elusorganismide tervist. Ravimeid säilitatakse lukustatavas ruumis või kapis, millele pääsevad ligi vaid käskkirjaga määratud isikud.

HOIA RAVIMEID TEMPERATUURIL +15 ... +25 OC

Ravimite kvaliteet on tagatud vaid tootja antud tingimustes. Et seda tõendada, märgi igal tööpäeval üles ravimite säilitamise temperatuur ning tegevused kõrvalekalde korral.

JÄLGI RAVIMITE AEGUMIST

Kõlbmatute ravimite kasutamine võib lõppeda patsiendi tervisekahjustusega. Eemalda kotist kõik aegunud või kvaliteedikahtlusega ravimid ning edasta need ringkonna või peastaabi meedikule edasiseks käitlemiseks.

VII RAVIMID SAAJALE SAMAL PÄEVAL KOHALE

Autos on temperatuurimuutused ulatuslikud ja järsud. Et vältida ravimite kvaliteedi kahjustumist, peab ravimite transport ja säilitamine väljaspool ravimiladu olema võimalikult lühiajaline.

RAVIMITE LOGISTILINE KETT ON RANGE KONTROLLI ALL

Ravimite käitlemine peab olema nii inimesele, loomadele kui keskkonnale ohutu ning vastama ravimiseaduse nõuetele. Kaitseliidul ei ole ravimite käitlemise tegevusluba, kuid seadus annab Kaitseliidule õiguse sõjaliste ülesannete täitmiseks ravimeid käidelda. Kaitseliidu-siseselt on ravimite käitlemine reguleeritud Kaitseliidu ülema käskkirjaga kinnitatud juhenditega „Ravimite käitlemise kord Kaitseliidus“ ning „Kaitseliidu meditsiinikomplektides sisalduva varustuse ladustamise, hooldamise ja uuendamise kord“. Et tagada kontroll ravimite käitlemise nõuetelevastavuse üle, väljastatakse Kaitseliidu peastaabi laost ravimeid vaid nendele isikutele, kes on üksuse ülema käskkirjaga määratud ravimite eest vastutavaks. Samuti peab üksus enne ravimite saamist tõendama, et ravimite säilitami-

seks on sobivad tingimused olemas. Et välistada kõrvaliste isikute juurdepääsu ravimitele, tuleb ravimeid hoiustada luku taga, näiteks lukustatavas kontorikapis. Juurdepääs ravimitele on vastutaval isikul ning vajadusest tulenevalt võib üksuse ülem juurdepääsuõigusega isikuid käskkirjaliselt ka juurde määrata. Ravimite eest vastutava isiku haridusele ei ole seadusega mingeid kriteeriume esitatud, kuid Kaitseliidu-siseselt on kord rangem ning vastutajaks võib määrata isiku, kellel on läbitud vähemalt parameediku tase. Oluline on see, et vastutaja on tutvunud asutusesiseste juhenditega, saanud aru ravimite käitlemise põhimõtetest ning tegutseb nende järgi. Kõikidel ravimite eest vastutajatel on õigus saada ravimite käitlemist puudutavates küsimustes nõu ja tuge ringkonna või peastaabi meedikult. 6/2022

53


naiSKodUKaitSe GUNNAR TEAS

Pildil vasakult Sakala maleva pealik major Andres Sarits, Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp, Ugala teatri näitlejanna Terje Pennie ja Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming Mari Raamoti 150. sünniaastapäeva tähistamisel

Siia Laotan Südame

eHK HetKi mari raamoti 150. SünniaaStaPäeva täHiStamiSeLt Suve teise poole heitlikes ilmaoludes, nähes ja tundes paari tunni jooksul nii valju tuult ja vihma kui ka paitavat päikesepaistet, avati 6. augustil Viljandimaal Viljandi vallas Mustla külje all mälestuspink ja infotahvel Naiskodukaitse esimesele esinaisele Mari Raamotile, kelle sünnist möödus samal päeval 150 aastat.

S

Tekst: TIIU SOMMER, Naiskodukaitse Sakala ringkonna avalike suhete grupi juht TEA RAIDSALU, Naiskodukaitse Sakala ringkonna avalike suhete grupi ja kultuuriloo toimkonna liige

akala ringkonna Tarvastu jaoskonna liikme Merike Tulbi sõnade kohaselt tekkis esimene mõte pingist Mari Raamoti sünnikodu õuel aastal 2020, kui sealsamas aidati korraldada Mulgi peremängu üht punkti. Päeva jooksul Kitsi-Tamme talust läbi käinud 400 külastajat andsid tunde, et ollakse väga õiges kohas, kuid

54

6/2022

tunnetati, et paiga kultuurilugu ei ole üldrahvalikult teada. „Tegu on põneva ja ägeda kohaga siinsamas „nurga taga“, kus on sündinud Eesti kultuuriloole nii olulised inimesed, kuid veel liiga vähesed teavad seda ja käivad kohapeal,“ kirjeldab Merike Tulp esimesi emotsioone, mille põhjal hakati astuma järgmisi samme.

Juba siis märgati koduõuel asuvalt mälestuskivilt, et paari aasta pärast saabub Naiskodukaitse esimese esinaise ümmargune tähtpäev. Esimesed jutud aeti Tarvastu jaoskonnas, entusiasmi oli palju, kuid peagi mõisteti, et vaid oma jõududega hakkama ei saada. See ei ole oluline ainult jaoskonnale ega ringkonnale, vaid kogu Eestile. Nii jõudis mõte mälestuspingi


naiskodukaitse

VÄÄRTUSE LOOMINE VAJAB VAHENDEID

Sakala ringkonnas on igal aastal veetud üht heategevuslikku projekti, mille tarbeks on raha kogutud õnneloosi korraldades. Sakala ringkonna Tarvastu jaoskonna aseesinaine Vika Zieds arvas kaks aastat tagasi, et seekord ta õnneloosi korraldama ei hakka. Läks aga hoopis teisiti, sest saatuse tahtel sai just temast kahe hooaja jooksul rahakogumise käivitav mootor ja väsimatu eestvedaja. Kuigi Zieds tunnistab tagantjärele, et pidi kogu selle aja jooksul ületama palju hirme, oli kokkuvõttes tegu suure õppeprotsessiga, mille käigus muutus ta palju enesekindlamaks ning teab nüüd: „Kui sa midagi väga tahad, siis tulebki kõik teha selleks, et see saada. Ja seda ma ka tegin!“ Ta tunnustab kõiki ettevõtteid, kes toetasid õnneloosi esemetega, samuti kodutütreid, nende vanemaid ja naiskodukaitsjaid, kes esemeid valmistasid ja annetasid. Lõbusaid lugusid õnneloosi ostjatest on Vika Ziedsil kuhjaga, sest 2021. aastal jooksul oldi väljas kõikidel suurematel Viljandimaa üritustel. Vika Zieds arvab, et suure menu tõi vahepeal välja mõeldud peaauhindade süsteem, kus oli lisaks nii-öelda tavavõidule (iga loos võitis) võimalus osaleda suuremate auhindade loosis. Nii oli näiteks võimalik võita kuivi küttepuid, fotograafi ja iluteenindajate kinkekaarte ja palju muud väärtuslikku, mis ületas loteriipileti hinna mitmekordselt ja mille annetajad ei öelnud palve täitmisest kunagi ära. Vika Zieds tänab suurima abi ja toetuse eest oma perekonda ning Tarvastu

Seekordse retke üks korraldajatest ja kõikidel eelnevatel osalenud Sakala ringkonna Viljandi jaoskonna liige Lembe Lahtmaa ütles, et tung retkel osalema oli väga suur. 38 osalejast 16 väntasid koos kaaslastega esimest korda ning paljud olid ka verivärsked liikmed.

IGA ASJAAJAMINE VAJAB KINDLA KÄEGA JUHTI

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et esimene Mari Raamoti retk aastal 2010 algas samuti tema sünnitalu õuelt, edasi liiguti ringiga ümber Võrtsjärve. Käesolevaks aastaks märkis matkajuht Leili Särg raja maha ööbimiskohti ja vaatamisväärsusi silmas pidades, et teekond oleks sõitjale mõnus. Esimesel päeval kulgeti trassil Kitsi-Tamme talu – Ennuksemäe metsavennapunker – Holstre-Polli vabaajakeskus. Õhtul oli tublidel väntajatel jaksu kuulata ülevaadet rattaretke ajaloost ja eredamatest sündmustest ning omavahel tutvuda. Laupäeva kõige emotsionaalsemaks hetkeks peab matkajuht Leili Särg jõudmist Ennuksemäele, kus Kati Koppel koos pojaga retkelisi karmoškamänguga vastu võttis ning ühiselt lauldi metsavendade laule.

Kai Kannistu võttis pingi tegemiseks esimesed hinnapakkumised aastal 2021 ning käesoleval aastal asus Sakala ringkonna juhatuse ülesandel projekti vedama. See tähendas mitmeid koosolekuid hea partneri Viljandi vallavalitsusega, kelle ülesandeks jäi korrastada Kitsi-Tamme talu õu ning koguda kokku materjalid infotahvli tarbeks. Naiskodukaitse võttis vastutuse pingi ja avamispäeva eest. Algusest peale oli soov kaasata võimalikult palju kohalikke elanikke ja nii suunaski kunstiõpetaja õpilased pingi kavandit joonistama. Kuigi vahepeal jõudis Kannistu läbi mõelda ja spetsialistidega vaagida mitmeid valmislahendusi, saabus peaaegu viimasel hetkel valik kavandeid. Nii otsustatigi meeldimist ja teostuse võimalikkust arvesse võttes, milline pink taluõue sobiks, oleks tagasihoidlik, aga kõnekas. Võitis kodutütar Alexandra Mutsu kavand, kus seljatoe kohal kaarduvad liilia kroonlehed. Sepa sõnul oli see huvitav projekt ning ta uskus, et suudab ellu viia neiu nägemuse, kui teeb mõne tehniliselt vajaliku muudatuse, et pink oleks mugav ja peaks ka ajaproovile vastu. Kai Kannistu tunnetab, et kogu projekt õnnestus: „Rahulolu sai hinge. Pikalt plaanitud ja oodatud päeval oli igal osalisel oma ülesanne ja roll ka kohapeal, kokkuvõttes jäi kodune tunne.“ Mari Raamoti mälestuspink ei jää kindlasti kodutalu õuele nukrutsema, sest 150. sünniaastapäevaks istutatud tamm ootab kastmist ja on lootust, et lähiajal saavad pingi ka Raamoti samas paigas sirgunud õde ja vend – Eesti esimene kõrgharitud lauljanna professor Aino Tamm ja Tallinna Konservatooriumi asutaja professor Jaan Tamm.

JÄRJEPIDEVUS AASTAST 2010

Järjepidevusest kõneleb seegi, et pärast mälestuspingi avamist startis samalt õuelt XII Mari Raamoti rattaretk.

Teisel päeval alustati ööbimispaigast ja liiguti marsruudil Paistu kirik – Loodi põrguorg – Heimtali mõis. Asfaldil sõideti kogu teekonna jooksul vähe, parajalt katsumusi pakkus Ennuksemäele jõudmine läbi vihma ja üle puujuurikate. Vihma kogeti ainult stardis ja kui laupäevane ilm oli pigem jahe, siis pühapäev näitas ilusat suvist palet. Pingi kavandi joo nistas kodutütar Alexan dra Muts

TS

Merike Tulp meenutab, et pärast väikesi möödarääkimisi ja sünnitusvalusid liikus hea idee õigesse liivakasti ning leidis õiged juhid, Vika Ziedsi ja Kai Kannistu. „Minul jäi 6. augustil üle vaid pingil istuda ja aplodeerida,“ ütleb mälestuse hoidja ja pingi idee üks autoritest Merike Tulp tagasihoidlikult. Siiski-siiski oli tema ülesandeks avamispäeva õiges meeleolus hoida ja juhtida.

Taevavõtme rühma kodutütreid Gerli Tafenaud, Rahel Tafenaud ja Delisa Lotte Tokmanit. Vika Zieds lausus pärast pingi avamist, et tema hing sai rahu ning ta tundis siirast heameelt, et raskelt teenitud raha Mulgi sepikoja sepa Tõnis Salongi heade käte all nii ilusa kuju võttis.

ALE XAN DRA MU

rajamisest Tarvastu naistelt Sakala ringkonna juhatusse, mille liikmed selle heaks kiitsid.

6/2022

55


naiSKodUKaitSe

PrügiSt PärLiKS

GUNNAR TEAS

eHK naiSKodUKaitSjad väärtUStavad taaSKaSUtUSt

56

6/2022


naiSKodUKaitSe

Naiskodukaitsja tegevusvaldkond on väga lai, ulatudes relva käsitsemise oskusest toiduvalmistamiseni. Sinna vahele mahub ka nutikate käsitööprojektide nikerdamine. Tekst: TEA RAIDSALU, Sakala ringkonna naiskodukaitsja

K

ui Mari Raamotile pühendatud mälestuspingi toetuseks korraldatava loterii tarbeks oli vaja esemeid, käärisid ka Sakala ringkonna kultuuritoimkonna liikmed käised üles ja asusid tegutsema. Suur küsimus, mida üleüldse teha, võttis üsna kiiresti suuna taaskasutuse radadele, sest nii mõnelgi oli oma varudest pakkuda materjale, mis ootasid võimalust uuele elule pääseda. Pealegi võitis praktiline meel – milleks osta kraami juurde!? Meie kõige suurem ühisprojekt oli

munakarpidest ja küünlajääkidest süüterooside tegemine. Kuigi munakarp on niisamagi hea süütematerjal (ja tõtt-öelda ka hea lisand komposti

tegemisel, aga see pole praegu see teema), sündisid pärast rebimist ja voltimist veel kaunimad „abilised“. Kultuuritoimkonna juht Evelin Laanemäe õpetas, et kasutada tuleks just neljakandiliste, mitte ümmarguste munapesadega karpe, sest neisse on parem paigutada kokkukeeratud papiribasid ja need püsivad seal kindlamalt paigal. Jälle targem! Et järele oli jäänud kõikvõimalikku värvi küünlaid, läksid valmis roosikesed ujuma huvitavat tooni küünlasulamisse. Õhinal kaasa meisterdavad lapsed ohverdasid oma meisterduskarpidest glitterpuru, mida roosidele peale raputada. Hanguvaid roose vaadates tuli tõdeda, et noh, tegelikult ei raatsikski neid põlema panna ... Pakkisime süütajad kümnekaupa kotti ning kindluse mõttes lisasime pakkidele ka selgituse, mis imevigurid seal sees on, sest olime kuulnud sedagi, et väärt abilisi on peetud lihtsalt kaunistusteks ja jäetud riiulinurgale tolmu koguma või ilusa küünla pähe niisama põlema pistetud. Teine taaskasutusprojekt oli õmmelda pitskardinatest korduskasutatavaid puu- ja juurviljakotte – neid, millesse kaupluses oma ostud pakkida. Iga ostleja on kogenud, et krõbisevad kilekotid pole kuigi vastupidavad ja mõnel juhul jäävad ka väikseks ning osa poekette kasseerib nende eest ka sümboolse summa. Tootkem vähem prügi, eks ole! Pealegi saab ise endale võrkkotte õmmeldes teha neid eri suurusega, et mahutada nii ploome kui ka kartuleid. Materjali valikul räägib pitskardina kasuks mitu argumenti. Esiteks

on riie õhuke ja kerge ega lisa kaubale oluliselt kaalu (kõige nutikam on muidugi õunad või muu lahtiselt ära kaaluda ja alles siis kotti pakkida). Teiseks paistab see läbi ja kassapidajal on lihtne tuvastada, mis kraam sinna pakitud on. Kolmandaks – pärast läbipesemist kuivab kardinast kotike kiiresti ja selle saab ruttu uuesti kasutusele võtta. Et kardinaid on imeilusate mustritega ja ka värvilisi, on tulem ju ka lihtsalt ilus, mis pole sugugi vähetähtis. Õnneks ei ole nende tegemine keeruline, kui on olemas õmblusmasin ja esmased oskused sellega tegutseda. Meie pundist võttis selle töö enda kanda naiskodukaitsja Mai-Ly Kurson. Küljed ja põhi tuli kokku vuristada ning ülemisse serva keerata tunnel, kuhu pista kinnituspael. Tegelikult võib õmmelda ka käsitsi või kasutada kinnituseks hoopis tekstiililiimi. Ostetavatel võrkkottidel on kokkusidumisnööri küljes plastnublakas, mis ei lase seosel laiali vajuda. Meie aga otsustasime, et ei pane neid, sest pole otsest vajadust, siduda saab niisamagi ning kotile pole ka lisaraskust tarvis. Paela valikul on tähtis seegi, et see oleks parasjagu libe ega läheks kergesti umbsõlme. Ka „toodangu“ pakkimisel lähtusime taaskasutuse põhimõtetest ning voltisime käepärastest materjalidest kotid. Pakendeid võib ju teha nii ajakirja- kui ka ajalehekülgedest, ilusate piltidega seinakalendri lehtedest, järelejäänud tapeediribadest – võimalusi on piiritult. Need, kes oma osavuses ja loomingulisuses kõhklesid, olid pärast julgustust ja proovimist üllatunud – taaskasutus ei ole ülikeeruline ega eelda spetsiifilisi käsitööoskusi. 6/2022

57


naiSKodUKaitSe

SUUrLaager naiSteLe –

KUidaS Seda KorraLdada? Kolm aastat on Naiskodukaitse erinevad ringkonnad korraldanud ohutushoiuteemalist laagrit „Ole valmis!“. Sihtrühmaks on hakkajad naised, kes pole (veel) organisatsiooniga liitunud. Tekst: IVI KORJU, NKK Pärnumaa ringkonna aseesinaine, laagri korraldustiimi liige

K

olm aastat on selles ajakirjas kajastatud ka toimunud laagrite sisu ja olulisemaid hetki, osalejate emotsioone ja ütlemata kõrget kasutegurit. Sel korral tahan lugejatele pisut avada nii mastaapse ürituse korraldamise telgitaguseid, et saaksite aimu, kui suur on tegelikult jäämäe veealune osa.

KÕIGE TÄHTSAM ON „LEIDA PAAT“! Kui sai selgeks, et Pärnumaa ringkond korraldab 2022. aastal „Ole 58

6/2022

valmis!“ laagri, siis alustas juhatus arutelusid juba eelneval sügisel. Peagi selgus, et paiku, mis võimaldaksid üle 200 inimese majutamist, toitlustamist ja hajutatult eri töötubadesse paigutamist, ei olegi piirkonnas nii palju. Lisaks seadis oma piirid tulirelvast laskmise võimaldamine. Näiteks uhke Jõulumäe spordikeskus oli sisuliselt aasta jagu ette ära broneeritud. Üks ja teine variant langesid mitmete vastu-

argumentide tõttu ära. Lõpuks tundus sobivat Kõveri puhkekeskus. Paigaga seoses pidime muutma ka algul planeeritud toimumisaega. Septembri lõpu asemel toimus laager sel aastal augusti algul. Planeerides lootsime, et suvesoe muudab ka meie elu lihtsamaks. Tagantjärele tarkusena tuleb siiski tunnistada, et Eestimaa ööd võivad südasuvelgi üsna jahedaks muutuda. Jaotelkide kütmisega tuleb järgmistel korraldajatel igal juhul arvestada.


2 X MA RET KO

MM ER

naiSKodUKaitSe

KeLLeSt KooSneS Laagri nn KorraLdUSKomitee? Taustajõud, kes pöörlevat karusselli tegelikult käigus hoidsid: toitlustajad, registreerijad/reguleerijad – meie enda evakuatsioonirühma liikmed, lisaks abijõud Lääne ringkonnast, töötubade läbiviijad, meedikud, koostööpartnerid – päästeamet, politsei, lastega tegelejad – noortejuhid, noorkotkad, kodutütred, tagala/varustus/logistika – kaitseliitlased, meediatiim ehk need, kes hoolitsesid pildi- ja videomaterjali tekkimise ning ajakirjanikega suhtlemise eest.

AEG – MEIE KALLEIM RESSURSS

Hämmastav, kuidas korraldamise käigus plaanid ja ideed muutuvad. Olime tükk aega veendunud, et lõpmata vinge plaan on naised Unimogiga spetsiaalsele laskealale viia ja nad sealt pärast ka tagasi vedada. Noh, et oleks ikka „nagu päris“. Kogu see helesinine unistus pudenes põrmu, kui hakkasime välja arvutama, kui kaua 14 grupi sõidutamiseks reaalselt aega läheb ja kuidas see meie päevaplaani mahub. No ei mahtunud kuidagi. Või siis oleksime pidanud tegema umbes nädalase laagri. Palju võttis aega ka kirjavahetuse pidamine osaleda soovijatega. Välja tuli saata mitu erineva sisuga kutset, meeldetuletust, registreerimisvormid; vastata tuli küsimustele, teha täpsustusi. Saadud andmed tuli sorteerida, süstematiseerida. Ka korraldustiimi koosolekuid tuli läbi viia üsna mitu, et selgeks teha laagri üldine kontseptsioon ning kooskõlastada see iga tiimi nägemusega tegevustest.

Omaette teema koosolekutel oli varustus. Kes mida vajab? Kes selle tagab? Mis ajaks peavad asjad olemas olema? On lihtne meeles pidada suuri asju, nagu telgid, toit ja (kontori)tehnika. Ent kes jälgib, et WC-des oleks paberit? Kes prindib välja nimesildid? Kes vastutab, et ka õues oleks olemas elekter? Selleks ongi vaja mitut pead, et ka pisidetailid meelde tuleks ja ülesanded saaksid ära jagatud. Vahele tulid puhkused, ka see aeg tuli ettevalmistusse sisse arvestada. Korraldusmeeskonna kiituseks pean ütlema, et muidu nii laialt levinud „viimasel minutil on ikka kiire“ - paanikat meil ei tekkinud. Kõik detailid olid paigas juba päris tükk aega enne laagri alguskuupäeva.

NUMBRID, NUMBRID, NUMBRID

Lõpmata palju oli kõikvõimalikku arvutamist: mitu inimest telkidesse mahub, mitu telki siis vaja on; mitu töötuba tuleb teha, kui ühte töötuppa mahub max 12 inimest ja meil on kokku 200 inimest? Kas rühmad teha telgipõhised või mitte? Aga kui ühes telgis on kokku 5 last ja teises ainult

1–2? Kuidas komplekteerida meeskondi? Täpselt samasugune arvepidamine käis eraldi lasteala tegevuste planeerimiseks. Eks sealgi ju jagati lapsed väiksematesse rühmadesse. Ringkonna esinaine Anneli Pesti, „riiklik ülevaataja“ Tallinnast Elisa Jakson ning ringkonna instruktor Siret Tammekänd mässasid nädalaid kõikvõimalike andmetega, mis puudutasid registreerunud osalejaid. Exceli tabelimaailma hingeelu peen tundmine kulus siin ilmselt marjaks ära. Sest osaleja, see ei tähenda ju ainult nime. See tähendab telefoninumbrit, meiliaadressi, vanust, võimalikke allergiaid ja toidutalumatust jpm. Ning kui osaleja tuleb lapsega (ja kui lapsi on veel mitu), siis vajasime samu andmeid ka laste kohta. Alaealised, kes soovisid laagris osaleda vanemateta, pidid eraldi saatma vanemate nõusolekulehe. Taas andmed – kes on kelle vanem, kas on 6/2022

59


naiSKodUKaitSe

ikka digiallkirjastatud, märge juurde, et „olemas“ jne.

VÕTMESÕNA – KOMMUNIKATSIOON!

Ilmselgelt on sellise laagri korraldamine meeskonnatöö. Ja see meeskond oli suur – taustajõudu oli ligi 80 hinge. Nad tulid kokku, võtsid selle aja oma isiklikust elust, mõtlesid kaasa ja panid kokku tegevusplaani laagri edukaks toimimiseks. Vabatahtlikult! Tiimijuhtidega tuli korduvalt läbi vaielda, kes mida vajab (varustus, telgid, elekter, kuluvahendid ja muu taoline), kes mille tagab (NKK, KL, ringkond või Tallinn) ja kes mille eest vastutab. Lõime järjekordse tabeli, kuhu vastav info kirja sai. Puudujatele ja endale meelespidamiseks jagasime pärast iga koosolekut meili teel memosid. Siinkohal võib ringkonna juhatus küll endale õlale patsutada, sest meeskondade koostamine ja juhtide valimine tuli hästi välja. Sellises olukorras tekib paratamatult n-ö käsuahel ja info liigub ülalt alla. Siis on hea, kui ei pea ise jõudma iga korraldusliikmeni, vaid info liigub tiimijuhtidelt tiimide liikmeteni. Siiski juhtus aeg-ajalt sedagi, et üksteisest räägiti mööda või keegi sai kellestki valesti aru. Aga see on sellise protsessi käigus ilmselt paratamatu. Siinkohal siiras tänu ka Kaitseliidu Pärnumaa maleva instruktorile veebel Ott Artelile, kes aitas lisaks kõigele muule meil koosolekute ajal fookust hoida. Huvitav oli jälgida iseend, kuidas kogu selle teekonna käigus esialgsest ähmasest ettekujutusest arenes välja üha kindlam kontseptsioon. Nüüd, pärast laagri lõppemist on mul palju konkreetsemad teadmised ja kogemus, kuidas sellist suurüritust planeerida ja läbi viia, millele tähelepanu pöörata ja milliseid detaile silmas pidada. Arvan, et ma ei liialda, kui nimetan kogetut omamoodi vaimseks koormusmatkaks. Ära tegime, aga nüüd paluks puhkust!

60

6/2022

inFormatiivne. PÕnev. vaimUStav Et aga saada aus hinnang sellele, kuidas korraldusmeeskonnal läks, tuleb rääkida ka laagris osalenutega. Rääkisimegi. Tekst: LY MÄEMURD, NKK Pärnumaa ringkond

Palun rääkige lühidalt endast: kust pärit olete, millega igapäevaselt tegelete, kellena töötate? Olen Irena Viitamees, pärit Kagu-Eesti maalilisest linnakesest Põlvast, siin sündinud ja kasvanud. Töötan SA Põlvamaa Arenduskeskuses ennetustöö spetsialistina, igapäevaselt tegelen rahvatervise ja turvalisuse valdkonnaga Põlva maakonnas. Minu nimi on Ege Tatarmäe ja minagi olen pärit Põlvast. Pärast keskkooliaega Tartus ja ülikooliaega Tallinnas kolisin seitsme aasta eest elama Haapsallu. Olen SA Läänemaa rahvatervise ja turvalisuse spetsialist ning Europe Direct Läänemaa juht.

Kui palju oli teil enne ohutushoiulaagrisse tulekut teadmisi kriisivarudest? Teadsite te, millised ettevalmistused on arukas teha enne metsa seenele minekut? Ege: „Kuna töötan turvalisuse spetsialistina, olid teadmised kriisivarude, tuleohutuse ja muu laagris õpitava kohta olemas. Täiesti uus oli minu jaoks militaarvaldkond: kuidas relva ohutuks muuta, kuidas käituda miiniga jne.“

Irena: „Relvaohutus oli minugi jaoks uus, tegin seda kõike esmakordselt.

Muudel teemadel olid eelteadmised olemas, sest Põlvamaal, nagu ka paljudes teistes maakondades on juba aastaid korraldatud 6. klasside lastele mõeldud ohutusõppe laagrit „Kaitse end ja aita teist“. Laagris löövad suure pühendumusega kaasa Põlva piirkonna naiskodukaitsjad ja nende jagatud teadmised on jäänud külge minulegi. Külakogukonnaga koostame hetkel kriisiplaani, kuhu ettevalmistavas faasis on kaasatud nii päästeameti kui ka Naiskodukaitse spetsialist, teadmised kriisivarude olulisuse kohta on pärit sealt. Olen ka „Ole valmis!“ mobiilirakenduse kasutaja.“

Ege: „Minu telefonis on „Ole valmis!“ äpp küll olemas, aga ma pole seda eriti palju kasutanud. „Ole valmis!“ veebilehega seevastu olen hästi kursis, tööalaselt valmistasin ka kaks videot, mis suunavad inimesi sellele lehele ja äppi vajalikku infot otsima.“ Milliste ootustega tulite laagrisse? Irena: „Laagrisse tulin avatud meelega, sooviga korrata üle vanu tarkusi ja õppida midagi uut.“

Ege: „Tahtsin laiendada silmaringi, saada uusi teadmisi ning leida värskeid ideid oma töös rakendamiseks. Vähem oluline polnud soov õppida


naiSKodUKaitSe

LIINA TOOME

Irena Viitamees ja Ege Tatarmäe (paremal) leidsid „Ole valmis!“ laagrist seda, mida otsisid

just nimelt osalejana tundma sihtgruppi, kellele mõeldes me turvalisuse valdkonnas ennetustööd teeme.“

Milline oli enim põnevust pakkunud töötuba? Miks? Ege: „Kõik töötoad olid sisustatud väga vajaliku info ja põnevate praktiliste tegevustega, mööda külge maha ei jooksnud miski. Ka juba oskajana on alati hea üle korrata asju, mida varasemast teame, sest see kinnistab ja annab ohuolukorras parema valmisoleku. Kõige suuremat elevust pakkus lõhkekehade töötuba, kus pidime koos Irenaga maha matma ja maskeerima tankimiini. Olime seda enda meelest teinud jube leidlikult ja osavalt, aga kui instruktor juhtis naerdes tähelepanu põhjustele, miks õppinud silm peidetu kohe üles leiab, tekkis minus vastupandamatu soov endagi vaatamisoskus sama heaks treenida.“

Irena: „Keeruline on esile tõsta üht töötuba, sest ka tuttav tuleohutus pakkus hulganisti uut. Näiteks tõik, et pärast tuleteki asetamist põlevale

koldele jäta see rahule ja mine istu, hinga, rahune. Lase tekil olla ja ära seda asjata näpi. Minugi jaoks olid päris uued ja väga põnevad relvaohutus ja tankimiini paigaldamine. Palju põnevust pakkus side ja kaardi töötuba, samuti matkatarkused. Siiralt ja ilma liialdamata saan öelda, et oma ahhaa-moment ootas ees igas teematelgis.“

Ege: „Mulle meeldis väga laagri kontseptsioon, mille järgi võetakse punt motiveeritud naisi ja koolitatakse nad lühikese ajaga intensiivselt ning suhteliselt põhjalikult välja elus juhtuda võivateks kriisisituatsioonideks. Olen laagris pakutust vaimustuses ja tunnen heameelt, et taas sai hulk Eesti naisi ohutushoiulaagrist väga hea koolituse.“

Ege: „Lisaks tekitas eheda emotsiooni ilma põhjata sõduritelgis magamine! Paduvihmas telki üles panna ja koos üheteistkümne sinu jaoks võõra naisega niiskel murul magades kitsast telki jagada on kindlasti hindamatu kogemus, mis jääb meelde.“

Olete jõudnud mõelda ka Naiskodukaitsega liitumisele? Irena: „Laupäevases esmaabi töötoas

Milliste mõtetega laagrist koju läksite? Irena: „Laagrist koju läksin rahuloleva, kuid üsna väsinuna. Jaotelgis magamine nõuab kindlasti rohkem harjutamist, ent kodus olles mõtlesin tagantjärele, milline tore seltskond meil seal oli! Kuigi olime kõik võõrad, ometi südamlikud ja hoolivad üksteise suhtes.“

tundsin end üsna kindlalt ning seal tekkis ka arusaam, et kui liituda Naiskodukaitsega, siis just esmaabi ja meditsiin võiksid olla minu kitsamaks valdkonnaks organisatsioonis.“

Ege: „Tahaksin väga korraldada sarnase ürituse ka Läänemaal, lisaks täiendada oma isiklikke teadmisi ja valmidust kriisiolukorras hakkama saamiseks, seega tõenäoliselt ei ole mul Naiskodukaitsega liitumisest enam pääsu.“ 6/2022

61


noored

noorte

väge täiS SUveLaager ESIMENE PÄEV

N

agu rõhutas laagri pidulikul avarivistusel Kodutütarde peavanem Ave Proos, oli tänavune laager eriline. Kindlasti mitmel muulgi moel, aga ka seetõttu, et laager oli sedakorda suunatud nooremale vanuserühmale, 10–14aastastele noorkotkastele ja kodutütardele. „Soovime anda üle-eestilises laagris osalemise unustamatu ja vahva kogemuse juba varakult, nii tekib kohe palju uusi sõpru ka väljaspool oma maakonda ning suurlaagris osalemine annab hoopis teise kogemuse kui väikese pundiga matkamas käimine,“ tõi Proos esile maakondadest tulnud soovi kaasata just nooremaid liikmeid. Sama kinnitas ka Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm, kes sõnas, et suvine suurlaager on vägev kohtumispaik üle Eestimaa kokku tulnud noortele nii taaskohtumiseks kui uute sõprussidemete loomiseks. „Suvi, sõbrad ja seiklus – need on märksõnad, mis kindlasti käivad suurlaagri „Väge täis“ kohta ning käesoleval aastal on rõõm näha laagris just noorema vanusegrupi liikmeid, kellest mõni võib

62

6/2022

saada oma esimese laagrikogemuse!“ lisas Tamm. Mõistagi pole kodutütarde ja noorkotkaste suvine suurlaager mõeldud pelgalt sõprussuhete loomiseks. Väga olulised on ka riigikaitseorganisatsiooniga seonduvad teadmised ja oskused, mida laager aitab vormida. Noortele korraldasid töötube koostööpartnerid Politsei- ja Piirivalveametist, Päästeametist, Kaitseväest, Kaitseliidust ja Naiskodukaitsest. Samuti olid suurlaagri juhendajate hulka kaasatud üheksa Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengit, kes sooritasid seal kogukonnahariduse õppekava laagritöö praktikat. Nii said laagrilised nelja päeva jooksul osaleda mitmes praktilises töötoas, võtta osa sportmängudest ja meelelahutusprogrammist. Kõigi tegevuste käigus omandasid noored oskusi ja teadmisi, mida nad saavad tulevikus rakendada noorkotka või kodutütre järgukatsete sooritamisel. Kaitseliidu noortele omaselt majututi telkides ning kõik tegevused viidi läbi värskes õhus.

Õige hoog saadi laagrile sisse avarivistusel, kus rohkem kui kolmesajale laagrilisele jagasid tervitusi peavanemad Ave Proos ja Silver Tamm ning laagripealik Peep Puusik. Kaaslaagrilistele tutvustamiseks valmistasid kõik malevad ette toredad etteasted. Õhtupoole aga hullati vahu sees ning tantsiti ja mängiti teiste malevate noortega palli. „Ei saa ka unustada Järva maleva viisakust, sest kohe esimesel söögipausil tänasime kokkasid, kõige esimesena,“ tõi Marili välja.

PU US IK

Tekst: MARKUS SEIN, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist MINNA MARIE KASK, Viru ringkonna kodutütar

Nagu meenutas laagrist osa võtnud 14aastane Järva ringkonna kodutütar Marili Mänd, pandi esimesel päeval kohale jõudes kõigepealt püsti telgid. Seejärel harjutati maleva tutvustust, milleks oli „Punase suksu“ tants. „Seda tantsu tantsime igas laagris vähemalt kümme korda,“ märkis Marili.

M AA RIT

Südasuvel Harjumaal Läsnal peetud noorkotkaste ja kodutütarde suvine suurlaager „Väge täis“ tõi kokku ligi pool tuhat noort kõikidest Noorte Kotkaste malevatest ja Kodutütarde ringkondadest üle Eesti.


noored KOLMAS PÄEV

Nagu ikka, algas päev muusika saatel hommikuvõimlemisega. Hommikuselt rivistuselt jaguneti töötubadesse, mis olid selgi päeval mitmekülgsed. Käsitöö õpitoas omandati käelisi oskusi, jala sai tatsuma rahvatantsu õppides. Tuli rakendada oma teadmisi Balti riikide sümboolikast ja lippudest. Räägiti loodusest ja harjutati kätt esmaabis. Nagu Merili lisas, käidi ka matkal ja lihviti kive, millest sai valmistada käevõrusid. Näiteks neli Järva maleva kodutütart tegid oma lemmikutele Viru noorkotkastele endalihvitud kiviga käevõrud. Noored kotkad olevat lubanud neid ilusti hoida. Rahvatantsu õpitoas sai aga laagrilistele selgeks „Kullakera kandjad“, mida esitati suurel väljakul ka ühiselt.

MAA RIT PUU SIK

Õhtu staariks oli Ott Lepland, kes viimase laagriõhtu üdini meeldejäävaks muutis.

MAR IO KÕO MÄG I

TEINE PÄEV

„Kuna ilmad olid päris soojad, siis tehti ka veeliurada, kus sai ennast mõnusalt jahutada,“ esitas Marili näite, kuidas noored laagrielu enda jaoks mõnusamaks teevad ja kasuliku meeldivaga ühendavad. Päeva lõpetas teadussõu „Teeme keemiat“, mis võimaldas laagrilistel ohutult katsetest osa võtta ja isegi jäätist teha.

MA AR IT PU US

Töötoad katsid mitmeid valdkondi: pääste- ja politseitöö, meditsiin ning loodus. Samuti oli võimalik uudistada brittide ja taanlaste tehnikat. Laagriga käis tutvumas Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi.

IK

Töiselt möödus ka laagri teine päev. Hommikusel rivistusel peeti meeles sünnipäevalapsi ning seejärel liiguti töötubadesse.

NELJAS PÄEV

Suurlaagri neljas ja ühtlasi viimane päev pani proovile laagriliste nutikuse ning füüsilised võimed – see oli spordipäev. Mängiti jalgpalli, ehitati paberlennukeid ning näidati oma oskusi ja võimeid teistelgi aladel. Spordipäeva võitja tiitli pälvis Valga malev ning kolmandal päeval toimunud actionbound’is oli parim Järva malev. Ajusid tuli ragistada ka 3 x 3 puslet kokku pannes, millele mõnel jäigi lahendus leidmata. Rekordajaga said pusle kokku külalised Leedust. Neli päeva kestnud laagri kokkuvõtted tehti lõpurivistusel. Nagu Marili kokkuvõtvalt ütles, oli laager superäge, kahju vaid, et see nii vähe kestis. Saadi palju uusi sõpru, kellega võiks iga kell luurele minna, ja muidugi ka kogemusi.

6/2022

63


noored

viiS UnUStamatUt Päeva LeedUS –

VIKA ZIEDS

ŽaLgiriS SUmmer CamP 2022

64

6/2022


noored

Juulikuu viimase esmaspäeva varahommikul võtsid kümme noorkotkast ning sama palju kodutütreid koos kahe rühmajuhiga ette pikka tee Leetu, kus ootas ees viis põnevat ja õpetlikku päeva Leedu Laskurliidu noortelaagris. Tekst: LAURA LEES, Kodutütarde Võrumaa ringkond VIKA ZIEDS, Kodutütarde Sakala ringkond

S

õit algas Kaitseliidu Võrumaa maleva eest kell 5 hommikul ning vähem kui kaheksa tunni pärast, pisut enne kella üht, jõuti Vaidotase mehhaniseeritud jalaväepataljoni territooriumile. Just seal toimuski 25.–30. juulini pärast mitmeaastast pausi kindral Jonas Žemaitise Kaitseväe Akadeemia kadettide läbi viidud Lithuanian Riflemen’s Union Cadets’ Summer Camp. Lisaks Eesti noortele osalesid laagris noored Leedust (Young Riflemans), Lätist (Jaunsardze), Poolast (CEM ELK) ja Ukrainast (Lvivist ja Kiievist).

PÄEVASED ÕPPETUNNID

Pärast saabumist liikusime üheskoos sööma ja pakkisime asjad lahti. Seejärel panime selga vormid ning kõik laagrilised jagati nelja rühma, igas rühmas 30–35 noort. Algas pidulik avarivistus. Esimese päeva õhtuseks tegevuseks oli enda rühmaga tutvuda ja maalida lipp, mis seda kõige paremini tutvustaks. Järgmised neli päeva möödusid ühesuguse rutiiniga. Äratus oli hommikul kell 6 ning 10 minutit hiljem pidi olema väljas rivis valmis hommikuvõimlemiseks. Pärast pooletunnist virgutusvõimlemist või hommikujooksu oli aeg panna taas selga oma metsavorm ja minna sööma, et koguda energiat ees ootavaks päevaks. Seejärel jaotusid noored tegevusgruppidesse. Kuna rühmi oli neli, oli ka tegevusi korraga neli. Iga päev tõi midagi uut: oli seikluspäev, reis Kaunasesse, laskmine ja taktikaline väljaõpe.

Seikluspäeva korraldasid kadetid sealsamas baasis. Saime tutvuda Leedu kaitseväes kasutusel olnud ajalooliste ja praeguste relvadega, võisime neid ka ise lahti võtta ja kokku panna. Veel õpetati erinevatest asenditest granaadiviset, õnnestus läbida sõjaväebaasis olevat takistusrada ja saime

lasta õhupüssist. Pärastlõunal jagunes rühm kaheks ning mängiti kas korvvõi võrkpalli.

Väljasõit Kaunasesse algas umbes tunnise bussisõiduga. Esmalt suundusime Kaunase seiklusparki ronima. Kui jõuvarud pitsa abil taastatud, suundusime Leedu militaartehnikat tutvustavasse sõjamuuseumi. Nägime lennukeid, soomukeid, veoautosid, õhutõrjerelvi, paate ja palju muud põnevat. Osadesse masinatesse sai ka ise sisse vaadata ja neid oma käega katsuda. Seejärel oli võimalus külastada kaubanduskeskust ning pärast seda viis tee meid tagasi sõjaväebaasi.

Laskepäev algas neljakilomeetrise jalutuskäiguga lasketiiru, kus esmalt saime ülevaate relvadest, mida laskma hakkasime. Proovisime läbi laskeasendid ja kordasime üle ohutusnõuded. Kõigepealt saime neljast asendist (püsti, põlvelt, istudes, pikali) lasta spordipüssi. Lõunasöögi valmistasime sel päeval ise kaheksa tunni toidupakist. Keha kinnitatud, hakkasime laskma spordipüstolist.

Taktikalise väljaõppe päeval liikusime metsa, kus alustuseks tegime endale näomaskeeringu ning saime tagasisidet ja näpunäiteid, mida paremini teha. Seejärel jagunes rühm kolme tegevuse vahel. Õppisime liikumisviise ja käemärke, liikumist tule all ning taganemist koos kannatanuga. Samuti esmaabi, kannatanu kandematiga liigutamist ja esmast ülevaatust. Kuigi suurem osa õpitust oli meie noortele juba tuttav, on riikide väljaõppes erinevusi ja oli huvitav näha, kuidas Leedus asju tehakse. Pärastlõunal said õpitut airsoft-relvadega praktiseerida.

ÕHTUSED MÕÕDUVÕTMISED

Kui päevased tegevused toimusid metsavormis, välja arvatud Kaunase reis, kuhu mindi tavariietega, siis õhtuks riietuti sportlikesse tavariietesse. Mitmesuguseid meeskondi liitvaid tegevusi jätkus igasse õhtusse. Näiteks mängiti lipumängu, paintball’i, võrkpalli, aardejahti, jalgpalli suurtes täispuhutud pallides. Õhtutesse jäi ka piisavalt vaba aega meelepärasteks tegevusteks ning uute tutvuste loomiseks. Viiendal päeval, kui päevased tegevused olid lõppenud, jõudis kätte lõpurivistus ja laagri ametlik pidulik lõpetamine. Rivistusel sai iga noor endale mälestuseks laagri embleemi. Kui olid tehtud ka rühmapildid, oli aeg taas tsiviilriided selga panna ja minna õue, kus iga riigi noored pidid tegema etteaste, olgu selleks laul või tants. Meie noored tantsisid Karulaane jenkat ja õpetasid seda ka teistele. Tantsuga ühines enamik laagrilisi. Väga vahva etteaste tegid Ukraina noored, kes tantsisid oma maa rahvatantsu. Pärast etteasteid oli võimalik leida endale soovikohane tegevus õues või toas. Väljas käisid korv- ja võrkpallimatšid, mille taustaks kõlas kõlaritest muusika, toas mängiti kaarte või aeti uute tuttavatega niisama juttu. Soovijatel oli võimalik kuulata võluvate Ukraina noormeeste laulmist kitarri saatel. Õhtu lõppu jäi veel tuleetendus, kus näitas oma oskusi Poola noormees. Pärast vaba aega tuli aga põhku pugeda. Viimasel hommikul sai veidi kauem puhata, sest eelmisel päeval mindi hiljem magama ja päevakavas polnud ka hommikuvõimlemist. Pärast ärkamist läksime rivis hommikust sööma ning siis tuli aeg pakkida kokku oma asjad, koristada toad ja korrastada kasarm. Seejärel jätsime uute tuttavatega hüvasti, tegime koos veel viimased pildid ja ees ootaski kodutee. 6/2022

65


nroK – edU Pant! noored

Et Kaitseliidu noorliikmete seas on huvi süvendatud riigikaitseõppe vastu aina kasvanud, on major Rene Toomse loonud meie vanemate noorliikmete lisamotivatsiooniks noorliikme riigikaitseliste oskuste kursuse (NROK) õppekava. Tekst: MARKUS SEIN, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist

K

ursuse peamiseks eesmärgiks on tugevdada 16–18aastaste Kaitseliidu noorliikmete isamaalisi ja rahvuslikke tundeid, kasvatada kaitsetahet ning suurendada turvatunnet. NROK õppekava läbimine annab noorliikmele muuhulgas teadmisi ja oskusi ajateenistusse ettevalmistunult sisenemiseks. Samuti loob see eelduse, et

66

6/2022

täisealiseks saanud kursuslane saab kiiremini teenistusse asuda Kaitseliidu sõjaaja ametikohal ja osaleda järgmistel väljaõppekursustel. Lisaks annab kursuse läbimine tulevikuks ajalist kokkuhoidu. Nimelt saab NROK lõpetanud noorliige, kes jätkab Kaitseliidus tegevliikmena, kursusel läbitud õppeained üle kanda ja peab hiljem sõdurioskuste kursusel läbima

vaid need üksikud õppeteemad, mida noorliikme kursusel ei käsitletud.

HINNAALANDUST EI TEHTUD

Esimene NROK algas möödunud aasta augustis ning oli integreeritud Harju maleva korraldatavasse sõdurioskuste kursuses-


noored

Et saada kinnitust oma vajalikust füüsilisest arengust, mis oli ka kursusele pääsemise üheks eelduseks, pidid poisid kursusele kandideerides sooritama esmalt positiivsele tulemusele Kaitseväe kehaliste võimete kontrolltesti 17–21aastaste kategoorias. Järgnenud, kümnele nädalavahetusele jagatud kursuse jooksul käidi läbi kõik sõdurioskuste kursuse teemad: riigikaitse alused, sideõpe, tagalaõpe, relvaõpe, topograafia, välioskused, vastaseõpe ja esmaabi. Õppeteemadest kujunesid lemmikuteks relva- ja vastaseõpe. Noorliikmete edusamme oma kursusel hinnati samadel alustel kui kõiki teisi SOK kursuslasi, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Sellegipoolest tunnistas kursuse ülema kohusetäitja Eric Noormets, et noored said kõigi ülesannetega suurepäraselt hakkama ja olid SOK-l osalejatele eeskujuks. Eredalt oli Noormetsal meeles hommik, mil tema alles magamiskotist

välja ronis, kuid noorliige Hendrik Luik istus juba oma koti otsas ning jälgis maastikku. „Ja sellist initsiatiivi näitasid üles ka kõik teised noored kursuslased,“ lisas Noormets. Siiski olid mõned asjad, mille poolest NROK Kaitseliidu sõdurioskuste kursusest erines. Nimelt ei läbinud noorliikmed otseselt sõjaväelise väljaõppega seotud õppeteemasid, nagu näiteks pioneeriõpe või praktiline õpe sõjarelvast, käsigranaadist, kuulipildujast ja tankitõrjegranaadiheitjast, samuti ei sooritanud nad Kaitseliidu relvaeksamit. Küll aga võisid nad välistatud õppeteemasid lugeda ja vaadelda, et täisliikmeks saades need suurema pingutuseta ära teha.

MÕÕDUKALT KEERULINE

Kursus lõppes mai alguses ligi 35kilomeetrise lõpurännakuga, kus kontrolliti kõiki kursusel õpitud oskusi. Lõpurivistusel ütles Kaitseliidu noorliige Sten Kristen Aleksašin, et kogu kursuse kõige raskem osa oli lõpurännak.

Eriti raskeks tegid rännaku tema sõnul esimesel päeval jalgadele tekkinud villid, mis muutsid liikumise keerulisemaks. Sellest hoolimata läbis Aleksašin lõpurännaku edukalt ning jäi kogu kursusega väga rahule. Noorliikmed ütlesid, et kursus ületas tugevalt nende ootusi. Teemad olid põnevad ning kursus oli mõõdukalt keeruline. Nagu eelpool mainitud, nimetasid noored põnevamate teemadena relvaõpet ja vastaseõpet. Kogu kursuse parimaks valitud Hendrik Luik tõdes, et kursus oli meeldivalt mitmekülgne ning katsumusterohke. Lisaks kiitsid kõik NROK-l osalejad väga sõbralikke ja abivalmis instruktoreid. Noorkotkas Kaur Mihkel Toomse sõnul andis noorkotkaaeg talle väga head vajalikud eelteadmised kursuse läbimiseks. Kõik poisid plaanivad jätkata oma teekonda Kaitseliidus ning ootavad pikisilmi ka ajateenistusse minekut. Kõik noorliikmed, kes soovivad osaleda NROK-l, saavad esitada oma avalduse ja eestkostja kirjaliku nõusoleku kursuse läbimiseks oma vahetule pealikule.

MARKUS SEIN

se. Kursust alustas kolm noorkotkast ja lõpetas kaks. Kolmas noorkotkas sai kursuse käigus piisavalt vanaks, et astuda Kaitseliidu täisliikmeks.

6/2022

67


ANDRES REKKER

ajaLUgU

aUaSte,

mida ei SaanUd Keegi Suures Nõukogude Liidu jäljendamise tuhinas otsustati ka Saksa Demokraatlikus Vabariigis luua marssali auaste. Paraku lõpetas riik enne oma eksistentsi, kui seda jõuti kellelegi omistada. Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, ajaloohuviline

68

6/2022


ajaLUgU

S

aksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) marssali (sks Marschall der DDR) auaste kehtestati 25. märtsil 1982 Riiginõukogu (sks Staatsrat der DDR) dekreediga. See vastas keiserliku Saksa armee ja Kolmanda Riigi Wehrmachti kõrgemale maavägede auastmele feldmarssalile ning seda oleks saanud omistada kaitseseisukorra (loe: sõjaseisukorra) kehtestamisel ja erakordsete sõjaliste saavutuste eest Saksa Demokraatliku Vabariigi Riiginõukogu esimehe otsusel.

KeS oLi SiiS marSSaLiKandidaat armeeKindraL HeinZ HoFFmann?

Pikka aega olid Rahvaarmee (sks Nationale Volksarmee) kindralite pagunid peaaegu üksüheselt kopeeritud keiserliku Saksa armee omade pealt, hiljem viidi sisse kosmeetilised muudatused. Ka marssali paguni aluseks oli kindrali paguni sümboolika. Sellel olid viide (enne kosmeetikat nelja) silmusesse põimitud nöörid: äärtes kuldsed ja keskel hõbedane. SDV marssali auastmetäht oli viieharuline rubiiniga täht läbimõõduga 40 mm. Keiserlikul armeel ja Wehrmachtil olid tähe asemel ristatud marssalisauad. Marssalisaua ei kavatsetud SDV-s anda isegi marssalile.

Heinz Hoffmann sündis 1910. aastal töölisperekonnas ning astus juba noorena Saksamaa kommunistliku noorsooliidu, hiljem kommunistliku partei liikmeks. Noore ja ägedaloomulisena õnnestus tal Weimari Vabariigis saada mitu lühikest vanglakaristust meeleavaldustel osalemise ja füüsilise vägivalla eest.

On arvamusi, et auastet oleks omistatud ainult sõja ajal ja et see loodi Varssavi pakti sõjalise planeerimise muudatuste tulemusena 1980. aastatel. Enne seda muudatust olid kõik Saksa Demokraatliku Vabariigi relvaüksused suure venna Nõukogude Liidu väejuhatuse otsese kontrolli all. Pärast muudatust aga pidi Rahvaarmee juhtima operatiivarmee grupeeringut, mis hõlmas kõiki SDV relvastatud üksusi, sealhulgas siseministeeriumi politsei- ja piirivalve- ning julgeolekuministeeriumi stasiüksusi.

Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut emigreerus Hoffmann Nõukogude Liitu, kus ta õppis Moskvas rahvusvahelises Lenini koolis ja Rjazani ohvitseride koolis, kus ülendati ka leitnandiks. Seejärel osales ta Hispaania kodusõjas, kuid mitte sõdurina, vaid poliitilise komissarina.

Teise arvamuse kohaselt oli marssali auaste mõeldud pikaajalisele (14. juuli 1960 – 2. detsember 1985) SDV kaitseministrile armeekindral Heinz Hoffmannile tema 75. sünnipäevaks ja 25. tööaastapäevaks ministrina. Kahjuks juhtus õnnetus ning pärast tormilisi juubelipidustusi suri ta südamehaigusesse. Seda siis ametlikult, kuid arvestades tema loomust pidada ilma piirideta pidusid, räägitakse, et tegemist oli alkoholi ületarbimisega seotud mürgitusega. Ka SDV julgeolekuministeeriumi ettekanded tema pidutsemistest toetavad seda varianti. Samuti ütleb Rügeni saarel Proras asuvas Rahvaarmee muuseumis eksponeeritud marssalipaguneid kirjeldav tekst, et need olid ette nähtud armeekindral Heinz Hoffmannile, kes suri enne auastme omistamist.

Lisaks töötas ta kuni 1944. aastani NKVD teenistuses, olles õpetaja Antifa koolis, mis tegeles Saksa sõjavangide kommunistliku ajupesuga eesmärgiga kasutada neid hiljem kommunismi ülesehitamisel Saksamaal. 1945. aastal juhtis Hoffmann parteikooli nr 12 Moskva lähedal. Juba 1946. aastal naasis ta Berliini parteitööle. 1949. aastast usaldati Hoffmannile SDV-s relvajõudude loomine ning ta määrati siseministri asetäitjaks. Temast sai 1. juulil 1952 Rahvaarmee eelkäija kasarmeeritud rahvapolitsei ülem ning 1. oktoobril 1952 ülendati ta kindralleitnandiks, olgugi et tema eelmine teadaolev auaste oli leitnant.

Kaitseministri kohusetäitja admiral Theodor Hoffmann kaotas marssali auastme 1989. aasta novembris. Naljaga pooleks võiks põhjusena oletada kadedust, sest mereväelastele ei olnud loodud nii kõrget auastet nagu suuradmiral, mis vastanuks maaväe marssalile.

BUNDESARCHIV

Tuleb välja, et tema sõjaväeline karjäär meenutas Nõukogude Liidu suure juhi Leonid Brežnevi oma – see oli samasugune julgeolekustruktuuridega seotud poliittöötaja ametiredelil tõusmine.

Tagasi Nõukogude Liidus, võttis Hoffmann 1941. aastal osa Kominterni erikursustest Moskva lähedal Puškinos. Tänaseni vaieldakse selle kursuse eesmärgi üle – arvatakse, et seal õpetati välja kommunistlikke valitsejaid saksakeelsetele territooriumidele, mis olid Kolmanda Riigi valitsemise all.

Ta õppis 1955–1957 NSV Liidu Kindralstaabi Akadeemias. Pärast Nõukogude Liidust naasmist töötas ta aastatel 1957–1960 kaitseministri esimese asetäitjana ja 1958–1960 ka Rahvaarmee staabiülemana. 1959. aastal ülendati ta kindralooberstiks (kindralpolkovnikuks) ning 1961. aastal armeekindraliks ja kaitseministriks. Just Hoffmann oli see mees, kes 6. oktoobril 1961 andis televisioonis kurikuulsa käsu: „Igaüks, kes meie piiri ei austa, saab kuuli tundma.“ See kohustas SDV piirivalvureid pärast hoiatuslasku kasutama tulirelva, kui läände põgenejat muul viisil peatada ei õnnestunud. 6/2022

69


miLitaartUriSm

mUSeo HiStÓriCo miLitar de vaLenCia eHK vaLenCia SÕjamUUSeUmi KüLaStUS Valencia on linn Hispaania idaosas Vahemere rannikul, ühtlasi Valencia autonoomse piirkonna pealinn. Seal asub ka Hispaania relvajõudude sõjaajaloo ja -kultuuri instituudi sõjamuuseum. Tekst ja fotod: HEIDI TORMET, vabatahtlik autor

R

ohkem kui kümme aastat on mul olnud suur huvi külastada erinevate riikide sõjamuuseume. Selle aasta aprillikuus õnnestus ära näha ka Hispaanias Valencia linnas asuv Museo Histórico Militar de Valencia. Mulle isiklikult pakuvad kõige rohkem huvi tehnika ja masinapark, vormid, relvad ja teenetemärgid. Neis teemades pakkus ka Valencia militaarmuuseum avastamisrõõmu, samuti avaldas muljet muuseumi arhitektuur. Muuseum asub Valencia südames endises San Juan de Rivera kasarmus. Hoone on ehitatud 1898. aastal ning olnud järjestikku jalaväe-, staabi- ja logistikaüksuste peakorteriks. Kõige

70

6/2022

silmatorkavam selle ehituse juures on suurepärane siseõu, mis on kaetud plaatidega ja Hispaaniale pühendatud seinamaalinguga. Muuseum avati ametlikult 12. mail 1995. aastal ja kollektsioonid moodustuvad peamiselt endise suurtükiväeosa, kesklinna sõjaväepiirkonna üksuste ja eraisikute erakogudest annetatud esemetest. Nendeks on erinevat tüüpi noad, vintpüssid, püstolid, raskerelvad ja muud sõjaväega seotud materjalid. Muuseum laiub 3500 m2 suurusel pinnal ja näitus on jagatud kahe korruse vahel. Kokku on ekspositsioone 22 ruumis. Kollektsioonidest otsin ma enda jaoks huvitavaid esemeid, mida ma varasemates muuseumites pole näinud.

Valencias jäid mulle silma Enigma šifreerimismasin, 1968. aastal ehitatud BMU-2 prototüüp, mida oleks saanud edasi toota kolmes versioonis – soomustatud luuremasinana koos MG-3 kuulipildujaga, 106 mm tankitõrjemasinana või MEDEVAC-i sõidukina. Aga ka kõigi mugavustega juhtimismasin, mille akendel olid kardinad ning sisemuses kõigi mugavustega voodi, diivan ja lilleline vaip. Sellist Kaitseliidu ridades juba naljalt ei näe. Põnevust on ka lastele, kellele on mitmes toas ehitatud miniatuursed lahingumaketid eri ajastutest – kindluse vallutamine, meredessant, sõjalised operatsioonid. Muuseumi külastus on kõigile tasuta.


inStitUto de HiStoria Y CULtUra miLitar Sõjaajaloo ja -kultuuri instituut on asutus, mille ülesandeks on Hispaania armee ajaloolise, kultuurilise, dokumentaalse ja bibliograafilise pärandi kaitse, säilitamine, uurimine ja edendamine. Instituut sai alguse Sõjadepositooriumist, mis loodi 1810. aastal staabikorpuse osana. Uue asutuse ülesanne oli koguda ja säilitada ajaloolist ja topograafilist dokumentatsiooni, mis oli vajalik ülemate abistamiseks sõjalistes operatsioonides, tuginedes varasemates kampaaniates (eriti Poolsaare sõjas, mida Hispaanias tuntakse Iseseisvussõjana) ja teistes sõjalistes ettevõtmistes omandatud kogemustele. 1847. aastal jagati Sõjadepositoorium hoiustamismäärusega kaheks: üks keskendus geograafiale ja teine ajaloole. 1873. aastal asutati ajalooarhiiv, mis keskendus sõjaajaloole ja statistikale. 1904. aastast määrati Sõjadepositoorium ajutiselt armee peastaabi juurde, kuni see 28. juunil 1931 dekreediga kaotati. Samas asutati 1843. aastal Madridis sõjaväe keskraamatukogu, kuhu koguda nii vanu kui ka uusi sõjateemalisi raamatuid, mistõttu paluti rahvusraamatukogul anda kolmes eksemplaris üle kõik seniilmunud sõjandust käsitlevad teosed. Loodi ka piirkondlikud sõjaväeraamatukogud, mille järel asutasid erinevad väeliigid ja korpused ka oma raamatukogusid. 8. novembril 1939 asutati sõjaajaloo talitus, mis koondas endas sõjavaramu ajalooarhiivi ja sõjaväe pearaamatukogu. See asus endises jesuiitide koolis Seminario de Nobles Madridis. Ministri dekreediga 220/1997 loodi samas majas sõjaajaloo ja -kultuuri instituut, mis 2009. aastal viidi üle Madriidis Paseo de Moretis asuvasse Cuartel Infante Don Juani.


FiLmiarvUStUS

SÕdUrid vÕi mÖKUd? Sa oled täiesti võõral maal. Mägedes, mis tunduvad kaunikesti hirmsad. Kusagil redutavad sakslased ideega sind maha tappa. Kuskil maa sees ootavad sind miinid sama ideega. Valik? Paanika!! See film on sõjameestest, kes kohe üldse ei taha olla sõjamehed. Nad ei soovi seda, aga midagi pole teha, olude sunnil peavad nad olema sõdurid. See on brasiillaste valmistatud filmi „A Estrada 47“ algus ja kandev idee.

T

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

eine ilmasõda on ajaloo mõttes väga põnev ajajärk. Euroopasse ilmusid sõda pidama rahvad ja riigid, kes olid kohalikele puhta tundmatud või siis vähemalt hästi unustatud. Ja Brasiilia on ühele keskmisele eurooplasele kaunikesti võõras paik. Nii juhtusid Brasiilia relvajõud möllama Itaalia mägedes. Noh, hea et niigi läks, alati on võimalik sooja kliimaga harjunud sõdalasi suunata näiteks Norrasse.

72

6/2022

Niisiis, Teine maailmasõda on jõudnud otsaga Itaalia mägisemasse ossa. Kusagil seal möllavad kohalikud partisanid, kuskil on lääneliitlased. Viimaste hulgas on Brasiilia ekspeditsioonivägede hulka kuuluvad demineerijad. Viimastele tundub kodust kauge kant üsnagi kole ja ega ole kuigi meeldiv ka perspektiiv töö käigus hukka saada. Nii pole ime, kui ühel mitte just väga heal momendil, mil kamraadid miini sorkides tükkideks lendavad, hakkab ülejäänud pundil

katus korralikult sõitma ning brasiillased tormavad ummisjalu suvalises suunas minema. Pärast väikest hingetõmmet, rahunemist ja kogunemist tuleb paanikas minema kapanud brasiillastele äge idee. Selleks, et mitte välja näha kui desertöörid, argpüksid ja mämmerdised, lähevad nad ja demineerivad tee nr 47. Ja pärast seda on kõik väga korras. Siis aga hakkab tühermaal toimetavatele sapööridele seltskonda lisanduma. Kõigepealt miski ajakirjanik, siis itaallane, kes


FiLmiarvUStUS

Filmid luuseritest on alati toredad. Tõsi, nii mõnigi kord on mindud teed, kus tavalisest tühmist saab pärast esimest plahvatust või kuulipildujavalangut kapten Ameerika. Rõõmuga võib nentida, et siin sel kombel ei toimetata. Paljakäsi keegi tanki pooleks ei murra ja üksipäini sõja käiku vapustavat pööret ei too. Filmis kirjeldatavad sündmused on sellised natuke nurgatagused, on küll sõjaga seotud, püssist pauku tehakse ka, aga kõik toimub suurest möllust natuke eemal. Alal, kus pole õigupoolest eriti kedagi. Peale sõdurite, kes ühel või teisel põhjusel sõdida ei soovi. Nii kogunevad tühermaale brasiillased, itaallane ja sakslane. Kõigil omad põhjused, miks sõjast eemale hoida. Brasiillastel on mõttekohti muidugi kõige enam. Nemad on võitjate poolel ja kui teada saadakse, et millegi asjaliku tegemise asemel mängisid nad metsas peitust, saavad nad parimal juhul nüplit, halvemal juhul midagi hullemat. Nii asuvadki nad tõestama, mitte ainult lugupeetavale juhtkonnale, vaid suuresti ikka iseendale, et tegemist on sõdurite, mitte mökudega. Pinged on sellisesse seltskonda sisse kodeeritud, üks rahvus ei usalda teist, teine kolmandat ja kolmas iseennastki mitte, aga päris ilma seltskonnata hakkama ka ei saa. Heameelega laseks keegi ühe või teise isiku maha, ent siis tekib oht omapäi kohmerdades ise looja karja jõuda. Tahtmised on lihtsalt liiga erinevad. Filmis ei keskenduta niivõrd sõjale, kui kasutatakse klassikalist skeemi, kus hulk juhuslikke inimesi satub ootamatult kitsikusse ja on sunnitud kaaslasi välja kannatama. Muidugi mõista on loosse põimitud sõda ja tõik, et kõigil osalistel tuleb „omade“ juurde jõudes enda tegevuse kohta selgitusi jagada. Sõda ongi selline tänuväärne taustsüsteem, kuhu on hea asetada mingisuguseid tegelasi ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Võiks ju teha filmi ka köögilaua taga istuvast jorsist, venitada see poolteise- või enamatunniseks ja loota, et saab hea. Üheksal juhul viiest ikka ei saa. Olustik on paljulubav – tegevus toimub lumistes mägedes. See on hea vaheldus, tihtilugu käib filmisõda ikka soojal ajal. Näitlejatele on see muidu-

„A ESTRADA 47“

Osades: Daniel de Oliveira, Richard Sammel, Sergio Rubini Lavastanud: Vicente Ferraz 1 tund ja 47 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 8 – film isoleeritud inimgrupist on juba idee tasandil huvitav. Teostus: 8 – rohkem teravust võinuks olla, aga muidu töötas kõik hästi. Näitlejatööd kokku: 8 – head näitlejad, ainult kiitus. Lavastajale: 8 – igati nauditav tulemus.

gi ebameeldiv. Lumes püherdada on külm ja vastik, lisaks võib kostüümi taskusse ununenud telefon kuhugi hange kukkuda ja otsi teda siis pärast taga. Janti kuipalju. Ent kui režissöör on olnud piisavalt kindlameelne, varunud külmarohtu ja telefonid enne võtet ära korjanud, siis lisab see ainult plusspunkte. Filmis pakutavad karakterid on hoolega ja hästi valitud. Kindel tegelane, kes alati mingi tegevuse käima tõmbab, on väheke lihtsa mõtlemisega tüüp. Pihusolevalt on selleks Brasiilia sõdalane Piaui (Francisco Gaspar). Põnev tegelane, kellel on aeg-ajalt naginat mustanahalise seersandi Laurindoga ning kelle ülesanne on erinevaid sõgedusi välja mõelda ja teostada. Vähe tõsisemat erinevate nahavärvide teemat võis oodata siis, kui välja ilmus Saksamaa mees kolonel Mayer (Richard Sammel). Väga suurt kellalöömist sel teemal siiski ei tule, oleksin oodanud enamat. Nii suurepärane konfliktimaterjal jäi mõnevõrra kasutamata. Veel on Vicente Ferraz nii režissööri kui stsenaristina lisanud punti mureliku näoga ringikõndiva tegelase, kes sisemuses peab kanget võitlust peaasjalikult iseendaga. Selliseks tüübiks on Guima (Daniel de Oliveira), kes lisaks mõtetes iseendaga võitlemisele peab kogu kambast ainsana käppapidi miinide kallal toimetama. Veel on seltskonda sisse kirjutatud kohalik itaallane Roberto (Sergio Rubini), kes jääb teistega võrreldes pigem episoodiliseks tegijaks, tõmbab korraks tüli üles ja siis kaob. Et filmi

EUROPA FILMES

väidab end olevat desertöör, hiljem Saksa ohvitser, kes tuleb lagedale umbkaudu sama jutuga.

lõpus korraks välja ilmuda ja tõdeda, et Brasiilia sõdurid polegi kõige hullemad töllid. On veel hullemaid. Tegelane, kelle vajalikkus mulle päriselt kohale ei jõudnud, on ajakirjanik Rui (Ivo Canelas). Jah, ta viibib kohal, teeb mingeid asju, tema jagatud informatsioon tekitab mõneti lisapingeid, kuid kas selline tegelaskuju väga vajalik on, pisut kahtlen. Brasiillaste loo saanuks vabalt samas mahus jutustada ka ilma nimetatud ajakirjanikuta. Ju siis tundus sinjoor Ferrazile väga vajalik kirjutada sisse ka üks tsivilist, kes kogu pundiga kaasas jõlgub ja suurt midagi ei tee. Üldiselt võttes on film hea. Siin on ühelt poolt püütud näidata üldinimlikku ja korrata nagu kass Leopold: „Elame ikka sõbralikult.“ Teisalt on sisse toodud ka isiklikud kannatused, kõhklused ja sassiminev kuplialune. Mõistagi on täiesti olemas rahvuslik element, kuis muidu. Mõte, et brasiillased sõdisid nende jaoks suuresti mittevajalikku sõda tont teab kus ja tegid seda, kuidas tegid, aga päeva lõpuks sai suurem töö ikkagi korda aetud, on kenasti edasi antud. Ent rahvusliku uhkuse teemal kellalöömine ei ole siin siiski peamine. Rohkem hakkab mängima tuntud ja kasutatud skeem – väike, ülejäänud maailmast eraldatud inimgrupp ja konfliktid selles grupis. Vat siin oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust. Ässitaja küll ei ole, aga oleks ikka verd tahtnud näha. Pluss veel sapöör Guima kõigi oma sisemiste võitluste ja kannatustega. Täitsa hea kombo. Auhindugi on filmile jagunud nii siit kui sealt. Igati tunnustatud kraam, võib soovitada. 6/2022

73


raamatUarvUStUS

mannetULt teoStatUd

Hea LUgU Raamatuid kirjutatakse väga erinevatel põhjustel. Mõnikord saab lugeja põhjusest kohe aru, mõne raamatu puhul jääb aga paratamatult õhku rippuma küsimus, miks see kirjutati. Nagu Mati Õuna ja Hanno Ojalo kahasse kirjutatud teose „Lootuse laev. Eestiranna hukk 24. augustil 1941“ puhulgi. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

Niisiis, Eestirand oli 1910. aastal Šotimaal ehitatud aurulaev, mis oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügilaevana ja kaubalaevana. Aastail 1932–1939 (kuni AS Tallinna Laevaühisus sai aurulaeva Vapper) oli see Eesti suurim laev. Uue, kommunistliku korra kehtestamise järel laev natsionaliseeriti ning Nõukogude-Saksa sõja alguses võeti punalaevastikku. 24. augustil, olles taanduva Nõukogude väe konvoi koosseisus umbes 3500 värskelt punaväkke mobiliseeritud eestlasega pardal teel Tallinnast Kroonlinna, sai laev Saksa õhuväe rünnaku käigus kaks tabamust, kuid ei uppunud. Eirates ülemate käsku 74

6/2022

vigastustest hoolimata teekonda jätkata, ajas Eestiranna kapten laeva Prangli saare lähistel madalikule, päästes sellega tõenäoliselt ligi 3000 inimese elu. Kõlab huvitavalt? Loomulikult, sest tegemist on ühe suurima laevahukust

„LOOTUSE LAEV. EESTIRANNA HUKK 24. AUGUSTIL 1941“ Mati Õun, Hanno Ojalo, Piret SaulGorodilov Ammukaar ja Sentinel 168 lk

AMMUKAAR JA SENTINEL

A

ususe huvides tuleb kohe alguses ära mainida, et raamatule on märgitud ka kolmas autor, kelleks on Piret Saul-Gorodilov. Tema kirjutas Eestiranna hukul põhineva näidendi „Eestirand“, mida etendati aastatel 2019–2020 Pranglil ja teistes rannaasulates ja mille tekst nägi trükivalgust kõneksoleva teose kaante vahel koos lugupeetud ajaloolaste ülevaatega sama laeva hukust. Aga sellest pisut hiljem, praegu tagasi Eestiranna juurde.

pääsemisega, mis meie kandis kunagi aset on leidnud. Kuid mitte ainult seetõttu, Eestirand ilmestab ka suurepäraselt oma ajastut. Samuti inimesi, kes sellega üht- või teistmoodi seotud olid. Kahjuks raamat kõigele sellele erilist valgust ei heida. Teos on kirjutatud väga pealiskaudselt ja ülelibisevalt, puudutades küll kõiki olulisi laevaga seotud sündmusi ja isikuid, kuid ainult põgusalt, mistõttu tõstatub paratamatult küsimus, miks seda nii tehti. Ainest paremaks ja põhjalikumaks käsitluseks ju justkui on. Materjali ilmselt samuti. Ja isegi kui ei ole, annab lünkadest mööda minna, avada tausta ning paigutada Eestirand laiemasse konteksti. Paraku seda tehtud ei ole. Üldiselt jätab käesolev teos mulje, nagu oleks autoritel saanud poole kirjutamise pealt jaks otsa. Või tahtmine. Aga kuna mahtu oli kogunenud üsna vähe iseseisvaks raamatuks, otsustati juurde liita ka näidend. Sest noh, teema on ju sama, kuigi näidendi sisu ja vorm ei lähe muu asjaga eriti kokku. Kuid see on juba maitse asi. Nagu ka raamat ise.


Kandideerimine Rangeri (US) ja Patrulje (DK) kursustele 2023 Kaitseliidul avaneb võimalus ka järgmisel aastal saata üks kaitseliitlane Ühendriikide armee Rangerite kursusele kevadsuvel ja kuni viis kandidaati Taani kodukaitse Patrulje kursusele veebruaris. Rangeri kursus on raskem ja pikem, kestes koos eelkursusega kokku kolm kuud. Täpne kursuse algus selgub alles hilissügisel. Rangeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus. See keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele „vastase“ kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. „Mitte nõrkadele ja nõrganärvilistele“ – see on Rangeri kooli slogan ja seda tuleb kursuslastel võtta täie tõsidusega. Kursuse läbimisprotsent on alla 50. Kogu ülesehitus on mõeldud matkima lahinguolukorda, kus võitleja erinevaid ülesandeid tuleb täita pidevas une ja toidu defitsiidis, märjas ja külmas ning ümbritsetuna kaaslastest, kelle stress on samuti laes. „Kirsina tordil“ tõstavad stressitaset veelgi instruktorid, kes teevad valju häält ja lasevad käiku grupiviisilised kätekõverdused iga väiksemagi eksimuse peale. Patrulje kursus Taanis kestab 10.–19. veebruarini ja keskendub patrullimise tehnikatele allüksuse liikmena. Peamiseks teemaks on reke. Kursus on küll lühike, kuid intensiivne, füüsiliselt ja vaimselt väljakutseid esitav. Eduka lõpetamise korral on võimalik edasi liikuda hiljem toimuvale väikeüksuse juhi kursusele. Mõlemad kursused annavad Kaitseliidu maakaitse võitlusviisis olulisi teadmisi ja oskusi.

KANDIDEERIMINE JA VALIK Seoses eeltooduga korraldab Kaitseliit valiku ja väljavalituile ettevalmistavaid koolitusi. Valik toimub 23.–25.09.2022 Tallinnas. Täpsem info koha ja varustuse kohta saadetakse ennast registreerinud kandidaatidele. Kandideerida võib iga Kaitseliidu liige sõltumata auastmest, kui: • ta on läbinud vähemalt SOK või ajateenistuse (NAK tuleb kasuks), • tema inglise keele oskus on väga hea kõnes ja kirjas, • tema tervis ja vanus vastab tegevteenistuja tervisenõuetele (Rangeri kursuse ajaks võetakse vabatahtlik liige tegevteenistusse). Kandideerimiseks tuleb saata oma kandideerimise soov aadressile: ranger@kaitseliit.ee hiljemalt 31.08.2022. Kandidaadid saavad kinnituse ja edasised juhised valikuks septembri algul. Valikule tulles ole valmis sooritama järgmisi füüsilisi harjutusi: 1. kätekõverdused 2 min jooksul – 50 kordust, 2. istessetõusud 2 min jooksul – 60 kordust, 3. lõuatõmbed – vähemalt 6 kordust, 4. 8 km jooks spordijalatsitega – 40 min, 5. ujumine vormi, saabaste, rakmete ja relvaga – 25 m, 6. kiirrännak lahinguvarustuses ja 25 kg seljakotiga – 10 km. Kellel tõsine soov ja tahtmine, see leiab kursuste kohta piisavalt infot Facebooki grupist https://www.facebook.com/ eklranger, kus saab ka esitada täpsustavaid küsimusi.

Kohtume valikul, seniks edukat ettevalmistumist!