VILJANDIMAA VABADUSSAMBA TAASSÜND

VILJANDIMAA VABADUSSAMBA TAASSÜND

Esimesel iseseisvusperioodil püstitati arvukalt sambaid ja tähiseid Vabadussõjas langenuile. Peaaegu kõik need hävitati 1940. aastal alanud ja ligi pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni aastatel. Alates 1988. aastast on taastatud peaaegu kõik ligi kakssada praeguse Eesti Vabariigi pinnal olnud mälestussammast ning enamik mälestustahvlitest. Võidupühal, 23. juunil 2023 taasavatakse Viljandimaa langenute mälestussammas.

Tekst: JAAK PIHLAK , Viljandi Muuseumi direktor

Eesti Vabadussõda on ainus sõda, mille eestlased on võitnud, ja seda palju kordi suurema naabri, Nõukogude Venemaa vastu. Tartu rahulepinguga kinnitatud võit tagas meile iseseisva ja rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusriigi – Eesti Vabariigi.

TÕELINE ISESEISVUSE SÜMBOL

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussamba sünnilugu on põnev ning taassünd pikk ja värvikas. Vahetult pärast Vabadussõda, 27. veebruaril 1920 otsustati Viljandis ellu kutsuda komitee Wiljandi maakonnast ja linnast Wabaduse sõjas langenud sõduritele mälestusemärgi ehitamiseks Wiljandis ja Wiljandi surnuaedades maetud sõdurite ühishaudade korrashoidmiseks. Kuid juba 1920. aasta detsembris sündis uus organisatsioon nimega Vabadussõjas langenute mälestamist korraldav Viljandi komitee. See ühendus tegutses üleriigilise monumendi rajamise hüvanguks ja kui viimase tegevus soikus, otsustati tähelepanu pöörata siinse maakonna langenute mälestusele. Vabadussõjas kaotas Eesti üle 6500 inimese, neist 876 meest ja naist olid seotud ajaloolise Viljandimaa ja kultuuriloolise Mulgimaaga.

1922. aasta septembris asutati Vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestamise Sakalamaa komitee, mille juhiks sai maakonnavalitsuse esimees Heinrich-Eduard Lauri, abiesimeesteks linnapea Reinhold Simon, Sakala partisanide üksiku pataljoni ja Viljandi garnisoni ülem kolonelleitnant Ludvig-Karl Jakobsen VR I/3 ning teised olulised tegelased. Kaks peamist eesmärki sõnastati järgmiselt: Wiljandimaal olewate Wabadussõjas langenute ühishaudade korrashoidmine, ilustamine ja langenutele mälestusmärgi ehitamine Wiljandis.

Sakalamaa komitee asus otsima sobilikku kohta samba püstitamiseks. Kõige paremaks paigaks peeti vanalinna südames asuvat Suurturgu (praegu Johan Laidoneri plats). Paraku oli see püsivalt kasutuses turuna. Pärast Viljandi linnavolikogu korduvaid otsustamisi ja ümberotsustamisi jõuti 1926. aasta maikuus lõplikule seisukohale, et platsi monumendi asukohaks siiski ei anta. Vaid paar kuud enne avamist otsustas Viljandi linn viimaks lubada selleks endise Viljandi mõisa õunaaia, kus tänapäeval asub Vabaduse plats.

Suur probleem oli ka raha leidmine samba rajamiseks. Algul arvati selleks vaja minevat 1 miljon marka, kuid jaanuaris 1924 selgus, et kujuri, professor Amandus Adamsoni pakutud kavandi maksumus oleks ligi 2 miljonit marka. Komiteel oli pidude, karbikorjanduste ja loteriide korraldamisega selleks ajaks kogutud ligi 1 miljon marka.

Kuna pakutud samba kavand oli liiga kallis, otsustati korraldada konkurss kuni 1,2 miljonit marka maksva lahenduse leidmiseks. Juunis 1925 toimunud samba kavandite komisjoni koosolekul vaadati läbi kaheksa laekunud tööd, millest ükski ei vastanud esitatud nõuetele. Komitee otsustas uuesti alustada läbirääkimisi professor Amandus Adamsoniga, et ta lihtsustaks oma varasemat kavandit niivõrd, et selle maksumus mahuks planeeritud summasse. Septembris 1925 jõuti kujuriga kokkuleppele.

Juulis 1926 algas samba rajamine. Monumendi asukohaks sai tulevase Vabaduse platsi lõunakülg. Väljaku idaküljele kerkis aga arhitekt Karl Burmani projekteeritud Eesti Panga Viljandi osakonna uhke hoone. Samba vundamendi ja betoonist tüvipüramiidi tegid kohalikud ehitusmehed insener Villem Vaheri juhtimisel. Nurgakivi asetas 2. augustil 1926 ilma suurema tseremooniata linnapea Jaan Vares.

Mälestussamba suurejooneline avatalitus oli 19. septembril 1926. Kõneles komitee esimees Heinrich-Eduard Lauri, samba avas riigivanem Jaan Teemant ning pühitsesid Saarde koguduse õpetaja Martin Torrim ja metropoliit Aleksander. Kohal viibis mitmeid tähtsaid riigitegelasi ja kõrgemaid sõjaväelasi, nagu sõjaminister kindral Jaan Soots, 3. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson jmt. Tõenäoliselt oli see esimese iseseisvusperioodi kõige rahvarohkem tseremoonia Viljandis, millel osales kuni 20 000 inimest.

Sammas läks maksma 1 355 000 marka. Vastne monument oli betoonist tüvipüramiid, millel asetses kaks pronksskulptuuride rühma. Ülemine neist koosnes Eesti Vabariigi sõdurist ja isteasendis haavatud Lembitust, tõstmas kätt päikese poole. Sõduri kõrgus oli 2,25 meetrit, koos lipuvardaga aga 3,1 meetrit. Püramiid tõusis maapinnast üle viie meetri. Selle esiküljel paiknes ema lapsega, kujutades sümboolselt vaba Eestit. Ema kõrguseks oli kaks meetrit. Monumendi kogukõrgus koos ülemise kujude rühmaga ulatus üle kaheksa meetri.

Iseseisvusaastatel kujunes Vabadusplats koos mälestussambaga keskseks kohaks, kus korraldati mitmesuguseid riiklikke ja rahvuslikke tseremooniaid. Viljandimaa vabadussammas oli tõeline iseseisvuse sümbol.

RAHVAS EI UNUSTANUD

Juunis 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Mõni päev pärast massküüditamist, 1941. aasta 19. juuni varastel hommikutundidel purustasid kommunistid samba. Saksa ajal plaaniti mälestussammas taastada, kuid sõjaolude ning vigastatud kujude ennistamisraskuste tõttu see ei teostunud. Küll korrastati tüvipüramiidi alumine osa koos lillepeenardega. Septembris 1944 algas uus Nõukogude okupatsioon. Teise massküüditamise ajal 1949. aasta kevadel hävitati ka varasemast purustamisest säilinud osa. Et pühkida igaveseks mälust sammas Eesti vabaduse eest langenuile, ehitas kommunistlik partei aastatel 1979–1981 monumendi asukohta EKP Viljandi rajoonikomitee hoone. Kuid rahvas ei olnud oma iseseisvuse sümbolit unustanud.

Viljandimaa vabadussamba ennistamise küsimus kerkis kohe Eesti iseseisvuse taastamisprotsessi algul 1988. aastal. Kuid selle teostamist takistas hoone, mis asus endise mälestussamba asukohas. Nii loobuti kahel korral, 1995. ja 2002. aastal monumendi taasloomisest ja kavatseti see püstitada hoopis mõttelisele vabadusele Viljandi Kirikumäele. Need ideed aga ei teostunud ning lõpuks võttis Viljandi linnavolikogu 2015. aastal vastu otsuse taastada Eesti Vabadussõjas langenute mälestusmärk algses asukohas algsel kujul Endine parteimaja lammutamiseni jõuti 2020. aasta suvel.

Mälestussamba taastamise asjaajamine jäi Viljandi linna korraldada. Juunis 2021 sõlmis linnavalitsus OÜ Kivikuvandi ja T-Modeliga töövõtulepingu eesmärgiga avada monument 2023. aasta võidupühaks.

Algne monument oli betoonist, kuid taastatav otsustati teha hallist graniidist. Eesti kujurid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka modelleerisid kujude grupid: ema tütrega ja Eesti sõdur muinasväejuhi Lembituga. Need valati pronksi OÜ Uus Monumentaal töökojas.

Samba nurgakivi asetamine kavandati 26. maile ning suurejooneline avatalitus võidupühale, 23. juunile 2023. Monumenti paluti avama Eesti Vabariigi president Alar Karis.

Vabadussamba maksumuseks kujunes 723 105 eurot. Peaminister Jüri Ratase juhitud valitsus eraldas selleks pool miljonit eurot. Oma panuse andsid ka Põltsamaa, Tõrva, Mulgi, Põhja-Sakala ja Viljandi vald. Neile lisaks annetasid sajad inimesed ning organisatsioonid ja firmad samba ennistamiseks üle 63 000 euro.

Seoses samba rajamisega valmis käesoleva loo autoril võidupühaks ka mahukas teatmeteos „Viljandimaa Vabadussammas“, milles on 876 vabadusvõitluses langenu elulood koos põhjalike ülevaadetega siinse kandiga seotud Vabadussõja mälestusmärkidest.

TÄIDETUD AUKOHUS

Viljandimaa vabadussammas on tõenäoliselt üks enim kajastust leidnud Vabadussõja monumente Eestis. Eks selleks ole olnud ka põhjust, sest juba samba rajamise lugu kestis mitu aastat, tekitas palju vaidlusi ning pälvis ajakirjanduses suurt tähelepanu. Veelgi pikemaks, kokku ligi 35 aasta pikkuseks, kujunes aga monumendi taastamine, mille kulg oli samuti meedia pideva tähelepanu keskmes.

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas rajati oma inimeste toel austusavaldusena meie rahvusriigi eest elu andnud võitlejatele. Võõras võim hävitas nii selle kui ka paljud teised vabaduse monumendid. Meie vabaduse sümbolite taastamine on iseseisva Eesti riigi ja tema kodanike moraalne kohus.

Teades, et Eesti Vabariik on rajatud 24. veebruaril 1918, meie iseseisvust kaitsti Vabadussõjas ja selles elu kaotanute mälestus väärib austust, peame põhjendatuks ennistada kõik langenud sangarite monumendid. Viljandimaa täidab oma aukohuse võidupühal, 23. juunil 2023. Ennistamise ootel on veel vaid Narva-Jõesuu ja kapten Anton Irve monument.

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas 19. septembril 1926 pärast avamist